29. mai õhtul on teater „Estonia” saginat täis. Maailma esietenduseni on jõudnud Tõnis Kaumanni uudisooper „Charon”. Surnud hingi üle allilma jõe Styxi vedava kreeka mütoloogia kõrvaltegelase loo kirjutas libretoks Andrus Kivirähk ja lavale sättis Üllar Saaremäe.
Daamidel on seljas õhtukleidid, meestel ülikonnad ja edumeelsematel ka smokingud. Kohale on saabunud äri- ja poliitiline koorekiht. Fotograafide välgud sähvivad. Õhk on ootusest ärev. Uue eesti ooperi lavale tulek on kultuurisündmus, mis jätab selja taha samal ajal toimuva Soome koomiku Ismo esinemise Alexelas või korvpallifinaali Tartus.
Dirigent Kaspar Mänd astub pulti ja tõstab käed. Ooper algab. Avamängu ajaks panen silmad kinni ja minu kujutluses saab muusika reaalse kuju. Mind viiakse muusikas müütilisse allmaailma, mida pole näinud ükski surelik. Harfid panevad Styxi voolama ja trummid Hadese kõnelema. Meeleolud vahelduvad, kuid domineerivaks jääb ärevus, mida saadab arusaamatul moel kerglus. Veider muusikaline segu.
Eesriie avaneb ja lavasügavusest astub eeslavale valgetesse hõlstidesse riietatud koor. Surnud hinged ootavad paadimeest. Igaühel on oma lugu, nõnda astuvad solistid koorist välja, et oma pooleli jäänud elust jutustada. Koori sisse on põimitud ka langenud sõjamehe aaria, kellele pole sõjaväljal münti silmadele pandud ja kes seetõttu ei pääse Elysiumi. Väikese vimkana esitab sõjamehe aaria suurepäraselt Juuli Lill. Kus see kirjas on, et sõdur peab alati mees olema. Ja jäängi mõtlema, et kas kangelaslikkus sõjaväljal toob igavese õndsuse. Õndsus surmatoojale ei olegi loogiline.
Koorist saab kogu lavastuse peategelasi. Koori partiid on nauditavad ja eesmärgipärased. Lavastaja Üllar Saaremäe on pannud koori ühtselt hingama ja tunda on, et koor naudib neile laval pakutavat loomingulisust. Eriti paistab see silma uneäolises stseenis jumal Hypnose juures. Kostüümikunstnik Ketlin Saaremäe on teinud võrratu töö riietades koori unenägudena fantaasiarikastesse kostüümidesse. Solistid ajasid eeslaval oma asja, samal ajal kui koor lustib tagaplaanil. Oleks tahtnud olla selle protsessi juures, kui mõeldi välja need kõige veidramad „alice-imedemaal-tüüpi” tegelased. Orav kurameerib kiiliga, mingid munad proovivad elustada luike jne. Kõigi keskel valitseb unejumal Hypnos, keda kehastanud Heldur Harry Põlda teeb suurepärase rooli oma ebainimlikelt kõrgete koturnidega. Saalis nagu hõljuks kanepi aroom.
Kuid tõttasin liialt juba ette. Lugu ise on väga lihtne, vahest isegi liiga lihtne. Kreeka mütoloogia episoodiline tegelane Charon viib surnud hingi, kes on maamulda maetud ja kellel on tasuks münt anda, üle Styxi jõe igavese rahu riiki Elysiumi. Erinevatel põhjustel põlatakse paljud tagasi ja nende hinged jäävad rahu leidmata rändama. Ühel hetkel seisab Charoni ees imekaunis Niobe ja surematu armub surelikku. Niobe jääb lapseootele ja Charon saadab Niobe seadust rikkudes Hypnose abiga koos unenägudega tagasi elavate juurde maa peale. Surmajumal Hades saab seaduserikkumisest teada, kuid andestab veel viimast korda Charonile Aegade möödudes seisab Niobe taas Charoni ees ja armunud on õnnelikud oma kohtumise üle. Nende õnne rikub tütar Leyla, kes oma vanematega liitub. Järelikult on surnud temagi. Finaalis selgub, et Leyla on surematu nagu tema isagi ja võib vabalt kahe maailma vahel liikuda. Eks see tekitas natuke segadust, et kui surematu võib kahe maailma vahel liikuda, siis miks Charon maa peal Niobega kohtumas ei käinud. Leyla kodustab igaljuhul põrgukoer Kerberose, kes rõõmsalt palli järgi jookseb.
Kreeka mütoloogia on sama rikas varasalv loojatele inspiratsiooniallikana nagu piibelgi. Ülikoolis õppides läbisime antiikmütoloogia kursuse, mida andis õppejõuna Aksel Küngas, kes alati väga elavalt ja teatraalselt jutustas kreeka jumalate tegemistest, kuni kord toolile tõustes, see tema all purunes. „Inimene on nagu pähklikoor”, sõnas ta rahulikult tõustes. Inimesed on ikka soovinud maailma enese ümber selgitada ja leida tähendust silmale nähtamatule. Sünd ja surm, armumine ja vihkamine – kust need tulevad ja kuhu need lähevad? „Charon” on lugu armastusest. Lugu peaks panema publiku mõtlema, kas oleme valmis armastuse nimel seadust rikkuma. Kas oleme valmis oma armastatu või lapse õnne nimel ennast ohverdama? Minu jaoks tekkis loole ka teine sümboolne paralleel meie enese rahva ajaloost. Lugesin just raamatut „Väikesed paadid ja suur põgenemine” eesti paadipõgenikest Rootsis. Põgenedes võeti ette ohtlik mereretk, kõik ei pääsenud alati peale ja kõik ei jõudnud alati kohale. Charoni paat on justkui võimalus igaveseks vabaduseks, kuhu pääsevad vaid valitud.
Tõnis Kaumanni „Charon” on nüüdisooper ja teda tuleb ka sellisena võtta. Kindlasti pettuvad need , kes ootavad meeldejäävaid aariaid või kauaks kummitama jäävaid meloodiaid. Eelkõige on „Charon” terviklik emotsioon, kus võrdse osa moodustavad muusika, näitlejad, valgus, kujundus jne. Peabki kiitma valguskunstnik Rasmus Rembeli ja vidokunstnik Rene Topolevi, kelle töö tulemusena saab lavast tõeline surma eeskoda. Ka kunstnik Jaanus Laagrikülli kujundus on efektne. Visuaalne lavapilt on väga ilus ja võimas.
Charoni rollis oli esietendusel laval Tamar Nugis. Veidike meenutas Nugis Steven Seagali, kes igas olukorras, olgu ta siis kurb, rõõmus, armunud, nukker jne, on ta ikka muutumatult sama kivinäoga. Ega seegi väga tüüpiline ei ole, et esiarmastajat tenori asemel hoopis bariton laulab. Äkki ehmatas solisti uus olukord ära. Muidugi on ka libretist Andrus Kivirähk kirjutanud laulmiseks väga raske teksti. Muusika ja tekst liiguksid justkui kumbki oma rada. Meenub, kuidas Jaagup Kreem kirjeldas oma libretisti tööd lühiooperi „Ööbik ja üliõpilane” juures sobitades pikki või kõrgeid noote vokaalidega ja nõnda teksti aina ümber kirjutades. Kivirähk on sättinud aariatesse kõige vähemlauldavamad täheread. Paberil võib see naljakas tunduda, kuid solistid laval on hädas. Kivirähk on ooperisündi kirjeldades sõnanud , et peale libreto üle andmist tema enam loomingusse ei sekkunud. Aga oleks vist võinud.
Nauditava rolli näitlejana teeb Niobet kehastanud Kadri Raalik. See, et Raalik on võrratu laulja, oli varem teada, kuid „Charonis” avaneb ta ka võrratu näitlejana. Üldiselt on kogu trupi mängulisuse juures märgata, et lavastaja Üllar Saaremäe on ooperiteatrisse tulnud draamateatrist. Rollid on eriilmelised ja rollikaared kenasti väljajoonistatud. Koor ei ole vaid mööbel laval, vaid täidab väga olulist ja sisukat rolli ka vaikides. Kindlasti turgutas selline koostöö teatri loomingulist kollektiivi.
Maailmakirjandusest pärit süzee loob uuele ooperile eelduse ka välismaal esitamiseks, kuid seni on võimalik kõigil eesti kultuurihuvilistel uue muusikat „Estonias” nautida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar