Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost?

 Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost? 

Ma tulin Usuteaduste Instituuti kristliku kultuurilugu õppima sooviga oma mõttemaailma korrastada. Nagu oleks kõigest kuulnud ja nagu teaks keskmisest inimesest enam, aga ometi ei moodusta minu teadmised tervikut. Kujundlikult öeldes on teadmised nagu tellisehunnik hoovil, mis maksis kallist raha ja isegi tuule eest varjab, kust iga kivi saab välja võtta ja teise kohta asetada. Kuid tellisehunnik ei ole siiski müür, kus üks kivi on teisega seotud ja mis moodustab tugeva aluse, kuhu rajada juba järgmine korrus ja katus. Õppimine on viinud minu harali teadmistes paljud asjad paika või seostesse. Korraga olen aru saanud, miks teatud protsessid või sündmused on toimunud või mis on nende olemasolu tingimusteks olnud.

Ma vabandan, et räägin endast ja mitte ette antud teemal, kuid just eneseni viisid mind loengute tarvis loetud kirjandus ja mõtterännakud. Seepärast jätkan. Ma olen alates keskkooli lõpust olnud teadlikult usklik inimene. Ma olen enesele tunnistanud Jumala olemasolu ja otsinud märke Jumalast. 1990ndate algul tekkis Eestis pöörane usuliikumiste laine, kuhu lasin enesegi haarata. Ja Jumal lahustus erinevate liikumiste ja õpetuste vahel ära. Korraks kadus ind leida Jumalat, sest võltsjumalikkust oli ümber palju ja tundus, et see asendab suurepäraselt päris Jumalat minu hinges. Mingil hetkel taipasin, et olenemata usuliikumisest või õpetusest räägivad kõik tegelikult ühte keelt erinedes vaid detailides. Nagu on öeldud, et kõik, mis erinevates religioonides on sarnast, on hea ja see, mis neid teistest eraldab, see on reeglina halb. Kõik jutustavad lugu ühest ja samast heatahtlikkust loojast, eluandjast, saatusekujundajast ehk Jumalast.

Religioonimaailm meenutab riiki, mis on tema kõigi kodanike jaoks üks, aga ometi igaühe jaoks veidi omanäoline. Kui kuulata erinevate valitsevate erakondade seisukohti, siis kõik on pühendanud riigi teenimisele, kuid neid kuulates oleks nagu tegu erinevate riikidega. Usuturul toimub sama. See teadvustamine oli minu jaoks pöördelise tähtsusega. Ma ei pea leidma enesele mingit kirikut, minu Jumal on minu südames. See ongi tempel. Mõneti sarnanes minu Jumal Lev Tolstoi Jumalale, kelle jaoks Jumal oli Armastus. Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Sest Armastus on nii suur tunne, et seda on võimalik esile kutsuma ainult Jumal ehk Armastus on kõige otsesem märk Jumala olemasolust. Kui minus on Armastus, siis tähendab, et Jumal on mind puudutanud ja ainus viis hoida jumalikkust eneses on armastada kõike tema loodut.

Ometi vajas Jumal minu südames kogudust ja pühadust. Seepärast astusin alati , kui võimalik sisse pühakoja uksest. Mulle sobisid kõik pühakojad – katoliku, luterliku, õigeusu, sünagoog, budistlikud või hinduistikud templid jne. Ma tundsin kõikjal, et Jumal on minu juures.  Ma tegin oma Jumala otsingutes rahu ja leppisin olukorraga minnes oma eluga edasi. Minu Jumal oli minu südames ja me saime hästi läbi. Seepärast tundsin rõõmu lugedes Wildfried Härle mõtet: „Me peame õppima ka ise end aktsepteerima, kuigi me (vahest pareminigi kui teised) teame, et meis on nii mõndagi, millega pole kõik korras, mis on häiriv või koguni aktsepteerimatu.“ Ma tean, et minu mõttemaailm ei pruugi olla õige, ma tean, et ma olen alles teel kujundamaks oma maailma, ma tean ka , et minu elust kogetud tarkused ei pruugi kattuda kaaskodanike omaga või häirivad need mõtted koguni teisi. Kuid need on minu mõtted ja tunded, mida eirates läheksin vastuollu iseenesega.

Õnneks võivad seisukohad inimese elus muutuda ja uut kogedes suisa vastandlikeks muutuda. See omakorda kipub inimesi häirima, sest tihtipeale arvatakse, et inimene ei tohi areneda ja selle eest, mis korra öeldud, pead lõpuni vastutama. Teekond Jumalani samas ei peagi lihtne olema, sest sellel teel liialt on segajaid. Peab läbima keeruka teoloogilise, religioosse, teadusliku teadmiste labürindi, et jõuda tolstoilikule arusaamisele, et Jumal on Armastus. E.Jüngel on kirjutanud: „Milline inimene ma tõeliselt olen, selle üle ei saa otsustada ükski maine instants. Selle üle ei saa otsustada isegi mina ise. Otsus isiku olemise üle ei ole ühegi maise isiku ja instantsi meelevallas. Sest isiku olemise üle saab pädevalt otsustada ainult see, kes teeb isiku isikuks. Ja see on Jumal üksi.“ (Inimlik inimene, 1985). Seega ei tohi mina kulgejana lasta ennast segada võõrastest arvamustest või välistest mõjututest. Minule ilmutab end Jumal sellisel kujul, nagu ta hetkel arvab kasulik olevat. Minu ülesanne on hoida meel vaba ja lasta end juhatada valguse poole. Tuleb unustada kriitika ja vaen olemasoleva kohta ja tõdeda, et Jumal on Armastus.       

Ühel päeval kutsus mind enda juurde minu vanaema ja usaldas minu kätte meie perekonna käes 200 aastat olnud Piibli. Ta usaldas selle mulle tingimusega, et ma hoian seda ja pärandan edasi. Selles pühas raamatus on peidus võimas energia , mille on sinna põlvkondade kaupa jätnud minu esivanemad. See energia on tunnetatav, kui Piibel kätte võtta. Selle teadmise tunnetamine, et me oleme eostatud elusate organismide poolt aastatuhandete taha tagasi, tekitab aukartust. Me ei ole kerkinud mullast ega sadanud taevast, vaid meie tee Jumala poolt looduna  on reaalne. Kõik meie esivanemad kuni Jumalani välja olid reaalsed inimesed oma tunnete, mõtete, kogemuste ja teadmistega. Kõik see pärandusena saadud pagas on jõudnud tänaseks minuni. Kett minu ja Jumala vahel on pikk, kuid see on reaalne. Nüüd oli minu kätte jõudnud Püha Raamat, mis kandis endas tükikest ajalugu minu põlvnemise loos. Hakkasin huvituma Piiblist ja neist raamatu tarkustest, mille varal nägid ja seletasid enese jaoks maailma  minu esivanemad. Jumal minu südames jäi samaks, kuid nüüd lisandus minu inimeseks olemisele huvi ristiusu ja eelkõige ristiusus ajaloo vastu. Kes olid need inimesed, kes on minu Piiblit käes hoidnud ja miks on sellel minu jaoks nii suur jõud?

Jätan hulga vahele ja jõuan tänasesse päeva. Eberhard Jüngel märgib, et „usk on Lutheri järgi hoopis meie elu teo- ja saavutusseose elementaarne katkestus. Usus usaldab inimene hoopis täielikult Jumala tegu ehk siis Jumala loovat sõna.“ ja jätkab mõne aja pärast „kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligemeses, vastasel korral ta ei ole kristlane.“ (E.Jüngel „Inimlik inimene“, 1985) Luterlik Jumala seletus ei veennud mind. Miks? Ma tõesti soovin tunda Jumalat sellisena nagu teda tunnevad luterlased, kuid kõik seni loetu ei ole mind veennud. Ma külastan kirikuid , vestlen tuttavate kirikuõpetajatega, kuid keegi ei ole mulle suutnud usutavalt mulle selgitada luterlikku kolmainu põhimõtet. Minus on küsimus, millele pole leidnud rahuldavat vastust – On Jumal, kelle olemasolus ma ei kahtle, kuid kelle huvides oli mängu tuua Jumala poeg? Miks Jumal tappis oma poja, kui ta ikka oli Jumala poeg, teades, et ta ärkab kolme päeva pärast taas? Selline silmakirjalikkus inimestega manipuleerimisel ei tekita just positiivseid emotsioone. Minu Jumal nõnda ei teeks. Ja ma tõdesin iseeneses, et nii kaua kuni kõneldakse Jumalast, on minu jaoks kõik selge, aga kui kaasatakse Poeg, siis läheb loogika peas sassi. Kuidas ma elan Kristuses, kes pole isegi Jumal?

Otsisin vastust oma küsimusele, kuid põrkusin taas vastus mõistetamatuse müüri. Kas kõigi kiriklike selgituste juures on vaja kasutada keelt, mida on raske mõista, nagu on ilma eelneva kogemuste lugejal raske mõista Piiblit ennast? Piibel on täis tähendamissõnasid, sümboleid ja märke, millest lugeja üle libiseb ja mis muutuvad mõistetavaks alles peale asjatundlikku seletust. Me põrkame pidevalt mõistete valesti mõistmise seina vastu, mis takistab meil olla osa kogudusest. Siin omakorda vallandubki inimeses jõuetu protest, kuna temalt on röövitud tema isiklik arvamus või kogemus. Sest ka minul Pühakirja lugejana tekib oma emotsioon, teadmine või kogemus. Raymond Ruyer tõdeb oma „Psühhobioloogias“, et me lähtume maailma seletamisel iseenda kogemustest pidades neid lõplikeks, kuid tark on see, kes ei eelda, et kogu maailm piirdub vaid tema kogetuga. Kas Piibli tähendamissõnadel saab olla erinevaid seletusi, mille poolest on minu tunnetus halvem näiteks mõnest kirikuõpetaja omast. Lektor Ergo Naab sõnas loengus: „me ei tohiks unustada, et Piibel on siiski ligemale 2000 aastat vana ja keel, mida seal kasutatakse vastab tollastele normidele.“ Kui me tänasel päeval hakkame seda kaasajastama, kas siis on ikka tegemist päris sama pühakirjaga ja kas kõik see, mis meile on Jumala poolt läbi pühakirja antud on ikka sama. Probleemi on täheldanud ka Wildfried Härle oma traktaadis „Õigeksmõist täna“: „Mis puudutab mõistmist takistavaid keelelisi tegureid, siis tuleb märkida, et mõiste „õigeksmõist“ on ise esimeseks komistuskiviks – mitte sellepärast, et see meie igapäevases keelekasutuses nii harva ette tuleb, vaid seal kus meie teadus- ja argikeeles õigeksmõistust või (enese)õigustamisest kõneldakse, peetakse silmas midagi hoopis muud, lausa vastandit sellele, mida mõtlesid Paulus ja Luther.“  Ehk ajas ja lähtuvalt inimese elulistest kogemustest võib mõistete tähendus muutuda. Nõustun, et ilma eelneva õpetuste või taustateadmiseta ei ole minul võimalik osa saada algsest heebrea või kreekakeelsest algtekstist. Sisenedes piibellikku tähendamismaailma vajan seega igal juhul juhatust. Aga kes võtab endale lõpliku õiguse anda mõistetele kõigile ühiselt arusaadav sisu?

Ja olengi kohustuslikuna pealkirjas etteantud terminite vangis. Mis siis õigupoolest on kirikuelu? Piiskop Urmas Viilma tõi raadiointervjuus ERR saatele „Kirikuelu“ välja kiriku kolm tähendust. Esiteks kirik kui hoone, kui füüsiline ja kõigile käega katsutav objekt. Teiseks kirik, kui seadustatud organisatsioon maistest seadustest lähtuvate kohustustega. Kolmandaks kirik, kui kogudus ehk kristliku religiooni järgiv inimrühm. Kindel ja selge on vaid teadmine, et kirik on ainult kristluses kasutatav termin.  

Seepärast pean vajalikuks selgitada oma nägemust kirikust. Minu jaoks on kirik eelkõige kogudus. See on teatud rühm inimesi, kes jagavad sarnast usulist kogemust ja kes on valinud ennast teenima õpetaja. Kogudusel võib olla oma ajalooline kirikuhoone, kuid ka ilma hooneta koos käies on nad ikkagi osa kirikust. Samas on küsimus, et kas kirikuks ehitatud hoone, millele on antud uus funktsioon, on ikka veel kirik. Mina käisin terve noorusaja treeningutel kirikusse ehitatud spordisaalis. Minu jaoks oli tegemist spordisaaliga ja ma ei tundnud kordagi sealt , et ma kuidagi rikuks jumalikku rahu. See tunnetus, mis ka varemetes kabelites oskab näha ja tunda püha hingust, tekib koos inimliku elukogemusega. Tänasel päeval nähes lagunevat või veel hullem konserveeritud pühakoda tunnen hinges valu. Seepärast , kui öeldakse kirik, siis kangastub silmade ees pigem inimene või isegi altarimaal, kui hoone või organisatsioon. Olen sama probleemi ees , kui räägitakse riigist. Öeldakse, et riik keelab või riik toetab. Aga kes on see riik? Riik on ju inimesed. Piiridega ääristatud mullapind ei ole riik. Riik on inimesed ja ka otsuste taga on inimesed. Ka selle otsuse taga, et see maalapp siin on meie riik, on ikka inimesed.

Minu süda rõõmustas lugedes Thomas A. Põdra mõttetera: „Usk ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele), vaid selles osalemine ja sellele pühendumine südames särama löönud evangeeliumi kirka valguse tõttu. Selles valguses saab mõistetavaks ka kiriku institutsiooni ja selle kujundamise olulisus. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka ametkondlikus-institutsionaalses mõttes, enesekriitiline – evangeeliumi juurde tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise tähenduses –, aldis patutunnistusele ja meeleparandusele.“ („Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ lk 482, Tallinn 2018) Ehk kirik hakkab elama läbi usu. Ehk veel – kogu religioosse kultuuri aluseks on usk, mis mõtestab kogu käega katsutava ja silmaga nähtava maailma. Spordisaaliks muudetud kirik on spordisaal, kuni seal pole usku. Jumala teenimisele suunatud tegevus ka mitte religioosses ruumis pole samas vähem religioosne kirikus läbiviidud teenistusest.  Seega on kirik eelkõige kogudus ehk inimesed ja seeläbi ka inimesi koondav organisatsioon. Mulle väga meeldib T-A.Põdra arvamus, et kirik TAHAB olla enesekriitiline. Soovides olla elav kasvava liikmeskonnaga tulevikku selgelt vaatav organisatsioon peabki olema ülimalt enesekriitiline. Piibel ei saa ega tohiks olla antropoloogiline teos, mille abil jutustada minevikku või otsida tõlgendamisvigu. Piibel koos oma õpetusega peab olema elav teos, mis on arusaadav igale inimesele ja kõnetab igaüht. Kõiki ehk veidi erinevalt, kuid Piibel ei tohi jätta puudutamata kedagi. Me elame kristlikus ilmaruumis, kus elasid ka meie esivanemad ja kogu meie maailmapilt on kujundatud piibelliku õpetuse alusel. Tahame seda või mitte, usume Jumalat või mitte, loeme Piiblit või mitte, aga kristlikust vundamendist meie elukorralduses mööda ei saa. Piibel on tänaseni meie elukorraldust kujundav autoriteet. Isegi kui me seda ei tea või ei taha tunnistada. Piibli autoriteedi aluseks on tema jumalik päritolu ja mitte see, et kirik nii kuulutab. Piiblile tuginevat autoriteeti peaks kristlik kirik palju rohkem kasutama ühiskondliku elu korraldamises. Moosesele antud 10 käsku on tänaseni kõige parem inimese elukorralduse alus ja seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.

Kuid tulen tagasi kiriku aluseks oleva koguduse juurde. Kes kuuluvad ja kuidas saada koguduse liikmeks? Kas selleks, et saada koguduse liikmeks piisab vaid usust või on selleks vaja midagi veel? Kas kogudust on võimalik omakasu eesmärgil omandada? Üks vastuse variante on  peidus Wildfried Härlel:  „Kes otsustab õigupoolest viimselt selle üle, kas mind aktsepteeritakse, kas ma olen omaks võetud? Teevad seda minu kaasinimesed või mina ise? Või on olemas üks instants, mille tunnustusest või eemaletõrjumisest viimselt sõltud, mis väärtus on minul, kas ma olen aktsepteeritav ning kas ma saan seepärast ka iseend omaks võtta ja aktsepteerida?“ (Õigeksmõist täna, 2008). Ehk usuelu ja kirikuelu seos on lihtsamalt öeldes Jumala maailma ja meie argise maailma suhe. Inimene ei saa sekkuda jumalikku maaima tegemistesse. Inimene saab ainult usaldada, et see, mida Jumal ette võtab on hea ja vajalik. Usaldus tuleb aga välja teenida ja kui meil puuduvad märgid, mis annaks Jumala headest kavatsuste meie suhtes, siis tekivad kahtlused ja inimene pöördub Jumala teelt kõrvale. Me oleme oma argises elus harjunud asju ajama „müün ja ostan“ suhetes. Kui ma annan Jumalale oma usalduse, armastuse ja isegi annetuse, siis tahan ka vastu saada. Kuid Jumal vaikib. Samas inimesed, keda ei vaeva olemuslikud probleemid, on oma suhetes Jumalasse ja ka teistesse inimestesse oluliselt vabamad. Nende potentsiaal teostada ennast läbi religioosse maailma on suurem. Usu tunnistamine vabastab pingetest isikliku vastutuse ees.  „Uskuda tähendab kogu südamest Jumalat usaldada. /…./ Ning kui Jumala usaldamine ongi see, mis on oluline, sest sellega tunnistab inimene Jumala Jumalaks olemist ning Jumala ja inimese vahekord seatakse jälle korda. , asetatakse pea pealt jalgadele.“ (W.Härle, Õigeksmõist täna, 2008). Härle tõdeb ka, et tänasel päeval on õigeksmõistu õpetuse ehk luterliku kiriku aluspõhimõtte sisu hakanud tähendust kaotama.    

Nüüd siis peakirjas toodud termin „usk“. Tsiteerin taas Lev Tolstoid: „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16). Loomulikult ei ole see mõtisklus laialt levinud ega ka akadeemilist äramärkimist leidnud. Kas on põhjustki, kuid see on üks nägemus inimeselt, kes püüdis mõtestada enese jaoks maailma läbi usu. Ometi kõlab see tänapäeva usuturu pakkumiste paljususes vägagi aktuaalsena. Usust on saanud toode, mille võimaliku lisaväärtusena on võimalik maha müüa igatsorti tooteid. Veel 100 aastat tagasi olid inimesed usklikud ja käisid oma usu kinnitamiseks igal pühapäeval kirikus. Tänapäeval nimetatakse igas mõttes sama käitumist elustiiliks ja kiriku asemel käiakse joogasaalis või meeletreeningutel või kett-turundus koolitusel. Kõiki neid ühendab inimese usk paremasse homsesse või paremaks inimeseks saamisele. Usk pole tänapäeval kuhugi kadunud. Usk on vahetanud kuube. Seega on tänavaid täis võimalikke koguduste liikmeid, kuid aegunud sõnumid viivad inimeste teed kirikust mööda.

Teine mõttekäik usu teemadel Wildfried Härlelt: „Viimaks eksisteerib veel kolmaski arusaamist raskendav mõiste: „usk“. Kui Paulus ütleb, et inimene võib saada õigeks ilma seaduse tegudeta, üksnes usust, siis kõlab see paljude jaoks nii nagu öeldaks sellega: reformatoorse õpetuse järgi pole oluline täita Jumala tahet ning teha Jumala poolt kästut, vaid oluline on üksnes uskuda kiriklikku õpetust s.o. seda tõeks pidada ja sellega nõustuda, isegi siis , kui ise selle õiguses võib-olla kindlad ei oldagi ehk teisisõnu – pidada seda tõeks vastu enda südametunnistuse häält.“ („Õigeksmõist täna“ 2008).  Paulus ei osanud ligemale 2000 aastat tagasi arvata, et kristlus püsib veel aastatuhandeid hiljem. Samuti ei osanud ta arvata, et kirjad, mille kirjutamisega ta hulga aega kulutas, võivad kunagi jõuda adressaadini loetud sekunditega. Samuti ei osanud tema oma naiivsuses kindlasti arvata, et tema heauskseid sõnu Jumala ja usu vastutusest inimese tegude suhtes, tõlgendatakse isiklikust vastutusest vabastamisena. Usk tagab igavese elu sõltumata inimese maistest tegudest. See on tänapäeval isegi ohtlik avaldus, mis jätab varju inimese kohustused järgida kümmet käsku.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kristlikul kirikul on tänapäeval jäänud jätkuvalt oluline roll meie igapäevase elu kujundamisel, kuid see mõju on pigem alateadlik. Teadlike lahendusi tänapäeva probleemidele otsivad inimesed paraku mujalt. Usuelu meie ühiskonnas pole kadunud, kuid kahjuks on see liikunud väljapoole kirikut. Samas on olemas potentsiaal otsivate inimeste näol, kes sarnaselt aastasadade tagusega otsivad vastuseid iseenese eksistentsile. Otsivad inimesed on pakkumiste paljususes pakutava suhtes kriitilised, kuid seda kindlamad enesele kohta leides.

Kasutatud kirjandus:

1.      Eberhard Jüngel „Inimlik inimene“ 1985, kogumikust „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (Ilmamaa 2013)

2.      Wildfried Härle „Õigeksmõist täna“, 2008, kogumikust „Reformatsioon 500“ (Usuteaduste Instituut 2017)

3.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

4.      Thomas-Andres Põder „Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ (Usuteaduste Instituut 2018)

Milline muusika sobib kirikusse?

 Milline muusika sobib kirikusse? 

ERR saates „Kirikuelu“ kõneles aprillis 2020 Aasta Kirikumuusikuks valitud Eerik Jõks. Muu jutu seas otsiti vastust küsimusele, et mis on kirikumuusika. Täpset definitsiooni ei leitudki. Jõks tõdes, et kirikus kõlav muusika peaks põhinema pühal tekstil. Samas võib kirikus laulda kirikukoor ka ilmalikku laulu ja kas on see siis sobimatu? Samamoodi ei leitud vastust kiriklikule muusikazanrile. Kas kirik on ainult klassikalise ja liturgilise muusika esitamise koht või sobib kirikusse ka rock-band, kui ta kasutab oma loomingus nt psaltritekste. Sama tõdeb Anu Kõlar oma artiklis „Mis on kirikumuusika ja kuidas sellest kirjutada?“. Tema jagab kirkus kasutatava muusika kaheks - liturgiline muusika ja kaunistav muusika. Neid seob konkreetse kirikuruumiga vaimuliku juhi hinnang või „kõhutunne“ muusika ruumi sobivuse kohta. Ühest vastust sellele kindlasti polegi ja seepärast on EELK kehtestanud abiks kirikujuhtidele vastavad juhtnöörid, mida kontsertkorraldajate meelehärmiks kiputakse ka küllalt jäigalt koguduste poolt järgima.

Olen ise samuti mitmeid kordi esinenud kirikus või korraldanud kirikukontserte. Probleem on alati üks, et kas esitatav repertuaar on ikka sobilik kiriklikku ruumi. Tõsi on see, et kirik on ruumina ja akustika poolest maapiirkondades kindlasti üks paremaid kontsertsaale ja seepärast on suur ka kihk oma suviste või jõulutuuridega kirikuid külastada suur. Piiri on nõutava ja pakutava vahele on raske tõmmata. Tuurilaulikud väidavad, et nende kaunid laulud sobivad suurepäraselt kiriku atmosfääri, kuid siis küsib kirik omakorda, et kas neis ikka kõneldakse Jumala aust. Mul on kord olnud vestlus ühe kirikuõpetajaga, kes arvas, et Jumalat võiks ikka mõnes laulus nimetada. Iseenesest tagasihoidlik soov. Aga mina küsisin vastu, et kas piisab ainult Jumalast või on oluline ka kontekst, sest Jumalat on võimalik kujutada ka negatiivses võtmes. Kirikuõpetaja arvas, et see ei ole hea lahendus. Ma küsisin vastu, et kui ma Jumalat ei nimeta, aga laulame inimese otsingutest ja tsiteerisin: „Ma nagu laev, mis liugleb üle vee, kus on küll kapten, kes näitab mulle teed. Või nagu laps, kes ärkab ülesse ja siiralt avatud on kõigil uuele.“ Saavutasime kompromissi, et antud laulus kujutab kapten Jumalat ja see on sobilik. Samas ei ole võimalik kõiki laule ükshaaval läbi töötada. Tuleb usaldada esinejat ja kui ta kord on alt vedanud või usaldust kuritarvitanud, siis temaga edasine koostöö lõpetada. Kirikudki suhtlevad omavahel ja kui esimene tuurikontsert ei vasta kiriklikule vaimule, siis pole vaja järgmistes pühakodades neid enam võõrustada. Oma põhimõtetele kindlaks jäämine on voorus igaühe juures.     

Omakorda tekib teine küsimus, et kui muusika on vaid osa edastatavast sõnumist. Siin meenub mulle ansambel Pussy Riot esinemine Õigeusu katedraalis Venemaal. Ansambel edastas läbi enda suhteliselt kirikusse sobimatu muusika Jumalale palve. Palve lõpetada Venemaa valitsejate kuritööd. Loomulikult artistid vahistati sobimatu käitumise pärast, kuid see oli tingitud riigipoliitikast. Kas samalaadne palve esitus läbi robustse etteaste ja muusika oleks Eesti kirikus olnud ilma tagajärgedeta võimalik? Pigem siiski mitte, sest selliste etteastete eesmärk on provotseerida, kuid kirik peaks olema koht südamest tulevate pöördumiste jaoks otse Jumala poole ja mitte üldsusele. Samas vastaks sellele Pussy Riot, et nende südamest tulevat palvet ei võetaks muidu kuulda. Anu Kõlar eelpool mainitud artiklis leidis, et sama muusika kõlab erinevalt kirikus ja kontsertsaalis. Samale muusikale omastab kuulaja lähtuvalt ruumist teise tähenduse. Ometi arvan, et Pussy Rioti vormis palvele ei oleks kirikus kohta. 

Omamoodi huvitav on lugu kiriklike tseremooniatega, nt pulmad. Kui noorpaar on palunud oma laulatust muusikaliselt kaunistama kutsunud mõne artisti, kes esitab kena armastuslaulu, kas siis see on tseremoonia ja ajalooliste kommetega kooskõlas. Kui noorpaar on tutvunud kindla laulua ajal ja tahab seda just kuulda ka oma tseremoonial. Näiteks Code One „On küll hilja“. Imeilus lugu, kuid siiski poplaul, kuid just selle saatel noorpaar tantsupõrandal tutvus. Kas kirikul on õigus öelda, et see ei sobi siia või on kirikuõpetajal tseremooniameistrina võimalik silm kinni pigistada? Mina arvan, et sarnastel kinnistel üritustel võiks teha mööndusi ja lähtuda noorpaari soovidest.

Järva vallas asub viis kirikut ja käesoleva aasta juulis korraldame kirikupäeva, kus kõigis kirikutes toimuvad erinevad kultuuriüritused, ekskursioonid ja teenistused. See tõstis korraldusrühma ümarlaual taas üles probleemi, keda kutsuda esinema ja millised artistid sobiksid päeva kaunistama. Pean ütlema, et kirikuõpetajate arvamusedki ei ühtinud 100%. Mõni oli nõus kaasaegsemate lahendustega, teine oli seevastu üpris konservatiivne. Lõpp-tulemusena leiti, et kirkusse sobib igal juhul rahvamuusika ja vaimuliku sisuga muusika. Samas tõdeti, et piletitulu nendega ei teeni. Seega oli vaja ikkagi laiemaid rahvahulki meelitavat artisti. Kahjuks on nii, et vaimulik muusika on väga omal kohal kirikuteenistuse  osana, kuid publiku haaramiseks oleks vaja vähemalt Arvo Pärdi jumaliku puudutusega teose ettekannet, aga see ei ole omakorda eelarveliselt väikese maakiriku jaoks võimalik, sest eeldab kutseliste artistide kaasamist ja uute teoste õppimiseks kuluva aja tasustamist. Olgu selle lõigu kokkuvõtteks öeldud, et kutsusime 10.juulil Järva-Jaani kirikusse laulma Tõnis Mägi.

Vaimulik muusika ei ole oma olemuses väga populaarne ja on siiski kitsa ringi huvi. Samas rahvamuusika on eelkõige seoses Viljandi Kultuuriakadeemia tegevusega tõusuteel. Sinna kuulub ka vaimulik rahvamuusika. See on zanr, mille arendamisel võiks kirik ja muusikud panna seljad kokku ja usun, et läbimõeldud turundamisel oleks kirikud publikut täis, aga see on ju oluline - saada inimene kirikusse – kogu kristliku kultuuri ja maailmapildi tutvustamisel.    

Loomulikult moodustab eraldi peatüki kirikumuusika maailmas teenistustel kasutatav muusika.  Arvo Pärt on öelnud, et igas kõrgkultuuri pole võimalik teha ilma jumaliku puudutuseta. Sama arvan ma kirikusse sobiva muusika kohta. Kirikus kõlav muusika peab olema jumaliku puudutusega. Religiooni usaldusväärsuse tagatiseks on tema traditsioonid ja ajalugu. See tähendab , et ei tohi kergekäeliselt loobuda aastasadade jooksul kujundatud kuvandist ja inimese ootuspärasest atmosfäärist. Kuid inimene suhestub ajaloolise pärandiga läbi tänase maailmapildi. Seega arvan, et ka Eesti vaimulikud juhid võiksid palju julgemalt kasutada liturgias erinevat kaunistavat kaasaegset muusikat.   

Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

 Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

Tänavuse aasta 12.aprillil on põhjust tähistada kosmonautika päeva pidulikumalt, sest just sellel päeval 60 aasta tagasi tegi Nõukogude kosmoselendur Juri Gagarin esimese inimesena oma Vostokil tiiru ümber maailma. Eestigi on astunud kosmoseriikide sekka, kui kosmosesse saadeti EstCube-1. Enne seda oli Tõravere observatooriumi teadlastel tihe koostöö teadlastega üle maailma kosmose uuringute valdkonnas ja on meil ju olemas oma auväärikas valdkonna eestvedaja akadeemik Ene Ergma näol.

Samas on vähem teada fakt, et nõukogude kosmoselendurite toidulaud kaeti Eestis, mille eest on kosmonaudid Eestist ülelennul suisa tänanud Eesti toiduteadlasi. Kõige paremini teab protsessist toiduainete tööstustele, uusi tehnoloogiaid ja tooteid välja töötava Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo tolleaegne teadusdirektor Arno Kannike, kelle haldusalasse kuulus ka sublimatsiooni eksperimentaallaboratooriumi töö koordineerimine. Istusime laua taha ja pidasime maha väikese selgitava vestluse.

Mis asutus see Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo oli?

ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroo moodustati 1965.a Tallinna Külmhoone sublimatsiooni laboratoorium, mis oma rakendusliku teadusliku teematikaga liideti uue asutusega. KTB loomise vajaduse tingis liha- ja piimatööstuste kontsentreerimine, uute tehnoloogiate rakendamine  seonduvalt ajakohaste suure võimsusega seadmete kasutuselevõtuga seega tarve tööstused tehniliselt ümber varustada. Mõlemad protsessid tõid kaasa hulgaliselt probleeme, millede lahendamiseks oli vaja kvalifitseeritud spetsialiste paljudest valdkondadest. KTB põhiülesandeks jäi liha- ja piimatööstuste teaduslik-tehniline kindlustamine ja kogu tööstusharu innovatsioonipoliitika läbiviimine. Selleks tehti rakendusliku iseloomuga teaduslikke uurimustöid, anti põhjendatud soovitusi, tööstuste spetsialiseerumiseks ja paigutamiseks, tootmise ümberorganiseerimiseks ja moderniseerimiseks ning töö ja juhtimise alasteks ümberkorraldusteks. KTB koosseisu kuulusid mitmed väljapool Tallinna  asuvad uurimis- ja katseüksused: Türi ja Oiu eksperimentaalosakonnad, Jõelähtmes kartongist papptaara eksperimentaalne tööstus, Vändras juustutehnoloogia uurimisgrupp, Võhmas lihatööstuse aroomi-, värvi- ja lisandite eksperimentaalosakond, Tartus, Lihatehnoloogia osakonna juures liha- ja vorstitoodete eksperimentaallabor. Türil tööstuses oli piima kondenseerimise ja pulbri tootmise väikese võimsusega  seadmed, segu – ja  pakkemasinad, milledel  valmistati koostöös Hollandi NIZO uurimiskeskuse teaduritega piimatööstuse valkude kontsentraatidest valmisdesserte, valgulist vahukoore asendajat jt unikaalseid tooteid. Oiul toodeti rasvata juustu, külmutati see, purustati ja müüdi vastavas pakendis eksportkaubana Hollandisse. Hollandi tööstused valmistasid sellest brõnza taolist juustumassi ning turustasid seda Lähis- Ida maades. See võimaldas saada valuutat ja osta katseseadmeid Türi eksperimentaalosakonnale ja  analüsaatoreid kesklaborisse.

Laboratoorium teaduslike uurimistööde juhendamine viisid sind isegi NSVL Teaduse- ja Tehnika Komitee Kunstliku Külma kasutamise Teadusliku Nõukogu liikmeks. Mis sul sellest ajast meenub?

Sellega kaasnesid kahel korral aastas üle-liidulised konverentsid, kohtumised ja arutelud. Nendel osalemist on raske ülehinnata, sest teaduslikud ettekanded ja diskussioonid olid maailmatasemel, mis võimaldas ka meie rakendusliku kallakuga teadusasutuses neid ellu viia, eriliselt aga tööstusharu poolt KBFI, TPI-st, EPA-st ja Saku Maaviljeluse instituudist tellitavate teaduslike tööde koordineerimisel.  KTB teadusnõukogu korraldas nende tulemuste läbivaatamisi ning vastavalt tööde akuutsusele tegi ministeeriumile ettepanekuid teadusuuringute edasiseks rahastamiseks. Ühe konverentsi korraldasin ka Tallinnas. Osalejaid üllatas, et lülitasin konverentsi programmi aktiivse puhkuse osa, milleks oli Tallinna Linnuvabriku spordisaalis toimunud võrkpallimäng, basseinis ujumine , saunas lõõgastumine ja seejärel sama hoone II korruse saalis toimunud järelistung koos laudadel leiduva hea ja paremaga. Linnuliha toodete mitmekesisuse ja maitsete osas ei olnud teadusdoktoritel ja nendeks pürgivatel  kanditaatidel küll nurinaid.

Mõistan-mõistan. Aga tööl oli ka tõsine pool. Kuidas te kosmoseärisse sattusite?

 

Tallinna Külmhoones asuvas laboratooriumis valmistati kosmonautidele unikaalsel meetodil sublimeeritud valmistoite. Sublimatsiooni protsess on maakeeli külmkuivatuse protsess. Toode valmistatakse tavalisel kulinaarsel meetodil, portsioneeritakse, külmutatakse ning seejärel suunatakse vaakuumaparaati, milles tekitatakse 0,5 mm elavhõbeda samba sügavune vaakum, seejärel tõstetakse selles temperatuur kuni 45 `C ning kuivatakse tugevas väljatõmbe õhuvoolus. Tulemus on suurepärane, sest kõik toitainete rakud jäävad terveks ja säilivad täielikult maitse – ja aroomiomadused. Sellisel meetodil kuivataud toode pakendatakse eraldi aparaadis. See aparaat ja temasse asetatud pakend on eelnevalt läbi uhutud inertgaasiga ning toode suletakse vaakumpakendis. Erinevad kuivatatud tooted taastatakse erinevalt, dessertidele ja marjadele lisatakse toatemperatuuril vett ning see taastub 100%. Borshi taastamiseks lisatakse muidugi kuuma vett, samuti karbonaadi taastamisel. Labori valmistoodete nomenklatuur oli  päris laialdane, et kosmonaudid oma mitmepäevastel lendudel saaks  erinevaid toite. Siinjuures väärib märkimist asjaolu, et ainsana valmistas eesti Tallinna labor (nii teati laborit kosmonautikaga tegelevate ringkondade ja kosmonautide seas ) valmistoite ühes pakendis, seega ka ühes protsessis. Probleem oli teistel selles, et liha, kartulipüree, juurviljad või kaste vajasid erinevaid sublimeerimise, ameeriklastel lüofiliserimise režiime. Tallinna eksperimentaallabor oli aga välja töötanud unikaalse tehnoloogia erinevate suppide ja praadide komponentide ühiseks külmkuivatamiseks. Seda ei suutnud  ameeriklastest konkurendidki korrata.

 

Sellisest teenusest pole varem väga kuulda olnud.

 

Sublimatsiooni labor oli range reziimi objekt, sest tooteid valmistati Kaitseministeeriumi eritellimusel, mis olid seejuures hästi rahastatud.  Valmistoodete väljatöötlus oli kohalike tehnoloogide Niina Kivisild, Gerta Kirhstein jt looming. Eriline on ka see, et külmkuivatuse kaks seadet ehk sublimaatorit olid algselt Tallinna Külmhoones töötanud insener Luzkovi omalooming. Luzkov oligi labori asutaja ja ka kollektiivi juht. Tema poolt väljamõeldud ja Külmhoone mehaanikatsehhis valmistatud seadmed olid unikaalsed. Peale tema lahkumist sai osakonna juhatajaks Leningradi Külmutusinstituudi haridusega Viktor Tsuklov. Olgu selgituseks toodud ka üks näide. Kolm aastat klaaspurgis toatemperatuuril hoitud aedmaasikad taastusid peale 3 min vees olemist täielikult, kusjuures nõrgumiseks tassile  asetuna täitis aroom laboriruumi ja maitse oli selline nagu just peenralt korjatult. Kui täiendavateks seadmeteks telliti Saksa DV  sublimaatorid DG 500 , siis nende katsetamistel selgus, et nii kõrgete nõuetega kui on kosmonautide toit, nendel seadmetel  toota ei ole võimalik.

 

Kuidas siis kosmonaudid teie toidu vastu võtsid?

 

Eriliseks sündmuseks oli kosmonaut Georgi Gretshko 1976.a. esimene ametlik visiit Eestisse, tema labori külastus ja temaga koos esinemine Eesti Televisioonis. Georgi Gretshko andis järgmisel 1977.a. ka raadiointervjuu, mida saab ka täna ERR arhiivist kuulata ning tõdeda, et ta kiitis Tallinna   laboratooriumi toite ning lausa eraldi mädarõigast. Mitmed kosmonaudid külastasid ka Tõravere observatooriumi  ning olid väga huvitatud meie teadurite kosmosealastest uuringutest. Muidugi tehti ka ühiseid programmilisi uuringuid. Paljud teised nõukogude kosmonaudid veetsid Eestimaal Kabli rannas oma perepuhkusi, kus on täna tuntud Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid avalikkuse ees  nad ei esinenud.

Mis mees see Gretshko ka oli? Kindlasti sattusite ka vabamas vormis vestlema.

Georgi Gretshko käis 1976 varakevadel koos Vitali Sevastjanoviga Tõraveres. Meie kohtumisel meenutas Georgi, et kui ta Salyut4 pardal 1975.a koos Aleksi Gubareviga lendas, siis oli joogiks regenereeritud joogivesi. Tema jaoks  esimest korda. Kumbki ei tahtnud esimesena proovida, siis tuli aga keskusest käsk ja Gubarev pidi esimesena jooma. Gretshko tunnistas, et see oli psühholoogiliselt üks raskemaid katsumusi – peas toksib teadmine nagu rähn – see on ju sinu kusi! Külastasime ka sublimatsioonilaborit. Gretshko oli meie labori toitude valikuga tutvudes päris üllatunud selle mitmekesisuse osas. Kiitis ka maa peal temale juba kosmoselennult  tuttavat eesti karbonaadi, kuid üllatuseks oli  talle maitseainete sublimaadid, sest seal üleval on maitsed hoopis teised, kui maal. Maitsemeeled teevad mingisuguse pöörde. Kui laboris sai serveeritud veiselihale lisada  sublimeeritud mädarõigast, siis teatas Gretshko veidi pahaselt: „Et miks te seda meile kaasa  ei anna“. Teadagi olid otsustajateks  maapealsed ametimehed ja selgitati, et nii vürtsitatud kui ka soolased toidud ajavad liigselt jooma niigi ja piiratud veevarude korral, ei saa seda lubada. Tegelikult aga õnnestus temal asjameestele maitseainete olulisus selgeks teha ja nii oli neil järgmisel lennul, 1977 aastal Salyut 6 pardal mädarõigas ja ka meie labori maasikad. Sellel lennul ta tervitaski kosmosest: „Spasibo tallinskaja laboratoria i Arno Arnoldovits, za vkusnõi estonski karbonad!“.  Muuseas rääkis ta ka sellest, et kõige põhjalikum kontroll oli nii kosmoselaevas kui ka meeste rõivastuse ülevaatamisel just alkoholi osas. Kuid ta sõnas, et ikka õnnestus mingisugune laeva paagike täita konjakiga ning, lausa ime olevat olnud, et 25 g oli piisav, et täit mõnu tunda! Kiitis ise selle peale, et vaat kui odavalt saab kosmoses end purju juua!

Ma tean, et te vestlesite ka veidratest tunnetest ja nägemustest kosmoses.

Kohtumine Georgi Grteshkoga oli igati meeldiv, sest temal oli hea huumorimeel, ta oli ikkagi kosmonaut – uurija, rohkem teadusemees ja vabam oma mõtete väljendamisel. Ta oli ka üks kahest nõukogude kosmonaudist, kes julges pidada päevikut ja tähendas üles ka anomaalsed elamused – nägemused. Ta rääkis, et kord viibides orbiidil täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulis äkilist tormimüha ja tohutute lainete murdumist. Tali oli olnud tunne nagu viibinuks ise tormi meelevallas ja teda haaras kohutav hirm ja paanika. Olen ise hiljem uurinud, et mis see võis olla. Nagu raportitest võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt". Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab selja tagant.
Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga: "Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!". Tihtigi järgneb sellele tõestuseks mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist. See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis. Neid märkmeid üritati meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest. Pädevad organid pingutasid jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada. Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav. Kardeti, et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse. Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt. Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega. Peale mõne erandi, kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka. See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.

Kas vabariigi kodanikud said ka teie labori tooteid proovida?

Suurima   mahuga hooajaliseks tegevuseks oli laboris mesilasemapiima sublimeerimine. Toorainet  tarniti meile lepingu alusel Ukrainast  ja kogu sublimaadi kogus  läks Tallinna Farmaatsiatehasele. Selleks tööks olid parimad „luzkovi“ sublimaatorid,  kuid ka sakslaste DG 500-l sai kuivatada. Head olid tulemused ka punapeedi kuivatamisel, mille tellijaks oli Külmhoone, kuna jäätisesegusse  erinevate koguste lisamisel  andis jäätisele ka erinevad  kenad toonid. Seega hinnatud looduslik värvaine! Kuivatatud sai ka baktermasse ning emajuuretisi, kuid nende omahind kujunes liiga kalliks, mistõttu tööstuslikke mahte  ei teinud. Omadest said alpinistid vahel nn praakpartiisid, millede pakendid olid kahjustatud või ka neid, mis olid igati kõlbulikud, kuid „komisjoni“ poolt loeti aegunuks ning telliti värskemad partiid.  Eriti tänulikud olid Liviko jahtklubi liikmed, sest nendel oli mingisugune  eriluba seilata Balti mere vabades vetes ning külastada Soome ja Rootsi sadamaid.    

Judaismist

Judaismi õhu nuusutamine tekitas minu hinges elevust. Nii palju oli tuttavat ja samas uut. See kõik on judaismi inimlikes vormides meie kõrval kogu aega olemas, ilma et seda eripärast vaimumaailma oleks teadlikult varem osanaud tähele panna. Judaism on inimeseks olemise õpetus. Juudid näevad endas missiooni inimkonna ees. Lugedes erinevaid juudi filosoofe tajusin, et see pole ainult sõnakõlks, vaid juudid tunnevadki Jumala poolt valitud rahvana kohustust inimkonna ees. Neid on selle algselt üleolevana näiva suhtumise pärast läbi ajaloo taga kiusatud ja nüpeldatud, kuid kõigele vaatamata ei ole nad kaotanud usku inimkonna võimesse muutuda.

Minu äi õppis nõukogude ajal Leningradis kommunismi ülikoolis, kus valmistati ette tulevasi poliittöötajaid kogu suurele Nõukogude Liidule. Äi armastab meenutada oma juutidest professoreid, kes ametliku õpetuse varjus rääkisid ka lubamatust. Minus tekitas see küsimusi, et kes siis on juut tegelikult? Kas see, kes on karikatuuridel kujutatud juudi kõvernina või juudi nimega või ikkagi ainult see, kes järgib judaistliku õpetust ja kombestikku ja palvetab iga päev? Milline juut on Venemaal elav juut, kes ka oma nime oli venepäraseks muutnud ja sabatit ei tähista? „Tegelikult ei saa olla juut vaistlikult; ei saa olla juut enese teadmata. Head tuleb soovida kogu südamest, aga samal ajal ei tohi seda soovida ainult südame lihtsameelse hoogsusega. Olla hoogne ja samal ajal hoogu talitseda - võib-olla see ongi juudi riitus! Kirg, mis umbusaldab oma kirglikkust, mis saab üha uuesti teadlikkuseks. Juudi usku kuulumine eeldab riitust ja teadmist. Õiglus ei ole võhikule kättesaadav. Judaism on äärmine teadlikkus.“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

Meil räägitakse väga palju juutidest, kes nõukogude kultuurielus (lavastajad, kirjanikud, heliloojad jne) justkui ametliku kultuurimaastiku kõrval toimetasid. Samal ajal kiusati neid taga, ei lastud oma töid avalikkuse ette tuua või halvemal juhul saadeti tutvuma suure kodumaa põhjaaladega. Et ellu jääda ütlesidki nad lahti oma juudi nimedest ja loobusid rahvuslike traditsioonide järgmisest.  „Ometigi suutis pikaajaline suhtlemine Lääne kristlusega sünnitada ebakindlust isegi siiralt judaismile andunud juutides, kes olid perekonnapärimuste kaudu alal hoidnud tundliku sideme juudi eksistentsi sümbolitega. Moraal, ühiskondlik tegevus, hoolitsus õigluse eest - see kõik on suurepärane. Aga see pole midagi enamat kui moraal! Maine ettevalmistus! Liiga ähmane, et täita sisemist elu. Liiga kujundivaene, et jutustada hinge lugu. Ilma kirjanduse ja draama koeta. Ja mis seal salata, sellest pole kunagi võrsunud midagi muud peale psalmide!“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

Olles uurinud vabamüürlaste liikumise ajalugu ja märkasin enesele üllatuseks, kui palju on judaismil ja vabamüürlaste õpetuses ühiseid jooni. Mõlemad on läbi ajaloo olnud tagakiusatud ja avalikkusest tõrjutud. Mõlema õpetuse aluseks on kindlate rituaalide järgmine, mis võivad olla väljapoole kogukonda mõistetamatud või arusaamatud. Mõlemal liikumisel on väga olulisel kohal suuline õpetus ja isiklik kogetud elamus. Õpetus kinnistub läbi dialoogi iseenesega, mida iga osaline järjepidevalt peab. Mõlema õpetuse peamiseks sambaks on inimese isiklik areng ja seeläbi Jumalale lähemale tõusmine. See on minu jaoks äärmiselt huvitav, sest nii nagu vabamüürlastel on Jumalana käsitletav Kõrgem Ehitusmeister pigem märk või sümbol, kui reaalne objekt, siis astub ka juutide Jumal taevaselt troonilt, kuhu ta on tõstetud kristlikus maailmas, inimeste sekka. Jumal on teinud juutidega lepingu ja lepingupartnerid on ju teadupärast alati võrdsed ja inimesel tuleb oma elu ikkagi ise üles ehitada. Seda kirjeldab jidisikeelne klassik Solem As oma lühiromaanis „Oru laul“, kus juudid läksid oma riigi utoopiat üles ehitama vettivasse orgu. Paludes küll Jumalalt juhatust ja tuge, kuid reaalse töö pidid siiski nemad ise ära tegema ja seda unistust troonib edu. Paradoksina ei nähtud positiivses lõpptulemuses mitte enese tublit tööd, vaid Jumala õnnistust.

Jumal on alati hea ja isegi siis, kui saatus viskab kaikaid kodaratesse, ei süüdistata selles Jumalat, vaid selles nähakse Jumala õpetust või juhatust, et eksinud taas õigele teele suunata. Judaism on vaimureligioon, kus õpetus kinnistub läbi praktilise tegevuse. Judaism on elamise vorm, kus ilmalikkus ja püha on segunenud igas eluetapis. „Religioon on nende jaoks kõige mõte, nende endi olemasolu sügavaim tuum, ja mitte midagi välist, midagi lisandunut, omandatud ja õpitut“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“)

Vaatlekski nüüd minu meelest judaismi kolme peamist põhimõtet, ilma milleta juut ei ole juut. Esiteks pidev ja läbi elu jätkuv õppimine. Teiseks elu osaks olevate rituaalide, eelkõige sabati, täitmine. Kolmandaks perekonna ja eriti ema austamine. Nüüd kõigest lähemalt.

 

Pidev ja läbi elu jätkuv õppimine.

"Juudid on alati endast kujutanud vähemust ja vähemus on alati sunnitud mõtlema, see on vähemuseks olemise saatusega kaasnev õnnistus." (Leo Baeck "Judaismi olemus"). See mõte seob eestlasi ja juute. Vähemusena ei ole sul maailmas võimalust suureks saada muidu kui vaimult. See tähendab, et Eesti rahva püsimajäämise aluseks on suurem panus täna haridusse ja teadusesse. Pidev rahulolematus olemasolevaga ja soov läbi uuenenud teadmiste olukorda parandada – see on põhimõte, mida juudi rahvas on aastasadu praktiseerinud ja kust eestlastel oleks õppida. „II p1 Rabi ütleb "Missugune on õige tee, mille inimene enesele peab valima? Iga tee, mis on kiituseks tema käijale ja kiituseks talle ka inimeste silmis." (Isad Talmudi 4.osa)   

Täiuslik juudi mees on tark ja õpetatud. Täiuslik juudi naine teeb kõik, et tema mees oleks kõige täiuslikum st teeb kõik selleks, et mees saaks ennast harida. Juudi õpetus ei lõpe kunagi. Talmud, mis on paksem, kui enamuse inimeste eluaegne lugemisvara, pakub arutamist, selgitamist, ümbermõtlemist terveks eluks. Maimonides on öelnud, et „seletamise väravad ei ole suletud.“ Kui tihti jäävad teoreetilised teadmised ühe suletud kildkonna erahuviks, siis juudi õpetuses on teoreetiline pool elust väga tihedalt seotud praktilise poolega. Toorasse kirja pandu on elamise aluseks.  „Juudi mees tegeleb enesetäiendamisega läbi kogu elu. Haridus jaguneb kultuuriks ja valgustuseks. Kultuur tundub olevat rohkem seotud praktilisega : headusega, peenuse ja iluga käsitöös, kunstis ja seltskondlikes kommetes (objektiivsega), oskuse, hoolsuse ja vilumusega ühelt poolt, kalduvuste, tungide ja harjumustega teiselt poolt (subjektiivsega). Mida enam need ühel rahval vastavad inimese määratlusele, seda enam omistatakse sellele kultuuri; nõndasamuti leitakse seda enam kultuuri ja haritust maatükist, mida enam seda inimese hoolsus on pannud kasvatama inimesele vajalikku. — Valgustus seevastu tundub olevat rohkem seotud teoreetilisega . Mõistusliku tunnetusega (objekt.) ja oskusega (subjekt.) järele mõelda inimelu seikade üle, nende tähtsuse ja mõju otsustavuse järgi inimese määratluses.“ (Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“). Mõttetera oli pikk, kuid katkestus oleks lõhkunud terviku. Loomulikult seletav  uuritav objekt ehk Talmud, ise õppimise olulisust. „IV 7, Seitse asja on omased matsile ja seitse targale. Tark ei kõnele selle juuresolekul, kes on tarkuselt temast suurem. Ja ta ei sega end oma kaaslase sõnade vahele, ja ta pole läbematu vastama. Ta küsib tavakohaselt ja vastab asjakohaselt, ja räägib esimesest esimesena ja viimasest viimasena. Ja selle kohta, mida ta ei ole kuulnud, ütleb ta : ma ei ole seda kuulnud. Ja ta tunnustab tõtt. Ja nende asjade vastandid on matsil.“ (Isad Talmudi 4.osa)

„V 15 Nelja liiki on tarkade ees istujaid: käsn, lehter, kurn ja sõel. Käsn on see, kes imeb sisse kõik. Lehter on see, kes ühelt poolt kogub kokku ja teiselt poolt laseb välja. Kurn on see, kes laseb veini ja peab kinni sademe. Sõel on see, kes laseb läbi tavalise jahu ja peab kinni sõmera jahu.“ (Isad Talmudi 4.osa). Kirjutatu on üks, kuid me mõistame seda kõik erinevalt lähtudes oma kogetud maailmast. Nagu on kirjutanud juudi filosoof Martin Buber oma kuulsaimas essees „Sina-Mina“, et me tunnetame maailma läbi iseenese. Me loeme sama raamatut , kuid see raamat kõnetab meid erinevalt. Me vaatame maali seinal, aga kui üks näeb selles sügise hääbumist, siis teine hoopis kaunist loodust. Sama on Jumalaga. Selleks, et olla rahvaga üks peame mõistma meie elu põhiväärtuseid üheselt. Sama tõdeb Solem As oma juba tsiteeritud romaanis, et juudi inimene elab ja töötab rahva, mitte enese nimel.

„Maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist“ (Ho 4,1). Juudi rahval on oma Jumal, mis ei ole päris sama Jumal, kes meile Piibli on andnud. Piibli Jumal ja Inimese Jumal erinevad teineteisest. Üks andis Siinai mäel Moosesele käsulauad, aga teine elab siinsamas inimese kambris ja sööb temaga samas lauas. „Nad ei tahtnud niivõrd kõnelda sellest, mis on Jumal iseeneses, kuivõrd sellest, mida ta inimese jaoks tähendab, mida ta endast maailma jaoks kujutab.“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“). Sealjuures ei ole Piibel ainult Jumala sõna, vaid elav elamise õpetus. Toora on inimestele antud kingitus juhistega, kuidas elada. See, kes neid juhiseid rikub ja õigelt teelt kõrvale kaldub, saab karistada. Ja mitte Jumala poolt vaid iseenese poolt, sest ta on rikkunud kehtivat korda ja rikkumised viivad alati kannatuseni. Samas, kui käia Piiblis näidatud teed, siis Jumal rõõmustab inimese üle. Juudi Jumal on pigem rõõmujumal, kes näitab teed tulevikku, mitte ei heida ette mineviku vigasid, nagu see kristluses kipub olema. Üldse on kummaline, kuidas ühe ja sama Jumala tundmised võivad niivõrd erineda ja kuidas sama Jumal on erinevate rahvaste jaoks ise näoga.

„Juudid on teadlikud sellest, et nad loovad Piiblit ikka ja jälle uuesti.“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“). Jumala soovide mõistmine. Jumala juhatuse vastuvõtmine. Jumaliku õpetuse toomine argiellu. Need on juudi õpetlaste teoreetilistena näivad, kuid ometi väga praktilised tegemised. „Valgustuse kuritarvitamine nõrgestab kõlblusmeelt, toob kalkust, egoismi, irreligioossust ja anarhiat. Kultuuri kuritarvitamine sünnitab toretsemist, silmakirjalikkust, lodevust, ebausku ja orjalikkust. Kus valgustus ja kultuur ühel sammul edasi lähevad, seal on nad teineteisele vastastikku parimaks kaitsevahendiks laostumise vastu. Nad on hukatuslikud teineteisele hoopistükkis vastupidisel viisil. Rahva haridus, mis ülaltoodud sõnaseletuse kohaselt koosneb kultuurist ja valgustusest, laostub tunduvalt vähem. Haritud rahval pole muud sisemist ohtu kui rahvusliku õnne liiasus, mida võib juba iseenesest, nagu inimkeha täiuslikemat tervistki, juba haiguseks pidada. Rahvas, kes on hariduse varal jõudnud rahvusliku õnnelikkuse kõrgeimasse tippu, on just seetõttu langemisohus, et ta ei saa enam kõrgemale tõusta.“  (Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“ ).

See Moses Mendelsohni pikem mõte tähendab lühidalt, et ükski rahvas ei püsi ilma Jumala ja kultuurita. „Moraal viib inimühiskonna täiusele.“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9) Meie kahjuks on ajalugu seda tõestanud, kui räägitakse üksikisiku vabadusest kõike teha, aga mitte üksikisiku kohustustest ühiskonna ees. Seda põhjustab egoistlik soov olla ise maailma keskmes mõistmata, et tõeline õnn on jagatud õnn ja mida rohkem on neid, kes sinu õnnest osa saavad, seda suurem on ka sinu õnn. Jumal seob läbi kultuuri rahva üheks.

„Vägivaldne on igasugune tegevus, mida tehes inimene toimib, nagu oleks ta ainus toimija: nagu oleks ülejäänud maailm olemas ainult selleks, et tema tegutsemist vastu võtta; vägivaldne on järelikult ka igasugune tegevus, mille mõju alla me satume, ilma et me sellele igas asjas kaasa töötaksime.“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

  

Rituaalide pidamine

Eelmise teema lõpust on hea astuda järgmise juurde. W.Goethe on kirjutanud, et inimkond on muutunud, kuid inimene jääb alati samaks. Inimene on religioosne olend ja vajab täiuslikuks rahuloluks rituaalseid raame.

 „Minna koos isaga paasapüha eelõhtul sünagoogi palvetama – kas saab olla midagi ilusamat? Mida on väärt üksnes see, et pealaest jalatallani ollakse kõige uuemates riietes ja mis mulje jätab see teistele poistele! Ja palvetamine? Esimene pidupäevane õhtupalve! Esimene pidupäevane borhu! Ah, kuipalju rõõmusid on hea Jumal valmistanud juudi lastele!“ (Solem Alejchem „Ülemlaul“). Omal veidral moel on juudi kõige olulisem rituaalne tegevus reeglitest lähtuv puhkus ehk sabat. Seda on ööpäevaringselt ja igapäevaselt töötaval kristlasel raske mõista, sest kristlase jaoks on töö parim viis tõusta Jumalale lähemale.

„III 1 „Kust sa tuled? Haisvast tilgakesest. Ja kuhu sa lähed? Usside ja vaklade juurde. Ja kelle ees sa annad aru ja vastutad? Kuningate Kuningate Kuninga, Püha ees, õnnistatud olgu tema.“ (Isad. Talmud 4osa). Oi kui valus ja kui ilus ühteaegu on antud mõte. Me sünnime ja sureme paljana. Milleks kõik see vahepealne vaeva nägemine?  Piibel on kogu juudiliku elukorralduse alus. Piiblis on kõik kirjas. Seal on kirjas, mida teha ja mida jätta tegemata. Samuti vastused küsimustele millal ja kus. Ja Jumal on öelnud, et seitsmendal päeval peab inimene puhkama ja sabatit pidama. Kuid puhkus ei tähenda juudi jaoks pikutamist teleka ees, vaid aega oma lähedaste ja Jumalaga olemiseks. See on aeg, kus inimene peab vaatama enese sisse. See ongi aeg, mis on inimese pärisosa, see milleks on ta ilma sündinud. Eelnevad päevad on täidetud kohustustega oma igapäevase elu korraldamiseks sellisena, et seitsmendal päeval saaks sabatit pidada.

Vahel võib tunduda et rituaalide rohkus võib tekitada segadust ja lüüa sassi tänapäevase elurütmi. Kuid selleks on Jumal teadjameestele on andnud tarkuse Jumala sõna tõlgendada.

Ka juudi erinevad eluetapid on raamitud erinevate rituaalidega. Sünd, ümberlõikamine, meheks saamine, pulmad, surm jne – kõik rituaalsed tähistused hoiavad rahvast koos, sest kõik on läbinud elus samad etapid. Kogemus on seeläbi jagatav ja mõistetav. Muidugi ka sünagoogi teenistus, mis ei ole juutide jaoks tüütuks kohustuseks, vaid oodatud ja rõõmu toovaks sündmuseks, kus kohtuvad kogukonna liikmed, et ühiselt Jumalale silma vaadates oma elu jagada.  

 „VI 5 Toora on suurem kui preestrlus ja kuningavõim. Sest kuningavõim on omandatav kolmekümne eelisega, preesterlus kahekümne neljaga ja Toora on omandatav neljakümne kaheksa asjaga, ja need on: õppimisega, tähelepaneliku kuulamisega, huulte vormimisega, südame mõistmisega, südame taipamisega, hirmu ja kartusega, alandlikkusega, rõõmuga, tarkade teenimisega, uurimisega üheskoos kaaslastega, õpilastega disputeerimisega, järelmõtlemisega, Kirja lugemisega, Misna kordamisega, vähe kauplemisega, vähe magamisega, vähese naudinguga, vähese naeruga, vähese maise tegevusega, kannatlikkusega, hea südamega, tarkade usaldamisega, karistuste vastuvõtmisega.“  (Isad Talmudi 4.osa) Toora kirjeldab väga täpselt, kuidas inimene peab elama ja märkimisväärne on see, et selle järgi elataksegi, kuigi meie eelistame õppida oma vigadest.

 

Pere austamine

Juudi põlvnemine lähtub emast. Juudi mees võib saada uskmatuga palju lapsi, kuid ükski neist pole juut. Juudi naine võib saada uskmatu mehega lapsi ja need on juudid. Sünagoogis on naised palvuste ajal pagendatud teise tuppa, rõdule või vähemalt oma pingiridadele lastes meestel valitseda pühade rituaalide üle, kuid kodus valitseb nende võim. Juudi mehe elu kulgeb väljaspool kodu – õppides, töötades jne. Kodus valitseb naine, kes hoiab koos rituaalidele põhinevat päevakava. „Iisraelimaa algab köögist“, kirjutab Solem As oma romaanis „Oru laul“. Igapäeva elu kulgeb kodus ja kodust elu korraldab naine. Igapäevaste rituaalide täitmist ja rituaalide täitmiseks vajalike tingimuste loomist korraldab igas peres naine. Mõeldes juudi õpetusele ja juutidele laiemalt, siis meenuvad kohe erinevad õpetlased, kes on viimseni mehed. Kuid juudi igapäevaelu korraldavad naised.  

„Teie õpetajad loetlevad teile ette kõik, mida Toora käsib. Aga mina ütlen teile : armastuse tegu on väärt samapalju kui kõik õpetuse teod“ (Tosefta Pea IV.19). Ühiselt läbiviidavad igapäevased rituaalid hoiavad juudi peret koos. Kuigi jälgitakse Toora käske, siis päris sambaks peresuhetes on armastus. Armastus omakorda toetub Toorale ehk ei ole võimalik viia läbi rituaale ilma armastuseta. Armastusega Jumala ja pere vastu.

„II p3. Olge ettevaatlikud võimukandjate suhtes, sest nad ei lähene inimesele muidu, kui neil endil on seda vaja. Nad näivad sõpradena kasusaamise tunnil, aga nad ei seisa inimese kõrval tema häda tunnil.“ (Isad Talmudi 4.osa). Juudid on ajaloost tingitud tarkuse tõttu väga umbusklikud võõraste ja ilma Jumalata võimukandjate suhtes. Inimese elu hea käekäik algab kodunt. Kui kodus on kõik korras, siis saab ta hakata väljapoole vaatama ja toimetama. Ilma pere ja armastuseta pere vastus inimene ei ole usaldusväärne. „IV 13. On kolm krooni – Toora kroon, preesterluse kroon ja riigi kroon. Aga hea nime kroon on neist kõigist üle.“ (Isad Talmudi 4.osa). Ja veel „IV 16. See maailm sarnaneb eeskambriga tulevase maailma ees. Valmista end  eeskambris ette, et siseneda pidusaali.“  (Isad Talmudi 4.osa). Juudi rahvas sarnaneb tervikuna perele. Hoides kokku ja mitte lastes segada end välistest mõjutustest või liikumistest, mis ei toeta nende maailmavaadet. Oluline on jääda endaks, hoida alles oma rahva jaoks olulist, austada peret ja Jumalat. Siis võib olla kindel, et maailm , mida juudid on ühiselt ehitanud , jääb kestma. Austus selle rahva vastu peaks olema hulga suurem , kui maailm seda paista laseb.

 

Kasutatud kirjandus

1.      Solem Alejchem „Ülemlaul“ (LR 1987, tlk Kalle Kasemaa)

2.      Isad,Talmudi 4.osa 9.Traktaat (LR, 1990, tlk Andres Gross ja Marju Lepajõe)

3.      Leo Baeck „Judaismi olemus“ (Ilmamaa 2014, tlk Anu Põldsam)

4.      Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

5.      Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“ (Akadeemia 1992/ 5)

6.      Solem As „Oru laul“ (LR 2015)

 

Pulmatraditsioonidest

 

Hoides oma ja asustades vanemate pärandit. Pulm

 

Pulmad on iga inimese elus loodetavasti kordumatu sündmus. Pulmad lõpetavad rituaalselt sinu vallalise elu ja pühendavad su pereinimeseks. Abielludes ei tee inimene edasipidi otsuseid vaid oma huve arvestades, vaid seab esikohale pere ja pere heaolu. See on oluline mõtlemise muutus. Seepärast on pulmadega seotud palju rituaale, mis peavad tagama pere jätkusuutlikkuse ja majandusliku toimetuleku.

Pean kohe kinnitama oma kaljukindlat arvamust, et eestlaste pulmakombed on ainulaadsed ja kordumatud. Me peame hoidma seda mis on meid ajaloost tänasesse päeva toonud.  Tänast eestlaste pulmakombestikku on mõjutanud esiteks kristlus, teiseks nõukogude aeg oma tabudega ja kolmandaks uuema aja amerikaniseerumine, mis kahjuks oma välises vahus , kuid sisutühjuses üha enam populaarsust kogub. Kombestik on segunenud ja kasutusel paralleelselt. Sama on täheldanud ka Märt Raud „Ka abiellumisel tuli mõlemaid uske silmas pidada, vana kui ka uut. Vana usk nõudis traditsioonide säilitamist ja isaisade kommete täitmist. Igal kombel oli oma tähtsas ja mõju abielu õnnele. Kõik, mis pulmas tehti või tegemata jäeti, mõjutas otseselt või kaudselt noorpaari tulevikku. Uue usu Jumal nõudis kiriklikku kihlust ja laulatust, mille kõrvalejätmine ähvardas karistuse ja sekeldustega.“ (4, lk 81).

Käesoleva artikliga analüüsin tänaseid pulmakombeid otsides nende põlvnemist ja arutledes , kuidas vanu traditsioone taas tänapäevaselt elustada.

Kihlus ja kosjad

Kenasti on rahvapärase ja kirikliku pulmakombestiku kokku võtnud Märt Raud „Kummaski, rahvapärases ilmalikus ja kiriklikus vaimulikus talituses oli kaks olulist momenti – esimeses kosjad ja pulmad, teises kiriklik kihlus ja laulatamine. Rahva silmis olid olulised ainult kosjad ja pulmad, millele pealekauba võeti kiriklik kihlus ja laulatus“ (4, lk 67) Neid ei saanud ühele päevale panna, sest kirikus nõuti vaikust ja rahu ja pulmas vastupidiselt kurje vaime peletavat käratsemist ja mõõkadega vehkimist. Kuid enne laulatust ja pulmapidu tuli kosja minna ja seejärel kiriklikult kihluda.

Kosjade komme on tänapäevases pulmakombestikus sootuks kadunud. Harva siiski on kosta, et peigmees läks pudeli ja vahemehega isa käest tütre kätt paluma. Kuid selliselgi juhul on tegemist pigem mõnusa huumori, kui tõsimeelse küsimusega. Keskaegses pulmakombestikus oli kosjad kolme-etapilised. Kosjasobitajaks ehk isameheks valiti peigmehe juba abielus olev jutukam sugulane. Kosjatee võeti tavapäraselt ette neljapäeva õhtul ja nii oskasid majapidamised, kus abiellumuseas tütred, selleks valmis olla. Kosja mindi õhtuti, kui pere kodus. On teada, et vahel mindi kosja ka päris öösel, kui mitu talu oli enne läbi käidud. Esimesel korral tuli isamees jutuga, et ei tea, kas siin üks kadunud kabake või mullikas on ja lahkus õige pea. Teisel korral tuli isamees nädala möödudes sama jutuga ja kui nüüd kaasa võetud kosjaviinal kork maha võeti, siis oli see märk sellest, et kosjad võivad tulla. Kolmandal korral tuli peigmees koos isamehega juba suurema kära ja pidulikkusega. Kosjade saabumine oli teada ja nii valmistuti selleks ka pruudi majapidamises. Mõnel pakuti peigmehele esmalt ebamõrsjat (5, lk26), kelleks oli naiseks riietatud mees või mõni vanem naine. Need ebamõrsjad jäid tihti pulmasaatjateks läbi peo. Nad viisid läbi omamoodi teatraalse etteaste. Ka tänasel päeval on selle kombestiku jälgi näha. Tihtipeale seotakse peiu silmad kinni ja siis ta peab ära arvama, et milline ettesirutatud käsivartest on tema pruudi oma. Siis võtab ta arvataval käest kinni ja toob teiste vahelt välja. Nüüd avatakse peiu silmad ja siis on ka talle enesele näha, kelle ta välja valis. Sugugi mitte alati ei lähe see täppi.

Kosja minnes pidid peigmehel kaasas olemas kingitused pruudi vanematele ja muidugi ka pruudile endale. Samas andis pruut isamehele ja peigmehele omalt poolt kingid. Mõnel pool oli vallatu komme, kui põlatud peigmees lõi pruudi uksepiida pihta oma meheorganiga. See pidi neiu kauaks vanatüdrukuks jätma. 

Kiriku kombestiku lisandudes sõideti seejärel kirikusse, kus anti oma soovist kirikuõpetajale teada. Seejärel kuulutati kolmel nädalal järjest noorpaar kirikukantslist maha ja see tähistas kihlumise algust. Seega said pulmad järgneda minimaalselt kolme nädala pärast ja tavapäraselt toimetatigi need sündmused kiirelt ära. (5, lk18) Kihlumine on kiriklik rituaal ja tänapäevase „Kas sa tuled mulle naiseks?“ küsimusele peaks õigupoolest hoopis teise nime välja mõtlema. Äkki oleks aeg öelda taas, et „peigmees kosis neiu“, mitte ei kihlunud.

Tänapäeval on kosimise või kihlumistega üks segane lugu. Peigmehed mõtlevad välja imevigureid, et pruudi kätt võimalikult efektselt küsida. Seda on tehtud teleekraanide ees, suurtel rahvakogunemistel, taevalaotusesse saadetuna jne. Sellega püütakse näidata oma vägevust, nagu vanal ajal näidati seda kingutustega pruudi vanematele. Kuid sealjuures unustatakse peamine ehk armastus. Õnnelikku abielu ei saa efektide ja kingitustega osta, see on kahe inimese ühine otsus. Kirikliku kuulutamise asemel avalikustatakse tänapäeval oma otsus kiirelt sotsiaalmeedias. Nõnda jõuab see kõigini, kes võiksid olla sellest huvitatud ja vajadusel ka vastuväiteid esitada. Kuigi tänapäeval kahjuks enam ei mõju negatiivselt, kui peigmees on saanud teise neiuga lapse ja viimase eest ei hoolitse. Vanal ajal oleks see kihluse kiirelt lõpetanud. Ühiskond hoidis nõrgemaid ja pani oma tegude eest vastutama ja selline mees ei olnud usaldusväärne kogukonna silmis. Abielu on ikkagi kogukondlik institutsioon.         

Enne pulmi peetav poissmeeste õhtu on tegelikult vana komme. Vanal ajal oli siingi tegemist eelkõige maagiliste rituaalidega, kus peigmees valmistati ette naisemeheks saama st, et talle õpetati teatud tegevusi ja anti nõuandeid perepeaks olemisel. Kõige olulisem on see, et õhtu lõppedes viidi peigmees pruudi juurde ja anti pidulikult koolitatud mees üle. Tänapäeval on poissmeeste peost saanud peamiselt vist inglise poissmeeste eeskujul üks suhteliselt tobe trallimine avalikus ruumis. Ka pruudil oli rahvuslikus traditsioonis oma kaaslastega tüdrukute õhtu, kuid see kujutas endast pigem näputööklubi, kus ühiselt valmistati kingitusi, mida hiljem pulmas jagati.    

Pruudirööv

Esimesed kirjalikud ülestähendused pruudiröövist on pärit juba 1550.a (1, lk 33). See on päris huvitav ja vastuoluline kirjutis. Peigmehe abilised luuravad valitud pruudi maja juures ja võimalusel röövivad ta kihutades seejärel kiirelt minema. Neid asutakse pruudi pereliikmete poolt jälitama ja võimalusel tagasi nõudma. Sellised kokkupõrked on tihti relvastatud ja võisid lõppeda päris kurvalt. Kui aga tagaajajad pruuti kätte ei saa, siis pannakse noor neiu peigmehe terveks ööseks tuppa kinni, kus nad siis omi asju ajavad ja kui nad järgmisel päeval teineteisele ikka meeldivad, siis võivad nad kokku jääda. Raske valik naiste poolt, kui ühe ööga pidid enese röövijaga sõbraks saama.  Aga inimeste mõtlemine oli tollal teistsugune ja armastus ei olnud siin sugugi esimesel kohal. Olulised olid perekondlikud sidemed ja majanduslik toimetulek. Analoogseid ülestähendusi on tehtud mitmesaja aasta jooksul. 1637 annab Liivimaa kindralkuberner Benedict Oxentierna välja seaduse keelustades igasugu pruudiröövimised, sest see käib kõige inimliku ja kirikliku vastu. Samas seaduses lisatakse, et alles seda kui noorpaar on kirikus maha hõigatud, võib peigmees nooriku koju viia. Kõrgeimaks karistuseks seaduse rikkujatele on surmanuhtlus. 

Tänapäeval üritatakse pruudiröövi ikka ja jälle toimetada, kuigi olen palunud isamehena seda mitte teha, sest reeglina rikub see ülesehitatud peokava tarbetu auguga. Tavapäraselt ei saa rahvas sellest osa ja see jääb vaid mõne inimese naljaks. Ohtlikus on muutunud ka joobes olekus autoga sõitmine ja pruudi varjule viimine. Pruudirööv tuleb enne selle korraldamist läbi mõelda. Isegi kaasa võtta teatraalsed vahendid. Ehk lunanõudja ongi kostümeeritud ja kerides enda ees lahti tekstirulli loeb sealt maha röövlite nõudmised. Omaette tore on kui peigmees on pandud olukorda, kus ta ei saa pruudiröövi takistada ja nii varastatakse pruut kõigi nähes avalikult. Olen arvamusel, et praegusel kujul ei oleks vaja pruudiröövi pulmades korraldada, kuigi ajaloo meenutamiseks võiks vastav rituaal toimuda, kuid sellisel juhul tuleks see uuesti luua koos tegevuste ja nende tähenduste seletamisega.

Laulatus

Pulmi peeti alati noorel kuul, mis oli märk kasvamisest. Ehk armastus, mis algul on väike, kosub ja kasvab. Samuti pidi see noorpaari kauem noorena hoidma, kui muidu ruttu vanaks ja kortsuliseks saavad (1, lk 66).

Peale laulatust altari ees püüdis noorpaar teineteisele varba peale astuda, kes seda esimesena tegi, sellest sai majapidamises domineerivam pool. Taas vallatu komme, mida saaks tänaselgi päeval ellu kutsuda. Pärast laulatust tormab noorpaar jooksujalu kirikust. See pidi tagama, et edaspidi toimub nende majas kõik nobedalt. Seejärel tõstavad noorpaari meessugulased noorpaari kõrgele üles. Mida kõrgemale tõstetakse, seda suurem pidi olema noorpaari õnn. Tore komme, mida võiks täiesti ka tänapäeval pulmades teha, kasvõi väikese võistlusena ehk kumb tõstetakse kõrgemale, kas peig või pruut, selle õnne on suurem. Eks see ole siis kahe otsaga asi, sest kui pruut kerkib kõrgemal, siis oleks ju tema õnne mehe omast suurem ja tema pruudina nagu viletsam. Mõnel pool pidid pruut ja peigmees kirikust väljudes teineteisel seni kuni peomajja jõutakse käest kinni hoidma, et kuri vaim nende vahele ei tuleks. See on küll komme, mille võiks taas elustada. Liialt tihti olen näinud, kui pulmapeosse suhtutakse rutiinselt ja peig satub sõpradega viina võtma ja jalgpallist rääkima, samal ajal kui pruut ootaks, et keegi ta tantsule viiks. Olen alati korranud, et pulmapeol ei tohiks pruut ja peigmees teineteisest lahkuda,  muidu kui looduse sunnil. See on noorpaari ühine pidu, millest saadud kogemus saadab neid läbi elu. Olen kindel , et kui noorpaaril puudub ühiselt kogetud üheks saamise rituaal, nagu seda on pulmapidu, siis ei jää ka noorpaar kauaks kokku.     

Pulmapeo käigus ohverdas pruut mõned mündid kaevu ja koldesse, ikka selleks, et elamiseks vajalik vesi ja soojus kodunt ei kaoks.   Pulmades oli oluliseks tegelaseks tulevaht, kes jälgis, et tuli koldes ei kustuks ja kurjad vaimud tulele ligi ei pääseks.

Siin oleks põhjust rääkida ka ilutulestikust. Eesti rahvuslikus pulmakombestikus ei ole paugutamine väga tuntud, kuid siiski on seda mõnes kohas tehtud. Siin on aga üks oluline eripära tänase päevaga. Nimelt paugutati vanasti peo algul, kui noorpaar peomajja jõudis, siis lasti uuemal ajal tulirelvadest või taoti padasid vastamisi. Sellel oli kaks põhjust, et kurjad vaimud, kes võiks tulla pidu segama, minema peletada ja samas kõigile teada anda, et pulmad on kohale jõudnud. Tänapäeval lastakse ilutulestikku keskööl, mis segab naabreid ja on pulmas täiesti üleliigne. Pulmarongi peomajja saabumist võiks küll aga kuidagi suuremalt kuulutada. Vahel on pidudesse tellitud miniatuurne kahur, millega tavaliselt pruudi endine nimi taevasse saadetakse. Ühtlasi annab see teada ka pulmade saabumisest. 

Rohkem kui laulatusi viiakse pulmades tänapäeval läbi ilmalikke registreerimisi. Olen mõelnud, et noorpaarid otsivad ilu ja kooselu pühitsevat rituaali, siis ei ole midagi ülevamat kiriklikust laulatusest. Kirikul võiks olla tänapäeval palju suurem osa perekondlikke rituaalide, nagu pulmad, matused, ristimised jne, läbiviimisel. Kui kirik on tänapäeva ilmalikustunud ühiskonnas kaotanud oma koha, siis perekondlike sündmuste tähistamine kiriklike rituaalidega võiks küll taas ausse tõusta.

Tänapäeva registreerimiste kombestikus on palju üle võetud Ameerikast või veelgi täpsemalt öeldes ameerika filmidest, kus kõik on ilus roosamanna, kuid vaatajani ei jõua rituaali sisu. Eesti pulmades andis isa tütre juba kosjasobitamisel peigmehele üle ja reeglina lubati siis ka noored juba ühte voodisse magama. Nüüd on saanud kombeks, kus peigmees ootab alatari ees ja pruut saabub koos isaga, siis toimub midagi kohmetut ja pruut võtab koha peigmehe kõrval sisse. Eesti pulmades peiupoiste ja pruutneitsite olemasolu korral saatsid noorpaari altari juurde just nemad paarikaupa noorpaari taga kõndides. Tavaliselt asus pruut vasakul ja peigmees paremal pool (5, lk45) ja saatjad samamoodi nende taga. Minu meelest on see palju ilusam ja konkreetsem rituaal. Päeva pidulikkust lõhub ka tänapäeval nõukogude ajal tekkinud perekonnaseisuametite või „õnnepaleede“ bürood, kus suve laupäevadel on järjekord noorpaaridest ukse taga ja kõike tehakse kiirustades ja ilma erilise isikupärata. Muidugi on üha enam populaarsemaks saanud registreerimised noorpaarile olulises või muidu looduskaunis kohas. Sellisel juhul tuleb pastor või registreerija kohale ja viib seal tseremoonia läbi. Tavaline tseremoonia kestab kuni pool tundi, siis saab ilu otsa ja algab pidu. 19. Sajandi keskel nägid kirikuõpetajad kurja vaeva, et pulmapidu ja laulutus toimuksid ühel päeval, sest seni oli komme, et pidu peetud, siis käidi mõne aja pärast ka kirikust läbi. (5, lk44)  Tihtipeale toimus siis pidu varem ja peolt sõideti ühiselt kirikusse laulatusele. Tahan öelda, et laulatus või abielu registreerimine on iga inimese elus niivõrd oluline sündmus, et seda tseremooniat ei tohiks läbi viia kiirustades ja mööda minnes. Tseremooniat saab muuta mitmekesisemaks, kui kutsuda sinna esinejaid või kui lavastada läbi teatud rituaalsed hetked, nt sõrmuste vahetamine, vannete vahetamine. Noorpaar peaks siin tseremooniameistriga tegema tugeva eeltöö, et see hetk oleks ainulaadne ja kordumatu.    

Pulmarong

Pulmarongil on ajaloos olnud mitu otstarvet. Õige iidsel ajal, kui pulmapidu peeti mitu päeva ja mitme talu vahel, siis sõideti pulmarongis peigmehe kodunt pruudi koju.  Pulmarongis oli alati kõige ees pillimees ja seejärel mõõkadega peiupoisid, kelle ristatud mõõkade alt hiljem noorpaar pulmamajja sisenes (1, lk41). Teel seob ja puistab pruut puudele ja maha punaseid lindikesi. Eeldatavasti oli sellel maagiline mõju, mis pidi eemale hoidma kurjad vaimud.  Pulmarong oli väga kärarikas, ikka selleks , et peletada kurje vaimusid. Hobustel olid küljes kuljused ja lisaks lauldi ja hõisati. (5, lk27) Pulmamajja jõudes sõideti võimalusel kolm ringi ümber maja, mis taaskord pidi tooma pereõnne. On öeldud, et oluline ei olnud mitte külaliste arv, vaid pulmarongis olnud hobuste arv. See näitas rikkust. Muidugi oli jõukamatel noorpaari kaariku ees täkk, kuid asja ajas ära ka ruun. Märaga pulma minna jättis halva maine. Pulmarongi peomajja jõudes olid kahel pool teed süüdatud lõkked, mille vahelt läbisõitmine puhastas ja taas kord hoidis eemal kurjad vaimud. Minu meelest on see tore komme, mis mingil moel on tänases pulmarituaalis taastunud, kui noorpaar jalutab läbi süüdatud säraküünalde spaleeri. Rituaali viiakse läbi tänasel päeval pigem efektse pildi pärast teadvustamata enesele, et sellel on olnud rahvalikus traditsioonis oma koht.

Ka tänapäeval on pulmarong kärarikas. Autod signaalitavad ja võimalusel sõidetakse ussi. Ka tänasel päeval loetakse pulmarongis sõitvad autod üle. Nagu vanasti pidi noorpaaril olema täkk kaariku ees, siis tänasel päeval renditakse endale uhke auto, limusiin või midagi muud. Kombed on jäänud, kuid nende ajalooline sisu on kadunud.  Olen olnud pulmades, kus noorpaar saabub registreerimisele helikopteriga või külgkorviga mootorrattaga, isegi paadiga on mööda jõge tuldud.

Pulmaväravad.

Kui keskaegse pulmarongi teel oli külanoorte poolt suletud väravad ja neid võis olla palju, kuna tollal aeti karjasid mööda tänavaid ja nii võis karja pidurdamiseks kohata karjaväravaid, siis tuli edasipääsemiseks maks tasuda. Tavaliselt oli selleks vaskmünt, mis ulatati värava avajale pika, otsast lõhkise kepi otsast.  (1,lk43). 19 sajandil oli komme säilinud, kuid siis lunastati edasipääs juba viinapudeliga.

Tänapäevalgi peatatakse pulmarong tihtipeale kinni. Kõige uhkemad väravad teevad tavaliselt töökaaslased. Näiteks olen kohanud tuletõrjujate poolt tehtud veeväravat ja kus pruut pidi vooliku lahti rullima ja peig käsipumbaga vee kätte saama. Või põllumehed, kes traktoriga tee tõkestasid ja pruudi rooli panid ja lõpuks noorpaari kopaga kõrgustesse tõstsid. Nõukogude ajal tekkis komme panne noorpaar oma soorollidest lähtuvaid töid tegema (6,lk95).Näiteks piegmees puid lõhkuma ja pruut titte mähkima. Uuemal ajal on need tööd vahetatud ja vaadatud, kuidas peig saab lapse mähkimisega hakkama või kuidas pruut autol rehvi vahetab.

Pulmaametid.

Traditsioonilises eesti pulmas oli noorpaar vaid formaalne peategelane. Kõrvalosa oli abiellujate vanematel (2, lk33). Pulma peategelasteks olid isamees ja kaasanaine oma abilistega. Mingis mõttes ei ole tänapäeva pidu palju muutunud. Noorpaar reeglina ei osale seltskondlikes mängudes, vaid saadab sinna oma esindaja. Ka vanematele ei pöörata enam pulmades nii palju tähelepanu, sest sõltuvus vanematest on tänapäeval vähene või pea olematu. Küll on kombeks vanemaid noorpaari poolt tänada kasvatamise ja toetuse eest. Isamees on ka tänapäeval pidustuste juht ja tema tegevusest sõltub peo õnnestumisel väga palju. Küll on aga kadunud teiste pulma traditsiooniliste tegelaste tähtsus või rituaalne tähendus.

Isameheks valiti peigmehe poolne auväärt, vanem ja kindlasti juba abielus olev sugulane. Olen alati olnud arvamusel , et peo külalised peavad natuke õhtujuhile alt üles vaatama, sest see aitab hoida pidu koos ja tihtipeale alkoholist ülemeelikut rahvast ohjata. Tänapäeval hakkab peojuhiks igaüks , kellel jutt natuke libedamalt jookseb ja seepärast võib pulmafoorumitest tihti lugeda, et ei oldud oma õhtujuhiga rahul. Nõukogude ajal hakati tavandibüroodes pulmajuhte koolitama ja neile jagati kutsetunnistusi. Ilma vastava tunnistuseta ei tohtinud ametlikku teenust pakkuda. Salakaval nõukogude süsteem lootis vastava koolituse läbinud peojuhtide abil juurutada kirikurituaalide asemel uut kombestikku. Süsteem töötaski ja tänaselgi päeval veel kasutatakse pulmades mitmeid nõukogude korra poolt loodud kunstlike rituaali osi. Usun, et aeg oleks neist loobuda jäädavalt ja minna tagasi meie oma traditsioonide juurde. Tagasi tänasesse päeva. Tänapäeva pulmades ei ole isamees enam peiu sugulane. Seepärast ei osata ka õhtujuhile anda päris täpset nime. Küll kutsutakse teda isameheks, pulmavanaks, pulmaisaks, õhtujuhiks, peojuhiks jne.

Ka peigmehe abilistel peiupoistel on nende algne roll kadunud. Seda oleks hea teada, et Ameerikas, kus peiupoiste komme on tänaseks üle võetud, ei teatud midagi veel peiupoistest, siis kui meie maal juba ammu  vastavad tegelased tegutsesid. Peiupoisid olid pulmas väga aktiivsed tegelased. Nende põhiroll oli noorpaari kaitse kurjade vaimude eest ja vastavate rituaalide juures abistamine. Nii  lõid nad pulmarongis möllu, peletasid pulmamajja jõudes vaimud eemale ja olid ka mõõgamehed, kes peol korda hoidsid. Samuti esinesid nad valepruudi või valepeiuna, mis oli küll naljakas, kuid kaudselt hoiti nii kurjad vaimud taas õigest noorpaarist eemal. Seda kõike saaks tänasel päeva meie traditsiooni tagasi tuua.

Pruudi abilistel pruutneitsitel oli peamiselt enne pulma pruuti abistav roll. See tähendab, et nad aitasid kududa kingitusteks minevaid esemeid ja täita veimevakka. Taas kord on seda võimalk tuua tänasesse päeva, kui mängude auhinnad mõtlevad välja ja valmistavad pruutneitsid. Olen kindel, et see oleks midagi erilist ka kordumatut.  

Nõukogude pulmakombestikku tekkis hulga varem tundmatuid ametid, kell peamine roll oli olla toeks pulmajuhile erinevate rituaalide või mängude läbiviimisel. Palju jäi alles küll nimetusena endiseid ameteid, kuid nende ajalooline sisu kadus või asendus.

Tänasel päeval on pulmaametite rohkus auasi. On pulmi, kus jagatakse välja kuni paarkümmend ametit, kuid kahjuks ei võta selle saajad omale usaldatud tööd tõsiselt või ei mõista ameti sisu. Pulmaamet usaldatakse noorpaari poolt isikutele, kellest loodetakse , et nad võtavad neile pandud usaldust tõsiselt. Seda tuleks meeles pidada. Tänapäeval on muidugi tekkinud ka täiesti uusi ja ajastu vaimule vastavaid ameteid. Näiteks tegutseb pulmas nutipolitsei, kes korjab telefonid käest nendelt, kes ennast liialt netimaailma unustavad.  Uued ametid on ka fotograaf või videograaf. 

 

Pulmapidu

Pulmalaud oli alati kõige rikkalikumalt kaetud ja kuna pidu võis kesta kuni nädal aega, siis tekkis mõisahärradel mure, et niigi vaesed talupojad üle enda võimaluste kulutavad. Ega see komme pole tänaselgi päeval kadunud. Juba 2002 hakkasid pangad väljastama pulmalaenusid, et pidu saaks kombekalt peetud. (6, lk93) Igal juhul keelustas eespool mainitud seadus 1637 aastast mitmepäevased pulmad ja kirju täpselt ette, kui palju külalisi, juua ja süüa tohib peol olla. Seaduse järgi tohtis pulma kutsuda 12 paari külalisi kummagi poolt. Sarnast keeldu kordas 1645.a kuberner Gustaf Oxenstierna, ju  siis polnud asjaolud vahepeal paranenud.

Iga pulmapeo olulise elemendina saadetakse noorpaar voodisse. Mõnel pool mõneks tunniks, mõnel pool terveks ööks, et siis hommikul pidu edasi pidada. Külalised ei lase ennast sellest muidugi segada, et noorpaari peol pole, vaid jätkavad lõbutsemist (1, lk60). See on oluline rituaal, mis tagab noore pere lasterikkuse ja ka selle , et lapsed oleks terved, sest keskajal surid paljud lapsed juba imikueas. Seega oli mõistel pulmaöö hoopis tõsisem ja olulisem tähendus kogu pere tulevases õnnes. Tuleb muidugi teada, et noorpaar kohtus esmakordselt füüsiliselt alles pulmavoodis ja seega oli esmane kogemus samuti oluline tulevikku silmas pidades. Säärast kommet on tähendatud 1673 Vastseliinas (1, lk 63) ja mujalgi. Vastseliinas aeti enne voodi saatmist lisaks ka pruudi pea paljaks. Seda oleks tänasel päeval raske korraldada. Tänasel päeval on küll noorpaar tavaliselt enne pulmapäeva mõnda aega koos elanud ja teineteist põhjalikult tundma õppinud, kuid pidu lõpetav noorpaari kambrisse või oma koju saatmine oleks ka tänasel päeval omal kohal. Ameerika traditsioonis lahkub noorpaar peolt plekkpurkide kolinal tavaliselt otse reisile. Kaudne idee on sama meie rahvuslike kommetega ehk panna alus pere juurdekasvule. Lisaks muidugi võimaldab see peo viisakalt lõpetada ja jätab noorpaari olulisest elusündmusest viisaka mulje. Sest ei taha ju keegi näha sõpru salatikausis või laua alla magamas. Olen kahjuks näinud mõlemat.  

Pulmalaud on vanal ajal väga rikkalik ja ega see komme pole kuhugi kadunud. Vanaaja pulmas ei olnud torti, kuid noorpaar lõikas ja  jagas leiba, et kõigi vahel valitseks üksmeel ja sõbralikkus (1, lk 117). See komme on tänapäevase tordijagamise algtraditsioon ja hea on teada, et torti süües kutsutakse kõiki üles üksmeeles elama. Me kõik saame ühe osa millestki suuremast ja vaid kõik tükid koos moodustavad terviku. Elame siis üksmeeles.     

Ühest olulisest kombest tuleb kindlasti peatuda. See on pruudikimp või pruudipärg. Kumb siis? Traditsioonilise eesti pulma kõige olulisem osa oli tanutamine. Tanu pähe asetamisel sai pruudist naine ja abikaasa. Kiriklik laulatus oli sakste jaoks, eestlaste jaoks oli olulisim hetk, kui pruudile pandi pähe tanu. Just see tegi temast abielu naise. 19.sajandi lõpust hakkas meie kombestikku tekkima saksa folklooril põhinev pruudipärjalaul, mis sai üle ilma kuulsaks C.von Weberi operetist „Nõidkütt“. Algul tekkis laulumäng tanutamise kõrvale, kuid hiljem tõrjus ta üldse välja (2, lk48). Pruudipärjalaul oli kasutusel ka läbi nõukogude perioodi, kuni uuemal ajal on hakanud pruudi ameerika eeskujul üle õla viskama. Minule ütles hiljuti üks pruut, et pruudikimbu viskan traditsiooniliselt üle õla. Ma oleks tahtnud väga öelda, et see pole traditsiooniline, et meie traditsioonid on hoopis teised, kuid jätsin oma tarkuse enesega. Igal juhul pooldan pruudipärjalaulu ja soovitan igal juhul. On teada kaabusid ja pärjad, mida on edasi antud juba kümne või enama paari poolt ja muutunud seeläbi reliikviateks iseeneses. Üle õla viskamises olen näinud, kuidas pärja on püüdnud laps ja koer. See on võõras komme, kus meie neiud ei oska käituda, sest see o meie jaoks võõras ja puudub esivanemate eeskuju.   

Kingitused külalistele ja noorpaarile

Vanaaja pulmas ei teinud külalised noorpaarile kingitusi kaasa. Selle asemel võeti ühes süüa ja juua, et mitu päeva kestvatel pidustustel puudust ei tuntaks. Pulmakulude katteks korjati raha mitmete mängudega. Näiteks lasti pruudi king ringi käima, kuhu igaüks pidi raha panema. (1 lk 116) Ka pulmaametid olid selleks loodud, et noorpaarile raha korjata. Näiteks seati ametisse pulmatohter koos abilisega. Abiline tõi kõik külalised kordamööda artsi juurde, kes neil diagnoosi pani ja ravimeid andis. Selle eest nõuti tasu. Saunamees küttis sauna ja iga vihalöök maksis. Muidugi maksis ka tants pruudiga ja au pärast pidid kõik pulma meeskülalised korra pruudiga tantsima.

Kingitusi hakati pulmades tegema 20.sajandi alguses. Siis vähenes ka kaasa võetava toidu kogus ja seoses sellega vähenes pulmade kestvus (2, lk46). Kingitused olid personaalsed ja kollektiivseid kingitusi siis veel ei tuntud. Toodi riietusesemeid või suuremaid käsitööesemeid. Kallimaid kingitusi tõid lähemad sugulased või jõukamad tuttavad.

Tänapäeval tulevad külalised rahaümbrikega või veelgi moodsamalt on raha noorpaari kontole juba eelnevalt kantud. Seepärast ei soovi noorpaarid enam väga mänge, kus tuleb täiendavat tasu maksta. Ometi on säilinud kombestikus  pulmaoksjon. Traditsioonilises pulmas peeti oksjonid teise päeva hommikul, kui öö jooksul kaotatud esemed tuli enesele tagasi nõutada (2, lk42). Inimeste varaline seis oli teada ja nii pakuti julgelt lootuses, et asja omanik lõpuks ikka üle lööb. Eriti kõrgeks aeti hond neil, kes liigse alkoholi tarbimise tõttu hooletuks muutusid. Tänasel päeval on küll oksjon jäänud, kuid muutunud on traditsiooni sisu. Noorpaar püüab oksjonile panna võimalikult ainulaadseid ja kordumatuid asju ja seeläbi hinda tõsta. Minu poolt isamehena kõige kallimalt maha müüdud ese, oli peigmehe tehtud ühekohaline kiiktool, mis osteti ära 1500 euroga.  

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Ants Hein „Vanaaja pulm“ (Tänapäev 2018)

2.      Vilve Kalits „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ (Eesti Raamat 1988)

3.       Ülo Tedre „Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest“  (Eesti Raamat 1973)

4.      Märt Raud „Eesti perekond aegade voolus“ (EMP 1961)

5.      Piret Õunapuu „Eesti pulm“ (Tänapäev 2003)

6.      Marju Kõivupuu „Eestlase eluring“ (Varrak 2015)