Bingeni Hildegard Ordo virtutum: Vooruste mäng

 

Bingeni Hildegard

Ordo virtutum: Vooruste mäng

 

Autorist

Hildegard sündis 1098 a Reinimaal aadlisoost vanemate kümnenda lapsena. 8-aastaselt antakse Hildegard vanemate poolt Sponheimi krahvi kuus aastat vanema tütre Jutta hoolde.  Viimane on vastu vanemate tahtmist valinud range vaimuliku elu. Jutta asub 1112 a. elama Disibodenbergi mungakloostri juurde rajatud klausuuri.  Ühes temaga asub sinna ka Hildegard. Veidi peale seda pühitsetakse ta benediktiini nunnaks. Kuna 1141 on tema elust vähe teada. Juba lapsena temale avaldunud nägemused jätkuvad. Peale Jutta surma 1136 a valitakse Hildegard  kloostri, kuhu on vahepeal lisandunud uusi nunnasid, uueks magistraks. 1143 tabab teda tugev nägemus, mis muudab kogu tulevast elukäiku. Ta hakkab oma nägemusi kirja panema. Selles abistavad teda munk Voldemar ja nunn Richardis Stadest. 1146 pöördub Hildegard kirjaga Clairvaux Bernardi poole, kuid saab vaid napi vastuse. 1148 Trieri kirikukogul näidatakse Hldegardi kirjutisi Paavst Eugenius III –le. Paavst õnnistab tema annet ja palub tööd jätkata. Ta saab kuulsaks ja 1150 asutab uue kloostri Rubertsbergis, kuhu kolib umber kogu nunnadekonvent. 14 aastat hiljem asutab ta tütarlastekloostri Eibingeni, Reini jõe ääres. Hildegard jätkab oma tööd. Ilmub Scivias ja sellele järgnevad loodusteaduslikud ja meditsiiniteemalised kirjutised. Ta on tuntud ka kui eripärase kõlaga liturgiliste laulude autor. Üldse oli ta edukas mitmetel aladel, mis muidu tollases ühiskonnas olid meeste pärusmaa. Ta kirjutab ohtralt kirju kõigile oma aja vägevatele , kuningatele , keisritele ja usutegelastele. Säilinud on üle 300 kirja. Tema tervis on nõrk, kuid ometi võtab ta 1158-1171 ette neli jutustamisreisi. Hildegard sureb 1179a märtsis. Kohe alustatakse prohveti kanoniseerimisega, kuid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu ei saa see kunagi teoks.   

Teose taustast

Hildergard kirjutas Ordo arvatavalt 1151 a, et seda etendada 1 mail 1152 Rubertsbergi nunnakloostri avatseremoonial. Ordos on 20 soolorolli, mis vastas 18 naisosatäitjale – Hongele ja üks meesroll – Saatan. Viimast kehastas preestermunk Voldemar, kes oli ainus kloosris elav mees. Kirjandusest on teada, et nunnad olid avatseremoonial ebatavaliselt ehitud – lahtiste juuste ja valgete siidlooridega. Siin võis olla tegemist Ordo etendamisega. Samas on oluline märkida, et teater oli sellel ajal puhtalt meeste ala ja lavale astuvad naised, eriti nunnad, oli midagi enneolematut.

Oluline on märkida, et kuigi täna räägime kirjanduslikust pärandist, siis Ordo oli algselt mõeldud lauldes esitamiseks. See tähendab, et ta pidi siiski vastama teatud rütmistustele. Hildegardi komponeeritud muusika on lihtne, kuid äärmiselt mõjus kiriku võlvide all.  Muusikas ei toimu suuremaid arenguid ja oluliseks saab just tekst. Ordo oli keskaegsete näitemängude hulgas küllaltki haruldane, nii oma keele kui ka tegelaste valikute poolest. Tavapäraselt keskendusid liturgilised draamad stseenidele piiblist või pühakte elust, kuid siin on tegemist hoopis tegemist isikustatud vooruste ja Saatana vahelise võitusega Inimhinge pärast.

