Rakvere Teatril esietendus 23. veebruaril Ameerika kirjanik Avery Cormani näidend „Kramer Krameri vastu”, kus lavastajana debüteeris Rakvere Teatris Mart Piirimees.
Rakvere Teatri struktuuri kuulub samuti Rakvere kino. Tundub, et see on avaldanud mõju kogu teatri repertuaari valikule. Viimase aasta jooksul on „Kramer Krameri vastu” juba neljanda filmi lavaversioon. Nõnda on lavale jõudnud varasemalt „Vaal”, „Maddisoni maakonna sillad” ja viimasena „Sügissonaat”. Eks ta natuke kummaline valik ole. Lood on ju tuttavad ja filmikunsti võimalused teatrist laiemad. Mida uut saab teater pakkuda ühe materjali lahendamisel, mida film ei ole suutnud teha? Samas ei taha sugugi öelda, et „Kramer Krameri vastu” poleks ajakohane. Käsitletavad teemad on ühiskonnas isegi väga valusalt pöörlemas.
Eelmine aasta oli lahutuste aasta. Minu enese tutvusringkonnaski läksid lahku mitmed aastaid koos püsinud paarid. Nõnda on aasta jooksul lahku läinud ka paljude avaliku elu tegelasete kooselud. Põhjused on siin kindlasti erinevad ja neid ei hakkaks analüüsima. Peamine küsimus lavastuse kontekstis on – mis saab edasi? Kui lahku minnakse vastastikkusel kokkuleppel ja rahulikult, siis on kõik ju korras. Minagi olen lahutatud ja elasin terve suve kohe eraldi, aga siis saabus sügis, õues läks külmaks ja õnneks võeti sooja tuppa tagasi. Iga lugu on erinev.
1977 aastal ilmunud „Kramer Krameri vastu” on 1935.a sündinud Ameerika kirjaniku Avery Cormani tuntuim romaan, millest tehti peale raamatu ilmumist kohe ka film, mille peaosades särasid Dustin Hoffmann ja Meryl Streep. Cormani seni kümnest ilmunud romaanist ei ole minu teada eesti keelde tõlgitud ainsatki.
Sisust neile, kes pole filmi näinud. Joanna ja Tom saavad lapse. Väike vahepõige. Sünnitusstseen lavastuses on suurepäraselt lahendatud. Klaasitagune maailm annab publikule võimaluse piiluda privaatruumi, kus meile näidatakse siiski vaid seda, mis kombekana tundub. Sarnane lahendus oli kasutuses ka „Vaalas”. Jätkame. Tom käib tööl ja Joanna istub seitse aastat lapsega kodus, kuigi sooviks ammu juba tööle minna. Ühel hetkel Joanna kannatuste karikas täitub ja ta lahkub ootamatult teiste jaoks kõike maha jättes. Tom jääb üksi kasvatama väikest Norat. 11 kuu möödudes saabub vahepeal enese elu korda sättinud Joanna tagasi ja nõuab last enesele, millele Tom on vastu. Tom on vahepeal lapsesse väga kiindunud. Algab tatti pritsiv kohtuprotsess, mille tulemusena saab lapse endale Joanna. Siis aga mõistab naine, kui sügav ja suur on isa Tomi ja lapse vaheline suhe ja Joanna loobub oma eelisõigusest. Olukord lahendatakse hoopis inimlikumalt.
Kas pole mitte tuttav lugu, millest seltskonnakroonikast võib iga nädal lugeda. Tegelikult on lavaloos isegi kaks lugu. Esiteks naise koduseinte vahele vangistamine ja teiseks lapse jagamine. Mõlemad on väärt eraldi mõtestamist, kuid jäägu ühiskondlikud valukohad asjatundjate arutada.
Mart Piirimees on noor lavastaja, kelle jaoks on „Kramer Krameri vastu” teiseks suuremaks lavastuseks Eesti teatrilavadel. Kavalehel tunnistab lavastaja, et temal enesel veel lapsi pole, kui juba tunneb siiski survet, mis talle on selles osas peale pandud. Mulle näib, et lavastajana on Piirimets tundnud aukartust kirjanik Cormani ees. Lavastaja võim on teatris suur ja nii võib lavastaja oma nägemusele vastavalt teksti kohendada ja mugandada. Kindlasti oleks see tulnud tervikule kasuks. Kiire lühikeste stseenide vahetus hakkis lavastust liiga palju. Vaevalt saab stseen hoogu koguda, kui juba ta lõppeb ja näitlejad hakkavad dekoratsioone uude asendisse nihutama. Positiivseks näiteks on siin teise vaatuse alguse kohtuistung, mis oli ajaliselt vast kõige pikem stseen, kuid pinge stseenist ei lahtunud, vaid kruvis ja kruvis. Töö rollidega on kindlasti olnud lavastaja tugevuseks. Rollid on eriilmelised ja detailideni täpsed. Näitlejaid nende erinevates rollides on laval nauditav jälgida. Need näitlejad, kes pidid laval käima mitmes rollis, olid tõesti kontrastselt erinevad. Heaks näiteks on siin Eduard Salmistu veidi juhmakas kelner ja auväärt kohtunik, kes olid nii erinevad, et neid oli keeruline sama näitleja mängituks pidada.
Lavastuse peaosa saab laval näha Märten Matsut. Tema Tom Kramer on suure südame, kuid vähese empaatiaga. Ta armastab oma abikaasat ja oma last, kuid ta ei suuda mõista , kuidas aastatepikkune kodus istumine naisele saab vastumeelne olla. Lahutus murrab mehe meele ja kõik temas peidus olnud armastus saab suunatud lapsele. Matsu emotsioonide vaheldumised kiiretes stseenides on usutavalt ladusad. Kuid kindlasti on õnn näitleja jaoks kõige tuttavam tunne, sest tema õnn on nakatav.
Naispeaosatäitja Laura Niils jäi positiivselt silma juba „Elevantmehes”. Ei pidanud pettuma ka seekord. Joanna Kramer on eluga ummikus ja peab tegema iga naise jaoks kõige raskema valiku – naine ise või laps. Kumma õnne nimel sa tahad elada? Niilsi Joanna on segaduses. Ta ei ole oma valikus kindel. Ta hing on katki ja nutab. Väheke rohkem oleks võinud Niilsi mängus olla kergust. Pidev paine väsitab ka vaatajat. Niilsi Joanna rõõm valulik, kuid nagu on öelnud Tammsaare – õnn ja rõõm ei tulegi ilma valuta.
Lavastaja Mart Piirimees on kunstnikuks kutsunud Virje Pärteli, kellega ta tegi koostööd ka oma eelmise lavastuse „James Brown kannab lokirulle” juures. Lavastuse stseenid on filmilikult lühikesed ja kiirete tegevuskohtade vahetusega. Lavapilt on lihtne ja dekoratsioone veeretatakse pidevalt ratastel edasi ja tagasi. Äkki oleks lavastuse terviklikkuse nimel kasuks tulnud, kui erinevad stseenid oleks kokku toodud või pandud vähemalt ühte tegevuspaika. Või oleks teksti kärpimine tõstnud intensiivsust ja pinget. Naturalistlik mitmetasandiline lavakujundus lõhub stseene ja vasakule äraminek on kiiresti üldse võimatu.
Lavastuse muusikalise kujunduse on teinud helilooja Sander Pruel. Hea on lavamuusika, mida tahaks veel hiljemgi kuulata. Muusika ei ole lavastuse juures vaid taustaks vaid viib üldist tervikut edasi. Lapse õnnetuse hetkel hüppavad mõlemal pool mind istunud vaatajad. Ootamatus, valu ja rõõm on muusikas tuntavad.
Kuigi materjalivalikuna tekitav „Kramer Krameri vastu” küsitavusi, siis suurepärased näitlejatööd teevad lavastuse nauditavaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar