Peale pisikest pausi oma maailmaturneel algasid 5. mail Broadway Entertainment Grupi loodud lavastuse "Ooperifantoom" etendused Unibet Arenal Tallinnas. Etendused on siinses regioonis ainsad ja seetõttu on publik paljurahvuseline. Suured teatriproduktsionid ei jõua Eesti pinnale kuigi tihti ja nõnda on huvi kindlasti olemas, kuid massiivsele reklaamikampaaniale vaatamata ei olnud Tallinna esietendusel saal sugugi välja müüdud. Kas võib olla põhjuseks, et lavastust on Eestis mängitud või ei taheta ära rikkuda väga heast filmis saadud kogemust. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe kõige menukama muusikalise lavastusega. Arnold Lloyd Webberi 1986.a West Endis esmakordselt lavale jõudnud aegumatut muusikat võib kuulata ikka ja jälle. Etendus nähtud valdavad mind segased tunded. Ooper spordisaalis.
Kuid esmalt siiski laval kuuldud ja nähtust. Täpselt kell seitse teadustatakse üle saali, et etendus algab 10 minuti pärast. Teatris täpsusega harjunud publiku jaoks on see hämmastust tekitav. Aga kui nii, siis olgu pealegi ja mõnedki suunduvad puhvetisse joogi järgi. Kõrges ja laias spordisaalis asuv lava on selle ruumi jaoks kuidagi väike. Lava ei mõju ruumis domineerivana, nagu ta peaks olema. Ometi on lava siiski suurem, kui Eesti teatrimajades see võimalik oleks. Lava kummalgi pool on ekraanid, kuhu kuvatakse live-na etenduse jooksul laval nähtav ja lisaks eestikeelne tõlge. Etendus algab. Lavastuse süzeed ei ole vist mõtet ümber kirjutada. Usun, et 1910.a Gaston Leroux poolt avaldatud samanimelise romaani järgi loodud ooperi tegevustik on kõigile teada. Ooperi lavastaja on Stephen Barlow ja vaatemänguliste efektidega pole ta kokku hoidnud. Pildid vahetuvad sujuvalt viies publiku ühest ajast ja olustikust sujuvalt teise. Tehniliste nüansside täpsus on kaunis. Tallinna publiku joaks oli teksti sisse toodud väike kohalik nali, kui vallandatud muusikajuht teatab laval, et „kui mind vajate , võite leida mind Tartust”. Andrew Riley loodud lavakujundus on suurejooneline ja mõjuks väiksemas ruumis kindlasti veelgi võimsamalt. Kujundus ei haaranud mind endasse, ei sidunud saali ja lava. Kui esimese vaatuse lõpus hiiglaslik lühter lae alt saali kukub ja vaid meetri kaugusel dirigendist pidama jääb, levib läbi saali ehmatav ohe. See on küll efektne. Ometi tabab ooperi finaali eel dekoratsioone väike tagasilöök, kui üle lava udus libisev paat korraga takerdub nõnda, et Daae osatäitja Georgia Wilkinson oleks üle parda pudenenud. Lavale tõttasid lavatöölised , kes kõikuva aluse kaldale manööverdasid. Etendusse tehti ootamatu 10-minutiline tehniline katkestus. Siis etendus jätkus noodipealt samast kohast, kust ta pooleli jäi. Paat oli vist naeltega põrandasse kinnitatud nõnda, et ta kuni lõpuni enam oma kohalt ei liikunud. Aga pean ütlema, et see ei häirinud, kõigil juhtub, see pigem ühendas saalis vaikselt kulminatsiooni ootava publiku. Georgia Wilkinsoni hääl ja roll mõjusid lummavalt. Pehme loomulikkusega jõudis ta ka kõige ülemiste nootideni. Kindlasti oli lavastuse üheks kõrghetkeks tema aaria „Think of me”. Oli ilus küll. Fantoomi osas oli laval Nadim Naaman. Naamani hingeline ja ihulik valu jõudsid publikuni. Publik tänas artiste püsti seistes ja artistid tänasid Tallinna publikut. Peab kiitma ka helirezisöör Adam Fisheri, kelle loodud helipilt on puhas, erinevad instrumendid ei mata teineteist vaid jõuavad puhtalt minuni. Ei ole kuigi tihti spordisaalis nõnda head heli nautinud.
Aga teater algab puhvetist, nagu ütleb laulusalm. Ostan raamatumõõtu kavalehe, kus on kõigi osatäitjate fotod ja elulood. Need ei ütle mulle midagi. Peasissekäigu ees on uhke fotosein, mida usinasti kasutatakse. Olen ootusärev, kuidas avaneb ooper spordisaalis. Spordisaal jäi ooperi jaoks kõledaks. Ja muidugi see publik. Minu ees istub neli soomlast, kes etenduse alguse venitust ära kasutades varustasid ennast õllede ja küpsistega. Esimese vaatuse poole peal ajas keegi neist õlle ümber ja minu ümber hõljub leivalik õllearoom, mis lavalt kõlavate aariatega sugugi kokku ei passinud. Teiseks vaatuseks soome kamp enam saali ei tule või läksid nad istuma lavale lähemale parteri tühjadele kohtadele. Teiseks vaatuseks on igaljuhul parter võluväel publikuga täitunud. Soomlastest on jäänud vaid toolide all vedelevad tühjad topsid ja pabertuutud. Soomlaste kõrval istub üks tugevama kondiga proua, kes vaheajal on burgeri ostnud ja mugib seda isukalt etenduse ajal kaste suunurgast tilkumas. Minu kõrval istub ilmselgete ATH tunnustega noormees, kes haiseb higi järgi ja niheleb kogu aeg kratsides vist kogu ihu. Mul hakkas eneselgi sügelema. Haigus pole meie enese taha ja jätan oma arvamuse vastutulelikult endale. Minu taga istus tavapärasest pikem mees, kelle põlved käisid kogu aeg mulle kuklasse, sest toolid spordisaalis ei ole mõeldud suurematele inimestele. Kitsikus paneb nihelema. Nelja soomlase kõrval istub paar, kes on joped selga jätnud. Huvitav, kas nad teinuks seda ka teatris "Estonia". Rahvas tuleb ooperisaali pokaalid ja suupisted käes. Kas tõesti ei saa olla tund aega söömata? See ei ole minule. Ma ei saanud lõpuni aru, miks publik spordisaalis ooperit vaadates käitus nagu spordivõistlusel olles. Samas peab tunnistama, et publik on mitmerahvuseline. Kombed on ju erinevad. Oli kuulda soome, inglise, läti ja muidugi eesti keelt.
Kuid kokkuvõtlikult peab mainima, et Arnold Lloyd Webberi igihaljas muusika on nauditav alati. Orkester, koor ja solistid olid väga head ja nende esitus usutav. Etendusi tasub kindlasti vaatama mina, kuid peab olema valmis ka saalis avanevaks kultuuriliseks sokiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar