25. veebruaril tähistavad kirjandushuvilised rahvakirjanik Raimond Kaugveri 100 sünniaastapäeva. Sel puhul toimub Nõmmel Von Glehni teatris algusega kell 17 Raimond Kaugveri mälestusõhtu, kus Raimond Kaugveri elust ja loomingust räägivad kirjandusteadlane Sirly Hiiemäe ja dramaturg Arlet Palmiste. Õhtu lõpetab Raimond Kaugveri romaani „Jumalat ei ole kodus” dramatiseeringu esietendus Piibe Teatrilt.
Raimond Kaugver sündis 25.02.1926 Rakveres. Rahvakirjaniku tiitli pälvinud Raimond Kaugver on tänaseni ainus eesti kirjanik, kelle raamatute kogutiraaz ületab 1 miljoni piiri olles nõnda läbi aegade eesti kõige loetamuid kirjanikke. Tema psühholoogiliselt tabavad karakterid ja inimlikud teemad võlusid ja võluvad tänaseni tuhandeid lugejaid.
Tema elutee oli kõike muud kui igav ja lihtne. Ta ise on kirjutanud oma romaanis "Peotäis tolmu": "Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis."
Valmistades Piibe teatris ette 2017.a lavale jõudnud lavastust „Mees raamatust”, mis jutustades Raimond Kaugveri elust läbi tema loomingu, lugesin läbi kõik tema ilmunud romaanid. Kuigi mõnes intervjuus Kaugver eitas, et ta sai ainest loominguks oma elust, siis ühes intervjuus ta omakorda mainib, et 60% ulatuses on kõik nii toimunud. On kuidas on, kuid väga palju paralleele on Kaugveri loomingu ja elu vahel küll.
Raimondi isa Andreas on linnavalitsuse pedantlik raamatupidaja. Ema Olga koduperenaine, kes aktiivse lahkusulisena proovis ka poega poisipõlves kirikuellu kaasata. Juba 1938.a alustab Raimond päeviku kirjutamist. Rakvere 2. Gümnaasiumi õpilasena näppab 1940. kevadel kooli relvakapist padruneid ja jääb neid linna peal müües vahele. Relvad on Raimondit kogu aeg huvitanud. Tal on koguni II järk laskespordis, mille üle on ta väga uhke. Raimind on sunnitud koolist lahkuma, kuid võetakse peatselt kooli tagasi. Vahepeal oli Raimond koduõppel. 21.oktoobril 1940.a lastakse õhku Rakvere Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Raimondi päeviku sissekanded on väga pateetilised. Tal on õnnestunud üks tükk koju tuua. Samal ajal majutatakse Kaugveride korterisse kaksteist vene vägede sanitaarõde. Noormees saab õdede lemmikuks. Vabadussõja ausamaba asemel püstitasid venelased puust viisnurga, mille noormehed ühel ööl protestimärgiks põlema panid. 22.juunil 1941 sisenevad Saksa väed Nõukogude Liitu. Raimond hõiskab oma päevikus: „Vabadus läheneb …“. Juba 7. juulil sisenevad Saksa väed Rakverre. Rahvas tervitab neid tormiliselt. 8. august astub Raimond Rakvere Omakaitsesse. Kuid juba augusti lõpul astub Omakaitsest välja ja pühendub 15-aastasena memuaaride kirjutamisele. Viimased siiski ei ilmu. Valmisid hoopis näidendid „Eksimuste tööpäev“ ja „Härgmäe pojad“. Alustas romaani „Tõe eest“, mis valmib , kuid ei leia eales avaldamist.
Raimondi VI päeviku viimane sissekanne tehakse 31. jaanuaril 1943.a. Sellele järgneb pooleteiseaastane paus. Raimond isa hävitab vahepealsed päevikud. Augustis 1943.a põgeneb Kaugver Saksamaale mobiliseerimise kartuses Soome. Hilisemate KGB ülekuulamisprotokollide järgi asus koheselt tööle rikka soomlase juurde, kuid soomepoisid mäletavad, et Raimond alustas hoopis õpinguid allohvitseridekoolis. Samuti on Soome arhiividest leitud materjalidest näha, et ta astus Soome armeesse juba 23. oktoobril 1943. Kooli lõpetades määrati talle kaprali auaste. Märtsis määrati Raimond Soome armee 200. jalaväepolgu koosseisu. Kaugver kohtub seal Ain Kaalepi ja Lennart Tikerpuuga, kellega koos hakatakse välja andma kirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Albumile teeb kaastööd ka Raimond Kolk. Et kaks Raimondit teineteisega lugejate jaoks segi ei läheks, saab Kaugveri eesnimeks ajakirjas Raivo. Kokku koostatakse kaks käsikirjalist albumit. 18. augustil lahkub enamus Soomes teeninud eestlasi kodumaale, et asuda kaitsma oma kodumaa vabadust. Teiste seas ka Raimond. Eestisse jõudes saadetakse väeosa Kehra mõisa väljaõppele. 22. septembril peale Tallinna langemist vene vägede kätte, laguneb väeosa laiali ja Raimond lahkub Rakverre. 19. septembril saab Raimondi ema pommikillust haavata, mille tagajärjel sureb. See on Raimondi jaoks esimeseks traagiliseks kaotuseks, kuid neid tuleb veel. Oktoobris asub Raimond tööle Mädapea algkoolis universaalse õpetajana. Kavandab Soome-mälestuste kirjutamist. Kutsutakse mitmeid korda ülekuulamistele, kuna tema peale on kaebuse esitanud kooli komsorg, kelle Raimond tüli käigus oli trepist alla tõuganud. 4. märtsil 1946 mõistetakse Kaugver süüdi kodumaa reetmises. Karistuseks 5 aastat sunnitöölaagrit Vorkuta söekaevanduses. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles." 1947 jääb Raimond kaevanduses varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjades isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Antud romaani peetakse ainulaadseks kogu maailmas, sest ei ole varasemast teada, et keegi oleks romaani kirjutanud vangilaagris olles. 16. detsembril 1949.a ennetähtaegselt vabastatuna jõuab peale seiklusrohket teekonda Tallinna. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigrid Kurvisele, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud. Aasta hiljem abiellutakse ja perre sünnib tütar Katrin. Kaugver töötab trammitrustis velskrina, lumesahajuhina, trammijuhina ja kuni 1961.a-ni teedemajanduse meistrina.
1958 valmib romaani „Sillad põlevad“ (ilmub raamatuna 2007) käsikiri. Tõenäoliselt usub Raimond nõukogude korra kokku varisemisesse, sest miks muidu kirjutab ta romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. Romaan „Võõra mõõga teenistuses“ leiab romaanivõistlusel äramärkimist, kuid avaldamisele ideoloogilistel põhjustel ei lähe. Pereelus on rahutud ajad ja Kaugverid lahutavad oma abielu. Kuid juba 15. novembril abiellub sarmikas kirjanik „Õhtulehe“ töötaja Grete-Edith Leisneriga. Noorte Autorite Koondise kaudu saab pere elamise Pärnu mnt 23 majja, kus korterit jagatakse Adolf ja Heljo Rummoga.
1959.a jõuab „Vanemuises“ lavale Raimondi näidend „Seitse pikka päeva“, mida siiski ei saada publikumenu. Samuti jõuavad raadioteatris eetrisse tema kuuldemängud, mille kirjutamisel oli ta eriti usin. 1975.a lõpuks on tal juba valminud 17 kuuldemängu. 1962.a ilmub Raimondi esimene romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma järgmistes teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“.
1964 võetakse Raimond Kirjanike Liidu liikmeks. Temast saab elukutseline kirjanik. 1966 a. Raimond tutvub ja abiellub oma viimaseks jäänud abikaasa Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Järgneb loominguliselt aktiivne periood. Igal aastal valmib Kaugveril üks romaan. Katrin Kaugver meenutab: „Ma kahtlustan, et tal oli sünnipärane eeldus. Ta sai inimestest aru. Ta ütles mulle kord, et ta ei saa kedagi vihata, sest ta mõistab kõiki, isegi viimast lurjust. Siberi laagrikool oli kindlasti tohutu elukool, sest seal nägi ta ikka väga kirevat inimeste galeriid. Kindlasti ta midagi seal kaotas oma hingest, kuid samas nägi jälle milleski nägi inimese suurust. Ta lihtsalt nägi inimese sisse.”
1979 amputeeritakse ägenenud gangreeni tõttu Raimond jalg. Nõukogude arstide töö tulemusel ei ole võimalik proteesi paigaldada. 1980 läheb Kaugver ravile soome, kus opereeritakse jalga uuesti ja nüüd on võimalik hakata kasutama proteesi. Tema vitaalsust ja elurõõmu see siiski õnneks jalutusk jäämine oluliselt ei vähenda. 1989 saab Raimond Fr. Tuglase novellipreemia kogumikus „Kirjad laagrist“ ilmunud novelli „Elupäästja“ eest, mis tegelikkuses oli valminud juba 1951.a. Samal aastal ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimondi abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama. Aave tormab õue, kus kleit kustutatakse, kuid 65% Aave kehast on kaetud põletushaavadega. Aave hukkub Raimondi silme ees. See jätab talle sügava jälje. 24. veebruaril 1990.a valitakse Raimond rahva poolt Eesti Kongressi liikmeks. Samal ajal ei suuda Raimond enam elada oma Jõelähtme kodus. Tema head sõbrad, taksojuhid Madis ja Milla, leiavad talle maja Lehtses, mis saab kirjaniku päris esimeseks oma koduks. Seoses Kaugveril avastatud leukeemiaga ei saa ta siiski maamajas palju aega veeta. Raimond viiakse 1992.a algul Magdaleena haiglasse, kus ta 24. jaanuaril sureb. Raimond on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar