Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Lootusetus religioonide koostöös.

 

Lootusetus religioonide koostöös.

Ma ei ole suutnud endale vastuvõetavaks mõelda kristluse õpetusi. Ma usun Jumalat, kuid milleks oleks pidanud kõikvõimas Jumal hukkama oma poja, et päästa inimkond? Ei tundu kuidagi väga veenev lugu. Jumalal , tema kõikvõimsuses, oleks selleks olnud palju rohkem võimalusi. Kuigi ma kristlust väga ei järgi, ei tähenda, et ma kristlikku kirikut ei austa. Vastupidi. Ma olen vägagi alandlik selle mõjuvõimsa ja sügava ajalooga institutsiooni ees. Kristlik kirik on viinud inimese sinna, kus ta täna elu nautides on. Kui tänasel päeval on kõige uuemate ja kaasaegsemate leiutiste ja arengute taga militaarhuvid, mis alles teises järjekorras inimesteni viiakse, siis vaimse maailma arengus on olnud esikohal kirik. Kirik on rajanud kõige uhkemad hooned, säilitanud ja loonud kõige suuremad kunstiteosed, muutnud inimese mõtlemist avades tema ees uue mõttemaailma. Seepärast võtan kirkusse mines alati mütsi peast ja pean uksel tänupalve. Ometi on Kristus mulle küll tuttav , kuid siiski vaid kirjanduslik tegelane. No ei saa mina aru, et Jumal, keda mina usun, oma poja lubaks ära tappa. See on minu enda lugu religioonide dialoogist. Usk ühte Jumalasse ei välista austust teiste religioonide vastu. Samamoodi austan ma budistlikke õpetlasi ja nende kujundlikke lugusid kuulates või lugedes tunnen ennast alati liivaterane kõrbes. Me oleme kõik inimesed, kuigi kõik ise nägu, siiski ühte ja sama tegu. Samuti austan ma judaismi järgijad, kes ei ole läbi aastasadade neile osaks saanud vintsutustele vaatama reetnud oma Jumalat. Äkki see ongi see päris jumal, keda reeta pole võimalik, sest kuidas sa reedad kõikvõmsat Loojat, kes ka sinu mõtteid juhib. Taas kummardan alandlikult.

Lugedes läbi ajaloo toimunud katsetest pidada dialoogi erinevate religioonide esindajate vahel tabab mind lootusetus. See kõik on olnud rist ja viletsus. (See on muidugi huvitav, kuidas viletsus on alati ristiga seotud). Dialoog ei saa olla kahe kõva järjepidev põrkumine. Siis lendab vaid sädemeid, kuid kasu ei tõuse, ainult lõke võib põlema minna. Dialoog ei ole ka see kui suurem kivi raskusega väiksema mudasse vajutab. Dialoog on ühine eesmärgistatud liikumine. Kohe on algamas Venemaa läbirääkimised lääne riikidega. Eurosaadik Urmas Paet mainis intervjuus, et Venemaa ei saa jääda neil läbirääkimistel kindlasti kaotajaks ja et neil on juba praegu valmis tehtud artiklid sisepoliitiliseks tarbimiseks, mis kiidavad Venemaa tehtud edusamme ja lääne riikide alandlikkust sõltumata läbirääkmiste tõelistest saavutustest. See ei ole dialoog, kui kokku saadakse vaid oma isiklike ambitsioonide saavutamiseks ja partneri jutt ei huvitagi. Kristlased on läbi ajaloo pidevalt juute materdanud, muhhameedlased on kristlasi materdanud, juudid on muhhameedlasi materdanud jne. Maailm on küll suur, kuid kõigil on ruumi vähe, sest püha ruum on hirmus väike. Ajalugu ei luba dialoogi astuda, sest keegi on kedagi alati kuskil ajaloos varem solvanud. Sõnades taunivad kõik usud kättemaksu ja kutusvad üles andestamisele ja mõistmisele, kuid reaalses elus tõmmatakse tool alt ja ristatakse piigid.      

Dialoog religioonide vahel on vältimatult oluline. Kuid tundub , et maailmavaatelistes ja religiooni küsimustes on see  ühisosa leidmine vaevaline.   Religioon on rahvaid ja riike ühendav universaalne keel või märgisüsteem. Me võime kõnelda erinevaid keeli, meil võib olla erinev kultuuriline või hariduslik taust, kuid meid seob ühtne religioon. Tihti öeldakse, et välismaal ei ole hea elada, sest nende kombed on harjumuspärasest väga erinevad. Ometi on lihtne sulanduda teise keelekeskkonda, kuid neid seob ühine religioon. Seega saab  religioon olla aluseks paljudele maailma vaevate hädade lahendamisel. Meil on juba midagi ühist , meil on ühised väärtushinnangud.

Katoliikliku inklusivismi põhimõtted kuulsate meeste esitatuna tunduvad vägagi üllad  ja isegi praktilised. "Iga rahvus õitseb nagu puu oma juure varal ja kristlus - õige veendumus Jumalast ja inimesest - ei ole sel juhul midagi muud, kui puhas taeva kaste kõigile rahvastele. Kaste, mis ei muuda teiseks ühegi puu loomust ega viljaliiki, mis üheltki inimeselt ei röövi tema algupärast loomust," kirjutas Herder. Ehk kristlus, kui puhtaim usk, aitab teistel ennast puhastada jõudmaks tõelise Jumalani. Samas on ju selge, et kohalikke olusid mittearvestav misjon tekitab vaid vastuseisu sõjani välja. Hea näide on hiljutine Afganistani sõda, kus lääniriigid kümmekond aastat demokraatiat juurutasid tundmata huvi, kas kohalik seda vajab. Rahvale räägiti demokraatiast, kuid reaalsuses põrkusid usulised maailmavaated ja läbi selle erinevad kultuurilised taustad. Ida ja lääs on vaimses arengus pidevalt vastandanud. Ida on oma sõnul sälitanud inimkonna vaimse pärandi, samal ajal kui lääs on langenud materialismi kütke. Kuulisn hiljuti raadiosaadet, kus Siberi samaan rääkis, kuidas ta vestleb ronkadega ja neilt sõnumeid maailmast saab. Samaan rääkis seda kui igapäevaelu, meie vaatame teda kui hullukest. Swami Vivekananda (1863-1902) kellest sai Ramakrišna-suuna levitaja Läänes, eitas misjonit, eriti kristliku misjoni õigsust, mille eesmärgiks on teiste religioonide väljatõrjumine. Tema arvates tuli igal religioonil ainult teistest religioonidest üle võtta see paremik, mis endal puudus. (Saard)  Kuid kahjuks on just kristlik misjon vaatamata oma sõnadele suhteliselt konservatiivne ja jäik omandamaks uusi teadmisi. Kristlased tunnistavad teisi religioone, kuid tingimusel, et kristluses on teiste suhtes kõrgemal positsioonil. Seega on loonud kristlased religiooni abil enesele mulje, et nad on kohustatud nõrgemaid aitama olles ise kõrgemal positsioonil. Hea näide on Ameerika roll Maailma korravalvurina. Tugevate religioossete traditsioonidega riik, kus ka presidendiamet on seotud kristlike väärtustega. On rahvuslikkus arvamises, et nende kohalolu maailmas on möödapääsmatult vajalik ja ainult nemad ja ei keegi teine saab kujundada maailma nägu. Neile oponeerib ortodokslik Venemaa, kelle ambitsioon maailmas on sama suur, kuid vaimne võim on oluliselt väiksem. See vaimne ülekaal on tingitud eelkõige religioosest tugevusest.   Kuid arusaadavalt ei soovi väiksemad vennad kummagi  suure maid jagada. Religioone nagu ka rahvaid ei tohi asetada pingeritta, mida ometi me pidevalt teeme. Meenub anekdoot eestlasest , kes pidevalt muretses, mida teised temast arvavad. Olla edetabelis, olla pingerea eesotsas kasvõi kõige tühisemas kategoorias, see on iga raadiouudise esilugu.

Ühe uskliku jaoks ei ole vahet, kuidas ta oma Jumalat kutsub. Tema jaoks on oluline hinge- ja meelerahu mida Jumala olemasolu tunnistamine ja tunnetamine tema jaoks tähendab. Seega ei ole mingit õigust seada kristlust teistest religioonidest kõrgemale. Ometi seda tehakse ja see saabki takistuseks toimuva dialoogi korraldamisel. Vatikani II kirikukogul (1962-65) väljendas rooma-katoliku kirik teiste religioonide suhtes seniolematut sallivust, määratledes neid inimkultuuri osadena kui kasulikke. Religioonid on ”pingutused” Jumala suunas ja väljendavad inimese loomulikku jumalatundmist, sest Jumala arm oli kohal juba maailma loomises (Saard). Eriti uhkelt kõlab kui kristlus tunnistab teisi religioone kui kasulikke. Usk enese religiooni ja Jumala tugevusse ei tohiks lubada pista pead liiva alla, et hoiduda dialoogist teiste religioonide esindajatega. Olles kindel enese usus, võin ma rääkida kõigiga. Ma võin rääkida kõigega läbi armastuse, sest minu usku see ei muuda ja minu Jumalat ei kukuta.

Dialoogi aluseks saab olla ainult üks - see on soov aidata inimest. Maailma 7 miljardist inimesest oskavad ka tänapäeval lugeda vaid pooled, nende maailm on piiratud ja sellega koos ka nende võimalused. Religioon peab siin inimesele appi tulema ja juhatama talle teed läbi õpetuse ja Jumala. Kui see teadmine oleks kõigil religioonidel ühine, siis ei peaks me teisi halvustama, sest kõik töötavad ühiselt inimese jaoks. Piltlikult öeldes, kui soovime noori tänavalt suunata asjalike tegevuste juurde, siis jalgpall pole sugugi halvem kui rahvatants. Noor arendab selle läbi ennast ja loob väärtusi, mitte ei lõhu neid. Sama põhimõte käib ka religioonide puhul.

Teiseks koostöö alustalaks on armastus. Ma ei tea religiooni, mis väidaks, et ta inimest ei armasta või kes ei kutsuks ligemest armastama sama palju kui iseennast. Armastus - see on hoolivus, märkamine, ohverdamine, usaldus jne. Need on iga religiooni keskmes. Lev Tolstoi on kirjutanud, et ainus ja otseseim tee Jumalani on läbi armastuse, sest inimesed on vahepeal kuhjanud sellele teele nii palju kasutut kola, mis takistavad nägemast Jumala palet. See oli nüüd minu kokkuvõte tema pikemast arutelust.  See, mis on  kaante vahel ja paberil , on alati inimese loodud. Olen nõus, et loomise aluseks võivad olla Jumala ilmutused, kuid siiski on see vaid inimene, kes sulge käes hoidis. Jumala loodu on mujal kui paberil, see on maagilise energiana igas inimeses, mis väljendub armastuses ja elutahtes. Armastus on nii suur tunne, et sellel peab olema jumalik päritolu. Ilma jumalata ei ole võimalik armastust eneses seletada, kuigi seda on proovitud. Teekond Jumalani on pidevas muutumises ja lähtub eelkõige inimesest. Igaühe puhul on see erinev, kuid ühes on kõik religioonid kindlad, et parem usklik inimene, kui usuta inimene.

Seega peaks olema religioonide vahelise dialoogi aluseks kolmnurk: Jumal - inimene - armastus. Rääkides Jumalast ei saa mööda vaadata inimesest ja armastusest. Rääkides inimesest ei saa olla Jumala ja armastuseta. Rääkides armastusest, räägime inimesest ja Jumalast. Seda hoolimata religioonist. Armastus seob erinevaid religioone, nt oli M.Gandi suureks eeskujuks ja vaimseks teenäitajaks just varem mainitud Lev Tolstoi. Vaimselt olid nad ühes ruumis, kuigi nende jumalatel olid erinevad nimed.  Araabias on Jumala nimi Allah, pärsias Khuday, aafrikas Waq ja lingua franca e itaalia keele alusel kujunenud segakeeles väljendatuna Kraitur (Creator). Jumala tegelik e päris olemus on peidus kõigi nende nimede taga, aga ükski nimetus ei ole lõplik. (Saard) Nagu ütles mulle krshnaiid Arne Lauri „Sina ütled Jeesus, mina ütlen Krishna, mõne teine ütleb Buddha või Zeus. Vahet pole – Jumal on üks.“

