Valimiseelne mõtisklus

Valimiseelne mõtisklus

Arlet Palmiste

Valimisliit Suur-Järvamaa kanditaat nr 253 Järva vallas

Mõned on öelnud, et ma olen nagu Hunt Kriimsilm, et pean üheksat ametit, aga ühtegi neist ei tee päris korralikult. Minu enda jaoks on mul ainult üks amet – meelelahutaja. Kõik minu tegemised on sellega seotud, et inimesed lõõgastuksid, naeraksid, tunneksid rõõmu, saaksid positiivsete emotsioonide osaliseks ja oleks seeläbi paremad inimesed. Mõni ütleb selle kohta tola, aga  tegelikult pole nalja tegemine, laulmine või teatri tegemine sugugi lihtne. See on paradoks, aga nalja tegemine on väga tõsine töö.

Kirjutades etendusi olen süvenenud inimeludesse, püüdnud mõista nende tegemiste tagamaid, uurinud ajalugu ja mõistnud, kuidas meie tänased otsused mõjutavad meie homseid tegusid. See tõi mind tänaste kohalike volikogude valimiste juurde.  

Meie kohaliku elu korraldust ootavad lähiaastatel ees väga suured muudatused. See töö, mis tuleb teha oktoobris valitaval volikogul ja vallavalitsustel Järva vallas on tohutult suur. Selleks peavad volikogus tegutsema inimesed, kes on kõrgemal isiklikust kasust ja oskama näha laiemat pilti tuleviku Järva vallast. Eelkõige peavad nad olema suure südamega professionaalid. See on ka põhjus, miks valimisliit Suur-Järvamaa ei nimetanud vallavanema kanditaati, vaid soovib parima vallavanema leida avaliku konkursi korras. Volikogu ei tohi olla kitsa huvigrupi teenistuses, vaid peab lähtuma kõigi vallakodanike huvidest.

Reformierakondlikul juhtimisel on Järva valla moodustamisel ellu viidud paras käkk. Üle sõideti igasugustest loogilistest lahendustest ja rahva arvamustest.  Nüüd on lepingud sõlmitud ja tagasi neid enam võtta ei saa ja tuleb nende tehtud halbade otsuste juures hakata leidma parimaid lahendusi.

Kui olin otsustanud osaleda valimistel, sest mulle tundus, et meie praegune reformierakondlik volikogu ei seisa enam oma kodanike huvide eest, nagu peaks, siis hakkasin tutvuma erakondade ja nende ideedega. Erakondade infot sirvides ei leidnud ma ühtegi uut ja silma särama panevat ideed. Tundus, et nende tegevust on tabanud valimisrutiin, mitte soov kohalikku elu parandada ja edendada. Seega välistasin enda joaks suured erakonnad, sest kohaliku elu korraldus ei saa  ega tohi sõltuda riiklikest käsulaudadest. Riik see on kodanikud ja riiki ei juhita mitte ülevalt alla vaid alt üles. Meie kodanikena määrame millist elu tahame siin riigis või vallas elada. Külaelanikuna ütlen seda külavanemale, külavanem ütleb volikogule, volikogu vallavalitsusele ja asjad peavad saama tehtud. Mitte vastupidi, et vallavalitsus ütleb volikogule, mida nad tegema peavad ja siis volikogu dikteerib küladele, mida ja kuidas teha ja üksikkodanikul pole üldse mingit sõnaõigust. Nii jõudsin valimisliiduni Suur-Järvamaa, mille peamised eesmärgid olid selgelt sõnastatud ja sobisid ka minu eesmärkidega.  

Tulevasel Järva vallal puudub keskus ja see teeb kogu valla elu korralduse väga keeruliseks, sest puudub koht, kuhu inimesed kõik kokku käiks. Sellest, millisele aadressile on vallamaja registreeritud, on tehtud liiga suur number. Aadress ei ole veel keskus. Nt asub Albu vallavalitsus Järva-Madises, kuid keskus on pigem Albus, kus on kool, kultuurimaja, pood jne. Raske on korraldada vallaelu, kui erinevate piirkondade elanikud näevad keskusena erinevaid kohti. Näiteks. Kus toimub valla jaanituli? Vastus on, et sellist kohta pole olemas. Olen kindel, et Järva vallas hakkavad jaanituled toimuma igas piirkonnas. See näide on ka laiemalt käsitletav. Keskuse puudumisel tuleb tugevdada erinevaid kogukondi ja vallasiseseid piirkondi. Riikliku reformiga on meilt võetud vallad, kus kõik tundsid kõiki ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Samas ei saa me enam tekkivat valda lõhkuda, nagu lubab EKRE, sest see on seaduse vastane. Minu jaoks on olulised piirkonnad, mitte niivõrd tänased vallad. Kummalisel kombel on piirkondade piirid enam-vähem ühtivad kunagiste kihelkondade piiridega. Näiteks on Ambla ja Albu vallal juba praegu hea koostöö spordiklubide tegevuse korraldamisel. Selliste piirkondlike klubide tegevust tuleb toetada, kuigi samas on raske loota, et nt Imavere lapsed hakkaksid Albus igapäevaselt suusatreeningutel käima. Arenguid tuleb vaadata laiemalt ja koondada teenused keskustesse, kus neist saab osa võimalikult suur osa elanikkonnast. Järva vallas on võrdse tähtsusega keskused ja neid kõiki tuleb arendada lähtuvalt kohalikest vajadustest.

Kust tuleb siis loodetud kokkuhoid, kui arendame jätkuvalt võrdselt kõiki piirkondi? Kulude optimeerimine on uue vallavolikogu üks kõige suuremaid ja raskemaid ülesandeid. Kurb on see, et valdade ühendajad annavad rahvale võltslubadusi ja ei räägi teenustest, mis koondatakse või suletakse, kuigi vastavad kokkulepped on juba tehtud.  

Esiteks peab kokkuhoid tekkima juhtimiskulude koondamisest. Vallaametnike arv väheneb eelkõige tehniliste töötajate arvel. Samas tõuseb kompetents ja ametnike töömahud ehk kogu tööaeg sisustatakse vallatööga, mitte omavaheliste vestlustega. Vähenevad hariduskulud, sest koolid suletakse osaliselt või terviklikult. Minu arvamus on muidugi, et lasteaed ja algkool peavad olema võimalikult kodu lähedal ja selle eest tahan seista. Teine kokkuhoiu koht on hangete läbiviimine. On selge, et 10 km tee remontimisel tuleb 1 km  remondihinnaks vähem, kui ainult 1 km remontimisel.  Need on mõned võimalused.

Eks ta nüüd veidi ümmargune jutt sai, aga uute valdadega seonduv ongi vist veidi ümmargune, sest ega ei tea meist keegi päris täpselt, mis toimuma hakkab.

Siiski ka midagi konkreetset

-          Aravete kultuurimajast peab saama avatud kogukonna keskus. Kultuur tagasi Aravetele!

-          Üksikinimeste probleemid peavad jõudma lahenduseni!

-          Vallateed korda!

-          Kaugtöö võimaluste loomine ja seeläbi elu toomine maale!

Autoga Hollandi ja tagasi

Autoga Hollandi ja tagasi

Üks sõber mainis, et kui tahad rahaliselt mõistlikult hakkama saada, siis pole Poolast lääne poole mõtet minna. Teinekord annavad vajadused võimaluse selliseid väiteid kontrollida. Tütar läks õppima Rotterdami ülikooli. Sellel koolil oli peenem nimi, kuid seda ma ei oska kirja panna. Igal juhul oli tegemist ülikooliga, mis asub Rotterdamis, Hollandis. Neli aastat õpinguid tähendab seda, et tea peab seal ennast selleks ajaks mõnusalt ja koduselt sisse seadma, see tähendab, et sinna tuli toimetada hulgaliselt koduseid asju.  Otsustasime, et kõige lihtsam on seda teha, kui ise autoga need kohale viia. Ladusime auto maast laeni sööki ja muud kraami täis ja asusime teele. Meil oli aega sinna ja tagasi jõudmiseks 5 päeva, kogu teekond kokku Google Mapsi põhjal oli u 4000 kilomeetrit.  Kiireks läheb.

Alustasime teekonda Tallinnast kell 00.00. Mina sõitsin ja Triinu magas, siis mina magasin ja Triinu sõitis, siis tegime stopi, võtsime kohvi ja mina sõitsin ja Triinu magas. Sellise hooga sõitsime järjest 1400 km. See oli muidugi väike maa võrreldes Vello Vaheri rekordiga, kes sõitis oma perega 5000 km järjest ja läks siis kohe areenile etendust andma. Teed on Poolas head. Enamus kiirteedest on tasulised. Kus üks tee algab ja teine lõpeb sellest  ei saanudki ma aru, sest maksupunktid hüppasid suvaliselt teele, maksid ja sõitsid edasi. Keskmine teemaks oli kuskil 15 euri. Õnneks on teede ääres piisvalt palju kohti , kus maha keerata , süüa ja varusid täiendada. Kui d samas sattusime ka suurematesse ummikutesse just Poolas. Suurlinnade ümbruses on ka kiirteed autosid ja täis ja väikesed teeremondid tekitavad kohe pikemaid seisakuid.

Jõudsime Poznani ja tegime pikema pausi, et daamid saaks poodi. Poolas pidavat ju kõik Eestiga võrreldes odavam olema ja kust siis veel osta saabuks talveks vajalikku manti.  Poznani hiiglaslik kaubamaja M1 sisaldab lisaks võõrapärastele ka kõiki meile tuttavaid kaubamärke. Kuid hinnad, oh imet, on samad, mis meil. Kaubamaja ise on muidugi uhke. Korruseid on seal kolm. Teise korruse toidumaailmas on u 15 erinevat restorani, seintele liikuvad pildid ja soovi korral saad ise endaski pilti teha valides tahaplaanile sobiva tausta. Poznanist lahkudes oli aeg juba nii hiline, et otsustasime leida ühe hosteli. Keerasime peateelt maha ja sõitsime edasi mööda väikeseid teid. Siin peab kiitma seda toredat seadust, mis annab võimaluse kodust internetti ilma lisatasuta ka Euroopas kasutada. Bookingust leitud hosteli aadress Google maps pandud, liikusime oma eesmärgi poole. Ikka väga mugav on internetiajastul reisida.  Liikusime läbi ühe küla, kus tundus, et oli käimas midagi festivali sarnast. Teede ääres olid põhupallidest tehtud skulptuurid ja tänav ise lippudega ehitud. Lõbus ja vallatu. Tee muutus järjest kahtlasemaks. Korraga sõitsime müüride vahelt sisse ja seal pidavatki olema hotell. Arutledes jõudsin järeldusele, et olime endise sõjaväe territooriumil, mis tänaseks oli ümber ehitatud militaarseks elurajooniks. Militaarset hõngu oli aga jätkuvalt tunda. Kõikjal olid skulptuurid, müürid, trellid … Pidasime seda tsivilisatsioonist eemal olevat hotelli kalliks ja liikusime järgmise küla poole. Õues läks pimedaks. Jõudsime Swiebodzini linna. Linna ümbritseval maanteel on hulgaliselt väikeseid hotelle. Pidasime ühe ees kinni ja saimegi 35 eur eest endale ilusa puhta toa.

Meie und valvas Jeesus. Mitte kaudses, vaid päris otseses mõttes.  Hommikul akent avades vaatas meid hiiglaslik Jeesuse kuju. Tuli välja, et tahtmatult olime jõudnud maailma kõrgeima Jeesuse kuju lähistele. 2010 aastal valminud kuju on 33 m kõrge ja loomulikult on see oma linna uhkuseks.  Kuju on tasuta külastatav ja paljude palverändurite sihtkohaks. Käisime ja saime osa sellest võimsast hardusest. Kaugelt vaadates tundus Jeesus palju võimsam, kui käega katsudes. Igal juhul soovitan külastada.

Jätkasime oma teekonda Hollandi poole. Jõudsime Saksamaale peale pooletunnist sõitu. Saksamaa valimised on tulemas ja kõik kohad on täis poliitikute pilte. Tänav nagu facebook. Saate aru küll – pildid tänaval … pildiraamat. Huvitav, et pildid on kõik väikesed ja meil leiduvaid hiiglaslike näopilte siin pole märgata. Saksalik korraarmastus torkab valusalt silma ka liikluses. Kõik sõidavad täpselt lubatud sõidukiirusega  ja kui neist siis mööduda, siis vilgutavad tulesid ja kutsuvad sind signaalitades korrale. Äärmiselt tüütu.  Kiirteed on Saksamaal tasuta. Kolmerealisel teel võid sõita riskipiirikiirusel. Esimesel real on rekkad ja bussid, teisel real sellised 120 km/h sõitjad ja siis kolmandat läbitakse kiirusel, mis auto parasjagu võimaldab. Meie sõitsime peamiselt teisel rajal. Kütusekulu oli nõnda väiksem ja närvid naisperel korras. Bensiin maksab Saksamaal u 20 senti rohkem kui meil.

Jõudsime Hannoveri lähistele ja taas kõlas tagapingilt tuttav hüüe: „Poodi, poodi, POODI!“ . Otse trassi ääres on mitmeid vägevaid kaubakeskusi ja keerasimegi neist ühe juures teelt maha. Naispere lippas poodi. Jäin teadlikult auto juurde kohmitsema, lubades kohe järgi tulla. Sain nüüd omas rütmis keskusega tutvuda. Kõik on samasugune nagu Eestis, ainult kaks korda suurem. Alkohol on Saksamaal odav. Liitrine, täiesti joodav vein, maksab 3 eurot. Samuti kanged napsid. Võtsin ühe pudeli, pärast arutelu endaga ühe veel ja siis veel ühe. Toit on poes odav, kuid süüa väljas on kallim kui Eestis. Riidepoodi vaatasin läbi akna. Hinnad olid ikka odavad. Hiljem selgus, et Triinu oli saanud 100 eur eest pojale ja endalegi sügiseks kogu varustuse. Nagu mainitud sain ka mina varustatud.

Jätkasime teed ja peagi ületasime Hollandi piiri. Bensiini hind on 1,6 eur. Uuu …  mina mõtlesin, et Saksamaal on kallis ja ei võtnud paaki täis. Metsa pole, vaid põllud ja kasvuhooned. Põldudel ei ole mitte vili vaid lilled. Lilled, lilled ja ees on ikka lilled. Jõudsime Rotterdami täpselt kell 00.00. Meil oli 2500 km läbimiseks koos peatustega kulunud täpselt 48 tundi. Päris hea. Tütar oli koos kahe koolikaaslasega rentinud odavaima korteri, mis nad Rotterdami üüriturul leidsid. Ometi on korteri üür ühes kuus kokku 2000 eur. Ma ei uskunud ja uurisin ka ise hindu. Tõesti nii see on. 2000 euri kuus on odav. Igal üürilisel oma väike magamistuba, lisaks suur elutuba, köök ja kelder. Kelder on tähtis, sest sinna sai hoiule viidu kõik vanaemade poolt kaasa pakitud toidukraam. Jätsime tütre maha ja läksime kõrval olevasse tudengihotelli, kus tuba maksis 50 eur.

Hommikusöögilauas vaatasime ringi. Tundub, et Hollandis on tavapärane, kui vanemad toovad lapse kooli. Enamus, kes meiega söögisaali jagasid, olid pered, kus ülikooliealine noor koos vanematega. Läksime jalutama, et linnaga tutvuda. Rotterdam asub merest umbes 20 km kaugusel. Eestlased teavad Rotterdami peamiselt laulu järgi, kus reisusihiks oli ikka seesama linn. Kunagi oligi Rotterdam mere kaldal, kuid kanalitesüsteemi rajades on tänaseks merelt oluliselt juurde võidetud. Kanaleid on igal pool ja kogu aeg. Sillad tõusevad ja laskuvad. Laevad liiguvad. Rotterdami suur kaubasadam asub linnast eemal. Linnasüdames on ajalooline sadam, mis töötab ka tänasel päeval sadamana. Üleüldse on erinevaid sadamaid iga nuka taga – jahisadamad, kaubasadamad, paadisadamad, liinilaevasadamad, meretaksosadamad. Seoses kaubakeskusega on linn rikastunud. Majad eramurajoonides on siin  snooblikult edevad koos väikeste aedadega ja majataguste tiikidega. Igal majal on ukse kohal nimi – Villa Barbara, Villa Marta jne. Kõrghooneid on tõesti vähe ja enamus linnast on madalasustatud. Läheme väikesele paadisõidule, et linnast paremat pilti saada. Paadimees jutustab linna ajalugu. Tema jutt tundub usutav, sest kõigile küsimustele ta vastuseid ei tea. Kanali äärtes seisavad laev-majad, kus inimesed elavad oma igapäevast elu. See on jälle kuidagi harjumata. Kanali kaldal jookseb autotee, jalutavad inimesed, aga laevapere teeb tekil süüa, pereema paneb pesu kuivama jne. Nagu tungiks teise inimese eluruumi. Minu jaoks kummaline, aga nemad on seal vist sellega harjunud. Paadimees on uhke linnaarhitektuuri üle. Igal objekti juures rõhutab ta selle arhitektuurilist eripära ja ainulaadsust. Mis siin salata – linnaruumis ongi päris palju kelmikaid ehitisi. Mind hämmastas turuhoone. Seda on raske kirjeldada. Umbes 10 m paksused seinad kaarduvad viiekordse maja kõrguselt kuplina üles. Seinte sees on aknad, sest seal on korterid. Aknad on ka ruumi sisse. Kupli alla jääb avatud ruumina turg. Lagi on kõrgel ja ka seal on aknad, mis tähendab, et sealsed elanikud kõnnivad klaasist põrandal otse meie kohal. Toidukaupade hinnad on turul võrreldavad meie hindadega. Hea seegi. Turu vastas on põnev kuupidest maja, kus kuubid seisavad nurga peal. Kuidas seal sees elada või olla? Segane värk. Igal juhul hakkab mulle linn meeldima. Kõikjal on rohelust ja väikseid kanaleid. Majad on ilusad ja õued hooldatud. Kõikjal vuravad ratturid. Ratturite jaoks on sõiduteede kõrval omad teed. Harjumatu on lisaks autodele jälgida ka rattateid ja vaadata, et sa kellelgi ette ei astu.

Nagu öeldud, siis Rotterdamis korraliku randa pole. Kuna õues on ligemale 30 kraadi sooja, siis sõidame 20 km kaugusele Den Haagi, kus asub väidetavalt suurepärane rand. Kohale jõudes tõdeme, et nii see ongi. Rand jääb ookeani äärde ja seepärast on vesi Läänemerest oluliselt soolasem. Käsi laiali ajades saab veepinnal hõljuda. Imelikul kombel ei leia me rannast riietevahetuskabiine. See jääbki saladuseks, et kus ja kuidas nad siis märjad rõivad kuivade vastu vahetavad. Kes mind siin ikka tunneb. Tõmban kiirelt tagumiku paljaks ja vean ujumispüksid jalga. Piilun ringi - kedagi ei huvitanud.  Vesi läheb ruttu sügavaks ja juba 10 meetri kaugusel kaldast saab vabalt ujuda. Rand tundub lõputult pikk, vaata kummale poole tahad. Planeerimatult satume ranna keskele, kus asub vee kohale ulatuv kai. Kai selle alt avatud vee kohal asuva silla kohta on eesti keeles vale sõna, aga parema puudumisel kasutatakse seda. Eesti keeles on kai sadamat kaitsev vette rajatud vall või müür. See siin on hoopis midagi muud. Kai peal on kohvikud, restoranid, suur vaateratas, laskumistross ja benji-hüppe torn. Kõiki neid võimalusi kasutatakse tihedalt. Rahvast on rannas palju. Randa on tuldud suurte peredega ja siis ennast terveks päevaks mõnele ruutmeetrile sisse kirjutatud. Sellistes perekondlikes laagrites on rahvast imikutest vanuriteni, laud on kaetud, mehed popsivad vesipiipu, lapsed mängivad liivas jne. Asutame ennast minekule. Planeerime veel sama päeva jooksul jõuda Saksamaale, et siis ööbida autos mõnes rannaäärses parklas.

Bensiinipaak näitab tühjenemise märki. Plaanin sõita siiski Saksamaale ja seal tankida, sest hinnavahe on 30 senti. Saabuv õhtu toob hämarust. Armatuuris helendab näkku kiirelt vähenev number, mis näitab, kui palju veel selle kütusekogusega sõita saab. 30 km … 20km … Jõuame Saksamaale. Napiks läks see asi. Nüüd pole muud kui esimesse bensukasse. Kuid mida pole, see on bensukas. 10km … ja lõpuks 0. Triinu satub paanikasse, sest lisaks sellele, et meie auto ei tohiks siin sajuses ja pimedal teel enam üldse edasi liikuda, oleme sattunud kiirtee remonditavale osale, kus kaks sõidusuunda on ühele rajale juhitud. Kahe sõidusuuna vahel on blokkidest serv. Samasugune serv on ka teisel pool autot. Kui me nüüd seisma jääme, siis seisab kogu liiklus, sest meist mööda ei saa ja meie ära keerata ka ei saa. Tore lugu. Olen viinud tarbimise miinimumini – kiirus 50 km/h, soojendus välja jne. Tanklat ikka tee ääres näha pole. Eemalt paistab ristmik. Jään sinna seisma. Kuhu minna? Igal pool on pimedus. Triinu võtab ette abimees google ja leiab sealt lähima tankla. Peame suurelt teelt ära keerama ja lootma, et seal aurudega sõites veab auto külabensukani välja. Veereme vaikselt kõrgemaid jõude appi paludes. Eemalt hakkavad paistma tuled ja ongi tankla. Süda hüppab rõõmust. Jõuame lähemale ja … bensukas on öösel kinni. Vahin nõutult tanklat ja avastan mingi kummalise masina. Tuleb välja, et tegemist on kaardimakseautomaadiga. Kuigi aparaat ei sarnane sugugi meil leiduvatega, saan siiski makse tehtud ja bensiin hakkab voolama. Tänan.

Tagasi Eestisse oli otsustanud sõita läbi Taani ja Rootsi. Teekond sealt kaudu on u 800 km lühem, kuid ma pole sugu kindel, et odavam. Praami pilet Saksamaalt Taani maksab 104 eurot. Kui ma vaatasin hämmingus piletimüüjale otsa ja laususin: „100 eurot. Olete kindel?“, siis lisas tema nagu mingit saladust jutustades: „Ei. 104 eurot.“  Praam on uhke. Suured kauplused ja restoranid aitavad 40 minutisel sõidul  kiirelt mööduda. Taani jõudes plaanime külastada kuulsat Kopenhageni Tivolit.

Enne Tivoli külastust vaatame üle ka Merineitsi. Kõik on nii, nagu arvasin. Väike kuju ei paista turistide tagant väljagi. Samas pargis on ka mitmeid teisi skulptuure, kuid neid ei vaata keegi.  Parandame selle vea ja teeme rahuliku jalutuskäigu skulptuuripargis. Tivolit pole raske leida, kuid raske on leida parkimiskohta. Kõiki liikluseeskirju rikkudes keerasin ühte parkimismajja. Olgu öeldud, et 3 tundi parkimismajas läks maksma 17 euri. Pilet Tivolisse sisenemiseks maksab 16 eur.  Taanis on muidugi kroonid, kuid omas peas rehkendasin hinnad ikka eurodeks. Tivoli on täis lilli ja rohelust. See on imekaunis park, kus pargiteede ääres on kümned eriilmelised kohvikud. Kui oled väravast sisse saanud, siis pead igal atraktsioonil vastava pileti ostma. Kui ei soovi karussellitada, siis saab seal ka niisama ringi vaadata. Vaadata on aga palju.  Suurel laval tantsuetendus, väiksemal laval jazz-ansambel. Samas kihutab ameerika raudtee vagun ootamatult üle pea.  Vaikust saab nautida akvaariumis, kus kalade keskel ujuvad ka kaks haid. Võrratu võlumaa, mida kindlasti soovitan Taani sattudes külastada.

Järgmisel päeval sõitsime üle hiiglasliku silla Taanist Rootsi. Malmöst Stockholmi on u 600 kilomeetrit. Jõudsime õigel ajal kohale, et sõita Tallinki laevale ja alustada reisi viimast etappi laevaga. Kokkuvõtvalt võib öelda, et viie päevaga jõuab teha küll  Euroopas väikese tiiru.  Saime osa ajaloost, kogesime ekstreemsusi, puhkasime ja viisime lapse tema ajutisele kodumaale.

Rein Rannap saates "Nädalalõpp Kanal2ga"

Austusest Rannapi vastu ja kontserdi suure elamuse tagajärjel panen üles kirjutise vestlusest Margna-Jõekalda ja Rannapi vahel.

Mida mäletab Rein Rannap oma reisidest?

Kristjan üritab peale väikest arutelu Rein Rannapi muusika üle , kus on põimunud klassikaline ja rock muusika, leida sobivat kujundit. „Sa oled alati siis olnud nagu nahkhiir. Pole loom, pole lind. Ma mõtlen heas mõttes“. Kristjan jätkab „Nõukogude aja välisreisid. Kui välismaale lasti, enne loeti sõnad peale, siis olid ikka nuhid kaasas. Aga kuidas muusikud või ansamblid välismaale pääsesid ja kas seal teenitu jäi neile vastavalt kvalifikatsioonipunktile või kuidas sellega oli?“

Rannap elavneb silmnähtavalt. Muidu vaoshoitud pianist saadab tervet järgnevat juttu elavalt kätega.

„Käsin hiljuti Saksamaal esinemas ja siis tuli mulle kõik meelde, kuidas tollal oli. Seesama punkt, mis Nõukogude Liidus rublades oli, võrdsustati dollariga. See oli see raha, mida sa tohtisid sellest välishonorarist endale jätta. Ülejäänud raha, mis mulle välismaal peo peale maksti, tuli ära peita ja salaja üle piiri tuua. Seda ei tohtinud isegi deklareerida, et sul see valuuta on. Järgmisel päeval pidid minema GosKontserti ja kõik raha viimase sendini lauale laduma. Endale sai jätta ainult selle punktitasu ulatuses oleva raha, aga maksti välismaal kümme korda rohkem. Mul ei olnudki see nii väike , kuskil 60 rubla kontserdi pealt, aga kui oli tegemist orkestriproovidega, siis pidi teinekord nädal aega seal koha peal olema. Väljas süüa selle eest muidugi ei olnud võimalik ja kõik tahtsid ju endale tuua midagi – magnetofoni või mõne hilbu, sest siin polnud saada. Ja mida siis tegid nõukogude artistid. Nad võtsid kohvris söögi kaasa – lihakonservid, kuivikud. Kohvrid olid triiki täis.  Peenetes hotellides siis vaadati , et keegi ei näe ja segati endale süüa kokku. Seoses sellega ma olen kuulnud paari väga head lugu. Moskva Suur Teater käis ju pikkadel reisidel, teinekord olid kuude viisi ära. Konserve ei saanud siis muidugi nii palju kaasa võtta. Mida nemad siis tegid? Nad läksid hotelli ja tualetti veeloputuspaagis keetsid kartuleid. Panid spiraali sinna sisse ja ajasid keema. See selleks, aga mis ükskord juhtus. Pariisis oli Suure Teatri etendus. Kõik olid kohal - koor, orkester, tantsijad ja lauljad, tehniline personal. Mitusada inimest. Etendus sai läbi ja kõik läksid samal ajal hotelli ja kõik nagu üks mees torkasid oma kiirkeetjad vooluvõrku, aga sellist pinget polnud kunagi maailmas enne nähtud. Paugu pealt oli terve pool Pariisi pime.“ Saatejuhid on naerust kõveras ja publik plaksutab maruliselt. Rannap muheleb ja on ilmselgelt rahul oma looga.

Kristjan jätkab tõsinedes „See kontrast on ikka väga suur. Ühel hetkel keedad kemmergus kartuleid ja siis lähed frakis lavale. Käisin vaatamas NoTeatri etendust ansamblist „Ruja“, mille kohta te olete ise kommenteerinud, et ei olnud need peod tollal nii suured midagi. Või kuidas sellega on?“.

„ Ma ei oska üldistada. Eks ta oli igal ansamblil erimoodi. Mina suhtusin rockansamblisse sama moodi nagi klassikalisesse kammeransamblisse. See oli minu tagapõhi. Ma olin näinud selliseid ansambleid töötamas, proove tegemas. Ansambel ei olnud peokoht ega sõpruskond. Mina tegin käsitsi korralikud noodid. Proovi alguses andsin igale mehele noodid kätte ja nüüd mängime.“ Rannap matkib ilmekalt noodi kirjutamist ja seejärel laiali jagamist. „Proovi alguses on täitsa jama, sest teised võtsid seda nagu suhtlemisringkonda. Hakkasid anekdoote rääkima või lugusid, mis on juhtunud nädala jooksul.“ Rannapi käed, mis õhus poognaid joonistavad, teevad üha suuremaid ringe. Kristjan ja Teet itsitavad. “Poisid, mis toimub. Me tulime siia proovi tegema“. Rannap kehastub hetkeks oma ansamblikaaslaseks ja rähmab käega “Küll jõuab, aa, kas sa seda lugu tead ..“ ja jätkab „ma mõistan , et teistel oli minuga raske, aga ma ei teadnud, et teisiti saab ka teha bandi.“

Teet Margna „Ma olen tahtnud alati küsida, et sinu tuntud väga emotsionaalne ja hingestatud esinemisviis, kas see on teadlik valik või tuleb lihtsalt nii ?“

„See tuleb täiesti iseenesest ja loomulikult ja igakord erinevalt, sest meeleolu on erinev. Muidugi ma tõstan kätt võib-olla kõrgemale kui teised, aga see tuleb sellest tundest, mis selles on. Kõige hullem lugu, mis on selle liikumisega juhtunud on, kui Ruja esines Linnahallis sellise looga nagu „Must lind“. Seal on klaverisoolo ja siiamaani mängides ma kujutan ette seda hirmsat musta lindu, kes ähvardades lendab pea kohal. Need on sellised üksikud löögid, kus kajamasin annab järelefekti vuh, vuhh, vuhhh“. Rannapi käed lendlevad pea kohal ja suuga imiteerib linnuvuhinat. „Linnahallis oli selline nõukogudeaegne ühe jalaga klaveritool. Tänapäeval ma keeldun selle peal mängimast, aga siis ei olnud valikut. See pisike tool ja mina lendlen seal ja ühel hetkel kukkusin selili maha. See ei olnud meelega tehtud. Kaotasin lihtsalt tasakaalu, olin hoos ja haiget ei saanud. Aga paljud arvavad , et see oli mul meelega tehtud."

Peeter Raudsepp- Intervjuu AjaLehes

Rakvere Teatri uus loominguline juht Peeter Raudsepp: See on suur asi, et me saame oma emakeeles lavalt  erinevaid tekste kuulda.

Arlet Palmiste

Peeter Raudsepp? Ei tea, pole kuulnud … see nimi ei ütle paljudele midagi. Teatrisõpradele aga ütleb nii mõndagi. Peeter Raudsepp on teatripedagoog, lavastaja ja vahel ka näitleja. Uuest hooajast on ta Rakvere Teatri uus loominguline juht. Rakvere Teater on oma linnas olnud alati oluline maailmapildi ja poliitika kujundaja. On ju Rakvere Teatrist tõusnud kultuuriministriks Indrek Saar, linnavolikokku Velvo Väli ja paljud teisedki on olnud ühiskondlikult aktiivsed. Kas Peeter plaanib astuda oma eelkäijate maha jäätud suurtes jalajälgedes või tallab sisse oma raja? Kust mujalt seda ikka teada saab, kui tuleb minna ja järele küsida.

Lööd siis platsi puhtaks ja tood oma repertuaari teatrisse või millised on sinu plaanid?

Ei tahaks ajakirjandusele konti hambusse anda, et uus mees tuleb, lööb platsi puhtaks ja hakkab ehitama kuldset silda Rakverest Helsingisse või kuhu iganes. Ma olen teatri loominguline juht ja repertuaari kujundamine on pikk protsess. Ma olen seda meelt , et vaataja ei pea teadma teatri köögipoolt. Tema asi  on nautida etendusi ja see kuidas need lavastused lavale saavad ei peaks teda huvitama. See on töö, mida saab teha hästi ja saab teha ka halvasti nagu igat tööd. Ma tahaks seda hästi teha. Praegu on niimoodi, et eelmise juhtkonna poolt on selle hooaja plaanid  paika pandud ja väga palju lisada sinna ei saa. Veidi ikka, aga suurem töö on tehtud. Minu kujundada jääb juba järgmine hooaeg. Sellega tuleb aga juba tegeleda ja ühtlasi annab see mulle aega uuesti selle maja tegemistesse sisse elada.

Rakvere on tubli provintslinn ja siinne teater siiski provintsi teater. Ma pean kohe ütlema, et pean väga oluliseks teatri olemasolu väikelinas selle linna kultuuripildi kujundamisel. Kas ühe teatriga linnas on nõuded repertuaarile teistsugused suurlinna omadest? Teater peab ju pakkuma midagi igale sihtrühmale.

 Iga teater saab lähtuda oma võimalustest. Me peame teadma, kus on meie piirid ja püüdma iga lavastusega neid piire veidi nihutada. Samas me ei saa hüpata üle oma varju. Me peame arvestama sellega, et etendusi antakse väga palju väljasõitudel. See paneb lavastustele teatud raamid. Samas läbimõeldud repertuaari korral saame ikkagi pakkuda publikule elamust. Meil ei ole suurte teatritega võrreldavaid võimalusi ja seda eelkõige süviti minemise osas. Arutasime just loomenõukogus ja leidsime, et teatri repertuaar peaks põhinema kahel põhilisel suunal. Esiteks klassika, sest meie teatris on  vanemaid näitlejad, kellele pole klassika vastumeelt ja kes soovivad ennast sellega proovile panna. Teiselt poolt on meil teatris ka noori näitlejaid, kes tahavad mürada. Nimetame siis neid müramisi eksperimentideks või alternatiivteatriks. Teatri repertuaar peakski kujunema selle kahe voolu vahel. Ühelt poolt hoiame klassikaga elus traditsioone ja teiselt poolt välk-ja-pauk riskiprojektidega arendame ja laiendame näitlejate ja publiku piire.

Ära pahanda, et küsin provotseerivalt. Kas sa ei karda, et võid siin provintsis manguda?

Eks ma teadsin, kuhu ma tulen, kui ma otsustasin sellel konkursil kandideerida. Ma ju alutsain Rakveres kunagi oma teatriteed. Vahepeal ma olin kümme aastat Viljandis õpetaja, olen olnud siin näitleja ja lavastaja. See keskkond ei ole mulle võõras. Praegu veel on mul Tallinnas asjad lõpetamisel ja eks aeg näitab, kuidas see elukorraldus kujunema hakkab. Praegu veel sõidan Tallinna ja Rakvere vahet.

Kas Rakvere teatri trupp vastab sinu nõudmistele või oled nagu Eesti korvpallitreener, kes tunneb, et üks pikk võiks ikka veel korvi all olla? 

Rakvere tänane trupp on väga huvitav. Veidi oleks vaja tagant tõugata, et trupp oma võimeid täiesti avaks. Sellel aastal tuli teatrisse juurde noori näitlejaid Viljandi lavakoolist ja tahaks lisaks mõned kutsuda ka oma lavaka kursuselt. Uusi nägusid tuleb juurde ja see on hea. Põhituumi on endlselt rivis , kuid Rakvere teater nõuab suuremat truppi ja see vajaks suurendamist. See on Rakvere ja teiste väiketeatrite probleem või üldse meie kultuuripoliitika probleem. Meil on näitlejaid küll, kuid paljud neist istuvad tööta Tallinnas suure teatri palga peal ja sealt neid provintsi tööle saada on raske.

Kas Eestis on teatreid äkki liiga palju või on näitlejaid liiga palju

Kuidas siis nüüd vastata …? Ühelt poolt me ei saa noortelt inimestelt võtta ära võimalust teatriharidusele. Igas põlvkonnas on võimekaid inimesi ja neile peab olema võimalus parimaks profesionaalseks teatrihariduseks, et nad tulevikus oma tööeluga hakkama saaksid. Teiselt poolt on käärid selle vahel, et kõrgkoolid pole huvitatud lõpetajate arvu vähendamisest, sest sellest sõltub nende rahastus. Neid huvitav eelkõige kvantiteet, mitte kvaliteet. Igal aastal võiks olla maksimaalselt 10 lõpetajat. Praegu on neid 15-17. 10 oleks normaalne, kuid sellise jutuga ei saa minna Tartu Ülikooli või Muusikaakadeemia juurde, sest see oleks sellisel kujul nii väike ja kulukas õpe. See ei tasuks ära, sest õpetajad tahavad ikka sama palju palka saada. Näitlejaõpe on kallis, kuna ta on puhtalt kontakttund. Kaks süsteemi, kus ühel pool on koole haldav haridusministeerium ja teisel pool teatreid haldav kultuuriministeerium, ei klapi oma vahel. Nende teed jooksevad kõrvuti mitte koos. Lisaks on meil jätkuvalt suureks probleemiks, et meil õpetatakse näitlejad ühes koolis, teoreetikuid teises koolis, tehnikuid kolmandas koolis, tantsijaid neljandas koolis, kirjamehi viiendas koolis, filmimehi kuuendas koolis ja kõige nende õppekavad ei sünkroniseeru. Me hoiaksime olulist kokku ja tõstaksime õppekvaliteeti, kui me ühtlustaksime süsteemselt  õppekavad ja suudaksime pakkuda õpet ühistel alustel. Ja seda mitte ainult ühekordsete projektidena, kus kõik on õnnelikud, et nüüd tegime midagi koos, küll see oli vägev, vaid see peab toimima püsivalt. Hetkel on õppekavad erinevate pikkustega ja erinevate eesmärkidega. See on osaliselt nõukogude aja pärand, mis on tänaseni kestnud.

Sa oled oodatud ja hinnatud lavastaja, kuid ometi läksid lavakooli õpetajaks. Mis sa arvad ütlusest, et kes ise ei oska, see hakkab õpetama?

Sellega ma päris nõus ei ole. Noore näitleja arengu jälgimine ja tema esimeste sammude juures olemine on õnnelik ja rõõmus protsess. Energia, mis tekib esimeste õnnestumistega, on väga võimas. Olen saanud koolitundidest selliseid kogemusi , mida teatri proovisaalist või ka lavalt kunagi ei saa. Noore näitleja arusaamine oma õnnestumisest on kõrvalvaatajale väga nauditav.

On sul vahel olnud skulptori tunne , kes on saanud oma kätte vormitu massi ja teeb sellest nüüd kunstiteost?

Teatriõppes on pigem oluline kannatlikus ehk see on rohkem küpsetamine. Ütled noorele näitlejale midagi ära, millest ta midagi aru ei saa. Kordad ja kordad ja vaatad ,et aasta möödudes hakkab juba taipama ja see on omaette põnev protsess. See on nagu lapse sünd, kes alguses künnid kangetel jalgadel ja saab ajaga vabadust juurde ja hakkab omadel jaldale julgemat  käima. Lihtne on noort inimest eluks ajaks ära rikkuda ja võta temalt võimalus oma armastaud tööd teha.

Eestis kemplesid mõni aeg tagasi lauluõpetajad, et milliste meetoditega tuleb tööd teha ja millistega rikub noore hääle täiesti ära. Kas näiteõpetajad ka kritiseerivad teineteist?

Mitte päris. Mul Viljandis oma kursust ei olnud, olin Komissarovi kõrval. See andis mulle võimaluse jälgida, mis on selles õppes esimesel kahel aastal olulised. Esimesed kaks aastat on näitleja õppes väga olulised. Mul on sellest siiralt kahju, et Eesti teatrikoolides on igal kursusel erinev juhendaja. Meil on Nüganeni kursus ja Toompere kursus ja nii edasi. Mitmekesisus on küll hea, kuid võetakse väga andekas lavastaja, kuid miksi ei garanteeri, et ta esimesel kursusel õpetades kõik õigesti teeb.  Kui  juhendad esimest korda ja tekib teatud arusaam, kuidas mida teha, siis saab tööaeg otsa. Vene teatrikoolides on korralised näitleja meisterlikkuse õppejõud, kes töötavad püsivalt. Mind hakkas ära tüütama see vahe tegemine, et mina olen selle õppejõu lennust ja tema on hoopis teisest lennust. Selline kunstlik konkurentsi tekitamine ja kelle kursus on parim. See lõhnab Ameerika järele.  Saan aru, et mitmekesisust on vaja, kuid õppejõud peaks tajuma neil pandud vastutust. Mulle on kohati jäänud mulje, nagu Tallinna lavakool oleks Tallinna suuremate teatrite õppestuudio, kus lavastaja juhendajana võtab tugevamad jõud oma teatrisse tööle ja teised pillutakse mööda provintsi laiali. See ei peaks niimoodi käima.

Miks noored inimesed näitlejateks pürgivad? See on ju tegelikult hull töö. Hommikul oled proovis, siis jooksed teed väikse kõrvalotsa, siis õhtul etendus ja kui on veel väljasõidu etendus, siis jõuad koja hilja öösel, et siis hommikul jälle proovis olla. Selle kõigejuures ei ole palk kõrgem Eesti keskmisest. Tervis kannatab, pereelu kannatab. Milleks?

Aga töö on huvitav.  Albert Camus ütles kunagi, et näitleja on inimene, keda huvitav võimalikult palju kogeda. Näitlejana saad kogeda väga palju erinevaid rolle ja suhteid. Näitlejana leiad lahenduse paljudele sind ajahetkes vaevavatele probleemidele ja saad läbi elada kõiki oma erinevaid salajasi kirgi, tundeid ja unistusi, mida reaalses elus kogeda pole võimalik. Ma võin mängida kurjategijaid või prostituute ja samas ka nunna. See on võimalus erinevateks kogemusteks ja erinevateks ekstreemseteks inimsuheteks. Näitleja viib publiku sinna kuhu ta ise ei julge minna ja publik järgib teda. See on imeline tunne.

Sa oled väga hinnatud ja austatud õpetaja. Vastupidiselt omaenda sõnadel õpetajat järjepidevust  otsustasid sa selle töö jätta ja tulla põhikohaga tagasi teatrisse.  Miks?

Mul sai kursus otsa ja ma tundsin, et neid muutusi, mida ma sooviksin ellu viia, hetkel teha ei saa. Teiseks on vaja ka endale vaheldust. Ma sain kooli kõrvalt liiga vähe lavastada ja side teatriga hakkas kaduma.

Eestlased on väga teatrilembene rahvas. Käisin kunagi maailmas rahvaarvult kuuendas riigis, Filipiinidel, kus on üks teater. Meil on teatrid igas linnas ja kõik nad on rahvast täis. Oled sa mõelnud, mis vägi eestlasi teatrisse ajab?

Olen ikka mõelnud. See on minu meelest mingitpidi religiooni aseaine. Meil  ei ole ajaloolistel põhjustel tugevat religioosset traditsiooni, kuid rahval peab olema mingi kokkusaamise koht, kus samaaegselt tegeletakse mingi rituaaliga ja toimib mingi vaimne pingutus. See on vaimne nauding, mida sa üksi kodus ei saa. Selle vajaduse rahuldamine on koondunud teatrisse. Lisaks muidugi rahvusliku traditsiooni ja keele hoidmine. See on suur asi, et me saame oma emakeeles lavalt  tekste kuulda. Me oleme ajaliselt nii lähedal ajale, kus seda kõike ei olnud. Keegi räägib väärikalt ja kaunikõlaliselt avalikult eesti keeles , sellel on mingi religioosne mõõde.

Lavastajana loed sa kindlasti ohtralt näidendeid. Mis peab ühes näidendis olema, et sa ta teistest eraldi tõstad ja otsustad teatrilavale panna?

Viimastel aastatel olen ma saanud näidendite lugemisest palju suuremaid elamusi, kui teatrilavalt näidendeid nähes. Näidendis peab olema midagi sellist, mis mind isiklikult sellel hetkel puudub. Ta peab vastama nendele küsimustele, mis mind hetkel vaevavad. Meelierutavas näidendis peab olema mingi hetk, kus sa saad aru, et autoril on olnud elus sama probleem. Kui samal ajal on mul silme ees ka sobivad näitlejad, siis nii need otsused lavastuseks toimuvad. Ma pettun viimasel ajal tihti teatris. Siis ma analüüsin, et miks ma pettusin ja mida ma siis tahaksin laval näha. See on egoistlik, kuid selle võrra ausam, sest ma teen teatrit, mida ma ise tahaksin lavalt näha. Ma tean küll, mis publikule peale läheb. Ma tean seda, kuid ma ei taha publikule pakkuda seda, mida ma ise teha ei taha. Ma olen ajaga küll leplikumaks muutund ja püüdnud enda sees aru saada, et mida inimene otsib äärmiselt halvast etendusest ja mida see temaga siis teeb. Ma olen aru saanud, et paljud ei käi teatris etendust vaatamas, vaid käivad näitlejaid vaatamas. Mul oli üks huvitav kogemus, kui ma tegin sellel kevadel Vene Draamateatris ühe lavastuse. Käisin teatris teatri erinevaid etendusi vaatamas. Etendused olid keskpärased, kuid rahvas naeris ja aplodeeris. Ma mõistsin, siis , et need näitlejad on osakesed publiku eluteest. Publik on nendega koos kasvanud, näinud neid noortena ja sellepärast antakse neile palju andeks. Näitlejad elavad publiku eest põnevaid sündmusi läbi. Inimene elab koos selle näitlejaga ja kui siis veel näitleja suudab teda üllatada millegi ´uuega, siis ongi ta juba võlutud.

Mis sind elus rõõmustab?

Ma olen ikka raamatuinimene. Mind väga rõõmustab, kui ma lugedes avastan oma probleemidele täpseid sõnastusi ja lahendusi. See aitab minu sees olevaid küsimusi ja tundeid täpsemalt teistega jagada. See on hea tunne. See aitab ühes vaimses ruumis olla teistega koos ühises vaimses suhtluses. See ongi teatri võlu.

Aga mis sind laiemalt tänases päevas häirib?

Tigedust on Eesti väga palju.  Mulle on jäänud tunne, et paljud elavad siin Ameerika mentaliteedi järgi. Pidev konkurentsis olemine, selline darvinistlik olelusvõitlus. Põhjamaades on sellest ammu aru saadud, et see ei anna seda tulemust, mida taga ajame. See on nagu võidujooks, et kui keegi jookseb kiiremini, siis läheb ühiskonnal paremini. Ei lähe ju. See on inimressursi tohutu raiskamine. Kohutavalt ebaõiglane on kui laps jääb sõltuma sellest, millisesse peresse ta sünnib ja kui ühiskond ei tule talle siis vastu ja ei vabasta teda sellest sõltuvusest.  Võime ju ühiskondlikult tähtsustada perekonda, kuid eelkõige on tähtis indiviid ja siin ei saa eluks ajaks jääda sõltuma sellest, kuhu sa sündinud oled.

Siin peaks olema kool selleks äratajaks, kes tunneb andeka lapse ära ja pakub talle siis temale võimalusi arenguks.

Koolidega on teised mured. Koolides tuleks ära kaotada igasugu edetabelid. Siin on hea Soomet näiteks tuua. Soomes ei muretse keegi, et kus tema laps õpib, sest kõigi koolide tase on ühtlaselt kõrge. Aga kõrge on ta selle pärast, et 20 aastat on vaeva nähtud, et väärtustada õpetajaametit. Soomes on õpetaja elukutse väga prestiižne. Noored mehed pürgivad ülikooli astudes algklasside õpetajateks. Sellega käib kaasas ka see, et kui sa koolitad välja head õpetajad, siis antakse neile  vabadus. Õpetajat usaldatakse. See hariduseime ongi vabaduses, mis õpetajatele antakse. Meil valmistatakse kõik ette selleks, et sa oleks pidevalt parim. Milleks? Laps ei pea olema algklassides võitluses, ta peab mängima, ta peab sotsiaalselt suhtlema ja selle läbi arenema. Algklassides Soomes hindeid ei panda. Seal ei looda koheselt kunstlikke vaheseinu. Teisalt võib küsida, et kui te midagi ei hinda, siis kuidas see süsteem laiali ei lagune. Kuid ülemaailmsete Pisa testides on soomlased alati esimese kolme hulgas. Kogu maailm vaatab ja ei mõista, kuidas sellise vabadusega saab saavutada nii häid tulemusi.

Avad äkki enda vaba aja tegevusi. Mida sulle meeldib teha?

Kunagi tegelesin aktiivselt kujutava kunstiga, kuid see on jäänud viimasel ajal tahaplaanile. Aga minu päevade väga vajalik osa on tervisejooks. See aitab hoida keha toonuses ja korrastada laokil mõtted. See on küll harrastus, mida oluliseks pean ja neli korda nädalas vähemalt ette võtan.

Lõpetuseks. Millal näeb Rakvere Teatris sinu esimest lavastust?

Seoses Eesti Vabariik 100 projektiga valmistavad Eesti teatrid koos loositud partneriga ette ühe kümnendi vabariigi ajaloost. Meil koos tantsuteater Fine5 sattusid loosi tahtel 90-ndad. Kevadeks kirjutab Urmas Lennuk näidendi tööpealkirjaga „Joonase lähetamind“ . See põhineb vanal komöödial „Miks Jeppe joob?“. Sellest peaks tulema selline lõbusa satiiriga lugu tollest ajast ehk ühe külajoodiku tõus ja langus 90ndatel. Lavastus peaks välja tulema kuskil aprillis.

Osalen valimistel. Miks?

Olen Arlet Palmiste. Elan Sääskülas, praeguses Ambla vallas. Minu elukutset on vist kõige õigem nimetada meelelahutajaks. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna, kuid peamine kool on olnud elu ise, kui avatud meele ja südame inimestega suhelda või maailmas ringi vaadata. Olen kirjutanud näidendeid ja inspiratsiooni saanud ikka inimestelt. Olen olnud valitud Ambla valla volikokku ja töötanud Järva-Jaani vallavalitsuses arendusnõunikuna. Olen tegev mitmes seltsis, mille tegevuse kaudu olen tutvunud piirkonna inimeste ja küladega. Seepärast arvan teadvat kuidas võiks üks vald toimida ja milliseid muresid peaks vallavõim lahendama.

Valimistel ajendas mind kaasa lööma mure kodukoha pärast. Praeguste vallajuhtide rahvaarvamusest ülesõitva tegevuse tagajärjel on meil moodustumas vald, mille ühtses toimimises olen sügavalt kahtlev. Juba praegu on näha, et uus vald ei lahenda kohalikke probleeme, vaid toob neid juurde. Liitumise mõte on elukeskkonda parandavad muutused, kuid meid ootavatest suurtest muutustest meile rääkida ei taheta. Vallavõimu eesotsas peavad olema inimesed , kes oskavad näha valda arendavat suurt pilti ja mitte ootama isiklikku või parteilist kasu.

Oma  30000 elanikuga on Järvamaa piisavalt väike, et toimida ühtse omavalitsusena. Liitumise mõte on teenuste koondamises ja selle läbi parema teenuse saamine. See tähendab ühtset korrastatud haridusvõrku, kus madalamad astmed saavad õppida võimalikult kodu lähedal ja vanemad suuremates koolides, kus on parimad tingimused mitmekülgseks hariduseks. Koostöö peaks suurenema ka huvitegevuses (sport ja kultuur), kus hetkel ollakse liialt kinni praeguse valla piirides jne Järvamaal on väga palju head ja see on meie tublide inimeste teene. Meie inimesed ei ole nii hädised, kui vahel soovitakse näidata. Seepärast leian, et ühendvalla eesotsas peavad olema inimesed, kes on oma tegudega näidanud, et suudavad muutusi ellu viia. Volikogu liikmed peavad vallale oma kogemustega juurde andma , mitte sealt omakasu ootama. 

Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.

Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.

Arlet Palmiste

Elu on täis üllatusi. Igaüks teab seda. Ometi on see suur üllatus, kui sind üllatus tõeliselt tabab. Ühe koostatava raamatu pärast käisin vestlemas President Arnold Rüütliga. Vestlus sai niivõrd huvitav, et tundus ülekohtune jätta see jutt vaid lõigukeseks raamatus. Vestluse lõpus nentis president Rüütel, et nendel teemadel ei ole ta kellegagi varem rääkinud. Minu jaoks avanes President uue ja väga huvitava inimesena.

Alustame algusest. Sain Presidendile ära öelda, et olen ta näidendi sisse kirjutanud ja sealt välja ta enam ei pääse. President Rüütel on elanud nii pika ja toimeka elu, et on oma tegemistega muutunud legendiks, kellest räägitakse anekdoote ja väljamõeldud lugusid tõepäraste pähe. Palju siis neis on tõtt? Jäneda põllumajanduskoolis räägitakse, et Saaremaalt tulnud kooli kaks noormeest, mõlemal nimeks Arnold, kooli hilinemisega. Ehk tsiteerides klasskuid „kui Arnold Arnoldiga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud“. Rong noormeestega jõudis Jäneda jaama nii hilja, et pimedas ei leidnud nad enam koolimaja üles. Seepärast veetsid nad esimese öö teeäärses rukkirõugus. Päikesekiirte tõustes otsiti koolimaja üles ja alustati õpinguid. „Oli tõesti nii“, muheleb President.

Presidendi tööruumid asuvad Kadrioru tiigi kaldal. Väikeses, kuid äärmiselt mugavad majas. Meid juhatatakse valgusküllasele verandale, millest on tehtud hubane vestlusruum. „Kas soovite tassi kohvi?“ osutab President väikesele teelauale, kuhu on juba kõik valmis seatud. Omalt poolt olen kaasa võtnud koogi, mis kohe lahti lõigatakse. „Kohvi ei ole ainult jook,“ jätkab President „see on üle maailma arvestav jook, kohvi on paljude mõttevahetuste ja kokkusaamiste oluline osa. Pole vaja kohvi juuagi, aga laual peab ta olema. Kohvil on palju erinevaid maitseid, juba toorainena. Mina olen käinud Araabia maade ühes pisikeses mägikülas, kus pakuti maailma parimat kohvi. Oluline on ka, millega kohvi jood. Kas sa paned sinna suhkrut või mett, kuid kindlasti peaks lisama piima või koort. See pikendab naudingut, mida sa kohvist saad. Ma tahan sellega öelda, et kui oluline on toitaineid töödelda, mitte kohe tarbida või maha müüa. Iga inimene peaks tarbima täpselt seda, mis talle on hetkel eluks vajalik. Eesti riik on liialt tooraine tootmisele orienteeritud. Me oleme viinud toorpiima Leningradi ja Leetu jne, selle asemel et seda töödelda paljudeks vajalikeks  produktideks. Me võiksime teha spetsiaalseid tooteid lastele, sportlastele või vanuritele. See potentsiaal on Eestis täiesti kasutamata. Selle arengu juures on oluline ühistuline liikumine. Majanduses on ikka kriisid ja tublid põllumajandustootjad võivad raskustesse sattudes tootmise lõpetada, kuid ühistulises tegevuses elatakse kriisid paremini üle. Oma tooraine väärtustamiseks peaksid tootjad rohkem panustama ühistulisele liikumisele.  Mõelge, kui paljud maailma riigid elavad toidupuuduses. Toorpiima pole neile võimalik müüa, kuid töödeldud kujul on see võimalik. Nii saaks toodangut müüa üle maailma. Eestis toimub praegu mõtestamata areng. Eesti on juba veerand sajandit taas vaba, kuid need , kellele me andsime Eesti riigi üle, ei ole suutnud tagada eesmärgistatud, mõtestatud arengut. Me elame ülemaailmses turuolukorras. Rahvusvaheline kapital ringleb üle maailma ja liigub sinna , kus on parimad võimalused kapitali suurendamiseks. Neid ei huvita selle piirkonna kaugele ulatuv areng.“

Viimase mõtte juures olen Presidendiga nõus. Mõistan, miks teda vahel tõsiselt ei võeta. Ta räägib katkematu vooluna. Laused ja mõtted ei peatu hetkekski. See ei lase kuulajal saadud infot seedida. Nüüd kui salvestuse üle kuulan ja vahepeal pausi peale vajutan, saades kuuldu üle juurelda, olen üllatavalt tihti temaga nõus. Õiget juttu räägib. Kuid President on hoo sisse saanud ja jätkab.

„Ma olen käinud visiidil kõikides Euroopa riikides. Mõnes ka mitmeid kordi. Kui käia näiteks Saksamaa, Hollandi, Taani või Rootsi parlamendiistungitel, siis seal on hallipäiste parlamendi liikmete arv täiesti arvestatav. 30-40 aastaste noorte protsent sealsetest liikmetest on väga väike. Kui aga vaadata meie riigikogu … „ President muheleb kuuldavalt „Kui me vaatame meie riigiteenistujate keskmist vanust, siis parlamendi liikmete keskmine vanus on sealsetest 10-15 aastat noorem. Rääkimata ministritest, kellel puudub tihti elukogemus ja pole ka kõrgemat haridust või on see veel pooleli. See annab kõik tunda. Ühiskonda saab juhtida ainult kogenud inimene, kes on suutnud oma võimekust tõestada. Tulles tagasi toidu juurde, siis Eestis töödeldakse hetkel umbes pool toodetavast piimast. See potentsiaal tuleks ära kasutada, see annab inimestele tööd ja loob uusi väärtusi. Reeglina toimetavad need ettevõtted maapiirkondades, mis tähendab , et elu maal saaks jätkuda ja ei koliks linna. Praegu on Harjumaal võrreldes Valga või Võrumaaga rahvastikutihedus 12-13 korda madalam. Inimesed on sealt lahkunud. Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad. Selline kurb perspektiiv, kuigi Eesti on olnud üks paremaid ülemineku ühiskondi.“

Tõmbame selle teemaga otsad kokku, sest tegelikult tahtsin Presidendiga rääkida ajaloost – nõukogude ajast, süsteemist, inimestest jne.

Räägitakse, et ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana külastasite paljusid tollaseid tootmisettevõtteid- tehaseid ja kolhoose. Kas see oli tavapärane praktika tollaste ministrite hulgas või oli teil isiklik huvi?

Ma olen külastasin isiklikult enamusi Eesti külanõukogusid ja linnu. Ma tahtsin näha, kuidas inimesed elavad ja kuulda nende muredest otse allikast. Kuulasime inimeste mured ära ja probleemi olemusest lähtuvalt püüdsin leida lahenduse ja asjad ära korraldada, et inimeste elu maal oleks parem. Iga probleem leidis alati mingi lahenduse.

Nõukogude ajal lõpul, kui Eestis hakkasid aktiivselt toimetama erinevad seltsid, siis te võtsite aktiivselt nende tegevusest osa. Vaatan, et te olete ka Tallinna Botaanikaaia Sõprade Seltsi liige. Kust selline huvi?

