VELLO SALUM – ISSANDA TEENER

1970ndate lõpul surus Nõukogude Liit oma kodanike mõtlemist kindlatesse kontrollitud raamidesse. Vale mõtlemine oli karistatav. Arusaadavalt propageeris kirik nõukogu ametnike arvates nõukogude ilmavaatele sobimatut mõtlemist. Kirikuid pitsitati, kuid samas kasutati värvatud ja õigele mõtlemisele suunatud õpetajaid ära nõukogude riigi välissuhtluses. Usaldusväärsete õpetajate välisreisid pidid looma mulje nõukogude süsteemi avatusest ja mõttemaailma mitmekesisusest. Inimsaatused selles eelkõige psühholoogilises sõjas olid erinevad. Mõned võtsid vastu neile pakutud võimalused tuues ohvriks oma vaba mõtlemise. Teised hoidsid madalat profiili lootes, et võimu käed neid ei torgi. Kolmandad hakkasid vastu - mõned avalikult, teised salaja.

Vello Salum oli isemõtleja ja sõltumatu vaba vaim. See hirmutas võimumehi ja võlus mõtlevat noorsugu. Tema nooruspõlve mentoriks ja eeskujuks oli Uku Masing, kellega ta oli kirjavahetuses ja kelle mõtteid koopiatena levitas. Salumi mõttevabadust võimaldas majanduslik sõltumatus nõukogude ametnike riigist. Nartsissikuningas Artur Söönurm oli omal ajal “Jumalariigi hüvanguks” kinkinud õpetaja Salumile 20 000 lillesibulat, mille kasvatamisega ja naistepäeva-aegse müügiga oli viimane end majanduslikult kindlustanud. Nartsissiväljad laiusid Salumi Põltsamaa kodu ümber ja hiljem kõikjal, kus ta elas. Söönurm ja Salum olid omavahel turu kenasti ära jaganud. Söönurm tegutses Tallinnas ja Harjumaal, Salum Kesk-Eestis ja Virumaal. Meenutab Enn Salveste : “Ma elasin siis Põltsamaal ja Vellol oli tollal samuti elamine seal ja kutsus mind siis appi oma nartsissikasvandusse. Et seal neid korjata ja pakkida. See oli kõva äri. Tal oli suur kasvuhoone, küttis seda kivisöega ja seal oli ikka tuhandeid õisi. Kohalikud ETKVLid ostsid tollal lilli kokku. Mul on meeles, et nartssisus poeticus maksis 50 kopikat ja Vello sai kasvatajana 45 kopikat. Need pakiti 105 puntides ja läksid nagu soojad saiad.” Lillemüügist saadud tulu võimaldus läbi aasta äraelamist ja jäi üle ka kiriklikuks tööks.

KIRIK JA RAHVUS

1980.a astus Vello Salum Järvamaa õpetajate konverentsi kõnepulti ja pidas oma ettekande “Kirik ja rahvus”. Ta oli oma ettekande ka läbi kopeeri trükituna paljundanud ja jagas selle konverentsil osalejate vahel laiali. Salum kirjutas “Just meie passiivsus ja see, et me ei tegele ühiskonna- ja kasvatusprobleemidega teeb meid riigivastasteks. Uue ühiskonna ja uue inimese kujundamine on nii riiklik kui ka kiriklik kohustus, sest Jumala riik ja tema õigus peavad nähtavaks saama ka Maarjamaal eestlaste juures ja eestlaste jaoks. Usulisest aspektist on eesmärk üks: uus ja parem maailm ning inimese igakülgne arendamine. Erinevus on vahendites ning eesmärgi selguses. Kuigi meilt ei taheta otsest koostööd kristlikel alustel, ei tähenda see veel, et me ühiskonnaprobleemide ja noorsoo kasvatusküsimustega ei peaks tegelema. Vastupidi, me oleme kohustatud nendega tegelema, lahendustest kirjutama, kuulutama ning neid praktiliselt ka teostama.“ Ja veel „Kirik ei ole hoone, organisatsioon ega pastorite ettevõte, ta on elav kogudus, mille tegevus ei saa piirduda ainult jumalateenistuste pidamisega, nagu seda sageli arvatakse.“

Piiratud kuulajaskonna hulgas ei tekitanud see algselt suurt tormi, kuid juba mõne nädala möödudes andis ettekandest ülevaate Ameerika Hääl. Loomulikult hakkas KGB Salumi vastu selle järel huvi tundma. Salum ise väidab oma meenutustes , et tema ei teadnud oma ettekande avaldamisest midagi. Arvatavalt liikus materjal Jaan Kiivit juuniori vahendusel Rootsi peapiiskop Konrad Veemi kätte, kes koos abikaasaga tegutsedes kasutasid ühist varjunime Kristjan Rist. Nende isiklik energia aitas leida avaldamis- ja tõlkimisvõimalusi välismeedias (Villu Jürjo). Salum kirjutab oma artiklis “Mõned tagasivaated” (2011) nõnda ;”Poliitiline olukord oli sel hetkel Eestis taoline, et rahvuslastest teisitimõtlejad ja vabadusvõitlejad ei lootnud Eestis kirikutele – nad pidasid EELKd ja väikseid sekte täiesti tasalülitatudeks ja võimudele lojaalseteks. Minu ettekanne aitas taastada vabadusvõitlejate usalduse EELK vastu ja luua ühisrinnet punase okupatsiooni vastu”. 1981.a avaldati ettekanne väliseesti ajakirjanduses, esmalt Montrealis ja seejärel tõlgiti ettekanne kiiresti mitmetesse keeldesse, mis samamoodi leidsid trükistena avaldamist peamiselt juba 1982.a, kui Salum oli juba oma karituse hullumajas ära kandnud. Mõneti tekitab küsimusi, miks tundis välisajakirjandus niivõrd elavat huvi ühe küla kirikuõpetaja kirjutise vastu. Põhjuseid selgitab Montrealis ilmunud trükise eessõnas Montreali Jaani koguduse õpetaja Heino Laaneots “Alljärgnev loeng on kirjutatud jaanuaris 1980, okupeeritud Eestis, kus seda paljundatult on levitatud käest kätte. Pressiagentuur AP teate kohaselt "New York Times'is" (sep. 1981), olevat selle artikli autor, Ambla koguduse Õpetaja Vello Salum, KGB poolt arreteeritud novembri lõpul 1980. Pärast esialgset ülekuulamist hotell Palace's (mida KGB nüüd selleks otstarbeks kasutavat), olevat ta ambulantsiga sõidutatud Tallinna linna vaimuhaiglasse Paldiski tänaval, kust ta detsembri alul väga nõrgana oli edasi saadetud tema praegusesse asukohta vaimuhaiglasse Jämajalal. /…/ Nagu alljärgnevast näete, ei ole üksnes mitte tema julgus see mis imetlust väärib ja meile inspiratsiooni annab, vaid veel enam väärivad tähelepanemist tema kirjutises esitatud ideed.“

Nagu sellest oleks veel vähe, siis salvestati 1982.a venekeelne dokumentaalfilm “Kes on kes” (stsenarist Uno Maasikas), mis pidi kujutama kirikuõpetajate halba iseloomu ja väärastunud mõttemaailma. Film on ka tänasel päeval netis leitav ja õõvastava ajastumärgina järelvaadatav. Filmis rünnati lisaks Salumile veel metodist Herbert Murdi ja baptist Dmitri Menjakovi. Filmis näidatakse ühekordset talumaja ja Maasikas kõneleb ironiseerival häälel “Paremat aeda ja maja soovida poleks vaid, kuid siiski kirjutas selle elanik pastor S nn töö ja eluruumi puudusest eestlastel, mille lugesid ette erinevad välismaised hääled (Samal ajal vilksatab kaadris läbi ingliskeelse pealkirjaga raamat “The Church and the People”). Kui sentsatsiooniarmastajad said teada, et 1960. aastast alates pastor S. töökabinet asub periooditi ühes selle asutuse korpuses (samal ajal ekraanil Jämejala loss) kiirustasid nad kommuniste-ateiste süüdistama – vaadake , paigutasid terve inimese hullumajja.” (Mihkel Laar “Kirikuvastased represioonid Eesti NSVs1979-1985”)

Meenutab Tammsaare muuseum Vargamäel teadur Eva Mölder: “Salum oli kiriku inimene. Ta oli teoloog. Ta oli iseendale loonud vastasrinde, milleks oli nõukogude kord. See ei pruukinud olla mõni konkreetne isik, vaid näiteks kolhoosikord. Ta nägi laiemalt ja kõik , mis oli väärastunud leidis kajastamist tema sõnavõttudes. Ta oli tohutu sotsiaalse närviga inimene. Ta oli väga elav inimene. Kirik kui isik ei suutnud oma liikmeid kaitsta, sest ta oli ise rünnaku all. Vello vaimne potensiaal oli väga suur, kuid ajastu surve ei lubanud kõigel sellel väljenduda.”

KGB võttis Salumi oma tervdatud tähelepanu alla. Enn Salveste meenutab: “Järva-Madise kirikutornis on rist ja risti kõrval on üks varras, millel on kullatud ots. Ja sealt vardast jookseb alla piksekaitse. Ja siis arvas Julgeolek, et see on antenn ja saatja ise asub orelis. Seda käisid need kgb-snikud kontrollimas”.

JÄRVA- MADISE KIRIKU KOGUKOND

Vello Salum vabastati Ambla koguduse õpetaja kohalt, kuid peapiiskop Hargi eestvedamisel jäeti talle alles hoolduskogudus Järva – Madisel, kuhu ta ka elama kolis. Taastamisel olnud kogudusemaja muutus kiiresti noorte kohtumiskohaks. Vello Salum lähtus noortega tegutsemisel Uku Masingu artiklist “Mõtlemisest ja tuleviku inimesest”, mille järgi ainus mõistlik tegu siin mõttetus maailmas on luua vennaskond, mis annaks jõudu ja kus inimene ei tunneks end päris üksi (Villu Jürjo “Kiriklikust vastupanuvõistlusest 1980 aastatel”). Kogudusehoonest sai vabamõtlemise oaas ja vabamõtlejate kokkusaamise koht. Paljud noored jäidki kogudusehoonesse elama. Kalev Rajangu meenutab, et Pilistveres tegeles kogukond lisaks lillekasvatusele veel lambakasvatuse ja peenraharimisega. Meenutab Heino Nurk: “See õhkkond kogudusehoones oli hästi vaba ja loominguline. Kõike seda hoidis koos Vello. Tal oli alati raha, mis oli tollal kaunis haruldane. Tal olid rahad raamatute vahel järjehoidjateks ja püksitaskus oli alati mõned suured rahatähed. Samas oli ta väga kokkuhoidlik ja isegi kitsi. Tema eluideaal oli munklus. Elada Jumalale pühendunult ja vähe kulutades. See ilmnes ka tema poissmehe elus. Vello rääkis, et Eesti peaks tagasi pöörduma talukultuuri juurde. See oli tema majandusideaal. Iseennast kattev ja toitev süsteem. Ta oli hea majandusmees. Ja muidugi kasutas ta väga palju oma raha kirikutöödeks.  Minu jaoks oli ta nagu Püha Fransiscus. Kõige selle juures ta majutas noori, kõneles nendega , söötis ja kattis. Me ei pidanud pastoraadis iial muretsema, et kust tuleb leib lauale. Vello oskas selle kõik ära korraldada. Aga samas pani ta kogu seltskonna ka kiriku heaks tööle. Keegi ei saanud niisama logeleda.“

“Kirik oli kohtumiste paik. Seal käis väga palju huvitavaid inimesi.” meenutab Eva Mõlder. “See oli superaeg. Vello suutis seda olukorda nõnda valitseda, et vestlused, mida peeti, ringlesid ikka usu ja religiooni teemade ümber. Tal olid paljundatud Masingu artiklid, mida loeti ja jagati. See torniga maja ühendas sarnase mõttemalliga inimesi. Mõned jäidki sinna käima, mõned tulid ja läksid. Seal ei olnud midagi riigivaenulikku. Vello ei olnud dissident. Ta oli igasugi sotsialistlike moonutuste vastane. Ta oli väärastumiste vastu ja tõi neid esile. Ta ei olnud vait, ta oli julge inimene.”,

“Vello ja tema umber olnud kogukond olid unikaalsed.” Jagab oma kogemusi Pilistvere kiriku organist Kalev Rajangu, “ See oli selline kloostritüüpi kogukond. See kogukondlik töö teadlik ja täpselt välja mõeldud. Seal ei olnud midagi juhuslikku. Nii arendati teoloogilist tööd.” Vello oli hariduselt maaparandaja ja maaga seonduv jäi talle oluliseks elulõpuni. Maa-armastust süstis ta ka oma jüngritele. Elada looduse kui Jumala kauneima anniga ühes rütmis ja harmoonias. Maapealse müstikuna viis ta oma kogukonnani armastuse Jumala vastu. Kalev Rajangu meenutab : “Ta oli müstik. Ta oli igal võimalikul juhul Kristusega koos. See oli müstiline kristlus. Tal oli Jumal täna siin ja praegu. Kogu aeg kohapeal ja juures olemas. Tal ei olnud kristlus ajaloos või kunagi tulemas. Tal oli siin ja praegu, lihalikult. Mitte kaelani, vaid üleni ihuga sees. See oli ka tema poliitilise tegevuse põhituum. See oli tema müstline jumala tunnetus, et kogu aeg oled Kristusega koos. Ükskõik mida sa teed. Isegi kui oled ise ateist ja ise ei usu, siis kõrvalt vaadata on see tohutult hüpnootiline. Tal oli kogu aeg aura ümber.”

Kiriku juures levitati uut kirjandust ja teadmisi. Salumi juures pidi muidugi tegema pidevalt igapäevaseid töid, kuid loodud ühkkond andis ka sellele müstlise tähenduse. “Mõtle sellele ajale.” Jätkab Kalev Rajangu, “Siis puudus kontakt välismaaga, aga siin olid riiulid raamatud täis, Uku Masingu kogu looming jne. See oli noorte teoloogide jaoks paradiis. Müstiline ja salapärane maailma.” Tihe külaline Järva-Madisel oli tänane akadeemik Tarmo Soomere, kes tegeles keelatud kirjanduse tõlkimise, paljundamise ja levitamisega. Oma mälestustes arvab Soomere, et kokku võis ta välja anda üle 100 raamatu, millest paljud olid leidsid koha ka Salumi riiulites.

1980 AASTA FOLKKONTSERT

1980.a oli Eestis ärev aasta. Olümpiamängude ootuses tühjendati linnad inimestest ja kõik, kes võisid mingilgi määral näidata riigi suhtes vastumeelsust kõrvaldati. Järva-Madise kogukond aga kasvas. Vello Salumil oli mure, sest kirikust lahkus organist. Uueks organistiks kutsuti märtsis Heino Nurk. Heino asus kogukonna muusikaelu korraldama ka laiemalt.

21.juunil 1980 toimus kiriku eestvedamisel Tammsaare muuseumis Vargamäel folk-kontsert. Folk oli tollal uus asi ja väga populaarne. Õhtusel kontserdil astusid publiku ette Priit Pedajas, Margus Mikomägi, Anne Adams, Tõnis Tulp ja paljud teised. Heino Nurk meenutab ettevalmistusi: “Kuulutus panime ajalehte “Sirp ja Vasar”. Poe juurde sai pandud üks kuulutus ja oligi kõik. Ega seal rahvast nüüd väga murdu ei olnud. Umbes 50 inimest. Peamiselt tuldi kohale kaugemalt ja hääletades. Kuidas teisti tollal sellisesse imelikku kohta ilma autota ikka sai. Peamine seltskond oli Tartu Ülikooli kohviku ringist – üliõpilased, kes suvel endale seiklusi otsisid. Seega levis reklaam peamiselt inimeselt inimesele. See oli tollal tavaline. Mõni päev enne kontserti anti meile Julgeolekust Paide muuseumi juhataja kaudu teada, et kontsert tuleks ära jätta. Mina rääkisin  juhatajale, et see ei ole võimalik, sest reklaamid on väljas ja inimesed juba tulemas ja ei olnud enam võimalust teada anda, et kontsert jääb ära. Lõpuks lubati. Ma ei tea miks nad arvasid, et seal tegeletakse millegi riigivastasega.” 

Kontserti väga ei reklaamitud ja puudus ka kohapealne helitehnika. Helitehnikaga seonduvat meenutab Enn Salveste: “Kontserdi korraldajad laenasid minu kõlareid ja muusikakeskust, kuid kohale tulnud kgb-snikud kõrvetasid minu tehnika läbi.”

Jätkab Vargamäe Muuseumi tollane juhataja Eva Mölder: “Kontsert toimus sauna juures. KGB töötajad seisid eemal võsa juures ja jälgisid kogu üritust. See oli sääsekõrghooaeg. Siis rahvas lõbustas ennast sellega, et vaatasid kuidas mõned mehed võsa ääres sääsetantsu tantsisid. Seal oli varju ja päikese piiril see tants käis. Vehkisid ja hüplesid.”

Oma mälestusi jagab muusik Tõnis Tulp: ”Jah, mäletan nii seda Tammsaare kontserti kui sellega seotud "asjaolusid". Seda just sellepärast, et need eredad mälestused iga põõsa taga passivatest julgeolekutöötajatest ei kao meelest! Igatahes on meeles see, et ma lõin enda vanale Zigulile hääled sisse alles pärast "Ugala" etendust, kus ma osalesin ja kihutasin siis Järva-Madisele. Kuna ma vahepeal infot ei saanud, siis oli seal mulle mõndagi üllatavat, aga kohale ma jõudsin ja oma laulud ära laulsin.... Kuigi pärast kutsuti mind tollal Viljandi mõisamajas paiknenud "julgete meeste" kontorisse ja "küsitleti" päris hulk aega. Mulle öeldi, me olevat eiranud korraldust, et seoses olümpiaregatiga Tallinnas olevat kõik avalikuks kontserdiks antud load tühistatud.... Mina kuulsin sellest alles julgeoleku käest... minu ees kargas jalalt jalale üks minustki lühem kuppudega mees ja korrutas, et "see mees ei sõida enam mitte kunagi kuhugi välismaale."”

Kontserti lõppedes liiguti Vargamäelt jala kas Simisalusse või Järva-Madise kiriku juurde. Teel peatati kõiki ja Julgeoleku töötajad kontrollisid nende isikudokumente ja kõigi andmed pandi kirja.

Jätkab Heino Nurk: “Ega sellest üritusest ei räägitakski, kui Julgeolek ise poleks teinud sellest tõeliselt meeldejäävad sündmuse, millest hiljem ja kaugemalgi on räägitud. Kontserti lõppedes ööbisid paljud Simisalus, lihtsalt pinkide peal. Paljud tulid ka pastoraati. Simisalus Julgeolek kontrollis dokumente ja nende nimed pandi kirja. Selle suve jooksul pärast kontserte käis miilits vähemalt korra kuus pastoraadis passe kontrollimas.”  

Meenutab Enn Salveste : “See kontsert oma külastajatega hämmastas külaelanikke ja tekitas segadust. Samal õhtul läks Kaalepis küün põlema ja muidugi süüdistati kohe pastoraadi seltskonda, sest keegi olnud seal ööbinud.” Viimane väide aga ei vastanud tõele ja ei leidnud kuidagi kinnitust. Ometi jäid kahtlused. Igapäevased suhted külaelanike ja kirikuelanike vahel olid siiski rahulikud, kuid ettevaatlikud. Külaelanikud jagunesid kaheks – ühed, kes pooldasid vabamõtlemise arengut ja teised, kes pigem hoidsid eemale.

Pinkidele ööbima sattus Simisalus ka tuntud Tartu kunstikoguja Matti Milius, kes keskkonnast vaimustuna otsustas seal oma kogu põhjal veel samal suvel näituse korraldada. Näitus toimuski, kuid näitusest enam jäi kohalikele meelde Matti Miliuse kuju ja olemus. Meenutab Eva Mölder “Matti Milius oli nii südamlik, kui ta Madises käis. Ta otsustas kiriku torni ronida. Hiljem räägiti, kuidas inimesed nägid , et torn lainetas, kui Milius torni läks. Siis oli meil tema nimeline tool, mis ühest etendusest maha jäi.”

VAIMUHAIGE RAVIMINE

Saabus sügis ja suvel kogunenud nooruslik kogukond lagunes laiali. Organist Heino Nurk läks Usateaduste Instituuti edasi õppima ja loobus oma kohast organistina. Kuna Vello oli palju ringi sõitmas, siis palus ta Kaljo Langsepal jääda majahoidjaks. Järva-Madisele jäi ka Enn Salveste. Meestel oli kõik olemas ja neil polnud vaja teha muud , kui vaadata, et maja ja kirik oleks korras. Kuid KGB jälgimise alt ei olnud nad ikkagi pääsenud. “Meie telefoni kuulati ka pealt.”, meenutab Enn Salveste, “Kui toru tõstsid siis klõps käis. Kaljo ajas sinna siis mula ja lasi muusikat. Ise naersime, kuni lõpuks üks karjus meie peale. Talvel tegi KGB Simisalus Rein Arjukese juures totaalse läbi otsimise. Midagi sealt ka leiti. Arjukese helistas meile ja andis teada, et võivad ka meile tulla seinu läbi koputama. Palus Vello materjalid ära peita. Siis me omakorda koputasime maja läbi, sest ega meie teadnud, kus Vellol need asjad võivad olla. Leidsimegi üht-teist. Mitu kohvritäit materjale, mis oleks probleemiks olnud ja konfiskeeritud. Mõtlesime, et kuhu panna ja peitsime kiriku orelisse. Mõtlesime, et kui lähevad kirikusse, siis ütleme, et võti on kadunud. Lisaks pidi neil oleme kiriku läbiotsimiseks ususasjade voliniku luba.” Õnneks seekord pastoraati puistama ei tuldud. Novembri algul saabus pastoraati teada, et õpetaja Salum on kinni peetud ja viidud ülekuulamisele Palace hotelli, mida kasutati KGB ülekuulamistel. Mida seal Velloga tehti, ei ole teada, sest hiljem ta seda avalikult ei meenutada ei soovinud. Teades aga KGB töömeetodeid, siis kohvilaua vestlus see just kindlasti ei olnud. Kolme päeva möödudes viidi Vello Tallinna Vaimuhaiglasse, kust edasi viis sõit Jämejalga. KGB nõudis usuasjade voliniku kaudu Salumi kõrvaldamist kirikutöölt. Tollane peapiiskop Edgar Hark võimaldas Salumi puhkust, mis võimaldas tal kirikus edasi töötada, kuid võttis jutlustamisõiguse. Vellot see aga ei pidurdanud. Jätkus töö noortega ja ka kogudusega. “Vellol olid tervise probleemid. Aga kui poleks olnud sellist lakkamatut survestamist, siis oleks need väljendunud äkki hoopis teisel kujul.”, arutleb Heino Nurk “Sama haigus tänasel päeval väljenduks hoopis teisel moel, kui on olemas ravimid ja pole sellist lakkamatut survet.” Kuna Vellol oli jutlustamiskeeld, siis oli tavaline, et kirikus teenis korraga kaks õpetajat. Vello võis teenistust läbi viia, kuid mitte jutlustada. Seepärast kutsus Vello kirikusse jutlustama antud aja kõige mõjumakamad õpetajad, kes lisaks jutlusele pidasid ka piiblitundi ja nii said huvitatud kuulata mõtteid väga erinevatest valdkondadest. Kohtumised külalisõpetajatega mõjusid kirikule elava reklaamina. “See oli tegelikult lõppematu pidu nendel, kes olid huvitatud kirikust. Vello Salumi nimi oli koha kuulsaks teinud ja kõik tulid sinna rõõmuga. Kõik keelamised toovad tihti vastupidise tulemuse.” meenutab Heino Nurk. Jätkab Enn Salveste: “Vellol ei olnud küll luba jutlustada, kuid ta ei suutnud vakka olla vaid kasutas seda publikut ikka oma mõtete edastamiseks. Ta kasutas sellist teenistuse halli ala, sest alati võis tervitada. Lisaks võis ta näiteks matustel jääkülmas kirikus rääkida talukultuurist, ta lendles oma mõtetega. Ühel surnuaiapühal palus ta luba tervitada ja võrdles Aravete uut lasteaeda lehmade suurfarmiga, mis on nagu koonduslaager ja taunis seda, et me kasvatame lapse sellises vaimus. Kui tema käest küsiti, et kas sa ei karda, et sa teed maha nõukogude suursaavutuse. Vello vastas , et mina ei karda midagi, sest ma olen gruppi peal. Vaimuhaiget ei saa vastutusele võtta. “

PILISTVERE

1982 suunati Salum tööle Pilistvere kiriku juurde. Järva-Madise kogukond lagunes ja Vello tööd jätkas Enn Salveste. Vello ei lasknud ennast kohamuutusest segada, vaid jätkas sarnast tegevust uue kirikus ja uue kogukonnaga. Pilistveres toimunu koos kivikangru rajamise ja ERSP asutamisega on hoopis uue ja pikema artikli teema. Kõikjal, kus Salum pikemalt viibis, jäid temast maha võimsad tänaseni püsivad maamärgid.

Kenasti võtab kogu Vello Salumi vastuolulise iseloomu poliitiku ja kirikuõpetajana kokku Eva Mölder: “Õpetajal oli oma kindel roll. Vello Salum oli väga kindlast positsioneerinud ennast usku kuulutava kiriku esindajaks ja kogu selle poliitilise survestamise vastu võitlemiseks.Ta ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et sellisesse poliitilisse vastuseisu astuda. Kirik ei olnud vagur lammas. Tema kirik tõstis pea üles ja läks ja oli valmis oma põhimõtete eest seisma. Ta rääkis usust. Ta võitles nende põhimõtete eest ja tema vaenlane oli tal selgelt silme ees. Need olid siis kogu selle ajastu võimuesindajad. Olid need siis külanõukogu, kolhoos või eriti partei funktsionäärid.”

Räägime kultuurist

 Poliitikust sõber rääkis hiljuti loo, kuidas volikogu eelarve komisjoni koosolekul ütles komisjoni esimees raske ohkega peale seda kui kõik teemad olid läbi võetud ja isegi ilmast juba räägitud, et räägime siis sellest kultuurist ka. Nii see on. Rahajagajad ei taha kultuurist rääkida, sest kultuuri ei saa toppida exceli tabelisse. Natuke muidugi saab. Igal üritusel ja tegevusel on kuluread ja vähesel määral ka tuluread, kuid tavapäraselt need ei ühti. Emotsiooni, traditsioonide jätkuvust, rahva ja emakeele püsimisest saadud tulu ei ole võimalik rahanumbriga mõõta ja tabelisse toppida.

Räägime siis sellest kultuurist ka. Tegelikult on asi väga lihtne. Eesti Vabariik on loodud, et tagada eesti rahva, kultuuri ja keele püsimine. Selle mõttega algab meie põhiseadus. Ehk just rahvas ja tema kultuur on see, mille tarvis on meie riik loodud. Eesti oma rahvusriik. Teised rahvad peavad seda arvestama ja austama. Kui me elavdame majandust, siis selleks, et Eestis elu püsiks ja eesti rahvas ja keel jääks kestma. Kui me arendame sõjaväge, siis selleks, et nad saaksid kaitsta eesti rahvast, tema keelt ja kultuuri jne. Meie riigi keskmes on eesti inimene oma keele ja vanavanematelt edasi antud kommete ja oskustega, mis kokku moodustavadki rahvusliku kultuuri. Seega ükskõik , mida me ühiselt või üksinda ette võtame ei tohi unustada kultuuri. See on nii lihtne ja samas riigi püsimiseks ainuõige põhimõte. Ei ole Eesti Vabariigil enam sisu, kui siin kõlab võõras keel ja valdavaks saavad teised kombed. Seda riiki pole vaja kaitsta ja selle võib vabalt Soomele või Rootsile majandada anda.

No hea küll, räägime siis kultuurist. Lund on vaja lükata? On. Kooli ja lasteaeda on vaja? On. Eakatele pensionilisa eluaegse panustamise eest on vaja? On. Näed saidki exceli tabelis tulud jagatud. Kõige lihtsam on ikka võtta sealt, mis esmapilgul vaadates tundub sekundaarne. Tühjendada need read, milleta inimene elab ära. Juri Lotman on öelnud: ”Inimene ei saa olla täisväärtuslik, kui tema üks ajupool eemaldatakse. Ta on muidugi võimeline mõtlema ja rääkima, kuid see elu ei ole täisväärtuslik.” Kust on exceli- inimestele tulnud arusaam, et kultuur on teisejärguline? Mis eristab meid ahvist, kui me vaid töötame, sööme, joome ja teeme lapsi? Inimese hing on loodud helisema. Oskus kogeda emotsioone, neid kirjeldada ja kogetud emotsioonid valada loomingusse. Nagu kirjutas Juhan Liiv: „Üks helin mul helises rinna sees. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind.” See teebki meist inimesed.

Lisaks kannab kultuur rahva mälu, mis annab meile võimaluse elada ühises mõtteruumis. Hetkes ja ajas, kus kõik mõistavad ja hindavad olukordi ühises taustsüsteemis. See loob aluse, mille peale on rajatud meie ühiskondlik õigustunne. Me ei ole ühiskonnana tervikuna mõtestanud kultuuri tähtsust meie ainulaadse mõttemaailma, ühiskondliku elukorralduse ja suhete kujundamisel. Eesti kultuur on EESTI riigi alus ja kordan veel – kui loobume oma kultuurist, siis loobume oma riigist.

Kas räägime siis ikka kultuurist? Kultuur ei ole vaid üksik teatrietendus või kontsert. Kultuur on midagi laiemat, midagi, mis kujundab meie ühist mõttemaailma. Kultuur loob eesmärgid ja sõnastab püüdlused selgitades neid lihtsate vahenditega kõigile. Seda teadsid juba antiikaja valitsejad panustades suuri summasid erinevatele meelelahutustele. Läbi etenduste toodi rahvani soovitud sõnumid ja kujundati enesele sobivas suunas avalikku arvamust. Siit on lihtne järeldada, et loobudes mõtestatud kultuuri arendamisest astume sammu lähemale rahva ühtluse kaotamisele ja avame sellega uksed võõrkultuuride sissetungiks. Kui aga meie mõttemaailma hakkavad kujundama tänases globaliseeruvas maailmas mujalt kujundatud ideed, siis on see jällegi samm lähemale riigi hukatusele. Ma ei taha öelda, et me ei peaks vaatama Ameerika filme või kuulama Korea muusikat. Võib ja peabki, kuid me ei tohi kaotada omaenese kordumatut maailmapilti. Eesti kultuuri ja eesti keelt saame hoida ainult meie ise. Ei hakka seda meie eest tegema soomlased, lätlased, venelastest rääkimata.

Öeldakse, et asendamatuid inimesi pole olemas. No, seda räägivad jälle exceli-ametnikud ja nemad ongi asendatavad. Kuid kultuurilooja on asendamatu. Ühiskondliku mõtteviisi arenenedes oleks raadio leiutatud ühel päeval nagunii, lihtsalt Marcconi tegi seda esimesena, aga „Tõde ja õiguse” sai kirjutada ainult Anton Hansen. Isegi kui keegi teine oleks kirjutanud sama loo ei oleks see enam sama lugu. Kultuurilooja on asendamatu ja veel asendamatud ja hinnalisemad on Eesti kultuuri loojad. Võib ju tunduda, et kuidagi palju on neid kulturnikuid, kuid mida laiem on kandepind, seda kõrgem on tipp. Ja kuna Eesti kandepind on niigi väike arvestades meie rahvaarvu, siis ei kipu tipud teiste tippude hulgast välja paistma. Seega tuleb põhi teha veelgi suurem ja tugevam, et tipul oleks kust kerkida.

Loodan, et Eesti riigi arengujoonte või pika perspektiivi kujundajad mõistavad kultuuri olulisust, kuid kahjuks kõlavad seni vaid aastaid kuuldud sisutühjad sõnad. Seniks aga täname suitsetajatest enesetapjaid, joodikuid ja eluhävitavaid mängusõltlasi selle eest, et Kultuurkapitalil on ikka vahendeid Eesti kultuuri toetuseks. Siin juures on tänu siiras, sest Kultuurkapital on ainus konkreetne abi ka väikestele maal kultuuri hoidvatele ühingutele või isikutele.

Igaükski saab anda oma panuse kultuuri püsimisele. Ostke plaate, raamatuid, käige kontsertidel, teatris ja kinos. Iga pileti eest makstud summa on suureks abiks meie kultuuriloojatele. Ja unustada ei tohi ka oma kodukoha vabast ajast ja vabast tahtest panustajaid. Kui kaob külast kultuurielu, siis kaob ka küla. Nii on see olnud ja seda vist ei muuda.

Kristliku kultuuriloo kiituseks

 Portaal on iga kiriku silmapaistvaim osa. Portaal ehk maakeeli uks on piir maise ja taevase maailma vahel. Portaal on küll kutsuv ja huviäratav, kuid samas peab tekitama inimeses aukartust Jumala maailma vastu. Miks selline sissejuhatus õppima kutsuvale kirjutisele? Esiteks ei mõistaks ma kiriku portaali ega muude osade tähendust, kui ma poleks asunud õppima Usuteaduste Instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppesse. Teiseks oli Instituut minu jaoks portaal, mis avas eestlaste ajalugu , kombeid, pärimust ja ka keelt enim mõjutanud kristlikku kultuurilugu.

Tundsin juba ammu, et minu teadmised on lünklikud ja vajavad korrastamist. Kirjutades peamiselt ajaloolisi näidendeid võin ühe aja perioodi või eluloo enesele selgeks teha, kuid puudu jäi laiemast taustast. Seepärast nähes ajalehes „Sirp“ kutsuvat kuulutust ei kahelnud hetkegi ja otsustasin õppima asuda. Tänaseks on minu õpingud lõppenud ja jäänud veel vaid lõputöö, kuid ikkagi helistasin ühel augusti päeval dekanaati ja uurisin kultuuriloo tunniplaani järele, et võimalusel osaleda veelgi mõnel kursusel.

Kristliku kultuuriloo programm avas mitmes mõttes minu silmad. See oli äärmiselt inspireeriv ja valgustuslik rännak. Tutvumine karismaatiliste õppejõududega oli boonus teadmistele. Kristlik kultuurilugu ei ole ainult kristliku religiooni õpetus, vaid lugu kristliku mõtteviisi mõjust meie ajaloole, keelele, kombestikule jne. Me oleme eestlastena elanud 800 aastat kristlikus maailmas ja loomulikult on see mõjutanud meie rahvuslikku mõtteviisi. Seega pole magistriõppeprogramm pelgalt kristliku kiriku lugu , vaid ka meie rahvusliku kujunemise lugu läbi kristliku prisma.

Oma õpingutelt saadud teadmisi olen püüdnud juba ka jagada. Olen korraldanud oma kodukirikus Järva-Madisel mõtterännakuid kiriku ajalukku. Kiriku dokumentatsioon on ajaloo tuultes suures osas hävinenud ja seepärast ei ole teada ajaloosündmuste tagamaid, kuid seda inspireerivam on täna erinevatele kaudsetele vihjetele tuginedes neid sündmusi ja nende põhjuseid rekonstrueerida. Minu mõtted poleks eales nõnda rändama asunud, kui mul poleks olnud julgust astuda üle Usuteaduste Instituudi ukseläve. Astusin uduvihmaselt tänavalt valgusküllasesse ruumi. Igas mõttes. Esimene samm on raske, kuid edasi järgneb nauding.

LOMBOK. Saar Indoneesias

 LOMBOK. Saar Indoneesias

Lombok on üks saari Indoneesia 17000st saarest. Lomboki külje alla on pugenud pisikesed Gili saared, mida on kokku ligemale 50. Kõige tuntumad puhkaja jaoks on kindlasti Gili Travalgan, Gili Meno ja Gili Air. Lombokile ja Gilile viib turistide seas tuntud Balilt kiirpaadiliin. Maksimum 2 tundi sõitu ja oledki kohal. Laev peatub järgemööda kõigil saartel, leia vaid sobiv endal ja astu maha. Suundusime Lombokile, mida me ei olnud veel avastanud.

Rentisime Lombokil auto. 350K päev ja vura kuhu hing kutsub. Kütuseliiter maksab 10K ja siis ootad, et kilomeetrid lendavad, aga ei lenda nad midagi. Esmalt tuleb kirjeldada seda veidrana tunduvat rahamajandust. K numbri järel tähendab tuhandet. Indoneesias põhineb kogu kohalik majandus sularahal ja seepärast trükib kohalik keskpank raha pidevalt juurde, sest rahva käest on raha keeruline kätte saada, aga omal on ju ka vaja. See on viinud raha kursi päris madalale. 1 euro eest saab u 15000 kohalikku ruupiat. Seega miljoneriks saab juba 65 euroga. Ehk siis kütuseliiter maksab u 65 senti. No nii rentisime siis auto. Lükkasin kojamehed tööle ja keerasin teele. Kojamehi ei olnud muidugi plaanis tööle panna, need läksid harjumusest, sest liiklus on Indoneesias vasakpoolne ja seepärast on ka rool paremal ja käigukang vasakul ja suunatuli paremal pool rooli ja peegel millegi pärast keskel, kuigi pilk otsis pidevalt paremat ukseposti. Segadust kui palju. Võtsime kohaliku internetikaardi ja suundusime Lombokit avastama. Kui maps ütleb, et järgmise 25 km läbimiseks kulub teil üks tund, siis tuleb seda uskuda. Eestlaslik mõtteviis, et lükkan 100 sisse ja lendan, siin ei toimi. Ühe auto kohta on teedel vähemalt 50 rollerit. Sekka mõni hobuveok, rattur või kallur. Lisaks ületavad teed koerad, kanad, lehmad ja ka iniesed. Koolist on meeles plaan, kui kiirelt ja kaootiliselt liiguvad aatomid molekulis. Vat see on midagi sarnast. Kõik liiguvad sinna, kuhu neil vaja ja selles kehtib vaid üks reegel – ära tee õnnetust ja jõua pärale. Seega tuleb arvestada oma kaasliiklejatega ja „minul on õigus” siin ei kehti. Jõudsid ilma õnnetuseta sihtkohta, siis järelikult on kõik hästi. Rollereid nähes kukusidki mõnedki maailmaparandajad kindlasti kohe kiivreid ja muud turvavarustust korraldama, kuid nemad on siin ilma juba aastakümneid hakkama saanud ja saavad ka edaspidi. Roller on ühe pere jaoks sama oluline kui meil auto. Sellega veetakse koju kõik vajalik. Tõesti kõik, sest ei olnud asja, mida ma ei oleks rolleril näinud. Suurmate kaupade tarvis on rollerite külge monteeritud vastavad haagised või korvid. Korvides leidus kõiki alates kitsedest – kanadest kuni kanalitsatsioonitorudeni. Lisaks kaubale mahub rollerile ka kogu pere. Suurem laps juhist isa jalga vahel ja väiksem isa selja taga ema süles. Kiivreid muidugi ei ole mitte kellelgi. Ma jäin mõtlema, kui lähedal nad on pidevalt katastroofile, sest piisab vaid, kui üks koerake teel ejookseb ja kogu pere ongi uppis. Aga koerad on targemad kui turistid siin ja uisapäisa teele ei jookse.

Lombokil on paar neljarealist kiirteed ja seal sai mõnel lõigul isegi 80km/h lennatud, kuid üldiselt on teede olukord siiski kasin. Google maps juhtis meid koskede ja matkaradade otsinguil õige veidramatesse kohtadesse. Teed olid lagunenud või olid torm ja maalihked need kaasa viinud. Kohati juhatasid viidad teedele, mida polnud rohu seest märgatagi. Muidugi peab ütlema, et google ei ole oma andmeid Lomboki kohta ammu uuendanud ja nii ei eksisteerinud kuuest kohast , mida soovisime külastada, enam viite. Neid lihtsalt enam polnud. Üks veel oli, kuid seegi oli madalhooaja tõttu suletud. Seega tasuks iga koha puhul üle kontrollida, kas see ikka toimib veel või olete teiegi sunnitud keset dzungliteed, kus ka ringi ei saanud pöörata, tõdema, et sõit viis tühja. Päris tühja muidugi ei viinud ka. Saime korraliku jalutuskäigu metsarajal, kus vastutulevad rollerid pidid nõlvast alla sõitma, sest selliseid imeloomi, nagu meiesugused valged hiiglased, polnud sealsete elanike silmad veel varem näinud. Inimesed on Indoneesias pisikesed. Eks see aitab kuumusega paremini toime tulla. Üks mutike (ma arvan, et ta oli mutike) kükitas uksepakul ja tema mõõtmed olid täpselt 20x20x50 cm. Ta oli nii väike, et ta oleks minu seljakotti lahedalt ära mahtunud. Kükitamine on üldse popp. Põlved vastu kõhtu ja lõug põlvedele. Kükitatakse puhates ja rääkides.

Loodus on Lombokil muidugi äärmiselt lopsakas. Mäenõlvadel on metsa on palju ja metsad on väga erinevad. Alusmets on laialehelisi taimi täis ja jalutades tundub seda õite ilu ja mitmekesisust silmitsedes, nagu oleksin sattunud muinasjuttu. Palmisalus ripuvad parasiitidena puudel kauniõielised orhideed. Kohalikud armastavad rohelust. Isegi iluaiandus on teatud piirkondades märgata. Seda enam paneb imestama nende toidulaua suhteline ühekülgsus. Meie toiduspetsialistide soovitatud rohelist ja salatit nad eriti ei söö ega paku ka turistidele. Ometi võiks siin looduses kasvatada aastaringselt ükskõik mida. Seda ma mõistan, et usk ei luba süüa sealiha ja suure enamuse moodustavad seega kala- ja kanatoidud. Väheke veist ja lammast ka. Ja muidugi hiigelkogustes riisi. Parasjagu ongi saagikoristus aeg ja kõik siledamad pinnad tänavatel ja tänavate ääres on kuivatamist vajavat riisi täis laotatud. Ühel väljasõidul astusime sisse teeäärsesse süügikohta. Oli selline suurem koht, mida suvaline teivasjaam. Menüü oli muidugi kohalikukeelne ja samuti teenindaja. Vaatamata mittemõistmisele tellisime ometi kumbki Triinuga toidud. Mõtlesime , et riskime. Mõne hetke pärast saabus teenindaja ja saime temast aru nni, et seda pole. Panime uuesti näpu menüüle, kuid ka selle toiduga polnud õnne. Lõpuks ilmnes, et on olemas ainult grillkana. No tore. Tooge siis grillkana. Mõne hetke pärast saabuski kana, mis oli pigem tibu ja mis kõige õõvastavam, kanal oli pea otsas. Ennast polnud ollagi ja siis see kurb kõrbenud pilk. Lahkusime. Õõvastavad toidulood sellega veel ei lõppenud. Käisime kohalikul turul Oh sa mu meie. Midagi nii räpast ja haisvat polnud ammu tundnud. Triinu ei suutnud piltigi teha, sest võitles maost kerkivate lainetega. Kogu selle räbu keskel asusid ka kohalikud toiduvalmistajad, kes ei pidanud paljuks ka meile pakkuda veidi mädand olemisega lihavardaid. No jah, meie ju sööme ka verivorsti ja enamuse maailma jaoks on see ikka päris õudne. Kombed on erinevad. Kultuuriruum on erinev, seda ei muuda ja sellega tuleb harjuda. Ja ei maksa tulla oma tõekspidamistega ja arvata, et need on kõige õigemad. Maailmaparandajad alustagu ikka enesest.

Tänasel päeval on Lomboki looduses loomadest võimust võtnud metsistunud veised, koerad ja kassid. Ruumi neil on, sest Lombokil on põliseid loomi üpris vähe. On poolemeetrised sisalikud, kellest üks elas meie hotelli ees puu otsas. Lisaks kitsed, maod ja muidugi nahkhiired. Külastasime BatCave-i ehk nahkhiirekoobast. Kui meie hiired saavad keldris ka kahekesi hakkama, siis siin katsid koopalage tuhanded ja tuhanded. Mõned neist olid end unele heitnud päris silmakõrgusel väikestes uuretes ja nii sai neid lähedalt silmitseda. Koopas elab kolme liiki nahkhiiri, kelles väikseimad olid vaevalt minu pöidla pikkused. Kuid nahkhiired ei olnud koopas sugugi ainsad elanikud. Lisaks haudus ühes praos üks priske geko oma munesid. Geko naabriks olid kolinud pääsukesed oma torujasse pessa. Koopa põrandal siblisid väikse sõrme pikkused tarakanid ehk krusovitsid, nagu kohalik giid neid nimetas. Neid oli väga palju, kuid õnneks nad põgenesid sammuvate hiiglaste eest. Uurisime, et kas need on ka söödavad. Siiski eipidavat kohalikud neid sööma. Loomapargiga saime lähemalt tuttavaks Lomboki Wildparkis. See on koht , kuhu küll soovitan minna. Olen käinud loomaaias u 35 riigis ja see siin on üks sõmpaatsemaid. Väravast sisenedes tervitasid meid okstel lendavad linnud. Ringkäiku saadab giid. Soovi korral saab elevanti pesta või loomi toita. Meie otsustame toita. 50K saab terve korvitäie aedvilju. Kitsed saavad salatilehti, ahvid tomatit, elevant banaani jne. Loomad on õnnelikud, meie oleme õnnelikud ja ju on ka talitajad õnnelikud. Kuldne ring.

Kui google valetab, siis kuhu seal saarel üldse minna. Kui panna otsingusse vaatamisväärsused Lombokil, siis kõige populaarsemad juhatavad koheselt saarelt minema ehk soovitavad külastada väikesaari või minna sukeldusmitripile või siis ka mitmepäevast ronimist 3700 m kõrguse vulkaani otsa. Nojah ja kui siis on merel käidud ja mitmeks päevaks matkale ka minna ei taha, polegi nagu miskit teha. Aga siiski - siiski. Madarami Saare Ajaloo Muuseum on külastamist väärt. Seal ei ole küll mingeid moodsaid näituseid, kuid väljapanek on põhjalik ja mis peamine varustatud ingliskeelsete infosiltidega. Saamegi saare ajaloost ja rahvast kena ülevaate. Huvitav on see, et iidsed tööriistad ei erine sugugi neist, mida Eesti kasutati. Vaatan, et täitsa meie ader, ainult veidi väiksem. Kalapüügiriistad aga täitsa samasugused. Vaibakudumise ja villatöötlemisega saime hiljem tutvuda Sukarare külas. Seisatasime külatänaval reas olevate vaibapoodidest ühe ees. Poemees kutsus meid edasi. Tundsime huvi, et kas see tõesti on kohalik käsitöö ja mees viis meid külatänavalt kõrvale majade vahele väikesele ringkäigule ja nii saime näha päris elu. Ja tõesti nii oligi. Igas majas või varjualuses klõbistas pereproua meie kangastelgedele sarnaneval süsteemil põhineval seadmel nende jaoks traditsioonilisel viisil vaipu kududa. Ühe vaiba tegemiseks pidi kuluma kuu. Ei hakanud seda kontrollima. Loomulikult suruti ka Triinu telgede taha, et ta saaks kätt proovida. Meenus kunagi Valgevene lastelaagri kasvataja karjatus lastele tantsuõhtul: „Kõik naeravad, sest see on väga lõbus !!!” Loomulikult näidati püüdlikult naeratavale Triinule iga liigutus ette ja nii ei saanudki ma teada, et kas ta ka päriselt oleks hakkama saanud. Samal ajal kui Triinu kangateoga mässas, piilusin mina maja sisemusse. Lühidalt öeldes polnud seal midagi muud peale kahe madratsi. Eeldan, et ühel magasid siis vanemad ja teisel lapsed ja see oligi kogu maja sisustus. Terve elu käib majast väljas väikeste katusealuste all. Külast lahkudes ostsime sellise reklaami peale ühe suurräti, millest meie kodus Triinu väitel väga suur puudus oli.

Tundub, et saarel on külad omavahel tegevusvaldkonnad ära jaganud. Saare keraamika pealinnaks on Bunyumelaki küla Matarami kõrval. Ja ongi külatänaval iga maja ees kirju valik igasugu savikraami. Küla keskel asub ka vastav tegevuskeskus koos galeriiga. Astusime galeriisse, kuhu parasjagu olid kogunenud kohalikud koolilapsed savitundi. Seal nad siis karjas lõbusate kilkamiste saatel toimetasid. Valged hiiglased said kohe suure tähelepanu osaliseks. Keskuse juhataja küsis, et kas ta võib meid kasutada keskuse reklaamis. Olime nõus ja nii meid siis kruusid käes jäädvustati. Meie naeratasime nagu staarmodellid. Lõpuks veel kohustuslik pilt kogu klassiga ja saime sealt kohvitass käes tulema.

Traditsioonilise Lomboki külaeluga saime lähemalt tuttavaks Sade külas. See ongi selline muuseum -küla, kus inimesed tänaseni elavad traditsioonilistes majades teenides tulu küsitöö müügiga. Giid viib meid ringkäigule. Saame teada, et külas elab 700 inimest, kes kõik on omavahel sugulased. Naised tuuakse või vajadusel ka varastatakse teistest küladest. Eks siis omad neiud antakse lohtuseks jälle vastu. Päris täpselt aru ei saanudki, kuidas see elukorraldus neil seal on. Majad asuvad mäe nõlval tihedalt teineteise kõrval ja kui arvestada, et majad on valmistatud palmiokstest, siis saladusi naabrite vahel kindlasti ei ole. Saime taas majades ringi vaadata. Toas madratsitel lösutasid lapsed. Lapsed käivad koolis küll ja kõigil on kenad ühesugused koolivormid. Sellest tunnen küll ka Eestis puudust. Lapsed on päeval kodus, sest koolipäev on väga lühike. Hiljemalt kell 13 on nad juba kodus. Liigume edasi.

Natuke ka usuelust. 80% saare elanikest on moslemid. Ülejäänud on hinduistid ja vähesel määral ka kristlased. Minu meelest oli ehitamisel mosseesid rohkem kui tegutsevaid. Ja neid oli tõesti palju. Raha kogutakse valmiva hoone ees tänaval liiklust peatades ja siis kogumiskastiga autost autosse liikudes. Tüütu. Meie külastame hoopis kogu piirkonna vanimat hindu templit. Lingsar Temple on asunud sama koha peal 900 aastat. Muidugi on altarit pidevalt ümber ehitatud, kuid pühamu keskmeks olev püha allikas pole veel tühjaks saanud. Tempel on kohalikele hinduistidele oluline, kuna just selle allaika vett kasutatakse usuliste talituste juures. Seega tulevad pered ka kaugemalt õõnesanumad kaasas templisse vee järgi. Pean tunnistama , et paigas on tuntavat väge ja enese sisemine energiasammas kerkib taevani.

Iidset hiilgust saame näha ka Narmada Parkis, mis on kunagine saare kuninga residents. Pargis on tiigisüsteemid, astangutele rajatud aiad ja uhkena kerkinud hooned. Aga tänaseks on see kõik vaid endine hiilgus, sest kuigi väraval küsitakse piletiraha, siis keskuse uuendamiseks see pole küll kulunud. Seda on saarel märgata igal sammul. Tehakse asi valmis ja sellisena peaks ta siis püsima. Nii on kõikjal kulumise ja lagunemise märgid. Kontrast kunagise aimatava hiilguse ja tänase mahajäetud pargina tunduva vahel on kurvastavalt suur. Maailmaparandajad tormaks juba euroopalikel väärtustel põhinevate õpetustega kohalikke koolitama, kuid siin käib elu teises rütmis ja põhineb väheke teistel väärtustel. Aja väärtus on siin hoopis teine ja see mitte ainult inimest, vaid ka kõike tema ümber. Siin kehtib hinduistlik põhimõte, et kõik maine on ajutine ja kaob ühel päeval nagunii. Inimeste maine vara mahub reeglina rolleri peale ja nii on lihtne vajadusel edasi liikuda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ega see Lombok mingi suurem asi puhkuse koht ei ole. Aga kui siia siiski satute, siis tasuks peatuda Kuta rannapiirkonnas, kus on loodud kõik puhkuseks, ja sealt teha väljasõite vulkaanile ja siin kirjeldatud kohtadesse.

                                   NÕIAD EESTI MUINASUSUNDIS

Sissejuhatus

Herbert of Cherbury sõnastas 1645.a loomuliku religiooni 5 põhitõde, mis võib koondada kahele tasandile. 1) jumalaaimdus, millel põhineb jumalaaustus koos eetikaga, 2) surnute maailma olemasolu, kus teostuvad tasu ja karistus. (6, lk127) Igal inimesel on teadmine jumala olemasolust. „Paljud uurijad nõustuvad, et VI-V aastatuhandel eKr kujunes Põhja-Euroopas välja üsna ühiste tunnustega kultuuriruum. Arheoloogia põhjal võib seda iseloomustada samanistlikuna. ( 6,  lk 129) See tähendab, et enne kristluse saabumist olid meil välja kujunenud omad religioossed kombed ja uskumused, mille peamiseks sisuks oli teispoolsus ja eetika. Samanismi peetakse kaasaegses antropoloogias ja võrdlevas usundiloos üheks vanimaks usundivormiks. Eesti kohta kirjutab Tõnnu Jonuks, et nimetatud perioodist peale seondusid uskumused surmavalla, loodusvaimude ja muude vaimolevustega suhtlemisega, ilmselt ka suuremate loomade austamisega. (6, lk 133)  „Füüsilise ja psüühilise orgaaniline ja harmooniline terviklus – see on soomeugrilaste loodustunde eluideaal. Kui soomeugrilaste hinges on midagi vägevat ja võimast, siis on see kodutunde kõrval loodustunne, mille aluseks on ennekõike just sügav armastus meid ümbritseva välisilma vastu.“ (Oskar Loorits) Seepärast on samaanil ehk nõial ühiskonnas tähtis roll – ta on „esmajoones arenenum oma ümbrusest“ ning „taotleb ekstaasi“, et hing saaks ihust lahkuda ja astuda vaimustudes „ühendusse surnutega või liikuda ise ringi irdhingena, otsida kadunud loomi või asju, näha paremaid saagi – või püügikohti, arstida haigeid, küsida surnutelt nõu jne. Peale selle on just ennustajatena eesti samanistlikud nõiad oma vaimset potentsiaali läbi aegade avanud. (6 lk 135) Hilisemal ajal hakati vahet tegema nõial ja targal ehk ka teadjal. Kurjategevat nõida kutsuti nõiaks, aga neid , kes jätkasid nõidadele tavapärast tegevust ravitsejatena, tuleviku ennustajatena või abiliste aitajana, neid hakati tarkadeks kutsuma.

Muinasnõiad

Muinasajal oli maarahva elu vaimudest ümbritsetud. Vaime oli nii majas, metsas, vees, ühesõnaga igal pool. Iga inimene ei suutnud astuda vaimudega ühendusse, et neilt saladusi kätte saada. Targa ülesanne oli olla vahemees inimeste ja vaimude vahel. Vaimusid lepitada ja nende poolehoidu leida, et nad kahju ei teeks. Eelkõige tehti seda ohverdustega. Kui tark tabab ära kurjade vägede sündimise hetke, siis saab ta võimu nende üle valitseda. See tähendab, et nii taevas kui maa, ilmastikunähtused jne alluvad targa tahtele. Seega arvati , et tark valitseb looduse üle. Targast tugevam on  vaid surm ja tema üle targal tavapäraselt võimu ei olnud.

Targad said omale infot magamise ajal. Seda nii hingerändamise ajal kui ka tavapärase une ajal. Seepärast pandi magama minnes tihti midagi pea alla, millelt oodati unenäost vastust. Otsuste tegemise juures oli olulisel kohal ka liisuheitmine. On teada lugu, kus eestlased heitsid liisku, et kas munk hukata või mitte. Muna saatis õnn ja ta jäetigi ellu.

Vahel lendas hing targa seest välja, et vaimudega suhelda. Siis oleks tark justkui maganud, seda nimetati haldjas olemiseks. Selleks kasutati laplaste puhul näiteks nõiatrummi. Nõid langes rütmi tagudes maha olles justkui minestusse vajunud. Üles ärgates jutustas ta oma rännakutest ja sellest, kust ja kellelt abi ja nõu käis otsimas. Kurja tehes olid nõiad tavapäraselt üldse nähtamatud. Selleks tarvitati sõnajalaõit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud või muud sarnast.

Seejuures kasutati ka mana- või nõiasõnu. Õigeid manasõnu tundsid vaid soome nõiad ja nii pidid eesti nõiad nende juures õppimas käima. Lisaks nõiasõnadele kasutati ka muid abinõusid. Seepärast eristati nõidasid nende meetodite järgi. Sõnadega nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks, pobisejateks, posijateks, soolapuhujateks. Kive tarvitavaid nõidu nimetati kivitarkadeks. Lisaks olid veel olemas soolatargad, veetargad, viinatargad, tuuletargad ja manatargad. Usk Sõna jõusse oli üleüldiselt suur. Algul vaid nõiale omandatud sõnajõud omastati peagi kõigile võõrastele. Nõid olla alati kiitnud , kui ta midagi ilusat nägi, kuid selles kiituses oli vägi , mis kiidetava kohe nõrgestas või üldse surmas. Seepärast pidid ka võõrad sattudes talusse hoiduma kiitusest. See komme pole eestlastel kuhugi kadunud. Sõnaväest sai vabaneda, kui kiidetavat kiitjalt võetud eseme põletamisel tekkiva suitsuga suitsutada. Lisaks sõnale sai halba teha ka silmavaatega. Halva silmaga looma vaatamine lõppes alati looma surmaga. Sellel arvati olevat ka hüpnotiseeriv mõju, nagu madudel. Parim vahend kurja silma vastu oli pärgelpask, mida kanti enesega pidevalt kaasas.

Nõiad olid rahvale nuhtluseks, nad tõid haigusi ja tõbesid inimestele ja koduloomadele. Nõiad kuivatavad veesooned, ikaldavad viljasaagi, tekitavad merel tormi ja põllul põuda. Oma tegevusi toimetasid halvad nõiad tavaliselt neljapäeva õhtuti, mis nõidade jaoks oli püha päev. Tähtsaimad nõidade kogunemise päevad on jaanipäev, jõulupäev ja uusaasta.  Sellel ajal peab hoolas peremees öö otsa üleval olema ja hoolega vaatama, et kurjad nõiad majapidamisele ligi ei pääseks. Nõiad toimetasid oma tegemisi saunades ja seepärast ravisid targad nõidade saadetud tõbesid samuti saunades. Saunas pidi valitsema vaikus ja tark vaid ravis viha ja sõnadega. Keskajal usuti, et nõiaks sai, kuid saatanale kolm tilka verd ohverdada. Kui nõia käest mindi abi küsima, siis nõudis tema tihti töötasuks kolm tilka verd. Paljud ei tahtnud anda kartes, et siis nad saatanale ennast annavad, kuid nõiad rääkisid siis vastu, et see teisiti võimalik ei ole.

Nõiad kristluses

Bengt Ankarloo ja Gustav Henningsen on toonud välja, et Euroopa nõiakuju on tekkinud erinevate, ent sarnaste tähendustega uskumuselementide põimumisest: sulandunud on hästi tuntud igapäevane külanõid ja salapärane, öösiti lendav olend, keda seostatakse luupainajaliku anti-maailmaga (Ankarloo, Henningsen 1993: 14). Antud jaotuses on nad kirjeldanud hästi tuntud külanõida paganlike uskumustega seostuva isikuna, näiteks teadja, ravitseja või targana, kellel on üleloomulikud võimed ja kes pole otseselt kristlusega seotud. Salapärase põrgusaadiku kuju on aga seotud nõia kui kristliku kuradi teenri ja kurjuse kehastusega, kes on hüljanud jumalale truuduse ja tema väärtused. (4)

Kristlik õpetus nõiakunstist on rajatud kuradiga lepingu ideele (Valk 1996: 114). Lepingu kohaselt omandas isik üleloomulikud võimed kuradilt vastutasuks – tema järgimise, liitu astumise ja jumala hülgamise eest. (4) Uskumus kuradi osaluses seletas, miks nõiakunsti vaadeldi fundamentaalselt kurjana. See oli ketserluse vormiks, austusavaldus ja koostöö jõududega, mis olid ohtlikud Taevasele Jumalale, kellega kristlased sõlmisid lepingu ristimise kaudu (Valk 1996: 115). Kristlikus uskumuses kasutas nõid üleloomulikke võimeid kurjadel eesmärkidel, mis olid loomulikult seotud kuradiga. Seevastu paganlikes usundites võis kurat olla kaasatud aga võis ka mitte, sest nõiakunsti oli võimalik omandada ka ilma temata. Esimese puhul väärib aga märkimist, et kristlikus uskumuses ei saa üleloomulikud võimed tulla tavainimesele muud moodi kui kuradilt. Seega on ehk ka mõistetav, miks just paganlikke nõidu seostati kuradiga ning neid näidati äärmiselt halvas ja kurjas valguses. Paganlike uskumuste mahategemine ja nende kuradistamine oligi omane keskaja kristlusele, mis ei kannatanud oma kõrvale konkurente. Paganlike usundite targad või teadjad asetati samasse kategooriasse kristlike nõidadega ehk siis nende isikutega, kes on omandanud üleloomulikud võimed kuradilt. Seetõttu on ka võimalik mõista, miks nõia isik oli sedavõrd vihatud ja kardetud, sest ta oli otseselt vastuolus kiriku õpetuse ja jumalaga, ta oli kurjuse sümbol ning kuradi teener. Üleloomulikud võimed polnud aga ainsad, mille poolest nõia isik kurjuse sümbol oli. Nõiad allusid kuradile oma uskumustes ja tegevustes, andsid oma meele ja keha tema teenistusse ning täitsid vaidlemata tema käske.(4)

Nõid kirjasõnas

Esimesed kirjalikud vihjed nõidadest Eesti aladel on pärit 1071.a , kui ajalooürikutesse on kirja pandud, et üks Novgorodi elanik olnud abi palunud tsuudi ehk siis eesti nõialt. Nõid kutsunud kurjasid vaimusid välja, kuid need ei olnud tulnud. Novgorodi elanik võttis siis risti kaelast ja peale seda ettevõtmine õnnestu. Tarku  on Eesti pärimuses kogu aeg austatud.

Teati rääkida, et Soomes on palju kangemad nõiad, kui Eestis. Soome nõid pidavat eesti nõia kohe ära tundma. Veelgi kangemad nõiad on aga Lapimaal. Üldse tundub, et mida põhjapoole, seda tugevamaks nõiad muutuvad. Eestis olnud saartelt pärit nõiad tugevamad kui mandri omad. Teatakse rääkida, et Gustav Adolf olla kutsunud appi lahingutesse lapi nõidasid ja Karl XII käinud soome nõidade juures. 1534 kurtis Novgorodi peapiiskop, et tema maal elavad eestlased peavad oma preestreid, keda nad arbui (arbujad) kutsuvad. , kes nende matusetalitused omal viisil peab ja lapsi õnnistab. 1644 on teada lugu, kuidas Vihtla Jörgen Urvastest hea viljasaagi õnnistuseks härja ohverdas. Mõnevõrra rohkem on preestritest teada Bremeni Adami Kuramaa kirjeldusest 16. peatükis, kus öeldakse: Kuramaal on kõik majad täis ennustajaid (divinis), ettekuulutajaid (auguribus) ja surnutemanajaid (nigromanticis) (Tõnnu Jonuks)

Läti Henrik on kirjutanud, kuidas maarahvas heitis liisku, kumb tappa - kas rasvane härg või rasvane preester. Liisk oli langenud härja peale ja nii oli preester ohverdamisest pääsenud. Vargaid olla tagad eriti edukalt viina abil tabanud. Targad loksutasid viina pudelit seni kuni see vahtu läks ja siis ilmus vahu sisse varga nägu.

Nõidadest on loomulikult juttu ka eesti rahvapärimuses. Kuna nõiad suhtlesid teispoolsusega, siis on pärimuses arvata, kuidas nõiad surevad. Kindlasti pidi see olema midagi hoopis teistmoodi, kui ristinimestel. Mõned näited.

„Tuntakse arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamasti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.“(Eisen)

„Nõidu kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.“ (Eisen)

 

Nõiaprotsessid

Paganlike igandite likvideerimisel oli luterlik kirik oma „ainult Kristus“ põhimõtte tõttu ning pühakuteaustamise hülgamise põhjal teadaolevalt printsipiaalsem kui katoliiklus. (6) Rootsi ajal ja veel Vene ajalgi meil Liivimaa osas kehtinud Karl V kriminaalseadus ehk Karoliina nõuab surmaotsust põletamise läbi neile, kes on sünnitanud nõidusega kellelegi kahju. Neid, kes nõidunud kedagi kahjustamata, tuleb karistada äranägemise järele. (3) Vanemad teated nõiaprotsesside kohta üldse Eesti alal algavad 16. sajandi viimastel aastatel, ühes sellega ka esimesed teated surmamõistetute kohta. 1588. a. põletatud Harjumaal Kuimetsas viis nõida. Osenbrüggeni poolt avaldatud 1608. a. Tartus peetud nõiaprotsessil mõistetakse kaebealune vabaks, samas aga teatab ta nõidade surmamõistmisest 1617. ja 1619.a Tartus. Riesemanni poolt avaldatud 1615.–1618.a Tallinnas peetud neljast protsessist lõppes ainult üks surmaotsusega. Nimelt mõisteti surma põletamise läbi 1616. a. keegi soomlane Andres kuradi abiga elavate olevuste sissenõudmise eest. Kogutud teadete järele teab Riesemann ka mainida üheksa nõia põletamist 1615. a. Paides. Samal aastal mõistetakse surma ka Narvas keegi naisnõid Brigitta ja 1617. a. Harjumaal Kuimetsas kuus naisnõida põletamise läbi. Hilisem teadaolev surmaotsus Eestimaa osas on aset leidnud Lääne Meeskohtus 1665. a., millal mõisteti surma keegi Kapso Maie. Otsus sellest on saadetud läbivaatamiseks Ülem-Maakohtule, millest on säilinud vastav kinnitus. Sellest nähtub surmaotsus põletamise läbi. Tartu Maakohus on teinud veel 18. sajandil surmaotsuse. Nimelt 1723. a. 16. jaanuaril süüdistatakse Valguta talupoega Wielo Ado’t nõidumisega süütamises. Kaebealune tunnistab et õppinud nõidumist isalt Lapimaal, kust ta ka pärit. Nii usaldatakse ülekuulamine Laiuse õpetaja Eduard Reimersi ja Kambja õpetaja Sutor’i hoolde, mille tulemuseks Maakohus on teinud surmaotsuse, mis Õuekohtu vastuses 28.02.1724.a muudetakse. Nagu Õuekohtu vastusest selgub, siis on Maakohus mõistnud kaebealusele rattal purustamise ja neljaks raiumise nõidumise ja süütamise eest asemel rahakaristuse. Õuekohus asendab surmanuhtluse eluaegse vangistusega. Nii jäi viimane Maakohtu poolt kuulutatud surmaotsus rakendamata. Kokkuvõttes surmamõistetud nõidade arv tõuseb viiekümne viiele teadaolevale juhule. Tegelikult toimunud surmanuhtluste arv on kahtlematult suurem. Surmamisviisis on rõhuvas enamuses põletamine, mille kõrval esinevad harukordsete juhtudena surmamõistmised pea maharaiumise teel mõõgaga ja selle kõrval ka üksikud kvalifitseeritud surmaotsused. Ajaliselt on surmaotsused jälgitavad 1588. a. ja 1723. a. vahemikus, kuna täideviidud surmaotsustega seotud protsesside jälgimine on võimaldatud 17. sajandi piirides. (3)

Kodukülast

Uurisin rahvaluule andmebaasist, et kas on miskit kirja pandud ka minu Sääsküla kodukülast. Ilmnes, et siin on elanud üks külakarjak, kes päevasel ajal teinud karja valvates võikarpisid. Tegemist pidi olema vist omamoodi mehega, miks muidu on temast mitmeid lugusid ja teda on ka nõiaks peetud. Külakari oli olnud tema juures koos isegi siis, kui karjane kohal ei olnud. Seda panid kõik imeks. Lisaks olla ta loomadega kõnelenud ja neid vilega juhtinud.   

„Mäel , kuhu külaloomad kokku aeti: Vanasti elas sial üks karjane prints ja teind sial või-karppisi. Terve küla kari aeti sinna. Nüid on sie metsa vaeund. Sie prints tegi sial või karppisi. Korraline oli karjas. Sie prints old viel nõid - kes ei jõund oma looma seks aask sinna aeada, sie pidi ise oma looma sinna määle aeama.“

 „Seaskülas (Sääsküla J.-Madise khk.) old karjane, see teind kõik tükid ää. Ega tema põle ise karjas old ega kedagi. Ühekorra elajad pole õhtale läind. Pää juba loojas, ei tule ega tule. Viimaks peremed läind otsima. Üks paju põesas old seal [karjamaal], tema [karjane] seal põesa taga põlvili maas. Nemad kangesti kart, põle jullend päris ligi minna. Põle näind, mis ta teind seal põesa taga. Loomad põle ka eemale läind. Kui pää tõust, siis tuld sealt põesa takka ära ja siis akand loomad ka liikuma.
Kui ää surnd, siis enne üteld, et: \\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\"Röövel sai ka risti peal andeks, aga mina pean küll põrgus põlema - seda on kõik mu köntis käpad teind (tema käed olnud vigased). Seesama old see obuste Prints.“

„Karja Prints oli Lohala küla karjane. Tema teind kevadel karjale piire ümber, siis kari seist alati koos. Loomad seist tal kohe ise metsas. Aga ühekorra old ta ka kimbus küll. Loomad jäänd õhta metsa, põle koju tulnd. Mindud otsima. Old seal Aniste pool metsas. Vanamees old seal põlvili maas ja üks suur all sikk old ta ees. Kui teised ligemale saand, siis kadund ää see sikk. Siis vanamees tõust üles ja loomad akand ka tulema. - See on üks kuulujutt, see. Seda jälle kuulsin: Loomad old üksi metsas, karjane ise koguni külas. Old kuulda, et loomad karjund metsas. Vanamees läind õue ja õisand kolm korda, üteld: "On ta nüid teind, mis on teind, aga enam ta küll ei tee. - Teine pää leitud, et unt murd ühe mullika ää.“ (ERA II 25, 128/9 (4)

Järva-Madise koguduse õpetajal olnud, umbes sada aastat tagasi, karjane, keda hüütud Karja-Aaduks. See oli ostnud Lohala küla Karja-Prints’u käest karjapoisse – noori kuradeid, viie rubla eest. siis olnud tal hea karjas käia, maganud ise tule ääres ja kari kusagile pahapeale ei läinud.
Maganud tule ääres ja lõuna ajal hüüdnud: „Õp, õp, poisid!“ Kari tulnud kellade kõlinal kokku ja hakanud koju minema, aga keegi ei näinud, kes loomi ajas. Nii sündinud ka õhtuleminek. Hundid ilmaski tema karja ei puutunud.
Kord läks Aadu suurde kõrtsi napsutama, jättes karja metsa. Keegi teine mees küsinud: „Kus kari on, kas hundid kallale ei lähe“ „Ei minu karja puutu keegi!“ Hiljem hakanud Aadut kaks ilusat preilit ära kutsuma: „Lähme ja läheme, tule aga ära!“
Aadu pärast rääkinud jutustaja vanaemale, et hakkan ära minema, preilid kutsuvad. Kõige uuemad riided panen selga ja muu kraami jätan venna hooleks. Vanaema küsinud: „Kus need preilid sind kutsuvad, need viivad su elavalt põrgu, need on ju kuradid.“ Siis Aadu oli rääkinud, et ostsin viie rubla eest ja enam ei saa lahti. Vanaema käskinud õpetajale rääkida. Aadu pole aga julgenud õpetaja näole minna. Vanaema rääkinud siis Vanatoa-Antsule, kes olnud kiriku „vöölmünder“ ja see rääkinud õpetajale, et kaks preilit kutsuvad ta karjast ära.
Õpetaja lasknud Aadu tulla oma juurde ja lugenud talle jumalasõna. Viinud ta kiriku kolmeks päevaks ja ööks. Pannud altari ette piiblit lugema ja teind talle kolm piiret ümber. Õpetaja käinud teda seal iga päev pihtimas, öeldes, et ära sa kedagi karda, kui sa miskit näed, ning kellegi kutsumise peale ei tohi piiretest välja minna. Kui sind keegi tuleb kutsuma: preilid, sugulased või sõbrad, ära siis ära mine. Kui minu näol keegi tuleb sind kutsuma, ära ka siis liigu paigast. Mina tulen ja võtan su käest kinni ning astun ka üle kolmanda piire, kuna kurat üle kolmanda ei julge tulla.
Küll siis hakanud Aadul hirmsad tunnid. Alguses tulnud ta igapäevased preilid teda ära kutsuma, siis sugulased, kes olid moonutatud tondid. Tulnud ka õpetaja ja kutsunud: „Tule nüüd, Aadu, altarist välja!“ Aadu aga ei läinud, muudkui lugenud aga piiblit. Viimaks olnud õige kole, tulnud tigedaid härgi, kes purskanud tuld ja tõrva ninast ja suust välja, kippunud Aadu kallale. Kõiksugused koletised külastanud teda, Aadu jäänud aga paigale.
Neljanda päeva hommikul tulnud õige õpetaja ja viinud Aadu kirikust välja ja ütelnud: „Nüüd su hing on päästetud!“ (ERA II 221, 154/7 (8) < Järva-Madise khk., Albu v., Kaalepi as. – Meeta Peitma, Paide Kaubanduskeskkooli õpilane < Eduard Limberg, 60 a)

Kasutatud kirjandus

1.     Johan Mattias Eisen „Eesti mütoloogia“

2.     Aarne Ruben „Nõiaprotsessid Eestis“

3.     Villem Uuspuu „Surmaotsused Eesti nõiaprotsessides“ https://www.folklore.ee/tagused/nr19/uuspuu.pdf

4.     Miikael Jekimov „Nõiaks saamise uskumused eesti rahvapärimuses, nende religiooniajalooline taust ja žanritunnused“ (TÜ 2015)

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48864/Miikael-jekimov-BA-2015.pdf

5.     Tõnno Jonuks. „Inimohver eesti eelkristlikus usundis.“ (Mäetagused 19, 125-134)

6.     Arne Hiob „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon“ (2017)

7.     Eesti Rahvaluule andmebaas

Saalomoni Tempel kui Jumalakoda

 

Saalomoni Tempel kui Jumalakoda

 

Käesoleva töö aluseks on piiblisalm –  1.Siis kõneles Saalomon: 
„Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses. 2 Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.” (2Aj 6: 1-2)

 

Sissejuhatus

Saalomoni Templist ei ole säilinud ühtegi füüsilist märki ega originaalkäsikirja. Tema ainsaks olemasolu kinnituseks on Piibli tekstid ja üksikute vihjetena ka teised ajastu kirjameeste tööd. Seepärast on kõik tänapäevased katsed tõestada või kirjeldada Saalomoni Templit oletuslikud või üles ehitatud väga kaudsetele vihjetele. Saalomoni Tempel, kui elava Jumala elupaik, on olnud otseseks põhjuseks paljude tänapäeva Jeruusalemma pingete puhul sealsete erinevate religioonide ja rahvaste vahel.   Seepärast pole ka teadlased kaotanud lootust leida tõendeid Saalomoni Templist ja selle läbi maandada pingeid piirkonnas.

 

Saalomonist

Saalomoni isa Taavet oli Israeli riigi loojana suur väepealik, kes ühendas tema valitsetava Juudamaa külge paljud iseseisvad regioonid ja rahvad. Äärmiselt pühendunud Jehhoova-järgijana viis ta oma sõjakäike läbi Jumala nimel, mille eest Jumal teda toetas ja õnnistas.  Esimesed seitse aastat valitses Taavet lõunas Juudamaal asuvast Hebronist. Ta vallutas Jerusalemma ja asutas uue pealinna, mis asus kahe ühendatud riigi vahel. Templimäele püstitas ta kogudusetelgi (2Sm 6) ja tõi sinna Püha seaduselaeka. Templimägi on juutide jaoks pühakoht tänaseni, sest seal asub judaistliku usuelu keskus, maailma keskpunkt ja taevariigi maine kuju. (3, lk 55) Saalomon jätkas oma isa Taaveti tööd, kuid astus rahvuslikkuselt edasi rahvusvahelisuse poole. Taaveti rajatud naabritega vaenujalal olevast sõjariigist sai Saalomoni valitsuse all kaubandus- ja kultuurriik.(1,lk 87)  Saalomoni poliitika ja tarkus olid rajatud headele suhetele naabritega. Saalomon nautis ilu, rikkust ja toredust, mis jõudis temani naaberriikide vahendusel. Tal oli suur haarem , kellele ta ehitas vägeva hoone ja ka templid. Oma vägevust tõestas Saalomon paljude suurte ehitustega. Tema enese palee 1Kuningate raamatus kirjeldatu järgi oli jumalakojast oluliselt suurem.  Loomulikult tõid suured ehitused kaasa ka suured kulud, mis jäid rahva kanda. Ta jagas kulud kaheteistkümneks osaks, kus iga osa jäi kuu jooksul ühe regiooni kanda. Saalomoni on nimetatud targaks kuningas ja tema tarkust käidi imetlemas ka kaugemalt. Samas kahtlevad ajaloolased Knight ja Lomas tema erakordsetes teadmistes. Nad väidavad , et lisanime tark sai ta tänu oma ehitustele, sest teadmised ehituskunstist olid Israeli rahva seas algelised ja seepärast tundus kuningas suure ehitajana kõigile ületamatute teadmistega. (2, lk 22).

 

Templist

Rooma ajal olid Templimäel paganlikud rajatised, kuni Taavet sinna kogudusetelgi püstitas. Morija mäega on seotud kokku 4 templit. Esimese ehitas kuningas Saalomon oma valitsusaja 4 aastal, u 3000 aastat tagasi. Ehitusajaloolased peavad seda jumal Ninurtu auks juba 1000 aastat varem püstitatud sumeri templi täpseks jäljenduseks. (2, lk 22) Teine tempel on olemas vaid prohvet Hesekieli nägemuses u 570.a eKr  ja sellisena oluliselt mõjutanud kristlikku mõtteviisi. Nagu on öeldud kirjas korintlastele- „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?“. Kolmanda lasi ehitada kuningas Serubaabel, kui Paabeli vangipõlvest tagasi tuldi. Neljanda Templi ehitust alustas kuningas Herodes juba Jeesus Kristuse ajal. (2, lk 22) See topelt suureks ehitatud templiplatool asunud tempel hävitati juudi sõjas 70 pKr vaid neli aastat peale tema lõplikku valmimist. Rooma keiser Hadrianus, kes külastas 130.a Juudamaad lasi hävitatud templi varemetele ehitada Jupiterile pühendatud templi. See algatas 132.a II Juudi sõja, mis suruti maha 135.a ja põhjustas veelgi laiapõhjalisema juudivaenuliku poliitika Rooma riigis (4, lk 356). Kaudseid tõendeid Templi olemasolust leiab ka hilisemast kirjasõnast. Kirikuisa Eusebio teatab (enne 339) vana templi jäänustest, ning Bordeaux palverändur (u 333) lisab, et „seal oli auguga kivi, mida juudid tohivad külastada vaid kord aastas, et seda salvida ja selle juures kurta oma saatust“. See saab olla ainult Püha Kalju, millel asus põletusohvri altar. (3, lk 56)

Saalomoni templist ei ole säilinud füüsilisi tõendeid ega originaalürikuid ja seepärast ei saa me olla lõpuni kindlad, et Tempel üldse olemas oli ja pole hilisemate juudi kirjatundjate väljamõeldis. Pühakiri kirjeldab päris täpselt, milline nägi välja Saalomoni Tempel. „Ja Saalomon hakkas Issanda koda ehitama Jeruusalemma Morija mäele, kus Taavetil, tema isal, oli olnud ilmutus, paika, mille Taavet oli kindlaks määranud jebuuslase Ornani rehealuse kohale.“ (2Aj3:1). Piiblis on hoone mõõdud toodud küünardes. Meie jaoks arusaadavamalt teisendan mõõdud meetersüsteemi võttes aluseks, et üks küünar on u pool meetrit. Sellisel juhul oli Saalomoni Templi pikkus 30 m, laius 10 m ja kõrgus 15 m.. Hoone ees oli sama lai ja 10 m pikkune eeskoda kõrgusega 60 m. Seestpoolt oli hoone vooderdatud seedripuuga ja kaetud puhta Parvaimi kullaga, millel olid kaunistusteks palmid ja pärjad.  Põrand oli küpressilaudadest.

Templi keskosa lääneküljel oli põletusaltar ja dvir ehk „kõige püham paik“ (1Kn 6:16), kuhu ülempreester võis siseneda ainult ühel korral aastas, suurel lepituspäeval, et kanda sinna inimeste pattude lunastuseks ohverdatud patuoina veri (2, lk 23).  Püha paik oli 10 m pikk, lai ja kõrge vaid ühe idasse avaneva ukseavaga kuup, mis oli kaetud üleni seedrilaudadega. Ruumi keskel asus akaatsiapuust risttahukakujuline kast. See oli seaduselaegas, mis sisaldas kolme objekti - Moosesele Jumala ilmutusena usaldatud kümne käsuga kahte tahvlit ja Jumal Jehhoovat ennast. Oluline on mõista tolleaegsete inimeste uskumust, et nende Jumal elaski just sealses Templis, nagu ta ise oli Taavetile lubanud - „Mina asun elama Iisraeli laste keskele ega jäta maha oma Iisraeli rahvast“ (1Kn 6:13). See oli Jumalakoda kõige otsesemas mõttes. Sinna minek oli ohtlik, sest seaduselaeka püha vägi võis põhjustada surmava löögi (4Ms 4:15, 2Sm 6:6). Laegast kattis kullakiht ja valvasid kaks kullaga kaetud 5 m kõrgust õlipuust keerubit, kelle tiivad laotusid üle kogu kambri. Püha paiga uksed olid nikerdatud õlipuust ja piiratud viietahuliste postidega. Ukse ees asus kullast kett. Heroodese ajal oli aga pühim paik juba tühi ja see soodustas usku „kujutusse jumalasse“ (3, lk 56) 

Saalomon kutsus Tüürosest meister Hiirami, kes ehitas Templi ette 9 m kõrged vasksambad, mille ümbermõõt oli 6 m. Sammaste otsa paigutati 2,5 m kõrgused kaunistatud vasest õiekujulised nupud. Kuna tempel seisis kahe ühendatu riigi piiril, siis kujutasid templi ees olevad sambad, üks lõunas ja teine põhjas,  harmooniat ja tasakaalu. Vasak sammas Boas asus lõuna pool esindades Juudamaad ja sümboliseerides jõudu. Teine sammas Jaakin asus põhja pool ja sümboliseeris Israeli riiki ja võimu. Jumaliku sillaga ühendatuna tähendasid nad üheskoos stabiilsust. (2, lk 163) Kokku ehitati Templit seitse aastat.

 

Kokkuvõte

Jumala elupaik on sümbolina niivõrd oluline paljude religioonide jaoks, et on mõistetav kõigi soov olla sellele paigale võimalikult lähedal. Samas tekitavad kompromissitud vaidlused maaomandi üle pingeid. Saalomoni Templi igast osast on aja jooksul kujunenud uus sümbol, mis on omakorda loonud või selgitanud uusi rituaale. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Saalomoni Tempel kõrgub jätkuvalt ja seda igas Jehhoovat järgivas inimeses.

 

Kasutatud kirjandus

1.      Eduard Tennmann „Mooses ja Prohvetid“ (Tallinn 1921)

2.      Christopher Knight, Robert Lomas „Hiirami võti“ (1996, eesti keeles Sinisukk 2003)

3.      Arne Hiob „Püha maa, juudid ja Jeesus“ (Johannes Esto Ühing 2012)

4.      Leo Baeck „Judaismi olemus“ (Ilmamaa 2014)