Üksainumas armastus” tutvustab Kalamaja värvikaid tegelasi.

 7. augustil esietendus Kalamaja Suveteatril Kalma haljakul otse Kalamaja südames Piret Viisimaa näidend „Üksainumas armastus”.

Kalamaja Suveteater on ellu kutsutud lihtsast tähelepanekust, et suvisel ajal saab teatri näha vaid väljaspool suurlinna tulesid. Kalamaja on aga oma olemuselt nagu üks väike küla, kus naaber tunneb naabrit ja kohtudes temaga tänaval juttugi aetakse. Nõnda võiks ju Kalamaja kordumatus hinguses üks suveteater toimuda küll ja publikutki leida. Kalamaja Suveteater on Kalma sauna tagatoas tegutseva Teoteatri väiksem vend ja nõnda on nad vaimus tihedalt seotud. Iseenesest on selline vaimu- ja ihupuhtuse tempel Eestis kindlasti ehk isegi maailmas päris ainulaadne. Antiikajal mängisid saunades muusikud, kuid Kalamajas saab saunas teatrit näha.

Piret Viisimaa kirjutatud Kalamaja ajalool põhinevat näidendit „Üksainumas armastus” mängitakse Kalma sauna taga oleval haljasalal, mida ümbritsevad eri ajastustest pärinevad hooned. Publiku seljataha jääb suisa uus elurajoon, mille tühjadest akendest ei vaata veel keegi välja. Mängupinna taha jäävad saja-aasta tagused puidust majad, mille rõdule koguneb lühikasvuline seltskond akna all toimuvat jälgima saades nõnda sujuvalt osaks lavastusest. Lava keskel kõrgub betoonist II ilmasõjaaegna militaarrajatis ehk varjend. Lisaks veel uhke Kalma saun ja kokku saab sellest sellest Lutsu „Tagahoovis” õhkkonnaga paik, kus eluratas pöörleb omal kiirusel.

Kalamaja Suveteatri lavastusprojekt algas juba aastapäevad tagasi. Toetust koguti Hooandjast ja korraldati heategevuslik kontsert. Toetust vajas suurejooneline projekt aga päris kindlasti, sest lavale astus kokku 20 näitlejat, kellele lisandus teist samapalju tehnilist personali. Nii suure koosseisuga lavastus publiku ette tuua on julgustükk ja tekitab austust.

Viimastel aastatel on väga moodi läinud kogukondlikud teatrilood, kus läbi teatrikunsti tutvustatakse kohalikku ajalugu või inimesi. Käesoleval aastal näiteks „Teemaja Paks” Piibe Teatril, „Maasikasööjad” Ugalalt, „Viimane vaba suvi” Haapsalu suveteatris jne. „Üksainumas armastus” viib meid saja aasta tagusesse Kalamajja, tutvustades selle kirevat elanikkonda ja põnevaid legende. Kogu lugu raamib kahe noore kaotatud armastuse taasleidmise lugu. Õigupoolest ongi autentne pilt kohalikust ajaloost kogu lavastuse kõige mõjuvamaks põhjuseks, miks teda vaatama minna.

„Üksainumas armastus” lavastajaks on Erki Aule, kes on oskuslikult ära kasutanud suure lavapinna kõik võimalused. Oma rolli laval saavad kivid, puud, aiad ja majad.

Autor koos lavastajaga on leidnud Kalamajast üles kõige värvikamad tegelased ja nii sünnivad mitmed väga huvitavad ja humoorikad rollid. Lavastuse esipaarina astuvad lavale Liis Haab Mariena ja Kristjan Lüüs Toomasena. Marie ja Toomase vahel oli nooruspõlvearmastus, kuid siis läks Marie Tarusse proviisoriks õppima ja nende suhe soikus. Aastate möödudes taas kohtudes poleks nagu eelmisest kohtumisest päevagi möödunud. Kõik kuulujutud ja valed ununevad kohe ja langetakse teineteisele kaela. Kuigi nende vastärganud suhte vahele püüavad erinevad armukadedad tegelased mõrasid lüüa , siis ei ole autor lasknud nendel vastutegevustel lõpuni areneda. Nõnda tõttab neiu Ainot, kellele Toomas romantilist laulu laulab, kehastav Siret Tuula enne vabandama, kui üldse tüliks jõudis kahe neiu vahel minna. Loomulikult antakse kogu piinlik hetk kohe andeks ja võimalik konflikt jääb sündimata. Liis Haab võitleb usutavusega. Marie on nii armunud, et on valmis kõigest loobuma. Jääb mulje, nagu oleks ta mingite ainete pideva mõju all. Marie elumuutvad otsused toimuvad hetkeemotsioonide ajendil ja ei mõju seetõttu usutavalt. Marie tegelaskuju arengukaar ei ole välja joonistunud, kuigi Haab annab rollis oma parima. Kristjan Lüüs esiarmastajana üllatab. Nalja, millega Lüüsi puhul ollakse harjunud, ei saa üldse. Nalja teevad seekord teised tegelased. Külli Reinumägi kehastatud Emilie Justus on põnev tegelane. Naine, kes leinates oma surnud last, röövib võõra lapse ja kasvatab teda kui enda oma. See on väga huvitav ja ajalooliselt tõene lugu, mis loodetavasti leiab mõnes uues lavaloos jätku, kuid praeguste nappide võimalustega ei tule kogu Emilie traagika välja. Samas kasutab Reinumägi talle antud lavaaega hästi. Temas on olemas hulluse alge, millega ta tugevalt eristub teistest tegelastest, kes enamuses oma olekuga kaasatundva nunnumeetri põhja lükkavad.

Taas teeb suurepärase rolli kõige nõutum harrastusnäitleja hetkel Eestis Kristjan Arunurm. Sellelgi aastal on ta osaline kolmeteistkümnes erinevas lavastuses. Arunurme kehastatud piirkonna kordnik oli ametiisikuna kohalikega suheldes kohmakas ja nõutu. Tema mängumaneer ei hõlma suuri tundeid, vaid selle teevad nauditavaks pisikesed mängulised detailid, mida ei pruugi alati märgatagi. Aga kui märkad, siis tahaks kohe küsida, et kuidas sa küll selle peale tulid.

Siret Tuula Kalamaja uustulnukast murdekeelse Ainona teeb samuti võluva rolli. Tema sõim esimese vaatuse lõpul kohaliku voliniku, kes ta tantsupõrandal maha jätab, pihta on nõnda mahlakas, et tekitab terveks vaheajaks hea tuju. Koomikute paarina on laval Vati- vanamees Rauno Kaibianen ja Vati-mutt Lea Tikerpuu. Kaks kodutut viinalembi , kes alati sekkuvad sündmustesse just seal, kus neid kõige vähem oodatakse. Nad haaravad publiku kaasa esimesest hetkest. Vati - vanamees valab kanistrist lehtrisse viina pidades seda topsiks ja ei mõista jooma hakates, kuhu kadus viin. Sääraseid kelmikaid hetk on nende mängus laval küllaldaselt. Paar vääriks eraldi etendust, millega siis firmapidudel laineid lüüa. Väga huvitav tegelane oli ka Anneli Aru kehastatud Kulu-mutt, kes oma väikses korteris tuvisid kasvatas ja seepärast naabritega riidu läks. Kuidas riid lõppes, seda kahjuks teada ei saanud.

Eraldi peab kiitma helilooja Ivar Malmeti loodud laule. Neid tahaks järgi kuulata ja loodan väga , et nad jõuavad rohkemate kuuljateni. Laulude meloodiad on tundelised ja toetavad lavastuse atmosfääri. Samuti peab kiitma lavastuse kavalehte, mis avab sajanditaguse Kalamaja taustalugu ja tutvustab ka muidu vähetuntud harrastusnäitlejaid.

Lavastuse nõrkuseks on dramaturgia. Autor Piret Viismaa on soovinud kahte tundi kokku panna mitme erineva lavaloo materjalid. Nõnda tegeletakse natuke salaviinaveoga, natuke armukolmnurgaga, natuke vaimuhaigusega, natuke naabritevaheliste konfliktidega jne. Kõik need teemad vääriks oma iseseisvat lugu. Näiteks teemana salaviinakaubandus linnas on teatrilaval täiesti käsitlemata. „Üksainumas armastus” on nagu Türgi seebiooper, kus esimeses osas tutvustatakse tegelasi ja nende vahelisi suhteid, et siis hakata sasipundart lahti harutama. Kangesti tahaks teada, mis nende kõikidega ikkagi edasi saab. Üks on kindel, et augusti tasub sammud Kalamajja poole seada.

Margus Prangel: Võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

 Piibe Teatril esietendub juulis Kadrina Nostalgiakeskuse õuel näidend „Teemaja paks”, mis jutustab tragikoomilise loo eesti raskeimast inimesest Alviine Pedriksist. Alviine rollis astub, või õigem oleks öelda istub, lavale publiku poolt austatud Margus Prangel. Marguse koduteatriks on viimastel aastatel Von Glehni teater, kus ta lavastab ja mängib. Nõnda on tema kutsel ka „Teemaja Paksus” kaasa tegemas mitmed Von Glehni teatri näitlejad. Midagi ei ole teha, aga kõige rohkem tuntust kogub näitleja ikka teleekraanilt, kus Margus on õnneks rohkelt kasutust leidnud. Saame staariga tuttavaks. Margus Prangeliga vestles Piibe Teatri lavastaja Arlet Palmiste.

Kui sa lavale või ekraanile astud, siis rahvas ootab ikka, et nüüd hakkab pulli saama. Kumb sa oled – traagik või koomik?

Nii ei saa öelda, et näitleja on tragöödia või komöödia näitleja. Hea näitleja on see, kes mängib usutavalt. (peab pausi ja ohkab) Muidugi saab ka traagilistes rollides koomilist välja tuua ja see ongi hea näitleja tunnus, et ta oskab olla oma tegelase advokaat. Ma ei oska öelda, kas mina olen hea näitleja, kuid ma püüdlen sinna poole. Tuleb osata märgata elu grotesksust, sest elus on alati kaks poolt. Traagilises rollis tuleb anda aimu ka elu koomilisest poolest, see teeb rolli värvikamaks. Rollis tuleb leida üles midagi, millega publik saaks ennast samastuda või tunda ära. See enese elu kõverpeeglis nägemine ajabki vahel naerma.

Kuidas sinu jaoks roll valmib?

Teatrikoolis oli meil esimesel kursusel vaja erialatunnis ette näidata kolm tüüpi, keda me olime tänaval näinud. Iga tund kõik ei pidanud esile astuma, kuid sul pidi olema alati kolm tüüpi varukast võtta, keda olid bussipeatuses, puhvetis või kuskil mujal näinud. Siis me pidime neid analüüsima. Näiteks, kui see tegelane käis pea sügaval õlgade vahel või keegi bussipeatuses ohjeldamatult nuttis, siis pidime välja pakkuma, miks ta nii teeb. See pidev jälgimine ja analüüs annab teatud pagasi mingitest inimtüüpidest. Ja kui asun mõne rolliga tööle, siis mulle tuleb kohe tuttav ette, et see tegelane on just selline, nagu seal tänaval kohtasin. Sealt hakkad seda rolli ehitama, kuid kõige aluseks on ikka materjal, millega tööle asuda, sest tekstis on reeglina kõik kirjas. Peaosa on mängida lihtne, sest kirjanik on teksti kirjutanud lähtuvalt sellest tegelasest ja sellisena ta lahti kirjutanud. Kõrvalosad toetavad põhiliini ja seal pead näitlejana rohkem välja nuputama, et millised on rolli iseloomujooned ja tegevuse eesmärgid.

Kus sa tunned ennast kõige mugavamalt – kas teatris, filmis või teles?

See on muidugi tüüpiline küsimus. Aga ikka teatris, sest seal saab mängida publikule. Teles oled kaamerate ees ja seal ei ole publiku tagasisidet või ühist sünergiat. Teatris astud õhtul publiku ette ja hakkame siis koos kasvatama seda elamust. Kas sina jõuad publikuni ja publik sinuni. Need on võluvmagusad hetked. Teles jälle on võimalus mängida autentses keskkonnas. Kui teatris on kõik kujutluses, olgu siis tegevuskohaks kosmoselaev või restoran, siis filmivõtted on reeglina autentses atmosfääris. Filmis mängimise teeb keeruliseks võttete ajaline liikumine. Seal ei salvestata ju stsenaariumi järgi, vaid võttekohtade järgi. Kui me kuskil mererannas peame olema filmi alguses ja lõpus, siis tehakse need stseenid korraga ära ja siis tuleb näitlejana kogu aeg arvestada oma tegelase hingeseisundiga just selles stseenis. Lisaks peab filmis näitlejana palju ise avastama, sest proove praktiliselt ei tehta. Teatris saab rolli rohkem läbi tunnetada, seal on kuni 40 proovi enne publiku ette astumist.

Igapäevaselt tegeled sa Nõmmel Von Glehni teatri töö korraldamisega. Kuidas sa selline jõudsid? See ei ole just unelmate töö kunstiinimesele tegeleda torude ja soojamajandusega.

Nõmmel oli Nõmme Koduloohuviliste selts, millest Von Glehni teater sai alguse. Selts soovis endises kino „Võit” ruumides Nõmme piirkondliku ja eriilmelist kultuurielu edendada. Mina sattusin siia nõu andma ehk kuidas peaks alustama. Enne soe sisse, siis valguspark, sest muidu rikub tehnika ära jne. Siin majas ei olnud mitte midagi, aknad olid katki. Hakkasime üks päeva nädalas seda asja üles ehitama. Et minust Von Glehni teatri juht sai, on vaid juhuste kokkusattmus. Korraldasin poolteist kuud näitlejakursust Õpetajate Majas. Kursus lõppes ära ja tuli uus kursus ja siis veel üks, aga inimesed tuumikus kogu aeg samad. Ja nad tahtsid edasi teha, sest see oli nii teraapiline korra nädalas põrandal püherdada ja loomade hääli teha. Siin olid aga ruumid. Punt hakkas koos käima ja mina juhendama. Siis tekkis kõrvale lasteteater. Siis mõtlesime, et peaks produkti ka valmis tegema ja lavale ronima. Siis hakkasime remonti tegema. Majaomanik on paljus vastu tulnud. Me ei ole toetatud ei linna ega riigi poolt. Nagu Piibe Teatergi. Oluline oleks saada kasvõi 300 eur kuus, aga püsivalt. See aitaks plaane sättida, teha reklaami või planeerida kütusekulusid. Me kõige pealt teenime ja siis alles vaatame, kuhu me selle kulutame. Enne esietendust on kulud suured ja ka ajakulu selle juures, et trupp kokku saada. Siis loodad, et publik tuleb ikka vaatama ja saad midagi ka tagasi. Teater on tohutult ressursimahukas, kuid sellest ei saa keegi aru.

Kuidas sai ühest Draamateatri näitlejast väiketeatri juht ja lavastaja? Alati oleks saanud ju ei öelda.

Ühest küljest küll. Praegu küll kui mõtlen tagasi, oleks pidanud nõnda tegema. Oleks ma siis teadnud kui palju aega ja vahendeid siia kulub sell 10 aasta jooksul, oleks äkki teisiti otsustanud. Algul oli koormus väiksem, sest programm oli väiksem, aga teha oli rohkem. Kogu aeg oli midagi vaja remontida, oli vaja mõelda, kuidas soe sees hoida. Nüüd on programm suurem ja on jälle teised mured. Nüüd on vaja abikäsi, kes pileteid müüb, koristaks, kes teeks heli ja valgust. Kõike on vaja ise teha. Nõnda see kuidagi läks, et algul tulin nõu andma, siis kadusid kõik ümbert ära ja kõik minu peale. Samas kui tahan olla koolitatud teatrimees, sis kas saab olla suuremat väljakutset, kui oma teater. Nõnda me siis pusime siin. Õnneks on publik hakanud rohkem käima. Raske on publikut saali meelitada, kui sul ei ole kuulsat nime lavale panna. Üldiselt on nii, et 80% publikut vaatab etendust näitleja järgi. Ülejäänud vaatavad lavastaja või autori järgi. Meil neid nimesid pole, kuid ometi võib meie ametlikult harrastajate truppi siiski pidada täiesti proffesionaalseks, sest meie näitlejad täiendavad ennast pidevalt, iganädalaselt tehakse improtreeningut jne. Kui kutseline näitleja lõpetab lavakooli, siis tavaliselt lõpevad ka tema jaoks treeningud ja proovist saab tema treening. Meie teeme enesega tööd pidevalt ja hoiame ennast vormis. Seda saab ka Piibe Teatri vaataja Kadrinas näha, sest mitmed Von Glehni näitlejad astuvad seal üles.

Lavastuses „Teemaja Paks” mängid sa Eesti läbi aegade kõige raskemat naist Alviine Pedriksit. Alviine kaalus 320 kg ja sellest lähtuvalt on sul suhteliselt väheliikuv roll. Ometi elas Alviine väga aktiivset elu töötades ja elades lunapargis, mis olid 1930ndate Eestis väga populaarsed.

Mul ei tule ette , et ma oleks mänginud mõnes lavastuses läbivalt naist, kuid väiksemates sketsides on seda ikka ette tulnud. Alviine mängimine on väljakutse. Trafaretset naist mängida võib olla lihtne, kuid igav. Mul ei ole seal väga palju väljendusvahendeid. Alviine istub kogu aeg ühe koha peal, siis jäävad vaid hääl, zestid, meeleolu muutused. See saab olema põnev protsess panna see roll liikuma ja elama, kuigi istud ühe koha peal. Muidugi saab etenduses palju nalja, kuid naljad ei ole seotud Alviinega ega naeruväärista teda kuidagi. Alviine jaoks on tegemist pigem traagilise looga. Koomiliseks muudavad loo erinevate väärtuste ja karakterite põrkumised. Sädemed lendavad ja mõni poetab ka pisara. Selles lavastuses on emotsiooni.

Mille poolest „Teemaja Paks” sinu jaoks on eriline?

Mulle meeldib, et tegemist on algupärandiga. Sul on autorina päris hea huumorisoon ja kui sellele veel lisada oma kiiks ja vaatenurk, siis kokku võiks sellest tulla päris lõbus suvine tegemine. Lisakas on alati , kui saad autori käest küsida, mida ta millegagi mõtles. See on eelis, sest võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

Kui sinu käest küsisin, et kas oled valmis meie lavastuses osalema, siis otsustavaks sai see, et mängima lugu Kadrinas. Sul on Kadrinaga oma suhe.

Minu suvekodu on Kadrinas. Minu lapsepõlve suvekodu oli Tapa külje ala Näo külas, Tapa lennuvälja ääres. Kadrina on sealt 13 kilomeetrit ja seega üpris kodune kant. Mulle tohutut meeldib Viitna pikkjärv ja siis sai kunagi sinna krunt ostetud ja hakatud ehitama. Seal Kadrina ja Viitna vahel ma oma suvesid veedan. See on nurgatagune koht. Olen mõelnud, et seal saaks suveteatrit teha küll. Vaatan, mis tulevik toob. Mulle Kadrinas meeldib, sest seal on aktiivne kultuurielu ja aktiivsed inimesed. See on annab lootust, et kui seal midagi korraldada, siis ei jää see vaid enese lõbuks. Loodan, et väga, et Kadrina inimesed tulevad „Teemaja Paksu” vaatama. Oma kodukandi suurinimeste saatusi peab tundma ja Alviine oli suur inimene igas mõttes.

Kristjan Lüüs: Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida.

 Oma esimese rolli Piibe Teatris teeb 2015.a Viljandi Kultuuriakadeemian näitlejana lõpetanud. Kristjan Lüüs. Kooli lõpetades asutati koos koolikaaslastega teater Must Kast, kus Lüüs on teinud oma seni suuremad rollid. Viimasel ajal on olnud vähem võimalust Musta Kasti tegemistes kaasa lüüa. Kristjan Lüüs on silmatorkav näitlejatüüp. Ta on lehviva lokkispeaga ja 192 cm pikkune. Lisaks põrisev tema madal hääl väga äratuntavalt. Kutsusin Lüüsi kovile, et väheke enam temaga tuttavaks saada.

Mitmes teatris oled oma senisel lavateel kaasa teinud? Ehk mitmes teater Piibe teater sinu CVs ka on?

Seda on raske öelda, kuid see meeldib mulle vabakutselise elu juures küll, et olen saanud koostööd teha nii paljude erinevate inimestega. See hoiab värskena. Iga suvi üks suvelavastus. Suvede vahel ka paar lavastust. Aga ma arvan, et kümmekonnas teatris olen küll kaasa teinud.

Kuidas on vabakutselisena elada. Inimene peab ju ikka tööl käima.

Ma olen aru saanud, et mul on roppumoodi vedanud, et olen vabakutseline. Iga kuu on ikka mingi kõne ja olen saanud tööd teha. On perioode, mis on vabamad, vahel vähem vabamad. Samas vabakutselisena olen saanud proovida kõiki zanre, mis näitleja saab teha. Ma olen mänginud filmides, seriaalides, teatris, raadioteatris, õhtuid juhtinud. See kogemus on rikkus. Algul olin alati ärevil, et kuidas ma hakkama saan, kuid siis meenusid minu kursusejuhendaja Kalju Komissarovi sõnad, kes ütles, et tegeleme probleemiga siis, kui ta tekib. Selle asemel , et terve kuu stressata, kas saan üüri makstud, siis loodad, et töö tuleb ja kui ei tule, küll siis tegelen.

Kui sa poleks näitleja, siis, kes sa oleks?

Ma olen sellele mõelnud. Ma pole väga arvutis istuja, see mulle ei sobi. Ma pean ikka väheke tõmblema ja olema veidrik. Ma olen proovinud ka erinevaid asju. Kõik see, mis internetiga seostub on ju maru huvitav. Ma proovisin striimimist, et suhtlen netis otse inimestega. Aga youtube ei viitsiks teha, kuigi kunagi see tundus huvitav. Vahel on näpud mullas ka ju hea olla, kuid ma ei usu, et see on idagi sellist , mida ma täiega tahaks teha. Aga kunagi ei tea.

Kas su hobid on rohkem vaimsed või teed vahel ka oma kätega midagi valmis?

Nende hobidega on keerulised lood. Neid nagu praegu polegi. Näitlemine oli minu hobi, aga sellest sai elukutse, mida nüüd erinevate väljunditega väljendan. Kui ma siis töölt koju lähen ma puhkan ja veedan aega inimestega. Kvaliteetaeg on armastusekeel.

Kas sul on oma kooliajast, kui saadeti tänavale inimesi vaatlema, ka mingid karakterid või tüübid vajadusel võtta, et nad lavale panna?

Ott Sepp ütles mulle, et ma olen see sell, kes mängib laval kogu aeg iseennast. Ega ma pole karaktereid väga palju teinud. Seepärast meeldib ka mulle direktor Koopi roll „Teemaja Paksus”, sest ta on karakter. Aga minu baasseadistus lähtub ikkagi minust enesest ja püüan rolli loomulikkust sealt leida. Samas on äge kui antakse aega midagi teisiti teha ja proovida. Ma pidin kooliajal mängima Kristjan Jaak Petersoni ja seal pidin rääkima kolm -neli lauset saksa keeles. See oli võttepäeva lõpus ja mul jooksis juhe täiega kokku. Mul ei tulnud see üldse välja. Siis ma käisin vahepeal väljas nutmas. Ma olin segaduses, et mis nüüd minuga toimub, kas ma polegi näitleja. Olla usutav mingis teises keeles peale oma emakeele on mingi lisasalto. See ei ole minu jaoks.

Kas sinu rollid kipuvad olema veidrikud?

Enamuses küll. Ma teen praegu paralleelselt meespeaosa Kalamaja Suveteatris. See on kihvt tükk, aga peaosad on alati igavamad. Sa pead olema samastuvam. Seepärast meeldib mulle Koopi roll palju rohkem. Ta manipuleerib, ta on ekstravagantne, teda saab hoopis teise pintsliga teha. Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida. Eks me oleme samas kõik väheke veidrikud, lihtsalt püüame normaalsed väkha näha , aga oma ininmestega oleme ikka sellised nagu me olema. Mida varem sa lased oma veidriku välja, sest varem sa leiad oma inimesed üles. See tekitab turvatsooni ja seal puhked sa lõpuks õide.

Eesti inimesed on suhteliselt krampis. Näitlejad on endasse suhtumises vabamad. Neil pole väga probleeme sellega, mida üldsus neist arvab.

Neid on ka erinevaid. Mõned võtavad väga poose, et näidata ennast parema, huvitavama või haritumana. Aga see ei sõltu minu meelest koolist või elukutsest vaid inimtüübist. Ja lõpuks on iga inimene ikkagi selline, nagu ta on.

Sul on väga isikupärane hääl.

On jah, kuigi ma ise pole pidanud selle hääle jaoks väga palju tegema. See on kingitus , aga ka needus, sest ei tohi sellesse kinni jääda. Et olen veninud lokkis peaga 192 cm pikkuseks erilise häälega valmis tooteks. Enesega peab tööd tegema. Ma pole kuigi palju filme või reklaame peale lugenud, aga vahel ikka juhtub, et kui kuhugi lähen, siis inimesed mainivad , et seda häält ma tunnen. Ma mõtlen siis, et kust ta seda häält teab. Ma olen ise sellega ära harjunud ja ei näe selles midagi erilist. Kui ma olin kolmteist, siis elasime vanaema ja emaga kolmtoalises korteris Tartus. Ühe suvega mul hääl murdus madalaks. Meil oli lauatelefon ja mina kiire poiss võtsin toru, kui helises. Siis ema sõbrannad ehmatasid küll ära, et kas nüüd on emal või isegi vanaemal uus mees tekkinud. Teismelisena minu hääl ja keha ei läinud sugugi kokku. Emaga suvitasime Käsmu meremuuseumis, sest seal töötas ema sõbranna. Ma käisin ikka siis ekskursioonidega kaasa ja mul jäid kõik jutud meelde. Ükskord kui olin 8-9 aastane põnn hakkasin ise rääkima, kui keegi tuli. Inimeste reaktsoonid olid väga huvitavad. Ükskord sattus sinna aga Lauri Saatpalu ja kui ta siis rääkima hakkas olin ma nagu halvatud. Ma sain aru, et sellel häälel, mida ma olin raadiost kuulnud, on inimene küljes. See oli kummastav, et hääl tuleb päris inimese suust välja.

Kultuurimajanduses on keerulised ajad. Publiku rahakott on tühi, piletihinnad tõusevad. Kas sa oled seda oma tegemistes ka tunnetanud. Kas on etendusi ära jäänud või midagi sellist?

Mina olen näitleja, seega veel väga ei ole. Eks müügiinimesest sõltub ka, aga ma arvan, et kui on hästi välja tulnud lavastus, siis ikka käiakse vaatamas. Siis külastatavuse probleemi ei ole. Kui aga tuleb midagi uut välja, siis on alguses raske küll. Sama on ka televisoonis. Publik tahab näha vana ja turvalist. Uusi asju ei kiputa vastu võtma. Krõbeda hinna eest minna vaatama teatrisse kontrollimatut asja, see on risk.

Inimene ostab emotsiooni. Keegi peab olema lavastust näinud ja seda soovitama silmade särades, siis tullakse küll. Samas ei tohi usaldust, mis on tekkinud püsikülastajatel näiteks meie teatri vastu, kuidagi petta. Seega peame hoidma latti kogu aeg järjest kõrgemal.

Reklaami puhul töötab ka emotsioon. Tänapäeval töötavad väiksed sotsiaalmeedia klipid, mis loovad lavastuse kuvandi. Reklaami on igal sammul nii palju, et sa pead sellest massist eristuma. Tavareklaam tänapäeval enam ei toimigi ja ta läheb müras kaduma. Eesti inimestel on õnneks kustumatu janu teatriemotsioonide järgi. See on muljetavaldav. Mul ühed tuttavad loetlesid, kui paljudele etendustele on neil juba piletid ostetud ja kuhu neil on kõik plaanis suvel minna. Ma olin pahviks löödud. Suveteatri võit on ka see, et see annab võimaluse avastada uusi vaatamisväärsusi, loodust ja kõiki neid põnevaid kohti, kus etendusi korraldatakse.

Teeme siis reklaami. Miks peaks tulema inimesed „Teemaja Paksu” vaatama?

Kindlasti teavad paljud Margus Prangelit tema headuses. Isegi mina vaatan suu ammuli, milline orgaanika sellel mehel on. See on nii kihvt. Ma näen praegu proovides kõrvalt , kuidas talle meeldib mängida. Meil kõigil on ees üks stsenaarium, kuid ta teeb vahel oma mängu ja siis vaatab, kas ma partnerina ka tulen kaasa. Ma ei tea, kas see tuleb tal ka etendustesse. Mis kindlasti „Teemaja Paksu” juures müüb on eesti algupärane ja kultuurilooline lavalugu. Publikut huvitav see. Lisaks muidugi visuaalne pool – paks ja kogukas naine, kelle kõrval on pikk ja peenike mees. Inimesed seda ei tea, aga mulle väga meeldib, kuidas sa oled selle kirjutanud. See on väga kerge ja teravmeelne, kogu selle traagika kõrval, mis seal ka sees on. Meie asi on see nüüd ära mängida ja panna sinna muid värve juurde. Materjal igatahes võimaldab põnevaid ja erilisi lahendusi.

Ilusti öeldud. Sa mängid meie lavastuses tsellot. Kuidas proovid edenevad?

Ma läksin viieaastasena Heino Elleri muusikakooli. Aasta aega oli eelklassi. Siis toodi pillid välja ja öeldi, et näita nüüd, millist pilli mängida tahad. Mulle väga meeldis kontrabass. See oli nii suur ja vägev pill. Ma oleks võinud sinna kaks korda sisse mahtuda. Sel hetkel aga kõige suurem pill laval oli tsello ja ma ütlesin, et tahan seda mängida ja siis õppisingi järgmised 11 aastat tsellot. Kuid see oligi väga hea, sest see oli ka soolopill. Teismelisena oli muidugi harjutamine raske, sest kogu aeg oli midagi muud teha, kuid hiljem mõtled, et kui ilus pill see on. Ma ehitasin isegi koolitööna endale elektritsello, kuid päris pilliga tema kõla ei anna võrrelda. Kui nüüd tsello taas minuni jõudis, siis ma armusin uuesti. On olnud väga tore temaga uuesti tuttavaks saada. Lavastuses pean ma samal ajal pillimänguga ka laulma, mida ma varem kunagi pole teinud. Ma olen sostiaalmeedias näinud, et seda tehakse, aga mina pole teinud. Lisaks pean ma mängima seistes. Nõnda on väga palju uusi elemente, aga usun, et saan hakkama. Õnneks pole vaja virtuoos seal olla.

Kui süütusest saab süü.

 Laupäeval 7.juunil esietendus Tapa Raudteejaamas Teatril Nuutrum Madis Kõivu ja Sulev Keeduse näidend „Süütu”. Lavastus moodustab terviku, kus oma kordumatu tähendus on ruumil, muusikal, tekstil, valgusel ja näitlejail.

Üks on kindel, et saada kogu laval avanevast loost aru, tuleb teatrisse kohale tulla vähemalt pool tundi enne etenduse algust ja lugeda kavaleht hoolikalt läbi. Ise eksin selle vastu ja kodus kavalehte lugedes loksuvad kõik detailid paika. „Süütu” peidab endas mitut lugu. See on lugu ingerisoomlaste saatusest, kes sunniti sõjavankri lähenedes oma kodusid hülgama. Sellest joonistuvad välja otsesed paralleelid tänase maailmaga, mis on taas pannud rahvaid oma põlist kodu maha jätma. See on muidugi üldistus, mis koosneb tuhandete inimeste isiklikest väga valusatest lugudest. „Süütu” jutustab just ühe ajaloo jalgu jäänud naise väga isikliku loo.

Näitemängu teksti valmimine on olnud väga huvitav protsess. Sulev Keedus meenutab idee sündi. Keeduse tuttav vanaproua oli ravil Pärnu sanatooriumis ja jalutas koos oma toanaabriga iga päev postkontorisse helistama. Nendel jalutuskäikudel jutustas usalduse tekkides ingerisoomlasest toanaaber oma väga isikliku loo. Ta rääkis, kuidas nende perekond põgenes Ingerimaalt ja kuidas Jõhvist väljasaatmise hirmus tuli sõlmida fiktiivne abielu ühe kohaliku noormehega. Võimud kontrollisid, et kas noored ikka elavad koos. Kui avastati, et nad magavad eraldi voodites, nõuti günekoloogi tõendit. Nõnda siis noored vahistamise hirmus teineteist võtsid. Selles alanduses elati edasi, kuni noormees ühel päeval teatas, et ta on armunud. Sellest päevast elasid nad igapäevaselt koos, kuni vanaproua saadeti sanatooriumisse. Nüüd ta siis helistas iga päev koju. Keedus pakkus kuuldud lugu Madis Kõivule kokku kirjutada. Kõiv oli nõus ja dikteeris talle telefoni teel filmiks mõeldud stsenaariumi esimese poole. Siis Kõivu jõud rauges ja Keedus kirjutas ise loo lõpuni. Lavastaja ja dramaturg Priit Põldma omakorda lisas olemasolevale tekstile katkeid filmidest „Somnambuul” ja „Georgica”. Lisaks veel Kõivu näidenditest „Tagasitulek isa juurde”, „Stseene saja-aastasest sõjast”, „Üks teine lugu” ja novellist „Õun”. Mitme autori poolt läbi kirjutatuna ei ole näidendi tekstis midagi liigset. Rääkimata ja räägitud sõnad saavad mitmekordse tähenduse.

„Süütu” zanrimääratluseks on unenäosaaga. Sigmund Freud on kindel, et inimene elab unenägudes oma elamata elu. Unedes ärkavad ellu unistused ja saavutamata eesmärgid. Leppimatus olemasolevaga on hetkel kogu maailmas levivaks tundeks. Inimene soovib vaid elada oma rahulikku elu, kuid kuskil keegi ei taha lasta sellel sündida. Võimetus võidelda suuremate jõududega viib inimese unenäolisesse normaalsusesse. Unest saab peidupaik õnnetuile. Kes tahab samal teemal juurde lugeda, siis just ilmus Haruki Murakami romaan „Linn ja tema muutlikud müürid”, mille peategelane otsib õnne unenägude ja reaalsuse piiril.

Ingerisoomlaste saatus vajanuks ammu suuremat tähelepanu. 1617 anti Peterburi ja Narva jõe vahelised Ingerimaa alad Rootsi riigile, kes saatis sinna õigeuskliku ja venekeelse rahva keskele elama soomlased. Ingerimaa luterlikuks peapiiskopiks määrati eesti kirjakeele looja Heinrich Stahl, kes on seda kirjeldanud kui äärmiselt vaest ja vaevarikast maad. Põhjasõja järel läks Ingerimaa taas vene riigi koosseisu ja algasid ka soomlaste represeerimised. Hetkeline rõõmuperiood saabus I ilmasõja järel, kui Ingerimaa oli 24 aastat Eesti Vabariigi koosseisus. Vene vägede sisenedes võeti Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. Soomlased põgenesid Eesti kaudu, kuid paljud jäid maha ja Vene riik otsustas neid karistada. Nõnda sõlmitigi fiktiivseid abielusid ja vahetati nimesid. Seda kõike selleks, et elada. Nõnda puudutab teater Nuutrum lavastus väga valusalt ühe paljukannatanud rahva saatust.

Üks isiklik meenutus. Torkasin oma 100-aastasele vanaemale diktofoni salaja laua peale ja uurisn, et mida vanaisa sõja ajal tegi. Vanaema siis rääkis. Järgmine päev ta helistas ja ütles: „Ma sain aru küll, et sa lindistad. Aga ära seda kellelegi lase, nad tulevad veel tagasi.” Hirm ei olnud 75 aastaga kuhugi kadunud. Nõnda vaikisid ka ingerlased kartes ennast reeta. Nõnda vaikib ka lavastuse peategelane ingerlane Elina Savolainen, keda kehastab suurepärase rolli teinud Grete Jürgenson. Ainus, kellega Elina telefoni teel räägib, on tema ema. Kuid telefonil ei ole juba ammu võrku ühendatud, tema kõne kaigub tühjusesse. Kuid nende kõnede ajal karjub ta välja kogu oma ahastuse, leppimatuse ja hirmu tuleviku ees. Tema kogu maailm mahub puhvaika sisse ja aeg piirdub vaid hetkega. Elina räägib kellegi teisega vaid korra, pöördudes ihualasti keset laval seistes noormehe palvega, et see aitaks tal süütusest vabaneda. Süütusest saab süü. Süütu inimene peab ennast alandades süüdi mõistma, nagu seda tegi kogu rahvas. Süütu olemine oli karistust väärt.

Oma esimese rolli teatris Nuutrum teeb Viljandi Kultuurikooli lõpetanud Robin Täpp, kes kehastab Heino Mossi. Täppi mängitud Moss on õrn ja kaasatundlik. Ta on kohmetu ja ei tunne ennast mugavalt inimeste keskel, kes tema eest tema elu otsustavad. Ometi on temas otsustavust abielluda ingerlasest Elinaga. Abielust saab protest ja pääsetee. Mossi kasuema Luise, keda mängib Lee Trei, on löödud, sest on kaotamas oma ainsat rõõmu rõõmutus maailmas. Luise tahab ennast ära tappa, kuid Moss ei loobu antud abieluvandest. Kõrvaosatäitjana teeb Lee Trei Luisena märkimisväärselt võimsa ja puudutava rolli. Tema karjetes on elav lootusetus.

Kunstnik Kristjan Suits on geniaalselt ära kasutanud kõik Tapa Raudteejaama võimalused. Lava sügavusse avanevad kõrvaltubadesse peidetud mängupinnad, kus liiguvad varjud. Näitlejate tulek lavasügavusest eeslavale meenutab teekonda, mille põgenev ingeri rahvas pidi ette võtma. Saali nurgas on mäeks laotud neli tonni põlevkivi, mis toodi lavastuse tarbeks kohale Kiviõli kaevandusest. Kastidest, kuhu koguti põlevkivi saavad lauad, toolid ja voodid. Aja viletsus jõuab vaatajani läbi lihtsate sümbolite. Asjades tähtsamaks saavad inimesed. Lavastuses „Süütu” ei saa nalja. Jään mõtlema, kas ta sellisena ongi päris suvelavastus. Kuid kui seda suvel ei mängitaks, siis ei saaks vaatajad osa Raudteejaama kordumatutest ruumidest ja veduriviledest seinte taga.

Lavatuse muusikaline seda on lihtne, kuid mõjuv. Laval kõlavad näitlejate esitatuna ingeri regivärsilised rahvalaulud. Lavastuse muusikaline juht on Kaisa Kuslapuu, kes esitab lõppakordina oma loodud laulu „Kinni hoidmas”. Lavastust läbivad näitlejate karjed ja leppimatuse pursked, kuid kõik tõmmatakse kokku ühte õrna meloodiasse. See annab lootust, et kui elame praeguse aja üle, siis võivad meie unenäod ja unistused täituda, meile antakse elada.

Raivo E Tamm tahtis saada lapsena kolhoosiesimeheks.

 Piibe teatri lavastus „Viimane metsavend” põhineb Ruuben Lamburi elulooraamatul „Alutaguse saaga”. Nimiosatäitjat kehastab Raivo E. Tamm, kellel oli õnne Ruubeniga elus kohtuda ja kelle matustel ta pidas väärika kõne, kus mainis, et meie kohus on kanda Ruubeni mälestust ja rääkida tema lugu edasi. Lisaks on Raivol juubelite aasta. Kui Ruuben Lambur oleks käesoleval aastal saanud 100 aastaseks, siis Raivol täitus käesoleva aasta juulis 60 eluaastat ja samas ka 40 lava-aastat, mis kokku moodustavad samuti 100. Lisaks on „Viimane metsavend” Raivo 125 lavastus teatrilaval. Ajasin Raivoga juttu temast enesest ja Ruubenist.

Kelleks sa ennast pead? Sinus avanevad mitmed rollid. Sa oled näitleja, sõjaväelane, kaitseliitlane, triatleet. Kindlasti on mõni idenditeet sinus veelgi varjul.

Kõik need rollid mahuvad väga kenasti ühte kehasse ära. See on lpasepõlvest saadik, kui olen tahtnud igal pool ja korraga. Mäletan, kui ma kooliajal käisin koos teiste klassivendadega kõikvõimalikud trennid ja huviringid läbi. Kui keegi jälle kuulis, et seal on midagi lahedat , siis läksime sinna. Kui midagi uut lahedat tuli, siis läksime sinna. Mõni jäi ikka kuhugi maha ka. See näitab, et ühele keskendudes võid kaugele jõuda, kuid ringi joostes, sa tipp ei jõua, aga samas on enesel väga huvitav. See jätkub minus tänaseni. Ma tahan olla igal pool. Ma ei oska öelda ei. Kui mind kutsuti triatloni heaks eeskujuks, siis olin kohe nõus. Samamoodi olen jõudnud Kaitseliitu, sest ma tahtsin seal olla. Ma tahtsin lisaks teatrile midagi teha. Kooli ajal õpetas meid Kalju Komissarov, et me peame saame tuntuks draamanäitlejatena, mitte reedeõhtuse telenäona. See ei olnud temas silmis küünemustagi väärt. Ma hakkasin kohe peale kooli sellist vabakutselise elu elama, kuigi ma olin teatris palgal, aga ükskõik, kuhu mind kutsuti, sinna ma läksin – telesse, hakkasin õhtuid juhtima. Tänu sellele olen ma kohtunud väga erinevate inimestega. Kui ma oleks seal teatri paekivi seintega kohvikus istunud ja peale etendust kimunud suitsu ja kirunud neid, keda kohal ei ole, poleks see olnud võimalik. Ma olen tahtnud ja tahan tänaseni avastada maailma enda ümber. Ma olen sellega väga rahul ja ma olen õnnelik, et ma selline olen.

Aga tuntuse toob ikka ekraanil olek. Võid teatrilaval teha suurepärase rolli, kuid publik tuleb vaatama ikka tuntud telenägu.

See on kummaline, et tänapäeva interneti lühivideote ajastul ikka vaadatakse ikka pikemaid teleseriaale. Osaled mõnes seriaalis ja siis teab sind kogu Eesti. Praegu tuleb nii tohutult uusi näitlejaid peale. Lisaks teatrikoolide lõpetajatele kuulutatakse näitlejateks kõik, kes kuskil mingile ekraanile satuvad ja siis on nad kohe juba staarid ja megastaarid. Milleks neli aastat koolis õppida, kui sul on võimalus üle öö näitlejaks saada. Näitlejaid on nii palju ja sellised uusnäitlejad saaavd tuntuks just läbi televisooni. See on muidugi uuema aja trend, kuigi reedeõhtuseid teatriõhtuid vaadati väga palju. Selles mõttes pole midagi muutunud, vanasti vaadati teatriõhtuid, nüüd seriaale. Ja seriaalide vaadatavus on ju pöörane. Näiteks „Õnne 13”. Kolmkümmend aastat kõige vaadatavamate saadete hulgas. See on arusaamatu fenomen.

Näitlejad on siiski väga kinnine punt. Omavahel jagatakse tunnustust ja auhindu. Väljapoole ei osata näha. Värskust kohtab harva.

Nõus. Ma olen ka erinevates truppide liikunud. Rangelt teatris oleval näitlejal on tavaliselt silmaring ikka väga kitsas. Ta on nii eluvõõras, et ma näen seda. Ma võin rääkida paljudel teemadel, kuid tihti tajun, et ei ole kedagi kaassa tulemas. Tihti on mulle öeldud, et mind selline asi ei huvita. Kuidas sa saad nii elada, et sind ei huvita? Mind huvitab absoluutselt kõik. Võib-olla ma ei saa kõigest aru, kuid see huvitab mind. Ma loen vahel kommentaare oma sporditegemiste kohta. Inimesed ütlevad nagu halvustavalt, et ma teen ka trenni, aga ma ei trügi kuhugi võistlema. Ma ka ei võistle peale iseenda mitte kellegi teisega. Kuid see õhkkond, mis võistlustel on, see suurepärane korraldus, see on kõik kokku nauding.

Sa oled võitnud ka tiitleid. Sa oled mitmekordne Tallinna meister ujumises.

(naerab) Tuleb leida see hetk, kui teisi ei ole. Mu ujumistreener ütles, et peaasi, et sa valestarti ei tee ja siis oledki Tallinna meister (naerab).

Sa oled ka tehnikahuviline. Kust see huvi sul pärit on?

Eks ikka lapsepõlvest. Ma veetsin oma suved Saaremaal ja ma mäletan, et minu kõige lemmikum auto oli vana vene villis, eriti kui ta tagant lahti oli. Ma olevat väikse poisina „Kännu Kuke” juures juuksuris öelnud juuksurile, et tahan saada kolhoosiesimeheks. Juuskuril olid käärid maha kukkunud käest. Selline väike laps tahab saada kolhoosiesimeheks. Ma siis põhjendasin, et siis ma saaksin villisega sõita, sest Saaremaal esimees sõitis villisega. Mul oli ema raskesti haige ja vanaema oli ka haige ja ma siis mõtlesin, et saan hakata neid villisega arsti juurde viima. Ma olin esimese klassi poiss, kui isa ostis zaparosetsi ehk „maantee muhu”. See oli väga halvas seisus ja seest väga räpane. Ema õmbles kunstnahast ja riidest kokku uued istmekatted, uued uksepolstrid. Isa tegi masina ideaalselt korda. Kui meil siis vanaonu Kanadast küla tuli ja läksime masinaga surnuaeda. Ma mõtlesin, et kuidas see on , kui Kanda inimene istub meie Zaparosetsisse. See oli põnev hetk ja kui ta siis sisse istus ja imestas: „Nii puhas”. See kuidas eda autot hoiti, kuidas tema eest hoolitseti, see on minus samuti siiamaani. Minu auto peab ka seest puhas olema. Väljast ma teda nii tihti ei pese, aga seest peab puhas olema. Sealt see huvi ja kõigil millel mootorid küljes olid, nendega ma tahtsin sõita. See nauding ja vabaduse tunne, mis sellega kaasneb. Lisaks on liiklus sotsiaalselt huvitav keskkond, kus kõik on vastavalt liiklusreeglitle võrdsed ja sind aksepteeritakse. Loodetavasti.

Sa oled olnud ka 10 aastat autoajakirjanik.

See sai alguse sellest, et ma pean päevikut. Ma iga päev kirjutan. Siis on mul ka autopäevik ja ma kirjutasin üles, millega ma sõitnud olen ja millised on muljed. Ajakiri AutoBild tegi kord lugejaküsituse uurides, et miks loed AutoBildi. Ma siis kirjutasin, et käin aeg-ajalt salongides uusi autosid vaatamas j aproovisõitu tegemas. Sealt see algas. Nemad tegid kohe pakkumise, et tule ja hinda meie autot ka. Sealt läks lahti 10 aasta jooksul kirjutasin iga kuu ühe või kaks artiklit. See võimaldas mul testida väga erilisi masinaid ja kohtuda väga põnevate inimestega. Üks kõige erilisem kohtumine oli Horatio Paganiga, kellega ma kohtusin Itaalias Pagani autotehases. Ta on autotööstuse legend. Ta oli Lamborgini disainer, kuni talle öeldi, et ta teeb nii erilisi masinaid, et võiks neid ka ise tootma hakata. Ma tegin temaga intervjuu. Mind küll rooli ei lastud, kuid mulle tehti üks tutvustav ring. Aga see oli vapustav, sest kui läksin tehase juurde, siis sini-must-valge lehvis katusel.

Räägime Ruubenist ka. Kui ma sulle helistasin, et on plaanis selline näitemäng, siis sa olid kohe nõus.

Jah. Ma pidasin Ruubeni matustel kõne. Ma olin näinud, kuidas ta käis rääkimas oma lugu. Matustel ma siis mainisin, et nüüd on meie asi, seda lugu edasi rääkida. Mind kutsutakse tihti koolidesse riigikaitselistel teemadel rääkima. Ma siis räägin oma vanaisast, kes oli Vabadussõjas. Ma olin endamisi arutanud, et kuidas sellist kõne koolide jaoks kokku panna ja leidnud, et kui rääkida Ruuben Lamburi lugu, siis on seal kõik olemas. Nüüd ongi meie asi seda lugu edasi rääkida. See oli piltlikult öeldud. Ma ei mõelnud, et hakkan järgmisel päeval seda tegama. Kuid sinu pakkumine läks täpselt kokku sellega, mida ma juba välja öelnud olin. Kohtumine Ruubeniga on olnud minu viimaste aastate vapustavamaid elamusi. Mulle on elu aeg meeldinud kuulata vanemaid mehi ja nende lugusid. Kunagi istusin pikalt Gunnar Aarma juures ja palusin temal rääkida oma lugusid. See oli nagu ulmekirjandus, mida keegi ette loeb. Sama vapustav oli, kui Reservohvitseride Kogus käis Ruuben Lambur. Ta oli siis 96–aastane. See kuidas ta tund aega seisis meie ees tikksirgena ja rääkis oma lugu. Terve saalitäis istus ja kuulas suu lahti. Üks asi on see, kui ta nooruses oli metsavend ja mida ta seal metsas tegi. Teine see kuidas ta Siberi suutis nendes tingimustes üle elada ja koju tulla. Ja kolmas asi on kõige vägevam üldse. See kuidas ta käis koolides ja rääkis osalejana oma lugu. Kui selge mõistusega, kui säravalt, kui kaasahaaravalt, et see lugu ei ununeks ega kaoks. Lugesin hiljuti, kuidas lätlased oma vabaduse eest võidelnuid austavad ja kuidas meil on see kõik nagu väheke kohustuslik ja seotud mingite hirmudega, et kas tohib vabadussõja kangelastest rääkida või siis metsavendlusest.

Sa oled ka kaitseliitlane. Kui oluline on sinu jaoks olla valmis oma kodu kaitsma?

See kõik on lapsepõlvest pärit. Kui mu vanaema tuli mind maalt linna hoidma, siis tal olid kaasas fotoalbumid, kus olid sees eestiaegsed pildid tema õdedest ja vendadest, kes olid olnud kaitseliitlased Narvas. Üks vend oli ohvitser ja soomepoiss. See oli natuke sürreaalne olukord. Mina olin koolis eeskujulik pioneer , aga õhtuti vaatasime vanaemaga Eesti armee ohvitseride fotosid. Ma mäletan seda, kui uhkete nägudega olid tema õed. Karakullkraedega kasukad seljas ja Kaitseliidu embleemid ümber käe ja Kaitseliidu vormimütsid peas. See uhkus on mul nii meeles, see ülev tunne, et ma olen kaitseliitlane. Ja siis järgmisel pildil Eesti ohvitser, kuidas ta seisab sirge seljaga mõõk vööl. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma tahaks ka midagi sellist olla. See kõik on sealt pärit. Ma olin ka hirmul, et mind võetakse vene armeesse, mille eest ma siis põgenesin. Mingi aeg tegin sini-must-valgeid lendlehti oma Kanada vanaonu tõttu ja siis oli kogu aeg hirm, et kukun kinni. Teatritöö tõttu ma ei jõudnud kohe Kaitseliitu, millest mul on natuke kahju. Oma vanuse poolest oleks ma võinud olla Kaitseliidu taastajate hulgas, kuid ma ei olnud. See kripeldab. Kuid seal ma nüüd olen. Minu käest on küsitud, et kas kaitseliitlane on minu järjekordne roll. Ma olen vastanud, et see ei ole roll, see on minu pärisosa.

Kondas ja Viljandi

 19.juuni õhtu esietendus vesise Viljandi kesklinnas asuva Viljandi Muuseumi hoovis teater „Ugala” suvelavastus Ott Kiluski „Kondas ja maasikasööjad”.

Lavastuse taga on ühiselt teater „Ugala”, Kondase keskus, Viljandi Muuseum ja Viljandi linn. Nõnda saab Viljandist lavastuse peategelasi. Lavastus on geniaalne näide linna turundamisest läbi teatri. Veel mõni aeg tagasi oodati Paide teatrilt sarnast panust oma linna tuntuse kasvatamisel ja külastajate arvu suurendamisel. Paide teater jäi aga jonnakalt püüdma sinilindu ja oligi sunnitud oma uksed sulgema. Näidendi esimese vaatuse tegevus toimub 1980 aastal, teine vaatus viib meid 1983 aastasse ja hüppab sealt lõpuks 1985-sse. Kohalik koorekiht eesotsas Ekseko juhi Vello Tirega ja Linnapeaga tõdevad, et Viljandi on maha käinud ja seal puuduvad atraktiivsed sündmused ja silmapaistvad inimesed. Aastast aastasse käib vaid ümber järve jooks, mida iga aasta võidab Hubert Pärnakivi. Korraga jõuab nendeni tõdemus, et linn peab tähistama oma 700 sünnipäeva ja see on kordumatu põhjus leida riiklikke investeeringuid linna heakorda ja uute objektide ehitamiseks. Värvikas korraldusmeeskond asub kirega asja kallale. Vaatajana saan nõnda osa Viljandi ajaloost, linna muredest ja rõõmudest.

On ju öeldud, et ükski kuulsus pole kuulus oma kodukülas. Kahjuks see nii on, et oma inimeste saavutustest ei osata rõõmu tunda. Need plätudega poes käivad veidrikud ei saa ju olla mingid kuulsused. Ott Kilusk on Viljandi lähiajaloost leidnud kõige värvikamad tegelased lavale askeldama. Nõnda muutub olukord laval elule vastupidiseks. Kui elus linnarahvas naeris kunstnik Paul Kondase veidrat olemust, siis laval on Kondas kõige normaalsem tegelane üldse. Naeruväärseks muutuvad linnakodanikud ehk maasikasööjad, kes ei taha midagi kuulda omakorda Kondasest.

Lavastust vaatama minnes tasub teha eeltööd. Selleks on Viljandi Muuseumis avatud näitus „Kondas ja kunstiklubi”, kus leiavad vastuse mitmed laval toimuvaga seotud küsimused. Saame teada, kuidas tegelikult tähistati Viljandi 700 aastapäeva, miks ei võetud Kondast Viljandi kunstiklubi liikmeks, millised olid laval seiklevad kummalised tegelased päriselt jne. Põnevaid fakte Viljandi kohta leidub tekstis rohkelt. Minu jaoks on uudiseks, et nõukogude ajal tohtisid ilutulestikku korraldada vaid kangelaslinnad. Ometi said linna parteibossid loa juubeli puhul ka Viljandis pauku teha. Kunstiklubi pidi maalima juubeliks Viljandi vaateid, kuid Ekseko juht Tire (suurepärane roll Tarvo Vridolinilt) saatis nad mäe otsa Ekseko 6-korruselist seahotelli maalima. Nõnda saidki linna avalikud hooned vaid seafarmiga pilte jne. Olles tutvunud eelmainituga muutuvad Kiluski tekstis antud vihjed korraga elavaks – näitlejatest saavad ajaloo kandjad ja edastajad. Enam pole Viljandi vaid kena linnake järve kaldal, vaid omanäoline ja elav organism. Selles mõttes täidab ühisproduktsiooniga lavastus ideaalselt oma eesmärki.

Kunstihuvilise noormehena nägin 1980ndatel kuskil Eesti kuulsaima naivisti Paul Kondase viimaseks jäänud maali „Näärivana kalastab”. See ehmatas, kuid jättis jälje minu kunsti mõistmise olemusse. Iga maal on emotsioon ja kunstniku ülesanne on tema käepäraste vahenditega seda emotsiooni vahendada. Idee panna näärivana suvel järvel kala püüdma raputas raamidest välja. Kondas ise oli samuti olnud osav kalamees ja kalal käies visanud mitu õnge korraga vette ja kui siis näkkama hakkas, kippusid õngenöörid sõlme minema ja nõnda pidi ta hoopis porisedes koju minema nööre lahti harutama. Ka jahimees olla ta olnud osav. Lavalgi laseb Ott Sepa kehastatud Paul Kondas jäneseid ja õpetab siis neid oma teatriteooria järgi surema. Minu jaoks oli üllatuseks, et säilinud on Kondase käsikirjaline artikkel näitlemisest pealkirjaga „Näitlejale”. Järjena tuleb nüüd oodata mõne Kondase näidendi lavale jõudmist, mis oleks mängitud ja lavastatud Kondase enese õpetuste järgi. Sellest saaks menuetendus.

Publikutribüünide taga kõrgub Johan Köleri 1976.a püstitatud monument. Paul Kondas nägi seda monumenti kerkimas ja pidas enese piisavalt väärika olevat, et tallegi võidaks monument püstitada. Kondas nägi eneses Köleri taassündi, sest Köler suri 1899 ja Kondas sündis 1900. Kondase jaoks ei olnud siin kahepidi mõtlemist – tema ongi Eesti maaikunsti rajaja vaimne järglane. Paul Kondase rollis astub lavale Ott Sepp. Sepa mängus on tasakaalukust. Ta ei vehi „Babylon-Berlin” stiilis tantsu koos teiste linnakodanikega, vaid seisab väärikana neist kõrgemal. Ta loob barjääri kahe maailma vahele ja ei luba arutut tormlemist oma koju. Kondase tuppa astub vaid Surm.

Eluaegne poismees ja kooliõpetaja Kondas arendas endas mitmeid andeid. Mark Soosaare 1979. a valminud filmis „Pühapäevamaalijad” võib Paul Kondast näha viiulit mängimas ja enese luulet tsiteerimas. Ükshaaval toob ta kambri sügavusest pilte vaatamiseks välja, kuid kambrisse külastaja ei pääse. Ott Kilusk on toonud lavale tegelasena Surma (Rait Õunapuu), mis sunnib Kondast oma elule tagasi vaatama. Kondas peatab Surma tuntud trikiga sidudes varukaotsad kummiga kokku, sest siis ei pääse Surm inimesele ligi. Kuid siis ei saa ta enam sauna minna, mille üle saunanaine suurt kurbust tunneb.

Elus armastust leidmata astub Kondase maalitud Lilleneiu (Adeele Jaago) pildilt maha, et võtta Kondas kaasa oma loodud kunstimaailma. Ta eemaldab kummid varrukatelt ja Kondas lahkub näärivanane „Viljandi paadimehe” saatel. Adeele Jaago Lilleneiuna esitatud laulud äratavad unelusest. Selge hääl ja suurepärane muusikaline tunnetus panevad ootama väljaspool teatrilava mõnda Jaago muusikalist etteastet, mida seni pole osanud tähele panna.

Eraldi peab märkima ka grimeerijate suurepärast tööd. Peale Kondase on kõik tegelased saanud endale kondaslikud värvikirevad näod, kus nööpjad sügavad silmad tungivad esile muidu naivistlikus puhtavärvilises näos. Samuti kannavad kostüümid endas naivistlikku hõngu ja tegelased oleks justkui maha astunud Kondase 1965.a valminud maalilt „Maasikasööjad”. Antud maaliga on mitu huvitavat lugu. Alguses tahtis Kondas maalida maalile viis kurja ämma ja viis lahket äia, aga see vist osutus liiga ülejõukäivaks ja nõnda sai maalile viis paari armastajaid. Aastaid hiljem vaatas Kondas, et armastajate silmad ei väljenda piisavalt nende tundeid ja ta maalis silmad üle. Sealt see veider vaade.

Kondase omakäelisest eluloost 1947-st saab lugeda: „Nõukogude võimule olen tänulik põhjusel, et pääle suuri vintsutusi ja kestvat virelemist minu elus mind nüüd on väärt arvatud – elama.” Laval ta lisab, et iga üks elab igavesti oma tehtud töödes. Kondas jääb elama meie kultuurilukku veel kauaks.

„Õnne tarkus” kuulutab hoolivuse väge

 Kinodesse on jõudnud produtsent Richard Gere film „Õnne tarkus” (Wisdom of Happiness). Film on auväärse budistliku liidri Dalai-laama vaatajale silma vaatav monoloog maailma valudest ja nende lahendustest.

Richard Gere elus on lisaks tähesäras Hollywoodi elule veel ka teine pool, kui pühendunud Dalai-laama järgijana levitab üle maailma budistliku sõnumit. Tema elu kahelisus võiks olla aluseks ühele vaimset teekonda õilistavale linateosele. Siin võib leida paralleele ka Budhha enesega. Paslik oleks siin seda meenutada. Religiooniteadlased ei pea budismi usuliseks liikumiseks. Budism on inimese isikliku arengu õpetus. Budismil pole jumalat, on vaid ühe reaalselt elanud inimese meile jagatud kogemus oma elust. Budhha oli rikka valitseja poeg ja teda hoiti suletud müüride taga. Nõnda ei olnud võimalik näha maailma viletsust. Ühel päeval hiilib ta siiski välja on kohkub nähes kui armetult elab enamus inimesi. Ta loobub oma tiitlitest ja varandusest asudes otsima sisemist rahu ja õnne. Mitte näilikku õnne, mis jõuavad meieni läbi lõbusustuste ja maaima tühisuse, vaid sisemist õnne elamisest inimese enese sees. Ta laskub 40 päevaks meditatsiooni ja sealt väljudes avaldab 8-astmelise tee õnneni. Seda õpetust budism järgibki.

Tänapäeva inimene eikujta ette, et budistliku kultuuri eestkõnelejaks võiks olla keegi teine, kui Dalai -laama Tenzin Gyatso, sest oma ametis on ta olnud 86 aastat. Talle on oma pühendunud tegevuse eest maailmas rahu kuulutamisel omistatud Nobeli rahupreemia. Kõik see teeb temast hetkel maailmas ühe kõige austusväärsema inimese.

Kuid tagasi filmi „Õnne tarkus” juurde. Film tekitas minus kahetisi mõtteid. Filmi algul tuleb ekraanile alati heatujuline Dalai-laama. Ta istub toolile ja küsib, kuhu kaamerasse ta peab vaatama. Ta vaatab suures plaanis otse kaamerasse ja alustab pooleteise tunnist monoloogi. See on sarnane tema filosoofilise ja eluvaatava testamendiga. Monoloogi algul mainib ta, et on tavaline inimene nagu igaüks meie seast. Monoloogi algul meenutab Dalai-laama oma õpinguaastaid, seda kuidas temagi sai karistada. Kuidas õpetajal oli kaks keppi, tavaline kepp ja „püha” kepp. „Püha” kepiga karistati Dalai-laamat, sest ta oli püha mees. Ta naerab lugu meenutades. Järgneb hiinlaste sissetung ja oma kodumaalt põgenemine. Lugu katavad kroonikakaadrid. Uueks kodukohaks saab India. Vaikselt kulgedes jõuab lugu selleni, kuidas inimese vaimne keha laguneb ja valdavaks saavad negatiivsed emotsioonid ja tungid. Tungid, mis ei ole rajatud vaimsele arenemisele, vaid vaimsele ja füüsilisele hävitamisele. Selles loos ei ole midagi uut. See lugu on Dalai-laama missiooniks tema rännakutel. Ta reisib palju (on käinud kaks korda ka Eestis) kohtudes maailma poliitiliste ja kultuuriliste liidritega otsides kõikjal toetust oma rahu sõnumile. Mitte ühelgi põlvkonnal pole varem olnud võimalust kohtuda Dalai-laamaga, sest nad ei käinud Tiibetist väljas. Tänapäeval on see kingitusena meile kõigile võimalik. Nagu on teda tutvustades on öelnud Richard Gere „Ükskõik, kuhu Dalai-laama läheb, ümbritsevad teda sõbrad”. Ka eestikeeles on ilmunud mitmeid Dalai-laama vaateid tutvustavaid raamatuid. Kõige põhjalikum on neist vast Daniel Golemani „Headuse lävel” (Dalai-laama visioon tuleviku maailmast.) Suuresti kordab ta filmis meelelahutuslikul kujul samu mõtteid, mis põhjalikumalt raamatus talletatud. Peale maailma probleemide teadvustamist annab ta meile ka lahenduse nende lõpetamiseks. Iga inimene saab ise puhastada oma vaimu kõigest negatiivsest ja pühendada end vaid positiivsetele tunnetele. Kui ta seda vaatajale silma vaadates räägib, tundub kõik nii lihtne. Lõpeta ärritumine iga asja peale, vaid leia headus eneses ja aita ka teistel seda leida. Headuse plahvatus muudab kogu maailma, mida seni hävitades valitseme. Planeet Maa on meie kõigi ühine kodu. See on meie elamiseks vajalik varasalv ja Maad hävitades hävitame iseenese ja oma laste tulevikku. Elagem hoolivamat elu kõige elava suhtes alustades iseenesest. Hoolivus kõige elava vastu on Dalai-laama üks peamisi sõnumeid.

Tema järgijate ja teiste jaoks, kes on Dalai-laama filosoofiaga tuttavad, ei ole filmis „Õnne tarkus” midagi uut. Film püüab läbi monoloogi saatvate visuaalsete kaadrite jõuda just nendeni, kes veel ei ole midagi kuulnud Dalai-laama õpetusest. Võib aru saada, et see on produtsent Richard Gere missioon tuua õpetuse juurde uusi järgijaid. Film ongi väga ilus ja see ilu tekitab minu jaoks snumiga vastuolu. See on nagu magushapu kana aasia restoranis kaubanduskeskuses. Me peame seda kõige paremaks aasia toiduks, aga Aasias ei leia sa magushapu kana kusagilt. Magushapu kana on aasia restoranide sobitus eurooplaste maitsega. Sama tajun ekraanil nähtud filmiga. Dalai-laama ensesse vaatav ja kõigest liiksest vabanemisele kutsuv jutt on kastetud Ameerika filmide tavapärasesse viiulite kääksutamisesse ja lopsakatesse kaadritesse. Ja mis siin salata, ma saan filmiloojate vastavatest taotlustest aru, sest pikki filosoofilisi tekste ju keegi enam ei loe ja ekraanilgi üle tunnist monoloogi ei taha keegi näha. Nõnda tuleb film rüütada kuube, mis aitaks sõnumil tänapäevasele inimesele lähemale tulla. Asja koomika ongi selles, et sõnum, mida sellel moel kuulutatakse on kummalises vastuolus kestaga, kuhu ta pandud on. Nagu müüks komme ilutulestiku rakettides. Ilusad ja magusad küll, aga kätte neid ei saa, sest siis lendavad nad üle taeva laiali. Ometi on filmis väga võimsaid ja ilusaid kaadreid, mida tasub vaatama minna. Filmi lõpus on kroonikakaadrites näha üksinda oma toas istuvat Dalai-laamat. Ta tunnistab, et tunneb üksindust. Ta on elanud terve elu raamidesse panduna. Ta on munk, tal pole lapsi, naist, peret. Elades täisväärtuslikku elu, ei tunne ta end siiski täiuslikuna. Õpetajast saab inimene. See on südamlik ja jääb ka minu südamesse.

Dalai-laama usub, et inimkonnal on siiski veel lootust. Hoolivuse ja headuse väega muudame maailma.

Reportaaz esietenduselt. „Kalevipoeg”

 3. juunil esietendus Teater Sagittariol Laitse Graniitvilla tuliuuel 700-kohalisel välilaval Andrus Kivirähu näitemäng „Kalevipoeg”.

Jõuan Laitsesse tund aega enne esietenduse algust. Pargin auto kahe ülemõõdulise skulptuuri vahele. Ega seda elus tihti ei juhtu, et võid kunsti vahel slaalomit sõita. Graniitvilla on oma peremehe Tauno Kangro nägu, maja saali seintel on sajad tema maalid, majast väljas on võimalik avastada kümneid kõige muheveidraimaid skulptuure. Käisin kord Kangro juhendatud skulptuuristuudios ja voolisin isegi ühe kuju. Sellisel moel on Kangro mõjutused jõudnud väga paljudesse Eesti kodudesse. Graniitvilla on vastupidiselt kõvale nimele täis pehmust ja soojust.

Samal ajal kui ringi uudistan paigaldavad töömehed tribüünidele veel viimaseid trepiastmeid ja peidavad konstruktsiooni kanga taha. Töö käib ja samal ajal võtavad näitlejad veel viimaseid liikumisi korra läbi. Lavastaja hõikab, et ei toksitaks, kui proov käib. Töömehed vastavad, et ei proovitaks, kui toksimine käib. Pole töömeestelgi aega oodata. Tribüüni ladvas asub Põltsamaa kultuurihiies asuva kündva Kalevipoja hiiglaslik koopia. Teatrisuveks on Graniitvilla saanud juurde kaks tuliuut kohvikut – „Tegusa teo teemaja” ja „Kaine krantsi kõrts”. Astun sisse, interjöör on väga hubane. Väike koogitükk maksab 6 eurot. Isu kaob, kuid valikus on ka 4-eurone suvikõrvitsa pirukas ja pean tunnistama, et see maitseb lõpuks väga hästi. Istun maha ja jälgin huviga etenduse-eelset saginat. Töömehed on trepiga hakkama saanud ja korjavad oma tööriistu kokku. Publik koguneb. Värskelt valminud pingid on kaetud saepuru ja õietolmuga. Selle pühkimisega ei jõua enam keegi tegeleda. Eks püksitagumikud nühivad pingid puhtaks.

Eesti rahvuseeposel „Kalevipoeg” on kokku 19000 värsirida. Kui see hiigelteos 2003 aastal Rakveres avalikult ette loeti kulus selleks kokku 13 tundi ja 50 minutit. hommikul kell 6 alanud ettelugemisel luges esimesed read Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer, kes lisas, et keegi teine ei olnud nii vara lihtsalt nõus ärkama. Rakvere hinge oli ka Laitses etendunud lavastuses tunda piletikontrollist tehnilise meeskonnani ja kunstnikust lavastajani. Eks „Kalevipoeg” on inspireerinud paljusid loojaid, sest sealt on võimalik rahvuslikule suurteosele omaselt leida just seda, mida autor peab ajas vajalikuks esile tuua. Kui rahvuslikkus jõuab ühiskonnas defitsiiti, siis tuleb Kalevipoeg appi kutsuda.

Publik koguneb. Telereporter Eda-Liis Kann jookseb mikrofon käes kaamera ees mööda tribüüni ikka veel ja veel. Tundub, et esimesel katsel soovitud uudislõik televisiooni ei valmi. Saabuvad ka esimesed prominentsed teatrikorüfeed. Graniitvilla teise korruse terrassil tõusevad hääled – turistid on saabunud.

10 minutit enne etenduse algust astub Tuuslarit kehastav Tarvo Krall koguneva publiku ette. Mängib pilli ja naljatleb. Suvekomöödia võib alata.

Andrus Kivirähu „Kalevipoeg” ei ole uudislooming, vaid jõudnud aastate jooksul publikuni kooliteatritest alates eakate näiteringide esitusteni välja. Katsun aru saada, milleks on pidanud lavastaja Üllar Saaremäe vajalikuks seda lugu taas rahvale näidata. Kivirähu huumor ja kriitika ei ole peidetud sümbolite vahtu, vaid vajutab vaatajale ausa otsekohesusega oma kõverpeeglis vastu nägu. Saame teada, et valitsejad on lollid ja omakasuahned, et tark inimene valitsema ei torma, et külajutud varjutavad tõe, et õnnetus ei hüüa tulles, et eestlane pigem mängiks kui töötaks jne. Kuid peamiseks sõnumiks on siiski võitlus ähvardava võõrvõimuga (sortsid) oma vabaduse nimel. Rahvast tervikuks ühendavast liidrist tunneme tõesti ühiskonnana praegu puudust. Kuigi lavastaja Saaremäe (Üllar) on hiiglasliku näitelava täiteks toonud kohale segakoor Hellase ja pannud Kalevipoega esitava näitleja Saaremäe (Karl-Robert) hobuse seljas kappama, siis lavatühimikku nad siiski terviklikult täita ei suuda. Kivirähu dialoogid eeldavad väiksemat ruumi. Peamikrofonid ragisevad ja katkevad ootuspäraselt.

Kunstnik Saaremäe (Ketlin) on teinud suurepärast tööd, eriti kostüümidega. Värvikirevad või üleni valged kostüümid tulevad mururohelisel taustal kontrastselt esile.

Lavastuses on 12 nimelist rolli. Mõnedki näitlejad astuvad lavale mitmes rollis. Üle pika aja on väga meeldiv näha Lauri Nebelit. Tema rollid joobnud Soome sepa ja Sarviktaadina on lustakad ja ootamatult liikuvad. Kui Kalevipoeg raiub Sarviktaadi pooleks jääb partneri õlgadel istunud ja võidelnud Nebel kurva näoga järgi vaatama kuidas tema tagumik põgeneb. See on minu jaoks üks kõige naljakamaid hetki lavastuses. Lindat kehastab Anne Reeman, kes näitab samuti oma head füüsilist vormi. Reeman jookseb ja kukerpallitab, et avarat lavapinda täita. Vahepeal hakkab näitlejatest isegi väheke kahju, sest päris korralikku füüsilist koormust pakuvad kõik rollid. Reeman on ema Lindana murelik poja saatuse pärast. Tema mure, kuigi läbi koomilise võtme, on siiras ja aus. Alo Kurvitsa Siili rolli ei kujuta kedagi teist. Kurvits Siilina on suurepärane leid ja ta teostab ja tõestab end väärikalt. Südametu ärimees, kes kõiges näeb võimalust teenimiseks, tekitab nalja, kuid ka põlgust tuues vaatajates esile oma sisemised vastakad emotsioonid. Näitleja Saaremäe elukaaslane Lotta Lizbeth Hirv kehtastab pereteatris postitantsijaliku kostüümiga Põrgupiigat. Saates Kalevipoega lahingusse suudleb ta teda pikalt ... minu meelest isegi nagu liiga pikalt. Aga suudlus on päris ja sellist teatris tihti ei näe. Hääled terrassil reageerivad meeleolukalt. Kogu trupp teeb hoolega koomuskit. Aga Kivirähu huumor on selline, mida tuleb teha tõsiselt. Kõverpeeglit ei ole mõtet veel kõveramaks keerata.

Korraga astub koori eesotsas madalahäälse esilauljana rahva ette maja peremees Tauno ise. Hääled rõdul valjenevad. Tauno Kangro kannab oma lahutamatut nahkkuube ja lööb samaanitrummi. Laul on küll eelsalvestatud, kuid see ei vähenda hetke efekti. Laul lauldud, istub Kangro esiritta lisades trummiga sündmustikule aktsente. Segakoor Hellas kaunis laul on ka lavastusest eraldiseisvana ilus kuulata. Veidi tekitab küsimust repertuaari valik, sest see ei moodusta ajastuslikku tervikut. Kuid eks Kalevipoeg ongi läbi aegade Eestimaa kuningas, leian endale põhjenduse.

Et oleks kõik lavale pääsenud tegelased nimetatud, siis peab mainima, et lõpu eel kõnnib lavale ka lavastaja Saaremäe ise talutades lahingus vigastatud Kalevipoja hobust. Sõnatuna teeb ta rahva ees tiiru. Stseen mõjub hoopis lavastuse väliselt. Isa võtmas vastu lahingus haavatud poega. Noored peavad meie riigi ja rahva vabaduse eest seisma ja viima meie elu edasi. Aeg on anda võim üle, isegi kui noorte käitumine tundub arusaamatu ja põhjendamatu. Noored on meie tulevik ja meil vanameestena tuleb sellega leppida, kuigi jääb igavene hirm oma laste õnne pärast. Kes on meie aja Kalevipoeg?

Seltskond terassil kolib tuppa. Rahvas on tänulik.

Rakvere teater viib vaatajad „Lasteaeda”

 Emakeelepäev, 14.märtsil, oli 2025 aastal Rakvere Teatris tavapärasest pidulikum. Õhtu alguses jagati preemiaid teatri väljakuulutatud näitemängukonkursi parimatele. Peapreemia sai Vootele Ruusmaa näitemäng „Vöötrada”, millest loeti ka katkend ette. Lugu jutustab noore pere kohtumisest ja lapse kaotusest. Teine koht läks jagamisele Ott Aardami ja Katariina Libe vahel. Kõiki võidutöid iseloomustas kaasaegsus ja kaasaegse inimese olemuse analüüs – lapse kaotus, pedofiilia, tehnoloogia pealetung. Nalja nagu väga ei saa.

Nalja sai aga õhtu teises pooles, kui Rakvere Teatri väikses saalis esietendus Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud näitemäng „Lasteaed”. Mingis mõttes oli tegemist minu jaoks ideaalse teatriga, sest elu ja teater peavad käima ühte jalga. Nagu me elus nutame ja naerama, nõnda peaks ka teatris saama naerda ja nutta. Liigne keskendumine vaid ühele poolusele tekitab võõrandumise. Vaatajana tajun, kuidas looja tahab vägisi minu hingekeeltega mängida. Aga sellele astub ju iga inimene vastu. Nuttu või naeru ei tohi tegijad vaatajatest välja pressida, vaatajal peab laskma ise oma tunded endas avastada, läbi elada ja siis anda talle võimalus vastavalt reageerida.

Etenduse tutvustuss on kirjas, et etendus on lastele keelatud. Eks pealkiri kipub lavastust lastelevastuste hulka liigitama küll. Kuid lastelavastus ta kindlasti ei ole. „Lasteaed” on lugu kaotatud elurõõmust, mis lapsena on kõigil olemas, kuid aastatega kaob. On öeldud, et laps naerab või naeratab päevas 300 korda, täiskasvanu 10 korda. Kuhu kaovad muretud ja rõõmsad tunded.

Etendus algab Vadile omase absurdiga. Kolm arsti opereerivad meest, kuni üks neist mehe sisse ära kaob ja sealt seest ka mõne aja pärast välja tuleb. See oli väga huvitavalt ja lõbusalt lahendatud. Korraks taban ennast mõttelt, et kas selline absurd jätkubki, kuid õnneks mitte.

Lavastus koosneb sketsidest, mis moodustavad tervikliku jutustuse. Näitlejad vahetavad laval pidevalt rolle olles lapsed, nende vanemad või kasvatajad. Tekib küsimus, et keda kasvatajad kasvatavad, kas vanemaid või lapsi. Igal juhul on laste rõivistu ideaalseks kohaks, kus oma muresid jagada ja uusi suhteid luua. Kuni selleni, et isa (Peeter Rästas) tuleb lasteaeda lõunauinakule ja kasvataja arvab, et enne tuleb ikka kõht täis süüa. Inimene on saanunud oma rahumaailma, paika, kus ta saab olla muretult õnnelik. Urmas Vadi loodud maailm on lapselikult rõõmsameelne ja avatud. Laste ja nende vanemate maailmad astuvad dialoogi. Vanemad näevad oma kogemuses probleeme seal, mis on laste jaoks on vaid uudishimust avastamine. Lapsed surutakse varakult kastidesse. Lavastus toob vaatajani kõige laste kasvatuse veidramad olukorrad, mida oleme kõik läbi elanud ja mille üle kõrvalvaatajana naernud.

Pille Jänese lavakujundus on väga lihtne, kuid samas ääretult efektne. Laval on hiiglaslik ratastel Lego-klots, mille iga külg loob uue keskkonna. Näitlejatelt on nõudnud kindlasti omajagu aega, et selgeks saada, kuhu klotsiseintes asuvad uksed viivad ja millise ukse tagant nad lavale peavad parasjagu astuma. Ukseaukudest saavad voodid ja katusest jalgpallimängu tribüün.

Geniaalselt naljakad on kostüümid, eriti teletupsulikud laste õuekombenesoonid. Väga lihtsalt, kuid arusaadavadalt, on lahendatud näitlejate rollivahetused, kui rolli muutes vahetatakse vaid pealisrõivast. Nõnda on lapsevanemad hommikumantlites, mille üle kasvatajad hiljem kurdavad, et see tuleks ära keelata. Lapsed on pidzaamades ja teistel on ümber mõni iseloomulik detail. Tagaseinas jookseb Epp Kubu loodud videoproduktsioon, mille avastan alles esimese vaatuse poole peal. Lava-lego varjab minu eest ekraani ja lisaks toimub laval kogu aeg midagi, mida jälgida ja seega jääb taust tähelepanuta. Aga äkki oli seal midagi olulist?

Laval on neli näitlejat – 3 naist ja üks mees. Jaune Kimmel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas moodustavad tervikliku ansambli, millest on väga raske kedagi eraldi esile tõsta. Tiina Mälbergi kasvataja monoloog viib vaataja hoogsast tegevustikust hetkeks kõrvale pannes märkama inimest kasvataja ameti taga. Ja mis siin salata patust mõtet, aga eneselgi on tekkinud vahel tunne, et kasvataja elab lasteaias, sest ta on ju seal kogu aega olemas. Kasvataja pole teenindaja, ta on lapse maailma kujundaja vahel rohkemgi, kui vanemad seda on. Nõnda tuleb Tiina Mälberg ühel hetkel lavale vaakumkotis, mida ise tolmuimejaga tühjaks imeb. Lapsed imevad temast kogu energia, ta on vaid masin, mis peab lõputult töötama. Hetk varem on läinud Emad rõivistus kaklema veeredes lustaka pallina mööda lava, kui Isa samal ajal jätkab kasvatajaga teed juues rahulikku vestlust. Samamoodi ohkab treener (keda kehastab Peeter Rästas), kui vanemad röögivad ennastunustavalt laste väikesele treeningmängule kaasa. et keda ta treenib, kas lapsi või nende vanemaid. Siis aitab ta puruväsinud vanemad rahulikult staadionilt minema. Äratundmist on palju. Iga abielupaari suhted võtavad vahel draama mõõtmed. Anneli Rahkema Ema ja Peeter Rästas Isana arutavad oma rutiinse elu põhjuseid. Isa ei mõista, et mida ta valesti on teinud. „Ole selline , nagu mulle meeldib”, teab Ema vastust. Nad teevad radikaalse otsuse kaasates oma suhtesse kolmas liige. Ka Jaune Kimmeli kehastatud Üksikema otsib kaaslast ja selle puudumisel on lämmatanud oma ainsa lapse ülevoolava emaarmastuega. „Kuidas te nii võite öelda”, ja Lõviema tormab lahingusse kogu maailma vastu, kes tema tillukest tahavad siidikookonist välja võtta.

„Lasteaed” on lugu täiskasvanutele täiskasvanutest. Urmas Vadi lugu on kohati nii naljakas, et tahaks kõva häälega naerma pursata, kuid me hoiame täiskasvanutena ennast tagasi. Lapsed saalis ennast tagasi ei hoiaks. Aeg oleks vabastada ennast ühiskonna normide ikkest ja lasta laps endas valla. Selles on abiks lauamänguna Ottomar Sukka joonistatud kavaleht. Aeg on vaadata lapsele silma ja uurida, kuidas ta elab.

Rõngust on saamas Eesti oma Midsomeri

Kriminaalses raamatukogus ilmus kuues raamat, milleks on Joel Jansi „Rõngu roimad2: Põrgutõld”, millest võib leida kolm kriminaalset lugu 19. sajandi alguse Lõuna-Eestist.

„Kriminaalne raamatukogu” on eesti kirjandusmaastikul kerkinud hinnatud kaubamärgiks. Kui nõukogude ajal ilutsesid krimisõprade riiulitel „Mirabiilia” sarja raamatud, siis nüüd on seal kindla koha leidnud „Kriminaalne raamatukogu”. Sarjas ilmuvatel teostel on garanteeritud kvaliteet, tänu millele saavad tähelepanu autorid, kelle teosed ehk muidu jääks märkamata. Olen kindel, et Jansi „Rõngu roimad” ei oleks leidnud eraldi seisva teosena nõnda suurt ja sooja tähelepanu.

Joel Jansi esimene Rõngu raamat pani järge ootama. Rõngust on saamas Eesti vastand Inglise Midsomeri külale, kus ammu külajagu inimesi maha tapetud, kuid ikka leidub seal uusi mõrvu ja mõrvatuid. Lugude ühendavaks tegelaseks on Rõngu pastor Alexander Lenz, kes peale jumalasõna jagamise peab lahti harutama ka mõrvamüsteeriume. Paratamatult tekib paralleel ETV-s sarjana jooksva „Von Focki” algmaterjaliks olnud Sagadi sarjaga. Oleks produtsendid veidi veel oodanud oleks nad Rõngu sarjast kindlasti leidnud palju tugevama algmaterjali, kui Ain Küti Sagadi sari seda pakkuda on suutnud. Joel Jansi loodud tegelased on sügavamad ja keeleliselt rikkamad. Rõngu loode keskmes on suuresti Rõngu kogudus ehk talurahvas oma elukorraldusega. Samas Ain Küti Sagadi lood keskenduvad mõisnike omavahelistele suhetele ja talurahvas jääb seal vaid statistiks. Seega on Rõngu lood eestlasliku kohmakusega mulle lugejana kuidagi lähedasemad. Ei juhtu just sageli, et teose oluliseks tegelaseks on ruum.

Joel Jansi Rõngu lugude tegevustik toimub 1804 kuni 1810. Kohe tuleb meelde K.E. von Baeri uurimus eestlaste endeemilistest haigustest, mis ilmus paarkümmend aastat hiljem. Baer on oma uurimuses saksaliku täpsuse ja piinliku aususega kirjeldanud eestlaste tollast elukorraldust ja otsinud sellest põhjendusi nende ihuvaevustele. Baeri põlgus selle räpaka ja vaimuvaese rahva vastu on tuntav igas sõnas. Samas on Baeri uurimus väärt allikaks eestlaste ajaloolise maailmapildi mõistmisel, millega Jans on kindlasti tuttav.

„Rõngu roimad2” kaanelt võib lugeda, et Joel Jans on oma teostes kasutanud lisaks rahvapärimusele vallakohtude protokolle ja arhiivimaterjale. Kirikukoguduste aastaaruandeid võivad olla väga huvitavateks infoallikateks. Koguduse aastaaruannetesse pandi kirja, ja pannakse tänaseni, kõik koguduse elus toimunud erakordsed sündmused nt mõrvad, õnnetused, ilmastikukahjud jne. Lisaks tuleb seal kirjeldada koguduse meelsust ja omavahelisi suhteid. Aastaaruannete põhjal hinnati pastori tööd, kuid tänapäeval on neist saanud väärtuslik ajalooline algmaterjal. Jansi olustikukirjeldused on täpsed ja kõnelevad lisaks heale maastiku tundmisele ka autori heast ajaloo tunnetamisest.

Raamatu peategelane pastor Alexander Lenz on vahepeal naise võtnud ja pere loonud. Pastoraadis jooksevad ringi kaks last, kes vajavad samuti pastori tähelepanu. Nõnda on autor peategelase ümber loonud koduse ja armastatud atmosfääri. Lenzi armastatakse pere poolt kodus ja austatakse koguduse poolt kirikus. Kui väga tahta norida, siis võiks autor veidi enamgi kirjeldada pastori argipäeva ja neid tegemisi, mida üks maakoguduse pastor igapäevaselt tegema pidi. Läbimatud teed, pimedad taluhooned, lõputud tööd ja nii edasi. Kuid igal juhul elab lugeja pastori tegemistele kaasa ja seda kasutab Jans mõnuga ära. Ühel ööl laseb autor peategelase tuppa mõrtsukal panna 12 rästikut. Pastoril õnnestub põgeneda, kuid tema süles olnud laps saab salvata. Pastoril ei jää peale erinevaid ravivõtteid muud üle kui kutsuda ravitseja maarahva hulgast. Mooses (hea nimi tegelasele pandud) saabubki ja õnneks saab laps kiirelt terveks. Autorina oleks ma seda teemat isegi pikemalt kuumana hoidnud. Iga lapsevanem elab lugedes seda valu läbi ja mõistab pastori piinasid, kelle pärast on tema laps suremas.

Kõrvaltegelasi on raamatus palju ja kõik nad on oma eesmärkides usutavad. Veidi enam võiks autor avada kõrvaltegelaste taustasid, et tuua neid lugejale inimestena lähemale, kuid kahjuks ei anna jutustuse formaat selleks piisavalt ruumi. Nõnda ei ole kõrvaltegelaste karakterid autori poolt lõpuni välja kujundatud jättes lugejale ruumi vabaks fantaasiaks.

Lisaks inimestele saab kogumiku esimeses loos „Põrgutõld” oluliseks tegelaseks Lõuna-Eesti maastik, kui uhke tõld talupoegade hämmastuseks mööda sood põgeneb. Säärane ime tekitab aukartust ja hämmastust, kuni pastor Lenz avastab, et soomätaste all on rajatud palkidest tee. Hetk hiljem kuulen uudistest, kuidas üks ameerika tank teed tundmata on Leedu sohu vajunud. Antud teemal sõpradega arutledes kuulen, kuidas Aegviidu polügoonil on soosse rajatud tee, mis toetub vanadele rehvidele. Soo on alati kindla peale minek, kui on vaja kirjutada tõeliselt eestlaslik lugu. Soo tekitab aukartust ja sood peab tundma ja austama, et seal ohutult liikuda. Jansi loos on soost saanud omamoodi portaal, mille kaudu mõrtsukas tuleb ja lahkub, kuid mida tema jälitajad ei suuda läbida. Samas on siin kummalne ärapööratus, sest kui tavapäraselt on soo maarahva pelgupaik, siis Jansi loos on soo pelgupaigaks sakslikule mõrvarile. Põnevuse hoidmiseks sellest rohkem ei räägi.

Kogumiku kolmanda loo „Uusinõid” tegevus toimub peamiselt külas, kus talurahva omavaheliste tülide käigus hakkavad surema konkureerivate ravitsejate perekonnaliikmed. Algatatakse nõiaprotsess, mille tarvis saadetakse Tartust kohale kiriklik kontroll. Väga intrigeeriv ja hästi valitud lähtepunkt ühele haaravale krimiloole. Nõiaprotsessid on Eesti kirjanduses ja ajaloos leidnud palju uurimist ja nende kohta võib leida hulgaliselt materjali. Suurimad nõiaprotsessid Eestis toimusid 200 aastat enne raamatu tegevusaega Rootsi ajal, Liivi sõja ja Põhjasõja vahelisel ajal. Vaatamata ajalisele nihkele mõjub sündmustik usutavalt. Suurimaks väärtuseks on konkreetse jutustuse juures on õpetaja ja koguduse suhete kirjeldamine. Õpetaja Lenz asub kogudust kaitsma visitatisoonil oleva õpetaja Bergwitzi eest ja läheb koos kogudusega hoopis jaanitulele õlut jooma. Harukordne ajastu vaimu rikkuv labasus, kuid säärane tegu toob inimliku Lenzi lugejale lähemale.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Kriminaalne raamatukogu” on leidnud eesti kirjanduses kindla koha ja juba ootan põnevusega Joel Jansi uut Rõngu roimade raamatut.

„Vaal” on suur lavastus suurest inimesest väikses saalis.

Eelmise aasta detsembris esietendus Rakvere Teatris Samuel D. Hunteri näidend „Vaal”. Tegemist on eestimaal ähe tuntud autori kuulsaima näidendiga. Tuntuse saavutas näidend tänu näidendi 2 Oscarit võitnud filmiversioonile. Autori sõnul on see tema ligi 20 näidendist kõige isiklikum.

Ma olen pannud tähele, et kui kirjanik kirjutab ilukirjanduslikku kuube panduna oma isiklikest kogemustest, siis tekib lugudele mingi teine detailitäpsem mõõde. Nendes lugudes on puhastumine ja minul lugejana häbi võimaluse eest kiigata teise inimese südamesse või elutuppa. Kui psühholoogid võtavad oma patsiente vastu suletud kabinettides lubades neil avada oma hinge, siis kirjanikud laotavad end publikule vaatamiseks. See on puhastumise vorm. „Vaalas” on tunda niivõrd isiklikku jutustust, et see lõhub ära piirid vaataja ja lava vahel. Jutustus on niivõrd mõjus, et ma ei näe laval enam näitlejaid, vaid sõpru, kes räägivad kordamööda oma elust.

Näidendi sisu on lihtne. Ülekaaluline Karl töötab kodunt lahkumata ja kaamerat sisse lülitamata kirjanduse ja inglise keele õppejõuna. Tema eest hoolitseb tema kadunud sõbra Alani õde meditsiinitöötajast Liss (Anneli Rahkema). Mormooni kuulutaja Vanem Tomas (Johannes Richard Sepping) satub Karli ukse taha sooviga rääkida oma kirikust, kuid päriselt otsib kuulutades oma kadunud Jumalat. Karl on oma enese vajadused viinud miinimumini, et jätta aastatega kõrvale pandud raha oma tütrele Ellile (Tuuli Maarja Möller), keda ta ei ole 15 aastat näinud. Ta on suremas ja kutsub tütre enesele külla. Autor on loonud väga vastuolulised karakterid ja pannud tegelased kokku ühte ruumi. See loob koheselt konflikti, mille lahendamisega asutakse pideva vabandamise saatel tegelema.

Iga teater vajab lavastust, mis toob teatri ja tema näitlejad kultuuripõllu rohkusest esile. Keskpärasust on palju ja pakkumiste rohkus ähmastab publiku valikut. Lavastus „Vaal” võiks olla Rakvere Teatri jaoks just see lavastus, mille pärast tasuks ette võtta teekond Rakverre. Lavastaja Andres Noormets on loonud lavastusele ka kujunduse ja helikujunduse. See on olnud võrratult hea otsus, sest nõnda moodustab kõik laval nähtav väga ühtse ja stiililiselt puhta pildi. Laval on vaid kolm puhastes värvides seina ja kaks pinki. Tagaseina katab horisondina aken, mille taga on justkui jumalik taevas, kuhu jõudes peategelane oma keha raskuse koormast vabaneb. Surm võib vahel olla kergendus, kuid see eeldab eelnevat maiste suhete korrastamist. Sellega peategelane Karl tegelebki. Roomet Villau loodud valguskujundus juhib vaataja tähelepanu soovitud punktidesse. Tegelaste sisemised mõtted saavad valgusega kaunistatud. Ülalt sõõrja valgusega tõstetakse Karl pärast surma taevasse ja oma kujutluses nägin, kuidas näitleja jalad kerkisidki põrandalt lahti. See on ilus hetk.

„Vaal” on lugu kaotatud suhetest. Näidendi peategelasekes on ülekaaluline Karl, keda mängib võrratu rolli teinud Peeter Rästas. Roll väärib kindlasti kohta teatriauhindade parima meesnäitleja auhinna nominentide reas. Usun, et põhjuseks, miks ta sealt puudub, on lavastuse liialt hiline esietendus. Karl istub terve etenduse ratastoolis. Näitleja võimalused luua sellistes piiratud tingimustes emotsionaalselt haarav ja puudutav roll on raskendatud. Peeter Rästase pea kõrgub hiiglasliku kostüümi seest nagu jäämäe tipp. Tema hinge ja südame tõeline suurus jäävadki lõpuni avamata. Mitmedki tema sõnad jäävad kummitama. „Sa oled kõige ilusam asi, mida ma olen oma elus teinud”, ütleb Karl oma võõrdunud ja protestivale tütrele Ellile . Tema suhe tütre emaga katkes, sest saatus viis ta kokku Alaniga. Alan ongi lavastuse teine peategelane, kuigi laval me teda ei näe. Ometi ütleb Karl mormoonist usukuulutaja Vanem Tomasele , et loodab siiralt, et elu peale surma ei ole, sest ei taha, et tema armastatud Alan näeks teda nende veritsevate haavandite, ülekaalulise ja hauduva istmikuga. Ma ei olnud sellele varem nii mõelnud, et Jumala sõna taevasest elust pole vaid lohutus lahkujatele vaid ka kohustus elavatele.

Anneli Rahkema Lissi rollis ei suuda leppida oma venna Alani surmaga ja elab oma igatsust Karli kaudu läbi. Karli kaotades kaotab ta viimasegi sideme. Anneli Rahkema Liss võitleb selle ainsa sideme püsimise nimel ja ei suuda leppida Karli suhtumisega, kes on oma elule käega löönud. Nalja saab lavastuses vähe ja ega seda otsi või ootagi. Omamoodi huumoriks muutub läbi tegelaste suhte Lissi öeldu, et kui Karl tahab ennast tappa, siis lööb ta parem talle ise noa sisse. Ja Karl vastab, et see ei tee talle midagi, sest tema siseorganid on poolemeetrise rasvakihi all. Nali.

Vist Arvo Pärt on öelnud, et iga Jumala puudutuseta ei ole võimalik luua ajatuid ja geniaalseid teoseid. Jumala puududust võib korvata, kui tuua teksti arutlused religioonist ja Jumalast. „Vaal” ühendab endas mitmeid ameeriklaste jaoks kultuslikke tekste. Õnneks on nende sisu ja märgilisus kavalehel kenasti lahti seletatud. Alan läheb Karli kõrvalt oma isa kutsel kirikusse jutlust kuulama. Tagasi tulles lõpetab ta söömise ja magamise hääbudes tasapisi lootesarnaseks. Jutlus rääkis Joonast, kelle vaal ära sõi, sest ta oli kaotanud Jumala. Kuulus lugu, millele sekundeerib Melville loodud Moby Dick, keda Ahab lõputult taga ajab. Kaht lugu ühendab karistuse motiiv. Karl karistab ennast ise süües ennast ülekaaluliseks. Need on väga põnevalt ühendatud paralleelid, mis näitavad kogu Hunteri näidendi suurust.

Johannes Richard Seppingu mormooni jutlustaja Vanem Tomas on veidi nurgeline ja kohmetu. Tema dialoogid ei taha kuidagi sujuvalt haakuda teistega. Nurgelise mormooni vabanemine saabub, kui koos Elliga hakatakse kanepit kimuma. Sääraste lavastuste puhul, kus peamine rõhuasetus on tekstil ja mitte välisel tegevusel, muutuvad oluliseks detailid. Suurde plaani jõuavad kõik väikesed silmapilgutused. See tähendab, et detalides tuleb olla täpne ja aus. Kindlasti on paljud kanepit tõmmanud ja teavad selle tegevuse tagajärgi. Saabub vabanemine. Huvitaval kombel ei mõju mõnuaine Ellile ja Tomasele sarnaselt. Elli kinnine ja okkaline loomus ei taltu. Ometi teeb ta Tomasest pilti ja saadab selle kogudusele. Elli muutumine või siis sisemine areng oleks võinud vaataja jaoks arusaadavam olla. Elli räägib kiiresti, nagu noored seda teevad, ja minusuguse vanainimese jaoks läheb osa teksti kaduma. Nii vist on noortega üldisemalt ka. No ei jõua minuni alati, mida need noored räägivad. Iga juhul annab lavastus noortele näitlejatele võimlause teha võimsad karaterrollid ja sellega saavad Johannes Richard Sepping ja Tuuli Maarja Möller igal juhul kenasti hakkama. Huviga tahaks näha juba nende uusi rolle.

Saal vaatab etendust haudvaikselt. Veidral kombel keegi isegi ei köhi. Etendus imeb oma sisse ja ei lase lahti. Etendus lõpeb ja ma ei julge plaksutada, see lõhuks õrna fluidumi. Ometi tõusen tänutundes oma kohalt.

Dokumentaalfilm Henrik Sal -Sallerist on jalutuskäikmööda katuseid.

 Ekraanidele jõudis Madis Ligema portreefilm „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” Eesti rocki ühest tugisambast Henrik Sal-Sallerist. Juba pealkiri annab märku, et film on oma iidolist tõelise fänni poolt armastusega tehtud. Ilus saab veelgi ilusamaks ja mured on vähemalt filmi ajaks kadunud. Samas on film kenaks sissevaateks avalikkuse ees ennast harukordselt vähe avanud muusikust.

Film algab ülevaatega Sal-Salleri nooruspäevist. Põnev on teada saada, et üheks esimeseks lauluks, millega rahva ette astuti oli Juice Leskineni „Pig”, mille on Eestis hiljem tuntuks laulnud hoopis teised muusikud. Generaator M ja Vanemõde tõid kuulsust, millest kindlasti ka täna osa saaksime, kui Sal-Saller poleks otsustanud Soome kolida. „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” on korralik telekroonika ja inimelu pöörangute tagamaid väga ei ava. Kuid ühelt dokumentaalfilmilt ootaks mitte ainult fakte, vaid eelkõige valusatest või vähemvalustatest põhjustest nende faktide taga. Film ei lisa eriti midagi uut meie teadmistesse armastutud muusikust.

Henrik Sal- Saller on sümpaatne inimene. Raske on ühte muusikut eristada läbi elu temaga seotud ansamblist. Nad moodustavad terviku. Pole „Smilersit” ilma Sal-Sallerita ja Sal- Sallerit ilma „Smilersita”. Kui kõik muusikud peale juhtfiguuri on ansamblis vahetunud, siis võib ju oletada, et ansambel ongi muusik. Seepärast oleks filmis oodanud rohkem sissevaadet ühe muusiku argipäeva. „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” on nunnu kulgemine, kus kontserdid toimuvad ainult suurtel staadionitel. Sal-Saller mainib ise ühes episoodis, et neil on suvel nädalas hea juhul kaks vaba päeva. Nii võibki see olla. Kuid enamus mänge ei ole suurtel lavadel, vaid umbsetes kõrtsides või puhkekeskustes joobes firmatöötajate ees. Bandimehe elu on pidev kulgemine ühelt kontserdilt teisele teinekord risti läbi Eesti. Jõuad enne hommikut koju, magad ja hakkad uuele mängule sõitma. See on tohutult kurnav ja hinge nüristav rutiin. Samad näod ja samad tanklatoidud.

Oleks tahtnud filmist näha kogetud tagasilööke ja lahendusi edasiminekuteks. Sal-Saller mainib „Peab olema loll ja järjekindel.” Nõnda ongi see olnud. Soomes edukas kõrtsiband „Smilers” tuli üle lahe külla ja korraga jäi Sal-Saller koos bandi nimega siia maha. Kuidas toimus muusikute vahetus? Kas selle taga oli ka kibestunuid? Nendele küsimustele filmist vastust ei leia.

Filmi suurimaks tugevuseks on rohkete arhiivikaadrite kasutamine. Päris mahukas osa neist annavad ülevaate Sal-Salleri elust Soomes, millest ta pole väga rääkinud. Ühes intervjuus mainib peakangelane, et Soomes pole rock väga moes. Jälle „Peab olema loll ja järjekindel.” Sõites laevaga esimesele Eesti kontserdile õpetab Sal-Saller bandimeestele eesti keelt. Üks neist kordab viisakalt järgi: „Ma ei ole purjus, ainult rõõmsas tujus.” Sellises rõõmsas tujus on soomlased läbi filmi. Tunduvad väga muhedad sellid.

Sal- Saller sõnab: „Ebakindlus on selle ala sünonüüm.” Kahjuks ei kehti see hetkel vaid muusikute kohta. Ebakindlus on kogu kultuurielu sünonüümiks ja nõnda on see hästi sõnastatud. Ehk oli just see omal ajal põhjuseks, miks Sal-Saller vahetas Soome võimalusterohke muusikaturu Maarjamaa kitsukeste võimaluste vastu.

Kui vaadata, millised kollektiivid Eesti rockis hetkel ilma teevad, siis neid seob kõiki üks ühine tunnus – neil on väga head tekstid. Sal-Saller on siin muidugi eestlaste maitset tabanud. Ta ütleb filmis : „Tekst peab mängima nagu pill.” Sal-Salleri tekstid jutustavad. Laulutekstide peategelaste rõõmu ja valu on läbi muusika tunda. Me oleme üksinduses koos katustel käimas, küsime armuvalus, „mida sa teed, kui oled üksi” või kihutame ühiselt Petsiga Pühajärvele peole. Eestlased armastavad helisevat poeesiat. Eestlase jaoks peab tekst olema lihtne ja arusaadav. Seda Sal-Saller pakub ja kõik laulavad täiel häälel kaasa.

Filmi sümpaatseim ja kõige intiimseim stseen film Sal-Saller jalgpalliväljaku äärde vaatama oma poja mängu. Seal mainib ta, et tegi noorena palju sporti, kuid jalgpalli küll ei mänginud. Seda oli kummaline kuulda mehe suust kes on väitnud, et jalgpall on parm kui seks. Mängu lõppedes söövad kaks Sal-Sallerit kahekesi ühte sokolaadi. Tajun vaatajana, mis on peale muusika Sal-Salleri elu tõeline väärtus. Helistan ka oma pojale, et tema häält kuulda.

„Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” tekitab nostalgiat. Panen autos „Smilersi” mängima, mille tekstid hoiavad mind turvaliselt teel.

Riho Rosberg: Ajaloolised näidendid avardavad silmaringi

Näitleja Riho Rosberg on kaasa teinud kahes Piibe Teatri lavastuses. Esimest korda lavastuses „Palusalu” kurja julgeoleku töötaja Kummina ja teisel korral lavastuses saabuval suvel taasetenduva ”Stahli Grammatika” parun von Schrafferina.

Riho on minust 8 aastat vanem ja seepärast on juhtunud nii, et olen paljuski käinud temaga sama rada, kuid tagapool. Esimene kokkupuude oli meil keskkoolis. Õppisime mõlemad Tallinna 20. Keskkoolis, kus Riho ema oli kardetud ja austatud matemaatikaõpetaja. Siis sattusime mõlemad Tallinna Pioneeride Maja näiteringi. Riho oli muidugi vanemas trupis. Minu esimene näitlejatöö kutselises teatris oli Ahmet Managementi lavastuses „Viinamarjad on hapud”, mida mängiti Nukuteatris, ja kus Riho samuti osales. Seepärast soojendas väga südant, kui Riho leidis aega ja võimalust Piibe Teatri tegemistes kaasa lüüa. Uurisin lähemalt, et kuidas Rihol läheb.

Sa oled nüüd vabakutseline, kuigi olid aastaid Nukuteatri näitleja. Tänasel päeval kõige rohkem seotud Kellerteatriga. Mitmes teatris oled kaasa teinud?

Ega neid väga palju polegi. Viimasel kuuel aastat on teatrimaailm tegelikult minu jaoks avanenud. Ma olin riigiteatri palgal ja selle kõrvalt ei ole väga aega mujal midagi teha. Ainult üksikud suveprojektid. Seal puutusin esimest korda kokku ka harrastusnäitlejatega. Seda on kuidagi halb nii öelda, sest kui näitleja on laval , siis on ta näitleja. Aga on näitlejaid, kelle jaoks see pole põhitöö, vaid harrastus. Mul oli 10 aastat suviti võimalus kaasa teha Nava Lava tegemistes. See oli Läti piiri ääres Lilli külas. Seda vedas kohalik taluperemees, kirjanik ja kultuurikorraldaja Jaak Kõdar. Meil oli seal välja kujunenud üks tuumik, kes osales igal suvel. Seal oli võimalik jälgida harrastajate arengut ja pühendumust. Kutselistel tekivad ikka aja jooksul mingid kindlad stambid, ühed ja samad võtted. Aga siis tulevad harrastajad, silmad säravad. Riigiteatris töötades muutub teater rutiinseks tööks - samad inimesed, sama kollektiiv, sama saal. Harrastajad ei tee teatrit mitte raha pärast, vaid sellepärast, et nad tahavad seda teha.

Harrastajate silmad säravad ja see korvab minu meelest teinekord isegi tehnilised või isiklikud oskused ja võimed. Kutselistega koostöö algab suurelt jaolt alati rahast, mitte materjalist.

See on samas ju mõistetav, sest riigiteatrite palgad ei ole sugugi suured. Ega teatrid rahas ei suple. Kellerteatris on 75 kohta. Kuskil on piletilagi, millest kõrgemale pole võimalik hinda tõsta, aga kulutused järjest tõusevad. Kui riigitoetust ei ole ja on vaid ükskikud Kultuurkapitali projektitoetused, siis on ikka väga raske majandada. Kui rendid suurema saali, siis saalirendihinnad on samuti lakke tõstetud. Aga inimene , kes tuleb etendust vaatama, ei pea seda teadma, ega tajuma. Tema tahab saada elamust. Seega tuleb müts maha võtta selliste inimeste eest, kes jaksavad ja tahavad seda vankrit vedada. See ei ole sugugi lihtne. Vaata kui palju kriise ja probleeme on meid viimastel aastatel tabanud ja see on suur ime ja rahvaarmastus, et väiketeatrid on üldse ellu jäänud ja tegutsevad edasi.

Teater on nagu liivakell, kus ühel pool on teatrikollektiiv ja teisel pool publik ja valatakse vastastikku teineteisesse energiat ja emotsioone. Millal sa viimati nukku käes hoidsid?

(Pikk vaikus) Vahel enese jaoks. Vahel võtad mingi asja kasvõi söögilaual ja paned ta elama. Siis sõbrad irvitavad, et kas nüüd lõi nukunäitleja välja. Aga päris viimati oli hoopis huvitav roll. Ma olin filmis „Must auk” tulnuka käsi. Mind ennast ekraanil ei olnud, oli ainult käsi. Seal oli tulnukas, mida juhiti pultidega, vahel oli üks inimene sees. Aga kui oli vaja teha kätest suurt plaani, siis oli mulle tehtud selline silikoonist käsi, plastikust lülidega pikendatud sõrmed. Mõlemad käed. Nad vist arvasid, et nukunäitleja käed on tundlikud. Seal oli näiteks söömist või võtsin Anne Reemanil südame välja. See oli minu jaoks tutav olukord, kus oled kuskil laua all ja sirutad oma käe välja, et sind näha ei oleks. Ma mäletan väga hästi, kui kord läksime Nukuteatris Hendrik Toompere, Tõnu Tamm ja mina neljakäpukil pimedas pikas reas sirmi taha. Kõik vanad mehed, lapsed juba suured. Hendrik ütles: „Pühapäeva hommik, isa läheb tööle”. Kolm meest läksid neljakäpukil sirmi taha.

Aga siin ja seal on olnud varjuteatrit või mänge esemetega. Eestis ei ole täiskasvanute nukuteatrile publikut.

Minu ühed suurimad elamused Eesti teatris on just Nukuteatrist – „Ajuloputus” ja „Mängurid”. Need olid ikka nii võimsad lavastused, et tänaseni tuleb erutusvärin peale. Nukuteatri vahendid annavad ka tavalisele teatrile nii palju võimalusi juurde.

Ja kui raske oli neid teha. Üleni mustas, kostüümis on ainult silmaaugud. Roomad ja hüppad. See on võimas vaadata, aga Eestis pole selle jaoks publikut. Nukuteatri tegemine ilma riikliku toetuseta on võimalik, sest nukud on kallid. See on kõik pisimagi detailine käsitöö ja kui saal on väike, siis ei tule see investeering kunagi tagasi. Lasteetenduste piletite hinnad on lisaks ka tavalisest madalamad. Keeruline äri.

Kuigi kultuur on meie rahvuslikkuse hoidja ja maailmavaadete kujundaja, on ta lõpuks ikkagi äri. Väiketeatritel ei ole ideedest, vaid vahenditest puudus. Kõik räägivad kui võimas lavastus oli „Rahamaa”, aga mis on viga teatrit teha, kui sul suur maja ja tippnäitlejad tasuta kasutada. Aga miks sina oled teatri juurde pidama jäänud?

Ma olen sellele mõelnud ise ka. Käisin seal kõrval kardiringis ja sattusin kõrvale majja näiteringi. Minu jaoks on olnud juba noorest saadik oluline koos tegemine. Grupitöö. Nukuteatrisse sattusin nõnda, et tegime lavaka 15.kursusega Nukuteatris lavastaja Rein Aguriga „Augeiase talle”. Jaan Tätte oli Herakles ja mina tema sekretär. Sealt tekkis kontakt Nukuteatriga.

Aga mis on sinu jaoks teatris oluline?

Mulle meeldib olla osa tervikust. Mul ei ole staarikompleksi, et ma pean särama. Mulle meeldib osa emotsionaalselt täiuslikust tervikust. Tajuda, et meil on midagi publikule öelda ja publik võtab meie sõnumi vastu. Tajuda, et see, mida teeme, pole tühikargamine. Vaid me anname just grupina ja saame samamoodi vastu. Olla vahendaja. Samas vabakutselisena on olnud mul võimalus töötada koos väga eriliste inimestega. Iga selline kokkupuude rikastab.

Kas läheksid tagasi riigiteatrisse, kui kutsutakse?

Riigiteatril on omad eelised. Kindel ja pidev töö. Vabakutselisena ei tea alati, mida sügis toob. Kevad ja sügis on ikka madalseisud. Sellega peab pidevalt arvestama, teed proovi küll, aga sissetulekut ei ole. Õnneks on olnud viimasel ajal siiski palju tööd. Samas vabakuselise vabadus annab vabaduse otsustada oma rollide valikute üle. Samas ei julge ka ära öelda, sest äkki ei tehta rohkem pakkumisi.

Mis muljed sul senise kahe koostöö järel on Piibe teatrist?

Ma kiidaks sind. See, mida te seal Järvamaal ajate, on tunnustust väärt. Uurida nende lugude taustasid, minna nende lugude sisse. Leida need materjalid, mis puudutavad kohalikke elanikke. Tänu sellel olen ka mina palju taremaks saanud. Näiteks „Stahli Grammatikas” teevad kaasa regilaulugrupid Arhalised mehed ja Ambla naised ja tänu neile sain lava taga vesteldes tuttavaks kohalike inimeste mõtetega. Elan siin Tallinnas ja ei tea muidu üldse, mis ka väljaspool toimub. Tänu sellistele projketidele on võimalik mõista kohaliku ajalugu, inimeste probleem ja mõtteid. See on väga huvitav. Ja sealtautoga läbi sõites, siis vaatan maad hoopis teise pilguga. Ma olen ende puhul märganud, et mulle meeldib ringi sõita kevadel ja sügisel, sest siis pole puudel lehti ja näeb, mis on nende taga.

Pool näitleja elust on ju ootamine. Stseenide vahepeal on aega vestelda küll.

Just. „Stahli Grammatikas” on meil suurepärane punt. Kutselised hoidsid harrastajaid ja vastupidi. Tekkis väga hea klapp, ühised naljad, keegi ei solvunud. See annab selliste tegemiste puhul niipalju juurde, kui sinu ümber on toredad ja iluad inimesed.

Mida „Stahli Grammatika” sulle andnud on?

Ega ma temast väga enne ei teadnud. Aga nüüd sain teada kogu selle piirkonna ja eesti keele arengust. See on olnud väga põnev. Nalja sai ju ka nii proovides, kui laval. Ega minu tegelaskuju on ju olemuselt tõsine, kuid see tõsidus muutub parajalt koomiliseks. Aga see ei ole selline jalaga tagumikku nali, selles on midagi palju enamat. Seal on sügavust. Samas on seal lavastuses ju sünd ja surm – see pole jant. See paneb publiku kaasa mõtlema, kuidas siis elati, kuidas elus hakkama saada. Kuid peamine on see, et kohtusin uute ja põnevate inimestega. Näiteks koolivend Tarvo Sõmeri ja Reimo Sagoriga sattusin esimest korda koos lavale. Selline vaheldus on nii avardav. Alati kõik ei lähe nii nagu tahad, ei sobi publikule, aga kui sellised lavastused õnnestuvad, siis on see õnnestumine igas mõttes.