Tähelepanekuid Shangaist

Tähelepanekuid Shangaist

Teel Taimaale veetsime paar päeva Hiina suurlinnas Shanghais. Olime Triinuga ammu seda linna külastada soovinud, sest see on meie tütre Johanna, kes kunagi siin õpinguaasta veetis,  lemmiklinn. Seepärast oli asjatundja, kes koostas meile detailse päevakava, käepärast võtta.

Oma 24 miljoni elanikuga on Shanghai Hiina niigi hiiglaslike linnade seas suurim. Kunagi oli Shanghai pisike kaluriküla, kuid on viimase paarikümne aastaga kasvanud Hiina majanduse ja rahanduse keskuseks. Kuskil väideti, et Shanghai saab endale ikka tund juurde ühe dollarimiljonäri.

Metroosõit lennujaamast kesklinna võtab poolteist tundi. Transport on selles suurlinnas hästi korraldatud ja kuidas saakski teisiti olla.  Peatused on lisaks hiina keelele kenasti rongides ja stendidel kirjas ka inglise keeles. Aga ennatlik on eeldada, et inglise keeles saab kõikjal poodides ja kohvikutes hakkama. Aga inimesed on heatahtlikud ja noogutavad sulle lahkesti silmade särades kogu aeg. Mis siin ikka salata – inimesed tunduvad mulle põhjaeurooplasele veidrad. Mehed on riietatud enamuses normaalselt, kuid naiste riietumise stiil jätab mulje nagu oleks sattunud karnevalile. Metroos koos tuhande inimesega sõites on aega kohalikke jälgida. Eranditult kõigi pilgud on suunatud telefoni ekraanile. Ühe- kahe inimese puhul poleks see ju veider, aga kui tuhat inimest seisavad lõug rinnal ja vahivad oma nina ees helendavat ekraani, siis tundub, nagu oleks sattunud mingisse psühhiaatrilisse katsesse.  Meieni pole veel jõudnud häälsõnumite edastamine, kuid Hiinas on see ülipopulaarne ja mobiilis pea-aegu ainus suhtlemise viis. Inimene lobiseb ekraani oma silme ees hoides jutu telefoni ja saadab sõbrale. Sõber paneb telefoni kuuldeaugu omale kõrva äärde , kuulab sõnumit, itsitab või nutab omaette ja vastab samaga. Ma võin julgelt väita, et nende paari päeva jooksul nägin vaid ühte inimest, kes  telefon kõrva ääres vanamoelisel kombel vestles. Ärge saage valesti aru – selline suhtlus pole halb, vaid minu jaoks ootamata, eriti sellisel massilisel kombel. Pange ennast nüüd tuhande hiinlase keskele metroosse ja kujutage seda ette, kui kõik oma sõnumeid telefoni kuulavad ja räägivad. See oli ehmatav.

 Tallinn on roheline linn, aga Shanghai on rohelisem veel. Mis on linna suurust arvestades isegi ootamatu. Kõnniteid ja autoteid eraldavatel piiretel ripuvad kõikjal õitemeres lillealused. Puudealused rohelapid on kaetud pokudega, mis on lihtne aga väga efektne lahendus linnapildis. Pargid on põnevad ja kenasti läbimõeldud. Teerajad kulgevad läbi erinevate tsoonide. Ühes saab mediteerida, teises võimelda, kolmandas nautida voolava vee rahu. Sellised oaasid suurlinna südames on hämmastavad. Muidugi on pargid rahvast täis , kes tegelevad aja arendava sisustamisega. Raske oleks ette kujutada, et istuks maha Tallinna Tammsaare pargis ja hakkaks võimleme. Siin kutsutaks mulle politsei, seal on see normaalne. Magada pargis siiski ei tohi. Olen reisist veidi väsinud ja heidan ühele pargipingile pikali. Hea on tõsta paistes jalad maapinnast kõrgemale. Kuid kohe on kohal vabatahtlik pargivaht, kes räägib meiega selges hiina keeles. „Teeb vist mõminaräppi“, arvab Triinu. Sellisena see tundub tõesti. Suu vaevu liigub tuues esile häälikutevoo, millest mitte midagi aru ei saa. Mõistame, et lesida siiski ei tohi. Kui räägime sellest hiljem tütrele, siis ta muutub ärevaks „Seal on ju kõik kohad kaameraid täis. Kui midagi teete on kõik kohe teada ja piiril võib jama tulla.“ Tõesti-tõesti. Riiki sisenedes andsime oma sõrmejäljed ja meist tehti passipilt. Süsteem, kus turvakaameras nähtud päti nägu viiakse kokku reaalse inimesega, Hiinas reaalselt  toimib. Kõnnime siis edasi. Võiks ju arvata, et suurlinnale omaselt on tänavail rahvahordide keskel raske liikuda, kuid see pole sugugi nii. Pigem on tänavad üpris hõredalt rahvastatud. Olen segaduses.

Alustame vastavalt tütre antud detailsetele juhistele ringkäiku hiigellinnas. Meie esimene peatus on Jing an Templi juures. Nagu igas Hiina linnas, siis on ka siin väga palju erinevaid templeid. Hiina peamisteks uskudeks on budism ja hinduism. Moslemeid on 4% ja kristlasi veel vähem. Jing uni Tempel on u hektari suurune kompleks, mis koosneb mitmetest  templitest, munkade eluruumidest ja avatud ruumist. Keskusesse sisenemine maksab 7 eur. Kui oled ikka patune või tahad juhiseid eluks, siis pead maksma. Õiglane. Usk on hiinlasele tähtis. Usk peaks olema oluline elu osa igaühele. Surnud põletatakse ja seepärast ei ole Hiina suurlinnades surnuaedu. Selle asemel on templites mälestuste seinad, mille juures viiakse läbi kõik lahkumisega seotud rituaalid. Buddha erinevaid kujusid on templi territooriumil väga palju ja igaühe juures on ka palves inimesed. Lahkelt annetatakse pühakujude ees seisvatesse annetuskastidesse ja meie kulgemist saadab templis pidev kõlin. Mind häiriks sagiva rahva keskel palves olemine, kuid palvetajad ei lase sellest ennast segada.

Siinsamas, vaid jalutamise kaugusel, asub Shanghai Muuseum. Muuseum on külastajatele tasuta, kuid sisse pääsemiseks tuleb läbida põhjalik turvakontroll. Ei tea, mis on neil välgumihklite vastu, sest need korjatakse igal pool taskutest. Lahkudes saab õnneks suurest korvis uue asemel võtta. Shanghai Muuseum väärib külastamist. Tegemist on hiiglasliku hoonega, mille neljal korrusel saab ülevaate hiina kunstist, tarbekunstist ja ajaloost. Igal korrusel on neli saali, kus iga ühes tutvustatakse üht valdkonda või siis ajaloo perioodi. Kõik me teame, et Aasia ja Hiina ajalugu ja kultuur erinevad Euroopa omast, kuid astudes korraga selle salapärase maailma sisse, siis alles tajun täiesti füüsiliselt seda tohutut erinevust. Kujutaval kunstil seal ja siin on täiesti erinevad  esteetilised eesmärgid. Hiina kunsti ülimaks eesmärgiks, mille poole harjutades läbi elu liigutakse, on kujutada kolme pintsli tõmbega tulles kõikuvat bambust. See joonistus peaks olema nii elus, et vaataja tajub tuult, mis bambust kõigutab, rääkimata  sellest, et vaataja näeb, kuidas bambus kõigub. Muuseum tasub külastamist, sest annab tõesti küllaltki kompaktselt esmase tutvustuse Hiina kunstist ja ajaloost. Muuseumi ümbritseb muidugi taas fantastiliste lillekompositsioonidega park.

Nüüd näeb meie päevakava ette Yu Yuan Gardeni külastust. Arusaadav – garden, aed. Otsime samanimelist metroopeatusest väljudes suurt aeda, aga ei näe ei kaske ega mändi. Aeda pole. Kulgeme siis koos rahvaga mööda laiemat tänavat ja korraga olemegi Yu Yuanis. Just nii on õige öelda, sest yuan on hiina keeles aed ehk siis Yu aed ehk Yu Yuan. Yu Yuan on rajatud 16. sajandi keskel ja kujutab endast ajaloolist linnaosa, mille südames on ka otsitud aed, aga hoopis teistsugune, kui seni Shanghais näinud olema. Majad on enamuses kolme-nelja korruselised. Majade katuste harjad keerduvad üles, nagu ainult filmides näinud olen. Vanad majad ja tänavad säravad tuledes. Hoonete esimestel korrustel asuvad kauplused, mis on suunatud otseselt turistidele. „Müüjad justkui laulaks oma kaupa pakkudes. „Võtke saiiiaaa“, tõlgib Triinu naljaga. Raputame pead. Müüja jätkab „Kui saiia ei saa, siis marmelaaaddiii“, tõlgib Triinu. Naeran kõval häälel, müüja vist solvus. Ühe maiustuste poe uksel keerutab kommitünni naeratav vanamees. Peatume ja teeme pilti. Ülikonnas hiinlane astub meie juurde ja ütleb ilusas inglise keeles: „See on kuju“. No ma sain sellest niigi aru. Järgneb tavapärane küsimus, et kust tulete. „Eestist“. Ja jätkub dialoog. „Seal on vist külm“. „Tõesti. Miinuskraadid juba“. „Ma olen siin omanik. Millega sa tegeled?“. „Ma olen meelelahutaja – laulan, näitlen, kirjutan.“. „Sa oled siis kuulus“. „Väga“, vastan muiates. „Või kuulus.“ Järgneb tutvutus kogu personalile „See on kuulus näitleja Eestist“. Minu nali   Naeratan tagasihoidlikult nagu Hollywoodi staarid seltskonnapiltidel teevad. „Tahate näha kogu Yu Yuani ülevalt?“. „Muidugi“. Hiinlane haarab meid kaasa ja viib nurgatagust treppi mööda üles rõdule, kus avanebki imeline vaade kogu Yu Yuanile, taustaks hiiglaslikud pilvelõhkujad. Koos uus ja vana linn. Hetk on võrratu. Samal terrassil asub Shanghai kuulsaim teepood. „See on kuulus näitleja Eestist“, teatab kommipoodnik teepoodnikule. Olen kohmetu. Teepoodnik katab meile degusteerimiselaua. Degusteerimist saadab jutt teesaali ajaloost. „Siin on käinud Putin ja Obama ja väga paljud teised Hiina riigi külalised.“ Nüüd siis ka „kuulus“ näitleja Eestist.  Aga tee on tõesti hea. Läheme liimile ja ostamegi paar purki koju kaasa. Hiljem naerab tütar nii, et prillid kukuvad maha. „See on Shangai kõige kallim teepood. Seal on kõik kümme korda kallim, kui mujal“, aga „kuulus“ näitleja võib ju endale lubada.“ Osavalt tõmmati mind alt. Aga jäägem positiivseks – maiustused ja tee on siiski väga head ja aitavad ka praegu seda juttu kirjutada.

kisub vist kiiva. Õnneks ei tunne mind siin keegi.

Edasi viib meie jalutuskäik The Bundile. The Bund on Huangpu jõeäärne pooleteise kilomeetri pikkune promenaad, kust avaneb järjekordne võrratu vaade teisel pool jõge asuvale Shanghai pilvelõhkujate rajoonile. Huangpu jõgi on suur ja jõe peal käib päris tihe laevaliiklus. Kaubalaevad segamini reisi- ja kruiisilaevadega. Igajuhul tõmbab jõgi mõttelise ja ka füüsilise joone Shanghai erinevate poolte vahele. Võtan poest pudeli kohalikku õlut, istun pingile ja imetlen vaadet. Lasen ennast pikali, hea on olla. Korraga on taas kohal roosas vestis vabatahtlik korrakaitsja ja alustab oma mõminaräppi. „Sama laul“, arvab Triinu. „Äkki on unelaul“, pakun huupi. Korrakaitsja näoilme läheb mõmisedes tõsisemaks. „Vist ei tohi ikka pikali olla“. Istume, räpp raugeb ja korrakaitsja näkku tuleb naeratus. Samast väljuvad jõelaevad kruiisile. Tunnine sõit mööda jõge maksab 17 eurot. „Korra siin oleme, eks käime siis ära“, pakun. Triinu nõustub. Oletasin, et selle hinna eest saame ka parimad kohad laevatekil, kuid ei. Selle hinna eest saad ainult laeva. Kui tahad kohta tekile, pead juurde maksma, kui tahad kohta akna alla, pead juurde maksma. Keeldume solvunult ja istume laeva sisemusse väikese akna taha, kus läbi kulunud klaasi katsume näha mööduvaid vaateid. Väsimus võtab oma ja silm vajub kinni. Õnneks magada lubatakse siin tasuta, kuigi nii kallist und pole ammu näinud.

Imelised vaated nähtud ja paadiga sõidetud läheme taas metroosse, et sõita 200 m kaugusele teisele poole jõge pilvelõhkujate piirkonda. Shanghai pilvelõhkujad on kuulsad oma eriliste kujude poolest ja seda nad tõesti on. Silmaga näha ja käega katsuda, kuid ilma metroota nende ligi ei saa. Tütar Johanna kinkis emale sünnipäevaks piletid maailma kõrguselt teise hoone vaateplatvormile.

Shanghai Observatory Tower avati 2015.a ja on oma 632 meetriga kõrguselt maailma teine hoone. Hoones on 128 korrust ja 118 korrusel asuv vaateplatvorm kuulub Guinnessi rekordite raamatusse, kui maailma kõrgeimal asuv platvorm. Hoones asuvad maailma kõrgeimal asuv bassein, muidugi maailma kõrgeimal asub hotell, lisaks korterid ja kontorid. Hiiglaslikus hoones on ruumi kõigile. Maailma kiireim lift liigub hoone 118-le korrusele vähem kui minutiga. Teekond üles algab muuseumist, mis tutvustab hoone valmimist ja teisi maailma kõrghooneid. Astume lifit. Ekraanidel jooksevad erinevad numbrid – kui kõrgel oleme, mitmendal korrusel oleme, millise kiirusega liigume. Vahel on parem seda isegi mitte teada. Vaateplatvorm on suletud. Selles mõttes, et avatud rõdule kõndima ei pääse. Seepärast ei teki siin ka kõrgusekartust. Vaatad pigem nagu filmi. Ma ei tea, kas vaade on ka kõigi eelpool loetletud rekordite vääriline, kuid imestamist jagub. Jõeäärne promenaad särab ketina all, säravad laevad liiguvad mööda jõge, taustal heikleb valgus kõigil kõrghoonetel. Mõnel hoonel ujuvad kalad, teisel võbelevad dzunglivaated. Imeline igaljuhul.

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda on üks huvitav mees. Paljud ei tea ega tunne teda, aga see ei tee teda vähem huvitavaks. Pikka aega oli ta Tallinna Humanitaarinstituudi India ja Aasia kultuuriloo lektor, siis saabus õpetamisest väsimus ja tänasel päeval on ta peamiselt vabakutseline reisijuht, Aasia kultuuri propageerija ja kirjanik. Tema koostatud ja juhitud on Vikerraadio saated „Valgus tuleb idast“, „Hommikumaa vägevad“ ja  „Palveränduri päevaraamat“. Need on saated, mida mina olen kõiki vähemalt kaks korda kuulanud. Martti räägib neis saadetes rahulikult sõnu rõhutades nagu laoks kivimüüri või teadmiste müüri. Lisaks ilmus Marttil lõppeval aastal suurepärane muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“, mis sobib lugemiseks kõigile. Olen kindel, et see raamat on hea kingitus saabuvatel jõuludel. Miks, seda saate lugeda.

Mina tean Marttit umbes 30 aastat, ajast, millal käisime koos noorteteatris. Me  pole kaua suhelnud, kuid aeg on toonud palju küsimusi ja seepärast tuleb vana tutvus üles soojendada ja Marttile külla minna. Vestleme aastavahetuse rituaalidest Aasias, vestleme elust ja vaimujõust. Maailm pöörleb alati ja kõigi jaoks ühte pidi, seda on vahel hea meelde tuletada.

Aasias elab tuhandeid rahvaid, kelledel on kõigil omad tavad ja traditsioonid. Uue aasta saabumine või pööripäev ei ole maagiline aeg vaid kristlaste jaoks, vaid oluline pöördepunkt ida kultuurides. Seepärast on sellega seotud paljud kombetalitused, kus on tänasel päeval segunenud kristlus või islam ja kohalikud usundid. Käiakse küll kirikus, kuid siis minnakse koju ja ohverdatakse siga.

Meenub, et kui Malaisias paar aastat tagasi lennuk alla kukkus ja kadunuks jäi, et siis kogu riik palvetas, et reisijad üles leitaks. Palvetati küll, aga mindi ka samaani juurde, kes paar kookospähklit pooleks lõi, pani näpu kaardile ja ütles kohe, et lennuk on seal. Islam Malaisias ja Indoneesias on muidugi nii, nagu on. Kui ma esimest korda Indoneesias käisin, siis lahkudes Jakarta mosee territooriumilt, hõikab üks mees mulle järgi „Hei sir, ega te pole unustanud, et siit saab lahtist õlut.“   Mul ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi juhtunud, et mosee alal, seespool aeda,  õlut pakutaks. Tänaseks on see muidugi ära koristatud. Neil on seal nüüd uus president, kes on küll endine rock-staar, kuid islami mõttes, siiski konservatiivsem mees.

Kui juba Aasiasse läksime jutuga, siis millistest meie jaoks veidratest uue aasta traditsioonidest oled osa saanud või kogenud. Hiljuti kristlikus Timoris käies räägiti meile küll suure ja olulise peo ootusest.

Kagu- Aasias saabub uus aasta järgmisel aastal 5.veebruaril ja peamiselt sellel ajal toimuvad nende suuremad pidustused. See on hõimuti ja riigiti nende jaoks liikuv püha. Mõnel pool on see märtsis, mõnel isegi aprillis. Ma olen osalenud Vietnamis traditsioonilise kookose-riisi koogi valmistamisel. Seda riisi on vaja sellise suure kahemehenuiaga kokku taguda. Tõstad üles ja lased alla. Me siis koos ühe kohaliku väiksema linna politseiülemaga tagusime seda rasket nuia. Fotograafid pildistasid ja järgmisel päeval oli uudis ka kohalikus ajalehes. Sellise maiustuse valmistamine on traditsioon, kus kohalik eliit seda rahvaga koos linnaväljakul valmistab.

Kui olulised on pööripäeva pidustused Idamaa rahvastele?

 Väga olulised. Hiinas tähistatakse aastavahetuse saabumist kolm nädalat. See on aeg, kus võetakse aeg maha. Meil on see seotud talve algusega. Neil on see seotud talve lõpuga. See on riisikasvatuse alguse tähistamiseks. Paljud  traditsioonid, mida me enda omadeks peame, on tegelikult ju Aasiast pärit. Näiteks saluut. Kui kord taheti Tallinnas seda ära jätta, siis oli rahvas pettunud. Samamoodi on kingituste tegemine pärit idamaadest. Püha Nikolaus tegutses ju Türgis, mis on ka Aasia. 

Kas Idamaades tehakse tänapäeval ka kingitusi?

Aasias on tänaseni säilinud komme, et kingitus peab olema sümboolne. Pigem on tähtsad pakend ja pakendi värv. Kas kingitus on kuldne või oranz või kollane. Igal värvil on oma tähendus, mida sobitatakse vastava aasta elemendiga. Idamaades on siis lisaks loomadele 5 elementi. Meil on nüüd algamas Hiina kalendri järgi maa-sea-aasta. Sellelt aastalt oodatakse rikkust. Siga on seotud rikkusega ja söömine on sellel ajal tähtis. Aastavahetuse saabumine on samuti seotud tohutu õgimisega. Mida paksem, seda parem. Usurituaalid on selle juures tänapäeval tahaplaanile jäänud. Budistlikes riikides on usurituaale rohkem. Tegelikult budistlikus kalendris puuduvad märtsis olulised sündmused ja aastavahetuse tähistamine on sinna teadlikult külge poogitud, nagu meilgi Kristuse sünnipäev on sobitatud paganlikule pööripäevale. Peamised budistlikud pidustused toimuvad muidu mais, kui Buddha kirgastus, sündis ja suri.

Milliseid rituaale või kombeid veel oled märganud?

Kõige veidram rituaal, mida olen näinud uueaasta pidustuse käigus on , kui Tais aeti sisse esimene vagu. See on tegelikult Vana  Indiast pärit rituaal, juba 1500 aastat enne Kristust, kus hõimujuht näitas ette kuidas adraga vagu lükata. Siis lasti vesi põllule ja hakati riisi istutama. Selle India tsivilisatsiooni mudeli on tänaseks üle võtnud kogu Kagu- Aasia.  Aga, mis selle juures veidrat on, on see, et sama rituaali nägin ma Bangoki peamisel staadionil, kus jalgpallimurule lasti vagu sisse. Kohal olid härjad, ja vana-aegne ader ja kes ajas vagu? Teadupärast oli Tai viimane kuningas juba paarkümmend aastat väga põdur ja muidugi asendas teda Tai põllumajandusminister. Kujuta ette olukorda, kus peenes ülikonnas põllumajandusminister, kes on pigem harjunud konditsioneeritud kabinetiga orden rinnas kõnnib oma valgetes kingades vaevaliselt härgade järel. Kambodzas viiakse sama rituaal läbi Angkori varemete vahel, kus on vana-aegne sõjaväe kogunemise plats, kus samuti kuningas määrab isiku seda austusväärset ülesannet täitma. Rituaal võib olla 3500 aastat vana, aga elus tänaseni. Hiinas on saanud peamiseks kombeks söömine. Tohutute toiduhulkade kogumine, varumine, valmistamine. Uus aasta pidustustel kolme nädalaga süüakse ennast paksuks ja seal süüakse ju kõike ja kõike seda on vaja ka lauale tuua. Seal on piirkondi, kus süüakse koeri. Kuna koer on kallis, siis Vietnamis tehakse näiteks sealiha koeraliha moodi. Hiinas on ju ka kõike saada, kui raha on. See on küll sotsialistlik ainuparteiga riik, kuid elab kapitalistlike põhimõtete järgi. Segane värk.

Kas seal ohverdatakse ka?

Esivanematele peab alati ohverdama. Huvitav on see, et sotsialistlikes riikides (Hiina, Vietnam, Kambodza), kus religiooni muidu põlatakse, esivanemate kultust religiooniks ei peeta. Olen näinud, kuidas hommikul, enne tööle minekut, ärimees läheb templisse, paneb oma Mersu lukku ja rahakoti altari servale ja palvetab käsi palves hoides. Siis tõuseb, võtab rahakoti ja läheb äri tegema. Mina näen seal kõiki religiooni elemente aga nende riikliku statistika järgi on mees puhas ateist. Uus aastal käiakse samuti templis jumaluste juures, keda võib seal üheaegselt olla mitut sorti. Peamiselt palutakse ikka edu ja raha ja pöördutakse sõjaga seotud jumaluste poole. Need võivad olla ka kuulsad mineviku sõjapealikud. Vietnamis pöördutakse mehe (prints Tran Hung Dao) poole, kes võitis kolmel korral mongoleid ja kes oli samal ajal ka luuletaja. Templitesse tuuakse ka kingitusi. Huvitav on sealjuures see, et ohverdades ei kingita mitte lille, vaid lille ilu, mitte lõhnapulka, vaid lõhna, mitte puuvilja, vaid puuvilja maitset. Loomade ohverdamine on seotud animismiga ja uskumusega, et jumalad söövad. Seda saab näha paljude põlisrahvaste juures Indias ja Indoneesias. Loomade ohverdamise ajal, seda tehakse ju tänaseni, kuigi see on paljudes riikides keelatud, peab olema palju verd. Loom pannakse oheliku külge kinni ja seejärel mehed lõikavad teda matšeetedega, et oleks ohtralt verd. Meie reaktsioon oleks, et tõmbud eemale, et mitte verega pihta saada, aga nemad astuvad lähemale, et saada verega pihta. Siin on paralleel ka kristlusega, kus samuti pakutakse Jeesuse ihu ja verd. See on osadus kuni sinnamaani, et mõned on üleni verega koos ja langevad ekstaasi rebides kätega toorest liha.

Ma kogun jumalate kujusid. Animismi piirkondades on aga raske jumaluse kuju leida. On olemas puukujud, mida turistidele pakutakse, aga kui lähemalt uurida, mida see kuju nende jaoks tähendab, siis reeglina vastavad nad, et see on lihtsalt ilus kuju.

Jumal elab igas loodusobjektis. Jumal võib olla erinevate asjade sees. Hinduismis ka ei usuta, et Jumal on selle konkreetse kuju sees. Jumal on vaim, kellele tuleb anda võimalus kuju sisse tulla. Selleks ehitatakse ka templeid. Idamaades usutakse, et öisel ajal, kui inimesi templis pole, siis Jumal laskub maale ja reaalselt viibib seal. Kõik templid on omamoodi jõukeskused. Näiteks klooster. Ainsad korralikud kloostrid idamaades on budistidel. Tihti inimesed arvavad, et klooster on kinnine usuasutus, kus mungad ajad oma asja, kuid ajaloos pole see nii olnud. Klooster oli kultuurimaja, sealt saadi koolitarkust, klooster oli ka pank, kust sai raha laenata. Seal, kus muud tsivilisatsiooni on vähe, näiteks Tiibetis, kus usujuhil ehk Dalai-Laamal, on täiuslik võim, oli klooster ainus toimiv ühiskonda siduv süsteem. Moslemiriikides samamoodi tuuakse mošeesse peale ramadani annetusi, paljudes riikides on see kohustuslik. Sealt saavad abi lesed ja orvud, makstakse õppetoetusi, maetakse surnuid, mida iganes. Ajaloos oli templil või kirikul väga oluline roll kogu ühiskonna toimimisel. Tänasel päeval on pühakodadest saanud vaatamisväärsused, kuhu kiirelt turistina sisse vaadatakse. Mõeldakse, et vaatame ära, aga tegelikult sa ei näe seda, mis seal sees toimub ja milleks ta on loodud. Meil on tekkinud paralleelstruktuurid, riik. On siis selle viimasega, kuidas parasjagu on.

 Kas sellest on kurb ka, et religioon on jäänud tahaplaanile?

See on kahe otsaga asi. Kui me vaatame religiooniga seotult pimedat ebausku, siis sellest eemaldumine on tore, aga religiooni väärtustest eemaldumine on jällegi kurb.

Aasias tegeletakse enese vaatluse ja sisekaemusega oluliselt rohkem, kui Euroopa kultuuriruumis. Siin on olulised edukus, tüütu majanduskasv, mitte enese sisemine rahulolu.

Eks erinevaid inimesi on igal pool. Tõepoolest olen ma Aasias kohanud inimesi, kes teevad meie mõistes tavalist tööd ja on võimelised kõrgfilosoofilisel teemal vestlema. Ma olen kord arutlenud ühe turbanit kandva ja vuntse kruttiva tavalise uksehoidjaga filosoofilisest usundist ja sellel teemal olid tal sügavad teadmised. Kord Põhja-Aafrikas olles tegin kohaliku muslimist saatjaga ramaadani kaasa. Hommikust päikeseloojanguni midagi ei söödud ega joodud. Eesti turistid muidugi kõrval sõid ja jõid. Mäletan, et kord oli meil selline arutelu, kus söögikoha kõrval oli ilus bassein. Ütlesin saatjale „Abdullah, hüppame sisse ja värskendame ennast“, Abdullah vastas, et seda ei saa teha, sest vesi võib ju suhu minna. See oli tõsine teoloogiline arutlus, sest mitte midagi ei tohi suhu panna. Abdullah tahtis suitsu teha, aga ei saanud. Lisaks nätsu ei tohi närida, arstimeid ei tohi võtta, muidugi ei tohi kedagi suudelda. Mitte midagi ei tohi suhu panna. Seda läbi elades sain aru, miks kell 4 õhtul ei taha keegi midagi enam teha, sest neil pole lihtsalt jõudu selleks. Pühapaigad on idamaades rajatud reeglina kuhugi mäe otsa või kõrgemale kohale ja sinna minnes pead vaeva nägema. Ma nimetan seda alandlikkuse õppetunniks. Ma arvan, et see on teadlikult nii tehtud, et teel sinu vaimsus muutuks, et kohale jõudes sa oleks valmis teispoolsusega kohtuma. Oled näljane, janune ja väsinud ja mõistad kui tühine sa oled Jumala kõrval.

Aasia on tavalise eestlase jaoks kauge ja arusaamatu  piirkond oma mõistetamatute kommetega. Kas meil on mindagi nendega ühist ka?

Ega siis inimese põhivajadused on ikka samad. Elu säilitamine. Vanal ajal ehitati kindlusi, tänasel päeval tehakse rannikukaitserajatisi jne. Aasiat jääb ju kogu aeg vähemaks – meri sööb ära. Elu kestab ka surmas. Mida tähtsam inimene, seda suurem mausoleum. Aasia kõige kuulsam vaatamisväärsus Taj Mahal on mausoleum. Valitseja ehitas selle oma naisele, kelle kõrval ta nüüd ka ise puhkab. Kolmandaks jumalad ja religiooniga seonduv. Need ongi need kolm peamist tungi, mille nimel inimene elab.  Meil on siin lihtsalt religiooniga seotud asjad jäänud tahaplaanile. Kõik muu on ju sama.

Üks ilus jõulukingitus on kindlasti sinu hiljuti ilmunud india muinasjutuvestmise traditsioone järgiv kaasaegne muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“. See on võrratu raamat. Mulle tõesti väga meeldis.

See raamat sündis nii, et juhtisin giidina ühte grupireisi Indias ja Himaalaja mägedes. Istusin seal juhi kõrval ja vaatasin aknast välja ja need lood tulid ise minu juurde. Ma ei usu, kui kirjanikud räägivad, et tegelased elavad oma elu ja mina ainult panen sõnad kirja. Need loomad kõndisid sealsamas India maastikul ja sealne muinasjutu traditsioon muidugi mõjutas mind ka. Indias on üldse tohutu palju loomamuinasjutte, kus loomadele antakse inimlikud võimed. Nendel võimetel ei pruugi olla seost loomade tegelike võimetega. Nagu meilgi, kus rebast peetakse kavalaks ja hunti kurjaks. Muideks, uurijad on tänaseks kindlaks teinud, et rebase kavalusel on tegelikult India mõju. Meie Reinuvader Rebane on juurtega pärit Indiast. Uurijad on veenvalt tõestanud, et kõik need on lood on olnud Indisas juba tuhandeid aastaid varem. Seal oli peategelaseks saakal ja siis valiti Euroopas lugude peategelaseks šaakalile kõige lähem loom ehk rebane. Rebane ei ole tegelikult väga kaval loom, aga saakal on ikka väga nutikas loom. India saakali lood on jõudnud läbi Lähis-Ida ja Vahemere- äärsete riikide meieni ja sellel ajateel on temast saanud vahepeal rebane. Indias ongi lugudes nii, et elevant on suur ja rumal, tiiger on valitseja, kavalad on kõik väikesed loomad nagu saakal, jänes ja papagoi.

Sinu kirja pandud lood annavad edasi  tuhandeaastast idamaade tarkust.

Ma tõesti püüdsin edasi anda neid teadmisi, mida Aasias rännates olen kogenud. Ei tea, kuidas see õnnestus, loodan, et õnnestus. Kõik need teadmised on tegelikult ka Euroopas olemas, aga siin pole neid sellisel moel kirja pandud ega õpetatud.

Kellele mõeldes sa selle raamatu kirjutasid – lapsed, suured, Idamaade huvilised?

Ma ei mõelnud kohe üldse. Olen nüüd hiljem märganud probleeme raamatupoodidel, kes ei tea, kuhu riiulisse raamatut panna. „Rahva Raamatus“ käisin, seal oli ta kinkeraamat, Viimsi „Apollos“ oli ta lasteraamat, kesklinna „Apollos“ esoteerika all jne. Võib-olla see ongi sellisena tore, sest ega see raamat pole otseselt kirjutatud lastele. Minule olid olulised lood ja neid lugusid on mul peas veelgi rohkem. Panin nad lihtsalt raami, sest Indias on raam väga oluline. Raam on selleks, et nende jaoks, kes muidu aru ei saanud, oleks läbi jutustaja ja kuulaja kahekõne lugude tarkused lihtsamini vastuvõetavad. Kummalisel kombel on Indias paljud muinasjuturaamatud tituleeritud poliitikaõpikuteks. Muinasjuttude kaudu õpetati printsidele riigitarkust või sõjakunsti. Me tahame lood nende algsest kontekstist välja kiskuda, see on võimalik, aga need lood ei toimi siis enam samamoodi.

Kuidas raamat on vastu võetud?

Mul oli selle raamatu kirjastamisega palju probleeme, sest paljud kirjatused lükkasid selle alguses tagasi. Kõik tõdesid, et on tore, et keegi kirjutab ka millestki muust, kui sellest, mis maal vanaema juures juhtus, aga raamat on nii eriline, et meil vist seda maha müüa ei õnnestu. Hetkel on müük kenasti läinud ja kõik on rahul. Isegi raadiost paluti luba lugusid eetris esitada. Mulle on selle raamatuga seoses kirjutanud väga erinevad inimesed alates kirikuõpetajatest  kuni kooliõpetajateni, kes on öelnud, et see raamat kõnetas neid. Juu siis tuli hästi välja.

Jõuluaeg on alanud. Millised on sinu isiklikud jõulukombed?

Tavalised. Ega ma kana kodus ei verista. Ma püüan jõulude ajal alati kodus olla, kuigi on pakutud võimalust sõita grupijuhina kuhugi soojale maale. Aga ma ei kujuta ette, et keegi tahaks jõulude ajal kodunt ära minna. Hinge soojus ja tähelepanu jagamine, seda inimesed vajavad. Aastaringselt ei suuda inimesed sellised olla ja siis on hea nautida neid hetki aasta lõpul, kui inimesed naeratavad ja lahkeid sõnu jagavad. Kui on pime ja kole aeg ja õues ei käida, siis on loogiline pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes on sinu ümber.

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Arlet Palmiste

Mulle meeldib vestelda inimestega, kes mind inspireerivad, kelle silmade läbi saab elu näha uue nurga alt. Anna Levandi on kindlasti inimene, kellega kohtun ja vestlen alati meelsasti. Anna kutsus mind vaatama Haabersti Uisukooli aastalõpuetendust. See oli minu jaoks äärmiselt rikastav kogemus. Jääle sõitis umbes 100 erinevat uisutajat, kes koos ja eraldi näitasid rohkearvulisele publikule oma õpitut. Uisutamine on imeline ala. Mäletan , kuidas lapsepõlves näidati telekast iluuisutamise ülekandeid, siis kogunes terve pere neid jälgima. Uisutajad tundusid nagu võlurid jääl oma imeliste hüpete ja kiirusega. Juba sellest ajast jäi mulle meelde kaunis Anna Kondrasova. Allar Levandiga kohtus Anna 1988 Galgary olümpiamängude lõpetamisel, kus Allar Anna tantsule palus. Juba aasta pärast alustasid nad ühist elu Eestis. Kuna Anna tööks vajalikke uisuhalle oli Eestis vähe, siis algatasid nad Haabersti uisuhalli ehituse, mis on tänasel päeval Anna teine kodu. Hoog panustada Eesti ühiskonna arengusse pole tal raugenud.

Millega sa praegu igapäevaselt üldse tegeled?

Mina tegelen ikka iluuisutamisega. Näiteks lähen esmaspäeval (vestlesime reedel, 20. jaanuaril) oma õpilaste Helery Hälvini ja Daniel-Albert Nauritsaga Euroopa Meistrivõistlustele Ostrovas. Nad on mõlemad Eesti meistrid, kõik kriteeriumid täitnud ja selle koha välja teeninud. Järgmine nädal olen siis seal. Siis on mul veel kümme noort uisutajat vanuses 10 kuni 15. Noored ja andekad. Nendega ma tegelen igapäevaselt.

Ühes oma intervjuus mainisid, et miks ei võiks mõni Eesti uisutaja uisutada maailma kõige kõrgemas konkurentsis. Kuidas tegelikult on? Kas sa siiralt usud, et mõni Eesti sportlane võib tulla maailmameistriks?

Miks mitte? Siiski on paar asja , mis teevad selle keeruliseks. Meil ei ole konkurentsi. Sellist loomulikku igapäevast konkurentsi. Džunglit, kus sportlased hakkaks teineteist sööma ja läbi selle omavahelise võitluse areneks. Pole loomulikku evolutsiooni, kus ellu jäävad parimad. Meie kandepind on väga väike, valik on väike ja neid , kellele looduslikult sobiks see ala, neid on veel vähem. Nende vahel ei ole nii suurt konkurentsi. Meie uisutajad ei pea konkurentsi pärast nahast välja pugema. Nad saavad rahulikult areneda, nii kaua kuni neil on aega ja tahet. Kui konkurents on nii tugev, et seal püsimiseks pead igapäevaselt üha enam pingutama, siis on isiklik areng vältimatu.  Venemaal on näiteks selline tase, et Venemaa meistrivõistlustel osalenud 24 tüdrukust võiks 15  esimest olla maailmameistrid. Koondisesse pääseb aga ainult neli, kuigi ka viies võiks vabalt maailmameister olla. Vat selline tase. Seal jäävad pinnale ainult andekamatest andekamad, need, kes suudavad trenni teha. Seal ei ole sul aega küpseda. Kui sa täna ei suuda tasemel olla, siis kukud välja ja ongi sinuga kõik.

Sina oled tegelenud uisutamisega kõige kõrgemal taseme. Selle treeningu vaeva omal nahal tundnud. Mis siis neil eesti sportlastel viga on, et nad ei suuda tõusta absoluutsesse tippu? On nad laisad või mis jääb puudu?

Ei, nad ei ole laisad. See on see, millest ma rääkisin. Kõigil on teinekord halvad päevad. Siin nad võivad seda endale lubada, aga Venemaal pole sul valikut. Konkurendid võtavad su koha. Isegi halval päeval pead sa iseendast maksimumi andma. See ongi see vahe. Nemad peavad igal juhul treenima ja pingutama ja arenema, nad ei saa endale lubada halba päeva või puhkust. Ma ei pea silmas ainult Venemaad, vaid ka teisi suuri riike – Hiina, Ameerika. Seal on tohutult võistlejaid. Seal pead ennast iga juhul kokku võtma. Meil ei pea, meil võid endale lubada lõõgastust.

Eks samad probleemid on Eesti sportlastega ka teiste alade juures. Edukas olemiseks pead leidma endale tugevad treeningpartnerid ja reeglina leiab neid välismaalt. Kas sul kuskil vahel kripeldab ka, et sul jäi kõige kirkam medal tiitlivõistlustelt võitmata?

Võitsin Euroopa Meistrivõistlustelt neli pronksi, kuid ei kripelda. Ju mul jäi midagi õigel ajal tegemata. Igaühele oma. Aga sellel tasemel võistelda, oli ikkagi supertase.

Kas sa oled täna edukas?

Arvan küll. Ma olen ambitsioonikas. Mind ei rahulda asju lihtsalt ära teha, ma tahan neid maksimaalselt hästi teha. See tavaliselt toobki edu.

Tänasel päeval oled sa treener. Sul on oma uisukool, õpilased, sa oled omal alal Eestis väga austatud. Treenerina ei ole sinu õpilased võitnud veel maailmas märkimisväärseid tulemusi. Kas sul on stiimulit ja soovi treenerina veelgi areneda, et sinu õpilased võiks kunagi ka maailmameistrid olla?

Treenerina ma arenen iga päev. Maailm on praegu lahtine. Me kõik näeme teiste tegemisi. Väikeste kohtade treeneritena me teeme oma tööd, nii palju kui meil jaksu ja võimalusi on. See ei tähenda , et treenerina oleks meil teadmisi vähem kui suurriikides. Tihtipeale on meie teadmised hoopis suuremad ja rikkalikumad, sest me peame töötama kehvema materjaliga. Näiteks ettevalmistusharjutuste valik, millistega minuga keegi kunagi ei töötanud. Mulle öeldi, et mine hüppa ja kui ei hüppa, siis mine koju. Meie aga proovime oma sportlasi mitmekülgselt arendada kasutades erinevaid harjutusi ja ka teiste spordialade praktikat. Otsime pidevalt üha rohkem uusi võimalusi. Mina austan selliseid treenereid palju rohkem. Soomes ja Rootsis on sama probleem treeneritel. Meil ei ole sellist materjali nagu on Venemaal.

Kas treeningmeetodid sinu sportlaskarjääri ajal ja tänasel päeval on väga erinevad?

Ei saa öelda. Me teeme täna samu asju – tants, koreograafia, kergejõustik, akrobaatika. Neid abistavaid alasid tegin ka mina väga suurtes kogustes. See tundide arv on meeletu. Tulemus ei tule niisama. Tulemus tuleb tänu tundide arvule ja maksimaalsele püüdlikkusele. Maksimaalsele. Igast trennist tuleb võtta viimane ja endast kõik anda.

Kas sind rutiin ei tapa? Iga hommikul lähed uksest välja, jälle sama jäähall, samad õpilased, samad harjutused. Mis on see stiimul, mis sind kodunt välja viib?

Ma arvan, et see rutiin mulle isegi sobib. Rutiin hoiab toonuses. Ei saa lasta ennast lõdvaks, ega lase laiali laguneda. Teinekord puhkuse esimestel päevadel tunnen ma end imelikult, sest aega on , aga poolest päevast väsimus vaevab. Tehes päev läbi tööd, siis oled õhtul ikka virk ja kraps. Silmad säravad. Minu organism vajab rutiini. See on harjumus juba lapsest saadik ja kui seda ei ole, siis on väga imelik. Aga iga organism on erinev.

Mis sind iga päev rõõmustab?

Ma tegelen lastega. Laps pole mingi asi. Laps on iga päev erinev. Mul on neid palju ja kui mõnel on üks päev hea ja teisel teine päev ja kui lähed tööle, siis kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Lähed trenni, teed suurejoonelised plaanid, aga siis pole pool gruppi haiguse tõttu tulnud. Mis mõttes? Teinekord pidid jälle kõik väsinud olema ja järsku tulevad, silmad säravad. Treeneri töö on kummaline. Hommikul vara alustad ja õhtul hilja lõpetad, sest päeva keskel on lapsed koolis. Meie süsteemis käivad lapsed koolis alati. Vahel saavad koolist ära, kui õppimisega on kõik korras, kuid üldiselt on kool kohustuslik. See väsitab siiski, sest meil on laupäeval ka tööpäev ja kui on võistlused , siis pühapäeval ka. 24/7

Millal sa aega siis iseendale leiad?

Eks ma selle 24 tunni jooksul leian mõne tunni ka endale. Samas on see hea, sest pole aega, et tekiks depressioon, pahad tujud või midagi muud masendavat. Lihtsalt ei ole aega. Ma leian et see on pluss. Ma vaatan omavanuseid inimesi ja mõtlen, et see ei ole hea, kui on inimestel liiga palju vaba aega. Muutud liiga mugavaks ja laisaks. See on siis kohe keha peal tunda, kaotad välimust ja siis kaotad ka sisemist vormi. Ma tunnen , et peaksin ka ennast rohkem liigutama, et sportlik vorm ei kaoks ära. Aga see on jälle laiskus.

Millised on sinu salanipid, et sa alati nii hea välja näed?

Mina ei arva, et ma näen hea välja. Mina nägin hea välja viis aastat tagasi, kui ma selles tantsuprojektis osalesin. Siis ma nägin oma standardite järgi superhea välja. (Anna naerab südamest). Nüüd ma olen selle vormi kaotanud ja selle üle on mul kurb meel. Aga sellist elu, nagu need neli kuud, ei saa kogu aega elada. See oli hullumeelsus. Nüüd peab pingutama, pole  parata.

Sa oled kogu aeg töö. Kui oluline on sinu jaoks sinu pere?

Pere on number üks. Mul noorim poeg on tööl tihti kaasas. Ma olin temaga nii kaval, et temagi uisutab ja siis on ta minuga kaasas. Allar on meie rütmiga juba harjunud ja on samuti kauem tööl. Õhtul siis kohtume. Hea on see, et me oleme Allariga mõlemad sportlased. Meile on selge, et nii need asjad on ja pole mõtet midagi üle arutada. Mõnele selline elurütm võib-olla ei sobi, kuid see on juba tema asi.

Kas on tõsi, et iluuisutamisega tegelevad mehed on kõik veidi imelikud? Eestlane liibuvates pükstes avalikult tantsivate meeste peale lugupidava pilguga ei vaata.

See arvamus on muutunud. Ma vaatan oma mehe peale. Kui meil olid esimesed lapsed Anders ja Armand, siis arutasime, et paneme nad uisutama. Allar ütles siis, et mida kuradit. Kuid viimase poja Arleti puhul otsustasime ühiselt , et oleks väga hea kui ta uisutaks. Allar ise seletas poisile, kui ta oli neljane, miks ta peaks uisutama – milline treenitus, milline kontsentratsioon, tasakaal, tants, muusika. Sa õpid publiku ees esinema. Sa õpid seda ala harrastades nii palju ja see annab eluks vajalikke oskusi. Viimasel ajal, kui mehed hüppavad neljakordseid hüppeid, on välja arvutatud, et hüppesse minnes on koormus nagu kosmonaudil raketi startides. Treenitus on neil meestel kõrgel tasemel. Iluuisutamine pole enam ammu ainult naiste ala, vaid see on väga mehine ala, kuigi peab tantsima, aga meeste tants on väga ilus. Mulle meeldib väga.

Kui tihti te perega kõik kohtute? Mida teil siis ühiselt meeldib ette võtta?

Suured poisid elavad juba oma elu. Jõuluks sellel korral tulid õnneks kõik koju.  Aga väikese Arleti ja Allariga saame ikka igal õhtul kokku. Meile meeldib siis koos süüa teha. Suure naudinguga. Poiss vaatab kuidas isa süüa teeb ja siis annab ka oma panuse. Ütleb näiteks , et oodake ja siis midagi toimetab seal köögis, kuni kutsub meid. Siis on teinud mingi magustoidu või smuuti. Kõik on siis alati ilusti serveeritud. Me käime koos kinos, teatris , spaas. Me käime igal pool koos. Poiss on nüüd juba 11. Piisavalt vana, et kõik täiskasvanute etendused ära vaadata. Ta on nagu meie väike maskott. Me käime tõesti palju väljas. Vahel on raske, sest minu tööpäev lõpeb hilja, kuid siis aitavad kolleegid välja ja viivad trenni läbi. Teinekord aitan jälle mina neid.

Sinu lemmiklilled on roosid ja palusid ka oma sünnipäeval külalistel tuua roose, mida saaksid oma aeda istuda. Sul on imekaunis aed ja kodu muidugi ka. Omaette metsa sees, kuid samas viie minuti kaugusel Tallinna kesklinnast.

Kodu on koht, mille juures me rahaga ei koonerda. Asi pole ainult rahas, vaid meil meeldib kodus ka kõike ise teha. Roosid said kõik kenasti aeda istutatud. Mõned talved on rooside jaoks halvad, aga teinekord elavad kenasti üle. Viimasel ajal on lund vähe, mis kataks roosid nagu tekiga, seda on neile vaja. Aga aias ma askeldan ikka ise. See on pärit minu vanaemalt, kes väga armastas roose. Tema keetis isegi roosimoosi, kuid minul see nii hea välja ei tule. Vist teen midagi valesti.

Sina tulid Eestisse elame 1989. Kas selline keskkonnavahetus oli sinu jaoks sokk?

Oli küll. Venemaal ma olin oma ala tipus. Kõik austasid. Siin pidin ma kõigega nullist alustama. Ma pidin keelt, kultuuri, traditsioone ja ka inimesi õppima tundma. Ma pidin ennast oma ametis tõestama. Ühesõnaga pidin kõigega otsast alustama, aga äkki see oligi tore.

Milliseid alternatiive elu sulle sellel ajal pakkus? Kuhu sa veel oleks võinud minna?

Maailm oli sellel hetkel minu jaoks lahti. Mulle tehti pakkumisi esineda jääshowdes ja töötada treenerina Ameerikast, Austraaliast ja mitmelt poolt Euroopast. Kuid elu viis sinna , kus olid süda ja armastus.

Kas eestlased ei tundnud sinu jaoks liialt kinnised ja konservatiivsed? Uusi inimesi ei taheta sugugi hästi vastu võtta?

Ei ole eestlastel midagi viga. Ma olen elanud ühiskonnas, kus keevaliselt paisatakse igasugu asju suust välja. Kui see jutt on positiivne, siis pole häda midagi. Aga kui suust lendab õhku suvalist prahti ja ei hoolita sellest, kuidas teine ennast selle tagajärjel tunneb, siis see pole nii hea. Eestlastega tuleb lihtsalt harjuda elama. Eestlane ei ütle kunagi, mida ta mõtleb. Mitte kunagi. Isegi mitte häid asju. Eestlane on kogu aeg valves. Et aru saada, mida inimene mõtleb ja tunneb, selleks pead teda tundma õppima. Pead ennast tegema usaldusväärseks. Sa pead ennast muutma usalduslikumaks ja siis ta avab ennast. Ega naljalt keegi siin enda sisse vaadata ei lae ja see on hea. Meie kodu on külalistele kogu aeg avatud. Meil käib palju sõpru, see on peamiselt Allari pärast. Allari vanaema ütles talle, et sa oled tore poiss, aga sul on liiga palju sõpru. Minu meelest pole sõpru kunagi liiga palju. Eriti nüüd aastate möödudes saad aru, kui oluline on, et sul on palju sõpru. Sõpru ja suhteid tuleb hoida. Ennast ei saa jõuliselt inimestele peale suruda, vaid see kohandumine käib ikka ajaga koos.

Ega Eesti ühiskond sind hästi vastu ei võtnud.

Üldse ei võtnud. Kommentaarid olid sellised, et üks venelane tuleb ja varastab nende printsi. Mina olin siis tulles väga paha inimene. See eelarvamus oli kohutav. Algus oli ikka raske. Ma ei pidanud alustama nullist, vaid isegi miinusest ja sealt siis ennast üles upitama.

Kas eestlaste juures oli ka midagi eriti veidrat, millega harjumine võttis aega?

Verivorst. Ma ei söönud 15 aastat verivorsti. Ma isegi ei saanud aru, kuidas sellist junni üleüldse süüa saab. Siis ühel korral tundsin head lõhna ja mõtlesin, et proovin ära. Nüüd on see minu lemmiktoit. Või siis ka kastmed. Eestlased kasutavad hästi palju kastmeid. See on toidukultuuris suur erinevus. See ei olnud minu silmale meeldiv. Just silmale, sest meenutas midagi muud. Aga lapsed tulid koolist ja nõudsid. Eks ma siis tegin ja proovid ka ise ja hakkab meeldima.

Nüüd oled sa eestlaste jaoks juba nii oma inimene, et president on sulle ka medali andnud. Sa osaled aktiivselt ühiskondlikus töös. Miks?

Ma olen selline inimene, et ma ei saa niisama kõrvalt vaadata. Ikka ütlen oma arvamuse välja, vahel äkki isegi liiga otse. Aga kui ma olen omas valdkonnas Eesti tipus, siis ma arvan, et pean oma seisukohti avaldama ja sama asja pärast võetakse neid otsustajate ringis ja rahva hulgas samamoodi kuulda. Lisaks elukogemus. Ma olen elanud erinevates ühiskondades ja süsteemides. Lisaks veel oma ametis suured saavutused ja loomulikult kolm last, kelle üle olen ma väga uhke. Ma olen patriootlik. Jah, ma olen venelane, elan venelasena ja suren venelasena. Ega rahvus ei muutu, kuid ma austan ja aktsepteerin neid ühiskondi, milles ma elan ja olen elanud. Kui me elasime Norras, siis elasime nende tavade järgi, kui me elame siin, siis elame siinsete traditsioonide järgi. Nende minu põhimõtete pärast, mis näitavad vene rahvast mitte nii tüüpilises valgusest, lükatakse mind tihti ette, et ma omi seisukohti avaldaks.

Sina tulid Eestisse juba ammu, kuid tänasel päeval kipuvad paljud noored ja ka vanemad hoopis välismaale minema. Mõned tulevad tagasi, mõned mitte. Kuidas hoolivust kodumaa vastu suurendada?

See on minu meelest sõltub inimese kodusest kasvatusest. Kui kodu ja kodumaad armastavaks inimene on kasvatatud. Armastus muidugi muudab asju, nagu minu puhul. Meie elasime Norras ja mina oleks sinna hea meelega jäänud. Mulle seal kõik sobis igas mõttes. Aga Allar ütles, et ei, läheme koju. Meie omad lapsed ka. Armand õppis kaua aega Ameerikas, aga algusest peale oli selge, et ta ei jää sinna, sest siin tundis ta ennast kõige paremini. Anders töötab praegu Amsterdamis, ta sai konkursiga selle koha ja on väga uhke, kuid pikem eesmärk on tal ikkagi tulla koju tagasi. Õnneliku kodu saab üles ehitada igas riigis, selleks ei pea sõitma välismaale. Sama moodi saab igas riigis halvasti elada.

Mida Eesti sinu jaoks tähendab?

Kodu. Minu jaoks on jäähallid igal pool maailmas ühesugused – valged seinad ja +7 kraadi. Aga siin on minu kodu. Sellist kodu ei saa Moskvas kunagi omada, kus elad metsa sees ja 5 minuti kaugusel kesklinnast.

Te olete Allariga koos pidevalt nagu armunud. Mis selle ilusa suhte saladus on?

Me näeme vähe. Nagu M. Thatcher ütles, et kaks tundi päevas meest näha on küll. Meie  näeme isegi rohkem. Me näeme harva ja igatseme teineteise järgi. Lisaks ei pea kõiki asju välja ütlema. Targem on vait olla, kui igasugu ebameeldivusi endast välja laduda. Kui me oleme koos ja meil on vaba aeg, siis kasutame seda väga kvaliteetselt. Meie aeg on alati sisukalt sisustatud. See hoiab suhte terve ja alati värske. 

Sa mainisid, et lapsed on sul tublid ja sa oled nende üle uhke. Milliste põhimõtete järgi oled sa oma lapsi kasvatanud?

Esiteks. Lapsed on vanemate peegel. Kui sulle laste juures midagi ei meeldi, siis vaata iseennast ja küsi, mida sa valesti tegid. Teiseks. Piiramatu ja tingimusteta armastus. Ma armastan neid sellisena nagu nad on, aga ma olen nõudlik ja karm ema. Meil on põhireeglid paigas. Ma ei mõtle seda, millega nad parasjagu tegelevad, kuigi ka seal olen ma öelnud, et kui midagi teed, siis tee maksimaalselt hästi. Peamine on , et nad oleks iseenda suhtes ausad. Sa pead olema iseendaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Siis saab sind usaldada ja sinu peale loota. Austa teisi, siis austavad teised sind.

Sa oled laste treener. Kuidas sulle tundub, kui hästi või halvasti on eesti lapsed kasvatud?

Iluuisutamine on ala, kus alustatakse juba kolme –nelja aastaselt. Sinna tulevad igasugu taustaga lapsi koos oma vanematega, väga värvikas seltskond. Väga. Arusaamised elust on väga erinevad. Meie treenerid on suhteliselt jõulised, sest meil peavad olema oma töö tegemiseks reeglid paigas. Kui need väikesed või nende vanemad hakkaksid meid juhendama, siis oleks õudne, mis sellest lõpuks välja tuleb. Kui meil lastega on kõik paigas, siis hakkame ka neid vanemaid laste kaudu juhendama. Ega päriselt kedagi ei muuda, inimene on ikka selline nagu ta tahab olla. Kuid inimene, kes tegeleb iluuisutamisega, on siiski teistsugune. Tihti kurdetakse, et lapsed väsivad liialt ära, nad on liialt koormatud. Mõeldakse välja lastele pseudoprobleeme. Uisutajatel neid probleeme ei ole. Neil on iga päev pikad treeningud, neil on väga täpselt paigas kogu päevakava. Reeglina õpivad nad koolis kõik hästi või väga hästi. Neil lastel pole kunagi igav, et nad ei teaks, mida endaga peale hakata. Kui neil on vaba päev, siis ma näen, kuidas nad riietusruumis juba planeerivad, mida nad sellel päeval ette võtavad. Nad ei vedele kunagi kõht punnis diivanil. Nad on väga positiivselt aktiivsed.

Kas vanematega suheldes on olnud ka arusaamatusi?

Seda tuleb pidevalt ette. Kõigi jaoks ei saa olla perfektne. Omavaheline konkurents ja kadedus. Tihti süüdistatakse treenerit, kui laps on teisest halvem, et treener pöörab teistele rohkem tähelepanu. Aga meie ju teame, et ühele on rohkem antud ja teisele vähem, looduslik sobivus. Või ei taha laps üldse uisutada, vaid lapsevanem tahab. Ühesõnaga miljon põhjust, aga see on normaalne. Ma arvan, et koolis on õpetajatel palju hullem, sest meil on rohkem võimu. Mina saan oma õpilastest loobuda, kui meie omavahelised suhted jooksevad tupikusse. Koolis õpetaja ei saa seda teha, ta peab kõik probleemid alla neelama, endas maha suruma ja sellega edasi minema. Kui meil on oma lapse koolis arenguvestlused, siis mina lähen sinna alati lilledega, sest ma naudin, kuidas õpetaja õpetab, tema suhtumine oma töösse. Teine lapsevanem tuleb ja kõik kakskümmend minutit lihtsalt sõimab, et kui valesti kõik on. Ja õpetajal pole õigust sellest õpilasest loobuda. Mis teha.

Mis on sinu õnne valem?

Selleks , et õnnelik olla, on vaja ennast õnnelikuks teha. Sport õpetas seda mulle. Ärkad hommikul üles ja ei tunne oma keha. Siis kui jääd asemele puhkama, siis jääd rongist maha ja sinu asemele tuleb keegi teine. Elus on samamoodi. Kui jääd koju virisema. Jääd töölt koju, võtad haiguslehti ja oled õnnetu. Et õnnelik olla tuleb vaeva näha. Kui tahad terve olla, tuleb nii elada, et oleksid terve. Minul pole võimalik haige olla. Paljud inimesed sõltuvad minust ja ma paneksin nad raskesse olukorda. See pole võimalik. Ma ei ole ideaalne, mul on ka halbu päevi, kuid tööle minnes pühin selle peast välja ja annan endast parima. Ma ei saa lubada ka seda, et teised peavad võtma mind sellisena nagu sellel hetkel olen. Samamoodi on ka kodus. Kui sa tahad , et kõik oleks hea, siis ära tee pahasti.

Tolstoism

 TOLSTOISMIST

Tolstoi elust

Lev Tolstoi sündis 9.09.1828. Juba varajases nooruses jäi ta orvuks ja ta kasvas üles oma sugulaste juures.  1844.a asub õppima Kaasani Ülikooli orientalistikat, kuid 1846 katkestab õpingud ja naaseb oma Jasnaja Poljana kodumõisa. 1851.a kutsutakse väeteenistusse ja ta osaleb ohvitserina Kaukaasias Krimmi sõjas. Sealt saadud kogemused jätavad talle sügava jälje kogu eluks ja saavad oma vormi hiljem tema loomingus. Ohvitserina sisustab vaba aega kirjutamisega ja juba 1852.a ilmub järjejutuna ajakirjas „Sovremennik“ tema esikteos „Lapsepõlv“. Tolstoi naaseb lahinguväljadelt 1855.a ja kirjutab oma mälestustest järjejutuna ilmunud raamatu „Sevastoopoli jutustused“, mis paneb aluse tema hilisemale kuulsusele kirjanikuna. 1859.a avab oma mõisa vahetus naabruses talulaste kooli. Ta on 31-aastane, kuid juba on aimata tema vaateid maailmale, kus oluliseks saab armastus kõige elava vastu. 1862.a abiellub Tolstoi Sofia Behrsiga. Tal on oma abikaasaga kokku 13 last, kelledest viis surevad varajases nooruses. 1864-1869 ilmub tema neljaosaline suurromaan „Sõda ja rahu“. 1877 ilmub trükist tema teine suurteos „Anna Karenina“. Lev Tolstoi on siis 49-aastane. Ta on oma kuulsuse tipul. Ta on armastatud ja jumaldatud.  Ta on vaba majanduslikest probleemidest. Tema mõis ja looming võimaldavad piisava äraelamise. Üha enam märkab Tolstoi enda ümber rahva viletsust ja vaesust, mida aadelkond kiriku toel ära kasutab. Ta mõistab , et Venemaa vajab uut ideed, uut mõtteviisi, mis seoks erinevad ühiskondlikud kihid. Analüütiliselt töötades sõnastab ta Venemaa probleemide alged. Ta annab oma ideede tutvustamiseks ja levitamiseks välja mitmeid vihikuid. Tolstoi ümber tekib mõttekaaslaste ring, kelledest paljud soetavad omale elamised oma vaimse juhi Tolstoi Jasnaja Poljana mõisa naabrusesse.  Tekib tihedalt suhtlev ja ühistele eesmärkidele suunatud sõpruskond. Läbi terve peab Tolstoi päevikut. Tema siiraid mõtisklusi segab teadmine, et tema päevikud avaldatakse. Eesti keeles ilmusid Tolstoi 1909-1910 kirjutatud päevikud nime all „Elada praegust hetke“, kust on võetud ka suurem osa antud töös esinevaid tsitaate. Tema elu viimasel aastal paberile pandud mõtisklused on peamiselt Jumalast ja inimese suhtest Jumalaga. Päevikute põhjal on näha, et mõisas käis väga aktiivne seltsielu. Ilma külalisteta ei möödunud päevagi. Lisaks käisid mõisas abipalujad, keda oli nii palju , et ta neid kõiki aidata ei suutnud ja seepärast minema saatis. Siis ta jälle kahetses seda ja nii võitles ta hinges pidevalt iseenesega. Tema mõttekäigud on päevikutes veidi hüplikud ja kohati ka poolikud, kui jalutuskäigul mõttesse tulnud idee enam kirjutuslaua taga tervikuna ei meenu. Päevikutes on tunda, et ta ei ole rahul oma perega ja leiab rohkem tuge lähematest sõpradest.  See omakorda tekitab talle hingevalu ja tea peab endale pidevalt meelde tuletama, et me peame kõiki inimesi armastama võrdselt.

Tema suuremad võitlused kiriku ja riigiga on peetud ja tema kirjatööd elavad oma elu. Ometi ei ole kirikuisad ega ka valitsejad unustanud tema ülikriitilisi sõnavõtte. Tolstoi kirjutab raamatu „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine“, kuhu koondab oma mõtted Jumalast ja kirjeldab oma tõekspidamisi. Tsaarivõim kiriku toel kuulutab selle kõige kahjulikumaks raamatuks ja see keelatakse. Rahva seas levib ütlus „Mitte Tolstoi ei karda Nikolaid, vaid Nikolai kardab Tolstoid“. Oma maailmavaate kujundamisel tutvub ta paljude filosoofide ja kirjanike ideedega. Eriti mõjutavad teda tema enese päevikute põhjal Konfutsiuse ja Immanuel Kanti teosed. Tolstoist on saanud rahva jaoks ebajumal. Tema ideed on tollases ühiskonnas revolutsiooniliselt pöördelised. Samal ajal leiavad seal toodud mõtted toetust kogu maailmas. Näiteks on Mahatma Gandhi kuulutanud Tolstoi oma suureks vaimseks juhiks ja õpetajaks, kelle ideid ta järgis elu lõpuni.  Ka paljud teised maailmakuulsad filosoofid ja õpetlased tunnustavad Tolstoi tööd. Selles nähakse uue maailmakorra vundamenti, millele rajatakse kogu hilisem revolutsiooniline tegevus Venemaal. Arusaadavalt ei sobi see riigivalitsejatele ja kirikule. Tolstoi pannakse vande alla. Aastakümneid hiljem, nõukogude ajal,  pisendatakse Tolstoi tähtsust, sest ta ei sobinud kokku nõukogude sotsialistliku mõtteviisiga, kus ühiskonna alustalaks ja revolutsiooni algatajateks olid töölised ja talupojad, mitte mõisnikud ja intelligendid. Tolstoi oli mõlemat ja seepärast räägiti nõukogude ajal Tolstoist vaid kui ilukirjanikust ja tema  filosoofia vaikiti maha.

 Loomulikult elab Tolstoi siiralt omaenese põhimõtteid järgides. Ta käib ringi lihtsates talupoja rõivastes, sest väline hiilgus ei ole oluline. Ta tahab talle kuuluvad maad kinkida rahvale, kuid seadusandlus seda ei võimalda ja ta jääb ikkagi oma maade omanikuks. 1891.a avaldab ta kõigis Venemaa suuremates ajalehtedes kuulutuse, kus annab loa kogu oma loomingu tasuta kasutamiseks. See luba kehtib tänaseni ja võimaldab tema teoseid ilma autoritasuta avaldada. 

10.11.1910 lahkub Tolstoi salaja ilma plaanita kodunt. Teel haigestub ta kopsupõletikku ja sureb 20.11.1910 Astapova jaamaülema majas. Kirik ei olnud nõus teda pühitsetud mulda matma sa seepärast maetakse  Tolstoi 23.11.1910 oma kodumõisa Jasnaja Poljana aeda, kus tema haud on tänaseni palverännakute sihtkohaks.

Religioonist

Tolstoi jõuab oma tõekspidamiste ja filosoofia juurde aja jooksul. Tema seisukohad ei ole talle kodunt kaasa antud. Sellel teel on tal ka hulga mõjutajaid. Tema päevikuid lugedes saab teada, et Tolstoi armastas väga lugeda, mis oli muidugi selle ajastu inimeste ja eriti mõtlejate puhul tavaline. Lisaks oma kolleegide töödega tutvumisele luges ta ka usukirjandust. Teda paelusid mitmete filosoofide ja vanemas eas ka budismi ideed. Tolstoi tegi kõigi oma raamatute tarvis põhjaliku eeltöö vesteldes inimestega ja külastades arhiive. Kõik see kokku kujundas tema maailmapilti. „Kuidas hingele kõik see, mis meiega sünnib kasuks tuleb, eriti siis veel see, mida meie halvaks arvame ja nimetame.“ („Elada praegust hetke“ lk 21). Seda, et kogetu teda otseselt mõjutas, on ta ka ise tunnistanud. „Halb tuju pole mitte üksi kahjulik, vaid alati kasulik tööks iseenda kallal.“ („Elada praegust hetke“ lk 102). Tolstoi päevikute põhjal võib mõista tema valu kodumaa ja kiriku pärast. Ta heitis endale ette armastuse puudumist oma vaenlaste suhtes ja vähest jõudu oma tõekspidamiste selgitamisel rahvale. „Mida vanemaks saad, seda lühemaks muutuvad minevik ja tulevik, seda keskendunum oled käesolevas hetkes.“ („Elada praegust hetke“ lk 53). Ta ei mõistnud, miks ei võiks inimesed elada hästi, nagu Kristus on neid õpetanud, vaid elavad halvasti mitte käies Kristuse õpetuse järgi lihtsalt sellepärast , et inimestel pole aega või tahtmist oma harjumuspärast maailmakorraldust muuta.

Tolstoi sõnastab oma nägemuse religioonist „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16)

Tolstoi filosoofia kutsub inimesi teineteist armastama sõltumata tema ametist, päritolust või rahvusest. Jumala olemasolu väljendub armastuses. Selles tundes, mis on meie südametes olemas, kuid paljud on selle endas kaotanud. Armastus iseeneses tuleb üles leida ja avada oma süda teistele inimestele. Tolstoi sõnul seisneb kõik selles, mida inimene ise enesega ette võtab. Kui ta ihkab kuulsust, siis on üks elu, kui ta ihkab rikkust, siis on teine elu, kui ta ihkab elada armastuses, hoopis kolmas. Kõik sõltub alati inimese isiklikest valikutest. Kui inimene soovib elada rikkuses, siis hakkab ta tegema oma alateadvuses otsuseid, mis viivad rikkuseni. Kui ta ihkab au ja kuulsust, siis ta hakkab hoidma nende poole, kes jagavad au ja kuulsust, põlates kõiki  vähemtähtsaid. Kui ta ihkab lõbujanu, hakkab ta otsima võimalusi naudingute suurendamiseks. Kui ta ihkab elada armastuses, siis ta jälgib ennast ja hoidub teistele kahju tegemast. Meenub hiina vanasõna sellest, et tõusta mäkke tuleb alustada jalamilt. Sellises astmelisuses ongi elu elamise peamine mõte. Elu hüve ja siht on pidev enese arendamine, millel puudub lõplik siht. Tolstoi sõnul on armastus nii suur tunne, millel on nii suur jõud, et sellel ei ole teist võimalust, kui et see peab olema jumalikku päritolu. Seega salates maha armastuse oma südames , salgame maha Jumala. Elades Jumala loodud maailmas ei saa me aga Jumalast loobuda, sest loobudes Jumalast paiskame segi korra , mis on loodud, et inimene ja kõik loodu võiks koos harmoonias ja õnnes elada. Seega on armastus kõige loodu vastu inimese olulisim püüe kogu elus. Tolstoi kirjutab, et kui me endast teadlikud ei ole, siis elame elajalooma elu, kui oleme endast teadlikud ja teeme seda , mida oleme nõuks võtnud, siis elame inimese elu, aga mõistes teisi inimesi, neid armastades ja toetades, siis elame jumalikku elu.

„Ei otsi kiitust inimeste juurest, sest tean, et maise kuulsuse otsimine segab Jumala tahte täideviimist. Soovin ja otsin üht, et ma igal eluhetkel kõiki armastaksin“ („Elada praegust hetke“ lk 40). Tolstoi sõnul pole eesmärk olla kõigi poolt armastatud, kuigi see tundub hea ja ülendav, vaid ise kõiki armastada, sest see pakub hingele veelgi suuremat naudingut. Ta tõdeb, et enesele võib tähtsust omistada vaid Jumalat ja oma vahekorda temaga unustades, sest milline saab olla inimese tähtsus teiste jaoks Jumalaga võrreldes. Jumala ees on ilmaliku maailma kõige tähtsam ja kõige tähtsusetum mees võrdsed.

 Tolstoi küsib retooriliselt, et mis saaks, kui me usuksime armastuse jõusse samamoodi, kui me usume vägivalla jõusse? Ta on kindel, et aeg, kui maailma lähtub armastusest, mitte vägivallast, veel tuleb. See on kaunis ideaal. Nii lihtne, kuid tänapäeval üha võimatuna näiv. „Elada näoga Jumala poole tähendab seada iga oma samm Tema tahtmist silmas pidades, aga see tahe seisneb ühesainsas – armastuses, selles, milles mina teda näen“ („Elada praegust hetke“ lk10). Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Meie armastus väljendub alati teistes peegeldusena meile tagasi.  Ta kirjutab, et üksi on lihtne olla hea, aga kui käid teistega läbi muutud halvaks. Mida rohkem inimesi kokku tuleb, seda raskem on hoiduda kurjast ja seepärast ongi iga inimese armastus tähtis ja vajalik. Tolstoi usk armastuse jõusse on suur ja ta ei näe teist võimalust kõigile inimestele heaolu pakkuva ühiskonna korralduseks.  Tolstoi astub sammu edasi öeldes „Jumal pole ei templites, ikoonides, sõnades, sakramentides ega inimese tegudes, vaid inimeses endas, tema ees, iga inimese ees tunne hardust, tajudes neis Jumalat“ („Elada praegust hetke“ lk 80). Lisaks peame iga päeva tajuma jumalikkust ka eneses ja läbi meile antud rolli elus kõneleb Jumal teiste inimestega. Inimese keha laguneb, nagu puu otsast kukkunud õun. Õun mädaneb, aga alles jääb seeme, mis paneb alguse teistele õunapuudele. Inimestena peame mõistma oma tegude tagajärgi. Maailm peab peale meid olema natukenegi parem paik, aga kindlasti mitte halvem.

Inimesed kurdavad , et nemad ei leia teed Jumala juurde või peavad oluliseks kõike välist ja mitte lubades Jumalat oma südame. Kõik väline ei oma mingit tähtsust, kui inimene keeldub südames Jumalat tunnistamast. Tolstoi võrdleb seda olukorda hüsteerilise naisega, kellele viirastub, et ta üles tõusta ja toiduni minna ei suuda ning sureb nälga kutsudes toitu enda juurde. Aga temal tarvitseks vaid üles tõusta ja ise kohale minna.

„Teistega pole tarvis rääkida, mis sind köidab, vaid tabada see, mis teisi köidab ja sellest rääkida, kui on mida rääkida.“ („Elada praegust hetke“ lk 27) Tolstoi peab oluliseks mitte mõelda, mida sinu vestluspartner sinust arvab, vaid mida sina tunned tema vastu. Kas on sinus piisavalt armastust iga inimese jaoks?  „Kui hea, tarviline ja tervendav on kõigi esile kerkivate soovide teadvustamise juures eneselt pärida: Kelle soovimine see on – Tolstoi või minu enda ? Tolstoi tahab kedagi arvustada, temast halba mõtelda, aga MINA seda ei taha. Ja sedamaid , kui see mulle meelde tuli, meenus, et ega MINA ei ole Tolstoi, leidis küsimus jäädava lahenduse“ („Elada praegust hetke“ lk 56)

Tolstoi on väga kriitiline vaimulikkonna suhtes, keda tea peab vaid moraalita raha ja mugava elu armastajateks, kes tõlgendavad piiblit just sellisena, nagu see neile hetkel kasulik on kasutades ära rahva kirjaoskamatust, mis võimaldab iga jutu kristlikuks tõeks kuulutada. „Räägitakse kahjulikest raamatutest! Kas kristliks maailmas on veel raamatut, mis teinud inimestele rohkem kahju kui too õudne raamat, mida nimetatakse uue ja vana testamendi „piiblilooks“. Aga tolle piibliloo õpetuse peavad lapseeas läbi tegema kõik kristliku maailma inimesed ja sedasama õpetatakse täisealistele harimata inimestel kui esmatarvilikku, põhilist teadmiust, kui ainust igavest jumalikku tõde.“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi on veendunud, et vaimulikud on oma nii-öelda valeõpetusega rikkunud ära kogu rahva, mis pärast on tõelist tarkust nendeni võimatu viia või ei võta rahvas seda vastu. „Inimesed, kes on põlvkondi rajanud oma elu tõelisele kristlusele vastanduvatele alustele, on kindlas arvamises, et elavad kristlikku elu, ning nad ei saa enam naasta tõelise kristluse manu“ „Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Ta leiab, et selline tegevus on kuritegelik ja aeg on rahval pöörduda tõelise ja ainuõige Kristuse sõnumi poole, milleks on armastus. „Mida ka ei puistaks põhjapraoga salve, kõik pudeneb välja. Mida ka pandaks mõistusesse, mis võtnud tõena mõttetust – midagi ei pea see kinni.“ („Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Selleks kiiluks, mis on löönud prao inimeste mõtlemisse, peab ta just vaimulikku õpetust. Samal põhjusel peab ka Tolstoi vaimulikkonda vastutavaks selle eest, et rahvas kirkust eemale pöördub, sest need , kes väheke haridust saavad neile seni jagatud valeõpetuse olemust ja hakkavad sellele vastu võitlema. Nii saavutab vaimulikkond vastupidiselt oma kutsutud eesmärkidele – hoida ja kutsuda rahvast osa saama kristlikust sõnumist -  hoopis vastupidise tulemuse. Rahvas on hakanud põlastama vaimulikkonda, kirikut ja kristlikku õpetust. „Religioon on nende arvamise järgi jäänu ebausust, mis on kunagi inimestele vajalik olnud, kuid praegu on neile ainult kahjulik. Ja seepärast ütleb nende õpetus: mida kiiremini ja täieliku,alt inimesed vabanevad igasugusest religioossest tunnetusest, seda parem neile.“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Kuid nõnda ei kuulegi rahvas Kristuse tõelist sõnumit, mis seisneb armastuses. Tolstoist saab elav eeskuju kristlikust armastusest. Õnneks leiab see sõnum ja elamisviis järgijaid ja levib üle ilma.     

Võimust

Tolstoi on riigivõimu suhtes väga kriitiline. „Kristlike rahvaste seas tõmmati see ring kokku juba Constantinuse ajal, mil kristlus, mis keelab igasuguse vägivalla ja seepärast inimese igasuguse võimu inimese üle, tõlgendati ümber nii, et see õigustaks ja toetaks keisrite võimu rahvaste üle, sõjaväge, sõdu ja hukkamisi. Kristlus lakkas olemast sellest ajast kristlus. Tol ajal oli hõlbus kristlust niiviisi ümber seletada, sest keegi ei tundnud kirja ega lugenud evangeeliumi, inimesed olid harjunud paganliku eluviisiga. Tollal ei pidanud võimud tegema suurt pingutust, et tõlgitseda kristlik õpetus ümber nõnda, et see õigustaks ja toetaks võimu, sedasama, mille ta ära kaotas. Kuid mida enam elu edasi läks, mida rohkem levis evangeeliumi tundmine, seda raskemaks muutus toetada ja õigustada võimu väärõpetust.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Tolstoi nimetab Vene riigis levivat õpetust väärõpetuseks ja kirikuisasid väärõpetuse levitajateks. Ta vastandab Jumala riigi ja valitsejate riigi. Jumala riigil pole piire, pole vahet rahvastel ja seisustel. Jumala riigis kehtib jumalik kord, mille suurim väljendus on vastastikkune armastus ja hoolivus. Valitsejariik lähtub valitseja huvidest ja kehtivad inimesi orjastavad ühiskonnareeglid. Valitsejad kasutavad omakorda ära usuõpetust rahvast kuulekusele sundides. Selles mõttes on kirikuisad valitsejate tööriistad ja saavad oma maise kasu valitsejate käest. Tolstoi peab seda vääraks ja kutsub üles kehtiva korralduse vastu astuma. Arusaadavalt põlgavad valitsejad ja kirik ja ära. 

Kord kohtas Tolstoi üht eestlasest kubjast, mis viis ta mõttele, kuidas Vene riik on rüüstanud oma naabruses elavaid kõlbeliselt palju kõrgemaid rahvaid ja tunneb nüüd uhkust selle üle surudes patriotismi lipu all maha väiksematki vastuhaku katsed.  

Tolstoi kirjutab, et on olemas nelja liiki töötegijaid. Esimene liik on seesugused töömehed, kes mõtlevad tööst mööda minnes välja abinõusid peremehele meele järele olemiseks ja seepärast ei töötagi. Need on kõiksugu religioossed õpetused ühes usudogmadega lunastustest , sakramentidest , palvesõnadest jne. Arusaadavalt suhtub Tolstoi kirikuesindajatesse halvustavalt. Tolstoi jätkab - teine liik on sellised töömehed, kes töötegemise asemel panevad kogu jõu sellele, et tööriistu teritada, puhastada ja hooldada ja seetõttu üha vähem tööd teevad, sest kardavad tööriistu lõhkuda. Need on inimesed, kes selle asemel , et Jumala asja ajada, muretsevad omaenese ihu pärast. Kolmas liik on selliseid, kes ei tunne peremeest ega tahagi tunda, niisamuti ei hooli nad tööst, mida neile antud, vaid mõtlevad ise asju välja, mida nad vajalikuks peavad. Need on kõiksugu asutusi – riiklikke, teaduslikke ja kultuurilisi. Neljas liik töötegijad on need, kes pühendavad ennast Jumala asja ajamisele ja seeläbi armastuse suurendamisele. Tolstoi on sama mõttekäigu täienduseks kirjutanud „Pole säärast Jumalat, kes võiks täita meie nõudmisi, on vaid seesugune, kelle nõudmisi meie täitma peame.“ („Elada praegust hetke“ lk 193). Kas ei ole see mitte õige? Kas meil oleks vaja üldse muid seadusi, kui kõik võtaks kinni pidada kümnest käsust. Inimloomus on oma olemuses muutumatu ja nii on juba tuhandete aastate eest kirja pandud õpetused, mis toimivad ka tänasel päeval. Millegipärast aga  leiame endale vabandusi stiilis, et teised teevad ka ja täna ei olnud teisiti võimalik. Kui inimesed elaksid neile Jumala poolt antud käskude järgi, oleksid kõik õnnelikud ja neil polekski vaja Jumalale lisanõudmisi esitada. Arusaadavalt on inimesed vahel raskustes, mis sunnib neid Jumala poole pöörduma, kuid siis peaks see pöördumine olema eelkõige Jumala õpetuse poole ja sealt juhatuse leidmisele  mitte nõudmiste vormis otse Jumalale. Tolstoi kirjutab ka, et mõttetu on plaane pidada, kui siis on takistused teel, ärritud ja süüdistada teisi. „Eksinud inimesi on ikka ja jälle enam kui neid, kes ei eksle või ekslevad vähe, ning seepärast on kõige põhilisem ja äravõitmatum vägi esimeste poolel. Tsivilisatsiooni väliste edusammude juures – teed, trükikunst, iseäranis ajakirjandus – see vägi kümnekordistub.“ („Elada praegust hetke“ lk 217). Kellel on olemas Jumal, sellel on kõik olemas, aga nendel, kellel Jumalat ei ole, on alati kõike vähe. Tänases tarbimisele suunatud ühiskonnas on see aga väga vähe populaarne ja isegi ohtlik mõttekäik ja seepärast võideldakse ka Jumala vastu. Usust Jumalasse luuakse nõrkuse märk ja seeläbi tõrjutakse Jumal inimestest kaugemale. Ajakirjandus jumalikustab kõik need inimesed, kes on oma elus majanduslikku edu saavutanud jättes märkimata, et see väline õnn ja edu tuleb tihti teiste inimeste arvelt.

„Kristus nõuab minult, et ma teeksin teistele seda, mida ma tahan, et minule tehtaks. Ühendriikide konstitutsioon nõuab minult, et ma teeksin kahele miljonile orjale (siis olid orjad, praegu võib vabalt öelda töölised) just vastupidiselt sellel, mida tahaksin, et mulle tehtaks, s.t. aitaksin kaasa sellele, et pidada neid orjuses“ („Jumala riik on teie sees“ lk 17). Samad idee saab täiendust -  „Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmise.“ („Elu praegust hetke“ lk 281). Lisaks veel .„Inimesed teavad, mida loomakarjal tarvis läheb ja kuidas teda paremini karjatada. Kuid hobused, lehmad ja lambad ei või ise ennast karjatada, kuna nad on kõik oma loomult ühetaolised. Niisama ühetaolised on ka inimesed. Kuidas siis ühed inimesed saavad teistele käske jagada ning sundida neid elama nii, nagu see neile parem paistab?“ („Elu tee“). Tolstoi küsib retooriliselt oma lugejatelt, et mis religioon on see selline on, mis õigustab olukorda, kus 99% inimesi rabab hommikust õhtuni rasket tööd teha ja 1% naudib luksust ja rahulolu.  Tolstoi pahameel on mõistetav, sest olukord , kus vähemus dikteerib enamuse käitumist ei ole tõesti pikas plaanis kestev. Ta nõuab suhteliselt kategooriliselt, et ühiskonna arenguks on vaja muuta oma suhtumist religiooni. „Masinad, et teha mida? Telegraafid, et anda edasi mida? Koolid, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud ja ajalehed, et edasi anda sõnumit millest? Raudteed, et sõita kuhu? Ühele võimule allutatud inimesed, et teha mida? Haiglad ja arstid, et pikendada eluiga, aga misjaoks?“  („Elada praegust hetke“ lk 281). „Selle asemel , et õppida elama armastuses, õpivad inimesed lendama. Lendavad kehvasti, kuid lakkavad õppima elama armastuses, saaks aga lennatud. See on sama kui linnud lõpetaksid lendamise ja õpiksid ehitama jalgrattaid ja siis nendega sõitma“ („Elada praegust hetke“ lk 333). Viimase mõttega avaldab ta kindlat arvamust, et  ainsaks ja ainuvõimalikuks viisiks elada on tee Jumala poole, mis väljendub armastuses. Ta mainib isegi et peamine ei ole mitte religioon, vaid teekond religiooni poole. Tolstoi tunnistab üht ainu Jumalat , kui kõrgemat olevust, mis väljendub armastuses. Kõik jumala kehastused  - Buddha, Kristus jne – on sama puu erinevad oksad. Kõik nad kõnelevad veidi erinevate sõnadega samast teekonnast õndsuse poole.

Kõik see, millele me elus hulga aega raiskame, on tegelikkuses tühisus, sest tõeliselt õnnelikuks teevad meid usk ja armastus. Meile ei ole vaja muud, kui päästa oma hing, mille läbi päästame ka kogu maailma. Me sünnime ellu puhta lehena, kuid siis hakkame tegema vigu ja eksisamme, mille vilju kogu ülejäänud elu parandame. „Ja sulle on antud aeg, et oma viga parandada, et tunda rõõmu oma kõveruse parandamisest. Aeg pelgalt selleks ongi. Kui sa oma viga heaks ei tee, siis leiab see lahenduse sinu tahtmisest mööda minnes – surma läbi“ („Elada praegust hetke“ lk 309)

Tark õpib teiste kogemusest kuulates ja uurides jumalasõna. Tolstoi on nõus, et tsivilisatsioonihüvede nautimine on hõlbus ja seepärast valivad inimesed elus just selle tee. Teekond vaimuvalguseni nõuab aga pingutust, ei paku avalikku tunnustust ega heakskiitu ja seepärast ei astu inimesed ega terved rahvadki seda teed. Ilmalikud rõõmud ja hüved võivad iga hetk katkeda, kui mitte varem, siis surma läbi, aga armastus inimeste vastu ei katke isegi surmaga.

Inimesed häbenevad oma kehva väljanägemist ja keelduvad teinekord koduntki lahkumast, et mitte saada naeruvääristatud. Ometi kisavad lollid inimesed turuplatsil kõige kõvemini ilma mingi häbiraasuta. Lolli argumendid on teistele samasugustele lihtsalt mõistetavad ja targa juttu ei kuula enam keegi. Tark tajub lootusetust ja on vait, kuid lolli ei vaigista miski. 

 

Vägivallast

 „Korjatakse kokku noored mehed, kord sunniviisiliselt järgemööda, niipea kui neil saab 21 aastat täis, kord vabatahtlikult palga eest need, kes ei suuda, ei oska või ei taha leida enesele ausat tööd, ja viiakse need noored inimesed oma senisest elukohast minema, paigutatakse ümber kasarmutesse, riietatakse kõik ühteviisi, toidetakse kõiki ühteviisi, ühel ja samal kellaajal tõustakse üles, süüakse, heidetakse puhkama, õpetatakse kõigile koos seda, et kõike tuleb käsu peale kohe teha nagu masin: käsu peale tõsta kohe jalga, kätt, sammuda, joosta, hüpata, maha langeda, karjuda. Neid inimesi õpetatakse nii marssima, jooksma, hüppama, ratsutama, võimlema, nagu ka, mis peamine, õpetatakse neile kuulekust ja relva käsitsemist, et nad võiksid käsu peale raiuda, torgata, tulistada ja tappa inimesi tääkide, mõõkade, püsside ja kuulidega; aga mis veelgi tähtsam, neid inimesi õpetatakse ilma aru pidamata kuuletuma neile määratud ülemustele, karistades sõnakuulmatuse eest kõige karmimate karistustega, isegi surmaga. Nii hoitakse inimesi nende väljaõppe ajal, laskmata neil suhelda vabade inimestega, kuude, aastate kaupa. Ja inimesed muutuvad säärase treeninguga väga ruttu arututeks masinateks, kes teevad mõtlemata seda, mida kästakse.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Soldatite käsiraamatus oli kirjas, et ülemus vastutab oma käsu tagajärgede eest, kuid Tolstoi pole sellega nõus: „Kui ülem käsib tappa oma ema või isa, kas täidate käsku? Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel juhul, siis kus te leiate selle piiri olevat, milleni võite sõna kuulata? Pole teist piiri, mille on kristlus määranud.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 30)

Usulistel põhjustel sõjaväest keeldujad on riigi jaoks kõige lihtsam hukata. „Kuid hukata avalikult inimest selle eest, et ta on truu õpetusele, mida me ise tunnistame – ei saa. Aga jätta rahule inimene, kes keeldub sõna kuulmast, ka ei saa.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 35). Seepärast kuulutatakse säärased keeldujad hulludeks ja suletakse kinnistesse asutustesse. Koolitades lihtsaid noormehi tapamasinateks eitame kõike seda , mida võiksime teha rahu heaks. Luues kurjust on naiivne loota, et headus seeläbi suureneb. „Kui palju on inimesi, et muuta nurjatus õigluseks? Ükski inimene ei tohi tappa. Kui ta seda teeb, on ta mõrtsukas, kurjategija. Kui kaks, kümme, sada inimest seda teevad, on nad mõrtsukad. Kuid riik või rahvas võib tappa palju süda lustib ja see pole mõrv , vaid hea ja õige tegu. Tuleb vaid kokku koguda võimalikult palju rahvast ning kümnete tuhandete inimeste rappimine muutub süütuks ettevõtmiseks. Kuid kui palju on selleks tarvis inimesi?“ („Jumala riik on teie sees“ lk 18).  Tolstoi üheks usu aluseks on Mäejutlus, kus kästakse kurjale mittevastupanema. See on algne ja tõeline Kristuse sõnum ja Tolstoi süüdistab kirikuisasid selle käsu eiramises. Jumala nimel usu levitamist põhjuseks tuues verevalamine pole mitte mingil juhul õigustatud ega lubatud. Kuidas saab levitada relv käes sõnumit andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ja armastusest kõigi vastu.  Tolstoi silmis ei kattu Kristuse tõeline õpetus ja selle õpetuse levitajate teod.

Enam kui 100 aastaga ei ole midagi muutunud. Ikka peavad mõned riigid ennast õigustatuks olema teistest üle, et relva jõul vägisi teistele peale suruda oma maailmanägemust.  Kristus on öelnud, et , kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub. Kas mitte ei ole USA kogu oma käitumisega just sellist reaktsiooni esile kutsunud? „Missugune ilmatu hulk kurja peab aset leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat suuremat kurja ennetada“ („Jumala riik on teie sees“ lk 42). Minna relv käes rahu nõudma, ei vii kunagi tõelise rahuni. Kuigi Kristus jutustab mittevastupanemisest, leiavad kirikuisad sõjameeste veriste tegudes õigustuseks hulgaliselt piiblitekste, et seda käsusõna eirata. Samaväärseks peab Tolstoi ka veriste tegudega leppimist ilma, et neist üldse välja teha. „ Iga rikkumata inimese hinge kõige tugevama ihkamise asemel olla armastatud ja armastada teisi, teie sisendate talle, et inimsuhted võivad olla rajatud ainult vägivallale, ähvardustele, karistustele, räägite talle, et tappa kohtu kaudu ja sõjas Jumal mitte ainult ei luba, vaid ka käsib“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi peab lahenduseks elada Jumala algse sõnumi järgi, elada armastuses. Enne surma Jumala poole pöördumist peab ta valeks, kui kogu eelnenud elu on elatud patus. Surmaeelne pattude lunastamine ja armulaud ei tee sind puhtaks mineviku tegudest. Samas kutsub Tolstoi unustama minevikku ja tegelema eelkõige oma tänase päevaga, et läbi sisekaemuse leida õige tee, mis ei läheks vastuollu jumaliku juhatusega. Mineviku pidev väljakiskumine ei ole lahenduseks teel õnnelikuma elu poole. Me peame saadud õppetunnid vastu võtma, nad endas talletama ja edasi liikuma. Minevikku kinnijäämine viib inimese Jumalast kaugemale ja seeläbi lõhub armastusesidemed.  Kogu energia, mis inimeses on , tuleb suunata võitlusele iseendaga ehk armastuse kasvatamisele. See on ainus õige viis elada. Ta tunnistab, et see on väga raske, kuid samas väga hea.  Me teeme oma elus valikuid ja armastus on meie valik. Tolstoi sõnul ei tähenda valik eelkõige võtmist vaid pigem loobumist, sest loobumine on oluliselt suurem ja olulisem tegu. Me loobume vihast ja valime armastuse. Mitte valime armastuse, kuid jätame ka viha igaks juhuks südamesse. Loobumine tähendab lahti ütlemist, enesest eraldamist. Seepärast tuleb elus edasi minemiseks loobuda ebavajalikust jättes avali uued teed. Tolstoi arutleb samas ka tahtevabaduse üle kõrvutatuna Jumaliku suunamisena. Ta leiab, et tahtevabadust ei ole olemas. Tahtevabadus on mõistetav kaheti – vaba tahe või tahtest vaba. Mõlemal juhul on selgitused mõeldamatud. Meie tahe ongi meie elu, mida suunavad paljud mõjutajad ja lasta neist mõjutajatest ennast suunata ongi meie tahe. Kui me valiks teised mõjutajad, siis oleks meie elu teistsugune. Meie tahe on teha valikuid ja see ongi meie elu. 

 

Kasutatud kirjandus

1.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

2.      „Tolstoi läheduses“, Koostanud ja tõlkinud E. Pillesaar. Loomingu Raamatukogu nr 45 1960

3.      Lev Tolstoi „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus vaid uus elumõistmine“, Tõlkinud Rainis Toomemaa, Ajakirjade Kirjastus 2015

Lev Tolstoi „Vaimulikkonnale“, Tõlkinud Rainis Toomemaa, Akadeemia