Helilooja, näitekirjanik ja luuletaja Vootele Ruusmaalt ilmus äsja poelettidele tema neljas luulekogu „Ärkveloleku tavatus”. Luulekogu on välja andnud Kaarnakivi Seltsi kirjastus. Kogu sisaldab lisaks vabavärsilistele luuletustele ka vaikelulisi miniatuure.
Luulega on keerulised lood. Luulet kirjutatakse palju, kuid loetakse tänapäeval siiski üha vähem. Kohati on tunne, et lugejateks on vaid uudishimust kolleegide tegemiste vastu needsamad, kes ise ka kirjutavad. Surnud ring. Ometi paiskavad luuletajad luulepakitsuse paberile eelkõige iseenese rahuloluks ja lootuses, et see kõnetab laiemaid rahvahulki. Kuid kuidas peaks luule jõudma rahvahulkadeni, kui luulest hoitakse eemale kui pahast haisust. Sellist luule kõrglendu, nagu oli Juhan Viidingu ajal (pean ütlema, et Mihkel Muti raamat on ikka väga hästi kirjutatud avades lisaks geniaalsele isikule ka aja eripära) kahjuks tänapäeval niipea ette näha ei ole.
Muidugi on erandeid. Meie kaasaegsed klassikud, keda loetakse pidulikel aktustel ja kribitakse tähtpäeva kaartidele. Asi seegi. Kõik eelnev on kirja pandud isikliku mõtisklusena, sest Vootele Ruusmaa uus kogu väärib laiemat tähelepanu. Ruusmaa on ausa töö ja andekusega saavutanud tähelepanu kultuuride parnassil. Hiljuti jõudis lavale tema Rakvere teatri näidendikonkursi võidutöö „Vöötrada”. Peatselt jõuab publikuni lavastus „Europeana”, kus Ruusmaa loob originaalmuusika. Kõigi tegemiste kõrval õpib ta põhikohaga lavakunstikateedri etenduskunstide magistriõppes. Arusaamatult võimekas mees.
Luulekogus „Ärkvelolekutavatus” on kokku 40 luuletust. Haprad igapäevahetked ja elu kõrvalteede suureks kirjutamine loovad eripärase veidi romantilise õhustikuga maailma. Vootele Ruusmaa elab Roosna-Alliku lähistel Järvamaal. Tema kodu ühel pool on mets ja teisel pool põld. Ruusmaad on inspireerinud pidevas muutumises olev loodus ja külaelu veidi veidrad persoonid koos oma lugudega. „/--/meepurgi kaas kleepus sõrmede külge kui savi. kollakad kristalliseerunud känkrad uppusid lusikal kuuma vette. naabrimehel on mesitarud. annab purgi, mina jällegi raamatu. Vahetuskaup.” Neist meeleolupiltidest moodustab siiski väga terviklik lugu, kus erinevate põlvkondade esindajad samadele olukordadele vaid neile omaselt reageerivad. Lavakoolis kohustuslik õppeprotsessi osa, kus tuleb igapäevaelus jälgida erinevaid inimtüüpe, on jõudnud luulesse. „oma aia kurk / vanaema lõikab pakse mahlaseid viilakaid / söö vorst kõik ära / pikka kasvu poiss istub küür seljas / alandlikult ja sõna lausumata laua taga / kas lõikan juurde? /---/ Vanaema koos kärbsega on saanud nostalgiliste maaelu hetkede peamisteks tunnistajateks „/-/ vanaema sasib kondiste ja valulike sõrmedega / kastanpruune juukseid / sa oled tubli poiss ja kunagi kuulub see koht sulle / mõlemas liigahtab miskit / vaikivad / kumbki teab oma tõde.” Ruusmaa salmides on maaelu vaikust. Maailm seisatab ja vaatleja raputab nõutult pead. Meie igapäevaelu hetked püütakse kinni ja pannakse järeltuleva põlve tarbeks paberile. Milline on see pilt, mis meist maha jääb? „keegi unustas/käsipiduri/ taskusse, / nii vähemalt näikse / kui see mailm paneb säärase tempoga sohu /--/”
Oma luulekoguga tabab Ruusmaa inimese südant. Kaduvik on liiga lähedal, kuid meile on antud aeg muuta tulevikku. Muutused algavad väikestest asjadest, mis on kõigile jõukohased.
Ja lõpetuseks. Mitte vähetähtis ei ole see, et illustratsioonid on luulekogule teinud Ruusmaa väike tütar Säsi Ruusmaa. Tulevik on meie laste käes, kuid hetkel ei tohi meie veel väsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar