Vestlus Reimo Sagoriga

 

Näitlejate Liidu uus juht Reimo Sagor: Teadlikkuse kasvatamine näitlejate õigustest on meie töö suurimaid väljakutseid.

Eesti teatrirahvas on koondunud mitmetesse erialaliitudesse. Omad katused on dramaturgidel, lavastajatel, teatrijuhtidel, kunstnikel ja muidugi näitlejatel. Eesti Näitlejate Liit valis endale juunis uueks juhatuse esimeheks teater „Vanemuine” näitleja Reimo Sagori, kellest saab näitlejate hääletoru suhtluses erinevate partnerite ja riigiga.

Reimo on sündinud väikses Palivere külas, Haapsalu külje all Läänemaal. Lasteaias ja põhikoolis käis ta kodukülas, kuid keskhariduse omandas valla keskuses asuvas Taebla Gümnaasiumis, millest tänaseks on saanud põhikool.

Kutsusin Reimo, kes parasjagu valmistub peaosaks 16. juulil esietenduvas Piibe Teatri ajaloolises lustakas lavastuses „Stahli Grammatika”, kõrvale, et tema plaanidest rohkem teada saada.

Millisest kodust sa pärit oled?

Isa lahkus pere juurest, kui ma olin aastane. Seega kasvasin koos emaga, kes oli ema ja ka isa eest. Ta on olnud mulle kogu aeg suureks abiks ja toetanud mind minu tegemistes. Ta on väga suure südamega, kes ei jätta abivajajaid kunagi hätta. Ta on ametilt terve elu olnud kokk, nüüd peab oma ettevõtet. Kui ma vahel mainin, et kas ta liiga odavalt ei müü, siis ta vastab ikka, et tema süda ei luba rohkem küsida. Isaga ma eriti ei suhtle, kuid temapoolsete vanavanematega suhtlen tänaseni väga aktiivselt. Kool lõppes, siis viidi vanavanemate juurde Saaremaale ja augustis toodi tagasi. Ema väidab, et nii see ei olnud, kuid mul on meeles, et olin seal kogu suve. Siis olin ennast autolahvka saiast ja maapiimast ümaraks söönud. Särgid ei mahtunud selga. Vanaisa Elmar on 84, kuid käib ikka tööl. Viib Kuressaares autoga neile, kes ise hakkama ei saa, koju süüa. Ronib kastidega mööda treppe. Vanaema Vaike on kodune, kuid töötas ka kuni 82-eluaastani. Nad arvavad, et peab tööl käima, et muidu jääd vanaks. Nende toetus on olnud mulle väga oluline.

Sa oled Vanemuise näitleja juba 10 aastat.

Ütlen ausalt, et ei olnud käinud enne kui Tartusse tööle läksin, käinud seal rohkem kui kaks korda. Korra kooli ekskursioonil ja korra sõpradega Otepääl suusatamas käies. Teadsin, kus on kaubamaja ja Macdonalds. Kui aga sinna kolisin Tartusse, siis mõistsin, et see linn sobib mulle, selle linna vaib ja vaimsus. Ma eelistan Tartut iga kell Tallinnale.

Peret sul veel ei ole ja oled selles mõttes vaba hing. Kuidas sa oma vabadust naudid?

Mul on elukaaslane, kellega koos käime reisimas, kas mootorrattaga või ilma. Oleme käinud rattaga Norras ja eelmine suvi Barcelonast Prahani naitides elu ja vaateid riikides, mis sinna vahele jäid. Lisaks vaimule tuleb harida ka keha ja teeme koos kaasalasega trenni. Lisaks ma naudin väga oma tööd. Ma ei tahakski seda tööks nimetada, vaid elukutseks. Töö on midagi, mida sa pead tegema, millega kaasnevad kohustused, aga elukutse on annab vaimse vabaduse ja valikuvõimalused. Seda ma saan ise planeerida. Elukutsesse panustad tahtega.

Sa ei ole väga palju osalenud suveteatrites. Sellesuvine lavastus Albus on pigem erand.

Jah. Ma olen püüdnud hoida suved vabad, et akusid laadida, reisida, olla koos sõpradega. Elukutse peab saama vahepeal kõrvale panna, et ei kaotaks värskust. Igas lavastuses peab olema mingi põhjus, miks ma tahan seda teha.

Hea näitleja peab olema päris laia silmaringiga.

Peab olema kursis erinevate lugude, juhtimistega või maailmavaadetega. See annab pagasi ja tausta, millega saab teatrilaval luua erinevaid karaktereid ja tegelaskujusid. On mille pealt oma rolle võtta. Ma arvan, et näitleja ei saa olla väga põhimõttekindel inimene. Näitlejana pead suutma vastu võtta ka need põhimõtted, mis on sulle inimesena vastukarva. Kui sa oled väga konservatiivne, kuidas mängida väga lkiberaalse vaatega inimest.. See võib olla väga keeruline. Öeldakse, et universaalsed asjad ei ole kõige paremad asjad, aga mulle tundub, et näitleja elukutse puhul mõista maailma erinevaid tahkusid, tuleb kasuks.

Mina olen sõnateatri austaja. Ma arvan, et sõna on teatri kõige olulisem ja mõjusam pidepunkt. Kui sa ei oska sõna kasutada või ei oska oma mõtteid sõnadesse vormistada, siis hakkad veiderdama ja viljelema nn öelda füüsilist teatrit.

Ma arvan, et nii sõna- kui etenduskunsti puhul on oluline mõte. Kandev idee. Kui see on paigas ja jõuab publikuni, siis see on hea teater. Samas peab selles mõttes olema piisavalt ruumi, et mina vaatajana saan seda tõlgendada omal viisil. Ma ise tegijana naudin väga teatrit, kus kaotatakse ära neljas sein ja publik on näitlejatega üks tervik. Näitlejana ma küll kontrollin seda olukorda, teame kust alustame ja kuhu jõuda tahame, teame, kuhu me need inimesed viia tahame, kuid anname ka inimestele aega ja ruumi kaasa mõelda, teha, öelda, reageerida. See inspireerib mind ja õnneks olen saanud seda „Vanemuises” katsetada – neljanda seina lõhkumist.

Milline on „Vanemuise” teatri roll Tartus? Mulle meeldib mõelda, et igal inimesel ja ka asutusel on olemas põhjendus, miks ta tegutseb või mille mille on ta ellu kutsutud.

„Vanemuine” on Lõuna-Eesti kultuurielu eestvedaja. „Vanemuine” on eesti vanim teater ja ka suurim teater hetkel. See on vaimsuse hoidmine ja vaimsuse kasvatamine. Tehnika areng on kõik teinud kiireks ja kergesti kättesaadavaks, kuid miski peab ju olema, mis hoiab sügavamat vaimsust. Võõrakeelne kultuur ja keel pressib igapäevaselt meie argiellu, kuid keegi peab ju olema, kes hoiab keele ja kultuuri puhtust. See peab olema teadlik ja eesmärgistatud tegevus. Teater peab hoidma traditsioone ja samas näitama võimalusi, kuidas moodsas ühiskonnas traditsioonid säiliksid. „Vanemine” on sellega minu meelest hästi hakkama saanud.

Sa oled lisaks näitlejale nüüd ka noorametnik ehk sind valiti Eesti Näitlejate Liidu juhatuse esimeheks.

Just. Ma olen juba kümme aastat juhatuses olnud ja see töö tundus mulle kogu aeg väga raske, et annad rohkem, kui sellest kasu on. Ma olen hingelt ebaõigluse vastu võitleja. Kui ma näen kuskilt ebaõiglust, siis see närib mind ja ma olen pidanud palju võitlema, et need mured, mis minusse ei puutu, et ma kohe ei tormaks neid lahendama. Kuid nüüd tundsin, et seda ma peangi tegema, sest palju on meie töös veel ebaõiglust. Olgu siis selles palju asjatut tööd. Näitlejate Liit on eelmise esimehe Tõnn Lambi eestvedamisel teinud jõulise arenguhüppe. Meil on nüüd kontor, tegevjuht, asjaajajad. Vanasti pidi esimees tegema kõike, jooksma ministeeriuminde vahet, võitlema õiguste ja visiooni eest, suhtlema näitlejate ja teatritega jne. Siis nüüd on meil rohkem jõudu. Juhatuse esimehe positsioon on sellega seoses veidi muutunud, kuid jätkuvalt oluline, et anda neid sisendeid, neid ideid, mille eest seista või mille nimel töötada.

Millised on esmased ja suurimad väljakutsed?

Me oleme astunud juba pikki samme, et olla väärikas ja tõsiseltvõetav partner erinevatele organisatsioonidele, kes oma tegevuses näitlejatega kokku puutuvad. Me oleme kohe-kohe sõlmimas esimest kollektiivlepingut, kus näitlejate õigused saavad fikseeritud koostöös Eesti filmitootjatega. See lihtsustab edasisi töölepingute sõlmimis, sest seal sätestatakse juba olulised baastingimused ja vastastikused kohustused. Taani näitlejate liidul on 35 einevat koostöölepingut erinevate isapooltega, meie jõuame esimeseni. See on väga oluline. Kuid kõige suurem väljakutse on murda iganenud arusaamad, et me oleme väike turg ja raha ei ole ja näitlejad peavad kõik õigused ära andma ja näitlejate tehtud tööl puuduvad igasugu hilisemad õigused. Teadlikkuse kasvatamine on meie töö suurimaid väljakutseid. Aga me tegeleme erinevate kanalitega.

Aga publik? Eesti teatrisaalid on rahvast täis nii suvel kui talvel.

Ma olen sellele mõelnud. See on fenomen. Aga ma ei tea, kui paljud mõtlevad sellel, et see saab ka ükskord otsa. Ma loodan, et see nii ei lähe. Soomes olid 1990ndatel suvelavastused väga populaarsed, kuid ühel hetkel see katkes. Ma ei ole uurinud, mis need põhjused olid. Sama näide „Vanemuisest”, kui kahetundandete algul jäid saalid korraga tühjaks. Suure saali etendust mängiti kümnekonnale inimesele. Ma muidugi loodan, et eesti publiku soov näha teatrit on seotud verega ja see ei katke. Mäletan, kui kord veeres süsimust vihmapilv Tartus üle suveteatri publiku, kuid rahvas istub ja vaatab ja keegi ära ei lähe. Ma arvan, et eesti suveteater on heal tasemel. Sellel suvel anname Albus oma panuse suveteatrite kalendrisse.

Mis lugu see „Stahli Grammatika on”?

See on fiktiivne ajalugu eesti kirjakeele loojast Heinrich Stahlist, kes noore kirikuõpetajana saabus Järva-Madise kiriku. Seal kohtus ta oma igati ebauskliku ja veidrate karakteritega kogudusega. Selles kahe maailma kokkupõrkes saab muidugi nalja, kuid ärkab ka armastus. Kokkuvõtteks saab sellest tõukejõud, et ära õppida eesti keel ja seda ka teistele õpetada. See on kaudselt lugu oma kultuuri ja keele olulisusest ja sellest, et kui me ise oma keelest ei hooli, siis ei tee keegi seda meie eest.

Siis tuleb tulla. Tänan