Ma olen nii paljude erinevate seltside ja ühingute liige. Kõike ei mäletagi. See oli mingil hetkel parim vorm, kui soovisid muuta midagi ühiskonnas paremaks. Näitena võiksin siin tuua Jaan Eilarti tegevuse Looduskaitse Seltsi loomisel. Seltsi loomine oli muidugi Nõukogude Liidus keelatud. Looduskaitse Seltsi asutamine oli eelkõige vajalik põlevkivi ja kivisöe kaevanduste suurendamise ja suureneva reostuse vastu. Suurenevad kaevandused vajasid ka lisatööjõudu, mida toodi sisse eelkõige Venemaalt. Arvudest rääkides, siis enne sõda elas Tartu rahu piirides 12% muukeelset elanikkonda, millest 8% olid venekeelsed. Nõukogude ajal oli venekeelse elanikkonna osakaal juba 40% ja Eesti taasiseseisvumise hetkel juba 43%. Mitme liidulise ministeeriumi kooskõlastuse lõpuks Looduskaitse Seltsi loomine õnnestus ja sinna koondus arvestatav hulk Eesti inimesi. Seltsil oli umbes 25 000 liiget, mille hulgas arvestatav hulk eesti intelligentsist. Seltsi kokkutulekutel osales iga aastal vähemalt 1500 inimest. Loomulikult ei tohtinud kokkutulekuid korraldada piirialadel ja Ida-Virumaal, kus loodus oli kõige reostatum ja mured kõige suuremad, kuid lõpuks saime eriloaga teha kokkutuleku ka seal. Teise näitena võiks tuua Haridusseltsi loomise. Taas tulid inimesed minu juurde sooviga luua Haridusselts. Esimene probleem oli, et mis seltsile nimeks panna. Sooviks oli Selts nimetada siin hariduse andmisega alustanud Forseliuse järgi. Seda ei lubatud, sest miks peaks olema selts mingi rootslase nimega. Kuigi raskustega, aga lõpuks sai minu eestvedamisel seltsile siiski algne nimi ära pandud. Edasi veel seltsid Hoia Eesti merd, Roheline Rist jne. Need kõik olid määrava tähtsusega Eesti arengus. Nende seltside kokkutulekud ja konverentsid käsitlesid kõiki muresid eesti rahva püsimajäämise aspektist. Ma olen paljude nende seltside auliige või auesimees tänase päevani.

Kas te tegelesite nende seltsidega tugevast isiklikust huvist või pigem sooviti teid kaasata, et saada selle läbi tuge võimukoridorides?

See oli ikka selleks, et Eesti territoorium saaks taastatud. Näiteks Hoia Eesti merd loodi selleks et eesti rannaalad taastada. Eestis oli sellel hetkel üle kümne lennuvälja, sealhulgas ilma kõvakatteta lennurajad. Need kõik reostasid arvestatavalt piirkonda. Lisaks rannaalad ja saared, kuhu inimestel asja polnud ja mida nõukogude sõjavägi oli ohtralt reostanud.  Siis pöörduti minu poole, et tule ja aita. Ma olin ju ise sõjaväes olnud ja näinud, kuidas seal loodusega ümber käidi. Soov taastada reostatud maa oli minus olemas. Kui ma Jäneda kooli lõpetasin, siis läksin Saaremaale tööle agronoomiks, siis pakuti Pöide Traktorijaama direktori kohta, millest ma ütlesin ära. Selles ametis oleks pidanud parteisse astuma. Mitu korda kutsuti mind Saaremaa parteikomiteesse nõudega, et ma pean parteisse astuma ja direktoriks minema. Viimasel korral öeldi otse, et kui ma nõus ei ole siis lähed sõjaväkke ja kolme päeva pärast oligi kutse laual. Ma õppisin siis juba esimest aastat Põllumajandusakadeemia mittestatsionaarses õppes. Kui siis sõjaväes avastati, et mul on tehniline keskeriharidus, siis saadeti mind maaväest mereväkke. Kokku olin sõjaväes viis aastat ja kolm kuud. Algul Doonaul ja hiljem Mustal merel. Kui siis kooli tagasi läksin, tuli teha uuesti sisseastumiseksamid, sest vahepeal oli kõik aegunud. See on pikk ja keeruline lugu.

Hüppame ajas pika sammu edasi. Tartu Näidissovhoosi direktorina (1963-1969) olite tubli piimakarja kasvataja. Kui palju tegid piimatootjad tollal koostööd piimatöötlejatega?

Juba esimesel aastal ametis olles suutsime viia kahjumis Ilmatsalu sovhoosi kasumisse. Aja jooksul korrastasime teed ja inimeste elamised. Igal aastal liideti meiega mõni mahajäänud majand, kuni lõpuks nelja aastaga oli kogu tollane külanõukogu territoorium majandi hallata. Viisime ellu ka reforme, ka piimakasvatuses. Tõnurist kutsus mind kord enda juurde Viimisisse ja ütles, et ainus võimalus, kuidas peatada Venemaalt saabuv tööjõu sissevool põllumajandusse on tootmise mehhaniseerimine ja suurfarmide loomine. Akadeemik Mölder toetas ka seda ideed ja koostöös rajasimegi Rahingele esimese suurfarmi. Peale seda läkski Eestis lahti suurfarmide ehitamine ja hakati liitma väiksemaid majandeid. See õigustas ennast. Kui meil oli lehmade piimaand varem 1000 liitrit, siis tõusis see paari aastaga 4000-5000 liitrini. Majanduslik võimekus paranes. Ehitasime tollases Tähtvere vallas välja teedevõrgu , kokku 86 km teid. Tartu linnas oi sellel hetkel 80 km teid. Teede ääres oli drenaaž, mitte kraavid. See on seal siiamaani. Meie palgal oli 12 tegevsportlast –maadlejad ja tõstjad. Meie sovhoosi taidlusülevaatus kestis kaks päeva. Meil tegutsesid kõikmõeldavad erinevad kollektiivid. Kuna ma ise kuskil kollektiivis kaasa ei teinud, siis heitis rahvas seda mulle ette, et kuidas nii. Pidin siis laulma hakkama topeltkvartetis. Olin sovhoosis ametis 6 aastat. Sealt kutsus mind Käbin Tallinnasse.    

Teil on doktorikraad. Mis teemal teie doktoritöö valmis?

See oli väga mahukas töö, 800-900 lehekülge. Selle töö sisuks oli kõige pealt piimatootmise organisatsiooniline pool. Samal ajal ja loomaorganismi põhjalik uurimine, et  lüpsitöö automatiseerimiseks. Lehmade kaelasponder, see on selline tikutopsisuurune asjake, et looma identfitseerida. Nõukogude Liidus ei toodetud tollal vastavat elektroonikatki. Pidime ise kõik leiutama. Selle abil saime uurida karja distantsilt ise karjamaale minemata sponderite abil.  Selle abil saime nende söömisreziimi jälgida. Lisaks saime jälgida nende psühholoogiat ja käitumismehhanisme. See oli vajalik näiteks toitmisel toidulisandite õigel doseerimisel, sest jõusööta tuli normeerida. Innaajal või vasika kasvuperioodil on kogused erinevad. Me lugesime söödavat kogust suutäite viisi. Seda sellepärast, et tugevam loom ajab nõrgema tihti ära ja ta ei saa oma portsjoni kätte. Kui siis tugevam nägi, et tema ei saa sealt midagi kätte, siis loobus. Me jälgisime ka veise seedimisprotsessi. Selleks me viisime veise makku kümme andurit, mille abil saime sekundi pealt tead, mis toimub looma maos. Lisaks uurisime seemendamisprotsessi. Muidu pidi lehma seemendama kaks või kolm korda enne kui õnnestus, aga munaraku eemaldumist on võimalik mõjutada magnetväljaga. Kui ta juba indles ja seemenduslaua juurde läks, siis saime magnetiga protsessi esile kutsuda. Sellega vähenesid seemenduskulud. Hea pull tootis tollel ajal keskmiselt poolteist tuhat seemendust. Iga kaduma läinud toos oli kahju.

Kaua sellise töö valmimine aega võttis?

Põllumajandusakadeemia rektorina ehitasime välja katselauda Ülenurmele. Seal oli korraga tööl 18-19 teadustöötajat, kes kõik uurisid erinevaid valdkondi, zootehnikud, elektroonikud, majandusteadlased jne. Oma töökorralduses panime kirja mitu % keegi kellegi töö osales. Minu osa oli igas töös mõned protsendid. Mulle pakkusid Läti ja Leedu ülikoolid, et ma kaitseks seal oma doktoritööd. Aga ma keeldusid, et pärast ei räägitaks, et sõbrad andsid mulle kraadi. Läksin kaitsma Moskvasse, kuigi juba siis olin Nõukogude Liidu lõhkujate nimekirjas. Komisjoni laua taga olid kõik juhtivad Nõukogude akadeemikud ja kokku vastasin küsimustele 5 tundi. See teema oli nende jaoks nii huvitav.  Üks Moskva akadeemik, siis avaldas arvamust, et Rüütlile ei tohiks üldse mingit kraadi anda, sest ta on Nõukogude Liidu lõhkuja, aga koosolekut juhatanud Valgevene akadeemik vastas talle otse, et sina enam sõna ei saa, sest me teeme siin teadust, mitte poliitikat. Moskvas hakati minu töö vastu muidugi suurt huvi tundma. Kohe võttis ühendust Kosmoseuurimisinstituut, keda huvitas just magnetväljade mõju organismile. Nemad kasutasid neid andmeid kosmonautide elutegevuse uurimiseks. Sealt tekkis meil kosmosekeskusega hea side ja nad töötasid meie laudas kuude viisi katsetades seal oma seadmeid. Sellel ajal olin ma Moskva uurimiskeskuses juba oma inimene. Kõik see kokku oli väga huvitav. Ma lisaks siia juurde elulist, mida iga inimene saab kontrollida. Iga inimese ümber on magnetväli või teise sõnaga bioväli. Mõnel on see tugevam, teisel nõrgem, aga keskmiselt kolme meetri kaugusele on see tunnetatav. Pimedas ruumis sa ei näe inimest, aga sa tunnetad ära, et seal on keegi. (Oma vahekommentaari lisab Presidendi nõunik akadeemik Jüri Kann. „See on loodusliku valiku tulemus. See, kes kolme meetri pealt vaenlast ära ei tunnetanud, see torgati mõõgaga läbi. Käe ja mõõga pikkuse jagu pidi olema vaenlane tunnetatav.“ Kõik muhelevad selle süvateadusliku seletuse peale) Kosmoselaevades, kus kitsas ruumis peavad kaks inimest pikalt koos olema, peavad nende väljad sobima, sest muidu nad hakkavad tõukuma. Samal ajal on igal inimesel organil oma bioväli – neerud, sapid, magu jne. Näiteks kui sul on üks neer haige, siis mõjutad paar-kolm päeva haiget neeru terve neeru magnetväljaga. Selleks on olemas üks väike aparaat ja neer terveneb või kui sul on kivid, siis kivid lagunevad. Mul on see aparaat olemas. Sellised asjad olid juba 30 aastat tagasi olemas, millega meie tegelesime. Meie uurimustöö ulatus sellise tasemeni välja. Ma näitan teile seda aparaati.

President tõuseb ja läheb teise tuppa. Ta naaseb peagi käes pisike aparaat. Ta selgitab, et see masin riputatakse inimesele kaela ja sellega saad luua endale sobiva magnetvälja. Seda väga ei levitata, sest tal pole hetkel veel olemas tugevat teaduslikku uurimust. Venemaal neid tänapäeval toodetakse ja ka Eestis on võimalik soetada. Kummaline on kuulda auväärt Presidenti rääkimas asjadest, mida tavainimene peab veidi esoteeriliseks. Sellist külge tema juures ei olnud ma varem tähendanud. Lisaks on äärmiselt positiivne näha, et vaatamata oma kõrgele eale ja veidi lainetavale mõttekäigule, on tema meenutused täpsed ja selged. Ma olen alati arvanud, et inimesi ei tohi hukka mõista või naeruvääristada küla juttude põhjal, vaid alati endale olukorrad selgeks tegema algallikast lähtuvalt. Peale kohtumist hr. Arnold Rüütliga võin öelda kindlalt, et tegemist on Eestit armastava ja meie riigi jaoks väga palju head teinud mehega. Tänan

Hendrik Toompere: Häirib see, et ei lasta rahulikult olla

Hendrik Toompere: Häirib see, et ei lasta rahulikult olla.

Ma tunnen Hendrik Toomperet 27 aastat. Vist … Midagi sellist. Mina olin alles keskkooli nooruk, aga tema juba lavaka lõpetanud näitleja päris teatris. Juba siis võlusid mind tema teadmistejanu, süvenemisvõime ja loomulikult anne. Hendrik on Eesti Draamateatri lavastaja, kelle materjali valik on alati ajakohane ja keskmisest suuremat süvenemist vajav. Kuid näitlejana on ta veelgi andekam ja mängib minu meelest liigagi vähe lavalaudadel. Ta valib töid, mida ette võtab, väga hoolega. Need peavad kõnetama teda ja läbi tema ka publikut.

Hendrik veedab oma jõudehetked Väike-Maarja lähedal emapoolse vanaisa poolt 1932 aastal ehitatud majas. Majas elas aastaid tagasi Hendriku ema vend Onu Aare, kellest ta on kirjutanud ka näidendi, mis praegugi teatri mängukavas. Aare oli edasilükkamise ja kõrvalehiilimise meister. Ees on kolm suvekuud. Mida võtab ette linnamees maamajas, kuidas ta ennast seal tunneb või millest ta puudust tunneb? Selleks sõitsin Hendrikule külla. Õues tibutas vihma ja Hendrikul praksusid puud ahjus.

Kes selle maja on ehitanud?

See on vana talukoht. Siin oli talutare, praeguse maja asukohaga risti. 1932 aasta aprillis põles talu maha ja vanaisa ehitas suvega uue maja üles. Sügisel koliti sisse. Minu vanaisa oli Herman Kruusenberg oli kuuekordne Eesti meister maadluse poolraskekaalus. Käis ka Antwerpeni olümpiamängudel 1920, kus sai 10. koha. Göteborgi mängudel 1923 sai hõbemedali. Ta oli sitke ja tugev mees ja tema jaoks ei olnud probleem palgid seljas metsast koju kanda. Vat selline mees.

Sa oled kirjutanud kolm näidendit.

Jaa. „Kommunisti surm“, mille ma tegin seitse aastat tagasi NO-Teatris. Siis kirjutasin Onu Aarest, kes siin elas. Eelmine aasta kirjutasin „Üle piiri“ oma reisudest ja sellistest asjadest. Siin on õudsalt hea teha seda kõike. Ma olen lapsepõlvest saati siin olnud. See on minu jaoks energeetiliselt hästi oluline koht. Kogu aeg käivad külalised … kujuteldavad. Erinevad mälestused. Siin läheb fantaasia hästi lahti. Eriti selliste ilmadega nagu täna. Lükkad akna lahti, paned tule pliidi alla.  

Ma mäletan kuidas nõukogude aja lõpus vana Hendrik pakkis oma auto asju täis. Selleks läks terve päev. Siis pandi masinale hääled sisse ja sõideti kohale ja oldigi siin terve suvi.

Oli jah umbes nii. Siis olid sellised ajad. Nüüd on läinud autod ja teed on läinud paremaks ja vahemaad on kõvasti lühemaks muutunud. Minul seda ei ole, et küüditan ennast kuuks ajaks. Samas on selles mingi point sees. Mida kauem ühe koha peal olla, seda paremini see mõjub. Lihtsalt ei sõelu Tallina või Rakvere vahet, vaid istud ühe koha peal. Siis lähed selle koha rütmiga kokku, tekib selline mõnus rahu ja kulged selle sees. Minul on sellist aega isegi rohkem , kui oli neil. Ema ja isa olid teatris väga hõivatud ja kuu aega puhkust neil oli ainult. Mina näitlejana mängin vähem ja praegu ongi mul kolm kuud paus.

Ma kutsusin sind ka teatrisse etendust vaatama, sa ajasid kohe sõrad vastu. Kas see on sul põhimõtteline, et puhkuse ajal ei vaata teatrit? Pea kõigest sellest puhtaks, et saaks värskete ideedega ja energiaga siis taas alustada.

 Ega ma ei käi suvel teatris väga. Vahel ikka kutsutakse ja siis vaatan midagi, aga pigem ei. Ma hakkan sügisel „Vanemuises“ „Fausti“ lavastama. Näidend on laua peal, aga laua kõrval on terve virn raamatuid, mis seda aega ja näidendit avavad. Eks ma siin siis loen neid ja valmistan ennast ette.

Üks sakslasest dokumentaaldraama lavastaja kirjutas, et tema töötab vähemalt 2000 lehekülge kirjandust läbi ennem kui asub näidendit lavale panema. Palju sina ettevalmistusi teed?

Sõltub. Ega ma siiski väga ei uuri. Kui ma tegin  „Kommunisti surma“, mis jutustas metsavendadest, siis ma uurisin küll seda aega ja inimesi. No ma ei tea. Lugesin läbi küll ühe sellise virna (Hendrik käsi liigub laua pealt põranda poole ja nii tundub kujuteldav raamatutorn hulga kõrgem). Kui ma „Onu Aaret“ kirjutasin, siis ei lugenud ma midagi. Mul ei olnud seda vaja. Aga näiteks kui Hargla kirjutas „Vabadusristi“ vapsidest ja Pätsust ja nii edasi. Siis tema küll kirjutas ja istus arhiivides, aga ma lugesin ise ka ikka hulga materjali läbi.  See ettevalmistus sõltub asjast. Paar aastat olen juba kogunud materjali baltisakslastest. Ma ei tea mismoodi või millal ma seda teatris teen, aga siin ümberringi on nii palju lagunenud mõisaid. Vahel võtan kätte ja sõidan mõne mõisa juurde ja siis kujutan seal endale ette, et kuidas nad seal elasid ja kuidas nad teineteisega suhtlesid, kuidas nad sugulased olid. Olen kõndinud ka surnuaedades ja vaadanud neid vanu haudu ja mõelnud nende perekondadele. Siin lähedal on üks väike mõis, mille omanikud on kirjutanud oma mälestusi üleminekuajast 1920ndatest. See teema hakkas mind huvitama, kui ma sattusin lugema ühte artiklit baltisakslaste toitumistavadest, retseptidest ja kommetest. Siis ma mõistsin, et kogu meie kombestik on sealt pärit, kuidas me sünnipäevi või jõule tähistame. Kogu selline rituaalne kombestik. Eks omal ajal oli mõisas palju eestlasi tööl ja need viisid siis seal nähtud kombed koju. Eestlastel oli tollal kaks maailma – ühes , kes mõisale ligi ei pääsenud ja teiseks kadakasakslased, kes olid moodsama elu viljelejad. Sellised, kes näiteks endale koju välikemmergu ehitasid ja ei käinud enam sirelipõõsa all.

Kui keegi tuleks praegu suure rahapakiga ja ütleks, et müü maja ära. Kas sa müüksid?

E-i-m-ü-ü. Sest see on see koht, kus ma käin. Muidu ma olen linnas. Linnaelu on tore, ma võin seal ka  õues istuda. Aga see siin on koht, kus ma käin. Siin on minu lapsepõlv, minu juured, palju pisikesi asju. Ma tahan käia siin. Ma ei taha asendada seda mingi suvalise kuurordi puhkusega või välisreisiga. Siin ma saan midagi teha ka. Ma saan siin trepil istuda nii kaua kui ma tahan, kasvõi öö otsa. Keegi ei vaata imelikult . Tahan tõmban õhtul mootorsae käima.  Samas see pind, mida ma pean siin hooldama on ikkagi nii suur. See pagana rohi kasvab ka nii ruttu. Ma pean iga nädal vähemalt korra üle käima. Õnnetuseks on see väga viljakas maa.  Ükskõik, mida maha paned, see läheb kohe kasvama.

Sina oled selle kohaga juba lapsest peale kokku kasvanud, aga kas on sul olnud hetki, kus sa ringi liikudes tunned äkki, et see on sinu koht, see on see, mida otsinud oled?

Ikka on. Ma sõidan vahel siin külateedel rattaga ringi. Kui siis on tee ääres mingid põlispuud ja aidamaja seal all. Siis tajud ära selle koha õhustiku ja atmosfääri. Selle kuidas elukorraldus seal on nii hästi seatud. Seal võib olla palju võlusid – vaade majale või majast, kuidas päike paistab hommikul, kuidas ta liigub päeval ja mida valgustab õhtul. Selle juures ei ole tähtis, kas inimesed on selle korda teinud ja aed on hoolitsetud, vaid oluline on selle koha enda energeetika. Selle ma tajun alati hästi ära. Näiteks oma linnakorterit otsisime üle aasta. Käisime ringi ja ei olnud seda õiget tunnet, kuni leidsime oma praeguse elukoha ja nüüd on sellega juba 15 aastat kõik väga hästi.

Eesti  inimesed on kahte tüüpi puhkusenautijad. Ühed panevad esimesel võimalusel mere äärde, teised põgenevad metsade ja küngaste keskele. Kumb sina oled?

Minu lapsepõlves oli niimoodi, et vanematel oli kuu aega puhkus, siis esimesed kaks nädalat olime Pärnus, sest seal oli isaemal väikene korter, kus me siis kõikpead-jalad koos elasime ja tegime kuurorti – liiv ja päike ja vesi. Siis oli kaks nädalat vaja siia tulla ja siin oli töö – heinategu, sitaviskamine, niitmine. Esimene pool puhkusest oli lesides higistamine, siis teine pool oli rabeldes higistamine.   Mul on õnneks olnud mõlemad variandid. Mere ääres käimine on pidupäev. Mõtiskleda ja tööd teha meeldib mul siiski siin. Kui on lämbe suvepäev, õhk seisab ja ainult kärbes sumiseb. Need hetked on siin. Meri, päike ja tuul on võimsad loodusstiihiad ja nad on nii võimsad , et nad pühivad mõtted peast. Viimastel aastatel on meil olnud väga tuulised suved ja ma olen tähele pannud, et kui on väga tugev tuul, siis ma ei suuda mõttetööd teha, isegi kui ma toas olen. 

Kas oled külamees ka? Kas astud naabri poole sisse, et teha üks õlu või astuvad naabrid sinu poolt vahel läbi?

Kui isa veel elas ja siin käis, siis oli siin päev otsa üks lakkamatu voor. Isale see meeldis ja tema istus nendega juttu rääkida, pläniseda ja õlut juua. Temale see sobis, aga mina väsisin sellest hirmsasti ära. Ühest küljest on see vahva, aga ma olen hoidnud sellist viisakat distantsi. Ma käin siin vahel inimestega juttu rääkimas ja külas ka, aga kaelakuti koos aega ei viida. Mulle see ei sobi. Selline aeg on vist möödas ka, kus joodi viina, kui traktoriga mööda sõideti, astuti sisse.

Avastan laualt fritüüritud ollused.

Need on fritüüritud võililled. Proovi. Superhead. Need on eilsed ja pehmeks läinud. Kui nad krõbedad olid, siis olid väga head. Korjasin õuest võililli ja tegin tumeda õlle, jahu ja munast taigna. Ajasin pool potti õli kuumaks ja fritüürisin nagu ikka fritüüritakse. Võtsin sabast kinni , pistsin õli sisse. Käisin kevadel Itaalias ja sõin seal täidetud suvikõrvitsa õisi. Need olid väga huvitavad. Mõtlesin, et prooviks võililledega ka.

Ma olen teinud võilille viina. Siis tuleb alati korjata õisi, kus mesilane pole veel peal käinud. Need õied on sellised haralisemad, mitte nii väga kohevad. Need on hulka magusamad. Kuhu me jäimegi? Et pärismaalasena ennast ei tunne?

Külalisena ma ennast ei tunne siin. Inimesed vahelduvad, kuid kant on sama. Palju d on lahkunud ja paljud on jäänud, samas on tulnud uusi inimesi. Lapsed on suureks saanud. Mul on siin kaks sõbrannat, kes on minu ealised ja kellega mul on pildid, kus me oleme kolmeaastased. Nendega ma suhtlen ja nemad hoiavad talvel ka majal silma peal. Ma olen ikkagi suvitaja ja külaelust suur osa ei võta. Midagi olen siiski vahel teinud ka. Eelmine aasta oli Väike-Maarja Tuletõrje Seltsi 100. juubel ja siis kutsuti mind sinna konferansjeeks. Ma rääkisin seal siis oma lugusid. Kevadel oli vallarahvaga kohtumine Georgi pubis. Rääkisin elust ja olust. Aga samas küla jaanitulele ma meestega istuma ei lähe. See pole lihtsalt minu rida. Ma tahan omaette olla. Samas on mul vahel abi vaja. Laut on mul sisse kukkunud. Sellega seostub üks tore lugu. Üks kohalik kopamees peatas kinni ja ütles mulle, et ma mäletan sind küll. Tal oli poisina võrr olnud ja see oli katki läinud, vihma sadas ja mina olin siis mööda läinud ja aidanud võrri käima lükata. Tal oli see meeles. Selle eest lubas siis nüüd tulla ja aidata lauda korda teha. Sellist abi mul läheb ikka vaja.

Linnas vahetuvad kaubad ja teenused alati raha vastu, aga maal käib pool elu vastastikuse vahetuse korras. Sinu seinal on ikoon. Kas see on siin juhulikult või on sellel sinu jaoks tähendus?

Minu vanaema oli tegelikult pärit Obinitsast, Setumaalt. Seal valitses õigeusk. Setumaal oli elu läinud vist viletsaks ja nad kolisid Kesk-Eestisse Vao külla. Siin õigeusku ei olnud ja ta hakkas käima luteri kirikus. Tema oli selline seto moodi usklik. Kirikus käis küll, aga Peko oli igaks juhuks toa nurgas. Jeesuse pilt rippus seinal. Selline pühapäevausklik, kuid pühapäevane kirikuskäik oli nagu raudvärk. Ma olin sunnitud lapsepõlves temaga kogu aeg kirikus käima. Küll see oli masendav aeg. Lapse jaoks oli see ju igav. Vaikselt soiuvad seal. Ma ise ole usklik inimene, kuid see maailm, mis on seotud vaimse arendamisega, sinna kuuluvad ka kristlus ja budism jne, on minu jaoks väga tähtsad ja õpetlikud olnud. Välismaal käies veedan tunde kirikuid ja pühakodasid külastades, sest ajalugu ja kunsti on seal palju. Selle ikooni panin siis vanaema rõõmustamiseks seinale. (Hendrik võtab ikooni ees seisva küünla) Panen küünla ka põlema. Inimeste usk, lootused ja soovid on siis talletunud. Sellel on eriline positiivne energia.

Eesti  inimene puhkuse saabudes hakkab kohe hullult tööle – niidab muru, lõhub puid, remondib jne. Siis on puhkuse lõppedes veel rohkem väsinud, kui enne oligi. Milline on sinu ideaalne puhkus?

 Muru niitmine on minu jaoks puhkus. See puhastab probleemidest ja jamadest. Loominguline töö on üsna konfliktiderohke võitlus. Seal on nii palju vastuolusid, tülisid, probleeme ja sellest peab lahti saama. Vanasti oligi minu lemmiktegevuseks puude lõhkumine. Sa lähed ühte rütmi ja hopp-hopp, nagu muusika. Siis kõik õnnestub. Kui lähed rütmist välja, siis pusserdad ja nässerdad seal. Igavene jama. See rütmiline tegevus puhastabki. Muruniitmisega on sama asi. Ma teinekord ei usugi, et ma niitsin näiteks kaks tundi jutti ilma puhkuseta. Kui ma teaks, et ma pean nüüd kaks tundi muru niitma, siis ma ei suudaks alustadagi. Ma käisin paar päeva tagasi raadios sisse lugemas Kreutzwaldi „Ennemuistseid jutte“. Ega ma seda väga tihti ei tee, et loed valju häälega pool tundi jutti mingit teksti. Seal avastasin sarnase nüansi – kui sa ühe koha peal komistad, siis läheb rütm käest ära ja sa jäädki sinna komistama. Loe või kümme korda, aga ikka eksid samas kohas. See ei pruugi olla üldse tehniliselt keerukas koht, vaid lihtsalt rütmi tunnetus kaob ja eksidki. Aga puhkusest. Ega ma siin ülemäära ei rabele. Mul on tekkinud viimasel ajal sellised huvid, et vaatan kuidas roos õues kasvab ja umbes nii. Eile rohisin piibelehe peenra naatidest puhtaks. Nüüd on nad nähtaval. Ma ei jõua neid kogu aeg hooldada, siis on seal mingi roheline jõle mätas. Siis on vaja mingit väikest tõuget, sest ega ma nii virk ka ei ole. Sellel aastal plaanin mitu asja siin majas sees ka teha. Pliit tuleb korda teha. Põrand tahab köögis lihvimist. Seda kappidega nurka peaks ka uuendama. Maja on hästi konserveeritud. Ma ei taha siin suurt midagi muuta. Vahel mõtlen , et võtaks seinakatte maha ja vana palgi välja, aga milleks.

Mis on kõige uuem asi, mida sa majja toonud oled?

Kohvimasin (Hendrik naerab). Vahel ma olen siia ikka toonud nuge ja kahvleid. Selliseid pisiasju. Põhimõtteliselt on siin kõik nii nagu viimased kakskümmendviis aastat olnud on. (Õue vurab auto). Kes see siis nüüd on? Täiesti tundmatu masin.

Maja siseneb vanem tunkedes meistrimees. Ilmneb, et tegemist ongi pottsepaga, kes tuli remonti vajavat pliiti vaatama. Hendrik on imestunud, sest hommikul oli ta alles saanud meistri telefoninumbri, kuid ta polnud jõudnud veel helistadagi.  Tundub, et külas liigub info mobiililevist kiiremini.  Otsus on karm – remontida pole siin midagi, tuleb uus teha. Pliidiuks võib vana jääda. Õuel olles tahaks meistrimees veelgi juttu vesta.

„Vaata, mis vana kask sul siin maja taga. Sammalt täis. Vaata, et majale peale ei kuku“

„See on täpselt sama vana kas kui ma ise. 52. Need seal üle õue on majaga sama vanad.“

„Siis polegi nii vana. Laut on ka kehvas seisus.“

„Üks naaber lubas tulla traktoriga appi. Saab vast korda.“

„Siis on hea. Ma mäletan sinu isa. Ajasime vahel juttu. Ema elab veel või?“

„Ema on nüüd juba kolm aastat surnud. Isal saab kaheksa.“

„Vaata siis. Vett on ikka kaevus?“

„Mul on vesi nii kõrgel, et võta või kopsikuga. Siin on mingi karstiala moodi asi. Mingid piirangud on peal.“

„Tuppa pole vett vedanud?“

„Ei ole. Mul on siin mugav. Vihm loputab nõusid.“

Mulle meenub stseen Jaan Tätte näidendist „Meeletu“, aga elu on parem kui teater. Kõik läheb hästi ja meister lubab paari päeva pärast kohal olla ja töö ette võtta ja oma „pakigaga“ minema ta vurabki.

Kas sa teie pere on ka hoidiste tegija? See on ju viimasel ajal väga populaarne.

Ma rohisin lapsena nii palju, et sai terveks eluks küll. See on viimasel ajal nii, et mul on suvel rohkem aega. Mul olid ikka varasemalt mingid suvelavastused või filmivõtted jne. Kui oled pidevalt lennus, siis ei saa õiget tilli ja sibulat ka. Targem on see küla pealt hankida. Me oleme Vikaga (Hendriku abikaasa Viktoria) teinud natuke peenemaid asju. Näiteks lihamoose, tsatnisid. Selliseid hoidiseid nagu vanasti me ei tee. Me teeme väikestesse purkidesse, neid me teeme mõnuga. Neid on siis hiljem hea sõpradel kinkida ja ise ka hea võtta. Ainsad asjad, mida me ise kasvatame peale võilillede, on maitsetaimed – salvei, köömned, basiilik, tüümian jne. Neid me kasvatama. Aga me oleme väga kõvad seenelkäijad. Me korjame viimasel ajal ainult kuuseriisikaid. Ootan kohe seda aega ja käin passimas, et kas juba saab. Meil on siin sellised omad kohad, kus me käime.

Isal oli sul mitmeid veidrusi. Kudus sokke, kasvatas kaktuseid, armastas süüa teha. Kas sul isalt ka mõni veidrus pärit on?

Süüa ma armastan teha. Praegugi on liha ahjus. Õues on väike suitsuahi. Esimene suitsulõhe on tehtud ja otsaski juba. Mulle meeldib ahju ees istuda ja vaadata kuidas suitsu tuleb, selline rehepapi tunne on. Igapäevast toitu teen ka. Mulle meeldib teha süüa suures ahjus. Mulle meeldivad need lõhnad. Siis on tunne, et perekond on kogu aeg siin olemas.

Mis sulle rõõmu pakub?

Kõik see, millest me rääkinud oleme. Ma teen kõike seda, et ma oleks õnnelik.

Mis sind häirib tänasel päeval?

Ohh. Kõik see, mis ümberringi toimub, tuleb ikka sinu sisse. Vene ajal sai mõeldud, et valitsusorganid on kuidagi ebaloomulikud, kõik mõtlevad seal ainult enda peale. Tunne oli, et kui tuleb vabadus, siis kõik muutub. Nüüd saad aru, et tulevad uued inimesed, panevad teistsugused märgid rinda ja ükskõik kui palju sellest ei räägita ja ei kritiseerita, siis miski seal ei muutu. Igapäevane elu on nagu see aed, seda peab kogu aeg niitma. Ei ole nii, et lihvin põranda ära, pesen puhtaks ja nii jääbki. Ei ole nii, sa pead seda iga nädal uuesti pesema. Ümbritseva eluga on samamoodi. Mõtled, et miks see mind häirib, see on ju kogu aeg niimoodi olnud. Siis lööd käega, aga hetke pärast on mingi uus üllatus. Et ei lasta rahulikult olla, see häiribki.

Avaliku elu tegelased kipuvad tihti maailma muutma. Avaldavad kriitilisi artikleid, kirjutavad artikleid ja pöördumisi. Sina seda teinud ei ole. Miks?

 Esiteks ei ole ma enam nii  loll, et ma hakkaks maailma läbi ajakirjanduse parandama, sest sellega ei muuda midagi. Korjad endale vaid lihtsalt mõttetult vaenlasi. Ja kolmandaks mulle lihtsalt ei sobi selline käitumine. See on ka põhjus miks ma ei lähe kunagi poliitikasse. Seal on hoopis teistmoodi käitumine, iseenese „mina“ väga võimas ja halastamatu läbipressimine. Sa pead olema üsna jälk inimene, sest muidu sa ei ole tegija. Minu tegevus on looming, sest see on vastutustundetum. Ma võin väga palju erinevaid maailmu läbi käia ja ma ei kanna selle eest vastutust. Poliitik müüb valijale usku, mitte kunagi midagi konkreetset. Elu läheb igal juhul oma rada ja tema kulgemisse pole mõtet sekkuda. Loomulikult kui tegemist on äärmusliku muutusega, näiteks sõda, kus inimeste elukorraldus pööratakse täiesti pea peale, siis peaks sekkuma.

Kas sa läheksid sõja korral kodumaad kaitsma või istuksid pigem akna alla ja vaataksid, millega see olukord nüüd lõpeb?

Ma olen mõelnud sellele. Päris ära ma ei põgeneks. Sellisel juhul oleks ma valmis minema ka kaitseväkke. See tugi oleks siiski pigem vaimne, et minusugune on ka seal teiste seas. Kuid minust poleks sellistes olukordades kasu.  Ma kardan suure rahvamasse. Ma ei ole käinud laulupidudel, rock-kontserditel. Nüüd käis Rammstein Tallinnas. Ma oleks sinna kindlasti läinud, kui seal poleks olnud nii palju inimesi. Saaks personaalse kontserti, siis kuulaks küll.

Sind näeb näitlejana laval hetkel ainult Draamateatri ülipopulaarses lavastuses „Pangalaen“, mida on mängitud juba enam kui 70 korda ja tundub, et mängitakse veel vähemalt sama palju. Miks sa nii vähe mängid?

Ma teen aastas kaks ja pool lavastust. Ühe lavastuse prooviprotsess on kaks kuud ja sellel ajal ei saa tegeleda muude asjadega. Ehk ma olen 5 kuud aastas hõivatud oma lavastustega. „Pangalaenu“ me mängime umbes  10 korda kuus. Seega pole koormus sugugi väike. Parem vähem ja hästi.

 Tänan sind väga. Toon sulle siis tomateid tänase inspireeriva jutu eest, kui need valmis saavad. Maal on vahetuskaup hinnas.