Landimeister Rando Tuisk - kui hobist saab elukutse.

Landimeister Rando Tuisk - kui hobist saab elukutse.

Hommikud on Rando Tuisu Orgmetsa kodus sündmusterohked. Ema Marika, isa Rando ja kuus last ärkavad, et vastu minna uuele päevale. Vanim laps on 16-aastane ja noorim alles õige väike. Kui suuremad lapsed on Aravete koolis ja ema väiksematega kodus ametis, läheb pereisa üle õue kuuri tööle. Rando Tuisk on nimelt landimeister ja kuuris asub tema töökoda.

Rando on põline tallinlane. Ta on sündinud Kalamajas ja viisteistkümne-aastaselt kolis koos vanematega Kadriorgu. Juba Kalamaja tänavatel mängides tutvustas ta kõrvaltänava tüdruku Marikaga, kellega jäi suhtlema ka pärast kolimist. Suhtlesid seni, kuni abiellusid ja 2002. aastal sündis perre esimene laps. „Marika on mul ikka super. Ega ma pole kunagi mingi „lahe“ kutt olnud, kellega kõik naised tahaks kuut last,“ kiidab Rando oma kaasat. Peale lapse sündi otsustati ühiselt linnatolm jalgadelt pühkida ja kolida maale. Suurenev pere nõudis üha enam aega ja Randole meeldis käia kalal, et leida aega vahel enesega olemiseks. Tasahaaval hakkas kalandus üha enam tähelepanu nõudma, sest Rando avastas enese joaks lantide valmistamise kunsti. Ta hakkas enesele ise lante valmistama. Tema katsetusi isetehtud lantidega märkasid ka sõbrad ja palusid endalegi mõne kordumatu käsitööna valminud landi teha. Peagi pöördusid Rando poole juba sõprade sõbrad ja uus amet oligi omandatud. „Ega ma peale üheksandat klassi koolis ei mõelnud küll, et nüüd hakkan landimeistriks. See oleks olnud väga kummaline ameti valik“, meenutab Rando oma tänase ameti algusaegu . Nagu iga tööealiseks saanud inimene omandas ta peale kooli hoopis täiesti tavalise koka ameti, kuid pidi peatselt kulbi varna riputama, sest kliente, kes soovisid kotlettide asemel hoopis lante tekkis juba nii palju, et muu jaoks aega ei jäänud. Kalatoite valmistab Rando tänaseni kodus meelsasti ja on mõned nipid koos videotega huvilistele üles pannud ka oma kodulehele.

Rando on oma hobis või töös, täpselt nüüd ei teagi kuidas öelda, keskendunud ainult forellidele. Mina olen käinud vaid korra elus kohustuslikus korras kalal, kui Soomes sõprusvallal külas olles meid viidi järvele õngitsema. Pärast ühte „Vana Tallinnat“ ja kahte tundi hakkas kork hüplema ja mina õnge sikutama. Väikese lahingu tagajärjel leidsin õnge otsast pooleteise kilose kena forelli. Kaldale jõudes avastasin, et olin ainus, kes kala kätte oli saanud ja kõik suure suuga jutumehed olid jäänud tühjade kätega. Minu rahulolu peegeldus teiste nägudelt. „Forellijõgesid on Eestis küll. Nad saavad eluga hakkama ka päris kitsukeses veeribas, aga vesi peab olema puhas ja hea vooluga.“, avab Rando forellipüügi saladusi. Uurin, et kas oma hobis on ta sama kõva mees, kui minu vanaisa, kes ütles vanaemale „Pane pann tulele. Ma lähen toon kala“. Seadis sammud Sääsküla ojale ja tuli 10 minuti pärast pannitäie kaladega tagasi.  „Päris nii ikka ei ole“ muheleb Rando „Ega mina ka ei tea, miks mõnel päeval näkkab ja teisel päeval üldse mitte. Mida rohkem kogemusi ma kalapüügis omandanud olen, seda vähem nende hingeelust aru saan.“

Tallinnast maale kolides elas  perekond Tuisk siin ja seal. Hakati otsima uut elukohta maaklerite ja sõprade kaudu, kuni 2012 aastal kirjutas Rando kahekümneühele Kesk-Eesti omavalitsusele kirja, et nelja lapsega pere (siis oli veel neli last) sooviks osta vastavalt turuhinnale talukoha. Paneks lapsed kohalikku kooli, looks ühe töökoha ja saaks mõnes tühjana seisvas majapidamises elu käima. „Ma käisin ju üle Eesti kalal ja nägin pidevalt teeäärtes tühjana seisvaid maju,“ tutvustab Rando oma pöördumise tagamaid “Mul oli ammu soov maja ehitada kuhugile Järva- või Jõgevamaale, sest Kesk-Eestist on hea sõita üle Eesti kalavetele. Ainsaks sooviks oli, et maja oleks tee ääres, sest varem elasime päris metsas ja see ei sobinud kasvava pere vajadustega.“ Kõige aktiivsem oli tollane Albu vallavanem Kalju Kertsmik, kes kirjutas, helistas ja kutsus pere tutvuma erinevate võimalustega. Kalju Kertsmiku jaoks jagub Randol vaid kiidusõnu. Tänases Järva vallas Orgmetsa külas, otse Piibe maantee ääres, leiduski pooleteise hektari suurune talukoht, kus maja oli kahjuks elamiskõlbmatu, kuid kõik muu vastas noore pere soovidele. Alustati majaehitusega, kaevati kaev, uuendati elektriühendus ja peatselt valmis ka pereisa jaoks oluline töökuur. „Hullumeelsed viis aastat on olnud“, jutustab Rando särasilmselt.

Rando valmistatavad landid on kõik puidust. Ujuvad landid on haavast ja uppuvad tammest. Puu peab olema kuiv. Seda ise ei kuivata ja vajalik puunott tuleb osta. „Siis ma lõikan puu parajateks juppideks“ tutvustab Rando landi valmistamise protsessi, „Minu landid on enamasti kõik 6 cm pikad. Seejärel voolin nad käsitsi voolujooneliseks. Lihtsam oleks vaht vormi lasta, kuid mina teen puidust. Seejärel värvin. Siis panen külge keele, mis lanti vees juhib ja talle liikuvuse annab, konksud taha ja alla, traat sisse ja ongi valmis.“ Forelli võiks püüda ka palju väiksemate lantidega. Kõik, kes on käinud forelli püüdmas kalakasvatustes, teavad, et seal antakse söödaks vaid väike saiakuul või graanul. „Kuus sentimeetrit on suhteliselt maksimumi lähedal küll, kuid see annab talle raskust, mis on oluline väljaviskel. Me ei taha ju, et lant siia samasse nina ette vette kukuks.“, harib Rando minusugust võhikut. Landikarbis on veel ka teistsuguseid lante, millel saba taga. Neid kutsub Rando hiirteks. „Ma ei teagi miks. Eks vist selle saba pärast.“, mõtiskleb Rando. Forelli ärritav saba on valmistatud marabuu sulgedest. Oma lemmiklanti Randol ei ole, sest pidevalt tehakse tema lantidele pakkumisi ja siis on pidanud ta targemaks nad maha müüa, sest alati saab ju uue teha. Ühes kuus valmistab Rando umbes sada lanti. „Kunagi arvasin, et kui kõik nõksud käes, siis läheb asi kiiremaks. Aga teatud protsesse pole kahe käega lihtsalt võimalik kiiremini teha. Sada lanti kuus on täiesti maksimumi lähedal“, arutleb meister käsitöö eripärade üle.

Rando landikarp on päris kirju. Siin päris neoonpunaseid, valgeid, kollaseid ja ka musti. Landid on kaetud ühtlase värviga. Nagu jahimehed maal, on ka landid vees maskeerimisvärvidega värvitud.  Rando ise eelistab heledaid lante. „Sellel on päris praktiline põhjus. Hele lant on vees nähtav, aga väikesed forellijõed on täis kõik enamasti looduslikku sodi – oksad, juurikad jne. Ma tean, kui palju vaeva kulub ühe landi valmistamisele ja seepärast ei taha ma neid kaotada.“ Samas demonstreerib ta kohe seda mulle. Ise ei ole ta elus väga palju lante kaotanud. „Lähen kasvõi alasti mudasse järgi, kui vaja“, muheleb Rando. Landid värvitakse spetsiaalse landi värviga. Uskumatu, aga tõesti on olemas spetsiaalne landivärv. Kõige populaarsemat värvi pole olemas. Iga kalamees leiab endale oma värvi, kuid vahel tõesti küsitakse Rando käest ka väga täpse värvivalikuga lanti. „Sellel on lihtne põhjus,“ arutleb Rando „Kui kalamees saab korra näiteks valge landiga korraliku kala, siis ta hakkabki seda valget lanti eelistama. Suure tõenäosusega saab ta siis ka järgmise suure kala sama landiga ja nii jääbki talle mulje, et valge lant on kõige parem. Teine mees on sama avastuse enese jaoks teinud näiteks kollase landiga. Mina ise küll aru pole saanud, et üks värv oleks parem kui teine.“  

Kohtume Randoga varahommikuse jõe ääres, kus ta katsetab ükshaaval läbi kõik landid enne kui ta need klientidele üle annab. Randole on jäänud landikatsetuste käigus nii mõnigi kala konksu otsa. Tore, kui saab ühendada vajaliku kasulikuga. Rando lennutab landid spinninguga ükshaaval jõele, landid võbelevad vees päris ärritavalt. „Ega kala ainult nälja pärast ründa.“ jagab Rando oma kogemusi „Kaladel on ka mingi oma territoorium ja kui siis selline närviliselt võbelev elukas sinna satub, kutsub kala teda korrale, aga jääb samal ajal hoopis konksu otsa.“  Katsetades vaatab meister eelkõige, kas lant jookseb otse ega kisu ühele või teisele poole viltu. Sellisel juhul tuleb tavaliselt keele asendit veidi muuta. Ära viskama pole Rando veel ühtegi lanti pidanud. Ikka lant otsa ja spinninguga jõkke, jälle järgmine otsa ja jälle jõkke, kuni kogu karp on läbi proovitud. „Jaanuaris oli päris keeruline leida vaba vett. 1.veebruaril algas forellipüügi hooaeg ja seepärast oli koormus päris suur ja tellijaid palju. Katsetamata ka ei saanud jätta.“  Rando viibib päris palju üksinda looduses. Ta on õppinud tundma looduse märke, kuid suuremat tähelepanu või aega vaatlustele ei pühenda. „Näe, seal on saarmas käinud kaldal kala söömas. Tirib saagi kaldale, sööb ära ja läheb tagasi.“, juhib Rando minu tähelepanu jälgedele jõe vastaskadal. “Kuna ma ei ela oma ameti tõttu loodusdefitsiidis, siis vahel panen klapid pähe ja kuulan muusikat või mõnda raadiosaadet. Liiga palju linnulaulu või ka väsitada.“      

Ambla jõel

Kui Rando oma äriga alustas, oli Eestis tema teada veel kaks meest, kes lante valmistasid. Ega neid tänaselgi päeval palju rohkem ei ole. Peamiselt müüb Rando oma lante Eestis, kuid vähesel hulgal on neid jõudnud ka Lätti, USAsse, Venemaale , Ungarisse, Soome ja Saksamaale. Ega meister täpselt seda teagi, sest tihti viiakse korralikule kalamehele landid kingituseks ja kingisaaja võib ju elada Eestimaast päris kaugel. Kinkijate elu lihtsustamiseks on veebipoe tootevalikus olemas landid koos korraliku puust kinkekarbiga. „Töödega kipub järjekord pidevalt ukse olema. Olen püüdnud teha nii, et inimene ei peaks oma tellitud lanti üle kuu aja ootama.“ Ühe landi maksumuseks on 12 eurot, mis arvestades aja ja materjali kulu on päris minimaalne hind. Peamine müügitöö käib kodulehe randotuisk.eu kaudu. Tellimus läheb töösse peale arve tasumist. Oma koju või töökotta Rando külalisi ei oota. Tellimus pannakse posti ja saadetakse soovijale koju kätte. „Vahel mõni astub sisse ja uurib, aga ega mul tavaliselt pole niimoodi lanti müüa, sest parasjagu on laual vaid need, mis töös ja siis tulebki enda landikarbist möödasõitjale midagi leida.“ Suurtesse kaubandusvõrkudesse pole Rando seni oma toodanguga trüginud. „See viiks landi hinna liiga kõrgele ja klient võib sellisel juhul eelistada odavamat tööstuslikku lanti.“ arutleb Rando, „Võib olla kunagi tuleks hakata käima laatadel või korraldada tutvustavaid kalanduspäevi, aga seni pole klientide leidmisega raskusi olnud.“  

Rando Tuisk on ilus näide, et elu maal on vaatamata paljude kahtlejatele, vägagi võimalik. Kui elus millelegi täielikult pühenduda, siis hakkab see varem või hiljem ära tasuma. Kui sinu elukohas pole leida tööd, siis alati on võimalik luua endale ise töökoht, mis sind õnnelikuks teeb. Siis saaksid öelda, et sa ei lähe tööle vaid tegeled oma lemmikhobiga, mis õnneliku juhuse tahtel ka tulu toob. Maailm on täis võimalusi, kui vaid avatud südame ja lahtiste silmadega ringi käia. Haara kinni sellest, mida saatus su teele toob ja võidki olla õnnelik.

Küpros- puhkus aastaringi

Küpros – reis antiikajalukku.

Kaks asja levivad kiiresti – kuulujutt ja metsatulekahju. (Küprose vanasõna)

Kui kivi kukub munale, saab muna haiget, kui muna kukub kivile, saab muna haiget. (Küprose vanasõna)

Külastasin pojaga Küprost. Reisist kirjutades pean alustama kaugemalt. Olen olnud terve elu kuulsa inglise loodusuurija ja kirjaniku Gerald Durrelli austaja. Mul on kodus olemas kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud. Seepärast tundus loogiline ja vajalik osta ka tema venna Lawrence Durrelli raamat „Küprose kibedad sidrunid“, kui see poelettidele ilmus. Raamatu saab sisult jagada kaheks. Esimeses pooles kirjeldab ta Küprose külaelu ja inimesi ja teises pooles 1950ndatel toimunud liikumisest inglise kolonisatsiooni vastu. Esimene pool põnev reisija loodushuvilisele, teine pool põnev pigem ajaloohuvilisele. Igal juhul tekitas raamat minus vastupandamatu soovi minna Küprosele. Kes ei tahaks külastada saart, kus on suurimaks ohuks jääda Laiskuse puu alla istuma, nagu kirjutab Lawrence Durrell. „Puu vari võtab igasugu isu tööd teha. Bellapaisi elanikke peetakse tüüpiliselt saare kõige suuremateks logarditeks. Nad on maaomanikud, joovad kohvi ja taovad kaarte. Sellepärast nad nii kaua elavadki. Keegi ei vaata siin haua poole“, kirjutab Durrell. Magus elu, mis on täpselt midagi mulle. Tänapäeval nad vist enam nii logardid ei ole, sest saginat oli saarel omajagu.

Kui nüüd lisada minu huvi antiikajaloo vastu, mis on mind seni viinud Kreekasse ja Türkki, siis oli otsus sõita juba enne tehtud, kui sooduspakkumine postkasti potsatas. Küprosel on praegu talv ja turiste vähe. Sooja oli meie seal oldud päevadel u 17-20 kraadi, mis on vähe soojaihalejatele , kuid piisav rändajale. Ööbisime Paphoses, mida reklaamitakse kui suurepärast kohta rannapuhkuseks, kuid ega seal randa ei ole ja see, mis on kivine ja kaljune.  Jäin mõtisklema, et kes on see sihtrühm, kellele on piirkond eelkõige suunatud ja kas mulle ka seal midagi pakkuda on. Esiteks on seal kindlalt tegevust lastega peredele, sest iga suurema hotelli kõrval on ka suuremat sorti veekeskus liumägede ja muuga. Samuti oodatakse sinna noori pidutsejaid, sest kõrtsides on õhtuti elav muusika ja pidu keeb. Kolmandana tunnevad seal ennast hästi rannapuhkust otsivad pensionärid, kus  on hea teenindus ja ühel territooriumil olemas kõik mugavaks äraolemiseks. Aga minusugune keskealine?? Pidutseda enam ei taha ja lamamistoolis vedeleda veel ei taha. Samas laste kisa ka ei viitsi kuulata, sest oma lapsed on juba suured. Mulle polegi seal kohta. Minusugusele reise ei pakutagi. Olen pannud tähele, et minu sõbrad ja tuttavad panevad üha sagedamini ise kokku oma reisipakette, sest reisifirmade pakutav ei sobi kokku nende soovidega.

Rentisime 35 euri eest päevas auto, et saarel ringi liikuda. Nii väikse autoga polnud ma varem sõitnud. Sinna mahtusime meie ja üks kott, teise pidime maha jätma. Saar ei ole suur, kuid ometi jagatud kolme haldaja vahel. Esiteks kreekakeelne ja- meelne Küpros, siis türgikeelne Põhja-Küpros, mida ainsana on omaette riigina tunnustanud Türgi ja kolmandaks Suurbritannia, kelle seal asuvad sõjaväeosad kuuluvad tänaseni täiesti Suurbritannia haldusesse. Lühidalt siis saare ajaloost, mille pöördelisi hetki kirjeldab Durrell oma raamatus. 1950ndatel algasid eelkõige noorsoo seas rahutused Suurbritannia koloniaalvõimu vastu. Rahutused muutusid peagi vägivaldseteks ja tõid kaasa endaga inimohvreid. Suurbritannia ei tahtnud loovutada strateegiliselt kasulikku kohta Vahemere südames Türgi rannikul. 1960 saavutas Küpros siiski iseseisvuse, kuni 1974 toimus saarel riigipööre, mille tagajärjel kuulutati kolmandikul saarel välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Sisse tulid rahuvalvejõud ja olukord on tänaseni rahulik.

Kuigi Küprose pindala on u 9000 km2, siis sõidud punktist A punkti B ei kulge sugugi nobedalt, sest ussina looklevad teed mäenõlvadel teevad teekonna pikaks. Suuremate linnade vahel on siiski korralikud kiirteed. Eriti hämmastas mind küproslaste radikaalsus liikluse rahustamisel. Lisaks kiirust piiravatele märkidele olid ka linnaväliteedel nn „magavad politseinikud“, mis meie liikuvat seljakotti aeg-ajalt tugevalt raputasid.  

„Kunagi oli ühe saare asemel kaks“ tutvustab Durrell oma raamatus legendi saare tekkeloost „Siis tõusis merest neid ühendav madalik – Meseoria – sile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled leiavad saare keskossa tee ilma takistusteta. Nüüd on need kaks saart kaks mäeahelikku, suur Trodose ahelik ja väike Kyrenia ahelik“. Durrell jätkab saare kirjeldamist: „Troodose ahelik on inetu kaljurünkade ja suurte kivilahmakate pundar. Tema ilu seisis tema varjulistes, mäestikujalamile ja orgudesse sopistanud küladest.“ Täpselt nii ongi. Küprose kõrgeim tipp on Troodose ahelikus asuv 1902 m kõrgune Olümpos. See ei ole sama Olümpus, kus elasid kõik tähtsamad kreeka mütoloogia jumalad, vaid Peloponnesose poolsaarele asuva jumalatekodu kivine vend. Kuid ikkagi omab saar kreeka mütoloogias tähtsat rolli. Küprose rannal sündis merevahust armastuse ja ilujumalanna Aphrodite. Selle kuulsa, ahvatleva, riukaliku ja kauni jumalannaga on saarel seotud paljud kohad ja küproslased on tema legendi üle uhked. Legendides leiduvad lood on seotud kõik reaalsete kohtadega, mis on tähistatud ja millega tutvumiseks piletiraha küsitakse. Jään taas mõtlema, et meil on olemas oma Kalevipoeg, kelle jälgi Jõgevamaal ja mujalgi hulgaliselt leiab, mis paljud samuti kenasti tähistatud, kuid rahvusvahelist müügipotentsiaali Kalevipojal siiski ei ole. Kuigi tegemist on legendiga, siis lõikab saarerahvas temast kasu tänaseni. Küprosel on siiani elus Aphrodite kultus ja seepärast lühidalt ka temast. Aphrodite on üks kreeka mütoloogia algjumalusi, kes sündis Uranose merre kukkunud seemnevedelikust ja uhuti merevahuna kaldale Paphose rannikul. See on minu meelest üldse üks ilusamaid sündimise legende. Aphrodite oli abielus sepp-jumal Haphaistosega, kuid samal ajal ei lükanud tagasi ka teiste lähenemisi. Tal olid väidetavalt lapsed veel sõjajumal Aresega ja veinijumal Dionysosega, kuid tema suurimaks armastuseks oli hoopis kaunis nooruk Adonis.

Mul on kombeks autoga sõites pruunide turismiviitade olemasolul keerata juhatatud teele ja vaadata, mida meile soovitakse näidata. Mõned kilomeetrid Paphosest eemal nägin viita „Waterfall“. Keerasin teele, mis mägedesse loogeldes muutus aina kitsamaks. Muutusin murelikuks, et kas meie „ratastel seljakott“ vastu peab. Õnneks jõudsime kohale. Parkla servast vaatas meie peale hiiglaslik alasti  Aphrodite kuju. Juhuse tahtel olime kogemata sattunud piirkonna oluliseimale Aphrodite kultuspaigale  ehk Adonise vannidele. Just siin langeva kose all olla Aphrodite ja Adonis kohtunud. Siin oli seadnud ka jahijumal Artemis, kes samuti oli Adonisesse kiindunud, viimasele lõksu. Õnneks lahendas olukorra merejumal Poseidon ja Adonis pääses kriimudeta. Igal juhul on Adonise vannides tunda kümneid jumalate jälgi. Ujudes siin vees ja silitades fallost Adonise kujul pidid viljatud naised käima peale saama ja vanad taas nooruslikult ahvatlevaks ja ilusaks muutuma. Loopisin vett siis kohe hoolega näole. Ei või ju kunagi teada.

Paarkümmend kilomeetrit eemal on mere rannal ka Aphrodite enda vann ehk varjuline allikas, kus ta supelda armastanud. Sealt algavad mitmed imelisi vaateid pakkuvad matkarajad. Matkamine on kindlasti üks tegevus, mida saarel ette võtta. Matkarajad saarel on hästi tähistatud, korralikult hooldatud ja kohati isegi kivisillutisega kaetud. Matkamine on puhas rõõm ja selle asemel , et pidevalt jalge ette vahtida, saab imetleda ranniku ja rannakaljude ilu. Lisaks leiab Paphosest 16 kilomeetri kauguselt Aphrodite templi, mis oli antiikajal üks peamisi usurännakute sihtkohti, varemed. Külastame ka seda kompleksi. Muuseumihoones asub Aphrodite must kivi, mille avastamisest lehmalaudast kirjutas ka Durrell. Tegemist on enam kui 2500 aastat vana vulkaanilise kultusekiviga, millele ohverdades tõrjuti kurje vaime. Kui vulkaanilised kivid on tavaliselt väiksed ja krobelised, siis Aphrodite kivi kaalub vähemalt tonni ja on silitamisest täiesti siledaks muutunud.

Küpros on kuulus ka oma veinide poolest. Enamus kohalikke veine toodetakse, vaid Küprosele omastest viinamarjadest. Kuna mulle meeldib ka endale kodus veine teha ja olen külastanud pruulikodasid Madeiral, Ungaris, Indoneesias ja veel mitmes kohas maailmas, siis keeran auto uudishimust Erimi külas asuvasse Küprose veinimuuseumisse. Muuseumis saame lisaks ajaloo tutvustamisele ülevaate degusteerimisel kõigist kohalikest veinidest. Algatuseks ütleb giid sulaselges eesti keeles „Terviseks“. Midagi pole öelda, aga maitsvaimaks osutub maailma vanimaks veinimargiks peetav „Grand Commanderi“.   Emiri küla kõrval. Nad viisid oma rännakutel veini kaasa laia maailma tuues kuulsust Küprose veinimeistritele. Templirüütlite algne loss pole säilinud, vaid hävis piirkonda tabanud maavärinates 15 sajandi algul. 1454 ehitati tänane võimas kindlusloss. Hoone on tuntava energiaga, sest aastasadade jooksul on siin palveid loetud kindlasti rohkem kui paljudes teistes hoonetes. Loss on paljudele oluline, kui Templirüütlite viimane kindlus ja peakorter, enne nende liialt suureks kasvanud võimu pärast põlu alla panemist ja hävitamist.

Tegemist on 800-aastase ajalooga magusa veiniga, mis on kokku segatud punastest ja valgetest viinamarjadest. See teeb temast tõeliselt huvitava maitsega u 15 kraadise märjukese. Lugu müüb alati, nii ka veini puhul ja vaatamata soolasele hinnale ostan pudeli koju kaasa. „Commanderi“ veini tegid kuulsaks templirüütlid, kelle Küprose peakorter Kolossi loss asub tänaseni

Pühakodasid, kloostreid ja kirikuid, võib märgata igal sammul. Isegi sõites mägedesse võttis meid vastu korraga väike õigeusu kirik. Väikestel õigeusu kabelitel pole siin aknaid. Miks, see jäigi mulle selgetuks. Arvatavasti turvalisuse pärast ehk kabel andis võimaluse inimestele varju otsida. Või siis temperatuuri pärast, et palaval ajal oleks ruumis jahedam. Mulle meeldib see pühakodade rahu ja aura ja seepärast külastan neid ikka ja jälle. Muidugi käisin ka surnuaial, kus tegin ühe omalaadse tähelepaneku. Haua aset täitvate sarkofaagide otstes olid seest õõnsad ja klaasiga kaetud ristid, mis tagant poolt avanesid. Nii sai sinna panna mida iganes surnul võib vaja minna. Iga rist oli täidetud erinevate asjadega alates mänguasjadest kuni autoroolini. Kõige enam muidugi küünlaid ja pilte.

Küprose üks olulisemaid vaatamisväärsusi on Paphose rannikul asuvad Kuningate hauad. See on mitme hektari suurune maa-ala, mis on arheoloogiliste kaevamiste käigus puhastatud ja inimestele avatud.

„Kuningate hauad“ koosneb mitmest kaljusse uuristatud hauakoopast. Uhkemad neist olid sammastega palistatud tekitades terveid koobassaale. Isegi Joosep oli üllatunud nähes sellist ajaloolist suursugusust. Täpsemalt kirjeldades siis igas hauakambris, mis kuulus ühele perele, oli mitu hauakoobast, kuhu lahkunud asetati. Hauakambrid olid omakorda ühendatud käikude ja tseremoniaalsete platsidega. Igal juhul tasub külastamist.

Kui küsisin ühe kohaliku käest, mida endast kujutab Paphose kõrval asuv arheoloogiline ala, siis vastas ta lihtsalt „Seal on hunnik kive“. Eks kohalikud võtavadki seda nii. Ega meiegi alati  näe Tallinna vanalinna ainulaadset ja kordumatut ilu. Paphose arheoloogise ala peamiseks tõmbenumbriks on nn Dionysose maja. Dionysose maja mitte sellepärast, et seal Dionysos elanud oleks, vaid sellepärast, et sealsetel põrandamosaiikidel on jäädvustatud tema elulugu. See ei ole muidugi suure maja ainus taastatud põrandamosaiik või mosaiikpõrand, neid on teisigi. Kuid imelised on need põrandad küll. Umbes ruutsentimeetristest värvilistest kivikestest on moodustatud hiiglaslikud ja imekaunid mosaiikmaalid. Tänaseks on nad enamuses oma endisel kujul taastatud ja rahvale vaatamiseks avatud, kuigi kohati on aeg kivikesi kaotanud ja siis on piltide sees tühjad augud.  

Kuid ajalugu tuleb maa seest Küprosel välja igal sammul. Limassoli külje all asub Kourioni arheoloogiline ala. Kourioni arheoloogilist ala peetakse olulisimaks kogu Küprosel. Sattusime sinna taas juhuslikult jälgides pruuni suunaviitasid. Selle ala leiud ja ehitised viivad enne meie aega, kui piirkonnas võimutses võimas Mükeene Kuningriik. Tegemist on taas kord mitmel hektaril laiutava alaga. Ala on nii suur, et autoga lähenedes ostad kõige pealt järjekorras pileti, siis sõidad autoga sisse, liigud veel kilomeetri ja alles seejärel pargid. Kohe peahoone taga asub II saj e.m.a. pärit võimas amfiteater, mis on tänaseks restaureeritud ja kus toimuvad teatrietendused ja kontserdid. Joosep istus viimasesse ritta ja demonstreerisin talle „Kalevipoega“ tsiteerides iidsete ehitusmeistrite tarkust. Isegi mündi kukkumine on kosta ära iga hiiglasliku teatrisaali 3000 istekohani. Fantaasia paneb tööle endisaegne agora. Agora ehk turuväljak on koht, kus kaubitseti, peeti koosolekuid ja kohut, ühesõnaga linna süda. Mida kõike need kivid siin linnaplatsil aastatuhandete jooksul näinud ja tundnud on. Minu jaoks oli huvitav ka maavärina- maja. Selline nimi on majale pandud. Maja ise on hävinenud 365 e.m.a toimunud maavärinas. Maja kohal on joonis arheloogilistest leidudest ja oletuslik ajastulik pilt sellest, mis majas maavärina hetkel toimus. Ema ja isa istusid köögis. Laps ja eesel olid kõrvuti kojast. Viljakotid ootasid ukse ees jne. Inimesi tabas lõpp keset kõige tavalisemat päeva.  

 Kuna olen reisil siiski 13-aastase pojaga, siis saan aru, et kaua tema närv ajalooga tutvumisele vastu ei pea. Seepärast jagame päeva pooleks, kus esimesel poolel sõidame ringi ajaloos ja teisel päeval teeme midagi põnevat. Esimesel päeval külastame Paphose loomaaeda. See on tilluke, kuid äärmiselt armas loomaaed. Lisaks eksootilistele loomadele, nagu elevant, kaelkirjak, lõvid, tiiger, kaamel jne, on loomaaia suurimaks rikkuseks äärmiselt rohkearvuline linnuaed. Linde on kõikjal, aia sees ja aiast väljas, kanad ja paabulinnud jalutavad meil kogu aeg kannul. Parklas jalutavad tavalised kured, kes saabujaid uudistavad.

Ühe võrkaia taga jälgib meid pingsalt pelikan ja korraga avab ta oma hiiglasliku noka ja häälitseb ähvardavalt. Seejärel saadab ta meid omaette pobisedes kuni oma valduste lõpuni. Nurga taga näeme kummalist vaatepilti, kui puuvõra on täis okstel kükitavaid paabulinde. Nii suuri linde näha puu otsas karjas istumas tundub üllatav ja lõbus. Loomaaias on ka vabaõhumuusemile sarnane osa, kus saab tutvuda ajaloolise talupoja majaga. Maja on väike, paras ühele inimesele. Aga kus kasvas pere ja lapsed. Ilmnes, et sealsamas majas. Ei kujuta ette neid hommikuid, kui kõigil korraga oli vaja kuhugile minna. Joosepi palvel teeme enne lahkumist veel põike sõbraliku kitse Caspari juurde, kes laseb ennast kõrva tagant sügada. Sellega läheb meil seal natuke aega.

Teisel päeval läheme kardirajale. Kardirada on kinni, kuid lahke pererahvas avab vaid meie jaoks raja. Eks neil on ka talvisel madalhooajal hea raha vastu võtta. Joosep ei ole varem kardiga sõitnud. Peremees teeb Joosepile põhjaliku koolituse. Satume temaga jutu peale. Ta ütleb, et on pidanud oma äri kokku tõmbama, sest 1000 eurot viieteistkümnele inimesele kuus palka maksta ei jõua. Hetkel on tal tööl vaid 6 inimest ja sellega saab hakkama. Üldse on kohalik rahvas äärmiselt sõbralik ja meeldiv. Kõik küsimused lahendatakse naeratus näos ja probleemide korral vabandatakse pigem rohkem kui vähem. Samas on neis inimestes sellist mõnusat laiskust, mis ei luba konfliktidesse sattuda, sest konfliktid teadupärast  võtavad palju energiat.  Kardiga sõidetud, läheme veel ka minigolfirajale. Igal-juhul on Paphose ümbruses võimalik leida väga lahedat tegevust  ka kasvavale noorsoole.

Küpros tasub kindlasti külastamist ja ei tasu karta sealseid talvi. Puhata saab igal juhul.

Tervendaja Heino M Laisk „Kui ma armastan, on minu elus kõik ideaalne.“

Heino M Laisk tegemistest on võimatu mööda vaadata. Olen teda kogu aeg silmanurgast jälginud, kuid isiklikult tutvunud veel ei ole. Kunagi oli Mart, nüüd siis Heino, päris suurejooneline ärimees. Kõrbes siis oma äridega valusalt ja tõmbus avalikkuse eest tagasi. Praegu teame, et ta elas üle ränka depressiooni. Seejärel proovis ennast lunastada jutustades oma poja lugu, millest Kadri Kõusaar tegi filmi „Magnus“, mida samuti saatsid probleemid ja tunnustused käsikäes. Siis kadus taas, kuni korraga oli ekraanil Eesti “Selgeltnägijate tuleproovis“. Tänaseks on ta oma elu vaimselt korda saanud ja tunneb ennast taas õnnelikuna. Mis tee see on, mida mööda on ta käinud ja mida on tal sellest meile jutustada? Tuleb jälle kohale minna ja mehega mõni sõna juttu puhuda. Me vestleme ühe kontorihoone fuajees tugitoolides. Meie ümber siblivad pidevalt inimesed. Heinot see ei sega. Korra astub meie laua juurde vanem proua ja vaatab Heinole armunult silma. “Ma vabandan, aga teie saated meeldivad mulle väga. Te olete mind väga palju aidanud“, ütleb ja lahkub. Ärevusest astub vastu ukseklaasi. Vaatame prouale järgi, kui ta kohmetult lahkub.

Miks Heino, sa oled ju elu aeg Mart olnud?

Kui ma sündisin, siis pandi mu nimeks Heino, aga ma keeldusin Heino olemast ja mu vanavanemad toetasid mind minu protsessis. Kooli minnes ma enam ei reageerinud oma nimele ja siis otsustasid ka vanemad, et nimi tuleb ümber muuta. Nii ma elasin 50 aastat Mardina ja selle aasta suvel otsustasin nime tagasi võtta ja elada seda elu, mida vanemad mulle pakkusid. Nimest keeldumine tähendas seda, et ma keeldusid vastu võtmast seda elu, mida nemad mulle pakkusid.

Mida nimi inimese jaoks tähendab?

See on identiteedi kõige tähtsam osa. Nimi võib inimese saatust muuta. Igal nimel on erinev vägi või kõla. Lapsiku nimega inimesest ei saa iial suurt juhti.

Jõulud ja aastavahetusepidustused on nüüd siis läbi saanud. Paljud on langenud masendusse unistuste ja soovide täitumatuse pärast. Kuidas sellest üle saada?

Ega siis jõulud ei muuda inimest õnnetuks. Muudab see, et kõigil on tore, aga minul ei ole. Kõik see, millest on puudus, kas siis suhete vaesus või raha vaesus, see võimendub selle taustal, mis ümberringi toimub. Me armastame, kingime ja annetame, kõike on külluses ja siis mõistad, et minul pole ju midagi. Lisaks on uue aasta algul pühade pohmell. Ma ei mõtle alkoholi pohmelli, vaid on pidustatud ja korraga on tühjus. Lähed tööle ja leiad, et saabunud on taas tühjus.

Kuidas sina oma kunagistest raskustest välja tulid?

Nendest raskustest, mis mul olid … Eks mul on praegu ka raskusi, aga nendest tulen ma ruttu välja, sest kõik on läbi mõtestatud. Ma hakkaksin oma august välja ronima iseendale oma kurjust tunnistades. Istudes peegli ees ja endale otsa vaadates. Kurjust selles mõttes, et mis paneb mind arvama, et mina olen väärtusetu, minu armastus on väärtusetu ja tähtsusetu, mis paneb mind endale ütlema, et ma olen sitt mees, ma ei kõlba kuhugi. Mul hakkas see peale poja surma.

Ma satun alati segadusse, kui keegi kuskil teatab, et ole enda vastu aus. Ma ei mõista, mida see tähendab? See on sõnakõlks.

See ei ole sõnakõlks. Kas sa oled enda vastu aus, sellest saad aru selle järgi, et kas sinu ja maailma vahel on konflikte. Kui sul ei ole konflikte, siis sa elad harmoonias ja kõik sa oled ka aus endaga. Kui sul on aga mingid probleemid, raha ei ole või suhted on sassis või mida iganes, siis sa kipud ennast petma. Sa tahad olla keegi teine, kes sa tegelikult ei ole, aga maailm saab sellest aru. Maailm ei tunne sind ära, sest sa valetad maailmale ja sa satudki konflikti.

Sa mõtled, et sõbrana saan ma aru, kui sõber mulle valetab?

Tavaliselt ei ole see nii läbinähtav. Võtame näiteks abikaasad. Tavaliselt saavad kokku need, kes valetavad sama asja iseendale. Samas mitte päris sama asja, aga valet, mis on teise valega võrreldes vastupidine. Partneris peegeldub mulle see, kes ma ise ei julge olla ja mina omakorda peegeldan talle tema hirme. Kui need haavad saavad kokku, siis nad hakkavad haiget tegema, sest nad kisuvad minust välja seda, mida ma üldse näha ega tunda ei taha. Ma ei salli partnerit, sest ta näitab mulle seda, mida ma näha ei taha.

Sõnades on kõik nii lihtne. Praktikas pole see sugugi nii. Sa oled ise eelkõige siiski praktik.

Ma olen praktik iseenese elu suhtes. Minu esimene elu pool oli väga õnnetu, kuigi ma elasin hirmsat möllu elu, olen ma terve elu olnud väga depressiivne. Ma olen terve elu tahtnud ennast ära tappa. Kuuendas klassis  oli mul esimene enesetapu katse. Siis ma hakkasin sellest august välja ronima, kuni tänaseks olen jõudnud olukorda, kus ma võin öelda, et olen õnnelik. Sina oled ekstravertne, elad väljapoole, aga minu elus on olnud perioode, kus ma ei saa voodist välja. Mitte, et mul kehaliselt midagi viga oleks, aga maailm tundub nii tühi ja mõttetu, et ei taha sinna ärgata.

Kui inimesel on selliseid perioode elus, siis kust peaks alustama, et taas normaalsesse ellu tagasi pöörduda?

Ma olen oma hariduselt psühhoanalüütik, mis tähendab, et alguses ma vaatan alati inimese lapsepõlve. Kõik algab inimese ja vanemate vahelisest suhtest lapsepõlves. Mõne inimesega räägid ja tundub, et temaga on ju kõik korras, kuni lõpuks selgub, et ta on enesele valetanud ka enese kohta. Me ei taha näha, et ema ja isa meid lapsena ei armastanud. See jääb meie sisse. Reegel on see, et ema on lapse maailm ja maailm täiskasvanuna ema. Ema annab olemise väe ja isa annab õpetuse, kuidas elada. Tugev emasuhe annab hästi elujõulise inimese. Nagu ema nägi lapsena meid, nii näeme meie täiskasvanuna maailma.

Kas liigse armastusega saab lapse ära ka rikkuda?

Saab muidugi. Tihti emad ei armasta last vaid armastavad iseenda armastust. See tähendab seda, et inimene naudib oma armastust, mitte ei pühendus lapsele. Siis ei saa last korrale kutsuda, sest kogu aeg peab maru hea olema ja teiseks hakkad lapsele peale suruma seda, mida sina tahad, et lapsest saaks. Sa ei lase lapsel sirutuda või eralduda. Seda nimetatakse ahviarmastuseks ja sellisel juhul hakkavad lapsed oma emasid vihkama. Sellisel juhul, kui laps ei saa vabalt eralduda, hakkab ta emale kõiges vastu ja hakkab ema eitama. Tulemuseks on see, et tema eesmärgiks elus saab olla mitte ema.

Räägime maailmast ka. Mis toimub? Valimised on lähenemas ja inimesed on hulluks läinud, nagu sellest, kuidas valimised lõpevad, nende elus midagi muutuks.

 See toimub kogu maailmas. Polariseerumine ehk vastandumine. Ma arvan, et maailm hakkab jõudma kuhugi suuremasse kriisiseisundisse. Enne suuremaid kriise toimuvad suuremad vastandumised ja siis maailm ei pea neid pingeid vastu ja toimub lagunemine. Mis täpselt tuleb, seda ei tea keegi. Eriti halb variant oleks kui sotsiaalsed ja majanduslikud kriisid langevad kokku. Järgmine majanduskriis peaks juba nagu olema, aga millegipärast veel ei ole. Ma arvan, et näiteks Brexit käivitab selle. Peab olema mingi päästik, mis olukorra vallandab. Siis sotsiaalne kriis seoses pagulastega, see on nagunii viimase vindi peal ja kogu ühiskond on juba väga plahvatusohtlik.

Miks inimestel on kogu aeg rusikad püsti. Rahulik arutelu ja dialoog on viimasel ajal täiesti võimatu.

Me tahame lihtsamalt hakkama saada. Teeme endale suured lihtsustused, et paremini hakkama saada. Me ei hakka mõtlema, et mõni ekrelane on normaalne. Me ei hakka ka arutama, kas mõni neeger on mõistlik. Me teeme endale asja lihtsaks – kui on must, näita ust. (Kuigi mõte on tõsine, hakkame mõlemad selle peale naerma).

Sa paned oma FB lehel iga päev üles mõne armastusest jutustava mõttetera. Mis eesmärki need postitused sinu jaoks kannavad?

Üks eesmärk on olla pildis. FB on ju marketingi kanal. Teiseks kajastan ma seal oma iseenda teekonda. Ma teen seda juba ju aastaid. See on Sokratase laadne filosoofia, et käid mööda turuplatse ja seletad. Sealt saad ka tagasisidet, tekivad arutelud ja läbi nende saad ka endale asju selgemaks. Selline filosoofia tegemise viis. No ja oma sõnumi viimine maailma, inimesteni , see on ju ka oluline.

Meie ühiskonnas on armastust vähe. Avalikku tunnete näitamist peetakse tabuks. Inimesed võiks olla palju vabamad.

See on kultuuris kinni. Meil on see legend 700-aastasest orjapõlvest. See tähendab, et me oleme läbi aja vastandanud. Mats alati on tubli mees, ei kummarda ta saksa ees. Meil on nii kanged mehed ja tänu sellele olema elus. See tähendab aga seda, et meil ei ole iseenda identiteeti. Kui ma olen eestlasena elus, siis ma ei ole elus tänu sellele, et ma vastandun venelasele või sakslasele. Me oleme vastandanud teistele rahvastele ja oma identiteeti ehitanud läbi negatiivse, läbi selle, kes me ei ole. See on jõuetu seisund, sest see on eituse seisund. Armastuse seisund on see, et ma tunnetan ennast läbi enda – ma olen eestlane.

Me võiksime rahvana olla uhkemad ja mitte lömitada iga ettekirjutuse ees.

Vastandumine Venemaa või EU ees on pugemine, aga pahempidi ehk ma ei ole iseendana olemas vaid olen olemas seeläbi kuidas ma sulle vastandun. Või selgemalt, kui me läheme kahekesi seltskonda ja sina tutvustatud „Tere, ma olen Arlet“ ja mina ütlen „Mina ei ole Arlet“. See tähendab, et keegi ei sa teada, kes ma tegelikult olen, vaid kõik saavad teada, et mina ei ole sina. Vastanumisega on sama asi. Me näeme palju vaeva, et tõestada, et me pole venelased, aga kes me tegelikult oleme, ei tea mitte keegi.

Kui sügavale eestlane armastades võib minna?

Kui ma olen olemas iseendana, siis ma võin armastusega minna päris kaugele. Armastus tähendab seda, et ma võtan piiri sinu ja minu maailma vahelt ära. See tähendab, et ma lasen sinu maailma oma maailma sisse. Kui ma elan eituses, siis ma lakkan armastades olemast, sest mind pole sellisena olemas. Ma ei saa armastada, sest ma pean pidevalt tõestama, kes ma ei ole.

Kes on need inimesed, kes tulevad rõõmuga sinu kui tervendaja juurde?

Nad ei tule rõõmuga vaid suures häda, kui viimase õlekõrre juurde. Selgeltnägemise võime ma avastasin endas alles saate salvestamise jooksul. Mind kutsuti sinna saatesse ja ma mõtlesin, et kui elu tahab juhtuda, siis tuleb lasta tal juhtuda. Siis ma avastasin, et ma panen pihta asjadega. Nüüd olen ma selle maailmaga kokku puutunud ja avastanud, kui paljud inimesed on hädas näiteks vaimudega ja need inimesed ei ole hullud, vaid täiesti tavalised inimesed. Ma arvan, et 1000 aastat tagasi tundsid ja kogesid vaime kõik inimesed, kui nüüd arenedes on inimesed selle võime kaotanud. Vaimude maailm on palju egoistlikum ja enesekesksem. Need, kes vaime näevad need on kõiksusega ühes ja pole kõiksusest veel eraldunud. Need inimesed on hästi tundlikud, nad elavad oma meelte baasil ja väga palju ei mõtesta ümbritsevat. Toon sulle ühe näite. Mul oli üks klient. Tal oli mure, et mees norib temaga tüli kogu aeg, sest ämm kütab teda kogu aeg üles, aga ämm on 10 aastat surnud juba. Ämm oli teada saanud, et naisel on armuke, kes on juba 40 aastat surnud, aga kellega ta on pidevalt vahekorras. Samas oli naisel teine armuke veel, kes on juba 10 aastat surnud ja kes on nüüd ämmaga liidu sõlminud ja käivad koos meest tema vastu üles ässitamas. Naine palus siis, et kas ma saaksin nii teha, et see vanem armuke pääseks tema juurde läbi, aga ämm ja noorem armuke ei pääseks enam. Selline ülesanne. Tundub absurdne, aga inimene on täiesti normaalne ja temaga vesteldes ei saaks sa midagi aru. Selliseid inimesi ei saa ravida tablettidega, need võivad temalt võtta võime tunnetada, kuid need lõhuvad ta lihtsalt ära. Teda tuleb aidata tema omas maailmas. Nii see toimib. Nende inimeste jaoks on vaimud olemas. Me peaksime rääkima, et mis on olemas olemine. Kas Vargamäe Andres on olemas? Kas romaan on üldse olemas. Reaalselt on olemas raamat ja trükivärv. Kuid on olemas lood, ja inimene teaduslikul tasandil elabki oma lugu luues, ta elab oma loos. Seal elavad tema loo tegelased. Kunagi oli jumal igas kivis ja puus. Igal asjal oli oma jumal. Siis hakkasid jumalikud võimed koonduma, koondudes lõpuks üheks suureks ideaaliks. See on mõjutanud inimkonda palju rohkem kui reaalselt olemas olevad asjad. Kui võtta aluseks, kui palju me teatud asjade mõju tunneme, siis on Jumal palju rohkem olemas kui enamus käega katsutavast.

Kirik ja usk, mis seosed neil on sinu jaoks?

Mina ise olen kõige rohkem kristlane. Mul on CVs kirjas, et taoistlik kristlane või kristlik taoist. Meil on vaja kogudust. Kui sina minu kõrval ütled, et Jumal on olemas, siis mina mõtlen, et küllap ta ikka siis on. Kirik koondab kõiki, kes vahel oma usus kahtlevad. Usuga me loome maailma enda ümber. Läbi usu me suhestume, kui me ei tea midagi enda ümber. Me usume, et see võiks nii olla. Mina suhtlen Jumalaga päris tihti läbi Piibli juhusliku salmi. Ma esitan küsimuse ja võtan Piibli suvalise koha pealt lahti ja saan vastuse. Teinekord pean niimoodi Jumalaga pikki dialooge ja arendan vestlust. Jumal on midagi, mille ees olen mina väike. Religioon on arenevale inimesele nagu ettekirjutis, kuidas elada. Piibel on ju inimese lugu. Algab kuidas inimene sünnib ja kuidas sureb ja tõuseb meie kohale. See lugu on 2000 aastat vastu pidanud. Järelikult selles on midagi. Ta on hästi arhetüüpne lugu tegelikult.  Piiblis on olemas kõik need lood, milles me iga päev elame. Kui meil tekib küsimusi, siis seal on vastus sarnasele olukorrale olemas. Omal muinasjutulisel moel, aga sa saad sealt vastuse. See on lugu, kuidas me peaksime elama.

Millise ajastu inimene oma arengus on sinu jaoks ideaalne? Tänapäeva inimene on oma hingest minu meelest palju kaotanud.

Ma ei paneks erinevate ajastute inimesi pingeritta. Inimene on teekond loomast jumalaks. Sellel teel on palju astmeid. Dzunglielanikud on kuskil madalamas otsas, aga ta pole selle pärast halvem või väärtusetum. Trepil kõndides ei ole alumine aste vähem tähtsam kui ülemine, kui tahad üles jõuda. Kõik on väärtuslikud. See ühtib Maslowi püramiidiga. Alumise otsa inimeste vajadused on füsioloogilised ja materiaalsed ja nende kannatused on samasugused – nälg, külm, sõda, tapmine, põletamine. Hästi ropp ja jõhker. Mida kõrgemale sa sellel trepil jõuad, seda rohkem hakkab tekkima armastust, sest ise enda ego areneb välja.  

Ma tunnen vahel, et tahaks tagasi minna. Kõik see asjade maailm, tohutu tarbimine, majanduskasv. Miks ta kasvama peab?

Tagasiminek tähendab loobumist sellest, mis sul juba on. Sina mõtled, et milleks seda mammonat taga ajada, aga räägi seda võsaelanikule. Ta ütleb, et oled loll või. Mul suri eile kaks last ära, kolm on järgi, needki näljas. Sina räägid, et majandus ei tohiks areneda.  Sinu probleemid on talle mõistetamatud ja tema probleemid on meile mõistetamatud. Me ei saa kohti vahetada, sest  me ei ole tema probleemides võimekamad. Valge mees läheks hetkega segi peast, kui peaks ühe aafrika musta kannatusi tundma. Me ei suudaks seda elus sees taluda. Sama moodi ei mõista tema meie probleeme, ta ei saa neist aru ja me ei saa kohti vahetada.

Mis sind tänasel päeval õnnelikuks teeb?

See, et minu elus on kõik ideaalne. Kui ma oma elu mustast august hakkasin välja ronima, siis esimene asi, mis täiuslikuna minu ellu tuli, oli praegu minu 13-aastane tütar. Oma laps on ikka ilus ja kallis. Kui tema minu kätele pandi, siis hetkega läks minu maailm valgemaks ja jäigi. Sellest hetkest hakkasin ma täiuslikkust nägema. Ma saan aru, et ta on laps nagu iga teinegi, aga ma tunnen seda absoluutse täiuslikkusena. Selle kogumuse tagajärjel hakkasin märkama asju enda ümber ja nägin, et mul on kõik täiuslik.  Kui sa elad täiuslikus maailmas ja ei oska seda märgata, siis on sinu hinges auk. Sellest vabaned, kui unustad, kas sind armastatakse ja lood maailma läbi oma armastuse. See, mida sa armastad, see on täiuslik.

Mis sind tänasel häirib?

Minu armastuse võime ei ole veel täiuslik. Ma olen aru saanud, et kui  ma suudan täiuslikult armastada, siis ei saa mul olla ühtegi probleemi. Olgu materiaalsed või suhteprobleemid. Armastus annab külluse tunde ja sellisena nagu sina vaatad maailma, peegeldab maailm sulle vastu. Minu jaoks ei ole armastus ainult mehe ja naise vaheline suhe, vaid Jumala armastus. See on enese küllastus. Armastus on see, kui ma usun sinu tõde. Piltlikult öeldes, kui mees ja naine kallistavad, siis naine näeb oma 180 kraadi mehe selja taha ja mees näeb oma 180 kraadi naise selja taha. Mina selja ei taha ei näe, aga ma saan seda uskuda, mida teine räägib. Kui ma usun sellesse nii palju, et see on minu reaalse nägemusega võrdväärne, siis on see kokku 360 kraadi ja see on täiuslik. See on täiesti uus teadvuseseisund, mida ilma armastuseta ei saagi saavutada. Armastajad täiendavad teineteist, kui nad elavad armastuses või vastanduda, kui nad elavad hirmus.

Kui inimestele tundub, et nad tahaksid sinult abi, siis kuidas kontakti saab?

Kõige parem on FBs. Kirjutage ja rääkige oma muredest ja siis saame paika panna kuidas edasi. FBs on ka kogu info erinevatest sündmustest.

LÄÄNE-TIMOR – VEEL PUUTUMATA JA KAUNIS

LÄÄNE-TIMOR – VEEL PUUTUMATA JA KAUNIS

Selamat Datang!  – Tere tulemast! Lennuki rattad puudutasid maandumisrada. Olime õnnelikult jõudnud Lääne-Timori keskusesse Kupangi. Lääne-Timor on osa Timori saarest , mis kuulub Indoneesiale. Eks see ajalugu on siin keeruline olnud ja saare kaks poolt pole päris ühtsena ennast kunagi tundnud. 

Kogu segadus sai alguse 18. Sajandi lõpul , kui euroopa maadeavastajad saarele jõudsid. Poolel saarel läks võim Hollandi ja teisel poolel Portugali kätte. Kumbki pool teise õigust ei tunnistanud ja nii saigi alguse rusikatega vehkimise ajastu. 1974 toimus Portugalis riigipööre ja Ida-Timor leidis võimaluse emamaast lahku lüüa ja kuulutas ennast iseseisvaks. Kartes kommunistliku pesa tekkimist rahumeelsesse Aasiasse vallutasid Ida-Timori Lääne-Timoris võimul olnud Indoneesia väed. Rahu nüüd ühtsesse Timorisse  see käik siiski ei toonud. Vastupidi, idatimorlased asusid relv käes põõsastes oma õigusi kaitsma. Indoneesia diktaator Suhhartol oli neist ükskõik. Alles 1999, kui Indoneesias tuli võimule president Habibi, otsustati lõpetada enam kui 100 000 inimelu nõudnud vastasseis ja anda Ida-Timorile tagasi nende pikalt kaotatud iseseisvus.  Iseseisvuspüüdlusi õhutas teadmine, et mered Ida-Timori naabruses on naftarikkad ja rikkus tuleb lihtsalt üles noppida. Seepärast asus ka Austraalia kohe noort riiki igakülgselt toetama, et osa saada tolle rikkustest. Kuid on häda. Tehti uuringuid ühes ja teises kohas, uuriti kolmandat ja neljandat kohtagi suure ookeani sügavustes, kui naftat ei leitud. Pole leitud tänaseni.  Austraalia abist on tänaseni ametliku käibevahendaine kasutuses Austraalia dollar. Nüüd on saarel rahulik ja lääne ja ida poole inimesed suhtlevad tihedalt. Ometigi ei soovitatud meil külastada Ida-Timorit. Ma arvan, et see on kadedusest.

Jõudsime Kupangi. Meil on vastas hotelli transfeer, mis viis meid linna kõige uhkemasse hotelli Aston. Unistasin juba, kuidas sukeldun troopikakuumuses hotelli basseini. Tahtsime tunda saare äärmusi, sest teadsime, et järgmise  öö veedame mägihõimu juures bambusmattidel. Logisime oma sidevahendid hotelli wifi-sse ja telefon lõi kohe punaseks. „Kas te olete elus?“, „Miks te ei vasta?“, „Kas teiega on kõik korras?“. Appi, mis toimub? Ilmnes, et samal ajal, kui meie Floreselt Timorisse lendasime kukku sama lennukompanii Lion Air lennuk Indoneesias alla. See tõmbas kurku küll väikese klombi, sest ka tagasilend oli meil broneeritud sama firma lennukitele. Etteruttavalt võin öelda, et Aasias lennates ostke parem veidi kallimad piletid, et sealseid odavlennufirmasid vältida. Meie tagasilend hilines poolteist tundi ja nii jäime jätkulennule lootusetult hiljaks. Kuid jätkulend oli samuti Lion Airi poolt, mis tähendas, et ka see jäi kaks tundi hiljaks. Seepärast maandudes küll nii, et järgmine lend oleks pidanud juba õhus olema, siis jäi meil ikkagi piisavalt aega, et järgmisele lennule jõuda. Omajagu kõhedust tekitas teine lend, kui meie kõrvale esimese rea kolmandale toolile istus piloodivormis mees. Ilmselt lendab peale tööd koju, arvasime meie. Lennuk tõusis õhku ja sattus tugevasse turbulentsi. Lennuk hakkas värisema ja hüppama. Selle asemel, et rahustavalt ringi vaadata, hakkas piloot närviliselt risti ette lööma ja huulte liikudes palvetama. See ei suurendanud meie kindlustunnet.

Need aga polnud ainsad tagasilöögid. Jõudsime hotelli ja avastasime, et bassein on selleks päevaks juba suletud. Kell 17? Protestiseime sellise ennekuulmata ajastuse üle ja meile selgitati, et kuna päeval oli hotelli basseini kukkunud ülemise korruse aken, siis klaasikildude koristamisega läheb vähemalt päev aega. Lukshotellis kukkuvad aknad basseini, taevast kukuvad lennukid – kuhu me nüüd siis sattunud oleme?

Mida rohkem Aasias käia, seda väiksemaks läheb pagas. Võtsime oma käsipagasi mõõtu reisikohvrid ja asusime vastu seiklustele Timoris. Teise päeva hommikul ootas meie kohalik giid Stef meid hotelli ees. Tegemist oli väiksemat kasvu noore mehega. Nad on siin kõik muidugi väikest kasvu, kuid tema oli kohe eriti väike. Meie esimese päeva siht oli jõuda Boti külla, kus pidime veetma öö. Kupangi piiril tegime peatuse ja astusime sisse väikesesse töökotta, kus valmistati kohalikku rahvapilli sasandot. Tegemist on üpris kummalise pilliga, mis vist meile tuntud pillidest kõige enam meenutab harfi.  Pillikeeled on asetatud ümber ümara toru, mille üle kaardub lehvikuna kõlakast. Kohaliku meistri poeg astus pilli taha ja sealt kostusid kõige imelisemad helid. Ilmnes, et noore mehe näol oli tegemist rahvusvahelist tuntud sasando staariga, kes käinud kontserte andmas kõikjal maailmas. Kaasa arvatud Venemaal ja Soomes. See tegi temast ainsa inimese saarel, kes teadis, kus on Eesti ja kes on eestlased. Hurmav pool tund oli see iga tahes. Oma panuse minikontserdile andis meie autojuht, kes ühe loo ajal korraga lõi oma häälepaelad lahti ja hakkas kaasa laulma.

Teekonnad läbi saare on vaevalised, sest teed on saarel halvad. Ja siin ma ei mõtle, et võrreldes Eesti teedega halvad, vaid võrreldes isegi Indoneesia teiste saartega ikka väga halvad. 50 km mägise ja kurvilise tee läbimiseks varume 6 tundi. Arusaadav, et selline matk pole ilma peatusteta mõeldav. Meie teine peatus on järjekordse töökoja ees, kus valmistatakse palmisuhkrut. Protseduur on väga lihtne. Mehed ronivad puu otsa. Korjavad viljadest kokku mahla ja toovad selle siis kanistrites alla. See on siis töö raske osa. Mahl pannakse keema ja keedetakse kuni vesi on aurustunud ja järgi jääb puhas suhkur. Mehed istuvad ja vaatavad seda. Järgmiseks valatakse saadud šerbetti meenutab tahke vedelik vormidesse ja jäetakse seisma. Mehed ikka istuvad ja liigutavad vaid hädapärast. Kaasa saab valminud palmisuhkrut osta vormides või purustatuna pakendites. Muidugi ostame. Mehed liigutavad ennast hetkeks, võtavad raha vastu ja istuvad edasi. Nii muretu see saareelanike elu ongi.

Aga vist mitte alati. Kõikjal rannikuäärsetes külades on sildid „Jalur evakuasi“ ehk evakutsioonitee. Uurime et , millal viimane suurem hiidlaine saart külastas? Ilmnes, et seda polegi veel juhtunud. Nad on lihtsalt selleks valmis ja saarele on rajatud isegi spetsiaalsed varjendid. Mõistlik.

Tee muutub järjest kitsamaks ja kerkib ühtlasi järjest kõrgemale. Iga käänaku taga ootab meid järjekordne hingemattev vaade. Kohati on tee tulvavee poolt kaasa viidud ja tekkinud on ajutised teed kuristike serval. Enne pimedat jõuame siiski Boti külla ja pimedaks läheb siin umbes kell 6. Boti küla pole turismiatraktsioon vaid see on küla, kus elab Boti hõim. Seal nad toimetavad oma igapäevaseid tegemisi ja ühtlasi võtavad vahel vastu ka valgeid külalisi. Külaliste jaoks on olemas spetsiaalne maja, millele ei oskagi anda õiget nime. Majas on kolm tuba. Keskel elutuba ja kahel pool magamistuba. Tualett on väljas. Vett peame tooma kanistriga külavärava juurest veeplatsilt, kuhu see on toodud liitrikaupa mopeedi seljas kogu küla jaoks 5 km kauguselt allikast, sest küla enda allikas ei jaksanud vihmaperioodi ära oodata ja kuivas enne ära. Mõistame, et veega priisata ei tasu.  

Esimese asjana peale külaväravatest sisenemist tutvustatakse meid hõimu kuningale. Kuninga tiitel antakse edasi isalt pojale ja on juba aastasadu olnud ühe perekonna siseasi. Kui me ei teaks, et tegemist on kuningaga, siis ei oskaks me teda teistest külaelanikest kuidagi eristada. Siiski on kuningas külas auväärt mees, kes suunab ühiselulise küla kõiki tegemisi. Meile kaetakse laud kuninga „palee“ terassile. Maja kutsutakse paleeks, kuigi meie jaoks on ta lihtsalt väike kahe toaga maja. Tõsi küll. Tegemist on siiski maja, mitte bambuskatusega hütiga, nagu on küla teised elamud. Viisakused vahetatud, saame külas ringi vaadata. Hüttide vahel on suurem katusealune, mille all askeldab hulk naisi. Ilmneb, et see on küla köök. Jäigi küsimata, et kas süüa tehakse järjekorras, nagu meil on kortermajas trepikoja koristamine, või  on see mõne külanaise igapäevane ülesanne. Selge on see, et kellalöökide kõlades tuleb kogu küla kokku sööma. Mehed on parasjagu ametis puude lõikamisega. Üllataval kombel on nende kasutuses vähemalt meetrise- latiga mootorsaag „Stihl“. Tahaksin sekkuda tööprotsessi, sest nii valet sae kasutamist ei ole ma varem näinud, kuid hoian ennast siiski tagasi. Masinad ei ole nende traditsioonilised tööriistad ja minu targutamine ei annaks midagi.  Kirvest neil arvatavasti kasutuses ei ole, sest lisaks ristilõikele lõigatakse puud ka pikuti läbi nii, et kive ja mulda keti alt lendab. Paar vennikest on puu otsas ja raiuvad matšeetega palmilehti lahti, mida teised omakorda saabuva vihmaperioodi kaitseks hüttide katustele sätivad. Elektrit külas ei ole ja saabuvat pimedust aitavad leevendada päikesepatareidel töötavad pirnid. Kõik on tasuta käes. Kommunaalkulud on nullis. Söögikulud on minimaalsed. Riisi ja soola on vaja vaid eemalt keskusest tuua. Elu nagu paradiisi. Või ongi see paradiis.

Meile pakutakse kuninga majas õhtusööki. Toit on sama, mis kohalikel, kuigi paremini lauale sätitud. Pekikõrned riisiga. Austusest kostitajate vastu maitsen söögi ära, kuigi ma muidu liha ei söö. Rasvane ja toitev, aga seda ongi neile siin ju vaja. Kuningas jagab meiega sööki ja lauda. Uurime lähemalt nende elukorralduse kohta. Selleks, et oma küla traditsioonilist elustiili hoida, on neil lihtne reegel. Igast perest peab jääma üks laps külasse elama. Teised võivad minna otsima paremat elu, kui neil selleks soovi ja fantaasiat on, aga üks peab jääma koju. Kuningas pole oma külast välja saanud, tal ei ole rohkem haridust, kui kohaliku algkooli jagu. Kõik otsused lähtuvad traditsioonidest ja kogemustest. Kuninga vend on aga isegi ülikoolis käinud ja on suures linnas jurist. Parasjagu on ta kodukülas käimas ja allub täielikult oma vanemale vennale. Kuningas on 45 aastat vana ja juht olnud kümmekond aastat. Kuningal ei ole naist ega lapsi ja seepärast on troonipärijaks hoopis kuninga vennapoeg, kes hetkel elab küll suures linnas, kuid on arvestanud oma elus sellega, et ta peab ühel päeval oma juurte juurde naasma.

Vahelepõikena olgu öeldud, et see ei ole alati reegel ja lapsed võivad oma vanemaid ka alt vedada. Lisaks hõimukuningatele oli Lääne –Timoris ka põliskuningas, kes esindas kogu saare põlisrahvast erinevates poliitilistes võitlustes. Kuid viimase saarekuninga poeg ei tahtnud oma isa tööd jätkata ja läks elama linna tavalise ärimehena. Käisime tema palees, mis oli mahajäetud ja konserveeritud. Üheks põhjuseks troonist loobumisel oli riigitoetuse kadumine. Ometi kuulus talle suur maja ja hulk maad, mis oleks kindlasti hoolikal majandamisel andnud hulka tulu. Praegu meenutas kunagist kuningahiilgust vaid rohtunud aias asuvad hiiglaslikud hauasarkofaagid. Nimelt on siin kombeks matta pere auväärsemad esindajad koduaeda sarkofaage meenutavatesse betoonkirstudesse. Nähes uhket maja ja kaunist parki selle ümber viivad mõtted mind paratamatult võimalustele, mida kõike võiks sellega ette võtta. Timori inimesed ei ole väga ettevõtlikud, sest see ei ole nende äraelamiseks vajalik. Ometi pakuvad loodus ja rohke rahvaarv nii palju ideid erineva ettevõtluse arendamiseks. Ohkan ainult, kui näen neid kaduvaid võimalusi.

Õhtusöök lõppenud seame sammud läbi hämara küla taas meie külaliste majakesse. Teed, puud ja majad moodustavad mäenõlval korrapäraseid rühmi. Jääb mulje, nagu oleks siin askeldanud mõni maastikuarhitekt. Teeme oma majakeses ajaviiteks ühe kaardipartii. Mängu lähevad lihtsad soovid. Kui Triinu kaotab, siis on ta läbi järgmise päeva nunnu ehk ei mossita, vihasta ja ei tee muid asju, mida naised tavaliselt teevad. Kui mina peaksin kaotama, siis ei tohi ma reisi lõpuni habet ajada. Kaotasingi. Triinu poolt kiuslikuna mõeldud soov, hakkas tallegi meeldima ja nüüd ongi mul habe ees.

Korraga kuuleme oma majakesest eemalt kostvaid trummirütme. Kümned jalad liiguvad pimedas ilma , et me kedagi näeks, külaplatsile. Pakun, et see on kutse õhtusöögile. Kuid trummid ei vaibu. Uudishimu saab neist võitu ja läheme uurime asja lähemalt teadmata, kas oleme oodatu või mitte. Ilmneb, et oleme vägagi oodatud. Meil on pandud toolid ja programm jätkub. Katusealuse alla on koondunud naisansambel, kes igaüks lööb oma rütmipilli. Sellest rütmide segadusest koorub siiski äratuntavate käikude ja isegi meloodiaga palad. Külanaised keerutavad platsi ühes servas ja mehed teises servas. Meestel on käes noad ja oma tantsusammude võrdlus teeb neile palju nalja. Üks tipib nagu baleriin, teine kargab nagu ahv, aga kokku moodustab see koos öövarjudega maagilise pildi. Naistel on õlgadel rahvuslikke mustritega linad, mida kätega otstest kinni hoitakse. Nii jääb mulje, et tolmusel maapinnal tiirlevad suurte tiibadega linnud. Korraga pannakse ka meile linad õlgadele ja me liitume tantsijatega. Valged hiiglased teevad külarahvale veel rohkem nalja. Võtan oma tantsu tõsiselt ja huikan valjuhäälselt kaasa. Ilmselgelt ei ole kohalikud sellist imetegu varem näinud. Mõni on naerust täitsa krampides. Tantsuõhtu kogub hoogu, sest korraga vaikib rütmigrupp ja kuningas võtab kätte ukulelet meenutava pilli. Laisalt ja ilmselge narkootilise mõju alla alustab kuningas oma lugu. Seegi sarnaneb algul lihtsalt pilli piinamisega, kuid huvitaval kombel tuleb kohalikele lugu tuttav ja nad hakkavad kaasa laulma. Tantsijad on hinge tõmmanud ja jätkavad rahulikumas meeleolus. Täname külarahvast ja läheme tagasi oma majakesse. Rütmid jäävad veel kauaks ööpimeduses kõlama. Meie giid on hämmeldunud, sest kellelegi ei ole külarahvas varem sellist tantsuõhtut korraldanud. Oleme tänulikud ja laseme saadud muljetel üle enda võimust võtta.

Esimesed hommikukiired hakkavad läbi maja paistma. Uni maitses Boti askeetlikus voodis väga hästi. Voodi oli küll kitsas, sest Triinu ütles, et ma pean olema kogu aeg tema kõrval, sest iial ei tea, kes võib tulla, aga tegelikult selleks põhjust ei olnud. Tõusen varem, sest just sellel päeval, kui peame ärkama kuskil dzunglikülas, on Triinul sünnipäev. Olin juba varakult giidi palunud, et see ühe tordi linnast kaasa võtaks. Meie väike giid võttis asja väga tõsiselt ja läbi päeva autos torti varjates oli selle juba kuninga majja toimetanud. Muidugi hoiatas ta ka külarahvast saabuvast tähtpäevast. Punkt kell 6 oli pool küla üles rivistunud ja võttis Triinu lauluga vastu. Naised asetasid tema õlgadele kingitusena kauni salli. Seejärel tõstsime tordilt punutud kaane ja sünnipäevatordist sai osa kogu küla. Paljude jaoks oli see esimest korda süüa midagi sellist.  Pikalt planeeritud üllatus õnnestus ja Triinu oli sõnatu, õnnelik ja tänulik.    

Sätime ennast lahkuma. Meil palutakse kirjutada kohalikku külalisteraamatusse. See komme on igal pool, kuhu satume. Lappan raamatut, et näha kust ja kui palju on külas külalisi varem käinud. Avastan lätlase, soomlasi, rootslasi, palju teisi rahvaid, kui mitte ühtegi eestlast. 2018a enne meid on seal käinud juba veidi üle 100 inimese. Meid juhatatakse väikesesse hütti, kus prouad ketravad villapuu viljadest lõnga. Ausalt öeldes ei teagi , kuidas seda puud kutsutakse, kuid tema viljad meenutavad vägagi puuvilla. Igal juhul korjatakse villatuustid puu otsast kokku. Seejärel näpitakse peeneks ja keritakse kedra peal lõngaks. Väga lihtne protsess. Neljas proua rivis kudus väikestel kangastelgedel õlgrätti. Ka kangas tuleb neil loodusest ja selle saamiseks pole vaja mingit raha. Ma usun, et meie majanduskasvule orienteeritud ühiskonna juhid läheksid sellist kasumitta tööd nähes vägagi närvi, aga mulle see meeldib. Meile pakutakse kohalikke suveniire. Muidugi ostame mõne kuju ja lusika. Korraga vaatab kohalik proua mulle sügavalt silma ja seob mulle ümber käe kauni mustrilise paela. „See on kingitus. Ära meid unusta ja tulge tagasi“, tõlgib giid tema sõnad meile edasi. Ei unusta. Lahkume Boti külast võttes kaasa kõige toredamad mälestused.

Sõidame taas ussina liuglevatel mägiteedel, mille tulvaveed on kohati kaasa viinud. Sõidan, vaatan aknast kauneid vaateid ja mõlgutan nähtu üle. Lääne –Timor on vaesem, kui teised Indoneesia saared, kus varem käinud olen. Siin puudub tööstus. Suurimaks sissetulekuallikaks on põllumajandus. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi jne. Või oleks õigem öelda kasvab, sest palju vaeva pole kasvatamiseks vaja näha. Turismiteenused on pea-aegu olematud, kuid looduslikud eeldused on siin väga suured. Mõtlen, et mida kõike eestlasliku töökuse juures oleks siin võimalik korda teha ja korda saata.

Saarel on imekaunid rannad, kus meie vette minnes kogunevad pered kaldale valgeid vaalu imetlema. Vaal olen muidugi mina ja Triinu pigem näkineid, kuid sellest ei tea ju kohalikud midagi. Vulkaanilise saare iga käänu tagant avaneb uus ja veelgi kaunim vaade. Ookean, mäed, troopiline ja rikas loodus, lihtsad ja rõõmsameelsed inimesed. See ongi ju see, mida puhkajad otsivad.  Saare keskusesse Kupangi on kerkinud mitmekorruselised hotellid, kuid saare teistes osades ei leia bookingu ega teiste portaalide kaudu midagi. Siiski satume Kefemenanu linnas täiesti korralikku hotelli. Kohalik giid on kõhklev, et kas tõesti tahame nii uhkes kohas ööbida, sest see on liiga kallis. Vaatame, et hotelli esine on autosid täis ja uurin, et kes siin siis ööbivad, kui see nii kallis on. „Siin saavad käia ainult riigiametnikud,“ vastab giid.  Riigiametnik asub ühiskondliku hierarhia ülemisel pulgal. Igaüks tahab saada ametnikuks, sest siis on hea elu garanteeritud. Kui muidu on saareelanike keskmine sissetulek võrdne kahesaja euroga, siis riigiametnikel on need kordades kõrgemad. Kuid läänetimorlased itsitavad pihku, sest idatimorlased on veel vaesemad ja käivad üle piiri lääne pool oma sisseoste tegemas.

Peatselt jõuame None külla, kus elab samanimeline peaküttide hõim. Siin on tegemist juba turismiatraktsiooniga ja külastusel on ka oma väärikas hind. Meid võtab külaväraval vastu peamiselt lastest ja naistest koosnev delegatsioon. Meid tervitatakse ja vahetame külaesindajaga kingitusi. Seejärel siseneme külla, kus taas esitatakse meile juba tuttavat rituaalset tantsu. Mehed ja poisid hoolega kandadega tolmust maad tampimas. Meid juhatatakse edasi ja tutvustatakse küla traditsioonidega. None küla on kolmest küljest ümbritsetud kaljudega, mistõttu oli seda sõjakat hõimu omal ajal raske alistada. Kõik tutvustatavad hõimu traditsioonid põhinevad sõjakusel. Kõige pealt näidatakse meile vahiplatsi, kust avanev vaade ulatub vähemalt paarikümne kilomeetri kaugusele ja kus ööpäevaringselt peeti valvet. Sellele järgneb kuulutuse plats, kuhu mehed ohu korral kokku kutsuti ja kolmandana sõjanõu plats, kus lahingstrateegiat arutati. Seda viimast tehti ikka omal traditsioonilisel  moel. Kõige pealt purustati muna, et näha , kas jumalad on sõjateel nendega. Seda demonstreerides olid mehed nii tõsise moega, nagu olekski vaenlane väravale koputamas. Naer tuli peale, kuid traditsioonide üle pole ilus itsitada. Teiseks haarati kätte pikk kepp, millega mõõdeti edu suurust. Ega ma täpselt aru saanud, sest kohalikud rääkisid ainult kohalikku keelt ja peale paariminutilist juttu võttis selle meie giid ühe lausega kokku. Teine seletab juba viis minutit midagi põlevatel silmadel ja giid lausub vaid „Sellega mõõdavad nad oma sõjaedu.“ Üks oli selge, et kepp näitas, kas ees ootab kaotus või võit ja kas tasub lahingusse tormata või mitte. Tavaliselt tasus. Peaküttideks kutsutakse neid sellepärast, et peale lahingut raiusid nad oma langenud vaenlaste pead maha ja riputasid pead külaaiale teistel hirmutamiseks. Nii oli küla parimatel päevadel terve aed kaetud vaenlaste kolpadega. Kurbusvärinaga hääles, et ütles pealik, et tänapäeval nad enam nii ei tee. Ootamatult oli külaväravasse tekkinud kümnekonnast müüjast käsitööturg, kes kõik oma  kaupa pakkusid. Mõtlesin, et ei tea, kas on tulemas mõni suurem grupp, kuid ilmnes, et see oli ainult meie auks. Korraga Triinu karjatab, sest kohalikud poisikesed on puu seest linguga kätte saanud geko. Loomake on elus, kuid lapsed ei jäta tema piinamist. Eurooplase jaoks on vaatepilt ebameeldiv, kui looduserüpes kasvanutele on see ainult lust. Loomal ei ole siin hinge. Loom on toit või nagu vili, mida kasvatatakse, et siis kui aeg käes, ta maha lõigata. Puult murrad ka vahel oksakese hoolimata, kas see puule haiget teeb. Sama on siin loomadega. Kui ei ole külmkappi, siis tuleb sööki viimase hetkeni elus ja värske hoida. Kuidas loom ennast tunneb, ei ole oluline, sest ta on vaid lihatükk, mis kohe pannile läheb. Kui söögilauast rääkida, siis puuduvad siin poodidest ka piimatooteid, sest need säilivad kuumas kliimas veelgi halvemini.

Elu saarel kulgeb peamiselt ranniku ääres. Mägisel sisemaal on külasid ja ka inimesi vähem. Peale pikka  teeäärsete majadeta sõitu, aga majad on muidu kogu aeg palistamas teeäärt, jõuame Stone Villagesse ehk kivikülla. Järsule mäenõlvale on ehitatud traditsioonilised onnid. Kõikjal on ainult kivid ja liivamullast kohta võid leida vaid otsides. Ometi elab siin oma igapäevast elu kohalik hõim.  Parasjagu on hingedepäev ja küla on täies koosseisus läinud surnuaiale lahkunutele austust avaldama. Kodus on vaid külapealikku minia koos lastega. Hingedepäev on koolist vaba päev, et saaks kõik vajalikud rituaalid korralikult läbi viia. Üleüldse on siin koolist vaid kaks pikemat vaheaega. Kaks nädalat suvel ja kaks nädalat jõulude ajal. Lisaks antakse vabu päevi sõltuvalt piirkonnast ja tema eripäradest. Vabu päevi koolist saab ka riigijuhtide sünnipäevadel, traditsioonilistel riitusepäevadel jne.

Vestleme kiviküla hõimu elukorraldusest ja meile näidatakse bambuslehtedest katustega majade sisemust. Korraga hakkab helisema mobiil ja neiu peab väikese kõne. Tsivilisatsiooni tungimine muidu nii arhailisesse keskkonda tunduv võõristav, aga miks ei peaks nemadki osa saama tehnoloogia arengust. Kuigi vett toovad mitme kilomeetri tagant ja elektrit neil pole, aga telefon heliseb. Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et kuidas nad telefone laevad, siis elu käib päikeseenergial. Päeval laetakse väikesed akud täis, lisaks on lampidel omad akud ja päikesepaneelid on muudelgi vajalikel tööriistadel. Külas elab 6 peret, kokku u 35 inimest. Neiu teatab uhkelt , et tema vennad on läinud tööle Balile. See on siinses elus edukuse võti ja uhkuse asi. Bali, mis 1970ndatel pühendus teadlikult turismi arendamisele, on tänaseks kogu piirkonna majanduse veduriks. Seal teenitud rahaga tullakse koju ja aidatakse ka oma peresid. Pere on üldse siinse elu kõige olulisem sotsiaalne vorm. Sa pole keegi ilma oma pere ja hõimuta. Kuuluvus on see, mis jutustab inimesest teistele ja loob inimese identiteedi. Astume külapealiku elumajja. Majas on kaks tuba. Magamistoas on seinaäärsetel vooditel madratsid tõstetud vastu seina, et päeval saaks lavatsitel süüa, mängida ja teha päevaseid tegemisi. Tagumine tuba on köök. Kõik. Astume sisse ka pealiku kõrval asuvasse „paleesse“, see on suurem kuue toaga maja, mida kasutatakse vaid eriolukordades ja pühadel riitustel. Korraga tormab meist mööda ahvikari. Neiu kurdab, et viimased on igavesed tüütused ja varastavad kõike, mis kätte satub. Veel elavad külas rotid, kelle eest on riis ja muu söödav peidetud maja teisele korrusele. Tugipostidel on ümber kraed, ümber mille rotid ei suuda ronida. Ega palju rohkem loomi saarel ei elagi. Veel vaid maod. Ainsateks vaenlasteks loomadele on inimesed. Omavahel nad söögilaua pärast ei konkureeri. Külarahvas hakkab tagasi jõudma. Peagi algavad hingedepäeva ohverdamise talitused. Arvame, et nüüd oleks õige aeg lahkuda.

Vulkaanilistel mäenõlvadel lookevad tihti imelisi koski moodustavad kärestikulised mägijõed. Teeme peatuse Oehala kose juures. Lugematutel astemetel vahutab kuskilt ülalt alla jõgi jättes igale astmele väikese tiigi, kuhu saab sisse astuda ja ennast jahutada. Muidu pruun ja vihmaperioodi ootav loodus on jõe ääres roheline ja lopsakas. Jõe kohale kaarduvad palmid moodustavad päikese eest varjava katuse. See vist ongi eksootiline paradiis. Fotoaparaati on võimatu käest panna, sest iga nurk tahab jäädvustamist. Kuigi mõistusega võttes, siis ei vaata neid pilte tulevikus äkki keegi. Aga hetkel tundub, et patt oleks jätta see emotsioon jäädvustusena kaasa võtmata.

Oehala kosk ei olnud veel kõige eksootilisem koht, kuhu satume ujuma. Kupangi linna veerel asub Crystal Cave ehk Kristallkoobas, kus kohalikud ujumas käivad. Koobas ei ole ametlik turismiatraktsioon. Teed sinna näitab meie giid. Peatame auto suvalise tühermaa ääres ja jalutame üle kivise ja pruuni välja. Mäe seest paistab välja kitsas käik. Käigu ette on rajatud isegi putka riiete vahetamiseks. Käigu suu ees kükitavad ja itsitavad kohalikud noormehed. Taas kord on valgete ilmumine nende ilmselgeks päeva õnnehetkeks. Kujutan ette, kuidas nende sõbrad kadestavad, kui nad hiljem kodus räägivad , et käisid koopas koos valgetega ujumas. Klaustrofoobikutel oleks seal raske ujuda. Koopasse sisenedes viib järsk suurtel ja libedatel kividel kulgev mõtteline tee mäe sisemusse. Mingit rada pole, vaid pead ise oma paljastele jalgadele sobiva koha leidma. Meie kohal lendlevad nahkhiired. Jõuame koobasjärve äärde, kus kohalikud vettehüppeid harjutavad. Järv pole suur, kuid kindlasti ei ole ma elus sellises kohas varem ujunud. Vesi on soolane ja soe. Giid teab rääkida, et tegemist on tegelikult jõega, mis maa all loogeldes jõuab lõpuks mereni. Mõned sukeldujad on selle tee ka läbinud. Vees on mõned suuremad kivid, kuhu saab jalad vahelduseks toetada. Muidu on ümber järve püstloodis kaljuseinad, mida mööda noored proovivad üles ronida, et siis rõõmsalt vette plärtsatada. Võtame aega ja mõnuleme emotsioonide pilves. Tee välja kuumavasse päikesepaistesse on juba lihtsam.

Jätame Lääne-Timoriga hüvasti ja astume Lion Airi pardale, et lennata Balile ja seal Kuta rannas mõned päevad ka päriselt puhata. Siiski olen ütlemata tänulik selle kogemuse eest. Mõistan, kui palju on mul kõike, mida ma tegelikult ei vaja. Pean oma elamises ja iseendas inventuuri tegema. Tihti on suured väärtused meie kõrval olemas, aga me lihtsalt ei tunne neid ära.

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda on üks huvitav mees. Paljud ei tea ega tunne teda, aga see ei tee teda vähem huvitavaks. Pikka aega oli ta Tallinna Humanitaarinstituudi India ja Aasia kultuuriloo lektor, siis saabus õpetamisest väsimus ja tänasel päeval on ta peamiselt vabakutseline reisijuht, Aasia kultuuri propageerija ja kirjanik. Tema koostatud ja juhitud on Vikerraadio saated „Valgus tuleb idast“, „Hommikumaa vägevad“ ja  „Palveränduri päevaraamat“. Need on saated, mida mina olen kõiki vähemalt kaks korda kuulanud. Martti räägib neis saadetes rahulikult sõnu rõhutades nagu laoks kivimüüri või teadmiste müüri. Lisaks ilmus Marttil lõppeval aastal suurepärane muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“, mis sobib lugemiseks kõigile. Olen kindel, et see raamat on hea kingitus saabuvatel jõuludel. Miks, seda saate lugeda.

Mina tean Marttit umbes 30 aastat, ajast, millal käisime koos noorteteatris. Me  pole kaua suhelnud, kuid aeg on toonud palju küsimusi ja seepärast tuleb vana tutvus üles soojendada ja Marttile külla minna. Vestleme aastavahetuse rituaalidest Aasias, vestleme elust ja vaimujõust. Maailm pöörleb alati ja kõigi jaoks ühte pidi, seda on vahel hea meelde tuletada.

Aasias elab tuhandeid rahvaid, kelledel on kõigil omad tavad ja traditsioonid. Uue aasta saabumine või pööripäev ei ole maagiline aeg vaid kristlaste jaoks, vaid oluline pöördepunkt ida kultuurides. Seepärast on sellega seotud paljud kombetalitused, kus on tänasel päeval segunenud kristlus või islam ja kohalikud usundid. Käiakse küll kirikus, kuid siis minnakse koju ja ohverdatakse siga.

Meenub, et kui Malaisias paar aastat tagasi lennuk alla kukkus ja kadunuks jäi, et siis kogu riik palvetas, et reisijad üles leitaks. Palvetati küll, aga mindi ka samaani juurde, kes paar kookospähklit pooleks lõi, pani näpu kaardile ja ütles kohe, et lennuk on seal. Islam Malaisias ja Indoneesias on muidugi nii, nagu on. Kui ma esimest korda Indoneesias käisin, siis lahkudes Jakarta mosee territooriumilt, hõikab üks mees mulle järgi „Hei sir, ega te pole unustanud, et siit saab lahtist õlut.“   Mul ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi juhtunud, et mosee alal, seespool aeda,  õlut pakutaks. Tänaseks on see muidugi ära koristatud. Neil on seal nüüd uus president, kes on küll endine rock-staar, kuid islami mõttes, siiski konservatiivsem mees.

Kui juba Aasiasse läksime jutuga, siis millistest meie jaoks veidratest uue aasta traditsioonidest oled osa saanud või kogenud. Hiljuti kristlikus Timoris käies räägiti meile küll suure ja olulise peo ootusest.

Kagu- Aasias saabub uus aasta järgmisel aastal 5.veebruaril ja peamiselt sellel ajal toimuvad nende suuremad pidustused. See on hõimuti ja riigiti nende jaoks liikuv püha. Mõnel pool on see märtsis, mõnel isegi aprillis. Ma olen osalenud Vietnamis traditsioonilise kookose-riisi koogi valmistamisel. Seda riisi on vaja sellise suure kahemehenuiaga kokku taguda. Tõstad üles ja lased alla. Me siis koos ühe kohaliku väiksema linna politseiülemaga tagusime seda rasket nuia. Fotograafid pildistasid ja järgmisel päeval oli uudis ka kohalikus ajalehes. Sellise maiustuse valmistamine on traditsioon, kus kohalik eliit seda rahvaga koos linnaväljakul valmistab.

Kui olulised on pööripäeva pidustused Idamaa rahvastele?

 Väga olulised. Hiinas tähistatakse aastavahetuse saabumist kolm nädalat. See on aeg, kus võetakse aeg maha. Meil on see seotud talve algusega. Neil on see seotud talve lõpuga. See on riisikasvatuse alguse tähistamiseks. Paljud  traditsioonid, mida me enda omadeks peame, on tegelikult ju Aasiast pärit. Näiteks saluut. Kui kord taheti Tallinnas seda ära jätta, siis oli rahvas pettunud. Samamoodi on kingituste tegemine pärit idamaadest. Püha Nikolaus tegutses ju Türgis, mis on ka Aasia. 

Kas Idamaades tehakse tänapäeval ka kingitusi?

Aasias on tänaseni säilinud komme, et kingitus peab olema sümboolne. Pigem on tähtsad pakend ja pakendi värv. Kas kingitus on kuldne või oranz või kollane. Igal värvil on oma tähendus, mida sobitatakse vastava aasta elemendiga. Idamaades on siis lisaks loomadele 5 elementi. Meil on nüüd algamas Hiina kalendri järgi maa-sea-aasta. Sellelt aastalt oodatakse rikkust. Siga on seotud rikkusega ja söömine on sellel ajal tähtis. Aastavahetuse saabumine on samuti seotud tohutu õgimisega. Mida paksem, seda parem. Usurituaalid on selle juures tänapäeval tahaplaanile jäänud. Budistlikes riikides on usurituaale rohkem. Tegelikult budistlikus kalendris puuduvad märtsis olulised sündmused ja aastavahetuse tähistamine on sinna teadlikult külge poogitud, nagu meilgi Kristuse sünnipäev on sobitatud paganlikule pööripäevale. Peamised budistlikud pidustused toimuvad muidu mais, kui Buddha kirgastus, sündis ja suri.

Milliseid rituaale või kombeid veel oled märganud?

Kõige veidram rituaal, mida olen näinud uueaasta pidustuse käigus on , kui Tais aeti sisse esimene vagu. See on tegelikult Vana  Indiast pärit rituaal, juba 1500 aastat enne Kristust, kus hõimujuht näitas ette kuidas adraga vagu lükata. Siis lasti vesi põllule ja hakati riisi istutama. Selle India tsivilisatsiooni mudeli on tänaseks üle võtnud kogu Kagu- Aasia.  Aga, mis selle juures veidrat on, on see, et sama rituaali nägin ma Bangoki peamisel staadionil, kus jalgpallimurule lasti vagu sisse. Kohal olid härjad, ja vana-aegne ader ja kes ajas vagu? Teadupärast oli Tai viimane kuningas juba paarkümmend aastat väga põdur ja muidugi asendas teda Tai põllumajandusminister. Kujuta ette olukorda, kus peenes ülikonnas põllumajandusminister, kes on pigem harjunud konditsioneeritud kabinetiga orden rinnas kõnnib oma valgetes kingades vaevaliselt härgade järel. Kambodzas viiakse sama rituaal läbi Angkori varemete vahel, kus on vana-aegne sõjaväe kogunemise plats, kus samuti kuningas määrab isiku seda austusväärset ülesannet täitma. Rituaal võib olla 3500 aastat vana, aga elus tänaseni. Hiinas on saanud peamiseks kombeks söömine. Tohutute toiduhulkade kogumine, varumine, valmistamine. Uus aasta pidustustel kolme nädalaga süüakse ennast paksuks ja seal süüakse ju kõike ja kõike seda on vaja ka lauale tuua. Seal on piirkondi, kus süüakse koeri. Kuna koer on kallis, siis Vietnamis tehakse näiteks sealiha koeraliha moodi. Hiinas on ju ka kõike saada, kui raha on. See on küll sotsialistlik ainuparteiga riik, kuid elab kapitalistlike põhimõtete järgi. Segane värk.

Kas seal ohverdatakse ka?

Esivanematele peab alati ohverdama. Huvitav on see, et sotsialistlikes riikides (Hiina, Vietnam, Kambodza), kus religiooni muidu põlatakse, esivanemate kultust religiooniks ei peeta. Olen näinud, kuidas hommikul, enne tööle minekut, ärimees läheb templisse, paneb oma Mersu lukku ja rahakoti altari servale ja palvetab käsi palves hoides. Siis tõuseb, võtab rahakoti ja läheb äri tegema. Mina näen seal kõiki religiooni elemente aga nende riikliku statistika järgi on mees puhas ateist. Uus aastal käiakse samuti templis jumaluste juures, keda võib seal üheaegselt olla mitut sorti. Peamiselt palutakse ikka edu ja raha ja pöördutakse sõjaga seotud jumaluste poole. Need võivad olla ka kuulsad mineviku sõjapealikud. Vietnamis pöördutakse mehe (prints Tran Hung Dao) poole, kes võitis kolmel korral mongoleid ja kes oli samal ajal ka luuletaja. Templitesse tuuakse ka kingitusi. Huvitav on sealjuures see, et ohverdades ei kingita mitte lille, vaid lille ilu, mitte lõhnapulka, vaid lõhna, mitte puuvilja, vaid puuvilja maitset. Loomade ohverdamine on seotud animismiga ja uskumusega, et jumalad söövad. Seda saab näha paljude põlisrahvaste juures Indias ja Indoneesias. Loomade ohverdamise ajal, seda tehakse ju tänaseni, kuigi see on paljudes riikides keelatud, peab olema palju verd. Loom pannakse oheliku külge kinni ja seejärel mehed lõikavad teda matšeetedega, et oleks ohtralt verd. Meie reaktsioon oleks, et tõmbud eemale, et mitte verega pihta saada, aga nemad astuvad lähemale, et saada verega pihta. Siin on paralleel ka kristlusega, kus samuti pakutakse Jeesuse ihu ja verd. See on osadus kuni sinnamaani, et mõned on üleni verega koos ja langevad ekstaasi rebides kätega toorest liha.

Ma kogun jumalate kujusid. Animismi piirkondades on aga raske jumaluse kuju leida. On olemas puukujud, mida turistidele pakutakse, aga kui lähemalt uurida, mida see kuju nende jaoks tähendab, siis reeglina vastavad nad, et see on lihtsalt ilus kuju.

Jumal elab igas loodusobjektis. Jumal võib olla erinevate asjade sees. Hinduismis ka ei usuta, et Jumal on selle konkreetse kuju sees. Jumal on vaim, kellele tuleb anda võimalus kuju sisse tulla. Selleks ehitatakse ka templeid. Idamaades usutakse, et öisel ajal, kui inimesi templis pole, siis Jumal laskub maale ja reaalselt viibib seal. Kõik templid on omamoodi jõukeskused. Näiteks klooster. Ainsad korralikud kloostrid idamaades on budistidel. Tihti inimesed arvavad, et klooster on kinnine usuasutus, kus mungad ajad oma asja, kuid ajaloos pole see nii olnud. Klooster oli kultuurimaja, sealt saadi koolitarkust, klooster oli ka pank, kust sai raha laenata. Seal, kus muud tsivilisatsiooni on vähe, näiteks Tiibetis, kus usujuhil ehk Dalai-Laamal, on täiuslik võim, oli klooster ainus toimiv ühiskonda siduv süsteem. Moslemiriikides samamoodi tuuakse mošeesse peale ramadani annetusi, paljudes riikides on see kohustuslik. Sealt saavad abi lesed ja orvud, makstakse õppetoetusi, maetakse surnuid, mida iganes. Ajaloos oli templil või kirikul väga oluline roll kogu ühiskonna toimimisel. Tänasel päeval on pühakodadest saanud vaatamisväärsused, kuhu kiirelt turistina sisse vaadatakse. Mõeldakse, et vaatame ära, aga tegelikult sa ei näe seda, mis seal sees toimub ja milleks ta on loodud. Meil on tekkinud paralleelstruktuurid, riik. On siis selle viimasega, kuidas parasjagu on.

 Kas sellest on kurb ka, et religioon on jäänud tahaplaanile?

See on kahe otsaga asi. Kui me vaatame religiooniga seotult pimedat ebausku, siis sellest eemaldumine on tore, aga religiooni väärtustest eemaldumine on jällegi kurb.

Aasias tegeletakse enese vaatluse ja sisekaemusega oluliselt rohkem, kui Euroopa kultuuriruumis. Siin on olulised edukus, tüütu majanduskasv, mitte enese sisemine rahulolu.

Eks erinevaid inimesi on igal pool. Tõepoolest olen ma Aasias kohanud inimesi, kes teevad meie mõistes tavalist tööd ja on võimelised kõrgfilosoofilisel teemal vestlema. Ma olen kord arutlenud ühe turbanit kandva ja vuntse kruttiva tavalise uksehoidjaga filosoofilisest usundist ja sellel teemal olid tal sügavad teadmised. Kord Põhja-Aafrikas olles tegin kohaliku muslimist saatjaga ramaadani kaasa. Hommikust päikeseloojanguni midagi ei söödud ega joodud. Eesti turistid muidugi kõrval sõid ja jõid. Mäletan, et kord oli meil selline arutelu, kus söögikoha kõrval oli ilus bassein. Ütlesin saatjale „Abdullah, hüppame sisse ja värskendame ennast“, Abdullah vastas, et seda ei saa teha, sest vesi võib ju suhu minna. See oli tõsine teoloogiline arutlus, sest mitte midagi ei tohi suhu panna. Abdullah tahtis suitsu teha, aga ei saanud. Lisaks nätsu ei tohi närida, arstimeid ei tohi võtta, muidugi ei tohi kedagi suudelda. Mitte midagi ei tohi suhu panna. Seda läbi elades sain aru, miks kell 4 õhtul ei taha keegi midagi enam teha, sest neil pole lihtsalt jõudu selleks. Pühapaigad on idamaades rajatud reeglina kuhugi mäe otsa või kõrgemale kohale ja sinna minnes pead vaeva nägema. Ma nimetan seda alandlikkuse õppetunniks. Ma arvan, et see on teadlikult nii tehtud, et teel sinu vaimsus muutuks, et kohale jõudes sa oleks valmis teispoolsusega kohtuma. Oled näljane, janune ja väsinud ja mõistad kui tühine sa oled Jumala kõrval.

Aasia on tavalise eestlase jaoks kauge ja arusaamatu  piirkond oma mõistetamatute kommetega. Kas meil on mindagi nendega ühist ka?

Ega siis inimese põhivajadused on ikka samad. Elu säilitamine. Vanal ajal ehitati kindlusi, tänasel päeval tehakse rannikukaitserajatisi jne. Aasiat jääb ju kogu aeg vähemaks – meri sööb ära. Elu kestab ka surmas. Mida tähtsam inimene, seda suurem mausoleum. Aasia kõige kuulsam vaatamisväärsus Taj Mahal on mausoleum. Valitseja ehitas selle oma naisele, kelle kõrval ta nüüd ka ise puhkab. Kolmandaks jumalad ja religiooniga seonduv. Need ongi need kolm peamist tungi, mille nimel inimene elab.  Meil on siin lihtsalt religiooniga seotud asjad jäänud tahaplaanile. Kõik muu on ju sama.

Üks ilus jõulukingitus on kindlasti sinu hiljuti ilmunud india muinasjutuvestmise traditsioone järgiv kaasaegne muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“. See on võrratu raamat. Mulle tõesti väga meeldis.

See raamat sündis nii, et juhtisin giidina ühte grupireisi Indias ja Himaalaja mägedes. Istusin seal juhi kõrval ja vaatasin aknast välja ja need lood tulid ise minu juurde. Ma ei usu, kui kirjanikud räägivad, et tegelased elavad oma elu ja mina ainult panen sõnad kirja. Need loomad kõndisid sealsamas India maastikul ja sealne muinasjutu traditsioon muidugi mõjutas mind ka. Indias on üldse tohutu palju loomamuinasjutte, kus loomadele antakse inimlikud võimed. Nendel võimetel ei pruugi olla seost loomade tegelike võimetega. Nagu meilgi, kus rebast peetakse kavalaks ja hunti kurjaks. Muideks, uurijad on tänaseks kindlaks teinud, et rebase kavalusel on tegelikult India mõju. Meie Reinuvader Rebane on juurtega pärit Indiast. Uurijad on veenvalt tõestanud, et kõik need on lood on olnud Indisas juba tuhandeid aastaid varem. Seal oli peategelaseks saakal ja siis valiti Euroopas lugude peategelaseks šaakalile kõige lähem loom ehk rebane. Rebane ei ole tegelikult väga kaval loom, aga saakal on ikka väga nutikas loom. India saakali lood on jõudnud läbi Lähis-Ida ja Vahemere- äärsete riikide meieni ja sellel ajateel on temast saanud vahepeal rebane. Indias ongi lugudes nii, et elevant on suur ja rumal, tiiger on valitseja, kavalad on kõik väikesed loomad nagu saakal, jänes ja papagoi.

Sinu kirja pandud lood annavad edasi  tuhandeaastast idamaade tarkust.

Ma tõesti püüdsin edasi anda neid teadmisi, mida Aasias rännates olen kogenud. Ei tea, kuidas see õnnestus, loodan, et õnnestus. Kõik need teadmised on tegelikult ka Euroopas olemas, aga siin pole neid sellisel moel kirja pandud ega õpetatud.

Kellele mõeldes sa selle raamatu kirjutasid – lapsed, suured, Idamaade huvilised?

Ma ei mõelnud kohe üldse. Olen nüüd hiljem märganud probleeme raamatupoodidel, kes ei tea, kuhu riiulisse raamatut panna. „Rahva Raamatus“ käisin, seal oli ta kinkeraamat, Viimsi „Apollos“ oli ta lasteraamat, kesklinna „Apollos“ esoteerika all jne. Võib-olla see ongi sellisena tore, sest ega see raamat pole otseselt kirjutatud lastele. Minule olid olulised lood ja neid lugusid on mul peas veelgi rohkem. Panin nad lihtsalt raami, sest Indias on raam väga oluline. Raam on selleks, et nende jaoks, kes muidu aru ei saanud, oleks läbi jutustaja ja kuulaja kahekõne lugude tarkused lihtsamini vastuvõetavad. Kummalisel kombel on Indias paljud muinasjuturaamatud tituleeritud poliitikaõpikuteks. Muinasjuttude kaudu õpetati printsidele riigitarkust või sõjakunsti. Me tahame lood nende algsest kontekstist välja kiskuda, see on võimalik, aga need lood ei toimi siis enam samamoodi.

Kuidas raamat on vastu võetud?

Mul oli selle raamatu kirjastamisega palju probleeme, sest paljud kirjatused lükkasid selle alguses tagasi. Kõik tõdesid, et on tore, et keegi kirjutab ka millestki muust, kui sellest, mis maal vanaema juures juhtus, aga raamat on nii eriline, et meil vist seda maha müüa ei õnnestu. Hetkel on müük kenasti läinud ja kõik on rahul. Isegi raadiost paluti luba lugusid eetris esitada. Mulle on selle raamatuga seoses kirjutanud väga erinevad inimesed alates kirikuõpetajatest  kuni kooliõpetajateni, kes on öelnud, et see raamat kõnetas neid. Juu siis tuli hästi välja.

Jõuluaeg on alanud. Millised on sinu isiklikud jõulukombed?

Tavalised. Ega ma kana kodus ei verista. Ma püüan jõulude ajal alati kodus olla, kuigi on pakutud võimalust sõita grupijuhina kuhugi soojale maale. Aga ma ei kujuta ette, et keegi tahaks jõulude ajal kodunt ära minna. Hinge soojus ja tähelepanu jagamine, seda inimesed vajavad. Aastaringselt ei suuda inimesed sellised olla ja siis on hea nautida neid hetki aasta lõpul, kui inimesed naeratavad ja lahkeid sõnu jagavad. Kui on pime ja kole aeg ja õues ei käida, siis on loogiline pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes on sinu ümber.