Vestlus Arne Lauriga

SINU ELU ON SINU KÄES. KASUTA SEDA TARGALT-

Arlet Palmiste

November on hingedekuu. Õhtud on pimedad ja inimesed tõmbuvad külmade sügistuulte ja vihmade eest kodudesse varju. Paljusid tabab hoobina stress kaotatud suvest. Kuidas vältida meeleolu langust sügise saabudes, kuidas hoida oma meel avatud ja õnnelikuna läbi terve aasta? Mida inimene peaks tegema? Just nendel teemadel sattusin vestlema krisnaiidist lauliku, joogi ja mõttetarga Arne Lauriga.   Arne elab Varbolas iidses talus. Seal on tal oma väike kasvuhoone ja aiamaa ehk taimetoitlasena on tal kogu värske kraam omakasvatatuna võtta. Ta sõidab palju ringi ja annab joogatreeninguid või viib läbi filosoofilisi vestlusi.

 Kes sa olid kolmkümmend aastat tagasi?

Pikk vaikus ja Arne alustab „Ma olin siis sõjaväest tulnud noormees, kes töötas ETVs valgustajana. Samal ajal tegelesin muusikaga ja olin ühes spordiklubis kulturismitreener.“

Mina mäletan noore koolipoisina teie ansamblit Just Knud Qvikstad. Eriti selgelt on meles üks kontsert Tallinna Raekoja platsil See muusika ei oli hoopis teist moodi ja kõnetas mind eriliselt. See ei olnud selleine tavapärane rock või folk, mis oli tollal valdav. Eriti meeldis mulle laul „Väike laul armastustest“, seda laulan vahel tänaselgi päeval. Kahjuks ei olnud selle ansambli eluiga väga pikk.

„Muusika on kogu aeg minu jaoks olnud väga oluline. 1989 alustasime Just Knud Qvikstadiga, millega sai plaate tehtud ja kontserte antud. See oli huvitav band.  Seal olid põnevad tüübid nagu Märten Kross kitarril, Raul Ukareda samuti kitarril  Margus Alviste bassil, Antti Kammiste klahvpillidel, trummarid vahetusid. Ansambliga lõpetasime, kui läksin 1991 paariks aastaks Itaaliasse, kuid juba varem olin hakanud esoteerikaga tegelema. Eestis oli juba nõukogude aja lõpus märgata huvi tõusu usu ja müstika vastu. See sai tõukeks, miks ma Itaaliasse läksin. Peale Itaalias elatud kahte aastat, otsustasin samas mungaks hakata. Kolm aastat elasin kloostris. See ei olnud üldse raske aeg. Ma arvasin tollal täiesti kindlasti, et veedan oma ülejäänud elu kloostris, kuid minu vaimne juhendaja mõistis mind paremini ja arvas, et mul oleks parem niisama elada, sest tänavatel jutlustades tõmbas mind ikka nooremate ja ilusamate naiste poole. Tulin tagasi ja sellest ajast olen tegelenud sellega millega ma tegelen – jooga, muusika, maaelu. Olen püüdnud oma kogemusi edasi anda. See on oluline.“

Inimesed soovivad stressi saabudes oma elus midagi muuta, vahetada töö või elukohta,  arvates, et väline muudatus toob neile ka oodatud sisemist rahu. Tegelikkuses pole see nii. Iga jäävat rahulolu pakkuv muudatus saab alguse inimesest enesest, tema mõtteviisi ja suhtumisest ümbritsevasse maailma muutumisest.  Kuhu poole peaks tormama, et sügismasendusest pääseda?

„Tormata pole kuhugi vaja, sest loodusseadused on nii tehtud. Meil igaühes on juhtimas kolm looduseomadust. Esimene on kirg, teine on voorus ja kolmas on teadmatus. Kõik inimese sisemised meeleolud ja kogu loodus on mõjutatud kolme loodusomaduse poolt. Kirg on küll edasiviiv jõud, kuid kahjuks on meie ühiskond ülesehitatud vaid kire peale. Vaid kirglikult elades väsid lõpuks ära ja see tekitab probleeme nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui me tahame õigesti  ja tasakaalukalt elada, siis peame elama vooruslikumalt. Voorus tähendab kõike eluaspekte, see on toitumine, hügieen, puhkus, magamine, mõtlemine, suhtlemine jne ehk lühidalt kultuur. Armastuse energia on pidevalt muutuv ja et hing oleks õnnelik, on vaja ennast kogu aeg natuke ületada, sest eneseületus meeldiv meie hingele ja toob rahulolu. Iga äärmus on halb. Kui elame liigses mugavustsoonis, siis kaob entusiasm elada ja see võimendab teadmust ehk laiskust  kuni selleni, et sa ei viitsi teha muud kui ainult vedeleda mustade linade vahel ja sulle tundub, et sellest stressist välja ei saagi. Teine äärmus on, kui elad kogu aeg tulevikus. See tähendab pidevalt kiirustada, pingutada, joosta kuhugi. Tegelikult tuleb endas leida õige sisemise elamise tempo. Me saame elamiseks vajalikku energiat paljudest kohtadest. Me oleme harjunud energiat saama toidust, päikesest , magamisest või värskest õhust. See toidab meie välist ehk füüsilist keha, kuid me ei oska leida energiat oma peenkeha toitmiseks. Inimesel on kaks keha – füüsiline keha ja peenkeha ehk mõttemaailm. Meie peenkeha on palju tugevam meie füüsilisest keha seda kontrollides. Probleem on selles, et meie ise ei oska teadlikult kontrollida oma mõistust. Kõige kiirem tee mõistuse kontrollimiseni on olla olevikus ja arendada endas häid inimlikke omadusi, nagu lihtsus, alandlikkus, tänulikkus, headus ja kaastunne. Mõistust on väga raske kontrollida, seda saad kontrollida arukusega. Kuid arukus toimub vaid läbi hea sisemise kultuuri.“

Idamaised erinevad filosoofiad – budism, hinduism, jooga, vaisnavism jne – on kõik omavahel sisuliselt seotud. Seepärast räägitaksegi enamasti ida filosoofiast välja toomata konkreetset mõtteharu. Kõige sümpaatsem selle juures on, et erinevad idamaised usud ei võitle teineteisega vaid aktsepteerivad ja isegi toetavad teineteist. Ükski hinduist ei pane pahaks, kui sina oled budist jne. Oluline selle juures on , et see, mille järgi sa elad, on sellel hetkel sinu jaoks oluline ja aitab sind. On avaldatud arvamust, et eestlased on kõige vähem usklikud inimesed maailmas. Minu meelest ei ole see nii. Eestlased on isegi väga usklik rahvas, nad ainult ei usalda teatud religiooni, mida aastasadade jooksul meile peale on surutud. Kristlus on küll vajalik usk, aga kogu meie ühiskond on liialt kristluse poole viltu. Religioonid on kõik võrdsed, seni kuni nad inimese hingele head teevad. Millist religiooni sina soovitad järgida?

„Vahet  pole millist. Inimene vastavalt oma teadmistele valib ise alati endale sobiva usu või mõtteviisi. Loodus on inimesele kinkinud valikuvabaduse ja ka usuvabaduse, oli siis ateist või kes iganes. Loodus on nii teinud , et elamiseks peab inimene uskuma mingit filosoofiat või taustsüsteemi. Ilma selleta pole võimalik elada. Mina isiklikult soovitan teatud valikuid ainult nendele inimestele, kelle jaoks mina olen autoriteet. Muidu on see ainult enese raiskamine ja pealesurumine. Täiskasvanud inimest on raske õpetada või suunata, ta peab seda ise tahtma. Kui inimene on õiges meeleolus, siis ma võin rääkida, mida mina arvan, aga kogu Eesti rahvale mina ei saa öelda, et just see on mõtteviis, mida kõik peame järgima.“

Ummikusse jooksnud läänemaailm otsib uusi ja värskeid mõttesuundi idast. Värske on selles kontekstis muidugi  veidi irooniline, sest idamaised tarkused on vanemad, kui tänane läänelik ühiskond. Ida filosoofia on aastatuhandete jooksul endalt raputanud kõik liigse ja jäänud on vaid lihtne ja inimlik õpetus sellest, kuidas leida tee isikliku õnne ja rahuloluni. Ka Eestimaal võib üha enam märgata inimesi, kelle suust sa ei kuule iialgi ühtegi paha sõna, kes käivad elust rahulolevatena ja õnnelikena ringi.  Alguses tunduvad idamaised tarkuseterad eluvõõraste ja kaugetena, kuid aastatuhandete tarkust tasub vähemalt nii palju usaldada, et avada oma meel ja tutvuda sellega. Kõik ei jää kohe külge, kuid see, mis tänasel päeval just sinule vaja, haagib takjana meeltesse.  Sealt on juba lihtne leida enese jaoks järgmine aste ja korraga taipad, et sa oledki muutunud, et väline on asendunud sisemisega, rahutus on asendunud rahuloluga ja mis peamine, et kohtunik sinu elu üle otsustamisel oled sina ise ja mitte keegi teine. Milliseid mõtteharjutusi sa teed, et oma meelt arendada?

„Seda nimetatakse reguleeritud või arendatud vaimseks eluks. Nagu sportlane teeb harjutusi, et tulemusi saavutada ja ennast arendada, peab ka vaimse arenguga pidevalt tegelema. Regulaarselt oma arenguga tegeledes tuleb sinna taha jõud.  Füüsiline keha, peenkeha ja hing vajavad pidevat treeningut. Füüsiline keha tuleb puhas ja terve hoida. Ma loen tarku raamatuid, mediteerin , sellega hoian korras  oma peenkeha. Südame ja hinge hoian korras läbi laulu, muusika, ilu ja hea suhtluse. Seda viimast peab vist veidi selgitama. Vaimne keha vajab pidevalt toitmist iluga. Muusika, kirjanduse, kunsti ilu on see, mis toidab sinu hinge. Sotsiaalset suhtlust on kolme sorti. Esiteks nendega , kes on eespool ehk eeskujud. Teiseks nendega, kes on meist taga pool ehk lapsed ja vähem kogenenud. Kolmandaks meiega võrdsed ehk sõbrad. Kõiki kolme suhtlustasandit on meil terviklikuks eluks väga vaja. On välja uuritud, et  60% meie suhtlusest võiks olla  võrdne suhtlus, see on siis emotsioonide ja kogemuste jagamine. 20% ette jõudnutega ja 20% tagapool olijatega. Me peame alati oma isikliku teadmist edasi andma.“

Mis komme see on teil kallistada kogu aeg? Tuleb võõras inimene vastu – kallistate – läheb inimene ära – kallistate. Sellepärast teil eestlaste hulgas nii vähe mõistmist ongi, sest eestlane tahab ju privaatusust, et tema biovälja ei tungitaks. Kuigi samas on Gunnar Aarma kirjutanud, et lapse jaoks olulisemaid turvalisuse märke, kui tema vanemad kallistavad omavahel ja muidugi last ka. Aarma on öelnud, et vähemalt viis korda päevas peaks paar teineteist kallistama. See hoiab eemal tekkivad pinged, rahustab ja loob kodus turvalisuse tunde.

„Selles joogakoolkonnas, kus mina tegutsen ehk bhaktijoogas, seal ei kallistata kogu aeg kõiki, aga kuna ajastu on selline, et inimestel on lapsepõlves jäänud armastusest puudu, siis inimesed tahavad seda saamata jäänud energiat tagasi saada. Nõukogude ajal inimesed ei kallistanud teineteist, ei tekkinud seda harjumust ja inimesed tunnevad sellest puudust. See on ainuke põhjus. Bhaktijoogas kallistatakse ainult oma naist või oma meest ja lapsi. Võõraid ei kallistata. Oma tunnete avalik demonstreerimine on märk ebakindlusest. Kui sulle on midagi püha, siis seda avalikult ei näidata. Oma kõige armsama pilte avalikult ei jagata.  Kui sul on kindel suhe , siis pole sellega vaja turuplatsile minna. Facebookis või meedias oma isikliku ja intiimse elu näitamine on märk armastuse puudumise.“

Sügis on hea aeg teha enda peal katseid, et leida ja kõrvaldada tervist ja enesetunnet häirivaid tegureid. Eelmisel sügisel ei söönud ma kuu aega liha, siis kuu aega ei söönud nisutooteid, kuu aega ei söönud piimatooteid, ei tarbinud alkoholi. Sellest sai selgeks, et minule ei sobi nisutooted ja ka liha. Sellest ajast ma neid ei söö. Pean tunnistama, et minu enesetunne ja tervis on oluliselt paranenud. Rohkem on energiat toimetada. Pea töötab paremini ja peeglisse vaadates olen tänu rahuldavale väljanägemisele enesekindlam. Samuti on minu jaks täiesti mõistetamatu, miks inimesed ostavad kalli raha eest erinevaid toidulisandeid, vitamiine ja mida kõike veel. Samas pudenevad meie eestimaises puhtas looduses pihlakad puudelt, õunad kukuvad ja mädanevad, arooniad on vaid lindudele, rääkimata ebaküdooniast. Kõigis neis meie igapäevastes viljades on kordades rohkem vajalikke aineid. Mida sina söögi juures jälgid?

„Ma olen taimetoitlane. Ma joon meelsasti toidu kõrvale mahepiima, mis on eelnevalt läbi keedetud. Piima tarvitan ainult õhtul ja hommikul. Piim on kuuenergia toiduaine ja seetõttu sobib just sellel ajal tarbimiseks. Piima tuleb enne kuumutada ja võib lisada teatud maitseaineid. Piim iseenesest on püha jook ja mõtlemisele väga hea. Piim on võimas toitaine. Selles mõttes pole ta õigesti hinnatud, et piima peetakse pigem toidukõrvaseks. Paljud ei tarbi piima eetilistel põhjustel. See tähendab kui teatud toitainete tootmine toob kaasa loomade vangistamist, nende loodusliku valiku piiramist. Piimatooted on inimesele üldse väga vajalikud. Piim tõstab inimese teadvust, aga piima tuleb tarvitada õigesti. Muidu on minu menüüs veel lisaks puuviljad, juurviljad, kaunviljad, teraviljad jne. Inimesed on erinevad, neil on erinevad kehatüübid. Meie põhjamaistele kehadele on näiteks teatud vürtsid vastunäidustatud ja neid ei saa siin süüa. Iga inimene peab leidma endale sobiliku toitumisviisi. Kui lihast ei suuda loobuda, siis vähendage koguseid, ja tarbige puhast liha, mis pole keemiat täis. Samuti on ulukiliha alati parem farmides kasvanud lihast. Farmideskasvanud loomad on stressis ja see stress talletub lihas ja siis me sööme seda endale sisse. See on negatiivne energia, mis inimesele kindlasti head ei tee. “

Mind on samuti alati häirinud, kui näiteks seakasvatusest rääkides kasutatakse sõna – tootmine. See on sama räige, kui peaminister räägiks, et käesoleval aastal oleme lapsi tootnud saja võrra enam eelmisest aastast. Aga läheme edasi jookidega. Mina pole suitsu elus kunagi teinud ja õlutki pole viimasel kahekümnel aastal joonud. Kuigi ma ei tarvita mõne inimese jaoks peamisi eluspüsimiseks vajalikke mõnuaineid, olen ma hommikuti ärgates õnnelik iga päeva üle ja seda ei suuda rikkuda poliitikute tegemised, ilm ega kaasliiklejad (need asjad ajavad inimesi minu meelest igapäevaselt kõige rohkem vihale). Vahel mulle siiski meeldib valitud seltskonnas veidi napsu võtta. Väike naps peaks olema inimest vabastav ja lõõgastav, ometi muutuvad paljud inimesed napsitades hoopis kurjaks. Vat nendel tuleks küll joomine suisa kohtulikult keelata. Mida sina jood või mõnuaineid tarvitad enda maandamiseks?

„Mina joon taimeteed. Musta ja rohelist teed ma ei joo, sest need on liiga toksilised. Viljakohvi ma joon, see on hea. Oakohvi küll mitte. Peamiselt joon ikka vett. Joon ka palju puhast mahla, kuid tuleb vaadata, et seal poleks suhkrut ja konservante. Tänapäeval on juba mahe ja tervislik ka suurtes kaubanduskeskustes saadaval. Tuleb lihtsalt teadlikult tarbida. Jätta igasugune keemia oma menüüst välja.“

Sa oled ometi olulise osa elust muusikuna veetnud umbsetes peosaalides, kus alkohol voolab liitritena. Sa oled ka ise nooruses alkoholi tarbinud. Kas alkoholist, kui meie ühiskonnas legaalsest mõnuainest, loobumine oli keeruline?

„Minu jaoks oli alkoholist väga lihtne loobuda, sest kui ma napsu võtsin, siis hakkas mul  pea ringi käima ja ma läksin magama ja see tunne mulle ei meeldinud. Sain sellest aru, et kaine peaga on palju parem pidu panna, peo kvaliteet on parem. Alkohol on seotud kompleksidega. Ma saan sellest aru, kui sa enda pärast põed  või elad mingeid foobiad, siis tarbid alkoholi. Alkoholikultuur meie ühiskonnas ei toimi. Me ei oska napsitada. Alkohol on hea arstirohi, kuid kultuurne joomine on reklaamitrikk. See on väga halb, et lapsi meelitatakse jooma madala alkoholi sisaldusega jookida. Alkohol tuleks täiesti ära keelata, sest see, mis see rahvaga teeb on hullumeelne. See arvamus ei ole mingi emotsioon, see  on puhas statistika. Siin pole filosoofiaga midagi pistmist.“

Inimene peab valima ja leidma endale töö, mis sobib tema elurütmiga. Mina näiteks armastan hommikuti vedeleda. Hommikul minu pea ei tööta. Kuidas sa ennast käima tõmbad ja päevale vastu lähed?

„See sõltub sellest, millal sa magama läheb, mis mõtteid sa mõtled õhtul uinudes ja mida sa sööd. Kui vedeled voodis, sööd näkse, vaatad poole ööni filmi, siis pole lootust , et ärkad hommikul värskena. Väga oluline on hommikune häälestamine Ela mõttes oma päev läbi, mida sa pead tegema ja mida sa tahad selle tegevusega saavutada. Pane peale hea muusika. Mõtled korraks oma elu prioriteedid läbi – ma olen õnnelik kõige üle, mis päev toob. Iga negatiivset hetke saab võtta kui õppetundi või väljakutset. Suhtume saabuvasse loominguliselt ja positiivselt.  Me salvestame nii oma peenkehasse selle tunde, kuidas ma tahame, et päev läheks. Samal ajal masseerige läbi oma peopesad, kuhu koonduvad meie organite energiakanalid. See aitab kogu kehal ärgata. Masseerige kõige kümne sõrmega pead lükates pikki kaela  sõrmed pealael kokku. Tähtis on hommikul ennast üleni ära pesta, sooja ja jaheda veega ja vaata hommikul lille. See annab sulle terveks päevaks hea tunde.“

Fred Jüssi on öelnud, et Eesti suurim loodusvara on vaikus ja seda peab hoidma. Paljud religioonid rikuvad aga seda vaikust ja möllavad avalikus ruumis , külla palvetades või kellukesi kõlistades. Miks see vajalik on?

„Palve on inimese loomulik seisund. See on suhe loodusega. Paljudes religioonides paistab see lihtsalt rohkem  välja. Palve on hinge loomulik seisund , see on loodusega rääkimine. Erinevates religioonides kasutatakse erinevaid termineid - loits, mantra, palve. Põhimõte on kõigil üks. Võtad aja maha ja süvened endasse. See on kvaliteetaeg iseenese jaoks. Inimesed kipuvad otsima põhjuseid, et aega maha võtta. Meie ühiskond nõuab, et oleksid kogu aeg tegevuses. Niisama istumine on võrdne laiskusega ja see on taunitav. Siis hakkab inimene suitsetama, et aega maha võtta. Suitsetaja ei istu niisama, vaid suitsetab ja kui sa ei suitseta, siis pead tööga jätkama. Kuid sisse ja välja saab hingata ka ilma suitsuta, sa võid ka niisama võtta aja maha enese jaoks.  Äärmused on alati halvad, ka palvetades. Fanaatilise palvega häirid teisi inimesi. Palveks on oma aeg ja koht. Palve on sinu enda , mitte teiste jaoks. Kui see ei meeldi, siis pole midagi teha. Kõigile meeldida on alati raske, ikka on keegi, kes arvab, et sa eksid. Sellega tuleb leppida ja mitte südamesse võtta.“

Mina usun väga nime ja sõna jõudu. Inimesed loobivad väga tihti sõnu, mida nad hiljem kahetsevad. Sa võid küll vabandada, aga öeldut tagasi võtta ei saa. See jääb teise inimese südamesse vahel väga kauaks. Eesti inimesed on selles osas üldse väga hellad. Õhtujuhina olen ammu taibanud, et kahemõttelisi nalju ei maksa kunagi teha, sest alati on keegi, kes arvab, et see käib just tema kohta. Sul on oma vaimne nimi. Nimi kõla on samuti oluline, see on visiitkaart, mis loob parteris esmase emotsiooni. Kuidas on elada kahe nimega?

„Iga hetk on kordumata, seda tuleb jälgida. See pole meie asi, kui väljastpoolt midagi ebameeldivat meid tabab. Viga tuleb alati otsida endas, mitte süüdistada teisi. See on loodusseadus. Teisiti sa lähed tupikusse. Agressioonid enda vastu tuleb vastu võtta alandlikult. Nagu sa tõid näite. Tuleb mõelda, et miks need sõnad mind puudutasid, mida ma kardan. Muidugi kui sa oled politseinik, siis tuleb agressioonile vastata vahel agressiooniga. Nimi on inimese jaoks teisejärguline. Minu jaoks tähendab minu vaime nimi rohkem. Minu vaimne õpetaja andis selle mulle läbi vastava rituaali. See oli oluline hetk minu elus.  Nime kõla on väga oluline, milliseid vibratsioone see tekitab. Teaduslikult on selgeks tehtud, et sanskriti keelne vibratsioon väljendab erinevaid objekte kõige selgemalt. Minu nimi on ka sanskriti keelne . Minu vaimne nimi Arjuna tähendab Jumalale pühendunu. Selle nime kõla, tema vibratsioon on väga olulised. Kõrgemad kultuurid mõistsid seda. Isegi ebateadlikult nime pannes, tähendas see alati midagi, taustsüsteem oli niivõrd tugev. Jah, nimi on oluline“

Ma olen eneselegi üllatusena märganud, et minu jaoks on saanud olulised erinevad talismanid. Meil on kodus 200 meie perekonnas olnud piibel. Raamatut kätte võttes võib täiesti füüsiliselt tunnetada eelmiste hingede positiivset energiat. Inimesed armastavad endale ümber kätte või kaela panna religioosse tähendusega talismane. Kas neil esemetel on olemas mingi reaalne mõju ka?

„Kõik on mõõdetav. Teadlased on ammu kindlaks teinud, et erinevad märgid kannavad erinevaid energiaid. Rist, püramiid, kolmnurk, ring jne, nende energiad on erinevad. Need on kõik ju teaduslikult mõõdetud ja tõestatud. Kui sa kannad mingeid sümboleid, siis see mõjutab sind kindalasti. Seega kõik need sümbolid, mida me kanname, või enda ümber paneme, mõjutavad meid. Perereliikviad on hästi võimsa energiaga. Nendesse ei saa suhtuda üleolevalt.“

Kas sa oled õnnelik?

„Mul on sellele kaks vastust – ma olen väga õnnelik ja ma ei ole üldse õnnelik. Kui ma poleks õnnelik siis ma poleks tänulik, aga nii palju on veel arenguruumi kuhugi jõuda. Tõeliselt õnnelikud oleme siis, oleme ennast teadvustanud igavese hingena, nii kaua kui meie jaoks on olulised välised kestad, nii kaua peame arenema. Kõik väline on ainult illusoorne.“

Kui kellegi tekkis huvi antud teemade vastu ja ta sooviks neist lähemalt teada saada, siis kuidas oleks võimalik sinuga kohtuda või osa saada erinevatest treeningutest.

„Ma ei ole väga organiseeritud inimene. Mind on raske leida, aga siiski mind ikka kutsutakse igale poole - koolidesse, firmadesse jne. Olen teinud selliseid kontsert-loenguid. Mänginud pilli ja rääkinud erinevatest mõtteviisidest. On üks üritus, mida olen juba aastaid korraldanud ja kuhu võib igaüks tulla. See on Etnoteka üritustesari Müstika tantsustuudios Tallinnas. Seal tantsime , seal on erinevad workshopid ja töötoad, seal on alkoholivabad kokteilid.  Ürituste eesmärgiks on õpetada ja näidata kuidas veeta vaba aega ilma toksiliste aineteta. Järgmine üritus on 19.novemberil ja sinna olete kõik oodatud. Infot selle kohta leiab internetist ja facebookist.“

Arno Kannike - piimapoisi elust

Piimamees Arno Kannike teab , kes on süüdi!

Arlet Palmiste

Mina elan Ambla vallas Sääskülas põllu ja metsa joonel.  Meie külas on lehmi rohkem kui inimesi. Oli ja on ikka praegu õnneks ka. Ühes külaotsas  pidas väiketalunik 50- pealist lehmakarja. Teises külaotsas asub Mägise suurfarm, kus loomi üle tuhande viiesaja.  Küla keskel aretab kolmas lehmakasvataja tõukarja. Lehmi on ja elu on.  Tänaseks on väiketalunik oma karja realiseerinud. Karjamaadel vuravad traktorid ja kasvab vili. Tõuaretaja on väga murelik, sest türklased, kes varasemalt kõik loomad rõõmuga koju viisid, on loobunud eesti karjast. Tõuaretaja meenutab oma külaskäiku Türgimaale, kui türklased soovisid eesti loomi nende uues kodus eestlastele näidata. Hüüdsid siis põllu ääres „hrsaih sekusupsti“ või midagi sarnast, kes neist aru saab. Ei saanud lehmadki ja ükski loom hüüetele ei reageerinud. Aga kui Tõuaretaja hõikas karjamaa ääres ilusas eesti keeles „Vissi, Vissi, Vissi“, kappas lehmakari igatsetud eestlasi uudistama. Karjamaal kosusid vaid Eestist pärit lehmad. Enam lehmi sinna ei viida.

Mägise suurfarm töötab hetkel täisvõimsusel, kuid omanikfirma on sulgenud oma teise farmi Roosnas. Lehmad said ekskursiooni Mägisele , kuid töökohad külas kadusid. Järjekordne majatäis rahvast on teel pealinna tööd otsima.

Mis jama sellega on, küsib lehmakauge inimene. Mida need karjakasvatajad kogu aeg  jauravad? Mida te toodate siis nii palju, kui turgu pole, ütleb üks. Miks te uusi turge ei leia, kui nii palju toodate, ütleb teine.  Ja mis peamine  - kes on tekkinud olukorras süüdi? Mõned arvavad süüdlaseks karjakasvajatajaid, sest viimased toodavad liiga palju. Ometigi toodetakse Taanis inimese kohta veel rohkem toorpiima ja seal sarnast muret pole. Teised peavad süüdlaseks töötlevaid tehaseid, et viimased ei suuda valmistada maailmaturu jaoks piisavalt atraktiivseid tooteid. Näiteks Leedu „Rokiskio“ juustutehas töötleb päevas rohkem piima kui kõik Eesti piimatööstused kokku ja valminud tooted lähevad suures osas ekspordiks. Teada on, et suur hulk Eesti piimast tänu heale kvaliteedile läheb samuti Leedu juustutehasesse. Kolmandad peavad tekkinud olukorra süüdlasteks kaupmehi, kes müüvad kauplustes piima alla omahinna püüdes saavutada konkurentsieelist. Neljandad peavad süüdlaseks tarbijaid, kes sedasama odava hinnaga välismaa piima ostavad, jättes kohalikud põllumehed käppa imema. Viiendad peavad süüdlaseks aga üht abstraktset tegelast nimega Riik. Riik, see on tema kodanikud ja territoorium ehk osake riigist olen ka mina. Kuna mina endal süüd ei näe, siis ei tohiks Riiki süüdistada. Süüdistada saab valitsust või ministeeriumi või mõnd ametnikku, kes vajalikul hetkel vajalikud tegevused on jätnud tegemata. Oma toidu tootmine peaks olema iga iseseisva riigi olulisi julgeoleku alustugesid. Sellepärast seda mujal maailmas riiklikult ka toetatakse. Meil jagatakse toetusi näpuotsaga nagu supile soola. Veel süüdistatakse tekkinud olukorras rahvusvahelisi kontserne, kelle sooviks on Eesti maaelu väljasuretada, et siis siin maad odavalt kokku osta ja oma tooteid müüa. Mina ise arvan, et üheks suureks süüdlaseks on eestlase kinnine loomus. Kõigile meeldib tammsaarelikult tööd murda ja toota, aga mida produktidega siis peale hakata, selleks pole mõistust ja kontakte. Ehk eesti müügimehed on rahvusvahelisel turul teinud senini halba tööd. Viimasel ajal on küll kuulda mõningatest positiivsetest arengutest, mis on hea, kuid hilinenud, sest enne saavad Eestis lehmad otsa, kui välismaised turud avanevad.

Kes siis ikkagi on süüdi, et tänane seis piimatootmises on selline nagu ta on ? Loodan, et minu küsimustele teab vastuseid anda Arno Kannike. Tema nimi ei ütle suurele osale inimestest midagi, kuid piimatootjad teavad teda väga hästi. Arno peab 4. novembril oma 74. sünnipäeva. See on alati meeldiv põhjus tagasi vaatamiseks. Arno Kannike on „piimapoiss“ sünnist saadik. Tema isa oli Äksi meierei autojuht ja pere elas meierei kõrval töölistemajas. Juba poisikesena askelda ta meiereis olles meistrile abiks lihtsamatel töödel. Peale kooli läks ta õppima Õisu Piimandustehnikumi piimatootmist. Peale kooli lõpetamist 1961.a läks Arno tööle  Tallinna Piimakombinaati. Kohe esimesel päeval andis meister karmi käsu, et tootmisruumidesse ei tohi tulla ükski võõras ja kõigil peab olema kogu aeg seljas valge kittel. Ometi astus Arno esimesel tööpäeval sisse kitlita tundmatu. Noore hakkaja mehena saatis Arno sissetungija viisakalt välja. Tunni möödudes sai ta  väljakutse direktori juurde. Ilmnes, et tundmatu näol oli tegemist tollase liha-piimatööstuse ministri Naruskiga. Kõik siiski mõistsid noore mehe tarmukust ja suuremaid probleeme sellega ei kaasnenud.

1962 aastal astus Arno Moskva Liha- ja Piimatööstuse Instituuti tehnoloogiliste protsesside automatiseerimise erialale. Kooli kõrvalt töötas ta A. Mikojani nimelises Lihakombinaadis laadijana. Nende brigaadi ülesandeks oli lihakered kaubaautodele laadida. Nupumehi on alati olnud ja oli ka lihakombinaadis. Paremad palad ja lihakered pandi autodele, kes laadijatele väikese rubla jätsid. Õhtuks kogunes nii päris korralik summa, mis meeste vahel ära jaotati. Arno vanemad olid sügavas veendumuses, et poiss on Moskvas pätiks läinud, sest kuidas muidu seletada, et poiss teenis tudengina rohkem, kui vanemad kodus kokku. Ülikooli-aegsete õpingukaaslastega suhtleb Arno tänase päevani. Seetõttu on ta kursis piimanduses toimuvaga ka väljaspool Eestit.

 Instituudi ajal lõi ta aktiivselt kaasa Moskvas õppivaid Baltikumist pärit tudengeid ühendavas klubis „Baltikum“, olles ühe perioodi klubi president. Klubi vilistlased käivad kord aastas koos tänaseni päevani. Koos võetakse ette põnevaid väljasõite ja meenutatakse endisi aegu. Samal ajal  Arnoga kuulusid klubisse tänased austatud akadeemikud Valdur Saks, Ene Ergma, Peeter Tulviste, rahvamuusik Igor Tõnurist jt

 Kooli lõppedes läks Arno tööle Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroosse (KTB), kus tema peamiseks arendusobjektiks sai sublimatsioonimeetod ehk külmkuivatus.  Loomulikult oli tegemist Nõukogude Liidus äärmiselt salastatud uurimismeetodiga, sest just sellel meetodil valmistatud toitu kasutasid kosmonaudid. Laboratoorium asus Tallinna Külmhoone territooriumil. Toidud olid niivõrd maitsvad, et kord üle Eesti lennates tervitas kosmonaut Georgi  Gretsko isiklikult Arnot hea kõhutäie eest. 

1980.a määrati Arno Tallinna Piimatoodete Kombinaadi direktoriks. Tallinnas toimus samal aastal olümpia purjeregatt ja seega ootasid kombinaati ees suured väljakutsed. Olümpiamängude ajal vähenes Tallinnas piimatarbimine enam kui kaks korda. Oskate arvata põhjust? Nimelt saadeti linnakodanikud olümpiamängude ajaks Tallinnast välja. Polnud vaja et inimesed kaunist linnapilti risustaks.

Mõni aeg hiljem alustas Arno ainsa eestlasena õpinguid NSVL Rahvamajanduse Akadeemias ehk rahvakeel i ministritekoolis. Kooli lõpetanuna ei leitud talle sobivat kohta Liha- ja Piimatööstuse ministeeriumis ja Arno suunati Plaanikomiteesse.

Tema ametialane kõrghetk saabus 1986, kui ta määrati üleliidulise Teaduse ja Tehnika Keskuse direktoriks töökohaga Moskvas. Instituudile allusid kõik sarnased instituudid 82 linnas üle suure Nõukogude Liidu. Kokku töötas tema alluvuses umbes 14 000 töötajat, teiste hulgas sadu professoreid ja paar akadeemikut. Peaks uurima, et kas mõni nõukogudeaegne ametnik veel nii kõrgele jõudis.  

Oma peamiste töökohustuste kõrvalt on Arno olnud Eesti Piimandusmuuseumi asutajate hulgas Imaveres.  Samuti on ta Eesti Piimaliidu taasasutajaliige ja suured on tema teened, et Eesti Piimaliit taastas esimesena endistest liiduvabariikidest oma liikmelisuse rahvusvahelise Piimaföderatsioonis juba 1991. aastal. Sellega seoses meenus Arnole tore lugu, kui oktoobris 1991 toimunud Piimakongressil Jaapanis tundsid korraldajad huvi, et kas sini-must-valget lippu võib ikka ametlikult kasutada.  Tänavu möödub sellest tähelepanuväärsest tähtpäevast 25 aastat.

Vat selline mees on see Piimamees. Kuigi ta enam ametlikult piimanduses tegev ei ole, siis jälgib ta hoolega seal toimuvat. Katsuks saada siis vastust , kes on süüdi?

Kes on süüdi, et Eesti piimanduses kiratseb?

Mina kipun ikka valitsust süüdistama. Meie valitsus on liiga liberaalne, nad ei kaitse oma turgu. Isegi Saksamaal doteeritakse piima tootmist, aga Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Meie looduslikud tingimused on väga head piimakarja kasvatamiseks ja meie piim on väga hea kvaliteediga, kuid siiski tuleb see kätte kallimalt kui mujal maailmas. Meie ei saa nii odavalt piima vabrikutesse suunata. Eesti turu kaitsmiseks ja piimanduse olukorra parandamiseks tuleb kiiresti teha poliitilisi otsuseid. Samas teeks üleskutse, et rahvas hakkaks jooma igapäevaselt rohkem piima, mitte palju kallimat välismaa pudelivett. Piim on palju kasulikum janukustutaja ja samuti majanduse jaoks tulusam.

Mida saavad teha eesti piimatootjad, et oma toodangu müüdavust parandada ja läbi selle eesti piimakarjakasvatajatele paremat hinda pakkuda?

Oma tootevalik tuleb üle vaadata. Tööstused pole viimase 25 aasta jooksul väikeste eranditega eriti edasi arenenud. Veidi on tehtud uuendusi, kuid väga pole oma tootmisliine arendatud. Tööstused pole uutele konkurentsivõimelistele toodetele rõhku pandud. Viimasel ajal räägitakse palju riigi poolt 15 miljoni euroga toetatud uue piimatööstuse rajamisest. Sellest räägitakse mitu aasta, aga tegudeni pole jõutud. Nii kaua läheb eesti piim Leetu. Nemad on leidnud oma sihtturud ja toodavad nendele suunatud tooteid, eriti itaallastele. Sealsed pitsad on paljud kaetud leedu juustuga. Leedukad on rajanud oma äriidee laabijuustutedele, need on kõvad juustud, mille valmimisaeg on kaks aastat. Meil pole vastavad tehnoloogiat.  Võrus toodetakse sarnast juustu , kuid nende toodangumaht on väike ja kvaliteet pole vist ka nii hea. Sihturgudega tuleb rohkem tööd tea. Leida meie piimakvaliteedile ja nende soovidele vastav toode ja siis seda toodet arendada.  Eestis on lubatud lehmade toitmiseks kasutada geenmuundatud sööta. Jaapanlased ja hiinlased on selles osas väga tundlikud, kui me seda ei muuda, siis sealsed turuuksed meile ei avane. Sellega tuleb täna tegeleda, et müüa meie puhast loodust ja sellega seoses ka puhast piima. Selleks on olemas maailmas turg.

Kas ainult Eesti piimtootjad on hädas või on mujal maailmas ka probleeme?

Käisin just ühes väikeses Ungari jäätisetehases. Kogu sealne toormaterjal tuuakse Itaaliast, kaasa arvatud piim. Itaalias on parimad jäätisetootmise masinad ja oma toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks tuuaksegi kogu tooraine kohale Itaaliast. Tallinna Külmhoone oli omal ajal samuti suur kvaliteetse jäätise tootja. Keila tsehh tootis spetsiaalselt Eesti värsket tavapärasemast rammusamat jäätise koort. Selle kvaliteet oli väga hea ja see tagas toodete värskuse ja kõrge kvaliteedi. Leedukatel läheb väga hästi ja piima kokkuostuhinnad on alati olnud kõrgemad kui meie omad. Seda vaatamata faktile, et neil lisandub piima hinnale veel ka transpordihind. Meil toodeti headel aastatel 550 kilo piimatooteid inimese kohta aastas. Uus-Meremaal toodetakse 2200 kilo ja kõik müüakse välja. Tänaseks on meie piimatoodang umbes poole võrra langenud ja ikkagi seisame probleemide ees. . Venemaaga võiks saada suhted korda, sest sinna müüa poleks üldse raske. Vanasti müüdi Peterburi  100 tonni toorpiima päevas. Tartust läks iga päev tsisternrong sinna poole teele. Need olid head ajad. Venemaal tänasel päeval  karjaksvastus suureneb, sest mis neil üle jääb, kuid nende piima ja piimatoodete pole ka venemaalase jaoks harjumuspärase kvaliteediga. Kunagi töötati välja vene turgu silmas pidades vene juust, mida tehti sordita piimast. Piima kvaliteedinäitajad polnud selle juustu tootmise juures olulised. Võru toodetud Vene juust oli Venemaal väga populaarne. Kui Moskvas mõnes kaupluses olid müügil eesti või, juust või hapukoor, siis olid lettide taga järjekorrad. Eesti jäätist viidi omal ajal Saksa DVsse ja Venemaale. Seega oleks ka täna võimalik leida turge.  1960 aastal Abja võitööstuses praktikal olles ei saanud me tootmisesse pausi teha, sest nõudlus oli suur. Seepärast viskasime meister Peedu Lälliga kulli ja kirja selle peale kumb saab laulupeole sõita. Peedu võitis ja läks laulupeole, mina pidin masinaid töös hoidma. Usun, et ka tänapäeval on võimalik välisturud üles leida ja selle turu jaoks sobivaid tooteid pakkuda. Selleks tuleb teha algatuseks õigeid poliitilisi otsuseid.

Kes peaks seisma Eesti piimanduse argu eest?

Tänasel päeval Eesti Piimaliidu enam olemas ei ole. Ei peetud vajalikuks. Piimandusega tegeleb Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus selleks on ametis üks inimene. Veel mõni aeg tagasi ei võtnud isegi põllumajandusministrid piimanduses toimuvat väga tõsiselt. Vastuolud poliitikute ja põllumeeste vahel algasid juba Laari valitsuse ajal ja ega need suhted palju paremaks pole läinud. Valitsus peab seisma oma ettevõtjate huvide eest ja aitama kaas välisturgude avanemisele. Seda tööd on hakatud tegema, kuid see on veidi hiljaks jäänud.

14. oktoobril on kõik oodatud Imavere Piimandusmuuseumi, kus avatakse nõukogude perioodi ( 1950-1991) ekspositsioon. Arno, sa pead seal ka väikese ettekande. Miks nii oluline periood eesti piimanduses on seni tähelepanuta jäänud?

 Imavere muuseum on riiklik muuseum ja sõltub oma arenduses riiklikust rahastusest ehk tihtipeale on selleks ministri isiklik huvi antud teema vastu. Nõukogude perioodi ekspositsiooni vastu olid mitmed ministrid, kes ei pidanud seda perioodi oluliseks eesti piimanduses. Nad ei tajunud selle aja tähtsust, kuid sellel baseeruvad eesti piimatööstused tänaseni. Seega leian, et see on väga oluline väljapanek ja eriti tore, et selle avamine toimub just eesti piimanduse rahvusvaheliste suhete taastamise 25. aastapäeval.

Kristjan Jõekalda munadest ja teletööst

Armastatud teletandem Teet Margna ja Kristjan Jõekalda  kohtusid esmakordselt 1990.a Pedas, kui Teet sisseastumiskatsetele tuli ja Jõekalda juba esimese kursuse tudeng oli.

Kristjan meenutab: "Absoluutselt ei mäleta Teetu, täiesti null. Ei hakanud silma. Ime, et ta vastu võeti." Kuid vastu ta võeti ja juba mõne kuu pärast vaatas tema vanema kursuse näitlejameisterlikkuse etüüde.

" Ei tule üldse ette, midagi seoses Kristjaniga ei meenu. Eks ta nõrk oli. Aga Sepo oli hea, ja Henrik, no ja Madis.“, meenutab Teet.

Ometigi juba pool aastat hiljem etendasid nad kahekesi, enda lõbustamiseks, kaaslastele koridoris stseeni, nagu oleksid nad täiesti tülis ja valmis kohe üksteist maha lööma. Kõik vaatasid jahmunult pealt ja Madis Milling suutis poisid vaevu lahutada. Hiljem itsitasid kahekesi garderoobis kõhud kõveras. 24 aastat hiljem jätkus sama pull, ainult, et telekaamerate ees.

Kristjan lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1993 a. Temaga koos lõpetasid veel Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks teaduskonna kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks jooma.

Kristjan jutustab oma esimesest telekogemusest. „Enne seda kui kõik muud kanalid tulid olid ETV kõrval olemas RTV ja EVTV. Esimesed erakanalid. Mina olin RTVs ja Teet rivaalina EVTVs, sest mina olin juba RTVs ees. Mind võttis oma tiiva alla Rein Karemäe ja mina olin „Ringliikluse“ reporter. Esimest korda saatis ta mind ööreidile kaasa. Püüti seal pätte ja liiklushuligaane. Me olime Tallinn-Tartu maantee peal politseiautos ja ootasime, et mõni pätt sõidaks ülehelikiirusega ja meie saaksime siis tormata süüdistama, et miks sa sõitsid nii kiiresti“. Kristjani näos välgatab reporterlik raev korrarikkujate vastu. Kujuteldav mikrofon on tal kogu aeg käes. „Mina närvitsesin, käed värisesid, tükk aega kedagi ei tulnud. Kõik sõitsid õige kiirusega“. Kujuteldav mikrofon väriseb koos Kristjani lõuaga.“Korraga kõlab politseiraadiost- 136“. Kristjan demonstreerib, kuidas ta üritab ennast kiirelt autoistmelt üles ajada. Tema käed vehklevad ja pintsak kisub viltu selga. „Mikrofon oli tollal ju kaamera taga juhtmega, sest raadiovärki veel polnud. Jooksime autost välja. Juhe rebenes. Minul oli mikrofon ainult mingi juhtme otsas, millest mingit heli läbi ei tulnud. Ok. Need said siis minema. Pool tundi hiljem tuli järgmine masin. Jälle politseiraadiosse karjutakse sisse – 124. Selleks ajaks me olime juba mikrofoni ära parandanud. Meie hüppame välja“. Kristjan peab finaalieelse pausi. „Must, tumedate klaasidega BMW. Mina lähen mikrofoniga lähemale …“ Kristjan väriseb demonstreerides tollast algaja hirmu. „Aken läheb alla. Politsei on ka seal kõrval. Niikaua kui dokumente kontrollib, pistan mina oma mikrofoni sisse ja vaatan, et autos istuvad ainult sellised kandilised vennad dresside ja nahktagidega. Mina ütlen –Tere. Need tõstavad pilgud ja vastavad „strastvui“. Ma tõmbasin kohe kõrvale.“ Kristjan lööb korraga särama ja jätkab lugu enesekindlalt „ Ma ei oska vene keelt. Ma ei saa seda teha. See oligi minu esimene tähelend. Läksin tagasi ilma ühegi intervjuuta. Karemäe ei olnud väga kuri, aga sinna minu esimene tähelend lõppes.“

Minu käest on küsitud, et kas Kristjan võrreldes Teeduga on tegelikult ka selline viriseja, nagu reisisaadetes välja paistab. Minu meelest on küll pigem vastupidi. Nädalalõpu saadetes on ikkagi Kristjan see, kes enamuses piinlikes katsetes osaleb . Teet jääb enamusel juhtudest lõpuni soliidseks kõrvalvaatajaks.

„Tegelikult olen ma päris suur viriseja. Eksperimendid või katsed on minu välja kiskumine  minu tavapärasest keskkonnast. Ma pole reisisell, ega sportlane ja seepärast on mul pill kohe lahti kui on vaja midagi uut teha. Mul on näiteks niimoodi ja minu  naine teab sead hästi, et kui mulle on vaja minna ostma uusi riideid, vahel tuleb seda ette, siis ta hakkab juba kuu aega ette rääkima ja paneb kuupäeva paika, et sellel päeval siis läheme. Kui see kuupäev siis kätte jõuab, siis ma ei virise, sest ma teadsin seda oodata ja ennast ette valmistada . Ootamatult poodi minnes on aga alati palav ja paha. Naine tassib mulle erinevaid riideid ette. Ette teatades on mind selleks hetkeks dresseeritud ja ma ei virise.“

Miks on siis ikkagi nii, et Kristjan on saanud juba neli parima aasta telesaatejuhi muna, aga Teet mitte ühtegi, ometi teete asju tandemina? Pean muidugi siia vahele ütleme, et soovisin kord Teeduga teha raadiointervjuud, kuid ta keeldus viisakalt ja palus Kristjaniga vestelda. Ta vist hoiab eemale avalikust suhtlemisest, kuigi töös see samas välja ei paista.

„Ega ma neid mune poleks Teeduta saanud. Teet mängib mind enda kõrval nii suureks, et mul tuleb vaid tiitel vastu võtta.  Kui Teet ei teeks seda, mida teeb, siis ei teaks keegi, kui hea ma olen. Teet peab selle nimel kõvasti pingutama.“

Inimesi meelitatakse tihti erinevate karjäärivõimalustega. Kristjan on Eesti populaarseim telesaatejuht, kuhu on tal edasi liikuda või siiski.

„Ma ei liigu kuhugi, mulle meeldib, see mis praegu on. Ma ei otsi uusi väljakutseid, Teet otsib, mina olen rahul sellega, mis on. Kui tekib situatsioon, et minu nägu enam ei taheta teleekraanil, eks siis paista, mis saama hakkab. Ju ma teles ikka midagi teen ka siis, ega ma muud ei oska. See, mis ette on nähtud, tuleb ja kogu lugu.“

Kristjan on oma olemuselt tegelikult tõsine inimene. Ega teda tihti südamest naermas ei näe. Meenub lugu, kui ütlesin talle, et tee natuke lihtsam nägu ette, sest sinu kulmude vahele tuleb tõsist juttu ajades nii sügav vagu, et sinna pane või kartulid maha. Ta vastas salakavalalt silma pilgutades, et see pole tal veel kõige sügavam vagu. Selle peale küsis terane naishääl publiku hulgast, et kas sinna teise vakku käivad porgandid. Kristjani võlu seisneb pigem iseenese rumaluse avalikus tunnistamises ja võimes olla siiralt üllatunud lihtsate inimeste jaoks elementaarsetes asjades. Reavaataja tunneb ennast kohe targemana ja Kristjan lubab tal selles tarkuses enese üle naerda. Geniaalne.

Saadet vaadates on raske mõista, et kas tööjaotus intervjuude läbiviimisel on teadlik või kujuneb see välja jutuajamise käigus? Teet ja Kristjan  kohtuvad eelnevalt kõigi oma külalistega ja siis lepitakse kokku vestluse alla tulevad teemad. Toimetaja paneb neile lauale eelnevalt koostatud resümee sellest vestlusest, kus punktikaupa vestlusteemad kirjas. Mulle on jäänud mulje, et Teet hoiab rangelt kinni sellest kokkulepitud stsenaariumist, kuid Kristjan oma ettearvamatute emotsioonipuhangutega kipub seda lõhkuma.

„Kui see nii välja paistab, siis on tore. Meie vestluse eesmärk on pajatada lugusid. Me ei tee intervjuud, seda me ei oska, me vestame lugusid. Kui lihtsalt lugusid rääkida, ilma küsimusteta, siis jääb asi kuivaks ja selgusetuks. Minu täpsustavad küsimused teevad pildi suuremaks. Ühest loost võib kasvada välja teine lugu, mida alguses üldse plaanis polnud. Meie saate vorm on nagu istuks kohvikus ja räägiks sõbraga maailma asjadest. Kohvikus istudes ei räägi ka üks vestluspartner, kui küsid ta käest, et kuidas elad, kümme minuti ja siis teine omakorda kümme minutit. Mina nii ei oska. Lood, mida me oma külalistega räägime,  on kõik elust enesest, sest nendega on seotud ka teised inimesed ja vale tuleks kiirelt välja. Seepärast on alati vestluses tore leida ühisosa. Kui kellegi on juhtunud pruudiga mingi lugu, siis meenutan mina oma pruudikatsetusi. Kui midagi ongi võrreldes algse looga muutunud, siis pole selles midagi pahatahtlikku. Ajaga kipud liialdama oma tähtsust või siis alatähtsustama oma osa antud loos.“

Öeldakse, et kodu on inimese kindlus. Koht, kus taastuda ja nautida. Kristjani puhul kehtib see 100%. Tal on kodus üleni musta värvi oma tuba, kuhu naised ja lapsed siseneda ei tohi. Vahel muidugi võivad, kui tõesti midagi tõsist on, aga koputades. Selles mustas toas on tal mänguautomaat, plaadid, raamatud ja see on ka ainus koht majas, kus suitsetatakse.

„Ilma koduta ei saa. Ilma oma koduta ei kujutaks elu ettegi. Kodu on tõepoolest minu kindel, koht, kus ma veedan suure osa oma elust ja seal olen ka õnnelik. Kui räägid laste tervisest , siis ei tohi kunagi mainida ,et nad on terved, sest reeglina jäävad nad siis kohe haigeks. Seepärast ei tohiks ka kodu kiita, ma olen väga ebausklik. Aga kodus ma tunnen ennast kõige paremini, mulle meeldib kodus olla ja koju tulla. See on minu jaoks tähtis. Kõik see ruum ja inimesed seal sees. Aga ei tohi ära sõnada … ptüi, ptüi, ptüi.“

Kristjan põeb erinevaid foobiaid, millest on jutu olnud ka ühes probleemile pühendatud telesaatesarjas aastaid tagasi. Kas ta siis teelt ka kardab erinevaid asju või on see näitemäng, sest põdedes nii palju hirmusid pole võimalik elada.

„On küll võimalik nii elada. Elad koos oma hirmudega, ma ei pea ju kogu aega lendama, või ronima puu otsa kõrgustesse, ma ei topi oma nägu põõsasse, kus ämblikud võivad olla, ma ei kõnni tänavatel, kus võib olla lahtisi koeri. See käib muuseas, ma ei keskendu sellele eriliselt. Sellest saatest sain küll nii palju abi, et nüüd tean kuidas nende hirmudega võidelda. Näiteks ämblikke ma kätte küll ei võta , aga peale astun juba julgelt. Hirmudega tuleb lihtsalt tegelda, ja siis inimene harjub kõigega“

Eesti inimesed on väidetavalt Euroopa kõige vähemusklikud. Mina arvan vastupidi – eestlane on väga usklik, aga ta ei kuulu teatud kindlasse religiooni. Kas ka Kristjan on usklik inimene ja järgib teatud kombeid või rituaale?

„Minu usk on pigem ebausk.  Ega ma redeli alt läbi ei jookse ja kui must kass läheb üle tee, siis keeran ikka otsa ringi. Usun sellesse, et see mis inimesele on ette antud, see talle tahes tahtmata tuleb. Usun ka seda, et kui teed head, teed endale ja kui teed halba, teed ka endale. See on minu usk, mille järgi püüan elada. Enne saatesalvestust pole mul mingeid rituaale. Talismane taskus ei kanna, ja naela dekoratsioonist välja ei tõmba. Mida ma teen saateks valmistudes on see , et päev varem ma ei suhtle. Ma ei suhtle enne salvestust inimestega, sest ma kipun ennast tühjaks rääkima. Kui olen päev otsa vaikselt suhtlemata kodus, siis on järgmine päev hea saatele vastu minna ja on soov rääkida.“

Mis suhted tal tegelikult oma naisega kodus on? Kristjani kommentaaridest jääb tihti mulje, et ta on rõhutud ja allasurutud ja naine on kodune valitsejanna. Ühes intervjuus oli Kristjan siiralt imestunud, et kus on need naised, kes vajavad varjupaiku ja keda kodus vägivallaga ähvardatakse. Tema tutvus- ja pereringis on vastupidi – mehed on pigem need, kes kodus vaikselt püüavad elada, et mitte teisi häirida ja jalgu jääda. Kristjan on maininud, et pika ja õnneliku abielu eelduseks on, et tuleb lihtsalt naisel lasta teha, mida ta tahab teha. Ta tahab koristada, nõusid pesta, lapsi kooli ja trenni viia, ta tahab majapidamistöid teha. Ta tahab peret hoida ja Kristjan teda selles segama ei hakka.

„Kuna ma olen peamiselt kodus, siis kellest ma veel räägin saates, kui oma naisest. Tema võtab seda kergelt, sest ta teab, et see on minu töö. Minu ema tunneb talle vahel kaasa, et Maris peab välja kannatama selle õudse mehe. Ta ise võtab seda kergelt, nagu mina isegi, sest see kõik on koomilise võtmega, see pole tõsiselt võetav. Ma loodan, et vaatajad mõistavad seda. Minu ema kaitseb teda, see on õudne“, naerab Kristjan.

Mina olen oma elus teinud mitmeid inimkatseid. Ma olen olnud kuu aega ilma lihata, kuu aega ilma nisujahuta, kuu aega ilma napsuta, kuu aega ilma piimatoodeteta. Olen enda peal katsetanud erinevaid toitumisreziime ja leidnud sobiliku. Täna ma liha ja nisujahutooteid ei söö ja tunnen ennast hulga õnnelikumana. Teet mainis kunagi, et tema võttis kõige rohkem alla, kui tal olid breketid suus. Süüa ei saanud midagi peale supi ja kaal langes kolinal. Tõhus, kuid väga kallis. Kristjan on samuti katsetanud hulga erinevaid dieete. Milline tema jaoks töötab ja kas ta on oma režiimides kindel?

„Ma olen kõva alustaja, aga need katsetused ei kesta kuigi kaua. Kui kilo on kaalust kadunud, siis on võit käes ja lased jälle lõdvaks. Pikalt ma vastu ei pea, muidu oleks ma ammu kõhna poiss. Pikalt korraga vastu ei pea, aga olen taas siis jälle visa alustama. Naisele on see raske, sest tema on teinud toidu kodus meest oodates hoolitsevalt valmis, aga siis teatan mina saabudes , et ma ei söö sellest midagi, sest alustasin täna uue dieediga. Siis ta jälle ohkab raskelt.“

Mida uut toob algav telehooaeg lisaks vanadele ja armastatud saadetele? Kristjan on hetkel tegev kolme saate juures. Üksinda juhib „Lotokolmapäeva“, kahekesi koos Teeduga „Nädalalõpp Kanal2ga“ ja ühiselt käiakse ka reisil reisisaateid tegemas. 

„Uus hooaeg toob kõik vana tagasi. „Nädalalõpu“ saade on ikka sama rõõmus, katsume uusi nägusid kutsuda, kuid see ring jääb järjest väiksemaks. Kes on käinud, kes ei tule kunagi, kellel pole midagi uut pakkuda. „Lotokolmapäev“ jätkub vana formaadiga. Talvel sõidame ka uut reisisaaadet tegema, mis tuleb eetrisse kevadel. On, mida oodata.“

Tundub, et tuleb taas üks muna.

NÄDAL PEREGA VÕRRATUS POOLAS

Arlet Palmiste

Meil oli aega kuus päeva ja lastele oli lubatud juba ammu sõita üheskoos kuhugi. Just kuhugi. Miks siis mitte Poola. Päevaga sinna ja päevaga tagasi. Kodutööd tehes jõudsin tõdemuseni, et kui Poola minna, siis tuleb käia Krakowis, mida nimetatakse paljude reisisellide poolt Euroopa kauneimaks linnaks. Samas kõrval on ka Zakopane turismipiirkond, kus saab päeva veeta Tatrates. Poola on imekaunis maa ja imestasime üheskoos, miks ei ole me varem juba Poolas käinud. Majad on korrastatud ja kauniste aedadega. Linnakesed on hooldatud ja kenasti tähistatud. Teed on suurepärased ja hästi viidastatud, mis võimaldavad sõita googlemapsi kasutamata. Super.

Poola turismi piirkondades kõneldakse päris head inglise keelt. Üht võib küll soovitada – kui alustada vestlust, siis tehke seda alati alustuseks inglise keeles. Vene keeles vestlust alustades ei mõistnud meid keegi. Inglise keelt ka tihti ei mõistetud, kuid siis vene keeles pöördudes purssisid nad vastu küll. Kummaline on see suurrahvaste komme mõistes, et oleme välismaalased, siiski meiega oma emakeeles edasi rääkida ja siis vastust oodates suuril silmil otsa vaadata. Muutusin selles osas ka lõpuks kiuslikuks, kuigi aeglaselt räägitavat poola keelt on võimalik täiesti mõista, sest see sarnaneb väga vene keelele.

Olime sõitnud pika tee ja tundsin, et kui kohe silma kinni ei saa, siis sõidan kraavi. Parasjagu jäi autodevoog seisma ühe teeremondi foori taha. Palusin Triinu rooli. See oli tema jaoks ootamatu ja veel ootamatud oli see, et kui olime kohad vahetanud, liikus autoderivi edasi.  Seal ta siis istus, autod taga tuututamas, endal käed ja jalad vaevu pedaalideni ulatumas.

„Kuidas käik sisse läheb? Ma ei ulatu roolini!“ Ta vedas automaatkastikäigu sisse, kuid õnnetuseks oli see tagumine. Autod meie taga tuututasid juba mitmekesi, kuid õnneks meie seda ei kuulnud, sest Triinu hääl mattis kõik muu. Saime käigu sisse ja seal ta siis sõitis istudes tooli serval omaette torisedes. Peagi tuli taas valgusfoor ja saime ka istme paika. Vajusin unne.

Poolas on käibel zlotid, mille kurss oli sellel hetkel 4,3 zlotti ühe euro eest. Eks see harjumatu oli alguses, sest harjumuse jõud kõikjal eurosid kasutada on suur. Bensiin on Poolas umbes samas hinnaklassis Eestiga, kuid kõik muu on siiski oluliselt odavam. Alkoholi müüakse poodides ööpäevaringselt, kui see kedagi huvitama peaks. Kohalik toit on pigem maitsev ka meie maitsemeelele.

Me ei broneerinud või nagu tänapäeval öeldakse bukkinud enne reisi ühtegi oma majutust. Veetsime ühe öö Krakowi kesklinna apartmentis, ühe öö teeäärse bensiinijaama motellis, ühe öö Zakopane turismikeskuse peremotellis, ühe öö teeäärses hotellis jne. Nägime erineva tasemega ja erinevas hinnaskaalas asutusi ja saime mingi ettekujutuse Poola majutusvõimalustest.  Pigem olid need positiivsed. Ka teeäärses hostelis oli puhtas toas dussiruum ja telekas.  Parim meie poolt külastatud motellidest oli Zakopane peremotell. Sarnaseid on Zakopanesse viiva tee ääreas pea-aegu igas majas. Toad olid ilusad. Puhkeruumis olid lauatennise laud, piljard ja sai kohvi võtta. Perenaine ei mõistnud küll ühtegi keelt peale emakeele, kuid seda püüdlikum oli ta teenindades.

Hakkasime Krakowisse jõudma. Suur linn, palju turiste. Triinu soovis ootamatuste vältimiseks öömaja siiski bookingus broneerida. Nii ta seal istus ja sobivat kohta otsis. See on hea – kesklinna korter, hind 50 eurot. Enne bukkimist otsustasime korteri üle vaadata. Triinu lülitas sisse ja googlemapsi ja sealsete juhtnööride järgi jõudsime kohale. Kahjuks oli korter juba kinni. Istusime autosse ja alustasime liikumist järgmise korteri poole. „Keera siit nüüd paremale, keera siit nüüd ka paremale, sõida otse, keera paremale. Nii, nüüd oleme kohal. Pargi ära.“ Olime jõudnud täpselt samasse kohta, kust mõni hetk tagasi lahkusime. Isegi meie koht välikemmergu kõrval oli alles. Triinu astus uksest välja ja uuest uksest sisse. Et asi saaks korraliku puändi, siis oli ka see tuba juba kinni. Alustasime taas sõitu ja kõik kordus väikese erandiga, ainult et nüüd oli meie parkimiskoht juba vahepeal hõivatud ja pidin parkima teisele poole teed. Seekord oli meil õnne ja tuba oli meie päralt. 50 euro eest ootas meid kahe rõduga, täisvarustuses köögi, suure telekaga elutoaga ja suure magamistoaga korter. Maja all oli ööpäevaringselt avatud kauplus ja rõdult avanes võrratu vaade Krakowi vanalinnale.

Esimese päeva õhtul tegime Visla jõel paadisõidu. Tunnine paadisõit maksis 10 eurot inimene. Üle jõe viis mitmeid sildu ja ühe külge neist oli lukustatud tuhandeid lukke. Korraga laskus sillal seisnud paari meespool põlvele sirutas käed neiuni. Reisiseltskond paadis aplodeeris. Neiu punastas.

Järgmisel hommikul otsustasime külastada lisaks Krakowi vanalinnale piirkonna teist suurimat turismimagnetit  Wieliczka soolakaevandust. Siin on soola kaevatud 1289 aastast ja käikude kogupikkus on üle 300 kilomeetri. Grupi suuruseks on 40 inimest ja kuna soovijaid on hulga rohkem, siis ei õnnestunud ka meil kohe maa alla pääseda, vaid pidime 2 tundi ootama. Õnneks oli kõik kenasti korraldatud. Kaks tundi vaba aega jättis meile võimaluse tutvuda selle väikese imearmsa turismindusest elava linnaga. Nähes maapealseid ehitis ei saa täit aimu sellest maa-alusest võlumaailmast. Seal käikudes on kabelid, toad, hobusetallid, kontsertsaal ja muidugi lõputult erinevaid käike. Pärliks on võrratu ballisaal, kus on soola lõigatud mitmeid kunstiteoseid. Seal asus ka Johannes Paulus II elusuuruses soolasammas. Üleüldse on igal pool ja igas kirikus vähemalt Johannes Paulus II kuju või maal. Samas võis leida väga palju tahvleid kuupäevadega, millal paavst antud kohta külastas. Aru on saada, kui oluline isik ta oli poolakatele ja Poola riigile. Ta oli suurmees, keda rahvas kõhklusteta armastas. Sisenedes koopasse viis esimene trepp meid 70 m sügavusele maa alla. See tundus lõputu laskumisena, kuid see polnud veel läbi. Kokku 3,5 kilomeetrine matk viis lõpuks 130 m sügavusele. Selles maa-aluses linnas oli restoran, spa, laste mängumaailm jne. Sind ümbritseb vaid sool, ka laelühtrid on soolast. Samas oli seal soe ja sai vabalt hingata. See on koht kogu perele, mida kindlasti soovitan külastada.

Krakowi vanalinn turuväljak on Euroopa suurim. Ta on nii suur, et sinna mahuks pool Tallinna vanalinna ära. Otsustasime teha elektrikäruga väikese tuuri linna peal. Võimalik oli valida erinevate sihtkohtade vahel. Minu sooviks oli lastele tutvustada selle linna ajaloo kurba poolt. Suurimat juutide kogumiskeskust II Maailmasõja ajal ja seal läbi viidud hävitustööd. Tuur viis läbi juutide linnaosa, endise juutide geto ja lõppes kuulsa Schindleri tehase juures. Juutide linnaosa on ka tänasel päeval oma täiesti ainulaadse arhitektuuri ja olemisega. Linnaosa keskplatsi ääristavad kümned välikohvikud, kus kõlas juudi muusika. Samas olid ka rahvale avatud ajaloolised sünagoogid. Koht, mida kindlasti soovitan külastada ja võtta seal siis ka aeg maha ja nautida selle omapärase linnajao atmosfääri. Endise geto keskväljakul, kuhu koguti sõja ajal juute kokku, et neid siis saata edasi koonduslaagritesse, asub täna kõige kurvem südamesse minev mälestusmärk. Mälestusmärk kujutab endast tuhandete inimeste mälestuseks linnaväljakule pandud kümneid tühje toole, mis sümboliseerivad ootust ja peremehetust. Väga mõjub sümbol. Sõja ajal tuhandeid inimesi päästnud Schindleri tehasest pole midagi alles peale tehase värava, mille taustal on tehtud ka kuulus Oscareid võitnud film „Schindleri nimekiri“.     

Järgmisel päeval külastasime Zakopane üht mitmest mineraalveekeskusest. Mägede veerel asetsevad veekeskused on suurepärased. Lesid kuumas mullivannis, vaatad mägedele, lapsed on rahul vees hullates, naine on rahul päevitades ja ise oled rahul, et kõik on rahul. See vist ongi puhkus ja õnn. Piletid veekeskusesse läksid maksma umbes 80 eurot. Peale lõunat olime otsustanud teha mägedes väikese matka. 2000 m kõrgusele viib 40 inimest mahutab mäetõstuk. Talvisel ajal veab see suusatajaid, suvel matkajaid. Sõit ise oli juba põnev ja pakkus imelisi vaateid. Matkarajad mägedes on hästi tähistatud ja turvatud. Võid valida tee erineva pikkusega ja raskusastmega. Tore oli kohata väikseid mägikitsi, kes karjaga meile vastu jalutasid.  Sellise matka jaoks tuleks varuda tegelikult terve päev. Meil oli pool päeva, kuid ka see pakkus soovitud elamuse.

Uuel päeval külastasime piirkonna kõige süngemat ajaloolist mälestusmärki ehk Auswitchi endist surmalaagrit. Enne kell 10 hommikul kohale jõudes saab külastada muuseumi ka individuaalselt ja tasuta. Hiljem vaid grupi liikmena. Iseseisvalt saab ekskursiooni täiesti vabalt läbi viia. Kõik hooned on sildistatud ja väravas müüakse detailsete kirjeldustega brozüüri. Muuseum on muidugi äärmiselt masendav, sest teod, mis seal tehtud olid hirmsad. Seda on osatud väga hästi tuua ka tänapäeva inimeseni.  Suured kuhjad jalanõusid, suured hunnikud juudi prilliraame jne sümboliseerivad seda hulka inimesi, kes siit surma saadeti. Loomulikult tuhanded fotod siinsetest õudustest ja inimestest sh ka lastest. Mind hämmastas, kui korralikud ehitised olid punastest tellistest barakid. Vaadata ja külastada sai kõike – gaasikambrit, krematooriumi, surmaõue jne. See muuseum on masendavalt õudne, kuid siin tehtud teod veel kindlasti õudsemad. Igaljuhul tasub kõigil külastada.     

Oleme alati reisil käies läbi astunud ka mõnest surnuaiast. Surnuaiad kõnelevad rahva kohta päris palju. Kas neid hooldatakse, kas seal on kivid või kambrid, kas haudadel on ristid või hoopis midagi muud jne. Poola surnuaiad on kaetud kiviplaatidega. Seda muidugi kaudselt. Hauad on aga küll kaetud mustade marmorplaatidega ja seda täies ulatuses, lisaks on haua otsas suur kivi lahkunute piltidega.  Päris massiivne ja rusuv. Inimtühjas surnuaias jalutades kõndis korraga mustade kivide vahelt meie poole koerakutsikas. Selline väike ja ütlemata armsa olemisega. Mida tegi Triinu? Ta võttis koera sülla ja hakkas seda musitama. Jumal teab, kus see koer käinud oli.

„Kus su kodu on? Ise oled nii armas.“

Juba tormaski ta kiriku juures askeldavate inimeste juurde ja tundis huvi, kas viimased on koera kaotanud. Ei olnud. Siis leidis ta surnuaia väravast autol rehvi vahetavad mehed. Ka need ei tunnistanud koera omaks. Eemalt kostis koera haukumine. Selge see – seal ongi koeraema, kes igatseb oma kutsikat. Juba tormas ta sinna. Õnnetuseks oli koer isane ja ei tahtnud isegi , kui ta oli kutsikaga, seda omaks tunnistada. Eemalt paistis küla ja juba võttiski Triinu suuna küla poole. Koerakese kodu tuli ju üles leida. Mina jalutasin tagasi, et autoga järgi sõita, sest olime juba päris kaugele autost jõudnud. Möödus tund, kuid endiselt ei tahtnud keegi koerakest omaks tunnistada. Triinu vaatas mulle otsa näoga, mida oli võimatu kaheti mõista – see koer tuleb kaasa võtta.

 „Saa aru – see ei ole võimalik. Meil on juba kodus koerad ja kui meid piiril kontrollitakse, kuidas me siis koera autos selgitame. Ei saa igat loomakest endale nii südamesse võtta, et sellest enam lahti ei saa.“ Triinu hoidis end tagasi, kuid tütred ei hoidnud ja valasid pisara. Siis ei suutnud ka Triinu ennast enam ohjata ja nuttis samuti. Koerake oli tõesti armas. Võtsin koera enda kätte ja pere läks autosse. Panin koerakese hauaplaadile, kuid koerake ei jäänud sinna püsima, vaid järgnes mulle. Mul ei jäänud muud üle, kui ronida üle surnuaia aia. Koerake jäi nuuksuma. Järgmised 100 kilomeetrit autos möödusid vaikuses.

Tagasiteel enne Leedu piiri tegime kohustusliku shoppamise ka. Naine koos tütardega külastas pood ja meie pjaga limpsisme pargis jäätist. Märkasime, kui palju eestlasi seal oli. Kõik, kes mööda läksid ütlesid naeratades „Tere“, nagu see oleks täiesti tavaline kohata 700 km kodust eemal üht eestlast pargipingil jäätist limpsimas. Kokkuvõttes kinnitan veelkord, et Poolat tasub avastada. See on kaunis maa, suurepäraste vaatamisväärsuste ja hea teenindusega. Meie plaanime sinna tagasi minna.

Kahe kange vestlus Peaministriga

Peaminister Taavi Rõivase reisid ja närvitest.

Peale mitit aastat ootust ja kutseid tuleb siiski saatesse peaminister Taavi Rõivas. Ta on võttepäeva esimene külaline ja tiheda ajakava on meil aega võtteks 45 minutit. Peame alustama täpselt ja kõik peab esimese korraga õnnestuma. Saatejuhid on närvis. Nooruslik ja sportlik peaminister saabub stuudiosse. Turvamees jääb nagu mööbel nurka seisma. Kuigi peaminister tahaks vanemaid ja populaarsemaid vestluskaaslasi siiski teietada, lepitakse intervjuu alguses siiski kokku , et öeldakse teineteisele siiski sina. Jutt läheb välisreisidele.

Teet alustab. „See on ikka puhas rõõm – reisid pidevalt välismaal, eralennukid, tipphotellid. Või kuidas sellega on?“

„Peaks teid teinekord kaasa võtma, sest ajakirjanikud , kes on mind välisreisidel saatnud, on öelnud, et nende arvamus sellest tööst on peale seda kardinaalselt muutunud. 90 -95% oma lendudest teeme täiesti tavaliste liinilendudega, Eralennukeid on kasutatud vaid siis, kui üldse teisiti ei saa hakkama. Näiteks oli vaja lennata Brüsselist Kärdlasse, sest muidu jääb ära Ülemkogu või Võidupüha paraad ja peaministri ei tohi kummaltgi puududa. Siis oleme kokku leppinud logistikalahenduse rendilennuki näol. Muidu on aga liinilennud ja pean ütlema ka seda, et oleme kasutanud odavlennufirmasid. Sellega on muidugi mõnes kultuuriruumis saanud palju nalja. Näiteks Ameerikas, kui mind kutsuti suure Boengu turismiklassi 88 reast välja. Öeldi üle lennuki, et vabandame, aga esimesena peab väljuma kodanik 88 reast. Minuga koos tõusis püsti ka kaks meest, kellel olid politsenikumärgid rinnas. Siis ei arvanud keegi, et tegemist on peaministriga, vaid kogu lennukitäis rahvast arvas, et mingi kriminaal võeti praegu lennukist maha.“

Saatejuhid on krambist vabanenud ja naeravad täiel rinnal. Peaminister on uskumatult positiivne. Ta näolt ei kustu kerge muie. Ta jätkab.

„Või kui lendasime Omaani. Meil oli vastas kogu valitsus, orkester. Mängiti Eesti hümni, maas oli punane vaip. VIP-terminal, mis oli tohutu suur. See peabki nii olema, sest neil on teistsugune kultuuriruum. Nad eeldasid, et kui tuleb direktor põhjamaadest, siis tuleb oma valitsuse suure eralennukiga ja oligi suur lennuk. See suur lennuk oli FlyDubai. See on selline RyanAiri sarnane odavamat sorti lennufirma. Lennuk aeti siis selle VIP-terminali ette ja kõik need turistid, kes siis tulid Dubaist Omaani, need olid siis nina vastu akent ja vaatasid seda 20 minutilist tseremooniat, kus võeti Eestit vastu orkestri ja kogu valitsusega.“

„Kas nad said ka siis pärast punasel vaibal tulla?“ küsib Teet läbi naeru.

„Mina tulin küll väärikalt pikki punast vaipa ja suure lennukiga, aga siis manööverdati lennuk tagasi sinna väravasse ja said ka turistid väljuda.“

„Kuidas on olnud nende erinevate kultuuriruumidega. Kas need on teinekord tekitanud sellise vastuseisi, kus on keeruline kohaneda ja hakkama saada?“

„Kui suurelt võetakse Idamaades vastu see on meie jaoks natuke ehmatav. See sama liinilennu juhtimine VIP-terminali ette jne. Nende jaoks on see tohutu suur sündmus, kui tuleb valitsusjuht teisest riigist külla. Aukülalisele pakutakse alati kõige suurepärasemaid delikatesse, is teinekord võivad tekitada väikest ärevust söömisel. Ütleme nii, et kodumaa nimel kõigeks valmis. Tuleb teenida oma riiki ja rahvast igasugustes olukordades.“

„Kui oluline roll on sellistel kohtumistel briifimistel või ettevalmistamistel? Ma saan aru, et Jaapani peaminister oli Lottet lugenud?“ esitab Teet omale tavapäraselt asjaliku küsimuse.

„Kas ta nüüd just lugenud on, aga ta oli teadlik, et Lottel on selline sõber, kelle nimi on Susumu. Tal olid materjalid laua peal ja mainis, et meie riikidel on head suhted ka leiutajate küla kaudu ja ta võttis oma ettevalmistatud materjalide pakist välja ja näitas mulle Susumu pilti. Jaapanlased valmistavad oma peaministrit kohtumisteks hästi ette ja oli teada, et Leiutajate külla saabus aednik Susumu, kes õpetas lapsed judot valdama.“

Kristjan võtab jutujärje üle. „Ma olen viimasel ajal tahtnud süviti minna, et inimese hingeelust täiesti aru saada. Seepärast olen viimasel hakanud teste koostama. Ma võtan siis diivani tagant nüüd ühe asja.“ Kristjan vaatab stuudios käed üleval ringi „Ärge keegi valesti aru saage. See on paber.“

„Ma arvan, et su taustakontroll on ammu tehtud“ naerab peaminister.

„Ma küsin samad küsimused ka Teedu käest, siis saame ka tema koha pealt targemaks.Testi nimi on – Kui korras su närvid on?“ Teedu silmad hakkavad teatraalselt tõmblema. Kristjan ja Taavi Rõivas vahetavad kohad.

„Esimene küsimus. Kas sind teeb kadedaks naabrit ja sugulaste oluliselt parem majanduslik olukord? Teet? Ma arvan, et siit tuleb jah ära.“

„Ei“ vastab Teet rõõmsalt.

„Sind ei tee kadedaks, kui Kristjanil paremini läheb?“ naljatleb peaminister.

Teet kummardab peaministri poole ja sosistab „Tal ei lähe paremini.“

„Mulle meeldib, kui sugulastel hästi läheb ja kui läheb naabril hästi, siis on mul ka aias uue õuegrill Me saame naabritega hästi läbi ja kui neil läheb hästi, siis läheb meil ka.“

„Väga hea“ võtab Kristjan kokku esimese küsimuse „Kas sind häirib väga kui sind kiputakse õpetama, et mida ja kuidas peaksid midagi tegema? Teet?“ Teet vaikib. „Siit tuleb jah ära.“

„Ei , see ei häiri mind. Kui keegi asjatundja annab nõu, siis kuulan rõõmuga.“

„Ebasiiras“ kommenteerib Kristjan.

„Sellega on selline lugu, et Eesti on kindlalt üle miljoni inimese, kes teavad kuidas peaministri ametit kõige paremini pidada. Seda tuleb kogu aeg ette, et inimesed annavad nõu. Tihti on see väga asjakohane ja enamasti saabki sealt oma iva võtta. Selle peale ei saa pahaseks saada.“

„Järgmine küsimus. Kas vihastad mõttes tihti meie tipp-poliitikute peale?“ Üldine naer.

Teet alustab taas. „Ütlen ausalt. On tulnud ette hetki, kus ma pole nendega nõus erinevatel teemadel, mis peolauas ülesse kerkivad.“

„Me peame ju koos töötama ja ma ei saa nende peale närvi minna. Vahest käib ikka läbi, et vaata kuidas keegi pressikonverentsil kellelegi ütles, aga ma arvan, et see käib asja juurde. Me peame suutma kiirelt leppida, et ühiselt asju ajada. Eks mee teeme teineteise kulul nalja ka, aga enam ei suuda ärrituda nende peale. Ei tohi liimist lahti minna.“

„Ja viimane küsimus. Kas seks pigem ärritab sind, kui pakub meeldivat rahuldust?“

„Pakub meeldivat rahuldust“ vastab Teet naerdes. Küsimus tekitab stuudios ja külaliste seas elevust.

„Et ei ärrita siis?“ vaatab Kristjan Teedule tõsiselt otsa. Teet kortsutab segaduses kulmi.

„Kui ma nüüd järele mõtlen. Ärritab positiivselt. Pakub meeldivat rahuldust. See on väga isiklik“

„Just. Hea küsimus. Ei ärrita. Närvi ka ei aja. Palju õnne- Kroonika sai nüüd pealkirja.“ Üldine naer. Peaminister on naerusuiselt positiivne.“

„Ma võtan punktid nüüd kokku. Taavi. Palun. Oled ideaalses vaimses tasakaalus, nagu nööril kõndiv ninja. Suudad talitseda end ka kõige raskemates olukordades. James Bond võiks võtta sinult õppust, sest säilitad rahu ka seal , kus teised oleks ammu murdunud.“

„Suur tänu. Selline teaduslik kokkuvõte rõõmustab“

„Ja Teet. Kas kannad päikseprille selleks, et varjata tõmblevat silma? Siiani oled hästi varjanud oma tõelist palet, kuid oht on, et kaardimaja laguneb koost. Võiksid kaaluda üksikule saarele kolimist, kui mitte enda, siis vähemalt teiste inimeste nimel. Kui ükskord mõistad, et kümneni lugemine enam ei aita, siis tasub abi otsida meditsiinist.“ Alguses naerusuine Teet muutub järjest tõsisemaks.

„Kristjan – sina oled minu parim teraapia. Seni kuni sina oled minu kõrval, ma tulen sellest välja“, leiab Teet naerdes lahenduse.

TÜRGIT AVASTAMAS

Türgi võib igavale inimesele olla tõesti ainult rannapuhkuse paik, kuid tegelikkuses on see avar maa võrratu looduse ja segapuntras ajalooga. Kindlasti on sellel maatükil võimalik eraldada hulgaliselt erinevaid ajaloolisi perioode, kuid minu jaoks jagunevad need laias laastus viieks - kreeka periood, rooma periood, bütsantsi periood, osmanite periood ja tänapäevane Türgi. Kõige toredam selle juures on see, et iga periood on endast maha jätnud jälgi ja need jäljed on tänasel päeval märgatavad ja vaadeldavad. Kuna olen kreeka kultuuri huviline, siis oli minu Türgi sõidu eesmärgiks tutvumine just kreeka ja rooma perioodi aegsete antiikvaatamisväärsustega.

Rahaliselt oli kõige soodsam osta turismipakett, kus sees juba lennupiletid, hotellid ja teatud vaatamisväärsuste külastus koos giidiga. Paketil isaks rentisime auto, et tutvuda külaelu ja loodusega. Kokku läks meie 8-päevane Türgi külastus maksma kahel peale 1300 eurot.  See summa oleks võinud olla ka hulga suurem, kuid hoidsime ennast tagasi ja ei lasknud ennast ahvatleda osavate Türgi kaupmeeste pakkumistest. Kauplemises on türklased tõesti osavad ja otsemüüa nad oskavad väga hästi. Külastasime vaibatööstust, et aimu saada kuulsate türgi vaipade valmistamisest. Alguses tehti meile muuseumis ekskursioon, näidati tootmist, kus suures toas istuvad naised ja tõepoolest käsitsi sõlmitsedes teevad imeliste mustritega vaipu. Seejärel pakuti teed, tutvustati erinevatest materjalidest ja erinevate sõlmetihedusega valmistatud vaipu ja juba korraga oli igaühe meist juures müügimees, kes pakkus müügiks soodushinna ja järelmaksuga oma kuulsat toodet. Kõik on võimalik – peaasi, et sa ostaks. Vaibad on muidugi kallid. Korraliku põrandavaiba hind algas 2500 eurost. Seekord me ei ostnud, kuid nende oskused ostuprotsessist huvitav ja haarav elamus, on siiski imetlusväärsed. Lisaks on kuulsad türgi kulla- ja nahakaupmehed. Kui on soov midagi nende valikust osta, siis tasub seda kindlasti Türgis ette võtta. Enda jaoks avastasin aga rahvaturult (vastandiks turistiturule) hoopis pähklid. Olen pähklite sõber ja selline valik ja hea hind, viis mind hetkeks segadusse. Oleksin tahtnud osta kõike ja kõike veel rohkem. Pähklilett oli 10 m pikk ja kaetud vähemalt 50 erineva pähklisordiga. Seal oli kõikvõimalikke erinevaid pähklisorte soolaste ja magusatena, lisaks erinevad segud jne. Lisaks suurepärasele vaatepildile oli see kõik ka väga maitsev.  

Türgi on suur riik. Seda igas mõttes ja nädala või kahega ei näe siin paljut. Türgit avastades tuleb see jagada enda jaoks osadeks ja siis neid osasid sammhaaval avastama hakata. Meie käisime lääne Türgis Egeuse ja ka Vahemere rannikul. Just seal on säilinud kõige rohkem antiikseid vaatamisväärsusi alates Trooja linnast ja lõpetades suvekuurordi Antalyaga. Türgis elab u 80 miljonit inimest, kelledest u 98% on islamiusku. Tööd teha see rahvas armastab ja töötuid pidavat olema umbes 4%. Seejuures pidi vaatamata suurele rahvahulgale ettevõtjaid kummitama oskustööliste puudus. Enamuses lõunamaa riikidest peavad siestat, kuid türklased mitte. Ehitustel käis töö ka lõõskava päikese all. Kuigi Atatürk keeras riigi lääne poole ja riik hakkas toimima lähtudes ilmalikest euroopalikest seadustest, siis maapiirkonna külades pidid jätkuvalt oleme au sees ajaloolised perekondlikud traditsioonid. Näiteks  valib pojale naise ema sobivate perede järglaste seast ja ei pidanud oleme haruldane, et ema käib miniakanditaadiga ka saunas, et neiu igat üle vaadata. Peigmees kohtab pruuti alles ametlikul tutvumisel mõlema pere juuresolekul. Noortel on omavahel raske suhelda, sest neid ei jäeta hetkeksi üksi, ka kohtingule saadetakse nooremad õed-vennad kaasa. Peretraditsioonid on tugevad, mis pidi ka väheste lahutuste põhjus olema, sest isegi kui noored ei saa omavahel läbi, siis vanemate vastu ei minda, enne kui viimased on siit ilmast igaveseks lahkunud. Seepärast on lahutavus keskealiste hulgas suurem kui noorte hulgas. Pole tavapärast, et mehel on veel ka teine naine, sest süda nõuab oma osa. Naised on reeglina kodused ja alles tänapäeval näeb Türgi riik vaeva, et ka naistele tööd pakkuda. Naine on koduses majapidamises ja pereelu korraldamises AjaO. Mehed liiguvad väljas ja seda vist suure rõõmuga, sest kohvikud on täis teed rüüpavaid mehi. Alkohol on Türgis meie mõistes ülikallis. Kõige odavam viin maksab 60 liiri ehk 20 eurot. See on kõige odavam, enamuses jookide hinnad on kallimad. Õlle hind on 3 eurot. Seega on Türgi hea riik napsust puhkamiseks. Olgu muidugi vihjena öeldud, et lennujaamas maksis liitrine pudel kangemat u 13 eurot ehk kui keegi tahab siiski napsata, siis võtke lennujaamast pudel kaasa. 

Esimene päev viis meid kolme küllalt lähestikku asuvasse antiiklinna. Esimene neist oli Priene. See on kolm tuhat aastat vana linn, mis asetseb kõrgel Mykale mäe nõlval. Omal ajal oli ta mere ääres, kuid tänaseks on meri taandunud 16 km kaugusele. Linna arhitekt Hippodamos oli sellesse iidsesse linna planeerinud täiuslikku linnapildi koos ristuvate teede, turu, parkide, keskväljaku ja muu linna juurde kuuluvaga. Linn on omal ajal lammutud vallutajate poolt, kes lihtsuse huvides kasutasid vanu ehitusmaterjale oma uute majade ehitamisel. Ometi on kogu linnaplaneering mõistetav. Linnas olid juba olemas veevärk ja kanalisatsioon. Mägedest mööda akvedukte voolav vesi jõudis igasse majapidamisse, kööki ja vannituppa. Nagu igas antiiklinnas, oli ka siin teater, mis oli antiikaegse ühiskonna meelelahutuse keskne koht. Siin peeti veinijumal Dionysose auks pidustusi, teatrietendusi, hiljem ka gladiaatorite võitlusi. Samuti on säilinud 640 kohaga linnavolikogu saal, mis sarnaneb teatrisaalile, kus otsustati linna olulisimad küsimused.

Teine külastatav linn oli Mileetos, kus linnast on tänaseks välja kaevatud hiiglaslik teatrihoone. Siit linnast olid omal ajal pärit terve rida mõjukaid filosoofe. Inimesed elasid siin hästi. Sadam ja kaubandus tõid kenasti sisse ja kuna sõdu polnud, siis oli inimestel aega mõtiskleda maailma üle ja püstitada küsimusi, miks asjad on just nii nagu nad on.  See ongo Mileetose koolkonna peamine teene – püstitada küsimusi. Mileetos oli ainus linn, kes rikka kuninga Kroisuse vallutustele ei alistunud. Ütlemine, et rikas kui Kröösus on just sealt pärit.

Kolmandana külastasime Didyma linna, mille keskmeks on oraakli tempel. Linnake ise on väike ja armas. Miks omal ajal oraakel siia asus on samuti selge. Veel hiljuti oli maa-alusest koopast , kuhu oraakel läks oma ennustust saama, imbumas gaas, mille sissehingamisel nähtud nägemusi ennustuste pähe müüs. Ometigi oli oraakel nii kuulus, et tema juurde tuldi isegi väga kaugelt, et teada saada oma plaanide õnnestumisi või siis mitte. Oraakli tempel seisis juba oma aktiivse tegutsemise päevil suhteliselt eraldatuna. Ehitis ise on muidugi ülivõimas. Suured sambad, hiiglaslik peasaal, mille keskel käik maa alla.  Tänapäeval on paljud kivid kuhjatud hunnikutesse, kuid hoone kunagi hiilgus pole fantaasiaküllase inimese jaoks kadunud.

Õhtusöök on iga riigi toitumisharjumiste tundmaõppimiseks väga põnevad. Türklased söövad väga tervislikult. Moslemitena on neil keelatud süüa sea ja veiseliha. Seepärast on laual väga palju värsket ja lihana peamiselt kanaliha. Kuna Türgit ümbritseb 4 merd, siis ootasin siin väga põnevaid kalaroogi, kuid minu pettumus oli suur, sest kala menüüs väga palju polnud. Põhjus olevat selles, et Vahemeri on lihtsalt tühjaks püütud. Vaid üksikud väikekalurid käivad merel, kuid nemadki peavad pere toitmiseks lisatööd tegema. Kuna pole kalu, siis pole merel ka kajakaid. Algul ei saanud aru, mis on merele vaadates puudu, kuid hiljem mõistsin, et just kajakate puudumine segas merevaadet. Türgis pidi elama hetkel 7 kajakat. Kõigil neil on nimed ja nad ei toitu mitte kaladest vaid turistide pakutavast.  Restorani salatilett on väga pikk ja meeldis, et sain endale ise koostada oma salati täpselt nendest komponentidest, mille meeldivad. Siis järgnes salati maitsestamine, milleks oli lauale pandud vähemalt 15 sorti erinevaid kastmeid ja samapalju maitseaineid.  Samuti üllatas magustoidu valiku rohkus ja maitse. Arvan, et reisil kogutud lisakilod tulid just magusa proovimisest, sest silmadega süües tundus kõik nii ahvatlev, et tuli ka päriselt järgi maitsta ja siis neid , mis eriti maitsesid, veel kord maitsta. Õudne ja hea.

Rentisime auto. Autorent hotellis maksis 40 eurot ööpäev. Polegi kõige hullem.  Liikluses peab teadma, et türklased ei armasta väga kohaviitasid ja kui midagi ilma GPSita leida tahad, siis võib see probleemiks olla. Samas on olemas kaardid ja pruuni värvi vaatamisväärsuste viidad on täiesti inglisekeelsed. Igaljuhul tuleb siiski korralik kaart kaasa võtta, sest ilma võite ekslema sattuda. Teed on Türgis head ja teedesse pidi riik igal aastal suuri summasid investeerima. Paljud pelgavad välismaist autosõitu, kuid Türgis pole karta midagi.

 Päev algas Efesose külastamisest. See on olnud maailma üks olulisemaid linnu läbi aegade. Tänaseks pole temast palju järgi jäänud, aga arvestades turistide rohkust, siis toob sisse riigile ikkagi hästi. Efesos oli antiikaegse Türgi või Väike-Aasia keskus. Türgi kuulsaim õlu – Efes – on saanud nime just selle antiiklinna järgi. Õlle järgi on nime saanud Meistriliiga korvpallimeeskond Efes Pilsen, nii et tundub , et linna kuulsus ei hääbu veel niipea. Türgi reis tasub ette võtta ainuüksi Efesose antiiksete varemete külastamiseks. Tänapäevani on linn säilinud ja välja kaevatud üllatavalt heas seisukorras. Keskväljak, skulptuuridega ääristatud marmortänavad, raamatukogu, lõbumaja, eluhooned, saunad, teater, agora ehk turuplats ja kindlasti avalik tualett.  Kõik on  säilinud sellisel kujul, et kujutlusvõimet kasutades ärkab see linn ellu oma antiikses hiilguses. Linnaväravas esimese hoonena võttis külalisi vastu saun. Arvestades, et arstiabi oli seal juba sellel ajal päris hea, pöörati siiski väga suurt tähelepanu ennetustööle. Kõik linna saabujad pidid ennast kõigepeal puhtaks pesema, et ei tooks linna erinevaid haigusi. Kui seda saaks ka tänapäeval teha. Arvati võis , et saunast käis päeva jooksul läbi sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, seepärast oli saun linna üks suuremaid ja olulisemaid asutusi. Saun oli uhkelt dekoreeritud ja saunas käik pidi olema nauding. Ainsad, kes sellest rõõmu ei tundnud olid orjad, kes hiiglaslikku hoonet kütsid. Nende töö oli niiskes, pimedas ja kuumas ruumis oli väga raske. Arvatakse, et üle kuue kuu ükski ori seal tööl vastu ei pidanud. Saun oli ehituslikult väga moodne asutus – põrandakütted, soe vesi, purskkaevud jne ja seda kõike u 2500 aastat tagasi.

Humoorikas pilt avanes Efesose antiikses avalikkus tualetis. Külalised pidid ju kuskil asjal käima ja kohalikud omavahel suhtlema. Tualett on üks suur ruum umbes 40 kõrvuti asetseva auguga, mis asuvad ruumi kolmes seinas. Ruumi keskel oli taas olnud purskkaev ja mängisid muusikud. Kodanikud istusid aukudel, suhtlesid omavahel ja veetsid seal tunde. Istujate ees voolas rennis vesi, kuhu kasteti pulga otsas olev kangas, millega siis ennast puhastati. See kõik tundub tänapäevaseid moraalinorme arvestades äärmiselt veider.  Otse tualeti kõrval asus puhkemaja, kus meesterahvad said vabameelsete daamidega vestelda. Ise mõistate , mis hoonest jutt on. See asutus oli juba tollal vajalik arvestades, et Efesos oli roomaaegse Egeuse mere ranniku olulisim sadamalinn ja siia tuli kaua merel olnud mehi kõikjalt maailmast. Selleks, et meremehed maja üles leiaksid, on avastatud tänavamarmorist maailma esimene reklaam. Marmorisse kraabitud märk kujutab raha, jalajälge ja lehvikut. Selle järgi pidi aru saame, et vabade daamidega saab raha eest suhelda majas vasakut kätt. Sealt on meieni tulnud ütlemine – vasakul käima ehk siis kõrvalehüppeid tegema.

Efesose vahetus naabruses asub ristiusu ja ka moslemitest palverändurite sihtkoht ehk Kristuse ema Neitsi Maarja väidetav viimane elupaik. Legendi järgi palunud Kristus, et Johannes tema ema eest hoolitseks ja 37.a tulidki nad siia. Maja on tänaseni säilinud oma algsel kujul. Eriti rahvarohke on siin 15.augustil, mis on Maarja surmapäev. Maja on lisaks turistidele külastanud ka mitmed paavstid, kelle kingitused on majas vaatamiseks väljas. Usud või mitte, kuid ka meie panime igaks juhuks küünla põlema. Halba ei tee see meile kindlasti. Pühapaigana omaselt ei ole selles kohas midagi peale selle väikese maja vaadata, kuid hingus on püha. Mitte kaugel ei asu ka Ristija Johannese elupaik või õigemini tema väikese majakese koha peale rajatud Johannese Basiilika. Basiilika pole tervikuna säilinud, kuid müüre saab raha eest katsuda. Selline ristiusu oluline pühapaik keset moslemite riiki on värskendav.

Piibli legend räägib seitsmest mungast, kes Kristuse surma järel koopasse magama heitsid ja magasid sada aastat. Siis nad ärkasid ja asusid piirkonnas ristiusku levitama. Hiljem kuulutati nad imeliste tegude eest pühakuteks. Seitsmemagaja koobas on samuti Efesose linna naabruses. Koopasse rajatud kirik on hetkel suletud, kuid võre tagant vaadeldav.  Hästi on näha hilisemad matmiskambrid, sest paljud tahtsid lasta enda matta kohta, kus seitse munka said 100 aastat rahulikult puhata. Need kaljusse rajatud kitsad hauakambrid on nagu voodid ja tekitasid tahtmist järgi proovida, et kui magus uni siis siin on.

Ööbisime Pamukka lähistel hotellis, kus samuti olid loodusliku sooja veega vannid. Proovisime seda loodusimet ja lasime soojas vees ihul pehmeneda. Hiljem viis tuul kuivama pandud püksid rõdult minema ja kadunuks nad jäigi. Pamukka mineraalide mäed on UNESCO looduspärandi nimekirja kuuluv objekt.

Teinekord tabad imelisi hetki täiesti juhuslikult. Tegime väljasõidu loodusesse. Loomulikult ei pääsenud me ka siin antiigist. Esimesena jäi meie teele antiikne linnake Side, mis tõlkes tähendab granaatõun. Armas väike linn, kes tee sadamasse kulges antiiksete müüride vahel ja lõppes jalakäijate teega, mida ääristasid kaupmehed oma poekestega. Täielik turistilõks, kuid väga ilus ja sümpaatne.

Side linnast kaugele ei jää Manavgat. See on juba suurem linn ja piirkonna tõmbekeskus. Linna läbib Manavgati jõgi, mis mägedest alguse saanuna on üpris kiirevooluline. Seepärast on jõel mitu tammi. Oymapinari tammi juurest korraldatakse ka raftisõite ja teisi seikluslikke meelelahutusi. Sõitsime seda imet vaatama. Teele jäi Manavgati kosk, mis turismibukleti pildilt tundus imeline. Viidad juhatasid meid koseni, kuid koske me ei näinud. Pärisime kohalikelt aru ja ilmnes, et kevadine suurvesi on kose ära uputanud ehk teisisõnu kosk, mis ei ole eriti kõrge, vaid tema ilu seisneb tema pikkuses, oli veega kaetud. Osaliselt olid vesi ka majadesse tunginud. Päris huvitav vaade, kuid mitte täiuslik. Sõitsime edasi ja järjekordne pruun viit juhatas meid koduloomaaeda. Äärmiselt sümpaatne väike loomaaed, kus vaatamiseks väljas peamiselt kohalikud linnud ja loomad. Lisaks veel ka haruldased taimed. 2 euro eest vaatamist küll.

Türklased on alati olnud rändrahvad ja seetõttu on nende kodud seest korras ja kaunid, kuid väljas on meie mõistes prügimägi. Kummaline oli ka see, et külanaised, vanad ja noored,  olid kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kõigil neil olid seljas laiad mitmevärvilised särgid, jalas lohvakad püksid ja peas rätik. Rätikki oli kõigil ühtmoodi seotud. Türgi on põllumajandusmaa ja suur osa ekspordist moodustavad just erinevad põllumajandussaadused. Veiseid on vähe, kuid ohtralt kõnnib ringi kodukitsi. Kitsekarjad on suured ja liiguvad vabalt ehk autoga sõites võisid teel olevad kitsed juhti tihti ebameeldivalt üllatada. Türklased on ka suured lambakasvatajad. Seda läbi pika ajaloo ehk karjakasvatuseks vajalike maade leidmine oligi rahva liikumise põhjuseks. On teada, et sultani karjas võis olla kuni 100 000 lammast. Sellise kamba karjatamiseks peab olema hulka maad.

Keerasime auto ringi, et käia enne pimedat veel ka Köprülü kanjonis. Olime sellest kuulnud ainult häid jutte. Tee sinna lookles peamiselt mägede vahel kulgeva Köprülü jõe kaldal. Meid saatsid pidevalt raftisõitjad. Järgmine kord tuleb see kindlasti järgi proovida. Hetkiti läks tee ka mägedesse ja siis avanesid sealt imelised vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele. Köprülü kanjon on imeline.  Kanjon on kitsas, ehk vaid 10 m lai, kuid järskude kõrgete seintega. Üle kanjoni viis kitsas antiikne sild. Sild oli 2,2 m lai. Nõnda oli kirjas tahvlil silla kõrval. Trepp viis ka päris kanjoni põhja jõe äärde. Imeline kuidas jõgi täitus kõikjalt mullitavate allikate ja ojadega. Vesi oli külm ja vaevalt ta ka päris suvel soojem on.  Teekond sinna tasub igal juhul ette võtta.

Külastasime Beleki linna. Belek on täiesti uus linn, mis viimasel kümnendil on aktiivselt ja hoogsalt arenenud. Hotellide ehitus käib pidevalt ja väike kesklinn areneb samuti. Igal ristmikul on purskkaevud ja antiiksete vaatamisväärsuste puudumisel on need asendatud tänapäevaste jäljendustega. Poed on suunatud turistidele ja hinnadki on vastavad. Küll annab aga kaubelda. Venelaste puudumine on teinud kaupmehed allahindluste osas eriti vastuvõtlikuks, sest kaubast on vaja lahti saada ja kellelegi see maha müüa.

Antalya on kuulus kuurortlinn, kuid siin on ka imeilus vanalinn oma kuulsate mošeedega. Siin saime ka mošeesse sisse vaadata. Ausalt öeldes  ma pettusin veidi, sest mošeed on seest ikka väga igavad. Pühakoda külastades tuleb meeled pidada, et jalanõud võetakse ukse taga ära ja naised peavad pea kinni katma. Põrandal olev vaip on säärase mustriga, et igaüks teaks, kus poole on Meka, et siis õigele poole palvetada. Muhamedi ei tohi kujutada ja nii on mošee seinad tühjad. Haruldane tagasihoidlikkus võrreldes näiteks õigeusu kirikutega.  Vanalinna kohal kõrgub kuulus 13. sajandil rajatud rihveldatud minarett, millest on saanud Antalya sümbol. Linna servas asub 30 m kõrge Karpuzkaldirani juga, mida tasub kindlasti külastada, sest vaade on kaunis.