MUINASJUTTUDESSE KADUNUD VENNAD

 

MUINASJUTTUDESSE KADUNUD VENNAD

„Te ei aima ka kui võrratud nad on”, õhkab rahulolev vanaema. „Ikkagi kolm poissi, nendega on kindlasti muret rohkem kui rõõmu. Mul on üks poiss ja ka ei saa hakkama, aga kolm!”, ei jaga vanaema entusiasmi tema noorem sõbranna. „Kolmega on lihtsam, nad vaatavad teineteise järgi. Nii kaua kui kisa kostab on kõik hästi. Muret peab tundma, kui toas vaikus on.”, arutleb vanaema. „Seda ma tean. Sa peaksid nad raamatusse panema. Mõtle, kui tore on siis tulevikus lugeda”, jätkab sõbranna. „Ma olen sellele ammu mõelnud.” Venno Loosaar ei olnud ammu midagi kirjutanud. Ühel hommikul ärgates sai ta sõnumi, et aeg on taas kirjatööd ette võtta. Samal ajal helises telefon ja meile juba tuttav vanaema pakkus talle välja idee kirjutada tema lapselapsi prototüüpidena kasutades üks vallatu raamat. Peale pisukest mõtiskelu oligi Loosaar nõus, sest tema mõttes oli omakorda ammu raamat erinevatest muinasjututegelastest, kes omavahel kohtuvad.

Alustaks raamatu saamistausta avamata raamatust endast. Raamat algab konarlikult. Justkui autor ei oleks endas päris kindel või ei uskuks ka ise maailma, millest ta kirjutab. Kuigi kogemust müstiliste lugude ja tegelastega peaks tal olema. Kuskil keskel tabab autor aga ära oma loo stiili ja lugu hakkab palju sujuvamalt jooksma.

Millest siis lugu räägib? Oi kui palju on raamatuid paralleelmaailmadest. Lugusid, kus silmanähtava reaalse maailma kõrval eksisteerib veel teine silmanähtamatu maailm, mille olemasolu vahel tajume või märkame. Kõige tuntum neist lugudest on kindlasti Harry Potteri saaga, millele vihjatakse ka Loosaare raamatus. Lisaks on olemas veel raamatuid tulnukatest, haldjatest või päkapikkudest, kes samuti meie kõrval elavad. Igal juhul jääd lugedes alati uskuma ja ootad sussi kõrval, et päkapikud päriselt ilmuks. Mõistetamatute nähtuste seletamine on inimesi paelunud juba tuhandeid aastaid. Lood, kus paralleelmaailm saab läbi sõna elavaks. Pealkirjale vastavalt kaovad kolm venda muinasjuttudesse. Vanim vend on Hans, keskmine Sebastian ja noorim Henri. Vanavanemate juures maal suvitades satuvad kolm venda mahajäetud majast avastatud salaportaali kaudu muinasjutumaailma. Nende saatjaks on kõnelev lehm, kellel on muinasjutumaal omad asjad ajada, kuigi need jäävad lõpuks avamata ja selles osas tuleb oodata järge. Lehm küll lendab ja räägib, kuid tema sisemine maailm jääb autoril käesolevas raamatus avamata. Loosaar väidab, et lehma lugu saab selgeks planeeritava sarja järgmistes raamatutes, millest järgmine peaks juba vartsi ilmuma.

Lõbus ja väga teatraalselt usutav on stseen, kus kaks venda kolmanda otsingul satuvad Okasroosikese lossi. Okasroosike magab sügavalt, kuid poisid teavad , et teda tuleb suudelda ja siis ta ärkab. Kahe venna jaoks jaoks tundub see suhteliselt jäleda ettevõtmisena. Kui korraga tuleb Prints Valgel Hobusel, siis poevad poisid voodi alla peitu, kuid Printsi armastusavaldus on nii pikk, et vendadel tuleb uni peale ja nad uinuvad. Muinasjutt inimlikuga segi. Samal ajal põgeneb noorim veli Henri koos Hansukese ja Gretekesega rebase abiga kurja nõia juurest ja vahepeal lahku läinud vennad kohtuvad taas Okasroosikese lossis. Loosaare näitleja haridus teeb tegevustiku teatraalseks ja silmade ees jookseb lugu sellisena, nagu ta võiks olla teatrilaval. Muinasjutule omaselt lõpeb kõik õnnelikult, kuigi kuri võlur pääseb põgenema, mis paneb ootama uut osa. Uutelt raamatu osadelt ootaks rohkem muinasjutulist pöörasust, sellist, mis on lastel, kui nad mängivad ja kus jäätispulk võib kujutada lennukit, kraadiklaasi, võlukeppi jne. Tahaks meenutada, et Punamütsike söödi algses versioonis hundi poolt ära. Nunnuks ja õpetlikuks tehti lugu alles hiljem.

Raamatusse on pidid joonistanud Merike Malva, kelle stiilis on märgata kõige paremal kombel Ilon Wiklandi mõjutusi. Inimesed on inimesed ja lehm on lehm, isegi kui ta lendab.

Nüüd siis taustast raamatu taga. Alguses räägitud vanaema ja raamatutegelastega sarnaste nimedega vennad on ka päriselt olemas. Kuigi päriselt on vennad on raamatu vendadest mõni aasta nooremad, on poiste vanusevahed siiski täpselt õiged. Et lugu oleks veelgi segasem, siis vanaema polegi päriselt poiste vanaema, vaid päris vanaema sõbranna, kes vendade ema omal ajal üles kasvatas. Kuid see on hoopis teine lugu. See aga ei vähenda sugugi vanaema armastust vendade ja nende pere vastu. Pigem on ta vanaemana veelgi uhkem nende kordaminekute ja tegude üle. Võib ju tekkida küsimus, et kas vennad on andnud raamatu vendadele ainult nimed või on siiski midagi veel. Loosaar ütleb, et on ikka. Hansu lemmikloomad on kilpkonnad, mille ühe nimi on Kilbu ja teise nimi on samuti Kilbu. Henri lemmikud on robotid, kes ka raamatus poissi aitavad. Ta ehitab ja meisterdab neid ise. Kuna sebastianile meeldivad Anne Veski laulud, siis võib loota , et armastatud diiva ka tegelasena kaante vahele satub. On ju üks tema kuulsamaid hitte samuti muinasjutuline.

Vanaema on kirjutanud raamatu eessõnas „Muinasjutumaailm on päriselt olemas. See on siinsamas, inimeste maal, meie endi südameis.”