Näidend. ÕNNESOOVID

ÕNNESOOVID

 Tegelased

Artur Õun,  75-aastane

Olli Õun, 70-aastane

Uurija Mäger

 

PILT1.

Korter. Kapi peal seisab vanas stiilis raadio. Raadiost kõlavad vikerviisid. Sügavusest kostuvad hääled.

Olli: Ma jään jälle hiljaks. Artur … Artur … Artur. Kuuled , ma ju räägin sinuga. Vasta siis

Artur: Jaa

Olli: Kas sa oled valmis?

Artur (tuleb lavale. Ülikond seljas, jalas sussid) : Jaa

Olli: Iga aastaga läheb selle sättimisega kauem aega.

Artur: Eks fassaad aastatega mureneb.

Olli: Mida sa rääkisid? Ma ei kuulnud hästi.

Artur: Ei midagi.

Olli: Midagi sa siiski ütlesid. Mingi mure oli sul või?

Artur: Ma räägin, et fassaad mureneb.

Olli: Mis fassaad?

Artur: Ei midagi.

Olli: Mida? (tuleb tuppa õhtukleidis. Värvib samal ajal huuli)

Artur: Kas see on ikka iga hommik oluline?

Olli: Artur, muidugi on. Teistel on sünnipäev ja meie siis istume ümber laua nagu mingid hulgused. Elu on pidu. Artur. Sul ei ole kingi jalas. Pane kohe kingad jalga. Vaata , mis kell juba on. Palju kell on?

Artur: Saab kohe kolmveerand.

Olli: Pane siis kõvemaks. Kohe algab. Kus su kaustik on?

Artur: Minust jäi ta eile laua peale. Siin käiks öösel nagu miski tont, kes kõik asjad teise kohta tõstab.

Olli: Ma ju koristasin eile.

Artur: Midagi sa ei koristanud. Tõstsid ainult minu kaustiku teise kohta. See oligi kogu su koristamine.

Olli: Mida sa urised.

Artur: Kuhu sa ta tõstsid siis? Seda pole kusagil.

Olli: Ega ta kaugel saa olla. Vaata hoolega ringi.

Artur: Iga hommik ikka seesama mäng. Kas see kaustik ei võiks olla lihtsalt laua peal. Siis me ei peaks teda iga hommik otsima.

Olli: Aga kui keegi tuleb külla. Astub uksest sisse ja laua peal on kaustik.

Artur: Hirmus lugu küll. Kaustik laua peal, mida küll inimesed võivad arvata, „Oo, need siin loevad“ No näed, kuhu sa ta pannud oled. Raadio peal.

Olli: Pane kõvemaks.

(Artur keerab raadio kõvemaks. Raadiost hakkavad kõlama Õnnesoovid)

Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. 98 sünnipäev. Armastatud vanaisa …. jne

Olli: Tule nüüd ruttu. Kus su pliiats on?

Artur: Ole tasa, ma ei kuule.

Olli: Pliiats, kus on pliiats?

Artur: Mis kuupäev täna on?

Olli: Tee ruttu, juba hakkas.

Artur: Mis kuupäev täna on?

OllI: Päev pärast eilset ja päev enne homset.

Artur: Vaata siis kalendrist järgi. Kurat, nüüd magasingi esimesed maha.

Olli: 13.aprill.

Artur: Pliiats. Kuhu sa pliiatsi oled pannud?

Olli: Võta minu huulepulk.

Artur: Huulepulk. Ole tasa.

(Kuulavad koos saadet. Artur teeb samal ajal kaustikusse märkmeid. Saade lõpeb)

Olli: Midagi uut ka oli?

Artur: Ma algust ju ei kuulnud. Kas me saaksime kokku leppida, et pliiats ja kaustik seisavad edaspidi siin laua peal ja sa ei tõsta neid ära, et me peaks neid iga hommik uuesti otsima.

Olli: Minu Artur sai nüüd vist pahaseks. Hea küll. Las nad olla siis sinu rõõmuks siin laua peal.

Artur: Meest sõnast, aga naisel on nagunii ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Olli: Oli siis midagi uut ka?

Artur: Silva Kukeverest, 80 aastane. Lapsed Tartust ja Soomest. Aga Elmarit Viisu külast, kes eelmisel aastal sai 78, enam ei olnud. Ja Leidal ei olnud enam lapsi, oli ainult Türi kogudus ja õpetaja.

Olli: Lastega riidu läinud. Kahju.

Artur: Ei tea. Võib-olla see aasta lihtsalt ei pandud Elmarile kuulutust.

Olli: See on nii hoolimatu. Inimesele on ju vaja väikest tähelepanu. Eriti sünnipäeva puhul.

Artur: Ma võtan nüüd lipsu eest . See nagu pooks. Mõte ei tööta, kui kõri on kinni pigistatud.

Olli: Mis aeg see selline on, kui oma isa ja ema sünnipäeval ära unustatakse. Ainult kogudus peab veel oluliseks meeles pidada.

Artur: Eks nemad ka rohkem selle pärast, et see aitab neil meeles pidada, kui palju maksumaksjaid veel on. Ma lugesin kokku, et Türi kogudusel oli eelmine aastal 42 õnnesoovi. 42! Ega nii väikese seltskonnaga uut katust kirikule ei pane.

Olli: Ega nad siis kogu kogudust õnnitle, ikka ainult vanemaid. Vast seal ole ikka nooremaid ka.

Artur: Oled sa selles kindel? Mida noor inimene kirikust otsib? Õnnesoove. Neil on endalgi piisavalt sõpru, kes õnne võiks soovida.

 

Pilt 2.

Artur: (räägib telefoniga) Mart …. Tere. Mina siin. … Isa noh. … Aa, tegid nalja … Homme on siis emal sünnipäev. Ärge unustage seda õnnesoovi raadiosse panna. Ta nii ootab seda. … Eks ta naljakas on jah, et külalised polegi tema jaoks  nii tähtsad, kui see raadio õnnesoov … Eks ikka külalised ka, aga seda raadiot ta ootab. Lugege siis ikka kõik õnnesoovijad kohe ülesse. Siis on nagu pikemalt tähelepanu ema peal … Ei koeri ja kasse ärge ikka pange. … Aa, sa tegid jälle nalja. … Ole siis tubli.

 

PILT 3. Sünnipäev

Laual on tort. Hääl kostub taamalt.

Artur:  Palju õnne sulle, palju õnne sulle, palju õnne, palju õnne, palju õnne sulle.

Olli: Kallis Artur, kui ilusad õied. Tänan sind.

Artur: Tule nüüd. Kell on kohe kolmveerand.

(Sisenevad mõlemad tuppa. Artur paneb raadio mängima. Algavad Õnnesoovid)

Artur: Tule istu nüüd. Ma valan sulle kohvi ja torti on ka.

Olli: See on nii ilus üllatus.

Artur: Tasa nüüd. Kohe tuleb.

Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi . 95 sünnipäev … jne

(Õnnesoovid lõpevad. Vaikus pikk)

Artur: Äkki neil läks midagi sassi.

Olli: Ei läinud neil midagi sassi. Mind ei ole lihtsalt enam olemas. Ma olen tühi koht.

Artur: Lapsed pidid kuulutuse panema.

Olli: Lapsed-lapsed. Süüdista jah neid. Kas sa ei oleks võinud kontrollida?

Artur: Ma küsisin Mardi käest. Ta lubas panna.

Olli: Kõiki õnnitletakse. Isegi Leidale pandi kuulutus, kuigi juba kooliajal polnud tal üldse sõpru. Vastik tige vana inimene. Kõigile meie tuttavatele pannakse kuulutus, aga ainult mitte mulle. Naabri Marile tuli isegi Kanadast tervitusi. Klassivend Ülole loeti kõik tema lapsed ja lapselapsed ette, aga temal on neid ju kokku 18. 18 nime, aga mul mitte ühtegi.

Artur: Rahune nüüd. Ma uurin raadiost järele.

Olli: See pole enam see. Mind ei ole olemas. Mida nüüd kõik arvavad?

Artur: Rahune. Võtame torti. Teeme sampuse lahti. Ega siis pidu ei jää selle pärast pidamata.

Olli: Pidime me üldse seda kuulama.

Artur: (Võtab naise embusse) Ega elu sellest veel lõpe.

Olli: Kas sa armastad mind?

Artur: Mis küsimus see on? Eks ikka.

Olli: Kas sa armastad mind? Sa ei ole seda mulle nii kaua öelnud.

Artur: Ei mäleta täpselt enam.

Olli: Viimati ütlesid minu 50 sünnipäeval. Täpselt 20 aastat tagasi.

Artur: Vahepeal ikka ka. Vist kindlasti.

Olli: Sa võib-olla mõtlesid, et ütled, aga mina seda kuulnud sinu suust ei ole.  Üks kuradi tuim tükk oled. Korra mainid ja siis loodad, et on elu lõpuni sellega ühel pool. Aga mina olen ju naine. Ma tahan seda kuulda. Ma tahan kuulda, et mind armastatakse. Isegi nüüd, kui mul ennastki on paha peeglist vaadata. Kui maakülgetõmbejõud on kõik selle mis enne minust ülespoole kikkis oli nüüd allapoole kiskunud. Kes peaks armastama sellist vanamoori? (Virutab raadio vastu maad. Vaikuses heliseb telefon)

Artur: (Võtab toru) Tere … Ikka on kodus … Kohe kutsun (Katab toru käega) See on Mart.

Olli: Tere pojake. … Tänan … Teie olete ka kallid … Ootame teid … Papa arvas, et kuskil kell kuus. Meie oleme kodus. Tulge kuidas jõuate … Annan Papale. Olge siis tublid. Näeme. (Arturile) Mart tahab veel sinuga rääkida. Ma lähen toon harja.

Artur: Jaa. … Mis talle ikka kinkida. Meil on ju kõik olemas … Veidike tähelepanu. See on suurim kingitus. … Kui midagi väga tahete tuua, siis võiksite uue raadio kinkida. Vana läks katki. Ei taha enam hästi mängida. …. Mart! Üks asi veel. Kas sa kuulutuse saatsid raadiosse? … Läks meelest ära. Mis seal siis ikka. Eks järgmine aasta.

 

PILT 4.

Olli: (Dressides. Liigutab mööblit) Artur. Artur. Tule ometi appi. Sa ju kuuled, et ma olen hädas.

Artur: (Siseneb hommikumantlis) Mis siis nüüd juhtus?

Olli: Nüüd on kõik. Aitab oma kadunud aastate leinamisest ja sõpradele kaastundeavalduste saatmisest.  Tänasest hakkame elama uut elu – tervislikku ja optimistlikku. Pane ruttu dressid selga. Kohe algab hommikvõimlemine. Soojenduseks aita laud seina äärde lükata.

Artur: (Artur lükkab lauda) Kas mina pean ka selles aktsioonis osalema? Ma võiksin olla passiivne vaatleja.

Olli: Kõik on juba otsustatud. Me leppisime selles ju kokku.

Artur: Millal me selles kokku leppisime?

Olli: Just praegu. Ma ütlesin, et soojenduseks lükka lauda ja sa lükkasid. Sellega sa andsid nõusoleku.

Artur: Kuida moodi ma nõusoleku andsin?

Olli: Ärme praegu vaidle nii tühise asja pärast. Kohe algab võimlemine ja sul pole veel dressegi seljas.

Artur: (Võtab mantli maha ja jääb maikaga) Kas nii sobib?

Olli: Oo mister Hurmur. Kui sa selline oled, siis on mul sinu kõrval raske võimelda.

Artur: Jäta oma loba.

(Raadiost algab hommikvõimlemine. Vanapaar teeb usinalt kõike kaasa)

Olli: No näed , ei olnudki nii hull. Homme jälle, aga nüüd läheme jalutama.

Artur: Äkki puhkame vahepeal.

Olli: Otsi nüüd oma kepid välja ja läheme teeme ühe ringi.

Artur: Oleks ma vaid noorem. Küll siis teeks ühe ringi sinuga siinsamas.

Olli: Mis sa unistad. Korra aastas jõulude ajal on hea küll. Siis on kõige pikem öö. Sul võtab see ju nõnda kaua aega.

Artur: Tule siia, tüdruk.

Olli: Eks püüa kinni, kui sinust asja on.

 

PILT 5. Helmi

(Raadio mängib. Artur otsib midagi mööda elamist)

Artur: Olli. Olli. Kuhu sa pliiatsi oled jälle pannud? Mööbeldamist on nii palju, et ükski asi ei püsi enam oma koha peal. Olli. Kurat küll.

Olli: Mida ma kuulen? Kas me ei leppinud kokku, et hakkame mõtlema positiivselt ja avatult. Kuidas see Mitsurin ütleski - Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise.

Artur: Sind vaadates ei maksa tõesti looduse armuandidele lootma jääda. Tuleb ise tegutseda.

Olli: Artur!!

Artur: Kuidas see sinu võitlus loodusimedega on pliiatsiga seotud ? Lähen saen puust välja või?

Olli: Just. Me ei hala, me ei nutu, me vaatame särasilmselt tulevikku võttes vastu selle hea, mida saatus meile kingib.

Artur: (demonstratiivselt optimistlikult) Kaua sa ikka positiivselt mõtled. Ihuliikmed on eilsest lidumisest nii valusad.

Olli: Pead rohkem trenni tegema. Siin su pliiats ongi.

Artur: (seob pliiatsi nööriga laua külge) Ma loodan, et nüüd ei lähe ta enam kaduma. (Võtab oma kaustiku välja) Mis kuupäev meil täna on?

Olli: 20.mai.

Artur: 20.mai. Täna on sinu sõbranna Helmi sünnipäev. Eelmine aasta oli tal pojapoeg Malil teenimas. See kõlas hästi küll – rahuvalvaja Jürgen Malilt. Aga ta peaks nüüd tagasi olema. Ega mulle need eputamised ei meeldi. Kanadast, Malilt, Soomest. Meil elab kõige kaugem sugulane Valgas. Parem jäta siis üldse juba koht nimetamata.

Olli: Ta sai vigastada.

Artur: Kes? Jürgen?

Olli: Ja. Sellepärast tuligi tagasi.

Artur: Pagan, ma ei teadnud. 

(Algavad Õnnesoovid. Kuulavad)

Hääl Raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. 91 sünnipäev ….

Olli: Helmit ei olnud. Kas ma peaks talle helistama? Issand. Midagi on kindlasti juhtunud.

Artur: Helista siis juba.

Olli: Vaata, kas sa numbri leiad üles.

Artur: See on siinsamas telefoni kõrval. (Valivad numbri. Mõlemad kuulavad.)

Olli: Keegi ei võta vastu. Mäletad, kui endast väljas mina olin, kui mind ei õnnitletud.  Pea-asi, et midagi juhtunud ei ole. Halloo. Helmi? … Palju õnne ja ikka tervist … Rahune nüüd kullakene …. Kuulsime küll või ei kuulnud tõesti … Kas ma tulen sinu juurde? Sa ei saa sellises olukorras üksi olla. … Helmi, rahune, ma hakkan kohe tulema. (Paneb toru hargile) Ta oli täiesti ära unustatud. Me olime esimesed, kes talle helistasid. Tal oli isegi laud kaetud. Ma pean minema.

 

PILT 6.

(Sisenevad üleriietes. Kergelt vindised)

Olli: Nii tore, et me ikkagi Helmile külla läksime.

Artur: Ma mõtlen, et kui hoolimatud on inimesed. Vaata kasvõi seda vanameest seal ülekäigurajal. Nii palju nüüd ei olnud autojuhil kannatust, kuni teine üle tee jõuab. Tuleb autost välja ja rebib vanemehe hõlmast üle tänava. Siis istub autosse ja sõidab läbi lombi kastes vanamehe tee ääres üleni märjaks. Milline hoolimatus. Milline tähelepanematus. Need noored saavad kunagi vanaks ja ega nad siis ei taha , et nendega samamoodi käitutaks.

Olli: Kuidas sulle tundus, kas Helmi oli lõpuks päris õnnelik?

Artur: Sa võid ju olla noor ja edukas, aga ühel päeval ootad samamoodi ristmikul rohelist tuld ja siis kihutab sinust ka mööda auto kastes su üleni märjaks. Elu on spiraal. Toob ikka tagasi sinna, kus korra oled juba olnud. Kui enne olid seespool, siis hiljem oled väljaspool. Koht on sama , aga vaatenurgad on erinevad.

Olli: Mis sa jaurad nüüd oma vanamehega. Sai märjaks, siis sai. Ega sina talle ka oma mantlit ei pakkunud. Hea, et Mart meid koju tõi.

Artur: Äkki oleks pidanud talle oma mantlit pakkuma. Meie olime ju autoga. Õudne lugu igal juhul. Mul on selle vanamehe nägu ikka silme ees. Mudavesi kulmudest alla voolamas. 

Olli: Hea asi see telefon, helistad pojale ja ongi kohe masinaga kohal. Ma tõesti ei märganud, et see kell juba nii palju on.  Tead vanamees, mis me nüüd teeme?

Artur: Teeme veel klaasi veini.

Olli: Ei. Me kirjutame ise ühe sünnipäevaõnnitluse. Sellise õnnitluse, mida kõik kadedusega kuulevad. Las nad siis mõtlevad, et oi, kui toredad sugulased ja sõbrad tal on.

Artur: Tohhoh. Kellele me selle kuulutuse siis kirjutame?

Olli: Helmile.

Artur: See on ju alles aasta pärast.

Olli: Paneme kuupäevaks 22.mai. Mis sellest, et on mõni päev hiljem. Parem ikka , kui üldse mitte midagi. Otsi paber välja. Pliiats on juba leitud.

Artur: (Toob paberi) Nii. Valmis.

Olli: Kirjuta. Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid …

Artur: … ja Türi kogudus ja õpetaja

Olli: Unusta see kogudus ära. Seda ei pane. Too parem gloobus. Paneme sinna sellise riigi, millest keegi pole veel Õnnesoovides kuulnudki.

Artur: (Tuleb gloobusega) Ida-Timor. Neitsisaared. Põhja-Korea.

Olli: Just . Põhja-Koreast. Loe nüüd ette.

Artur: Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid Põhja-Koreast.

Olli: Kuidas sulle tundub? Minu meelest on midagi puudu.

Artur: Ja midagi on üle ka.

Olli: Midagi on puudu ja midagi on üle. Muudame järjekorda …

Artur. Kuidas sa mõtled?  Palavalt armastatud Põhja-Korea rahvatantsijat õnnitlevad kirglikud kudujad. Või kirglikku Põhja-Korea kudujat  õnnitlevad kolleegid rahvatantsijad.

Olli: Ei. Nii ei sobi. Alustame otsast.

Artur: Olgu. Mida me Helmist teame? Kus ta töötas?

Olli: Kalatööstuse konservliini operaatorina.

Artur: Seda pole mõtet mainida. Kus ta õppis?

Olli: Ta lõpetas ainult 8 klassi ja pidi siis juba tööle minema. Neil ju isa polnud.

Artur: Seda pole ka mõtet mainida. Ega ta tõesti suuremate vaimuannetega ei hiilga. Mis tema hobid on?

Olli: Rahvatants ja kudumine.

Artur: Sellest oli juba juttu ….

Olli: Mul tuli mõte. Kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks.

Artur: Mis meretuul?

Olli: Ta oli ju kalatööstuses tööl.

Artur: Vahel on naiste loogika ainult neile enesele mõistetav. Kirjas.

Olli: Sõber raskustes sind aitaks …

Artur: Vahel keegi tehtut laidaks …

Olli: Mis mõttes? Ära seda nüüd küll kirjuta.

Artur: Ei kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks, sõber raskustes sind aitaks. Edasi

Olli: Nii ikka ei sobi.

Artur: Nõus. Kirjutame lihtsalt – Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja teekaaslased.

Olli: See on ilus, aga midagi oleks nagu puudu …

Artur: Türi kogudus ja õpetaja …

Olli: Lõpeta oma Türi kogudusega. Ideaalses õnnesoovis peab olema kindlasti ka keegi välismaalt.

Artur: Paneme siis lõppu Põhja-Koreast.

Olli: Just. Kirjuta nüüd ümber ja paneme posti. Vikerraadio, Gonsiori 22, Tallinn

(Artur kirjutab kirja ümber ja paneb ümbrikku)

 

PILT 7.

Olli: Tule juba. Mida sa seal kohmitsed nii kaua?

Artur: (Lava tagant) Ma pesen hambaid.

Olli: (Sätib kaustiku laulae, keerab uue raadio käima) Ma ütlesin Helmile ka , et ta oleks valvel, sest kunagi ei tea neid raadio asju. Vahel võivad neil minna päevad segamine. Helmi lubas siis olla raadio juures. Meil võiks olla mingi aparaat, millega Õnnesoove lindistada. Ma mäletan küll, kuidas vanasti sai mikrofoniga lintmakile salvestatud. Hiljem oleks nii hea kuulata enda saadetuid õnnitlusi ja teiste omade pealt maha kirjutada. Kell on kohe kolmveerand. Mida sa nii kaua teed seal?

Artur: Ma mõtlesin, et pesen sinu hambad ka ära.

Olli: Artur! Lõpeta. Tule juba.

Artur: (Tuleb tuppa) Siin ma siis nüüd olen. Kas juhtus midagi?

Olli: Veel ei juhtunud. Artur. Su lips.

Artur: Mis sellega on?

Olli: Seda pole. Õnnesoovid kohe algavad. Helmit õnnitletakse. Sina näed välja nagu maalt ja hobusega.

Artur: Kohe panen (Lahkub) Mida sa ennist rääkisid, ma ei kuulnud, vesi solises.

Olli: Ma räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks hea hiljem enda soove teistele ette mängida.

Artur: (Tuleb tagasi) Mida?

Olli: Ma räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks hea hiljem enda soove teistele ette mängida.

Artur: Sa oled nagu katkine grammofon. Seda ma juba kuulsin.

Olli: Algab.

Hääl raadios: Alustame Õnnesoovidega. 90 sünnipäev ….. Õnnitleme ka kõiki teisi tänaseid tähtpäevalisi.

Olli; Helmi õnnitlust ei olnud.

Artur: Seda ei oleks tohtinudki olla. Täna ei ole tema päev.

Olli: Aga me ju kirjutasime tänase kuupäeva.

Artur: Ega nad seal raadios päris juhmid ka pole. Neil on ju ka kaustikud ees ja kohe näha, millal kellelgi sünnipäev on.

Olli: Seda küll.

Artur: Mind paneb rohkem imestama, et kui neil nimekirjad ees on, siis kuidas nad ometi täna jälle kolm nime välja jätsid.

Olli: Äkki on ära surnud.

Artur: Ma olen jälginud ka surmakuulutusi ja need nimed kaustikust maha tõmmanud.

Olli: Äkki on siis lähedased surnud.

Artur: See võibki nii olla. Aga kuidas siis nad seal raadios ei taipa, et inimese jaoks on oluline kuulda õnnesoove, siis tea teab , et on veel elus. Neil on ju nimekirjad ja siis nad lihtsalt unustavad kolm nime ära. Sina tead ju väga hästi, millist südamevalu see enesega kaasa toob. Kuidas nad võivad siis inimesega niimoodi käituda?

Olli: Kurb.

Artur: Mitte lihtsalt kurb, vaid lubamatu. Inimene istub raadio ees, laud kaetud, lips ees ja siis on vaikus. Sinuga ei räägi enam korraga keegi. Tähista üksi oma sünnipäeva. Isegi tervituslaulu ei lasta. (lauldes) „Kas ema südant tunned sa, nii kaunis ….“  Ilus.

Olli: Aga saadame neile ise raadiosse õnnesoovid. Kirjutame salmid valmis ja paneme posti, siis nad teavad, et nad on olemas, et keegi märkas ja teab, et tal on sünnipäev. Sul on ju kaustik kuupäevade ja nimedega. Isegi kohad on kirjas. Rääkimata sugulastest. Ega me ei pea ju oma nime all saatma. Kirjutame nende laste nimed alla. Ega siis inimene vahet tee, temal on ikka hea meel, et kellelgi meeles on.

 

PILT 8.

Laual on kaardid ja ümbrikud. Artur ja Olli kirjutavad.

Artur: Kellel kuulsustest täna sünnipäev on?

Olli: Erich Kriegeril.

Artur: Krieger? Ma arvasin, et ta on surnud.

Olli: Kus ta siis surnud on. Just laulis ju raadios.

Artur: Selleks, et raadios laulda ei pea elama. Seal tulevad laulud ju lindi pealt. Ega me 50ndatel ei ela, kus kõik, mis raadios kõlas otse ja elaval kujul ette kanti.

Olli: Palun vaata, et õige soov läheks õigele inimesele. Muidu peame jälle kõik lahti kiskuma ja üle kontrollima. Kas sa arvad, et see endine kõlavahäälne linnuvaatleja oleks õnnelik olnud, kui teda oleks tervitatud, kui tublit talisuplejat. Kordan üle, et isiklikus lähenemises, isiklikus pöördumises ongi kogu meie tegevuse võti.

Artur: Saan aru, aga neid kirju sinna raadiosse on minu jaoks veidike palju. Sina ju ei tea, mis see kõik meile maksma läheb, sest sina pole poes käinud, aga mina tean. Viimane kord pidin oma õllest isegi loobuma, sest raha oli otsa saanud.

Olli: Palju  see siis ikka maksab. 1 euro vast kokku.

Artur: 1,12. Aga päevas saadad sa vähemalt 10 kaarti. See teeb 11,20. Kuus teeb see 336 eurot, kui on 30 päeva. Aga see on pool minu pensioni.

Olli: Artur, heategu ei saa rahasse ümber panna. Hingesoojus on hindamatu. Ja nii palju neid ka ei ole. Iga päev me kümmet kaarti ka ei saada.

Artur: Aga on ikka küll ja praegu on sellel hingesoojusel konkreetne hinnalipik küljes. 336 eurot kuus. See teeb keskeltläbi 350 õlut ehk umbes 17 kasti. Kui vähem juua, siis teeb see 10 kasti õlut ja 60 pakki pelmeene sinna kõrvale. Kui ma kõik selle kuu algul koju tooks, siis ma ei peaks kuu lõpuni kodunt välja minemagi.

Olli: Kas ainult mulle tundub või on inimesed tänavatel tõesti rõõmsamaks muutunud? Sina oma urisemisega muidugi välja arvatud. Kas sa ei ole tähele pannud, et paljud, kes varasemalt käisid pilk maas, käivad nüüd naeratades sirge seljaga? Kas sullegi tundub, nagu oleks neil mingi ilus saladus, mida eneses hoida.

Artur: Tean-tean. Kui naine on õnnelik, siis on mees õnnelik, kui naine ja mees on õnnelikud, siis on lapsed õnnelikud, kui kogu pere on õnnelik, siis on nende sõbrad õnnelikud, kui sõbrad on õnnelikud, on ka nende pered õnnelikud.

Olli: Mida sa sellega öelda tahad?

Artur: Kõige olulisem on naise õnn. Kui naine on õnnelik, siis on elu planeedil Maa õnnis ja rahulolev. Naistel on lahinguväljadel hulga rohkem võite, kui suurtel kindralitel. Naisele kingitud briljantsõrmus Eestis võib Jaapanis sõja lõpetada. Selline globaalne mõõde võib olla naise õnnetundel.

Olli: Nüüd sa liialdad.

Artur: Kui siis väga vähe.

Olli: Hea küll. Pane nüüd kaardid ümbrikutesse ja vaata , et sa kirjutad õiged aadressid.

(Heliseb telefon)

Olli: Halloo … Tere pojake. Kuidas teil seal ka läheb? … Ah meil? Meil on kõik rahulik. Mina tegelen kirjatööga. Isa lakub. Eee, isa lakib. Lakib jah. … On siin üks laud. .. Sulle helistati politseist. Miks?... Milliseid imelikke küsimusi? … Helmi kohta? Minu sõbranna Helmi kohta … Meie ei tea sellest midagi. .. Hea küll siis.

Artur: Mis tal juhtus?

Olli: Mardile helistati politseist ja küsiti Helmi kohta, et kas ta tunneb ja kes tema sõbrad on. Millega tegelevad? Veider. Ei tea millega see Helmi nüüd on hakkama saanud. Ma helistan talle. (Võtab toru ja valib numbri)

Artur: Noh?

Olli: Kutsub. Keegi ei võta vastu.

 

PILT 9.

Olli ja Artur kuulavad Õnnesoove.

Hääl raadios: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. Täna on meil hea meel tervitada 100 sünnipäeval Hilda Mäge Liiapeksilt. Jätkuvat elurõõmu soovivad viis järeltulevat põlvkonda ja Türi kogudus ja õpetaja. jne

Olli: 100. Kas sa kujutad seda ette?

Artur: See tähendaks veel 25 aastat sinuga koos.

Olli: Just. Kas pole mitte armas? Kasvada teise inimesega üheks. Olla üks. Üks hingamine. Üks ..

Artur: Hinga nüüd väheke vaiksemalt. Ma ei kuule, keda õnnitletakse.

Olli: Sinus ei ole kübetki empaatiat, mitte ivagi romantikat.

Artur: Sa lihtsalt ei mäleta enam. 45 aastat tagasi ma olin väga romantiline. Ise sa väitsid nii.

Olli: 45 aastat tagasi, aga eile või üleeile. Vaata mind. Kas ma ei ole siis sinu jaoks enam ahvatlev?

Artur: Miks sa küsid mu käest, kui sa juba õiget vastust tead.

Olli: Nüüd ma siis tean – ei olegi enam.

Artur: Ära hakka jälle. Muidugi oled.

Olli: Tee mulle siis üks musi.

Artur: Kas me võime enne Õnnesoovid lõpuni kuulata või on sellega nii kiire?

Olli: Sa oled nii taipamatu.

(Heliseb uksekell. Toas on vaikus.)

Olli: Keegi on ukse taga.

Artur: Ma kuulen, et kell heliseb.

Olli: Kes see võib olla?

Artur: Ega me enne ei tea, kui järgi vaatame.

Olli: Mart oleks ette helistanud.

Artur: Äkki siis lähed ja teed lahti.

Olli: Ma käisin eelmine kord.

Artur: Millal see oli, kaks nädalat tagasi. Ma ju kuulan saadet. Sa võid vabalt ise minna.

Olli läheb ukse juurde.

Olli: Kes on?

Mäger: Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Mõne sõna vestleks.

Olli: See on politsei.

Artur: Politsei? (Läheb ka ukse juurde) Mis asjus?

Mäger: Palun avage. Mul on mõned küsimused?

Artur: Mille kohta?

Mäger: Palun avage.

Olli: Mida ta tahab?

Artur: See on see sinu Helmi. Ta on meid kuhugi sisse mähkinud. Korja laualt asjad kokku.

(Olli korjab laualt kaardid ja ümbrikud)

Mäger: Ma kuulen teid ju. Te olete kodus. Palun avada.

Artur: Kas teil order on?

Mäger: Mis order? Mul on ainult mõned küsimused.

(Artur avab ukse.)

Mäger: Tervist. Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Kas võin edasi astuda?

Artur: Olge lahke.

Mäger: Teie olete Artur Õun ja ma eeldan, et teie olete siis Olli Õun.

Artur: Olli Õun, ei olnud õuna. … See on meil selline omavaheline nali.

Mäger: Mul oleks paar küsimust?

Olli: Kas te kohvi soovite?

Mäger: Miks mitte. Kui see teile tüli ei tee.

Olli: Mis tüli see kohvi ikka teeb. (Läheb kööki)

Mäger: Nagu ma ütlesin, siis oleks mul mõned küsimused. Meieni tuli vihje Helmi Moora kohta. Ma saan aru, et te tunnete teda.

Artur: Jaa, tunneme küll.

Olli: (Tuleb köögist. Arturile kõrva) Kohv on otsas. Äkki pakuks küpsiseid.

Artur: Kohv on kahjuks otsa saanud. Kas soovite küpsiseid?

Mäger: Meelsasti. (Olli paneb küpsised lauale. Kõik võtavad ja närivad. Küpsised on ilmselgelt kõvad) Maitsvad.

Olli: Ise eile küpsetasin.

Artur: Viivad keele alla. Mis küsimus teil seoses Helmiga tekkis?

Mäger: Me saime vihje, et ta võib olla seotud välismaiste luureteenistustega. Tahtsime teada, kas olete märganud tema käitumises viimasel ajal mingeid muudatusi?

Artur: Kuidas te meie poole oskasite pöörduda?

Mäger: Vaatasime tema telefoniväljavõttest, kellega tal viimasel ajal on kõnesid olnud.

Olli: (Arturile) Sellepärast nad Mardigagi rääkisid. Me kutsusime ta ju Helmi juurest endale vastu.

Artur: Minu teada ei ole tema olemises midagi eriti muutunud. Sama loll lammas, nagu ta kogu aeg on olnud.

Olli: Artur!

Artur: Mida ma valesti ütlesin. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Helmi saaks kellelegi üldse kasulik olla. Ta ei tee traktoril ja veoautol vahet. Peaministri või presidendi nime pole mõtet tema käest ka välja pinnida, nendest ei ole ta midagi kuulnud.

Mäger:  Me saime Vikerraadiost kirja. Õnnesoovidest. Lugege ise

Artur: „Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja võitluskaaslased Põhja-Koreast.“

Mäger: Saate isegi aru, et sellistele vihjetele me peame reageerima. Teid me koostöös ei kahtlusta. Me uurisime teie tausta. Siin on küsitavusi, kuid üldiselt saame teid usaldada. Siit tulebki minu järgmine palve. Kas oleksite Eesti Vabariigi turvalisuse nimel tegema võimuorganitega koostööd?

Artur: Milles see koostöö seisneb?

Mäger: Olen aru saanud, et ta usaldab teid. Te võiksite talle külla minna, juhtida  jutu tema sissetulekutele ja välja uurida, kas tal on olnud viimasel ajal ootamatuid tulusid. Või on tema mõtteviisis midagi muutunud? Seejärel helistate minu numbril (Ulatab visiitkaardi) ja annate teada. See on kasulik ka teile, sest riiklik turvalisus on meie kõigi turvalisus.

Artur: Arusaadav. Muidugi.

Mäger: Oleme siis kokku leppinud. Tänan küpsiste eest. Jään teie kõnet ootama. Kohtumiseni.

Artur. Kohtumiseni (Mäger lahkub)

Olli: Miks sa võitluskaaslased kirjutasid?

Artur: Tundus ägedam.

 

PILT 10.

Artur: Ma ütlesin kohe, et nende kirjade kirjutamine ei too midagi head. Aga sina rääkisid muudkui sellest, kuidas tänavatel on inimeste silmad särama löönud. Viin paneb inimestel silmad särama, aga mitte sinu õnnesoovid. Ma nägin juba nädal aega atagi, kui me Helmi juurest koju jõudsime seda kõike ette. Enne veel kui võtme lukuauku panime ja uksest sisse astusime tundsin, et me avaksime ukse kui uude maailma, mis jätab meisse jälje igaveseks.

Olli: Mis seal siis oli?

Artur: Lutikad.

Olli: Lutikad?

Artur: Suured ja täissöönud lutikad. Neid oli igal pool.

Olli: Meie kodus või?

Artur: Meie kodus jah.

Olli: Meil pole kunagi lutikaid olnud. See on praegu isegi solvav. Ma tõmban iga nädal kogu mööbli lapi ja keemilise puhastusvahendiga üle.

Artur: See oli unes.

Olli: Isegi unes on lutikad minu kodus solvavad. Mida see siis tähendab?

Artur: Mis asi?

Olli: Lutikad toas.

Artur: Seda sama tähendabki, millega me siin praegu tegeleme. Seda , et meie peame teise juurde külla minema nagu lutikad ja tapeedi vahelt piiluma, mis asja see Helmi seal tegelikult kinniste uste taga ajab. Mulle pole kunagi meeldinud mingisugunegi pealekaebamine.

Olli: Ise sa kirjutasid sinna õnnesoovi lõppu sõbrad Põhja-Koreast. Sa tead sama hästi kui mina, et Helmi pole milleski süüdi vaid ainult sina.

Artur: Ütle nüüd veel, et ma läheksin politseisse Mägra jutule ja kõik üles tunnistaksin.

Olli: Aga minegi. Mine ja ütle, et sinu haige huumor oli selle õnnesoovi taga ja mitte Helmi sõbrad.

(Heliseb telefon)

Olli: Halloo … Tere Helmi … Ära nuta. Mis juhtus? …. Nädal on möödas ja sulle pole keegi helistanud ega külla tulnud. … Kallis. Sind ei ole unustatud. …  (Artur üritab kõrval selgeks teha, et Helmi nad külla kutsuks) Mis Põhja –Koreast? … Meie ei tea sellest midagi. Meie käisime eelmine aasta korra Rakveres Põhjakeskuses. … Kas sa sooviksid , et läheksime välja. Läheme kuhugi kohvikusse? … Kasvõi praegu kohe. Meil ei olnudki täna midagi erilist plaanis. … Või äkki on parem, kui tuleme hoopis sinu juurde? … Teeme siis nii. (kõne lõpeb)

Artur: Noo? Kuidas jäi?

Olli: Ta ootab meid.

Artur: Midagi me peame sealt leidma ja Mägrale ette kandma.

Olli: Artur, kas see ei ole alatu. Helmi ei ole ju milleski süüdi.

Artur: Sina seda ju praegu veel ei tea. Igal inimesel on patud ja meie ülesanne on need praegu päevavalgele tuua, sest muidu tuuakse meie patud päevavalgele ja seda ju ka ei tahaks.

Olli: Mis patud meil siis on?

Artur: Ega sina ei pruugi seda praegu teadagi või patuks pidadagi, aga siis tuleb kontroll ja ütleb sulle, mis patt on. Igal juhul ei ole meile seda praegu vaja. Praegu oleks meil vaja seda aparaati millega salvestada saab.

Olli: See kõik on minu jaoks nii keeruline.

Artur. Läheme nüüd. Me võime ju seda minemist edasi lükata, aga ühel hetkel peame Helmi juures ikkagi ära käima.

 

PILT 11.

Artur astub tuppa ja paneb raadio mängima.

Artur: Kell saab alles pool. Ära kiirusta, muidu on sul jälle puusaluu põlveõndlas.

Olli: Mida sa räägid seal?

Artur: Kuula oma tänast horoskoopi. Neitsi. Ma ei tea, kes nendele tähtkujudele nimesid pani. Ma pole hullemaid maniakke näinud, kui neitsid.

Olli: Ma ei kuule.

Artur: Siis on hästi.

Olli: Mida?

Artur: Neitsi. Päev on täis üllatusi. Sul tuleb loobuda mõnestki harjumuspärasest tegevusest ja see võib su endast välja viia, kuid ära lase ootamatustel endale liiga teha, vaid õpi uuest olukorrast ja liigu saadud õppetükkide najal  õnnelikumana edasi.

Olli: (Tuleb tuppa) Minu eas on juba hilja õppida.

Artur: Kunagi pole hilja. See on ju tähtedes kirjas, et õppides oled õnnelik. Liigud õnnelikuna edasi.

Olli: Usud sa seda tõesti.

Artur: Meie võime ju mitte uskuda, aga tähetargad on aastasadade jooksul inimesi jälginud ja oma tähelepanekud kirja pannud. Nende tähelepanekute alusel tehakse üldistavaid järeldusi ja midagi seal kindlasti on. Tuleta meelde, kas sul ei ole olnud, et õhtul päevale tagasi vaadates  märkad, et kõik on täpselt nii, nagu lehes lubatud?

Olli: See läheb sellepärast nii, et inimene usub seda, mida lehes lubatakse ja hakkab vastavalt käituma.

Artur: Kas tõesti?

Olli: Mis sinu horoskoop kirjutab?

Artur: Täna on sinu päev. Kõik toimib ilma , et peaksid liigselt sekkuma. Seepärast naudi olukorda ja lase ennast vabaks. Edust tiivustuna võid kohata oma elu armastust.

Olli: Siin ma siis olen ja nüüd sa temaga kohtusid.

Artur: Sa segad alati vahele. Ma pole saanud kunagi kellegi teisega kohtuda, sest sa segad alati vahele. Nagu Eeva küsis Aadama käest „Kas sa armastad mind?“ ja Aadam vastas „Mis mul üle jääb. Teist ju pole“.

Olli: Ahaaha haa. Väga naljakas. (Lahkub)

Artur: Räägitakse, et üks eesti mees oli naist nii väga armastanud, et oleks talle  seda pea-aegu öelnud. 

Hääl raadiost: Tänases hommikuprogrammis uurime lähemalt, miks Vikerraadio on otsustanud lõpetada hommikuste õnnesoovide edastamise. (Artur tõmbab kohvi kurku) Hääl2: Viimasel ajal on ilmnenud, et meile on saadetud massiliselt libaõnnesoove. Tervitatud ja jätkuvat elurõõmu on soovitud juba ammu surnud inimestele. See on väga valuliselt puudutanud lahkunute lähedasi. Ei ole teada, kes on nende libaõnnesoovide taga. Kuid asjast on teavitatud politseid, kes on lubanud asjaga tegeleda. Hääl1: Kas siiski ei ole veider, et kellelegi on tulnud mõttesse tervitada juba meie seast lahkunud inimesi? Hääl2: Selline huumor on tõesti kohatu ja väga imelik ja see võib väga inimestele haiget teha. (Artur paneb raadio kinni)

Olli:  (Tuleb tuppa) Mis siis nüüd? Pane raadio mängima. Kell on kohe kolmveerand. Otsi oma kaustik nüüd ruttu välja ja teeme aga linnukesed nimedele taha. Tead, viimasel ajal on minu jaoks hommikud nii helged. Teadmine, et tõused üles ja saad kedagi rõõmustada, panna kellegi silmad särama, siis paneb ka oma enese südame laulma. Mul tuli täna öösel nii palju imelisi soove pähe. Kuula. Lihtsalt vanainimesele. Tervitame juubilari, kes on läbi elu rõõmustanud meid ja keda meie rõõmustame nüüd oma õnnesooviga. Endisele lüpsjale. Iga liiter , mida sinu hoolsad käed on lüpsikusse lüpsnud on kellelegi toonud tervist ja rõõmu, võta kõik see rõõm nüüd vastu. Sõjainvaliidile. Nagu mesilane lendab alati tarusse, siis ootame ka sind ikka oma kodutallu kas jala või ratastel.  

Artur: Miks ratastel?

Olli: Äkki ta on ratastoolis.

Artur: Väga südamlik. Lisa sinna juurde veel  - kas kuuliga või ilma.

Olli: Mis kuuliga?

Artur: No, äkki on veel kuul sees.

Olli: Ma ei saa enam sinuga arvestada, kui sa niimoodi musta huumorit teed. Õnnesoov peab tulema südamest ja kandma endas inimest rõõmustavaid soove. Seal peab leiduma mõtteid, mis seovad ühte helge mineviku ja veel helgema tuleviku. Inimene peab mõistma, et ta ei ole oma muredes üksi.

Artur: Tead, mida raadios …

Olli: Kas sind ei rõõmusta meie ühine töö?

Artur: Rõõmustab ikka. … (Kallistavad. Olli paneb raadio mängima. Kostab muusika)

Olli: Kell on juba kolmveerand läbi. Huvitav. Nad pole kunagi hiljaks jäänud.

Artur: Vikerraadio lõpetab Õnnesoovide edastamise.

Olli: Kuidas nii?

Artur: Raadios hommikul öeldi.

Olli: Miks ometi?

Artur: Liiga palju libaõnnesoove.

Olli. Kes see küll nii teeb?

Artur: Ei tea jah. Kummalised inimesed.

 

PILT 12.

Olli näpib raadiot.

Olli: Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole nagunii midagi.

Artur: (Tuleb teisest toast) Mida?

Olli: Mitte midagi. Mida ma üldse sinuga räägin. Sa ei kuule ja kui kuuledki, siis ei kuula nagunii.

Artur: Pane see raadio nüüd mängima, kuuleb mõnegi asjaliku mõtte.

Olli: Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole nagunii midagi.

Artur: Mis ühe jaoks on tühi loba, on teise jaoks edasiviiv tarkuseallikas.

