Teisipäev, 14. mai 2019

Näidend. VARJUD. Udriku lugu


Iga lõpp on uue algus. Või on iga lõpp päris lõpu algus.
VARJUD

Johanirahva talu, Männiku küla, Udriku mõis
Tegelased
Miina (74)- vanaema, mäletab minevikku
Ida (46) – ema
Valve – (17) peretütar, armunud
Laine (19)– peretütar
Merli (20) - peretütar
Endel (20) – Valve peigmees,
Ardi (21) – metsavend
Oskar (20)- metsavend
Juku (35)– metsavend, vanem
Volli (25)– metsavend, pillimees
Metsavennad
Nikolai – NKVD peamees
Sergei – vene soldat
Sõdurid

I vaatus
Publiku saali kogunedes on seinal kroonikakaadrid sõjajärgsest külaelust.
Etendus algab varjude tantsuga. Varjud jäävad liikuma kogu aeg piltide vahel.
PILT. Johanirahva talutuba
Ida: (Tuleb tuppa kartulikottidega) Tüdrukud, kus te olete? Üks itsitamine ja sosistamine käib kogu aeg.
Miina: (sorteerib kartuleid) Noorus. Kas tuletan sulle meelde, kui sina veel noor, milliste rumalustega sa hakkama said? Las nad olla. 
Ida: Ema , saa ometi aru, et meil pole mehi majas. Meil pole kedagi appi ka võtta. Oleme ainult meie – sina, mina ja tüdrukud. Me peame viiekesi hakkama saama kõigega, mida see majapidamine vajab. Ega see kartul ise lauale ju ei veere. See tuleb enne ikka mulda panna, aga kes see paneb, kui me kõik ainult iluleme. Tüdrukud!
Miina: Saime sõja ajal hakkama, saame nüüd ka. Teeme talgud, kutsume rahva appi. Oled küll vapper olnud, aga sa ei pea seda valu, mis sinu sees on, endasse matma. Lase rõõmul oma sees ärgata. Vaata aknast õue. Olgu sõda või rahu, vihm või päike – võililled ärkavad ikka ja paiseleht kolletab samas kõrval. Sõda on Eestimaal lõppenud. Elu saab ainult paremaks minna.
Ida: Millal ta sul paremaks läheb? Millal on see päev, kus võin aasale selili heita ja lasta päikesel end paitada. See päev, kui ma ei pea midagi kartma. Ei pea kartma, et kuulid minu lähedasi võtavad või pommid maja ei purusta või nälg meid ei tapa. Tüdrukud, tulge nüüd ometi appi.
Miina: Tuleb olla ettevaatlik ja tagasihoidlik. Ei maksa endale liigset tähelepanu tõmmata, aga see ei tähenda, et silm ei tohiks ilusat meie kõrval märgata ja sellest rõõmu tunda.
Ida: Mis rõõmu saab tunda kartulipanekust? Mis ilu sa seal oskad leida?
Miina: Idakene, iga tärkamine on ilus. Iga sünd on looduse ime, mida meie inimestena ei saa ära rikkuda.
(sisse tulevad naerdes Merli, Laine ja Valve)
Valve: Ema. Laine räägib, et mina endale eal meest ei leia, sest kõik vähegi kabedad mehed on sõjas surma saanud ja järgi on jäänud ainult need, kes sõjas lombakaks jäänud ja vaimust vaestena sõtta ei võetudki.
Laine: Üks mees siin külas on ja see on minu jagu.
Valve: (teatraalselt) Oh Ardi, võta mind. Ma ju armastan sind.
Laine: Jää vakka. Ardi lubas muide õhtul läbi astuda.
Valve: Siis peame sinu huuled pumatiga kokku määrima, sest muidu lähevad veel suurest musitamisest paiste.
Merli: Määrige siis kohe parem mett mokale, siis Ardil hea limpsida.
Laine: Ahh, õudne, millised mõtted.
Ida: Tüdrukud, aitab ometi. Sorteerige nüüd seemnekartul ja söögikartul eraldi. Siis saame näha, et kas üldse sügiseni elame.
Valve: Ema, no naerata nüüd natukenegi. Sügisel läheme Tokolopi metsa, korjame marju ja seeni ja elame jälle.
Laine: Ma sain üle mitme aja kleidi selga. Juba sellest võib nii palju rõõmu olla, kui lihtsalt keerutad ja keerutad.
Miina: See ei too head, kui metsahundile silma teed. Nii võid koos hundiga ise jahimehe saagiks saada.
Laine: Ma ei saa kohe. Te olete kõik nii hirmus tõsised. Kas te lehti ei loe või küla pealt uudiseid ei kuula. Sakslased on juba Berliini alla tõmbunud ja sõja lõpp on vaid päevade küsimus.
Valve: Kui sõda läbi saab, siis tulevad mehed jälle koju ja …
Merli: Oi ei tea, mis siis küll juhtuma hakkab. Mõni ei saa äkki aidalakast üldse alla.
Linda: Lollakas
Ida: Laske nüüd kätel käia.
(Uksele koputatakse ja sisse astub Nikolai)
Nikolai: Tere päevast. Olete ametis, nagu näen.
Ida: (kohkunud) Tere jah. Ametis ikka. Kevad ju käes.
Nikolai: Panete kartulid maamulda?
Ida: Aeg ju käes. Juba mai.
Nikolai: Ja kohe ise ajate vaod sisse ja panete kartuli mulda ja siis ajate vaod kinni.
Ida: Ikka ise. Hobuse toome Mäerahva juurest.
Nikolai: Mõned on siin kasutanud väejooksikute ja riigivaenlaste abi. Aga ma ei usu, et see teie puhul vajalik on. Teid ju ikkagi viis inimest majas.
Ida: Mõne naabri mõtlesime appi kutsuda. Raske töö, saab kiiremini tehtud.
Nikolai: Naabrid. Teie maja seisab ju nõnda omaette, pole siin külas õieti talusidki. Kas siis Männiku külas on ikka veel inimesi, kes appi tulevad? Tore. Head suhted naabrite vahel on vajalikud. Kas teil oleks anda veidi vett?
Ida: Laine, too ohvitserile kruusiga vett.
(Laine toob. Nikolai võtab lonksu ja sülitab siis sinna sisse)
Nikolai: Vesi haiseb. Nagu haiseb ka teie jutt. (viskab vee Idale näkku) Pidage meeles, et ma jälgin teid. Viis naist majas. Siin ümber nuhib neid kaabakaid kindlasti ringi rohkem kui üks. (Vaatab nagi) Äkki on mõni praegugi  kuskil varjul. Minuni on jõudnud külajutud, et siin majas igal õhtul röövleid kostitatakse. (viskab riided maha. Lükkab kartulikorvi ümber.) Mida ootate? Korjake kokku, kas te ei näe, et kartulid põrandal laiali. (Tüdrukud hakkavad korjama. Nikolai paneb Lindale jala peale) Vaat niimoodi roomategi minu ees ja teete seda, mida kästakse. On selge? Kui mõnda metsavenda näete, siis tulete jooksuga ja kannate onu Nikolaile ilusti ette, kus need sitakraed on. Küsin korra veel – kas on selge?
Ida: Selge, selge.
Nikolai:  Või võtan teist ühe kaasa ja vahetan mõne riigivaenlase vastu? Kas see poleks mitte aus tehing?  
Ida: Pole vaja. Kui midagi näeme või kuuleme, siis tuleme kohe teie juurde.
Nikolai: Siis on ju hästi. Vaadake, kui kenasti me hakkama saame, kui me teineteist mõistame. Ilusat päeva. Kevad on väljas. Loodus tärkab. Iga päev on ime. Udriku mõisa park on nõnda roheline. Olete tähele pannud? Muidugi olete. Head päeva siis!
(Nikolai väljub)
Miina: Olgu varblaseid kui palju tahes, ega nad kotkast jagu ei saa. Tüdrukud, mõnda aega ei või tee nende metsameestega kohtuda. Pole vaja, et meie teed siit trellide taha viivad. Pole venelased midagi head kaasa toonud. Juba 41-sel koguti rahvas Tapa jaama kokku, topiti vagunisse ja saadeti Siberi poole teele. Ega te ei taha ju omale sama saatust?

PILT. Metsatukk
(Laval on Ardi ja korjab lilli. Siseneb Laine. Kallistavad)
Ardi: Sa ikkagi tulid. Ma mõtlesin juba, et ega sa täna ei tule.
Laine: Ardi. Ma ei oleks mingi hinna eest jätnud tulemata. Sa ei tea, kuidas ma päev otsa igatsesin. Nii väga igatsesin. (Valve kallistab teda tugevasti)
Ardi: Võta nüüd väheke rahulikumalt. Sa pigistad nii, et mul võtab hinge kinni. On kõik ikka korras. Ma ju näen, et sinuga on midagi lahti. Valve, kallikene.
Laine: Kallis. Ma ei tahaks elus midagi rohkemat, kui elada sinuga väikeses majakeses põllu veerel. Sina töötad põllul ja mina kantseldaks kodu ja lapsi ja kui söök on valmis, siis jooksen koos lastega põllu servale ja hõikan sulle „Ardi, söök on valmis. Tule õhtale“. Ja siis sa tuled ja kallistad mind ja teed lastele pai ja me asume sööma. Õhtutaevas punetab päike ja maa peale laskub udu, aga toas on hea ja soe. Ja siis sa võtad raamatu ja loed mulle ja lastele, kuni me magame jääme ja mina hoian sind terve öö just niisama tugevasti.
Ardi: Mis juhtunud on? Sa pole kunagi varem selline unistaja olnud. Räägi nüüd, ma ju näen, et miskit vaevab sind.
Laine: Ma ei saa sinuga enam kohtuda.
Ardi: Mis juttu sa nüüd räägid? Miks?
Laine: Täna käis meie juures see hirmus NKVD ohvitser Mänd. Ta astus sisse ja loopis kõik laiali ja ütles, et temani on jõudnud kuulujutud, et meie metsavendi aitame ja seepärast on tema võtnud meid nüüd hoolikalt jälgida.
Ardi: Mõrtsukad raisk. Maha tuleb sellised kõik lüüa. Metsateed on pimedad.
Laine: Palun sind, ära hakka rumalusi tegema. See on nagu seitsmepeaga lohe. Lööd ühe maha, aga kolm kasvab asemele. Katsume parem rahulikult hakkama saada, ilma et suuremat tähelepanu endale tõmbaks. Ainult nädal aega oleme lahus.
Ardi: Ma ei ela seda ootust üle. Sa oled ju minu õieke, nii habras ja õrn. Mul lähevad käed iseenesest rusikasse, kui keegi sulle liiga teeb.
Laine: Ole palun mõistlik. Sina jooksed metsa, aga meie oleme külas kohe võtta. See tooks meile ainult pahandust.
Ardi: Ma tean, aga … Kurat, kui ebaõiglane see on. Las ma kallistan sind. (Ardi hakkab suudlema)
Laine: Mitte siin, mitte täna. Ma ei  saa niimoodi. Lihtsalt hoia mind, hoia hästi enda ligi. Just niimoodi. (Vaikus) Me peame kartulid maha panema, muidu jääb hilja peale. Täna otsisime seemnekartuli välja. Homme toome Mäerahvalt hobuse.
Ardi: Ega te ise jaksa vagu sisse ajada. Selleks, et ader maasse suruda, peab ikka meherammu olema.
Laine: Kullakene. Saime sõja ajal ise vaod sisse, saame nüüd ka.
Ardi: Ei, mina oma pruudil ei lase meeste tööd teha. Homme tuleme appi ja paneme teil kartuli maha.
Laine: Ardi, millest me rääkisime? Te ei või küla vahel nägu näidata. Nad on agarad kõike kontrollima.
Ardi: Küll me midagi välja mõtlema. Mehed metsas jõude, aga tööd tahavad tegemist. Loodus tärkab, tahad sa või ei taha ja kartuliga hilja peale jääda ei saa, sest siis oled sügisel kõigest ilma. Tooge hobune. Ma toon mehed ja katsume kiirelt hakkama saada. Ega teil abi eest ju mõnest pudelist kahju pole.
Laine: Ma ei tea, kas see on hea plaan.
Ardi: Kas minu roosinupukene ei või mind sugugi usaldada?

PILT. Metsavendade onn. Ardi , Endel, Juku, Volli
Volli: (laulab vaikselt) Mäletan, kuid tookord kukkus kägu
Läbi õhtu meie kuldse õnne raal
Ütlesid, et sa mu kaunid unenägu
Mis ei elus iial korduda ei saa.
Ulatasid mulle käed ja huuled
Viimses kohtumises õitsva toome all.
Armasta mind kallim, armasta, kas kuuled,
Armasta , kui langen lahingute raal.
Armastan, siis kui jumal kingib elu
Ja ma tulen sinu juurde tagasi.
Armasta, kui sinu rinda täidab valu,
Armastan , sind nagu ikka alati.
Kuuvalgel lehvitasid rätti,
Kadusid, kui magus unenägu ööst.
Ja siis nägime kuis kuldne õnnekätki
Ujus mäletades vahtaval veel.
Tulgu tuuled tunnistajaiks meile,
Et me truuiks jääme teineteisele.
Ja kui saatus astub karmilt eluteele,
Siis me teineteisest jäädvalt lahkume.
Mäletan, kui tookord kukkus kägu,
läbi kuldse meie õhtu õnne raal
ütlesid, et sa mu kaunis unenägu,
mis ei elus iial korduda ei saa.

Endel: Peavad need su laulud alati nii haledad olema. Niigi hing tühi, et siin võsas peame konutama. Ma pole juba aasta aega tüdrukut käte vahel hoidnud.
Juku: Ja hoiagi neist eemale. Sa, kallis sõber, tead kui paljud on sisse kukkunud ainult sellepärast, et käivad öösiti tädirandas. Külal on silmad öösel ka lahti. Eriti praegusel ajal. Iga koera haugatuse peale on pool küla jalul. 41-mesel viidi rongidega inimesed Siberi. Nüüd on neil selleks veel suurem voli. Istume parem vaikselt siin metsas ja loodame, et lääne riigid meile lõpuks appi tulevad.
Volli: Mina loodan rohkem amnestia peale. Kurat küll, ega ma siis vabatahtlikult saksa armeesse läinud. Oleks jätnud minetama, oleks olnud desertöör, kelle võib maha lasta ja nüüd olen riigivaenlane, kelle võib ikka maha lasta. Kehva valik, või mis?
Juku: Teame –teame. Igal õhtul sama jutt. Aga sa mine kõnni Julgeoleku uksest sisse ja tunnista, et olid küll saksa väes aga nüüd tahad saada eesrindlikuks nõukogude seltsimeheks.
Volli : Mine persse.
Juku: Kuulutavad amnestia välja ja ootavad, et kõik nagu hiired urust välja ronivad, et nad siis labidaga laiaks lüüa. Kas sa arvad, et kellelegi sinu sita hing korda  läheb. Ootavad sind sooja supi ja sulepadjaga metsa äärel. „Austad Voldemar, teid me veel ainult ootasime. Teised on kõik juba ammu kohal. Söönud, joonud ja puhkavad. Tulge meiega, seltsimees Voldemar“. Arvad, et tõesti nii. Siis oled sa küll lollim, kui ma arvasin.
Endel: Võtke nüüd natuke vaiksemalt. Muidu saad veel prii küüdi hoopis kettidega ehituna Julgeolekusse. (vaikus) Eks sinu jutus on muidugi iva sees. Oled kuulnud, et Julgeolek on meelitanud neidusid metsas jalutama, et nad siis metsavendadega ühendust võtaks ja peale seda , kui suhted sees, siis on tee üks – piiga näitab koha kätte ja ühel ilusal hommikul oled ümber piiratud.  Heal juhul saad reisi Siberi, halvemal juhul lastakse koha peal maha.
Juku: Veel halvemal juhul võetakse kinni, topitakse näpud sahtli vahele, murtakse kondid pooleks ja alles siis lastakse maha.
Volli: Siis saab surmainglist sinu päästeingel. Veider.
Juku: Surmaingel oli sinu päästeingel siis ka, kui sa püss käes venelasi nottisid. Peab surmainglit tänama, et ta meile selja keeras.
Endel: Minu kaitseingel on minu juurest ammu minema lennanud. Lasi veel sirtsu õlale ja läks.
Juku: Linnukene oli suvehommikul heinamaal külma suremas. Lehm läks mööda ja lasi talle koogi peale. Linnukesel hakkas sita sees soe ja jäi elama. Mööda kõndis rebane, märkas lindu ja aitas viimase sita seest välja. Lakkus puhtaks ja sõi ära.
Volli: Nii. Edasi?
Juku: Loo mõte on selles, et see, kes su täis laseb, ei pruugi olla veel sinu vaenlane ja see, kes su sita seest välja aitab, ei pruugi olla veel sinu sõber.
Endel: Vaikust. Keegi tuleb.
(Sisse astub Ardi)
Ardi: Õhtust mehed.
Volli: Sina.
Ardi: Keda sa ootasid või lootsid tulevat?
Juku: Lõpeta see naistega sehkendamine. Tood meile sellega veel kõigile häda kaela.
Ardi: Ole maru rahulik. Linda pole selline. Linda ei annaks meid iial kellelegi välja.
Endel: On sul ikka tahtmist. 6 kilomeetrit Johanirahvani ja 6 kilomeetrit tagasi. Sa oled nõnda varsti sportlane valmis.
Juku: Ütlen ainult ühte – ära hetkekski valvsust kaota ja ära sa kedagi teist usalda.
Ardi: Tean. Mehed, aitab metsas logelemisest. Johanirahval on kartul vaja maha saada. Neil seal ainult ema ja kolm peretütart. Nemad on meid aidanud ja aeg on oma võlad tasuda.
Volli: Sammume külla ja paneme kartuli maha. Äkki kehtestame kohe hinnakirja ja käime kõik läbi, ega nemad siis ainsana hädas pole.
Ardi: Sa võid ilkuda, kuid midagi sellist oli mul plaanis küll. Läheme peale lõunat, kui rahvast küla vahel vähem liikumas. Põld ei ole suur- pool hektarit või midagi sellist.
Juku: Igaüks saab aru, et asi pole õige, kui korraga on võõrad näod hobusega põllu peal.
Ardi: Ma rääkisin Lindaga ära. Ta tõi meile kleidid. Teelt põllule pole hästi näha. Rukkipõld on veel vahepeal. Teelt paistab, nagu naised ise oleks hobuse taga. Paljugi, kes külast appi võis tulla. Kui keegi lähemale tuleb, siis läheme metsa.
Juku: Mina ei riski isegi näljakartuses teie komejanti kaasa teha. Tahaks veel kunagi oma kodutare näha.
Ardi: Johannes, ise olid koolis õpetaja, kas see polnud siis suurem risk. Lahingud käisid läbi, aga nüüd lööd araks.
Juku: Argusel ja ettevaatlikkusel on vahe vahel. Kui mina oleks arg, siis ei oleks ma lahingutest läbi käinud. Ettevaatlik olin aga küll ja täna olen veel rohkem ettevaatlik, sest peale meie nelja, ei ole meil kellelegi loota.
Ardi: Volli, sina tuled?
Volli: Juku räägib tavaliselt minu jaoks segast juttu, aga praegu olen temaga ühte meelt.  See ei ole hea plaan. Külakõrvad kuulevad ja külasilmad näevad. Enne veel kui jõuad hobuse aiste vahele panna on julgeolek kohal.
Juku: Ega see naistele ka head tee, kui neil metsavennad põllul abiks on. Lähevad sama moodi kinni.
Volli: Just.
Ardi: Endel?
Endel: Ega vahet pole. Suren siin või põllul. Siis on vähemalt üks Jumalale meelepärane tegu tehtud. Elu ei saa siin koopas lõputult kulgema jääda. Kui suured neid kleidid sul seal on? Näita siia. Kui sobivad siis tulen.
Ardi: See on mehe jutt. Vaata.
(Võtavad kleidid ja mõõdavad neid)
Endel: Kas saame need hiljem endale? Nendega oleks metsaski ohutum käia, ikka parem kui saksa mundris.

PILT.Kartulipanek. Ardi, Endel, Valve, Laine, Iida
(Ida tuleb ja katab piknikulaua)
Ida: Tüdrukud, tehke paus. Aeg on lõunat võtta.
(Tulevad ees kleidis Ardi ja Laine)
Ardi: (teatraalselt) Meie kandis on poisid nii tüütud. Muud ei ole kui anna musu ja anna musu.
Linda: No , kas sa annad siis?
Ardi: Lõpeta, ega ma mingi selline tüdruk ei ole. Kuigi ühele teeks musi küll.
Linda: Mida sa siis ootad? Eks tee, kui nii väga soovid.
Ardi: Pole veel võimalust olnud, tal isa passib peale.
(Tulevad kleidis Endel ja Valve)
Ida: Lõpetage oma vigurdamine. Näete ikka maru kenad välja kõik. Võtke nüüd julgesti, siin on piparmünditee ja piim  ja juustuleivad. Lihaga on praegu raske. Mõned munad on ka. Midagi ikka hamba alla saate.
Endel: Siin on rohkem, kui oleks osanud oodata. Me oleme vähesega harjunud. Nii rikkalikku lauda polegi ammu näinud.
Ida: Ega tee peal pole eriti rahvast liikunud. Eks kõigil töödega kiire. Mõned hobused, aga need ei tundnud huvi, et kes seal põllul siblivad.
Valve: Kõige tähtsam, et Julgeoleku mehi pole liikumas. Mul on pilk tegelikult kogu aeg teel. Ma ei tea kohe, miks see nii on. Ilm on ilus, seltskond tore, töögi lihtne, aga hirm on nii suur. See hirm on kuskil siin kõrvade ja silmade taga, sest iga praks, mis kostub ajab kohe silmad punni.
Ida: Ma pesin teie riided ära. Need polnud vist ammu vett ja seepi näinud. Selleks ajaks, kui lõpetate on nad juba kuivad. Ma ei julgenud õue peale nöörile neid riputada, panin küüni.  Mõtlesin, et kui keegi mööda läheb, siis võib tekkida veidraid küsimusi.
Endel: Teie öelge siis, et need on teie isa rõivad, et kui tema koju tuleb, siis on hea puhtad riided selga panna.
Valve: Meie isa ei tule koju.
Endel: Ma tean küll, aga oodata ju ikka võib. Lootuse pärast me elamegi. Loodame, et sõda lõppeb ja venelane põgeneb, siis loodame, et mehed tulevad koju ja siis loodame, et meie maad saavad jälle meie omaks ja siis loodame, et kartulisaak aitab üle talve elada. Muudkui loodame.
Valve: Lootus on unistuse ema. Loodad millelegi ja siis unistad, kuidas kõik oleks. Kuidas oleks, kui meil Valvega oleks mehed ja lapsed. Kuidas oleks , kui poed õhtul oma mehe kõrvale sängi ja ta hoiab sind kõvasti -kõvasti. Kuidas oleks jalutada õhtupäikeses koju ja tervitada vastutulijaid, mitte pugeda peitu.
Ida: Aitab, Valve. Aitab. Sööge nüüd veel. Siin ju üks muna veel. Tüdrukud, see, kes räägib kõige lõbusama loo, see saab muna endale. Ardi, sina alusta.
Ardi: Minu nimi on täna hoopiski Armilde.
Ida: Vabandust, Armilde. Kuidas ma võisin eksida? Kas auväärt neiu teeks meile au ja jutustaks ühe loo.
Ardi: Pean seda õunte pealt vaatama, nagu ütles Toots Lutsu Kevades. Näidake muna siia. (Ida annab muna Ardile) Muna on aus. Hea küll siis. Naabritel oli siga saanud sulust välja ja nosis keset nisupõldu. Selline paras paarisajakilone elukas. Kuidas sa sellist püüad? Mõtlesime, et kui saaks rihma jala ümber, siis annaks äkki maha tõmmata. Hiilisin siis ligemale ja juba hakkasin silmust koomale tõmbama, kui siga korraga ringi pööras ja otse minu poole tormas. Ma ei jõudnud kuhugi minna või midagi teha. Hüppasin tagurpidi sea selga. Hoidsin sabast kõvasti kinni, kannad panin kõrva taha ja nii me suuna lauda poole võtsime. Siga võib olla väga kiire. Mul püksisääred ainult lõdisesid.
Laine: Kõik või. Millega see lugu siis lõppes? Siga sõitis koos sinuga otse soolatünni või?
Ardi: Eks ta väsis lõpuks ära. Hüppasin maha ja panin rihma ümber jala.
Laine: See ongi kõik?
Ardi: Eks räägi parem lugu.
Ida: Just. Laine, sinu kord. Võta arvesse, et mina ise hindan, kelle lugu parim on.
Laine: Mulle tuleb meelde, kuidas ema-isa mulle sünnipäevaks kuke kinkisid. Laud oli juba kaetud, kuid külalisi veel ei olnud. Tõid suure kasti minu ette, ise itsitavad. Mina uurin, et kes  seal kastis on, sest ma kuulsin, et seal sees keegi liigutab. Need ikka itsitavad pihku. Teen siis kasti lahti ja kukk hüppab välja. Küll ma algul ehmatasin, kuid kukk ehmatas vist veel rohkem, sest ta lendas otse lauale ja ajas ümber kõik, mida ümber ajada sai. Ainult õllekann jäi püsti, sest selle suutis isa päästa.
Ida: Selle loo olin ma juba unustanud. Oli tõesti nii. Kes teist nüüd esimesena räägib? Laine või , kuidas ma sind pean kutsuma?
Endel: Ma olen Hermiine.
Ida: Hermiine, kas sa räägiksid ühe loo.
Endel: Austatud emand, ma jätaks selle au minu kõrval istuvale Valvele.
Valve: Ma tänan selle usalduse eest.
Ida: No Valve, kuulame. Pea meeles, et me niisama ei jutusta, vaid parim lugu võidab muna.
Valve: Ema oli meil kangesti õlgede tuppa toomise vastu jõuluajal. Läksime siis surnuaeda küünlaid haudadele panema ja ema luges isale sõnad peale, et mitte mingeid õlgi tuppa. Jõuame kirikaiast tagasi ja terve tee küünist toani  ja põõsaotsad ka, olid õletuuste täis. Meie rõõmustasime, aga ema tormas tuppa ja hakkas isaga tõrelema. Kui oli kõik südamelt ära rääkinud, siis alles vaatas ringi ja nägi, et toas polnud ühtegi õlekõrtki. Isa oli lihtsalt vigurit teinud ja õlgi teele riputanud. (Ida naerab südamest)
Ida: (naerab) Tõesti oli nii.
Endel: See pole aus, et mõjutad hindajat. Sa saad muna pettusega, sest  mul pole hindajast ühtegi lugu rääkida. See polegi kuigi suur muna ja ega minu kõht pole tühi ka. Las ta minna Valvele.
Valve: Sellega ei ole mina nõus. Räägi, Hermiine.
Endel: Mul ei tule tõesti ühtegi lugu meelde ja samas ei teeks mulle miski rohkem rõõmu, kui Valve võit.
Ida: Kui viimane võistleja jätab loo esitamata, siis hindaja teeb oma valiku ja … Muna võidab … Vabandan juba ette kõigi ees, kes ei võida.
Valve: Mida sa kiusad, otsusta juba ära ja ütle välja.
Ida: Muna võidab Valve, kelle lugu mulle kõige enam nalja tegi.
Valve: Tänan väga, aga mina arvan, et meie selle kenasti võrdselt neljaks jagame.
Ida: Muna on sinu ja ise tead, kuidas seda jagad, aga siis tööle tagasi. Päike juba madalas ja pool tööd veel ees. (Ida korjab asjad samal ajal kokku ja lahkub)
Ardi: Tule Laine, läheme. Jätame tuvikesed muna jagama.
Laine: Tuvikesed, see on nüüd teie muna. Hoidke seda hellasti, sest muna on linnukese ainus ja suurim vara.
(Ardi ja Laine lahkuvad naerdes)
Endel: Ardi on paras irvhammas. Olen tal kogu aega hammaste vahel. Mina olen juba harjunud. Loodan, et see sind ei pahandanud.
Valve: Ei pahandanud. Söö see muna ise ära. Ma ei olegi väga näljane.
Endel: Las ta jääb. Mõne aja pärast on hea hammustada.
Valve: Läheme siis.
Endel: Oota korraks.
Valve: Mida?
Endel: Lihtsalt oota veidi. Ma oleks sinuga tahtnud omavahel rääkida.
Valve: Millest siis?
Endel: Ma ei teagi millest. Ma vaatasin sind terve hommikupooliku. Sa oled nii ilus. Eriti kui sul tukk niimoodi silmile vajub. Kas keegi on öelnud sulle, et sul on maailma kõige ilusamad silmad. Nagu põhjatu kaev, kuhu vaadates vajud järjest sügavamale.
Valve: Kas ainult olin seal põllul või olen ikka veel?
Endel: Oled ikka veel.
Valve: Seda juttu räägid sa kindlasti igale neiule, kellel rinnad ees ja säär seeliku alt vilkumas.
Endel: Ei räägi. Kui päris aus olla, siis polegi ma sellist juttu kellelegi varem rääkinud. Enne sõda olid tüdrukud nii hirmutavad oma tulisuse ja välimusega. Siis hakkas sõda ja sõja ajal kadusid naised sinelite alla ära. Nüüd siis alles märkasin, et sõda vist tõesti läbi hakkab saama.
Valve: Ära arva, et ma olen selline neiu, kes ilusaid sõnu kuuldes kohe sulab ja noormehel kaela ümbert kinni võtab.
Endel: Aga tüdrukul?
Valve: (Naerdes) Ei võta tüdrukul ka.
Endel: Kas sa tuleksid õhtul suure kivi juurde, mis seal Kiku küla tee ääres seisab? Ma olen väsinud metsas olemast. Tahaks ennast varjamata sammuda lillekimp käes tüdruku ukse taha ja uppuda siis ta säravatesse silmadesse. Kas sina pole tahtnud tunda oma südames armastust? Ma mõtlesin juba, et see polegi kunagi enam võimalik.
Valve: (astub Endli juurde ja teeb talle musi) Kui väsimusest surnud ei ole, siis äkki tulengi. (Jookseb minema)
Endel: Valve, oota. (jookseb järgi)

PILT. Johanirahva talu õu
(Õuel kõnnib Nikolai. Miina tuleb trepile.)
Miina: Mida härrad otsivad?
Nikolai: Tere õhtust. Ei meie hulgas härrasid pole. Härrad on kõik juba kindlas kohas. Kes Siberis, kes luku taga. Meie oleme siin seltsimehed.
Miina: Ühed pätid olete kõik. Ise tööd ja leiba teha ei mõista, siis käivad teiste aitasid mööda.
Nikolai: Otsin perenaist. Pole teist kuskil, tütred ka kadunud. Ega nad viimati metsa poole ei ole.
Miina: Ei ole nad kuhugi metsa poole. Panevad põllul kartulit. Merli on Tapal koolis.
Nikolai: Ja sina jäid koju toimetama?
Miina: Keegi peab ju süüa tegema ka ja kanad tahavad kinni panna ja lehm lüpsmist.
Nikolai: Selge see. Nii, et kartul saab juba maha. See on tore.
(Tuleb Sergei)
Sergei: (vene keeles) Seltsimees leitnant. Küünis rippusid meeste särgid. Niisked veel, kuivama pandud.
Nikolai: Vaat, kus lugu. Meeste särgid. Minu meelest selles talus mehi ei ela. Või on uudiseid ja mõni tütardest on mehele saanud.
Miina: Ei ole neist keegi veel mehele saanud. Kellele sa siin lähed? Mehed kõik surnud või … mujal. Naised kannavad kogu koormat.
Nikolai: Raske koorem on naiste õlgadele pandud. Tee kõik tööd ja siis pese veel ka pesu. Kellele need siis kuuluvad, et neid just täna, kui kõik kartuleid panevad, pesta oli vaja? Kummaline ajastus.
Miina: Need on minu mehe vanad särgid. Pesime puhtaks, et saaksime tüdrukutele  neist suvised särgid teha.
Nikolai: (Kargab korraga Miina juurde) Eit, raisk, hakka rääkima. Kelle riided need on? Keda te varjate oma majas? Kas te arvate, et ma loll olen? Majas on ainult naised, aga talu on korras, majapidamine enam kui eeskujulik. Sergei, too üks peenem kaigas. Lükkame eidele söögitorust sisse, et enam sealt valet välja ei tuleks. (Sergei ulatab kaika) Nii eideke, kui sul on kaigas kurgus, siis ei räägi sa enam midagi. Iga hetk võib olla sinu viimane võimalus. Hakka rääkima, keda te varjate ja kus.
(Jooksuga saabub Ida)
Ida: Lõpetage, lõpetage, ta on vana inimene, tal on süda haige. Miks te teda veel piinate? Ta on niigi palju kannatanud.
Nikolai: Perenaine ise ka kohal. Vaatasime teie eeskujulikku majapidamist ja mida me näeme – küünis kuivavad meeste särgid. Küsin siis mina eneselt, mida teevad meeste särgid küünis. Mõtlen ja mõtlen, aga vastust ei leia. Küsin siis vanaperenaise käest, aga tema valetab mulle, aga valetaja tunnen mina kohe ära. Mul hakkavad varvastest sipelgad jooksma ja siis kui sipelgad on juba lõua all, siis ma tavaliselt enam vastu ei pea. Kelle särgid need on?
Ida: Need on minu mehe särgid. Pesime puhtaks , et maha müüa. Ise teate, et raha oleks majapidamises alati vaja.
Nikolai: Mõistlik. Väga mõistlik on kasutu kraam kaubaks teha. Pea-aegu läks meelest ära, et eit hoopis teise põhjuse pesu pesemiseks leidis. Nüüd on küll pahasti. Üks ei tea, mida teine teeb. See on küll pahasti, üks tahab rahaks teha, aga teine hoopis särke õmmelda. Sergei, tõmba kaevul luuk pealt. Laseme eide sisse.
Sergei: Dak dotsna
Nikolai: (kerib nööri lahti) Kas hakkate rääkima või laseme teid tükki kaupa kaevu?
Miina: Ma võisin midagi segi ajada. Vana inimene, kuulmine pole enam see.
Ida: Kapis seisavad särgid. Osad müüme maha, teistest teeme särke endale.
Miina: Keda me ootame või milleks neid seal hoiame? Need, keda oodata, on kõik ju surnud. Surnud, sest olid lolli, et sõtta läksid. Targad läksid metsa ja elavad.
Nikolai: Ütleme siis nii. Pidage meeles, et meie silmad on kõikjal. (Sergeile) Lase maja juurde valve panna. Siin need kaabakad ongi.
Ida: Meie elame vaid vaikselt oma elu soovimata kedagi tülitada.
Nikolai: Jõudu tööle.

PILT. Kuramaaz. Endel ja Valve
Valve: Kuu on juba ammu kõrgel. Ma pean minema.
Endel: Millal ma näen sind jälle?
Valve: Me peame olema ettevaatlikud. Ei tohiks liialt sagedasti kohtuda.
Endel: Kas sina mind siis näha ei taha?
Valve: Miks ei tahaks … Ma pean nüüd minema. Ema on juba kindlasti rahutu.
Endel: Ema magab ammu, ainult voodi kriuksub. Istume veidi veel.
Valve: Jahe hakkab ka.
Endel: Tule minu hõlma alla. Koos on soojem. (istuvad kõrvuti. Pikk vaikus) Kuuled ööhääli. Metsas on ööhääled hoopis teistsugused. Metsas olles õpid kiiresti neid tundma. Tuttavaid hääli ei pane enam tähelegi, aga nii kui mõni võõras hääl on, siis kohe oled ärkvel. Ma ei mäletagi enam, millal oleksin terve öö jutti maganud. Külas on teised hääled. Tuulgi puhub majade vahel teisiti.
Valve: Kas siis metsas on tuul teistsugune?
Endel: On. Metsatuult pole tunda. Teda saab näha latvades ja kuulda okstes. Maa peal jalutades teda ei tunne. Põllutuul on tunda, aga teda pole näha ega kuulda.
Valve: Paljude asjadega on nii, et neid pole näha ega kuulda, aga tunda on. (Võtab Endlil ümbert kinni). Mida sina praegu tunned?
Endel: Ma tunnen end nagu teatrietendusel, kus kohe läheb eesriie lahti ja publikuni jõuab ilus lugu, kus rüütel lohe tapab ja õnnelik printsess tema käte vahele langeb. Ma tunnen, et ma elan ja olen nagu mingis udus, sest see ei saa olla päris, mis meie ümber toimub. Ei saa olla päris, et pead elama metsas, sest muidu võidakse sind hukata ja mille eest. Selle eest , et vastu oma tahtmist sind võõraste püsside alla sunniti.  Ei saa olla päris, et selles lootuses puhkeb korraga õide maailma kauneim õis, mida kutsutakse armastuseks. Õues on pime, kuid minu jaoks pole vaja muud valgust, kui sinu silmade sära. Ma tahaks ..
Valve: Aitab küll. Enne peaks minu rüütel lohe tapma ja siis alles langeb printsess tema käte vahele. Sa tead küll, mida tehakse rüütlitega, kelle lohe printsessi juurest leiab. Tuld ja tõrva langeb neile kaela.
Endel: Tean. Muinasjuttudes on kõik lihtsam. Rüütel läheb, teda aitavad targad ja võlurid, aga minul pole peale minu armastuse midagi ja see lohe on kuradima mitme peaga, mida võibki raiuma jääda. Ühe lööd ja kolm tuleb asemele.
Valve: Ma pean nüüd küll minema, minu uljas rüütel Endel. Kas see pole rüütlile sobilik nimi – rüütel Endel.
Endel: Ära narri. Aga Valve on kõige ilusam printsessi nimi, mida ma ette oskan kujutada. Millal ma näen sind?
Valve: Tule homme õhtul. Siit otse läbi metsa läheb rada, mis viib Loksu küla küünini. Sealt pole teele näha. Kohtume seal enne päikeseloojangut. Siin on Udriku kohe kõrval, seal liigub rahvast rohkem ja soovimatuid silmigi on rohkem.
Endel: Kas rüütel saaks oma printsessilt ühe kingituse ka pikale teele kaasa? (Valve teeb Endlile musi)
Valve: See on küll väike asi, aga hinnaline. Vaata, et sa ära ei kaota. Ma lähen aknast. Ei taha kogu maja üles ajada. (Valve ronib aknasse)

PILT. Ma olen armunud. Akna taga liiguvad varjud
(Valve ronib aknast tuppa. Koputus aknale. Valve avab akna. Seal on Endel)
Endel: Ma kaotasin pimedas sinu kingi. See oli vist liialt väike.
Valve: Oi, oi. Mis me nüüd teeme?
Endel: Kas võiksin paluda samasuguse aga suurema?
Valve: (vaatab akna taga ringi) Kui lohet parasjagu näha pole, siis äkki tõesti. (Teeb Endlile suure musi) Mine nüüd minu rüütel Endel. Ole ettevaatlik. Lohe võib sind tabada.
Endel: Ei ta taba, sest minuga on tuline relv, mis vajadusel maa puhtaks kõrvetab.
Valve: Mis see küll  võiks olla?
Endel: Sinu suudlus. Teist samasugust oleks veel vaja, siis ei karda ma lohe ega kedagi.
Valve: Mine nüüd. (sulgeb akna)
Merli: Mis segane jutt see nüüd oli?
Valve: Issand, kuidas sa mind ehmatasid. Sa polegi koolis?
Merli: Kevadeksamid on tulemas ja kodus vaja tööd teha. Anti vabad päevad.
Valve: Väga armas. Me saime kartuli juba maha.
Merli: Kuulsin jah, et Hermiine ja Armilde olid abiks olnud. Kes ta selline on?
Valve: Endel või?
Merli: Mina tema nime ei tea. See uhke rüütel, kes lohega sinu pärast võitlusse astub. Prints hõõguva relvaga.
Valve: Sa kuulasid meid pealt.
Merli: Ise tulid sellise mürtsatusega tuppa. Printsessid tavaliselt hõljuvad, aga sina paterdad nagu karu. Ma arvan, et kogu maja kuulis. Noh, kes ta selline on?
Valve: Merli, ma ju ei tea veel. Aga siin rindade taga on selline magus pall, mis kihutab mööda keha ringi ja kõditab igalt poolt. Minuga ei ole keegi veel niimoodi rääkinud ja keegi pole mind vaadanud varem sellise pilguga. Tema silmad on nii selged.
Merli: Kevadel ärkab kõik oma ilus. Isegi ohakas on peale porist sügist ja külma talve kevadel ilus. Kust ta pärit on?
Valve: Moelt, aga ta ei saa praegu koju minna, sest nende kodul hoitakse pilku peal.
Merli: Nagu kõigi kodudel, kus mehed vene vägedesse ei läinud. Vana ta on?
Valve: Ta on 20.
Merli: Sinu jaoks täpselt paras.
Valve: Lõpeta. Ma ei tea ju, mis sellest tuleb. Ta on nii ilus ja tugev.
Merli: Eriti kleidiga.
(Koputus aknale)
Merli: Rüütel on juba lohe maha tapnud ja tuleb auhinnale järele.
Valve: Ole tasa. (Avab akna) Kes siin on? (Aknale kerkib Oskar)
Oskar: See olen mina, mu kallis.
Valve: Oskar! Sina.
Oskar: Kas sa arvasid, et ma surnud olen? Kas ma tohin sisse tulla? Väljas on ohtlik.
Valve: Ei. Õed magavad. Ma tulen välja. (Ronib hetke pärast aknast välja) Sina. Sa oled elus ja terve?
Oskar: Enam-vähem. Sõjas viga ei saanud, aga Leedust siia jalutades on saapad jalad lõhki hõõrunud.
Valve: Kust sa siis tuled?
Oskar: Kas sinu peigmees algatuseks ühte musi ei saaks? Teadmine, et kuskil on üks musisuu, mis mind ootab, mind liikumas hoidiski.
Valve: Muidugi (Teeb põsele musi)
Oskar: Ja see ongi kõik?
Valve: Aega on mööda läinud. Lase nüüd harjuda. Ma ei tea sinust kaks aastat midagi ja siis sa tuled, nagu oleksime eile viimati kohtunud.
Oskar: Ise tõotasid mind oodata juhtugu, mis tahes.
Valve: Oskar. Vaata, mis siin sünnib. Inimesed muutuvad. Kust sa nüüd niimoodi tuled?
Oskar: Saksa väed taganesid juba sellise hooga, et ega keegi mehi enam lugenud. Otsustasin kuskil Leedu piiri juures hakata koju tulema. Ma polnud sinna Saksamaale midagi maha jätnud ega polnud mind seal keegi ootamas. Redutasin metsas, kuni rinne minust mööda läks ja siis hakkasin kõndima. Head inimesed andsid riided selga, külmaga peavarju. Toitu näppasin siit ja sealt. Mõnes kohas aitasin veidi majapidamises. Aga mõtlesin ainult sinust.
Valve: Oskar. Ma ei saa sind kambrisse lubada. Seal on õed ja ema. Sa pead puhkama ja hommikul vaatame, kuidas edasi. (ronib aknale) Ole ettevaatlik. Mine Mäerahva küüni. Maga seal. Oota, ma annan sulle räti kaasa.
Oskar: Valve. Oota.
Valve: Julgeolek nuhib igal pool ringi. Sa paned meid ka ohtu. Mine nüüd. (annab räti)
(Oskar jääb üksinda seisma. Tema juurde tulevad Nikolai ja Sergei. Peale lühikest võitlust seotakse Oskar kinni.)

PILT. Ülekuulamine.
Sergei peksab kongis maas lamavat Oskarit.
Nikolai: Aitab. Ei seisa mõnel mehel till püksis. Vaja ikka käia küla peal sonkimas. Kas pole elu mitte lihtne. Võta aega ja vaata, kuidas emased toimetavad ja küll peagi kiimas isased kohal on. Saame siis tuttavaks ka. Julgeoleku ohvitser Nikolai Mänd. Tema on Sergei. Lihtsalt üks ilge molkus, aga teeb kõik, mida talle öeldakse. Sergei, too tangid ja aita mehel tema nimi meelde tuletada. (Sergei tuleb tangidega. Virutab Oskarile vastu lõugu) Kust me seda mälu siis otsima hakkama? Varvastest? Näppudest?
Oskar: Minu nimi on Oskar. Ma olen pärit siitsamast kõrvalt Tokolopi külast.
Nikolai: Vaata, kuidas kõik kenasti meelde tuli. Olen enda teada, kõik majad läbi käinud, aga sellist nägu ei mäleta. Sergei, kas sa mäletad, kus majas selline mees elab? Näed, Sergei ka ei mäleta. Tead, mida ma olen tähele pannud, et need , kelle pole majas kohta, need elavad võsas või metsas. Vahel ka nagu mutid urus. Kus sa siis elad?
Oskar: Ma alles jõudsin.
Nikolai: Alles jõudsid. Kust sa siis jõudsid?
Oskar: Kui sakslane värbama hakkas, siis põgenesin metsa. Alles nüüd julgesin välja tulla, sest sõda olla läbi saanud.
Nikolai: Sina oled siis meil aus mees, kes sõja eest end metsas varjas. Jätsid ema, õed ja pruudi kõik vaenlasele lörtsida. Mis mees sa selline oled? Ma ütlen. Sitt pilpal oled. Ükskõik kummale poole maha kukub, haiseb ja ära määrib igal juhul. Kas sa tõesti arvad, et ma sind usun? Sergei, too tangid. (Sergei ulatab tangid, Virutab nendega).
Oskar: Ma ei tea midagi, ma alles tulin Leedust. Pugesin peitu ja lasin rindel endast üle minna. Ma pole relvagi kunagi käes hoidnud.
Nikolai: Pudeneb, vaikselt pudeneb. Sõda pole veel läbi. Vähemalt mitte sinu jaoks. Ega ma poleks tahtnudki sulle viga teha, sest mul võib sind vaja minna. Miks sa siis kodus ei ole öösiti, nagu kõik ausad inimesed? Miks sa hulgud öösel tüdrukute akende taga? 
Oskar: Igatsesin.
Nikolai: Oi, oi, oi. Meie Oskar on armunud. Armastaja on nõrk inimene. Armastajal on nagu hobusel klapid peas. Igatsus on suur tunne. Tead, kui sa nüüd tahad, et sinu armastus igavesti kestaks, siis pead veidi vaeva nägema. Ma ei mõtle siin lilli ja kingitusi. Ma mõistan sind, sest ma olen tegelikult hea inimene. Ma armastan muusikat. Ei ole midagi paremat, kui õhtul kätte võtta hea raamat ja lugeda. Aga nemad (osutab Sergeile) on hariduseta värdjad. Teevad, mida kästakse ja südant neil pole , et halastust tunda. Mul on praegu sinust nii kahju, kui mõtlen, mida nad sinuga kõik teevad.
Oskar: Mida ma peab tegema? Mida te minust tahate?
Nikolai: Nii palju sinus meest oligi. Ma laseme sul praegu minna, kuid sina lähed metsa, elad nende võsavillemite juures ja paned kõike kenasti tähele. Kus nad asuvad? Millised relvad neil on? Palju neid on? Sul on nädal aega. Siis tuled siia minu juurde ja kannad ette. Kui valetad või nädala pärast välja ei ilmu, siis jäädki igatsema, sest pruut leiab kurva lõpu. Kas on arusaadav? Mulle ei meeldi ennast korrata ja loodan, et esimese korraga sa kõik selgeks. Nüüd kao siit nagu sitt ihust, et enam sinu haisugi siin poleks. Jääme ootama.

PILT. Haavad
(Valve riisub õuel, Oskar on võsas)
Oskar: Valve. Valve.
Valve: Kes seal on?
Oskar: Mina, Oskar.
Valve: Mida sa teed siin võsas? Ma otsisin sind küüni juurest. Mõtlesin, kuhu sa kadunud oled. Tule välja, ega praegu kedagi ei ole.
Oskar: Ma ei julge välja tulla. Keegi võib tee pealt näha.
Valve: Tule, tule. Pakun sulle leiba ja klaasi piima. (Oskar astub põõsast välja, verine ja räsitud). Issand, mida sa endaga teinud oled.
Oskar: Ega mina ei teinud. Öösel jäin varitsusele vahele. Mind tõmmati maha ja viidi kaasa. Öö otsa pinniti ja uuriti. Aga mina ei öelnud midagi, ega mul polnudki midagi öelda, sest alles ma ju jõudsin.
Valve: Tule ja puhastame su haavad puhta veega ära. Äkki leiame midagi, millega haavad kokku siduda. Oota, ma käin toas. (Lahkub ja tuleb tagasi veekannu ja kaltsudega) Leidsin vanu kaltse. Nendega saame hakkama, näita nüüd siia. Jube. (Puhastab haavu, Oskar tahab Valvet samal ajal kallistada) Kes sind niimoodi rebis?
Oskar: Öised varjud. Julgeolek võttis mu kinni
Valve: Võttis kinni ja lasi minna?
Oskar: Ega nad kohe ei lasknud. Töötlesid mind tükk aega. Ma rääkisin, et olin metsas okupatsiooni eest peidus ja alles nüüd julgesin välja tulla. Vist jäid lõpuks uskuma. Enne hommikut lasid minema.
Valve: Sa pead peitu minema. Ega nemad seda niisama ei jäta. Meil käivad kogu aeg arsti viivad su taas kaasa ja siis enam vabaks ei lase.
Oskar: Sa saad ju ise ka aru, kui kahtlane see tundub. Julgeolek laseb mul minna. Mind lastakse metsas nagu nuhki maha.
Valve: Meil käivad mõned metsavennad vahel mune viimas. Ma räägin nendega.
Oskar: Kas sa teeksid seda minu heaks?
Valve: Muidugi. Ma ei armasta sind enam, aga inimest ei tohi niisama hukka saata.
Oskar: Igatsesin sinu järgi. (Üritab kallistada)
Valve: Hoia oma käed paigal või muidu ma vihastan.
Oskar: Valve, miks sa minuga niimoodi teed. Kas sa oled unustanud meie suudlused ja lubadused teineteisele? Terve aja, kui rindel olin mõtlesin ainult sinust ja põgenesin ka sellepärast , et ei suutnud enam sinust eemal olla.
Valve: Oskar, kaks aastat on mööda läinud. Ma olin siis veel väike tüdruk. Enam ma ei ole seesama tüdruk. Sõda on mulle kahe aasta asemel vähemalt neli andnud.
Oskar: Tahtsin sinu sünnipäevaks kindlasti koju jõuda. Mul on sulle kingitus ka.
Valve: Selle eest peaksin siis nüüd su käte vahele viskuma. Väga raske on rõõmu tunda, kui oled lihtsalt väsinud ja parim kingitus on uni. Pikk uni, mis võiks kesta seni kuni kõik siin on teisiti. Vahel unistan, et ärkan ja maailm me ümber on jälle nagu enne.
Oskar: Sa oled vanemaks saanud ja veelgi ilusamaks läinud. Sa ei ole enam tüdruk, vaid päris naine kohe. Tule, ma kallistan sind.
Valve: Lõpeta. (Vaikus) Ma juhatan su Loksu küla küüni, kus võid puhata. Sinna tullakse sulle järgi. Ülejäänuga pead juba siis ise hakkama saama. Tule nüüd ruttu. Keegi tuleb siiapoole. (Lahkuvad. Õuele astuvad Sergei ja Nikolai, käes suurrätt)
Nikolai: Tervist, hea pererahvas. Pole kedagi näha.
Sergei: dver otkrõt. Kavonibut doma? (Uksele tuleb Miina)
Nikolai: Vanaperenaine on ikka kodus. Kas teised on kõik kuhugi läinud?
Miina: Eks nad põllul ole või karjamaal. Lüpsiaeg  kohe käes.
Nikolai: Hea ikka , kui endal veel lehm on. Värske piim ja või on alati laual olemas. Näed, leidsime teelt suurräti. Kas see on teie oma?
Miina: Tundub küll sedamoodi, et tüdrukutel selline on. Kuidas see sinna sai?
Nikolai: Ei oska öelda. Kas tüdrukuid kindlasti kodus ei ole? Küsiks nende käest, et kuidas see teele sai. Äkki on teil vargad käinud, kes osa saagist ära on kaotanud?
Miina: Ei tea küll olevat vargaid käinud.
Nikolai: Seega võõras inimene seda majast välja pole viinud, vaid ikka oma. Kummaline tõesti, miks inimene räti niimoodi maha jätab?
Miina: Eks ma noomin neid.
Nikolai: Tead vanaemake, kust me selle räti tegelikult leidsime?
Miina: Kas te siis ei leidnud teelt?
Nikolai: Me leidsime ta küünist, kus üks riigivaenlane räti sees magusat und magas. Meie käest sai ta minema, aga kui see on teie rätt, nagu vanaemake ütles, siis on mul kaks küsimust – kes see oli ja miks teie mõrtsukaid varjate? (Lükkab Miina pikali ja virutab näkku) Hakka rääkima. Keda te olete varjanud? Vasta.
Miina: Mina ei tea sellest midagi.
Nikolai: Ühel päeval me saame need riigivaenlased kätte nagunii ja siis paneme nad ükshaaval seina äärde. Nüüd on sinu valik, kas sa lähed koos nendega või annad kohe tead, kes need olid ja kes neid aitavad. (Virutab veel). Vaikid? Meie vaenlaste aitajad on ka meie vaenlased ja mida tehakse vaenlastega. Nad lastakse maha. Sergei, pane eit seina äärde. (Sergei paneb Miina seina äärde ja paneb püssi palge) Sul on jäänud minut, et kõik ära rääkida. (Rattaga tuleb Merli)
Merli: Vanaema, Vanaema. Mida te teete? Lõpetage. Ta on vana inimene, tal on jalad haiged. Tema pole midagi teinud ega kedagi varjanud.
Nikolai: Aga keegi siis ikka on? (Sergei langetab püssi)
Merli: Meie tahame lihtsalt olla ja elada. Öösiti tulevad metsavennad ja nõuavad süüa. Muidu panevad maja põlema. Päeval käite teie ja ähvardate maha lasta. Kuidas me saame siis elada ilma , et peaksime kogu aeg kartma?
Nikolai: Sina tüdruk õpid linnas ja sinu see rätik olla ei saa. Võtke oma suurrätt, aga homme hommikul tahan selle räti omanikuga rääkida. Ta kas tuleb ise või tulen mina. On selge?
Merli: Selge.
Nikolai: Näed, kui hea on mõistliku inimesega juttu rääkida. Kõik on arusaadav. Kaunis suvi. Tuleks veidi vihma, siis sirguks ka viljad kiiremini. Kas teile ka meeldivad herned? Ma juba ootan aega, kui saaks neid peenralt noppida ja süüa. Teil on ikka herned maha pandud?
Merli: On ikka.
Nikolai: Jätke siis mõned kaunad mulle ka.
(Lahkuvad)
Merli: Vanaema, kuidas sinuga on?
Maali: Pole hullu. Olen ka hullemat üle elanud. Elan ka nüüd ja kui ei elagi, siis pole ka hullu, sest eks ole siin ilmas juba elatud ka.
Merli: Ära räägi nii, armas vanaema. Mida ma ilma sinuta teeksin? Tule, vaatama su haavad üle.
(Saabub Valve)
Valve: Vanaema? Merli, mis siin juhtus?
Merli: Julgeolek käis jälle siin. Kas see on sinu rätik?
Valve: Minu.
Merli: Tuleta siis meelde, kuhu sa ta viimati jätsid ja homme oodatakse sind miilitsasse.
(Valve hakkab nutma)
Maali: Nuta, nuta. Ma tean seda valu, mida sa tunned.
Merli: Millega sa hakkama oled saanud?
Maali: Armastus, mis muud.
Valve: Oskar jõudis koju.
Merli: Oskar? Elus ja terve.
Valve: Elus aga väga terve ei ole. Võeti kinni ja peksti miilitsas läbi. Saatsin ta metsa varjule. Räti andsin talle ümber, et soojem oleks.
Maali: Ma mõtlesin, et sul on armastus hoopis selle Endliga.
Merli: Kes see Endel on?
Maali: Eks ta ise räägib sulle, kui aeg on käes.
Valve: Ma armastan teda.
Merli: Keda?








II VAATUS

PILT. Metsavennad
(Onnis on Volli, Juku ja Endel)
Volli: (laulab vaikselt „Armasta“)
Mäletan, kuis tookord kukkus kägu
Läbi õhtu kuldse meie õnne raal
Ütlesid, et sa mu kaunis unenägu
Mis ei elus iial korduda ei saa
Ulatasid mulle käed ja huuled
Viimses kohtumises õitsva toome all
Armasta mind kallim, armasta, kas kuuled
Armasta, kui langen lahingute raal
Armastan, siis jumal kingib elu
Ja ma tulen sinu juurde tagasi
Armasta, kui sinu rinda täidab valu
Armastan sind nagu ikka alati
Kuuvalgel lehvitasid rätti
Kadusid kui magus unenägu ööst
Ja siis nägime kuis kuldne õnnekätk'ki
Ujus mäletades vahutaval veel
Tulgu tuuled tunnistajaiks meile
Et me truuiks jääme teine-teisele
Ja kui saatus astub karmilt eluteele
Siis me teine-teisest jäädvalt lahkume
Mäletan, kuis tookord kukkus kägu
Läbi kuldse meie õhtu õnne raal
Ütlesid, et sa mu kaunis unenägu
Mis ei elus iial korduda ei saa
Endel: Ole tasa, keegi tuleb. (Võtavad relvad. Sisse astuvad Ardi ja Oskar)
Ardi: Näete, kelle ma Loksu küünist leidsin. Saage mehed tuttavaks. Ta tuli otse Saksamaalt, tõi tervitusi teile sealt. Need on Johannes ehk Juku, Voldemar ehk Volli ja Endel ehk … Endel.
Juku: Kus küla mehi ka oled?
Oskar: Ma olen siitsamast Tokolopilt.
Juku: Siis on metsad tuttavad. Oled päris räsida saanud.
Oskar: Põrkasin teel venelastega kokku. Hea, et eluga tulema sain. Küll haavad kasvavad varsti kinni.
Juku: Mis siis maailmas uudist? Teed on kotipoisse täis, kes kõik endale rahulikku kohta otsivad.
Endel: Mis plaanid sul on? Tahad välismaale putkata või lähed kuhugi kaugemale, kus sind ei tunta?
Juku: Lase nüüd mehel ennast koguda. Puhkab ja küll ta välja mõtleb.
Volli: Kuidas sa küüni oskasid tulla?
Oskar: Head inimesed külast andsid vihje, et istu ja oota. Kui on õnne, siis tullakse ja juhatatakse metsa. Tuldigi.
Juku: Millisest talust sa pärit oled?
Oskar: Meie talu oli seal metsa äärel, teisele poole jääb põld ja sealt on Udriku mõis nagu peo peal. Enam seal talu pole. Venelased põletasid maha.
Juku: See ongi siis teie talu korsten, mis seal veel tänagi seisab.
Oskar: Ju vist. Ema ja isa lasti samas maha.
Ardi: Sul relva ka on? Saaksid nende eest kätte maksta.
Oskar: Relva pole. Relvaga on teedel ohtlikum kui ilma relvata. Muidu võid veel igasugu asju kokku mõelda, aga kui relv , eriti veel saksa oma on üle õla, siis pole kaheti mõistmist. Kui kohapeal maha ei lasta, siis kinni lähed ikkagi.
Juku: Mees, söö. (Ulatab kausi) Näljasest mehest pole kasu, kui lahinguks läheb. Meie oleme õnneks relvi kohe rohkem kokku otsinud ja isegi laskemoona on piisavalt. Metsas ilma püssita käia ei soovita.
Oskar: Hea supp.
Juku: Suvine aeg. Metsas on kõik olemas. Jänes kalpsab ringi, jänesekapsas kasvab puude all. Ole vaid mees ja püüa kinni.
Endel: Lähen käin korra külas.
Ardi: Ma tulen kaasa, meil ju üks tee.
Oskar: Ma tulen ka. Äkki on mõnes tuttavas ja usaldusväärses tares tuli aknas. Uurin oma pere kohta.
Ardi: Meil läheb loodetavasti hommikuni ära. Või kuidas sulle tundub, Endel?
Volli: Naiste nahka teie vabadus läheb.  Kindlam on siia jääda.
Ardi: Volli-Volli. Johanirahva peretütardele võime meie kindlad olla.
Oskar: Johanirahva?
Ardi: Sa peaksid neid ju tundma, kui kohalik oled.
Oskar: Ikka tunnen ja tean neid tüdrukuid. Kelle juurde te siis lähete? Laine juurde?
Ardi: Minu kõige armsam inimene maamuna peal on Laine ja Endel on Valvega suhted sisse seadnud.
Oskar: Ah nii. Kenad tüdrukud. Ma olen väsinud. Ma siiski ei tule. Kas saaksin kuhugi pikali visata?
Ardi: Heida siiasamasse. See on tavaliselt minu koht, aga täna teen uuele saabujale kingituse. Endel, tuled ka?
Endel: Tulen, tulen. (Lähevad koos välja)
Juku: Naised on sõjad valla päästnud ja naised on sõjad lõpetanud. Naiste pärast on kaotatud ja naiste pärast võidetud. Üks lillekimp võib teinekord olla vägevam relv kui püss ongi. Sul polnud külas pruuti?
Oskar: Ei olnud.
Volli: Räägi siis, kust tulema hakkasid.
Oskar: Hakkasin tulema päris Poola piiri äärest. Kõik oli juba kaoses ja igaüks vaatas kuhu poole minema joosta. Vaikselt tulin. Teed olid täis rändajaid ja neid , kes rändajaid püüdsid. Iga üks ajas oma asja.
Juku: Huvitav, kummad on oma tegemistes õnnelikumad – kas põgenikud või põgenike püüdjad?
Volli: Ülemused.

PILT. Armastus
Valve: Sellepärast mul kool pooleli jäigi. Head , et Merli edasi saab käia.
Endel: Aga Laine?
Valve: Laine on üks tuulepea. Nagu kukk kirikutornis, sealt, kus poolt tuul puhub, sinna poole vaatab.
Endel: Ta on muretum. Vahepeal on see isegi päris hea. Unustada tänane päeva ja muretuna homsesse jalutada. Sina ei ole selline. Sul lähevad kohe need kenad silmad nii tõsiseks, kui argipäeva meenutada. Sinuga saab rääkida ainult pilvedest või pilvil olemisest. Siis oled sa õnnelik. Miksi pole kaunim, kui sinu säravad silmad. Sinu silmad on nagu kõige eredamad tähed teiste seas.
Valve: Kas nad mingisse tähtkujusse ka kuuluvad?
Endel: Muidugi kuuluvad. Nad kuuluvad Suure Südame tähtkujusse.
Valve: Mis tähtkuju see selline on?
Endel: See on selline tähtkuju, mida vaadates armud lootusetult. Unustad kõik muu ja jääb vaid otsata armastus.
Valve: See on siis küll üks ilus tähtkuju. Kahju ainult , et mina seda näha ei saa.
Endel: Saad. Sa vaata pilvita ööl järvele ja näedki, kuidas Suur Süda särab.
(Valve kallistab ja suudleb Endlit)
Endel: Millest eest nüüd siis see?
Valve: Kas alati peab olema, mille eest? Vahel on lihtsalt niisama. Suur süda tahtis ja tegigi.
Endel: Sa oled kõige ettearvamatum. Ma ei suuda ennast kordagi unustada, sest sa üllatad ikka ja jälle.
Valve: Me ei saa enam nii tihti kohtuda. Julgeolek käis jälle meil ja peksis vanaema selle eest , et ma rätiku külma vastu ühele põgenikule andsin. Süüdistasid meid metsavendade aitamises ja tahtsid teada, kus te ennast varjate.
Endel: Tõesti. Kellele sa rätiku andsid?
Valve: Oskarile. Jätsin ta küüni juurde ja ta pidi teie juurde tulema. Äkki kohtusite juba.
Endel: Kohtusime küll.
Valve: Siis on hästi, et ta kohale jõudis. Ta sai Nikolai Männi käest peksa.
Endel: Või nii. Ja kuhu see rätik jäi.
Valve: Küüni, kus ta öösel magas. Julgeolek otsis selle läbi.
Endel: Magas ta seal üksi või mis asja sul temaga üldse oli ajada.
Valve: Miks sa minuga nii räägid? Ta on meie küla poiss, kes oli hädas. Muidugi ma aitasin teda, aga see oli ka kõik. Kuidas sa võid nii mõelda?
Endel: Vabandust. Kahtlustamine on nii veres sees.  Ma ei tea, kas ma elus veel kedagi usaldama hakkan. Ära moosita. Palun. (Teeb musi)
Valve: Hea küll. Kui sa selle jutu nüüd lõpetad.
Endel: Muidugi. Teie vahel ei olnud siis midagi?
(Valve tõuseb ja hakkab minema)
Endel: Vabandust. Ma olen rumal. Ma olen kõige rumalam. Palun ära mine. Kuidas ma saaksin sinu meelt pehmendada?
Valve: Oled jah rumal. Päris loll kohe.
Endel: Aga sina oled kõige armsam ja ilusam ja targem ja lahkem ja …
Valve: Aitab küll. Mul on nädala pärast sünnipäev. Ma väga tahaks, et sina ka tuleks. Kas sa saaksid tulla?
Endel: Sa tead ju, et ma ei või.
Valve: Tean küll. Aga te tulge kõik koos. Tulge kohe kambakesi. Nikolai käib alati oma selle sabarakuga. Kui nad ka tulevad, siis saate neist ju jagu.
Endel: Aga mis siis hiljem sinust saab? Ja seda ma küll ei taha, et minu kõige kallim minu pärast kannataks. Ega nemad seda niisama ei jäta.
Valve: Aga te pange jälle seelikud selga.
Endel: Naljatilk. Vaatame seda asja. Äkki tulemegi. Aga sa ei tohi sellest peost kellelegi rääkida. Ainult nendele, keda päriselt usaldad. Ma pean nüüd minema. Ma armastan sind.
Valve: (suudleb Endlit) Tule homme jälle. Juba igatsen. (Ronib akna kaudu tuppa) aaaaaaa. See on nii magus
(Endel tantsib teisel pool akent. Mõlemad kohtuvad klaasi taga. )
Merli: Mida sa taidled? Jää magama.
Valve: Ma ei saa jääda. Mu sees on suur ja magus tunne. Kas sulle ka tundub, et tuba särab päikses?
Merli: Mis hullu juttu sa ajad? Tule magama.
Valve: Ta on nii hea ja ta armastab mind. Ta ise ütles ja ta tõi mulle metsalilledest kimbu.
Merli: Kes? Oskar.
Valve: Rumal. Endel ikka. Mina armastan teda vist ka.
Merli: Juba tahad temaga kodu rajada ja lapsi saada.
Valve: Jaa. Palju lapsi. 5, 6, 10 tükki ja kõik on sama armsad nagu tema ja ehitame oma kodu. Merli, see on nii ilus.
Merli: Vaata , et sind enne metsavendade aitamise eest vanglasse ei viida.

PILT. Metsavendade tüli
(Ardi ja Endel omavahel sosistades. Teised nagu magaks. Oskar liigutab pead, me saame aru, et ta kuuleb)
Ardi: Aga sina ära ole nii tagasihoidlik. Vaata mind – võtad ikka tüdrukul ümbert kinni ja pigistad. Endal hakkab kõik ärkama ja tüdrukul ka. Miks sa arvad, et nemad seda ka ei taha? Tahavad ja kuidas veel. Neil on see emaks saamise tung nii suur, aga kuidas sa saad emaks, kui enne mehega ühte ei heida. Vaata ja seda hetke tuleb ära kasutada. Kui naine ütleb, et tahaks lapsi saada, siis ütle „Muidugi“ ja hakka pihta.
Endel: Lapsed tähendavad vastutust. Neid tuleb hiljem ju kasvatada, toita ja katta.
Ardi: Palju sinu vanemad sind kasvatasid? No, näed isegi. Ise kasvasid. Armastad siis kohe teda või mis tühja embamine teil seal toimub?
Endel: Armastan vist küll. Seepärast ei julgegi päris lähedale minna. Kardan ära lõhkuda selle õrna ia ilusa tunde.
Ardi: Ära ole selline eit. Raamatutes õhatakse vastastikku mitu aastat. Päris elus käivad asjad kiiremini. Kui armastad, siis võta ta ära.
Endel: Tal on nädala pärast sünnipäev. Mõtlesin, et võiksime ka minna. Kõik koos. Olen väsinud siin metsas konutamisest. Vahel tahaks normaalse inimese kombel lihtsalt heas seltskonnas laua taga istuda ja naerda.
Ardi: Armastus on su pehmeks teinud nagu nuudli. Sa räägid nii veidrat keelt, et seda on raske mõistagi. Kui külla koos läheme, siis ainult nendega, keda usaldame.
Endel: Keda sa siin ei usalda?
Ardi: Mida sa sellest Oskarist tead? Küsisid Valve käest, kes ta selline on.
Endel: Küsisin, aga ta oli vastustega päris kidakeelne. Männiku küla poiss. Käisid koos koolis. Pidi olema õnnetu hing, kellel pere hukka saanud.
Oskar: Maha tapetud.
Ardi: Oo, sa oled ärkvel. Just sinust rääkisimegi.
Oskar: Sünnipäevale pole mõtet küll minna. Tõmbame liialt tähelepanu. Julgeolek on aktiivne. Targem oleks üldse vähem küla vahel kõndida. Kaotate valvsuse.
Endel: Mida sina sellest tead?
Oskar: Küll ma tean. Kui ma läbi Läti ja Leedu kodu poole tulin, siis pidin ennast kogu aeg varjama ja nägin tihti pealt, kuidas need, kes korrakski valvsuse kaotasid, maha lasti või kinni võeti.
Ardi: Mingis mõttes on tal õigus. Pidu külas oleks ohtlik.
Oskar: Parem on oma käed meie küla tüdrukust eemal hoida.
Endel: See küll sinu asi ei ole.
Oskar: Ikka nagu on ka. Valve oli minu pruut ja saab selleks taas. Nii, et tõmba tagasi. (hüppab samal ajal püsti ja haarab Endlil rinnust)
Endel: Ei mõtlegi. Korja oma käed ära või muidu …
Oskar: Muidu mis?
Ardi : Rahunege. Lõpetage ära. Me ei saa omavahel kaklema minna. Mille pärast? Naiste pärast.
(Teised ka ärkavad ja astuvad vahele)
Juku: Lõpetage. Üks istub sinna ja teine teise serva. Ühte ma ütlen, et siin kaklema ei hakka. Lähete päeval aasale ja poksige seal. Teie kisa järgi leitakse meid muidu üles. Onn on siiski varjupaik, kus on kindlad reeglid. Esiteks. Omavahel ei kakle. Me saame ellu jääda, vaid siis , kui teineteist toetame ja usaldame. Rahunesite? Ja nüüd suruge kätt. Julgemini. (Ardi ja Endel suruvad kätt) Vaat nii. Homme arutame asja läbi, sest vaenu ei tohi meie onnis olla. Kaduge nüüd magama.

PILT. Sünnipäeva korraldus
Miina: (tuleb mannerg käes, Ida koorib kartuleid.) Vaata, kui ilus valge piim. Õnneks on midagi siin ilmas, mis eales ei muutu. Hommikul tuleb minna lüpsile. Olgu siis võim punane või valge, ega lehm ei oota. Sõja ajal, kui tankid sõitsid hooga majast mööda, siis meie läksime lüpsile.  Kui paned käed nisadele ja lased siis ühes rütmis käia, siis ununeb kõik muu. Silk-solk, silk – solk. Lüpsad ja mõtled, et pole meil häda suurt midagi, kuniks on oma lehm ja kanad. Saame söönuks ja elame ära.
Ida: Valvel tuleb sünnipäev. Midagi peab ikka lauale panema.
Miina: Pudel veinigi kuluks sellel puhul ära.
Ida: Ema, ole mureta. See asi on juba mõnda aega kapis ootamas. Vahetasin Mäerahvaga munade vastu. Peremees ise tegi. Eks ta juua kõlbab ikka.
Miina: Kogu aeg mõtle pool aastat ette.
Ida: Häda selles ongi, et mina võin ju pool aastat ette mõelda, aga  Jumal teab, mis siin maailmas toimub.
Miina: Kui inimene teeb plaane, siis Jumal itsitab pihku.
(Tuleb Valve)
Ida: Näe, kes maast lahti saanud. Oli tegus öö?
Valve : Lõpeta, ema.
Ida: Käisin öösel teid vaatamas. Sinu säng oli tühi. Kellega sa kohtusid?
Miina: Sinuga on viimasel ajal segased lood.
Valve: Ma sain Endliga kokku.
Ida: Endel siin ja Endel seal. Aga Oskar. Mis temast nüüd siis saab?
Valve: Oskar. Mis olnud, see olnud. Ma olin siis veel laps.
Miina. Nagu sa praegu ei oleks.
Valve: Ma kutsusin Endliga ka sünnipäevale. Ta lubas tulla ja teised mehed ka kutsuda. Ainult, et ma ei tohi seda teistele rääkida. Kutsun ainult need, keda tõesti usaldada saan.
Ida: Kas see on sinu jaoks nii oluline? Mõtle hoolega, kui metsavennad siit avastatakse, mis siis meiga tehakse.
Valve: Aga ma tahan, et Endel oleks siin. Ema, midagi ei saa juhtuda. Kui me oma inimesi ka ei usalda, siis keda me üldse saame usaldada. Nii on ju päris hirmus elada.
Miina: Ja ongi hirmus elada ja veel kaua aega on hirmus elada. Nüüd on need venelased siin j tundub, et nad ei plaanigi kunagi ära minna. Kallis laps, sina oled unustanud, aga mina ei ole, kui 41mesel venelased tulid ja rahva rongi ajasid, nagu lehmad ja Siberi sõidutasid. Oota vaid ja sa näed, et see kordub jälle.
Valve: Vanaema, kas siis jäämegi elama minevikus, kui tulevik tundub nii ilus. Mul südames lendlevad liblikad. Ema, palun ole nõus. Väike istumine, mitte midagi suurt pole vaja.
Ida: Mõtlesime pereringis istuda, aga eks siis kutsu mõned inimesed veel. Aga pea piiri.
Valve: (Kallistab ema ja vanaema) Tänan.

PILT. Julgeolekus
Nikolai: Eluisu on nii suur, et tulidki kohale. Tavaliselt kaovad mehed nagu tuulest viidud. Mis sind siin kinni hoiab? Miks sa ei põgenenud? (haarab rinnust) Sa tead, et ma võin su nagu lutika saapakontsaga laiaks litsuda. Keegi ei kannata koputajaid. Miks sa arvad, et minda kannatan?
Oskar: Mul on teile kasulikku infot.
Nikolai: Kust sina, tarakan, tead, mis minu jaoks kasulik on? Sergei, tõmba ta tooli külge kinni. Vahel hakkavad nad viimasel hetkel vingerdama.
Oskar: Ma tulin ju ise siia teie jutule. Te saate ju aru, et mind ei tohi siin keegi näha ja mind lastaks kohe maha.
Nikolai: See mind ei huvita. Ütle, mis sul öelda on ja lõpeta see hädaldamine. Muidu laseme su tina täis.
Oskar: Mul on ka üks tingimus.
Nikolai: See on juba liig. Sergei, tangid. Siin esitame meie tingimusi. (Sergei ulatab tangid) Nii, nüüd teed suu lahti ja mina hakkan sikutama. Nii kaua sikutan, kuni hakkad normaalset juttu ajama.
Oskar: Reede õhtul on Johanirahval peretütre sünnipäev. Metsavennad on ka sinna kutsutud ja pidi kohale minema. Mina ka.
Nikolai: See on tore, kui inimesed vaatamata raskele ajale ikka leiavad tahtmist tähistada. Tore on. Sergei, kas meile on kutse saadetud.
Sergei: Zto.
Nikolai: Nas võsõvali na den razdeniju
Sergei: Kuda
Nikolai: Maltsii, idiot.
Oskar: Aga te ei tohi pererahvale midagi teha. Võtke metsavennad kinni, aga pererahvas jätke rahule. Nad on isegi metsavendade poolt ära hirmutatud.
Nikolai: Ja mida me sinuga teeme?
Oskar: Ma tulen enne keskööd peolt ja anna teile märku, kui kõik on kohal.
Nikolai: Ei usalda ma koputajaid. Mitte ei usalda. Miks sa oma inimeste vastu hakkad? Miks? Kas sulle on mõni Johanirahva tüdrukutest silma hakanud? On või? (Oskar pöörab pilgu põrandale) Ongi nii. Milline neist siis sinu silmarõõm on? Vanim, keskmine või see nooruke. Või oled hoopis emale silma peale pannud. Miks mitte. Tema juba teab kuidas meest rõõmsaks teha. (Haarab Oskaril munadest). Munad sügelevad jah. Neid, kes oma türa ohvriks langevad on lihtne murda. Hea küll. Laseme su minema. Ütled siis reede õhtul. Mis kuupäev see on?
Sergei: Zto.
Nikolai: See idiot, ei saa mitte munnigi aru. Pjatnitsu kakoi zizlo?
Sergei: Pjatõi
Nikolai: Viiendal läheme meie reidile. Kui Johanirahval on vaikne, siis tuleme teile metsa külla ja siis me enam sinul minna ei lase.
Oskar: Aga naised, kas jätate nad vabadusse?
Nikolai: Vaatame seda. Kui naised on viksid ja viisakad. Meid ilusti aitavad ja oma patte tunnistavad, siis vast jätamegi. Aga muidugi mitte kõik. Sa saad ju aru, et keegi peab vastutama ka. Kelle sa valid? Kelle me kaasa viime?
Oskar: See tähendab ju ainult üht, et ta läheb kohtu alla ja saadetakse pikaks aiaks vangi.
Nikolai: Kohtu alla läheb ta muidugi. (muigab) Kelle me siis kinni võtame? Oskar, see ei ole ju raske. Keda sina neist armastad? Oskar, vali. Ühe inimese saatus on hetkel sinu otsustada.
Oskar: Mina ei ole kohtunik, ega taha inimeste üle otsustada. Laske neil minna.
Nikolai: Me ei saa ju. Mida siis meist arvataks? Et meie ei suuda siin oma metsades ja külades korda hoida. Nii ei lähe. Oskar, kuidas siis jääb. Vali.
Oskar: Võtke ema. Võtke Ida. Ta on ju perenaine ja vastutav ka. Las tütred olla.
Nikolai: Oskar, Oskar. Sina valid siis ema. Neid on seal ju neli. Vanaemaga me ei arvesta. Neljast üks on vähevõita. Pooled peavad vastutama. Vali julgesti üks veel. Oskar. See on sinu valik. Kas tunned end juba Jumalana. Sinu sõnade järgi seatakse peagi kellegi maailma korda. Kes see on?
Oskar: Võtke Laine. Ta on üks edev tüdruk, kes rikub teiste iseloomu ka.
Nikolai: Polnudki nii raske. (Virutab vastu lõugu Oskarile) Nii tehakse koputajatega. Kui valetad, siis lähevad kõik kinni või laseme samas kuuli pähe. Kas on selge?

PILT. Kihlus metsas
(Endel ootab,  karikakrad käes)
Endel: Sa tulid. Ma juba kartsin, et sa ei tule. (kallistavad pikalt) Eile sa ei tulnudki. Ma ootasin isegi siis veel kui ammu juba pime oli.
Valve: Usu mind, et ma ei tahaks kuskil rohkem olla kui siin sinu juures. Ma ei saanud. Ema on kahtlustavaks muutunud ja ei taha mind hästi välja lubada.
Endel: Aga täna sa tulid. Palun (ulatab lilled) Vabandust, aga see on kõik, mida saan oma kõige armsamale lubada.
Valve: Tänan. Need on väga ilusad ja sinu korjatud.
Endel: Kas külas on rahulik olnud? Julgeolek pole käinud kiusamas.
Valve: Kõik on olnud liigagi rahulik. Natuke nagu harjumatugi. Teed oma toimetusi, aga kuskil ei paugutata, keegi ei käi ähvardamas. Vaikus.
Endel: Vaikus enne tormi.
Valve: Äkki on kõik see õudus nüüd tõesti möödas ja saame taas rahulikult elama hakata. Uut elu, elu pärast sõda. Iga lõpp on millegi uue algus.
Endel: Või on üks väike lõpp alles päris lõpu alguseks.
Valve: Ära aja nii hirmsat juttu. Kas sul pole siis põhjust rõõmustada? Kas sul pole põhjust unistada tulevikust?
Endel: Millisest tulevikust siis sina unistad?
Valve: (teeb samal ajal karikakardest pärga) Sa ei taha teada.
Endel: Kui küsisin, siis tahan.
Valve. Sa küsid lihtsalt , et küsida, aga päriselt sind ei huvita.
Endel: Kuidas sa saad nii öelda? Mind huvitab iga asi , mis sindki huvitab. Millest sina siis unistad?
Valve: Meist.
Endel: Meist?
Valve: Ma ei tahaks olla kuskil mujal , kui sinu juures. Mina olen söögi valmis teinud, lapsed on juba laua ümber ja sina tuled põllult, istud lauda ja siis me sööme kõik koos õhtust. Eemal loojub päike ja linnud laulavad ja laual on lilled vaasis. Mõni laps hakkab jonnima ja mina keelan teda, aga tema ei kuula ja siis sa ütled oma jämeda häälega „Ole nüüd ikka hea laps ja kuula ema sõna“. Mina ütlen siis „Kuulsid, mis isa ütles. Ole hea laps ja söö taldrik tühjaks. Meie tundsime sõja ajal nälga, aga sinul on ju kõik olemas“.
Endel: Ja kas ta siis sööb?
Valve: Miks ta ei peaks sööma, tal on ju kõik olemas – ema, isa, kodu, toit laual. Mida sa lapsena paremat oskaks tahta? Aga sõjast me neile ei räägi. Kui siis ainult natuke, et nad ei unustaks, et võib olla palju halvem. Ma olen nii õnnelik täna siin sinuga koos. Aeg võiks seisma jääda ja meie olla kahekesi.
Endel: See on vägev unistus.
Valve: Millest sina unistad?
Endel: Vist lihtsamatest asjadest.
Valve: Näiteks?
Endel: Saaks oma voodis padja ja tekiga magada. See, et minu kõrval oleks üks naine tundub juba liiga kauge unistus.
Valve: Aga sinu kõrval on ju üks naine ja meie voodiks on see sammal ja tekiks tähistaevas.
Endel: Jah. Muidugi on. Me oleme sama teki all isegi siis kui sina oled kodus ja mina metsas. Sama tähistaeva teki all. Kui ma vaatan seda säravat tähte seal Suure Vankri otsas, siis ma mõtlen sinule, sest sina vaatad ka seda tähte samal ajal ükskõik , kus sa siis ka oled. Ma armastan sind.
Valve: Mina sind ka. (Paneb talle pärja pähe) See on minu kingitus sulle.
Endel: Tänan. Kui kõik jääbki rahulikuks ja me saame metsast välja tulla, kas sa siis tuleksid mulle naiseks?
Valve: Endel! Muidugi. Muidugi. Kümme, sada, tuhat korda jaaaa.
Endel: (suudleb Valvet) Sa teed mind kõige õnnelikumaks mehes kogu ilmas.
Valve: Sina mind ka. Kas sa mõtlesid seda ikka tõsiselt?
Endel: Muidugi. Ma nii loodan, et meie unistused täituvad ja unistan, et lootus ei lõpe iial.
Valve: Koos me saame hakkama. Kas anname homme sellest teistele ka teada?
Endel: Sinu soovid on minule täitmiseks. Muidugi. Aitab hirmust ja õudustest. Aeg on astuda julgelt ja õnnelikult uude ellu.
Valve: Kannata nüüd sellega veidi, Julgeolek ei jaga äkki päris sinu rõõmu.
Endel: Homme arutame, kuidas saaksime kogu aeg koos olla. Me peame ära sõitma, kuhugi, kus meid ei tunta. Läheme linna. Seal leiame endale ikka mõne kambri ja kindlasti on ka ehitustel ja tehastes töökäsi vaja.
Valve: Sa teed mind nii õnnelikuks. Põgeneme siit.

PILT: Sünnipäev
(Ümber laua istuvad külanoored, metsavennad, Ida ja Maali. Tekkinud on seltskonnad. Merlit ei ole.)
Volli: Laulab „Metsavennad“
Seal metsa serval väikses majas, kus elasid mu vanemad
Seal metsa servas väikses majas, seal elas ka mu väike neid
Aitsihh, aitsahh, ai velled, me metsavennad oleme
Aitsihh, aitsahh al velled , me metsavennad, eestlased

Ida: Aitab, aitab. Ei maksa nii ettevaatamatuks minna. Külal on siiski suured kõrvad.
Valve: Ema, ära riku rõõmu. Täna on ikkagi pidu.
Ida: Muidugi, muidugi. Võtke süüa, kallid külalised. Rasked ajad, aga ühtteist saime siiski lauale.
Juku: Teen ettepaneku tõsta klaas parima veiniga, mida olen viimastel aastatel saanud, sünnipäevalapse auks. Annaks Jumal sulle õnnelikke päevi.
Maali: Õnnelike päevi sooviks minagi kõige enam. Mida on inimesel vaja, et kõht oleks täis, janu kustutatud, katus pea kohal ja ongi kõik juba hästi. Armas lapsekene, sinu paremad päevad on kõik veel ees ja tahaks minagi neist osa saada ja neid näha, sest ei ole minul suuremat õnne.
Oskar (Lainelt): Kus Merli on?
Laine: Merli on koolis. Tal on homme eksam ja ei tahtnud varahommikul minema hakata, siis läks õhtul juba. Arvas, et küll jõuab seda sünnipäeva veel tähistada.
Oskar: Siis on hea.
Laine: Miks see hea on?
Oskar: No et ta … on hoolikas õpilane.
Ardi: Teen ettepaneku teha üks plaksulahing.
Volli: Teeme parem ühe tantsu. Valivad naisemehed. Kuhu sa Endel kipud? Sul ju ka pruut käevangus.
Endel: Hea küll. Mul on üks isemoodi uudis teada anda. Valve, ole hea, palun tule minu juurde. Ma ei tahtnud seda sel viisil teatada, aga kuna juba jutt sinna läks, siis …
Ardi: Oo, kas keegi hakkab naist võtma?
Ida: Ardi, ära hirmuta. Nüüdsel ajal.
Endel: Rahu. Palun vaikust. Asi on sedamoodi, et meie Valvega teineteist armastame ja oleme otsustanud kokku jääda ja kui mina eile tema käest küsisin, et kas tema seda nii tõsiselt mõtleb, et mulle naiseks võiks tulla, siis vastas tema mulle jaatavalt. Sealsamas metsavälul kinkisime teineteisele orasrohust kihlasõrmused ja tõotasime igavesti kokku jääda. Homme päev oleme meie valmis minema kirikuõpetaja juurde, kes meid kantslist maha hõikaks ja paari paneks.
Ida: Valve, sa ei saa ju minna metsa elama.
Valve: Ei, armas ema. Me mõtlesime linna minna, kus meid ei tunta ja kus tehastes ja vabrikutes kindlasti töölisi vaja.
Oskar: Palju õnne siis. (Tõuseb ja lahkub)
Valve: Oskar, oota.
Endel: Las ta minna. Küll aeg annab arutust.
Juku: Õnne ka siis keerulisel ajal. Maailm on ilus koht, kui süda on puhas ja armsam su kõrval.
Ardi: Ega pole siis muud , kui kibe, kibe, kibe. (Endel suudleb Valvet) Sellest peost saab veel asja. Volli, kuhu sa jäid enne pidama.
Volli: Valivad naisemehed.
Juku: Lähen teen suitsu. Kes veel tuleb?
Ardi: Noorpaari tants.
(Volli mängib lugu „Mets mühiseb“  ja Endel tantsib Valvega. Sisse astub ehmunud Juku)
Juku: Muusika vakka. Põõsastes liiguvad varjud. Võtke relvad ligi.
Maali: Pill tuleb pika ilu peale. Hoia, kallis Jumal, meid halvimast.
Ardi: Hoidke igaks juhuks akendest eemale. Ma lähen vaatan, mis seal on.
(Astub välja, aga samal ajal käib pauk. Ardi hüppab sisse.)
Ardi: Varitsus. Meid on avastatud. Vaata, tagumist akent. (kostab ka sealt pauk)
Volli: Oleme ümber piiratud.
Endel: Laske tuled surnuks. (Puhutakse küünlad ära.)
Nikolai (väljast): Andke alla, maja on ümber piiratud.
Ardi: Laske naised välja tulla, meie mehed alla ei anna.
Nikolai: Annan aega minuti.
Juku: Kas siin majas keldrit on?
Ida: Ei ole siin keldrit ega midagi.
Juku: Naised on vaja saada kuhugi varju.
Ida: Ei hakka nad naisi tapma, ega nad nii loomad ka ei ole. (astub uksele) Naised tulevad välja. (Samal ajal saab kuuli ja kukub selili tuppa).
Laine: Ema. Kuradi loomad (Ardi hoiab teda tagasi)
Ardi: Ära nüüd ise surma torma. Võtame rahulikult. Meil on plaani vaja.
Juku: Peame kampas välja tungima. Mõned saavad vast ikka minema, ega need siin ellu ei jäta.
Laine: Mida ema neile tegi? Kuradi idioodid.
Juku: Naised, minge kapi taha, siis on lootust, et juhuslik kuul teid ei võta.
(Ardi tulistab aknast)
Nikolai: Aeg sa täis. Kas tulete välja või panema majale tule otsa.
Ardi: Meie alla ei anna. (Algab kuuliragin. Ardi saab kuuli ja kukub. Volli haarab tema püstoli ja tulistab ka. Saab samuti pihta. Tulistamine vaibub)
Nikolai: Kes alla on nõus andma, tulge välja.
Juku: Naised minge välja. Teid nad ikka ei hakka tulistama. (Väljujaid tabab kuulirahe) Mõrtsukad (kargab aknale ja tulistab , kuid saab pihta ja kukub. Majja lendab leekkuul. Maja süttib. Endel tulistab aknal, ei märka, et teised saavad pihta ja langevad. Korraga saab ise tabamuse. Saabub vaikus)
Endel: Valve (roomab Valve juurde ja võtab tal käest) Valve. Valve. Ma olen sinu juures. Puhkame ja hakkame siis koos minema.
Maali (ka haavatud, kuid elus): Jäta, ta on surnud. Vaata, et sa ise ellu jääd. Pane haavale midagi peale.
Endel: Valve. Kuuled. Su käed on nii külmad. Lase ma panen sulle midagi peale.
(Tuppa astuvad Nikolai ja Sergei)
Nikolai: Kuidas mulle limukad ei meeldi. Kannaga surun nad alati pooleks. Kas keegi on teist veel siin elus? Vaata vaid, vanaema liigutab. Aia.ai.ai. Poisid peavad õppustele minema – kuul keres, aga hoopis vale koha peal. Süda on vasakul, vasakul. Ega need lollid seda ei tea, lasevad kere lihtsalt kuule täis. Mõni ikka tabab. Ja kes see siin veel hingitseb. Mees nagu pildiraamatust. Noor ja tugev.
Maali: Laske poisil (osutab Endlile) minna, ta oli meil vaid naabertalust külas. Naabripoiss.
Nikolai: Ikka laseme. Alati laseme kõigil minna. Kuidas siis teisiti. Ainult, et kõige pealt tahaks teada saada, kas keegi lippas välja ka? Palju rahvast peol oli. (Vajutab kannaga Endli haavale) Hakka lugema. Palju teid metsast siia tuli.
Maali: Ma ütlesin, et tema pole metsast. Ta on naaberkülast – nõukogude sõdur. Tuli külla.
Nikolai: Kangelane. Mis asja oli sul nende metsavendadega siis ajada? Palju teid siin oli.
Endel: Ma ei räägi midagi.
(Tuppa astub Oskar)
Oskar: Kuradi mõrtsukad. Naised pidid kõik saama eluga välja.
Nikolai: Paljugi, mis oli. Näed ei vedanud.
Oskar: Kuradi kaabakad …
Nikolai (sihib Oskarit): Mida sa tahtsid öelda? Ega ma arvanudki, et sul midagi tähtsat oli. Sa ju nüüd meie mees. Loe üle. Kas kõik on siin, või on mõni minema ka saanud.
Oskar: Kõik on siin. Kõik.
Nikolai: Tahad ka lustida. Meil on siin kaks, kellel veel eluvaimu sees. Ellu saab jääda ainult üks. Näe relv on siin, panen kuuli ka sisse. Kumma sa valid. Lase talle pähe. (annab relva Oskarile) Lase, lase.
Oskar: Mina ei lase kedagi. See ei pidanud nii minema.
(Sergei sihib relvaga Oskarit)
Nikolai: Lase, sa rasvane limukas. Muidu laseb Sergei sind. Lase, sa tatine molkus. Vali ja lase. Sergei – lõpeta tema piinad.
(Oskar paneb silmad kinni ja laseb Maali maha)
Nikolai: Tubli ja see hetk jäägu sulle nüüd igavest meelde.
Oskar: Saite oma tahtmist. Nüüd lähen ma minema.
Nikolai: Kuhugi sa ei lähe. Kõigepealt tõstad laibad kärule ja siis lähed metsa. Nädala pärast tood mulle uue salga. Kas pole tore, et saame niimoodi kenasti koos ühise eesmärgi nimel töötada. Kui ühel päeval on mets tühi, siis võid minna ja siis mine või linna, aga enne oled siin kui otsas nagu kärnane peni ja kui kuhugi kipud põgenema, siis leiame üles ja laseme maha, sest mida muud sa ikka mõrtsukaga teed. Pealegi võin kõigile külas rääkida, kes eide maha lasi. Selge. Muidugi on selge, peni. Nüüd hakka tööle. (Oskar lahkub. Nikolai Endlile). Ma ei tea, miks ta sinu ellu jättis. Mina poleks jätnud, aga oleme siis aumehed. Lubadus on lubadus. Pealegi võib meil sind veel vaja minna.
Endel: Lase mind parem kohe maha, sest teiega  ma koostööd ei tee.
Nikolai: Sul on palavik. Paraned ja mõtled ümber. Visake see vigane ka vankrile. Viime Rakverre haiglasse.
(Surnud tõusevad ja lahkuvad varjudena või vaimudena)

PILT. Järelkaja
(Merli seisab uksel)
Merli: Ema. Vanaema. See ei ole enam minu kodu. See on rüvetatud. (tõstab esemeid ja paneb nõusid kokku. Kapi tagant leiab laiba. See on ta õde Laine) Laine. Appi. Tulge appi. Laine on veel siin. Laine, mida nad sinuga teinud on. Milleks? Kas maailm on nüüd ilusam paik, kui minu õdesid siin enam pole? Milleks oli vaja neid tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja elasid unistustes. Nemad unustatakse varsti, aga mõrtsukad lähevad kangelastena ajalukku.

Pilt. Finaal
Videos tänaste noorte mured peale aplausi ja kummardamist
Tüdruk: Pean vist poisiga lahku minema, sest ta otsustas Facebookist lahkuda, aga kuidas me siis suhtleme, nagu üleüldse
Poiss: Meil on kodus nii aeglane net, et väga raske on normaalsel kiirusel mängida. Arvuti jookseb kogu aeg kinni.
Poiss: Alks on kole kallis, Lätist saab küll odavamalt, aga kes seal käia viitsib.
Poiss: Kanep võiks olla Eestis legaalne. No nagu täiesti arusaamatu, miks ei ole.
Tüdruk: Meil olid valimised. Ma ei saanud üldse aru, et keda või kuhu valiti. Ma jätsin parem minemata
Tüdruk: Ma ajan parasjagu chatroomis sõpradega juttu ja siis isa ütleb, et mine jalutama. No daa
Poiss: Kõik on juba Egiptuses käinud, meie ikka veel ei ole. Isa ehitab mingit uut äri üles ja ütles, et praegu pole aega. Andku raha, ma käin sõpradega

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar