Kuremaa Mõisateateril esietendub „Priiusepäeva laulupidu“

Kuremaa Mõisateateril esietendub „Priiusepäeva laulupidu“

Juunikuu viimastel päevadel Kuremaa mõisa kuivatis esietenduv Arlet Palmiste näidend „Priiusepäeva laulupidu“ on lustakas lugu meeleoludest ja sündmustest Eestis enne 150 aastat tagasi toimunud esimest üldlaulupidu. Aeg oli keeruline, sest keiser oli rahvale andnud vabadust, mida kohalikud mõisnikud sugugi tunnistada ei tahtnud. Eesti talupojad olid hakanud talusid päriseks ostma ja moodustatud valdades pidid talupojad ise oma kohalikke asju otsustama asuma. Saksad olid kaotanud tasuta tööjõu, mis omakorda raskendas nende majanduslikku olukorda. Sellistes väga keerulistes oludes tegid saksad ettepaneku laulupäeva korraldamiseks, mis võtaks maha tekkinud pingeid, kuid eestlased Jannseniga eesotsas kasutasid olukorda hoopis vastupidiseks ärgitades rahvast tõusma maarahvast eestlasteks ehk astuma võrdsena teiste rahvaste kõrvale. Ümberpööratud tulemust nähes hakkasid saksad Kuremaa mõisniku poja ja kuberneri A. von Oettingeniga eesotsas laulupeo korraldamisesse kaikad loopima, kuid positiivne lõpptulemus on täna kõigile teada. Pidu toimus ja eestikeelsel laulupeol kõlasid esmakordselt paljud tänaseni armastatud koorilaulud. Muidugi saab seal, kus palju rahvast koos, ka nalja ja ega eestlasedki algul väga optimistlikult peo poole ei vaadanud. Paralleelid ajaloolisel sündmusel tänase päevaga on täiesti olemas. Kuidas tõestada skeptikutele, et aetakse õiget asja? Eks ikka visaduse ja headusega. Lavastuses on kahe leeri vahel lepitavaks jõuks laulupeo presidendiks valitud Tartu Maarja kiriku pastor A.H.Willigerode, kes pingeid leevendab armulauaveini pakkudes. Ega needki olukorrad saa lõppeda nii nagu alguses mõttes oli.

Mitu aastat väldanud laulupeo eellugu on raske kahe tunniga laval rahva ette tuua, kuid Kuremaa Mõisateater annab siin oma parima. Etenduses teevad kaasa lisaks kohalikele näitlejatele veel segakoor „Serviti“ ja Äksi segakoor Ülle Sakariase juhendamisel. Teada on ju fakt, et laulupeol osalesid ainult meeskoorid, kuid naised ihkasid samuti peole. Kuidas see neil õnnestus, tuleb tulla Kuremaale vaatama. Lavastuses kõlavad mitmed esimese laulupeo repertuaaris olnud laulud, nagu „Mu isamaa on minu arm“, „Sind surmani“ ja „Mu isamaa, mu õnne ja rõõm“. Vaatemänguline ja muusikat täis lavastus ootab publikut osa Eesti rahva jaoks olulise ajaloolise sündmuse etendamisel. Kokku teeb etenduses kaasa ligemale 50 inimest. Mängivad Laile Sukk, Enely Lepasepp, Riina Reiman, Raivo Põldaru, Rein Karu, Kalle Jürgens ja Arlet Palmiste.

Etenduste piletid on juba müügil Kuremaa mõisas ja neid saab ka ette broneerida meiliaadressil piibeteater@gmail.com.  Olete oodatud!

Sepo Seeman: „Mõistmine, kuidas elada, võtab aega.“

Sepo Seeman: „Mõistmine, kuidas elada, võtab aega.“

 Aprill on naljakuu. Peatoimetajal tuli mõte, et räägiks mõne naljamehega. Jäin mõttesse, sest mingil moel on kõik need, kellega juttu tehtud olnud naljamehed ja mingil moel on naljamehed alati väga tõsised. Olen pannud tähele, et need, kes laval on tõelised komöödiatähed, on tavaelus pigem endasse tõmbunud ja omaette. Seega püstitatud ülesanne polnud sugugi lihtsate killast. Õnneks on mul kooliajast võta igasugu sõpru ja tegelasi, kes sobivad oma olemuselt mistahes formaati. Olin juba ammu tahtnud juttu teha Sepo Seemaniga. Võtsin telefoni ja helistasin talle. Sepo võttis lahkelt vastu ja kutsus külla. Teel hakkasin meenutama. Tutvusin Sepoga 1990.a Õpilasmalevas. Olime mõlemad sellel aastal Hänike rühmas eemal tsivilisatsioonist Lõuna-Eestis. Seal oli veel teisigi veidraid tegelasi, mispärast oli kogu suvi äärmiselt loominguline ja sündmusterohke. Tööd tehti ka, aga mitte püsivalt. Sepo oli maleva komissar. See tähendab, et nagu tähtsam ja vastutas teiste eest. Ega igapäevaselt vahet polnud. Mõned hetked, mis kohe sellest suvest meenuvad. Istub Sepo pingi serval ja häälestab pilli. Tema kõrvale istub üks malevaneiu, kellel tõesti kõik, mida ta ette võttis, ebaõnnestus. „Sepo, miks mul kõik alati viltu läheb?“, küsib neiu murelikult. Sepo paneb pilli kõrvale, ohkab ja ütleb „Ei tea, Erma, ei tea“. Tõuseb püsti ja samal ajal käib Erma pingiga üle kaela.  Teine lugu, mis kohe meenub, juhtus tööpäeval heinaküünis. Malevlaste ülesandeks oli põhupakid autokoormast maha laadida ja põhuküünis virna laduda. See töö käis käsitsi. Kas tänapäeva noored, seda ette kujutaks üldse?  Autoga vist juhtus midagi, igal juhul juba pikka aega polnud ühtegi autot tulnud. Sepo mahitusel kulutati välja võistlus. Kes püüab kõige rohkem kärbseid suhu. Kärbseid oli palju ja ülesanne lihtne. Varsti sumisesid noormeeste suud kärbestest. Korraga saabub naisbrigadir vaatama malevlaste tööd. Astub sisse ja tõreleb: „Ainult vedelete, sättige pakke paremini. Kasutage aega.“ Sepo vastas „Aga me ju kasutamegi puhkuseks“. Samal ajal ronisid tal kärbsed suust välja. Brigadir heitis pilgu kõrvale ja märkas, et ka teistel poistel ronivad kärbsed suust välja. Ta kohkus sellest nõnda, et tormas karjudes minema ja ei tulnud mitmel päeval meie tööd vaatama.

Sepo. Tee alustuseks üks nali.

Siia me jutuajamine lõppeski.

Sa oled viimastel aastatel täiesti vabakutseline. Tead , kuidas meie ühe koolivennaga juhtus. Politsei pidas teda kinni ja asus protokolli kirjutama. Küsib siis, et kus töötate? „Olen vabakutseline“, vastab koolivend uhkelt. Politsei vaatab teda ja kirjutab edasi. Annab siis protokolli lugeda ja käsib alla kirjutada. Sõber loeb ja märkab , et töökoha juurde on kirjutatud „töötu“. Politsei oli omad järeldused teinud. Kas sul hirmu ei ole, et äkki ühel päeval sind enam ei vajata ja siis oled puhta tööta?

Selles vanuses enam ei karda. Kui lased oma lastest lahti, siis annab see korraga vabaduse pühenduda endale. Ühele lapsele pean veel jätma kapiservale taskuraha, kust see kohe niuhti kaob, ükskõik kui palju sa raha sinna jätad. Mind rahustas pank, kui ma hakkasin liiga palju mõlema laste peale. No et , sellele poisile peab jätma selle, ja teisele poisile pean jätma korteri ja kolmandale pean ka midagi jätma, kuidas ta ikka muidu hakkama saab. Aga siis pangas ütles mulle laenunõustaja, kuna mina ainsana olen laenukõlbulik oma peres, et miks sa teiste pärast nii palju muretsed. See on nende elu. See on ju teine leibkond. Ma mõtlesin, et kuidas ta räägib niimoodi minu perest või poja perest, sest mina olen ju alfa-isane ja hoolitsen kõigi eest. Pankuripreili ei jaganud üldse alfaisase muret ja  siis ma sain aru, et aeg on taanduda.

Kas poegade (Sepol on kolm poega) lahkumine kodunt on andnud ka loomingulist vabadust ehk kas nüüd võid lubada endale ka põrumist?

See on tõesti nii. Selle vabadusega kaasneb muidugi ka eufooria ja tead, kes toob sind siis maa peale tagasi? Naine. Temale meeldib osta igasugu reise ja mina pean ta siis tooma maa peale tagasi.

Kas sul on ka mingeid eluaegseid unistusi, mida oled saanud nüüd hakata ellu viima?

Ei. Mul pole mingeid unistusi. Milleks unistada?

Sa oled ka ise oma etenduste produtsent. See tähendab, et ise mängid, ise teed reklaami, ise müüd pileteid. Annab see sulle julgust vabamalt repertuaari valida?

Oojaa. Aga mis eriti tore, et saatus on tulnud mulle ringiga tagasi. Ma olen alandlikult palunud oma poega tegeleda selle produktsiooni poolega ja siis ta tegelebki. Selle asja nimi on vist pereettevõtlus. Kui noortel on alguses protest oma vanemate vastu, sest nad on ju lollid. Ma olen seda kogenud mitmeid kordi. Kolm korda vähemalt ja mitte iga puhul vaid ühe korra, vaid see on jätkuv protsess. Tervitan siin juures kõiki isasid. Noored peavad ise käima kõik pasatorud läbi, kuni jõuavad selle toruotsani, mille kohta isa ütles juba aastaid tagasi, et jäta muud jamad ja hakka siit minema. See mõistmine võtab aega.

Mulle meeldib ütlemine, et kogemus on kõige parem õpetaja, aga tema õppetunnid on kallid.

Sama on alkoholismiga. See on raske haigus, aga kulgeb meeldivalt.

Milliseid õppetunde sa ise oled nooruses saanud, enne kui oma tee leidsid?

Positiivne pool on kindlasti sõbrad, kes on tänase päevani olulised kaaslased. Aga elus nopid ju igal sammul mõne terakese ja paned siia kupli alla tallele. Minu elus pole olnud suuri elumuutvaid hetki, kus näiteks vanaema sureb ja peale seda jõuab inimeseni maailma mõistmine. Ma kahtlen sellise elu väärtuses, kus kõik kulgeb ainult ühe hetke nimel ja muud polegi. Mul pole seda olnud. Ole valmis ja ole kohal kogu aeg.

Teie ülikoolikursus oli väga võimas (Sepo käis ühel kursusel koos Madis Millingu, Kristjan Jõekalda, Haide Männamäe, Tiina Vilu, Henrik Noormani, Priit Valkna, Katrin Valkna jne. Nende kursusehjuhendaja oli Rudolf Allabert). Kursuselavastused olid väga suurejoonelised. Mis jälje on ülikool sinu elule jätnud?

Nagu sa ise ei teaks. Kursus on ainult osa kogemusest. See kogu kultuurhariduse seltskond oli üks supp. Kõik podisesid seal koos ja innustasid üksteist. Oma kursusega me suhtleme tänaseni (Sepo lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurharidusteaduskonna näitejuhtimise eriala 1993.a). Mul on nende kõigi numbrid peas. Ainult Tõnu Paavot pole näinud juba mõnda aega. Muidu me näeme tihti. Mitte nüüd nii tihti, aga sellel polegi vahet. Nad on kogu aeg olemas ja see ongi vist sõprus.

 Millistele loomingulistele teedele on sinu otsingud sind viinud ehk kus ja millal sind näha saab?

Umbes aasta tagasi sai tellitud näidend „Mees ja mootorrattaõpik“. Kuna me olem ikkagi juba keskeas …

Kas keskiga see on sinu subjektiivne arvamus? Sinu pojad arvavad kindlasti, et sa oled ikkagi juba vanamees.

Täielik vanur ja vaevalt ta enam seksib (Sepo naerab). Kevad on aeg, kus mehed, eriti keskeas mehed hakkavad oma nooruse unistusi ellu viima. Mootorratas on siin üks kindlamaid märke. Kevade, keskeakriisi ja heaoluühiskonna ühine nimetaja ongi mootorratas. „Nüüd ostan endale mootorratta“, sest see on vabaduse ja päikseloojangusse sõitmise sümbol.

Sul endal on ratas?

Muidugi. Mul on neid palju. Kuna me elame Pärnus krossiraja kõrval, siis aasta isa 2000 kuni 2018, nagu ma püüdsin olla, ostsin kõigile poistele krossirattad. Nii nagu me need siis poolpidustena saime Türilt ja isegi Aravetelt. Kui mina tegin esimese suurema kukkumise, siis peale seda ükski mootorratas enam ei sõitnud. Pojad käisid isa haiglas vaatamas ja pärast seda pole keegi sõitnud. Agarus on ogarus.

Sa olid siinjuures poegadele ikkagi eeskujuks.

Ma püüdsin olla. Nad said aru, et on olemas leebemaid alasid – karate või kickpoks.

Kas need kogemused jõudsid siis ka lavale?

See on pelutav pealkiri, ma tunnistan. Aga kuna ma olen laval üksi, siis kellelegi võlgu ma ei saa jääda. Ma vastutan vaid enda, sisu ja saalitäie publiku ees. Ma tahaks puudutada inimhinge sügavamaid kohti ja seda läbi pisarate ja naeru ja seda kõike läbi enda kogemuse. Ausalt saab publikuga rääkida ikka ainult läbi enda kogemuse.

Kas neid enda elust pajatajaid pole juba „ühejala“-zanris liiga palju meie lavadel?

Sa arvad, et see on igav elu, millest pole midagi pajatada või keda peaks minu elu huvitama. Kui me nüüd omavahel ausalt vestleme, siis need lood on muidugi stereotüüpsed. Millisena me kujutame ühte keskealist meest, millised mured ja rõõmud tal on? Kui sa tuled saali ja kuuled seal oma lugu, siis on ju hea teada, et on veel teisigi, keda vaevad samad mured. Kui sina seal oma nime ei kuule, siis see ei tähenda, et see lugu poleks sinust. Meie kõigi taustsüsteemid on erinevad – me elame erinevates kohtades, meil on erinevad töö, me oleme pärit erinevatest peredest. Aga ikkagi me põrkuma samade rehade otsa.

Ma pole elus mootorratta sõitnud ja vaevalt ma endale ratast ka kunagi ostan …

Sa ostad. See on kindel. Lähima paari aasta jooksul.

Ma vist ikka ei osta.

Veame kihla , et ostad. Kevad tuleb ja ostad. Investeeringuna on see väga hea mõte.

Kihla vedada ma nüüd muidugi ei julge. Etendused toimuvad aprilli teisel poolel Eesti teatrimajades. Aga kas minusugusel motokaugel inimesel on seal etendusel ka midagi teha?

Huvi tekib, aga sul on õigus. Pealkiri on sekstlik, sest naised ju viivad tavaliselt mehe teatrisse ja ostavad piletid. See pealkiri läheb naisel ühest kõrvast sisse ja sama kiiresti teisest kõrvast välja. Seepärast ma luban, et austatud mehed, teie naine on teile igavesti tänulik, kui te see kord ise ostate piletid ja toote ta käevangus teatrisse. Kui ootused on kõrgemal, kui tulemus, siis on see pettumus, aga kui ootused on täiesti all, siis on sellest ainult võita. Kui naise ootused mehe suhtes on nullis, siis tasub vahel ennast ületada ja tulemused võivad olla vapustavad.

Mul on tunne, et sinu kõige hingelähedasem ettevõtmine on Pärnu Suveteater, mida te teete koos Piret Laurimaaga. Kas sellel suvel saab Pärnus taas teatrit näha?

Oojaa. Meie oleme lihtsalt vahendajad. Meie väikese trupi aju on Pireti mees Tiit Palu ja sellel aastal liitub meiega ka Jaan Rekkor. Seega oleme laval kolmekesi. Etendusi nimi on „Armastuse narrid“, sest armastus teeb meid kõiki narriks sõltumata mis liiki armastus see on.  Armastus muudab inimese psüühikat ja mõttemaailma.  Ütlen sulle ausalt, et täna ma ei tea veel, milline on lõpplahendus, kuid etendus baseerub Eduard Bornhöhe loomingul.

Mis teater see Pärnu Suveteater on?

See on selline põlveotsateater. Etendused toimuvad purjekakuuris. Seal on u 150 kohta ja igal aastal ostame toole juurde. Meie teater pole massidele suunatud. See on pigem õhtune meelelahutus suvisele puhkajale. See on hästi meeldiv koht, kus inimest alati lahkelt vastu võetakse.

Teil on küll põlveotsateater, aga ometi on teid ka kriitikud märganud ja teie rolle ja lavastusi on auhindadega pärjatud.

Kriitikud tulevad alati hea meelega, aga Piret ongi tunnustamist väärt. Kõik sõbrad, kes meie viimast  lavastust „Inriid“ vaatamas käisid, ütlesid, et armu või ära. Ma ise tundsin sama. Ma ütlen seda praegu esimest korda välja, kuigi tundnud olen kogu aeg. Ta kehastas ürgset eesti naist, kes annab oma mehele kõik andeks. Rohkem me seda etendust ei mängi. Meie teine lavastus „Klarissa kirjad“ oli ainsa kuuldemänguna Eestit esindamas Berliini kuuldemängufestivalil.

See on vapustavalt hea. Ma olen „Klarissa kirju“ kuulanud mitu korda ja see on taastanud minus usu raadioteatrisse.

Sa oled kuulanud seda lugu? Väga tore. Tänan sind. Meie teatri kunstilise taseme hoidja on ikkagi Tiit Palu ja Piret koos temaga. Mina olen seal lihtsalt töllerdaja.

Kas Eestis on kultuuriettevõtlus võimalik?

Minu meelest on meie seis tänases Eestis täitsa hea. Mingid muutused kindlasti tulevad riiklikul tasemel, aga miks peakski riik nii väga kultuuriettevõtlust toetama. Kõik on valikute küsimus. Igaühel on ju võimalus tegutseda ja see on tema risk. Minul olid ka mingil hetkel omad valikud. Riigiteatris toodetakse küsitava väärtusega kunsti. Teised riskivad vahel omaenda kodu panti pannes, aga riigiteater saab kahjumi lihtsalt korstnasse kirjutada. Ma ei heida midagi ette ja ma ei nori kellegagi tüli, aga ma ootan aega, kui ma saaks „Endla“ teatrisse tagasi minna suure rõõmuga. Teatrites on ju kõrgepalgaline loominguline meeskond, dramaturgid ja lavastajad, kes teevad kogu aeg tööd ja ebaõnnestudes laiutavad käsi „No ei tulnud välja“. Ma olen juba 10 aastat küsinud, kus on tulemuspalk. Ebaõnnestumiste puhul ei vastuta keegi.

Sina ettevõtjana seisad tund enne algust uksel, ootad ja muretsed, et rahvas tuleks.

Eks me oleme ka saanud Kultuurkapitalilt vahel 1000 eurot projekti kohta toetust, kuid tavaliselt ootad uksel publikut ja see on ka põnev. Aga sissetulekust suurem tänu on publiku emotsioonid. Laval olles märkad, kuidas keegi naerab või teine poetab pisara ja see tunne, kui sa oled publikule emotsionaalselt vastu hambaid pannud, see on võimas. Vahel kaob laval ka endal reaalsus – kes ma olen või kus ma olen. See Pireti eelmise aasta roll viis reaalsust ära minu ja publiku ka. Armu või ära.

 Sa oled teles ka palju kaasa teinud. Kas sul pole kurb, et televisioon on oma tähtsust kaotamas. Järjest vähem tehakse omasaateid ja needki on odavad.

Mina seda ei tea. Sina tunned seda poolt ise peremini. Me peame olema tänulikud nende võimaluste üle, mida meile pakutakse ja need vastu võtma. Eestis pole staare, kes teeniks teles kosmilisi summasid. Meie produtsendid hoiavad seda kenasti kontrolli all. Ma räägin sulle ühe loo. Pärnus on Rüütli tänav, mis kunagi oli põhitänav. Selle ääres olid kõik olulisemad kõrtsid ja kauplused. Seal käidi nädalavahetustel jalutamas ja inimestega kohtumas. Kõik olid seal olemas. Täna ulub seal vaid tuul. Seal ei ole enam midagi. Küsisin ühe kinnisvara ärimehe käest, „Ega loodus ju tühja kohta ei salli, küll see tänav jälle elama lööb?“. Ta vastas, et sallib küll. Kogu elu on kolinud kaubanduskeskustesse. Sama on telega. Inimene teeb omad valikud ja meil tuleb pingutada, et olla tähelepanus.

Malevas oli sinu hüüdnimeks Stjopa. Sama nime kandis pikk ja kiitsakas militsionäär. Kas sina sekkud ühiskondlikesse protsessidesse?

Toon sulle ühe näite. Tellisin oma etenduse lõppu Tõnu Ojalt ja Toomas Leesilt „Tänulaulu“. Mõni võib küsida, et mis mõttes? Aga minu meelest hakkame unustama, et päike särab meile kõigile ühtemoodi ja tuul puhub kõigile ja vihm on kasuks kõigile. Tänagem siis loodust. Teine näide.  Mulle helistati ja kutsuti kontserdile „Kõigi Eesti“ või midagi sellist. Ma küsin, et kes te olete või mis eesmärgid teil on. Nad vastavad, et nad on täiesti apoliitilised. Ma küsin, et kelle kõrvad teie pea tagant ikkagi paistavad. Siiralt tehtud asi on tore ,aga varsti pannakse kellelegi ära. Mina ei taha pooli valida ja seepärast ma minna ei tahaks. Näitlejad on ikkagi laisad ja seepärast ega nad eriti sekku.

Mis sind tänases Eestis häirib?

Igaüks peab oma eluga ise hakkama saama. See, mis toimub kuskil kõrgel ja üleval, see tundub võõras. Selle juures häirib mind, et mingid kodanikud arvavad teadvat paremini, kuidas mina oma elu peaks elama.

Mis sind tänases Eestis rõõmustab?

Kevad, päike ja see, et kõik minu lähedased on terved.

Sepo kiirustab järgmisele kohtumisele. Võtan ta auto peale ja asume teele. Sepo osutab majale paremal. „Siin elab minu joogaõpetaja“. Veidi aja pärast osutab majale vasakul. „Siin elab minu esperanto-keele õpetaja“. Veidi hiljem teatab ta, et kahes järjestikuses majas elavad tema judotreener ja kandleõpetaja. Sain aru, et langesin aprillinalja ohvriks, sest olin kogu aeg siiralt imestanud, et oo, millega sa hea sõber kõik ei tegele.   

Andrus Vaarik: „Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi.“

Andrus Vaarik: „Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi.“

Töö õhtujuhi ja lauljana on viinud mind igatsorti üritustele. Tihti astuvad peol üles ka teised esinejad, populaarsemateks on tantsijad, tsirkuseartistid või humoristid. Kui pead oma aega ootama ja tagatuba jagama erinevate inimestega, siis tekib alati uusi ja huvitavaid tutvusi. Nõnda sattusin ühel järjekordsel firmapeol kokku näitleja Andrus Vaarikuga. Hea nalja sõbrana läksin siis ka kuulama tema tunnipikkust etteastet. Suur oli minu üllatus, kui Andruse etteaste peamiseks sõnumiks oli suvalise naljana mõeldud mula asemel hoopis õnnelik ja inimeseks olemine. Sõnum oli muidugi edasi antud väga rahvalikul moel ja saal rõkkas naerust, kuid mind panid Andruse sõnad hoopis muudel radadel kaasa mõtlema. Kummalisel kombel oli üllatanud tema sellise etteaste üle, aga igal inimesel ongi palju kihte, millest kõik ei pea sugugi kõiki teadma. Tahtsin siiski õhku jäänud mõtted ja küsimused endale selgeks teha ja seepärast helistasin Andrusele, et uurida, millal oleks tal aega minuga kohtuda. Andrus teatas rõõmsalt, et tal on järgmine õhtu Linnateatris etendus „Karin ja Indrek“, kus ta on alguses laval ja siis uuesti alles kolme tunni pärast lõpus. Kunagi oli ta selle pausi ajal isegi teises teatris monoetenduse ära teinud ja ikkagi õigeks ajaks tagasi jõudnud. Aitan siis teatri kohvikus Andrusel aega parajaks teha ja räägime samal ajal õnnest ja inimestest.

Kas sa oled õnnelik inimene?

Jah. Ma saan aru, et ennast õnnelikuks tunnistada on dissidentlus tänases kapitalistlikus ühiskonnas. Kogu see tänane süsteem on ju rajatud sellele, et sa pead olema õnnetu, et sul on kogu aeg midagi puudu ja sa ei tohi olla õnnelik, sest siis sa ei maksa makse. (Minu silmad üllatuvad) Muidugi, sest see on ju loogiline, kuid sellega ei tohi mõõdutunnet kaotada. Meie, kes me olme sündinud NSV-s, olime siis ju objektid nõukogude süsteemi jaoks. Nüüd kui saabus Vabariik, siis hakkas inimestele tunduma, et neist on saanud subjektid, kes ise otsustavad oma elu üle, kuid kapitalism on kavalam ja ta objektistab su lõpuks ikkagi ära. Ma vaatan küll laste pealt,et nad on oma meelest siia ilma tulnud suhtumisega, et nad pole elu jaoks vaid elu on nende jaoks, kuid see, mis siin vaikselt toimub, see ei soosi õnnelik olemist.

Millistel trepiastmetel sina oled astunud teel selleni, et võiksid ennast õnnelikuks pidada?

Ma mõtlesin kunagi, et kui saaksin lavakasse sisse, siis olen õnnelik. Ma olen suurest hulgast stressist muidugi pääsenud, sest ma olen olnud väga halb unistaja. Ma olen olnud väga leplik ja madala enesehinnanguga. Ma ei arvanud, et minu jaoks on kättesaadavad erilised kõrgused või paradiisid. Kui ma aastal 1976 esimesel katsel ei saanud lavakunstikateedrisse sisse, aga poole aasta pärast sain tänu juhustele tööle Draamateatrisse inspitsiendina. Ma arvasin siis, et see on õnne tipp. Töötada teatris. Ma ei käinud esimene nädal söömas ka, oled laval ja nuusatud neid seinu. Milline ajalugu ja siis jagada oma tööruumi Ita Everiga, Mikk Mikiveri, Velda Otsusega, Eino Baskiniga või Kibuspuu ja Krjukoviga. See oli müstiline. Teisel katsel ma sain lavakasse sisse, kuid see poolteist aastat inspitsiendina andis mulle julgust, et ma võin veel siiski unistada.

Astud sa sellel ajal ikka kuuse või kirjatoojana lavale ka?

Ikka. Esimene lavale astumine oli massistseenis talupoisina „Kõrboja peremehes“ Raivo Trassi lavastuses, kus Helle Meri ja Hans Kaldoja mängisid peaosi. Mind võttis tööle Merle Karusoo, kellel oli inspitsienti vaja sest Eino Baskin oli Malle Pärnale tite teinud ja see läks dekreeti (muheleb salapäraselt). Ma ei tea, kas Karusoo mäletas, et ta ei olnud mind lavakasse vastu võtnud. Küll ta mäletas. Karusoo lavastas siis „Harold ja Maude“, kus ma pidin oleme stand-by valmis tekstiraamat käes proovis kogu aeg vajalikku teksti andma. Ma jäingi dubleerima ühte pisikest sutsu psühhiaatrina seal lavastuses. Kavalehel olin ka kirjas koos Konstantin Kaldiga, kes oli selline tõsine vanamees.

Kas rumal inimene on õnnelikum, sest tema unistused ei ole nii suured?

Õnnelikum? Idioot on päris õnnelik, käib kogu aeg ringi lõuad laiali. Õnne kvalitatiivselt mõõta ei saa, et minu õnn on õnnelikum kui sinu õnn või, et minu õnn on rohkem õnn. See on libe tee ja seda teha ei  tasu. Need meie ümber kisavad vanamehed on monopoliseerinud mitmed fundamentaalsed mõisted, kaas arvatud õnn.

Las need vanamehed praegu jäävad, ega nad too õnne kellelegi. Millised on sinu elu, peale teatri, õnnehetked olnud?

Mul on supersõbrad ja ellu on pakkunud mulle supersuguvõsa. Me oleme suguvõsa, kes on jõulud ja jaanipäeva alati koos. Kui me ei oleks sugulased, siis ma suhtleks nendega niisamagi. Me oleme Jaan Rekkoriga kälimehed, meie laste emad on õed. Me oleme Jaaniga parimad sõbrad juba lapsepõlvest peale ja kui ta vaatas, kui toreda naise mina sain, siis võttis tema õe ja ämm oli veel peamine, mis selle pere poole kosja minekul kallutas. Lisaks oleme me sõbrad kõigi lastega ja ma olen nüüd lõpuks parim sõber oma lahutatud abikaasaga, peale elu keerdkäikusid. Mul on lisaks vedanu, et ma olen elu mere ääres veetnud. Ma kord küsisin Valdur Mikita käest, et ma saan aru, et oled oma elu metsa keeranud ja ma saan aru, mida tähendab, kui hakkad värve kuulma ja helisid nägema, aga minul seostub see kõik merega, kas ma siis olen idioot. Ta ütles, et see võib nii ka olla, sest eestlasel on kas mets või meri. Tema on muidugi metsausku. Isa ehitas nõukogude ajal suvila kolmkümmend meetrit merest, siis veel sai nii ehitada. Selle sai ka hiljem tänu väiksele valele erastada. 2005.a torm viis küll uksed ja aknad eest minema, aga me leidsime need hiljem ülesse ja maja seisab ikka püsti. Aga istuda seal, teen suured uksed lahti, kaminas tuli praksub ja vahetad pilku mere ja kamina vahel või võtad hea raamatu. Minu meelest on see paradiis. Ma olen ju Tallinna poiss. Ema ja isa tulid Tallinna õnne otsima ja jäid siia pidama. Oleksin nagu vurle, kui tegelikult pärisorjalikust mentaliteedist võrsunud. Kui ma ei oleks seal Läänemaal nii palju olnud, siis ma arvan, et ma oleksin palju mõttetum ja pidetum. Mulle meeldib öelda, et ma olen Läänemaalt pärit. Läänemaalased on olnud kogu aeg veidi vabama mõttega. Võib-olla on siin segatud verd rohkem, ikka ju meremehi liikus, kes kaldale asja tegid. Kui läänemaalasel oli vaja mootorratas osta, siis müüdi seemnevili maha ja osteti ratas. Mulle meeldib selline muretus homse ees.

Oma etteastes või sõnavõtus ma ei teagi nüüd kuidas nimetada, sa olid jagasid rahvale õpetust, kuidas olla õnnelik. Kas sa oled endas varem ka tundnud sellist kooliõpetajalikku kutsumust?

Üldse mitte. Linnar Priimäe käest küsiti kunagi, et mis on õpetaja kutse. Ta vastas, et see on maailma enda sarnaseks tegemine. Aga see on küll viimane asi, mida ma sooviksin. Olge kõik minu sugused – sellist ülbust pole mul kunagi varem olnud. (mõtleb) Aga võib-olla nüüd kuuekümnendal eluaastal väheke siiski, sest mida muud ma siis teen. Ma ei soovi, et inimesed oleks minu sarnased, vaid ma toon ennast näitena. Kui mina tegin ratsionaalselt inventuuri sõnale õnn, võtsin õnnetunde ja otsustasin olla õnnelik. Kui mina suudan mõelda ennast õnnelikuks ja ma pean olema õnnelik, kui ma võtan oma elu üksipulgi lahti ja vaatan, mida elu mulle pakkunud on. Mul ei ole teist valikut, kui olla õnnelik. Proovige teie ka. Ma ei paku valmis retsepti, aga ma pakun meetodit. Mulle selline lähenemine sobis, äkki sobib kellelegi veel. Istuks korraks maha, ei tormaks hommikus õhtuni ja mõtled, mis on mind õnnelikuks teinud ja kuidas ma sellesse suhtun.  Mul ei ole tõemonopoli, kuid äkki see sobib kellelegi.

Sina oled enda jaoks sellise teadliku inventuuri teinud?

Ma ju seda räägingi sulle. Minu sõbrad, minu pere, minu hetked elust. See kõik on õnn.

Aga äkki ikka üks miljon veel on õnnest puudu?

Ei-ei. Ma usun endast targemaid inimesi ja teadlased on kindlaks teinud, et rikkuse suurenedes õnnetunne ei kasva enamusel meist. See on fakt. 80% eestlasi on juba saavutanud sellise taseme, et rikkuse suurenedes õnnetunne ei kasva. Veel suurem auto, veel suurem korter, veel raha pangas seismas, kuid õnnetunne ei enam ei kasva. Selleks on vaja muid narkootikume, mida maailm on täis ja mis on tasuta. Arenda ennast ja laienda oma naudingute piire.

Kas inimesed ei oska märgata seda head, mis neil olemas on? Ei tunne oma õnne ära.

Ei oska vist jah. Selles on süüdi kapitalism, sest sa ei tohi kunagi rahul olla, sest muidu majandus ei arene.

Ma olen selles sinuga ühte meelt. Osta, osta, osta. Kui oled ostnud ühe arusaamatu vidina, siis selleks, et see esimene töötaks päriselt, osta veel teine vidin, mis kõige paremini töötab kolmanda vidinaga koos ja kui sa nad kõik ära ostad, siis oled sa õnnelik. Muutud ostuorjaks.

Ma saan aru, et meie majandus muidu ei toimi, aga sellega ei saa hulluks minna. Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, kuid mulle tundub, et kes minevikku ei mäleta, see elab olevikuta. Sa elad tuleviku nimel, kui sa ei mäleta minevikku ja siis on sul olevik, mis tundub väga ebarahuldav. Mõtled, et kunagi ja kuskil on parem. Toon näite. Inimesed igatsevad suve. Lõpetage ära see suve igatsemine. Tuleks suvi, tuleks suvi, tuleks suvi. Siis on kaks nädalat leiget ilma ja jälle tuleks suvi, tuleks suvi, tuleks surm. Ära torma ja naudi tänast päeva, naudi tormist sügist või külma talve. Naudi, sest see võib sinu viimane olla. Edasi, edasi, edasi. Seal edasi pole midagi sellist , mida siin täna juba ei ole. Sinu elu on määratletud ja lõpus on igal juhul surm. Vaata ringija naudi oma elu.

Inimesed on oma vanuse suhtes kõige enam mures, et peeglisse vaadates kaovad nooruse unistused ja muretus. Inimesed tahavad seda ju igavesti alles hoida.

Aga milline on alternatiiv. Vaimuhiiglase Maimu Bergi käest küsis üks naisteajakiri, et kas te kardate vananemist ja Maiu vastas ebaviisakalt küsimusele küsimusega, et mida te alternatiiviks pakute noorelt suremist. Algul mõtlesin, et see on kalambuur, kuid siis taipasin, et see valik ongi nii lihtne. Kui sa kardad vananeda, siis pead noorelt surema. Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus. See on tehtud ja tehke järgi.

Kas inimesel, kellel on kõik olemas, on ka nõrgemate suhtes kohustusi?

Ma arvan küll. See oleneb muidugi ka inimest. Valdav mentaliteet on muidugi see, et inimesi häirib, kui keegi on neist rikkam. Mind see ei häiri. Mind häirib, kui inimesed on minust vaesemad. See häirib, sest mul on elus kohutavalt vedanud. Mul on saanud osaks suurim õnn, mis inimesel elus võib osaks saada ehk mul on õnnestunud oma ainsast hobist elukutse teha ja ma olen alandlikult tänulik selle eest. Seda teadvustades on isegi halvas tujus olla ebaviisakas. Selle eest peab olema tänulik, sest elu oleks võinud ka hoopis teisiti minna. Minu kolm aastat noorem vend on juba kümme aastat surnud. Ta ei leidnud kohta elu, ei leidnud pidet, kuigi oli särava vaimuga tüüp. Miks poisid kukuvad koolist välja ja satuvad pahatihti vangi? Meil ei väärtustata seda haridust. Haritud mees on pehmo. Meie ringkonnas küll, aga räägi kalevipoegadele, et oleks võinud koolis käia, et ei peaks olema praegu majanduspagulased.

Teatrikuu on käimas. Räägime teatrist ka. Eestlased on maailma kõige teatrisõbralikum rahvas. Ometi  on ka siin neid, kes teatrisse ei satu.

See hakkab koolist peale, kui tekitatakse harjumus ja juhatatakse inimene sinnani, et ta ei karda enam teatrit, et ta ei arva, et see on midagi keerulist, et ta ei arvaks, et ta on liiga rumal teatri jaoks. Ma usun meie kooli, mis on maailma tasemel ja läheb veelgi paremaks. Tarbimisharjumused tekivad seoses haridusega. Igasugune radikaalne populism kaotab oma taimelava, kui inimesed hakkavad ennast armastama ja saavad osa sellest, mida maailm neil pakub, kaasa arvatud teater.

Kas uudishimu on sinu jaoks edasiviiv jõud?

Ja. Ma olen pannud tähele, et saa hakkab aastatega atrofeeruma ja seda peab hoidma tahtejõuga elus. Ma vaatan enda pealt, et ei viitsi enam käia teatris. Tean kõiki näitlejaid, lavastajaid ja autoreid. Tavaliselt kujutan juba ette, mis mind ees ootab ja kui etenduse ära näen, siis võin öelda, et oligi nii, nagu ma arvasin. Mulle kohutavalt meeldib, kui mulle midagi meeldib. Ma ei väsi vaimustumast inimesest. Ma võin lõputult jalutada võõras linnas ja ringi vaadata. Ma ei kasuta võõrastes linnades kunagi taksot või metrood, kui on vaja kaugemale minna, ma hakkan varem minema ja imetlen inimese loodut. Issand, kuidas nad selle peale tulid, et siia selline maja ehitada. Ma võin inimesest lõputult vaimustuda. Tema jaoks pole miksi võimatu.

Teater on oma alguse saanud usurituaalidest. Palju neid rituaale veel tänapäeval alles on?

Vaadates kui usuleiged me oleme … ma ei tea. Mulle meeldib mõelda, et teater võiks kanda meie jaoks sellist funktsiooni nagu teiste rahvaste jaoks on religioon. See ei ole muidugi originaalne mõte ja sellega on mänginud paljud teatritegijad. Me oleme teatriusku. Teater toimib samamoodi kannatuslugudel, nagu kirik elab Kristluse kannatuslool. Me mängime igal õhtul tragöödiaid, sest komöödiagi on teise inimese tragöödia, mida meie pealt vaatame. Me lunastame sellega midagi või õpetame või anname jõudu, et teistel on veel hullem või teised on samasugused või temagi seal tunneb üksindust ja piina ja muret, et ma olen ka üksi, aga mitte üksi üksi. Seal on mingit solidaarsust. Teater pole õhtukool, ta õpetab ikka südame kaudu, nagu kirikki. Faktiteadust saab lavalt vähe. Tom Stoppardi puhul käivad need asjad muidugi käsikäes. Aju saab mõteainet ja emotsioonid möllavad ka. Tema on geenius. Ega siis teatris ei pea aju välja lülitama, sest mõtlev inimene on kohutavalt huvitav laval ja kui ma olen valmis kaasa elama ja kaasa tundma nendele tegelastele laval, see on elamus. Ega siis ainuke action pole see, kui laval üksteist vikatitega taga aetakse. Vaimne action on sama põnev jälgida.

Kas vaatajad on sind nende saadud emotsioonide eest ka tänanud ja andnud otsest tagasisidet?

Jaa, ikka. Selle sama formaadi puhul, kus ma käin inimestega rääkimas oma mõtetest. Need on ju lihtsad mõtted, aga kontsentreeritult kokkupanduna on äkki võimalik ennast õnnelikuks mõelda. Nii palju on ju mõtteid sotsiaalseid reegleid, mis ei oma sügavamat sisu ja mis on väga stressi tekitavad. Siis on hea, kui keegi need lahti arutab. Mul ei ole seal ette antud teksti, on kõll teemad, mida ma sõnastan igakord uuesti. Ma ei arvanud, et ma kunagi sellise avantüüri peale lähen. Mu lavale minekut õigustab see, et minu sees toimub tegevus. Sa ju tead ise ka , kui tähelepanelikuks muutub saal, kui näitleja unustab teksti ära, sest see on ehtne emotsioon ja vaataja tabab selle alati ära. Seepärast, kui ma lähen rahva ette, sõnastan ma oma mõtted just siin ja praegu, need on unikaalsed ja kordumatud. Inimene mõtleb ju ka rääkides, arutledes, kui minu sees podiseb ja vahel ma muidugi punastan, kui saan aru, et olen rääkinud mingit lollust. Tagasi seda enam ei võta, aga rahva jaoks on see põnev. Vahel vaidleb publik vastu või ma vaidlen endale ise vastu. Seda on juhtunud küll, et hakkan rääkima mõtet, mille peale arutelu ise ümber lükkan.

Sa oled rohkem tuntud komöödia näitlejana. Kas kahjuks või õnneks?

Vist ikka õnneks. Paljudel näitlejatel on omad rollid, millega neid seostatakse. Ervin Abel oli Kiir ja Sulev Nõmmik Kärna-Ärni. Mul on Ivan Orav, kes alguses oli füüsiliselt midagi sootuks erinevat, nüüd muidugi enam mitte nii väga. See on kindel roll oma kindla kostüümi, rääkimisviisi ja plastikaga ja seepärast pole mul muid rolle mängides kunagi olnud probleeme sellega, et mind võetaks Ivan Oravana. Ma saan olla ikka mina ise ja see annab mul võimaluse probleemideta astuda lavale ka teistes rollides. Ma väga valin seltskonda, kelle ette Ivan Oravana astuda. See ei saa olla suur saal ega suur seltskond. Nad peavad olema fännid, kes on valmis kuulama tund aega Ivan Oravat. Nad peavad mind veenma, et nad tõesti tahavad seda. See on tegelikult raske roll. See on heietamine. Kogu see vana inimese tempo, mis sobivas seltskonnas võib hästi peale minna. Tehke pakkumine.

Oleme küll sellest juba rääkinud, aga mis sind tänasel päeval rõõmustab?

Mind rõõmustab, et Eestil on nii hästi läinud. Ma poleks iial uskunud, et Eesti Vabariik taastatakse. Ma olin kindel, et mina suren  teenilise kunstitegelasena Viktor Kingisepa nimelise Draamateatri laval Breznevit mängides enne oma 60 sünnipäeva. Mind rõõmustab, et ma olen nii palju näinud. Kust me tulema hakkasime ja kuhu me jõudnud oleme. Eesti riik ei vaja kapitaalremonti. Postsovietlikest riikidest on meist eespool vaid Sloveenia, kes elasid juba varem paremini. Me elame hetkel sama hästi kui Kreeka või Portugal. Meie elatustase tõuseb, aga rikkuse suurenedes õnnetunne ei suurene. Ma võingi seda kordama jääda, et see jääks meelde ja inimesed võtaks selle omaks.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Vanasti öeldi, et noorus on hukas, aga tänasel päeval peaks ütlema, et vanamehed on hukas. Tõsiselt. Raugad on täiesti hukas. Nad on metsikud, kontrollimatud, märatsevad, huligaanitsevad, miski pole neile enam püha meie tänases riigis. Nad on mässumeelsed. Noored käituvad täiesti korralikult nendega võrreldes. Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi. Nii palju kurjust , vihkamist, agressiivsust ja machokultuuri. Taevane arm, kuhu me jõudnud oleme. Aga samas on tore, et kõik saavad ennast välja elada. Ma usun meie kooli ja nooremat põlvkonda ja Eesti tulevik on siiski kindel. See raukade halvatus tuleb vahepeal üle elada. Eesti rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud, kui me tänapäeval elame. Olgem selle üle õnnelikud ja ärme võrdle ennast Donald Trumpiga või kellega iganes. Kõik on alasti olles samasugused inimesed.

Sügav kummardus.

Mõtisklused minu laulude tekstidest

SÕDURIMARSS

Sõdurid kõnnivad sügise saabudes

Kodu neist kaugele maha on jäänd

Read aina liiguvad sügavas vaikuses

Koormast on väsinud külmunud käed

Kodu mu kodu mu kodumaa hea

Kodu mu kodu sind kaitsema pean

Puult langevad lehed kui lahingu lõppedes

Oks lahti sind laseb, tuul kaugele viib

Oled neist üks, hulga sees sammudes

Iial ei tea mil void langeda nii

Kodu mu kodu mu kodumaa hea

Kodu mu kodu sind kaitsema pean

Mäletan täpselt kuidas see tekst sündis. Lugesin eesti autorite isamaa luulet ja arutlesin endamisi, et miks mina alati armastusest kirjutan. Võtsin pastaka ja kümne minutiga sündis koos meloodiaga paatoslik tekst. See on ka ainus omalaadne.

Hiljem on tuttavad sõjaväelased tunnistanud, et olukord ja mõtted on tuttavad, kuigi ma ise pole sõjaväes käinud. Olin ülikoolis ja sellel ajal see vabastas sõjaväest. Sellega seoses oli veel üks koomiline lugu. Võtsin ülikoolist akadeemilise, mis tähendas, et õpingud nagu katkesid ja sain kohe ka sõjaväe kutse. Tollal käsi asjaajamine veel paberil ja suured organisatsioonid ei suutnud teienteisega operatiivselt suhelda. Ühel päeval sain telefonikõne “Õhtulehest” ja uuriti, et kuidas on elada tagaotsitavana. “Mis mõttes??”, olin hämmingus. “Teid otsitakse taha seoses sõjaväest kõrvale hoidmisega”, vastati ajalehest. Ma polnud sellest tõesti enne kuulunud ja kummaliseks tegi olukorra veel seegi, et olin igal hommikul Kanal2 hommikuprogrammis otse-eetris. Vist siis ei tahetud väga leida mind. Hiljem sain paberid korda ja rahu majja.

Võib-olla sellepärast ka olen suhtunud skeptiliselt Eesti kaitsevõimesse. Mis ei tähenda, et Eesti või eestlased ja meie tulevik mulle kallid ja olulised ei oleks. Eestis on viimasel ajal kombeks, et kes kõige kõvemini karjub, selle tõde on kõige suurem. Aga vaatamata sellele, et ma sellest igal sammul ei pasunda, on Eesti tulevik mulle oluline. Olen kindel , et meie rahva ja riigi püsimiseks on sõjatehnika arendamise asemel palju olulisem meie keele ja kultuuri hoidmine. Elame kultuurikvaniteedi ajastul, kus raamatuid, filme, teatrietendusi tuuakse rohkem avalikkuse ette, kui neid tarbida suudetakse. Selles mõttes oleks ju kõik nagu hästi, aga koguste suurendes kannatab kvaliteet. Minu meelest ei ole see pikas plaanis hea, sest koos kultuurikvaliteediga langeb ka publiku kvaliteet. Ah, kuhu võib jõuda mõtiskledes ühe isamaalise luuletuse teemadel.

HOMMIK SINUGA

Kell on kaheksa, sa oled juba köögis

Laud on kaetud, kohvi aurab pliidi peal

Veidi veel ja siis sa mulle hõikad

Tule sööma, aeg on ärgata

Küll kostub armsalt tuppa sinu kutse

Ma sulen silmad ja teen , et magan veel

Sest siis sa tuled, istud voodiserva

Ja mind kuumalt suudled otse huultele

Igal hommikul tõusta sinu kõrval

Igas hommikus näha ainult sind

Igal  hommikul sind tänan ma

Et armastus on üles leidnud mind

Siis tekiserva panen sinu ümber

Su jahe õlg mind õrnalt puudutab

See hetketunne võiks igavesti kesta

Ja kohvilõhn las jääbki hõljuma

Antud laulutekst on sündinud igatsusest. Me oleme oma unistustes loonud täiusliku suhte, mille poole läbi elu partneriga koos kulgeme või mida me otsime vahetades partnerid nagu sokke. Vähesed õnnelikud leiavadki täpselt selle, kellest noorena und on nähtud. Mõistlikud paarid suudavad oma unistusi kaaslase omadega kohendada, jättes alles olulisima. Halvimal juhul nõutakse unistustele vastavat käitumist riiu, sõimu või isegi peksuga. Nii pole see aga võimalik. Sõim on nõrkuse ja teadmatuse märk. Mul on tunne, et vahel teeb head unustada oma isekus ja astuda samm lähemale oma kaaslase unistustele. Kas talvine pime aeg ei ole mitte parim oma lähedasi rõõmustada ja miski ei rõõmustaks neid rohkem kui ühe väikese unistuse täitumine. Minule endale meeldib hommikuti kaasale omletti teha. Ta on sellega nii harjunud, et see on muutunud nagu juba kohustuseks. Ometi suudab ta oma säravate silmadega sõnadeta nii tänada, et järgmisel hommikul viin talle ikka kohvi ja omletti voodisse. See on meie väike omavaheline rituaal. Tihti kipuvad soovid omandama nõudmise sisu, aga soovi täitjal ei tohi jääda muljet et teda kohustatakse millekski. See peab olema rõõm saajale ja andjale. Väga tihti ootame me teistelt rohkem, kui me ise suudame vastu pakkuda. Kui ma jagan kellegagi oma elu, siis ei saa ju minu soovid ja unistused olla tähtsamad minu kaasa omadest. Kooselu on ühine rännak unistuste poole, kus tuleb võrdselt anda ja saada. 

AKNAL OOTAN

Istun aknal, päev loojumas juba

Läbi kärbsemusta pilk on teel

Istun vaikselt , hämar mu tuba

Kuid sind ei ole siin  veel

Ootushetk hinge rahutuks muudab

Kell tiksub, ei seisma ta jää

Üksi olla ma täna ei suuda

Ei teelt kosta tuttavat häält

Ilma sinuta uni ei tule

Voodi tehtud , ta ootab meid kaht

Aknaklaasile surun ma huuled

Ootan sind, ma olen öövaht

Igas hetkes on killuke ootust

Istun siin , mis tuleb ei tea

Kas teelt oled eksinud sootuks

Või veel tööl sa olema pead

Pöörab teele üks tuledevihk

Ma tunnen, ma tean seda häält

Ma tõttan ja avan sul ukse

Suudlus aknaklaasile jääb

Ma elan oma Sääsküla majas, mis hetkel on mattunud lume alla. Tee on mattunud lume alla ja aknast välja vaadates on kõik valge. Ometi vaatan ma teele ja loodan, et nendele tuisuvaaludele tekivad rattajäljed. Pea-asi, et tee nii täis ei tuiska, et autoga läbi ei saa. See võib juhtuda varsti. Oleks ainult , et TEMA enne siia jõuab. Temaga koos võiks ma olla lumevangis päevi või kuid. Nii ma istun taas akna alla, kirjutan ja heidan aeg-ajalt pilke teele. Mulle väga meeldiv Heino Laiski üks mõte. Vaid armastades oled sa täielik, sest emmates oma kallimat näeb tema sinu selja taha ja sina näed tema selja taha ja kui ma usaldan tema nägemust sama palju kui oma enda nägemust, siis on minu muidu 180 kraadine vaade 360 kraadi ehk täiuslik. Aga see on võimalik ainult armastades.

Ma tahaks olla kogu aeg oma armsama juures olla tema kõrval ja näha teda naeratamas. Mulle naeratamas. Muidugi tekitavad lahusoleku päevad pingeid ka meie vahel. Pere peab olema koos ja ühises rütmis hingama. Imestan inimeste üle, kes suudavad nädalaid välismaal töötada ja olla eemal oma perest. Mina igatsen juba peale kahte tundi. Kuidas küll inimesed oma elu niimoodi sätivad ja millist pereelu nad elavad. Kuidas on see võimalik? Üksi raha ei suuda asendada mulle hetki oma laste ja kaasaga. Kõik inimese arengus ja elus algab kodunt. Seepärast peab pere olema tugev ja ühtehoidev. Ema on lapsele maailm ja täiskasvanuna on maailm inimesele ema. Ehk meie suhtume täiskasvanuna maailma sellisena nagu meisse suhtuti lastena. Kas meid armastati ja hoiti või tõrjuti ja kiusati. Auto tuleb mööda teed. Lähen lükkan ruttu labidaga tee sisse. Maailm on jälle korras, naeratus suul ja igatsus kadunud.

AASTALÕPULAUL

Kaugel eemal siit,

Seal kus silmapiir

Lumevaiba all,

Seal on tare sügaval

Tean, et aasta lõpu eel

Viib mind sinna tee

Kuu käib kõrgel tuletab meil meelde

Keegi kuskil üksi veel

Aeg on läinud, lootus siiski jäänud

Keegi on ta juurde teel

Tares ahju all,

Põleb tuli praginal

Soojust otsib hind,

Kodus sulgub aastaring

Tean, et aasta lõpu eel

Viib mind sinna tee

Kuuluvustunne. Tunne, et kuulud kokku, nendega , kes jagavad sinu mõtteid ja tundeid. Teadmine, et sa pole üksi. Teadmine, et ka raskel ajal on olemas sinu ümber inimesed, kes on valmis abikäe ulatama. Kuskil on koht, kuhu minnes saad tagasi kaotad jõu. Lapsepõlvekodu, kus oled veetnud oma kõige õnnelikumad hetked enne seda kui hakkasid muretsema. Muretsesid kodu ja auto, siis kaasa ja lapsed ja siis muretsed kõige selle pärast. Naer kaob. Laps naerab päevas kuni 300 korda. Täiskasvanu kümme korda vähem. „Mida ma naeran, kui pean muretsema,“ olen saanud vastuseks küsimusele, et miks sul, hea inimene, olek nii tõsine on. Lapsepõlves polnud sõprade leidmisega mingeid muresid – need, kes õue peal olid, need sõbraks said. Täiskasvanuna hakkab inimene põdema, et nii ei tohi ja nii ei sobi ja see pole viisakas. Miks ei või suur inimene astuda teise juurde ja öelda „Ole minu sõber. Ma kuulan sind ja sa mõtled minu mõtteid“. Nii ei sobi. Tihtipeale on isegi pereringis mõnel raske tunnistada, et pere on tema suurim armastus. Minu tütar õpib Tartus ja elab üksinda korteris. Käib koolis ja läheb koju, õpib koolis ja õpib kodus. Meil on omavahel üks tore komme. Igal õhtul ta helistab mulle. Mõnikord räägime pikad jutud maha, teinekord ainult mõne minuti. Kuidas päev möödus, kas tervis on korras, kas kodu on korras. Ma tahan, et ta teaks, et olen tema jaoks alati olemas. Iga kord kõnet lõpetades, ma ütlen, et ma armastan teda. Ja armastangi. Nendest kõnedest on saanud minu päeva oluline osa, et teinekord kui töö pärast pole võimalik rääkida, on enne uinumist tunne, et midagi on puudu. See on minu jaoks ja minu meelest elus kõige tähtsam – kuuluda kokku.     

SINA JA MOOS

Hommik käes, ma arkan sinu embuses

Päiksekiired kõditavad pead

Hirmus küll, kuid kahjuks pean ma lahkuma

Minust jääd sa voodi lebama

Päike paistab taeva serval

Rõõmu kõigil kingib ta

Olen üksi sellel välja

Rõõmust hüüan ma

Üle välja jooksen, käes on rõõmupäev

Minu ümber olid sinu käed

Tean, et kodus ootamas on minu moos

Tühine on selle kõrval iga poos

Päev kiirelt looja läeb

Moosi süües möödub aeg

Sinu poole sammud sään

Ikka laulan ma

Sina ja moos, sina ja moos

Sina ja moos, teid naudin koos

See tekst ja laul on sündinud koostöös Andresega u 1996. See oli aeg, kui muusikas valitses JAM ja ansambli nimest lähtuvalt nimetati magusimalaid laule moosilauludeks. “Sina ja moos” on otsene paroodia sina-mind-mina-sind stiilis tekstidele. Lugu on tehtud ühe ropsuga väikese lustaka peo käigus Lai tänava maja klaveriklassis. Imelik, mis asjad on kõik elus meelde jäänud. Hiljem laulsin seda lugu siis ka El Cumbaga.

Aga kui siis nüüd mõtiskleda, siis on huvitav, kuidas armastus on vanusega koos muutunud. Noorena oli armastus lustakas, isegi kelmikas, ei mingit valu ega kahetsust. Vanemana on armastus muutunud valulisemaks. Kas see on sellest, et nooruses on unistused ja kristallselged kujutlused, milline üks õige armastus olema peab, aga aastatega koos unistus mõraneb. Tundub, et unistusel polegi lootust täituda, sest aega jääb järjest vähemaks. Muidugi lämmatab romantika ka argihallus ja igapäeva probleemid. Puud tuppa prügi välja, lapsed kooli, söök valmis jne. Õhtul istud siis voodiserval ja teed selle romantika kiirelt ära. Olen kohanud vanemaid inimesi, kes on oma unistustest kaugele läinud ja seepärast elus väga kibistunud. Seda kibestumist elatakse siis välja noorte peal, kelle elus on veel kõik võimalik. Oma valesti elatud elu pärast ei maksa teisi süüdistada. Oma enda valedes valikutes oleme ikka ise süüdi. Seepärast andestage iseendale oma vead ja elagem siiski õnnelikena, sest õnn on ülim eesmärk, mille poole püüelda ja seda teed ei maksa korraksi katkestada.

VEEL ÜKS KORD

Sa jätsid mind üksi

Mu meel on nii kurb

Ei mälestust miskit

Jäänd sinud mu arm

Taevas lendavad linnud

Taevas linde on täis

Hinges torgivad pinnud

Olen armastust täis

Veel üks kord mind suudle sa

Ja siis jälle naerata

Su silmad täis sära

Muu kõik tühine näib

Keset pidu ja kära

Järsku oledki läind

Palun ära must lahku

Sa oled nii hea

Ilma sinuta jahtun

Ja kaineks saab pea

Veel üks kord mind suudle sa

Ja siis jälle naerata

See laul on üks kummaline laul. See laul valmis umbes 1995.a kui ühise lustimise käigus Andres Määr mängis klaveril loo põhikäiku ja iseenest hetkelise improvisatsiooni käigus sündisid ka sõnad. Tahtsime teha nii maguslääget laulu, et endal oleks ka paha ja algul sai teda sellisena ka esitatud. Kuid juba siis tundus, et see pole päris see. Andsime laulule rokiliku seada ja laul hakkas elama ja ilmnes, et tegemist on päris hea lauluga. Nalja tegemise perioodil tundus väga hea ideena minna telesaatesse “7vaprat”. Selleks tuli lugu salvestada. Raha meil ei olnud, kuid kraapisime koolis kamba peale nii palju kokku, et saime Heini Vaikmaa kodustuudios kaks tundi tööd teha. Lugu valmiski kahe tunniga. Seda on muidugi seades ka kuulda. Saatsime loo telesse ja meid kutsutigi salvestusele. Oli talvine päev ja unustasin kingad maha. Kobakate talesaabastega tundus ka veider laulda ja seepärast tundus parima lahendusena minna laale paljajalu. Kummalise seigana on see paljudel  inimestel tänaseni meeles, kuigi lugu ennast enam ei mäleta. Kuna loos midagi eriti ei toimu, siis tegime nagu väikese lavastue ka ja koolivennad istusid nurgas luues mulje restoranist, kus üksik akoridonist mängib ja laulja laulab. Poole laulu ajal tundus seismine kuidagi nõme ja hakkasin tantsima. Täielikku improvisatsiooni on neis liigutustes näha. Igal juhul saime edasi ja see hämmastas meid sügavalt. Ühtekokku olime tabelis vist isegi 3 nädalat. See oli kaugelt rohkem kui arvasime.

1996.a osalesin laulukonkursil ”Kaks takti ette” ja otsustasin laulda seal sedasama laulu. Seal tegi Antti Kammiste ansambel loole väga laheda saate. Olen seda hiljem küll näinud, kuid ei mäleta kus. Ka selles saates pääsesin finaali, kus võitjaks tuli “Nukukuse” laulja Tiiu.

Kui ma seda laulu ka tänapäeval vahel laulan, siis pean tunnistame, et see on üks minu lemmiklaule. Ja kui ma naisest lahku läksin ja pidin seda laulu samal õhtul laulma, siis tõmbas ka endal pisara silma. Aga hea laul parandab inimhingehaavad ja nüüd olema Triinuga jälle koos ja see laul kõlab hoopis teisiti.

KADI LAUL

Ma lähen üksi üle jäätund järve

Ja järsku tunnen jalge alt kaob pind

See hirmutunne kõditas mu närve

Ta paisand jääle kummuli on mind

Kuid sinu poole ikka aina tõttan

Ka roomates ja nina muda sees

Mu jalg su poole nõnda kiirelt ruttab

Sest hing mul armastusest keeb

Ja  sinust õhkab isemoodi sooja

Sa liibud vastu kaela nagu sall

Ma olen otsind sinu hingesoojust

Kuid see käest kaob kui kummipall

Me arvamused ammu lahku läinud

See jätnud haavad sügavele hingesse

Ka need, kes meist on külmalt mööda läinud

On jätnud jäljed me elurööpaisse

Suhteliselt halb tekst, kui jätta viimane salm lugemata. Kuid selle laulu juures on olulisem hoopis selle sünnilugu. Istusime ülikooli ajal sõber Andresega minu ühetoalise korteri lahtise akna all ja mõtlesime, mida kinkida kursuseõele, kes oli meid oma sünnipäevale kutsunud. Raha oli meil täpselt ühe viina jaoks. Ostsimegi siis viina ja mõtteid mõlgutades jõime selle kahe peale ära. Nüüd oli tuju hea aga kinki ikka mitte. Hea tuju lainel otsustasime teha neiu Kadile laulu. Mina panin esimesed sõnad paberile ja Andres hakkas minu ema akoridioniga kohe meloodiat mängima. Lugu sündis imbes poole tunni jooksul. Viimane salm, mis sai ka refrääniks, sai inspiratsiooni Karl Ristikivi luuletusest “Ka sisaliku tee kivil ...”. Laulsime siis seda lahtise akna all, kui korraga läks üle hoovi vastasmaja aken lahti ja meile naeratati hambutut naeratust. Vanem ja ilmselgelt svipsis naisterahvas pöördus meie poole üle õue hõigates, “Poisid, kas seltsi pole vaja. Tulen kohe sinna”.  Saime aru, et viimane aeg on kiirelt lahkuda. Aeg oli juba vahepeal õhtusse jõudnud ja õues hämardus. Kõndisime neiu majani ja teades, kus umbes on tema aknad, lõime sisehoovis akordioni saatel laulu lahti. Häda oli aga selles, et neiu elas viiekorruselise maja kolmandal korrusel. Lahti ei läinud ainult mitte neiu aken, vaid kõik aknad ja kõrget muusikakunsti mittemõistvad majaelanikud kostitasid meid segamini eesti ja venekeelsete roppustega. Me laulsime siiski laulu lõpuni ja põgenesime koridori, kus meid salamisi tuppa juhatati. Pidu jätkus. Täna ma ei tea, mida Kadi teeb või kuidas ta elab, aga meie jaoks kannab laul ikka “Kadi laulu” nime.

Kui nüüd siis kiirelt sündinud suhteliselt mõtetu teksti üle arutada, siis elu on ring ja sa ei tea kunagi, millal möödanik sind taas kinni püüab. Ma olen kindle, et kõik see, mida me elus teeme, talletatakse kuhugi saatuse- või eluringi ja ühel päeval jõuab see taas sinuni, olgu siis tegemist hea või halvaga. Mõned ütlevad, et see on karma, teised, et saatus. Mina olen seda meelt, et õhus on energiad, mis talletuvad. Kui sina annad välja positiivset energiat, siis kiirgab ka sulle vastu positiivset energiat. Sama on negatiivse energiaga. Teiste inimeste energaid mõjutavad meid samamoodi isegi kui kohtutakse vaid korra. Sellest jääb jälg meie eluteele. Kiirgugem siis positiivselt, et maailm saaks meile positiivselt vastu kiirata.

UNISTUS

Kuskil kukub oksa pealt üks tilk

Kas puu sinu pärast valab pisaraid

Sinul peatub kuu kõikenägev pilk

Teab ta millest unistad

Üksi olles öö musta teki all

Pimedusest kostub mahe kellahääl

Ei märka sa et väike valge tall

Villamantli laotab ilma pääl

Unistus on suurem kui homne päev

Päevad läevad , kuid unistus jääb

Ja kuigi udu varjanud on sind

Su silmapiir on siiski kaugel ees

Sest avali on sinu puhas hing

Ja ainult armu õhkab südames

PÄEVA LÕPUKS

Ma nagu laev, mis liugleb üle vee

Kus on küll kapten , kes näitaks mulle teed

Või nagu laps , kes ärkab ülesse

Ta siiralt avatud on kõigil uuele

Üks päev on lõppend, algamas on öö

Meil tänu jumalal on tehtud päevatöö

Ma lähen sinna, kuhu tee mind viib

Kauge unistuste radedele siit

Kuid kuskil südames on väike salasoov,

Et homne päev tuleks ilusam meil veel

Vaid saatus teab kuhu homne tee meid toob,

Kuid loodan kohtuda ma teiega sel teel

Loen neid laulusõnu ja kohati on nad segased. Aga refrään mulle meeldib. Olgu meie elu milline tahes. Kes teeb 10 tundi rasket tööd ja teenib kopika või kaotab suurelt mängides börsil miljoneid või elab oma elu rahulikult palgapäevast palgapäevani. Kõik me unistame millestki veel enamast. Mis oleks kui ... ??? Mis oleks kui ma oleksin õppima läinud ... Mis oleks kui ma oleks abiellunud hoopis kellegi teisega ... Mis oleks kui ma võtnud pakkumise vastu ... Mis oleks kui ma elaks hoopis välismaal ... Uinudes muutuvad meie unistused tihti reaalseteks. Seal võid olla ilus ja armastatud, kangelane ja superstaar, aga võid olla ka armuke või varas.  Unenägudes võib leida ka vastuseid päeval vaevavatele küsimustele. Õhtul uinud teadmatuses ja hommikul on kõik selge. Ärgates tead, mida sa tegelikult tahad, kuid ärkvel olekus tõmbab inimene pidurit. Nii ei sobi ... aga kui see ei õnnestu .. mida teised arvavad.... Ja jäävadki ellu viimata unes nähtud lahendused. Inimeste elus on liiga vähe spontaansust, julgust  astuda samm kõrvale tallatud rajalt. Teha midagi pöörast. Ja nii inimene jääbki unistama ja ööd ootama, mis viiks teda hallist reaalsusest unistustemaale.

See on ju sinu elu, mida sa üks kord elad. Päevi sinu eluraamatus on piiratud hulgal. Kas saab siis neid päevi raisata tulutult. Unistused ei pruugi jäädagi unistusteks, tuleb astuda vaid esimene samm.