Ants Käärma : Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Ants Käärma : Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Olen aastaid Ants Käärmat (75) südames austanud. Kui tulin maale elama, siis sattusime Antsuga kõrvuti volikogu laua taga istuma. Ants astus küll mingil hetkel tagasi, kuid auväärse ja kogemustega mehe sõnavõtte ootasin alati huviga. Ants pole alati poliitik olnud. See on see, mis teda tänastest poliitikutest eristab. Ants oli pea 20 aastat Aravete kolhoosi maad ja põldu austav hinnatud peaagronoom ja suuresti tänu temale saavutas kolhoos oma legendaarse kuulsuse. Hiljem oli ta algul Ülemnõukogu liige, peale Eesti iseseisvumise väljakuulutamist ka Riigikogu kolme esimese koosseisu liige. Kaheks aastaks valiti ta koguni Riigikogu aseesimeheks. Suurest ja kohalikust poliitikast  kõrvale astudes tegeleb Ants tänasel päeval oma hobide ja perega.  Oleme koos Antsuga juba palju aastaid korraldanud mälumängusarja Järva Kilb. Oh, kui palju oleks vahelduseks temalt küsida. Mulle tundus, et ei ole väärikamat meest, kellega Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva künnisel rääkida maast, kodust ja töö tegemisest.

Alustaks Siiri Sisaski laulusõnadega (tekstiautor on Peeter Volkonksi) „Mis maa see on …?

See on minu sünnimaa. See on see maa, kus elab minu pere, kus elasid minu esivanemad ja elavad ka minu lapsed.

Minu meelest on koos võõrvägede saabumisega Eestisse kadunud eestlaste seas patriotism. Kas sina astuksid, kui sa veidi noorem mees oleks, relv käes vaenlasele vastu?

Ma arvan, et ma astuksin ka praegu. Tegevvägi muidugi ei võta mind, sest ma olen jäänud noortest meestest tunduvalt aeglasemaks. Aga ma olen sellele mõelnud.

Tänapäeva sõjad käivad nii kiiresti, et õhtul magama minnes, ei teagi, et hommikul on riigikord muutunud. Kas sa tõesti usud, et Eestil oleks jõudu mõne vaenlasega võidelda?

Palju oleneb eestvedajatest. See aeg kus me elame on individualisti aeg, inimene proovib üksinda rabeleda ja kui ei õnnestu siis viriseb. Sellist isamaalist kasvatust, nagu oli enne teist ilmasõda Eestis, võiks rohkem olla. Kui on mehi, siis saame ka võidelda.

Räägi 20.augusti telgitagustest. Ega see päris nii ju polnud, et tulid hommikul tööle ja vaatasid tööplaanist, et täna on iseseisvuse taastamise poolt hääletus? Sellele eelnes ikka korralik eeltöö.

Tegelikult sellel perioodil, kui Moskvas mäsu oli, otsiti meil pigem vormi, millise sõnastusega  iseseisvuse taastamine vormistada. Tahe, et seda teha tuleb, oli algusest peale olemas.  Ülemnõukogu valimiskampaania peamine teemagi oli – kas ja kuidas saab Eesti taas vabaks. Eesti rahva tahe oli selge – Eesti Vabariik tuleb taastada. Ja eesti soost saadikute ülesanne oli see tahe seaduslikult ära vormistada. Kui see Ülemnõukogu poolteist aastat varem kokku tuli, alustasimegi omariikluse õigusaktidega, seadustasime hümni, vapi, lipu. Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Nõukogude võimu sümbol – Lenini bareljeef võeti kohe seina pealt maha. Lihtsalt see ei läinud – venelastest saadikud töötasid vägagi aktiivselt vastu. Paar meest korraldasid isegi näljastreigi istungite saalis, olid ka öösel seal. Kuid hommikul leiti nende istmete alt saiapuru. Ju nad öösel ikka nosisid midagi. Meid püüti mõjutada ka impeeriumimeelsete massirünnakuga Toompeale. Võib öelda, et eestlased ajasid oma asja tasa ja targu, kuid kindlalt. Ja kui 20. augustil 1991 võtsime 69 poolthäälega vastu Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse, oli see ääretult ülev hetk.

Kas teie Ülemnõukogus olid olemas erinevad fraktsioonid või rühmitused, kes oluliste otsuste tegemisel pidid teineteisega arvestama ja läbi rääkima?

Ikka olid. See oli paljude jaoks esimene poliitiline tegevus, mis oli suunatud kindla eesmärgi saavutamiseks. Aga teed selle saavutamiseks olid väga erinevad. Eesti komiteelased ütlesid, et siin pole midagi vaja teha, sest Eesti Vabariik on juba 1918 aastast olemas. Aga de facto ju polnud. Mis iseseisev riik see on, kui vene sõdur marsib automaadiga meie maa peal. Kui asi jõudis otsustavasse hetke augustis 1991,  oli vaja kokku leppida, mil moel me seda teeme. Vähemasti eestlastel oli selge, et iseseisvus tuleb taastada . Ja kohe. Aga mis vormis ja mis sõnastuses? See oli vaidlemiste koht. Seetõttu ka Ülemnõukogu juhatajal Ülo Nugisel tekkis kõhklus, et kas saame ikka vajalikud hääled kokku. Lõpuks hääletas iseseisvuse taastamise poolt 68 eestlast ja üks venelane, Valeri Kois Kohtla-Järvelt.  Kohal olid kuid ei hääletanud kaks eestlast – üks veendunud kommunist ja üks eestikomiteelane. Viimane on küll tubli eesti mees, kuid tol hetkel pimestas teda poliitradikalism.

Kas välisriigid ka toetasid teie püüdlusi? Kas nad andsid teada, et kui iseseisvuse välja kuulutate, siis nemad kohe toetavad ühel või teisel moel?

 Toetus oli pigem reatasandil.  Riigijuhid olid üsna ettevaatlikud. Nad ei kujutanud ette, kuhu Nõukogude Liidu lagunemine viia võib. Ju nad kartsid, et see suur tuumariik võib anarhiasse sattuda ja siis ei tea enam keegi, mis juhtuda võib. Teada on, et Soome president Mauno Koivisto ei pooldanud Liidu lagunemist veel tükk ega peale seda, kui asi oli toimunud. USA riigisekretär Baecker hoiatas, et ärge kõigutage Gorbatšovi paati. Aga kuluaarides öeldi, et me toetame teid. Aeg oli keeruline, suhted olid keerulised.

Mina ei poolda Tartu rahu lepingu punktide piinlikku  järgimist kõigi suhete rikkumise hinnaga. Tänaseid Venemaale kuuluvaid Eesti Vabariigi maid ei saa me kunagi tagasi. Milleks on vaja selle ümber teha sellist piinlikku komejanti?

 Seda maad me tagasi ei saa ja meil pole seda tarviski. Miks peaksime tahtma siia veel mitukümmend tuhat venekeelset ja –meelset inimest? Iseküsimus on setode ala. Võimalik, et omal ajal oskusliku diplomaatiaga olnuks võimalik ka Venemaale jäänud setode ala saada Eesti Vabariiki. Nii see ei toimunud ja nüüd on hilja.  Poleemika selle ümber võib ehk rahuldada kellegi tähelepanuvajadust, võib-olla kruvitakse sellega ka tahtlikult pingeid.  Saksamaa kaotas peale II maailmsõda terve Ida-Preisimaa. Sakslased suhtuvad sellesse realistlikult. Pole mõtet rusikate vehelda, kui kaklus on juba lõppenud.

Räägime veel maast, millega sa oled terve elu tegelenud. Kas nõukogude korra ajal põldu harides tundsid, et teed seda endale või, et oled mutrike hiiglaslikus masinas , mis on suunatud suure Liidu toitmisele?

Eestlane on maasse suhtunud alati  lugupidamisega, see on meie esivanematelt pärit. Arvan, et geenides oli see oma maa tunne olemas, kuid me ei mõelnud sellele nii väga . Pigem oli soov teha tööd korralikult. Seegi joon on pärit meie esiisadelt. Nemad ei saanud talu pidada kui tööd korralikult ei teinud. Kuigi vormiliselt kuulus maa nõukogude ajal riigile, oli austus maa vastu paljudel maaharijatel olemas. Kui meie poleks maad harinud, siis kes oleks seda teinud? Korras põllud ja heinamaad on kultuurmaastiku osa.  Kas räämas ja umbrohtunud põld võiks tekitada positiivseid emotsioone?

Kas „mõisa köis, las lohiseb“ suhtumist siis märgata polnud?

Küllap seda oli ka. Eks see olenes üldisest korrast ja nõudlikkusest majandis.  Kui inimene oli motiveeritud tegema tööd korralikult, siis tavaliselt ta seda korralikult ka tegi. Nagu ikka oli peamiseks motivaatoriks korralik tasu. Kas seda õnnestus alati rakendada, on muidugi iseküsimus. Kui me suutsime müüa rohkem toodangut ja saada rohkem sissetulekut, siis sai maksta rohkem palka ja rajada neid ehitisi, mis lasusid majandi õlul – olgu selleks koolimaja, rahvamaja, spordisaal, staadion, elumaja või lasteaed. See oli majandi kohustus, keegi teine neid kohustusi enda peale ei võtnud. Kui sul ressurssi ehk võimet ei olnud, siis jäid need asjad ka tegemata.  Ega me siin sellist suurusehullustust ka ei põdenud, et toidame kogu Nõukogude Liitu. Me saime oma toodangu eest raha ja sellega saime parandada oma inimeste elujärge.

Tammsaare kuulsaim lause jäeti vene ajal lõpetamata. „Tee tööd, siis tuleb armastus …“. See jätkub „aga armastus ei tulnud“. Tammsaare teosed, kus töö tegemine oli elu ainus sisu, sobisid nõukogude ideoloogiaga ja sellepärast neid esile tõsteti. Mina päris sellist elufilosoofiat ei jaga.

 Töö tegemine on alati raske olnud.  Eesti Vabariigis ja enne seda tehti palju tööd ja tehti käsitsi, mitte nutiseadmega. Need, kes tegid palju tööd ja olid seal juures veel ka nutikamad, elasidki paremini kui teised.   Tammsaare kirjeldas selle kogemuse najal, mis oli temal Eesti Vabariigi ajal. Kuid tema ülekutse oma loominguga oli lihtne – ärge olge luuserid. Nõukogude ideoloogia iseenesest ju korralikku tööd tegema ei innustanud. Selleks tuligi muid loosungeid kasutada.

Juubelitel õhtujuhiks käies kuulen tihti, kuidas juubilari kiidetakse, et küll on ikka tubli töömees ja küll on ikka elu aeg tublit tööd teinud. Ma loodaks küll, et minu juubelil räägitakse, küll see Palmiste on ikka rõõmu ja armastust täis elu elanud. Töö ei saa olla ju elus eesmärgiks. 

Õige. Elu on üks ja ainuke ja elu tuleb elada ikka rõõmsalt. Ammu teada küsimus – kas elad selleks, et töötada või töötad selleks, et elada? Küsimuse viimases pooles sisalduvat võikski mõistlikult teha.

Kas sa oskad arvata, et mis mure eestlastel selle „oma maaga“ on? Kui naabri õunapuuoks juba üle aia sinu maa kohal lehvitab, siis tuleb minna ja rusikatega vehkida. Neid lugusid on nii palju , kus „oma maad“ haiglasliku raevuga süütute asjade eest kaitstakse.

Paarkümmend aastat tagasi oli siin lähedal lugu, kus kaks mees lükkasid piirikivi. Üks lükkas öösel pool meetrit naabri poole ja teine lükkas hommikul tagasi. Vaidlesid oma maa üle. See on midagi vastupidist nõukogude ajale, kus kõik oli „meie“.  Nüüd korraga on  „minu“ ja see „minu“ tunnetus läks nii tugevaks, et enam polnud ka mõistlikel inimestel võimalik näiteks ühistegevust teha, rääkimata piirikivist või õunapuuoksast. Oleme sattunud võrreldes nõukogude ajaga teise äärmusesse ja ega äärmuste rõhutamine pole kunagi head toonud. Väikse rahvana peaksime olema teineteise suhtes sõbralikumad ja tähelepanelikumad.

Samas teisel seltskonnal on see oma maa tunnetus absoluutselt kadunud. See on täiesti vastupidi, kus teatud aja elatakse ühes kohas, siis müüakse maja maha ja liigutakse edasi. Inimesed kolivad ka ühest riigist teise täiesti vabalt. Nii ei teki sidet kodumaa võika inimestega. Minu meelest on see ka suur probleem.

 Mul tütar õppis aasta otsa Saksamaal, kuid tuli tagasi ja ei kavatse siit kuhugi minna. Selline ärakäimine ja kogemuste omandamine on isegi hea. Ka poja  elamine ja töö on Eestis. Ma olen mõelnud ja abikaasaga arutanud, et võiks minna ja pikad talved kuskil Tenerifel üle elada, kuid seni pole sellest asja saanud. Siin on omad kohustused, lapselapsed ja kuhu sa siis ikka lähed. Päriselt ära kolida kindlasti ei taha. See siin on meie kodu.

Mida sa arvad sellest, et Eestimaad jupikaupa välismaalastele müüakse?

See on tõsine probleem. Teema piirangutest maamüügile välismaalastele oli üleval nii Ülemnõukogus kui ka mitmes Riigikogus. Paraku jäid maasaadikud selles küsimuses selgesse vähemusse. Oponendid väitsid, et kapitalil pole ju rahvust, las aga tuleb. Väide, et kapitalil on ju omanik ja  omanikul on küll rahvus, neid ei kõigutanud. Ja nii ostsidki välismaalased maad suhteliselt vabalt erastamise käigus riigilt ja kogu aeg ostavad ka ootamatult maaomanikeks saanud inimestelt. Nii on. Teisest küljest on see  maad müünud inimese südametunnistuse asi, et miks sa müüd oma maad kergekäeliselt välismaalastele.

Räägitakse, et riik peab suutma oma rahva ise toita. Olen lugenud, et meie riik tarbib rohkem kui toodab. Põline põllumajandusriik ja nüüd selline vastuolu.

Nii on juba mõnda aega. See algas kui ärimehed hakkasid sisse tooma välismaist, aegunud toidukaupa, värvilises pakendis ja massiivsed reklaamikampaania saatel. See kaup oli odav, kuna ta oli aegunud ja sageli ka ebakvaliteetne ning doteeritud päritolumaa poolt. See kaup oma odavuse ja kirevusega tõrjus eemale kodumaise. Nii väheneski kodumaine põllumajandustoodang kordades.  Pragmaatilist mõtlemist kodumaise põllumajanduse rollist meie toidulaua katmisel ja veel rohkem rollist kodumaise majanduse osana, oli vabariigi taassündides vähe. Rohkem oli emotsionaalset ja tulemus on  näha. Tundub siiski, et täna usuvad inimesed järjest rohkem seda, et just siin, Eestis kasvatatud ja toodetud toit on kõige tervislikum. Ja et põllumeeste toodetud saaduste osa meie majanduses on väga oluline ja vajalik. Kahjuks on toidukaupade sisseostmisel välja läinud tohutu hulk raha, mis võinuks hoopiski edendada meie oma majandust. Kas müüme maad ja metsa selleks, et osta sisse kirevas pakendis söödavat?

Eestlasi on ainult 1 miljon inimest. See on üks kõige väiksemaid rahvusriike maailmas. Islandlased on veel väiksemad. Ometi kõrvutame ennast pidevalt suurrahvastega, tahame , et meie sportlased oleks sama tublid, lauljad võidaks igal aastal Eurovisiooni, kõik meiega arvestaks ja kui see nii ei lähe, siis oleme hirmus pettunud. Minu meelest miljoni inimese kohta on meil siiski päris hästi kõik.

Island jah on rahvaarvult väiksem, kuid mitmes valdkonnas meist edukam. Ja meiegi tahame ju olla edukad, kasvõi mõnel alal. Eelkõige võrdleme me ennast siiski meie lähinaabrite, soomlaste ja lätlastega, kes ei ole ka  suured rahvad. Ja see on ju uhke tunne küll, kui Olümpiamängudel suudaks soomlastele ära teha. Suurte riikidega ennast nii väga ei võrdle, sellel poleks mõtet. Kuid vaimult peaksime olema küll suuremad, oma ideedelt peaksime kuuluma kõige suuremate hulka või vähemalt sinna pürgima.  Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Eesti Vabariik saab kohe 100 aastat vanaks. Kas sinu jaoks on see oluline tähtpäev?

Kuna meie riik on ikkagi nii noor veel, siis on see ikka väga tähtis. Võrreldes riikidega, mille ajalugu saab mõõta sadade aastatega on meie 100 aastat ikkagi väga oluline. Riigi sünnipäeva tähistamine on minu meelest isamaalise kasvatuse osa ja sünnipäeva väärikas tähistamine on oluline.

Mida peaks tegema teisti võrreldes tänasega, et Eesti Vabariik saaks ka oma 150 sünnipäeva tähistada?

Meie ühiskond on natuke liiga polariseerunud ja tundub, et natuke lõhki minemas. Vähemalt nende hääl, kes pole rahul, kõlab üsna kõvasti. Mitte et neid peaks vaigistama, kuid tuleks võtta kasutusele meetmed, et rahulolematutel poleks põhjust nii palju kurta raske elu või ebaõigluse üle või võimaluste puudumise üle. Ühiskonda tuleb rohkem konsolideerida. Selle juures on iga inimese enda tegemised, suhtumised ja pürgimised vägagi tähtsad. Kuid kõike ei saa oodata riigikogult, valitsuselt või presidendilt, iga inimese panus oma riigi heaks on hulga tähtsam.

Kui tänased riigijuhid tuleksid sinu juurde ja paluksid, et „Ants, sa oled kogenud mees, anna nõu, mida teha teisiti?“ Mida sa siis neil siis soovitaksid?

Aitähh. (Mõtleb ikka pikalt ja ohkab siis). See on hea küsimus. Inimestega tuleb rääkida rohkem. Palju rohkem. Rahvast on vaja rohkem kaasata. See, et otsustatakse ja siis alles teavitatakse otsustest, kutsub esile negatiivseid emotsioone. Millest tulevad rahulolematused? Olgu siis probleemid või vastuolud millised tahes.  Inimesi tuleb kaasata ja siis hakkab inimene ise ka mõtlema, kuidas ta saab ühe või teise probleemi lahendamisele kaasa aidata. Küllap vähendaks see ka rahulolematust. Nii valitsus- kui koalitsioonierakondadele soovitaks omavahel vähem kraagelda. Justnimelt – vähem kraagelda. Millekski muuks peale kraaklemise nendevahelist suhtlemist nimetada on raske. Sama kehtib ka paljude üksikpoliitikute kohta. Siis jääb rohkem aega tegeleda tõsiste asjadega.

Ma nüüd lahmin numbritega. Eestis on hetkel miljon elanikku. See tähendab, et näiteks 300 000 leibkonda. Hea tahtmise korral saaks kõige nende käest küsida otse ja personaalset arvamust tähtsamates küsimustes. Üks tänane väike parlamendierakond on seadnud endale eesmärgiks ehitada riik taas alates rahvast üles, et tuua iga kodanik oma muredega tähelepanu keskmesse. Kuid see idee ei sobi vist teistele, sest üksmeelselt tehakse neid maha ja kuulutatakse neid sisutühjaks. Minu jaoks on selles aga väga selge ja tugev sõnum.

Kaua võimul olnud erakondadel tekib eksimatuse tunne, tunne, et ainus tõde on nende tõde. Teiste arvamus on vale. Sellist suhtumist on teatud isikutel ja ka erakondadel. Kui siis keegi tuleb mõne mõistliku ideega välja, tehakse see maha, sest see justkui õõnestab võimulolijate tõde ja positsiooni. Tõeline suurvaim tabaks mõistliku ettepaneku ära ja aitaks seda ka ellu viia. Aga sellist vaimsust pole siia veel tekkinud. Ei aitagi muu, kui mõistlik osa ühiskonnast peab häält tegema. Ja kõvasti tegema.

Meil on suhteliselt vähe siiski väikeettevõtjaid, on suuri, kes koostöös riigijuhtidega teevad seadusi, mis neid soosivad ja väiksemaid järjest suuremate raskuste ette panevad. Koostööst jälle riigijuhid loobuda ei saa, sest need samad ärimehed maksvad nende kampaaniad kinni.

Aktiivsed ja tugevad väikeettevõtjad on ühe riigi kõige suurem varandus. Kui ise teed ja endaga toime tuled, siis on see suur panus, et kogu ühiskonnal läheks natuke paremini. Eesti rahvas on tegelikult väga tubli. Kuid alati on mingi grupp, kes pole rahul. Kurb on see kui nende hääl kostab kõige kõvemini ja nende häält, kes annaks kaalukat ja läbimõeldud nõu või analüüsiks erapooletult olukorda, ei taheta  kuulda võtta.  Kainust ja kaalukust  ei kajasta ka meedia. Ilmtingimata kajastab meedia aga halbu asju, kui nina veriseks lüüakse või kui keegi rahul pole. Ilmtingimata. Siis tekibki selline tunne, et kõik on kehvasti, aga tegelikult ju ei ole. Vaatamata kõigele on meil päris tore oma riik.

Mul on vahel kurb meel, et Eesti müüb oma rikkusi kergekäeliselt toorainena maha andmata neile lisaväärtust. Sama on tarkusega, kui Eesti helgemad pead lähevad tööle piiri taha, sest siin pole neile piisavalt rakendust. Eestis võiks asuda teaduskeskused, kuhu tahetakse välismaalt tööle tulla. Väikese rahva puhul on oluline, et iga inimene teeks võimalikult kõrgelt hinnatud tööd.

Suur osa Eestis lüpstud piimast veetakse Leetu. Miks? Meie töösturitel on küll töötlemise võimekust, kuid ilmselt napib turustamise oskust. Ja mis seal salata, mõni tegeleb ka avantüüridega, nagu mõne aasta eest üks tegelane keeras tuksi võimaluse eksportida Jaapanisse eesti piimasaadusi. Leedukatel on võimekus turustada ilmselt palju parem. Eestis lüpstud piima ostavad nad eelkõige piima kõrge kvaliteedi tõttu. Sellest piimast saab valmistada korralikku toodangut, mida saabki turustada. Paljud Leedu väiketootjad oma tagasihoidliku tehnoloogiaga ei suuda kõrge kvaliteediga toorainet toota.

  Ka metsa toorainet veetakse palju välja. Ja raiutakse liiga palju. Siin on poliitikud ja ametnikud osutunud täiesti küündimatuks mõistliku metsanduspoliitika kehtestamisel. Metsade lageraie on ületanud kõik mõistlikud piirid. Rahvas peab selle kohta  häält tegema. Seda asja ei saa jätta vastutustundetute poliitikute ja ametnike otsustada.

Mida sa arvad palju poleemikat tekitanud võõrtööjõust, millele nii visalt vastu sõditakse. Samas on minu paljud sõbrad ettevõtjad hädas, et pole inimesi, kes tööd teeks?

Igal pool üle maailma kasutatakse võõrtööjõudu.  Ka meie võiks seda teha, kuid teadlikult. Mitte massimigratsioonina vaid selgepiirilise valiku abil. Kui meil on vaja tööjõudu, siis tööle tulevaid inimesi saabki vastu võtta. Me ei peaks korraldama siin sotsiaalabiasumeid. Ei mingit massi-immigratsiooni. Kui viletsama majandusega piirkondadest inimesed siia tööle tulevad, siis nad töötavad ka rohkem ja panustavad enam. Ka eestlased, kes 1944 läände emigreerusid suutsid ennast tööga üles töötada.

Ma olen seda meelt, et riiki ei tohiks juhtida elupõline ametnik, kes ei tea, mida tähendab tulu teenimine. Teiseks ei tohiks riigi ette osta lasta laps-poliitikuid, kes poisiklikult omavahel kemplevad, solvuvad, eputavad jne. See viib alla valitsuse maine rahva silmis ja riigi maine välismaiste partnerite silmis ja mulle see ei sobi üldse.

See kõik on õige. Kui neil tekib veel eksimatuse tunne ja nad saavad aru oma võimu võimalustest, siis on olukord päris halb. Paraku kestab selline jama juba oma viisteist aastat.

Kuidas iga inimene saaks panustada oma riigi tulevikku, et meie lastel oleks ka emakeelne haridus ja riik, mida armastad?

Siin võiksid riigijuhid suuremat eeskuju näidata ja luua õhkkonna, kus rahva arengule pühendatud hetked oleksid au sees. Me peaksime omavahel olema hulga sõbralikumad. Kas meie tänased liidrid, meie nn eliit näitab kuidagi eeskuju? Kahtlane. Meie sinuga siin praegu vestleme, me oleme paljudes asjades ka ühel meelel. Ninad ei ole verised ja seda ei juhtu ka.  Inimesed saavad omavahel suheldud küll. Õigel hetkel kaaslasele naeratades tekib hoopis positiivsem emotsioon. Tervitad poemüüjat, kellel läheb tuju paremaks, tema omakorda tervitab ostjat, kellel läheb tuju paremaks. Kõik algab väikestest asjadest. Naeratagem.

Eesti keel ja emakeelne haridus on nii pühad asjad, et siin ei saa olla mingit järeleandmist.

KOHTUMISED KÜLATEEL. Taimekasvataja Vello Mägiselt

KOHTUMISED KÜLATEEL

Taimekasvataja Vello Mägiselt

Vello Peitong askeldab oma Mägise küla elumaja taimede kasvulavaks eraldatud toas. Just jõuluõhtul pistsid esimesed lilletaimed mullast oma rohelised pead välja. Jaanuaris algab juba suurem töö, kui mulda saavad ka tomatite, kurkide ja teiste aiataimede seemned.

Vello töötas nõukogude perioodil Tallinnas tehase „Tarbeklaas“ varustajana. Töö andis talle tihti võimaluse sõita mööda tollast suurt kodumaad. Töö kõrvalt pidas ta aiamaad, nagu seda tegid väga paljud inimesed. Ta kasvatas kapsaseemneid ja söödapeeti ja palju muidki asju, ikka selleks, et perele väikest lisa teenida. Nõukogude korra lõppedes lõpetas tegevuse ka „Tarbeklaas“. Vello jäi hetkeks töötuks ja otsustas kolida maale, kus oli varem juba ostetud Mägise külla maja. Tööle hakkas ta Arvate Agros, kuid enamus ajast kulus kasvuhoonete rajamisele ja taimedega askeldamisele. Õige pea leidsid temani tee paljud tomati ja kurgitaimede ostjad, kes lisaks odavatele taimedele said tasuta loengu taimekasvatusest. Vello armastab taimi. Kuigi ta võiks äri edendamiseks müüa taimi ostjale vastavalt viimase soovidele, kuid siiski pole harvad juhud, kui Vello taimi üldse ei müü, sest ilm on veel liiga külm ja on öökülmi oodata. „Tulge nädala aja pärast, siis juba võib maha panna.“, saadab Vello ostjad minema. Ja ostjad mõistavad seda, on hea nõuande üle õnnelikud ja tulevadki nädala aja pärast tagasi. Vello armastab taimedest rääkida. Seda teavad ka püsikliendid ja ootavad seepärast kannatlikult järjekorras, kuni eelmised ostjad on saanud oma taimed koos loenguga, et siis ise samamoodi minna koju koos täpsete juhtnööridega, kuidas ja millal väetada, kasta või lõigata.

2017 oli Vellol kastides kasvamas 126 sorti tomateid. Mõned neist päris haruldased. Haruldased selle pärast, et Vello on need ise aretanud. Aastate kulgedes on ta kõrvale pannud muteerunud taimi ja neid siis uuel aastal taas kasvama pannud. Näiteks on seal taimi pea kogu vikerkaare värvivalikust. On loomulikult punaseid, kuid lisaks veel kollaseid, musti, rohelisi. On ümmargusi , kuid lisaks veel pisikesi, ovaalseid, pikergusi, hiiglaslikke, krobelisi. Vello armastab daame ehmatada pakkudes neile endaaretatud fallose-kujulisi tomateid. Oh, seda punastamist ja itsitamist siis. Aastaid tagasi tekitas Vello tomatikasvatajate foorumis segadust, kui tundis huvi, et kas keegi teab, kuidas on rohelise tomatisordi ametlik nimi. Kummaline tundus kogu aeg öelda „roheline tomat“. Ilmnes, et roheline tomat oli Eestis sellel hetkel päris haruldane, et seepärast sõitsid Mägisele paljud tomatikasvatajad üle Eesti, et saada just rohelise tomati taimi. Sügisel kui aega ja tomateid üle jääb armastab kokaharidusega Vello askeldada  köögis ja keedab enda koostatud retseptide järgi suurepäraseid salateid ja kastmeid. Enamus neist jõuab kodusele toidulauale, kuid kes oskab küsida, saab ka kaasa osta.

Kuigi kevad tundub kaugel olevat, on Mägisel alanud juba tõsine töö taimede ettekasvatamisel. Ega kuu aja pärast polekski saanud enam aega külateel juttu vesta. 

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk: Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla.

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk: Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla.

Ma ei tundnud Reinu Pakku enne, kui sattusime mõlemad “Suure Komöödiaõhtu” meeskonda. Teadsin teda küll, sest ikka hoiad ju pilgu peal sellel, mis toimub teatrimaailmas ja nendel värvikatel tegelasetel, kes selles ilmas toimetavad. Reinu tundmata tundus ta selline hampelmanni tüüpi tegelasena ehk mees, kes hoiab mitut rauda tules ja tihti pildil oma eriilmeliste ettevõtmistega. Tegutsedes mitmel rindel on oht jääda pinnapealseks. Tean seda omast käest. Rein on olnud aktiivne ettevõtja, ta on pidanud baare, toimetanud reklaamimaailmas, kuid viimastel aastatel leidnud püsiva koha teatris dramaturgi, lavastaja ja näitlejana. Täielik multitalent või ...? Meedia loodud muljed on vastuolulised. Kolme “Suure Komöödiaõhtu” hooajaga olen õppinud Reinu ka ise tundma. Rein meenutab Karlssonit, seda muidugi välimuselt, aga ka iseloomult – alati superrahulik, kelmikas pilk silmis valmis väikseks vallatuseks. Ükskord ma nägin kui Rein ärritus, kui päevases proovis trupiga kokkulepitu taheti võttemeeskonna poolt peaproovis ümber teha. “Kus te olite siis, kui me proovi tegime? Nüüd ei muuda enam midagi. Kõik jääb nagu proovis kokku leppisime!”, pani Rein asja paika. Selline ta ongi, äärmiselt laia silmaringiga hea vestluskaaslane, vaimukas ja muhe, kui kui vaja siis kindlalt oma asjade eest väljas. Selgemast  selgem, et nii põneva inimesega tekkis soov veidi omavahel vesteleda. Toon räägitu nüüd ka austatud lugejateni.  

Mul üks tuttav sõidab mööda maailma ja osaleb erinevatel jooksumaratonidel. Sina käid maailmas teatrit vaatamas? Mitme teatri külastused sinu kontos juba on? Miks sa seda teed ja mida see sulle annab?

Ega ma nüüd nii kole pööraselt ei käi, kahjuks, võiks rohkem käia.

Olen käinud New Yorgis, Londonis, aga ka lähemal, Riias, Helsingis jne. Kokku vast paarkümmend etendust. Ei ole lugenud. Märtsi lõpus lähen jälle New Yorki, on plaanis vaadata inglaste lavastuses “Inglid Ameerikas” (etendus ka Eesti Draamateatris) ja South Parki multika tegijate muusikali “Mormooni raamat”, aga reis sisaldab ka muud peale teatrikülastuste, ega ma ainult etendusi vaatama ei lähe. 

Ma tean küll ja küll Eesti teatraale kes on puht arvuliselt vaadanud kordi rohkem välismaiseid lavastusi, kuid enamusega neist teatraalidest on mul väike vahe. Enamjaolt käiakse siit Eestist välismaist teatrit vaatamas erinevatel rahvusvahelistel festivalidel. Mina eelistan käia vaatamas niiöelda tavalist teatrit. Tavalist, aga head. Olen muidugi ka festivalidel käinud, kodumaalgi näeb näiteks Baltoscandalil tihti häid asju, aga ma pean tunnistama, et ma pole suurem asi festivalivaataja. Mul on nimelt jube madal valulävi, kui ma pean vaatama ära päevas juba kolmanda etenduse, siis olen selleks liiga tuim, et sellest adekvaatset elamust saada ja ka analüüsida või niiöelda professionaalse kogemusena endasse salvestada. Filmifestivalidega on sama lugu, lihtsalt ei mahu neid filme päevas mitu tükki minu sisse.

Teiseks on teatrifestivalidega see jama, et kahjuks enamusel etendustest on ikka selline väike võistlusmoment sees, ikka needsamad kindlad “sel-aastal-trendikad-ja-töötavad-võtted” kipuvad tükist tükki korduma. Ma ei taha öelda, et ma poleks festivalidel näinud väga kordaminevaid ja inspireerivaid lavastusi, olen küll, aga ausõna enamus festivalil nähtud etendusi seda minu jaoks ei kipu olema. Võibolla see kõlab nüüd kuidagi ülbelt, aga mulle ei meeldi vaadata teatrit, mis on mõeldud vaatamiseks teatraalidele. Teatrit, mida peab oskama lugeda teadlikul, spetsiifilisel moel, mis tahab millegiga midagi öelda. Mulle meeldib teater, mis midagi ütleb, muidugi ka üllatab, on energeetiliselt laetud jne, aga mulle endale meeldib nii vaadata kui teha teatrit, mis on mõeldud… tavalistele inimestele.

Ja sellepärast ma käingi parema meelega tavalistel õhtutel koos tavalise publikuga tavalises teatris. Mulle meeldib, kui etendus seob ja ühendab kõrget ja madalat, on meelelahutuslik ja samas sügavalt mõtlemapanev, on särav, mänguline, vaimukas. Ja jälle võin kõlada ülbelt, aga sellist teatrit ei tehta meil Eestis kaugeltki mitte liiga palju. Aga meil tehakse ikka väga palju teatrit, väga palju head teatrit, mis on nii väikese rahva ja ühiskonna kohta täiesti fenomenaalne ja selle üle olen ma rõõmus ja uhke. Ühesõnaga, ega ma sellepärast ei käi mujal maailmas teatris, et Eestis ei ole midagi vaadata (Rein muheleb silmad kavalalt helkimas). Lihtsalt mujalt saab muid kogemiusi, teistsuguseid vaatenurki. Aga muide soovitan kõigile British National Theatre etenduste ülekandeid Eesti kinodes, olen seal näinud tihti suurepäraseid etendusi.

Milliseid veidraid erinevusi meie teatrikultuurist oled maailmas täheldanud?

Suured erinevused on meie ja angloameerika teatripubliku käitumises ja hoiakus. Meil on teater ikka veel väga lugupeetud asutus, kus kehtivad nii riietusele kui käitumisreeglitele üsna ranged kirjutamata seadused. Minu meelest on see suurepärane, sest neid kohti, kus on autoriteeti, lugupidamistunnet veel võimalik tunda, on nii väheseks jäänud. Läänes on publik hoopis suvalisem ja kärarikkam, tavalised tarbijad, istuvad joped seljas, lärmakad, pugivad saalis popcorni ja muud seesugust. Meie teatrisaalides ikka võib kommipaberikrabistajat tabada veel mitmeid hukkamõistvaid pilke.

Eks teatrimajandus on ju erinev. Kui meil Euroopas on teater midagi, mida peab riiklikult toetama, et see püsiks ja elaks, siis Ameerikas on see ju täiesti iseseisvalt toimetulev ja hästi toimetulev äri. Hästi tullakse muidugi toime ainult kõva konkurentsi tipus, aga põhimõte laieneb kõigile, alla välja. See on nii hea kui halb, sest tuleb teha teatrit, mis müüb ehk meeldib vaatajale, selles mõttes, et tehakse palju odavat teatrit, aga tehakse ka palju suurepärast.

Kuidas sulle tundub, kas Eestis näitlejaid austatakse?

Kindlasti austatakse ja seda muide isegi rohkem kui näiteks Ameerikas või Inglismaal. Angloameerika kultuuris on näitleja pigem interpreet ehk keegi, kelle töö on kokkulepitud mängu mängida, meil seevastu on näitleja pigem kunstnik ehk keegi kelle töö on luua ja läbi elada. See omakorda tuleneb vene näitlejakoolist, mis õpetab näitlejat õigeks ja õnnestunud soorituseks oma rolli läbi elama, mis omakorda loob näitleja ümber kannataja oreooli, meil vaadatakse näitlejale alt üles, ta on natuke nagu lunastaja ja temalt on alati mõtet küsida arvamust maailma asjade kohta, sest tema teab, sest elab ju kõike läbi. Ma arvan, et see suhtumine on ka nõukogude ajast pärit, mil näitlejad said lavalt öelda asju, mida tavaelus avalikult ei saanud. Läänes muidugi ka imetletakse näitlejaid, austatakse nende edu, aga mitte niivõrd nende isiksust, läänes on näitleja pigem kõige paremas mõttes meelelahutaja, aga meil arvamusliider.

Mis mulje on sulle jäänud, kas Eestis vaadatakse teatrit rohkem näitlejate või lavastaja või hoopis autori pärast?

Varem, ka nõukaajal, vaadati rohkem näitlejate pärast, nüüd aina rohkem lavastaja pärast, kes on aina rohkem samaaegselt autor. Varem justkui kõnetas vaatajat näitleja, täna rohkem lavastaja-autor. Varem mängiti teatris rohkem draamat, täna mängitakse rohkem ideid. Ideedemängimise aegu on ennegi olnud, näiteks modernism 20. sajandi kahe- ja kolmekümnendatel, aga näiteks kolmkümmend ja nelikümmend aastat tagasi oli teatri fookus rohkem inimliku draama peal, ka julgetes, uuenduslikes tükkides, kus vahendid olid radikaalsemad oli temaatika siiski inimesekesksem. Ka näitlejate mängulaad on muutunud, tänane teater nõuab näitlejalt rohkem füüsilist võimekust, mõnikümmend aastat tagasi nõudis pigem psühholoogilist. Ajad muutuvad.

“Suurest Komöödiaõhtust” ka. Kas Eesti telekanalid pole liialt orieneeeritud komöödiale? Kõik teevad igal õhtul nalja. Nalja tegemine on siiski väga raske töö. Mõned saated on päris masendavad, teisi kõlbab vaadata ka. Mida Komöödiaõhtu pere soovib selle saatega vaatajale pakkuda ja millest lähtute oma meeskonnaga eetrisse tulevate lugude valimisel?

Ideaalis soovib Komöödiaõhtu pakkuda vaatajale absurdikomöödiat, telemeelelahutust kõverpeeglis, et vaatad ja mõtled, et on hullud ja siis mõtled, et kas mitte teised saated pole tegelikult samasugused. Ega see alati ei tulegi välja, ülesanne on tõesti väga keeruline. Vormilises mõttes tahaks pakkuda vaatajale tihedat programmi, minu jaoks on õige naljategemine selline, et vaataja ei jõua ühte nalja veel lõpuni ära naerda, kui uus juba peale tuleb, noh, see on ideaal mis ammugi iga kord ei õnnestu, aga püüdma sinnapoole peab.

Muidugi on telemaastik liialt orienteeritud komöödiale, olen aastate eest juhtinud mitut arutlevat kultuurisaadet, näiteks istunud Marju Lauristiniga ja analüüsinud Michael Jacksoni isiksust, imagiot, muusikat, meil oli huvitav ja vaatajal ka, aga tänaseks on selliseid saateid ikka väga väheks jäänud.

Ja tõsi on ka see, et tihti valivad teletegijad reitingu huvides komöödia, mis on aga väga raske ja töömahukas kui tahta, et see õnnestuks ja nii pääseb eetrisse ka väga viletsas kvaliteedis hetki. Ei arva üldse, et “Suur Komöödiaõhtu” sellest süüst päris puhas oleks ja et meil alati kõik õnnestub. 

“Suures Komöödiaõhtus” osalevad Eesti parimad komöödiatähed segi tublide amatööridega. Kas selline kirju trupp teeb sinu töö raskeks?

Ennekõike olgu öeldud, et amatöör ei saa Komöödiaõhtul nüüd küll ikka kellegi kohta öelda, on jah vilunud ja endale nime teinud koomikuid, on mõne aasta eest lavakast tulnud noori tudmatuid andekaid näitlejaid, on ainult mõne muusikali-, teatri- või filmirolli teinud muusikuidki, aga nad on kõik ikka professionaalid, pealegi väga mitmekülgsed.

Aga töö raskekstegemisega on nii ja naa. Mõni “amatöör” ehk siis vähema kogemusega koomik on tihti entusiastlikuma suhtumisega kui komöödiatähed ja üllatab tänu sellele vanade kalade kõrval vaatajat rohkem ja positiivsemalt.

Kui ma olen ajakirjadest või –lehtedes lugenud Suure Komöödiaõhtu koomikute intervjuude pealkirju, siis läbivalt näen seal, et “raske töö….”, “oleks ma teadnud, et see nii raske on…” “keeruline ülesanne…” jne. See ongi raske töö, mis toob artisti - nagu ka lavastaja ja kirjutaja - tavalisest mugavustsoonist igas mõttes välja ja selles poolest on algajad ja tähed üsna samas situatsioonis ja võib teinekord ollagi nii, et algaja saab paremini hakkama.

Sa oled olnud väga ettevõtlik ettevõtja. Eestlased ootavad tavaliselt, et neile töö koju kätte toodaks. Kust tuleb julgus alustada oma ettevõttega ja mida see sulle on õpetanud?

Need kust-tuleb-küsimused on alati sellised, millele ausad on ainult kust-mina-tean-kust-tuleb-vastused. Kuskilt tulevad kergemeelsus, enesekindlus, rumalus. Rumaluse alla ma ei mõtle lauslollust, vaid sellist parasjagu piiratud teadlikkust, mis ei takista tegustemist, ei pane liiga palju kahtlema. Eks minagi kahtlen, vahest ka palju, see on inimlik, kuid selleks, et olla ettevõtlik, peab kahtlemise ja tahtmise tasakaal olema natuke tahtmise kasuks kaldu. Ma kahtlen palju, aga ma tahan ka palju (Reinu silmad on taas kavalal naerul). Ja nii ma muudkui tahan ja teengi asju.

Aga sellega, et eestlane passiivselt ootab, sellega ma ei taha nõus olla. Igal rahval on tegijaid ja ootajaid, andjaid ja saajaid proportsionaalselt enamvähem ühepalju. Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla. Selles mõttes, et eestlased tahavad, et neil oleks kõik iseseisva rahva asjad olemas – riik, rahvas, valitsus, kultuur, teater, kirjandus, oma eurolaulud jne. Aga kõike seda peab ju keegi tegema, me peame selle kõigega ju ise, omakeskis ainult miljonikesi hakkama saama ja sellepärast peame olema ekstra ettevõtlikud, meil peab andekas inimene mitme eest rabama. Ja rababki! Vaata kui palju meil multitalente on! Võtame kasvõi Aapo Ilves, kes kirjutab kõigile ansamblitele laulusõnu ja eurolaule ka ja ooperilibretosid ka ja muud ka. Saja miljoni suuruse rahva hulgas on mees, kes on teinud ühe eurolaulu eluaeg tehtud mees, aga meil peab Aapo mitmel rindel rabama. Ja selliseid on palju. Vaata kasvõi ennast!

Kas rattas ringlemine sinus tülgastust ei tekita? Kuidas sina rutiinist võitu saad?

Minuga on nii, et üht asja tehes puhkan teisest, vaheldus aitab. Jah, muidugi on töid, mis ei vaimusta loominguliselt, on asju, mis tuleb ära teha tahad või ei taha, aga siis tuleb proovida ümberhäälestada ennast, mitte neid asju, mida muuta ei saa. Aga ma ka mõistan, et kõigile eneses muutuse otsimine ei sobi, sellest on kahju, aga see vist on nii. Siis on muidugi raske. Kui selliseid inimesi liiga palju tekib, siis hakkab kõigil, kogu ühiskonnal raske.

Mida sa arvad ütlemisest - kui mina veel noor olin, siis oli kõik palju ilusam?

Suurt midagi ei arva. Kõik on kogu aeg üsna sama ilus, lihtsalt see “mina” saab vanemaks, vaade muutub. Kui oled vanem, siis on maailm rikkam, nii tundub mulle.

Mis sind Eesti elus rõõmustab? 

Rõõmustab see, et kõik on võimalik. Viidates üleeelmisele vastusele, et meid on vaid miljon ja meil on kõik iseseisva rahva, riigi ja kultuuri tunnused, siis see on ime. Ja see, et ka täna ja homme leidub inimesi, kes seda ime usuvad ja seda niiöelda töös hoiavad, mina ise sealhulgas, see on veel suurem ime.

Mis sind Eesti elus häirib?

Meedia, sotsiaalmeeidia, kogu eeter, kõik õhk on paks arvamustest, eriti arvamustest selle kohta, mis häirib. Mul ei ole soovi, tahtmist, isegi jõudu ei ole siia midagi lisada. No mida ma pean ütlema Rail Balticu, metsade või korruptsiooni kohta!?  Küllap on alati palju jooksvaid küsimusi, mida saab paremini lahendada, aga ma ei oska öelda ega mõelda, mis mind häirib väljaspool ennast. Kui miski häirib, siis ma leian sellele vastuse tavaliselt endast ja see on hea, sest siis on minu võimuses seda muuta, vähemalt teoreetiline võimalus.

Ei mäleta, kes see ameeriklane oli, kes alustas päeva palvega, et armas jumal, palun lase mul tegeleda asjadega, mida ma muuta suudan ja hoia mind ära tegelemast asjadega, mida ma muuta ei suuda… aga selgelt mäletan, et Jack Sparrow ütles esimeses Kariibi Mere Piraatide filmis Will Turnerile, et on asju, mida mees saab teha ja on asju, mida mees teha ei saa.

Huvitaval kombel on ka teised maininud häirivana massimeediat. Sa ise ka kirjutad artikleid ja näidendeid. Kas sa kirjutades teadvustatud endale vastutust, mida sellega lugejate või vaatajate ees võtad?

Täna me elame olukorras, mida aina enam nimetatakse tähelepanumajanduseks, see on majandus, kus kaubaks, peamiseks vahetusväärtuseks on maailmakodanike tähelepanu ja kõik selle maailma vägevad püüavad seda haarata, et seda osta, müüa ja vahetada. See haaramine on pidev võitlus, sõda kui soovite ja massimeedia on selle sõja üks peamisi lahinguvälju. Selleks, et haarata inimese tähelepanu on tarvis sündmust, draamat ja selles mõttes sobivad negatiivse sisuga uudised paremini, neis on rohkem draamat. Massimeedia kui selline ei häiri, häirib massimeedia negatiivsuses draamat otsiv meetod. Massimeediat järgides tundub kõik enamjaolt halvasti olevat või vähemalt probleemne ja murettekitav. Kui asjadesse süveneda, siis selgub tavaliselt vastupidine. Aga kui selgub, et kõik on hästi, siis pole meediaettevõttel käivet (Rein on irooniaga rahul ja muheleb). Sellepärast, et haarata tähelepanu, on tarvis inimesi pidevalt katkestada ja omakorda inimene, kes tahab olla iseseisev, edukas ja säilitada vabadusi, peab sellele vastu seisma, püüdes asjadele keskenduda ja süveneda.

Enda vastutust kirjutades teadvustan ma ikka ja praktiliselt väljendub see selles, et ma olengi hakanud kirjutama vähem kui mõni aasta tagasi. Vähem tootma arvamuslugusid, sest ma näen, et mu lood, mu sõnumid kipuvad sobituma sellesse sängi, kuhu suubub kõik moondades seda, mida ma kirjutades tahtsin edasi anda.

Seda vastutust on peaaegu võimatu kanda tähelepanumajanudse meediavoos.

Mis tehtud, mis teoksil?

Mis tehtud, see tehtud, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Aga algaval Eesti juubeliaastal, mis ühtlasi on ka minu juubeliaasta, olen otsustanud kinkida meile mõlemale täispika juturaamatu. Kirjutan seda, tahan kevade lõpuks avaldamisvalmis saada. Autobiograafiliste sugemetega romaan, mis räägib kolmekümneaasta tagustest sündmustest tänase pilgu läbi. Jube nõudlik ülesanne, sest on mahukas, sunnib pikka aega enda juures püsivalt tööd tegema, nõuab seetõttu suurt enesedistsipliini ja sisseelamist, nõuab aega, mida alati napib ja keskendumist, mida aina rohkem napib.

Siis on plaanis tuua sügisel Tartus, ERMis lavale Jaan Krossi “Keisrihull”.

Ja siis veel terve hulk plaane ja töid teles, teatris, kirjutuslaua taga ja mujalgi, võibolla ka veel üks hooaeg “Suurt Komöödiaõhtut”, näis.

Aus ülestunnitus, miks ma armastan jõulusid!

Aus ülestunnitus, miks ma armastan jõulusid!

Mina armastan jõulusid ja ootan neid igal aastal, sest mulle meeldib jõuluaeg, kui inimesed on tavapärasemast rõõmsamad ja südamlikumad. Kasutan siin mõtiskluses illustreeriva materjalina äärmiselt pädevat rahvaarvamust, mis on pärit Kanal 2 saatest „Suur Lotokolmapäev“, mille pallide loosimisest vabad pausid täidetakse telemänguga „Rooside sõda“. Jõulude eel küsiti rahva arvamust jõulude kohta. Küsimusele, miks inimesed jõule ootavad, reastusid  vastused sellises järjekorras – „kingitused“, „vabad päevad“, „pere on koos“ ja „jõulutunne“. Päris omakasupüüdlik tabel on kokku saanud. Jõulude kiriklikku tähendust ei maininud keegi. Minu isiklikku edetabelisse mahuksid „pere on koos“, „andmise rõõm“, „tänutunne“ ehk palju sellist, millest eesti inimesed igapäevaselt unistavad, kuid mida nad kahjuks siiski harva kogevad. Aasta lõpul tänab ülemus töötajaid, et küll nad on tublit tööd tehtud. Aasta lõpul märgatakse korraga oma kõrval muredes inimesi, kellele siis abikäsi ulatatakse. Aasta lõpul kiidavad vanemad lapsi, et küll nad on salmid või laulud hästi selgeks saanud jne. Miks küll avaldatakse tänu peamiselt vaid aasta lõpul, kui seda võiks teha kogu aeg, iga päev, iga nädal, iga kuu. Ärgem olgem sõnadega kitsid. Sõnad ei maksa midagi , kuid õigel hetkel öeldud toetavad ja ilusad sõnad võivad muuta palju. Vabandamine ja tänamine on samuti alahinnatud tähtsusega, sest vabandades ja tänades looma silla parematele inimsuhetele enda ümber.

Mulle meeldib teha jõulukingitusi. Mulle meeldib kodus nuputada, mida kellelgi vaja võiks minna ja mille üle kingisaaja ka suurt rõõmu tunneks. See ei pea olema sugugi kallis asi. Palju olulisem selle juures on tähelepanu ja märkamine. Arvan, et möödas on ajad, kus kinginäljas rahvahordid ründasid kaubamaju ja valimatult endale võimalikult soodsaid ja mittesoolisi asju ostukorvi korjasid, et siis hiljem kodus vaadata, kellele mida sobiks anda.  Kingitus ei saa olla kompensatsioon tegemata või unustatud tegude eest. Kingitus ei kompenseeri aasta jooksul tegemata jäetut. Kingitus võiks olla isiklik ja kindlasti inimesele vajalik ja rõõmustav. Raske on teha kingitust inimesele, keda sa väga hästi ei tunne või siis inimesele, kellel on kõik olemas. „Rooside sõjas“ küsiti ka inimeste käest, et milliseid kingitusi nad jõuluvana kingikotist kõige enam ootavad. Vastused olid taas ettearvatavad – telefon, ehted, arvuti, raha, kosmeetika ja reis. Ma jäin kohe mõtlema, et kas tõesti kuskil toob jõuluvana lihtsalt ümbrikuga raha. See on küll jõulumuinasjutu lörtsimine. Minu meelest ütleb raha kinkimine ka kinkija kohta üpris palju ehk „võta papp ja ära vingu, et midagi pole saanud“.

Siin kohas oleks sobilik meenutada legendi Santa Clausist ehk Püha Nikolausest. Elasid kõrvuti rikas ja vaene mees. Vaesel mehel oli kolm mehele mineku eas tütart, kuid keegi tahtnud neid, sest tüdrukute isal polnud neile kaasavara anda. Rikas mees nägi naabri muret ja viskas ühel pimedal ööl kukru kuldrahadega vaese mehe aknast tuppa. Hommikul oli vaene mees kingituse üle õnnelik ja pani oma vanima tütre mehele. Rikas mees nägi vaese mehe õnne ja viskas ka järgnevatel öödel kuldrahad vaese mehe aknasse. Mehele said ka järgmised tütred. Nähes vaeste rõõmu, otsustas rikas mees oma varanduse neile kinkida ja hakkas aitama kõiki, kellel mured eluraskusteks kaelas. Viimaks tuli välja, kes on see heategija, kes oli aidanud selleks hetkeks juba sadu linna vaeseid. Kui rikas mees ühel päeval hinge heitis, otsustasid  linnaelanikud tema  mälestust austades tema surmapäeval ehk nigulapäeval teineteisele kingitusi teha. Hiljem on see komme nihkunud detsembri algusest jõuluajale. Kinkimise traditsioonil on väga ilus algus ja kingitusi tehes ei tohiks seda unustada. Märkamine, hoolimine, tänamine, aitamine on kinkimise juures peamisteks põhjusteks.  

Kui kodusel jõuluõhtul astub uksest sisse jõuluvana, siis tasub kõigil selleks hetkeks kehastuda näitlejateks ja suhtuda tõsiselt kingisaaja rolli. Räägin omast kogemusest koduskäija jõuluvanana. Lapsed suhtuvad kõigesse, mis on seotud jõuludega äärmise tõsidusega. Lausa kuritegelik on siis kui mõned lapsevanemad selle muinasjutu lõhuvad ja hakkavad halba eeskuju andes sobimatult tembutama. Jõuluvana kõige toredamad ja meeldejäävamad kodukülastused on alati need, kus igale pereliikmele on kõige rohkem kaks kinki, kõik loevad ühiselt salmi või lauldakse, siis mängitakse paar mängu ja Taat saab tänulikult edasi minna.

Mõned lustakad lood, mis on Jõuluvanaga juhtunud.

Kord külastas Jõuluvana sõjaväe osa. Astus saali ja sõdurid tõusid kõik korraga püsti ja jäid valvele seisma. Suurest kolinast ehmununa ütles Jõuluvana vaikselt „Tervist, sõdurid.“. Saalid oli vaikus. Jõuluvana juba mõtles, milliste õpetlike kuid lustakate sõnadega sõdureid viisakusele kutsuda, kui korraga kõlas sajast kõris korraga „Tervist, härra Jõuluvana“. Jõuluvana pidi püksi tegama.

Kord kündis Jõuluvana Tallinna Raekoja platsil ja hüüdis „Ho-ho-hoo“. Korraga astus tema juurde asiaatliku välimusega mees ja lausus „Yes. I am here“. Jõuluvana oli segaduses, et mis mõttes ta siin on. Asiaat, kelle ümber oli tema pere kogunenud, jätkas „I am Mister Ho. This is my wife, missis Ho and our children – Ho, Ho, Ho“. Head, et nad tulid.

Kord astus Jõuluvana Raekoja platsi lava trepist alla, ja kummardus, et näha paremini trepiastmeid. Kohev habe nimelt piirab vaatevälja. Samal ajal oli trepi alla kogunenud esinemisjärge ootav rahvatantsutrupp. Jõuluvana kummardus ja kogu trepp tegi kohe piduliku väljaastega kummarduse vastu. Järgmisel astmel kummardus Jõuluvana uuesti ja jälle kummardus tantsijatepere. Selle peale poetas Jõuluvana vaikselt: „ma saan aru küll, et külm on, aga iga kord kui ma treppi vaatan ei pea te ka kummarduma“. Nüüd taipasid ka rahvatantsijad, miks Taat kogu aeg kummardus ja nad puhkesid naerma.

Kord läks Jõuluvana ühte peresse kinke jagama. Väike perepoeg pelgas niivõrd Taati, et puges diivani taha. Siis ei jäänud ka Jõuluvanal muud üle, kui minna talle sinna järgi ja istuda koos poisiga põrandale. Kuna ülejäänud pere nüüd salme ei kuulnud, siis tulid ka nemad järgi diivani ja seina vahele kitsukesse prakku. Laps sai kingi kätte, kuid teiste kingid jäid kuuse alla. Siis läks isa ja tõi kingikotigi diivani taha. Nii seal kingid laiali jagati ja laulud lauldi ja salmid loeti.  

Lisaks perele meeldib mulle aastalõpul teha kingitusi või saata häid soove oma kolleegidele või koostööpartneritele. Mulle meeldib jõulutervitusi ka ise saada. Mulle ei maksa saata netikaarte, sest neil pole minu silmis mingit väärtust. Tavaliselt kustutan need kohe, nagu iga personaalsuseta masspostituse. Posti teel või isiklikult kohale toodud jõulutervitused aga panen välja kodus nähtavale kohale, kuuse otsa või kamina peale.  

Vastukaaluks positiivsetele emotsioonidele küsiti „Rooside sõjas“ rahva käest  „Mis teid jõulude juures häirib?“. Esimeseks 100 eestlase arvamuse järgi sai „ostuhullus“, mille järgnesid „liigne söömine“, “igavus“ ja „lume puudumine“. Ostuhullus on ainult inimeste peas kinni. Kui soovid teha kingitust südamest, siis ei märka sa selleni viivat protsessi hullusena. Alati võib ka kingituse ise teha. Tabelis toodud liigse söömisega olen ma küll nõus. See on mulle igal aastal samuti probleemiks olnud. Midagi pole teha, kui laud kaetakse hea ja paremaga, siis lased ennast kaasa viia ja muudkui pugid. Olen seda püüdnud kompenseerida õhtuste jalutuskäikudega. Aga IGAVUS ???? Mul jääb ajast alati puudu. Kõike, mida tahaks teha, ei jõua, sest enne tuleb öö kätte. Söömine, mängud, vestlused, jõuluvana ja ühislaulmised – need on ainult mõned tegevused, mis tuleb jõuluõhtul ära teha.

No hea küll. Lisan mõned mängud, mida lisaks pikkadele kaardilahingutele meil kodus mängitakse. Nende mängude mängimiseks pole vaja midagi peale pastaka ja paberi.

1.       „Kuulus ja kummaline“. Mängujuht mõtleb oma peas välja ühe kuulsa inimese. Mängijad hakkavad tema käest kordamööda antud isiku kohta küsimusi küsima, millele saab vastata, kas „ei“ või „jaa“. Kui vastus on jaatav, siis küsija jätkab, kui vastus on eitav, läheb järg järgmisele. See , kes esimesena ära arvab, antud isiku, ongi võitja ja mõtleb järgmise isiku oma peas välja.

2.       „Viis sekundit“. Mängus tuleb 5 sekundi jooksul leida kolm vastust mängujuhi küsitud teemal Nt „nimeta kolm eesti ajalehte“, „nimeta kolm ministrit“, „nimeta kolm muinasjutukangelast“ või „nimeta kolm metslooma“. Võimalusi on küsimusteks tuhandeid. Kes ei suuda nimetada, kukub välja ja kes viimasena mängu jää, on võitja.

3.       Võtke raamat ja laske inimestel pakkuda, mitu lehekülge on raamatus. Parim pakkuja võidab. Võtke järgmine raamat. Pakkumisele saab panna erinevaid asju.

4.       Laste jaoks on põnev ka paberlennuki viskamise võistlus. Kelle oma kõige kaugemale lendab, see on võitja.

5.       Loomulikult võib meelde tuletada ka vanu traditsioonilisi jõulumänge – sõrmekoogu vedamine, mustlasmaadlus.

6.     

           Võite ka siin loos esinevad „Rooside sõja“ küsimuste vastused välja kirjutada ja laste siis pereliikmetel arvata. Võitjaks tuleb ikka see, kes kõige rohkem õigeid vastuseid teab.

Mulle meeldib kodune jõuluõhtu kui sõbralikus pereringis pugitakse kõht täis.  Mulle meeldivad lauatagused, veidi laisad vestlused. Meil on saanud pereringis toredaks traditsiooniks, et kõik võtavad kordamööda oma aasta jooksul tehtu kokku ja annavad teada, millised olid tema aasta suurimad kordaminekud. See on olnud vägevaks tõukejõuks, et lõpetada enne detsembrit oma poolikud tegemised, et saaks siis oma tegudest anda parema ülevaate. „Rooside sõjas“ küsiti rahva käest, et „milliseid delikatesse tahaksite jõululauale“. Siin olid vastused taas päris lihtsad – kalamari, angerjas, marineeritud seened ja sült. Kui teil siis jõuluajal on tulemas külalisi, katsuge kindlasti  siin toodud valik lauale panna, sest neid delikatesse rahvas ootab ja tunneb neid süües rõõmu.

Mulle meeldib piparkooke teha ja neid siis koos lastega kaunistada. Oleme igal aastal leidnud aja külastada Tallinnas uhket piparkoogi-näitust. Meie loodud teosed sealseteni ei küüni, kuid ometi üritame meiegi teha midagi kordumatut. Tunnistan, et kaunilt kaunistatud piparkooke on raske süüa, aga kui neid ise ei söö, siis on peagi  jaol hiired ja muud hirmsad elukad. 

Mulle meeldib advendiajal hommikuti varem tõustes oma lastele salaja sussi sisse maiustusi panna, kuigi mu lapsed on suured ja teavad ammu, kuidas kommid sussi sisse saavad, aga muinasjutt peab siiski jätkuma ja nende hommikune rõõm ei ole praegugi sugugi teeseldum.

Mulle meeldivad jõululaulud. Mulle meeldib nende laulude optimistlik ja positiivne meeleolu, samas toovad jõululaulud pimedasse talveõhtusse soojust ja südamlikkust. „Rooside sõjas“ küsiti rahva käest, milline on kõige populaarsem jõululaul. Edetabel sai suhteliselt ettearvatav ja seetõttu igav. Kõige populaarsem oli muidugi „Püha öö“, talle järgnesid „Oh, kuusepuu“, „Aisakell“ ja „Valged jõulud“. Ikka need samad vanad ja muidugi head laulud, kuid kas sa ikka kuulad jõuluajal ühtejärge „Püha ööd“. Teiseks ei ole nende populaarsemate hulgas ühtegi eesti helilooja loodud lugu, kuigi eesti autorid on loonud väga ilusaid laule. Üldse kipume alahindame oma enda loojate loomingut ja pidama ülevamaks piiri tagant  juba teatud tuntuse saavutanud loomingut. Ilma asjata on see nii.

Mulle meeldib jõuluõhtutel jalutada surnuaias, meenutada oma lähedasi ja panna nende kalmudel põlema küünlad. Oleme oma perega süüdanud juba paljudel aastatel küünlad ka nendel haudadel, mis muidu on mattunud pimedusse. Nii oleme alati pannud küünla rahvakirjanik Anton H. Tammsaare vanemate hauale Järva-Madisel ja helilooja Raimond Valgre isa hauale Järva-Jaanis. Tuledemeres surnuaia pühadust häirib, kui inimesed kitsastel radadel kõnnivad teineteisest vaikides mööda ja ei soovi häid pühi. Selleks et vastutulijale häid pühi soovida ei pea teda tundma. Väikene viisakus ei võta kelleltki tükki küljest, kuid loob sooja ja hooliva õhkkonna, mida kannad endas veel kaua. Kui oled ise avatud, siis avaneb maailm ka sulle. Olen käinud jõuluajal kaubakeskustes ja linnas jõuluvanana ringi. Pakun suurtele ja väikestele kommi ja soovin häid pühi. Mõni naeratab, astub ligi ja teeb pilti, kuid suur enamus tormab väljategemata mööda. Mul on neist inimestest alati väga kahju, aga ma ei oska ka neid kuidagi aidata, sest enne kui jõuan küsida „Mis vaevab sinu südant?“, on nad juba nurga taha kadunud. Miks inimesed ei võta vastu rõõmu, mida neile heast südamest pakutakse? Väike naeratus, väike tänusõna ja mine siis edasi.

Mulle meeldib jõuluõhtuks õppida mõni uus laul või salm selgeks, sest ei saa oma lastest kehvem olla, vaid alati tuleb isikliku eeskujuga neid innustada jõuluõhtut tõsiselt võtma. Olen ise jõuluvanaks kodudes käinud ja vanemate passiivsus kinkide lunastamise juures on alati üks kõige kurvemaid hetki. Kui ootad, et lapsed salmid pähe õpiksid, siis oleks tore seda ka ise teha. Jõuluvana oma kinkidega on imearmas muinasjutt, millest loobumine jätab hinge tühja koha.

Lisan veel ühe mängu ja ehk jõuluviktoriini. Õiged vastused leiad alt.

1.       1441.a pandi Tallinna Raekojaplatsile püsti maailma esimene avalik jõulupuu. Puuks oli  tollal kuuse asemel nulg. Puu seisis ühe päeva ja siis põletati pööripäeva pidustuste raames. Milline tuntud seltskond jõulupuu püstitas?

2.       Millise firma reklaamidele ilmus esmakordselt meile hästi tuntud punase kuuega jõuluvana?

3.       Kui te olete head lapsed, siis tuleb teile jõuluvana, kui aga olete pahad lapsed, siis tuleb 21. Detsembril teile külla see tegelane.

4.       Jõuluvanal on Põhjanabal palju põtru, kuid vaid ühe äbariku nina helendab näidates pimedal ööl saanile teed. Kuidas on selle põdra nimi?

5.       Päkapikud kannavad oma mütsi kogu aeg võttes selle peast vaid ühel juhul. Millisel põhjusel võtavad päkapikud mütsi peast?

Vastused:

1.       Mustpeade vennaskond

2.       Coca-cola

3.       Tahma-Toomas

4.       Rudolf

5.       Pestes

Vestlus praost Jaan Tammsaluga

Ole Sina tasane tee minu ees,

Ole Sina juhatav täht minu kohal,

ole Sina valvas silm minu taga

Tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati!

(keldi palve. Tlk. Valda Raud)

Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu „Vaadake, mis värvi on teie lähedaste silmad.“

Külastasin hiljuti raamatupoodi ja soodusmüügi riiulilt leidsin Jaan Tammsalu raamatu „Igaviku hääl“ . Ostsin raamatu ja võtsin selle ette. Arvasin, et loen selle õhtuga läbi, sest raamat pole mahukas. Kuid ma eksisin. Lugesin seda raamatut mitu nädalat, sest iga peatükk tekitas soovi endasse vaadata ja oma elu üle mõtiskleda. Tahtsin rohkem teada saada nendest väikestest õpetustest, mida raamatus näpuotsaga poetatakse. Läksin Tallinna Jaani kirikusse õpetaja Jaan Tammsalule külla. Rääkisime usust, kirikust, jõuludest ja Eestist. Sellest sai südamlik ja inspireeriv vestlus, mida ei saa jätta jagamata. 

Hiljuti tähistati luterluse 500. aastapäeva. See oli ja on väga oluline märk kirikuelus. Mida on luterlus Eestimaale andnud?

Minu jaoks on üks väga oluline raskuspunkt, kui me räägime Eestist kui luterlikust maast. Me ei saa olla kindlad, millal oleks eestlased jõudnud nii massilise kirjaoskuseni, nii suure ja hõlmava hariduse ja harituseni, kui luteri kirik poleks jõudnud sellele maale. Ilma kirikuta oleks see võtnud palju kauem aega. Luther on öelnud lause, mis mind väga on puudutanud „Kristuse ristisurm oleks olnud mõttetu, kui meil poleks anda oma lastele haridust.“ Luther on rõhutanud emakeelse hariduse vajalikkust ja seda, et haridust antaks kõigile, ka tüdrukutele. Täna see on kõik normaalne. See, et  luteri õpetajad 1739.a esimese maakeelse piibli kokku said ja et me põhja-eesti murret räägime, et luteri kirikus on korjatud ja talletatud meie rahvakultuuri, see kõik ei olnud siis igapäevane ja normaalne. Need asjad ei ole tänase päevani paljudes riikides normaalsed, mis meie jaoks on nii enesest mõistetavad. Jaa, enne Lutherit said ka soovijad haridust, kuid vaid need, kellel oli korralik rahakott.

Folklorist Mikk Sarv mainis ühes oma loengus, et sõnad pärand ja päris on pärit ühest algest ehk see, mis on meile pärandatud, mis on pärit vanematelt, see on päris. Kas luteri kirik on päris kirik?

Luterlus on aidanud meie pärandit väga olulisel määral kokku koguda. Ma ei taha selle jutuga vähendada õigeusu või katoliku kiriku tähtsust. Ka nemad on oma teenimistööd sellel maal väga hästi teinud. Kuid rõhuasetused erinevatel kirikutel erinevatel ajaperioodidel on väga erinevad olnud. Luterlus tuleb tugevalt siin esile, sest just luteri kirik ütles, et aitab ladina keelsest piiblist. Rahvas peab saama omas keeles piiblit lugeda ja selleks peab ta saama ka haridust. Selleks tuleb korda teha ka keel ja A.T.Helle andis välja esimese eesti keele grammatika, et me oskaks oma mõtteid kirja panna, sest selle ajani me ainult rääkisime ega kirjutanud. Heebrea keeles on üle 3000 aasta asju savitahvlitele kirja pandud ja see oli seal normaale. Meie jaoks ei olnud see normaalne.

Pean selle küsimuse ka esitama. Eesti rahvas on taas arvatud maailma kõige usuleigemate rahvaste sekka. Mina olen vastupidisel arvamusel. Minu meelest on eesti rahval tohutult asju , mida usutakse. Pigem on küsimus religioonis. Mis vahet on usul ja religioonil?

Sõna usk alla saab panna palju erinevaid tähendusi. „Ma usun, et see toit on soe“, „Ma usun, et see naine on tore“, „Ma usun, et see auto polegi päris auto“. Me anname väga paljusid hinnanguid usu peale. See on tihti teistelt laenatud ja mitte endal järgi proovitud. Siin on ka ajakirjandusel vastutusrikas roll, sest nemad kujundavad tihti seda usku. Olen nõus, et eesti rahvas ei ole usuleige. Olen nimetanud Eesti rahvast isegi Euroopa Liidu kõige usklikumaks rahvaks, sest me usume nii kohutavalt palju nõidadesse, pendlikeerutajatesse, igasugu müstilistesse asjadesse. On rikkaid ja ilusaid, kes ei julge oma kaasa kõrvale voodissegi heita, ilma et enne küsiks mõne pendlikeerutaja käest, et kas on õige aeg. Rääkimata äritehingutest. Selline usumaht on meil väga suur. Religioon on vastupidiselt kindlalt raamitsetud. Kristlikul kirikul on oma pühakiri. Ei ole nii, et naabrimemm pani kaarte ja ütles, et nüüd on asi nii. Soome keeles on ainult üks raamat (raamattu soome keeles Piibel) ja teised kõik on kirjaad (kirjaa soome keeles raamat). Kristlik  religioon baseerub sellele pühakirjale, sellele 1200 leheküljele, paljudele tekstidele, mis on pika aja jooksul kogutud ja tunnistatud pühakirjaks. Ühesõnaga on mingid raamid. Siit tekib küsimus, et kas me tahame ennast raamidesse panna, sest kõik tahavad ju olla nii vabad. Olgem siis lõpuni vabad ja ärme pane ennast ka loodusseaduste raamidesse. Raamid on siiski olulised, et oma elus korda hoida ja mitte päris sassi minna. Religiooniga on siin tõsisemad lood. Ma olen öelnud, et eestase hing on nagu Tootsi peenar, kuhu on igasugu jama külvatud. Seal, kus põlismets maha raiutakse, sinna kasvab võsa asemele. Seda saab öelda ka eestlase usu kohta. Sellepärast on ka paljude inimeste hinged väga rahutud, sest nad ei leia rahu ja tasakaalu. Nad ei leia õiget rada, mida mööda minna, nad rapsivad siia ja sinna. Ma tegelesin aastaid tagasi väga tõsiselt ida kultuuridega – budismiga, joogaga jna, kui ma kohtasin ühte oma õpetajat, kes tunni ajaga õpetas mulle rohkem, kui paljud teised aastatega. Ta ütles, et kuni 33 eluaastani on mõistlik ilmapuu erinevad oksad läbi käia, neid tundma õppida, aga siis tasuks valik teha, sest muidu ei jõua sa ühte oksa lõpuni käia. Mulle on jäänud mulje, et me oleme siin nagu väikesed lapsed, kes kõike proovida tahavad. Maksame ühe kursuse eest ja teise kursuse eest, laseme kaarte panna ja pendlit keerutada jne. Need inimesed ei jõuagi ühele kindlale oksale, hüpates siia ja sinna.

Piibli tekstid on kuni 3000 aastat vanad. Kas seal leidub üleüldse tänapäeva inimesele toetavat tarkust või tõde?

Seal muidugi paljusid teadmisi nt kuidas auto GPSi käivitada jne, aga üldinimlikud tõed on seal tõesti kõik kirjas. Inimene ei ole aastatuhandetega väga palju muutunud. Inimesel on hing, ikka seesama hind. Inimesel on süda, ikka seesama süda. Inimese jalanumber on ikka suuruses 32 kuni 48. Loodusteadlased näitavad meie arengut  läbi ahvist inimeseks, kuid mõtlev inimene ehk homo sapiens ei ole muutunud. Lugege antiiktekste, inimeste kirjeldust ja tema tegevusi käivitavaid impulsse ja siis mõelge enda peale. Ega nad väga mööda ei pane. Inimene peaks igatsema igavikku, aga meie inimene igatseb „tolmuta randa“ (E.Enno luuletusest). Me põgeneme igaviku eest, me muudame ennast ajutisteks loomadeks siin maa peal. Andke andeks, kui keegi nüüd solvub. Mulle meenub Uku Masingu võrdlus. Ta võrdles inimest, kes on loobunud vaimsete väärtuste otsimisest, kottloomaga, kellel sündides on olemas selgrooalged, kuid laskub siis merepõhja, kinnitub igaveseks kivile ja ainult sööb ja sigib ja tema selgroog lõpuni ei arenegi. Selline loom on reaalselt olemas. Anu Raud on öelnud imeilusa väljendi „Õnne valemiks on vähenõudlikkus“. Kui me vaatama oma kodu kappe, siis näeme kui palju on seal vanu ja kasutuseta asju, ja kui me vaatame Anu Raua kinnast, milles on rohkem parandusi, kui kinnast ennast, siis tahaks kapid kinni lüüa ja põgeneda asjade maailmast. Me kogu aeg planeerime elama hakata, kuid paljud ei jõuagi elama hakata.

Kas vana piibli väärtus on suurem, sest temas on peidus möödunud põlvede ja lugejate vägi, kui kaasaegne suitsupaberil trükis?

Alustaksin sellest, et ,mõnda aega tagasi jõudis minu kätte 1739.a välja antud eestikeelne esimene piibel. Üks koguduseliige kinkis selle. See on välja pandud meie näitusesaali klaasvitriinis. Näitusel on väljas lisaks piiblid kümnest esimesest trükist. Nende raamatute küljed on paljud suitsust mustad, mis tähendab, et inimestel polnud võimalust majale korstnat ehitada, kuid piibel pidi olemas olema. Mulle meenub lõik Oskar Lutsu „Kevadest“. Lutsu on peetud usuvastaseks, sest ta on maalinud köstrist päris hirmutava pildi, kuigi tegelikult oli hirmutav just viiuliga mees. Luts taipas, et see läheb rahvale hästi peale. Luts laseb Tootsi isal Tootsile öelda, et me kirjutama talu sinu nimele ja meile emaga anna elupäevade lõpuni kahte asja – piibliraamatu kõrvale igapäevast leiba. Punkt. Nad ei nõudnud Egiptuse reisi või nutitelefoni, vaid hingetoitu ja keretoitu. See on väga võimas sümbol. Piibel on maakaart, kus otsitakse õiget teed, kui on eksiteele mindud. Kui palju vanasõnasid on piiblist pärit, mida oleme enda omadeks pidanud. Piibel on väga hea navigatsiooniseade, aga sa pead oskama seda kasutada. Piibel on lugemiseks, mitte riiulil tolmumiseks. Vana gooti kirjaga piiblites on vägi sees, kui mõelda, kes on seda lugenud ja sealt lohutust ja juhatust leidnud, kuid ma soovitan lugeda kaasaegse kirjaga piiblit, nii et saad igast sõnast aru. Piibel võib su elule väga palju juurde anda … kui seda lugeda.

Üks imelik number on see 33, Kristuse vanus, mis tähendab inimese elus pöördelist hetke. Miks just 33?

See on ilus number. Jumal ütleb, et inimesele on antud 70 eluaastat ja kui keegi on tugev siis 80 aastat. 33 on seal enam-vähem keskel. See ongi siin oluline ehk inimene võiks pool elust valmistuda eluks ja õppida ja teise poole elada, mitte edasi valmistuda. Sa teed endale asjad selgeks ja elad oma valitud elu. Me peame kõik endale oma tee ja oma viisi leidma, aga selleks et neid leida pead sa erinevaid teid tundma. Paljud inimesed teevad võõraste arvamuste põhjal väga tugevaid ennast mõjutavaid otsuseid. Ma lasen kõigil oma leerilastel kirjutada kirjatüki teemal „Eile nägin m kirikut …“. Nad peaksid sinna kirja panema oma meenutuse sellest millist kirikut või milliseid kristlasi on nad näinud. Oma enda meenutuse. Seda kirjutades on paljud jõudnud tõdemuseni, et nende arvamus on olnud selline nagu neile on pähe topitud kuskil kooliraamatutes, „Villu võitlustes“ , „Viimses reliikvias“, Kitzbergi looming. Neile oli sisendatud et kirik on õudne, vaimulikud on hirmsad. Seal on lood, kus kirikiuõpetaja tuleb ja kasseerib surija armuleiva eest vanapaari viimase lehma. See on inimeste peas kinni. Me peas elab igasugu koletisi, kes on sinna maalitud. Selle eest vastutavad need, kes on need koletised sinna maalinud. Me ise nii väga ei vastutagi, sest meid on õpetatud nii arvama. Mäletan ühte kooli ajalooõpetajat, kes tuli oma isa matustel minu juurde ja ütles, et sa oled valinud endale nii hea eriala, sest sa saad inimesi lohutada terve elu, aga mina olen ainult inimestele valetanud. Meie oleme tulnud nõukogude koolisüsteemist, aga isegi täna on meie kooliõpikutes kristluse kohta väga vähe kirjutatud ja sellest 70% on negatiivne. Me elame Eesti Vabariigis ja ikka räägitakse, kuidas kristlus tuli hävinguga- mõõga ja tulega. Kõik on halb, aga sellest mida kristlus tõi Maarjamaale. Enne kristlust Eesti hõimud pidasid vastastikku sõdasid, korraldasid rüüsteretki jne. Tänasel päeval on meil koolid, haiglad, haridus, aga see kõik on normaalne. See ei olnud normaalne. 

Mind väga häirib, et eesti omad traditsioonid hakkavad kaduma? Isamehena palutakse korraldada tihti pruudikimbu üle õla viskamine, kuigi meil on olemas oma palju ilusam komme. Või lapsed jooksevad ringi halloweenil, teadmata mis on mardipäev. Kas traditsioonide kadumist on märgata ka kirikus?

Ma lisaks siia juurde. Kui noorpaar tuleb kirikusse laulatuseproovi, siis ma teen kõigiga korraliku proovi ja lasen neil kirjutada ka erinevaid kirju, et laulatusekõne saaks vastavalt noorpaari soovile peetud. Siis tasapisi küsitakse, et meil on ikka omad soovid ka. Ma siis uurin, et millised soovid teil oleks ja siis ilmneb, et nemad tahaks riisi visata. Ma olen vastanud, et Eestis on ikka kartulikasvatus au sees olnud, et viskaks siis kartuleid. Kartuleid on 120m2 vaibalt palju lihtsam kokku korjata kui riisi.  Kuskilt on nähtud mingeid asju ja soovitakse see üle võtta. Samamoodi on see isaga tulemine. Paaril võib olla juba kolm ühist last, aga siis tuleb isa ja annab üle. Ma olen siis küsinud, kas isa lastetegemise juures ka nõustas. Aga filmides on ja see on nii tore, vastatakse. Aga kas peigmehe närvisüsteem peab vastu, kui kosmeetikud on pruudi nii üle töötanud, et peigmees tahaks põgeneda või puhkeb nutma. Ma olen seda näinud. Me teeme tihti asju, mida me ei mõtle korralikult läbi. Me oleme elanud suletud süsteemis ja nüüd vabana tahame ahvida asju järgi. Me ei ole enesekindlust. Meil ei ole ka autoriteete. Ajakirjanduse abiga teeme me kõik autoriteedid maha. Meil ei tohi olla kedagi, kellele alt üles vaadata. See on meil keelatud. Kui president Ilvese proua tuli Vähiliidu konverentsile, siis kirjutas ainult üks väljaanne, et ta seal oli ja seegi selles kontekstis, et tal olid punased ja mittesobivad sukkpüksid jalas. Meil teevad autoriteedid kõike valesti. Kui meil ei ole autoriteete, kelle alt üles vaadata, siis vaatame me mujale. Aga mujalt ei pruugi tulla head. See on üpris ohtlik tendents. Vähesed ajakirjad püüavad leida positiivseid ja eeskujusid pakkuvaid lugusid. Enamuses toodavad oma elushoidmiseks ja klikkide saamiseks üpris negatiivseid artikleid. See on aga rahvast hävitav. Rahva hoidmiseks oleks vaja väga palju ära teha ja siin on ajakirjandusel väga suur võim. Võim on aga vastutus. Seda vastutust on ajakirjandus aga kuritarvitanud.

Kust tuleb kättemaks? Seda on inimestes nii palju, seda on meie poliitilises seltskonnas väga palju. Kogutakse endasse aastaid mingeid tundeid, et siis õigel hetkel välja lasta, aga negatiivsed emotsioonid ei too endale kunagi rahuldust.

Mida väiksem on inimene seda suurem on kättemaks. Mida pisem on inimese hing, seda rohkem on seal ruumi negatiivsetele asjadele. Neid hoitakse meeles nädalaid, kuid ja aastaid. Neid ei saa andeks anda ja siis kogunevad nad hinge. Siis öeldakse et hing on täis. Eestlase hing on täis negatiivset, mitte rõõmu või positiivseid tundeid. See on ääretult täpne ütlemine. Kui hing on täis, siis pead vaatama, kuidas su hing jälle tühjaks saab. Oma hinge eest peab hoolt kandma. See, mida teised inimesed meile halba teevad, on köömes selle kõrval, mida me ise endal teeme, kui me ei suuda endale andeks anda. See kuidas me ennast hävitame hoides roiskunud asju oma südames, on kurb. Miks sa prügi kolme aasta pärast toast välja ei vii? Sest see läheb haisema. Kõik negatiivne läheb ka meie sees roiskuma ja tekitab väga palju kehalisi ja vaimseid haigusi. Sa hävitad ennast. Sa tekitad sellega endale kordades rohkem halba, kui mistahes inimene või Siberisse saates võim seda teha suudab. Inimesed tulid Siberist tagasi ja läksid kohe leerikooli. Need asjad tuli kõigepealt korda ajada, neid ei murtud ära. Miks me ennast tänapäeval murda laseme? Miks me mürgitame ennast halvaga, laseme negatiivsel murda, ei suuda andestada. Kui sinult pole isegi andeks palutud, siis astu ise samm edasi,  pane see jama endast maha.

Natukene jõuludest ka. Inimesed seostavad jõule ostuhullusega ja lähevad seepärast endast tihti välja. Minule meeldib kingitusi teha ja mõelda, mida kellegi rõõmuks kinkida. Kumb siis domineerib andmisrõõm või kingikohustus?

Kuidas kellelgi. Ma mäletan selgelt, kuidas ühes lasteaias rääkisin lastele jõuludest ja hakkasin ääri-veeri peale ja küsisin, et kelle sünnipäev jõulud on? Sain kohe kiire vastuse, et jõulud on jõuluvana sünnipäev. Ma siis küsisin, et kas teie ka nii ohmud olete, et oma sünnipäeval veate kingitusi laiali ja esireast vastas kohe üks pois, et tema küll nii loll ei ole. Siis me vaikselt jõudsime selleni, et jõulud on Jumala poja sünnipäev. Jumal tegi meile nii suure kingituse ja kui meie saajana oleme saanud nii suure kingituse, siis see võiks vallandada meis soovi seda rõõmu jagada ja midagi edasi kinkida. Viimsepäevakohtu loos ütleb Kristus, et ta tuleb peagi tagasi ja eraldab siis meid kõik kaheks – lammasteks ja sikkudeks. Ühed paremale ja teised vasakule. Lühidalt öeldes ütleb ta siis, et kes te olete minu paremal käel tulge minu Isa aujärje juurde ja vasakul käel olijad kobige põrgu. See on lühidalt. Jeesus seletab, et minu paremal käel olijad andsid mulle juua, kui mul oli janu, andsid mulle süüa, kui mul oli nälg, tulite mind vaatama ja andsite mulle oma aega. Kõige lihtsam ja samas ka kõige raskem on kinkida teistele oma aega. Naisele on lihtne kinkida sõrmust, kuid kingi talle aega. Kui ta räägib sinuga, siis ära tee nägu nagu kuulaks, vaid kuulagi teda jne. Tihtipeale kiputakse kingitustega kompenseerima seda, mida me ajaga andmata jätame ja kavatsema veel jätta. „Said oma asja kätte ja ole nüüd vait, ma pean tööle minema, et see raha tagasi teenida …“  Üks laps krõbistas kunagi paberikorvis, kui isa oli töölt tulnud ja kohe arvuti taha istunud. Isa nägi last paberikorvis ja küsis, et miks sa seal istud. Laps vastas, et siia sa ju viskad asjad, mida sa enam ei vaja. Kinkigem oma lähedastele rohkem aega.

Te kirjutate, et küsisite kord noorte käest, mis värvi on facebooki logo ja kõik teadsid kohe vastust, aga kui te küsisite, mis värvi on teie ema silmad, siis teadsid vastust vaid mõned üksikud. Mis värvi on teie ema silmad?

Minu ema silmad olid hallikasrohekad, nagu ka minu abikaasa silmad. Minuga tehti hiljuti seda katset ja ma teadsin kohe vastust, sest ma vaatan oma abikaasa silma väga tihti. Me käime kord nädalas tantsutrennis ja siis ei vaata ma jalgade liikumist vaid just oma abikaasa silmi. Aga kahjuks on see väga tavapärane, et me suhtle piisavalt oma lähedastega, ei uuri nende muresid või rõõme. Me leiame asendustegevusi, mis meid meie elus edasi ei vii.

Mulle ei meeldi, et aastalõpul tehakse tohutuid heategevuskampaaniaid ja meie emotsioonidele tuginedes pressitakse raha välja. Heategevusega võiks tegeleda aastaringselt, mitte ainult jõuluajal, kui raha niigi vähem.

Olen aasta aega elanud Kanadas ja mõnda aega Sotimaal. Mind jahmatas Torontos elades see, kui palju nemad annavad ja panustavad oma aega erinevates organisatsioonides osaledes ja heategevusega tegeledes – kirikutes ja mujal. Loomulikult on hea, kui kord aastaski panustatakse, kuid mõistlik oleks see hajutada terve aasta peale ära ja mitte presside inimestel välja, kui sa laineharjal sõites oled kotid kaupa täis toppinud ja siis näed kedagi, kes raha korjab, siis tuleb häbi peale küll ja siis võtad ja annadki.  Ma ei ole kindlasti väga populaarne, kui ma ütlen, et mõistlikum oleks see jagada terve aasta peale ära. Mind kummitab Kalev Raave lause „Mitte keegi meist ei ole nii vaene, et ta ei võiks kellegi elu rikkamaks teha.“ Iga inimene võiks leida endale püsiva heategevusliku tegevuse, mitte aasta lõpul kompenseerida seda ühekordse annetusena aasta jooksul tegemata jätmise eest.

Kui teil oleks 1000 eurot annetuseks, siis kellele te selle annetaksite?

Tänasel päeval Ago Uudelepale, heale sõbrale, kes tahaks oma kahe väikese lapsega veidi kauem veel olla. Ta saaks selle eest vaid ühe toosi, kuid sellestki oleks abi. Ma teadsin tema haigusest juba kaua, kuid nüüd on ta sellega ise avalikkuse ette tulnud. Meil Jaani kirikus juhtub tihti imesid. Inimesed leiavad siit hingerahu. On juhtunud, et meie uksest tuleb sisse inimene ja ütleb, „Ma ei tea miks, aga ma tundsin, et pean teie kätte tooma 500 eurot. Keegi on kindlasti kes seda vajab, aga minu nime ärge mainige.“ Ma panen selle raha siis oma sahtlisse ja tavaliselt ei mööda 24 tundigi, kui on minu juurde aeg kinni pandud ja tulevad inimesed rääkima, et on keegi, kelle jaoks nemad on kõik teinud, aga puudu on veel 500 eurot. Need on imed, mille keskel ma elan. Ma olen vahendaja nagu toru, kus ühest otsast pannakse raha sisse ja teises otsas on abivajaja.

Miks meil on tänamisega probleeme? Ma olen seda elus nii palju näinud, et inimesed võtavad kingituse vastu, aga mingit tänu vastu ei tule.

Me ei taha võlgu jääda. Kui sa avaldad tänu, siis sa tunnistad, et oled võlgu. Tänades võtad sa vastu kohustuse ka ise head teha. Me ei saa olla anumad, kus ühest otsast tuleb sisse ja teisel pool on punn ees. Tänades me avame selle anuma teise otsa ja me laseme selle välja. Aga me ei taha välja lasta. Hoiame kõik endale. Tänulikkus on midagi, mis on hämmastava mõjuga. Ma elan tänu sellele väga hästi, sest ma arvan, et ma olen väga tänulik inimene. Ma avaldan alati tänu ja vahel liiga ülevoolavaltki. Kuna inimesed avaldavad vähe tänu, siis on nad tihti ehmatanud sellepärast kui  neid tänatakse.  Tänu tänamisele avatakse paljud uksed, mis muidu kümne riiviga lukku lükatud. Paljud inimesed muutuvad lahketeks ja ohvrimeelseteks. See on imeline võti, mis avab võimsaid uksi ja ärapeidetud väikseid uksi. Katsetage ja te ei kahetse, kuid sellega peab siiras olema.

Mis teid rõõmustab?

Inimesed. Avatud inimesed. Kui avanevad inimesed, kes ise ka ei usu, et nad võiksid kunagi avaneda. Mind teeb õnnelikus väga palju asju. Te ei jõua seda kunagi avaldada. Eestimaal on väga palju imelist. Ava vaid silmad ja näe seda.

Mis teid häirib?

 Kõige rohkem see, mida ma juba korra mainisin. Meil ei saa olla autoriteete, me tõmbame nad maha ja tallame porri. Mind häirib võimalus anonüümselt kommenteerida ja lajatada. Mind häirib, kui mõni ajakirjanik küsib eriti kõvera küsimuse ja ma küsin vastu, et kuidas te selle peale tulete, siis ta vastab, et kommentaaridest luges. Kui ajakirjanikele on antud ülesanne lugeda kommentaare ja selle põhjal teha lugusid, siis on see päris kohutav. Selle asemel, et oma nägu puhtaks pesta, on vaja teised poriga üle loopida. See häirib. Häirib kui inimesi rikutakse. Ajakirjanikel on tohutu vastutus. Ma tean et minu amet on suure vastutusega teiste hingede üle. Ma püüan teha kõik, et hinged saaksid tervemaks, mitte katkisemaks. Ajakirjanikud mõelge selle peale enne kui te järgmist hinge puruks peksma lähete või järjekordset peret õnnetuks tegema. Kunagi tahtis ühe maakonnalehe peatoimetaja mulle kätte maksta ja pani muidu täitsa normaalse jutu juurde täiesti rõveda pildi. Ma olin paljastanud ta asjadelt, mida ta ei oleks pidanud tegema ja ta lasi arvutis joonistada ühe rõveduse. Minu teadmata helistas minu väike tütar talle ja ütles, et kas te teate, et Jaan Tammsalul on ka lapsed ja me saime väga haiget. Enne kui hakkad negatiivset lugu kirjutama, mõtle tõsiselt järgi. Olen kogenud, kui palju valu võib see teha sinu lähedastele.

Andke üks soovitus, mida lugeda või vaadata jõulupühadel?

Mulle meenub üks lugu, kus sõbranna küsib teiselt, et pidite ju mehega lahku minema, aga ei läinudki. Sõbranna vastab, et meil läks telekas katki ja ma avastasin kui  tore inimene elab minu kõrval. Ma soovitan pühade ajal mitte raisata aega ekraanide vahtimisele või enese eraldamisele perekonnast muude vahendite abil. Kutsuge varakult oma pere kokku, suhelge ja vaadake, mis värvi on nende kõigi silmad. Helistage nendele, kes tulla ei saa ja rääkige nendega.

Tõusku tee kohtama sind

Olgu tuul alati puhumas su taga

Paistku päike soojalt su näole,

Langegu vihm pehmelt su põldudele.

Ja kuni me kohtume taas,

hoidku sind Jumal

oma peopesa kumeruses.

(Iiri õnnistussoov Tlk. Jaan Tammsalu)

Madis Kalmet - Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks!

Lavastaja Madis Kalmet : Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks!

Madis Kalmetiga on minu teed ristunud mitmeid kordi. Ta on minu jaoks alati olnud huvitav inimene ja suurepärane vestluspartner. Aravete Teatripäevade žüriis osaledes olid tema kommentaarid alati oodatud ja väga sisukad. Ta tõi esile lavastuste nõrkused ja pakkus samas kohe välja lahendusi. Võrrelda oma nägemust kellegi teise nägemusega on alati intrigeerivalt huvitav.   Selleks, et teise inimese arvamust omaks võtta, tuleb teda usaldada. Madis Kalmetit võib küll usaldada. Kohtume Madisega ühel vihmasel (seda poleks vaja olnud mainidagi, nagunii kogu aeg sajab) hommikupoolikul Kadrioru kohvikus. Istusime, vaatasime inimesi ja rääkisime teatrist, spordist, poliitikast ja isiklikust õnnest.

Minule meeldib väga kohvikutes istuda ja jälgida inimesi. Aeg peatub ja see on mõnus. Kui siis veel mängib kuskil mõni tänava- või kohvikumuusik, ongi päev korda läinud. Kuidas sinuga on? Kas armastad kohvikuid? 

Väga palju. Kuna saatus on mulle kinkinud perioode elus, kus ma tänu abikaasale olen saanud käia huvijalutajana välismaal. Olen olnud Pariisis, Hollandis Haagis. Mulle meeldib niimoodi istuda. Pariis on sellise elustiili mudel, kus inimesed armastavad kohvikus istuda ja vaadata mööduvaid inimesi. Molutamine on heas mõttes minu meelest üks puhkuse vorme. See tähendab jalutad, uitad ringi ilma otsese sihita, istud kuskil maha, jood kohvi või klaasi veini, jalutad edasi, jõuad kuhugi muuseumi, astud sealt läbi, tuled välja. See on minu meelest sama ennast täiendav kui lugemine.

Kas Eesti inimene oskab molutada?

Liiga vähe. Eesti inimene on loomu poolest pärisori, kes tõuseb hommikul kuke ja koiduga ja rassib niikaua kuni päevavalgust jagub. Tema puhkus on tihti ainult nädalalõpu saun. Sellel, miks see nii on, on mitu aspekti. Esiteks ma olen mõelnud, et Eesti rahval pole olnud oma aadliseisust. Me oleme kogu aeg kellegi alluvuses olnud, meid on vitsutatud, me pole saanud rantjee elu luua. Seda läbi kogu kaugema ajaloo, vahepeal oli lühike hingamise aeg Eesti Vabariigi ajal, siis tuli 50 aastat sotsialistliku Venemaa orjamist ja nüüd me orjame kaudselt raha. Me oleme muutunud rahaorjadeks. Rahval, kellel on olnud lühike iseseisvuseaeg, on kõige pealt soov saada endale jalad alla. Ja see meid muidugi tapab. Kui see kolmas või neljas põlvkond, kes meile peale kasvab, kellele vanemad saavad midagi juba pärandada, siis nemad äkki hakkavad asju kergemalt võtma ja õpivad puhkama. Teine aspekt on see, et me ei ela soojal maal. Meil ei kuku midagi niisama puu otsast alla, me peame suurema osa aastast oma ümbrust kütma, et toime tulla. Me peame varuma talveks söögivarusid. Meil ei ole tule lihtsalt midagi kätte. Me asume geopoliitiliselt kehva koha peal. Kui ajalugu võimaldab ja kunagi oleme sama rikkad kui šveitslased või hollandlased, äkki hakkame siis puhkama ka.

Sa pöördud oma lavastustes tihti ajaloo poole. Kas sinu ajaloo huvi on sügavam?

See on huvitav, et sa niimoodi küsid. Mul ei ole mingit erihuvi ajaloo vastu. Mind huvitab pigem inimene keerulistes olukordades. Ajalugu asetab inimesi rasketesse olukordadesse. Minu jaoks on keskpunktis alati inimene. Minu jaoks ei ole väga huvitav mõni stagnaaegna melodraama, kus mees ja naine arutavad köögis istudes igapäevast elu. Neid on ka tehtud, sest olude sunnil me olime 50 aastat sunnitud sellist teatrit  tegema. Siis tehti veel ajaloolisi draamasid nagu „Eskaadri hukk“ või „Kremli kellad“, aga keda see sisuliselt puudutas. Vaevalt küll, et kedagi.

Kuidas inimene ajaloos muutunud on, kui on muidugi?

Laias laastus on inimene alati samasugune bioloogiline olend, nagu ta oli aastatuhandeid tagasi. Miks muidu me tunneme ennast ära iidsetes legendides , mütoloogiates, saagades või eepostes. Kui need inimesed seal oleks väga erinevad, siis me lihtsalt kehitaks õlgu ja ütleks, et me ei loe ahvide kirjandust - neil seal oli mingi kirjandus, aga mis meil sellest. Me tunneme seal ära inimese sellisena nagu ta alati on olnud, kuigi taust võib ajas muutuda.

Minu arvamus, et teater peab midagi alati pakkuma tänapäeva inimesele, isegi kui mängitakse klassikalisi näidendeid. Inimene peaks ennast laval ära tundma ja leidma seeläbi vastuseid oma elus ettetulevatele küsimustele.

Klassikat ei lavastatakse ikka uuesti ja uuesti, kui nad meid ei kõnetaks. Shakespeare, Moliere, Ibsen või Strindberg jääksid vastasel juhul kõik riiulisse. Armukired, võimuvõitlused, inimlikud ideaalid on kõik klassikalises dramaturgias olemas. Aga siin tuleb mängu teine aspekt - kui lavastatakse klassikat sellepärast, et see on juba tunnustatud ja respekteeritud  ja mis oleks lavastajale kindla peale minek, siis on ta igav. Kui näidendit ei tooda tänapäevasesse konteksti, siis pigem soovitan soojalt neid klasskuid lugeda, selle asemel, et vaadata kostümeeritud näitlejaid deklameerimas teksti, mis ei paku midagi. Mul on olnud tihti küsimärk Eesti ja välismaiste lavastajate suhtes, et miks jälle ja jälle lavastatakse samu näidendeid. Ma väga harva näen uusi tõlgendusi. Kui keegi võtab lavastada korduvalt samu autoreid, olgu Albee, Tsehhov, Miller, siis see tekitab minus küsimusi. Meie ümber sünnivad kogu aeg uued klassikud, aga me ei märka neid. Kunagi kirjutas ka Tsehhov oma esimese näidendi ja seda hakati lavastama kui tundmatudt autorit. Ma soovitan nendele, kes hakkavad oma nina teatrimaailma pistma, et ärge sobrage vanades asjades, otsige uut. Avastage uued Tsehhovid ja Shakespearid. Öeldakse, et Nemirovits-Dantsenko avastas Tsehhovi, aga miks ei võiks tänapäeval keegi avastada ja rahvani tuua uue Tennessee Williamsi või Henrik Ibseni.

Lavastajana pead sa palju lugema. Mis sinu jaoks peab ühes näidendis olema, et see sind kõnetaks?

Igaühel on see individuaalne. Mõnel mingisugune mõtteliselt ja ideeliselt välja toodud kreedo, mis on selles näidendis olemas või mõni ajatu tõde, mis on selles olemas. Teise jaoks peab teos olema inimhinge avav. Minu jaoks on oluline, et materjal, mida ma loen, tekitaks minus sisemise nägemuse. Kui ma hakkan seda oma vaimusilmas nägema juba lavastuslikus vormis, kaasa arvatud liikumisi, isegi näitlejaid. Ehk kui ma hakkan seda nägema nagu unenägu. See on nagu hea kirjandus üleüldse. Vahel soovitatakse head raamatut, pressid lugeda ja lõpuks paned kaane kinni, sest see ei puuduta sind. Teine võtab sama raamatu ja kiidab taevani. Sellesse kirjanduslikku maailma, mis sind puudutab, lähed sisse ja hakkad seda nägema. Ma tunnen selle ära kui seal on olemas minu jaoks tähtsad teemad.

Mida öelda inimesele, kes ütleb, et tema ei armasta lugeda? Millest nad ilma jäävad?

Nende jaks jääb avastama väga palju maailmu. Väga raske on öelda inimesele öelda, millest ta ilma jääb, kui ta ei loe. Samamoodi on raske kurdile seletada, millest ta ilma jääb, kui ei kuule muusikat.  Või seletada pimedale, milline on päikseloojang. See on maailm, mis rikastab inimest. Sellest on väga kurb, kui inimene sellest vabatahtlikult loobub, aga vägisi teda selleni ei vii.

Ütle üks teos, mida soovitad kindlasti lugeda?

Ma võin seda autori kaudu öelda. See pole võib-olla parim soovitus noorele lugejale, kuid emotsionaalse ja vaimse plahvatuse tekitab igal juhul. Minu jaoks on selline kirjanik Dostojevski. Vaevalt  keegi kogu tema loomingu läbi loeb, aga lugege läbi „Idioot“. Sellest saab samasuguse vaimse elamuse, kui loeks läbi piibli.

Kui mõni noor kirjanik saadab sulle oma näitemängu, kas paned selle kõrvale või sa siis loed läbi ka ja annad nõu?

Ikka loen. Kunagi ei tea , millise kivi all vähk on või millises teokarbis pärl leidub. Tuleb lugeda. Nii võid avastada uue geeniuse.

Kust sinu jaoks tuleb impulss, kas sa otsid sind vaevavatele teemadele vastavat teksti või loed teksti ja siis mõistad, mis sind vaevab?

Ma tunnen, et paljusid inimesi, kaasa arvatud loomeinimesi, vaevab depressioon, et kas ma siis otsin näidendit depressioonist. Ei, seda ma ei tee. Kui ma aga loen näidendit ja leian sealt tegelase, kelle probleemid on tingitud depressioonist või masendusest või endaga mitte toimetulekust, siis see puudutab mind. Sest minus on juba olemas mingi pinnas võtmaks vastu antud teemat. Näiteks mind ei huvita pedofiilia kirjandus ja seepärast ei hakkaks ma kunagi lavastama Kaur Kenderit. Mõni teine võib-olla just tunneb, et ta tahab paljastada pedofiilide maailma, et see on ohudraama.

Kas sina, vaadates konkreetse lavastaja töid, oskad näha läbi aja tema kui inimese elus toimuvat?

Absoluutselt. Mitte ainult mina, vaid teatrihuvilised näevad lavastajate oma nägu tema loomingus. Kes on ikka pärislavastajad. Tema töödes ja materjalides väljendub tema isiklik hoiak, millised on teemad, mida ta käsitleb ja, milliste näitlejatega ta teeb koostööd. Näitlejad on lavastaja perekond. See räägib tema valikutest. Vaataja saalis tunnetab samamoodi- mulle meeldib ka see näitleja, küll teevad kihvtilt. Teisele lavastajale meeldivad hoopis teised näitlejad, see on nagu elus ja armastuseski. Lembit Petersoni ei saa segi ajada Elo Nüganeniga, Elmo Nüganeni ei saa segi ajada Ingo Normetiga, Ingo Normetit ei saa segi ajada Priit Pedajasega ja nii edasi.

Ma olen sattunud viimasel ajal vaatama mitmeid noorte lavastajate lavastusi ja need on olnud pigem nõrgad. Kuidas sulle tundub, kas Eestis on peale kasvamas uus lavastajate põlvkond?

Mine ei oska midagi öelda. Ma pole väga sage teatris käia. See iseloomustab paljusid tegevlavastajaid, et teiste töid vaatamas ei käida, pigem keskendutakse enda asjadele. Näitena võib tuua maalikunstnikud, kes väga harva käivad teiste näituseid vaatamas. Mis puudutab lavastajate pealekasvu, siis arvan, et näitlejaks saab rohkem õppida, aga lavastajaks peab saama või isegi sündima. Vanasti ei vorbitud diplomeerituid lavastajaid. Praegu aga vorbitakse Viljandis ja Panso koolis diplomiga lavastajaid, kes usuvad kooli lõpetades, et nad ongi lavastajad. Sellel vastikul nõuka-ajal sai lavastajaks sammukaupa ehk õpipois-sell-meister. Meistriks saamise pidi välja teenima. Lavastajale anti võimalus areneda samm-haaval, vahel anti talle võimalus lavastada ja kui välja ei tulnud, öeldi, et harjuta väiksemate asjadega veel, vaata kõrvalt. Siis said ühel päeval võimaluse teha oma lavastus. See oli suur asi. Tänapäeval lõpetad kooli ära ja oledki oma meelest lavastaja. Üldse on teatrialal üleproduktsioon. Kaks teatrikooli on ilmselgelt liiast. Iga aasta tuleb Eesti teatripõllule kümmekond näitlejat, kellel pole siis õiget tööd. Nii sünnivad väikesed trupikesed, mis võivad mõne aja  pärast taas kaduda. Neid niisama ringiliikuvaid töötuid näitlejaid on väga palju. Kunagi, nõukogude ajal, ma imestasin, kui räägiti, et New Yorkis on iga teine ettekandja näitleja haridusega. Nüüd kipub meil sama olema. Paljud kooli lõpetajad ei leia erialalist tööd, asuvad mõnele teisele tööle ja ootavad oma võimalust. Tehakse mingeid väikseid projekte.

Olen sattunud viimasel ajal päris tihti nägema erinevate rahvateatrite lavastusi. Pean ausalt tunnistama, et elamus, mida olen sealt saanud, on kohati hulga suurem elukutselisest teatrist saadud elamusest. Kas oled ka sattunud nägema rahvateatrite lavastusi ja milliseid tundeid see on sulle jätnud?

Ma olen sedasama kogenud. Ma ei hakka rääkima näitlejameisterlikkuse  tippklassist, vaid sellest, et seal näeb tihti uusi, värskeid ideid ja mõtteid. Ja mis kõige tähtsam, mis annab kunstile väärtuse, see on rõõm tegemisest, nemad tahavad seda teha. Ka ise vabakutselisena lähen tihti riigiteatrisse tööle, kus kõik on palgalised. Nad on valitud, neile on loodud võimalused, aga paljud neist tulevad proovi ja nende silmis on näha rutiin ja väsimus. Selles ametis igavletakse. Tehakse prooviperiood kuidagi lõpuni, suhtumisega, et eks ma kuidagi ikka ära teen. Kõik muidugi mitte. Harrastajad ei saa selle eest raha, nad teevad seda isiklikust tahtest ja rõõmust. See annab nende tegevusele väärtuse.

Kuidas üks noor näitekirjanik sinuni võiks jõuda? Kas sa jälgid mõne autori arengut ja loomingut eriti hoolega?

 Otseselt ei jälgi. See on kujunenud nii välja, et selles ringkonnas - lavastajate ja näitlejate hulgas, on ikka keegi midagi lugenud ja teavad siis soovitada. Et mida lugesin ja mulle tundub, et see võiks sulle meeldida. Siis võtad ja loed ka.  Aga ikka tekib, et mõne autoriga, tekib vastastikkune usaldus. Ma tean, mida tema materjalid endast kujutavad ja ma saan olla kindel, et lõplik versioon näidendist pidevalt täieneb. See pole lõplikult valmis. Näiteks minu pihul Tiit Aleksejeviga. See on kõige huvitavam loomingus, kui lavastusse  töö käigus kogu aeg midagi lisandub. See on väga produktiivne, kui sul on oma kirjanik.

Mulle meeldib teatris näha lugu, millel on oma algus ja lõpp ja kindel moraal. Mulle ei meeldi erinevad katsetused ideede, inimeste või vormidega. Kui keegi ajab mulle teatris udu ja ma tulen teatrisaalist välja arusaamata, mis seal toimus. Hüpati, karati, vigurdati aga sõnumit ei ole, on ainult vormi otsing. Mulle meeldib vaadata, kuidas tegelane laval lahendab oma mured või raskused laval minu silme all. Inimese isiksuse  arengu jälgimine on äärmiselt haarav. Või siis on mul võimalus tegelastega laval samastuda, ma tunnen ennast seal ära läbi sündmuste. Ma ei pea olema prügimäel elanud, selleks, et mõista sealsete inimeste probleeme.

Kas riigipoliitika on sinu hinnangul kultuurisõbralik?   

Saan seda hinnata üldisemalt. See suhtumine, mis valitseb teatrites, on valdab ka kultuuris üldisemalt. Kõik on stagneerunud. Säilitatakse ammu välja kujunenud kultuurivorme nii rahastuses kui kultuuri eksponeerimises. Muutusi ei riskita ette võtta. Mugav on jätkata samas reas. Usun, et kultuuriministeeriumis pole viimase 25 aastaga midagi muutunud. Inimesed võivad seal vahetuda, kuid kõik liigub seal samu rööpaid pidi. Võiks tulla kultuurminister, kes tuleks ja ütleks, et võtame selle riigidotatsioonil oleva ülerahastud teatri, nagu „Vanemuine“ või „Estonia“,  pool rahastusest ära ja jagama sama raha laiali mööda maakondi rahvakultuurile. Selline pööre oleks revolutsiooniline. Aga keegi poliitikutest seda ette ei võta, sest see oleks tema karjääri viimane otsus. Kõik kulgevad sissetallatuid radu. Lauldakse seda laulu, mida sinult oodatakse. Ma olen selles täiesti kindel, et kodus söögilaua ääres räägitakse diametraalselt erinevat juttu. Kõnepuldis taob rusikaga vastu rinda ja räägib aust ja südametunnistusest, kui kodus ütleb, et sai päev otsa jälle jamaga tegeletud.

Kui sul oleks võimalust ja aega, siis millisele heategevuslikule valdkonnale sina pühenduksid?

Minu hing ka kutsub aitama nõrgemaid. Haiged lapsed, invaliidid jne, ma olen nõus, et nad kõik vajavad abi. Aga kui mina oleksin Sorose moodi filantroop ja saaksin oma isikliku raha heategevusele kulutada, siis mina taastaksin spordikoolid. Koolisüsteemi on jäänud vaid üks kehalise kasvatuse tund nädalas. Samal ajal näen ma kõrvalt, kuidas meie noorus laguneb. Ma olen ka omal ajal päris heal tasemel kergejõustiku teinud. Nüüd aga on Eesti Meistrivõistlustel mõnel alal vaid kaks-kolm osalejat. Ei saada finaaligi kokku. 40 aastat tagasi oli raske pääseda võistlustele. Mina usin antiikset mõttetera - terves kehas terve vaim. Kui meie poisid ja tüdrukud ei saa korraliku füüsilist ettevalmitust eluks, ei ole põhjust loota , et me võiksime võita teise vabadussõja. Vaadake pilte, millised sirge ja tugevad poisid olid vabadussõja kaevikutes.  Kui vaadata tänapäeva koole, seal on kõik sellised lödipüksid. Mina panustaksin noorte tervisele ja sportlikule arengule. Ma panustaksin laiemale sportlikule arengule. Mul on häbi meie vehklejate, sõudjate või võrkpallurite ees. Miks meil haibitakse nii tugevalt jalgpalli? Riiklikus televisioonis näeme seitsmenda liiga tasemel jalgpallimänge, noori meelitatakse jalgpalli mängima, mille tulevikuperspektiiv on nulli-lähedane. Ma ennustan, et me ei jõua kunagi meeskonnana maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Suurepärased sportlikud talendid vehklemises või maadluses või mõnel muul eestlastele sobival spordialal taovad mõttetult palli, sest kaua sa ikka kuskil arenguperspektiivita kolkameeskonnas jooksed. See on mõttetu! Hommikust õhtuni tulevad reklaamid, mis kutsuvad jalgpalli mängima ja vaatama, aga kui vehklejad või mõne muu ala tegijad teevad kõva tulemuse, siis on sellest vaid nupuke spordikülgedel. Pohlak on saanud tugeva lobitööna jalgpallile suured riiklikud rahad taha, mis teistpidi hävitab laiemalt Eesti sporti. Mul on häbi teiste sportlaste ees, kes saavad teenimatult vähe tähelepanu võrreldes selle külajalgpalliga. Ehk lühidalt vastates - Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks.  Sellesse oleks vaja rohkem panustada.

Mina olen arvamusel, et riigipoliitika tulemusel on hetkel usk riigikaitsesse äärmiselt madal. Kui vaenlane peaks lähenema, siis paneb pool rahvast kohe siit minema.

Ma ei usu, et kordub 40ndatel toimunud massiline lahkumine. Toimub midagi palju kurvemat. Toimub massiline kohandumine uue süsteemiga. Keegi ei hakka võitlema oma väärtuste, põhiõiguste või vabaduse eest. Me oleme näinud, kuidas lipud vahelduvad Toompea torni tipus. Kõigil on tähtis isiklik heaolu. Ma olen pannud tähele, et meie tipp-poliitikute hulgas on väga vähe neid , kes mõtlevad Eesti peale, kõik mõtlevad oma isiklikule heaolule. Inimestega on samamoodi – kõik vaatavad kuidas nende tööd, firmad, kodud alles jääks ja seal edasi toimetada saaks.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Eks see tuleb vist vanusega, aga mind teeb õnnelikuks, et ma olen elus ja terve, et mul on perekond ja pojad, kelle üle ma olen uhke.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Mind häirib diletantsus. See tähendab poolikute teadmiste pinnal oma tarkuse demonstreerimine. Lajatamine „absoluutse teadmise“ tasemel pooliku hariduse või teadmistega. See paistab nii läbi. Kui lugeda meie ajakirjandust, siis kõik on seal kas poliitilised nõustajad, tervise nõustajad, elustiili nõustajad jne. See kõik on populaarteaduslikul tasemel. See on äärmiselt häiriv kui inimesed teevad väga olulisi kõrgel tasemel otsuseid nõrga hariduse ja poolikute teadmiste pinnal.

Lõpetuseks annan võimaluse veidi reklaami teha. Mis siis parasjagu tehtud ja tegemisel?

Kutsuks kõiki teatrisse. Ilmar Bergmann (kuulus Rootsi filmilavastaja ja näitekirjanik) saanuks 2018 aastal 100 aastaseks. Me tõime selle puhul välja juba avatud Filmimuuseumis Maarjamäel Bergmanni näidendi „Pärast proovi“. See on väga põnev ja haarav draama, nagu kõik Bergmanni näidendid. Kutsuks kõiki vaatama uut ja põnevat muuseumikompleksi  ja samal ajal saama teatrielamust. Publikuna saaksite kaks ühes. ära läbi saatuste ja probleemide.

Oluline on vahet teha teatriterminitel, mida kiputakse tihti ära vahetama ja segi ajama

Näidend – kirjaniku kirjutatud tekst.

Lavastus – lavastaja poolt näidendist loodud ainulaadne ja kunstiline nägemus

Etendus – Ühekordne akt lavastuse esitamisel.