Jaanuari lõpul toimunud Eesti kirjanduse nädalal räägiti väga palju kirjanduse mälupaikadest. Need on siis reaalsed kohad meie ümber, kus toimuvad kirjadusteoste tegevused. Omas mõttes olen jaganud kirjanduse tegevusväljad kaheks. Esiteks kirjaniku enese elukeskkond ja sellest tingitud mõjutused tema loomingus. Siin on heaks näiteks Tõnu Õnnepalu, kelle kogu looming kulgeb tema elukohti mööda. Lugedes Õnnepalu loomingut saame kiirelt teada, kus ta parasjagu toimetamas on. Viimasel ajal ammutab Õnnepalu inspiratsiooni Jõgevamaalt ja Luua Puukoolist. Mulle enesele meeldib väga ka Aleksander Suumani luule, mis lisaks kohale on uue elu andnud ka seal elanud inimestele. Miski ei ole tema luules juhuslik ja nii räägivad luulelised jutustused vägagi täpselt külas elanud inimestest ja nende omavahelistest suhetest. Mul oli õnn koostöös Toomas Suumaniga teha tema isa luulest kirjanduslik põimik, mis tuleb sügisel lavastamisele koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia lavatudengitega. Õnn, et tuleb, sest algselt pidime seda tegema koos Toomasega. Aga aeg tegi sellest hoopis teise näitemängu. Neist tänasel päeval aktuaalsetest lugudest, mis kirjeldavad kaasaegset maailma autori ümber, saavad kunagi ajaloolised romaanid ja tulevased põlved uurivad neid kui dokumentaalseid materjale. Siin meenub Jan Kausi miniatuuride raamat „Tallinna Kaart”, mis on küll kaasaegne kirjandus, kuid loob oma tagasivaatelise sisuga tänasele lugejale teatud Tallinna piirkondadest hoopis teistlaadi nägemuse. Kaus kirjeldab seal oma tundeid ja nägemusi ja neid ei saa võtta päris dokumentaalse tõena, kuid samas pole ühe inimese mälestus ju kunagi ka vale. Vastandina võib välja tuua Eduard Vilde „Prohvet Maltsveti”, mille eeltööna külastas autor Maltsvetiga seotud kohti ja kirjutas üles tema kaasaegsete mälestusi. Seega on ilukirjanduslik romaan siiski ka päris tugev ajalooline dokument, sest koha, aja ja inimeste kirjeldused on seal vägagi detailitäpsed ja tõepärased.
Siit jõuamegi teise jaotuse juurde, milleks on ajaloolised romaanid. Romaanid, mille kirjanduslik tegevus viib lugeja teise aega kajastades teatud sündmusi läbi autori nägemuse. Kohe meenub „Pirita kloostri viimased päevad”, „Mahtra sõda” , „Nimed marmortahvlil” ja muidugi Indrek Hargla Tallinnas askeldava apteeker Melchiori lood. Ajalooliste kriminaalromaanide, mille tegevus toimub Eestimaal, hulgas on ka üks kurioosum ehk Jules Verne „Draama Liivimaal”. Maailmakuulus kirjamees ei külastanud kordagi Eestimaad, kuid ometi tõi oma romaani tegevuse Pärnu lähistel asuvasse kõrtsi. Teda ajendas selleks Euroopa – Peterburi vaheline maantee, kus liikus vägagi kummaline ja suursugune rahvas ja kus on palju rahvast , siis seal võib alati midagi juhtuda. Sealjuures on Verne Eestimaa kirjeldamisel detailides vägagi täpne.
Kirjanduse tegevusväljadest on saanud läbi uuemal ajal ka turisminduse üks harusid. Ka Eestimaal viivad mitmed turismifirmad soovijad kirjandusteoste toimumiskohtadesse. Siin pole mõtet pikemalt rääkida kooli kohustuslikest sihtkohtadest nagu Palamuse või Vargamäe, vaid ka uuema kirjanduse jälgedest. Kohe meenuvad Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” või Paavo Matsini „Kongo tango”, mille inspireerituna avati Tartus samanimeline kohvik, mille kujunduses on kasutatud tsitaate romaanist. Seega kirjandust saab müüa ka kirjandusväliselt.
Nüüd olengi oma pika sissejuhatusega jõudnud viimastel aastatel Lääne -Virumaale tugeva kirjandusliku jälje jätnud Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugudeni.
Käesoleva aasta algul ilmus autorilt juba neljas raamat nimega „Kolme kaardi mõistatus” antud sarjast. Tegelased on saanud lugejatele eelnevatest raamatutest tuttavaks. Kriminaalseid lugusid lahendavad Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Von Focki tegevuse ajendeiks on tema amet meeskohtu eesistujana, mis kohustab teda segaseid lugusid paljastama. Kolmes esimeses raamatus on ta seda ka vägagi eeskujulikult teinud. Kuid neljandas raamatus kahtlustavad kohalikud mõisnikud von Focki liigses agaruses ja tagakiusamises ja nii võetakse von Fock auväärt ametist maha ja tagandatakse teiseks assessoriks. Südamevalu ajab von Focki jooma ja rikub suhted sõpradega. Lisaks otsustavad kohalikud mõisnikud talle vingerpussi mängida ja näidata, mis tunne on, kui sind alusetult süüdistatakse. Kõik on valmis, et möll võiks alata. Nagu oligi arvata läheb vingerpuss vett vedama ja see, kes pidi teesklema surnut, tapetakse päriselt. Kõige tõenäolisem süüdlane on Sagadi mõisavalitseja Wagner. Uus meeskohta eesistuja, Idavere mõisnik Gernet, kõrvaldab von Focki uurimisest, kuid see ei hoia von Focki tagasi, vaid annab hoogu motiveeritult tegutsema. Möll läks lahti. Salapärased kaardid sifreeritud kirjaga mõrvatu taskus tunduvad olevat mõrva lahenduseks. Mõisnikud süüdistavad teineteist, kuid süüdlast ei kuskil. Samuti ei ärka oodatud armastust preili von Nottbecki ja von Focki vahel. Lugeja ootab seda juba ammu. Sisukokkuvõtteks olgu mainitud, et kogu tegevuse ajendiks on atentaadikatse keisrile, kes Virumaalt läbi sõidab. Õnneks hoitakse atentaat ära ja paljastatakse ka süüdlased. Armastust ikka ei kuskil. See oli sisust lühikokkuvõte.
Romaanil on omad vead ja omad tugevused. Romaani tegelased on suhteliselt üheplaanilised ja nende iseloomudest saab lugeja aimu vaid aimamisi. Von Focki kohta annab autor vihje, et tal tekkisid joomahood, kuid romaani käigus see ununeb. Von Nottbeck tundub olevat Von Fockist sisse võetud , kuid suuremate tunneteni see siiski ei lähe. Armastust ei ole ka teiste tegelaste vahel. Pigem on preilist autor üritanud luua veidi sarkastilist ja humoorikat tegelast, kes mõisniku tegevust kommenteerides pillub teravaid kilde. Samas ka mitte väga teravaid ja naljad tunduvad romaanis kui piinlikud täiendused, mis toimetaja palvel lisatud, et raamat ei oleks liiga sünge. Ka romaani kõrvaltegelased on visandatud vaid pealiskaudselt. Nii ei saa me päris täpselt lõpuni aru mõrvari motiividest või tema tegevuse sügavamatest ajenditest. Autori energia on läinud tegevuste kirjeldamisele ja nii on jäetud tegelased lõpuni avamata. Samuti pole kõige tugevamad romaanis leiduva dialoogid. Dialoogides puudub ajastule omane kõneviis ja pigem on need tänased käibefraasid. Autor ei ole tegelastele andnud eripäraseid kõneviise, mis avaks tegelase tausta. Olgu siis eripärad linna ja maa-aadli kõneviisis. Kuigi tegevus toimub Eestimaal, siis ei ole tegelaste hulgas eestlasi. Minu jaoks on see romaani juures miinuseks, sest ühe mõisa juures mängisid töölistest eestlased väga olulist rolli.
Kuigi autoril on Sagadi parunile veel palju juurde anda, siis on romaanisarjal ka omad väga suured tugevused. Ain Kütt, kes ajaloolasena töötab igapäevaselt Sagadi mõisas, on kirjeldanud suurepäraselt ajaloolisi olusid ja sidunud ajaloolised faktid ilukirjandusliku loominguga. Ootasin väga Sagadi mõisahärra uut raamatut ja seda just ajaloolise tausta täpse ja nauditava kirjelduse pärast. Mul oli võimalus mõni aeg tagasi külastada loengut, kus Ain Kütt kirjeldas oma uurimistööd romaani tarbeks ja rääkis juurde seda, mida romaanis kirjas ei ole. Pean ütlema, et tegemist oli äärmiselt huvitava ettekandega ja kellel võimalust, siis kindlasti võtke võimalusel aega Ain Küti loengut kuulata. Ajalugu on ääretu varasalv lugusid, kus välja saab võtta just need, mis hetkel päevakohased või enesele südamelähedased. Samas saab iga ajaloolist sündmust esitada ka just autori soovidest lähtuvalt ja nii võivad samast loost erinevad autorid teha sisult täiesti erinevad ilukirjanduslikud teosed. Sagadi parunihärra mõrvalood avavad u 200 aasta tagust elu Virumaa mõisates. Romaan sarnaneb kroonikale, kus teatud olustikulised kirjeldused võib romaanist välja tõsta ja eraldi vaadelda. Samas see ei kahjusta romaani süzeed. Olgu näitena toodud Vinni stift ehk aadlipreilide pansionaat. Kirjeldus, kuidas sinna satuti, milliseid eesmärke kool omas, kuidas suhtusid kohalikud mõisnikud kooli või millised ootused temale olid. See on täiesti eraldi käsitletav ja väga huvitav lisa ajaloo kuivadele faktidele. Samuti kirjeldus, kuidas toimisid postitee-äärsed kõrtsid, kes neid majandasid ja millised kohustused neil olid. Sarnaseid kirjeldusi võib leida romaanist mitmeid. Ajalooliste märkide ilukirjanduslikud avamised on kindlasti Sagadi parunihärra mõrvalugude kõige tugevamaks küljeks. Raamatus trükitud kaart romaanis nimetatud mõisate asukohtadega annavad võimaluse need tänasel päeval läbi sõita ja viia end romaani abil ajaloolisesse keskkonda.
Igal juhul on Virumaa saanud juurde mitmeid kirjanduslikke sihtkohti, mis tänu Ain Küti romaanidele on huviliste jaoks elama hakanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar