„Lühis” haarab publiku kaasa

 22.jaanuaril esietendus VAT Teatril Israeli kirjanik Noa Lazar-Keinani näitemäng „Lühis”. Näidendi on lavale seadnud Margo Teder. Laval mängivad Ott Aardam, Maarja Mitt-Pichen ja mitte ainult.

Eelarvamustel on suur jõud. Eelarvamused võivad viia pettumuste ja üllatusteni. Eelarvamus tekitab teatud ootusi, olgu siis negatiivseid või positiivseid. Tegelikult ei tohiks ükskõik, millisele olukorrale vastu minnes, lasta ennast eelarvamusest kanda. Pakutav tuleks vastu võtta puhta lehena. Aga ei. Ikka lähen teatrisse nina krimpsus, sest kui lavastuse tutvustamisel on öeldud, et lugu räägib autistliku lapse vanematest ja nende suhtumisest oma lapsesse, siis hakkab teadvus vastu põtkima. Kas tõesti järjekordne katse mulle kõrva karjuda „märgake meid, tundke meile kaasa” või siis „me oleme nii eripärased ja lahedad, aga teie kõik olete lollid”. Kui mind vaatajana lolliks peetakse on alati kuidagi solvav. Mispärast meid siis teatrisse kokku kutsutakse, kas tõesti vaid selleks, et ma teada saaks, kui mõistmatu ja sovinistlik siga ma olen?

Ostan kavalehe ja istun oma kohale esimeses reas. Hakkan lugema. Mida värki – interaktiivne komöödia. Oot, see tähendab, et nad kaasavad publikut ja mina olen esimeses reas. Tahaks tõusta linnutiivul kõrgemale või vajuda märkamatuks tooli seljatoesse, kuid kangestun oma kohale.

Näidendi autoriks on juudi kirjanik Noa Lazar-Keinan. Juudi kirjandus mulle tegelikult meeldib. Aastatuhandete pikkune ajalugu on ehitanud kogu juudi kultuurile nii võimsa vundamendi, et seda on raske kõigutada. Teravik on seda kõrgem, mida kõrgem on aluspind. Näitekirjanik, stsenarist ja näitleja Noa Lazar-Keinan on sündinud 1977.a Tel Avivis. Ta on kirjutanud peamiselt laste- ja noortenäidendeid. Tema täiskasvanutele suunatud näidendid on jõudnud lavale Israelis, Saksamaal ja Eestis. Eesti publik kohtub tema loominguga teist korda. 2023.a mängiti Eesti Draamateatris Lazar-Keinani näidendit „Bertod ja Agnes”.

Alustame. Lavale tormab arstikitlis lilla lehviva keebiga isa Taavit kehastav Ott Aardam. Ta suhtleb publiku kui koolitatavatega. Rõõmsalt, kuid distantsilt. Korraga heliseb tema püksitaskus telefon. Kuigi Taavi seda eirab, siis telefon heliseb ja heliseb. Ta annab toru ühele esireas istujale ja palub edasi anda helistajale teate, et ta viib läbi koolitust ja ei saa praegu vastata. Helistajaks on Taavi abikaasa Kadri. Nõnda tekib läbi ühe vaataja abikaasade vahel dialoog. Teistel on naljakas ja on kosta kergeid naerupahvakuid. Korraga kustub tuli. Taavi toob redeli, et tekkinud lühis kõrvaldada ja kutsub abikaasa redelit hoidma. Vastumeelset ülesannet täites saab Maarja Mitt-Picheni kehastatud ema Kadri kõne ja ta lahkub. Kõrgusekartjast isa ei julge enam alla tulla ja kutsub publiku hulgast ühe neiu redelit hoidma, andes enne talle põhjalikud juhtnöörid. Publik kiheleb. Mõne aja pärast asub isa oma lastega sööma, kuna näitlejaid on kaks ja üks neist parasjagu ei viibi laval ehk kodus, siis kutsub Taavi oma lapsi kehastama kaks noort publiku hulgast. Neile antakse ette tekst, mida nad peavad lugema. Näiteks peab tütar Emma küsima küsimusi ja poeg Robin viskama maha kahvli, kui selleks märku antakse. Isal tekib segadus, kahvel lendab, tütar muudkui pärib. Publik naerab juba pööraselt. Pinged publiku hulgas hakkavad lahtuma. See lavastus ei ole publikule etteheidete tegemiseks, see on lõbus-valus komöödia. Võtan mulle pakutud stilistika omaks ja loobun eelarvamusest.

Ott Aardam areneb talle usaldatud Isa rollis põnevalt. Lahedast lastekirjanikust saab oma lapse nimel võitlev isa. Ta tunneb ennast olukorda vangistatuna, ega suuda sellega leppida. Lapsed on rõõmsad, mängivad mänge ja tahavad kingitusi. Tema poeb Robin ei ole selline. Robin istub väljasõidul auto tagaistmel ja küsib lakkamatult „millal me kohale jõuame”. Selles stseenis saan minagi endale ülesande. Ma pean kokku lugema mitu korda teeb autosõidu jooksul ema isale etteheiteid. Ema tunneb ennast puudutatuna ja nõnda pean lugema kokku ka isalt emale tehtud etteheited. Loetlengi väga kohusetundlikult. Kuskil viieteistkümnenda juures loobun ja jään mõtlema, et kas me tõesti nõnda abikaasadena teineteisega suhtleme, sest oma veidral moel ei ole etteheited võõristavad, vaid osa tavapärasest vestlusest. Hea küll laval need lõpuks kulmineeruvad, kuid elus tihtipeale mitte kogunedes alateadvusse ja oodates aega kättemaksuks. Isa Taavi armastab oma abikaasat, kuid ei suuda mõista miks kohtleb ema oma autistlikku poega nagu invaliidi. Ta on ju laps! Aga armastustest üksi jääb ravi jaoks väheks.

Maarja Mitt-Picheni kehastatav ema Kadri maailm puruneb lapse diagnoosi kuuldes. Diagnoosi ettelugemisel kasutatakse samuti publiku abi. See on valus hetk, kui tuimal häälel maha loetuna antakse teada lapse diagnoos, mis kogu pere elu pea peale keerab. Ema oskamatus kohaneda tekitab koomilisi olukordi, kus vaid ema Kadri sugugi ei naera. Erinevad iseloomud ja kohandumised lapse diagnoosiga tekitavad isa ja ema vahel pingeid. Ema vajab abikaasalt tuge ja peab saama teda usaldada. Mõlemad nad armastavad oma last ja soovivad teda õnnelikuna näha, kuid tee õnneni on erinev. Kellel on õigus jääb vastuseta.

Näidendi lavastaja Margo Teder tunnistab kavalehel, et ka tema lapsel on kerge autismispekter. Isiklik puude annab lavastusele soojuse. Ka tõredad vestlused peetakse siiraste silmadega. Tunnete avalik eksponeerimine tekitab meil vaatajatena näitlejatega vandeseltsliku olukorra, mis paneb peategelastele kaasa tundma. Meie teame ja saime osa millestki, mida need teised väljaspool teatrisaali, ei tea. Ma olen väljavalitu ja uhke, et sain anda oma osa näitemängu.

Isa Taavi palub lavastuse lõpul tõsta käsi neil, kelle lapsed on terved ja õnnelikud. Tõstan käe ja olen tänulik, et võin seda teha. Iga laps vajab oma isa ja ema ja nende kohalolu. Isegi siis kui ta oma ihu või hingega jääb silmapiiri taha.

Lavastus „Lühis” üllatas väga positiivselt ja lõpuks mind ei tembeldatudki lolliks. Olulisi sõnumeid saab ka nõnda edasi anda. Lavastus täitis oma eesmärgi ja nõnda jäin pikalt koduteel mõtlema inimeste eripäradele. Need, kellele lavastuse pakutav idee korda ei lähe, saavad igal juhul hea kõhutäie naerda. Võidab igaüks ja minu eelarvamused kadusid.