Kokkuvõte Tammsaare kirjanduspreemia nominentidest

 Teen siis väikese kokkuvõtte ka. Seekordne Tammsaare kirjanduspreemia valik oli väga kirju, mis on kogu protsesi väga suur väärtus. 1 luulekogu, 1 esseistika, 1 graafiline elulugu, 1 novellikogu, 1 päevik, 4 romaani, mis kõik väga erinevad. Eesti kirjandus elab põnevat elu. Ometi peab mainima, et romaanide osas oli seekordne valik võrreldes eelmise aastaga oluliselt nõrgem. Taas on tugevalt esindatud naiskirjanikud (6), kes annavad tooni kogu aastale.

Mina avastasin enda jaoks täiesti uued autorid, kellest polnud varem aimugi, aga nüüd ootan nende järgmisi üllitisi. Eks see olegi konkursside üks ülesandeid, juhtida tähelepanu uutele autoritele ja uudisloomingule. Loodetavasti leiab lugeja nominentide seast enesele üllatavat ja värsket lugemist. Kirjandus ei ole ainult ajaviide, vaid vaimu harimine. Tühisuse rohkus klipimaailmas on oluline hoida vaim valivalt virge ja avastada pikemate tekstide lugemise mõnu.

Aliis Aalmann „Kes aias“

Novellikogu „Kes aias” on seni luuletajana esinenud noore autori esimene proosateos. Olen novelli kui zanri suur austaja. Eestist Arvo Valton ja Peep Vallak, maailmast muidugi W.S.Maugham, kelle looming on üldse parim, mida kirjanduspõllul leida. Aalmann üllatas mind väga positiivselt. Tema lood jätsid lugema ja lõpus hakkasin juba nautima lubades endale vaid ühe loo päevas, et lugemismõnu kestaks kauem. Noore autorina oskab ta ometi luua väga meisterlikult pildi peategelase hingesügavustes toimuvast. Kirjutades lühilausetega , nagu luuletajale kohane, loob autor väga nappide , kuid täpsete lausetega imelise ja haarava atmosfääri. Olen lummatud autori sõnakasutusest. Soovitan raamatut igal juhul lugeda ja jään ise ootama Aalmanni uusi lugusid.

Mari-Liis Müürsepp luulekogu „Keegi hingab”

Kõige pealt peab ära märkima, et see tegemist on teise raamatuga nominentide hulgast kirjastuselt „Hunt”. Midagi on nad siis hästi teinud ja nende tegemisi tasub jälgida. Kuna poodides Müürsepa luulekogu leida ei olnud, siis kirjutasin kirjastusse ja nad saatsid raamatu mulle koju. Väga viisakas neid ja tänan. Nüüd siis raamatust endast. Ma ei ole suur eesti kaasaegse luule lugeja, kuid Müürsepa kogu pani mind oma seisukohti ümberhindama. Kolm aastat tagasi sai Tammsaare preemia Kristiina Ehin oma mahuka kogu eest. Luule võib siiski üllatada. Müürsepa luulekogu ei ole kuigi mahukas. Ühe jutiga lugedes võttis aega 45 min, kuid see mõjus, sest siis võtsin raamatu uuesti ette ja lugesin ta korra veel üle. Kuid nüüd juba rahulikult kaasa mõtiskledes. Müürsepa luule on lõbus kuid samas sügav. Ta oskab märgata elu pisikesi detaile ja teha nende põhjal elulisi üldistusi. Tema keelekasutus on lihtne, kuid sõnaseosed huvitavad. Kogu maailmas furoori ei tekita, sest temas ei ole piirideülest üldistavust. Müürsepa luuletused on naisekesksed ja minul neid avalikult ette kanda poleks võimalik, kuigi soov oleks küll, sest midagi seal on. Andsin raamatu pojale lugeda. Talle ka meeldis. Soovitan soojalt kõigile. Usun, et see oleks hea algus eesti luulega tutvumiseks ka neile, kes seda veel teinud ei ole.

Indrek Koff (ja Olena London) graafiline romaan „Ära oota midagi“

Oli see vast üks huvitav raamat. Kauplusest leidsin raamatu elulugude riiulilt. See tekitab segadust, sest kirjutades küll oma vanaisast on tegemist siiski laiema teosega kui ühe tundmatu vanaisa elu. Mina oleks selle kindlasti pannud ilukirjanduse hulka. Mõnes mõttes võib võib tuua paralleele Kaire Loogi Tolmuraamatuga, kus ta kirjeldas teed oma vanaema juurde. Koff kirjutab oma vanaisast. Mõnusasti kaetud kogu minevikupallett. Koffi vanaisa oli sündinud 1918 märtsis, nagu ka minu vanaisa. Seepärast oli raamatus oi kui palju tuttavat. Minu vanaisa oli samuti tööl kolhoosis ja põristas traktoriga, hiljem oli ehitusel. Ega seda aega tagasi ei taha, aga miski mõnus lapsepõlve nostalgia on. Kõik kerkis meelde. Eraldi peaks arvustama Olema Londoni joonistusi, ilma milleta poleks raamat kolmveeranditki väärt. Need on suurepärased. Lappasin raamatut ikka veel ja veel läbi vaadates ja imetledes joonistusi. Kui lihtsad ja samas kui sügavad. Lugu piltides kannab mind ajaloo tumedamale poolele nt haakristi varjukujutis on viisnurk. Lihtne ja kõigile arusaadav esimesest hetkest. Vägistamise loo juures on pilt kummuli naisekingast. Lihtne ja valus. Mulle romaan meeldib ja see jääb öökapile, et joonistustesse veelgi süübida.

Reeli Reinaus „Hiietantsijad“

Raamatus on kuus tegelast, kelle lugu kordamööda kirjanik jutustab. Lõpuks muidugi hakkavad lood teineteisega haakuma. Võte ei ole uus, kuid antud raamatus töötab päris kenasti. Kõigil tegelasetel on toimetamist maailma elukeskkonna päästmisega, mida noored ja vanad tajuvad erinevalt. Autori folkloristi taust kumab kogu tekstist läbi. Lugejani tuuakse rahvalikud pajatused, millel loo põhisündmustikuga pole midagi pistmist. Tõsi – rahvajutud laiendavad pakutavat infohulka ja annavad loole juurde sügavust. Legendid annavad romaanile maagilise olemuse. Jutustus ei saanud nagu algul minema, kuid lõpuks kui hakkasid tekkima seosed, siis läks asi elavamaks. Siiski teist korda ma raamatut ei loeks. Lugu on väga tänapäevane ja mul on raske näha , et temast saaks sajandeid ühendav teos. Zanriliselt kipub romaan olema maagiline realism, mille suur fänn ma olen. Nihestatud reaalsus segatud rahvaliku pärimusega. Kas vaimud või lihtsalt rituaale toimetavad noored? Mina oleks lasknud müstilisel maagial veelgi rohkem esile tulla ja ma oleks jätnud õhku küsimuse sündmuste reaalsest või maagilisest kogemisest. Arvan, et julgeks seda romaani lugemiseks soovitada.

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast”

See raamat on emotsioon. Lõpuks vormub ka miski lugu, kuid see ei muutu oluliseks. Mälestustetolm tõstetakse õhku ja kirjanik elab selle taas eneses läbi. Ma ei oska selliste raamatutega suhestuda. See pole ikka üldse minu maailm. Minul peab olema raamatus lugu ja kui lugu põhineb reaalsel ajalool, siis peab olema seal ka jutustaja selgitus. Nt Looki raamatus on mitmeid vihjeid möödunule nt Balti kett, kuid siis kui ma seda ei teaks, ei ütleks need vihjed mulle midagi. See raamat on justkui salakood, mille mõistmiseks peab olema salavõti. Minul seda ei ole. Lapsepõlves oli üheks minu lemmikraamatuks Jimenezi „Platero ja mina”. Neis raamatutes on miski ühisosa loost, mis tuuakse lugejani piltides. Looki raamat on killuke naistemaailmast, kus õhkamine muutub reaalsest elust olulisemaks. Üldse on raamatu puhul oluline, kas seal on lugu või mitte. Siin ei ole või on ta siis nii ära peidetud, et mina oma karuse aruga sellest aru ei saa.

Kristi Küppar „Viimane lusikas”

Romaanivõistlusel eriauhinna võitnud minu jaoks seni veel tundmatu kirjaniku debüütromaan. Romaani lähtekoht on lihtne. Peategelane Katariina ostab 7 lusikat ja hakkab oma endisi elukohti läbi käima, et vahetada sealsete elanikega lusikaid ja võtta nõnda oma minevikust killuke enesega tänapäeva kaasa. Sealt avanevad peategelase mineviku lood ja hirmud. Raamat on kerge. Kirjanik on püüdnud naljatleda, kuid tundub, et see pole päris tema rida. Naljad on eluvõõrad ja klisseelikud. Möönan , et olen nalja osas väga valiv. Nali peab olema eluline ja lähtuma sündmustikust. Lihtsad sissekirjutatud killud mõjuvad võltsina. Tegemist on järjekordse naistekaga, kus mehel on peategelasega raske samastuda. Tore on, aga mis siis. Mulle meenub Dovlatovi „Kohver”, kus samuti avaneb lugu kildudena läbi esemete.

Maarja Vaino „Viivi Luige elujõu poeetika“

Tegemist on tõsise nissitootega. See raamat pole Viivi Luigest, vaid tema loomingu erinevatest tahkudest. Raamatu autor on Viivi Luige suur austaja ja nõnda on ta välja kirjutanud hulga tsitaate, mis on koos kommentaaridega edasi antud. Mina ei ole väga Viivi Luike lugenud ja nõnda jäi kõik minu jaoks kaugeks. Luige „Varjuteater” on küll väga hea raamat. Aga miks peaks kirjandust seletama või otsima tähendust seal , kus kirjanik pole sinna tähendust pannudki. Jäin mõtlema, et kui palju on ülikoolide arhiivides humanitaaride baka ja magistritöid, millega edasises elus pole midagi peale hakata. Kirjandus peab kõnetama iseseisvalt, ta ei muutu paremaks, kui teda lahti seletada. Raamat, kas kõnetab või mitte. Ühe toreda mõtte siiski leidsin ka Vaino raamatust. Indiaanlaste kujutluses asub minevik sinu silme ees, sest see on tuttav ja seda sa oled näinud, aga tulevik asub selja taga, sest see on veel tundmatu. Nõnda on see ristivastupidi meie kujutlustele. Mulle aga indude mõtteviis sobib. Kõndides selg ees tulevikku, saame lähtuda ainult mineviku kogemusest. Nt kui maale langeb vari, siis võib varsti puu vastu tulla.

Mika Keränen „Saunarahu”

„Saunarahu” on Keräneni saunapäevik. Need on killud tema kogemustest erinevatest külastatud saunadest. Kirjanik tunnistab ise, et raamat on saanud alguse tema FB saunapostitustest. Nõnda on raamatus Fblikud killud. Oleks tahtnud, et kirjanik oleks käsitletavaid teemasid laiendanud. Kirjeldanud kuuldud saunalugusid, miks inimesed ja tema sauna armastavad, millised need erinevad saunad on, mile poolest nad erinevad jne. Praegu on tegemist päevikuga, kus kohati isegi kuupäevad sees, mis seob väga ühe konkreetse ajaga. Raamatu lähtekoht on väga huvitav, aga jääb kuidagi poolikuks. Oleks soovinud enam lugeda ka mineviku mõjudest, soome ja eesti sauna erinevustest jne. Lõpuni ei saa ma aru, mis kirjanikku ennast siis sauna juures kõige rohkem võlub. Ta kirjutab, et tema lubadus on olnud rohkem kuulata, aga kuuldut väga lugeja lugeda ei saa. Võib-olla olen ma Tõnu Õnnepalu päevikustiilis romaanidega ära hellitatud ja ootan lastekirjanikult liiga palju. Igal juhul tahtmist sauna minna tekitab raamat küll.

Andrus Kasemaa „Minu kangelased”

Mõnda raamatut lugedes oled kohe nõutu. Ei oska midagi arvata. Kasemaa romaan ei ole läbiva narratiiviga romaan. Pigem vabavormiline dokumentaalkirjandus. Autor on kirjeldanud oma eluteel kohatud inimesi ja läbielatud sündmusi analüüsides neid kergel, kuid mitte väga humoorikal toonil. Muidugi annab see raamat tuleviku lugejale meie ajast, inimestest ja nende mõttemaailmast kaunis põhjaliku ülevaate. Pigem ongi tegemist ajastu kroonikaga. Minu seisukohad aga autoriga ei klappinud, mis on tänapäeva polariseerinud maailmas täiesti normaalne. Kõik algas sellest, kui autor kuulutas Tapa, Kehra ja Jõgeva kõige koledamateks linnadeks Eestis. Neis käin ma ise tihti ja näen nende linnade inimeste ilu. Lugemisehoog rauges enne lõppu. Samas esitasid mitu inimest antud romaani nominendiks, ju siis seal midagi ikka on.