LOMBOK. Saar Indoneesias

 LOMBOK. Saar Indoneesias

Lombok on üks saari Indoneesia 17000st saarest. Lomboki külje alla on pugenud pisikesed Gili saared, mida on kokku ligemale 50. Kõige tuntumad puhkaja jaoks on kindlasti Gili Travalgan, Gili Meno ja Gili Air. Lombokile ja Gilile viib turistide seas tuntud Balilt kiirpaadiliin. Maksimum 2 tundi sõitu ja oledki kohal. Laev peatub järgemööda kõigil saartel, leia vaid sobiv endal ja astu maha. Suundusime Lombokile, mida me ei olnud veel avastanud.

Rentisime Lombokil auto. 350K päev ja vura kuhu hing kutsub. Kütuseliiter maksab 10K ja siis ootad, et kilomeetrid lendavad, aga ei lenda nad midagi. Esmalt tuleb kirjeldada seda veidrana tunduvat rahamajandust. K numbri järel tähendab tuhandet. Indoneesias põhineb kogu kohalik majandus sularahal ja seepärast trükib kohalik keskpank raha pidevalt juurde, sest rahva käest on raha keeruline kätte saada, aga omal on ju ka vaja. See on viinud raha kursi päris madalale. 1 euro eest saab u 15000 kohalikku ruupiat. Seega miljoneriks saab juba 65 euroga. Ehk siis kütuseliiter maksab u 65 senti. No nii rentisime siis auto. Lükkasin kojamehed tööle ja keerasin teele. Kojamehi ei olnud muidugi plaanis tööle panna, need läksid harjumusest, sest liiklus on Indoneesias vasakpoolne ja seepärast on ka rool paremal ja käigukang vasakul ja suunatuli paremal pool rooli ja peegel millegi pärast keskel, kuigi pilk otsis pidevalt paremat ukseposti. Segadust kui palju. Võtsime kohaliku internetikaardi ja suundusime Lombokit avastama. Kui maps ütleb, et järgmise 25 km läbimiseks kulub teil üks tund, siis tuleb seda uskuda. Eestlaslik mõtteviis, et lükkan 100 sisse ja lendan, siin ei toimi. Ühe auto kohta on teedel vähemalt 50 rollerit. Sekka mõni hobuveok, rattur või kallur. Lisaks ületavad teed koerad, kanad, lehmad ja ka iniesed. Koolist on meeles plaan, kui kiirelt ja kaootiliselt liiguvad aatomid molekulis. Vat see on midagi sarnast. Kõik liiguvad sinna, kuhu neil vaja ja selles kehtib vaid üks reegel – ära tee õnnetust ja jõua pärale. Seega tuleb arvestada oma kaasliiklejatega ja „minul on õigus” siin ei kehti. Jõudsid ilma õnnetuseta sihtkohta, siis järelikult on kõik hästi. Rollereid nähes kukusidki mõnedki maailmaparandajad kindlasti kohe kiivreid ja muud turvavarustust korraldama, kuid nemad on siin ilma juba aastakümneid hakkama saanud ja saavad ka edaspidi. Roller on ühe pere jaoks sama oluline kui meil auto. Sellega veetakse koju kõik vajalik. Tõesti kõik, sest ei olnud asja, mida ma ei oleks rolleril näinud. Suurmate kaupade tarvis on rollerite külge monteeritud vastavad haagised või korvid. Korvides leidus kõiki alates kitsedest – kanadest kuni kanalitsatsioonitorudeni. Lisaks kaubale mahub rollerile ka kogu pere. Suurem laps juhist isa jalga vahel ja väiksem isa selja taga ema süles. Kiivreid muidugi ei ole mitte kellelgi. Ma jäin mõtlema, kui lähedal nad on pidevalt katastroofile, sest piisab vaid, kui üks koerake teel ejookseb ja kogu pere ongi uppis. Aga koerad on targemad kui turistid siin ja uisapäisa teele ei jookse.

Lombokil on paar neljarealist kiirteed ja seal sai mõnel lõigul isegi 80km/h lennatud, kuid üldiselt on teede olukord siiski kasin. Google maps juhtis meid koskede ja matkaradade otsinguil õige veidramatesse kohtadesse. Teed olid lagunenud või olid torm ja maalihked need kaasa viinud. Kohati juhatasid viidad teedele, mida polnud rohu seest märgatagi. Muidugi peab ütlema, et google ei ole oma andmeid Lomboki kohta ammu uuendanud ja nii ei eksisteerinud kuuest kohast , mida soovisime külastada, enam viite. Neid lihtsalt enam polnud. Üks veel oli, kuid seegi oli madalhooaja tõttu suletud. Seega tasuks iga koha puhul üle kontrollida, kas see ikka toimib veel või olete teiegi sunnitud keset dzungliteed, kus ka ringi ei saanud pöörata, tõdema, et sõit viis tühja. Päris tühja muidugi ei viinud ka. Saime korraliku jalutuskäigu metsarajal, kus vastutulevad rollerid pidid nõlvast alla sõitma, sest selliseid imeloomi, nagu meiesugused valged hiiglased, polnud sealsete elanike silmad veel varem näinud. Inimesed on Indoneesias pisikesed. Eks see aitab kuumusega paremini toime tulla. Üks mutike (ma arvan, et ta oli mutike) kükitas uksepakul ja tema mõõtmed olid täpselt 20x20x50 cm. Ta oli nii väike, et ta oleks minu seljakotti lahedalt ära mahtunud. Kükitamine on üldse popp. Põlved vastu kõhtu ja lõug põlvedele. Kükitatakse puhates ja rääkides.

Loodus on Lombokil muidugi äärmiselt lopsakas. Mäenõlvadel on metsa on palju ja metsad on väga erinevad. Alusmets on laialehelisi taimi täis ja jalutades tundub seda õite ilu ja mitmekesisust silmitsedes, nagu oleksin sattunud muinasjuttu. Palmisalus ripuvad parasiitidena puudel kauniõielised orhideed. Kohalikud armastavad rohelust. Isegi iluaiandus on teatud piirkondades märgata. Seda enam paneb imestama nende toidulaua suhteline ühekülgsus. Meie toiduspetsialistide soovitatud rohelist ja salatit nad eriti ei söö ega paku ka turistidele. Ometi võiks siin looduses kasvatada aastaringselt ükskõik mida. Seda ma mõistan, et usk ei luba süüa sealiha ja suure enamuse moodustavad seega kala- ja kanatoidud. Väheke veist ja lammast ka. Ja muidugi hiigelkogustes riisi. Parasjagu ongi saagikoristus aeg ja kõik siledamad pinnad tänavatel ja tänavate ääres on kuivatamist vajavat riisi täis laotatud. Ühel väljasõidul astusime sisse teeäärsesse süügikohta. Oli selline suurem koht, mida suvaline teivasjaam. Menüü oli muidugi kohalikukeelne ja samuti teenindaja. Vaatamata mittemõistmisele tellisime ometi kumbki Triinuga toidud. Mõtlesime , et riskime. Mõne hetke pärast saabus teenindaja ja saime temast aru nni, et seda pole. Panime uuesti näpu menüüle, kuid ka selle toiduga polnud õnne. Lõpuks ilmnes, et on olemas ainult grillkana. No tore. Tooge siis grillkana. Mõne hetke pärast saabuski kana, mis oli pigem tibu ja mis kõige õõvastavam, kanal oli pea otsas. Ennast polnud ollagi ja siis see kurb kõrbenud pilk. Lahkusime. Õõvastavad toidulood sellega veel ei lõppenud. Käisime kohalikul turul Oh sa mu meie. Midagi nii räpast ja haisvat polnud ammu tundnud. Triinu ei suutnud piltigi teha, sest võitles maost kerkivate lainetega. Kogu selle räbu keskel asusid ka kohalikud toiduvalmistajad, kes ei pidanud paljuks ka meile pakkuda veidi mädand olemisega lihavardaid. No jah, meie ju sööme ka verivorsti ja enamuse maailma jaoks on see ikka päris õudne. Kombed on erinevad. Kultuuriruum on erinev, seda ei muuda ja sellega tuleb harjuda. Ja ei maksa tulla oma tõekspidamistega ja arvata, et need on kõige õigemad. Maailmaparandajad alustagu ikka enesest.

Tänasel päeval on Lomboki looduses loomadest võimust võtnud metsistunud veised, koerad ja kassid. Ruumi neil on, sest Lombokil on põliseid loomi üpris vähe. On poolemeetrised sisalikud, kellest üks elas meie hotelli ees puu otsas. Lisaks kitsed, maod ja muidugi nahkhiired. Külastasime BatCave-i ehk nahkhiirekoobast. Kui meie hiired saavad keldris ka kahekesi hakkama, siis siin katsid koopalage tuhanded ja tuhanded. Mõned neist olid end unele heitnud päris silmakõrgusel väikestes uuretes ja nii sai neid lähedalt silmitseda. Koopas elab kolme liiki nahkhiiri, kelles väikseimad olid vaevalt minu pöidla pikkused. Kuid nahkhiired ei olnud koopas sugugi ainsad elanikud. Lisaks haudus ühes praos üks priske geko oma munesid. Geko naabriks olid kolinud pääsukesed oma torujasse pessa. Koopa põrandal siblisid väikse sõrme pikkused tarakanid ehk krusovitsid, nagu kohalik giid neid nimetas. Neid oli väga palju, kuid õnneks nad põgenesid sammuvate hiiglaste eest. Uurisime, et kas need on ka söödavad. Siiski eipidavat kohalikud neid sööma. Loomapargiga saime lähemalt tuttavaks Lomboki Wildparkis. See on koht , kuhu küll soovitan minna. Olen käinud loomaaias u 35 riigis ja see siin on üks sõmpaatsemaid. Väravast sisenedes tervitasid meid okstel lendavad linnud. Ringkäiku saadab giid. Soovi korral saab elevanti pesta või loomi toita. Meie otsustame toita. 50K saab terve korvitäie aedvilju. Kitsed saavad salatilehti, ahvid tomatit, elevant banaani jne. Loomad on õnnelikud, meie oleme õnnelikud ja ju on ka talitajad õnnelikud. Kuldne ring.

Kui google valetab, siis kuhu seal saarel üldse minna. Kui panna otsingusse vaatamisväärsused Lombokil, siis kõige populaarsemad juhatavad koheselt saarelt minema ehk soovitavad külastada väikesaari või minna sukeldusmitripile või siis ka mitmepäevast ronimist 3700 m kõrguse vulkaani otsa. Nojah ja kui siis on merel käidud ja mitmeks päevaks matkale ka minna ei taha, polegi nagu miskit teha. Aga siiski - siiski. Madarami Saare Ajaloo Muuseum on külastamist väärt. Seal ei ole küll mingeid moodsaid näituseid, kuid väljapanek on põhjalik ja mis peamine varustatud ingliskeelsete infosiltidega. Saamegi saare ajaloost ja rahvast kena ülevaate. Huvitav on see, et iidsed tööriistad ei erine sugugi neist, mida Eesti kasutati. Vaatan, et täitsa meie ader, ainult veidi väiksem. Kalapüügiriistad aga täitsa samasugused. Vaibakudumise ja villatöötlemisega saime hiljem tutvuda Sukarare külas. Seisatasime külatänaval reas olevate vaibapoodidest ühe ees. Poemees kutsus meid edasi. Tundsime huvi, et kas see tõesti on kohalik käsitöö ja mees viis meid külatänavalt kõrvale majade vahele väikesele ringkäigule ja nii saime näha päris elu. Ja tõesti nii oligi. Igas majas või varjualuses klõbistas pereproua meie kangastelgedele sarnaneval süsteemil põhineval seadmel nende jaoks traditsioonilisel viisil vaipu kududa. Ühe vaiba tegemiseks pidi kuluma kuu. Ei hakanud seda kontrollima. Loomulikult suruti ka Triinu telgede taha, et ta saaks kätt proovida. Meenus kunagi Valgevene lastelaagri kasvataja karjatus lastele tantsuõhtul: „Kõik naeravad, sest see on väga lõbus !!!” Loomulikult näidati püüdlikult naeratavale Triinule iga liigutus ette ja nii ei saanudki ma teada, et kas ta ka päriselt oleks hakkama saanud. Samal ajal kui Triinu kangateoga mässas, piilusin mina maja sisemusse. Lühidalt öeldes polnud seal midagi muud peale kahe madratsi. Eeldan, et ühel magasid siis vanemad ja teisel lapsed ja see oligi kogu maja sisustus. Terve elu käib majast väljas väikeste katusealuste all. Külast lahkudes ostsime sellise reklaami peale ühe suurräti, millest meie kodus Triinu väitel väga suur puudus oli.

Tundub, et saarel on külad omavahel tegevusvaldkonnad ära jaganud. Saare keraamika pealinnaks on Bunyumelaki küla Matarami kõrval. Ja ongi külatänaval iga maja ees kirju valik igasugu savikraami. Küla keskel asub ka vastav tegevuskeskus koos galeriiga. Astusime galeriisse, kuhu parasjagu olid kogunenud kohalikud koolilapsed savitundi. Seal nad siis karjas lõbusate kilkamiste saatel toimetasid. Valged hiiglased said kohe suure tähelepanu osaliseks. Keskuse juhataja küsis, et kas ta võib meid kasutada keskuse reklaamis. Olime nõus ja nii meid siis kruusid käes jäädvustati. Meie naeratasime nagu staarmodellid. Lõpuks veel kohustuslik pilt kogu klassiga ja saime sealt kohvitass käes tulema.

Traditsioonilise Lomboki külaeluga saime lähemalt tuttavaks Sade külas. See ongi selline muuseum -küla, kus inimesed tänaseni elavad traditsioonilistes majades teenides tulu küsitöö müügiga. Giid viib meid ringkäigule. Saame teada, et külas elab 700 inimest, kes kõik on omavahel sugulased. Naised tuuakse või vajadusel ka varastatakse teistest küladest. Eks siis omad neiud antakse lohtuseks jälle vastu. Päris täpselt aru ei saanudki, kuidas see elukorraldus neil seal on. Majad asuvad mäe nõlval tihedalt teineteise kõrval ja kui arvestada, et majad on valmistatud palmiokstest, siis saladusi naabrite vahel kindlasti ei ole. Saime taas majades ringi vaadata. Toas madratsitel lösutasid lapsed. Lapsed käivad koolis küll ja kõigil on kenad ühesugused koolivormid. Sellest tunnen küll ka Eestis puudust. Lapsed on päeval kodus, sest koolipäev on väga lühike. Hiljemalt kell 13 on nad juba kodus. Liigume edasi.

Natuke ka usuelust. 80% saare elanikest on moslemid. Ülejäänud on hinduistid ja vähesel määral ka kristlased. Minu meelest oli ehitamisel mosseesid rohkem kui tegutsevaid. Ja neid oli tõesti palju. Raha kogutakse valmiva hoone ees tänaval liiklust peatades ja siis kogumiskastiga autost autosse liikudes. Tüütu. Meie külastame hoopis kogu piirkonna vanimat hindu templit. Lingsar Temple on asunud sama koha peal 900 aastat. Muidugi on altarit pidevalt ümber ehitatud, kuid pühamu keskmeks olev püha allikas pole veel tühjaks saanud. Tempel on kohalikele hinduistidele oluline, kuna just selle allaika vett kasutatakse usuliste talituste juures. Seega tulevad pered ka kaugemalt õõnesanumad kaasas templisse vee järgi. Pean tunnistama , et paigas on tuntavat väge ja enese sisemine energiasammas kerkib taevani.

Iidset hiilgust saame näha ka Narmada Parkis, mis on kunagine saare kuninga residents. Pargis on tiigisüsteemid, astangutele rajatud aiad ja uhkena kerkinud hooned. Aga tänaseks on see kõik vaid endine hiilgus, sest kuigi väraval küsitakse piletiraha, siis keskuse uuendamiseks see pole küll kulunud. Seda on saarel märgata igal sammul. Tehakse asi valmis ja sellisena peaks ta siis püsima. Nii on kõikjal kulumise ja lagunemise märgid. Kontrast kunagise aimatava hiilguse ja tänase mahajäetud pargina tunduva vahel on kurvastavalt suur. Maailmaparandajad tormaks juba euroopalikel väärtustel põhinevate õpetustega kohalikke koolitama, kuid siin käib elu teises rütmis ja põhineb väheke teistel väärtustel. Aja väärtus on siin hoopis teine ja see mitte ainult inimest, vaid ka kõike tema ümber. Siin kehtib hinduistlik põhimõte, et kõik maine on ajutine ja kaob ühel päeval nagunii. Inimeste maine vara mahub reeglina rolleri peale ja nii on lihtne vajadusel edasi liikuda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ega see Lombok mingi suurem asi puhkuse koht ei ole. Aga kui siia siiski satute, siis tasuks peatuda Kuta rannapiirkonnas, kus on loodud kõik puhkuseks, ja sealt teha väljasõite vulkaanile ja siin kirjeldatud kohtadesse.