(Olli paneb raadio mängima. Kostub nostalgiline muusika. Kuulavad pikalt.)

Artur: Teeks kohvi.

Olli: Aga tee ise.

(Heliseb uksekell)

Artur: Kes kurat see siis võib veel olla? Sellisel kellaajal.

Olli: Mine vaata ometi. Mida sa enam istud?

Artur: Lähen-lähen. (Lahkub. Siseneb hetke pärast koos Mägraga)

Olli: Oi teie härra inspektor!

Mäger: Uurija. Ma pole inspektor vaid uurija.

Olli: Olgu siis uurija. Kas meie juures on siis midagi uurida?

Artur: Uurija tahab vist teada saada, kas meie oleme midagi välja uurinud.

Mäger: (peab pausi) Olete või?

Olli: Kas te kohvi soovite?

Mäger: Tänan ei. Eelmisest korrast piisas. On teil mulle midagi rääkida?

Artur: Käisime Helmi juures.

Olli: Nii nagu meil juttu oli teiega.

Artur: Hoidsime silmad ja kõrvad lahti.

Olli: Katsusime jutu küll välismaailmale viia, aga tema rääkis ikka ainult oma lastest ja sellest, et need enam külas ei käi. Ja siis veel kuidas ta tunneb mehest puudust.

Artur: Küsisin, et kas keegi siis on külas käinud. Ilmnes, et peale meie vaid postiljon.

Mäger: Postiljon. See on huvitav.

Olli: See ei ole tema jaoks huvitav. Ta on Helmist hulga noorem, kuigi nägus mees.

Mäger: Ma ei pidanud küll sellist huvi silmas.

Artur: Postiljoni võib kahtlustavate nimekirjast julgelt maha tõmmata. Ta on kurt.

Mäger: Ja siis?

Artur: No, mis salaagent sa oled, kui midagi ei kuule.

Mäger: Kas te lindistasite oma vestluse?

Artur: Jaa, aga sellega on selline asi, et ….

Mäger: Mis asi sellega siis on? Näidake siia.

Olli ulatab diktofoni. Mäger paneb mängima ja sellelt kostuvad läbisegi Arturi ja Olli hääled. „Nüüd peaks töötama, ära enam näpi midagi.“ „See ei käi ju ringi“ „See ei peagi ringi , Ära vajuta“ „Las ma võtan oma kätte“ „Kuhu sa ta paned, rinnahoidja vahele või“ „Hoian käes“  „Lollakas. Anna siia, ma panen taskusse.“ Kostub sagin ja ragin.

Olli: Ta pani selle salvestamise masina tasku. Pintsaku põuetasku.

Artur: Kuulake nüüd. Siit nagu oleks midagi kuulda. …

Mäger: (Paneb diktofoni kinni) See salvestus on täiesti kasutu.

Artur: Jah.

Olli: Ega Helmi ei ole ühegi vandenõuga seotud. Ta kardab hiirigi.

Mäger: Mida see tõestab?

Olli: Ta on enamuse ajast tooli peal püsti. Kord püüdis Artur ühe hiire kinni, siis ta jälle karjus, et lase lahti, mis sa piinad loomakest. Helmi on väga hella südamega.

Artur: Ma siis lasin ja Helmi hõljus nagu ingel lae all lambi küljes rippudes.

Mäger: Täiesti mitte vajalik info. Teie pärast ei saa ma nüüd õhtul magama jääda. Pilt lendlevast Helmist on silme ees. Mis tal seljas oli?

Olli: Meie kohtumisel?

Mäger: Ei. Siis kui ta lambi küljes lendles.

Olli: Kittel.

Mäger: Oh. Läks veelgi hullemaks. Ja ma mõtlesin, et olen elus kõike juba näinud ja kuulnud. Kitlis lae all hõljuv Põhja-Korea agent oligi veel puudu.

Artur: Ega ta kaua ei lennelnud, lamp kukkus koos Helmiga alla. Ta kaalub mingi tonn, ma arvan.

Mäger: Palju infot, millega pole midagi peale hakata. Kirja panite midagi?

Olli: Rukkijahu rabarberikoogi retsepti.

Mäger: Selge. Tundub, et teie abiga me selles uurimises edasi ei liigu.

Olli: Tore.

Artur: Kui vähegi jõudu ja jaksu on, siis aitame oma kallist riiki alati. Vaenlane ei maga.

Olli: Ei maga jah.

Artur: Astuge ikka läbi, kui teil on meie jaoks vähegi jõukohaseid ülesandeid. Selline süsteemne tegevus toob halli argipäeva kohe helget elevust.

Mäger: Rääkides süsteemsest tegevusest. Vestlesime raadiotoimetajaga, algul Helmi ja Põhja-Korea suhetest, siis juba ka sellest, et Õnnesoovide saade on üleujutatud valeõnnitlustega. Õnnitletakse juba surnuid inimesi ja nende lähedased on olnud sellisest tegevusest sügavalt sokeeritud. Kas teie kuulate Õnnesoove?

Olli: Muidugi kuulame. Iga jumala hommik istume märkmikuga siin laua taga.

Artur: Viimasel ajal küll mitte. Õnnesoovide edastamine lõpetati.

Mäger: Sellest on ikka tuline kahju. Minu vanemad ka alati ootasid seda saadet ja oh õnnetust, kui mõni aasta vahele jäi ja õnnitlemine raadioeetris ununes. Siis ei kutsutud enam külla, rääkimata kodustest pirukatest. Neid viimaseid ma igatsen küll.

Olli: Meil on küpsiseid , kui soovite.

Artur: Ole nüüd oma küpsistega.

Mäger: Tänan pakkumast, aga hetkel ei soovi.  Mis märkmik see teil siis ka on?

Olli: Selles on kirjas kõik, keda õnnitletakse. Me siis teame iga aasta lisada või maha tõmmata. Kurb oleks kui keegi õnnitlemata jääb ..

Artur: Ole tasa. Me peame arvet, et kõik sõbrad saaks ikka õnnitletud. Uuemal ajal ju inimesed nii väga enam kodunt välja ei tule ja näost näkku ei kohtu, eks siis peab helistama ja vahel ka kirjutama. Peab ikka inimesi meeles pidama. Mis rõõme sul elus siis rohkem ikka on vaja.

Mäger: Väga ilus vaade tänasele maailmale. Kas ma saaksin seda märkmikku näha?

Olli: See on siinsamas …

Artur: Istu ja ole vakka.

Olli: See on siin ..

Artur: Ja siis räägitakse, et naised oskavad mitut asja korraga teha.

Mäger: Äkki siis näitate seda märkmikku.

(Olli ja Artur ei liiguta)

Mäger: Teist korda ma ei palu, vaid võtan kasutusele karmimad meetmed.

(Olli võtab märkmiku ja ulatab Mägrale)

Mäger: Ei olnudki ju nii raske. (sirvib märkmikku) Huvitav. Väga huvitav. Kus teie libaõnnesoovide vabrik siis asub?

Artur: Meie ei tea sellest midagi.

Mäger: Ma ju tunnen käekirja ära. Sama käega on kirjutatud sajad õnnesoovid ja nüüd see märkmik siin. Ega ma ei ole kurt, nagu Helmi postiljon.

Olli: Pime ei näe. Kurt ei kuule.

Mäger: Ma tean, ega ma loll ei ole. Ma võtan selle märkmiku  asitõendina kaasa Õnnesoovide libaõnnitluste uurimises ja viin käekirja ekspertidele analüüsida.

Artur: See on meil ainuke.

Mäger: Olge mureta, te saate selle tagasi, kui siit ei leita fakte teie kaasatusele antud loos.

Olli: Me tahtsime tuua rõõmu inimeste halli argipäeva.

Artur: Ole vakka (haarab korraga südamest ja kukub)

Olli: Artur!!!

Mäger: (võtab taskust telefoni) Kas kiirabi kuuleb?  Siin uurija Mäger, vajame kiirelt arsti. Vanem mees on saanud südamerabanduse.

 

PILT 13.

Artur ajab ennast voodist püsti ja läheb ukse poole. Olli põrkab temaga uksel kokku.

Olli: Artur!! Mida sa teed? Marss voodisse tagasi. Kas sa ei mäleta, mida arst ütles. Mitte mingit koormust ja puhkad.

Artur: Kurat, mina sinna purki ei kuse. Nii palju olen ma ikka mees, et kemmergus ära käin.

Olli: Küll sa jõuad veel mees olla. Kobi kõige purgiga teki alla.

Artur: Eks ma siis kannatan veel. (Paneb raadio mängima)

Hääl raadiost: Alustame päevauudistega. Täna paljastati Põhja-Korea spioonide võrgustik. Kontaktisikuks Eestis oli pealt näha süütu pensionär Helmi Moora, kes oli loonud infovõrgustiku, mis jagas oma vahel sõnumeid Vikerraadio saate Õnnesoovid kaudu.  „Lihtne on värvata ilma pere ja sõpradeta inimesi“ kommenteeris kaitsepolitsei uurija Mäger “Jälgige oma tuttavaid ja andke ikka igast kahtlasest käitumisest teada.“  Politsei tänab tähelepanelikke inimesi, kes aitasid kaasa Põhja-Korea spioonivõrgustiku paljastamisele. (Artur paneb raadio kinni)

Helmi: Kes oleks võinud seda arvata ja me käisime tal nii tihti külas.

Artur: Nemad kutsuvad koputama. Kes seda küll teeks?

Helmi: See on hea, et meie midagi ei rääkinud. Meil oli nii palju lugusid, millest ma praegu alles aru saan.

Artur: Nüüd ma saan aru küll, miks need õnnesoovid nii veidra tekstiga ja arusaamatu sõnumiga on. Need olid hoopis kodeeritud sõnumid. Me võiks ka proovida. Kodeeritud õnnesoov. „Lilled on närtsinud, kuid mälestus jääb. Otsi õnne oma jalajälgedelt liival.“ Kas ei kõla hästi?

Olli: Mida see siis tähendaks?

Artur. Kuidas sa aru ei saa – Kohtume homme samal kohas ja samal ajal, kus eilegi. Vajan värsket infot.

Olli: Lõpeta see fantaseerimine ja kobi voodisse.  Sa pead puhkama.  

 

Pilt 14.

Artur magab voodis. Tuba on hämar.

Olli: (räägib telefoniga) Kui tore, et sa koju said.  … Jah. Artur on kodus. Ta sai rabanduse. Peab veel paar nädalat puhkama, aga jääb veel elama. … Muidugi peab ta oma elukombeid muutma. Võtma asju rahulikumalt. Kõik need fantaasiad spioonidest. … Helmi, ma tean. Ma olen talle kogu aeg rääkinud, et võtku aega enda jaoks. Ega maailm pöörlemist lõpeta, kui tema natuke tagasi tõmbab …. Ei lõpeta tema ka pöörlemist. Ühesõnaga kõik on nii hästi, kui saab olla. Ma pean lõpetama. Mart lubas tulla külla. Panen enne veel koogi ahju panema. Katsetan sinu antud retseptiga. …. Helistame hiljem.

(Olli askeldab koogiga, telefon heliseb)

Olli: Oi tere Mart, pojake. … Isal on kõik hästi, magab. … Ega ta eriti söö. Aga ma panin koogi ahju. Helmi andis retsepti. See saab just siis valmis kui siia jõuad. Külm piim ja soe kook ootavad sind juba. … Ah soo. … Eks ikka tuleb ootamatusi ette. … Tuled siis homme? … Homme sõidad komandeeringusse? … Näeme siis hiljem (Olli hakkab nutma) … Kõik on hästi. Kõik on hästi. .. Ära meie pärast muretse.

(Olli läheb heidab Arturi kõrvale)

Olli: Polegi ammu enam sinu kaissu pugenud. Nii on hea. Mäletad kui Mart sai lapsena laagrisse saadetud ja kodu oli terve nädalavahetuse meie päralt. Küll sa mäletad. Kuidas sa saaksid seda unustada? Kuidas me saaksime üldse kedagi unustada, kes meie ellu on toonud kõige rohkem päikest või kuidas me saaksime unustada neid hetki, mis meid on tõstnud paradiisi. Neid hetki ei tahaks ma jagada kellegi teisega, kui ainult sinuga. Ma armastan sind täna rohkem kui eile, aga homme vähem kui ülehomme. Ära mine minu juurest ära, palun. Kes ma olen ilma sinuta? Ma ei saa üksi hakkama. Ma ei taha saada üksi hakkama. (Arturi käsi tõuseb ja võtab Ollil ümbert kinni).

 

 

 

 

 

 

 

 

SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

 SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Lahkusin 2011 Ambla Kultuurikeskuse juhi ametikohalt või õigemini koondasin ennast ise ära. Vallavalitsusele saadetud kirjas sõnasin, et kui pole eelarvet üritusi korraldada ega hooneid remontida, siis ei ole ma mind vaja. Kui väga näha tahate, siis pange pilt seinale, katab vähemalt krohviaugu ära. Lõin ukse enda järel kinni ja lubasin mõttes, et sinna ma enam jalga ei tõsta. Mõnda aega saigi maja ilma juhatajata hakkama, aga peagi võtsid uued inimesed siiski töö üle. Aeg möödus märkamatult. Nüüd on aga uus vald, uued kombed ja uued inimesed. Naine ütles kodus ka, „Mida sa passid siin päevad läbi niisama? Kas sa ei näe, et kodumaa vajab sind?“ See oli muidugi terav torge otse hinge. Ma mõtlesin, et olen osavalt kodus välja mänginud kannatava kultuuritöötaja rolli, kellelt on ära koroonahirmus ära võetud kõik tööd. Sellised valitsuse ja arstide poolt tõrjutuid peaks ühiskond toetama, paitama ja kaasa tundma. Aga kus sa sellega - mine tööle. Ütlesin naisele, et kuidas te ilma minuta kodus hakkama saate, kes teile diivanilt näpuga näitaks, kus on tolm või kassikarvad või mainiks, et aeg oleks süüa teha, või tuletaks meelde, et ilma puudeta ahi ei köe. See on raske ja väga vastutusrikas töö. „Ma olen ikkagi piirkonna hinnatuim artist ja meelelahutaja. Mina ei hakka ju palgatööl käima. Kuidas sa seda ette kujutad?“ , ütlesin kaasale diivanilt tõusmata. Selle jutu peale oli naine alguses vait, siis viskas mu välja ja saatis vallavalitsuse ukse taha.  Naised oskavad väga arusaadavalt oma mõtteid väljendada.

Juba piiblis on kirjas, et koputa ja sulle avatakse. Koputasin ja mulle avati. Vallavanem võttis mu vastu uuris:  „Sina tahad siis tööle tulla?“

„Ega ma nüüd otseselt peale ei suru ennast, aga naine käskis küsida.“

„Nii-nii. Mida sa teeksid, et olemasolevat olukorda parandada?“

„Selleks , et midagi parandada, peab olema , mida parandada. Seal kandis tuleb kõik uuesti üles ehitada.“

„Või kohe nii? Millest sa siis alustaks?“

„Koostöö. Esiteks koostöö kõigi piirkonna aktiivsete inimestega. Minuga ei ole nende aastate jooksul keegi suhelnud või kutsunud mõnd üritust juhtima. Kõik , kellel on tegutsemistahe olemas ja säde sees, tuleb üles noppida, nagu kalleimaid õisi ja anda neile võimalus. Teiseks koostöö piirkonna erinevate asutuste vahel. Kool, kultuurimaja, muuseum, raamatukogu peavad töötama ühise eesmärgi nimel, sest need on ühed ja samad inimesed, kelle jaoks me töötame. Näiteks kui kultuurimajas on näitus, siis hommikul tutvustatakse seda koolilastele, päeval eakatele ja õhtul teistele huvilistele. Sama saab teha kontsertidega. Kui tuleb piirkonda keegi tuntud esineja, siis võiks ta esineda päeval koolilastele ja õhtul vallarahvale jne. Kolmandaks koostöö valla kultuurimajade vahel. Miks ei ole korraldatud vallaühisüritusi? Näiteks Järva valla muusikapäev, kus igas majas toimuks kontsert ja artistid liiguksid päeva jooksul majast majja.“

„Pea nüüd hoogu. Sellega on selge. Aga millistele üritustele sa kultuurimajas kohta näed.“ „Igasugustele. Maakultuurimaja ei ole ainult kultuuritempel, vaid see on ka kogukonna igapäevane kokkusaamise koht. Koht, kuhu on hea tulla ja hea olla. Mis eristab meid inimestena primaatidest, kui meil ei oleks kultuuri. See, mis teeb meist inimesed, on peidus südames ja seda kasvamist nimetataksegi kultuuriks. Inimeste maitsed on erinevad ja meil kõigil võiks olla võimalus oma kultuurilisi vajadusi kodu lähedal rahuldada. Aravete pole ainult „kapitehas“, siin elavad suurepärased inimesed. Kuigi see alati välja ei paista, siis oleme siiski kõik kodanikud võrdsed, kuigi vahel on see, mis linnainimesele on lihtne ja igapäevane, maainimesele seiklus ja ettevõtmine. No näiteks kinos käik. Linnas tuleb idee ja sa lähed. Kui sul maal tuleb idee kinno minna siis ootad, kuni rahvamajas kinoõhtu tuleb või siis võtad ette teekonna linna ja sõidad maha hulga aega ja kütust.“

„Aga hea , et vahel siiski näidatakse.“

„Amblas?“

„Las see olla nüüd.“

Juttu jätkus ilma kohvitagi kauemaks. Õhtuks olin ametisse pandud. Loomulikult on see minu jaoks missioon. Jagada seda, mida olen kogunud töötades aastaid vabakutselise artisti ja kultuuripromootorina. Astusin siis  Aravete Kultuurimaja uksest sisse. Perenaine on istus sama koha peal, laud oli sama kohal, korts vaibal oli sama koha peal, raamatud laua nurgal olid samad. Lae pealt kostis kopsimist. Katust vahetatakse. Mõtlesin, et see on nii sümboolne. Andes majale kindlama kuue võib olla kindel, et seda maja veel nii pea kultuurile ei suleta. Rääkisin seda ka vanaemale, kes Aravete Kultuurimaja avapeo ühispildil 1937.a esireas istub, et kultuurimaja püsib veel. Vanaema naeratas ja viis pilgu mõtlikult aknast välja. Eks tema silmade ees jooksid kõik need õnnelikud aastakümned, millal maja ööpäevaringselt tuledes säras.  

Tolstoism

 TOLSTOISMIST

Tolstoi elust

Lev Tolstoi sündis 9.09.1828. Juba varajases nooruses jäi ta orvuks ja ta kasvas üles oma sugulaste juures.  1844.a asub õppima Kaasani Ülikooli orientalistikat, kuid 1846 katkestab õpingud ja naaseb oma Jasnaja Poljana kodumõisa. 1851.a kutsutakse väeteenistusse ja ta osaleb ohvitserina Kaukaasias Krimmi sõjas. Sealt saadud kogemused jätavad talle sügava jälje kogu eluks ja saavad oma vormi hiljem tema loomingus. Ohvitserina sisustab vaba aega kirjutamisega ja juba 1852.a ilmub järjejutuna ajakirjas „Sovremennik“ tema esikteos „Lapsepõlv“. Tolstoi naaseb lahinguväljadelt 1855.a ja kirjutab oma mälestustest järjejutuna ilmunud raamatu „Sevastoopoli jutustused“, mis paneb aluse tema hilisemale kuulsusele kirjanikuna. 1859.a avab oma mõisa vahetus naabruses talulaste kooli. Ta on 31-aastane, kuid juba on aimata tema vaateid maailmale, kus oluliseks saab armastus kõige elava vastu. 1862.a abiellub Tolstoi Sofia Behrsiga. Tal on oma abikaasaga kokku 13 last, kelledest viis surevad varajases nooruses. 1864-1869 ilmub tema neljaosaline suurromaan „Sõda ja rahu“. 1877 ilmub trükist tema teine suurteos „Anna Karenina“. Lev Tolstoi on siis 49-aastane. Ta on oma kuulsuse tipul. Ta on armastatud ja jumaldatud.  Ta on vaba majanduslikest probleemidest. Tema mõis ja looming võimaldavad piisava äraelamise. Üha enam märkab Tolstoi enda ümber rahva viletsust ja vaesust, mida aadelkond kiriku toel ära kasutab. Ta mõistab , et Venemaa vajab uut ideed, uut mõtteviisi, mis seoks erinevad ühiskondlikud kihid. Analüütiliselt töötades sõnastab ta Venemaa probleemide alged. Ta annab oma ideede tutvustamiseks ja levitamiseks välja mitmeid vihikuid. Tolstoi ümber tekib mõttekaaslaste ring, kelledest paljud soetavad omale elamised oma vaimse juhi Tolstoi Jasnaja Poljana mõisa naabrusesse.  Tekib tihedalt suhtlev ja ühistele eesmärkidele suunatud sõpruskond. Läbi terve peab Tolstoi päevikut. Tema siiraid mõtisklusi segab teadmine, et tema päevikud avaldatakse. Eesti keeles ilmusid Tolstoi 1909-1910 kirjutatud päevikud nime all „Elada praegust hetke“, kust on võetud ka suurem osa antud töös esinevaid tsitaate. Tema elu viimasel aastal paberile pandud mõtisklused on peamiselt Jumalast ja inimese suhtest Jumalaga. Päevikute põhjal on näha, et mõisas käis väga aktiivne seltsielu. Ilma külalisteta ei möödunud päevagi. Lisaks käisid mõisas abipalujad, keda oli nii palju , et ta neid kõiki aidata ei suutnud ja seepärast minema saatis. Siis ta jälle kahetses seda ja nii võitles ta hinges pidevalt iseenesega. Tema mõttekäigud on päevikutes veidi hüplikud ja kohati ka poolikud, kui jalutuskäigul mõttesse tulnud idee enam kirjutuslaua taga tervikuna ei meenu. Päevikutes on tunda, et ta ei ole rahul oma perega ja leiab rohkem tuge lähematest sõpradest.  See omakorda tekitab talle hingevalu ja tea peab endale pidevalt meelde tuletama, et me peame kõiki inimesi armastama võrdselt.

Tema suuremad võitlused kiriku ja riigiga on peetud ja tema kirjatööd elavad oma elu. Ometi ei ole kirikuisad ega ka valitsejad unustanud tema ülikriitilisi sõnavõtte. Tolstoi kirjutab raamatu „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine“, kuhu koondab oma mõtted Jumalast ja kirjeldab oma tõekspidamisi. Tsaarivõim kiriku toel kuulutab selle kõige kahjulikumaks raamatuks ja see keelatakse. Rahva seas levib ütlus „Mitte Tolstoi ei karda Nikolaid, vaid Nikolai kardab Tolstoid“. Oma maailmavaate kujundamisel tutvub ta paljude filosoofide ja kirjanike ideedega. Eriti mõjutavad teda tema enese päevikute põhjal Konfutsiuse ja Immanuel Kanti teosed. Tolstoist on saanud rahva jaoks ebajumal. Tema ideed on tollases ühiskonnas revolutsiooniliselt pöördelised. Samal ajal leiavad seal toodud mõtted toetust kogu maailmas. Näiteks on Mahatma Gandhi kuulutanud Tolstoi oma suureks vaimseks juhiks ja õpetajaks, kelle ideid ta järgis elu lõpuni.  Ka paljud teised maailmakuulsad filosoofid ja õpetlased tunnustavad Tolstoi tööd. Selles nähakse uue maailmakorra vundamenti, millele rajatakse kogu hilisem revolutsiooniline tegevus Venemaal. Arusaadavalt ei sobi see riigivalitsejatele ja kirikule. Tolstoi pannakse vande alla. Aastakümneid hiljem, nõukogude ajal,  pisendatakse Tolstoi tähtsust, sest ta ei sobinud kokku nõukogude sotsialistliku mõtteviisiga, kus ühiskonna alustalaks ja revolutsiooni algatajateks olid töölised ja talupojad, mitte mõisnikud ja intelligendid. Tolstoi oli mõlemat ja seepärast räägiti nõukogude ajal Tolstoist vaid kui ilukirjanikust ja tema  filosoofia vaikiti maha.

 Loomulikult elab Tolstoi siiralt omaenese põhimõtteid järgides. Ta käib ringi lihtsates talupoja rõivastes, sest väline hiilgus ei ole oluline. Ta tahab talle kuuluvad maad kinkida rahvale, kuid seadusandlus seda ei võimalda ja ta jääb ikkagi oma maade omanikuks. 1891.a avaldab ta kõigis Venemaa suuremates ajalehtedes kuulutuse, kus annab loa kogu oma loomingu tasuta kasutamiseks. See luba kehtib tänaseni ja võimaldab tema teoseid ilma autoritasuta avaldada. 

10.11.1910 lahkub Tolstoi salaja ilma plaanita kodunt. Teel haigestub ta kopsupõletikku ja sureb 20.11.1910 Astapova jaamaülema majas. Kirik ei olnud nõus teda pühitsetud mulda matma sa seepärast maetakse  Tolstoi 23.11.1910 oma kodumõisa Jasnaja Poljana aeda, kus tema haud on tänaseni palverännakute sihtkohaks.

Religioonist

Tolstoi jõuab oma tõekspidamiste ja filosoofia juurde aja jooksul. Tema seisukohad ei ole talle kodunt kaasa antud. Sellel teel on tal ka hulga mõjutajaid. Tema päevikuid lugedes saab teada, et Tolstoi armastas väga lugeda, mis oli muidugi selle ajastu inimeste ja eriti mõtlejate puhul tavaline. Lisaks oma kolleegide töödega tutvumisele luges ta ka usukirjandust. Teda paelusid mitmete filosoofide ja vanemas eas ka budismi ideed. Tolstoi tegi kõigi oma raamatute tarvis põhjaliku eeltöö vesteldes inimestega ja külastades arhiive. Kõik see kokku kujundas tema maailmapilti. „Kuidas hingele kõik see, mis meiega sünnib kasuks tuleb, eriti siis veel see, mida meie halvaks arvame ja nimetame.“ („Elada praegust hetke“ lk 21). Seda, et kogetu teda otseselt mõjutas, on ta ka ise tunnistanud. „Halb tuju pole mitte üksi kahjulik, vaid alati kasulik tööks iseenda kallal.“ („Elada praegust hetke“ lk 102). Tolstoi päevikute põhjal võib mõista tema valu kodumaa ja kiriku pärast. Ta heitis endale ette armastuse puudumist oma vaenlaste suhtes ja vähest jõudu oma tõekspidamiste selgitamisel rahvale. „Mida vanemaks saad, seda lühemaks muutuvad minevik ja tulevik, seda keskendunum oled käesolevas hetkes.“ („Elada praegust hetke“ lk 53). Ta ei mõistnud, miks ei võiks inimesed elada hästi, nagu Kristus on neid õpetanud, vaid elavad halvasti mitte käies Kristuse õpetuse järgi lihtsalt sellepärast , et inimestel pole aega või tahtmist oma harjumuspärast maailmakorraldust muuta.

Tolstoi sõnastab oma nägemuse religioonist „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16)

Tolstoi filosoofia kutsub inimesi teineteist armastama sõltumata tema ametist, päritolust või rahvusest. Jumala olemasolu väljendub armastuses. Selles tundes, mis on meie südametes olemas, kuid paljud on selle endas kaotanud. Armastus iseeneses tuleb üles leida ja avada oma süda teistele inimestele. Tolstoi sõnul seisneb kõik selles, mida inimene ise enesega ette võtab. Kui ta ihkab kuulsust, siis on üks elu, kui ta ihkab rikkust, siis on teine elu, kui ta ihkab elada armastuses, hoopis kolmas. Kõik sõltub alati inimese isiklikest valikutest. Kui inimene soovib elada rikkuses, siis hakkab ta tegema oma alateadvuses otsuseid, mis viivad rikkuseni. Kui ta ihkab au ja kuulsust, siis ta hakkab hoidma nende poole, kes jagavad au ja kuulsust, põlates kõiki  vähemtähtsaid. Kui ta ihkab lõbujanu, hakkab ta otsima võimalusi naudingute suurendamiseks. Kui ta ihkab elada armastuses, siis ta jälgib ennast ja hoidub teistele kahju tegemast. Meenub hiina vanasõna sellest, et tõusta mäkke tuleb alustada jalamilt. Sellises astmelisuses ongi elu elamise peamine mõte. Elu hüve ja siht on pidev enese arendamine, millel puudub lõplik siht. Tolstoi sõnul on armastus nii suur tunne, millel on nii suur jõud, et sellel ei ole teist võimalust, kui et see peab olema jumalikku päritolu. Seega salates maha armastuse oma südames , salgame maha Jumala. Elades Jumala loodud maailmas ei saa me aga Jumalast loobuda, sest loobudes Jumalast paiskame segi korra , mis on loodud, et inimene ja kõik loodu võiks koos harmoonias ja õnnes elada. Seega on armastus kõige loodu vastu inimese olulisim püüe kogu elus. Tolstoi kirjutab, et kui me endast teadlikud ei ole, siis elame elajalooma elu, kui oleme endast teadlikud ja teeme seda , mida oleme nõuks võtnud, siis elame inimese elu, aga mõistes teisi inimesi, neid armastades ja toetades, siis elame jumalikku elu.

„Ei otsi kiitust inimeste juurest, sest tean, et maise kuulsuse otsimine segab Jumala tahte täideviimist. Soovin ja otsin üht, et ma igal eluhetkel kõiki armastaksin“ („Elada praegust hetke“ lk 40). Tolstoi sõnul pole eesmärk olla kõigi poolt armastatud, kuigi see tundub hea ja ülendav, vaid ise kõiki armastada, sest see pakub hingele veelgi suuremat naudingut. Ta tõdeb, et enesele võib tähtsust omistada vaid Jumalat ja oma vahekorda temaga unustades, sest milline saab olla inimese tähtsus teiste jaoks Jumalaga võrreldes. Jumala ees on ilmaliku maailma kõige tähtsam ja kõige tähtsusetum mees võrdsed.

 Tolstoi küsib retooriliselt, et mis saaks, kui me usuksime armastuse jõusse samamoodi, kui me usume vägivalla jõusse? Ta on kindel, et aeg, kui maailma lähtub armastusest, mitte vägivallast, veel tuleb. See on kaunis ideaal. Nii lihtne, kuid tänapäeval üha võimatuna näiv. „Elada näoga Jumala poole tähendab seada iga oma samm Tema tahtmist silmas pidades, aga see tahe seisneb ühesainsas – armastuses, selles, milles mina teda näen“ („Elada praegust hetke“ lk10). Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Meie armastus väljendub alati teistes peegeldusena meile tagasi.  Ta kirjutab, et üksi on lihtne olla hea, aga kui käid teistega läbi muutud halvaks. Mida rohkem inimesi kokku tuleb, seda raskem on hoiduda kurjast ja seepärast ongi iga inimese armastus tähtis ja vajalik. Tolstoi usk armastuse jõusse on suur ja ta ei näe teist võimalust kõigile inimestele heaolu pakkuva ühiskonna korralduseks.  Tolstoi astub sammu edasi öeldes „Jumal pole ei templites, ikoonides, sõnades, sakramentides ega inimese tegudes, vaid inimeses endas, tema ees, iga inimese ees tunne hardust, tajudes neis Jumalat“ („Elada praegust hetke“ lk 80). Lisaks peame iga päeva tajuma jumalikkust ka eneses ja läbi meile antud rolli elus kõneleb Jumal teiste inimestega. Inimese keha laguneb, nagu puu otsast kukkunud õun. Õun mädaneb, aga alles jääb seeme, mis paneb alguse teistele õunapuudele. Inimestena peame mõistma oma tegude tagajärgi. Maailm peab peale meid olema natukenegi parem paik, aga kindlasti mitte halvem.

Inimesed kurdavad , et nemad ei leia teed Jumala juurde või peavad oluliseks kõike välist ja mitte lubades Jumalat oma südame. Kõik väline ei oma mingit tähtsust, kui inimene keeldub südames Jumalat tunnistamast. Tolstoi võrdleb seda olukorda hüsteerilise naisega, kellele viirastub, et ta üles tõusta ja toiduni minna ei suuda ning sureb nälga kutsudes toitu enda juurde. Aga temal tarvitseks vaid üles tõusta ja ise kohale minna.

„Teistega pole tarvis rääkida, mis sind köidab, vaid tabada see, mis teisi köidab ja sellest rääkida, kui on mida rääkida.“ („Elada praegust hetke“ lk 27) Tolstoi peab oluliseks mitte mõelda, mida sinu vestluspartner sinust arvab, vaid mida sina tunned tema vastu. Kas on sinus piisavalt armastust iga inimese jaoks?  „Kui hea, tarviline ja tervendav on kõigi esile kerkivate soovide teadvustamise juures eneselt pärida: Kelle soovimine see on – Tolstoi või minu enda ? Tolstoi tahab kedagi arvustada, temast halba mõtelda, aga MINA seda ei taha. Ja sedamaid , kui see mulle meelde tuli, meenus, et ega MINA ei ole Tolstoi, leidis küsimus jäädava lahenduse“ („Elada praegust hetke“ lk 56)

Tolstoi on väga kriitiline vaimulikkonna suhtes, keda tea peab vaid moraalita raha ja mugava elu armastajateks, kes tõlgendavad piiblit just sellisena, nagu see neile hetkel kasulik on kasutades ära rahva kirjaoskamatust, mis võimaldab iga jutu kristlikuks tõeks kuulutada. „Räägitakse kahjulikest raamatutest! Kas kristliks maailmas on veel raamatut, mis teinud inimestele rohkem kahju kui too õudne raamat, mida nimetatakse uue ja vana testamendi „piiblilooks“. Aga tolle piibliloo õpetuse peavad lapseeas läbi tegema kõik kristliku maailma inimesed ja sedasama õpetatakse täisealistele harimata inimestel kui esmatarvilikku, põhilist teadmiust, kui ainust igavest jumalikku tõde.“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi on veendunud, et vaimulikud on oma nii-öelda valeõpetusega rikkunud ära kogu rahva, mis pärast on tõelist tarkust nendeni võimatu viia või ei võta rahvas seda vastu. „Inimesed, kes on põlvkondi rajanud oma elu tõelisele kristlusele vastanduvatele alustele, on kindlas arvamises, et elavad kristlikku elu, ning nad ei saa enam naasta tõelise kristluse manu“ „Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Ta leiab, et selline tegevus on kuritegelik ja aeg on rahval pöörduda tõelise ja ainuõige Kristuse sõnumi poole, milleks on armastus. „Mida ka ei puistaks põhjapraoga salve, kõik pudeneb välja. Mida ka pandaks mõistusesse, mis võtnud tõena mõttetust – midagi ei pea see kinni.“ („Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Selleks kiiluks, mis on löönud prao inimeste mõtlemisse, peab ta just vaimulikku õpetust. Samal põhjusel peab ka Tolstoi vaimulikkonda vastutavaks selle eest, et rahvas kirkust eemale pöördub, sest need , kes väheke haridust saavad neile seni jagatud valeõpetuse olemust ja hakkavad sellele vastu võitlema. Nii saavutab vaimulikkond vastupidiselt oma kutsutud eesmärkidele – hoida ja kutsuda rahvast osa saama kristlikust sõnumist -  hoopis vastupidise tulemuse. Rahvas on hakanud põlastama vaimulikkonda, kirikut ja kristlikku õpetust. „Religioon on nende arvamise järgi jäänu ebausust, mis on kunagi inimestele vajalik olnud, kuid praegu on neile ainult kahjulik. Ja seepärast ütleb nende õpetus: mida kiiremini ja täieliku,alt inimesed vabanevad igasugusest religioossest tunnetusest, seda parem neile.“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Kuid nõnda ei kuulegi rahvas Kristuse tõelist sõnumit, mis seisneb armastuses. Tolstoist saab elav eeskuju kristlikust armastusest. Õnneks leiab see sõnum ja elamisviis järgijaid ja levib üle ilma.     

Võimust

Tolstoi on riigivõimu suhtes väga kriitiline. „Kristlike rahvaste seas tõmmati see ring kokku juba Constantinuse ajal, mil kristlus, mis keelab igasuguse vägivalla ja seepärast inimese igasuguse võimu inimese üle, tõlgendati ümber nii, et see õigustaks ja toetaks keisrite võimu rahvaste üle, sõjaväge, sõdu ja hukkamisi. Kristlus lakkas olemast sellest ajast kristlus. Tol ajal oli hõlbus kristlust niiviisi ümber seletada, sest keegi ei tundnud kirja ega lugenud evangeeliumi, inimesed olid harjunud paganliku eluviisiga. Tollal ei pidanud võimud tegema suurt pingutust, et tõlgitseda kristlik õpetus ümber nõnda, et see õigustaks ja toetaks võimu, sedasama, mille ta ära kaotas. Kuid mida enam elu edasi läks, mida rohkem levis evangeeliumi tundmine, seda raskemaks muutus toetada ja õigustada võimu väärõpetust.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Tolstoi nimetab Vene riigis levivat õpetust väärõpetuseks ja kirikuisasid väärõpetuse levitajateks. Ta vastandab Jumala riigi ja valitsejate riigi. Jumala riigil pole piire, pole vahet rahvastel ja seisustel. Jumala riigis kehtib jumalik kord, mille suurim väljendus on vastastikkune armastus ja hoolivus. Valitsejariik lähtub valitseja huvidest ja kehtivad inimesi orjastavad ühiskonnareeglid. Valitsejad kasutavad omakorda ära usuõpetust rahvast kuulekusele sundides. Selles mõttes on kirikuisad valitsejate tööriistad ja saavad oma maise kasu valitsejate käest. Tolstoi peab seda vääraks ja kutsub üles kehtiva korralduse vastu astuma. Arusaadavalt põlgavad valitsejad ja kirik ja ära. 

Kord kohtas Tolstoi üht eestlasest kubjast, mis viis ta mõttele, kuidas Vene riik on rüüstanud oma naabruses elavaid kõlbeliselt palju kõrgemaid rahvaid ja tunneb nüüd uhkust selle üle surudes patriotismi lipu all maha väiksematki vastuhaku katsed.  

Tolstoi kirjutab, et on olemas nelja liiki töötegijaid. Esimene liik on seesugused töömehed, kes mõtlevad tööst mööda minnes välja abinõusid peremehele meele järele olemiseks ja seepärast ei töötagi. Need on kõiksugu religioossed õpetused ühes usudogmadega lunastustest , sakramentidest , palvesõnadest jne. Arusaadavalt suhtub Tolstoi kirikuesindajatesse halvustavalt. Tolstoi jätkab - teine liik on sellised töömehed, kes töötegemise asemel panevad kogu jõu sellele, et tööriistu teritada, puhastada ja hooldada ja seetõttu üha vähem tööd teevad, sest kardavad tööriistu lõhkuda. Need on inimesed, kes selle asemel , et Jumala asja ajada, muretsevad omaenese ihu pärast. Kolmas liik on selliseid, kes ei tunne peremeest ega tahagi tunda, niisamuti ei hooli nad tööst, mida neile antud, vaid mõtlevad ise asju välja, mida nad vajalikuks peavad. Need on kõiksugu asutusi – riiklikke, teaduslikke ja kultuurilisi. Neljas liik töötegijad on need, kes pühendavad ennast Jumala asja ajamisele ja seeläbi armastuse suurendamisele. Tolstoi on sama mõttekäigu täienduseks kirjutanud „Pole säärast Jumalat, kes võiks täita meie nõudmisi, on vaid seesugune, kelle nõudmisi meie täitma peame.“ („Elada praegust hetke“ lk 193). Kas ei ole see mitte õige? Kas meil oleks vaja üldse muid seadusi, kui kõik võtaks kinni pidada kümnest käsust. Inimloomus on oma olemuses muutumatu ja nii on juba tuhandete aastate eest kirja pandud õpetused, mis toimivad ka tänasel päeval. Millegipärast aga  leiame endale vabandusi stiilis, et teised teevad ka ja täna ei olnud teisiti võimalik. Kui inimesed elaksid neile Jumala poolt antud käskude järgi, oleksid kõik õnnelikud ja neil polekski vaja Jumalale lisanõudmisi esitada. Arusaadavalt on inimesed vahel raskustes, mis sunnib neid Jumala poole pöörduma, kuid siis peaks see pöördumine olema eelkõige Jumala õpetuse poole ja sealt juhatuse leidmisele  mitte nõudmiste vormis otse Jumalale. Tolstoi kirjutab ka, et mõttetu on plaane pidada, kui siis on takistused teel, ärritud ja süüdistada teisi. „Eksinud inimesi on ikka ja jälle enam kui neid, kes ei eksle või ekslevad vähe, ning seepärast on kõige põhilisem ja äravõitmatum vägi esimeste poolel. Tsivilisatsiooni väliste edusammude juures – teed, trükikunst, iseäranis ajakirjandus – see vägi kümnekordistub.“ („Elada praegust hetke“ lk 217). Kellel on olemas Jumal, sellel on kõik olemas, aga nendel, kellel Jumalat ei ole, on alati kõike vähe. Tänases tarbimisele suunatud ühiskonnas on see aga väga vähe populaarne ja isegi ohtlik mõttekäik ja seepärast võideldakse ka Jumala vastu. Usust Jumalasse luuakse nõrkuse märk ja seeläbi tõrjutakse Jumal inimestest kaugemale. Ajakirjandus jumalikustab kõik need inimesed, kes on oma elus majanduslikku edu saavutanud jättes märkimata, et see väline õnn ja edu tuleb tihti teiste inimeste arvelt.

„Kristus nõuab minult, et ma teeksin teistele seda, mida ma tahan, et minule tehtaks. Ühendriikide konstitutsioon nõuab minult, et ma teeksin kahele miljonile orjale (siis olid orjad, praegu võib vabalt öelda töölised) just vastupidiselt sellel, mida tahaksin, et mulle tehtaks, s.t. aitaksin kaasa sellele, et pidada neid orjuses“ („Jumala riik on teie sees“ lk 17). Samad idee saab täiendust -  „Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmise.“ („Elu praegust hetke“ lk 281). Lisaks veel .„Inimesed teavad, mida loomakarjal tarvis läheb ja kuidas teda paremini karjatada. Kuid hobused, lehmad ja lambad ei või ise ennast karjatada, kuna nad on kõik oma loomult ühetaolised. Niisama ühetaolised on ka inimesed. Kuidas siis ühed inimesed saavad teistele käske jagada ning sundida neid elama nii, nagu see neile parem paistab?“ („Elu tee“). Tolstoi küsib retooriliselt oma lugejatelt, et mis religioon on see selline on, mis õigustab olukorda, kus 99% inimesi rabab hommikust õhtuni rasket tööd teha ja 1% naudib luksust ja rahulolu.  Tolstoi pahameel on mõistetav, sest olukord , kus vähemus dikteerib enamuse käitumist ei ole tõesti pikas plaanis kestev. Ta nõuab suhteliselt kategooriliselt, et ühiskonna arenguks on vaja muuta oma suhtumist religiooni. „Masinad, et teha mida? Telegraafid, et anda edasi mida? Koolid, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud ja ajalehed, et edasi anda sõnumit millest? Raudteed, et sõita kuhu? Ühele võimule allutatud inimesed, et teha mida? Haiglad ja arstid, et pikendada eluiga, aga misjaoks?“  („Elada praegust hetke“ lk 281). „Selle asemel , et õppida elama armastuses, õpivad inimesed lendama. Lendavad kehvasti, kuid lakkavad õppima elama armastuses, saaks aga lennatud. See on sama kui linnud lõpetaksid lendamise ja õpiksid ehitama jalgrattaid ja siis nendega sõitma“ („Elada praegust hetke“ lk 333). Viimase mõttega avaldab ta kindlat arvamust, et  ainsaks ja ainuvõimalikuks viisiks elada on tee Jumala poole, mis väljendub armastuses. Ta mainib isegi et peamine ei ole mitte religioon, vaid teekond religiooni poole. Tolstoi tunnistab üht ainu Jumalat , kui kõrgemat olevust, mis väljendub armastuses. Kõik jumala kehastused  - Buddha, Kristus jne – on sama puu erinevad oksad. Kõik nad kõnelevad veidi erinevate sõnadega samast teekonnast õndsuse poole.

Kõik see, millele me elus hulga aega raiskame, on tegelikkuses tühisus, sest tõeliselt õnnelikuks teevad meid usk ja armastus. Meile ei ole vaja muud, kui päästa oma hing, mille läbi päästame ka kogu maailma. Me sünnime ellu puhta lehena, kuid siis hakkame tegema vigu ja eksisamme, mille vilju kogu ülejäänud elu parandame. „Ja sulle on antud aeg, et oma viga parandada, et tunda rõõmu oma kõveruse parandamisest. Aeg pelgalt selleks ongi. Kui sa oma viga heaks ei tee, siis leiab see lahenduse sinu tahtmisest mööda minnes – surma läbi“ („Elada praegust hetke“ lk 309)

Tark õpib teiste kogemusest kuulates ja uurides jumalasõna. Tolstoi on nõus, et tsivilisatsioonihüvede nautimine on hõlbus ja seepärast valivad inimesed elus just selle tee. Teekond vaimuvalguseni nõuab aga pingutust, ei paku avalikku tunnustust ega heakskiitu ja seepärast ei astu inimesed ega terved rahvadki seda teed. Ilmalikud rõõmud ja hüved võivad iga hetk katkeda, kui mitte varem, siis surma läbi, aga armastus inimeste vastu ei katke isegi surmaga.

Inimesed häbenevad oma kehva väljanägemist ja keelduvad teinekord koduntki lahkumast, et mitte saada naeruvääristatud. Ometi kisavad lollid inimesed turuplatsil kõige kõvemini ilma mingi häbiraasuta. Lolli argumendid on teistele samasugustele lihtsalt mõistetavad ja targa juttu ei kuula enam keegi. Tark tajub lootusetust ja on vait, kuid lolli ei vaigista miski. 

 

Vägivallast

 „Korjatakse kokku noored mehed, kord sunniviisiliselt järgemööda, niipea kui neil saab 21 aastat täis, kord vabatahtlikult palga eest need, kes ei suuda, ei oska või ei taha leida enesele ausat tööd, ja viiakse need noored inimesed oma senisest elukohast minema, paigutatakse ümber kasarmutesse, riietatakse kõik ühteviisi, toidetakse kõiki ühteviisi, ühel ja samal kellaajal tõustakse üles, süüakse, heidetakse puhkama, õpetatakse kõigile koos seda, et kõike tuleb käsu peale kohe teha nagu masin: käsu peale tõsta kohe jalga, kätt, sammuda, joosta, hüpata, maha langeda, karjuda. Neid inimesi õpetatakse nii marssima, jooksma, hüppama, ratsutama, võimlema, nagu ka, mis peamine, õpetatakse neile kuulekust ja relva käsitsemist, et nad võiksid käsu peale raiuda, torgata, tulistada ja tappa inimesi tääkide, mõõkade, püsside ja kuulidega; aga mis veelgi tähtsam, neid inimesi õpetatakse ilma aru pidamata kuuletuma neile määratud ülemustele, karistades sõnakuulmatuse eest kõige karmimate karistustega, isegi surmaga. Nii hoitakse inimesi nende väljaõppe ajal, laskmata neil suhelda vabade inimestega, kuude, aastate kaupa. Ja inimesed muutuvad säärase treeninguga väga ruttu arututeks masinateks, kes teevad mõtlemata seda, mida kästakse.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Soldatite käsiraamatus oli kirjas, et ülemus vastutab oma käsu tagajärgede eest, kuid Tolstoi pole sellega nõus: „Kui ülem käsib tappa oma ema või isa, kas täidate käsku? Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel juhul, siis kus te leiate selle piiri olevat, milleni võite sõna kuulata? Pole teist piiri, mille on kristlus määranud.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 30)

Usulistel põhjustel sõjaväest keeldujad on riigi jaoks kõige lihtsam hukata. „Kuid hukata avalikult inimest selle eest, et ta on truu õpetusele, mida me ise tunnistame – ei saa. Aga jätta rahule inimene, kes keeldub sõna kuulmast, ka ei saa.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 35). Seepärast kuulutatakse säärased keeldujad hulludeks ja suletakse kinnistesse asutustesse. Koolitades lihtsaid noormehi tapamasinateks eitame kõike seda , mida võiksime teha rahu heaks. Luues kurjust on naiivne loota, et headus seeläbi suureneb. „Kui palju on inimesi, et muuta nurjatus õigluseks? Ükski inimene ei tohi tappa. Kui ta seda teeb, on ta mõrtsukas, kurjategija. Kui kaks, kümme, sada inimest seda teevad, on nad mõrtsukad. Kuid riik või rahvas võib tappa palju süda lustib ja see pole mõrv , vaid hea ja õige tegu. Tuleb vaid kokku koguda võimalikult palju rahvast ning kümnete tuhandete inimeste rappimine muutub süütuks ettevõtmiseks. Kuid kui palju on selleks tarvis inimesi?“ („Jumala riik on teie sees“ lk 18).  Tolstoi üheks usu aluseks on Mäejutlus, kus kästakse kurjale mittevastupanema. See on algne ja tõeline Kristuse sõnum ja Tolstoi süüdistab kirikuisasid selle käsu eiramises. Jumala nimel usu levitamist põhjuseks tuues verevalamine pole mitte mingil juhul õigustatud ega lubatud. Kuidas saab levitada relv käes sõnumit andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ja armastusest kõigi vastu.  Tolstoi silmis ei kattu Kristuse tõeline õpetus ja selle õpetuse levitajate teod.

Enam kui 100 aastaga ei ole midagi muutunud. Ikka peavad mõned riigid ennast õigustatuks olema teistest üle, et relva jõul vägisi teistele peale suruda oma maailmanägemust.  Kristus on öelnud, et , kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub. Kas mitte ei ole USA kogu oma käitumisega just sellist reaktsiooni esile kutsunud? „Missugune ilmatu hulk kurja peab aset leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat suuremat kurja ennetada“ („Jumala riik on teie sees“ lk 42). Minna relv käes rahu nõudma, ei vii kunagi tõelise rahuni. Kuigi Kristus jutustab mittevastupanemisest, leiavad kirikuisad sõjameeste veriste tegudes õigustuseks hulgaliselt piiblitekste, et seda käsusõna eirata. Samaväärseks peab Tolstoi ka veriste tegudega leppimist ilma, et neist üldse välja teha. „ Iga rikkumata inimese hinge kõige tugevama ihkamise asemel olla armastatud ja armastada teisi, teie sisendate talle, et inimsuhted võivad olla rajatud ainult vägivallale, ähvardustele, karistustele, räägite talle, et tappa kohtu kaudu ja sõjas Jumal mitte ainult ei luba, vaid ka käsib“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi peab lahenduseks elada Jumala algse sõnumi järgi, elada armastuses. Enne surma Jumala poole pöördumist peab ta valeks, kui kogu eelnenud elu on elatud patus. Surmaeelne pattude lunastamine ja armulaud ei tee sind puhtaks mineviku tegudest. Samas kutsub Tolstoi unustama minevikku ja tegelema eelkõige oma tänase päevaga, et läbi sisekaemuse leida õige tee, mis ei läheks vastuollu jumaliku juhatusega. Mineviku pidev väljakiskumine ei ole lahenduseks teel õnnelikuma elu poole. Me peame saadud õppetunnid vastu võtma, nad endas talletama ja edasi liikuma. Minevikku kinnijäämine viib inimese Jumalast kaugemale ja seeläbi lõhub armastusesidemed.  Kogu energia, mis inimeses on , tuleb suunata võitlusele iseendaga ehk armastuse kasvatamisele. See on ainus õige viis elada. Ta tunnistab, et see on väga raske, kuid samas väga hea.  Me teeme oma elus valikuid ja armastus on meie valik. Tolstoi sõnul ei tähenda valik eelkõige võtmist vaid pigem loobumist, sest loobumine on oluliselt suurem ja olulisem tegu. Me loobume vihast ja valime armastuse. Mitte valime armastuse, kuid jätame ka viha igaks juhuks südamesse. Loobumine tähendab lahti ütlemist, enesest eraldamist. Seepärast tuleb elus edasi minemiseks loobuda ebavajalikust jättes avali uued teed. Tolstoi arutleb samas ka tahtevabaduse üle kõrvutatuna Jumaliku suunamisena. Ta leiab, et tahtevabadust ei ole olemas. Tahtevabadus on mõistetav kaheti – vaba tahe või tahtest vaba. Mõlemal juhul on selgitused mõeldamatud. Meie tahe ongi meie elu, mida suunavad paljud mõjutajad ja lasta neist mõjutajatest ennast suunata ongi meie tahe. Kui me valiks teised mõjutajad, siis oleks meie elu teistsugune. Meie tahe on teha valikuid ja see ongi meie elu. 

 

Kasutatud kirjandus

1.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

2.      „Tolstoi läheduses“, Koostanud ja tõlkinud E. Pillesaar. Loomingu Raamatukogu nr 45 1960

3.      Lev Tolstoi „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus vaid uus elumõistmine“, Tõlkinud Rainis Toomemaa, Ajakirjade Kirjastus 2015

Lev Tolstoi „Vaimulikkonnale“, Tõlkinud Rainis Toomemaa, Akadeemia

Intervjuu Toomas Suumaniga

 Näitleja Toomas Suumani rõõmustab, kui ilus on Eestimaa.

Näitleja Toomas Suumani tunnevad kõik. Vähemalt Rakveres tunnevad teda küll kõik. Toomas on sündinud ja kasvanud kultuurilembeses peres ja seepärast ei üllatanud kedagi tema noorepõlve otsus hakata näitlejaks.  Ta lõpetas 1978.a Toompea teatrikooli ja suundus tööle „Vanemuisesse“ , kuid juba kaks aastat hiljem kutsuti ta Rakvere teatrisse, kuhu ta on jäänud tänaseni ehk tähistab käesoleval aastal oma 40 tööaastat koduses teatrimajas. Kui „Vanemuises“ oli ta tööle asudes teatri kõige noorem näitleja, siis tänases Rakveres teatri kõige vanem näitleja. Inimene on muutunud koos oma rollidega ja nii on laval saanud noorest armastajast filosofeeriv vanahärra.  Ega see nii hull ka ei ole, kui võiks arvata, sest tööd on ja uued rollid on sündimas. Kohtume Toomasega Läsna Rahvamajas, kus käivad PiibeTeatri lavastuse „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ proovid. Toomasel on seal külalisnäitlejana täita Baeri enese roll.  Baeri näidend algab sõnadega „Olen 77 aastat vana ja ei tea maailma asjust ikka mitte midagi“. Uuringi meie vestluses, mida Toomas ilmaelust arvab.

Sa oled Rakvere Teatri kõige vanem näitleja. Kuidas see nii juhus?

See on paratamatu, kuid samal ajal käib ikka aeg-ajalt peast läbi mõte, et äkki liiga kaua. Vanus pole teema, see lihtsalt on nii. Kui ma teatrisse tööle tulin, olin kõige noorem ja kuna olen teatrisse tööle jäänud, siis ühel hetkel oledki kõige vanem.

Teatritrupp on üks organism. See peab hingama ja mõtlema ühes rütmis. Püstitatud eesmärkideni jõutakse ainult ühises liikumises. Põlvkondade vahelised suhted on aga tänasel päeval vahel vägagi keerulised.

Teiste eest ma rääkida ei saa aga mina toetan noori alati. Ma arvan, et trupp peab olema kirju, ka vanuseliselt. See tuleb trupile kasuks.

Sa oled ise kirjutanud ja lavastanud. Kas tänases päevas on teemasid, mis sind erutavad ja mida tahaks lavale tuua.

Kas just alati on vaja publikuni kõike tuua? Kas on vaja kõike jagada? See on küsimuste küsimus. Sellele on üheselt keeruline vastata. Inimeseks olemise võimalikkus ja võimatus ja vahel selline pöörasus ja arusaamatus, see on mind ikka huvitanud. Need on teemad, mida võiks teatris käsitleda ja iga arutelu jõuab oma olemuses ikka sinna välja.

Kas sa oled uudishimulik inimene?

Uudishimu sõltub sulle antud iseloomu omadustest. Enda kohta võiks öelda, et olen küll. Kui mind miski tõeliselt huvitab, siis ma mitte ei püüa endale asja ainult selgeks teha, vaid sellega tegelda süvitsi. Lugemine ei ole kerge. Mind huvitab väga, isegi äärmuslikult, kvantfüüsika, aga see intellektuaalne baas, mis on mulle antud, on liiga napp, et sellega tegelda süvitsi. See huvitab mind – universumi ehitus, multidimensioonilisus, aja paradoksaalsus. Need on põnevad teemad.

Süvitsi minek võtab aega. Kas sulle ei tundu, et tänasel päeval võetakse kõike liiga pealiskaudselt? Inimesed on asjatundjad igal alal, mis parasjagu päevakorral on.

Kui lugeda ajaloolisi - sada, kakssada, tuhat , kaks tuhat aastat vanu  - kirjutisi, siis see, et maailm on hukas, noored ei austa vanu, vanad poevad noorte ees, kordub ja kordub. Sumeri savitahvlitel ei olnud see teema vähemtähtis, kui praegu. Ma võin ju öelda, et minu meelest on sotsiaalmeedias, mis teeb kõik kättesaadavaks, aga samas ei tee anna kätte midagi, midagi väära. Aga see on minu probleem. Ma võin ju öelda, et mulle ei meeldi, kui õues vihma sajab, aga ta sajab ja mina ei saa minna teda ära keelama. Maailm paratamatult meie ümber muutub ja seda muutumist näeme ikka alles tagantjärgi. Hetkes olles pole meil aega neid muutusi märgata. Neid muutusi kõrvalt jälgida on üpris põnev.

K.E. von Baeri 150 aasta tagused kirjutised kõlavad ka tänasel päeval äärmiselt aktuaalselt. Kirjuta Toomas Suuman alla ja avalda ajakirjanduses. Kas inimene on ajas muutunud ka?

Suures pildis ma seda ei usu. Isiklikus plaanis tekib küsimus, et mida see tähendab ja kui palju muutused lähevad inimesele korda. Ja kui palju inimene tegeleb iseenesega või siis teistega.

Sa mängid Piibe Teatri lavastuses K.E. von Baeri. Kas ajaloolise tegelase mängimine annab näitlejale lisavastutuse?

Ei sugugi. Ajaloolisele lavakujule saab külge pookida mõningaid ajastust lähtuvaid tehnilisi nippe, et roll saaks huvitavam. Aga rolli taga tuleb ikka otsida inimest ja seda, mis teda huvitas ja mida ta tahtis teatud perioodil oma elus saavutada ja kas ta seda siis saavutas. Kuidas ta sai hakkama teiste inimestega, kellega ta kokku puutus, kuidas inimesed tema mõtlemist muudavad või tema ideid kinnitavad. Ajaloolist inimest ei saa kõrvalt jälgida, et teda siis maha kopeerida ja see oleks vist ka siis igav.

Ajalugu on tihti numbrite rägastik ja me ei näe seal taga inimeste mõttemaailma. Me loeme, et ta tegi midagi ja miks ta seda tegi, seda tavaliselt me kroonikast teada ei saa. Näitleja tegeleb just nende sisemiste otsimiste ja heitlustega. Kas Baer on saanud sulle omaseks?

Ma ei saa nii kategooriline olla, et ma teda tunneksin . Ma hindaks ennast siis ikka väga kõrgelt. Karl Ernst von Baer – Tartu Ülikooli kasvandik, Eestis sündinud, kelle juba noores põlves avaldatud tööd on mõjutanud teadusmaailma. Ma ei taha kasutada sõnu nagu metapolism või endeemilised haigused. Ma ei ole sellel alal asjatundja, kuigi ma olen selle kohta lugenud. Ma olen tema doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest läbi lugenud. Tema kõrvalpilk minu rahvale puudutab mind loomulikult. Ta on minu jaoks põhjendamatult üleolev. Samas oma hilisemates kirjatöödes ei tee ta vahet, mis rahvusest on patsient. Tema jaoks oli oluline , et rahvas oleks terve ja tugev. Ennekõike mõtlevad inimesed. Aga mismoodi  sai ta seda nõuda oma patsientidelt, kelle peamine eluviis on rängalt tööd rügada, et üleüldse alles jääda? Ma tunnen oma rahvast, sest ma mängin talle. Mulle on tähtis teada, miks mu rahvas on selline nagu ta on. Üheselt sellele vastata on võimatu ja seepärast ei tahaks ma sellest rääkida, kuid ometi on seal mingid palistused, mingid paigad, mis aina korduvad. Mind huvitab, et mis sunnib nõnda käituma või mispärast see nõnda on. Minul on võimalik oma rahva arengut jälgida alates Läti Henriku kirjapandust. Me oleme siin maal viljelenud sarnast eluviisi juba 6000 aastat. Tehnika on muutunud, kuid eluviis mitte. Mind on paelunud eesti rahva soov olla vaba ja ühel hetkel 1980ndatel olen ka ise osa võtnud neist vabadusepüüdlustest. Need olid kaunid ajad. Ammu enne mind on öeldud, et väga lihtne on maad ja riiki vabaks kuulutada, kuid inimese vabaks saamisega läheb aega rohkem. Mida see tähendab olla ka inimesena vaba? See on vastutus. Kui nüüd tuleme Baeri juurde tagasi, siis tema pidas seda maad oma ainukeseks kodumaaks. Piibe mõisas sündinud ja Lasila mõisas kasvanud. See oli tema maa, tema kodumaa. Virumaa on minu kodu ja see on ka Karl Ernst van Baeri lapsepõlvemaa. Selles mõttes oleme me temaga võrdväärsed. Miks baltisakslased ja maarahvas kokku ei saanud on natuke keerulisem? See on keerulisem kui et ühed olid vallutajad ja teised tööloomad. Midagi on veel. See on lõputult huvitav teema ja mulle meeldib sellega tegeleda. Olen tegelenud ja tahan tegeleda ja edaspidi.

Baer räägib, et inimese kasvukeskkond on tema arengus äärmiselt oluline. Millised sinu kogemused seoses sellega on?

Kontekst on äärmiselt tähtis. Seda mitte ainult inimese puhul, vaid ka kõige lihtsama väljendi puhul. Enne ütlesin, et vabadus on ainult väljend, sõna. Kontekst tema ümber ja inimesed selles kontekstis panevad selle mõiste elama ja teevad ta lihtsaks käibeväljendiks. Küllap see nii on, et see aegruum, mis algab ammu enne meie sündi ja jätkub peale meie surma, mõjutab ja vormib meid. Kodu, inimesed meie ümber, kõik mõjutavad meid, üks vähem , teine rohkem. Igasugu hinnangute andmiseks või järelduste tegemiseks on mingisugu distantsi vaja, et näha ja otsustada. Hinnangud on üldse ühed hirmsad asjad. Poliitika saab hinnata ja otsustada siin ja kohe, kuid see on poliitikute rida. Inimese areng on märksa keerulisem.

Baer oli oma kodumaise ülikooli ja Maarjamaa arengu üle uhke. Kas sina oled oma kodumaa üle uhke?

Kindlasti olen. Vahel ma norin, kuid minul on lubatud seda teha, sest ma olen eestlane. Selles mõttes ma olen ma väga tavaline eestlane. Kui keegi teine, ilma tausta ja olukorda mõistmata, kukub lõugu laiutama, siis see teeb hinge täis. See on täiesti mõistetav. Kui sa küsiksid selle kuulsa küsimuse, millele on alati ka vastusevariandid juba ette antud, et kas just sellist Eestit me tahtsime, siis ma vastaks … jah. Jah, just sellist Eestit me tahtsime, sest muidu ta oleks teistsugune. Selline küsimus on rumal, mõttetu, süüdistav ja hinnangut loov ja ennekõike kumab seal teadmine, et MEIE tahtsime muidugi teistsugust Eestit, aga nemad seal kusagil on kõiges süüdi. Alati keegi arusaamatu teine või nemad rikub meie unistuse ära. Ja kui halb on meil ja kui kohutavalt hästi on neil teistel, kes rikkusid kõik ära ja tahavad meile ainult kurja ja paha. Vastates Baeri sõnadega, siis tekitab minule selline suhtumine piinlikkust. See on kitsarinnaline ja rumal, sest asjad ei ole üks-üheselt mõeldud.

Baer üritab hoopis teisest maailmast pärit talumees Jaani õpetada ja sobitada teda oma maailmaruumi. Olgu ette öeldud, et ta ei ole selles kuigi viljakas. Kas sulle meeldib selline kõrvalt näpuga näitamine?

Ei. Pole kunagi meeldinud. Kuigi olen ka sageli eksinud ja hiljem mõistnud, et oleks võinud kuulata. Samas olen ka vastu tahtmist vahel kuulanud ja võtnud teiste näpunäiteid arvesse, sest olen oma elus kohanud õpetajaid, kelle sõnad pole mõjunud näpuviibutusena. Tüüpiline eesti mees teeb väga palju. Ma ei ole midagi teinud. Väga suure lugupidamisega vaatan inimesi, kes ehitavad maja valmis. Kes oskavad seda maja parandada, kui ta lagunema hakkab. Kes võtavad kätte ja teevad oma kätega midagi ära ja ei pea seda üldse kangelasteoks, ega nõua võidupärgi. Nad saavad hakkama, minul ei ole selline tegemise pool  õnnestunud. Vahel olen proovinud, kuid see kukub alati väga halvasti välja. 

Ühiskond peab olema tasakaalus. Peab olema nii humanitaare , kui ka praktikuid.

Sellega ma ei ole nõus. Küllalt on humanitaare või filosoofe, kes saavad elus olemise asjadega suurepäraselt hakkama ja üks teist ei sega. Minu olemuses on parajal määral parasiitlikkust. See on kehva sõna muidugi. Ma olen kõrvale jäänud igapäeva tegemistest, selle koha pealt ma kõige kõvem mees ei ole.

Baer õppis kolmes koolis – Köningsberg, Tartu ja Peterburi. Ta väitis, et need on tema arengut enim mõjutanud. Mis sind on enim mõjutanud?

Kindlasti lavakunstikateeder.  Ma olen sündinud Rakveres, kuid olude sunnil kooli lõpetasin Otepääl. Sealt küngaste vahelt tulin suurde linna kooli. 1970ndatel olid mitmed sealsed õppejõud veel pärit Eesti-ajast. Nende hulgas oli ka paar Õpetajat. Lavakunstikateeder, sealne suhtumine ja ennekõike õpetust, mida meile seal jagati, ei ole ma tänaseni leidnud põhjust ümber hinnata. See oli sügav ideoloogiline nõukogude aeg, kuhu me olime sündinud ja üles kasvanud. See kool murdis minus midagi lahti, ta näitas teist maailmapilti. Tagantjärgi saan ma seda hinnata väga kõrgelt. Olen oma pedagoogidele ääretult tänulik. Muidugi on mind veel mõjutanud Rakvere. Lõputult. Just tänu sellele, et ta on selline nagu ta on. Ta on olnud eemal, ta on omaette planeet. Sellelt planeedilt on mul hea vaadata mujale. Rakvere ja muidugi Rakvere teatri lõputud väljasõidud. Tihti näen kuu ajaga läbi bussiakna ära kogu Eesti ja seejärel lavalt saalis inimesi. Ma olen mõelnud, et mida see minu jaoks tähendab. Ja viimaks on mind viimastel suvedel mõjutanud Toscana maakond Itaalias, kus ma olen suviti võimalusel kogu aeg käinud. Verona lähedal on üks koht, kus mul on hea olla. Mujale välismaal  ei taha ma minna. Ma naudin täiel rinnal auto või tsikliga läbi Alpide sõitmist. Mulle meeldib teel olla. Läbi akna vaadata. See on võrratu elamus, sõita ise oma masinaga.  Kohale jõudmine ja olemine, see muudab mõtlemist.

Veidi budistlik. Aga , kes on need inimesed sinu eluteel, kes sulle on kõige sügavama jälje jätnud?

Oma isa – Aleksander Suuman. Lapsepõlves olin temaga vähe koos, aga kui ta Vilsandilt tagasi tuli ja seejärel 25 aastat koos olime. See õpetus, mida ma temalt sain on kogu minu olemuse vundament. See on midagi enamat igast ülikoolist. Koolist kindlasti Papa Kaarup ehk minu lavakõne  õppejõud Karl Ader. Siin ei ole oluline mitte tema eriala tunnid, vaid inimeseks olemise õpetus. See, kuidas oma mõtteid väljendada ja neid inimesteni viia, et kõigil oleks sinu soovid arusaadavad. Neid on veel.

 Mis sind tänases Eesti õnnelikuks teeb või rõõmustab?

Õnnelik olemine on väga dramaatiline väljendus. Selle peaks kõige pealt ära defineerima. Igaüks mõistab seda isemoodi. No ma ei tea. … Ma kohe ei teagi. Ega ma õnnetu ka ei ole, aga midagi sellist, mis mind hüppama paneks, ka ei tule pähe. Üks asi siiski. Ma sõitsin suvel väga palju tsikliga mööda Eestimaad ringi ja avastasin kui palju on meil korras külasid. Ja kuidas kõik on pidavas muutumises, kuhugi on kivikatus peale pandud, kuhugi on aed kerkinud, kuskil on aiamaa, lilleamplid ripuvad akende taga, kõik on korrastatud ja puhas. See tegi suvel väga palju rõõmu.

Mis sind tänases Eestis häirib?

Jama. Jama on mind alati häirinud. Kurjus ja tigedus. Meenub kohe üks ammune Runneli tekst, mis kirjutatud juba nõukogude ajal:  Mis on me pääl / Kas Jumalate viha/ Et väändub vaim / et vindu kisub liha/ et veretukseis aimub löömaiha/ et rahvast hulluks käänab koltund kali/ kui lindki sõbraks meid ei vali/ Lind lõunamaale lendab/ algab tali. Väga palju on tigedust ja ma saan ju aru, kust see pärineb. Kahju on , et seda tigedust kultiveeritakse ja kasutatakse ära. Mulle ei ole mitte mingeid poliitilisi eelistusi. Minu valik on olnud viimastel valimistel mitte valida. See on minu valik, sest mul pole kedagi valida. Ma olen teinud programmid endale selgeks ja jätnud valimata. Ma olen oma kodaniku kohust täitnud nõnda. See teeb kurvaks.

 

Anija meeste lugu esmakordselt Anijal

Augusti mängitakse esmakordselt Anija mõisas E.Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ lavaversiooni.

Augustis esietendub Anija mõisas E. Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Kust tuli selline idee?

Vilde romaan on Anija küla kuulsaks teinud, kuid oma veidral moel, ei ole seda seni Anijal veel mängitud. Tegelikult leidsin ajalugu uurides vaid ühe lavastuse aastast 1946, kui Vilde romaani tõi Noorsooteatris lavale Enn Toona, kes ise kirjutas ka dramatiseeringu. See kolmevaatuseline näidend ilmus samal aastal ka raamatuna. Piibe Teater peab oluliseks tutvustada publikule Piibe maantee äärset ajalugu ja inimesi. Niimoodi sobis Anija-meeste lugu meie plaanidesse kohe väga hästi. 

Aga 2013.a mängiti Anijal lavastust „Tokerjad“, mis põhineb samal romaanil.

Kahjuks ei näinud ma omal ajal seda lavastus, kuid olen selle hiljem videost järgi vaadanud. Nagu lavastaja Eva Klemets on kirjutanud, siis põhines „Tokerjad“ peamiselt Vilde teisel romaanil „Mahtra sõda“ ja 1856.a veristel sündmustel kui talurahvaseadus vastu võeti. Vilde Anija – romaani kasutati „Tokerjates“ väga vähe ja romaani peamine tegevusliin jäi üldse kasutamata. „Tokerjad“ oli ikkagi lugu talurahvarahutustest.

Millest siis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ jutustab?

Dramatiseeringut kirjutades lähtusin Vilde romaanist. Tegemist on Vilde romaani täpse lavalooga. Tõesti on näidendis üks pilt, kus Anija kandi talumehed linnas peksa saavad, kuid see on mahukast romaanist tõesti vaid üks pilt. Tegemist on linnaromaaniga, mis päris ilusti kirjeldab Tallinna erinevate rahvakihtide suhteid, kus põlist maarahvast ei tahetud sugugi ligi lasta sakste pärusmaaks olnud käsitöötsunftidele.  Kas ei ole tule see tuttav ette kuulates tänast päevapoliitikat? Kuid kogu olustikuline igapäevaelu on vaid taustaks romaani peamisele tegevusliinile. Eelkõige on tegemist armastuslooga, kus eneseuhkus, enesekesksus ja eneseohverdus saavad täiesti uue tähenduse. See on ajatu armastuslugu, mis võiks aega muutes juhtuda ka täiesti tänapäeval.

Mis žanris on see lavastus? Mida publikuna oodata?

Tegemist on eelkõige draamaga, kus on kaks poolt. Kui esimene vaatus on helge ja positiivne, siis teises vaatuses hakkavad koguneme mustad pilved, mis viivad traagilise lõpuni. Eks seda tuleb vaatama tulla. Igal juhul on näitlejatel raske et kõiki neid sisemisi muutusi ja arenguid publikuni tuua. See on raske, kuid samas nii huvitav ja nad on sellega lavastaja Jaanus Nuutre juhendamisel suurepäraselt hakkama saanud.