Näidend. Tuuslari kosjaskäik

 

Arlet Palmiste

TUUSLARI KOSJASKÄIK

(Iru ämma legendi ainetel)

Tegelased

Linda

Tuuslar

Pikne

Kalevipoeg

Kosilased

1. pilt Linda kurvastus

Linda laul kurvastusest oma abikaasa Kalevi surma pärast.

KP:

Emakene, ära ometi nuta nii kibedaid pisaraid.

Linda: (Istub eemal kivi otsas)

Mis sinul viga nõnda öelda. Sina oled oled oma isa vääriline, tugev kui männipuu ja vägev kui Emumägi, aga mina olen vaid õrn naine.

KP:

Ei ole sa emake nii õrn ühti. Suure koorma kive vedasid kokku minu isa Kalevi kalmule. Ja kui sa nüüd veel nutad, siis on varsti kogu maa, mida mööda inimene käia mõistab, veega kaetud ja ei ole siis hõlpu loomadel metsas ega inimestel maa peal. Kaladel on vaid lusti rohkem. Emakene, kuidas saan sulle sinu mureks abiks olla?

Linda:

Ah, jäta ometi. Sina oled noor inimene. Kõik teed on sulle valla. Mina olen aga juba vana ja lähen peagi Kalevile järgi.

KP:

Lõpeta ometi. Ma ei suuda sinu kurbust rohkem näha. Sinus on jõudu kogu majapidamine korras hoida ja õhtuti hiiemäel tantsugi lüüa. Aeg oleks sul enesele uus tantsupartner leida, sest muidu teeb kurbus su silmad kitsaks nagu Tõistre Mardi sulasel, kes päise päeva ajal päikest jäi vahtima.

Linda:

Oh, Kalevipoeg, miks sa räägid sellist juttu, kui mul on Kalevi pärast lein hinges. Ei mina endale enam kaaslast taha. Sina ja sinu vennad olete juba küllalt suured, et ise eneste ja ka minu eest hoolt kanda. Milleks siis veel kedagi kaasaks võtta? Tüli tuleb ainult mehest, kelle kombeid ei tunne. Siis ei kõlba söök süüa või pole kamber ealeski liialt korras. Ei ole minul säärast sõnelust siis vaja.

KP:

Aga inimene pole loodud üksi elama. Nagu tigu otsib teist tigu või pääsuke teist pääsukest või kilu teist kilu või karu otsib ikka omasugust. Ehk isegi vihmapiisk ei lange taevast üksinda, ikka teistega seltsis.

Linda:

Ma sain juba aru, mida sa mõtled. Pole Kalevi väärilist meest siin metsade keskel võtta. Või pean ma siis Tõistre Mardi sulase enesele peremeheks võtma. Sellel on ju silmad nii vidukil, et ei näe põllul kündagi. Alles see oli, kui ta poole meiegi põllust ära kündis, sest ei mõistnud piiriposti märgata.

KP:

Aga sina ju sellest kurbust küll ei tundnud. Käisid aga näpuga näitamas, kus kehvasti tehtud ja tuleks uuesti teha. No jah, aga sina ei pea siis omale kaasat meite külast otsima. Maailm on suur ja lai. Seal on väärt mehi küll, kes sinusugust väärt naist enesele ihkaks.

Linda:

Aga mina ei taha olla kui viljakott möldri juures, kell hinda kõik pakkudes üles kruvivad. Mina sihkab armastust, aga armastust ei tule enam, kuigi ma teen tööd ja näen vaeva.

KP:

Mina annan ööbikule teada, et üks uhke ja väärt naine peremeest oma elamisse otsib. Las siis ööbik sellest ilma mööda laksutab ja ehk ka siis kosilasi leidub.

(Ööbik sisistab üle välja)

Pilt 2. Kosilased.

Tuleb üks kosilane küürakas ja lonkab.

Küürakas:

Lind laulis lepaoksal, et siin majas peremeest otsitakse. Tare mul pole ja pere ka mitte, sest kipun kangesti kaklema. Kuid mees olen mina ometi ja seega võiksin sobida küll. Kas tuled mulle kaasaks?

Linda:

Ei mina riiukukega abiellu. Mul pojad nõnda väge täis, et nende käest kellelgi pääsu pole. Kui siis kaks kanget kokku põrkavad, siis hoian mina ikka poegade poole.

Küürakas:

Või mina siis ei sobi peenele prouale. Kas küür peletab või ei meeldi kõver jalg, mis? Omal ajal väänasin ma sellised peenutsejad lauale pikali jalad taevapoole ja kõditasin talla alt nii, et nad lõpuks kõigega nõus olid. (Üritab Lindat väänata)

Linda:

Ei mul ole enam aega sinuga maid jagada.

(viskab Küüraka välja. Tuleb pisike ja paksuke)

Paksuke:

Oi, kui kergesti siin mehed jalad alla saavad. Selline naine on minu soove mööda. Selline murrab ju tööd nii, et pole hobust vajagi väsitada. Võtab hobuse ja viib seljas koju. Auväärt Linda, kas tohib teid enesele naiseks paluda.

Linda:

Mis head sul siis mulle pakkuda oleks, et ma just sulle pean tulema. Ise näed, et tahtjaid karjakaupa on värava taga ootamas.

Paksuke:

Mul on vara, mul on maid ja metsasidki. Kui sinu maad ja metsad minu omadega kokku panna, siis tuleb sellest üks pisike kuningriik. Vat siis saaks istuda tares ja vaadata kuidas vili kõrgub ja kari kasvab.

Linda:

Kes siis tööd teeb, kui sina kambris istud ja karjakasvust unistad. Ega siis kari niisama kasva, või vili põllul sirgu, selleks peab ikka ise käe külge paneme. Kari tahab ninaesist ja vili tahab sõnnikut.

Paksuke:

See kõik on õige, kas ma siis seda ei tea. Selleks olekski minul tarvis, et vägevat naist, kes kõik selle töö, kus liigutama peab enese kanda võtaks, mina siis saaks plaani pidada ja sulaseid juhendada.

Linda:

Sulle on siis vaja tasuta töörügajat?

Paksuke:

Aga kelle jaoks sa rügad, ikka enese jaoks.

Linda:

Siis pole mul sind sootumaks vaja. Ma rügan enese jaoks praegugi. Hakka aga astuma.

Paksuke:

Aga kui me sellele veel korra mõtleks.

Linda:

Mine-mine juba.

(Paksuke lahkub. Tuleb Tuuslar)

Tuuslar:

Tere, auväärt emand. Kuulasin teid kõrvalt ja imestasin , kui osavalt te kavalerist lahti saite.

Linda:

Mis sa oskad sellise peale hakata? Trügivad uksest sisse ja ei saa isegi aru, milleks või kuhu nad tulnud on. Ma siis aitan nad kenasti jälle õigele teele.

Tuuslar:

Ja see õige tee käib kaarega teie majast mööda. Kas ma kuulsin õigesti, et nemad olid kosjateel. Kas siis auline emand otsib enesele kaaslast?

Linda:

Mina ei otsi kedagi. Pojad arvasid, et mul oleks seltsi vaja. Räägivad, et üksi elama ei ole keegi loodud. Nagu pääsuke otsib pääsukest või konn konna või lammas sokku või parema jala sokk vasaku jala sokki.

Tuuslar:

Ma vist sain aru.

Linda:

Siis olete sama taibukas kui Kalevipoeg.

Tuuslar:

Kas siis vägev Kalev oli sinu kaasa? Temast sahistavad kollased puulehed ja sumisevad mesilased. Terve ilm kajab vastu. Muud ei kuule kui – Kalev (plaks-plaks-plaks) Kalev (plaks-plaks-plaks), Kalev (plaks-plaks-plaks).

Linda:

Ma kutsusin teda nõnda põllult koju. Pladin käis üle kogu maa, siis Kalev teadis , et supp on pajas valmis ja ta astus oma vägevate sammudega kodu poole. Kalev (plaks-plaks-plaks) Kalev (plaks-plaks-plaks), Kalev (plaks-plaks-plaks).

Tuuslar:

Mina olen Tuuslar. Vabandust, et sind kohe ära ei tundnud. Ma tulen Soomemaalt ja ei ole kohalike uudistega päris kursis. Kas siis Kalev hinge on heitnud?

Linda:

Heitis kivi nõnda õnnetult, et see tiiru ümber ilma lendas ja talle siis kuklasse põrutas.

Tuuslar:

Sellest on siis küll kahju. Väärt mees oli. Siis saan aru küll, miks mehed nüüd kosjateed käivad. Mul on eneselgi üks ilus sõlg siin kotiga kaasas. Ole lahke, saagu see sinu omaks.

Linda:

See on ju Saarepiiga sõlg. Kust sa sella enesele oled saanud? Käisid vargil või? Mina ei taha varastatud kraami.

Tuuslar:

Mina pole vargil käinud. Saarepiiga müüs selle mulle kolme kuldraha eest. Temal oli teine samasugune veel ja kahte korraga ju rinnal ei kanna. Kuigi naistel on kaks rinda.

Linda:

Aga harakas kase otsas räägib teist juttu. Kuula ise – varas, varas, varas.

Tuuslar:

Mina pole kunagi midagi varastanud ega loata miskit võtnud.

Linda:

Hullem , kes tehtut tunnistada ei julge ega tegude üle ei vastuta. Kas sa saad majast välja.

Tuuslar:

Kas sina siis minule naiseks ei tule?

Linda:

Tuuslarile ei lähe miski raha eest.

Tuuslar:

Mind ei ole nõnda varem solvatud ega majast välja aetud. Oota sa. Küll kuri saab kurjaga tasutud, nagu hea saab heaga tasutud. Kõik see, mis teisele tehtud, see saab ka sinu omaks. Me veel kohtume. (Lahkub)

PILT 3. KP rahuneb

KP:

Emake, mis on sinu pisarad silmist lahti päästnud. Rahune nüüd ometi.

Linda:

See oli sul väga halb plaan siia kosilasi kutsuda. Üks hullem kui teine. Mõne joob, kuigi raha pole. Teisel on raha, seepärast et oma kitsiduses ei joo. Halvad valikud mõlemad. Kolmas lihtsalt ähvardab, nagu polekski ma inimene.

KP:

Kes julges sind ähvardada?

Linda:

Rahune ometi. Ära hakka jälle puid koos juurtega maa seest välja kiskuma või kive mööda ilma loopima. Sellest tõuseb rohkem kahju kui kasu.

KP:

Mina ei rahune enne , kui süüdlane on saanud karistada. Kes julgeb minu ema solvata. Rahune emake, ta saab karistada.

Linda:

Ma muretsen sinu pärast ja see teeb mind rahutuks. Sa kipud oma mõõgaga liialt vehkima.

KP:

Mina olengi rahulik, aga sina pead ka olema rahulik.

Linda:

Mina olen ka rahulik.

KP:

Oleme siis kõik rahulikud. Nii. Millest me siis räägime?

Linda:

Peaks miskit lauale panema. Kapid on kõik tühjaks saanud. Külalisi muudkui voorib, paku siis neile head ja paremat, enesele pole enam midagi jäänud.

KP:

Emake. Kannata veel väheke. Ma lähen käin metsas jahil. Küll siis kapid jälle liha ja muud söödavat täis saab.

Linda:

Oli ka juba aeg. Kondad mööda maad ja kodus asjad laokil. Vahel teeb see sinu löömahimu kohe päris nõutuks.

KP:

Sa eksid. Vaata kui rahulik ma olen.

(KP laul õitsvast kodumaast)

PILT 4.

Tuuslar kosib Lindat

Linda:

Sina, kas sa saad , et sa siit minema saad. Kalevipoeg jõuab varsti koju ja siis ei ole sinul siin pikka pidu oodata.

Tuuslar:

Miks sa siis kohe kurjaga? Tulin, et vabandada. Läksin endast ennist vähekene välja. Seda , et mulle ära öeldakse ei juhtu just tihti. Ma ei ole sellega harjunud. See viiski endast välja. Sinusugune väärt naine ei peagi samas ju kohe kõigega nõus olema, mida talle pakutakse. Alustame otsast.

Linda:

Mina ei taha kuskilt alustada. Vaata , et sa siit minema saad.

Tuuslar:

Me pole ju veel õieti tuttavadki. Lase ma räägin sulle endast ja äkki siis sinu meel muutub.

Linda:

Sina räägi, kui tahad, aga minu arvamust sa juba tead. Seega ära hakka parem suud kulutama, vaid võid kohe astuma hakata.

Tuuslar:

Ai-Ai. Kuidas siis ikka nii? Vaata, mina tulen päris kaugelt ja nii paljukest vähemalt võiks aega leida, et saaksin jalgu puhata.

Linda:

Kalevipoeg jõuab peagi metsast koju. Tema nalja ei mõista. Kord ajanud Vanapagan ühe vaest talumeest taga. Kalevipoeg kündis parasjagu põllul ja kui ta seda nägi, siis võttis adra ja lõikas Vanapaganal kõhu lõhki. See lendas siis nagu õletuust otse taevasse. Kadunuks ta jäigi. Vaata , et selleks ajaks kadunud oled. Eks sa siis niikaua vesta siin lookest, kui sul targemat teha pole.

Tuuslar:

Mina ei ole lihtne mees. Ma võin lindudega taeva alla juttu vesta ja loomadega metsas nii samamoodi. Mina näen inimese sisse ja oskan sealt näha ka seda, mida inimene ise näinud veel polegi. Mul on ka jõudu nii palju. Ja see on alles algus

PILT 5.

KP jahil

KP sihib vibuga. Läheneb Pikne.

Pikne:

Ära sa nüüd küll noolt lendu lase. Need pole sugugi metsaloomad, keda sa seal sihid. Need ju saarepiigad.

KP:

Kes sina oled?

Pikne:

Mina olen Pikne. Oleme me ennegi sinuga kokku saanud. (KP taob kiviga vastu pead) Mis sul nüüd juhtus?

KP:

Kui Piksega kohtud ja kolm korda endale kiviga vastu pead lüüa , siis pea ei valuta läbi terve aasta. Kas sa siis seda ei tea.

Pikne:

Ära sa nõnda tao. Ega siis valu kuhugi kao. Valu tuleb minu sisse ja see on päris väsitav, kui pean teiste valu kogu aeg taluma. (KP taob ka jalgu kiviga) Kas sul veel vähe sai?

KP:

Kui piksega kohtudes kolm korda kiviga jalgu taguda, siis jalad ei valuta terve aasta. Seda on minu ema mulle õpetanud ja mina teda usun.

Pikne:

Kalevipoeg, oled sinna ikka uskmatu. Jalavalu mina küll ära võtta ei oska. Aga ole nüüd tasa. Näed Saarepiigad tulevad pesema.

(Eemalt lähenevad Saarepiigad. Saarepiigade tants)

Pilt 6.

Tuuslar röövib Linda

Tuuslar:

Selline ongi minu elu olnud.

Linda:

Vesi on pajas keema läinud. Kalevipoeg peaks kohe jõudma.

Tuuslar:

Kallis Linda, kas sa tuleksid mulle naiseks?

Linda:

(Hakkab naerma) Oled sina ikka pika taibuga. Ma korra juba ütlesin, et ennem söön oma vanu kasuka ära, kui sinuga paari lähen. Vaata nüüd , et siit minema saad.

Tuuslar:

Kaks korda ma ennast solvata ei lase. Kui sa vabatahtlikult ei tule, siis viin su väevõimuga siit enese juurde. (Haarab Linda sülle ja hakkab teda tirima paadi poole)

Linda:

Appi. Kalevipoeg.

Tuuslar:

Ei kuule sind tema praegu. Temal on tähtsamad asjad ees. Ta on silmi ainult saarepiigadele.

Linda.

Oh taevased ja maised jumalad, päästke mind. Uku

Tuuslar:

Ei kuule sind Uku ega teised, sest pole neil jõudu minu vastu. Sina pead minu kaasaks saama. Küll aeg sulle õpetust ja mõistmist annab. Ära ometi nii hullusti rapsi.

Linda:

Pikne, appi.

PILT 7.

KP maksab kätte.

KP: (ümbritsetud saarepiigadest)

Ma olen lihtne mees.

Saarepiiga:

Meie kangelane. Ma nägin, kuidas sortsid sinu lauhoopidest üle Iru mäe lendasid, nagu välgunooled.

Pikne:

Peame minema hakkama.

KP:

Kuhu meil kiiret. Linda pani vee sooja, aga meil on pada suur ja ega see enne homset nagunii keema ei lähe.

Pikne:

Kuulen karjumist. Sinu ema Linda nagu karjuks appi. Lähen vaatan. (Läheb ja tuleb tagasi. ) Tuuslar on Linda röövinud ja tahab teda Soome viia. Ma tõttan talle appi. (KP jookseb teisele poole)

Linda:

Appi. Löögu mind või välk, aga Tuuslarile mina ei lähe.

Pikne:

Olgu siis nii. (Lööb välguga Lindat ja Linda muutub kiviks, Tuuslar lendab maha)

Tuuslar:

(Juuksed elektrist turris) Oli see vast pauk. Linda, kus on Linda. Linda pääses ja kui ta nüüd kõigest Kalevipojale räägib, sis ei ole minul enam pääsemist loota. Nüüd pole muud kui põgeneda (Jookseb minema. Eemalt lähenevad KP ja Pikne)

KP:

Ema. Linda. Aga mis kivi see siin on? Seda pole ma siin varem märganud ja miks on sellel kivil Linda kuju. Pikne, sa muutsid Linda kiviks.

Pikne:

See oli tema enee palve. Ta ütles, et parem löögu välk mind kiviks, kui lähen Tuuslarile naiseks.

KP:

Sa oleks võinud ju siis pigem Tuuslari kiviks muuta.

Pikne:

Aa. Kui sa nüüd nii ütled, siis tõesti oleks võinud. See käis nii kähku. Ma ei jõudnud mõelda.

KP:

Nii on see alati. Jumalad ei mõtled enne, kui tegutsevad. Täna lasevad Päiksel maa ära kõrvetada ja kui avastavad, et liialt kuiv on, siis kukuvad uputama. Mõõdukus on tarkuse märk. Aga teil ei ole mõõdukust. Kohe kiviks. Te ta nüüd inimeseks tagasi.

Pikne:

Seda ei saa teha. Kes korra juba välgunoolega pihta saanud, ei seda saa kunagi enam endiseks tagasi muuta. Nii on Kreutswaldi Kalevipojas juba korra kirja pandud.

KP:

Tule siia, sa alatu kiviraidur. Ma teen sinust enesest vaatamisväärsuse tähistaevas. Viskan su sinna ja sealt sa enam tagasi ei pääse.

Pikne:

Ära ole nii torm. Linda otsis pääsemist Tuuslari käest. Mina aitasin teda. Kui sa kedagi karistad tahad, siis otsi parem Tuuslar üles.

KP:

Õige. Tuuslar, siit ma tulen. Hoia alt.

Pikne:

Oota. Mida me Lindaga teeme?

KP:

Las ta seisab siin Iru mäel ja valvab linna.

Pikne:

Just ja need, kes ilma kingituseta siseneda tahavad, need las uputab Pirita jõkke.

KP:

Või paneb neile maksu peale. Aga Tuuslar, siit ma tulen.

Pikne:

Vabandust. Selline piinlik lugu siis nende valitsejatega. Ma lükkan Linda keset teed, siis vähemalt lugu sinust ei unune rahva meelest.