Margus Vaher „Mu elu on nagu filmis. Ise kirjutan stsenaariumi, huvitavad süžee käigud ja elan ta nii, et oleks, millele tagasi vaadata.“

Margus Vaher „Mu elu on nagu filmis. Ise kirjutan stsenaariumi, huvitavad süžee käigud ja elan ta nii, et oleks, millele tagasi vaadata.“

Muusik ja filosoof Margus Vaher jutustab naistest meestele ja meestest naistele. Tema raamat „Tee mehe südamesse“ on raamatumüügitabelite tipus, vestlusshow „Mida mehed tegelikult tahavad?“ läheb täissaalidele ja kontserdid väga nõutud. Ometi on ta ise jäänud kõrvale kõmuajakirjanduse klikimeediast. Kas pilves ilmaga võib päike tuppa tulla? Kas mehe südamesse on üldse teed? Loen tema raamatut ja palju jääb õhku. Eks siis tuleb kohtuda ja täpsustada.

Kes sa siis tegelikult oled? Sul on nii palju erinevaid tegevusi – laulja, helilooja, kirjanik, suhtenõustaja, psühholoog, filosoof, äkki midagi veel?

Ma olen positiivne ja õnnelik inimene. Professionaalses plaanis käsitlen ma ennast eelkõige muusiku ja kõlamaagina. Kirjutan muusikat – loon ja esitan. Kirjanik ei tihkaks ma enda kohta öelda, sest kirjanik on minu jaoks selline verbaalsete maalide looja, milleks mina veel võimeline ei ole. Mina olen autor, blogija. Isegi hetkel, kui mul on suhteliselt edukas raamat, siis ma vaatan ennast ikka kui autorit. Lisaks olen ma kõige paremas mõttes enda kodumaa üle uhke Eesti riigi kodanik. Meil on Helen Adamsoniga „Ei kiusamisele“ sari, mida oleme teinud põhikooli lastele kolmandast üheksanda klassini juba viis aastat. See on vabatahtlik projekt, mille raames oleme käinud üle 140 koolis üle Maarjamaa ja andnud üle 300 loengu. Selleks, et oleks vähem noori hingi, kes peavad koolis taluma vägivalda – olgu see füüsiline, verbaalne või küberkiusamine.

Mida see koolikiusamise loeng endast kujutab?

Me teeme Heleniga kumbki ühe laulu. Mina alguses ja tema lõpus. Vahepeal räägib Helen oma raskest ja komplitseeritud põhikooliajast. Mina koolikiusamist palju kannatama ei pidanud, aga minu sõber küll. Mina olin juba ülikoolis ja tema läks just 7.klassi. Räägin tema üsnagi dramaatilise kogemuse pinnalt. See, et lastele ei tule kooli rääkima politseinik või õpetaja, kes nagunii käivad ja räägivad, vaid inimene väljastpoolt , kes on ehk veidi tuntum ja cool rääkides asjadest nagu nad on, räägib tagajärgedest, mida koolikiusamine jättis ja kui kaua läheb aega , et sellest üle saada. Lisaks räägime, kuidas sellest välja tulla.

Miks te kulutate tuhandeid tunde oma isikliku vaba aega tasuta tööle, kui seda võiks teha need, kes selleks on ametisse pandud?

Teinekord kui oleme sõitnud näiteks 4 tundi Võrru, et seal siis kaks loengut anda ja hakata tagasi sõitma, siis oleme seda endalt ise ka küsinud. Aga põhjuseks on laste mega positiivne tagasiside. Parimaks tunnustuseks, on kui hiljem on kirjutatud mulle, et käisite kuu aega tagasi meil koolis koolikiusamisest loengut andmas ja enne olin kiusaja, aga nüüd olen hakanud inimestega rohkem sõbrustama, ma aitan neid ja astun nõrgemate kaitseks välja. See teadmine, et minu loeng on kedagi nii positiivselt mõjutanud, paneb jätkama vaatamata nendele tuhandetele kulutatud tundidele. Kui kasvõi üks kiusaja lõpetab oma tegevuse või mõned kiusatavad leiavad tänu meie loengule sellest nõiaringist välja, siis on minu ülesanne täidetud. See on nii ilus tunne. Oma karmaga peab igaüks ise tegelema. See, mida annad, tuleb sulle tagasi.

Ega sinu musta pesu pole tõesti kõmukirjanduses tuulutatud.

Ega ei ole jah. (Margus muigab salapäraselt jättes vastuse küsija tõlgendada)

Sa jutustad eesti naistele eesti meestest. Kas sa arvad, et sa tunned ja saad aru, mis paljude legendide ja kinnisideedega loom see eesti mees on?

Ma arvan, et ma olen mehena läbinud oma elus väga palju arengufaase. Ütleme, et kui teel saamaks tõeliselt küpseks meheks peaks läbima 100 klassikursust, siis äkki olen pool sellest juba läbinud. See tähendab, et ma saan suhteliselt lihtsalt hüpata tagasi näiteks 20. Klassi ja mõelda milline neandertaal või emotsionaalne elevant portselani poes ma olin. Kui sa oled oma teel neid erinevaid arengufaase läbinud, siis sa mõistad neid ja seda, et see on arengufaas sinu teel. Oma raamatus „Tee mehe südamesse“ annan ma eelkõige naistele nõu, kuidas minu meelest mehes see tõeline jumal välja tuua. Või kuidas meest empaatiliselt ja hellalt suunata arengule ning kuidas teda emotsionaalselt avada, sest mees ei ole nii aldis õppima ega tule vabatahtlikult koolitusele „Tee naise südamesse“. Sellisel juhul oleks seal kohal kolm inimest – mina, minu vend ja minu ema. Mehed õpivad suhetes eelkõige läbi isikliku eeskuju ehk kui nende armsam peegeldab nendele armastuse eri keeli või arhetüüpe või selgitab oma sõnumeid mitte ei nääguta, siis mees omandab need tehnikad ja hakkab naise positiivset käitumist ka naisele tagasi peegeldama.

Selles on sul õigus. Suhe on ikka võrdne ja usaldusväärne partnerlus. Kestvas ja positiivses suhtes ei saa olla domineerivaid pooli.

Mehed tahavad kõike seda, mida naisedki tegelikult tahavad – head und, head seksi, head toitu ja eneseteostust. Mina oma raamatus keskendun aga sellele, kuidas mehed seda kõike tahavad. Kuidas meest emotsionaalselt avada, kuidas mehele läheneda, miks mees vahel on just selline? Küsimuste ja vastuse stiilis, naistele hästi lihtsaks tehtud.   Ehk naine saab tohtu positiivse muutuse suhtesse tuua, kui ta teadvustab endale, et mees ei ole lihtsalt halvasti käituv naine, vaid mees.

Kas mehed peaksid sinu raamatut kartma?

Ei pea. Mehed peaksid mulle selle eest kunagi ausamba püstitama, sest võin mürki võtta, et naised mõistavad neid pärast mu raamatu lugemist tunduvalt paremini ja ei pane nii palju puid alla kogu aeg. Kui naine neile mehele õige nurga alt läheneb, siis on suhtes võimalik nii palju enam, kui julgeks soovidagi.

Kui Epp Kärsim oma koolitustega on praktik, siis sina oled teoreetik.

Sellega on nii, et ma olen oma 34 eluaasta juures ära elanud 70 aastase mehe elu. Kui homne päev peaks mulle lennuk pähe kukkuma ja peaksin sussid püsti viskama, siis ei kahetse ma midagi, sest olen oma elus väga palju jõudnud ja väga tänulik selle eest, mida eksistents on mulle kogemuste näol kinkinud. Ma arvan, et sa saad väga hästi aru, millest ma räägin. Muusiku, looja, autori elu on kõike muud kui rutiinne või hall. See on palju intensiivsem, põleb ereda leegiga, kogemusi ja läbielamisi on rohkem. Selle pinnalt ma julgengi üldistada ja oma kogemusi jagada. Minu esimene suhe algas 16-aastaselt ja kestis kuini 23. Eluaastani. Sellest kolm aastat olin abielus väga targa naisega ja sellest kooselust sündis mu elu päikene - poeg Maru. Suhetest rääkides on pärast kooselu enda esimese armastusega olnud ka üks 3-aastane, 2-aastane ja paar aastast suhet. Kogemusi on ja tean, millest räägin.

Lits mees.

Kuidas sa nii ütled. (Margus naerab südamest)

Eesti meeste kohta öeldakse, et abielludes ütlevad nad naisele, et ma armastan sind ja kui hiljem elu jooksul see olukord peaks muutuma, siis annab sellest teada.

Ma armastan seda ütlust. See on väga iseloomulik. Kas see päriselt ka nii on, seda ma ei oska öelda, sest eesti mehega pole ma suhtes olnud (naerab). Aga see ütlemine  annab hästi edasi seda, et eesti mehed on keskmisest rohkem emotsionaalselt suletud. Kuid selle juures on väga lihtsad põhjused. Näiteks. On viieaastane pois ja viieaastane tüdruk. Poiss lööb varba ära, varvas läheb veriseks ja laps hakkab nutma, siis talle öeldakse, et võta ennast kokku, ära pilli nagu plika, ole mees ja väike mees surubki emotsioonid ja pisarad alla. Kui tüdruk lööb varba ära, siis hakkavad kõik lohutama, et tule siia, kõik saab korda. Naiste puhul on avatust palju rohkem lubatud ja nad ei pea ennast kinni tõmbama toimuva suhtes. Suletus on meestele peale surutud ja sellest nõiaringist on meestel võimalik välja tulla vaid läbi teadliku otsuse. Nüüd ma otsustan tegeleda iseenda minaga, oma minevikuvarjudega, ma ei reageeri olukordades üle. See, et minevikust lahti lasta ja olla sellest vaba, võib aastaid aega võtta. Ma olen aastaid tegelenud iseenda siseasjadega ja nüüd olen ma õnnelik ja elan harmoonias.

See on siis ikkagi sinu lugu.

Üks autor, üks arvamus. Ma ei pretendeeri psühholoogia teadustöö preemiale.

Mul on vahel tunne, et jutt eesti meeste kinnisustest näitab teelt eesti meeste tarkust. Ma olen seda ka ise kogenud. Naine hakkab midagi seletama, siis tõmbad teadlikult tagasi.

Blokid ära nagu metsavend. Naine võib keevitada, aga mees tõmbab emotsionaalses plaanid nagu tigu kotta. Mul on meestele soovitus , et kui naine on tasakaalust väljas ja tahab saagida, kas ta siis teab põhjust või mitte, siis mine naise juurde, vaata talle sügavalt silma ja ütle „Sul on õigus. Aitäh, et sa minuga seda jagasid. Ma mõistan sind“. Haarad naise kaissu ja ütled, et kõik saab korda.“ Naise silmad lähevad särama ja pool mure on juba poole väiksem, sest naine tajub mehe osavõtlikkust ja armastust. Millalgi tuleb probleemid ju ikkagi lahendada, miks mitte siis kohe nende tekkimise hetkel.

Sa rääkisid enne karmast. Mida karma sulle on tagasi andnud?

Kui ma räägin ennist sajast klassis, mis tuleks elus läbida. Siis mina oma esimeses viiekümnes klassis olen teinud inimlikult palju vigu ja rumalalt käitunud. Õppeprotsess, mis muud. Olen põhjustanud endale armsatele inimestele südamevalu,  olnud kohati  liialt armukade ja isekas. Kui ma sellest välja kasvasin, siis oma kunagiste vigade heastamiseks, ma loodan, et keegi õpib minu vigadest ja neid oma elus enam ei tee. Tark inimene õpibki teiste vigadest. Kui minu raamatut loeb mitu tuhat naist, praegu tundub, et nii see ongi, siis selle tagasiside järgi, mida ma olen saanud, on tunne, et ma olen midagi olulist saanud omalt poolt panustada naiste ja meeste üksteisemõistmisse. See on hea tunne. 

Kas sa oled nende naistega, kellega sa valesti käitusid, ka hiljem kohtunud ja nende ees vabandanud?

Ma tean, et ma olen hea armastaja, sest ma olen naisi alati austanud ja nendega lugupidavalt käitunud. Pannud neid tundma armastatuna. Aga minu enda kriteeriumid enda suhtes, nagu igal mehel, peaksid olema karmid ja vastutustundlikud. Kui ma olen teatud olukorras olnud rumal või käitunud valesti, siis ei pruugi see tähendada, et ma pole hea mees. Oma esimeses suhtes ma tegin palju vigu, aga ma püüdsin olla hea mees. Nüüd jääb mul vaid soovida, et teised minu vigu ei kordaks. Ma ei tunne, et ma oleks olnud oma suhetes täielik tropp, ma olen lihtsalt rumalasti käitunud. Kui olen aru saanud enda valest käitumisest, siis olen loomulikult vabandanud ja püüdnud seda heastada nii, kuis võimalik.

Kas mehed on läbi põlvkondade väga erinevad?

Ma arvan , et suhtlemiskunst on olnud läbi sajandite sama.  Asjad, millest ma oma raamatus kirjutan, teevad õnnelikuks ka meie vanaisad. Ainult selle vahega, et meie vanaisadel ei olnud aega käia koolitustel või seminaridel, sest  neil oli vaja maad künda ja sadat muud asja teha, et perele leib lauale tuua. Nemad pidi tegelema primaarsete asjadega, et  oleks söök, et oleks soe tuba, et oleks riided seljas. Neile võib andeks anda, et nad olid sellised mühakad. Aga nad olid armsad mühakad. Nad armastasid oma naist, nad armastasid oma pere ja tegid nende nimel ränka tööd. Neid ei saa süüdistada, et nad selle juures vaimuhiiglased polnud.  

Mis see suurim viga siis on, millest mehed peaksid hoiduma?

Suurim viga meeste ja ka naiste puhul on see, et omavahel ei suhelda mitte armastuse vaid hirmu baasil. Seda iseloomustab enesekesksus ning hirmutunne kõige suhtes, mis on suhtest ja mugavustsoonist väljaspool. Armastus tahab anda ja ego tahab võtta. Tänapäeval minnakse suhtesse nii, et meil on oma partnerile mustmiljon tingimust, aga ise anname vastu palju vähem. Ülekantud tähenduses saavad kokku kaks kerjust, kellel on ilus fassaad, siis minnakse suhtesse, aga aja jooksul tuleb päris olemus siiski välja ja mõlemad on pettunud. Et seda ei juhtuks, peab inimene kõigepealt enda sisemaailma ja tunnetega tegelema, iseennast armastama ja leidma isikliku tasakaalu. Alles siis on võimalik teist inimest tõeliselt armastada. Poliitikute töö kaoks ära, kui inimesed saaksid aru, et ainus tõeline revolutsioon on sisemine revolutsioon. Ava ja arenda oma tunde- ja vaimumaailma ja sa oled kõigile eeskujuks. Ja maailm muutubki. Ole siis see muutus, mida soovid maailmas näha.

Su jutt sarnaneb väga budistlikule õpetusele. Oled sa usklik?

Ma ei saa öelda, et ma olen usklik. Ma saan öelda, et on meist midagi kõrgemat. Kuna olen õppinud teoloogiat ja filosoofiat, siis ma ütleks, et erinevatele kultuuriruumidele on omane oma kindel religioon või traditsioon, kuid mul isiklikult ei ole soovi ühte teisele eelistada. Kõik usundid on ühe ja sama tüve erinevad väljendusvormid. Mina näen seda nii, et inimestel ei ole vaja kirjutatud moraalikoodeksit, kui nad usaldaksid rohkem omaenda südamehäält ja sisetunnet. Inimese vaimseks arenguks on ühel päeval vajalik tema poolt vastus ei ja teisel päeval samale küsimusele vastus jah. Elu ongi müstika ja paradoks.

Ometi on olemas ühtsed moraalinormid, mis lähtuvad Euroopas elades kristlikust usuruumist. Religiooni üks pool ongi usk kõrgemasse võimu aga teine pool on kogukondliku kuuluvuse tekitamine. On oluline tunda ennast kogukonna liikmena. See, et mujal maailmas käiakse tervete peredega kirikus, on suur jõud. Selle puudumine on meil nõrkus.

Ei tea, kas see on nõrkus. Eestlane on selle eest hästi loodusega kooskõlas. See on meile andnud läbi sajandite kestva usu iseendasse. Kui meil midagi juhtub, siis me ei rutta ülekantud tähenduses kohe  abi otsima Jumalalt, vaid püüame anda omaenda panuse, et olukorda muuta selles suunas, kuhu soovime. Religioon ja teadmised sellest on nagu kohustuslikud füüsikatunnid keskkoolis. Sa pead need läbima, et tekiks mingi ülevaade teemast - mõistaksid seda maailma ja usklikke inimesi, samas ei mõistaks neid kuidagi hukka. Sealt edasi võid olla juba astrofüüsik, kes otsib vastuseid küsimustele, mida pole veel esitatudki. Religioon annab põhja sinu vaimse arengule. Kas sa seda hiljem kasutad või mitte, see on juba sinu enda asi.  

Hüppame korraks tagasi. Kas naised võtavad sind kuulda ka või naeravad sind pigem välja?

See oleneb sellest, kui küüniline inimene on. Kui inimene on saanud väga palju elult väga palju kõrvetada, siis on ta jäänud oma teel seisma ja ta tunnebki, et kõik on lollid või mölakad. See on kibestunud arvamus. Usun, et suurem osa eesti naistest on teadlikud, et kuigi naised on väga võimekad ja meestest emotsionaalselt  intelligentsemad, siis nad armastavad siiski eesti mehi, olenemata sellest, et me vahel siuksed masuurikad ja trollid oleme (naerab).

Naistel on läbi isikliku eeskuju meestele väga palju õpetada.  Nad toovad mehed ka olevikku ja õpetavad neid tundemaailmas paremini orienteeruma. Naised on selles mõttes võlurid, kes oskavad mehed tuua tänasesse hetke ja sellest algabki armastus. Muidu on nii, et inimesed elavad koos, aga on sisuliselt võõrad. Tead ju ütlust, et mees ehitab maja, aga naine teeb sellest kodu.

Ometi võivad tekkida pinged. Kuidas see eesti mees ennast maandab? Hoiab ta kõik pigem endas ja maandab siis erinevate mürkidega – alkohol, narkootikumid -  või oskab mees ka suheldes ennast maandada?

Ma annaksin naistele meeste pingete puhul käitumissoovituse. Ärge hoidke oma meest kodus kinni.  Mida rohkem te hoiata meest kodus kinni, seda rohkem ihkab mees vabadust ja kodunt ära. Kui mehel on antud vabadust, siis oskab ta seda hinnata ja seda rohkem hoiab oma peret ja ihkab oma printsessi juurde tagasi. Kooselu on oluline, kuid suhtes peab mõlemal poolel jääma ka oma elu. Mida mees saab kui ta käib sõpradega saunas või käib sportimas? Ta saab sealt mehelikku energiat, mis paneb teda ennast paremini tundma ja austama. Naistel on ju samamoodi. Lähevad sõbrannadega õhtul tantsima, kus nad saavad ka eluterves mõttes teiste meeste tähelepanu. See tõstab nende enesekindlust, nende naiselik olek saab uut energiat. Tulevad koju ja jagavad kõike seda oma kaasaga. Väljastpoolt suhtesse toodud uus energia maandab kõige paremini igasugu tekkivaid pingeid ja loob uut värskust.

Sa praktiliselt ei tarbi alkoholi ja sellegagi alustasid üpris hilja. Kuidas see on sul õnnestunud?

Ma olin kuni 21- eluaastani täielik munk. Ma polnud klubis käinud, ma polnud teinud ühtegi sigaretti, ma polnud joonud isegi pokaali veini. Viis aastat tagasi juhtus aga minu elumuutev sündmus kui ma kohtusin ühe inimesega, mille järel ma tundsin, et mu jalad ei puuduta maad ja ma nagu hõljuks. Ma astusin kohtumisele armukadeda tropina ja väljusin sealt niimoodi, et ma armastasin ennast ja ei tundnud enam armukadedust – täielik vabanemine. Pärast seda kogemust hakkasin ma ka elus värve rohkem nägema, sest enne seda oli minu elu olnud väga must-valge. Siis otsustasin, et proovin ära kõik, mille vastu ma seisnud olen. Narkot ma ei proovinud, aga võtsin esimesed kokteilid ja see oli vahva. Samas mõistsin, et minu jaoks alkohol ei ole vajalik. Ma suudan ilma alkoholita kõike teha ja lõõgastada ennast palju paremini, kui alkoholiga tuimestades. Mind pole alkohol ega muud meelemürgid kõnetanud, aga keda on, siis laske käia. Kõigil oma tee.

Minu tutvusringkonnas on väga palju ükskuid inimesi. Kas mingil hetkel inimene väsib otsimast või ootamast armastust. Lüüakse käega ja jäädaksegi üksikuks. Mis meie ajal viga on, et kaaslast on vahel nii raske leida?

Kui Ott Kiivikas ütles ühe oma järjekordse tiitli järel, et nüüd on ta küll välja teeninud puhkuse. See olukord kirjeldab hästi ka suhtes toimuvat. Kui ollakse näiteks 15 aastat suhtes ja siis läheb suhe hapuks ja minnakse oma teed, siis ongi inimesel põhjust võtta aeg maha ja analüüsida vaikselt enda jaoks selgeks kõik ootused ja vajadused ja soovid. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Lähed 45selt lahku. Oled kümme aastat üksi ja siis äkki leiad endale „Elmari“ tantsuõhtult kaaslase, kellega oled elu lõpuni koos. Sellist puhkust ja üksi olemise aega on inimestele vaja. Ma arvan, et suhted oleks palju õnnelikumad, kui inimesed endale võtaks seda aega piiskhaaval juba ka varem.

Võib nii olla. Mul on aga tunne, et inimesed on endale loonud ideaalkaaslase, keda otsitakse ja mille nimel ei olda nõus kompromissideks. Elatakse mingis lootusepilves.

Üks müstik on öelnud „Kui sa lille armastad, siis ära nopi teda, sest kui sa ta nopid, siis lakkab ta olemast see, keda armastad, sest ta hukkub.“ Armastus on tänulikkus võtta inimest sellisena nagu ta on. Teda pole vaja noppida, et siis tunda omandamise rõõmu. See on suhetes kaduma läinud. Ei osata inimest võtta sellisena, nagu ta on. Mida suuremad ootused on meil enda partnerile ja mida rohkem tingimusi, seda rohkem on meil endil sisemisi puudujääke. Paraku oodatakse tihti põhjendamatult, et meie armsamal on kohustus meid õnnelikuks teha. Niikaua kui seda eeldatakse, ei saabu ükski õnn ega suur armastus õuele. Samas, kui inimene on iseendaga sina peal, õnnelik, tasakaalus, siis õige inimesega kohtudes on kõik tänapäevaseks muinasjutuks valmis.

Kas sa ise kardad üksindust?

Ma ei karda üldse üksindust. Ma olen olnud hetkel 6 kuud vallaline, kuid see on olnud minu vaba valik, sest käimas minu elu kõige kiirem aasta. Oktoobrilõpu seisuga 120 eventi ja november ja detsember on veel ees. Ma olen kontsertide ja etenduste „Mida mehed tegelikult tahavad?“, mida on ka sellel aastal olnud juba 54, kõrvalt tajunud, et mul ei ole hetkel aega armastuse energiat jagada. Järelikult olen mõni aeg üksik hunt. Lasen sellel ajal läbi saada ja siis olen jälle armastusele avatud.

Kas sa kahetsed ka oma elus midagi? Midagi, mida tahaks tagasi kerida ja uuesti teha?

Ma ei kahetse oma elus midagi. See on nii ilus, kuidas elu on kulgenud.  Just see elu on mind teinud selliseks, nagu ma olen. Ma olen õnnelik ja täitunud, aga kuidas ma saaks olla selline nagu ma olen, kui ma poleks kogenud seda teist poolt. Olen õnnelik ja naudin elu müstilist kulgemist.

Kus sa aega võtad nendeks sisevaatlusteks või enesega tegelemiseks? Mehed tulevad töölt, teevad koduseid toimetusi ja lähevad magama, et järgmine päev jälle tööle minna? Nad naeravad su välja, kui sa selle jutuga nende juurde lähed?

Asi pole kvantiteedis vaid kvaliteedis. Mis on aja kvaliteet. Kui teil on peres traditsioon, et iga õhtu istute kaks tundi teleka ees, siis las naine istub viieks minutiks sulle parem sülle, näoga sinu poole, jalad kaksiratsi ümber sinu, vaata talle silma ja ütle „Ma armastan sind.“. Ütle kõiki ilusaid asju, kas sõnadega või sõnadeta, tehes samal ajal enda kallimale pai või kallistades. See viis minutit on rohkem väärt kui kuu aega iga õhtu teleka ees istuda ja samal ajal õlut juua. Või võta päevas kasvõi 10 minutit enda jaoks, pane silmad kinni, mõtle kõigele ilusale enda elus, mõtle oma naisele ja perele, mõtle sellele rõõmule, mida nad sulle pakuvad. Olles tänulik näed, kuidas tülid kaovad ja sa õitsed.

Kas on sul jõuludega seoses omi traditsioone?

Ma hindan jõulude puhul seda, et siis ollakse oma perega keskmisest rohkem koos. Mõelge, et miks ei võiks elada kogu aeg, nagu oleks jõulud. Teed perega koos piparkooke või õhtusööki ja ei näpiks kogu aeg telefoni  ega vahiks spordiuudiseid. Siis oleks see teie unistuste elu. Kui minu elu oleks film, siis see on film, mida ma vaataks ikka ja jälle. Mu elu on minu lemmikfilm.

Mulle meeldib jõulude ajal kingitusi teha? See ei pea ju olema midagi suurt, aga südamest. Nii hea on vaadata, kui lastel silmad säravad? Aga mind väga häirib, et siis kui rahva kulutused on niigi suured, aktiviseeruvad erinevad annetuste otsijad. Kus nad ülejäänud osa aastast on? Kas sul oleks naistele soovitusi, mida nad võiks meestele kinkida?

On küll. Epp Kärsin teeb erootilise massaaži koollitusi. Ma olen ise seal käinud. Minu jaoks on seal kulutatud 60 eurot olnud elu parim investeering. See tasub ennast hiljem naudingutena tuhandekordselt ära. Pakud oma partnerile midagi nauditavat. Sellist kingitust ei saaks muidugi ämmade või äiade ees üle anda (naerab).

Mis sind tänasel päeval õnnelikuks teeb?

Mind teeb õnnelikuks, et minu eneseteostus on maksimumi lähedal. Ma olen tänulik selle eest, kuhu see tee mind viinud on ja ma saan teha seda, mida ma üle kõige armastan ja, et ma olen ümbritsetud nendest inimestest, kellega ma olen vaimselt ühel lainepikkusel ja kellega suhtlemine on puhas rõõm nagu üks aeglane romantiline tants.

Mis sind häirib tänasel päeval?

Mind ei häiri tänases päevas mitte miski. Ma saan aru, et Eesti, maailm, meie ühiskond on kõik just seal, kus nad olema peavad. See on arengufaas. Mis mõte on pimedat süüdistada selles, et ta ei näe. Kui kellegi on halb nägemine, siis on võimalik teha silmaoperatsioon. Nägemine paraneb, kuid see võtab aega.

Seiklus Florese saarel Indoneesias

Florese saar – õnneliku elu saladuse otsinguil.

Elu on muretuks kulgemiseks. Nõnda arvavad indoneeslased ja just Indoneesia Florese saarele viiski meid Triinuga järjekordne reisitee.

SAAREST

Indoneesia jaguneb kolmekümneneljaks provintsiks. Meie seekordse sõidu lõppeesmärk oli Nusa Tenggara provints Indoneesia lõuna osas, mis asub peamiselt kolmel saarel  - Timor, Flores ja Sumba. Lisaks muidugi veel mitmed väikesaared. Kokku jääb provintsi 1034 suuremat ja väiksemat saart.  Provintsi pealinn on Kupang, mis asub Timori saarel. Meie tee viis Balilt Lion Airiga Florese saarele. Florese saarel on 10 regiooni ja elab 9 erinevat etnilist gruppi. Nime panid saarele portugallased ja see tähendab portugali keeles lille. Florese saare pindala on ametlikult 14250 km2, kuid kui arvestada lõputud mäenõlvad ka pindala juurde, siis olen kindel, et saaks teist sama palju veel. Floresel on kokku 15 vulkaani, millest üle poolte on tänaseni aktiivsed ja suitsevad väikeste pahvakutega. Viimane suurem vulkaanipurse jääb siiski 40 aasta taha. Saare kõrgeim tipp Ranakah ulatub 2382 m üle merepinna.

Saare keskuseks on Labujan Bajo, kus asuvad saare suurim lennujaam ja sadam. Linn on viimastel aastatel muutunud turistide hulgas ühe populaarsemaks, sest just siit saavad alguse retked populaarsetele draakonite ehk Komodo saartele. Komodo loodusparki, kui üht Indoneesia loodusimet, on Indoneesia riik viimasel ajal maailmas jõuliselt tutvustanud. Labujan Bajo on tüüpiline sipelgapesale sarnanev Aasia  väikelinn oma madalate kergmajade ja aatomikena liikuvate inimestega.

Saar on rikas oma fauna poolest, kuid flora on siin pigem tagasihoidlik. Saarel elavad vaid pättidest ahvid, maod, sisalikud ja ainulaadsed Florese hiidrotid. Korralik hiidrott võib kaaluda mitu kilo ja seepärast pole ka imeks panna, et neid toiduks tarvitatakse.

Inimesed on saarel elutsenud juba tuhandeid aastaid. 2003 avastati Liang Bua koopast 18000 aastat vana kääbusnaise skelett. Seni tundmatu inimtõug sai nimeks homo floresiensis. Külastame meiegi kuulsat koobast. Koobas ise on väike, kuid koos jutuga avaneb siin suur maailm. Siinsete leidude tutvustamiseks on koopa ette rajatud väike maja, kus fotodel ja klaasi taga kõike näha saab. Lisaks väikestele inimestele on koopast leitud veel suurte lindude ja rottide skelette. See rottide osa on tegelikult päris õõvastav, sest ürgaegne rott ulatus tollasele inimesele umbes põlvini ehk koerasuurune rott ei ole midagi sellist , mida tänapäeval looduses kohata sooviks.

INIMESTEST

Florese saare elanikud on äärmiselt sõbralikud. Saare kirjust rahvastikust on suurim etniline grupp magassarid, kes on peamine etniline grupp kolmes regioonis. Veel ei ole valge inimene saarel tavapärane ja seepärast pöördutakse meie poole pidevalt küsimustega „Mis sinu nimi on?“ või „Kust sa tuled“?“. Ühes mägikülas teeäärsest putkast vett ostes liigub jutt kiiresti ja meie ümber koguneb kogu küla. 40 inimest jõudis küll kohale tulla ja eks siis ülejäänud hiljem kahetsesid. Ostan 1 euro eest 17 väikest šokolaadi ja jagan lastele laiali. Lastel on küll magusaisu suur, kuid julgust valge hiiglase käest  maiust vastu võtta napib. Õige pea saab meil tänavail jalutades rutiiniks möödasõitvatele rolleritele kätt tõsta ja rõõmsalt tervituseks hõigata, sest kõik mööduvad rollerijuhid hüüavad tervituseks „Hei, mister!“. Nende heasoovilikus on põhjamaa inimese jaoks veidi liialt pealetükkiv, kuid selles headuses pole kübetki silmakirjalikkust nagu Egiptuses või Türgis, kus sulle naeratuse taga tahetakse suvalist sodi kallimalt maha müüa. Nad on lapselikult siirad ja kiirelt mõistame, et mitte sugugi iga liigutuse eest ei küsita siin raha, vaid nad on lihtsalt õnnelikud kaugeid külalisi aidates.

Kuritegevus saarel on nullilähedane. Jättes pagasi kergendamiseks poolikud veepudelid ja krõpsupakid hotelli, jookseb teenindaja meile peagi asjadega järele. Sama kordub kohvikus, kuhu jätame 10000 ruupiat (u 55 senti)  jootraha lauale. Taas jookseb teenindaja meile raha ulatades uksele järgi. Kui ütleme, et see on talle, siis on ta kohmetu ja ei tea, kuidas sellises tema jaoks veidras olukorras käituda. Lisaks võime oma asjad võib rannas vabalt liivale jätta ja keegi neid puutuma ei tule.

Lugesin kuskilt, et 80% maakera elanikkonnast elab merest kuni 50 km kaugusel. Seda, et mägine sisemaa on hõredamalt asustatud, on näha ka Floresel.  Ligipääsmatutes mägikülades elavad inimesed ikka veel primitiivset elu. Külastame Tolulela küla. Küla elab ühtse kogukonnana ühiste reeglite järgi. Majad asetsevad ümber keskse tseremooniaväljaku. Igas majas elab üks pere ja peresse võib kuuluda kuni 10 inimest. Elumajad on väga lihtsad. Bambuslehtedest katuse all on kaks ruumi. Esimene nn elutuba ja tagumine nn magamistuba. Maja on lihtne, sest elu käib väljaspool maja. Kaua sa ikka seal umbses hämaras toas istud. Maja ümber on erinevad katusealused. Esimese katuse all on köök, kus teeb süüa kogu küla. Teise katuse all on koht koosistumiseks ja koos istutakse palju. Mehed vestlevad ja samas teevad näputööd kohalikud külanaised.

Enamus floreslastest töötab põllumajanduses. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi, erinevad pähkleid ja loomulikult korjatakse seda, mida loodus tasuta kätte annab. Loodus on Floresel aga väga rikas. Külastame omalaadset ämblikuvõrgule sarnanevat riisipõldu. Sellist lauskmaal asetsevat süsteemi pole ma varem näinud. Keskelt pumbatakse vesi üles, mis siis võrguna asetsevates kanalites põllule laiali voolab. Lisaks on sellised põllud ülalt vaadetes vägagi atraktiivsed. Korduvalt mainitakse meile vastuseks küsimusele, et palju te teenite, et see polegi nii oluline. Igal majapidamisel on aed, kus saadakse kõik, mis söögilaual olema peab ja iga teenitud ruupia on boonuseks. Põhimõtteliselt oleks võimalik saarel ka mitte midagi teenides ära elada. Majad kütet ei vaja, pestakse jões, süüa saab aiamaalt.

Lisaks põllumajandusele on saare tuluallikateks teenindus ja käsitöö. Tööstus saarel puudub. See on ka arusaadav, sest olematute teeoludega oleks kaupu väga raske transportida. Märkame ühe mäe ümber siiski askeldamist ja peatame auto. Vaatepilt on jahmatav. Hiiglaslik lubjakivimägi on karjäärina lahti kaevatud. Kaevandatavat lubjatolmu kasutatakse ehitusel ja see on soovijatele tasuta. Jahmatama paneb see, et seda tööd karjääris tehakse käsitsi. Mehed turnivad kõrgetel siledatel nõlvadel nagu mägikitsed ja kühveldavad lupja labidatega alla. Mehed nõlvadel ja hiiglaslik auk mäes panevad mõtlema tööjõu hinna üle. Milline on nende töö väärtus meie tööga loodud väärtuste kõrval. 

Pildiallkirja lisamine

Jõukaks võib saarel saada ka alkoholiga. Indoneesias on kummaline seadusetuse olukord, kus kohaliku palmiviina ehk araki valmistamine pole nagu lubatud, kuid  keeleatud ka otseselt pole. Sogast vedelikku müüakse otse tee ääres ja see on peamiseks saareelanike tujutõstjaks, sest õlu on kohaliku jaoks kallis ja muid kanged alkohole saarel saada pole. Arakki on selle-eest kohe mitut sorti. Astume ühte kodusesse töökotta sisse. Meile tutvustatakse kogu protseduuri. Palmiviljadel lõigatakse otsad ära ja nii pääseb mahl voolama. Mehed ronivad kanistritega siledale puutüvele lõigatud astmeid mööda puu otsa ja seovad mahla kogumiseks kanistrid viljade otsa. Hommikul tuuakse täitunud kanistrid alla ja vedelik filtreeritakse. Vedelik pannakse veidikeseks käärima ja seejärel pannakse saadud meski keema ja alkohol voolab mööda pikka bambustoru pudelitesse. Kogu tarkus. Asume degusteerima. Lahjem kraam on ikka päris jube, kuid mida kangemaks ja puhtamaks jook läheb, seda maitsvamaks ta muutub. 50-kraadine tulivesi maitseb juba nagu kodus.

Uurin korduvalt, et milline on saareelanike elurütm. Mida nad õhtuti teevad, kus nad käivad ja kus nad magavad? Nende elu on nii lihtne, et seda on meil raske isegi ette kujutada. Pere ärkab. Lapsed lähevad seitsmeks kooli ja vanemad tööle. Kes tööle ei lähe, see asub koduste toimetuste juurde. Peale tööd kogunetakse pereringis katusealuste alla ja vesteldakse. Kel on , see vaatab telekat. Kes tahab, see võtab väikese araki lonksu. Süüakse ja juuakse. Teinekord mängitakse ühiseid mänge. Indoneesia spordiala number üks on sulgpall ja reketitega vehitakse kõikjal.

Bajawa linna hotelli rõdult kuulsime õhtul linnast kostvat muusikat. Vantsisime mäest alla linna, et näha lähemalt, kust tümps tuleb.  Ilmnes, et parasjagu oli linna ööturul käimas kohalikke poliitikuid ja valitsusasutusi tutvustav tasuta festival. Ümber peoplatsi olid esimeses ringis riigimeeste telgid, teises ringis kohvikud ja muud meelelahutust pakkuvad kaupmehed. Populaarsed olid rõngaviskamise, konksu pudelisse ajamise ja muidugi raha peale mängitav rulett. Saime taas ainsate valgetena palju tähelepanu. Pimedal peoplatsil võis olla umbes 3000 inimest, kuid hetkekski ei tundnud me hirmu. Laval mängisid kohalikud noorteansamblid, kes kordamööda lavale astusid.  Ausalt öeldes tegid bändid päris head kaasaegset muusikat, aga kui lugude lõppedes tahtsin vilistada ja plaksutada, siis jäin oma tunnetega üksi. Nimelt ei ole siin kombeks artiste aplausiga tänada. See oli harjumatu ja veidi arusaamatu. Lisaks ei suhelnud pillimehed kordagi rahvaga. Tulid lavale võtsid pillid, mängisid ja lahkusid vaikuses. Ööpimeduses kees aga elu täiega. Triinu proovis pudelimängu ja kui ta neli rõngast oli mööda visanud, siis võtsin viienda rõnga enda kätte, sirutasin käe ja heitsin rõnga ümber pudelikaela. Hüppasime rõõmust, et olime võitnud, aga korraldaja vangutas, sest tema väitel puudutas rõngas pudelit. Halloo, kuidas siis veel peaks saama?? Umbkeelsusega on raske vaielda ja jätsime asja katki, petta saime nagunii. Mõtlesime võtta väikese suupiste. Astusime sisse ühte puhvetisse ja võtsime pihku menüü. Esimese asjana oli seal kirjas RW. „Kuradi koeratapjad“, sosistas Triinu ja astus välja. Aasias reisides peab teadma, et kui toidunimes on RW, siis tähendab see koeraliha. Solidaarsusest oma koerte vastu jätsime nende sugulaste liha proovimata.

Looma või linnu elu ei maksa siin midagi. Loomad ei ole midagi, kelle hinge või ihuhädade pärast inimene ennast vaevama peaks. Loom on reeglina toit. Loom on lemmikloom seni kuni ta ära süüakse. Mingis mõttes ma mõistan seda, sest liha säilitamiseks vajalikke külmkappe siin kodudes tavaliselt pole. Selleks, et liha värskena süüa, tuleb ta elus hoida ja vahetult enne einet hukata. Nii võib näha kurba vaatepilti, kus elusad kanad on riputatud rollerilenksu külge ja rolleri foori taga seisatades tõstavad kanad pead ja appikutsuvalt häälitsevad. Samas nägime külakeskuses hõõguva päikese käes bambuslati külge köidetud siga, kes samuti ootas õhtut, mil ta külarahvale toiduks saab.

TEEDEST

Tasast maad on Floresel raske leida. Kõik teed viivad algul üles, et hakata hetke pärast taas alla tulema. Mäenõlvadel ussina looklevad teed pole eurooplase jaoks harjumuspäraselt sirged, sest vulkaanid ei ole aastatuhandete jooksul oma tegevuses teedeehitajate soove sugugi arvesse võtnud. Pakun välja, et 100 meetri peale on teel kindlasti üks kurv, see teeb kilomeetri peale 10 kurvi ja 50 km peale 500 kurvi ja kurvid pole 90 kraadi, nagu meil vaid 360 kraadi. Kui Google.maps ütleb, et 50 kilomeetri läbimiseks kulub kaks tundi, siis nii ka tavaliselt läheb ja ei ole vaja ennast rallisõitjana kujutades arvata, et sõidad tee poole tunniga ära. Teede puudumisel on saare peamiseks sisetranspordivahendiks lisaks paatidele  lennukid. Saarel on kokku kaheksa lennuvälja. Lennusõidud saare ühest linnast teise ei kesta üle 30 minuti, kuid autoga sõites läbib sama tee vähemalt 6 tunniga. Seepärast soovitus turistidele. Liikuge julgesti lennukitega, sest muidu kaotate väga palju aega.

Kehvad teed on mõjutanud kogu saare arengut. Viis aastat tagasi hakkas Indoneesia valitsus tõsisemalt tegelema saarte teedeühenduste parandamisega. Juba on märgata positiivseid arenguid. Teede rajamisega tekkinud võimalused on suurendanud ka inimeste soove. Näiteks on saareelanike jaoks viimastel aastatel oluliseks saanud haridus. Varasemalt ei olnud külakoolis algharidusest paremat saada ja polnud vajagi. Nüüd aga liikumisvõimaluste paranedes on tekkinud peredel võimalus anda oma lastele parem haridus. Saarele ehitatakse ka hetkel esimest ülikooli, sest korraga on tekkinud selleks vajadus.  Lisaks on kättesaadavamaks muutunud meditsiiniteenused. Vaasemalt loodeti külaposijatele, kuid nüüd võib enne surma isegi haiglasse jõuda.

USUST

Flores on maailma suurima islami kogukonnaga riigi üks katoliiklikest piirkondadest. Loomulikult äratavad ka siin meid mošeede palvekutsungid, kuid seda Aasiale omanäolist heli kuuleb siin palju harvem. Mangaraianid ütlevad , et nad on 100% katoliiklased. Ometi on nende igapäevatoimingid ja elulised tähtpäevad seotud  nende ajalooliste traditsioonidega. Nad ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid ohverdavad sea matustel, nad ütlevad , et on katoliiklased, kuid ohverdavad kana enne külvi, nad ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid veristavad pulmades pühvli. Traditsioonid ja katoliiklus on nende jaoks nii tihedalt seotud, et neid on siin raske eraldada. Ometi on kirik kohalike jaoks oluline. Pühapäeval käiakse kogu  pere, kogu kogukonnaga kirikus. Kirikud on siinses valdavalt hurtsikute maailmas valitsushoonete kõrval ainsad suurejoonelised ja püsivad ehitised. Kirikud erinevad siiski oluliselt meie ajalugu täis sakraalehitistest. Kirikuhooned on uhked, kuid seest väga lihtsad. Käisime pisikeses Saga mägikülas kirikus, kus tavapärased Jeesuse ristikäiku kujutavad maalid olid seinal paljundatud plakatina. Jäi mulje, et tavapärase jumalasõna kuulamise asemel on kirikus käimise juures inimeste jaoks siin oluline kogukondlik suhtlus, sest siinses jumalaterohkes maailmas on raske anda jumalale üht ja ainuõiget seletust. Aga suhtlus kiriklikus traditsioonis ongi ju peamine jõud. Hoida suhet jumalaga, hoida suhet inimeste vahel. Selles mõttes on kirik siin muidugi oma rolli täitnud. 

Surnuaiad Floresel erinevad samuti oluliselt meie surnuaedadest. Kui seda üldse saab nii nimetada. Kohe selgitan. Kui pere meesliini esindaja avaldab soovi saada maetud koduaeda, siis seda suure austusega ka tehakse. Olgu siis aed kui suur tahes. Haual asetseb sarkofaagile sarnanev plaatidega kaetud kivikast. Mida tähtsam mees, seda suurem kast. Nii saab näha veidrat olukorda, kus bambushüttide kõrval on massiivne kivihaud, mille väärtus kindlasti suurem, kui majal ongi. Tihti on haud lisaks kaetud katusega ja nii on pereringis hea istuda varjulisel kiviplaadil. Astusin läbi ka küla surnuaiast, kuhu maetakse naised ja vähemtähtsad meesliini esindajad. Põhimõte on sama. Suured sarkofaagid või betoonkastid tihedalt teineteise kõrval. Samas on selline kast praktiline, sest muret rohimise või muu hooldusega pole. Uurime, et millised traditsioonid on neil seoses haudega. Ilmnes, et eriti mitte mingisugused. Lilli ei panda, lehti ei riisuta, triipe ei veeta. Hingedepäeval pannakse haual küünal põlema ja suitsumeestele hõõguv sigaret. Sellega mälestamine piirdub. Hingedepäev on siiski nii oluline päev, et sellel päeval võetakse muudest töödest ennast vabaks ja isegi lastel on koolist vaba päev. Õhtul muidugi taas ohverdatakse ja kanal võetakse lahkunute rahu nimel pea maha.

Sattusime juhuslikult mangaraiani matusele. Matused kestvad Floresel mitu päeva. Meil oli võimalus osa saada matuste teisest päevast. Lähen matustele koos giidi ja eestlasest sõbraga. Verepelglikud ja loomi armastavad naised jäävad maha, sest on olemas oht, et verd hakkab taas voolama. Matustel osaleb kogu küla ja lahkunu selleks puhuks kohale sõitnud kaugemad pereliikmed. Inimesi oli silma järgi arvates umbes 150. Meie reisijuht vabandas, et tegemist on väikese matusega ja õiget festivali meeleolu pole. Mehed on tseremoonial kogunenud ajutise katusealuse alla, lihtsalt istuvad ja kuulavad õue paigutatud kõlaritest kostvat juttu. Juttu aetakse toas, kuhu kõik väiksemate seltskondadena järjest lähevad, et siis  kadunukust meenutada ja paluda jumalatelt talle head teed minna. Saan aru, miks matused kolm päeva kestavad, sest üks sõnavõtt on vähemalt 15 min pikk. See teeb tunnis neli kõnelejat, mis tee kümne tunniga 40, aga mehi on siin kohal u 75. Kannatlikult ootab oma aega maja ees bambusvarre külge seotud siga. Kui kõned on läbi, siis siga ohverdatakse ja liha süüakse ühiselt ära. Naised on juba praegu kõrval köögis ametis ja piiluvad valgeid hiiglasi arglikult telgi seinte vahelt. Oleme viisakad ja anname omalt poolt külakostiks paki „Kalevi“ komme. Oleme kindlad, et see jagatakse lastele, kuid nii head asja mehed ei jaga ja söövad ise kamba peale paki „Kasekest“ ära. Tänavad meid ja toovad vastu tassi kanget kohvi. See on asi, mis mind ka hiljem vaevab. Nende kohv on hoopis teise maitsega, kui olen kodus harjunud. Samuti ei tea nad midagi masinakohvist. Seda ma veel mõistan, sest elektrit ju kõikjal pole. Aga ubade röst on saarel nõnda tume, et kohvil on kõikjal kõrbenud maitse juures ja puru hambaaugud täis. Neil kasvavad omal kohvioad tagaaias ja just siin peaks olema maailma parim kohvi, kuid kahjuks see nii ei ole. Purukohvi on ka hotellides täiesti normaalne. Paned lusikaga hommikusöögilauas puru tassi ja lased automaadist leiget vett peale. Ei ahvatle ju. Lahkume matustelt ilma , et oleks näinud verd ja ohverdamise talitust.

VÄÄRSUSTEST

Saga küla on traditsiooniline mäenõlvale rajatud mägiküla, kus liikudes kasutatakse treppe, kus astmed on nii kõrged, et tuleb pidevalt põlvi lõua alla tõsta. Invaliididele või liikumispuudega inimestele siin teed ei ole. Majad on nii järsul nõlval, et järgmine maja on eelmise katuse kõrgusel. Prügi üle aia visata poleks siin mõttekas, sest naaber võib päris pahaseks saada. Kümmekond aastat tagasi oli külas olnud suuremat sorti varing, mis pool küla endaga kaasa viis. Tänaseks on purustused parandatud, kuid vahepeal linna elama läinud inimesed ei tulnudki enam tagasi. Külades elanike arv väheneb kõikjal. Kas pole tuttav jutt? Täna on Saga küla inimestest tühi, vaid mõned lapsed liiguvad arusaamatul moel meie ümber ilmudes välja kõige ootamatutes kohtades. Kuidas nad sinna said, sellest me päris täpselt aru ei saanudki.

Saarel ei ole ühtegi kino või teatrit, kuid on üks muuseum. Loomulikult külastame seda Ende linnas asuvat riigi rajaja ja esimese presidendi Sukarno majamuuseumi. Muuseum on avatud majas, kus Sukarno eksiilis olles elas. Palavalt armastatud riigijuht kukutati sõjaväelise riigipöördekäigus küll 1967 võimult, kuid rahvaarmastus ja austus tema vastu elavad tänase päevani. Seda on näha meie giidi pilgust ja inimeste silmadest, kui nende käest Sukarno kohta küsida.  Maja on äärmiselt lihtne. Eestuba, pisike töötuba, veel väiksem magamistuba, naise tuba ja avar aed. Majas on väljas Sukarno isiklikud esemed ja talle toodud kingitused. Mõtlemapanev lihtsus tohutu rahva armastuse ja austuse taustal. Meil, kus iga uue võimuri isiklik heaolu peab olema oluliselt parem rahva omast, see võimalik ei oleks.

Saare olulisim vaatamisväärsus Keli Mutu vulkaani (1600 m üle merepinna) kraatrites asuvad erivärvilised järved. Järvede värvid tulevad kõige paremini esile just päikesetõusul ja seepärast alustame oma retke sinna ööpimeduses. Tee KeliMutu vulkaanini algab Moni külast. Küla elabki turismindusest. Siin on korralikud võõrastemajad, kohvikud ja turismiteenused. Tee KeliMutuni kulgeb varahommikuses metsas ja kestab umbes 1 tund. KeliMutu keskus on korrastatud ja turistide vastuvõtuks hästi ette valmistatud. Parklast viivad kraatrini korralikud teerajad. Tee ääres on viidad, mis tutvustavad kohalikku loodust ja vulkaani. Nii saame hiljem laskudes kogu pargist päris hea ülevaate. Vaade kolmele kraatrijärvele on matka väärt. Tiwu Ata Polo, Tiwu Nua Muri Koohi Fah ja Tiwu Ata Mbupu ongi kõik ise värvi. Värvierinevust põhjustavad vee hapniku tase ja järvede erinevad aluskivimid. Esimesed päikesekiired panevad järved helkima roheliselt, punaselt ja valgelt. Kraatrid on tõesti sügavad ja minu lootus ujuda kustub nähes kõrguvaid vulkaanikaljusid. Laskumisel teeme põike dzungliõpperajale, kus on viitadega varustatud puu- ja taimeliigid. Taas oleme targemad.

Teel Moni külla teeme mõnetunnise peatuse Blue-stone ehk Sinikivi rannal. See uskumatult omanäoline rand asub otse maantee ääres. Rand on tihedalt kaetud siniste vulkaaniliste kividega. Olen käinud mustas, kollases, valges, roosas, punases ja nüüd ka siis sinises rannas. Kohalikud korjavad neid ja viivad suurte kottidega suurlinnadesse müügiks. Randa jõuavad võimsad ookeanilained, mis paneb ka vanad inimesed lainetes lapselikult hullama ja vähetähtis pole ka see, et rannakohvikus sain saare parima toiduelamuse. Igal juhul tasub Floresele sattudes, seal kindlasti peatus teha.

Saare ühe keskuse Rutengi naabruses asub Ranamese mageveejärv. Järv ja järve ümbritsev mets on turistide vastuvõttuks korralikult välja ehitatud. Pilet keskusesse maksab turistidele 100 000 ruupiat ehk u 6 eurot, kuid kohalikele vaid 5000 ruupiat ehk 20 korda vähem. Järve kaldad tõusevad järsult ülesse ja on tänu niiskusele täis kõige lopsakamat loodust. Järve sügavaim koht on 43 meetrit. Liigume hästi tähistatud matkarajal lastes end juhtida kaugelt kajavatel dzunglihäältel. See on meelerahu paradiis, kus võib lõputult imetleda looduse värviküllast mitmekesisust ja tuua tervitusi meie tubastelt potililledelt nende metsikutele liigikaaslastele.

Kunagi oli Mengeruda kuumaveeallikatel suur puhkekeskus. Täna enam ei ole, kuigi säilinud on jäljed kunagisest hiilgusest. Tegemist on looduslike kuumaveeallikatega, mis on omale sängi uuristanud vulkaanilisse aluspõhja, moodustades nii kõige kummalisemaid ja imelisi vanne, renne või tünne, kuhu kõikjale saab sisse istuda. Kunagi on olnud siin suur keskus poodide, hosteli, kohviku ja basseinimajadega. Hetkel on kõik inimkätega loodu lagunenud, kuid vesi voolab ja rõõmustab jätkuvalt suplejaid. Keskuse rajas omal ajal kohalik valitsus, kuid minnalaskmist valitsuse tegemistes on märgata ka mujal. Tehakse asi valmis, linnuke kirjas ja nii jääb. Järgnev majandamine valitsuse plaanidesse ei kuulu. Potentsiaali aga turismikeskusena oleks kohal kindlasti.  Kuumas vees mõnuledes ründavad meid taas kohalikke hulgad, kes tahavad valgete hiiglastega pilti teha. Annan alla ja naeratan.

Algselt me ei pidanud üldse minema Bena külasse, kuid nädalapäevad enne meie külastust oli algselt kavas olnud küla maani maha põlenud. Seega tõmbasime tossud jalga ja hakkasime mööda dzunglirada astudes liikuma just naaberküla Benasse.  Teekond võttis aega paar tundi, sest kohalik giid ei jätnud tutvustamata ühtegi teel leiduvat looduse kunstiteost. Bena küla asub mägedevahelisel tasandikul. Seal on 40 hütti, milles elab 9 peret. Kolm maja on niiöelda kogukonnamajad, kus viiakse läbi traditsioonilisi sündmusi ja kus saavad külalised ööbida. Jätame seekord selle võimaluse kasutamata. Astume külamajja ja kohalik giid palub algatuseks luba jumalatelt meid vastu võtta. Ootame. Jumalad andsid loa. Astume edasi. Meile tutvustatakse küllaltki keerulist kogukonna ülesehitust. Abielud ühe pere sees pole lubatud. Abielud mõne teise hõimu liikmega on lubatud, kui teine pool ei kuulu samasse põlvkonda. Umbes nii. Lisaks on iga kuu vähemalt üks üritus, kus kogu küla tuleb kokku ja ohverdatakse. Olulisim sündmus kogukondlikult on siiski aastavahetus. Siis tänatakse jumalaid hea aasta eest ja palutakse veel paremat õnne uuel aastal. Ohvrikivil leiavad lõpu, kana, siga ja pühvelgi. Meile antakse võimalust proovida kohalikku võitlusmängu, mis on kohalike jutu järgi nii „tore“. Mängus tuleb ühel mängijal piitsaga teisele üle selja virutada. Teisel on end võimalus ridvaga kaitsta. Kui selg on verine, siis on kõik õnnelikud õnnestunud mängu üle. Nii ongi.

Täna kodus olles olen oma reisiga ülimalt rahul. Minu ees avanenud maailm on kordumatu ja ainulaadne. Igal juhul tasub Florest külastada nüüd kohe, sest veel ei ole sinna teed leidnud turistide hordid ja saab näha ehedat traditsioonlist kultuuri ja puhast loodust.

Kirjanik Jan Kaus „Hea kirjandus juhatab nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust.“

Kirjanik Jan Kaus „Hea kirjandus juhatab nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust.“

Tean ja tunnen kirjanik Jan Kausi 1988. aastast. Äkki isegi varem, aga seda aega ma enam ei mäleta. Astusin siis Tallinna 20.Keskkooli  kümnendasse klassi, mis oli kirjanduse ja eesti keele suunaga. Mina olin selle päevani ikka rohkem spordipoiss ja lootsin saada paralleelklassi, mis oli spordisuunaga, kuid kuri saatus jättis mind sellest eemale, sest saksa keele õppijaid oli spordiklassis ainult kolm. Saksa keele õppijad lükati spordiklassist kohe kõrvale ja pidin alustame õpinguid eesti keele ja kirjanduse klassis. Tagantjärele olen saatusele selle eest muidugi tänulik. Ilmnes, et humanitaarsuunal toimis väga aktiivne seltsielu. Sel moel tutvusin ka kaks aastat vanema Janiga. Nende klass oli samuti väga aktiivne, nagu minu omagi, ja sattusime läbi käima. Janil oma klassivendadega oli ansambel, mille nime olen nüüd ära unustanud. Ansamblil oli suur hitt „Rebased ja siilid“, mida mängiti igal koolipeol. Laul oli lihtne „Rebased ja siilid, need on minu  sõbrad, rohkem loomi ma ei tea, hakkan otsast peale“ ja läks jälle algusest. Tol ajal korraldati koolides veel poliitlauluvõistlusi. Jani klassiansambel esitas alati omaloomingulisi kahemõtteliste tekstidega laule. Ei saanud siis meie neist maha jääda ja tegime ka oma ansambli, kus muusika polnud oluline, vaid oluline oli just tekst. Luuletajaid oli koolikaaslaste hulgas üldse palju. Seepärast ei imestanud ma põrmugi, kui Jan aastaid hiljem oma esimese raamatu kirjanikuna avaldas. Kord korraldasime koolisööklas noorte luuletajate õhtu. Kõik kooli noored luuletajad lugesid oma luulet. Samal õhtul tutvusin ka 16-aastase Jaagup Kreemiga, kes esitas kitarri saatel oma laule. Luuleõhtust olid tulnud osa saama ka spordiklassi noormehed, kes nii ekstreemsesse kohta sattudes olid julgust võtnud õllepudelist. Noored luuletajadki said pudelist matti võtta. Igal juhul lõppes luuleõhtu enne õiget aega ja korraldajad sattusid miilitsasse. Pikale veniv nostalgia pole kunagi põnev. Räägin seda sissejuhatuseks , et mõistaksite, kui oluline on minu jaoks olnud kool ja sealne seltskond. Mina läksin kooli alati rõõmuga ja teinekord olime koos klassi- või koolikaaslastega koolimajas hiliste õhtutundideni tehes teatri - või bandiproove.

Jan, kui oluline sinu jaoks on olnud kool ja seltskond, kellega koos kasvanud oled?

Väga oluline. Need olid aastad, kui hakkasin tasapisi n-ö välja kujunema, ning on väga oluline, kellega koos sa kujuned. Mulle on üldse pikaajalised sõprussuhted olulised, on tore, et mõnda toonast klassikaaslast saan ikka veel lugeda endale lähedaste inimeste hulka. Tõsi, rohkem on neid, kellega mu rada väga tihti ei ristu.

Sama siin. Meil olid koolis väga koloriitsed õpetajad. Kes neist sulle meelde on jäänud või kelle  sõnu oled hiljem tsiteerinud? Meie eesti keele õpetaja Ene Liivaste kirjutas kogunisti õpikuid.

Muide, üsna hiljuti ma esinesin koos ühega neist, oma kunagise muusikaõpetaja Aade Eritsaga. Kirjandusloolane Elo Lindsalu leidis ühe Toomas Liivi kuuldemängu, mille ta lasi oma aias suve lõpus ette kanda. Kuuldemäng kuuldemängu kirjutamisest. Ettekandjate seas oli nii kirjanikke – lisaks mulle näiteks Urmas Vadi ja Peeter Sauter – aga ka teisi inimesi, Aade nende hulgas. Aade kehastus aknapesijaks, kes lööb kuuldemängu lõpus n-ö platsi puhtaks. Tema käre, aga soe tämber sobis selle rolli jaoks ideaalselt, väga hea esitus.

Aade oli lahe tegelane. Mind saadeti küll segakoorist minema, sest laulsin teised üle. Kord enne kontserti mukkis pedagoog Aade ennast peegli ees, lõi siis puudritoosi kinni ja ütles „Ega sitast sai saa, läheme peale.“ Kas sul on mõni kooliaegne salm veel alles ja äkki avaldad? Mul on kõik kaustikud alles. Enamust on piinlik lugeda, aga mõni kõlbab ka täna tsiteerida.

Mul on õnneks säilinud vaid üks kooliaegne päevik, kus tehakse vist ka sinust juttu. Piinlikkuse osas nõustun täiesti, ent aeg-ajalt on päevikut hea lugeda – käekirja tunnen ära, autoriga on sageli raske samastuda. See päevik tuletab meelde, et mind tähistab küll üks nimi, ent isik selle nime taga pole kindlasti ühtne ega ühene.

Mina lugesin juba noorena tohutult. Tänasel päeval on mul peojuhina üks mäng, kus palun inimestel teatud küsimuste peale püsti tõusta. Küsisin noorte seltskonna peol, et kes on lugenud viimase kuue kuu jooksul mõne raamatu läbi. Püsti tõusis ainult üks. See tekitas minus hirmu Eesti tuleviku pärast.

Jah, see on keeruline küsimus, millele on raske üheselt ja lühidalt vastata. Mu enda lapsed loevad väga vähe, kuigi me maja on raamatuid täis, ning viimane asi, mida ma teha tahaksin, oleks neid sundida. Kuna mu noorem poeg menetleb parasjagu „Pál-tänava poisse“, näitasin talle Budapesti kaardilt Pál-tänava ja Maria tänava nurka, Üllo tänavat, botaanikaaeda jne. Mäletan, et kui sattusin ise esimest korda Budapesti, võtsin ette väikse palverännaku Józsefvárosi linnaossa. Sellist suhet mu lastel raamatutega enam pole. Nemad saavad oma lood kätte mujalt, filmidest ja sarjadest. Ma pole kindel, kui palju me oleksime ise lugenud, kui oleksime saanud vaadata kodus telesarju nagu „Breaking Bad“ või „True Detective“, mis on väga tugevad lood. Eks lohutangi ennast sellega, et lapsed on näinud üsna palju head filmikunsti, kuna mul on kodus päris suur filmikogu. Mitte ainult ameerika asju, vaid ka kõike muud, viimati vaatas noorem poiss näiteks Tarkovski „Stalkerit“. Kuigi ega filmid ei saa raamatuid asendada. Ühelt poolt usun, et on raske teha põlvkondade osas üldistusi, kindlasti leidub ka lugevaid noori, ent üldiselt on raamatute roll tugevalt muutunud, ning pean olema kirjanikuna sellest teadlik isegi siis, kui mul pole pakkuda toimivaid lahendusi. Olen ka mõelnud, et parim lahendus ongi oma asja võimalikult hästi teha, kuulates pidevalt nii sisehäält kui maailma võnkeid.

Samas on raamatukogudes teatud raamatutele järjekorrad ja rahva lugemus väga suur.

Jah, selles märkuses on peidus üks võimalik kirjanduse arengusuund – nii nagu inimesed saavad üha vanemast peast lapsi, hakkavad nad üha vanemast peast lugema, raamatute vaikust otsima. Ühel eluperioodil võib visuaalne info hakata väsitama, selle intensiivsus on liiga kõrge. Kirjandus on väga õhuline kunstivorm, ta jätab lugejale ruumi oma mõtete tekkimiseks ja sättimiseks.

Kelleks sa ennast ise pead? Oled sa kirjanik, kirjandusürituste korraldaja, kirjanduse propageerija või hoopis keegi neljas?

Ma pole kunagi tahtnud ennast žanriliselt määratleda. Teen seda, mida parasjagu teha tahan. Küsimus pole vormis, vaid tegemise julguses. Ei taha elu lõpus mõelda, et „oleks võinud“, kunstnikuna on katsetamine mulle väga oluline. Üks näide. Käesoleval aastal on tulnud paljudele inimestele üllatusena mu ülesastumine Eva Kolditsa lavastuses „Stiiliharjutused“. Laval on kaks kirjanikku ja kaks näitlejat ning mulle on päris palju tunnustavalt öeldud, et kanäe, tõsine kirjamees osutus lavakoomikuks – ja tõesti on tore inimesi naerma ajada. Kes asja vastu huvi tunneb, tulgu meid vaatama 10. novembril Von Krahli teatrisse. Muide, vahetevahel kukun joonistama ja maalima, üht-teist sellest jõuab ka avalikkuseni, näiteks illustreerisin vahepeal Triin Soometsa luulekogusid. Teen muusikat ansamblis Jan Helsing, meil ilmub varsti meie teine album. Kirjanikuna ei taha ma ennast samuti piirata ega raamidesse suruda. Või noh, raamide puudumine võikski olla ainus raam. Näiteks mu viimatine auhinnatud kirjatöö on libreto Märt-Matis Lille ooperile „Tulleminejad“.

Eestis tehti eelmisel aastal uute raamatute väljaandmise rekord. Nii palju uut kirjandust pole ühel aastas varem Eestis ilmunud. Kust need lugejad tulevad?

See on hea küsimus. Ma ei väsi tsiteerimast Mart Juure nalja: vanasti käis kirjanik kohtumas lugejatega, nüüd käib lugeja kohtumas kirjanikega. Olgugi et minu jaoks pole oluline mitte isegi lugejate arv, vaid nende kvaliteet. Ma hindan väga inimesi, kellel on kirjanduse suhtes aukartus – kes loevad palju, ent mõistavad, et ise pole sugugi kerge kirjutada. Kirjandus on ju kaunitest kunstidest kõige demokraatlikum: igaühel on sellele juurdepääs. Aga juurdepääs ei tähenda automaatselt oskust. Kirjutamine on oskus, mis on alati käeulatuses, mitte kunagi päriselt pihus.

Seepärast on ka raamatute tiraažid väikesed. 1000 eksemplari on juba suur number. Raamatu müügihinnast saab kirjanik heal juhul veerandi.  Millest sa elad?

Praegusel hetkel sellest n.ö kirjanikupalgast, mida saan 2019. aasta lõpuni. Ent muidugi ei tule mu sissetulekud ainult palgast, vaid ka moodsast rööprähklemisest. Rööprähklemine pole muidugi a priori mingi väärtus. See tasub ainult siis ära, kui – kasutan ühe sõbranna sõnaleidu – see on ühtlasi rõõmrähklemine. Ja rõõmrähklemist saab praktiseerida vaid siis, kui see võimaldab pause, kui rähklemisest ei saa rutiini.

Samas kui kirjanik peab tegelema nii palju muude asjadega, siis kannatab jälle looming. Nokk kinni, saba lahti.

Nii ja naa. Kirjanik võiks olla maailma suhtes avatud, oleks hea, kui kirjanik tunneks huvi poliitika, sotsioloogia, antropoloogia, ajaloo, aga miks mitte ka füüsika, bioloogia ja keemia vastu. Just füüsikas ja bioloogias tehakse praegu kõige põnevamaid avastusi, just sealt suunast tuleb uusi teadmisi nii inimese kui kõiksuse kohta. Mu elu üks olulisemaid pöördepunkte saabus siis, kui hakkasin tundma huvi tähistaeva ning sedakaudu kvant- ja astrofüüsika vastu. Hea kirjanik ei saa olla kitsarinnaline. Või noh, saab, aga siis peab ta tundma väga hästi seda, mille suhtes ta kitsarinnaline on.

Kuidas kirjanik ainest kogub? Tammsaare istus pargis ja jälgis inimesi. Kas sina käid ka kuskil istumas?

Jah, istumas ka, aga ennekõike meeldib mulle jalutada. Mulle meeldib mööduvust talletada, kasutada juhuslikkust – seda, kuidas satun jalutades mõnele juhuslikult kuuldud lausekatkele, mõnele varem pooleli jäänud mõttele, ootamatult avanevale vaatele. Kirjandus kuulub aeglusele, kirjandus annab mööduvusele püsivuse, kiirustades pole võimalik midagi eriti välja mõelda. Kirjandus esindab mu jaoks üht kindlat mõtlemise viisi, nimelt järelemõtlemist.

Klassikaliseks saavad need teosed, mis avavad lugejale tema oma olemust või mõtestavad maailma laiemalt korrastades inforuumis ringlevaid kilde. Mis on kirjaniku missioon?

Mu vastus peitub tegelikult eelmise vastuse lõpus. Kirjandus hoiab tallel järelemõtlemist, teeb järelemõtlemisest kunstivormi. Pelgalt reageerides pole võimalik iseenda või maailma olemust avada.

Kas sind on mingi raamat nii mõjutanud, et hakkad elule uue pilguga vaatama? Minul on näiteks selliseks Hesse "Siddharta". Peale seda midagi minus murdus. Sain aru, et kui ise ei tee, siis ei teegi keegi. Sellest ajast siis toimetan.

Jaa, muidugi on selliseid raamatuid. Omajagu. Noorpõlves loetud asjad – näiteks ”Arabella, mereröövli tütar” või ”Kolm musketäri” –, millest õppisin aimamisi inimhinge keerukust. Kõik need kihilised karakterid. Taaniel Tina on küll julm, aga mitte rumal, ta on küll kalk, kuid ka tundlik. Nendest raamatutest lugesin välja selle, et inimesi on raske liigitada, vastuolu või saladus pole erand, vaid reegel.  Hilisemas eas vapustas mind George Orwelli ”1984”, aga mitte poliitiliste konnotatsioonide tõttu. Mu meelest näitab Orwell veenvalt, kuivõrd habras on inimvaim – ja et põhiline julmus teostub inimese vaimses alandamises. Purustatud luud kasvavad kergemini kokku kui purustatud uskumused. Ja muidugi John Fowlesi ”Maag”, egoismi suurejooneline analüüs. Egoism käivitub siis, kui ma veenan ennast, et teiste inimeste tunnetel on vähem kaalu kui minu omadel, kui ma tunnen – tsiteerides eesti filmiklassikat –, et ”minus on säilinud liiga palju renessansi”. Suur hulk hädasid tulenebki sellest, et inimesed hakkavad lambist Jupiterideks. Nojah, ”Maag” on ka lihtsalt põnev ja pöörane lugu. 

Ei pääse sa soovitusest. Palun üks välismaine ja kodumaine raamat, mis on sulle sügavat muljet avaldanud?

Viimati lugesin soome keeles vähetuntud ameerika kirjaniku John Williamsi teost „Stoner“ – sordiini all jutustatud lugu ühest raskest, pealispinnal üsna keskpärasest, aga samas dramaatilisest elust. Williams kirjeldab veenvalt inimeste vahel ringlevat ebaõiglust, mis sünnib ebakindlusest ning millega me kõik igapäevaselt kokku puutume, ent jamade varjust leiab ka imeilusaid õnnehetki. Maailm pähklikoores. Eesti asjadest viibivad mu mõtted üsna tihti Tõnu Puu raamatu „Kunst, teadus ja majandus“ juures, sest seal on häid mõtteid sellest, kuidas ületada spetsialiseerumist, näiteks teaduse ja kunsti vahelist lõhet.

Millisest sinu raamatust peaks sinu loominguga tutvust alustama? Mulle endale meeldis väga sinu "Läheduste raamat".

Jah, “Läheduste raamat” on mulle endale ka oluline. See sobiks sissejuhatuseks kenasti. Miniatuur istub mulle žanrina üldse hästi, sest siin saavad kokku luule nappus ja täpsus ning proosale omane vajadus jutustada lugu. Miniatuur võimaldab teha justkui sõnadega fotosid, nii et ajalise tagant võib vilksatada ka midagi ajatut, isikliku tagant midagi universaalset.

Sa oled üldse osav meeleolu kujutama. Valada tunne või meeleolu paberile, nii et lugeja sinna sisse elaks, pole sugugi lihtne. Sul on see õnnestunud ja elades sinu loodud maailma sisse, siis ei tahagi enam raamatut käest panna. Sa oled kirjutanud 5 romaani, 4 novellikogu, 6 luuleraamatut. Milleks üldse kirjutada - parandad maailma, parandad inimest või parandad iseennast. Mingi missioon peab ju kirjanikul nagu igal loomingulisel inimesel olema.

Julia Kristeval on üks imeilus lause: "Erinevused armastuses ei tule mitte kustutada, vaid andeks anda." Minus süveneb veendumus, et ainus, mis inimesi ühendab, ongi nende erinevus, tõsiasi, et mitte keegi meist ei sarnane teise inimesega ning et igaüks meist on kogenud midagi, mida pole kogenud mitte keegi teine. Erinevus on ainus inimlik universaalsus. Ja mu meelest juhatabki hea kirjandus nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust. Ja samas on ka vastupidi: hoolimata me erinevustest oleme võimelised üksteises mingeid asju ära tundma, oleme võimelised mõistma või vähemalt tõlgendama teiste inimeste üksindust, viha, hirmu, armastust ning kui me selle mõistmise endale ära keelame, läheb miski katki. Hirm, viha ja armastus on universaalsed, need 
lihtsalt ilmnevad alati eri moel, isegi kui erinevused on imeväiksed. Ma loodan, et minugi raamatud püüavad näidata seda erinevuse universaalsust, inimese püsivat mõistatuslikkust ja vajadust jätkuvalt mõistatada, vajadust leida teid endani ja teisteni. Nii et äkki ma ei soovigi mitte niivõrd parandada teisi inimesi või iseennast, vaid pigem parandada võimet teisteni ja iseendani ulatuda

Ma pean selle üle nüüd veidi mõtlema. Lõpetuseks klassikalised küsimused. Mis sina tänases päevas häirib?

See, kuidas inimesed reageerivad maailma kasvavale komplekssusele. Maailm muutub üha keerulisemaks ja inimesed põgenevad selle eest üha lihtsamatesse lugudesse, kus kõik nende hirmud suunatakse ühteainsasse objekti – olgu need siis homoseksuaalid, vaktsiinid või ümmargune Maa.

Mis sind tänases päevas rõõmustab?

Võimalus ja vabadus mitte alla vanduda sellele, mida ma eelmises vastuses kirjeldasin.

Lavastaja Erik Ruus - Elukõver käib ikka üles ja alla.

Lavastaja Erik Ruus - Elukõver käib ikka üles ja alla. 

   

 Esimest korda teadvustasin endale sellise näitleja olemasolu, nagu Erik Ruus, nähes viinavedajatest jutustavat filmi „Tulivesi“. Küllaltki minimalistlik rollilahendus, kus kogu tundemaailm elati läbi silmades. See väline vaoshoitus ja sisemine põlemine jäid meelde. Seejärel sai temast kuulda Rakvere teatris ja lisaks veel siin ja seal üle Eestimaa. Korraga aga saabus vaikus ja räägiti, et ErikRuus on joomahaiguse kätte langenud. Kas tõesti oli nii või mis juhtus? Lähen ja uurin tema enese käest. Käes on viinakuu ja kohtume näitleja Erik Ruusiga Moe viinavabrikus, kus ta valmistab ette lavastust „Moe mees“, mis jutustab viina tootmise ajaloost ja esietendub samuti viinakuul. Väga sümboolne koht kohtumiseks mehega, kellel on elus vägagi isiklikud ja keerulised suhted viinaga olnud.

Eesti rahvas teab sind eelkõige filmist „Tulivesi“.

Arvata võib. Vanasti seda kedrati kogu aeg. Oleks võinud muidugi parem film olla.

Oled hetkel salaviinavedajate juurest jõudnud viinatootmise juurde. On sul endal ka huvi olnud alkoholi ajaloo vastu või oled äkki isegi kodus samakat ajanud?

Ei ole ajanud ja pole ka süvenenult uurinud. Olen küll kohtunud endiste salaviinavedajatega ja vestelnud ajast, millal nad vaatamata keeluseadusele viina Soome vedasid. Just nendest pisiasjadest, mis seal  juures toimusid. See oli vaga karm värk. Raske töö, aga muidugi tasus ennast kuhjaga ära. Kui mehed hommikul merelt jõudsid, siis jooksupoisid viisid kohe raha kartulikottidega panka. Mul on sellest kodus isegi pilt. Viinasse suhtumine on läbi aja erineva olnud – eesti ajal, vene ajal ja nüüd. Kui seda kõrvalt vaadata. Vanasti sai viina lõdva randmega joodud, aga ei tea, kas olen mina või on viin muutunud, aga juba mitu aastad tagasi on meie teed lahku läinud. Mul puudub isiklik suhe temaga. Ei oska ei head ega kurja temast rääkida. Kui inimene tunneb temast rõõmu ja vahel mõistlikult võtab, siis ei näe ma selles mingit suurt kuritegu. Teine äärmus on muidugi see, kui viin inimese jaoks eluküsimuseks muutub, siis on muidugi kurb.

Milles siis sinu meelest need erinevused eri ajastutel eelkõige ilmnevad?

Ma kujutan ette, ega ma ju päris täpselt ei tea, et esimese eesti ajal joodi ka. Niisuguse riigikorralduse ja majandusliku olukorra juures ei saanud endale lubada joomist. Kui oli külajoodik, siis ta oligi lollike, keda külarahvas söötis ja jootis. Inimesed tegid sellel ajal meeletult tööd. Vene ajal oli viin paratamatus, sest rahaga polnud midagi teha. See oli ainuke rõõm. Üks juudisoost  doktor rääkis mulle, et vene ajal oli viin puhas, aga uue vabariigi algusaastail tekkisid patsientidel niisugused sümptomid, mis ei olnud enam pohmell vaid midagi arusaamatut. Tekkis küsimus, et millest viin õigupoolest koosneb.

Miks inimene jooma jääb?

Minul oli lihtne põhjus. Ma võtsin valikuta kõikvõimalikke töid vastu ja neid oli palju. Lisaks oma põhitöö teatris. Kõik tööd olid muidugi minu erialaga seotud, aga ma muud tööd pole elus teinud. Tekkisid 24- tunnised tööpäevad ja ma ei maganud enam. Tablette ma ei tahtnud võtta , vaid võtsin hoopis väikse pitsi. Alguses ta aitas nagu magada, kuid tegelikult viin ei aita magada. Sa oled nagu mingis koomas ja välja sa ei puhka. Ma kutsusin seda Mendelejevi uneks. Sa ärkad mingis koomas ja sul on tunne, et sa oled maganud. Kord osalesin filmivõtetel, mida filmiti öösel. Peale etendust Rakveres sõitsin taksoga Tallinna, hommikul tagasi otse proovi, siis etendus ja jälle võtetele. Kord peale võtteid hommikul kell seitsme ajal Rakverre sõites ütlesin taksojuhile, et vii mind kella üheteistkümneks Rakvere teatrisse, aga seni sõida ringi. Mõne aja pärast ajas mind üles ja ütles, et oleme kohal. Küsisin, et kus sa siis vahepeal käisid. Ta oli käinud Kingissepas poes. Mul läks asi järjest hullemaks, kuni lõpuks oli selline staadium, et kui 50 grammi jõin, siis mul hakkas kohe halb. Siis jätsingi järgi. Jüri Arrak rääkis peale oma aastatepikkust joomist, et tal raske oli lahti saada. Kui tema käest küsiti, et kas joomise juures midagi head ka oli. Arrak vastas, et oli küll – esimesed pool tundi. Mul ei olnud lõpuks enam poolt minutit ka. Niikui ma topsi võtsin, nii mul halb hakkas. Igasugune jõud kadus ära. Organism keeldus tunnistamast. Isegi nii, et kui näiteks keegi autos kõrval jõi, siis ma palusin lõpetada, sest ma ei talunud seda haisu ka.  Minu jaoks oli alkohol ennast ammendanud.

Küsin üle, et kas alkohol mingit rõõmu ikka kunagi tegi ka?

Eks kunagi nooruses ikka, kui sai pidusid peetud. Sai pulli tehtud ja silmaringi laiendatud.

Kas sul pole tunnet, kui pidulauas toosti tõstetakse, et võtaks ka?

Ei ole. Üldse mitte, aga ma mõistan neid, kes võtavad. Mõistan neid, kes võtavad tilgakese veini, et peas kergelt sumiseks ja ma mõistan ka neid, kes kraavi kaldal endale odekolonni sisse väristavad. Kui joodik tuleb mulle värisedes vastu ja palub õlle raha ja mul juhtub sente taskus olema, siis ma alati annan, sest ma tean, et teda mõistab ainult see, kes on seda elu ise lähemalt nuusutanud.

Kas viinast loobumine oli protsess või käis see äkki?

Päeva pealt. Ei mäletagi täpselt mitu aastat juba tagasi. Ei olnud seal mingit protsessi. Jõin vett ja see tundus väga hea. Ma tean, et paljud loobujad hakkavad joodikuid ja joomist vihkama ja hakkavad selle vastu võitlema. Ma olen mõne tuttava käest, kes pole juba kümme aastat tilka võtnud, küsinud, et kas vahel tahaks ka. Nad on öelnud, et kogu aeg. See on kõige raskem, kui tahad, aga sa tead, et ei või seda lubada. Nii kui vaba hetk on, siis käsi sulgub ümber oletatava klaasi ja on tunne, et võtad. Minu jaoks oleks see piin. Organism karjub, aga sa ei saa seda endale lubada. Seda ei sooviks vaenlasele ka. Minul õnneks (sülitab kolm korda üle õla) seda pole. Ega ma piibli peal seda ei vannuks, sest võin ju juba homme kraavis olla. Samas pole elu peale viinast loobumist helgemaks läinud. Selles mõttes, et oleks toimunud tohutu plahvatus, et „oi kui tore on olla“. Mul ei ole hommikul halb olla, aga eluprobleemid jäävad ju ikka. Elukõver käib ikka üles ja alla.    

Kas sa oled kaotanud elus midagi joomise tagajärjel?

Ma arvan küll. Juurde võitnud pole ma küll midagi. Alkohol võtab energiat tohutult ära, suutlikkus langeb. Sa väsid ära ja võtad tuleviku endalt kogu aeg võlgu.

Kas see, et eesti mees on kinnine ja ei oska oma murdega hakkama saada, võib olla üks põhjusi, miks mehed jooma hakkavad?

Kui ma praegu kuulan raadiost, kui palju naiste hoiu- ja varjupaiku ehitatakse, siis  on jäänud mulje, et mees nii kõrvale lükatud. Mis siis, et ta on 2 meetrit pikk ja teeb kõike tikkimisest korstna ladumiseni, kuid tal on ka hingeke sees ja ei taha ennast ülearusena tunda. Eks alkoholil on mingi lõdvestav jõud. Ameerika teadlased kinnitavad, et parim antidepressant on viski, mitte tabletid mida inimesed sisse ajavad ja, mis neid nüristab. Samas see on kõik väga individuaalne, ei saa öelda, et soome mehed või eesti mehed. Minu hea sõber kadunud Peeter Jakobi pidas omal ajal pidu meeletult. Siis ühel hetkel jättis joomise maha, kuigi võttis igal peol pitsi või kaks, sest rohkemaks polnud tahtmist ja polnud seal mingit suurt viinast ravimist. Ma olen näinud ka neid ravimisi, kus naine lohistab mehe kuhugi ravilasse ja mees mõtleb kogu aeg, et saaks juba välja, saaks noti juurde, et naise heaks meeleks istun siin ära. Olen kindlat seda usku, et meditsiiniga jomise probleemi ei ravi. Ma kardan, et siin taga on mingi ravimifirmade maffia, sest iga natukese aja tagant tuleb müügile mingi tablett, mis sind kohe marukarsklaseks teeks. Mis mõtet oleks sellel tabletil, kui joojaid ei oleks. 1920ndal ka toetasid täieliku karskusseaduse vastuvõtmist viinavedajad. Siis oleks neil kogu kodumaine turg käes olnud ja poleks olnud vaja Soome vedades tervisega riskida. Mingil hetkel sai minu jaoks viinast harjumus, polnud julgust või jõudu sellest rattast välja astuda ja siis kulgesin vaikselt päeva kaupa päevast päeva. Aga siis tekib iseendas küsimus, et kas nii nüüd siis lõpebki, et kas see oligi kõik, mida ma elus suutsin korda saata.

Kas lõbusaid lugusid ka oli?

Eks neid oli igasuguseid. See on nii kauge aeg, aga samas ei taha neid praegu meenutadagi.

Olid omal ajal oodatud näitleja igas teatris. Mida sa tänasel päeva toimetad?

Viimati tegin Theatrumis „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“. Siis on olnud väikeseid filmisutse, rahvateatritega toimetan. Ma olen kolmkümmend aastas kutselises teatris olnud. Mingil hetkel saab aeg täis. Ma ei ole elus muud teinudki, kui olnud laval, peamiselt Rakveres. Ma olin aasta aega Pärnu teatris, kuid naine lapsega jäid Rakverre. Samas ei olnud seal sellist tööd ka, mis oleks väga hinge läinud. Lahusolek ajas suhted segaseks ja tulin sealt ära.  Siis olin mõnda aega „Vanemuises“ ja seal oli sama, et ma ei leidnud seal oma kohta. Kihutasin ringi, kuid oma kohta ei leidnud. Põlesin läbi. Selles mõttes on see õpetlik lugu. Ennast tuleb hoida elamiseks, mitte niisama läbi elu kulgemiseks.

Hetkel oled hõivatud Moel etenduva lavastusega „Moe mees“. Milliseid tundeid see näidend on sinus tekitanud?

Ega poleks seda niisama tahtnudki ette võtta, aga siin saab leida viinavõtule heas mõttes mingi põhjenduse. Kedagi ei seota ju kinni ja ei valata talle viina kurku. Viinast on lihtne inimest eemal hoida – pane käeraudadega radika külge ja nädala pärast on uus inimene. See lugu ei ole joomisest, kuigi siin juuakse. See on lugu viina sünnist, tema tootmisest. Omal ajal mängisin kaasa Jerofejevi näidendis „Üks joodik sõitis rongiga“, mida lavastas minu hea sõber Toomas Suuman ja seal joodi kogu aeg. Seal joodi kogua aeg, sest peategelane sõitis oma pruudi juurde ja muudkui jõi. Me suutsime teha sellest sellise lavastuse, et inimesed lahkudes nutsid. Mitte kaastundest, vaid nendest mõtetest, mis läbi joodiku suu inimesteni jõudsid. Jerofejev oli ise ka filosoof, ta oli õppinud viies ülikoolis, kuid polnud lõpetanud ühtegi, sest tal polnud passi. Näidend sai nime toreda seiga tõttu. Miilits küsis õllesabas Jerofejevi käest, et millest teie uus näidend jutustab või mis seal toimub. Jerofejev vastas, et üks joodik sõidab rongiga. Nii siis jäigi. See lugu läks korda ja vanadele ja noortele, sest ta jutustas inimestest. Ma ei taha teha joodiku sketsi ja seal oli võimalik leida probleemidele meie ümber inimlik lähenemine. Moe mõisa ja viina tootmise ajalugu on osa meie kultuurist. See on küll vastik, aga see on osa meie kultuurist. Ma ei häbene seda välja öelda. Viina toodeti ja müüdi ja saadud tulu kasutati küllaltki mõistlikult. Talus oli viin alati nurgas olemas, kuid keegi ei joonud seda mõtlematult endale sisse, sest aeg ei lubanud. Hommikul pidi  jälle tööle mindama ja see oli elu küsimus. Viin oli hea, sest ta oli arstirohi. Ta hoidis rahva tervena. „Moe mees“ on lugu inimestest, kes on selle sees, aga neist pole ükski joodik. Selles ettekujutuses, mis meil joodikutest on, kus käed värisevad ja udune pilk vaatab kaugusse. Selliseid seal ei ole. Tehakse ettepanek ja siis võetakse, aga siis tehakse jälle tööd. Selle nurga alt on ta väga põnev vaadata ja teha. Mina ei nea viina maa põhja ega kiida taevani. Tore, et ta on, aga minul on temast täiesti ükskõik.

Kui lugu on viinast, siis võib arvata, et saab nalja ka.

Kindlasti saab. Aga need naljad ei ole mitte niivõrd viinast tingitud, kui just inimsuhetest.  Erinevate karakterite põrkumised, nende hoolimised, armulookesed jne. Võib julgelt ette öelda, et tegemist ei ole tüüpilise suvise välilavatusega, kus nali on nalja otsa ja rahvas naerab kõht kõveras. Seda siin ei ole. See on elu. Rõõmus etendus, kuigi algab matustega. See on väga eluline lugu. Seda teemat niisugusel kujul ja sellisest vaatenurgast nähtuna, ei ole mina kohanud, et oleks käsitletud.

Etendus jutustab sündmustest 100 aastat tagasi. Oled sa uurinud ka, millised inimesed siis olid või inimlikus plaanis pole inimene muutunud?

Mina olen küll linnapoiss, kuid kõik suved viidi mind Lõuna-Eestisse maale vanavanemate juurde. Seal käis tol ajal ikka vankriga piimamees ringi, mehe lõid katuselaaste, susla sõitis mööda raudteed ja kui diiselrongid tulid, siis me ei saanud aru, mis asjad need on. Eesti ajal tehti tööd, sest siis oli inimestel perspektiivi. Vene ajal polnud mõtet tööd teha, sest rahaga polnud nagunii midagi peale hakata. Noh, ehitasid maja aga teist enam nagunii poleks tohtinud ehitada. Ostsid siis kolmekordse hinnaga vana Ziguli ja see oligi kõik. Tänapäeval on rahaga palju peale hakata. 60ndad ja 70ndad olid minu lapsepõlv ja mina elan täna oma tõekspidamistes äkki 90ndates. Selleni, et inimesed vabaneks täiesti nõukogude aja harjumustest läheb põlvkondi aega. Inimene muutub ajas, kuid mingid põhijooned jäävad ikka samaks. Miks me muidu 100 aasta taguseid lugusid jutustame. Ahnus, kadedus aga ka armastus ja usaldus. Inimene ei tohi ilusat endas kaotada ja me püüame seda talle meelde tuletada

Millest siis „Moe mees“ jutustab?

Sa ise ju kirjutasid, eks sa tea paremini.

Ma tean, mida see lugu mulle jutustab, aga mida ta sulle jutustab?

„Moe mees“ on lavastus hoolivusest ja kogukonna ellu jäämise võimalustest. Ta jutustab inimestest ja võtab kokku ühes väikses ajahetkes ühes väikses saalis nii palju suurt Eestit. See võtab kokku aja oma tõdedega. Viina teemat välditakse avalikus kultuuriruumis, aga sellest tuleb ka rääkida. Viin oli vahend , mis toitis küla ja hoidis inimesed seal elus. See on üks huvitav väike mudel Eestist. Tänasel päeva on samamoodi, kus väikesasulad tihti sõltuvad ühest ettevõttest, kuid neid edukaid ettevõtteid kiusatakse tihti kadedusest taga mõistmata, millest kahju võib see tuua kogu külale. Riigipoliitika mängib siin teist tasandit, kus valitsus ei ole inimestele toeks vaid pigem hävitavaks partneriks. Me jutustame loost, mis juhtus 100 aastat tagasi, aga tänasel päeval on see ka kõik olemas. Lugu ise on tragikoomiline, pigem koomiline lugu elust tänases päevas.  

Mis sind tänases päevas häirib?

Enese tervis. Selg teeb häda, aga vast saan selle Haapsalus nüüd korda. Aga laiemalt rääkides häirib mind, et kuidas nii väike rahvas ei suuda kokku leppida oma põhiasjades – majandus, kultuur, poliitika. Kuidas saab siin väikse rahva hulgas olla nii palju  väiklust, ahnust ja variserlust. See on õudne. Valitsust pole mõtet kogu aega ja iga asja pärast sõimata, sest me ise oleme nad sinna valinud. Meil on ju demokraatia, meil on arvamusevabadus. Me ei pruugi nõus olla kõigega nõus, mida riigijuhid teevad või otsustavad, aga siis tuleb kätte võtta ja teha endal paremini. Mul on tegelikult riigile väga väikesed nõudmised. Jälgin asja pigem nõutult ja kurvameelselt kõrvalt.

Mis sind rõõmustab?

Rõõmustab ikka rohkem kui häirib. Mind rõõmustab kui on tõsiselt võetavad tõsised inimesed tulevad kokku ja teevad midagi vabatahtlikult ära.  Selles mõttes mind väga rõõmustab praegune töö Moel. Mind rõõmustab see, kui inimesed toimetavad ja teevad midagi.  Tuleb välja siis kuidas tuleb, aga nad teevad midagi iseenda jaoks. Ja kui see on hästi tehtud, siis rõõmustavad ka kõrvalseisjad samuti.

Moe mõisast

Kurbergide pere lugu

Jakob Kurberg sündis 9.aprillil 1837 Palmses. Jakob abiellus Arbaverest pärit sugulase Joosep Kurbergi ainsa tütre Emilie Julianega. Ametilt oli Jakob proviisor ja tegutses Gatsinas apteekrina. Kuigi äri aeti Gatsinas, siis pere ja lapsed kasvasid Emilie sünnikodus Arbaveres kuni  1880.a koliti juba 1868.a soetatud Einmanni mõisa. Ta riietus lihtsalt, kandes ka tähtsamatel üritustel maavillast ülikonda ja sõites lihtsa hobuvankriga. Naabermõisnikud Kurbergi ei sallinud ja kutsusid teda omavahel talupojaks.  1870a. valminud raudtee poolitas paljud mõisamaad ja seetõttu langesid mõisate hinnad. Olukorda kasutades ostis J.Kurberg endale viis Tapa ümbruse mõisa. 1887.a rajas ta Moe mõisa viinaköögi. Hea ärimehena avas ta peagi kaubahoovi ja restorani Tallinnas. Ka Tapal kuulusid temale mitmed poed ja „Sõbra“ restoran. 

Jakob Kurberg suri 27.aprillil 1907 Moe mõisas südame puudulikkusesse. Ta maeti 2. mail rahva austusavalduste saatel Ambla kalmistule. Jakobi abikaasa Emilie sureb 24.oktoobril 1926.

Kurbergide peres kasvas kuus last – Lydia Johanna (sünd 5.11.1877), Marta Leonie Josephine (sünd 7.02.1880-1957) , Arved Johannes (sünd 10.06.1881), Ewald Oskar (sünd 29.06.1884-27.06.1932), Herbert Gottlieb Ferdinand (sünd 10.03.1886) ja Woldemar Arthur (sünd 5.09.1887-30.08.1914).

Arved õppis Riia Polütehnikumis ja temast sai diplomeeritud agronoomiainsener.  Peale isa surma jätkas ta mõisa- ja viinamajandusega. Vaatamata ajutistele tagasilöökidele läks äri ülesmäge ja ta suutis sõja-ja keeluaegadest hoolimata mõisa töös hoida. Pereelu tal polnud ja see tekitas külarahva hulgas kummalisi kuulujutte. Arved suri Moel 9.novembril 1933. Ta on maetud Ambla kirikuaeda.

Marta oli abielus aktsiisiametniku August Thomsoniga, kes tõusis aktsiisi peavalitsuse juhatajaks ja aitas jõudumööda kaasa ka naisevenna ärile. Neil on poeg Erik Thomson (1915-1990), kes lõpetab Tartu Ülikooli põllumajanduse erialal. August oli aktiivne ühiskonnategelane. Ta oli Tapa Vabatahtliku Tuletõrje esimees ja oli vahemeheks Eesti keele konverentsil Tapal.

Herbert õppis meditsiini ja sai meditsiinidoktori kraadi. Peale Arvedi surma läks Moe mõis tema pärijate ehk õdede ja vendade ühisvaldusse. Äri hakkas juhtima Herbert. 1937 ostis Herbert teised ärist välja jäädes üksinda Moe mõisa peremeheks, kuid ta ei suutnud kaua äri ajada, sest saabuv II Maailmasõda sundis viinavabriku sulgema. Oma inimestest hoolivana leidis Herbert kõigile töö kaotama pidanud töölistele oskustele vastavad ametikohad viinaköökides üle Eesti. 1939 emigreerus kogu Kurbergide pere sõja eest Saksamaale.

Moe ja viina kronoloogia

1485 esimene kirjalik teada piirituse valmistamise kohta Eestis, kui Tallinna Suurgildi pruulijate kompanii põhimääruses on ära toodud mitmed keelde piirituse tootmise ja müümise õiguse kohta. Määrusega keelati linnalähedaste asulate elanikel linnas viina müüa.

1500 Esimest korda mainitakse Moe (saksa keeles Muddis) mõisa

1550 sai Revali apteeker Wolfgang Holzwirt Raelt talle kuuluvas apteegis loa viina müüa

1601 valitsus nõudis maaomanikelt reisijate teenindamiseks kõrtside avamist, millest hiljem kujunesid välja õlle ja viinamüügi kohad.

1669 Tallinna habemeajajad said Karl XI-lt viina tootmise ja müümise loa.

23.06.1688 Revideerimis- ja inventeerimisaktis on ära toodud Moe õlleköök, mis on esimene märk alkoholi tootmisest Moel.

1765 andis Katariina II välja ukaasi, millega andis viinapõletamise ainuõiguse üksnes aadlikele ja määrati kindlaks viinahind. Sellega algas mõisates tormiline viinatootmise kasv. Hulgikogustes viina müük talupoegadele keelati.

1794 koostatud „Revali kreisi viinaköökide registris“ on ära toodud ka Moe mõisa viinaköök. Samal aastal toodeti viinaköögis 480 pange piiritust

1801 ilmunud Eestimaa kubermangude viinaköökide nimekirjas on toodud ära, et Moe viinaköögis valmistati 2680 pange piiritust.

1831 Viinaköök seiskub arvatavasti koolera epideemia tagajärjel. Lisaks järgnevad epideemiale viljaikalduse aastad.

1842 viinaköökidel keelati väljamüük jao kaupa väikestes kogustes

1868 J.Kurberg ostab Einmanni mõisa koos aurujõul töötava piiritusetehasega

1863 jõustub aktsiisiseadus, mis kehtestab piiritusevabrikute toodangule karmid nõuded. Uue seaduse järgi lähtuti maksustamisel toorme kogusest. See hoogustas vananenud tootmisseadmete ümbervahetamist uuemate vastu.

1870 valmis Tallinn–Peterburi raudtee, mis hoogustab kohalikku ettevõtlust

1876 asutatakse Tallinnas Eesti suurim piiritusevabrik „Rosen ja Ko“

 1884 J.Kurberg ostab Saiakopli mõisa koos Trilli ja Kalle abimõisatega

1886 ostab eesti soost endine Gatsina apteeker Jakob Kurberg parun Karl von Wrangellilt Moe mõisa.

5.06.1887 esitab J.Kurberg kubernerile palve aurujõul töötava piiritusevabriku ehitamiseks. Samal ajal ehitatakse ka piirituse puhastamise vabrik ja õllevabrik.

1893 J.Kurberg Tallinnas tegutsevad „Muddise“ kaubamärgi all kaubakontor, ladu, Suur-Karja tänaval restoran „Restaurant Muddis“  ja  Nunne värava lähedal kohvik „Cafe Muddis“. „Muddise“ kaubamärk saab tuntuks ja usaldusväärseks.

1894 eesti keeles ilmub Willem Linkreimi piirituse tootmise käsiraamat „Tegeline juhataja viinapõletamises“

1898 Muddise õllevabriku porter sai Tallinna Põllumajandusnäitusel Väikese Hõbemedali

1900 Tallinnas Vene tänaval avatakse Moe õlleladu ja tööd alustavad kolm õllepoodi.

1900 kehtestati riiklik viinamonopol, mis tähendas, et kogu viinavabrikute toodang tuli viia Riigi Viinalattu Tallinnas, Tartus või Valgas.

1903 kinkis J.Kurberg Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Seltsile vakamaasuuruse maatüki

1904 ehitas J. Kurberg samale maatükile voolikute kuivatamise torniga pritsimaja, mis lammutati 1960ndatel. Pritsimeeste orkester tuli rongkäigus mängides Tapalt Moele J.Kurbergi selle eest  tänama.

1904 ehitas Kurberg seltskondliku ühenduse Hermonie (asus pritsimaja kõrval) juurde saali, mida Tuletõrje Selts sai kolm korda kuus tasuta kasutada.

1907 luuakse Balti-Eesti Piiritusevabrikute Juhatajate Ametiühisus, kus liikmeteks olid eestlastest piiritusemeistrid. Ühing andis välja oma kuukirja „Piiritusetööstus“. Ühing korraldab oma liikmetele ametialaseid kursuseid.

1907 rentis Kurberg 99-aastaks tasuta Noorsoo Kasvatamise Seltsi Tapa osakonnale maatüki eesmärgiga rajada sinna kool. Koolimaja õnnistati sisse 3.01.1910. Hoone põles maha 20.08.1924 ja hoone vundamendile ehitati praegune Tapa Muusikakool.

1907 Jakob Kurberg sureb ja tööd jätkab tema vanim poeg Arved Kurberg. Austusest Kurbergi vastu kantakse ta kätel Moelt Tapa Pika tänava algusesse, kus asetatakse kirst vankrile ja sõidetakse Ambla kalmistule.

1908 – Kurbergid kingivad Tapa Eesti Noorte Kasvatamise Seltsile maatüki, mille ehitatakse koolimaja. Maatükk asub umbes tänase Tapa Raamatukogu koha peal.

21.08.1908 Piiritusevabrikus on tulekahju. Viinavabrik ja puhastamisvabrik põlevad maani maha. Põlengust saadud kahju likvideeritakse kiiresti ja vabrik alustab uuesti tööd juba sama aasta sügisel.

30.mai 1908 A.Kurbergile kuuluvas Sõbra hotellis ja restoranis peeti esimene eesti kirjakeele konverents, kus saavutati kokkulepe, et kirjakeeleks saab Põhja-Eesti keskmurre, küll mõningate parandustega. Konverentsil osales toona 13 keelemeest: kuus Tartust, kuus Tallinnast. Vahemeheks oli A.Kurbergi õemees ja kohaliku Tuletõrje Seltsi esimees August Thomson.

1912 Arved Kurberg vallandab liigse napsilembuse tõttu vabrikuvalitseja Ernst Treumundi ja võtab vabrikuvalitseja kohustused enda kanda

1913 Eestis töötab kokku 283 toorpiiritusevabrikut. Peamine tooraine on kartul.

30.09.1914 sureb Kurbergide pere noorim võsu Woldemar

5.09.1914 seoses I Maailmasõjaga kuulutatakse välja „kuiv seadus“ ja vabrikus peatatakse tootmistegevus.

3.02.1915 – A.Kurberg saab loa Limonaadivabriku avamiseks

24.04.1915 Keeluseaduse tulemusena lastakse Moe õllevabriku varud jõkke

24.02.1918 Eesti kuulutab välja iseseisvuse. Mõisad riigistatakse. Ilmselt Kurbergide Eesti päritolu tõttu jääb Moe endiselt neile.

4.01.1919 kuulutatakse välja alkoholimüügikeeld Eestimaa kõrtsides ja restoranides. Põhjuseks toodi korra hoidmine tagalas Vabadussõja ajal

16.01.1919 luuakse maakondades komisjonid puskariajajate jälitamiseks ja keelurikkujate karistamiseks

Juunis 1919 alustatakse Asutavas Kogus keeluseaduse väljatöötamist.

1919 Moe piiritusevabrik peatab tegevuse. Toodangu hulk on vähenenud, sest kadunud on lisaks siseturule ka Venemaa turg

1920 asutatakse Kartuliühingute Liit, mis koondas enamiku Kartuliühingutest. Kartuliühingud olid riigilt rendile võtnud enamuse endiste mõisate viinaköökidest.

27.02.1920 peale segaseid aegu alustatakse taas Moel piirituse puhastamisega. Toorpiiritus tuuakse lähiümbruse mõisatest. Piiritus on noore Vabariigi üks kindlamaid tuluallikaid ja seepärast suunatakse kogu toodang eksporti, mis omakorda hoogustab salapiirituse tootmist siseturul.

Kevad 1920 Keeluseaduse vastuvõtmist toetavad „piiritusekuningad“, kes loodavad seeläbi põrandaalusest ärist suurt tulu teenida. Õlletootjad on seadusele vastu ja seaduse vastuvõtmine oma algsel kujul ei lähe läbi. Algavad protestid viinavabrikute avamise vastu.

27.04.1920 Asutav Kogu võtab vastu alkoholi seaduse, mis tunnistab alkoholimüügi riigimonopoliks ja kehtestab igale vähemalt 20-aastasele mehele tsekinormi. Naised jäävad viinatsekkidest ilma. Viinamüük lubatakse paremates restoranides.

1921 alustab tööd ka Moe toorpiiritusevabrik

1923 Riigimonopol müüs piirituse otse salakaubavedajatele, kes selle tarnisid Eestisse tagasi. Aasta jooksul konfiskeeriti Eestis 410711 liitrit salapiiritust.

1.01.1926 Eesti Vabariigis kaob tsekisüsteem ja alkohol läheb vabamüügile

30.juuli 1926 Tapa saab  linnaõigused

1928 Moe Limonaadivabrik lõpetab tegevuse

27.06.1932 sureb Ewald Kurberg. Tal ei olnud naist ega lapsi

1933 Jäneda Põllutöökoolis avatakse kahe-aastase õppeajaga piiritusemeistrite õppekursus. Üle aasta võeti 30 poissi ja kõik leidsid tööd. Õpiti Villem Karbi õpiku järgi "Piirituse tööstuse käsiraamat". Rühmad said alati täis ja peale kooli leiti kohe töökoht, sest amet oli nõutud.

9.11.1933 sureb Arved Kurberg ja tehast asub pärijate esindajana juhtima tema vend Herbert Kurberg

1937 saab tehase ainuomanikuks Herbert Kurberg

28.08.1939 Kurbergide perekond lahkub Saksamaale. Töö vabrikus seiskub.

15.10.1971 avatakse Viktor Kirsilo eestvedamisel Moe Piiritusemuuseum