Ida religioonide valmisolek dialoogiks on tunduvalt suurem, kui lääne religioonidel. Seda vist sellepärast , et nad on vaimselt küpsemad ja selle läbi enesekindlamad. Kristlus on lõhenenud ja hargnenud moodustades erinevaid liikumisi ja suundi. See tekitab segadust, kui ühes väikeseski külas on juba mitu erinevat pühakoda. Aga kuhu peab siis inimene oma hingehädaga minema? Kristlik religioon on liiga laiaks venitatud ja kadunud on teravik.  Jonathan Magonet peab religioonide vahelises dialoogis problemaatiliseks juhtumeid, kui teist religiooni esindav vastaspartner hakkab muutuma lähedasemaks vestluskaaslaseks, kui oma enda religiooni ”kaevikutesse kaevunud” kaaslased, kes kahtlustavad, et vastaspoolele ”müüakse” midagi väga olulist maha. (Saard) Enne kui asuda misjonitööle tuleks puhastuda ja heita kõrvale kõik väline, mis takistab teed Jumala juurde. Selles mõttes on teoloogia oma algses heasoovlikkuses siiski paljut rikkunud pöörates tähelepanu detailidele ja nüanssidele, millel suure pildi juures ei ole mingit tähtsust. Kristlus on killustunud kümneteks liikumisteks, kes kõik väidavad, et nad on kõige puhtamad ja annavad edasi kõige paremini algset sõnumit. Kuid siis tulevad teoloogid ja hakkavad kivist vett välja väänama. Geniaalsed asjad on kõik väga lihtsad. Jumal on armastas ja seejuures ei mängi mitte kõige väiksematki rolli õhtusöömaja tähendus, risti raskus, piibli täpsus või vaimuliku kuub. Kui me õtleme, et on üks looja jumal ja see ongi kõige täiuslikum jumal, kelle sõnumeid toovad inimesteni tema pojad väiksemad jumalad. Ehk kuuludes erinevatesse religioonidesse oleme kõik siiski ühe jumala lapsed. Mina ise usun sellesse.     

Eelpool kirjutatu on eelkõige mõjutatud religioonide  pragmaatilise koostöö mudelist. Pragmatismi juures domineerib sotsiopoliitiline ja globaaleetiline lähenemisviis (Riho Saard). Pluralistid annavad kõikidele religioonidele võrdväärse väärtuse. Ma ei tea , kui paljude religioonide esindajad elavad läbi Euroopa kulgeva Doonau kaldal. Kindlasti on seal katoliiklasi, luterlasi, ortodokse, aga äkki ka islamiste, budiste jne. Üks on kindel – kõigi nende sooviks on, et Doonau vesi oleks puhas ja vetevool seal ei katkeks. See on väga kindel lähtekoht erinevate religioonide koostööle. Praktilisest vajadusest tingitud ühistöö. Kõik me vajame puhast õhku ja vett. Kõik me tahame süüa ja kõik tahame rahus oma lapsi kasvatada. No nii – hakkame siit pihta. Paneme püssid kõrvale ja laseme lapsed liivakasti. Neil puudub teadmine kättemaksuhõngulisest ajaloost. Istume ise koos pingile, vaatame ühiselt mängivad lapsi ja äkki tekib sellest teadmine, miks meil on vaja leida ühisosa, mis laseks kõigil ühtmoodi rahus elada. 

Kokkuvõtvalt tuleb tähendada, et rahu maailmas ei ole võimalik ilma religioonide koostööta. See iseenesest peaks olema piisav põhjendus, et leida eneses tahe, mõistmine ja armastus. Ehk peaksime liikuma uue universaalreligiooni poole, mis hõlmaks kõiki religioone ja ei seaks ühtegi teistest kõrgemale. Kuid hetkel tundub, et Jumal on meid nagu Aadmat meie paradiisiaiast välja viskamas. Ilusad ajad on möödas ja pöördumine tõelise Jumal poole on paratamatu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar