Vargamäe muuseumi uus püsinäitus kutsub avastama

 Septembri keskel avati A.H.Tammsaare muusemis Vargamäel rohelises majas uus ja atraktiivne püsinäitus. Muuseum peab käima ajaga kaasas ja oma seatud eesmärkide täitmiseks leidma kõige praktilisema ja kaasaegsema lahenduse. Just ajaloo ja kaasaegse tehnoloogia kokkupuudet võib kogeda uuel püsinäitusel.

Kui nüüd tahta sõnade mängida, siis peaks muusumi nimetama hoopis Anton Hanseni muuseumiks Tammsaarel. Tammsaare oli põliste tammedega kaetud rabasaar, kus rasketes oludes oli üles ehitatud kaks talukohta. Oma kirjaniku nime võttis kirjanik Hansen just oma kodukoda järgi. Vargamäe nimi on pärit kirjanik Hanseni suurteosest „Tõde ja õigus”. Seegi on kirjanduslik fiktsioon, kuigi on teada küla, kus vennal külas viibinud Hansen, selle nime leidis.

Vajadus muuseumi järgi ilmnes juba 1930ndatel, kui rahvas hakkas ilmutama huvi Vargamäe elanike ja romaani inspiratsiooniks olnud koha vastu. Romaanis tegutsenud legendaarsed peremehed olid selleks hetkeks juba siitilmas lahkunud ja talusid pidasid nende järglastest nimekaimud Augustid. Legend räägib, kuidas August Hanseni abikaasa Hilda võttis külaliste saabudes põlle eest ja tutvustas siis seejärel ümbrust.

Rehetare kasutati eluhoonena kuni 1934. aastani, millal valmis uus eluhoone. Rehetare hävis aga juhuslikust sädemest puhkenud tulekahjus 1945.a. Uuel elumaja teisel korrusel avati A.H. Tammsaarele pühandatud muuseum tema 80 sünniaastapäeval 30. jaanuaril 1958.a. Alumisel korrusel elas kirjaniku venna pere. Vennanaine Hilda sai 600-rublalise kuuplagaga muusuemi esimeseks teadustöötajaks. 1962 lahkus Hilda koos tütrega Vargamäelt ja asus elama Elvasse. Muuseumi hallanud Paide rajoonidevaheline koduloomuseum otsustas ellu viia muudatused. Esimesele korrusele ehitati kantselei ja näitustesaal. Teisele korrusele korter muuseumitöötajale. 1967.a müüsid Hilda ja Õie hooned riigile. Koostati plaan muuseumi väljapanekute laiendamiseks. Laiendusprojketi koostas teaduslik töötaja Kaur Alttoa. 1972 avati uus eluhoone ehk roheline maja uue väljapanekuga külalistele. Samal ajal valmis ka esimene loodusrada ja algasid inspireerivad loodusmatkad. 1973 pandi nurgakivi uuele taluhoonele, mis avati pidulikult A.H. Tammsaare 100 sünniaastapäeval 1978.a. Värava laua läbisaagimsega avas uue hoone EKP ideoloogiasekretär Vaino Väljas. Kohaletulnud rahvahulk sai vaadata uuesti ülesehitatud ja taastatud rehetaret, karjalauta, saunikute eluhooneid ja roigasaeda. Peale väliste tööde kohandati ka hoonete sisemust ning loodi uusi ekspositsioone. Kirjaniku sünnitalu oli rahva seas endiselt populaarne, taastatud talukompleksi külastas avamisaastal 33 007 inimest. Samal aastal toimus Vargamäel esimene teatriprojekt – Rakvere Teater mängis muuseumi õuel A.H. Tammsaare jutustuse põhjal tehtud etendust „Vanad ja noored“. Suveteatrid Vargamäel on saanud tänaseks juba legendaarseks.

2024.a alustati rohelise maja esimesel korrusel lõpuks kaua oodatud remonti. 2025.a maiks pidi tööd vastavalt lepingule valmis olema, kuid võta näpust. Suvi läks ja hoone oli ikka külastajatele suletud. Uksed avati külastajatele pidulikult alles 12. septembril. Kindlasti on uus püsinäitus väärt seda, et teekond Vargamäele ette võtta. Näituse idee autor ja loovjuht on Ionel Lehari. Kuraatorid Reelika Räim, Siiri Kvell, Kaire Sinimaa Vargamäe muusumist ja Kristi Kirss. Sisekujundajad Janno Roos ja Andres Labi Ruumilabor on sentele pannud erilised tapeedid, mille mustrites võib leida Tammsaare teoste nimed. Väga ilus ja tähenduslik leid.

Endises kabinetis jookseb viiel inimkõrgusel ekraanil 12 minutit kestev minilavastus 2Andrese Eluvõlg”, mille idee autorid on Kaija M Külm teatrist Must Kast ja Rauno Polman Mind Road Filmsist. Lavastuse kesksel kohal on Indrek, kes pilku pöörates suhestub teistel ekraanidel toimetavate tegelastega. Minilavastus eeldab loo sügavuti mõistmiseks „Tüde ja õiguse” sisu tundmist. Lavastuses puudub praktiliselt tekst ja kogu emotsioon antakse edasi peamiselt vaid tegutsedes. Nõnda lendab lind loo algul ringi läbi kõigi ekraanide sidudes nad ühtseks tervikuks. Kui noor Andres laseb ühel ekaanil põllul kivi lendu, siis järgmisel hetkel ataba see teisel ekraanil toimetanud Krõõta. Keskmisel ekraanil näeme kuidas valu jookseb läbi Indreku näo. Neljandal ekraanil kaevab Andres samaaegselt lõputut kraavi. Seda dialoogi erinevate ekraanide ja tegelaste vahel on raske kirjeldada, kuid lugu toob vaatajani väga täpselt romaanis valitseva meeleolu ja suhted. Kindlasti on „Andres eluvõlg” uue püsinäituse atraktiivseim osa.

Esemete tuba ehk Piiblituba on lahendatud minimalistlikult. Erinevate ajalooliste esemete vahel on tehtud raske valik ja nii on klaaskastides vaid kümme kõige olulisemat eset, milledelon kõigil jutustada oma põnev lugu. Sealt võib leida 1878 välja antud Peeter Hanseni piibli; Jakob Sikenbergi teekannu, ms oli 1908.a Augusti pulmakingiks; 1849 välja antud Peeter Hanseni matemaatikavihiku jne. Sellisel moel on tõstetud need esemed koos oma lugudega esiplaanile ja saavad kordades suuremat tähelepanu. Veidral moel jõuab nõnda Vargamäe lugu tervikuna palju selgemalt külastajani, sest ei upu liigsesse infoküllusesse.

Kõrval, Tõe ja õiguse toas, seinal jookseb erikujulistel tahvlitel kujutatud Tammsaare elutelg kõrvutatuna maailma ja Eesti ajaloo peamiste sündmustega. Millises ajas elas Tammsaare ja millised sündmused talle inspiratsiooni pakkusid tulevad läbi väljapaneku selgelt esile. Ja mis peamine – see kõik on väga ilusasti kujundatud ehk silm puhkab ja süda rõõmustab.

Järgmisel aastal möödub suurromaani „Tõde ja õigus” esimese osa ilmumisest sada aastat. Sellel puhul on toimumas mitmeid suurejoonelisi sündmusi ja kindlasti saab Vargamäe muuseum tavapärasest rohkem tähelepanu. Teater Nuutrum toob augustis välja lavastuse Indrekust ja tema vendadest. Piibe teater toob juulis Seidla mõisas lavale loo, kuidas valmis Ferdi Sannamehe loodud A.H.Tammsaare büst Albu vallamaja ees. Siit üleskutse kõigile raamatukogudele. Oma kogude korrastamisel saatke või tooge mahakantavad Tammsaare teosed Vargamäe muuseumi, et huvilised saaks neid siit kaasa võtta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et uus ja aktraktiivne püsinäitus on suurte juubelite ootuses ja saab kindlasti suureks tõmbenumbriks järgmisel aastal. Kellel aga nõnda palju kannatust ei ole saab muuseumi külastada juba nüüd. Uksed olid kaunil väljamäel avatud.

Ilmunud Hans Alver jun Siberi päevik „Elame veel!”

 Käesoleva aasta augustis mängis Piibe teater üle Eesti väikestel külalavadel lavastust „Viimane metsavend”, mis jutustas metsavendlusest. Lavastus osutus ülimalt populaarseks.

Lavastuse alusmaterjaliks olid Ruuben Lamburi 91-aastaselt kirjutatud mälestusteraamat „Alutaguse saaga”. See on eriline mälestuste raamat, kust puudub viha ja kättemaksuiha. Publiku rohkest tagasisidest mõistsin, et meil on ühiskonnana mõned ajaloo seigad lõpuni läbi rääkimata. Liiga palju on veel elus küüditajad või piiramatut võimu omanud ülekuulajaid, kes oma kunagiste tegude tagajärgi kiivalt varjata ja ilustada soovivad. Nõnda ei saa ajaloos kirjutatut sugugi alati täiel määral usaldada, sest ajalugu kipub koos võimuga muutuma. Metsavendlusest on palju kirjutatud ja ka teatrilaval sai käesoleval suvel näha kolme erinevat lavastust, mis sama teemat avasid. See on tänaste aegade tuules mõistetav, kui „punane terror” on taas maailmas pead tõstmas. See on meie kohustus tuletada meelde, et nõukogude nostalgia on vaid propaganda ja tegelikkuses ei ole meile idapiiri tagant kunagi midagi head tulnud. Küüditamised, kohtuta tapmised, röövimised ja vägistamised on vene poliitika tegelik sisu olnud läbi ajaloo ja nagu näha tänases Ukrainas, siis ei ole see kuhugi kadunud.

Korduvalt tuldi minu juurde mõttega, et seda lavastust „Viimane metsavend” tuleks näidata noortele või teha ta koolidele kohustuslikuks. On hetki ajaloos, mida ei tohi unustada. Lavastus puudutas põgusalt ka Siberi küüditamist. Mõistsin, et tollased küüditatud või Siberis sündinud kannavad kõike seal kogetud jätkuvalt südames. Samas tuldi mulle ütlema, et kas on vaja ikka kõige hirmsamaid asju laval näidata või nendest rääkida. Sain aru, et on seoses meie ajaloo valusama osaga on olemas ühiskonnas kahesugused inimesed. Ühed, kes ei taha midagi kuulda vabaduse valust ja okupatsiooni terrorist ja teised, kes oma kogetut ei julge või ei taha jagada kandes seda valu igapäevaselt enesega. Rääkimata lood kipuvad pauguga lõhkema.

Tundsin, et pean publikuni tooma ka loo Siberist, ikka sellepärast, et me ühiskonnana ei unustaks. Nõnda olemegi 2026 aastal toomas lavale lavastust Siberist.

Siberi teele on Eestis ajaloos punaterrori poolt saadetud mitmel korral kokku kümneid tuhandeid inimesi. Vastavat kirjandust leidub meetritega. Ajaloolise näidendi kirjutamisel on suurimaks mureks alati emotsioonide või isiklike mõtete puudumine vastavas kirjanduses. Tuhandeid lehekülgi võib lugeda kirjeldusi ja fakte, kuid puudu jääb südames kogetu faktide taga. Selles osas on usaldusväärseks allikaks Siberi-päevikud. Neid ei ole Eestis sugugi palju ilmunud. Esimesena meenub Ado Kisandi „Saaks veel Eestissegi. Päevik 1939 – 1947” koos hulga joonistustega. Siis veel Erna Nageli päevik „Olen kui päike ja tuul” ja käesoleva aasta suvel ilmunud Hans Alver jun päevik Siberi küüditamisajast 1941-1949 „Elame veel!”. Kõik need päevikud on kirjutatud küüditatute poolt, kes ei tohtinud oma Siberi elukohast lahkuda, kuid neid ei siiski ümbritsenud traataed. Väga suur hulk eestlasi viidi ka Siberi vangilaagritesse, kus eluolud olid juba palju karmimad. Eraldi tasub ära neist lugudest ära mainida Raimond Kaugveri vangilaagris kirjutatud romaani „Põhjavalgus” ja tema Siberi kirju koondavat „Kirjad Sigridile”. Mõlemad raamatud loovad väga hea ajaloolise tagapõhja.

Kõik eelnev oli vaid sissejuhatus. Nüüd siis jõuan alles tänase loo peamise sisu juurde. Suve hakul ilmus Eesti Mälu Instituudi välja antuna kunagise legendaarse Haapsalu linnapea Hans Alver sen poja Hans Alver jun Siberi-päevik „Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941-1949”. Alverid saadeti Siberi teele 14. juunil 1941. Vastavalt määrusele tuli Siberisse saata kontrarevolutsioniliste organisatsioonide liikmed, politseinukud, vangivalvurid, ohvitserid, kõrgemad riigiametnikud, suurmaaomanikud, kaupmehed ja vabrikandid, lisaks veel kriminaalkurjategijad ja prostituudid. Kokku oli nimekirjades 14471 inimest. Juuniküüditamisest teeb raamatus väga hea kokkuvõtte raamatu toimetaja Olev Liivik. Hans Alver kirjutab, et peab päevikut selleks, et kunagi kuuldaks, mida nad pidid taluma. Alver alustab hoogsalt tehes sissekandeid igapäevaselt. Aegade möödudes muutuvad sissekanded järjest harvemaks, kuni lõpuks lakkavad sootuks. Viimased sissekanded päevikusse on 1949 aastal, kuid asumiselt tagasi kodusesse Haapsallu jõuab ta alles 1957. Alver on hea käega kunstnik, käies kartulite eest kohalikele seinalehtedele pilte joonistamas. Nõnda on päeviku sissekanded täiendatud humoorikate, kuid informatiivsete piltidega. Alveri kodunt kaasa võetud märkmik saab peagi täis ja ta jätkub päeviku pidamist kättesaadavatele paberitele nt Stalini käskkirjadele, mida kõigile lugemiseks jagati.

Pereisa eraldatakse koheselt pere juurest ja leiab hiljem vangistuses oma kurva lõpu. Hans jun elab koos ema ja õde Haljaga. Läbi aastate on peamiseks võitlus külma ja näljaga. Kohalikud ei taha küüditatuid omaks võtta ja nõnda on raske leida elukohta. Kui elukoht lõpuks leitud, siis ähvardab pidev väljatõstmisoht. Tuba, kus kolmekesi koos elatakse, on väike ja külm. Pidevalt varitseb toidunappus. Tekivad omavahelised pinged ja tülid. Ema käib külades toidu eest kaarte panemas ja ennustamas. Toidulauale toovad lisa oma kartuli- ja aiamaa. Haljagi astub lõpuks kooli omandades koka ja med. õe oskused. Hans töötab mitmel kohal jõudes lõpuks treialina isegi stahhnovlaste autahvlile. Siis teeb julge otsuse lahkudes töölt alustades muusiku karjääri ja käies pidudel akordioni mängimas. Nõnda tutvub Hans pilli mängides Rumeenia päriolu musikaalse Nataliaga, kellega juba mõne kuu möödudes abiellutakse ja peatselt sünnivad perre ka poeg ja tütar. Lepitakse kokku, et pere peab rääkima eesti keelt. Hans märgib, et eneselegi ootamatult on ta hakanud emakeelt rääkima aktsendiga. Nõnda ka lapsed.

2.08.1945 kirjutab Hans: „Loodame, et me elu hakkaks minema järjest normaalsemaks, järjest paremaks. Et selja taha jääks vaesuse ja viletsuse ajad ja eelseisev tulevik, taas meie peale paistva õnnepäikese säras, tooks meile kõigi me soovide ja lootuste täideminekut.” Siberiga harjub. Hans käib tantsukursustel, et tantsuõhtutel ei jääks hätta. Rõõmu toovad koduste pakid ja rahakaardid. Tihti saabuvad pakid just kõige kriitilisemal hetkel.

Hans viibib kopsuhaigusega mitmeid kordi haiglas. Ta kirjeldab haigla igapäevaelu – „Esiteks ei anta siin haigetele üldse käterätikuid. Tuhvleid on terve palati peale vaid üks paar ja seegi tassitakse tihti minema. Särgid on tihti katkised. Halat, üks meil siin on, näru. Peldik koosneb vaid ämbritest ja tassidest, milledel , kuidas soovid, oma toimetused ära teed.” Hans kaotab kaalu kaaludes vaid 59 kg. 1.02.1942 kirjutab ta – „Vaatan praegu toitainete väärtuste tabelit ja tahan teada, kas meie toit nõutavad kalorid välja annab. Aga tee, mida tahad! Välja ai anna. 2700 kal on vähemalt vaja, aga välja tuleb vaid 1500-1800.” Samal ajal peab ihul olema energiat võidelda kuni 50 külmakraadiga. Hans kirjeldab oma riietust alates seestpoolt – „Võrksärk, trikoosärk, särk, 3 kampsunit, pintsak, väike tekk, palit, kummimantel.” Lisaks näljale ja külmale rõhub vähene sotsiaalne suhtlus. Teisi eestlasi piirkonnas ei ole ja kohalikud ei taha küüditatuid omaks võtta. Neid peetakse kurjategijateks, sest miks neid siis Seberi saadeti. Aja jooksul olukord paraneb, kuid jäljed jäävad.

Hans Alver jun päevik on haarav lugemine. Päevik on ajas kirjutatud isiklik kogemus ja sellisena väga väärtuslik ajaloo dokument, mis õnneks on jõudnud laiemate lugejateni.

„Elevantmees” paneb publiku ette peegli

 „12. septembril esietendus Rakvere teatris Bernard Pomerance maailmakuulus näidend „Elevantmees”. Lavastajaks on külalisena Taago Tubin „Vanemuisest”.

Olen enne etendust põnevil. Mängisime Piibe Teatriga lõppenud suvel Kadrinas lavastust „Teemaja Paks”, mis on oma temaatikalt „Elevantmehega” väga sarnane. Mõlemad lavalood jutustavad oma välimuse pärast ühiskonnast tõrjutud inimestest, üks Inglismaal, teine Eestis, kes satuvad inimtsirkusesse ja pääsevad sealt vaid läbi isikliku sisemise vaimujõu leides oma koha ja tunnustuse.

Taaskord üllatab Rakvere Teater oma väga tähendusliku kavalehega. Lisaks põhjalikule informatsioonile mõjub hõbedane kavakaas peeglina lastes meil vaatajana näha ennast kõverpeeglis. Kas meil vaatajana oleks julgust sellise suurepealise ja kõverninalisena oma turvalisest koduuksest üldse välja minna? Illimar Vihmari lavakujundus kujutab valgussäras areeni, millel liiguvad peegelseintega ratastel kapid. Mulle meenub Rakvere teatri lavastus”Lasteaed” samas saalis, kus samuti ratastel kapid ringi vuravad, kuid kapid on siiski teised. Korraga peeglitagune maailm elustub paljastades meile meie oma hirmud. Hirm olla eriline, hirm kaotada ühiskonna heakskiit, kartus olla tõrjutud kujundavad meie käitumist isegi, kui me seda enesele ei tunnista. Me näitame enesest vaid seda, mida ühiskond aksepteerib.

Kuigi Bernard Pomerance on olnud oma üpris viljakas kirjanik, siis on tema loomingust suurema kuulsuse saavutanud vaid 1977 a esimest korda lavale jõudnud „Elevantmees”. Põneva ajaloolise seigana on teada, et John Lennoni mõrvar Mark Chapman käis kaks päeva enne Lennoni mõrva teatris vaatamas „Elevantmeest”, mille peaosas mängis David Bowie. Ta oli kavalehel Bowie nime mustaks teinud. Mõrvapäeva õhtuks oli Chapmanil samuti pilet etendusele, nagu ka Lennonil. Bowie on meenutanud, et lavale minnes ja esireas kolme tühja kohta nähes oleks ta äärepealt etenduse poolelei jätnud. Nii masendav oli see olnud.

Näidend jutustab loo 1862 a. sündinud Joseph Merrickist, kes ehmatas tollast konservatiivset ühiskond oma äärmiselt deformeerunud välimusega. Ta oli raamidest väljas. Sündides oli Merrick täiesti tavaline laps, kuid muudatused tema välimuses hakkasid ilmnema juba 2-aastaselt. Aja jooksul paisusid Merricki jäsemed tohutult, välja arvatud vasak käsivars, mis jäi elu lõpuni normaalseks. Peale oma ema surma lõpetas Merrick õpingud koolis ja isa viskas ta muiduleivasööjana kodunt välja. Ta liitus show-kavaga, kus teda reklaamiti, kui „Pooleldi inimene, pooleldi elevant.” Mõne aja pärast jäi Merrick silma dr Frederick Trevesile, kes võttis ta uuringutele Londoni haiglasse, kuhu ta jäi elu lõpuni. Merrick suri 1890, kui tema tohutuks paisunud pea sulges oma raskusega hingetoru. Huvitav, et mõni nädal pärast Merricki surma sündis Eestis Teemaja Paks Alviine Pedriks. Järjepidevus friigi maailmas.

Lavastus pakub osalevale trupile mängimiseks väga huvitavaid ja nihestatud karaktereid. Nõnda jääb mulje, et konservatiivse maailma ainus normaalne inimene on Merrick. Näidendi peategelast Merricki mängib Johannes Richard Sepping. Roll on füüsilist pingutust nõudev. Nagu autor on soovitanud, siis ei ole näitlejale selga pandud puuet rõhutavat kostüümi. Kui dr Treves, keda kehastab Imre Õunapuu, Merrickit publikule, kuvatakse ekraanile ajaloolise Merricki välimus, nii ei ole raske Seppingut kujutada ihu ümber rippuvate nahkkottidega ja hiigelsuure peaga. Puuet rõhutab laval vaid näitleja kõver kehakeel ja vaevaline diktsioon. Sepping ei kuku oma kõverust kandes rollist välja. Tema pilk armastust paludes on kurb ja siiras, vaid füüsis ei jõua vaimsetele ihalustele järgi. Vaid oma vasakut kätt kasutades ehitab ta katedraali maketti. „Ma ei saanud seda enne ehitada, kui ma polnud näinud, milline ta päriselt välja näeb.”, ütleb Merrick. Ta ei saanud ehitada enese sisemist templit, enne kui ta polnud näinud elu tõelist ilu. Nagu läbi etenduse valmiv katedraal kehastab inimloomingu kõrgeimat ja kauneimat kuju, nõnda avaneb sammhaaval ka Merricki sisemine maailm.

Merricki esimest manageri Rossi mängib Madis Mäeorg. Tema kehastatud labane ja valjuhäälne rentsliärimees täidab kogu ruumi. Tema lahkudes tahaks minna vanni, et pesta maha vaimne ja visuaalne sõnnik, mis Rossist ruumi valgub. 19. sajandi lõpu friigishow maailm avaneb koheselt. Vaataja eest ei varjata midagi. Siis on Merrick veel puuriloom, kelle ainsaks väljenduvahendiks on elevandilondina mõjuv saksofon. Teda võib peksta ja mõnitada, see kõik on juba hinna sees. „Ta on imbetsill”, ütleb Ross dr Trevesele. Suur on Dr Trevesi üllatus, kui ta mõistab, et Ross eksis ja Merricki inetuse koore all on peidus intelligentne olevus.

Imre Õunapuu loodud dr Treves on Merrickit uurides tundlik ja uudishimulik. Merrick on eksperiment, ta on võti kuulsusele ja seeläbi rikkusele. Paradoksaalsel kombel nii see lähebki. Dr Treves nimetatakse kuninga ihuarstiks. Inglise koorekiht tõttab annetama ja Merrickit vaatama. Dr Trevese kuulsus kasvab veelgi. Dr Treves väsib, ta ei leia edust soovitud vastuarmastust. Paradiis ei olegi nii roosiline.

Laura Niils on laval kuulsa näitlejanna pr Kendalina, kelle armastust ihkavad nii Merrick, kui ka Treves. Tema hoolitsev ja patroonilik suhtumine Merrickisse on siiras, kohati isegi semulik. Merrickist saab pr Kendali jaoks halastusprojekt, mis kulmineerub hetkel, kui ta ennast Merricki ees alasti võtab, sest viimane ei ole kunagi näinud paljast daamiihu. Koketeeriva tantsu katkestab dr Treves. Olen alati kohmetu nähes laval alasti inimest. Kuigi valgus selleks hetkes hämardub, siis oleks mina selle veelgi varjatumaks jätnud. Minul vaatajana on põnevam, kui ma ei pea silmi maha lööma.

Taas peab imetlusega esile tõstma Vootele Ruusmaa helikujundust. Mõte anda peaosatäitjale kätte saksofon, on nii sisult kui vormilt suurepärane. Sepping valdab saksofoni hästi ja pillist saab tema jaoks tugevalt rolli toetav instrument. Ruusmaa elektrooniline muusika loob lavapiltides erilise ja toetava atmosfääri. Ruusmaa enese lives laval esitatud lavastuse lõpulaul koos saksofonisoologa on võrratu ja vajab kindlasti salvestamist. Ruusmaa teatrimuusika kogumikku ootaks juba küll.

Taago Tubina lavastuses väga nalja ei saa, kuigi olukord seda võimaldaks. Tubina lavastus liigub valgusest pimeduse suunas, mis on kontrastis peategelase enese arenguga. Kui esimeses vaatuses on hoogu ja helgust, siis teises vaatuses on see kadunud. Kohati jääks lugu justkui seisma.

Lavastus paneb vaataja ette peegli ja laseb tal enesesse vaadata. Kumb on hullem, kas sisemine koletis ja väline ilu, või väline koletis ja sisemine ilu? Kes tahame meie olla?

Üksainumas armastus” tutvustab Kalamaja värvikaid tegelasi.

 7. augustil esietendus Kalamaja Suveteatril Kalma haljakul otse Kalamaja südames Piret Viisimaa näidend „Üksainumas armastus”.

Kalamaja Suveteater on ellu kutsutud lihtsast tähelepanekust, et suvisel ajal saab teatri näha vaid väljaspool suurlinna tulesid. Kalamaja on aga oma olemuselt nagu üks väike küla, kus naaber tunneb naabrit ja kohtudes temaga tänaval juttugi aetakse. Nõnda võiks ju Kalamaja kordumatus hinguses üks suveteater toimuda küll ja publikutki leida. Kalamaja Suveteater on Kalma sauna tagatoas tegutseva Teoteatri väiksem vend ja nõnda on nad vaimus tihedalt seotud. Iseenesest on selline vaimu- ja ihupuhtuse tempel Eestis kindlasti ehk isegi maailmas päris ainulaadne. Antiikajal mängisid saunades muusikud, kuid Kalamajas saab saunas teatrit näha.

Piret Viisimaa kirjutatud Kalamaja ajalool põhinevat näidendit „Üksainumas armastus” mängitakse Kalma sauna taga oleval haljasalal, mida ümbritsevad eri ajastustest pärinevad hooned. Publiku seljataha jääb suisa uus elurajoon, mille tühjadest akendest ei vaata veel keegi välja. Mängupinna taha jäävad saja-aasta tagused puidust majad, mille rõdule koguneb lühikasvuline seltskond akna all toimuvat jälgima saades nõnda sujuvalt osaks lavastusest. Lava keskel kõrgub betoonist II ilmasõjaaegna militaarrajatis ehk varjend. Lisaks veel uhke Kalma saun ja kokku saab sellest sellest Lutsu „Tagahoovis” õhkkonnaga paik, kus eluratas pöörleb omal kiirusel.

Kalamaja Suveteatri lavastusprojekt algas juba aastapäevad tagasi. Toetust koguti Hooandjast ja korraldati heategevuslik kontsert. Toetust vajas suurejooneline projekt aga päris kindlasti, sest lavale astus kokku 20 näitlejat, kellele lisandus teist samapalju tehnilist personali. Nii suure koosseisuga lavastus publiku ette tuua on julgustükk ja tekitab austust.

Viimastel aastatel on väga moodi läinud kogukondlikud teatrilood, kus läbi teatrikunsti tutvustatakse kohalikku ajalugu või inimesi. Käesoleval aastal näiteks „Teemaja Paks” Piibe Teatril, „Maasikasööjad” Ugalalt, „Viimane vaba suvi” Haapsalu suveteatris jne. „Üksainumas armastus” viib meid saja aasta tagusesse Kalamajja, tutvustades selle kirevat elanikkonda ja põnevaid legende. Kogu lugu raamib kahe noore kaotatud armastuse taasleidmise lugu. Õigupoolest ongi autentne pilt kohalikust ajaloost kogu lavastuse kõige mõjuvamaks põhjuseks, miks teda vaatama minna.

„Üksainumas armastus” lavastajaks on Erki Aule, kes on oskuslikult ära kasutanud suure lavapinna kõik võimalused. Oma rolli laval saavad kivid, puud, aiad ja majad.

Autor koos lavastajaga on leidnud Kalamajast üles kõige värvikamad tegelased ja nii sünnivad mitmed väga huvitavad ja humoorikad rollid. Lavastuse esipaarina astuvad lavale Liis Haab Mariena ja Kristjan Lüüs Toomasena. Marie ja Toomase vahel oli nooruspõlvearmastus, kuid siis läks Marie Tarusse proviisoriks õppima ja nende suhe soikus. Aastate möödudes taas kohtudes poleks nagu eelmisest kohtumisest päevagi möödunud. Kõik kuulujutud ja valed ununevad kohe ja langetakse teineteisele kaela. Kuigi nende vastärganud suhte vahele püüavad erinevad armukadedad tegelased mõrasid lüüa , siis ei ole autor lasknud nendel vastutegevustel lõpuni areneda. Nõnda tõttab neiu Ainot, kellele Toomas romantilist laulu laulab, kehastav Siret Tuula enne vabandama, kui üldse tüliks jõudis kahe neiu vahel minna. Loomulikult antakse kogu piinlik hetk kohe andeks ja võimalik konflikt jääb sündimata. Liis Haab võitleb usutavusega. Marie on nii armunud, et on valmis kõigest loobuma. Jääb mulje, nagu oleks ta mingite ainete pideva mõju all. Marie elumuutvad otsused toimuvad hetkeemotsioonide ajendil ja ei mõju seetõttu usutavalt. Marie tegelaskuju arengukaar ei ole välja joonistunud, kuigi Haab annab rollis oma parima. Kristjan Lüüs esiarmastajana üllatab. Nalja, millega Lüüsi puhul ollakse harjunud, ei saa üldse. Nalja teevad seekord teised tegelased. Külli Reinumägi kehastatud Emilie Justus on põnev tegelane. Naine, kes leinates oma surnud last, röövib võõra lapse ja kasvatab teda kui enda oma. See on väga huvitav ja ajalooliselt tõene lugu, mis loodetavasti leiab mõnes uues lavaloos jätku, kuid praeguste nappide võimalustega ei tule kogu Emilie traagika välja. Samas kasutab Reinumägi talle antud lavaaega hästi. Temas on olemas hulluse alge, millega ta tugevalt eristub teistest tegelastest, kes enamuses oma olekuga kaasatundva nunnumeetri põhja lükkavad.

Taas teeb suurepärase rolli kõige nõutum harrastusnäitleja hetkel Eestis Kristjan Arunurm. Sellelgi aastal on ta osaline kolmeteistkümnes erinevas lavastuses. Arunurme kehastatud piirkonna kordnik oli ametiisikuna kohalikega suheldes kohmakas ja nõutu. Tema mängumaneer ei hõlma suuri tundeid, vaid selle teevad nauditavaks pisikesed mängulised detailid, mida ei pruugi alati märgatagi. Aga kui märkad, siis tahaks kohe küsida, et kuidas sa küll selle peale tulid.

Siret Tuula Kalamaja uustulnukast murdekeelse Ainona teeb samuti võluva rolli. Tema sõim esimese vaatuse lõpul kohaliku voliniku, kes ta tantsupõrandal maha jätab, pihta on nõnda mahlakas, et tekitab terveks vaheajaks hea tuju. Koomikute paarina on laval Vati- vanamees Rauno Kaibianen ja Vati-mutt Lea Tikerpuu. Kaks kodutut viinalembi , kes alati sekkuvad sündmustesse just seal, kus neid kõige vähem oodatakse. Nad haaravad publiku kaasa esimesest hetkest. Vati - vanamees valab kanistrist lehtrisse viina pidades seda topsiks ja ei mõista jooma hakates, kuhu kadus viin. Sääraseid kelmikaid hetk on nende mängus laval küllaldaselt. Paar vääriks eraldi etendust, millega siis firmapidudel laineid lüüa. Väga huvitav tegelane oli ka Anneli Aru kehastatud Kulu-mutt, kes oma väikses korteris tuvisid kasvatas ja seepärast naabritega riidu läks. Kuidas riid lõppes, seda kahjuks teada ei saanud.

Eraldi peab kiitma helilooja Ivar Malmeti loodud laule. Neid tahaks järgi kuulata ja loodan väga , et nad jõuavad rohkemate kuuljateni. Laulude meloodiad on tundelised ja toetavad lavastuse atmosfääri. Samuti peab kiitma lavastuse kavalehte, mis avab sajanditaguse Kalamaja taustalugu ja tutvustab ka muidu vähetuntud harrastusnäitlejaid.

Lavastuse nõrkuseks on dramaturgia. Autor Piret Viismaa on soovinud kahte tundi kokku panna mitme erineva lavaloo materjalid. Nõnda tegeletakse natuke salaviinaveoga, natuke armukolmnurgaga, natuke vaimuhaigusega, natuke naabritevaheliste konfliktidega jne. Kõik need teemad vääriks oma iseseisvat lugu. Näiteks teemana salaviinakaubandus linnas on teatrilaval täiesti käsitlemata. „Üksainumas armastus” on nagu Türgi seebiooper, kus esimeses osas tutvustatakse tegelasi ja nende vahelisi suhteid, et siis hakata sasipundart lahti harutama. Kangesti tahaks teada, mis nende kõikidega ikkagi edasi saab. Üks on kindel, et augusti tasub sammud Kalamajja poole seada.

Margus Prangel: Võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

 Piibe Teatril esietendub juulis Kadrina Nostalgiakeskuse õuel näidend „Teemaja paks”, mis jutustab tragikoomilise loo eesti raskeimast inimesest Alviine Pedriksist. Alviine rollis astub, või õigem oleks öelda istub, lavale publiku poolt austatud Margus Prangel. Marguse koduteatriks on viimastel aastatel Von Glehni teater, kus ta lavastab ja mängib. Nõnda on tema kutsel ka „Teemaja Paksus” kaasa tegemas mitmed Von Glehni teatri näitlejad. Midagi ei ole teha, aga kõige rohkem tuntust kogub näitleja ikka teleekraanilt, kus Margus on õnneks rohkelt kasutust leidnud. Saame staariga tuttavaks. Margus Prangeliga vestles Piibe Teatri lavastaja Arlet Palmiste.

Kui sa lavale või ekraanile astud, siis rahvas ootab ikka, et nüüd hakkab pulli saama. Kumb sa oled – traagik või koomik?

Nii ei saa öelda, et näitleja on tragöödia või komöödia näitleja. Hea näitleja on see, kes mängib usutavalt. (peab pausi ja ohkab) Muidugi saab ka traagilistes rollides koomilist välja tuua ja see ongi hea näitleja tunnus, et ta oskab olla oma tegelase advokaat. Ma ei oska öelda, kas mina olen hea näitleja, kuid ma püüdlen sinna poole. Tuleb osata märgata elu grotesksust, sest elus on alati kaks poolt. Traagilises rollis tuleb anda aimu ka elu koomilisest poolest, see teeb rolli värvikamaks. Rollis tuleb leida üles midagi, millega publik saaks ennast samastuda või tunda ära. See enese elu kõverpeeglis nägemine ajabki vahel naerma.

Kuidas sinu jaoks roll valmib?

Teatrikoolis oli meil esimesel kursusel vaja erialatunnis ette näidata kolm tüüpi, keda me olime tänaval näinud. Iga tund kõik ei pidanud esile astuma, kuid sul pidi olema alati kolm tüüpi varukast võtta, keda olid bussipeatuses, puhvetis või kuskil mujal näinud. Siis me pidime neid analüüsima. Näiteks, kui see tegelane käis pea sügaval õlgade vahel või keegi bussipeatuses ohjeldamatult nuttis, siis pidime välja pakkuma, miks ta nii teeb. See pidev jälgimine ja analüüs annab teatud pagasi mingitest inimtüüpidest. Ja kui asun mõne rolliga tööle, siis mulle tuleb kohe tuttav ette, et see tegelane on just selline, nagu seal tänaval kohtasin. Sealt hakkad seda rolli ehitama, kuid kõige aluseks on ikka materjal, millega tööle asuda, sest tekstis on reeglina kõik kirjas. Peaosa on mängida lihtne, sest kirjanik on teksti kirjutanud lähtuvalt sellest tegelasest ja sellisena ta lahti kirjutanud. Kõrvalosad toetavad põhiliini ja seal pead näitlejana rohkem välja nuputama, et millised on rolli iseloomujooned ja tegevuse eesmärgid.

Kus sa tunned ennast kõige mugavamalt – kas teatris, filmis või teles?

See on muidugi tüüpiline küsimus. Aga ikka teatris, sest seal saab mängida publikule. Teles oled kaamerate ees ja seal ei ole publiku tagasisidet või ühist sünergiat. Teatris astud õhtul publiku ette ja hakkame siis koos kasvatama seda elamust. Kas sina jõuad publikuni ja publik sinuni. Need on võluvmagusad hetked. Teles jälle on võimalus mängida autentses keskkonnas. Kui teatris on kõik kujutluses, olgu siis tegevuskohaks kosmoselaev või restoran, siis filmivõtted on reeglina autentses atmosfääris. Filmis mängimise teeb keeruliseks võttete ajaline liikumine. Seal ei salvestata ju stsenaariumi järgi, vaid võttekohtade järgi. Kui me kuskil mererannas peame olema filmi alguses ja lõpus, siis tehakse need stseenid korraga ära ja siis tuleb näitlejana kogu aeg arvestada oma tegelase hingeseisundiga just selles stseenis. Lisaks peab filmis näitlejana palju ise avastama, sest proove praktiliselt ei tehta. Teatris saab rolli rohkem läbi tunnetada, seal on kuni 40 proovi enne publiku ette astumist.

Igapäevaselt tegeled sa Nõmmel Von Glehni teatri töö korraldamisega. Kuidas sa selline jõudsid? See ei ole just unelmate töö kunstiinimesele tegeleda torude ja soojamajandusega.

Nõmmel oli Nõmme Koduloohuviliste selts, millest Von Glehni teater sai alguse. Selts soovis endises kino „Võit” ruumides Nõmme piirkondliku ja eriilmelist kultuurielu edendada. Mina sattusin siia nõu andma ehk kuidas peaks alustama. Enne soe sisse, siis valguspark, sest muidu rikub tehnika ära jne. Siin majas ei olnud mitte midagi, aknad olid katki. Hakkasime üks päeva nädalas seda asja üles ehitama. Et minust Von Glehni teatri juht sai, on vaid juhuste kokkusattmus. Korraldasin poolteist kuud näitlejakursust Õpetajate Majas. Kursus lõppes ära ja tuli uus kursus ja siis veel üks, aga inimesed tuumikus kogu aeg samad. Ja nad tahtsid edasi teha, sest see oli nii teraapiline korra nädalas põrandal püherdada ja loomade hääli teha. Siin olid aga ruumid. Punt hakkas koos käima ja mina juhendama. Siis tekkis kõrvale lasteteater. Siis mõtlesime, et peaks produkti ka valmis tegema ja lavale ronima. Siis hakkasime remonti tegema. Majaomanik on paljus vastu tulnud. Me ei ole toetatud ei linna ega riigi poolt. Nagu Piibe Teatergi. Oluline oleks saada kasvõi 300 eur kuus, aga püsivalt. See aitaks plaane sättida, teha reklaami või planeerida kütusekulusid. Me kõige pealt teenime ja siis alles vaatame, kuhu me selle kulutame. Enne esietendust on kulud suured ja ka ajakulu selle juures, et trupp kokku saada. Siis loodad, et publik tuleb ikka vaatama ja saad midagi ka tagasi. Teater on tohutult ressursimahukas, kuid sellest ei saa keegi aru.

Kuidas sai ühest Draamateatri näitlejast väiketeatri juht ja lavastaja? Alati oleks saanud ju ei öelda.

Ühest küljest küll. Praegu küll kui mõtlen tagasi, oleks pidanud nõnda tegema. Oleks ma siis teadnud kui palju aega ja vahendeid siia kulub sell 10 aasta jooksul, oleks äkki teisiti otsustanud. Algul oli koormus väiksem, sest programm oli väiksem, aga teha oli rohkem. Kogu aeg oli midagi vaja remontida, oli vaja mõelda, kuidas soe sees hoida. Nüüd on programm suurem ja on jälle teised mured. Nüüd on vaja abikäsi, kes pileteid müüb, koristaks, kes teeks heli ja valgust. Kõike on vaja ise teha. Nõnda see kuidagi läks, et algul tulin nõu andma, siis kadusid kõik ümbert ära ja kõik minu peale. Samas kui tahan olla koolitatud teatrimees, sis kas saab olla suuremat väljakutset, kui oma teater. Nõnda me siis pusime siin. Õnneks on publik hakanud rohkem käima. Raske on publikut saali meelitada, kui sul ei ole kuulsat nime lavale panna. Üldiselt on nii, et 80% publikut vaatab etendust näitleja järgi. Ülejäänud vaatavad lavastaja või autori järgi. Meil neid nimesid pole, kuid ometi võib meie ametlikult harrastajate truppi siiski pidada täiesti proffesionaalseks, sest meie näitlejad täiendavad ennast pidevalt, iganädalaselt tehakse improtreeningut jne. Kui kutseline näitleja lõpetab lavakooli, siis tavaliselt lõpevad ka tema jaoks treeningud ja proovist saab tema treening. Meie teeme enesega tööd pidevalt ja hoiame ennast vormis. Seda saab ka Piibe Teatri vaataja Kadrinas näha, sest mitmed Von Glehni näitlejad astuvad seal üles.

Lavastuses „Teemaja Paks” mängid sa Eesti läbi aegade kõige raskemat naist Alviine Pedriksit. Alviine kaalus 320 kg ja sellest lähtuvalt on sul suhteliselt väheliikuv roll. Ometi elas Alviine väga aktiivset elu töötades ja elades lunapargis, mis olid 1930ndate Eestis väga populaarsed.

Mul ei tule ette , et ma oleks mänginud mõnes lavastuses läbivalt naist, kuid väiksemates sketsides on seda ikka ette tulnud. Alviine mängimine on väljakutse. Trafaretset naist mängida võib olla lihtne, kuid igav. Mul ei ole seal väga palju väljendusvahendeid. Alviine istub kogu aeg ühe koha peal, siis jäävad vaid hääl, zestid, meeleolu muutused. See saab olema põnev protsess panna see roll liikuma ja elama, kuigi istud ühe koha peal. Muidugi saab etenduses palju nalja, kuid naljad ei ole seotud Alviinega ega naeruväärista teda kuidagi. Alviine jaoks on tegemist pigem traagilise looga. Koomiliseks muudavad loo erinevate väärtuste ja karakterite põrkumised. Sädemed lendavad ja mõni poetab ka pisara. Selles lavastuses on emotsiooni.

Mille poolest „Teemaja Paks” sinu jaoks on eriline?

Mulle meeldib, et tegemist on algupärandiga. Sul on autorina päris hea huumorisoon ja kui sellele veel lisada oma kiiks ja vaatenurk, siis kokku võiks sellest tulla päris lõbus suvine tegemine. Lisakas on alati , kui saad autori käest küsida, mida ta millegagi mõtles. See on eelis, sest võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

Kui sinu käest küsisin, et kas oled valmis meie lavastuses osalema, siis otsustavaks sai see, et mängima lugu Kadrinas. Sul on Kadrinaga oma suhe.

Minu suvekodu on Kadrinas. Minu lapsepõlve suvekodu oli Tapa külje ala Näo külas, Tapa lennuvälja ääres. Kadrina on sealt 13 kilomeetrit ja seega üpris kodune kant. Mulle tohutut meeldib Viitna pikkjärv ja siis sai kunagi sinna krunt ostetud ja hakatud ehitama. Seal Kadrina ja Viitna vahel ma oma suvesid veedan. See on nurgatagune koht. Olen mõelnud, et seal saaks suveteatrit teha küll. Vaatan, mis tulevik toob. Mulle Kadrinas meeldib, sest seal on aktiivne kultuurielu ja aktiivsed inimesed. See on annab lootust, et kui seal midagi korraldada, siis ei jää see vaid enese lõbuks. Loodan, et väga, et Kadrina inimesed tulevad „Teemaja Paksu” vaatama. Oma kodukandi suurinimeste saatusi peab tundma ja Alviine oli suur inimene igas mõttes.

Kristjan Lüüs: Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida.

 Oma esimese rolli Piibe Teatris teeb 2015.a Viljandi Kultuuriakadeemian näitlejana lõpetanud. Kristjan Lüüs. Kooli lõpetades asutati koos koolikaaslastega teater Must Kast, kus Lüüs on teinud oma seni suuremad rollid. Viimasel ajal on olnud vähem võimalust Musta Kasti tegemistes kaasa lüüa. Kristjan Lüüs on silmatorkav näitlejatüüp. Ta on lehviva lokkispeaga ja 192 cm pikkune. Lisaks põrisev tema madal hääl väga äratuntavalt. Kutsusin Lüüsi kovile, et väheke enam temaga tuttavaks saada.

Mitmes teatris oled oma senisel lavateel kaasa teinud? Ehk mitmes teater Piibe teater sinu CVs ka on?

Seda on raske öelda, kuid see meeldib mulle vabakutselise elu juures küll, et olen saanud koostööd teha nii paljude erinevate inimestega. See hoiab värskena. Iga suvi üks suvelavastus. Suvede vahel ka paar lavastust. Aga ma arvan, et kümmekonnas teatris olen küll kaasa teinud.

Kuidas on vabakutselisena elada. Inimene peab ju ikka tööl käima.

Ma olen aru saanud, et mul on roppumoodi vedanud, et olen vabakutseline. Iga kuu on ikka mingi kõne ja olen saanud tööd teha. On perioode, mis on vabamad, vahel vähem vabamad. Samas vabakutselisena olen saanud proovida kõiki zanre, mis näitleja saab teha. Ma olen mänginud filmides, seriaalides, teatris, raadioteatris, õhtuid juhtinud. See kogemus on rikkus. Algul olin alati ärevil, et kuidas ma hakkama saan, kuid siis meenusid minu kursusejuhendaja Kalju Komissarovi sõnad, kes ütles, et tegeleme probleemiga siis, kui ta tekib. Selle asemel , et terve kuu stressata, kas saan üüri makstud, siis loodad, et töö tuleb ja kui ei tule, küll siis tegelen.

Kui sa poleks näitleja, siis, kes sa oleks?

Ma olen sellele mõelnud. Ma pole väga arvutis istuja, see mulle ei sobi. Ma pean ikka väheke tõmblema ja olema veidrik. Ma olen proovinud ka erinevaid asju. Kõik see, mis internetiga seostub on ju maru huvitav. Ma proovisin striimimist, et suhtlen netis otse inimestega. Aga youtube ei viitsiks teha, kuigi kunagi see tundus huvitav. Vahel on näpud mullas ka ju hea olla, kuid ma ei usu, et see on idagi sellist , mida ma täiega tahaks teha. Aga kunagi ei tea.

Kas su hobid on rohkem vaimsed või teed vahel ka oma kätega midagi valmis?

Nende hobidega on keerulised lood. Neid nagu praegu polegi. Näitlemine oli minu hobi, aga sellest sai elukutse, mida nüüd erinevate väljunditega väljendan. Kui ma siis töölt koju lähen ma puhkan ja veedan aega inimestega. Kvaliteetaeg on armastusekeel.

Kas sul on oma kooliajast, kui saadeti tänavale inimesi vaatlema, ka mingid karakterid või tüübid vajadusel võtta, et nad lavale panna?

Ott Sepp ütles mulle, et ma olen see sell, kes mängib laval kogu aeg iseennast. Ega ma pole karaktereid väga palju teinud. Seepärast meeldib ka mulle direktor Koopi roll „Teemaja Paksus”, sest ta on karakter. Aga minu baasseadistus lähtub ikkagi minust enesest ja püüan rolli loomulikkust sealt leida. Samas on äge kui antakse aega midagi teisiti teha ja proovida. Ma pidin kooliajal mängima Kristjan Jaak Petersoni ja seal pidin rääkima kolm -neli lauset saksa keeles. See oli võttepäeva lõpus ja mul jooksis juhe täiega kokku. Mul ei tulnud see üldse välja. Siis ma käisin vahepeal väljas nutmas. Ma olin segaduses, et mis nüüd minuga toimub, kas ma polegi näitleja. Olla usutav mingis teises keeles peale oma emakeele on mingi lisasalto. See ei ole minu jaoks.

Kas sinu rollid kipuvad olema veidrikud?

Enamuses küll. Ma teen praegu paralleelselt meespeaosa Kalamaja Suveteatris. See on kihvt tükk, aga peaosad on alati igavamad. Sa pead olema samastuvam. Seepärast meeldib mulle Koopi roll palju rohkem. Ta manipuleerib, ta on ekstravagantne, teda saab hoopis teise pintsliga teha. Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida. Eks me oleme samas kõik väheke veidrikud, lihtsalt püüame normaalsed väkha näha , aga oma ininmestega oleme ikka sellised nagu me olema. Mida varem sa lased oma veidriku välja, sest varem sa leiad oma inimesed üles. See tekitab turvatsooni ja seal puhked sa lõpuks õide.

Eesti inimesed on suhteliselt krampis. Näitlejad on endasse suhtumises vabamad. Neil pole väga probleeme sellega, mida üldsus neist arvab.

Neid on ka erinevaid. Mõned võtavad väga poose, et näidata ennast parema, huvitavama või haritumana. Aga see ei sõltu minu meelest koolist või elukutsest vaid inimtüübist. Ja lõpuks on iga inimene ikkagi selline, nagu ta on.

Sul on väga isikupärane hääl.

On jah, kuigi ma ise pole pidanud selle hääle jaoks väga palju tegema. See on kingitus , aga ka needus, sest ei tohi sellesse kinni jääda. Et olen veninud lokkis peaga 192 cm pikkuseks erilise häälega valmis tooteks. Enesega peab tööd tegema. Ma pole kuigi palju filme või reklaame peale lugenud, aga vahel ikka juhtub, et kui kuhugi lähen, siis inimesed mainivad , et seda häält ma tunnen. Ma mõtlen siis, et kust ta seda häält teab. Ma olen ise sellega ära harjunud ja ei näe selles midagi erilist. Kui ma olin kolmteist, siis elasime vanaema ja emaga kolmtoalises korteris Tartus. Ühe suvega mul hääl murdus madalaks. Meil oli lauatelefon ja mina kiire poiss võtsin toru, kui helises. Siis ema sõbrannad ehmatasid küll ära, et kas nüüd on emal või isegi vanaemal uus mees tekkinud. Teismelisena minu hääl ja keha ei läinud sugugi kokku. Emaga suvitasime Käsmu meremuuseumis, sest seal töötas ema sõbranna. Ma käisin ikka siis ekskursioonidega kaasa ja mul jäid kõik jutud meelde. Ükskord kui olin 8-9 aastane põnn hakkasin ise rääkima, kui keegi tuli. Inimeste reaktsoonid olid väga huvitavad. Ükskord sattus sinna aga Lauri Saatpalu ja kui ta siis rääkima hakkas olin ma nagu halvatud. Ma sain aru, et sellel häälel, mida ma olin raadiost kuulnud, on inimene küljes. See oli kummastav, et hääl tuleb päris inimese suust välja.

Kultuurimajanduses on keerulised ajad. Publiku rahakott on tühi, piletihinnad tõusevad. Kas sa oled seda oma tegemistes ka tunnetanud. Kas on etendusi ära jäänud või midagi sellist?

Mina olen näitleja, seega veel väga ei ole. Eks müügiinimesest sõltub ka, aga ma arvan, et kui on hästi välja tulnud lavastus, siis ikka käiakse vaatamas. Siis külastatavuse probleemi ei ole. Kui aga tuleb midagi uut välja, siis on alguses raske küll. Sama on ka televisoonis. Publik tahab näha vana ja turvalist. Uusi asju ei kiputa vastu võtma. Krõbeda hinna eest minna vaatama teatrisse kontrollimatut asja, see on risk.

Inimene ostab emotsiooni. Keegi peab olema lavastust näinud ja seda soovitama silmade särades, siis tullakse küll. Samas ei tohi usaldust, mis on tekkinud püsikülastajatel näiteks meie teatri vastu, kuidagi petta. Seega peame hoidma latti kogu aeg järjest kõrgemal.

Reklaami puhul töötab ka emotsioon. Tänapäeval töötavad väiksed sotsiaalmeedia klipid, mis loovad lavastuse kuvandi. Reklaami on igal sammul nii palju, et sa pead sellest massist eristuma. Tavareklaam tänapäeval enam ei toimigi ja ta läheb müras kaduma. Eesti inimestel on õnneks kustumatu janu teatriemotsioonide järgi. See on muljetavaldav. Mul ühed tuttavad loetlesid, kui paljudele etendustele on neil juba piletid ostetud ja kuhu neil on kõik plaanis suvel minna. Ma olin pahviks löödud. Suveteatri võit on ka see, et see annab võimaluse avastada uusi vaatamisväärsusi, loodust ja kõiki neid põnevaid kohti, kus etendusi korraldatakse.

Teeme siis reklaami. Miks peaks tulema inimesed „Teemaja Paksu” vaatama?

Kindlasti teavad paljud Margus Prangelit tema headuses. Isegi mina vaatan suu ammuli, milline orgaanika sellel mehel on. See on nii kihvt. Ma näen praegu proovides kõrvalt , kuidas talle meeldib mängida. Meil kõigil on ees üks stsenaarium, kuid ta teeb vahel oma mängu ja siis vaatab, kas ma partnerina ka tulen kaasa. Ma ei tea, kas see tuleb tal ka etendustesse. Mis kindlasti „Teemaja Paksu” juures müüb on eesti algupärane ja kultuurilooline lavalugu. Publikut huvitav see. Lisaks muidugi visuaalne pool – paks ja kogukas naine, kelle kõrval on pikk ja peenike mees. Inimesed seda ei tea, aga mulle väga meeldib, kuidas sa oled selle kirjutanud. See on väga kerge ja teravmeelne, kogu selle traagika kõrval, mis seal ka sees on. Meie asi on see nüüd ära mängida ja panna sinna muid värve juurde. Materjal igatahes võimaldab põnevaid ja erilisi lahendusi.

Ilusti öeldud. Sa mängid meie lavastuses tsellot. Kuidas proovid edenevad?

Ma läksin viieaastasena Heino Elleri muusikakooli. Aasta aega oli eelklassi. Siis toodi pillid välja ja öeldi, et näita nüüd, millist pilli mängida tahad. Mulle väga meeldis kontrabass. See oli nii suur ja vägev pill. Ma oleks võinud sinna kaks korda sisse mahtuda. Sel hetkel aga kõige suurem pill laval oli tsello ja ma ütlesin, et tahan seda mängida ja siis õppisingi järgmised 11 aastat tsellot. Kuid see oligi väga hea, sest see oli ka soolopill. Teismelisena oli muidugi harjutamine raske, sest kogu aeg oli midagi muud teha, kuid hiljem mõtled, et kui ilus pill see on. Ma ehitasin isegi koolitööna endale elektritsello, kuid päris pilliga tema kõla ei anna võrrelda. Kui nüüd tsello taas minuni jõudis, siis ma armusin uuesti. On olnud väga tore temaga uuesti tuttavaks saada. Lavastuses pean ma samal ajal pillimänguga ka laulma, mida ma varem kunagi pole teinud. Ma olen sostiaalmeedias näinud, et seda tehakse, aga mina pole teinud. Lisaks pean ma mängima seistes. Nõnda on väga palju uusi elemente, aga usun, et saan hakkama. Õnneks pole vaja virtuoos seal olla.

Kui süütusest saab süü.

 Laupäeval 7.juunil esietendus Tapa Raudteejaamas Teatril Nuutrum Madis Kõivu ja Sulev Keeduse näidend „Süütu”. Lavastus moodustab terviku, kus oma kordumatu tähendus on ruumil, muusikal, tekstil, valgusel ja näitlejail.

Üks on kindel, et saada kogu laval avanevast loost aru, tuleb teatrisse kohale tulla vähemalt pool tundi enne etenduse algust ja lugeda kavaleht hoolikalt läbi. Ise eksin selle vastu ja kodus kavalehte lugedes loksuvad kõik detailid paika. „Süütu” peidab endas mitut lugu. See on lugu ingerisoomlaste saatusest, kes sunniti sõjavankri lähenedes oma kodusid hülgama. Sellest joonistuvad välja otsesed paralleelid tänase maailmaga, mis on taas pannud rahvaid oma põlist kodu maha jätma. See on muidugi üldistus, mis koosneb tuhandete inimeste isiklikest väga valusatest lugudest. „Süütu” jutustab just ühe ajaloo jalgu jäänud naise väga isikliku loo.

Näitemängu teksti valmimine on olnud väga huvitav protsess. Sulev Keedus meenutab idee sündi. Keeduse tuttav vanaproua oli ravil Pärnu sanatooriumis ja jalutas koos oma toanaabriga iga päev postkontorisse helistama. Nendel jalutuskäikudel jutustas usalduse tekkides ingerisoomlasest toanaaber oma väga isikliku loo. Ta rääkis, kuidas nende perekond põgenes Ingerimaalt ja kuidas Jõhvist väljasaatmise hirmus tuli sõlmida fiktiivne abielu ühe kohaliku noormehega. Võimud kontrollisid, et kas noored ikka elavad koos. Kui avastati, et nad magavad eraldi voodites, nõuti günekoloogi tõendit. Nõnda siis noored vahistamise hirmus teineteist võtsid. Selles alanduses elati edasi, kuni noormees ühel päeval teatas, et ta on armunud. Sellest päevast elasid nad igapäevaselt koos, kuni vanaproua saadeti sanatooriumisse. Nüüd ta siis helistas iga päev koju. Keedus pakkus kuuldud lugu Madis Kõivule kokku kirjutada. Kõiv oli nõus ja dikteeris talle telefoni teel filmiks mõeldud stsenaariumi esimese poole. Siis Kõivu jõud rauges ja Keedus kirjutas ise loo lõpuni. Lavastaja ja dramaturg Priit Põldma omakorda lisas olemasolevale tekstile katkeid filmidest „Somnambuul” ja „Georgica”. Lisaks veel Kõivu näidenditest „Tagasitulek isa juurde”, „Stseene saja-aastasest sõjast”, „Üks teine lugu” ja novellist „Õun”. Mitme autori poolt läbi kirjutatuna ei ole näidendi tekstis midagi liigset. Rääkimata ja räägitud sõnad saavad mitmekordse tähenduse.

„Süütu” zanrimääratluseks on unenäosaaga. Sigmund Freud on kindel, et inimene elab unenägudes oma elamata elu. Unedes ärkavad ellu unistused ja saavutamata eesmärgid. Leppimatus olemasolevaga on hetkel kogu maailmas levivaks tundeks. Inimene soovib vaid elada oma rahulikku elu, kuid kuskil keegi ei taha lasta sellel sündida. Võimetus võidelda suuremate jõududega viib inimese unenäolisesse normaalsusesse. Unest saab peidupaik õnnetuile. Kes tahab samal teemal juurde lugeda, siis just ilmus Haruki Murakami romaan „Linn ja tema muutlikud müürid”, mille peategelane otsib õnne unenägude ja reaalsuse piiril.

Ingerisoomlaste saatus vajanuks ammu suuremat tähelepanu. 1617 anti Peterburi ja Narva jõe vahelised Ingerimaa alad Rootsi riigile, kes saatis sinna õigeuskliku ja venekeelse rahva keskele elama soomlased. Ingerimaa luterlikuks peapiiskopiks määrati eesti kirjakeele looja Heinrich Stahl, kes on seda kirjeldanud kui äärmiselt vaest ja vaevarikast maad. Põhjasõja järel läks Ingerimaa taas vene riigi koosseisu ja algasid ka soomlaste represeerimised. Hetkeline rõõmuperiood saabus I ilmasõja järel, kui Ingerimaa oli 24 aastat Eesti Vabariigi koosseisus. Vene vägede sisenedes võeti Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. Soomlased põgenesid Eesti kaudu, kuid paljud jäid maha ja Vene riik otsustas neid karistada. Nõnda sõlmitigi fiktiivseid abielusid ja vahetati nimesid. Seda kõike selleks, et elada. Nõnda puudutab teater Nuutrum lavastus väga valusalt ühe paljukannatanud rahva saatust.

Üks isiklik meenutus. Torkasin oma 100-aastasele vanaemale diktofoni salaja laua peale ja uurisn, et mida vanaisa sõja ajal tegi. Vanaema siis rääkis. Järgmine päev ta helistas ja ütles: „Ma sain aru küll, et sa lindistad. Aga ära seda kellelegi lase, nad tulevad veel tagasi.” Hirm ei olnud 75 aastaga kuhugi kadunud. Nõnda vaikisid ka ingerlased kartes ennast reeta. Nõnda vaikib ka lavastuse peategelane ingerlane Elina Savolainen, keda kehastab suurepärase rolli teinud Grete Jürgenson. Ainus, kellega Elina telefoni teel räägib, on tema ema. Kuid telefonil ei ole juba ammu võrku ühendatud, tema kõne kaigub tühjusesse. Kuid nende kõnede ajal karjub ta välja kogu oma ahastuse, leppimatuse ja hirmu tuleviku ees. Tema kogu maailm mahub puhvaika sisse ja aeg piirdub vaid hetkega. Elina räägib kellegi teisega vaid korra, pöördudes ihualasti keset laval seistes noormehe palvega, et see aitaks tal süütusest vabaneda. Süütusest saab süü. Süütu inimene peab ennast alandades süüdi mõistma, nagu seda tegi kogu rahvas. Süütu olemine oli karistust väärt.

Oma esimese rolli teatris Nuutrum teeb Viljandi Kultuurikooli lõpetanud Robin Täpp, kes kehastab Heino Mossi. Täppi mängitud Moss on õrn ja kaasatundlik. Ta on kohmetu ja ei tunne ennast mugavalt inimeste keskel, kes tema eest tema elu otsustavad. Ometi on temas otsustavust abielluda ingerlasest Elinaga. Abielust saab protest ja pääsetee. Mossi kasuema Luise, keda mängib Lee Trei, on löödud, sest on kaotamas oma ainsat rõõmu rõõmutus maailmas. Luise tahab ennast ära tappa, kuid Moss ei loobu antud abieluvandest. Kõrvaosatäitjana teeb Lee Trei Luisena märkimisväärselt võimsa ja puudutava rolli. Tema karjetes on elav lootusetus.

Kunstnik Kristjan Suits on geniaalselt ära kasutanud kõik Tapa Raudteejaama võimalused. Lava sügavusse avanevad kõrvaltubadesse peidetud mängupinnad, kus liiguvad varjud. Näitlejate tulek lavasügavusest eeslavale meenutab teekonda, mille põgenev ingeri rahvas pidi ette võtma. Saali nurgas on mäeks laotud neli tonni põlevkivi, mis toodi lavastuse tarbeks kohale Kiviõli kaevandusest. Kastidest, kuhu koguti põlevkivi saavad lauad, toolid ja voodid. Aja viletsus jõuab vaatajani läbi lihtsate sümbolite. Asjades tähtsamaks saavad inimesed. Lavastuses „Süütu” ei saa nalja. Jään mõtlema, kas ta sellisena ongi päris suvelavastus. Kuid kui seda suvel ei mängitaks, siis ei saaks vaatajad osa Raudteejaama kordumatutest ruumidest ja veduriviledest seinte taga.

Lavatuse muusikaline seda on lihtne, kuid mõjuv. Laval kõlavad näitlejate esitatuna ingeri regivärsilised rahvalaulud. Lavastuse muusikaline juht on Kaisa Kuslapuu, kes esitab lõppakordina oma loodud laulu „Kinni hoidmas”. Lavastust läbivad näitlejate karjed ja leppimatuse pursked, kuid kõik tõmmatakse kokku ühte õrna meloodiasse. See annab lootust, et kui elame praeguse aja üle, siis võivad meie unenäod ja unistused täituda, meile antakse elada.

Raivo E Tamm tahtis saada lapsena kolhoosiesimeheks.

 Piibe teatri lavastus „Viimane metsavend” põhineb Ruuben Lamburi elulooraamatul „Alutaguse saaga”. Nimiosatäitjat kehastab Raivo E. Tamm, kellel oli õnne Ruubeniga elus kohtuda ja kelle matustel ta pidas väärika kõne, kus mainis, et meie kohus on kanda Ruubeni mälestust ja rääkida tema lugu edasi. Lisaks on Raivol juubelite aasta. Kui Ruuben Lambur oleks käesoleval aastal saanud 100 aastaseks, siis Raivol täitus käesoleva aasta juulis 60 eluaastat ja samas ka 40 lava-aastat, mis kokku moodustavad samuti 100. Lisaks on „Viimane metsavend” Raivo 125 lavastus teatrilaval. Ajasin Raivoga juttu temast enesest ja Ruubenist.

Kelleks sa ennast pead? Sinus avanevad mitmed rollid. Sa oled näitleja, sõjaväelane, kaitseliitlane, triatleet. Kindlasti on mõni idenditeet sinus veelgi varjul.

Kõik need rollid mahuvad väga kenasti ühte kehasse ära. See on lpasepõlvest saadik, kui olen tahtnud igal pool ja korraga. Mäletan, kui ma kooliajal käisin koos teiste klassivendadega kõikvõimalikud trennid ja huviringid läbi. Kui keegi jälle kuulis, et seal on midagi lahedat , siis läksime sinna. Kui midagi uut lahedat tuli, siis läksime sinna. Mõni jäi ikka kuhugi maha ka. See näitab, et ühele keskendudes võid kaugele jõuda, kuid ringi joostes, sa tipp ei jõua, aga samas on enesel väga huvitav. See jätkub minus tänaseni. Ma tahan olla igal pool. Ma ei oska öelda ei. Kui mind kutsuti triatloni heaks eeskujuks, siis olin kohe nõus. Samamoodi olen jõudnud Kaitseliitu, sest ma tahtsin seal olla. Ma tahtsin lisaks teatrile midagi teha. Kooli ajal õpetas meid Kalju Komissarov, et me peame saame tuntuks draamanäitlejatena, mitte reedeõhtuse telenäona. See ei olnud temas silmis küünemustagi väärt. Ma hakkasin kohe peale kooli sellist vabakutselise elu elama, kuigi ma olin teatris palgal, aga ükskõik, kuhu mind kutsuti, sinna ma läksin – telesse, hakkasin õhtuid juhtima. Tänu sellele olen ma kohtunud väga erinevate inimestega. Kui ma oleks seal teatri paekivi seintega kohvikus istunud ja peale etendust kimunud suitsu ja kirunud neid, keda kohal ei ole, poleks see olnud võimalik. Ma olen tahtnud ja tahan tänaseni avastada maailma enda ümber. Ma olen sellega väga rahul ja ma olen õnnelik, et ma selline olen.

Aga tuntuse toob ikka ekraanil olek. Võid teatrilaval teha suurepärase rolli, kuid publik tuleb vaatama ikka tuntud telenägu.

See on kummaline, et tänapäeva interneti lühivideote ajastul ikka vaadatakse ikka pikemaid teleseriaale. Osaled mõnes seriaalis ja siis teab sind kogu Eesti. Praegu tuleb nii tohutult uusi näitlejaid peale. Lisaks teatrikoolide lõpetajatele kuulutatakse näitlejateks kõik, kes kuskil mingile ekraanile satuvad ja siis on nad kohe juba staarid ja megastaarid. Milleks neli aastat koolis õppida, kui sul on võimalus üle öö näitlejaks saada. Näitlejaid on nii palju ja sellised uusnäitlejad saaavd tuntuks just läbi televisooni. See on muidugi uuema aja trend, kuigi reedeõhtuseid teatriõhtuid vaadati väga palju. Selles mõttes pole midagi muutunud, vanasti vaadati teatriõhtuid, nüüd seriaale. Ja seriaalide vaadatavus on ju pöörane. Näiteks „Õnne 13”. Kolmkümmend aastat kõige vaadatavamate saadete hulgas. See on arusaamatu fenomen.

Näitlejad on siiski väga kinnine punt. Omavahel jagatakse tunnustust ja auhindu. Väljapoole ei osata näha. Värskust kohtab harva.

Nõus. Ma olen ka erinevates truppide liikunud. Rangelt teatris oleval näitlejal on tavaliselt silmaring ikka väga kitsas. Ta on nii eluvõõras, et ma näen seda. Ma võin rääkida paljudel teemadel, kuid tihti tajun, et ei ole kedagi kaassa tulemas. Tihti on mulle öeldud, et mind selline asi ei huvita. Kuidas sa saad nii elada, et sind ei huvita? Mind huvitab absoluutselt kõik. Võib-olla ma ei saa kõigest aru, kuid see huvitab mind. Ma loen vahel kommentaare oma sporditegemiste kohta. Inimesed ütlevad nagu halvustavalt, et ma teen ka trenni, aga ma ei trügi kuhugi võistlema. Ma ka ei võistle peale iseenda mitte kellegi teisega. Kuid see õhkkond, mis võistlustel on, see suurepärane korraldus, see on kõik kokku nauding.

Sa oled võitnud ka tiitleid. Sa oled mitmekordne Tallinna meister ujumises.

(naerab) Tuleb leida see hetk, kui teisi ei ole. Mu ujumistreener ütles, et peaasi, et sa valestarti ei tee ja siis oledki Tallinna meister (naerab).

Sa oled ka tehnikahuviline. Kust see huvi sul pärit on?

Eks ikka lapsepõlvest. Ma veetsin oma suved Saaremaal ja ma mäletan, et minu kõige lemmikum auto oli vana vene villis, eriti kui ta tagant lahti oli. Ma olevat väikse poisina „Kännu Kuke” juures juuksuris öelnud juuksurile, et tahan saada kolhoosiesimeheks. Juuskuril olid käärid maha kukkunud käest. Selline väike laps tahab saada kolhoosiesimeheks. Ma siis põhjendasin, et siis ma saaksin villisega sõita, sest Saaremaal esimees sõitis villisega. Mul oli ema raskesti haige ja vanaema oli ka haige ja ma siis mõtlesin, et saan hakata neid villisega arsti juurde viima. Ma olin esimese klassi poiss, kui isa ostis zaparosetsi ehk „maantee muhu”. See oli väga halvas seisus ja seest väga räpane. Ema õmbles kunstnahast ja riidest kokku uued istmekatted, uued uksepolstrid. Isa tegi masina ideaalselt korda. Kui meil siis vanaonu Kanadast küla tuli ja läksime masinaga surnuaeda. Ma mõtlesin, et kuidas see on , kui Kanda inimene istub meie Zaparosetsisse. See oli põnev hetk ja kui ta siis sisse istus ja imestas: „Nii puhas”. See kuidas eda autot hoiti, kuidas tema eest hoolitseti, see on minus samuti siiamaani. Minu auto peab ka seest puhas olema. Väljast ma teda nii tihti ei pese, aga seest peab puhas olema. Sealt see huvi ja kõigil millel mootorid küljes olid, nendega ma tahtsin sõita. See nauding ja vabaduse tunne, mis sellega kaasneb. Lisaks on liiklus sotsiaalselt huvitav keskkond, kus kõik on vastavalt liiklusreeglitle võrdsed ja sind aksepteeritakse. Loodetavasti.

Sa oled olnud ka 10 aastat autoajakirjanik.

See sai alguse sellest, et ma pean päevikut. Ma iga päev kirjutan. Siis on mul ka autopäevik ja ma kirjutasin üles, millega ma sõitnud olen ja millised on muljed. Ajakiri AutoBild tegi kord lugejaküsituse uurides, et miks loed AutoBildi. Ma siis kirjutasin, et käin aeg-ajalt salongides uusi autosid vaatamas j aproovisõitu tegemas. Sealt see algas. Nemad tegid kohe pakkumise, et tule ja hinda meie autot ka. Sealt läks lahti 10 aasta jooksul kirjutasin iga kuu ühe või kaks artiklit. See võimaldas mul testida väga erilisi masinaid ja kohtuda väga põnevate inimestega. Üks kõige erilisem kohtumine oli Horatio Paganiga, kellega ma kohtusin Itaalias Pagani autotehases. Ta on autotööstuse legend. Ta oli Lamborgini disainer, kuni talle öeldi, et ta teeb nii erilisi masinaid, et võiks neid ka ise tootma hakata. Ma tegin temaga intervjuu. Mind küll rooli ei lastud, kuid mulle tehti üks tutvustav ring. Aga see oli vapustav, sest kui läksin tehase juurde, siis sini-must-valge lehvis katusel.

Räägime Ruubenist ka. Kui ma sulle helistasin, et on plaanis selline näitemäng, siis sa olid kohe nõus.

Jah. Ma pidasin Ruubeni matustel kõne. Ma olin näinud, kuidas ta käis rääkimas oma lugu. Matustel ma siis mainisin, et nüüd on meie asi, seda lugu edasi rääkida. Mind kutsutakse tihti koolidesse riigikaitselistel teemadel rääkima. Ma siis räägin oma vanaisast, kes oli Vabadussõjas. Ma olin endamisi arutanud, et kuidas sellist kõne koolide jaoks kokku panna ja leidnud, et kui rääkida Ruuben Lamburi lugu, siis on seal kõik olemas. Nüüd ongi meie asi seda lugu edasi rääkida. See oli piltlikult öeldud. Ma ei mõelnud, et hakkan järgmisel päeval seda tegama. Kuid sinu pakkumine läks täpselt kokku sellega, mida ma juba välja öelnud olin. Kohtumine Ruubeniga on olnud minu viimaste aastate vapustavamaid elamusi. Mulle on elu aeg meeldinud kuulata vanemaid mehi ja nende lugusid. Kunagi istusin pikalt Gunnar Aarma juures ja palusin temal rääkida oma lugusid. See oli nagu ulmekirjandus, mida keegi ette loeb. Sama vapustav oli, kui Reservohvitseride Kogus käis Ruuben Lambur. Ta oli siis 96–aastane. See kuidas ta tund aega seisis meie ees tikksirgena ja rääkis oma lugu. Terve saalitäis istus ja kuulas suu lahti. Üks asi on see, kui ta nooruses oli metsavend ja mida ta seal metsas tegi. Teine see kuidas ta Siberi suutis nendes tingimustes üle elada ja koju tulla. Ja kolmas asi on kõige vägevam üldse. See kuidas ta käis koolides ja rääkis osalejana oma lugu. Kui selge mõistusega, kui säravalt, kui kaasahaaravalt, et see lugu ei ununeks ega kaoks. Lugesin hiljuti, kuidas lätlased oma vabaduse eest võidelnuid austavad ja kuidas meil on see kõik nagu väheke kohustuslik ja seotud mingite hirmudega, et kas tohib vabadussõja kangelastest rääkida või siis metsavendlusest.

Sa oled ka kaitseliitlane. Kui oluline on sinu jaoks olla valmis oma kodu kaitsma?

See kõik on lapsepõlvest pärit. Kui mu vanaema tuli mind maalt linna hoidma, siis tal olid kaasas fotoalbumid, kus olid sees eestiaegsed pildid tema õdedest ja vendadest, kes olid olnud kaitseliitlased Narvas. Üks vend oli ohvitser ja soomepoiss. See oli natuke sürreaalne olukord. Mina olin koolis eeskujulik pioneer , aga õhtuti vaatasime vanaemaga Eesti armee ohvitseride fotosid. Ma mäletan seda, kui uhkete nägudega olid tema õed. Karakullkraedega kasukad seljas ja Kaitseliidu embleemid ümber käe ja Kaitseliidu vormimütsid peas. See uhkus on mul nii meeles, see ülev tunne, et ma olen kaitseliitlane. Ja siis järgmisel pildil Eesti ohvitser, kuidas ta seisab sirge seljaga mõõk vööl. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma tahaks ka midagi sellist olla. See kõik on sealt pärit. Ma olin ka hirmul, et mind võetakse vene armeesse, mille eest ma siis põgenesin. Mingi aeg tegin sini-must-valgeid lendlehti oma Kanada vanaonu tõttu ja siis oli kogu aeg hirm, et kukun kinni. Teatritöö tõttu ma ei jõudnud kohe Kaitseliitu, millest mul on natuke kahju. Oma vanuse poolest oleks ma võinud olla Kaitseliidu taastajate hulgas, kuid ma ei olnud. See kripeldab. Kuid seal ma nüüd olen. Minu käest on küsitud, et kas kaitseliitlane on minu järjekordne roll. Ma olen vastanud, et see ei ole roll, see on minu pärisosa.

Kondas ja Viljandi

 19.juuni õhtu esietendus vesise Viljandi kesklinnas asuva Viljandi Muuseumi hoovis teater „Ugala” suvelavastus Ott Kiluski „Kondas ja maasikasööjad”.

Lavastuse taga on ühiselt teater „Ugala”, Kondase keskus, Viljandi Muuseum ja Viljandi linn. Nõnda saab Viljandist lavastuse peategelasi. Lavastus on geniaalne näide linna turundamisest läbi teatri. Veel mõni aeg tagasi oodati Paide teatrilt sarnast panust oma linna tuntuse kasvatamisel ja külastajate arvu suurendamisel. Paide teater jäi aga jonnakalt püüdma sinilindu ja oligi sunnitud oma uksed sulgema. Näidendi esimese vaatuse tegevus toimub 1980 aastal, teine vaatus viib meid 1983 aastasse ja hüppab sealt lõpuks 1985-sse. Kohalik koorekiht eesotsas Ekseko juhi Vello Tirega ja Linnapeaga tõdevad, et Viljandi on maha käinud ja seal puuduvad atraktiivsed sündmused ja silmapaistvad inimesed. Aastast aastasse käib vaid ümber järve jooks, mida iga aasta võidab Hubert Pärnakivi. Korraga jõuab nendeni tõdemus, et linn peab tähistama oma 700 sünnipäeva ja see on kordumatu põhjus leida riiklikke investeeringuid linna heakorda ja uute objektide ehitamiseks. Värvikas korraldusmeeskond asub kirega asja kallale. Vaatajana saan nõnda osa Viljandi ajaloost, linna muredest ja rõõmudest.

On ju öeldud, et ükski kuulsus pole kuulus oma kodukülas. Kahjuks see nii on, et oma inimeste saavutustest ei osata rõõmu tunda. Need plätudega poes käivad veidrikud ei saa ju olla mingid kuulsused. Ott Kilusk on Viljandi lähiajaloost leidnud kõige värvikamad tegelased lavale askeldama. Nõnda muutub olukord laval elule vastupidiseks. Kui elus linnarahvas naeris kunstnik Paul Kondase veidrat olemust, siis laval on Kondas kõige normaalsem tegelane üldse. Naeruväärseks muutuvad linnakodanikud ehk maasikasööjad, kes ei taha midagi kuulda omakorda Kondasest.

Lavastust vaatama minnes tasub teha eeltööd. Selleks on Viljandi Muuseumis avatud näitus „Kondas ja kunstiklubi”, kus leiavad vastuse mitmed laval toimuvaga seotud küsimused. Saame teada, kuidas tegelikult tähistati Viljandi 700 aastapäeva, miks ei võetud Kondast Viljandi kunstiklubi liikmeks, millised olid laval seiklevad kummalised tegelased päriselt jne. Põnevaid fakte Viljandi kohta leidub tekstis rohkelt. Minu jaoks on uudiseks, et nõukogude ajal tohtisid ilutulestikku korraldada vaid kangelaslinnad. Ometi said linna parteibossid loa juubeli puhul ka Viljandis pauku teha. Kunstiklubi pidi maalima juubeliks Viljandi vaateid, kuid Ekseko juht Tire (suurepärane roll Tarvo Vridolinilt) saatis nad mäe otsa Ekseko 6-korruselist seahotelli maalima. Nõnda saidki linna avalikud hooned vaid seafarmiga pilte jne. Olles tutvunud eelmainituga muutuvad Kiluski tekstis antud vihjed korraga elavaks – näitlejatest saavad ajaloo kandjad ja edastajad. Enam pole Viljandi vaid kena linnake järve kaldal, vaid omanäoline ja elav organism. Selles mõttes täidab ühisproduktsiooniga lavastus ideaalselt oma eesmärki.

Kunstihuvilise noormehena nägin 1980ndatel kuskil Eesti kuulsaima naivisti Paul Kondase viimaseks jäänud maali „Näärivana kalastab”. See ehmatas, kuid jättis jälje minu kunsti mõistmise olemusse. Iga maal on emotsioon ja kunstniku ülesanne on tema käepäraste vahenditega seda emotsiooni vahendada. Idee panna näärivana suvel järvel kala püüdma raputas raamidest välja. Kondas ise oli samuti olnud osav kalamees ja kalal käies visanud mitu õnge korraga vette ja kui siis näkkama hakkas, kippusid õngenöörid sõlme minema ja nõnda pidi ta hoopis porisedes koju minema nööre lahti harutama. Ka jahimees olla ta olnud osav. Lavalgi laseb Ott Sepa kehastatud Paul Kondas jäneseid ja õpetab siis neid oma teatriteooria järgi surema. Minu jaoks oli üllatuseks, et säilinud on Kondase käsikirjaline artikkel näitlemisest pealkirjaga „Näitlejale”. Järjena tuleb nüüd oodata mõne Kondase näidendi lavale jõudmist, mis oleks mängitud ja lavastatud Kondase enese õpetuste järgi. Sellest saaks menuetendus.

Publikutribüünide taga kõrgub Johan Köleri 1976.a püstitatud monument. Paul Kondas nägi seda monumenti kerkimas ja pidas enese piisavalt väärika olevat, et tallegi võidaks monument püstitada. Kondas nägi eneses Köleri taassündi, sest Köler suri 1899 ja Kondas sündis 1900. Kondase jaoks ei olnud siin kahepidi mõtlemist – tema ongi Eesti maaikunsti rajaja vaimne järglane. Paul Kondase rollis astub lavale Ott Sepp. Sepa mängus on tasakaalukust. Ta ei vehi „Babylon-Berlin” stiilis tantsu koos teiste linnakodanikega, vaid seisab väärikana neist kõrgemal. Ta loob barjääri kahe maailma vahele ja ei luba arutut tormlemist oma koju. Kondase tuppa astub vaid Surm.

Eluaegne poismees ja kooliõpetaja Kondas arendas endas mitmeid andeid. Mark Soosaare 1979. a valminud filmis „Pühapäevamaalijad” võib Paul Kondast näha viiulit mängimas ja enese luulet tsiteerimas. Ükshaaval toob ta kambri sügavusest pilte vaatamiseks välja, kuid kambrisse külastaja ei pääse. Ott Kilusk on toonud lavale tegelasena Surma (Rait Õunapuu), mis sunnib Kondast oma elule tagasi vaatama. Kondas peatab Surma tuntud trikiga sidudes varukaotsad kummiga kokku, sest siis ei pääse Surm inimesele ligi. Kuid siis ei saa ta enam sauna minna, mille üle saunanaine suurt kurbust tunneb.

Elus armastust leidmata astub Kondase maalitud Lilleneiu (Adeele Jaago) pildilt maha, et võtta Kondas kaasa oma loodud kunstimaailma. Ta eemaldab kummid varrukatelt ja Kondas lahkub näärivanane „Viljandi paadimehe” saatel. Adeele Jaago Lilleneiuna esitatud laulud äratavad unelusest. Selge hääl ja suurepärane muusikaline tunnetus panevad ootama väljaspool teatrilava mõnda Jaago muusikalist etteastet, mida seni pole osanud tähele panna.

Eraldi peab märkima ka grimeerijate suurepärast tööd. Peale Kondase on kõik tegelased saanud endale kondaslikud värvikirevad näod, kus nööpjad sügavad silmad tungivad esile muidu naivistlikus puhtavärvilises näos. Samuti kannavad kostüümid endas naivistlikku hõngu ja tegelased oleks justkui maha astunud Kondase 1965.a valminud maalilt „Maasikasööjad”. Antud maaliga on mitu huvitavat lugu. Alguses tahtis Kondas maalida maalile viis kurja ämma ja viis lahket äia, aga see vist osutus liiga ülejõukäivaks ja nõnda sai maalile viis paari armastajaid. Aastaid hiljem vaatas Kondas, et armastajate silmad ei väljenda piisavalt nende tundeid ja ta maalis silmad üle. Sealt see veider vaade.

Kondase omakäelisest eluloost 1947-st saab lugeda: „Nõukogude võimule olen tänulik põhjusel, et pääle suuri vintsutusi ja kestvat virelemist minu elus mind nüüd on väärt arvatud – elama.” Laval ta lisab, et iga üks elab igavesti oma tehtud töödes. Kondas jääb elama meie kultuurilukku veel kauaks.

„Õnne tarkus” kuulutab hoolivuse väge

 Kinodesse on jõudnud produtsent Richard Gere film „Õnne tarkus” (Wisdom of Happiness). Film on auväärse budistliku liidri Dalai-laama vaatajale silma vaatav monoloog maailma valudest ja nende lahendustest.

Richard Gere elus on lisaks tähesäras Hollywoodi elule veel ka teine pool, kui pühendunud Dalai-laama järgijana levitab üle maailma budistliku sõnumit. Tema elu kahelisus võiks olla aluseks ühele vaimset teekonda õilistavale linateosele. Siin võib leida paralleele ka Budhha enesega. Paslik oleks siin seda meenutada. Religiooniteadlased ei pea budismi usuliseks liikumiseks. Budism on inimese isikliku arengu õpetus. Budismil pole jumalat, on vaid ühe reaalselt elanud inimese meile jagatud kogemus oma elust. Budhha oli rikka valitseja poeg ja teda hoiti suletud müüride taga. Nõnda ei olnud võimalik näha maailma viletsust. Ühel päeval hiilib ta siiski välja on kohkub nähes kui armetult elab enamus inimesi. Ta loobub oma tiitlitest ja varandusest asudes otsima sisemist rahu ja õnne. Mitte näilikku õnne, mis jõuavad meieni läbi lõbusustuste ja maaima tühisuse, vaid sisemist õnne elamisest inimese enese sees. Ta laskub 40 päevaks meditatsiooni ja sealt väljudes avaldab 8-astmelise tee õnneni. Seda õpetust budism järgibki.

Tänapäeva inimene eikujta ette, et budistliku kultuuri eestkõnelejaks võiks olla keegi teine, kui Dalai -laama Tenzin Gyatso, sest oma ametis on ta olnud 86 aastat. Talle on oma pühendunud tegevuse eest maailmas rahu kuulutamisel omistatud Nobeli rahupreemia. Kõik see teeb temast hetkel maailmas ühe kõige austusväärsema inimese.

Kuid tagasi filmi „Õnne tarkus” juurde. Film tekitas minus kahetisi mõtteid. Filmi algul tuleb ekraanile alati heatujuline Dalai-laama. Ta istub toolile ja küsib, kuhu kaamerasse ta peab vaatama. Ta vaatab suures plaanis otse kaamerasse ja alustab pooleteise tunnist monoloogi. See on sarnane tema filosoofilise ja eluvaatava testamendiga. Monoloogi algul mainib ta, et on tavaline inimene nagu igaüks meie seast. Monoloogi algul meenutab Dalai-laama oma õpinguaastaid, seda kuidas temagi sai karistada. Kuidas õpetajal oli kaks keppi, tavaline kepp ja „püha” kepp. „Püha” kepiga karistati Dalai-laamat, sest ta oli püha mees. Ta naerab lugu meenutades. Järgneb hiinlaste sissetung ja oma kodumaalt põgenemine. Lugu katavad kroonikakaadrid. Uueks kodukohaks saab India. Vaikselt kulgedes jõuab lugu selleni, kuidas inimese vaimne keha laguneb ja valdavaks saavad negatiivsed emotsioonid ja tungid. Tungid, mis ei ole rajatud vaimsele arenemisele, vaid vaimsele ja füüsilisele hävitamisele. Selles loos ei ole midagi uut. See lugu on Dalai-laama missiooniks tema rännakutel. Ta reisib palju (on käinud kaks korda ka Eestis) kohtudes maailma poliitiliste ja kultuuriliste liidritega otsides kõikjal toetust oma rahu sõnumile. Mitte ühelgi põlvkonnal pole varem olnud võimalust kohtuda Dalai-laamaga, sest nad ei käinud Tiibetist väljas. Tänapäeval on see kingitusena meile kõigile võimalik. Nagu on teda tutvustades on öelnud Richard Gere „Ükskõik, kuhu Dalai-laama läheb, ümbritsevad teda sõbrad”. Ka eestikeeles on ilmunud mitmeid Dalai-laama vaateid tutvustavaid raamatuid. Kõige põhjalikum on neist vast Daniel Golemani „Headuse lävel” (Dalai-laama visioon tuleviku maailmast.) Suuresti kordab ta filmis meelelahutuslikul kujul samu mõtteid, mis põhjalikumalt raamatus talletatud. Peale maailma probleemide teadvustamist annab ta meile ka lahenduse nende lõpetamiseks. Iga inimene saab ise puhastada oma vaimu kõigest negatiivsest ja pühendada end vaid positiivsetele tunnetele. Kui ta seda vaatajale silma vaadates räägib, tundub kõik nii lihtne. Lõpeta ärritumine iga asja peale, vaid leia headus eneses ja aita ka teistel seda leida. Headuse plahvatus muudab kogu maailma, mida seni hävitades valitseme. Planeet Maa on meie kõigi ühine kodu. See on meie elamiseks vajalik varasalv ja Maad hävitades hävitame iseenese ja oma laste tulevikku. Elagem hoolivamat elu kõige elava suhtes alustades iseenesest. Hoolivus kõige elava vastu on Dalai-laama üks peamisi sõnumeid.

Tema järgijate ja teiste jaoks, kes on Dalai-laama filosoofiaga tuttavad, ei ole filmis „Õnne tarkus” midagi uut. Film püüab läbi monoloogi saatvate visuaalsete kaadrite jõuda just nendeni, kes veel ei ole midagi kuulnud Dalai-laama õpetusest. Võib aru saada, et see on produtsent Richard Gere missioon tuua õpetuse juurde uusi järgijaid. Film ongi väga ilus ja see ilu tekitab minu jaoks snumiga vastuolu. See on nagu magushapu kana aasia restoranis kaubanduskeskuses. Me peame seda kõige paremaks aasia toiduks, aga Aasias ei leia sa magushapu kana kusagilt. Magushapu kana on aasia restoranide sobitus eurooplaste maitsega. Sama tajun ekraanil nähtud filmiga. Dalai-laama ensesse vaatav ja kõigest liiksest vabanemisele kutsuv jutt on kastetud Ameerika filmide tavapärasesse viiulite kääksutamisesse ja lopsakatesse kaadritesse. Ja mis siin salata, ma saan filmiloojate vastavatest taotlustest aru, sest pikki filosoofilisi tekste ju keegi enam ei loe ja ekraanilgi üle tunnist monoloogi ei taha keegi näha. Nõnda tuleb film rüütada kuube, mis aitaks sõnumil tänapäevasele inimesele lähemale tulla. Asja koomika ongi selles, et sõnum, mida sellel moel kuulutatakse on kummalises vastuolus kestaga, kuhu ta pandud on. Nagu müüks komme ilutulestiku rakettides. Ilusad ja magusad küll, aga kätte neid ei saa, sest siis lendavad nad üle taeva laiali. Ometi on filmis väga võimsaid ja ilusaid kaadreid, mida tasub vaatama minna. Filmi lõpus on kroonikakaadrites näha üksinda oma toas istuvat Dalai-laamat. Ta tunnistab, et tunneb üksindust. Ta on elanud terve elu raamidesse panduna. Ta on munk, tal pole lapsi, naist, peret. Elades täisväärtuslikku elu, ei tunne ta end siiski täiuslikuna. Õpetajast saab inimene. See on südamlik ja jääb ka minu südamesse.

Dalai-laama usub, et inimkonnal on siiski veel lootust. Hoolivuse ja headuse väega muudame maailma.

Reportaaz esietenduselt. „Kalevipoeg”

 3. juunil esietendus Teater Sagittariol Laitse Graniitvilla tuliuuel 700-kohalisel välilaval Andrus Kivirähu näitemäng „Kalevipoeg”.

Jõuan Laitsesse tund aega enne esietenduse algust. Pargin auto kahe ülemõõdulise skulptuuri vahele. Ega seda elus tihti ei juhtu, et võid kunsti vahel slaalomit sõita. Graniitvilla on oma peremehe Tauno Kangro nägu, maja saali seintel on sajad tema maalid, majast väljas on võimalik avastada kümneid kõige muheveidraimaid skulptuure. Käisin kord Kangro juhendatud skulptuuristuudios ja voolisin isegi ühe kuju. Sellisel moel on Kangro mõjutused jõudnud väga paljudesse Eesti kodudesse. Graniitvilla on vastupidiselt kõvale nimele täis pehmust ja soojust.

Samal ajal kui ringi uudistan paigaldavad töömehed tribüünidele veel viimaseid trepiastmeid ja peidavad konstruktsiooni kanga taha. Töö käib ja samal ajal võtavad näitlejad veel viimaseid liikumisi korra läbi. Lavastaja hõikab, et ei toksitaks, kui proov käib. Töömehed vastavad, et ei proovitaks, kui toksimine käib. Pole töömeestelgi aega oodata. Tribüüni ladvas asub Põltsamaa kultuurihiies asuva kündva Kalevipoja hiiglaslik koopia. Teatrisuveks on Graniitvilla saanud juurde kaks tuliuut kohvikut – „Tegusa teo teemaja” ja „Kaine krantsi kõrts”. Astun sisse, interjöör on väga hubane. Väike koogitükk maksab 6 eurot. Isu kaob, kuid valikus on ka 4-eurone suvikõrvitsa pirukas ja pean tunnistama, et see maitseb lõpuks väga hästi. Istun maha ja jälgin huviga etenduse-eelset saginat. Töömehed on trepiga hakkama saanud ja korjavad oma tööriistu kokku. Publik koguneb. Värskelt valminud pingid on kaetud saepuru ja õietolmuga. Selle pühkimisega ei jõua enam keegi tegeleda. Eks püksitagumikud nühivad pingid puhtaks.

Eesti rahvuseeposel „Kalevipoeg” on kokku 19000 värsirida. Kui see hiigelteos 2003 aastal Rakveres avalikult ette loeti kulus selleks kokku 13 tundi ja 50 minutit. hommikul kell 6 alanud ettelugemisel luges esimesed read Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer, kes lisas, et keegi teine ei olnud nii vara lihtsalt nõus ärkama. Rakvere hinge oli ka Laitses etendunud lavastuses tunda piletikontrollist tehnilise meeskonnani ja kunstnikust lavastajani. Eks „Kalevipoeg” on inspireerinud paljusid loojaid, sest sealt on võimalik rahvuslikule suurteosele omaselt leida just seda, mida autor peab ajas vajalikuks esile tuua. Kui rahvuslikkus jõuab ühiskonnas defitsiiti, siis tuleb Kalevipoeg appi kutsuda.

Publik koguneb. Telereporter Eda-Liis Kann jookseb mikrofon käes kaamera ees mööda tribüüni ikka veel ja veel. Tundub, et esimesel katsel soovitud uudislõik televisiooni ei valmi. Saabuvad ka esimesed prominentsed teatrikorüfeed. Graniitvilla teise korruse terrassil tõusevad hääled – turistid on saabunud.

10 minutit enne etenduse algust astub Tuuslarit kehastav Tarvo Krall koguneva publiku ette. Mängib pilli ja naljatleb. Suvekomöödia võib alata.

Andrus Kivirähu „Kalevipoeg” ei ole uudislooming, vaid jõudnud aastate jooksul publikuni kooliteatritest alates eakate näiteringide esitusteni välja. Katsun aru saada, milleks on pidanud lavastaja Üllar Saaremäe vajalikuks seda lugu taas rahvale näidata. Kivirähu huumor ja kriitika ei ole peidetud sümbolite vahtu, vaid vajutab vaatajale ausa otsekohesusega oma kõverpeeglis vastu nägu. Saame teada, et valitsejad on lollid ja omakasuahned, et tark inimene valitsema ei torma, et külajutud varjutavad tõe, et õnnetus ei hüüa tulles, et eestlane pigem mängiks kui töötaks jne. Kuid peamiseks sõnumiks on siiski võitlus ähvardava võõrvõimuga (sortsid) oma vabaduse nimel. Rahvast tervikuks ühendavast liidrist tunneme tõesti ühiskonnana praegu puudust. Kuigi lavastaja Saaremäe (Üllar) on hiiglasliku näitelava täiteks toonud kohale segakoor Hellase ja pannud Kalevipoega esitava näitleja Saaremäe (Karl-Robert) hobuse seljas kappama, siis lavatühimikku nad siiski terviklikult täita ei suuda. Kivirähu dialoogid eeldavad väiksemat ruumi. Peamikrofonid ragisevad ja katkevad ootuspäraselt.

Kunstnik Saaremäe (Ketlin) on teinud suurepärast tööd, eriti kostüümidega. Värvikirevad või üleni valged kostüümid tulevad mururohelisel taustal kontrastselt esile.

Lavastuses on 12 nimelist rolli. Mõnedki näitlejad astuvad lavale mitmes rollis. Üle pika aja on väga meeldiv näha Lauri Nebelit. Tema rollid joobnud Soome sepa ja Sarviktaadina on lustakad ja ootamatult liikuvad. Kui Kalevipoeg raiub Sarviktaadi pooleks jääb partneri õlgadel istunud ja võidelnud Nebel kurva näoga järgi vaatama kuidas tema tagumik põgeneb. See on minu jaoks üks kõige naljakamaid hetki lavastuses. Lindat kehastab Anne Reeman, kes näitab samuti oma head füüsilist vormi. Reeman jookseb ja kukerpallitab, et avarat lavapinda täita. Vahepeal hakkab näitlejatest isegi väheke kahju, sest päris korralikku füüsilist koormust pakuvad kõik rollid. Reeman on ema Lindana murelik poja saatuse pärast. Tema mure, kuigi läbi koomilise võtme, on siiras ja aus. Alo Kurvitsa Siili rolli ei kujuta kedagi teist. Kurvits Siilina on suurepärane leid ja ta teostab ja tõestab end väärikalt. Südametu ärimees, kes kõiges näeb võimalust teenimiseks, tekitab nalja, kuid ka põlgust tuues vaatajates esile oma sisemised vastakad emotsioonid. Näitleja Saaremäe elukaaslane Lotta Lizbeth Hirv kehtastab pereteatris postitantsijaliku kostüümiga Põrgupiigat. Saates Kalevipoega lahingusse suudleb ta teda pikalt ... minu meelest isegi nagu liiga pikalt. Aga suudlus on päris ja sellist teatris tihti ei näe. Hääled terrassil reageerivad meeleolukalt. Kogu trupp teeb hoolega koomuskit. Aga Kivirähu huumor on selline, mida tuleb teha tõsiselt. Kõverpeeglit ei ole mõtet veel kõveramaks keerata.

Korraga astub koori eesotsas madalahäälse esilauljana rahva ette maja peremees Tauno ise. Hääled rõdul valjenevad. Tauno Kangro kannab oma lahutamatut nahkkuube ja lööb samaanitrummi. Laul on küll eelsalvestatud, kuid see ei vähenda hetke efekti. Laul lauldud, istub Kangro esiritta lisades trummiga sündmustikule aktsente. Segakoor Hellas kaunis laul on ka lavastusest eraldiseisvana ilus kuulata. Veidi tekitab küsimust repertuaari valik, sest see ei moodusta ajastuslikku tervikut. Kuid eks Kalevipoeg ongi läbi aegade Eestimaa kuningas, leian endale põhjenduse.

Et oleks kõik lavale pääsenud tegelased nimetatud, siis peab mainima, et lõpu eel kõnnib lavale ka lavastaja Saaremäe ise talutades lahingus vigastatud Kalevipoja hobust. Sõnatuna teeb ta rahva ees tiiru. Stseen mõjub hoopis lavastuse väliselt. Isa võtmas vastu lahingus haavatud poega. Noored peavad meie riigi ja rahva vabaduse eest seisma ja viima meie elu edasi. Aeg on anda võim üle, isegi kui noorte käitumine tundub arusaamatu ja põhjendamatu. Noored on meie tulevik ja meil vanameestena tuleb sellega leppida, kuigi jääb igavene hirm oma laste õnne pärast. Kes on meie aja Kalevipoeg?

Seltskond terassil kolib tuppa. Rahvas on tänulik.