Olen mõnda aega juba soovinud mõnda viimase aja kultuurelamust ka teiega jagada.
Soovist näha Sillamäe värskelt renoveeritud kultuurikeskust ja näha , milline on üks vene publik, käisin seal vaatamas Peterburi Suure Nukuteatri etendust täsikasvanutele "Vii", mis põhineb N. Gogoli samanimelisel novellil. Etendus oli vanas vene keels, mistõttu polnud kogu tekst arusaadav, kuid kas see on sellise effektidele rajatud etenduse puhul üldse oluline.
Nukuteater, ertiti täiskasvanutele mõeldud etendused, on mulle kogu aeg meeldinud, sest seal on palju rohkem väljendusvõimalusi  võrreldes klassikalise teatriga. Eestist on viimaste aastate suurimaid elamusi just Nukuteatri "Mängurid" ja "Ajuloputus". Ka see venelaste auhinnatud lavastus oli täis üllatusi ja ära kasutati vist kõik nukuteatri zanrilised võimalused.
Lugu jutustas sellest,  kuidas mees jääb ööbima üksikusse maamajja, kus teda külastavad vaimud, tondid ja erinevad mineviku varjud ja kus ta oma elu uuesti läbi elades sünnib uue inimesena. OOtasin, et sellel uuel eneseleidmise hetkel tuleb ta alasti lavale, kuid kahjuks ei tulnud. Ise võite aga arvata, milliseid võimalusi pakub nukuteater vaimude ja tontide kehastamiseks. Neid oli väikesi, ülisuuri ja vahepealseid. Raske on kirjeldada kirjeldamatut, kuid kui lisada ka helilahendus oli tegemist publikut endasse haarava ja raputava elamusega.
Siit lisandus veel kaks mõtet. Kuigi ma juba ammu ei tarbi Venemaa tooteid ,ega kasuta Vene firmade (Lukoil) teenuseid, siis Vene kultuur on nähtus, mis puhastab mingilgi määral seda roska, mida muidu Venemaalt saadetakse. Seda mõtet täiendab ka Margus Mikomägi väga huvitav ja silmaavav raamat "Minu inimesed" vestustega vene teatrilavastajatega. Kuidas nad selles maailmas toimetavad ja hakkama saavad. Ei tohi kritiseerida kehtivat võimu ja korda , aga kaasa laulda ka ei taha. Pidev balanseerimine kahe äärmuse vahel. Väga hea lugemine, mida soovitan soojalt mitte ainult teatrigurmaanidele.
Vahepeal arvasin, et peaks panema piri venelaste jaoks üldse kinni, kuid kurjusele ei saa päris kurjusega vastata. Mida rohkem venelasi siin käib ja mida rohkem nad näevad, et me oleme siin täitsa normaalsed inimesed, mida rohkem nad puutuvad kokku siinse inforuumiga kasvõi erinevates vestlustes, seda suurem on võimalus, et vene rahvas hakkab sealsele türanniale lõpuks vastu. Seega vestle venelasega, nagu nemad vestlesid läbi etenduse minuga. Tahaks veel minna vene teatrisse, nagu ülikooli ajal igal aastal tehtud sai.