Veidi õhtust lugemist lastele ja lastemeelsetele. Hakkab ilmuma järjejutuna. Täna esimene osa. 

KLOUN ALBERT

Kloun Albert on lühemat kasvu, heledate lokkis juuste ja veidi ettepoole punnitava kõhuga. Kogu oma elu on ta olnud kloun suures tsirkuses, mis mööda maailma ringi sõidab. Juba Alberti isa oli kloun ja omakorda tema isa oli kloun ja nii edasi ja edasi või pigem siiski tagasi, aega, mida pole kirja pandud ja nii ei teagi Albert kaua tema pere on klouniametit pidanud. Käivad jutud, et üks tema esiesiesiesiisa oli olnud narr koguni prantsuse kuninga õukonnas, aga seda Albert ei usu, sest ei ole ju võimalik, et auväärt klouniperes nüüd korraga üks narr sirgus. Aga narr ja kloun pole sugugi sarnased naljategijad. Albert peab alati oma naljanumbreid ettevalmistades palju vaeva nägema, aga ta teeb seda rõõmuga, sest tore on ju vaadata, kui lastel silmad üllatusest särama löövad. Siis peab Albert ise õmblema ja puutööd tegema ja vahel ka keevitama.

Kuigi Albert oli terve elu tsirkuses elanud ja koolis polnud ta käinud, ei olnud ta siiski sugugi rumal, suisa vastupidi – kloun pidi teadma tsirkusest kõike ja oskama iga inimese tööd, nii võis ta näiteks vabalt zonglöörida ja sai hakkama ka kassi dresseerimisega. Seepärast oli Albertil kummaline kuulda, kui raadios teinekord öeldi inimeste kohta, kes tänavatel karjusid või muidu arusaamatult käitusid, et „on ikka kloun“. Albert küll ei oleks kunagi niimoodi käitunud ja ei saanud ka aru miks neid veidrikke klouniteks nimetatakse. Nimetatagu hoopis kaevuriteks või sportlasteks. Tore oleks siis raadiost kuulda, kui uudistes öeldaks, et öörahu rikkus üks karjuv kaevur või, et riietub nagu sportlane. See oleks tore.        

Kloun Albert elab nelja rattaga majakeses. Kui tsirkus ühest linnast teise sõidab haagitakse tema maja suure veoauto taha. Muidu on seal auto peal kasti asemel tööliste tibatillukesed toakesed, aga sõidu ajal on siis Alberti maja ka. Majakeses on elutuba, magamistuba ja vannituba. Kõik toad on nii pisikesed, et  eriti peale Alberti sinna keegi ei mahugi. Kui Albertile tulevad külalised peavad nad lahkudes samasuguses rivis ka väljuma, sest mööduda majakeses teineteisest ei saa. Ka Albertil endal on hirm, et kui ta veel veidi kaalus juurde võtab, võib ta ringikeerates kõhuga tassid laualt minema pühkida.

Majakesel on ka kaks akent. Akende all maja küljes on tal väikesed lillepotid. Sõidu ajaks võtab ta need loomulikult ära, aga koha peal seistes toovad nad rõõmu. Akende taga on pea-aegu alati uus pilt. Nii on iga päev täis üllatusi ja huvitav. Igav on ainult siis, kui tema ratastel majake pannakse seisma mõne suure plangu või maja äärde, et aknast näed ainult seina. Vaade, mis siis avaneb pole sugugi põnev. Albert teab. Ta on palju kordi seina põrnitsenud ja proovinud leida sealt midagi erilist või midagi sellist, millest teistele hiljem rääkida. Aga ei midagi. Sein on ikka sein. Igav. Pealegi on kogu aeg tunne, et suure maja aknad on nagu silmad ja uks on suu ja et kohe teeb maja oma suu lahti ja sööb Alberti majakese ära. Aga ega seda ei juhtu. Maja on ikka maja. Suu ja silmadeta. Igav. Alberti maja pole sugugi igav. Tema majakese peal on suured reklaamid ja tema enda pilt ja Muffi pilt ka.

Muffi on väike karvane koerake. Mõned teadmatud nimetavad selliseid nuustikuteks, aga Muffi ei ole tavaline nuustik, vaid haritud koer kõige peenemate kommetega. Kui teda võrrelda inimesega siis oleks tal suisa mitu kõrgharidust. Selles mõttes on Muffi muidugi Alberitist üle. Ja kui on võimalust ei jäta Muffi seda ka kunagi Albertile demonstreerimast, pöörates pea kõrvale ja peites Alberti rumaluste peale silmad oma pikkadesse kõrvadesse. Ise samal ajal raskelt ohates. Tõesõna nagu inimene. Mitmeid kordi on Alberti külalised talle kummaliselt otsa vaadanud, kui Muffi laua all ohkab. Siis peab Albert seletama, et ta ei hoia maja alla kedagi vägisi kinni, kes hirmust värisedes ohkaks, vaid tema koerakesel on tema pärast veidi häbi.