Klaaslaps Rakvere teatris

 REBITUD HING JA AVATUD SÜDA

On 17. septembri õhtu. Sõidan koju Rakvere teatri Urmas Lennuki lavastatud ja Maarja Kangro kirjutatud lavastuse „Klaaslaps” etenduselt. Pilvitust taevast vaatab mind „blue moon” ehk siis hiiglaslik Kuu, mis asub Maale oma kõige lähemas punktis. Meenub kosmoloogiast tuntud antroopsusprintsiip, mille sõnastas Cambridge Ülikooli professor Brandon Carter 1970. aastal. Selle põhimõte on lihtne – ilmaruum on nõnda loodud, et kõigi tingimuste kokkulangevusel saaks siin tekkida mõtlev elu. See tähendab, et ilmaruum on kujunenud luues eeldused inimese sünniks. Olles osa kosmilisest tolmust hoiab meid Päike, meie ema. Segane algus, aga täiskuu tekitab segaseid mõtteid. Inimelu tekkimine ja jätkuvus. Kosmoloogid on ennustanud Päikese elueaks 2 miljardit aastat. Inimene võiks siis ju siin elada sama kaua, kui just inimene ise oma tegevuses ennast ei hävita.

Sünd ja inimene. Elu loomise valud ja ebaõnnestumised. Need teemad tõusevad esile Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” Urmas Lennuki dramatiseeringus ja lavastuses. Maarja Kangro on oma 2016.a ilmunud eluloolises romaanis olnud eemaletõukavalt aus kirjeldades kogu lapse teadliku kaotamise protsessi selle valus. Romaan leidis juba ilmudes suurt vastukaja ühiskonnas. Kavalehel kirjutab Urmas Lennuk, et romaani lugedes tabas teda positiivne väsimus, millega tuleb edasi tegeleda, sest muidu jääd endale ette heitma, et „pöörasid pilgu kõrvale.”

On kaks asja, mis vajaksid eraldi käsitlust – idee ja teostus. Lavastuses tõstatuv probleem vajab kindlasti ühiskonnas suuremat arutelu ja teadvustamist. Eriti tänapäeval, kus perekondade mured laste saamisel on üha süvenevad. Minu enda tutvusringkonnas on peresid, kus on lapsendatud lapsed või kunstviljastamise teel saadud lapsed või vaatamata soovile ei saada laps. Lisaks kuulen oma noor sugulasi rääkimas, et siia maailma ei teha nemad ühtegi last sünnitada ja võetakse endalt see võimalus. Nagu mainib Lennuk kavalehes „Kõrvalevaatamine ei muudaks maailma oma olemuses olematuks.” Elulood on erinevad ja mis kellegi jaoks on normaalsus võib kellegi teise joaks olla ime. Maailm ei ole enam käsitledes must ja valge, nagu ajalugu on meile ettekirjutanud. Elus on tonaalsusi. Üha enam avatakse tabu-teemasid, millest polnud varem viisakas rääkida. Kas me olema valmis seda vastu võtma? Kodus arutame lavastuse üle ja arvan, et teema võib meestele võõraks jääda. Abikaasa arvab, et vastupidi, et mehed peaksid kõik seda lavastust vaatama, et aru saada, MIDA NAISED TUNNEVAD.

Urmas Lennuki lavastuses keevad emotsioonid. Nagu isegi liiga palju. Näidendis on kaks sündmust. Esimene, kui Naine saab teada, et ta laps ei jää elama ja teine, kui Naine kaotab oma lapse. Ülejäänu on naise tunnete ja emotsioonide kirjeldus nende Naise elu kõige valusamate sündmuste tajumisel. Esimene vaatus haarab mind vaatajana kaasa. Mul on ebamugav ja nii vist peabki olema, kui mulle antakse võimalus vaadata teise inimese südame kõige salajasematesse soppidesse. Siin võikski etendus lõppeda, sest minu vastuvõtukarikas on täis saanud. Teises vaatuses aga keeratakse alles vinti peale ja pean vaatajana läbi elama Naise tunded abordi ajal. Mul hakkab igav, sest ma lihtsalt ei jõua enam emotsionaalselt kaasa elada. Abordi lõppedes nõuab Naine, et ta saaks loodet näha. See on minu jaoks liig. Minu aju blokib laval toimuva. Ometi on siin ka lavastuse ilusaim hetk, kui Arst ütleb, et Isa ja Ema peavad ootama. Naist kutsutakse Emaks. See on ainus kord elus, kus ta saab seda kuulda. Unistus uuest elust ja selle unistuse purunemisest.

Tekst jõuab vaatajani kolmel moel. Dialoogid esitatakse laval otse, sisemonoloogid läbi mikrofoni ja jutustaja kirjeldav tekst eelnevalt Kristian Põldma poolt sisse loetuna. Viimases on väga huvitav lavastuslik leid. Näitlejad seisavad lava keskel ja jutustaja annab teada, et nad on kohviku lauas nr 41. Mõne aja pärast annab jutustaja teada, et tegelased lahkusid kohvikust ukse kaudu. Ei mingeid laudu, toole, kohvitasse, ainult tekst ja liikumatu näitleja. Minu kujutlus loob ülejäänu.

Peaosatäitjana teeb Jaune Kimmel märkimisväärse rolli. Tema kontrollitud ja sugestiivne enesekindlus teeb ta ebameeldivaks. Ma üritan teda mõista, kuid oma enesekesksuses ei lase ta endale ligi. Ma tahaks öelda, et mine ravile, otsi abi, ära laota oma hingesitta tänavale vaatamiseks. Ühesõnaga roll mõjub. Unustan ära, et laval on näitleja. Statistidena on laval Mees Madis Mäeorg ja Arstid Imre Õunapuu. Kui Mees üritab Naist toetada, millest viimasel on täiesti ükskõik, siis Arst laseb käed rippu lastes ennast Naisel sõimata. Tema pilgus on mõistmine, et tegemist on järjekordse närvihaigega, kes ei oska oma tunnetega hakkama saada. Ikka on süüdi arstid, kes röövivad emalt tema sündimata lapse. Samas on süüdi ka Mees, kelle püüdlusi olla Naisele toeks, viimane ei hinda.

Ei taha naiste tundeid laste kaotamise puhul alahinnata. See on alati tragöödia. Ometi oleks siin võimalus järelteemadeks – mida tunneb Mees, kui Naine kaotab lapse või mida tunnevad arstid, kui peavad Naiselt võtma armastatud ja oodatud lapse. Mees on kivisein, kuhu põrkavad tunded ja Arst on svamm, mis vastamata imeb kõik endasse.

Urmas Lennuk on loo jutustamisel kasutanud edasiviivaid sümboleid või märke. Nõnda muutub ahtake lavaruum palju avaramaks. Rääkides puhkusest Ukrainas 2014 aastal, kui seal algas sõda, puistab Mees lauale liiva. Naine joonistab sinna mere ja päikese. Lihtne sümbol viib meid korraks toa steriilsusest välja päikselisele rannale. Naine on siis juba teadlik oma sündimata lapse saatusest ja ta sõidab üksi, et leida eneses selgus või tee probleemiga hakkama saamiseks. Liivamaali vaadates meenuvad mulle ukrainlanna Ksenija Simonova geniaalsed lavastatud liivamaalingud. Ootan, et Naise joonistus kuvataks samamoodi seinale, kuid lauale ta jääb. Lavastuslikult on see ometi põnev lahendus, kui vaataja viiakse minimaalsete kujunditega ühest ruumist teise. Realism hajub ja jääb vaid idee.

Kunstnik Nele Sooväli lavakujundus on lihtne ja puhas. Veidi tõstetud lavapinnal on kaks ratastega klaaskappi ja laud. Mängupinna esiservas on 31 valgekaanelist raamatut. Need mõjuvad kui sündimata laste kirjutamata elulood. Ometi on näha raamatu sees teksti, kui näitlejad neid lappavad. Sümbol oleks mõjusam, kui ka raamatute sisu oleks samuti valge. Raamatud tõstetakse tegevuse käigus doominokividena püsti ja lükatakse ümber, kui Naise elu kokku vajub. See on aimatav , kuid ometi mõjuv.

Koju sõites mõtisklen teatri olemuse ja rolli üle ühiskonnas. Kas teater on rohkem meelelahutus või on ta ühiskonna arvamuse ja mõttemaailma kujundaja? Üha enam võib kuulda arvamusi, et teater peab kaasas käima ühiskonna arenguga ja kajastama hetkel aktuaalseid probleeme. Seda on kuulda eelkõige sõjakontekstis. Poliitikud soovivad, et teater toetaks nende pingutusi sõjavankri veeretamisel. Aga keegi ei taha õigustada sõda, sest sõjal pole õigustust. „Klaaslaps” on midagi muud. Ühe naise kannatuste kaudu avaneb meile varjul hoitud murede maailm ja seeläbi avatakse diskussioon nende murede lahendamiseks. Tänaval jalutades ei tule mulle vastu enam ainult näod vaid oma isikliku ja kordumata looga inimesed. Kõigil meil on oma saladus, millest ei peeta viisakaks rääkida, kuid enesesse sulgumine hävitab inimest sisemiselt. Vaevavankrit on mitmekesi lihtsam vedada. Hoidkem teineteist!

Elevandi üksildus

ÜKSINDUSE MITU NÄGU

Septembris jõudis kirjastuselt Tänapäev raamatulettidele Tauno Vahteri kolmas romaan „Elevandi üksildus”.

Tauno Vahteri raamat paneb kukalt kratsima. Mis lugu see on, mida kirjanik meile jutustab ja mis veelgi olulisem – miks ta seda meile jutustab?

Romaanil on kaks peamist tegevusliini. Esimene viib meid kunstiliselt kaunistatud ja nimedega vürtsitatud reaalsesse ajalukku, mille peategelaseks on Eesti kaalukaim inimene Alviine Pedriks, kellest romaanis on saanud Aliide. Alviine sündis Kolkjal, abiellus, pidas poodi, lahutas, abiellus uuesti, käis laatadel pirukaid müümas ja pidas lõpuks Kadrinas teemaja. Tema rännakud ja ärid olid teinud ta oma inimeseks paljudes kohtades – Jõgeval, Lehtses jne. Vahepeal oli tema isa Kolkjalt Kadrinasse kolinud ja seal väikese maja ehitanud. Sinna asubki Alviine elama. Maja on aga tänases kultuurimajas asunud teemajast päris kaugel. Sellest poleks midagi, kui Alviine poleks vahepeal haiguse tagajärjel hakanud hoogsalt kaaluma koguma. Võtta päevaga kilo juurde ei olnud Alviine jaoks probleemiks. Romaanis pannakse Aliide rongile ja saadetakse Tartusse arsti juurde. Haiglas pannakse Aliide dieedile ja tema kehakaal hakkabki vähenema, kuid rahad saavad otsa ja Aliide saadetakse rongiga Kadrina tagasi. Säärase koguka inimese liigutamine linnast linna ei ole lihtne ülesanne ja kuigi olemuselt on sündmused peategelase jaoks traagilised, siis oskab Vahter kogu sündmustiku muhedaks kirjutada. Ühel päeval lahkub siit ilmast Aliide abikaasa August ja Aliide pole suuteline enam teemaja pidama. Kuid elu tahab elamist. Kuuldused kogukast naisest jõuavad pealinna ja hädas lõbustuspargi omanik Richard sõidab Kadrina, et oma lõbustusasutusele uus atraktsioon leida. Õieti hakkab alles siit peale romaani sündmustik kirjeldades inimfriigi avalikku ja suletud elu.

Tauno Vahteri romaani mõned peatükid on kui esseed, mis tutvustavad küllaltki populaarteaduslikul moel sündmustiku ajaloolist tausta seda edasi viimata. Nii saab lugedes teada juba 150 aastat tagasi Euroopas tiirelnud loomaaedadest ja eksootilisest loomadest. Lisaks antakse ülevaade tolle aja lõbustusparkidest ja nendel näidatavates eksootilistest ja erilistest inimestest (eskimod, mustanahalised jne), kes on publikule vaatamiseks välja pandud oma loomulikus keskkonnas. Lisaks saame eraldi ülevaate elevantidest Euroopas ja sellest, kuidas on inimene neid oma hüvanguks kasutanud. Need miniesseed on minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa.

Romaani teine tegevusliin toimub tänapäeval ja selle peategelaseks on minajutustajana ärimees Ralf Vessenbergi asjaajaja Martin Fuks. Kui mineviku sündmustiku annab edasi jutustaja, siis kaasaegne lugu on vahendatud mina-jutustaja abil. Enesekeskne ärimees on otsustanud endale soetada elevandi. Tema abiline Fuks peab tõrjuma pealetükkivate ajakirjanike kõnesid, lõbustame ärimehe üksikut tütart ja samal ajal korraldama elevandi transporti ja aediku ehitust. Kui elevant on õnnelikult puuri jõudnud, kutsub ärimees Vessenberg kokku teised suurärimehed, et tutvustada neile uut rahvuslikku ärimudelit, kus inimesed on seotud võrgustikuga, mis neid jälgib ja sellele vastavalt teeb nende elustiilile vastavaid pakkumisi, mille abil on võimalik teenida boonuseid, mis omakorda annavad soodustusi igapäevaste teenuste tarbimisel. Loen ja mõtlen, et kuidas on omavahel seotud elevant ja Vessenbergi uus ärimudel. Raamatu lõpus tormab elevant vabadusse ja Martin Fuks lahkub töölt, et sõita puhkama. Kas meie inimestena oleme oma harjumuste vangid ja elame puuris nagu elevandid? Või oleme hoopis riigi vangid soovides põgeneda meid piiravatest piiridest? Ükskõik, kuidas kirjanik ka seda mõtles, siis tekstist välja see ei tule. Lugeja ei saa teada, kas ärimudel käivitati või mitte, miks elevanti vaja oli, kas elevant põgenedes jõudis tagasi koju, kas Fuks poissmehena leidis armastuse. Ei tea. Jääb silma, et raamatu lõpus on kuus tühja lehekülge, justkui võiks lugeja sinna oma versiooni teose lõpust kirja panna. See on tähenduslik.

Romaani tegelaskujude iseloom, tegutsemise ajendid ja mõttemaailm jäävad lugejale põhjalikumalt avamata. Kuigi kollane ajakirjandus on kaudselt kogu romaani üks tegelastest, siis ometi ei tooda meieni piinlikust tekitavat musta pesu. Isegi kui lõpus saame teada, et Vessenberg on enese äridele aluse pannud oma väidetava onu mustalt teenitud rahadega, siis see ei vii kuhugi ja hukka teda seepärast ei mõisteta. Kuigi ajakirjandus võtab ka Aliide ette, siis tema suhtumisest temast kirjutatavasse me teada ei saa.

Romaani „Elevendi üksildus” näol on olemuslikult tegemist kahe novelliga, mis paralleelselt joostes õieti kokku ei saagi. Kaks romaani tegevusliini seotakse natuke vägivaldselt lõpus siiski kokku. Mineviku varjud jõuavad tänapäeva, kuid see ei anna kummalegi tegevusliinile haaravat või ootamatut lõpplahendust. Lugejana pean loo eneses ise avama ja nõnda näeb iga lugeja seda isemoodi. See tähendab, et me ei ela sisse autori nägemusse vaid loome autori tekstist tõugatuna omaenese loo. Autor annab meile vihjeid ja lähtekoha, kuid mitte lõpp-lahendust. Lugu algab, areneb, aga ei lahene. Selles mõttes on paralleelselt kulgev Aliide lugu oma kompaktsuses mõjusam jõudes lõpuks siiski lahenduseni.

Stilistiliselt on tegemist siiski muheda teosega. Autor on teinud Aliidest sõnaka ja küllaltki elurõõmsa proua, kes oma elurõõmuga varjab hingelist üksindust. Iseloomukas on seik, kus järjekordne külaline soovib Aliidet kohe väga-väga lähedalt vaadata ja kui mees juba Aliidele pea päris põue pistab, siis Aliide võtab ja virutab kiimas mehe vastu tooli käsituge öeldes, et sellised perverdid pole talle kunagi meeldinud. Jõust Aliidel puudu ei olnud. Omavahelist lõbusat tögamist leidub ka Martin Fuksi ja ärimees Vessenbergi tütre Ave omavahelistes vestlustes. Ärimees Vessenberg nimelt ise oma tütrega ei suhtle ja nende vahendaja roll on antud Fuksile. Olla vahendajaks kahe vastandliku pooluse vahel tekitab sädemeid. Kindlasti on romaani tugevamaks osaks just ajalolline tagasivaade ja tänapäevane lugu jääb pealiskaudseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on romaaniga üksildusest, mida tingivad erinevad asjaolud - füüsiline võimetus või oskamatus suhelda. Inimestena kipume enda ümber enese kaitseks rajama vaimse aediku, kuhu hästi ei taha teisi sisse lasta. Teiselt poolt piirab meid füüsiline maailm, mis piirab meie vaimset vabadust. Ise jään lugedes mõtisklema meie tänaste netikuulsuste ja hittideta superstaaride üle. Me naudime teiste abitust ja naerame teiste rumaluse olles samal rahul enese saavutustega. Alati on hea teada, et keegi on veel lollim. Raha eest kahe peaga vasika või ülekaalulise näitamine pole kuhugi kadunud. Loomade eest hoolitsevad looduskaitseaktivistid, kuid inimest ei kaitse keegi. Eriti tema enese eest.