kolmapäev, 18. november 2026

Rakvere Teatri „Europeana” vaatab ajaloo veidramat poolt

Aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.

Tsehhi kirjandusmaailma käesoleva sajandi üks tõlgitumaid teoseid on Patrik Ouredniki „Europeana. 20.sajandi lühiajalugu”. Tegemist iroonilise ja ajaloo streotüüpe naeruvääristava lühiromaaniga. Eesti keeles ilmus raamat Külliki Tohveri tõlkes 2018.a Loomingu raamatukogus. Romaanist on tehtud maailma teatrilavadel mitmeid tõlgendusi. Oma tekstivaliku Rakvere lavastuse jaoks on teinud dramaturg Roos Lisette Parmas ja lavastaja- näitleja Johannes Richard Sepping.

„Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km.”

Aeg on ühesuunaline. Selles mõttes , et lõpuks oleme kõik vaid tolm igaviku teel. Nõnda ütleb ka Rakvere Teatri tunnuslause - „Kaduviku nimel”. Rakvere Teatris 14. novembril esietendunud Patrik Ouredniki näitemäng „Europeana” ei jutusta midagi uut. Julmused ajalooteljel on kõigile teada. Vali vaid periood ja sarnased lugusid, kus määravaks on võimu ühiskonna domineerimine armastuse ühiskonna üle, saab kirjutada kokku mitmeid. Maailmas on valitsenud ja valitseb ka praegu 1% inimkonnast 99% üle. Majanduslik võim annab ka sõjalise jõu, mida on hädatarvilik kasutada, et oma võimu hoida. Arusaadavalt võiks ju enamus selja sirgu lükata ja tõusta üles ja selle 1% lömastada ja eks seda on ka ajaloos tehtud, nt prantsuse ja vene revolutsioonid, kuid see liigutab vaid raskuskeset, sest pööre tooks võimule uue 1% ja kõik jätkuks ikka samamoodi, vaid teistes värvides. Juba vanas Roomas teati, et anna rahvale tsirkust ja leiba, siis on ta rahul ja sinu võim kindel. Nõnda on saanud ka meie ajast narratiivide ühiskond, kus meile ettesöödetud lood kujundavad arvamust, mida tõe pähe võttes oma elukorraldust kujundama. Aga kus on see päris tõde, seda ei teagi päris täpselt ja kas universaalne rahvaid haarav tõde on üldse olemas. Lev Tolstoi, kes olles ise valitseva 1% hulgas, oli siiski ülimalt kriitiline omaenese staatuse suhtes. Need on muidugi kõige hullemad, kes ise võimul olles, hakkavad võimu kritiseerima. Tolstoi kuulutas inimtegevuse ainsaks mõistetavaks jõuks armastuse. Tema sõnul on armastus nii tugev tunne, et see ei saa olla muud kui jumalikku päriolu. Kui kõik elaksid armastuses, siis ei oleks maailmas sõdu, vaesust, nälga jne. Tolstoile oponeeris A.H.Tammsaare, kes kirjutas, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus, aga armastus ei tulnud. Nii ongi. Armastus nõrgestab võimu. Nõnda ei jää võimuladvikul muud üle, kui viha õhutada. Aastatuhanded mööduvad, kuid ikka pingutab 1% kuidas valetades, viha õhutades või sõdides üldsuse surve all ellu jääda.

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega.”

Seega ei ole Patrik Ouredniki tekstis meie ajaloo tunnetamises midagi uut. Ourednik on oma teoses leidnud ajaloost kirjutamiseks uusi ja inspireerivaid vaatenurki. Lavastuse puhul on küsimus on vormis või isegi jätkuvates vormiotsingutes. Laval on neoonkollases kostüümis näitleja Johannes Richard Sepping. Ta tulistab teksti nõnda, et kuulajana, aga veel rohkem mõistjana, on raske sama tempot hoida. Üllatusi ja veidraid fakte täis tekst läheb kõrvade vahelt kaduma. Kairi Mändla loodud lavakujunduses domineerib valge aukudega põrand, kuhu peategelane asetab püsti erineva pikkusega neljakandilisi kaikaid ehitades ja lammutades nõnda uusi maailmu. Sõdadest tulvil aeg just selline ongi, kord ehitatakse ja siis jälle purustatakse. Pean tunnistama, et kohati on ehitustöö väga efektne. Kõige suurema purustuse eel asetab Sepping kaikad Vene riigi sümboli Andrease risti najale, et sellel siis suure kolinaga kokku lasta kukkuda. Olen kindel, et see oli juhuslik, kuid minule mõjus lootusrikkalt. Kahjuks mõjub Seppingu aktiivsus juhuslikuna. Pigem oleks näinud vähem füüsilist aktiivsust, mis oleks saanud impulsi tekstist. Tekst ei haaku lõpuni tehnilise lahendusega, pigem mõjub tehniline aktiivsus võrratut teksti söövana. Vorm ja sisu pole leidnud rütmilist ühtsust.

Taas pean kiitma Vootele Ruusmaa helikujundust. Tunnistan, et see muutub juba tüütuks, kuid midagi pole teha. Ruusmaa äärmuseni maitsekas helilooming ei muutu lavastuses dominantseks. Helikeel täidab tühja ruumi viies vaataja ühest pildist ja meeleolust teiseni. Muusikast saab sild, mida mööda on näitlejal mugav kulgeda.

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele.”

Igal juhul on saanud Rakvere teater oma repertuaari lavastuse, millega võib maailma festivalidel tiirlema hakata. Näitlejad vajavad väljakutseid ja selles mõttes on Rakvere teatri juhtide julgus anda noorele lavastajale võimalus soololavastusega välja tulla tänuväärne. Vabastage Sepping muudest rollidest ja las läheb tiirutama ilma mööda, et panna Rakvere märgina Euroopa teatrikaardile. Ameerikasse pole mõtet minna, need seal ei saaks sellest nagunii aru.

Viimases pildis mätsib Sepping ennast saviga kokku. Temast saab skulptuur, tundmatu sõdur. Nimeta ja näota tegelane inimkonna ajateljel. Ajaloo liivarand on jälgi nii täis, et ühte rada teisest eraldada pole võimalik.

„Aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.”


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar