Rene Descartes „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

 

Euroopa mõtte arengulugu

Arlet Palmiste

KKL, Usuteaduste Instituudi magisriõppe töö

 

Rene Descartes „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

Rene Descartes sündis 1596.a Bretagne`is parlamendinõuniku pojana. 1604-1612 õppis ta jesuiitide kolleegiumis, mis oli omas ajas kõrgelt hinnatud eliitkool. 1612 lahkus ta Pariisi, kuid kadus sealt peatselt ja asus Hollandi armeesse. 1629.a asus Descartes asus ta lõplikult elama Hollandisse. Oma loomult oli ta pühendunud katoliiklane, austades väga jesuiite. Hollandis elades kirjutas ta kõik oma peamised tööd. Ta armastas tagasihoidlikku ja rutiinset elu. Tema päevakava oli ühesugune. Hommikuti magas ta kaua ärgates enne lõunat ja asus seejärel  tööle. 1649. Kutsus Rootsi uuendusmeelne kuninganna Kristiina ta oma õukonda. Juba varem olid nad olnud kirjavahetuses. Kristiina sooviks oli saada õpetust ja määras tundide toimumise ajaks hommikul kell 5. See rikkus Descartes harjumuspärast rutiini ja lisaks Rootsi külm kliima, viisid selleni, et Descartes haigestus ja suri kopsupõletikku veebruaris 1650.a Stockholmis.

Descartes peetakse analüütilise geomeetria leiutajaks. Matemaatikuna soovis ta, et ka filosoofias valitseks matemaatikale omane selgus ja tõestatus. Tema toesed olid kirjutatud lihtsas keeles ja rahvale arusaadavalt. Need üles ehitatud loogiliselt ja kergelt loetavalt. Kogu tema kahtlustest haaratud filosoofia saab kokku võtta lausesse – cogito, ergo sum. Mina mõtlen (kahtlen), järelikult olen mina  olemas. Kõik muu vajab tõestamist. Isegi minu enese keha, sest vaim ja keha on teineteisest lahus. Descartes rõhutas pidevalt, et autoriteetide kaudu ei ole veel miski tõestatud, autoriteet ei ole tõestuse garantiiks. Autoriteet ja tema arvamus on kaks erinevat asja ja autoriteedi arvamus vajab ka tõestamist. Seepärast jättes kõrvale vana, alustas ta oma uue  filosoofia rajamist vundamendist. Lisaks tema filosoofia alusmõttele – cogito , ergo sum – on tal teisigi maailma mõtlemist muutnud väiteid. Kõik on tõde, mida ma selgesti ning ilmselt tajun – see on teine teoreem. Lisaks veel – hing on mõtlev ja ainult mõtlev substants, Jumal eksisteerib, Jumal on kõikvõimas ja ülim headus, välismaailm eksisteerib ja keha on ruumiliselt ulatuv substants. Kui inimene suudab Jumalast , kui täiuslikust olendist mõelda või luua täiuslikku olendi idee, siis peab Jumal kui selline ka olemas olema, sest oma ebatäiuslikkuses ei saa inimene luua täiuslikku olendi ideed ja selle mõtte saab talle anda vaid Jumal ise. Seeläbi võime uskuda, et Jumal on olemas, kuigi tema olemasolu pole veel tõestatud. Jumalast ei saa mõelda kaheldes. Jumal peab olema olemas ja just sellisena on ta täiuslik olend.

Descartes õpetus ehk kartesianism oli 17.sajandi Euroopas oma olulisuselt võrreldav aristotelismiga 13.sajandil. Tema õpetuse võtsid kõige pealt vastu loodusteadlased ja arstid. Ülikoolidesse jõudmisel pidi õpetus võitlema valitseva aristotelliku filosoofiaga, lisaks humanistidega. Arusaadavalt võitles ka kirik jõuliselt kartesianismi leviku vastu. Veidral kombel olid siin eesotsas just Descartes poolt austatud jesuiidid.

„Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala eksisteerimine ja hinge erinevus kehast“ ilmus esmakordselt 1641.a Pariisis. 17. Sajandi algul toimus maailmas filosoofilise mõtte muutus, mille keskmes olid eelkõige Descartes teosed. Meditatsioonid on mõtteline järg  1637.a ilmunud „Arutlus meetodist“ , mis ilmus algselt prantsuse keeles. Meditatsioonide eessõnas teeb ta tagasiviite oma varem ilmunud teosele selgitades, et arendab edasi oma seal avaldatud mõtteid. Samas vastab ta Arutluse tagasisidemena saabunud olulisematele kirjadele ja vastuväidetele selgitades veel kord oma seisukohti. Descartes kirjutab „Teine vastuväide on, et mul on endas olemas idee minmust täiuslikumast, ei järeldu, et seesama idee on ka minust täiuslikum, ja vähem veel, et eksisteerib miski, mida see esindab“. Selle väite ehk ka Jumala olemasolu tõestuseks pühendab Descartes Meditatsioonides ühe peatüki.

Kuna tema ideed olid ajastus uudsed, siis avaldab ta Meditatsioonid ladina keeles. Descartes selgitab „kuna ma ei ole autor, keda loevad teised kui vaid need, kes võtavad aega koos minuga mõtiskleda ning suudavad ja tahavad vabastada vaimu meeltest, nagu ka kõigist eelarvamustest“. Samas ta lisab, et ta ei oota, et Meditatsioone loeksid massid ja harimatud, kes võivad teost tõesena võttes seda järgima hakata.

Esimeses meditatsioonis kutsub ta lugeja vabastama ennast kõigest eelnenust ja avatud meelega koos autoriga mõtisklema. „tuleb see kõik ühekorraga mingil hetkel oma elus aga kiskuda ning vundamendist alates uuesti üles ehitada“, kirjutab Descartes. Ta möönab, et see on keeruline, kuid arvestades ajastule omaseid jäiku seisukohti, siis ei olnud tal ka teisi võimalusi. Soovides lammutada müüri tuleb leida selle nõrgad kohad ja mitte joosta pea ees vastu kivi. Oma teise meditatsiooni alguses ta lisab samale mõttekäigule „lähen edasi, seni kuni jõuan mingi kindla teadmiseni, või siis kindla teadmise asemel vähemalt selleni, et mingit kindlat teadmist ei ole.“ See on üleskutse rajada uus filosoofia vana ja ummikusse jooksnud filosoofia kõrvale. 17.sajandil tõuseb üha enam igapäevases elus mehhaanika tähtsus. Teadlased ja leiutajad  on avastanud võimalusi inimtöö vähendamiseks. Jumala olemasolu seatakse selle läbi kahtluse alla. Filosoofia ülesandeks saab erinevate teadusharude sidumine ühtsesse ruumi ja nende ühiselt mõtestatud suunaga arendamine. Filosoofia ülesanded muutuvad inimese kesksemaks. Siin saabki oluliseks Descartes idee reaalse ja vaimse maailma eraldamisest. Reaalne maailm, kus toimetab inimene oma lõplike vahenditega ja vaimne maailm oma lõputute võimalustega. Loomulikult asub selle mõtteviisi vastu võitlema kirik, kes on korraga pagendatud kureerima vaimumaailma, millest käega katsutav tulu on üpris kasin. Samal ajal reaalne maailm kõigi oma maiste rikkustega antakse inimeste valitseda. See mõtteviis on purustav.

Teose mina-vormis arutelus ei olnud midagi uut. Oma ideede paremaks edastamiseks kasutas Descartes rahvale juba tuntud ja arusaadavat vormi. Siin on nähtav sarnasus Platoni Dialoogidega. Kui filosoofiline maailm lähtus seni Aristoteles ja tema tõlgendajate kirjutistest, siis Descartes julges sellest eemalduda ja oma tööde eeskujuks võtta Platoni.  Teos on üles ehitatud kuuele meditatsioonile, mis oleks nagu kirjutatud kuuel erineval päeval. Ajaloolased on hiljem siiski kindlaks teinud, et märkmeid teose kirjutamiseks tegi Descartes oluliselt kauem.  

Descartes teos on pühendatud „Kõige targemale ja kuulsamatele meestele, Pariisi Püha teoloogia fakulteedi dekaanile ja doktoritele“. Selles ei olnud midagi ainulaadset. Pühendusega otsivad autorid tunnustatud arvamusliidrite tähelepanu ja poolehoidu. Seda sama palub ka Descartes oma pühendudes ja palub võimalusel oma ideid tutvustada ka tudengitele. Ta kirjutab „Kaks küsimust – Jumala ja hinge kohta – on sellist sorti, millele tõestused tuleks anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Meile, usklikele, küll piisab, et inimhing koos kehaga ei hävine ja Jumal on olemas – uskmatuid aga ei ole võimalik veenda omaks võtma mingitki religiooni ja ka peaaegu mingit moraalset voorust, kui kõigepealt neid kaht asja loomuliku mõistusega ära ei tõesta“. See mõttearendus on olnud Descartes arutluste tõukavaks jõuks. Ühes on autor kindel, et Jumal on hea ja Jumalale pühendatud elu õilis. Kuid kuidas viia see teadmine uskmatuteni. „Usk on Jumala kingitus“, väidab Descartes. See on äärmiselt ilus ja sügav väide. Meie elu õilistamiseks või kõige kõrgemaks sihiks on Jumal andnud usu. Usk on Descartes jaoks midagi enamat teadmisest , et Jumal on olemas. Usk on vaimne olemus, mille läbi inimene areneb ja puhastub.  Descartes väidab, et maailma ei saa kirjeldada vaid Jumala tahtena. Lisaks Jumalale on elu olemust kujundanud paljud asjaolud. Peamiselt inimene oma isikliku tahtega.

Ainult tõeseks tõotatud objekt või väide on edasise mõtiskluse aluseks. Tagasi minnes tõestatud väidete tõestamise juurde astume oma arutelude arengus sammu tagasi. Sealjuures saab väidete tõestust tõestada vaid tõestaja või siis arutleja ise, sest see, mis minu arutelu seisukohast on tõene, ei pruugi olla seda teise inimese arvates. Descartes sõnul saabki kindel olla vaid iseenese mõtetes ja ei milleski muus. Isegi iseenda füüsilises kehas  võime kahelda, sest silmi sulgedes ei näe ega taju ma oma keha sugugi, kuid minu mõte on ikkagi olemas. Meil on olemas sellisel juhul vaid mõte iseenda kehast või taju tema olemasolust. Teisalt kas ma näen seda, mida ma arvan nägevat, või on see vaid kujutlus sellest, mida ma arvan, et ma näen. Oletame , et minu ees seisab inimene. Ma näen temal kaht liigutavat kätt ja oletan, et need on tema käed. Samas võivad need olla tehiskäed, mis jätavad päris käte mulje. Kui inimene mulle naeratab, siis ma eeldan, et ta on minu vastu sõbralik, kuigi tegemist võib olla hoopis füüsilise eripäraga, mis tekitab valu ja inimeses tigedust.  Ma näen, et tal on hallid silmad, kuigi reaalsuses on need silmaläätsed. Seepärast peame kõiges, mida näeme kahtlema ja endalt küsima, et kas see, mida ma meeltega tajun, on tõde või on tõde mujal?  Lisaks on ka iga inimene pidevas muutumises ja seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oletame, et me ei ole mõne sõbraga kohtunud ega vestelnud nädal aega. Selle ajaga võib inimene kaalus juurde võtta, põlvelõikusel käia jne. Samas võib teda tabada armumine, kaotusvalu või võidurõõm, mis kõik on inimest tugevalt mõjutavad tunded. Kas ma võin väita, et see inimene on ikkagi sama inimene? Descartes väidab, et inimese füüsiline keha on lõplik väärtus. Seda saab poolitada või hävitada. Võtame inimeselt jalad, siis on ta ikkagi veel inimene. Samas on vaim tervik ja lõputu. Vaimu ei saa lõhestada ega hävitada. Seega on inimese juures ainus püsiväärtus vaim ja uurides kõike seda, mis inimesesse puutub, peame alustama just vaimust. Siit tekib juba uus küsimus, millele Descartes püüab vastust leida. Kas meie vanemad on siis meie vanemad või kes on vanemad inimese jaoks? Keha, mis antakse mulle vanemate poolt, on lõplik ja mööduv ja seega on olulisem lõputa vaim, mida arendab läbi oma tajude inimene ise. Descartes väidab, et kõik, mida me teame, oleme omandanud läbi iseenese tajude. See tähendab siis nägemine, kuulmine, haistmine, kompamine ja maitsmine. Sündides on meie vaim puhas leht, mida alles hakatakse täitma. Seega on vanemad vaid mateeria loojad, keda kannustab idee inimese loomisest.  

Mateeria ja vaimu lahutamine on üks suuremaid murranguid filosoofia ajaloos. Descartes mõtterännakute aluseks on püsiväärtused. Püsiväärtused kujunevad kõrvaldades kahtlustused. Kõiges tuleb kahelda ja küsida küsimusi, kuni koorub lõplik ja kaheldamatu väärtus.  Mis on muutumatud väärtused? Kolmnurgal on alati kolm külge, kaks pluss kaks on alati neli.  Descartes jaoks on matemaatika parim viis maailma korrastamiseks. Kuna matemaatilised väärtused on püsivad, siis saame kõik muu asetada matemaatiliselt mõõdetavasse maailma. Descartes jaoks on reaalne maailm kõrvutatav matemaatikaga. Ehk tema jaoks ei ole matemaatika numbritesse pandav teadusharu vaid reaalne maailm ehk kõiges, mida reaalses maailmas näeme olemasolevatena on oma matemaatiline tõestus. Siin kõrval tegutseb teine ehk vaimumaailm, mida ei ole võimalik matemaatiliselt  tõestada.

Kes on hull? See mõte tabas mind Descartes meditatsioone lugedes. Seda on palju räägitud ja selle üle mõtiskletud. Hulluks arvatakse keegi, kes mõtleb või tegutseb vastupidiselt kokkulepitud mudelitele. Nimetame selle üldisele arvamusele vastu võitleva indiviidi siis hulluks. Hullu enda jaoks on muidugi tema elu normaalne. Tema mõte liigub tema maailmatunnetuse tasemel on sellisel kujul tema jaoks ainuvõimalik. Tema seisukohast on kõik teised, kes tema jaoks loomulikku ei järgi, hullud. Kelle normaalsus on normaalsem? Sama mõtete vastuolulisus avaldub, kui hakata kõrvutama unenägu ärkvel olekuga. Kui mina olen pidžaamaga magades oma koduse teki all oma unenäos alasti, siis on see alastus hetkel minu jaoks ainuvõimalik reaalsus. Samas inimene, kes vaatab magavat mind, näeb mind riietatuna ja tekiga kaetuna. See on reaalsus minust tema jaoks. Mina väidan, et olen alasti, kuigi teiste jaoks see sellisena ei paista. Oma tõe kõrvutamine teiste tõdedega teeb sellest kokkuleppelise tõe. Me võime enamusena kokku leppida, et roheline on roheline, kuid see ei tee sellest lõplikku tõde. Eriti nende värvipimedate jaoks, kes rohelist ei näe. Seega jõuame tagasi arutelu algusesse, et vaatamata arvamuste paljususele, on määrav vaid minu enese mõte ehk idee. Ainult oma enese idees saan ma olla lõplikult kindel, sest kõiges muus pean pidevalt kahtlema. Descartes sõnul „… pole mulle muud selge, kui see, et olen mõtlev asi, ehk asi, milles on mõtlemisvõime“.  Descartes mõjutavad meie olemust kolme sorti kogemused: 1. Jumala poolt meile antud, 2. Meid meie elus mõjutanud ehk kogetud teadmised ja 3. Meie enese poolt omandatu ehk õpitud teadmised. Need on meid elus mõjutanud reaalsed kogemused. Lisaks on kujutlusvõime, mis tuleks aga vaimust lahus hoida, et see ei segaks meid reaalsete otsuste tegemisel. Kui sa inimesena kujutad ette , et mõistad lennata, siis reaalses elus kogetud teadmiste alusel, ei maksa seda järgi proovida. Meie vaimurännakud (kujutlusvõime, fantaasia) on reaalsed vaid meie enese jaoks.

Oma kolmandas meditatsioonis mõtiskleb Descartes Jumala üle „kas Jumal on, ja ku on, siis kas võib olla ta pettur. Nimelt seda asja teadmata ei paista mulle, kuidas ma saaksin üldse üheski asjas kindel olla.“ Jumal on iga inimese jaoks erinev. Jumal kõnetab iga inimest erinevalt. Isegi inimese sees võib olla mitu erinevat Jumal ideed. Ühe Jumalaga räägib inimene näiteks  igapäevastest mureasjadest, teisega pikematest perspektiividest. Samas võivad objekt ja idee objektidest erineda. Ehk inimese mõte Jumalast ja Jumala tõeline olemus ei kattu. Inimene loob endale oma Jumala. Siit lähtuvalt tuleb kokku leppida neis alusteadmistest Jumala kohta, mis on kõigi inimeste jaoks ühine. Descartes ütleb, et selleks alusteadmiseks on usk, et Jumal on hea ja hooliv kõigi vastu. Kui Jumal oleks pettis, siis ei saaks me ühelegi tõekspidamisele elus kindlad olla. Kuigi Descartes ideed põlati kiriku poolt tema elu ajal maha, oli ta siiski veendunud usklik. „Siit aga järeldub, et miski ei saa tekkida eimillestki, nagu ei saa tekkida see,  mis on täiuslikum, sellest, mis on vähem täiuslikum.“, kirjutab Descartes. Ehk maailma loomist pole ilma täiusliku Jumala sekkumiseta pole võimalik ette kujutada ega kirjeldada. Seega on Jumala olemasolu tõestatud meie kaudu. Ehk kuna MINA mõtlen (cogito, ergo sum) ja minus on olemas täiusliku olendi idee, siis tõestab see, et Jumal on olemas. Descartes selgitab, et isegi kui on võimalik kujutleda, et sellist täiuslikku olendit ei ole olemas, siis ideed temast ei saa olematuks teha. Descartes tõdeb: „Seega idee, mis mul on Jumalast, on kõigist minu ideedest kõige tõesem, ja selgem ja täpsem“.  Descartes arutleb, et enne , kui me ei ole endale selgeks teinud ideed Jumalast, kui täiuslikust olendist, ei saa me lõplikult endale selgeks mõelda ühtegi teist ideed, sest ideest Jumalast saavad alguse kõik teised ideed või teadmised.

Me ei tea Jumala lõppeesmärke siin maailmas. Kindlasti ei ole need eesmärgid teostatavad reaalses ehk füüsilises maailmas. Muutused reaalses maailmas toimuvad vaimu maailma otsuste tagajärjel. Me oleme Jumalalt saanud piiratud teadmised, mille alusel tuginedes lisaks oma kogemustele, teeme otsuseid. „Minu eksitused (mis on ainukesed tõendid mingist ebatäiuslikkusest minus), märkan, et need sõltuvad üheaegselt kahest põhjusest, nimelt mõistmisvõimest, mis on minus ja valiku võimest, ehk vabast tahtest“. Seega sünnivad inimese vead sellest, et tahte ulatus on suurem tema intelligendi ulatusest ja ei jää sinna piiridesse püsima, vaid ulatub ka sinna, mida inimene enam ei mõista. „tahte ulatusele peab alati eelnema intellekti tunnetus“, jätkab Descartes. Samas ta tõdeb, et ideede või teadmiste paljusus, isegi juhul, kui nad on teineteisele vasturääkivad , on igal juhul parem, kui ühetaoline täiuslikkus. Kas ebatäiuslikkus ei ole sellisel juhul üks märke täiuslikkusest?   

Descartes kirjutatud „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ on vaimustav lugemine ja raske on selle teoses mõtteselgust ja aktuaalsust paigutada 17.sajandi algusesse. Samas on mõistetav selle mõtterännaku mõju oma ajastu mõtlemisele, nagu on mõistetav ka kirikuringkondade vastuseis raamatule. Descartes jutustav keel on lihtne ja arusaadav. Descartes koos astus filosoofia tavalisele inimesele lähemale. Ta selgitas inimestele lihtsas keeles igapäevalisi tõdesid. Jumal ei ole tema ideedena karm kohtumõistja vaid inimese heatahtlik abimees. See oli mõtteviisi muutus, mida inimkond ootas ja sealt alates algasidki inimkonna arengus hilisemad murrangulised arengud.   

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Rene Descartes, „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

2.      Teodor Künnapas, „Suured mõtlejad“

3.      Jakov Ljatker, „Descartes“