Viimsi Artiumi black boxis mängib Teater Nuutrum sellel kevadel Loona Otsa uut näitemängu „Orzel. Laidoneri ööd”, kus nauditava dialoogi näitlejatena esitavad Liina Tennosaar ja Peeter Tammearu.
Ajaloo käsitlemine teatrilaval on alati subjektiivne. Ajalooline sündmus saab autori käe läbi elava vormi tuues esile lisaks faktidele ka tegelaste emotsionaalse poole. Samas see on fiktsioon, sest kui sündmuste osalised pole ise oma mälestusi kirja pannud, siis võime vaid ette kujutada nende tundeid või käitumise ajendeid. Aga kui osalised juhtumisi on oma mälestused kirja pannud, siis ei pruugi see ometi olla lõpuni tõepärane, sest inimesed kipuvad tihti ennast ilustama või looma paberil endast paremat ja üllamat pilti. Teater Nuutrum lavastuse „Orzel. Laidoneri ööd” kavalehel on antud tõde kenasti kirjas – „siinse näidendi perekonnavestlused on täiesti vaba fantaasia”. Ometi on ajaloolist lavastust vaadates tunne „ah, nii see oligi” või „see võis täiesti nii olla” ja eks ole teada juhused kui kunstilist loomingut käsitletakse ajaloolise tõena. Näiteks on saanud ülesvõtted filmist „Potjomkin” ajalooõpikute osaks näitena Suurest Oktoobrirevolutsioonist.
Millest siis õigupoolest Loone Otsa uus näitemäng „Orzel. Laidoneri ööd” jutustab? Saksamaa on tunginud Poolasse. Üks suurriik on astunud teise suuurriigi vastu. Eesti kuulutab neutraalsust ja katsub poliitiliselt puhaste paberitaga sõjast mööda laveerida. Hea plaani rikub ära Poola allveelaev Orzel, kelle meeskond palub luba siseneda Tallinna sadamasse, sest kapten vajab haiglaravi. Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner on kodus koos oma poolakast abikaasa Mariaga. Maria jaoks on tema kodumaa vallutamine võõrvägede poolt väga valuline. Arusaadavalt püüab ta teha kõik, et kaasmaalasi aidata ja Poola laeva sadamasse päästmine saab tema isiklikuks väikeseks missiooniks. Samal ajal Laidoner ei taha ega saagi vägede ülemjuhatajana ühe sõdiva riigi laeva neutraalse riigi sadamasse. See tähendaks sõtta sekkumist ja poole valimist. Vastandlike huvidega olukord käivitab muidu armastavas kodus väikese lahingu, kuni Maria küsib täiesti rahulikult „kas meil on nüüd väike tüli” ja otsides lepitust muutub suur kindral hetkeks omamoodi nurruvaks kiisuks. Kindlasti on lavastuse üheks kõige tugevamaks küljeks autori loodud oletuslik olukord sõja eelõhtu telgitagustes – vaba mõttelend teemal, millest võisid Maria ja Laidoner oma kodus rääkida, kui sõda suurte sammudega neile lähemale astus. See on põnev fantaasia. Alati ei pea sõda kajastades näitama laipu või vehkima relvadega vaid vaadata suure juhi pähe läbi tema abikaasa silamde.
Orzeli viibimine Tallinna sadamas on leidnud Eesti ajaloos vähest käsitlemist, kuid Poolas on sellest kirjutatud raamat ja tehtud filme ülistades oma meeste kangelaslikkust. Samas oli Orzeli põgenemine Tallinnast üheks ajendiks Vene riigile nõuda luba baaside rajamiseks Eesti Vabariigi pinnal. Venelased väitsid, et eesti ei suuda kaitsta neutraalset mereteed ja vaba kaubaliikluse jätkumist. Nojah. Nõnda on näidendis loodud kahetasandiline sündmuste ahel. Esimene, mis toimub kuskil sadamas ja valitsuskabinettides väljaspool laval kujutatud Laidoneri kodu ja teine , mis mõjutatuna esimesest toimub sealsamas elutoas. Kired lõõmavad toas ja õues.
Teater Nuutrum on toonud rahva ette juba mitu ajaloolist fiktsiooni. Laiema huvi ja tähelepanu saamiseks peab ajaloosündmustel põhinev lavastus kõnetama ka tänast inimest, looma kõigile mõistetava paralleeli endise ja tänase vahel. Ajalugu kipub korduma ja spiraalina jõudma ikka samasse punkti tagasi. „Orzeli” autor Loone Ots on täna aktuaalse Ukraina sõja paksult ja varjamatult teksti sisse pannud. Vahepeal tahaks püsti tõusta ja öelda, et „ei ole nii, see on vaid sinu ettekujutis” vaieldes sel moel vastu Otsa maailmavaatelistele loosungitele. Laidoner sõnab „Poola ei sõdi meie vabaduse eest, sest meie ei ole sõjas”. Maria oponeerib Laidonerile sõnades: „Kui Ameerika ülemused ütlevad eesti omadele, et nad laeva sadamasse laseks, siis nad lasevad ka.” Kui palju praegugi on arvatud, et ega meie ju midagi ei otsusta, ega Eesti ilma välisabita pole arvestatav jõud vaenlase vastu. Vaatan lavastust ja mõistan Laidoneri korrutatud mõtte, et Eesti on sõjas neutraalne, tähtsust käsitletud ajas. Tänapäeval me muidugi enam neutraalsed olla ei saa, sest oleme juba valinud riigina poole. Kuid kui ema-isa kodus riidlevad, siis kindlaim koht lapse jaoks on laua all. Mitte tõmmata enesele tähelepanu ja hoida madalat profiili, kuid ajalugu õpetab, et alati see ei pruugi õnnestuda. Iga ostetud tapamasin ainult suurendab võimalust sõja jätkumiseks ja süütute inimeste surmade arvu. Kaklust rusikatega ei lõpetata, kaklus lõpeb ikka sõnu kasutades ja kokkuleppeid sõlmides. Selles mõttes täidab lavastus „Orzel” oma rolli ja paneb vaataja arutlema iseeneses või ka laiemas ringis sõja mõttekusest või eesmärkidest.
Peaosalist lavastuses „Orzel” ei ole. Liina Tennosaar Mariana ja Peeter Tammearu Laidonerina on Viimse Artiumi black boxi laval võrdsed partnerid. Tennosaare mängitud poolatarist Maria on eestlaslikult murelik. Ta muretseb Eesti riigi, Poola riigi ja oma mehe pärast. Murekorts ei kao kulmude vahelt. Vaesunud aadlike järeltulija oli kindlasti väärikas, kuid ma ei taha uskuda, et temast oleks kadunud slaavilik temperament. Tennosaare tegevust saadab lakkamatu vaoshoidlikkus ja väärikus ja isegi riiust kuulutades teeb ta seda väga valitsetud moel. Tammearu on Laidonerina oluliselt emotsionaalsem. Tema rollilahenduses on rohkem värve energilisest tegutsejast armastava abikaasani. Ta tajub oma vastutust Eesti ees ja ei karda teha ebameeldivaid otsuseid. Loone Otsa lahenduses võtab Laidoner toru ja palub poolakatel ise põgeneda enne kui suurriigid tulevad nende allveelaeva üle võtma. Tähtsa kõne eel paneb Tammearu selga kindrali paraadmundri. Lühikesest telefonikõnest saab tema jaoks sõjakuulutus.
Kahe näitleja kõrval on laval veel kolmas tegelane, kes pole sugugi vähem tähtis. Vahel isegi sündmuste käivitajana tähtsamgi. Arusaadavalt ei jaksa väiketeater palgata suurt truppi ja nii jõuavad kõrvaltegelaste arvamused ja kõnelused lavale läbi lakkamatult heliseva telefoni. Telefon heliseb laval kindlasti paarkümmend korda jaalati juhtub kõne tagajärjel midagi, mis muudab laval olevate näitlejate tegevusliine. Telefonikõned on omamoodi nauditavad lühisketsid, kus näitleja peab olema aktiivne ja mõtestatud kuulaja ja samamoodi vastaja. Ereda hetkena meenub Laidoneri kõne Pitkaga. Olles kursis Pitka iseloomuga ma otse tajun tema vihapurset teiselpool toru otsas. Laidoner kuulab , läheb õhku täis ja plahvatab kaks korda – kuulajana ja vastajana. Imeilus.
Vahelduseks telefonile toob uudiseid ka raadio. Tahaks ära märkida Kristjan Arunurme (kavalehel tema nime ei leia) ajastuhõngulise hääle. Ilma erilisi heliefekte kasutamata loob ta õhku 1930ndate hõngu.
Kokkuvõtteks võib öelda , et lavastuse tugevusteks on esiteks erilise ajaloolise hetke kui allveelaev Orzel Tallinnast põgeneb, kajastamine. Teiseks dialoog -fantaasiad kindral Laidoneri ja Maria vahel ja kolmandaks tugevad näitlejatööd. Teater, mis puudutab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar