Peapiiskop Urmas Viilma reisikiri Pühaduse otsinguil.

 Enne möödunud jõule saabus müügile peapiiskop Urmas Viilma religioosne rännuraamat „Rist kolbal. Kuidas saada pühaks.” Raamat müüdi kiirelt läbi ja tänaseks on poelettidel juba kordustrükk. Raamatu on kirjastanud autor ise ja kujundanud Emma Darvis.

Raamatutega on tihtipeale nagu inimestega. Nad tulevad ise sinu juurde, nad leiavad su üles, isegi kui oled seljaga nende poole. Viilma raamatu ilmumine oli jäänud mul märkamata, kuid ometei kohtasin teda kõige ootamatumas kohas.

Astusin Kadrina sauna, mille klubiruumis oli algamas kohtumisõhtu EELK peapiiskop Urmas Viilmaga. Seda nalja tahtsin näha , kuidas peapiiskop rätikutes saunalistega Jumalast räägib. Aga ta ei rääkinud Jumalast, rääkis hoopis kirikust kui organisatsioonist, sellest, et kaasajal on Eestis avatud 60 uut pühakoda, sellest, et kirikuliikmed maksavad rohkem liikmemaksu, kui kõigi erakondade liikmed kokku, sellest, kui mitu põlvkonda kulub, et meel ajupesust puhastuks jne. Ja Viilma rääkis ka oma raamatust. Olles siiralt üllatunud, kui muretult ja ladusalt kirikupea kõigile küsimustele vastas, ostsin Viilma raamatu, et tema mõttemaailmaga lähemalt tutvuda. Olgu öeldud, et kui jutud klubitoas said räägitud, tuli peapiiskop kõigi saunaliste seltsis leiliruumi ja jutud jätkusid olekus nii nagu Jumal inimese loonud on.

„Rist kolbal. Kuidas saada pühaks” ei ole kristlik filosoofiline raamat, see on kirjeldav rännuraamat. Viilma rääkis, et olles olnud 10 aastat oma piiskopi ametis, leidis ta , et tuleb võtta aega enesele. „Peagi mõistsin, et Jumala loodud töö ja puhkuse vahelduva rütmi saab taastada ainult peatumine ilma süütundeta. Puhkus ei ole ju tegevusetus, vaid usaldus”, kirjutab Viilma. Õnneks on võimalik vaimulikel võtta sabatiaasta. Sabatiaasta tähendab algselt põllule iga kuue aastase harimise järele seitsmendal aastal puhkuse andmist. Sabati pidamine on kirjas juba Piiblis, kui Jumal kuus päeva tööd rabas ja seitsmendal päeval puhkas. Nõnda käskis ta ka inimestel seitsmendal aastal puhata. Huvitaval kombel on seitsmenda aasta puhkus oluline ka ida filosoofias. Võttiski Viilma rännukepi ja asus poole aasta pikkusele rännuteele mööda pühapaiku otsides oma sisemist pühadust ja kinnitust Jumala olemasolule. Raamatut läbib mõte, et elu nagu palveteekondki ei ole vaid kohale jõudmine, vaid teekond. Ka eesmärgini jõudes jätkub kogemuse võrra rikkamana uus tee ja olles teel avatud meele ja uudishimuga võivad inimese ees avaneda hoopis uued perspektiivid.

Oma teekonnal külastas peapiiskop ränduri kott seljas üheksat religiooset keskust. Tema teekond viis ta Püha Maa, Egiptuse, Kapadookia, Athose, Rooma, Santiago, Wittenbergi, Fatima ja Taize palveradadele. Kõigist neist keskustest on raamatus eraldi peatükk.

Viilma ei manitse oma raamatus lugejat usuleiguses ega kirjelda Jumala suurust, et lugeja kindlasti usust ei kaugeneks. Viilma otsib vastuseid iseenese jaoks, ta näib kohati kahtlevat ja samas rõõmustab siiralt kui kahtlused hajuvad. Viilma kirjutab: „Roomas astusin läbi pühade uste, nüüd tean, et uks Kristuse juurde on minu südames. Pühal Maal puudutasin kivi, millel Jeesus kõndis – nüüd tean, et Kristus kõnnib minu sees. Wittenbergist otsisin puhastatud usku – nüüd tean, et puhas usk on ainult Kristuses. Kõik välised rännakud olid ettevalmistus sisemisele palverännakule.” (lk 197)

Viilma on väga hea kirjeldaja. Ta ei ole tavaline turist, tema teadmised lubavad tal leida palverännuteedel märke, millest turistina mööda kõnniks. Tema märkab ja kirjeldab oma kogemust. Astuda Püha Peetruse basiilikasse läbi peapiiskopi silmade on väga värskendav.

Raamatu mahust pool moodustavad Viilma enese tehtud fotod. Lisaks fotodele ja Viilma tekstile võib raamatust leida eraldi raamituna entsüklopeedilisi kirjeldusi läbitud paikadest või kristluse ajaloost. Viimased on väga heaks täienduseks autori sisekaemuslikule otsingule. Mõned näited. Kas teadsite, et Petlemma Sünnibasiilika on vanim järjepidevalt kasutuses olev kirik maailmas või Egiptuse kristlased ehk koptid on läbi kahe aastatuhande säilitanud Piiblivälisele pärimusele toetuvat traditsiooni Püha Perekonna peatuskohtadest kõikjal Egiptuses või maailma ainsa mungariigi Athose liturgia ei toimu kord päevas, vaid kogu aeg või palvenöör on villasest, puuvillasest või siidniidist punutud üksteisele järgnevatest sõlmedest kee, mille sõlmede arv on 12, 33, 50, 100 või 300? Väikest palvenööri kantakse ümber käe ja sellist võis saunas märgata ka peapiiskopi randmel. Väikesed tarkuseterad pudenevad justkui viljaterad maale tekitades soovi rohkemat teada saada. Tagasivaated looduse, inimese ja ehitiste ajalukku täiendavad imeliselt vaimset eneseotsingu kirjeldust moodustades haarava terviku.

Raamatut läbib Jeesuspalve – Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu peale. Palve leiab tekstist iga kord, kui autor kuhugi siseneb või midagi enese jaoks avastab. Palvest saab mantra ja palverännakust saab ka raamatus rännak koos palvega. „Vaikus muutub sõnumiks. Palve ei vaja alati sõnu – vahel piisab ühest hingetõmbest, ühest nimest.” (lk 92), kirjutab Viilma. Raamatut lugedes liigun vaimus mööda maailma ja mind saadab palve. See teeb südame soojaks. Olen justkui tuule varjus. Eesti inimesed ei alusta oma päeva palvega. Paljud seda siiski teevad. Mõned palvetavad kui meelde tuleb. Mõned palvetavad seda iseenesele teadvustamata. Palve on hetk iseenesele, enese soovide ja eesmärkide sõnastamine. Kuigi ma ise ei palveta, siis olen tänulik, kui keegi sedaminu eest teeb.

Viilma otsib oma rännakutel pühadust. Kas tema elu on püha? Kas tema kolbale tekib siit ilmast lahkudes rist, nagu vaid 2% meestest see tekkida võib? „Pühaks saamine ei toimu ainult kirikus, vaid ka köögis, kontoris, tänaval või metsas.” (lk 30), tõdeb Viilma ja jätkab „Pühad isad ütlesid , et kui inimene kord leiab üles oma südame, leiab ta Jumala. Selles koopas tunnen, et süda on tõepoolest Jumala elupaik.” (lk 93) Lõpuks tõdeb Viilma : „Pühaks saamine ei ole inimese pingutus jõuda Jumala juurde, vaid Jumala astumine inimese juurde.” (lk 163)

Urmas Viilma raamat „Rist kolbal” väärib lugemist kui äärmiselt rikastav reisiraamat, kui ka lihtsalt mõistetav vaimulik mõtisklus. Oma iva leiavad siit mõlema kirjanduszanri austajad. Ise nautisin võimalust rännata enesest targemaga mööda maailma ja näha nähtut teise pilgu läbi. Erinevused rikastavad.

Kokkuvõte Tammsaare kirjanduspreemia nominentidest

 Teen siis väikese kokkuvõtte ka. Seekordne Tammsaare kirjanduspreemia valik oli väga kirju, mis on kogu protsesi väga suur väärtus. 1 luulekogu, 1 esseistika, 1 graafiline elulugu, 1 novellikogu, 1 päevik, 4 romaani, mis kõik väga erinevad. Eesti kirjandus elab põnevat elu. Ometi peab mainima, et romaanide osas oli seekordne valik võrreldes eelmise aastaga oluliselt nõrgem. Taas on tugevalt esindatud naiskirjanikud (6), kes annavad tooni kogu aastale.

Mina avastasin enda jaoks täiesti uued autorid, kellest polnud varem aimugi, aga nüüd ootan nende järgmisi üllitisi. Eks see olegi konkursside üks ülesandeid, juhtida tähelepanu uutele autoritele ja uudisloomingule. Loodetavasti leiab lugeja nominentide seast enesele üllatavat ja värsket lugemist. Kirjandus ei ole ainult ajaviide, vaid vaimu harimine. Tühisuse rohkus klipimaailmas on oluline hoida vaim valivalt virge ja avastada pikemate tekstide lugemise mõnu.

Aliis Aalmann „Kes aias“

Novellikogu „Kes aias” on seni luuletajana esinenud noore autori esimene proosateos. Olen novelli kui zanri suur austaja. Eestist Arvo Valton ja Peep Vallak, maailmast muidugi W.S.Maugham, kelle looming on üldse parim, mida kirjanduspõllul leida. Aalmann üllatas mind väga positiivselt. Tema lood jätsid lugema ja lõpus hakkasin juba nautima lubades endale vaid ühe loo päevas, et lugemismõnu kestaks kauem. Noore autorina oskab ta ometi luua väga meisterlikult pildi peategelase hingesügavustes toimuvast. Kirjutades lühilausetega , nagu luuletajale kohane, loob autor väga nappide , kuid täpsete lausetega imelise ja haarava atmosfääri. Olen lummatud autori sõnakasutusest. Soovitan raamatut igal juhul lugeda ja jään ise ootama Aalmanni uusi lugusid.

Mari-Liis Müürsepp luulekogu „Keegi hingab”

Kõige pealt peab ära märkima, et see tegemist on teise raamatuga nominentide hulgast kirjastuselt „Hunt”. Midagi on nad siis hästi teinud ja nende tegemisi tasub jälgida. Kuna poodides Müürsepa luulekogu leida ei olnud, siis kirjutasin kirjastusse ja nad saatsid raamatu mulle koju. Väga viisakas neid ja tänan. Nüüd siis raamatust endast. Ma ei ole suur eesti kaasaegse luule lugeja, kuid Müürsepa kogu pani mind oma seisukohti ümberhindama. Kolm aastat tagasi sai Tammsaare preemia Kristiina Ehin oma mahuka kogu eest. Luule võib siiski üllatada. Müürsepa luulekogu ei ole kuigi mahukas. Ühe jutiga lugedes võttis aega 45 min, kuid see mõjus, sest siis võtsin raamatu uuesti ette ja lugesin ta korra veel üle. Kuid nüüd juba rahulikult kaasa mõtiskledes. Müürsepa luule on lõbus kuid samas sügav. Ta oskab märgata elu pisikesi detaile ja teha nende põhjal elulisi üldistusi. Tema keelekasutus on lihtne, kuid sõnaseosed huvitavad. Kogu maailmas furoori ei tekita, sest temas ei ole piirideülest üldistavust. Müürsepa luuletused on naisekesksed ja minul neid avalikult ette kanda poleks võimalik, kuigi soov oleks küll, sest midagi seal on. Andsin raamatu pojale lugeda. Talle ka meeldis. Soovitan soojalt kõigile. Usun, et see oleks hea algus eesti luulega tutvumiseks ka neile, kes seda veel teinud ei ole.

Indrek Koff (ja Olena London) graafiline romaan „Ära oota midagi“

Oli see vast üks huvitav raamat. Kauplusest leidsin raamatu elulugude riiulilt. See tekitab segadust, sest kirjutades küll oma vanaisast on tegemist siiski laiema teosega kui ühe tundmatu vanaisa elu. Mina oleks selle kindlasti pannud ilukirjanduse hulka. Mõnes mõttes võib võib tuua paralleele Kaire Loogi Tolmuraamatuga, kus ta kirjeldas teed oma vanaema juurde. Koff kirjutab oma vanaisast. Mõnusasti kaetud kogu minevikupallett. Koffi vanaisa oli sündinud 1918 märtsis, nagu ka minu vanaisa. Seepärast oli raamatus oi kui palju tuttavat. Minu vanaisa oli samuti tööl kolhoosis ja põristas traktoriga, hiljem oli ehitusel. Ega seda aega tagasi ei taha, aga miski mõnus lapsepõlve nostalgia on. Kõik kerkis meelde. Eraldi peaks arvustama Olema Londoni joonistusi, ilma milleta poleks raamat kolmveeranditki väärt. Need on suurepärased. Lappasin raamatut ikka veel ja veel läbi vaadates ja imetledes joonistusi. Kui lihtsad ja samas kui sügavad. Lugu piltides kannab mind ajaloo tumedamale poolele nt haakristi varjukujutis on viisnurk. Lihtne ja kõigile arusaadav esimesest hetkest. Vägistamise loo juures on pilt kummuli naisekingast. Lihtne ja valus. Mulle romaan meeldib ja see jääb öökapile, et joonistustesse veelgi süübida.

Reeli Reinaus „Hiietantsijad“

Raamatus on kuus tegelast, kelle lugu kordamööda kirjanik jutustab. Lõpuks muidugi hakkavad lood teineteisega haakuma. Võte ei ole uus, kuid antud raamatus töötab päris kenasti. Kõigil tegelasetel on toimetamist maailma elukeskkonna päästmisega, mida noored ja vanad tajuvad erinevalt. Autori folkloristi taust kumab kogu tekstist läbi. Lugejani tuuakse rahvalikud pajatused, millel loo põhisündmustikuga pole midagi pistmist. Tõsi – rahvajutud laiendavad pakutavat infohulka ja annavad loole juurde sügavust. Legendid annavad romaanile maagilise olemuse. Jutustus ei saanud nagu algul minema, kuid lõpuks kui hakkasid tekkima seosed, siis läks asi elavamaks. Siiski teist korda ma raamatut ei loeks. Lugu on väga tänapäevane ja mul on raske näha , et temast saaks sajandeid ühendav teos. Zanriliselt kipub romaan olema maagiline realism, mille suur fänn ma olen. Nihestatud reaalsus segatud rahvaliku pärimusega. Kas vaimud või lihtsalt rituaale toimetavad noored? Mina oleks lasknud müstilisel maagial veelgi rohkem esile tulla ja ma oleks jätnud õhku küsimuse sündmuste reaalsest või maagilisest kogemisest. Arvan, et julgeks seda romaani lugemiseks soovitada.

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast”

See raamat on emotsioon. Lõpuks vormub ka miski lugu, kuid see ei muutu oluliseks. Mälestustetolm tõstetakse õhku ja kirjanik elab selle taas eneses läbi. Ma ei oska selliste raamatutega suhestuda. See pole ikka üldse minu maailm. Minul peab olema raamatus lugu ja kui lugu põhineb reaalsel ajalool, siis peab olema seal ka jutustaja selgitus. Nt Looki raamatus on mitmeid vihjeid möödunule nt Balti kett, kuid siis kui ma seda ei teaks, ei ütleks need vihjed mulle midagi. See raamat on justkui salakood, mille mõistmiseks peab olema salavõti. Minul seda ei ole. Lapsepõlves oli üheks minu lemmikraamatuks Jimenezi „Platero ja mina”. Neis raamatutes on miski ühisosa loost, mis tuuakse lugejani piltides. Looki raamat on killuke naistemaailmast, kus õhkamine muutub reaalsest elust olulisemaks. Üldse on raamatu puhul oluline, kas seal on lugu või mitte. Siin ei ole või on ta siis nii ära peidetud, et mina oma karuse aruga sellest aru ei saa.

Kristi Küppar „Viimane lusikas”

Romaanivõistlusel eriauhinna võitnud minu jaoks seni veel tundmatu kirjaniku debüütromaan. Romaani lähtekoht on lihtne. Peategelane Katariina ostab 7 lusikat ja hakkab oma endisi elukohti läbi käima, et vahetada sealsete elanikega lusikaid ja võtta nõnda oma minevikust killuke enesega tänapäeva kaasa. Sealt avanevad peategelase mineviku lood ja hirmud. Raamat on kerge. Kirjanik on püüdnud naljatleda, kuid tundub, et see pole päris tema rida. Naljad on eluvõõrad ja klisseelikud. Möönan , et olen nalja osas väga valiv. Nali peab olema eluline ja lähtuma sündmustikust. Lihtsad sissekirjutatud killud mõjuvad võltsina. Tegemist on järjekordse naistekaga, kus mehel on peategelasega raske samastuda. Tore on, aga mis siis. Mulle meenub Dovlatovi „Kohver”, kus samuti avaneb lugu kildudena läbi esemete.

Maarja Vaino „Viivi Luige elujõu poeetika“

Tegemist on tõsise nissitootega. See raamat pole Viivi Luigest, vaid tema loomingu erinevatest tahkudest. Raamatu autor on Viivi Luige suur austaja ja nõnda on ta välja kirjutanud hulga tsitaate, mis on koos kommentaaridega edasi antud. Mina ei ole väga Viivi Luike lugenud ja nõnda jäi kõik minu jaoks kaugeks. Luige „Varjuteater” on küll väga hea raamat. Aga miks peaks kirjandust seletama või otsima tähendust seal , kus kirjanik pole sinna tähendust pannudki. Jäin mõtlema, et kui palju on ülikoolide arhiivides humanitaaride baka ja magistritöid, millega edasises elus pole midagi peale hakata. Kirjandus peab kõnetama iseseisvalt, ta ei muutu paremaks, kui teda lahti seletada. Raamat, kas kõnetab või mitte. Ühe toreda mõtte siiski leidsin ka Vaino raamatust. Indiaanlaste kujutluses asub minevik sinu silme ees, sest see on tuttav ja seda sa oled näinud, aga tulevik asub selja taga, sest see on veel tundmatu. Nõnda on see ristivastupidi meie kujutlustele. Mulle aga indude mõtteviis sobib. Kõndides selg ees tulevikku, saame lähtuda ainult mineviku kogemusest. Nt kui maale langeb vari, siis võib varsti puu vastu tulla.

Mika Keränen „Saunarahu”

„Saunarahu” on Keräneni saunapäevik. Need on killud tema kogemustest erinevatest külastatud saunadest. Kirjanik tunnistab ise, et raamat on saanud alguse tema FB saunapostitustest. Nõnda on raamatus Fblikud killud. Oleks tahtnud, et kirjanik oleks käsitletavaid teemasid laiendanud. Kirjeldanud kuuldud saunalugusid, miks inimesed ja tema sauna armastavad, millised need erinevad saunad on, mile poolest nad erinevad jne. Praegu on tegemist päevikuga, kus kohati isegi kuupäevad sees, mis seob väga ühe konkreetse ajaga. Raamatu lähtekoht on väga huvitav, aga jääb kuidagi poolikuks. Oleks soovinud enam lugeda ka mineviku mõjudest, soome ja eesti sauna erinevustest jne. Lõpuni ei saa ma aru, mis kirjanikku ennast siis sauna juures kõige rohkem võlub. Ta kirjutab, et tema lubadus on olnud rohkem kuulata, aga kuuldut väga lugeja lugeda ei saa. Võib-olla olen ma Tõnu Õnnepalu päevikustiilis romaanidega ära hellitatud ja ootan lastekirjanikult liiga palju. Igal juhul tahtmist sauna minna tekitab raamat küll.

Andrus Kasemaa „Minu kangelased”

Mõnda raamatut lugedes oled kohe nõutu. Ei oska midagi arvata. Kasemaa romaan ei ole läbiva narratiiviga romaan. Pigem vabavormiline dokumentaalkirjandus. Autor on kirjeldanud oma eluteel kohatud inimesi ja läbielatud sündmusi analüüsides neid kergel, kuid mitte väga humoorikal toonil. Muidugi annab see raamat tuleviku lugejale meie ajast, inimestest ja nende mõttemaailmast kaunis põhjaliku ülevaate. Pigem ongi tegemist ajastu kroonikaga. Minu seisukohad aga autoriga ei klappinud, mis on tänapäeva polariseerinud maailmas täiesti normaalne. Kõik algas sellest, kui autor kuulutas Tapa, Kehra ja Jõgeva kõige koledamateks linnadeks Eestis. Neis käin ma ise tihti ja näen nende linnade inimeste ilu. Lugemisehoog rauges enne lõppu. Samas esitasid mitu inimest antud romaani nominendiks, ju siis seal midagi ikka on.

MEES RAAMATUST – RAIMOND KAUGVER 100

 25. veebruaril tähistavad kirjandushuvilised rahvakirjanik Raimond Kaugveri 100 sünniaastapäeva. Sel puhul toimub Nõmmel Von Glehni teatris algusega kell 17 Raimond Kaugveri mälestusõhtu, kus Raimond Kaugveri elust ja loomingust räägivad kirjandusteadlane Sirly Hiiemäe ja dramaturg Arlet Palmiste. Õhtu lõpetab Raimond Kaugveri romaani „Jumalat ei ole kodus” dramatiseeringu esietendus Piibe Teatrilt.

Raimond Kaugver sündis 25.02.1926 Rakveres. Rahvakirjaniku tiitli pälvinud Raimond Kaugver on tänaseni ainus eesti kirjanik, kelle raamatute kogutiraaz ületab 1 miljoni piiri olles nõnda läbi aegade eesti kõige loetamuid kirjanikke. Tema psühholoogiliselt tabavad karakterid ja inimlikud teemad võlusid ja võluvad tänaseni tuhandeid lugejaid.

Tema elutee oli kõike muud kui igav ja lihtne. Ta ise on kirjutanud oma romaanis "Peotäis tolmu": "Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis."

Valmistades Piibe teatris ette 2017.a lavale jõudnud lavastust „Mees raamatust”, mis jutustades Raimond Kaugveri elust läbi tema loomingu, lugesin läbi kõik tema ilmunud romaanid. Kuigi mõnes intervjuus Kaugver eitas, et ta sai ainest loominguks oma elust, siis ühes intervjuus ta omakorda mainib, et 60% ulatuses on kõik nii toimunud. On kuidas on, kuid väga palju paralleele on Kaugveri loomingu ja elu vahel küll.

Raimondi isa Andreas on linnavalitsuse pedantlik raamatupidaja. Ema Olga koduperenaine, kes aktiivse lahkusulisena proovis ka poega poisipõlves kirikuellu kaasata. Juba 1938.a alustab Raimond päeviku kirjutamist. Rakvere 2. Gümnaasiumi õpilasena näppab 1940. kevadel kooli relvakapist padruneid ja jääb neid linna peal müües vahele. Relvad on Raimondit kogu aeg huvitanud. Tal on koguni II järk laskespordis, mille üle on ta väga uhke. Raimind on sunnitud koolist lahkuma, kuid võetakse peatselt kooli tagasi. Vahepeal oli Raimond koduõppel. 21.oktoobril 1940.a lastakse õhku Rakvere Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Raimondi päeviku sissekanded on väga pateetilised. Tal on õnnestunud üks tükk koju tuua. Samal ajal majutatakse Kaugveride korterisse kaksteist vene vägede sanitaarõde. Noormees saab õdede lemmikuks. Vabadussõja ausamaba asemel püstitasid venelased puust viisnurga, mille noormehed ühel ööl protestimärgiks põlema panid. 22.juunil 1941 sisenevad Saksa väed Nõukogude Liitu. Raimond hõiskab oma päevikus: „Vabadus läheneb …“. Juba 7. juulil sisenevad Saksa väed Rakverre. Rahvas tervitab neid tormiliselt. 8. august astub Raimond Rakvere Omakaitsesse. Kuid juba augusti lõpul astub Omakaitsest välja ja pühendub 15-aastasena memuaaride kirjutamisele. Viimased siiski ei ilmu. Valmisid hoopis näidendid „Eksimuste tööpäev“ ja „Härgmäe pojad“. Alustas romaani „Tõe eest“, mis valmib , kuid ei leia eales avaldamist.

Raimondi VI päeviku viimane sissekanne tehakse 31. jaanuaril 1943.a. Sellele järgneb pooleteiseaastane paus. Raimond isa hävitab vahepealsed päevikud. Augustis 1943.a põgeneb Kaugver Saksamaale mobiliseerimise kartuses Soome. Hilisemate KGB ülekuulamisprotokollide järgi asus koheselt tööle rikka soomlase juurde, kuid soomepoisid mäletavad, et Raimond alustas hoopis õpinguid allohvitseridekoolis. Samuti on Soome arhiividest leitud materjalidest näha, et ta astus Soome armeesse juba 23. oktoobril 1943. Kooli lõpetades määrati talle kaprali auaste. Märtsis määrati Raimond Soome armee 200. jalaväepolgu koosseisu. Kaugver kohtub seal Ain Kaalepi ja Lennart Tikerpuuga, kellega koos hakatakse välja andma kirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Albumile teeb kaastööd ka Raimond Kolk. Et kaks Raimondit teineteisega lugejate jaoks segi ei läheks, saab Kaugveri eesnimeks ajakirjas Raivo. Kokku koostatakse kaks käsikirjalist albumit. 18. augustil lahkub enamus Soomes teeninud eestlasi kodumaale, et asuda kaitsma oma kodumaa vabadust. Teiste seas ka Raimond. Eestisse jõudes saadetakse väeosa Kehra mõisa väljaõppele. 22. septembril peale Tallinna langemist vene vägede kätte, laguneb väeosa laiali ja Raimond lahkub Rakverre. 19. septembril saab Raimondi ema pommikillust haavata, mille tagajärjel sureb. See on Raimondi jaoks esimeseks traagiliseks kaotuseks, kuid neid tuleb veel. Oktoobris asub Raimond tööle Mädapea algkoolis universaalse õpetajana. Kavandab Soome-mälestuste kirjutamist. Kutsutakse mitmeid korda ülekuulamistele, kuna tema peale on kaebuse esitanud kooli komsorg, kelle Raimond tüli käigus oli trepist alla tõuganud. 4. märtsil 1946 mõistetakse Kaugver süüdi kodumaa reetmises. Karistuseks 5 aastat sunnitöölaagrit Vorkuta söekaevanduses. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles." 1947 jääb Raimond kaevanduses varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjades isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Antud romaani peetakse ainulaadseks kogu maailmas, sest ei ole varasemast teada, et keegi oleks romaani kirjutanud vangilaagris olles. 16. detsembril 1949.a ennetähtaegselt vabastatuna jõuab peale seiklusrohket teekonda Tallinna. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigrid Kurvisele, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud. Aasta hiljem abiellutakse ja perre sünnib tütar Katrin. Kaugver töötab trammitrustis velskrina, lumesahajuhina, trammijuhina ja kuni 1961.a-ni teedemajanduse meistrina.

1958 valmib romaani „Sillad põlevad“ (ilmub raamatuna 2007) käsikiri. Tõenäoliselt usub Raimond nõukogude korra kokku varisemisesse, sest miks muidu kirjutab ta romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. Romaan „Võõra mõõga teenistuses“ leiab romaanivõistlusel äramärkimist, kuid avaldamisele ideoloogilistel põhjustel ei lähe. Pereelus on rahutud ajad ja Kaugverid lahutavad oma abielu. Kuid juba 15. novembril abiellub sarmikas kirjanik „Õhtulehe“ töötaja Grete-Edith Leisneriga. Noorte Autorite Koondise kaudu saab pere elamise Pärnu mnt 23 majja, kus korterit jagatakse Adolf ja Heljo Rummoga.

1959.a jõuab „Vanemuises“ lavale Raimondi näidend „Seitse pikka päeva“, mida siiski ei saada publikumenu. Samuti jõuavad raadioteatris eetrisse tema kuuldemängud, mille kirjutamisel oli ta eriti usin. 1975.a lõpuks on tal juba valminud 17 kuuldemängu. 1962.a ilmub Raimondi esimene romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma järgmistes teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“.

1964 võetakse Raimond Kirjanike Liidu liikmeks. Temast saab elukutseline kirjanik. 1966 a. Raimond tutvub ja abiellub oma viimaseks jäänud abikaasa Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Järgneb loominguliselt aktiivne periood. Igal aastal valmib Kaugveril üks romaan. Katrin Kaugver meenutab: „Ma kahtlustan, et tal oli sünnipärane eeldus. Ta sai inimestest aru. Ta ütles mulle kord, et ta ei saa kedagi vihata, sest ta mõistab kõiki, isegi viimast lurjust. Siberi laagrikool oli kindlasti tohutu elukool, sest seal nägi ta ikka väga kirevat inimeste galeriid. Kindlasti ta midagi seal kaotas oma hingest, kuid samas nägi jälle milleski nägi inimese suurust. Ta lihtsalt nägi inimese sisse.”

1979 amputeeritakse ägenenud gangreeni tõttu Raimond jalg. Nõukogude arstide töö tulemusel ei ole võimalik proteesi paigaldada. 1980 läheb Kaugver ravile soome, kus opereeritakse jalga uuesti ja nüüd on võimalik hakata kasutama proteesi. Tema vitaalsust ja elurõõmu see siiski õnneks jalutusk jäämine oluliselt ei vähenda. 1989 saab Raimond Fr. Tuglase novellipreemia kogumikus „Kirjad laagrist“ ilmunud novelli „Elupäästja“ eest, mis tegelikkuses oli valminud juba 1951.a. Samal aastal ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimondi abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama. Aave tormab õue, kus kleit kustutatakse, kuid 65% Aave kehast on kaetud põletushaavadega. Aave hukkub Raimondi silme ees. See jätab talle sügava jälje. 24. veebruaril 1990.a valitakse Raimond rahva poolt Eesti Kongressi liikmeks. Samal ajal ei suuda Raimond enam elada oma Jõelähtme kodus. Tema head sõbrad, taksojuhid Madis ja Milla, leiavad talle maja Lehtses, mis saab kirjaniku päris esimeseks oma koduks. Seoses Kaugveril avastatud leukeemiaga ei saa ta siiski maamajas palju aega veeta. Raimond viiakse 1992.a algul Magdaleena haiglasse, kus ta 24. jaanuaril sureb. Raimond on maetud Tallinna Metsakalmistule.

„Lühis” haarab publiku kaasa

 22.jaanuaril esietendus VAT Teatril Israeli kirjanik Noa Lazar-Keinani näitemäng „Lühis”. Näidendi on lavale seadnud Margo Teder. Laval mängivad Ott Aardam, Maarja Mitt-Pichen ja mitte ainult.

Eelarvamustel on suur jõud. Eelarvamused võivad viia pettumuste ja üllatusteni. Eelarvamus tekitab teatud ootusi, olgu siis negatiivseid või positiivseid. Tegelikult ei tohiks ükskõik, millisele olukorrale vastu minnes, lasta ennast eelarvamusest kanda. Pakutav tuleks vastu võtta puhta lehena. Aga ei. Ikka lähen teatrisse nina krimpsus, sest kui lavastuse tutvustamisel on öeldud, et lugu räägib autistliku lapse vanematest ja nende suhtumisest oma lapsesse, siis hakkab teadvus vastu põtkima. Kas tõesti järjekordne katse mulle kõrva karjuda „märgake meid, tundke meile kaasa” või siis „me oleme nii eripärased ja lahedad, aga teie kõik olete lollid”. Kui mind vaatajana lolliks peetakse on alati kuidagi solvav. Mispärast meid siis teatrisse kokku kutsutakse, kas tõesti vaid selleks, et ma teada saaks, kui mõistmatu ja sovinistlik siga ma olen?

Ostan kavalehe ja istun oma kohale esimeses reas. Hakkan lugema. Mida värki – interaktiivne komöödia. Oot, see tähendab, et nad kaasavad publikut ja mina olen esimeses reas. Tahaks tõusta linnutiivul kõrgemale või vajuda märkamatuks tooli seljatoesse, kuid kangestun oma kohale.

Näidendi autoriks on juudi kirjanik Noa Lazar-Keinan. Juudi kirjandus mulle tegelikult meeldib. Aastatuhandete pikkune ajalugu on ehitanud kogu juudi kultuurile nii võimsa vundamendi, et seda on raske kõigutada. Teravik on seda kõrgem, mida kõrgem on aluspind. Näitekirjanik, stsenarist ja näitleja Noa Lazar-Keinan on sündinud 1977.a Tel Avivis. Ta on kirjutanud peamiselt laste- ja noortenäidendeid. Tema täiskasvanutele suunatud näidendid on jõudnud lavale Israelis, Saksamaal ja Eestis. Eesti publik kohtub tema loominguga teist korda. 2023.a mängiti Eesti Draamateatris Lazar-Keinani näidendit „Bertod ja Agnes”.

Alustame. Lavale tormab arstikitlis lilla lehviva keebiga isa Taavit kehastav Ott Aardam. Ta suhtleb publiku kui koolitatavatega. Rõõmsalt, kuid distantsilt. Korraga heliseb tema püksitaskus telefon. Kuigi Taavi seda eirab, siis telefon heliseb ja heliseb. Ta annab toru ühele esireas istujale ja palub edasi anda helistajale teate, et ta viib läbi koolitust ja ei saa praegu vastata. Helistajaks on Taavi abikaasa Kadri. Nõnda tekib läbi ühe vaataja abikaasade vahel dialoog. Teistel on naljakas ja on kosta kergeid naerupahvakuid. Korraga kustub tuli. Taavi toob redeli, et tekkinud lühis kõrvaldada ja kutsub abikaasa redelit hoidma. Vastumeelset ülesannet täites saab Maarja Mitt-Picheni kehastatud ema Kadri kõne ja ta lahkub. Kõrgusekartjast isa ei julge enam alla tulla ja kutsub publiku hulgast ühe neiu redelit hoidma, andes enne talle põhjalikud juhtnöörid. Publik kiheleb. Mõne aja pärast asub isa oma lastega sööma, kuna näitlejaid on kaks ja üks neist parasjagu ei viibi laval ehk kodus, siis kutsub Taavi oma lapsi kehastama kaks noort publiku hulgast. Neile antakse ette tekst, mida nad peavad lugema. Näiteks peab tütar Emma küsima küsimusi ja poeg Robin viskama maha kahvli, kui selleks märku antakse. Isal tekib segadus, kahvel lendab, tütar muudkui pärib. Publik naerab juba pööraselt. Pinged publiku hulgas hakkavad lahtuma. See lavastus ei ole publikule etteheidete tegemiseks, see on lõbus-valus komöödia. Võtan mulle pakutud stilistika omaks ja loobun eelarvamusest.

Ott Aardam areneb talle usaldatud Isa rollis põnevalt. Lahedast lastekirjanikust saab oma lapse nimel võitlev isa. Ta tunneb ennast olukorda vangistatuna, ega suuda sellega leppida. Lapsed on rõõmsad, mängivad mänge ja tahavad kingitusi. Tema poeb Robin ei ole selline. Robin istub väljasõidul auto tagaistmel ja küsib lakkamatult „millal me kohale jõuame”. Selles stseenis saan minagi endale ülesande. Ma pean kokku lugema mitu korda teeb autosõidu jooksul ema isale etteheiteid. Ema tunneb ennast puudutatuna ja nõnda pean lugema kokku ka isalt emale tehtud etteheited. Loetlengi väga kohusetundlikult. Kuskil viieteistkümnenda juures loobun ja jään mõtlema, et kas me tõesti nõnda abikaasadena teineteisega suhtleme, sest oma veidral moel ei ole etteheited võõristavad, vaid osa tavapärasest vestlusest. Hea küll laval need lõpuks kulmineeruvad, kuid elus tihtipeale mitte kogunedes alateadvusse ja oodates aega kättemaksuks. Isa Taavi armastab oma abikaasat, kuid ei suuda mõista miks kohtleb ema oma autistlikku poega nagu invaliidi. Ta on ju laps! Aga armastustest üksi jääb ravi jaoks väheks.

Maarja Mitt-Picheni kehastatav ema Kadri maailm puruneb lapse diagnoosi kuuldes. Diagnoosi ettelugemisel kasutatakse samuti publiku abi. See on valus hetk, kui tuimal häälel maha loetuna antakse teada lapse diagnoos, mis kogu pere elu pea peale keerab. Ema oskamatus kohaneda tekitab koomilisi olukordi, kus vaid ema Kadri sugugi ei naera. Erinevad iseloomud ja kohandumised lapse diagnoosiga tekitavad isa ja ema vahel pingeid. Ema vajab abikaasalt tuge ja peab saama teda usaldada. Mõlemad nad armastavad oma last ja soovivad teda õnnelikuna näha, kuid tee õnneni on erinev. Kellel on õigus jääb vastuseta.

Näidendi lavastaja Margo Teder tunnistab kavalehel, et ka tema lapsel on kerge autismispekter. Isiklik puude annab lavastusele soojuse. Ka tõredad vestlused peetakse siiraste silmadega. Tunnete avalik eksponeerimine tekitab meil vaatajatena näitlejatega vandeseltsliku olukorra, mis paneb peategelastele kaasa tundma. Meie teame ja saime osa millestki, mida need teised väljaspool teatrisaali, ei tea. Ma olen väljavalitu ja uhke, et sain anda oma osa näitemängu.

Isa Taavi palub lavastuse lõpul tõsta käsi neil, kelle lapsed on terved ja õnnelikud. Tõstan käe ja olen tänulik, et võin seda teha. Iga laps vajab oma isa ja ema ja nende kohalolu. Isegi siis kui ta oma ihu või hingega jääb silmapiiri taha.

Lavastus „Lühis” üllatas väga positiivselt ja lõpuks mind ei tembeldatudki lolliks. Olulisi sõnumeid saab ka nõnda edasi anda. Lavastus täitis oma eesmärgi ja nõnda jäin pikalt koduteel mõtlema inimeste eripäradele. Need, kellele lavastuse pakutav idee korda ei lähe, saavad igal juhul hea kõhutäie naerda. Võidab igaüks ja minu eelarvamused kadusid.

„Kramer Krameri vastu” laseb näitlejatel särada.

 Rakvere Teatril esietendus 23. veebruaril Ameerika kirjanik Avery Cormani näidend „Kramer Krameri vastu”, kus lavastajana debüteeris Rakvere Teatris Mart Piirimees.

Rakvere Teatri struktuuri kuulub samuti Rakvere kino. Tundub, et see on avaldanud mõju kogu teatri repertuaari valikule. Viimase aasta jooksul on „Kramer Krameri vastu” juba neljanda filmi lavaversioon. Nõnda on lavale jõudnud varasemalt „Vaal”, „Maddisoni maakonna sillad” ja viimasena „Sügissonaat”. Eks ta natuke kummaline valik ole. Lood on ju tuttavad ja filmikunsti võimalused teatrist laiemad. Mida uut saab teater pakkuda ühe materjali lahendamisel, mida film ei ole suutnud teha? Samas ei taha sugugi öelda, et „Kramer Krameri vastu” poleks ajakohane. Käsitletavad teemad on ühiskonnas isegi väga valusalt pöörlemas.

Eelmine aasta oli lahutuste aasta. Minu enese tutvusringkonnaski läksid lahku mitmed aastaid koos püsinud paarid. Nõnda on aasta jooksul lahku läinud ka paljude avaliku elu tegelasete kooselud. Põhjused on siin kindlasti erinevad ja neid ei hakkaks analüüsima. Peamine küsimus lavastuse kontekstis on – mis saab edasi? Kui lahku minnakse vastastikkusel kokkuleppel ja rahulikult, siis on kõik ju korras. Minagi olen lahutatud ja elasin terve suve kohe eraldi, aga siis saabus sügis, õues läks külmaks ja õnneks võeti sooja tuppa tagasi. Iga lugu on erinev.

1977 aastal ilmunud „Kramer Krameri vastu” on 1935.a sündinud Ameerika kirjaniku Avery Cormani tuntuim romaan, millest tehti peale raamatu ilmumist kohe ka film, mille peaosades särasid Dustin Hoffmann ja Meryl Streep. Cormani seni kümnest ilmunud romaanist ei ole minu teada eesti keelde tõlgitud ainsatki.

Sisust neile, kes pole filmi näinud. Joanna ja Tom saavad lapse. Väike vahepõige. Sünnitusstseen lavastuses on suurepäraselt lahendatud. Klaasitagune maailm annab publikule võimaluse piiluda privaatruumi, kus meile näidatakse siiski vaid seda, mis kombekana tundub. Sarnane lahendus oli kasutuses ka „Vaalas”. Jätkame. Tom käib tööl ja Joanna istub seitse aastat lapsega kodus, kuigi sooviks ammu juba tööle minna. Ühel hetkel Joanna kannatuste karikas täitub ja ta lahkub ootamatult teiste jaoks kõike maha jättes. Tom jääb üksi kasvatama väikest Norat. 11 kuu möödudes saabub vahepeal enese elu korda sättinud Joanna tagasi ja nõuab last enesele, millele Tom on vastu. Tom on vahepeal lapsesse väga kiindunud. Algab tatti pritsiv kohtuprotsess, mille tulemusena saab lapse endale Joanna. Siis aga mõistab naine, kui sügav ja suur on isa Tomi ja lapse vaheline suhe ja Joanna loobub oma eelisõigusest. Olukord lahendatakse hoopis inimlikumalt.

Kas pole mitte tuttav lugu, millest seltskonnakroonikast võib iga nädal lugeda. Tegelikult on lavaloos isegi kaks lugu. Esiteks naise koduseinte vahele vangistamine ja teiseks lapse jagamine. Mõlemad on väärt eraldi mõtestamist, kuid jäägu ühiskondlikud valukohad asjatundjate arutada.

Mart Piirimees on noor lavastaja, kelle jaoks on „Kramer Krameri vastu” teiseks suuremaks lavastuseks Eesti teatrilavadel. Kavalehel tunnistab lavastaja, et temal enesel veel lapsi pole, kui juba tunneb siiski survet, mis talle on selles osas peale pandud. Mulle näib, et lavastajana on Piirimets tundnud aukartust kirjanik Cormani ees. Lavastaja võim on teatris suur ja nii võib lavastaja oma nägemusele vastavalt teksti kohendada ja mugandada. Kindlasti oleks see tulnud tervikule kasuks. Kiire lühikeste stseenide vahetus hakkis lavastust liiga palju. Vaevalt saab stseen hoogu koguda, kui juba ta lõppeb ja näitlejad hakkavad dekoratsioone uude asendisse nihutama. Positiivseks näiteks on siin teise vaatuse alguse kohtuistung, mis oli ajaliselt vast kõige pikem stseen, kuid pinge stseenist ei lahtunud, vaid kruvis ja kruvis. Töö rollidega on kindlasti olnud lavastaja tugevuseks. Rollid on eriilmelised ja detailideni täpsed. Näitlejaid nende erinevates rollides on laval nauditav jälgida. Need näitlejad, kes pidid laval käima mitmes rollis, olid tõesti kontrastselt erinevad. Heaks näiteks on siin Eduard Salmistu veidi juhmakas kelner ja auväärt kohtunik, kes olid nii erinevad, et neid oli keeruline sama näitleja mängituks pidada.

Lavastuse peaosa saab laval näha Märten Matsut. Tema Tom Kramer on suure südame, kuid vähese empaatiaga. Ta armastab oma abikaasat ja oma last, kuid ta ei suuda mõista , kuidas aastatepikkune kodus istumine naisele saab vastumeelne olla. Lahutus murrab mehe meele ja kõik temas peidus olnud armastus saab suunatud lapsele. Matsu emotsioonide vaheldumised kiiretes stseenides on usutavalt ladusad. Kuid kindlasti on õnn näitleja jaoks kõige tuttavam tunne, sest tema õnn on nakatav.

Naispeaosatäitja Laura Niils jäi positiivselt silma juba „Elevantmehes”. Ei pidanud pettuma ka seekord. Joanna Kramer on eluga ummikus ja peab tegema iga naise jaoks kõige raskema valiku – naine ise või laps. Kumma õnne nimel sa tahad elada? Niilsi Joanna on segaduses. Ta ei ole oma valikus kindel. Ta hing on katki ja nutab. Väheke rohkem oleks võinud Niilsi mängus olla kergust. Pidev paine väsitab ka vaatajat. Niilsi Joanna rõõm valulik, kuid nagu on öelnud Tammsaare – õnn ja rõõm ei tulegi ilma valuta.

Lavastaja Mart Piirimees on kunstnikuks kutsunud Virje Pärteli, kellega ta tegi koostööd ka oma eelmise lavastuse „James Brown kannab lokirulle” juures. Lavastuse stseenid on filmilikult lühikesed ja kiirete tegevuskohtade vahetusega. Lavapilt on lihtne ja dekoratsioone veeretatakse pidevalt ratastel edasi ja tagasi. Äkki oleks lavastuse terviklikkuse nimel kasuks tulnud, kui erinevad stseenid oleks kokku toodud või pandud vähemalt ühte tegevuspaika. Või oleks teksti kärpimine tõstnud intensiivsust ja pinget. Naturalistlik mitmetasandiline lavakujundus lõhub stseene ja vasakule äraminek on kiiresti üldse võimatu.

Lavastuse muusikalise kujunduse on teinud helilooja Sander Pruel. Hea on lavamuusika, mida tahaks veel hiljemgi kuulata. Muusika ei ole lavastuse juures vaid taustaks vaid viib üldist tervikut edasi. Lapse õnnetuse hetkel hüppavad mõlemal pool mind istunud vaatajad. Ootamatus, valu ja rõõm on muusikas tuntavad.

Kuigi materjalivalikuna tekitav „Kramer Krameri vastu” küsitavusi, siis suurepärased näitlejatööd teevad lavastuse nauditavaks.