MINA , SIKENBERG

 

MINA , SIKENBERG

Tammsaaare Lõunatalus peremees Jakob Sikenbergi monoloogid elust Tammsaarel nii nagu ta oli. Monoloogides on kasutatud Anton Hanseni tsitaate.

Pilt 1

Mina olen Jakob Sikenberg. Mina olen Tammsaare Lõunatalu peremees ja ühte pean mina kohe ütlema – kõik see, mida see linnavurlest naabri Põhjatalu perepoeg Anton on minu kohta kirjutanud, on vale. Ja mitte lihtsalt vale , vaid valede vale.  Vale selle kõige suuremas tähenduses. Selline vale, mida Piibel, kirik ja inimene ise üleüldse kokku valeks võivad  mõista. Ilmaelu meil siin Tammsaarel on kõik kena - on tõde ja on vale. Nii lihtne see ongi, aga kui Anton kirjutab tõest, siis see on vale. Tema võib ju rääkida, et see kõik on kirjatöö, millel pole tegelikkusega miskit pistmist, aga miks on siis tema „Tõe ja õiguse“ naabrimehel nii minu nägu. Kuidas tema saab tõde nii valeks väänata? Isegi minu koera Pauka nime on valeks väänand.  Ja siis imestab, et minu koerad tema akna alla käivad. Sest isegi koer saab aru, mis on vale ja et vale peale tuleb kusta. See on koera viis valega võidelda, temal pole teisi relvi.

Kas te olete mõelnud, et kust tema võttis oma kirjatööle sellise suurelise nime - „Tõde ja õigus“. Kes annab temale voli kuulutada tõde ja õigust. Miks on tema tõde rohkem tõde, kui minu tõde või miks on tema õigus suurem kui minu oma. Minul on minu  tõde ja minul on minu õigus ja kes minu tõde ja minu õigust ei tunnista, sellega  võivadki vahel hangud risti minna. Minu tõde on kirjas seaduseraamatus aga naabrimehe tõde on kirjas Piiblis. Tema nõuab enesel õigust taevaväravas aga mina tahaks õigust saada ikka siinses ilmas. Aga mida hakkan mina peale jumala tõega, ega sellega täna leiba lauale ei too. Koputan taevaväravale ja Peetrus näitab mulle teed põrgu või paradiisi. Ei. Mina tahan oma paradiisi kohe ja siin.   Seaduseraamatus on suurte tähtedega kirja pandud, mida inimene tohib ja mida tema ei tohi. Kohtuniku-härra siis vaagib kirjatähti ja süüd ja mõistab õigust. Vahel muidugi võib see saatusekaalukauss langeda ühele poole , teine kord jälle hoopis teisele poole. Ja mõnikord võib seda kaalukaussi ju oma kasuks määrida. Kui te saate aru, mida ma silmas pean. Eks kohtunik on ka inimene ja tähed väikesed. Alati ei peagi ju kõike tähele panema või paksust seaduse raamatust üles leidma. No aga siis tuleb Peeter ja hakkab aga jälle rääkida oma õigusest, mida Jumal talle on mõistnud Piibli kirjatähe läbi. On siis Jumalal aega minu väikese inimese õigusega tegeleda. Jumalal on oma suured mured. Ma mõtlen, et vili võrsuks ja lehm poegiks ja nõndamoodi. Kas hakkab Jumal nüüd piiriposte paika panema? Ei . Selleks on ikka meie endi poolt kirja pandud seadused. Aga kas Peeter seda mõistab. Tema on nagu vasikas, kes jookseb aga peaga vastu karjaaeda ja mitte ei mõista, et sealt kaudu välja ei saa.

Jäin lobisema. Peangi karjaaia üle vaatama. (lahkub)

 

Pilt 2   

Mina olen tegelt hea inimene. Mina ei taha midagi võõrast ega ütle kellelegi asjata ühtegi halba sõna, aga karjaaia võtsin küll lahti, et Peetri põrssad minu rukkisse pääseks. See kõik on lihtsalt äri. Vahel ei anna põld nõnda palju välja kui naabrimehe rahakott. Siis kui Jumal vihma ei anna ja vili põllul närtsib. Las siis Peeter maksab kahju kinni. Tema on ju Jumala juures oma mees ja võiks paluda tilga vett. Aga tema ei palu. Tema ei palu kunagi. Tema ainult tänab. Tema on Jumalale tänulik isegi siis , kui siga põrssad surnuks magab. Ei, tema ei palu. No ja kui siis põld on kuiv ja tema oma kanguses ei palu, siis öelge , mida minusugune väike inimene peab tegema. Mina lasen põrssad rukkisse ja lasen naabrimehel kahju kinni maksta. Öelge kui see pole õigus, siis mis see õigus üldse on. Lugesin Jakobsoni ajalehest, et ameerikamaa põlised asukad indiaanlased vihma oodates tantsu löövad ja Jumal päästabki selle peale taevaluugid valla. Aga miks lõpeb nende vihmatants alati vihmaga? Ah? Sest nad ei jäta enne järgi, kui sadama hakkab. Aga mina ei hakka ju indiaanlase kombel tantsu lööma. Mina lasen põrssad rukkisse ja lasen naabrimehel kulud tasuda. Seekord läks äri muidugi untsu. Naabri Ann tuli ja meelitas oma heleda häälega põrssad rukkist välja. Aga see tasus ennast ära. Ei tea, kust Mulgimaa metsadest see Peeter enesele Anni leidis, kuid väärt eit on tema küll. Väärt eit. Hea naine on vaese mehe varandus.  Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Minu eit heidab mulle ikka ette - „Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“  Vestlus naisega on nagu karurünnak.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Mäletan, kui sõitsime lauluatuselt koju ja panin käe naise põlvele. Ta sosistas õrnalt, et nüüd kui abielus oleme võid kaugemale ka minna. Ma põrutasin kohe Aegviitu välja. Rentisin sealt vaguni ja panin kaariku kõige hobusega rongi peale ja põrutasime koos Tallinna. Las hobune lustib ka , kui peremehel pidu on. Oli ikka minek ja pärast tulime tuuli vihisedes koju. Aga enam eit ei räägi minuga. Tammsaare ja lapsed on tema mahlad välja kiskunud. Küsis kord mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Mõtled, et võtad julguse kokku ja ütled ära, et siis on elu lõpuni mureta. Aga ei ühtegi. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Ega siis söögist rääkides kõhtu täis ei saa. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada. Õnn on selline imelik asi, et tema ei tulegi ilma nukruse ja valuta.

Aga kui ühel päeval Ann Jumal juurde kutsutakse ja sinna tema kindlasti kutsutakse, sest tema on nii õrn, nagu sügisene odrakõrs, et selline siin Tammsaarel kaua vastu ei pea. Vat siis lähen mina ja katan soosilla pehmete kuuseokstega, sest tema väärib seda, et tema tee Jumala juurde oleks aukudeta, nagu neid tema elus veel vähe oleks olnud. Ja kui Järva -Madise kirikukellad lööma hakkavad, siis panen mina ühe poeküünla põlema tema mälestuseks. Poeküünla, mitte koduse searasvast tehtud. Ja siis võin mina sinna küünlaleeki öelda seda, mida mina oma südames tunnen, sest seda ei pea keegi teine kuulda saama. …

Noor tüdruk ei tohi olla enese vastu ükskõikne, siis muutuvad ka teised tema vastu ükskõikseks. Mina võin igale piigale kohe ja praegu kolm rubla raha anda, muidugi mitte niisama vaid ikka asja eest. Kui mina siin praegu üha laksuva musu saan, siis mina olen aumees – 3 rubla panen kohe pihku. Aga kui mõni perenaine koa raha himustab, siis võin mina neile isegi 5 rubla pihku pista, sest miski pole siin ilmas magusam, kui teise mehe naise musi. Naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda – seda ei anna ükski naine mehele andeks.

Vahel võivad musid ka päris kalliks minna, aga siin pole minul kõikse vähematki süüd. Kirikuõpetaja tütar vahtis ise kolme rubla oma vasikasilmadega ja kui mina temast nõndamoodi krabasin, et keel kõrvaaugust välja käis, siis pistis kisama ja abi kutsuma. 25 rubla vaeste heaks otse kirikukassase parandas seekord vana Närlinguga suhted. Tema on üldse üks kergeusklik vanamees. Läksin suures mures pastori juurde. „Armas, pastorihärra, aidake pole mul enam eite ega midagi.“ „Oi sellest on küll tuline kahju. Hea eit oli sul, Jakob.“ Ma jälle vastu „Pole see asi nüüd nii hull Poiss on naise üle võtnud.“ „Oi-oi, kuida muudi.“ „Enema  majas muud ei kuule, kui poeg siin ja poeg seal, poeg tahab ühte ja poeg tahab teist.“ „Vana see poeg sul siis ka on.“ „Varsti juba kaks nädalat.“ Nüüd sai pastorihärra aru, et teda niisama narritasin. Sõnasin siis, et mul oli ikka muud asja ka ja tahaks ristsete osas kokku leppida. Raha lõhna tundes oli vana Närling jälle rõõmus.  

Lähen annan eidele keretäie. Mitte lusti pärast vaid ikka sellepärast, et tema kua parem inimene oleks. Ei tea, kas sellest temale kasu tõuseb aga enesel on hea tunne, et olen ikka midagi teinud ja teist paremale teele juhatanud.  

 

Pilt 3

(Jakob tuleb laulu jorisedes rahad varvaste vahel)

Käisime Põhjatalu Peetriga jälle  kohtus. Peeter köitis hobuse aiste vahele ja võttis minu vankri otsa peale. Nii me siis kahekesi koos sõitsime. Pole mõtet teed lõhkuda ja hobust kurnata. Täna sõitis Peeter oma kaasavaraks saadud märaga, järgmine kord mina. võtsin pudeli põuest, võtsin lonksu ja pakkusin naabrimehele koa.

Läks nagu läks. Sedapuhku sai Peeter õigust. Läksime kõrtsu juurest läbi ja peale kolmat toopi võtsin jalad paljaks ja toppisin varbavahed koa raha täis. Just nii palju on mul raha ja rohkem veel. Ma võin piibule tuld ka rahatähega panna. Nii palju on mul raha ja kõik see on minu oma raha. Ei ole pangalt laenatud ega küla pealt varastatud. Ja kui sedapuhku oligi Põhjatalu Peetril õigus, siis võin mina tema kohtuvaeva ja ihuvaevagi kinni maksta. Mina olla tema karjaaia maha lõhkunud. Tule taevas appi, aga tema ehitas karjaaia ju minu lehmade teele. Seal on radagi näha. Ütle vaenehing, kuida moodu minu elajad saavad siis karjamaale, kui seal aed risti-põiki ees on. Ega mul lehmadel tiibu pole, et nemad sealt üle lendavad. Ega seda ei tahaks ka , et lehmadel tiivad oleks. Kas sa inimeseloom kujutad ette mida lehm sinu kuuega teeb, kui ta kergelt keha kergendades õla peale laseb? (naerab) Ah. Sitta surma pole meist veel keegi surnud. Aga nüüd pean mina Peetri aia korda tegema ja oma lehmadele uue tee leidma. Aga see teeb mitu versta ringi. Pole õigust ilma peal. Mis sa sunnikuga teed?

Eelmisel korral kui enese varahommikul Peetri rukkist leidsin määras kohus mulle rahatrahvi. Aga kuidas sai minu hobune Peetri rukkisse, sest Peetri rukis on ometi teiselpool minu kaera põldu. Sest vaata sellega on nii, et minu põllulapp on kohe Põhjatalust üle tee ja Põhjatalu põllulapp on otse minu majapidamisest üle tee. Ja Peetri karjaaed jookseb otse minu õunaaia taga. Maatükid on nõnda mõõdetud, et ilma tülita siin elada pole võimalikki. Mina sain kohtumajast rahatrahvi ja kui meie siis enne koduteed kõrtsulaua taga istusime, siis sositas Peetr minule kõrva, et tema ise ajas minu hobuse oma rukkisse. Ja lisas kõvahäälega juurde, et sellega, millel tunnistajaid pole või muid tõendeid, ei maksa kohtumajja minna. Seda ütles ta otse mulle kõrva sisse. Mul käis tuline välk seest läbi ja panin Peetrile lahtise käega üle näu. Peeter kargas püsti ja tahtis vastu panna, aga kõrtsimees astus vahele. Sealsamas kõrtsu leti ees mõistis siis tema kohut, millega meie mõlemad nõus olime. Minu jutt, et Peeter nüüdsama minule oma süüd tunnistas, ei leidnud tõendamist ja kõrtsmik käskis minul Peetrile 30 rubla valuraha või peksuraha välja maksa. 30 rubla. See on ometi väikese vasika hind ja kui siis Peeter saadud raha eest lubas kogu kõrtsile välja teha, siis minul kihvatas. Ma olen küll muidu lepliku meelega, aga mõnikord ei leia mina mõistmist. Ütlesin, et käin kodus raha järgi ja tulen peagi tagasi. Aga ega ma ei läinud ja ma isegi ei mõelnud sellest. Hiljem oli kuulda, et Peeter oli pika ootamise peale kõrtsmikule laia käega üle näu virutanud ja öelnud, et annab sellega minu võla talle üle. Siis hõõrunud kõrtsmik kõrva ja öelnud „Litsid mehed need Tammsaare omad.“ Seda ütlemist on hiljem siin-seal ikka kuulda olnud. (naerab) No ja kui siis nädala pärast kõrtsu ees kõik vankrid kenasti rivis olid, siis tõstsin mina targu Kassiaru viljakotid enese vankrisse ja panin ajama. Ega vargus kauaks saladuseks jäänud. Vaatan, et peagi juba tolmujuga künka tagant paistmas. Sõitsin üle soosilla ja otse Peetri õue. Ise lippasin siis oma manu, et las Peeter saab süü enese kaela. Kassiaru omad olidki peagi meestega kohal, aga tundsid mu hobusekronu ära ja vaatan aknast, et astuvad üle heinamaa Tagatalu poole. Ma tõmbasin kuue seljast ja hüppasin teki alla. Peagi kostiski kojast kobin ja kogu kamp astus kambrisse. Lasin siis ühe valju norsatuse ja keerasin unised silmad sissetungijate poole. „Oli ka asja või ajate tühja tuult taga“. Kassiaru vastu „Ah, et siis Tagapere peremees on juba puhkama heitnud.“ „Pole tervis täna jah suurem asi.“ „Ei tea, et kas laenasid tõesti obust ääle nuabrimehele.“ „Ei ole mina ühtki obust laenanud.“ „Aga tule vaata ise, et sinu hobune seisab Eespere väravas.“ No ja siis see juhtus. Kui ma voodist tõusin ja aknale läksin, oli teistel naeru palju, sest ma olin püksid ja saapad jalga unustanud. Kus selle häbi ots. Kui inimene midagi otsib, siis tema ka leiab. Ta leiab sagedasti isegi siis midagi, kui ta õieti ei tea, mida ta otsib.

Nädala pärast , kui mõisast kartuli rahad käes, siis põrutasin kohe kõrtsu. Istusin sakste kambrisse maha ja tellisin pudeli kanget. Las vaatavad, et Tammsaare peremees võib endale kallist kraami lubada. Brockmann tuli ka ja kui siis pudel otsa sai ja ta uuele järgi läks, imestas uksel, et kõrtsutuba nõnda mudane, et ehita või sild , et puhta jalaga letini jõuda. Peeter, va kurivaim, võttis eeskambris teiste peremeestega keelekastet ja sõnas, et las Jakob ehitab, tal hargivahel raha ju küll. Mul kihvatas jälle sees. Mis asja on temal minu rahakotiga.  „Veame kihla, et ehitangi silla puhtast rahast.“ „Kuulete. Tammsaare peremees tahab tagakambrist kõrtsuletini puhtast rahast silda ehitada.“ Ja siis kogu tuba naeris. Naeris minu üle. Lõime siis käed. Öelge, mis muud mul üle jäi. Läksin tagakambrisse ja pidin Brockmanni käest veidi juurde laenamagi aga siis ma läksin. Rahatäht maha ja teine kõrvale ja jälle rahatäht maha, samm peale, kuni oligi puhtast tsaarirahast tagakambrist kõrtsuletini sild valmis. Nüüd jäid tolkamid vait ja Peeter ladus 20 rubla letile. Puhtast rahast sild.

Korjasin siis silla kokku ja pistsin Peetri kahekümnese ka teistele lisaks. Rahakott jäi väikseks ega mahtunud enam püksitasku ära. Siis toppisingi rahad varba vahele, las näeb, et see minu jaoks midagi ei tähenda. (Laseb püksid alla, ja paneb käe pükstesse) Mul on kõik kindlalt hoiul, seda ei võta tuli ega vesi. Tahate vaadata? Ege te ei julgeks. Mul on siin varanduse tarbeks eraldi tasku. Kord õmbles rätsep Puks liialt väikese tasku, kuhu minu raha sugugi kõik ei mahtunud. Istub teine siis väikese Antsu varrude ajal minu teisel pool tähtsa näoga laua taga. Tõmbasin siis püksid jalast ja toppisin rätsepmeistrile pähe. Või tema õmbleb nõnda väiksed taskud. Minul rahast puudust ei ole. Ja puudust ei ole, sest mina oskan rahaga ümber käia, aga Peeter  … Mõnikord nurjuvad plaanid just sellepärast , et nad on kavalasti sepitsetud. Sest plaan on küll hea ja õige , aga inimene, kes peab plaani teostama, pole päris õige.

Ühel õhtul sõidan kodu poole ja vaatan. Peeter kõige heinakoormaga kraavis küliti ja ise veel kõige all. Pidasin kinni, aga ega tema abi ei palu, võtsin pudeli välja ja lonksasin tubli sõõmu, aga tema ikka on vait ja abi ei palu. Vaatasin siis veel veidi, kuida ta seal rassib ja sõnasin, et „Ega sul siit vist pääsemisega kiiret pole … Õhtu alles noor ka.“ Ja sõitsin edasi. Ta oli ikka vaid. On üks kange elukas küll. Ausalt öeldes on säärane kangus vahel päris imekspandav.

 

Pilt 4

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad.   Meie ise lähme vanaks, meie süda ja veri jäävad aga nooreks. Ihuliikmed varisevad mulda, veri jookseks noortega kaasa. Aga noored ei näe ega usu meie verd, nemad näevad ainult meie ihuliikmeid. Vanemate jumal on noorte jaoks surnud, nende esiisade pühadused on  ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud – aga millele mõtlete siis toetuda või pidet leida.

Me oleme valis uskuma ükskõik kelle võimeid, oleme valmis kuulama ükskõik kelle sõna, ainult et meie käskija poleks mõni omasugune. Omasugust ei kannata me isegi siis, kui me ta ise oleme oma käskijaks ja juhatajaks valinud.  Nagu veepinnale ei saa tõusta midagi, mida vees ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda , mis ühiskonnas endas olemas. Vat Jumalat , teda võin mina uskuda ja tema sõna usaldada, aga seda ainult neis asjus, mis südames kipitavad. Viljahind ja kraavikaevamine jäägu ikka inimese mureks. Mina olen juba vana mees ja annan talu peagi pojale edasi. Eks lähen mina siis sauna ja hakkan puulusikaid voolima, seda ikka kui Jumal annab. Olen mõelnud, et noori ei saa tänapäev usaldada. Kõik mõtlevad ainult tasu peale ja see ongi, mis määrab nende vahekorra tööga. Keegi ei leia töös endas midagi väärtuslikku , mille pärast oleks maksnud higistada. Peeter tapab ennast tööga ja ega ta laste vastu lahkem ei ole. Mis see meie elu on töörabamine päiksetõusust päikseloojanguni, et siis põhukotile silmad lahti magama jääda. Ei ole. Elu on pidu ja kui sa ise seda ei naudi, siis ei saa ka teised sinu eest seda teha.

Aga kui ma talu pojale annan ja siis laseb tema minu kenasti kaevatud kraavi laseb täis kasvada või ei protsessi, kui naabri siga meie rukkis magab. Kõike võib juhtuda. Mõtlesin, et jätan talu siiski enese nimele ja annan Augustile rendile. Siis on mul ka väike rahakopikas olemas ja saan Peetriga kõrtsus protsessida. Samas saab poiss oma teadmisi mööda majandada.

Mul on Järva-Madise kalmistul koht juba valmis vaadatud. Kohe väravast läbi paremat kätt aia ääres. See on kena koht. Ja nuabrimees ei ole päris külje all. Matsime Anni väravast läbi minnes vasakut kätt. Eks vana Peeter sinna tema kõrvale läheb. Oli ikka väärt inimene. Ma mõtlen Ann, mitte Peeter. Aga eks peab siis ka Peeter väärt inimene, kui tema endale nii väärt naise sai. Igaüks saab täpselt selle, keda ta ise väärib. Eks lastega on samamoodi – ikka on sellised milliseks sa nad ise oled kasvatanud ja hakata siis hiljem ette heitma … milleks või kellele see kasuks tuleb? Ega tehtu sellest tegematuks muutu. Kõik tehtu on sinu elulooraamatus kenasti kirjas ja kui viimnepäev kätte jõuab, siis lööb Peetrus raamatu lahti ja ütleb. „Sina, Jakob, oled elanud kena elu. Astu Paradiisi ja puhka nüüd.“   Ja kui ta nii ei ütle, siis pole enam miskit peale hakata. Kahetsema ja andeks paluma mina ka ei hakka. Mis on tehtud, see on tehtud ja hullem veel kui oleks midagi tegemata jätnud. Vat seda küll kahetseks. Eks mõned sõnad on elus liigselt öeldud ja mõned sõnad on ütlemata jäänud, mida öelda oleks võinud. Samas ei pea ju kõike ka ütlema. Paljut saab ka silmist lugeda. Armastust on Tammsaares palju olnud. Aga ikka põldude, loomade või metsa vastu, aga mitte inimeste vastu. Eit paneb ikka õhtuti räästa alla lambi põlema, et lapsed näeks koju tulla. Istub siis aknal ja vaatab, et kas mõni vari liigub mööda. Aga ega ta liigu. Oleme siin Tammsaarel ja ei tule lapsed siia hädaorgu tagasi. Nii ta on. Lapsed on juba läinud ja vartsi läheme ka meie – ei teagi , mis sellest Tammsaarest saab.