GILI MENO – PARADIIS INDONEESIAS

 GILI MENO – PARADIIS INDONEESIAS

Mina rohkem Balile ei lähe. Ei ole sellel saarel minu jaoks enam seda spirituaalset hingust, mis seal kunagi oli. Kõik kohad sumisevad rolleritest, elu kihab, rahvast, nii kohalikke kui ka turiste, leiab kõikjalt. Inimest on jätkuvalt ülimalt viisakad, kuid naeratusi on vähem. Muidugi on Bali tänaseni Indoneesia hinduistlik oaas isalami meres. Bali on oma olemuselt läbinisti religioosne. Tema põliste elanike elurütm sõltub jumalate elurütmist, kuid hommikused palvekausid tekivad tänavanurkadele minu meelest pigem rutiinist kui soovist jumalate poole pöörduda. Õnneks on jumalaid hinduistidel palju ja kui üks alt veab , siis teise halastusele võib ikka loota.

Bali on siiski päris suur saar ja tema erinevates piirkondades on ka õhustik erinev. Satume Jimbarani ja põgeneme sealt peale esimest ööd. Ookeani hoovustele avatud rand on majadeni prügisse uppumas. Ühe hotelli ees püüab palgatud koristaja hoida hotelli esist randa puhtana, kuid me kõik saame aru, et järgmise tõusuveega upub ka see puhtuse oaas taas prügisse. Kuid meest see ei sega, tema saab oma palga ja puhkajad näevad vähemalt hetkeks paradiisi aseainet. Ujuma ei maksa seal minna, sest isegi kui rand on puhas, siis veest ei ole keegi plasti välja korjamas. Plasti muidugi kohalikud armastavad. Kuumuses kõik rikneb kiirelt ja seepärast kohalike peamiseks toiduks on pakendatud kiirtoidud ja töödeldud- pakendatud poolfabrikaadid. See ei ole kasulik inimestele ega loodusele.

Põgeneme Sunari. Takso jääb seisma, sest edasi tema sõita ei saa. Tänav muutub nagu lehter üha kitsamaks. Kitsukest tänavat ääristavad mõlemalt poolt kiviaiad. Vaade tundub lootusetu. Kuid plekist värava taga avaneb ei tea kust korraga imekena appartment (see on rendikorter). Meie elutoas on bassein ja teisel korrusel asub päikesele avatud terass. Mõlemad on väikesed, kuid võimaldavad meil kodunt väljumata võtta päikest ja ujuda. Kas see ongi puhkus? Oh ei. Väike seiklus kitsastel agulitänavatel viib meid peamise Sunari kaubatänavani. Siin on Triinu jaoks kõik vajalik olemas – ilusalongid, massaaz ja isegi trendikad riidepoed. Jätan Triinu puhkama ja naasen korterisse. Magamistoa maast-laeni-aken avaneb otse basseini kohal. Arutlen edaga, et kas oleks võimalik voodist vette hüpata. Otsustan proovida, kuid ettevaatus, mitte hirm, ma olen ju kõige julgem, hoiab mind tagasi. Siiski päris pooleli katset jätta ei saa ja hüppan aknalt vette. Kogu elutuba, kaasaarvatud diivan, raamatud, kuivama pandud riided jne, lainetavad veest. Õnneks on Triinu puhkamas ja on hakkan kiirelt oma ettevaatamatuse tagajärgi koristama.

Järgmisel päeval läheme randa, mis asub meie elamisest u 1 km kaugusel. Täpselt paras jalutuskäik. See on turistikas. Inimesi on liiga palju ja kuigi leiame endale 3 eur/tund rannatooli, siis tunneme mõlemad , et selleks ei ole me lennanud 16 tundi teise maailma otsa, et siis rannamüüjaid eemale peletada ja masside vahel pruunistuda. Rannamüüjaid on palju ja nad on kaunis tüütud. Samas ei saa seda neile pahaks panna, sest see on nende töö ja sissetulek. Veedame siiski veel oma imelises korteris mõned päevad ja liigume ühisel otsusel Gilile.

Gili saari on ümber Lombaku, mis on Bali naabersaar, üpriski palju. Kõige tuntumad on Gili Travalgan, Gili Meno ja Gili Air. Travalganil olime Triinuga varem käinud ja otsustasime seekord Gili Menol ringi vaadata. Olgu etteruttavalt öeldud , et olime siin plaanitud nelja päeva asemel kaheksa päeva, sest siit leidsime paradiisi. Tuleb välja, et on maamunal paiku küll, mis annavad tiivad. Menol rendime majakese Seri Resortis. See valik ei ole juhuslik. Nimelt elas ja töötas seal hotellis palju aastaid meie peresõber Ly. Ta oli seal joogatreener ja tema jaoks ehitati ka uhke joogahall. Tutvustest on kasu ja nii satume tavalise rannavaatega toa asemel hoopis mesinädalate sviiti. Ütlen ausalt, et mesinädalate sviidis polegi me Triinuga varem olnud. 20 aastat tutvust ja juba saimegi oma esimese öö noorpaari sviidis. Sviit on teistest majadest veidi suurem, kuid suuremaid erinevusi tal siiski pole. Meri loksub majast 50 m kaugusel. Kuigi rannas pakutakse müügiks snorgeldamise – reise, siis minu jaoks pole see vajalik. Rannast 40 meetri kaugusel ookeanis asuvad uhked korallrahnud, mille vahel ujuvad erivärvilised kalad ja merikilpkonnad. Kilpkonni polnudki ma varem snorgeldades kohanud ja nende tegemisi võib jälgida tundide kaupa. Pistab vaid hetkeks nina veest välja ja sukeldub siis taas, et oma toimetusi veel all jätkata. Siin peatuvad ka korraldatud snorgeldamise reiside paadid, kes seisatades korraks rahva vette lubavad, et siis edasi liikuda. Minul piisab vaid merre astuda. Teisel poole saart on meres snorgeldajate jaoks vee-alused kujud ja laevadki. Seekord sinna ei satu.

Meie hubase majakese ees on laia lavatsiga katusealune, kus veedan oma pärastlõunad magades ja lugedes, vahel ka kirjutades. See ongi paradiis, mida oleme oma puhkuselt otsinud. Kuna on madalhooaeg, siis ei ole hommiku- ja õhtusöögilauad rahvast koormatud.

Iga päev käime saarekesel jalutamas. Ring ümber saare on u 5 km pikk ehk täpselt paras päevane koormus puhkavale inimesele. Jalutasime vaiksel rannarajal. Korraga Triinu karjatas. „Mis juhtus?”, küsisin ärevalt. „Mingi õudne hääl oli põõsas, ma ei saanud aru, kas on lehm või mesilane , aga väga hirmus oli.” Raske on vaielda. Vabalt kulgevaid lehmi oli saarel päris palu, kuid tegemist oli oma liigi kõige rahumeelsemate tegelastega. Mesilastega kohtuda ei õnnestunud. Küll nägime oma majakese ees ringi jalutavat u meetri pikkust sisalikku, kes õhtu saabudes ronis puu otsa ja sättis ennast lehtede vahel unele. Looduslikke vaenlasi ei ole ühelgi loomal. Kõik on üks suur sõbralik pere. Ainult need turistid.

Seri Resort ongi saare kõige ilusam ja terviklikum hotell. Seri ei ole piinlik soovitada. Üllatavalt palju on saarel tühjana seisvaid majutusasutusi. Igal õhtul astub Seri jaapanlasest omanik Aki meie juurest läbi. Uurin tema käest lagunemise põhjuseid. Aki räägib, et paljud hotellid on ehitatud ajal, kui saarel ei olnud veel veevärki või polnud elektriühendus kõikjale jõudnud. Nüüd on need asutused jäänud oma mugavuse poolest ajale jalgu ja jäetud lihtsalt maha. Teiseks lõhkusid 2018 aasta maavärina tagajärjel tekkinud hiidlained päris paljud ranna-äärsed ehitised ja ka nende taastamine ei olnud enam mõtekas. Varemeid, mida loodus vaikselt üle võtab, on saarel päris palju.

Meno eristub teistest Gili saartest, sest tema keskel asub soolajärv. Ujuda seal ei kannata, kuid järvel asub laudadest matkatee, mis on üks saare vaatamisväärsusi. Või pea-aegu ainus vaatamisväärsus, peale looduse ja inimeste. Saare sisemuses asuvad väikesed külad, kus elab kohalik väiksekasvuline rahvas. Kokku elab saarel u 500 põlisasukat. Kuigi lapsed jooksevad minu meelest päev läbi külatänavatel ringi, siis väidetavalt on neil seal ka väike koolimaja. Kohalikud inimesed on väga lahked. Pisikesed sisesaare kohvikud pakuvad väga maitsvat kohalikku toitu. Pettumuseks ei ole põhjust üheski kohas. Kuigi parim toit on ikkagi Seris. Kiidan kokku Akile ja seepeale läheb Aki kööki ja kutsub koka välja. Kordan oma pikka ilukõnet harukordselt maitsvast toidust. Kokk naeratab ja punastab. Hiljem kuulsin, et jaapanlasest kokk ei mõistnud sõnagi inglise keelt. Ju ta seda ikka mõistis , et ma rahul olin.

Otsustame minna Travalganile õhtust sööma. Paaditakso edasi – tagasi maksab 350K. Travalgan on rahvarohke peosaar. Midagi ei ole paari aastaga, mil me seal käinud pole, muutunud. Hobused kappavad, jalgrattad vuravad, rannaäärsed kõrtsud on rahvast täis ja käib elav seltsielu. Jalutame saare sisemusse. Seal on elu rahulikum ja meenutab rohkem kunagi kogetud eksootikat. Tänavalt avanevate väravate taga asuvad kaunid ja hubased hotellid. Ka siin saarel puuduvad masinad. Töö tehakse ära hobustega. Õhtust sööme ööturul, kust võib leida kõige erilisemaid mereande. Asume tagasiteel, kuid vahepeal on tõusnud torm. Meie väike paatike hüppab lainetel ja Triinu hõigub iga laine juures. Õnneks paadijuht ei mõista meie keelt. Samas on merd katmas troopiline öö ja kalda asukohta teab ainult meie väiksekasvuline paadijuht, kes nägu märg peas korrutab, et „kõik on korras”. Triinu karjub siiski ja surub küüned mulle kintsu. Nüüd karjun mina ka.

Järgmisel päeval väidab Triinu, et peale öist närvivapustust vajab ta massaazi. Seri pakub õnneks ka seda teenust. Tunni möödudes naases rahulolev Triinu ja väitis, et tal on seda iga päev nüüd vaja ja mitte ainult siin vaid kodus ka. Mina pidavat selle kunsti kohe selgeks õppima, et siis kodus talle ka igapäevast massaazi teha. Olen kahtlev selles osas, aga muidugi lubasin, et teen kõik , mis vaja, pea-asi, et naine rõõmus on ja kodus valitseks rahu.

Õndsus valitseb saarel olles. Sinine vesi, kaunis hotell, hea teenindus, hea söök, piisavalt tegevust ... ei saagi aru, et miks me ära pidime minema. Kuid akud on täis ja selleks korraks on saanud puhkus otsa. Otsustame, et siia tuleme tagasi. Selle peale märkame merel delfiini parve, mis veest väljahüppeid tehes meist möödub. Üks lehvitab. See on märk.