21. mail esietendus VAT- teatris kirjanik Triinu Laane samanimelise auhinnatud lasteraamatu põhjal loodud lõbus ja südamlik lavastus „Luukere Juhani juhtumised”. Lavastus on suunatud eelkõige lastele, kuid sobib vaatamiseks igas vanuses publikule.
Triinu Laane lasteraamat on kogu eesti kirjanduse viimaste aastate suurim hitt. Teost on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda on soovitanud lugeda väga tunnustatud kirjastused üle maailma. „Luukere Juhani juhtumised” on jõudnud Eesti teatrilavale korra varemgi, kui Müüdud Naer selle Tarmo Tagametsa lavastatuna Võrus publikuni tõi, kuid tollane lavalugu erineb väga praeguse VAT Teatri käsitlusest.
Eks mai lõpp, kui hooaeg kohe lõppemas, on väheke veider aeg ühe lastelavastuse väljatoomiseks, kuid teiselt poolt vaadatuna saab uus sügisene hooaeg siis hooga käima minna. Kuid eks ole suvigi teatritegijatele kiire aeg ja „Luukere Juhani juhtumised” on just selline lavastus, mida sobib näidata erinevatel välilavadel või festivalidel. Saame näha, aga usun, et küllakutsed võtab teater rõõmuga vastu.
Lavastuse sisu on multifilmilikult lihtne (dramaturg-lavastaja on Aare Toikka). Taadu (Margo Teder) ja Memme (Triinu Meriste) on kaugel ja lapselapsed nendeni ei jõua. Päevad veerevad ühtemoodi ja kõik jutud on ammu räägitud. Olulisim probleem on, kuidaspidi teekann laual seisma peab. Mulle meenuvad kohe Mr Beani multifilmid, kus samamoodi puudub tekst ja emotsioone antakse edasi kõnet asendava mörinaga. Selline sõnadeta vaatemäng on olnud VAT teatri trumpe läbi aja ja õnneks on see taas tee lavale leidnud.
Päeva helgeime hetkena heliseb Taadu telefon ja tal palutakse linnakooli bioloogiaklassi lagunenud luukere ära parandada. Taadu ja Memme sõidavadki väga vallatus ja lõbusas stseenis kolmest taburetist koosnevaga autoga linna. Suured joonistused metsast, linnast ja koolist liiguvad nende taga andes märku kurvilise ja raputava teekonna läbimisest. Koju jõudes asub Taadu luukere parandama, kuid ikka satuvad käed ja jalad valesti. Noor publik elavneb ja asub Taadut õpetama. Taadu paneb Luukerele nimeks Juhan. Sellest hetkest on noorel publikul lavastuse võti kätte leitud ja omad lemmikud hakkavad kujunema. Olgu öeldud, et lõpuks on Luukere Juhan nagu rockstaar, kelle nime noor publik saalis ühiselt hõikab.
Luukere pannakse toidulaua äärde nagu pereliige isutuma ja asutakse ühiselt tsaid jooma. Lavastuses on teksti minimaalselt ja needki sõnad, mida räägitakse on võrokiilsed. Kartust, et lapsed publikus seda keelt ei mõista, ei ole. Keel on lihtne ja tegevustega kaetud. Algul pärib noor publik vanematelt sõnade tähendust, kuid lõpuks looga hoogsalt kaasa minnes, loobub sellest. Lavastus on tegevuslik, kuid ometi jääb mõnel hetkel venima. Loodetavasti ajaga tempo tõuseb ja tegevused tihenevad, mis kindlasti loo terviku mõttes tuleks kasuks.
Arvatavalt ärkab luukere peagi ellu, mis tundub Taadu ja Memme jaoks Võrumaal igapäevane olukord. Memme ja Taadu asuvad luukerele rõõmsa elevusega oma perepilte näitama. Perepiltideks on suureformaadilised joonistused, mis kujutavad Taadu ja Memme perelugu noorusest ja pulmadest lastelasteni välja. Perealbum hiiglaslike joonistustena on suurepärane leid. Joonistused jäävad lavale harkjalgadele rippuma moodustades nõnda koos lauaga kogu lavakujunduse (kunstnik Liina Unt). Lihtsate vahenditega on loodud kirev ja lapselik maailm.
Saabub öö. Taadu ja Memme magamine on samuti sooja huumoriga lavastatud. Margo Teder ja Triinu Meriste lavapartnerlus seob nad üheks, nagu lapse jaoks vanavanematega tihti juhtub. Üht ilma teiseta ei oska ette kujutatagi. Triinu Meriste särab laval ja on aru saada, et ta naudib oma rolli. Taadu ja Memme majja murravad keset ööd sisse kolm röövlit. Valvekoerana tõuseb Juhan lendu ja ehmatab röövleid nõnda, et need kokutades põgenevad. Taadu ja Memme vara on päästetud. Kõrvaltegelasi kehastavad Lauli Koppelmaa (teater Ugala) ja Meelis Põdersoo. Nemad panevad ka liikuma Luukere Juhani. Näitlejate liikuvus teeb minusuguse vanamehe kadetaks. Füüsilise liikuvuse eripärast lähtuvad ja kujutatud karakterid on põnevalt loodud. Kui tihtipeale jääb eesti teatris füüsiline rähklemine lavastuse idee kandmisel arusaamatuks, siis „Luukere Juhani juhtumistes” on erinevad lavalised lapselikult lihtsad, kuid täpsed väljendusvahendid tasakaalus ja toetavad teineteist. Kujutan ette millise naudinguga prooviprotsessis otsides erinevaid võtteid sündmustiku sõnadeta kujutamisel lõpuks tulemuseni jõuti. Lavastaja Aare Toikka on osanud siduda erinevad sketsilikud stseenid ladusakas tervikuks.
Maailma lugejate seas miljonite lemmikuks saanud Luukere Juhan on leidnud ka väga väärika koha eesti teatrilaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar