VELLO SALUM – ISSANDA TEENER

1970ndate lõpul surus Nõukogude Liit oma kodanike mõtlemist kindlatesse kontrollitud raamidesse. Vale mõtlemine oli karistatav. Arusaadavalt propageeris kirik nõukogu ametnike arvates nõukogude ilmavaatele sobimatut mõtlemist. Kirikuid pitsitati, kuid samas kasutati värvatud ja õigele mõtlemisele suunatud õpetajaid ära nõukogude riigi välissuhtluses. Usaldusväärsete õpetajate välisreisid pidid looma mulje nõukogude süsteemi avatusest ja mõttemaailma mitmekesisusest. Inimsaatused selles eelkõige psühholoogilises sõjas olid erinevad. Mõned võtsid vastu neile pakutud võimalused tuues ohvriks oma vaba mõtlemise. Teised hoidsid madalat profiili lootes, et võimu käed neid ei torgi. Kolmandad hakkasid vastu - mõned avalikult, teised salaja.

Vello Salum oli isemõtleja ja sõltumatu vaba vaim. See hirmutas võimumehi ja võlus mõtlevat noorsugu. Tema nooruspõlve mentoriks ja eeskujuks oli Uku Masing, kellega ta oli kirjavahetuses ja kelle mõtteid koopiatena levitas. Salumi mõttevabadust võimaldas majanduslik sõltumatus nõukogude ametnike riigist. Nartsissikuningas Artur Söönurm oli omal ajal “Jumalariigi hüvanguks” kinkinud õpetaja Salumile 20 000 lillesibulat, mille kasvatamisega ja naistepäeva-aegse müügiga oli viimane end majanduslikult kindlustanud. Nartsissiväljad laiusid Salumi Põltsamaa kodu ümber ja hiljem kõikjal, kus ta elas. Söönurm ja Salum olid omavahel turu kenasti ära jaganud. Söönurm tegutses Tallinnas ja Harjumaal, Salum Kesk-Eestis ja Virumaal. Meenutab Enn Salveste : “Ma elasin siis Põltsamaal ja Vellol oli tollal samuti elamine seal ja kutsus mind siis appi oma nartsissikasvandusse. Et seal neid korjata ja pakkida. See oli kõva äri. Tal oli suur kasvuhoone, küttis seda kivisöega ja seal oli ikka tuhandeid õisi. Kohalikud ETKVLid ostsid tollal lilli kokku. Mul on meeles, et nartssisus poeticus maksis 50 kopikat ja Vello sai kasvatajana 45 kopikat. Need pakiti 105 puntides ja läksid nagu soojad saiad.” Lillemüügist saadud tulu võimaldus läbi aasta äraelamist ja jäi üle ka kiriklikuks tööks.

KIRIK JA RAHVUS

1980.a astus Vello Salum Järvamaa õpetajate konverentsi kõnepulti ja pidas oma ettekande “Kirik ja rahvus”. Ta oli oma ettekande ka läbi kopeeri trükituna paljundanud ja jagas selle konverentsil osalejate vahel laiali. Salum kirjutas “Just meie passiivsus ja see, et me ei tegele ühiskonna- ja kasvatusprobleemidega teeb meid riigivastasteks. Uue ühiskonna ja uue inimese kujundamine on nii riiklik kui ka kiriklik kohustus, sest Jumala riik ja tema õigus peavad nähtavaks saama ka Maarjamaal eestlaste juures ja eestlaste jaoks. Usulisest aspektist on eesmärk üks: uus ja parem maailm ning inimese igakülgne arendamine. Erinevus on vahendites ning eesmärgi selguses. Kuigi meilt ei taheta otsest koostööd kristlikel alustel, ei tähenda see veel, et me ühiskonnaprobleemide ja noorsoo kasvatusküsimustega ei peaks tegelema. Vastupidi, me oleme kohustatud nendega tegelema, lahendustest kirjutama, kuulutama ning neid praktiliselt ka teostama.“ Ja veel „Kirik ei ole hoone, organisatsioon ega pastorite ettevõte, ta on elav kogudus, mille tegevus ei saa piirduda ainult jumalateenistuste pidamisega, nagu seda sageli arvatakse.“

Piiratud kuulajaskonna hulgas ei tekitanud see algselt suurt tormi, kuid juba mõne nädala möödudes andis ettekandest ülevaate Ameerika Hääl. Loomulikult hakkas KGB Salumi vastu selle järel huvi tundma. Salum ise väidab oma meenutustes , et tema ei teadnud oma ettekande avaldamisest midagi. Arvatavalt liikus materjal Jaan Kiivit juuniori vahendusel Rootsi peapiiskop Konrad Veemi kätte, kes koos abikaasaga tegutsedes kasutasid ühist varjunime Kristjan Rist. Nende isiklik energia aitas leida avaldamis- ja tõlkimisvõimalusi välismeedias (Villu Jürjo). Salum kirjutab oma artiklis “Mõned tagasivaated” (2011) nõnda ;”Poliitiline olukord oli sel hetkel Eestis taoline, et rahvuslastest teisitimõtlejad ja vabadusvõitlejad ei lootnud Eestis kirikutele – nad pidasid EELKd ja väikseid sekte täiesti tasalülitatudeks ja võimudele lojaalseteks. Minu ettekanne aitas taastada vabadusvõitlejate usalduse EELK vastu ja luua ühisrinnet punase okupatsiooni vastu”. 1981.a avaldati ettekanne väliseesti ajakirjanduses, esmalt Montrealis ja seejärel tõlgiti ettekanne kiiresti mitmetesse keeldesse, mis samamoodi leidsid trükistena avaldamist peamiselt juba 1982.a, kui Salum oli juba oma karituse hullumajas ära kandnud. Mõneti tekitab küsimusi, miks tundis välisajakirjandus niivõrd elavat huvi ühe küla kirikuõpetaja kirjutise vastu. Põhjuseid selgitab Montrealis ilmunud trükise eessõnas Montreali Jaani koguduse õpetaja Heino Laaneots “Alljärgnev loeng on kirjutatud jaanuaris 1980, okupeeritud Eestis, kus seda paljundatult on levitatud käest kätte. Pressiagentuur AP teate kohaselt "New York Times'is" (sep. 1981), olevat selle artikli autor, Ambla koguduse Õpetaja Vello Salum, KGB poolt arreteeritud novembri lõpul 1980. Pärast esialgset ülekuulamist hotell Palace's (mida KGB nüüd selleks otstarbeks kasutavat), olevat ta ambulantsiga sõidutatud Tallinna linna vaimuhaiglasse Paldiski tänaval, kust ta detsembri alul väga nõrgana oli edasi saadetud tema praegusesse asukohta vaimuhaiglasse Jämajalal. /…/ Nagu alljärgnevast näete, ei ole üksnes mitte tema julgus see mis imetlust väärib ja meile inspiratsiooni annab, vaid veel enam väärivad tähelepanemist tema kirjutises esitatud ideed.“

Nagu sellest oleks veel vähe, siis salvestati 1982.a venekeelne dokumentaalfilm “Kes on kes” (stsenarist Uno Maasikas), mis pidi kujutama kirikuõpetajate halba iseloomu ja väärastunud mõttemaailma. Film on ka tänasel päeval netis leitav ja õõvastava ajastumärgina järelvaadatav. Filmis rünnati lisaks Salumile veel metodist Herbert Murdi ja baptist Dmitri Menjakovi. Filmis näidatakse ühekordset talumaja ja Maasikas kõneleb ironiseerival häälel “Paremat aeda ja maja soovida poleks vaid, kuid siiski kirjutas selle elanik pastor S nn töö ja eluruumi puudusest eestlastel, mille lugesid ette erinevad välismaised hääled (Samal ajal vilksatab kaadris läbi ingliskeelse pealkirjaga raamat “The Church and the People”). Kui sentsatsiooniarmastajad said teada, et 1960. aastast alates pastor S. töökabinet asub periooditi ühes selle asutuse korpuses (samal ajal ekraanil Jämejala loss) kiirustasid nad kommuniste-ateiste süüdistama – vaadake , paigutasid terve inimese hullumajja.” (Mihkel Laar “Kirikuvastased represioonid Eesti NSVs1979-1985”)

Meenutab Tammsaare muuseum Vargamäel teadur Eva Mölder: “Salum oli kiriku inimene. Ta oli teoloog. Ta oli iseendale loonud vastasrinde, milleks oli nõukogude kord. See ei pruukinud olla mõni konkreetne isik, vaid näiteks kolhoosikord. Ta nägi laiemalt ja kõik , mis oli väärastunud leidis kajastamist tema sõnavõttudes. Ta oli tohutu sotsiaalse närviga inimene. Ta oli väga elav inimene. Kirik kui isik ei suutnud oma liikmeid kaitsta, sest ta oli ise rünnaku all. Vello vaimne potensiaal oli väga suur, kuid ajastu surve ei lubanud kõigel sellel väljenduda.”

KGB võttis Salumi oma tervdatud tähelepanu alla. Enn Salveste meenutab: “Järva-Madise kirikutornis on rist ja risti kõrval on üks varras, millel on kullatud ots. Ja sealt vardast jookseb alla piksekaitse. Ja siis arvas Julgeolek, et see on antenn ja saatja ise asub orelis. Seda käisid need kgb-snikud kontrollimas”.

JÄRVA- MADISE KIRIKU KOGUKOND

Vello Salum vabastati Ambla koguduse õpetaja kohalt, kuid peapiiskop Hargi eestvedamisel jäeti talle alles hoolduskogudus Järva – Madisel, kuhu ta ka elama kolis. Taastamisel olnud kogudusemaja muutus kiiresti noorte kohtumiskohaks. Vello Salum lähtus noortega tegutsemisel Uku Masingu artiklist “Mõtlemisest ja tuleviku inimesest”, mille järgi ainus mõistlik tegu siin mõttetus maailmas on luua vennaskond, mis annaks jõudu ja kus inimene ei tunneks end päris üksi (Villu Jürjo “Kiriklikust vastupanuvõistlusest 1980 aastatel”). Kogudusehoonest sai vabamõtlemise oaas ja vabamõtlejate kokkusaamise koht. Paljud noored jäidki kogudusehoonesse elama. Kalev Rajangu meenutab, et Pilistveres tegeles kogukond lisaks lillekasvatusele veel lambakasvatuse ja peenraharimisega. Meenutab Heino Nurk: “See õhkkond kogudusehoones oli hästi vaba ja loominguline. Kõike seda hoidis koos Vello. Tal oli alati raha, mis oli tollal kaunis haruldane. Tal olid rahad raamatute vahel järjehoidjateks ja püksitaskus oli alati mõned suured rahatähed. Samas oli ta väga kokkuhoidlik ja isegi kitsi. Tema eluideaal oli munklus. Elada Jumalale pühendunult ja vähe kulutades. See ilmnes ka tema poissmehe elus. Vello rääkis, et Eesti peaks tagasi pöörduma talukultuuri juurde. See oli tema majandusideaal. Iseennast kattev ja toitev süsteem. Ta oli hea majandusmees. Ja muidugi kasutas ta väga palju oma raha kirikutöödeks.  Minu jaoks oli ta nagu Püha Fransiscus. Kõige selle juures ta majutas noori, kõneles nendega , söötis ja kattis. Me ei pidanud pastoraadis iial muretsema, et kust tuleb leib lauale. Vello oskas selle kõik ära korraldada. Aga samas pani ta kogu seltskonna ka kiriku heaks tööle. Keegi ei saanud niisama logeleda.“

“Kirik oli kohtumiste paik. Seal käis väga palju huvitavaid inimesi.” meenutab Eva Mõlder. “See oli superaeg. Vello suutis seda olukorda nõnda valitseda, et vestlused, mida peeti, ringlesid ikka usu ja religiooni teemade ümber. Tal olid paljundatud Masingu artiklid, mida loeti ja jagati. See torniga maja ühendas sarnase mõttemalliga inimesi. Mõned jäidki sinna käima, mõned tulid ja läksid. Seal ei olnud midagi riigivaenulikku. Vello ei olnud dissident. Ta oli igasugi sotsialistlike moonutuste vastane. Ta oli väärastumiste vastu ja tõi neid esile. Ta ei olnud vait, ta oli julge inimene.”,

“Vello ja tema umber olnud kogukond olid unikaalsed.” Jagab oma kogemusi Pilistvere kiriku organist Kalev Rajangu, “ See oli selline kloostritüüpi kogukond. See kogukondlik töö teadlik ja täpselt välja mõeldud. Seal ei olnud midagi juhuslikku. Nii arendati teoloogilist tööd.” Vello oli hariduselt maaparandaja ja maaga seonduv jäi talle oluliseks elulõpuni. Maa-armastust süstis ta ka oma jüngritele. Elada looduse kui Jumala kauneima anniga ühes rütmis ja harmoonias. Maapealse müstikuna viis ta oma kogukonnani armastuse Jumala vastu. Kalev Rajangu meenutab : “Ta oli müstik. Ta oli igal võimalikul juhul Kristusega koos. See oli müstiline kristlus. Tal oli Jumal täna siin ja praegu. Kogu aeg kohapeal ja juures olemas. Tal ei olnud kristlus ajaloos või kunagi tulemas. Tal oli siin ja praegu, lihalikult. Mitte kaelani, vaid üleni ihuga sees. See oli ka tema poliitilise tegevuse põhituum. See oli tema müstline jumala tunnetus, et kogu aeg oled Kristusega koos. Ükskõik mida sa teed. Isegi kui oled ise ateist ja ise ei usu, siis kõrvalt vaadata on see tohutult hüpnootiline. Tal oli kogu aeg aura ümber.”

Kiriku juures levitati uut kirjandust ja teadmisi. Salumi juures pidi muidugi tegema pidevalt igapäevaseid töid, kuid loodud ühkkond andis ka sellele müstlise tähenduse. “Mõtle sellele ajale.” Jätkab Kalev Rajangu, “Siis puudus kontakt välismaaga, aga siin olid riiulid raamatud täis, Uku Masingu kogu looming jne. See oli noorte teoloogide jaoks paradiis. Müstiline ja salapärane maailma.” Tihe külaline Järva-Madisel oli tänane akadeemik Tarmo Soomere, kes tegeles keelatud kirjanduse tõlkimise, paljundamise ja levitamisega. Oma mälestustes arvab Soomere, et kokku võis ta välja anda üle 100 raamatu, millest paljud olid leidsid koha ka Salumi riiulites.

1980 AASTA FOLKKONTSERT

1980.a oli Eestis ärev aasta. Olümpiamängude ootuses tühjendati linnad inimestest ja kõik, kes võisid mingilgi määral näidata riigi suhtes vastumeelsust kõrvaldati. Järva-Madise kogukond aga kasvas. Vello Salumil oli mure, sest kirikust lahkus organist. Uueks organistiks kutsuti märtsis Heino Nurk. Heino asus kogukonna muusikaelu korraldama ka laiemalt.

21.juunil 1980 toimus kiriku eestvedamisel Tammsaare muuseumis Vargamäel folk-kontsert. Folk oli tollal uus asi ja väga populaarne. Õhtusel kontserdil astusid publiku ette Priit Pedajas, Margus Mikomägi, Anne Adams, Tõnis Tulp ja paljud teised. Heino Nurk meenutab ettevalmistusi: “Kuulutus panime ajalehte “Sirp ja Vasar”. Poe juurde sai pandud üks kuulutus ja oligi kõik. Ega seal rahvast nüüd väga murdu ei olnud. Umbes 50 inimest. Peamiselt tuldi kohale kaugemalt ja hääletades. Kuidas teisti tollal sellisesse imelikku kohta ilma autota ikka sai. Peamine seltskond oli Tartu Ülikooli kohviku ringist – üliõpilased, kes suvel endale seiklusi otsisid. Seega levis reklaam peamiselt inimeselt inimesele. See oli tollal tavaline. Mõni päev enne kontserti anti meile Julgeolekust Paide muuseumi juhataja kaudu teada, et kontsert tuleks ära jätta. Mina rääkisin  juhatajale, et see ei ole võimalik, sest reklaamid on väljas ja inimesed juba tulemas ja ei olnud enam võimalust teada anda, et kontsert jääb ära. Lõpuks lubati. Ma ei tea miks nad arvasid, et seal tegeletakse millegi riigivastasega.” 

Kontserti väga ei reklaamitud ja puudus ka kohapealne helitehnika. Helitehnikaga seonduvat meenutab Enn Salveste: “Kontserdi korraldajad laenasid minu kõlareid ja muusikakeskust, kuid kohale tulnud kgb-snikud kõrvetasid minu tehnika läbi.”

Jätkab Vargamäe Muuseumi tollane juhataja Eva Mölder: “Kontsert toimus sauna juures. KGB töötajad seisid eemal võsa juures ja jälgisid kogu üritust. See oli sääsekõrghooaeg. Siis rahvas lõbustas ennast sellega, et vaatasid kuidas mõned mehed võsa ääres sääsetantsu tantsisid. Seal oli varju ja päikese piiril see tants käis. Vehkisid ja hüplesid.”

Oma mälestusi jagab muusik Tõnis Tulp: ”Jah, mäletan nii seda Tammsaare kontserti kui sellega seotud "asjaolusid". Seda just sellepärast, et need eredad mälestused iga põõsa taga passivatest julgeolekutöötajatest ei kao meelest! Igatahes on meeles see, et ma lõin enda vanale Zigulile hääled sisse alles pärast "Ugala" etendust, kus ma osalesin ja kihutasin siis Järva-Madisele. Kuna ma vahepeal infot ei saanud, siis oli seal mulle mõndagi üllatavat, aga kohale ma jõudsin ja oma laulud ära laulsin.... Kuigi pärast kutsuti mind tollal Viljandi mõisamajas paiknenud "julgete meeste" kontorisse ja "küsitleti" päris hulk aega. Mulle öeldi, me olevat eiranud korraldust, et seoses olümpiaregatiga Tallinnas olevat kõik avalikuks kontserdiks antud load tühistatud.... Mina kuulsin sellest alles julgeoleku käest... minu ees kargas jalalt jalale üks minustki lühem kuppudega mees ja korrutas, et "see mees ei sõida enam mitte kunagi kuhugi välismaale."”

Kontserti lõppedes liiguti Vargamäelt jala kas Simisalusse või Järva-Madise kiriku juurde. Teel peatati kõiki ja Julgeoleku töötajad kontrollisid nende isikudokumente ja kõigi andmed pandi kirja.

Jätkab Heino Nurk: “Ega sellest üritusest ei räägitakski, kui Julgeolek ise poleks teinud sellest tõeliselt meeldejäävad sündmuse, millest hiljem ja kaugemalgi on räägitud. Kontserti lõppedes ööbisid paljud Simisalus, lihtsalt pinkide peal. Paljud tulid ka pastoraati. Simisalus Julgeolek kontrollis dokumente ja nende nimed pandi kirja. Selle suve jooksul pärast kontserte käis miilits vähemalt korra kuus pastoraadis passe kontrollimas.”  

Meenutab Enn Salveste : “See kontsert oma külastajatega hämmastas külaelanikke ja tekitas segadust. Samal õhtul läks Kaalepis küün põlema ja muidugi süüdistati kohe pastoraadi seltskonda, sest keegi olnud seal ööbinud.” Viimane väide aga ei vastanud tõele ja ei leidnud kuidagi kinnitust. Ometi jäid kahtlused. Igapäevased suhted külaelanike ja kirikuelanike vahel olid siiski rahulikud, kuid ettevaatlikud. Külaelanikud jagunesid kaheks – ühed, kes pooldasid vabamõtlemise arengut ja teised, kes pigem hoidsid eemale.

Pinkidele ööbima sattus Simisalus ka tuntud Tartu kunstikoguja Matti Milius, kes keskkonnast vaimustuna otsustas seal oma kogu põhjal veel samal suvel näituse korraldada. Näitus toimuski, kuid näitusest enam jäi kohalikele meelde Matti Miliuse kuju ja olemus. Meenutab Eva Mölder “Matti Milius oli nii südamlik, kui ta Madises käis. Ta otsustas kiriku torni ronida. Hiljem räägiti, kuidas inimesed nägid , et torn lainetas, kui Milius torni läks. Siis oli meil tema nimeline tool, mis ühest etendusest maha jäi.”

VAIMUHAIGE RAVIMINE

Saabus sügis ja suvel kogunenud nooruslik kogukond lagunes laiali. Organist Heino Nurk läks Usateaduste Instituuti edasi õppima ja loobus oma kohast organistina. Kuna Vello oli palju ringi sõitmas, siis palus ta Kaljo Langsepal jääda majahoidjaks. Järva-Madisele jäi ka Enn Salveste. Meestel oli kõik olemas ja neil polnud vaja teha muud , kui vaadata, et maja ja kirik oleks korras. Kuid KGB jälgimise alt ei olnud nad ikkagi pääsenud. “Meie telefoni kuulati ka pealt.”, meenutab Enn Salveste, “Kui toru tõstsid siis klõps käis. Kaljo ajas sinna siis mula ja lasi muusikat. Ise naersime, kuni lõpuks üks karjus meie peale. Talvel tegi KGB Simisalus Rein Arjukese juures totaalse läbi otsimise. Midagi sealt ka leiti. Arjukese helistas meile ja andis teada, et võivad ka meile tulla seinu läbi koputama. Palus Vello materjalid ära peita. Siis me omakorda koputasime maja läbi, sest ega meie teadnud, kus Vellol need asjad võivad olla. Leidsimegi üht-teist. Mitu kohvritäit materjale, mis oleks probleemiks olnud ja konfiskeeritud. Mõtlesime, et kuhu panna ja peitsime kiriku orelisse. Mõtlesime, et kui lähevad kirikusse, siis ütleme, et võti on kadunud. Lisaks pidi neil oleme kiriku läbiotsimiseks ususasjade voliniku luba.” Õnneks seekord pastoraati puistama ei tuldud. Novembri algul saabus pastoraati teada, et õpetaja Salum on kinni peetud ja viidud ülekuulamisele Palace hotelli, mida kasutati KGB ülekuulamistel. Mida seal Velloga tehti, ei ole teada, sest hiljem ta seda avalikult ei meenutada ei soovinud. Teades aga KGB töömeetodeid, siis kohvilaua vestlus see just kindlasti ei olnud. Kolme päeva möödudes viidi Vello Tallinna Vaimuhaiglasse, kust edasi viis sõit Jämejalga. KGB nõudis usuasjade voliniku kaudu Salumi kõrvaldamist kirikutöölt. Tollane peapiiskop Edgar Hark võimaldas Salumi puhkust, mis võimaldas tal kirikus edasi töötada, kuid võttis jutlustamisõiguse. Vellot see aga ei pidurdanud. Jätkus töö noortega ja ka kogudusega. “Vellol olid tervise probleemid. Aga kui poleks olnud sellist lakkamatut survestamist, siis oleks need väljendunud äkki hoopis teisel kujul.”, arutleb Heino Nurk “Sama haigus tänasel päeval väljenduks hoopis teisel moel, kui on olemas ravimid ja pole sellist lakkamatut survet.” Kuna Vellol oli jutlustamiskeeld, siis oli tavaline, et kirikus teenis korraga kaks õpetajat. Vello võis teenistust läbi viia, kuid mitte jutlustada. Seepärast kutsus Vello kirikusse jutlustama antud aja kõige mõjumakamad õpetajad, kes lisaks jutlusele pidasid ka piiblitundi ja nii said huvitatud kuulata mõtteid väga erinevatest valdkondadest. Kohtumised külalisõpetajatega mõjusid kirikule elava reklaamina. “See oli tegelikult lõppematu pidu nendel, kes olid huvitatud kirikust. Vello Salumi nimi oli koha kuulsaks teinud ja kõik tulid sinna rõõmuga. Kõik keelamised toovad tihti vastupidise tulemuse.” meenutab Heino Nurk. Jätkab Enn Salveste: “Vellol ei olnud küll luba jutlustada, kuid ta ei suutnud vakka olla vaid kasutas seda publikut ikka oma mõtete edastamiseks. Ta kasutas sellist teenistuse halli ala, sest alati võis tervitada. Lisaks võis ta näiteks matustel jääkülmas kirikus rääkida talukultuurist, ta lendles oma mõtetega. Ühel surnuaiapühal palus ta luba tervitada ja võrdles Aravete uut lasteaeda lehmade suurfarmiga, mis on nagu koonduslaager ja taunis seda, et me kasvatame lapse sellises vaimus. Kui tema käest küsiti, et kas sa ei karda, et sa teed maha nõukogude suursaavutuse. Vello vastas , et mina ei karda midagi, sest ma olen gruppi peal. Vaimuhaiget ei saa vastutusele võtta. “

PILISTVERE

1982 suunati Salum tööle Pilistvere kiriku juurde. Järva-Madise kogukond lagunes ja Vello tööd jätkas Enn Salveste. Vello ei lasknud ennast kohamuutusest segada, vaid jätkas sarnast tegevust uue kirikus ja uue kogukonnaga. Pilistveres toimunu koos kivikangru rajamise ja ERSP asutamisega on hoopis uue ja pikema artikli teema. Kõikjal, kus Salum pikemalt viibis, jäid temast maha võimsad tänaseni püsivad maamärgid.

Kenasti võtab kogu Vello Salumi vastuolulise iseloomu poliitiku ja kirikuõpetajana kokku Eva Mölder: “Õpetajal oli oma kindel roll. Vello Salum oli väga kindlast positsioneerinud ennast usku kuulutava kiriku esindajaks ja kogu selle poliitilise survestamise vastu võitlemiseks.Ta ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et sellisesse poliitilisse vastuseisu astuda. Kirik ei olnud vagur lammas. Tema kirik tõstis pea üles ja läks ja oli valmis oma põhimõtete eest seisma. Ta rääkis usust. Ta võitles nende põhimõtete eest ja tema vaenlane oli tal selgelt silme ees. Need olid siis kogu selle ajastu võimuesindajad. Olid need siis külanõukogu, kolhoos või eriti partei funktsionäärid.”