Voorused on Piiblist pärit väärtused. Kristlikeks voorusteks on eelkõige Usk., Lootus ja Armastus. Täiuslik voorus seisneb inimese hinge vooruste täiuslikus tasakaalus. Platoni järgi on selle eelduseks filosoofiline mõistmine. Aristoteles arendab vooruste käsitlust edasi koostades voorustekataloogi. Temal erinevad mõtlemisevoorused ja loomulikud voorused. Mõtlemisevoorused on õpetatavad aga loomulikud voorused on  kujundatavad treeningutega. 1.sajandil sobitati filosoofilisi mõttekäike Pühakirjaga. Saalomoni Tarkuseraamatus mainitakse nelja kreeka filosoofia peamist voorust – mõõdukus, arukus, õiglus ja vaprus. Neid hakatakse nimetama kardinaalvoorusteks. Esimesena kirikuisadest märgib Ambrosius, et kardinaalvoorused tulevad Kristusest. Vooruste vastas seisavad negatiivsed jõud ehk pahed. Askeetide kogemus ütles, et inimesel pole võimalik vältida esimest halba mõtet või sisendust, kuid tingimata tuleb hoiduda sellega nõustumisest ning isegi väitlemisest kurjaga. Kurjad mõtted tuleb ära tunda ja need on aplus, iharus, ahnus, kurbus, viha, tüdimus, kõrkus ja autus.  Seejuures on kõrkus algpatt, mis viib teisteni. Seoses askeetluse ja kloostrite levikuga ning religioosuse kasvuga  ja patukahtesusõpetuse ja pihi suureneva tähtsusega kujunevad pahed ja voorused peamiseks teemaks keskaegses kristlikus kirjanduses.

Teosest

Ordo koosneb proloogist, neljast stseenist ja lõppvaatusest. Ordo algab patriarhide ja prohvetite ning vooruste sissejuhatava dialoogiga, mis loob tausta ühe hinge päästeloole. Hinged on sattunud maale, kiusatuste meelevalda ja neid suudab päästa vaid Kristus.

Edasi on tegelaseks üks Hing, kes pöördub vooruste poole. Voorused ütlevad talle , et õnnistusele peab eelnema võitlus patu vastu. Kuid Hing viskab hoopis lunastuse rüü minema. See toob mängu Saatana ja julgustab Hinge minema tutvuma maailmaga. Hing lahkub vooruste juurest ja need jäävad teda leinama. Vooruste silmis on ta õnnetu Hing. Saatan naerab Vooruste üle. Kuid viimased ei lase ennast sellest häirida, vastates, et nemad elavad kõrgustes, kui Saatan on kuristiku serval.

Teises stseenis tutvustatakse voorusi ja see koosneb vooruste monoloogidest. Lõpuks kutsub Alandlikkus voorusi üles rõõmustama, sest vaatamata Saatana pingutustele kasvab Kristuse puu ikkagi edasi.

Kolmandas stseenis naaseb kahtesv Hing vooruste juurde ja need võtavad ta vastu, kui eksinud lambukese. Alandlikkus ravib Hinge haavad ja kuulutab talle pattude andeksandi. Stseen lõpeb vooruste kiidulauluga.

Neljas stseen on lavastuse kulminatsioon. See on võitlus Saatana ja vooruste vahel Saatanat häirib Hinge pöördumine ja ta lubab ta hävitada. Hing saab abi Alandlikkuselt, kes kutsub appi Võidu, kes vooruste abiga seob Saatana kinni. Kuid Saatan ei anna veel alla ja pilkab Vooruseid. Voorused vastavad koorina kiites Jumala suurt nõu.

Lõppvaatuses seostatakse võitlus ühe Hinge pärast maailmaga ja pöördutakse kõigi inimeste poole üleskutsega alanduda Jumala ette ja oodata temalt abi.

Kokkuvõte

Ilma tundmata pühakirja või ilma eelneva teadmiseta ei ole tänasele inimesele lugu mõistetav. Tekstis on väga palju viiteid Pühakirjale, eriti evangeeliumide tekstidele, mille tekstiline tundmine  oli tollal elementaarne, kuid tänapäeval mitte enam nii väga. Teose tänapäevane esitamine oleks põnev rännak ajalukku, kuid kindlasti ei oleks tal enam seda manitsevat mõju. Lisaks ei ehmata 18 laulvat naist laval enam kedagi, kuid omal ajal oli see kindlasti kuulajate – vaatajate jaoks suur ehmatus. Seega võib kindlalt öelda, et omas ajas oli tegemist tähelepanuväärse ja mõtteviise muutva teosega, mille tegelikku tähendust hakati mõistma alles sajandite pärast.     

 

Kasutatud kirjandus

1.      Riina Ruut “Bingeni Hildegardi Ordu virtutum: Vooruste mäng” (Härmametsa Talu kirjastus 2004)