Osalen valimistel. Miks?

Olen Arlet Palmiste. Elan Sääskülas, praeguses Ambla vallas. Minu elukutset on vist kõige õigem nimetada meelelahutajaks. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna, kuid peamine kool on olnud elu ise, kui avatud meele ja südame inimestega suhelda või maailmas ringi vaadata. Olen kirjutanud näidendeid ja inspiratsiooni saanud ikka inimestelt. Olen olnud valitud Ambla valla volikokku ja töötanud Järva-Jaani vallavalitsuses arendusnõunikuna. Olen tegev mitmes seltsis, mille tegevuse kaudu olen tutvunud piirkonna inimeste ja küladega. Seepärast arvan teadvat kuidas võiks üks vald toimida ja milliseid muresid peaks vallavõim lahendama.

Valimistel ajendas mind kaasa lööma mure kodukoha pärast. Praeguste vallajuhtide rahvaarvamusest ülesõitva tegevuse tagajärjel on meil moodustumas vald, mille ühtses toimimises olen sügavalt kahtlev. Juba praegu on näha, et uus vald ei lahenda kohalikke probleeme, vaid toob neid juurde. Liitumise mõte on elukeskkonda parandavad muutused, kuid meid ootavatest suurtest muutustest meile rääkida ei taheta. Vallavõimu eesotsas peavad olema inimesed , kes oskavad näha valda arendavat suurt pilti ja mitte ootama isiklikku või parteilist kasu.

Oma  30000 elanikuga on Järvamaa piisavalt väike, et toimida ühtse omavalitsusena. Liitumise mõte on teenuste koondamises ja selle läbi parema teenuse saamine. See tähendab ühtset korrastatud haridusvõrku, kus madalamad astmed saavad õppida võimalikult kodu lähedal ja vanemad suuremates koolides, kus on parimad tingimused mitmekülgseks hariduseks. Koostöö peaks suurenema ka huvitegevuses (sport ja kultuur), kus hetkel ollakse liialt kinni praeguse valla piirides jne Järvamaal on väga palju head ja see on meie tublide inimeste teene. Meie inimesed ei ole nii hädised, kui vahel soovitakse näidata. Seepärast leian, et ühendvalla eesotsas peavad olema inimesed, kes on oma tegudega näidanud, et suudavad muutusi ellu viia. Volikogu liikmed peavad vallale oma kogemustega juurde andma , mitte sealt omakasu ootama. 

Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.

Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.

Arlet Palmiste

Elu on täis üllatusi. Igaüks teab seda. Ometi on see suur üllatus, kui sind üllatus tõeliselt tabab. Ühe koostatava raamatu pärast käisin vestlemas President Arnold Rüütliga. Vestlus sai niivõrd huvitav, et tundus ülekohtune jätta see jutt vaid lõigukeseks raamatus. Vestluse lõpus nentis president Rüütel, et nendel teemadel ei ole ta kellegagi varem rääkinud. Minu jaoks avanes President uue ja väga huvitava inimesena.

Alustame algusest. Sain Presidendile ära öelda, et olen ta näidendi sisse kirjutanud ja sealt välja ta enam ei pääse. President Rüütel on elanud nii pika ja toimeka elu, et on oma tegemistega muutunud legendiks, kellest räägitakse anekdoote ja väljamõeldud lugusid tõepäraste pähe. Palju siis neis on tõtt? Jäneda põllumajanduskoolis räägitakse, et Saaremaalt tulnud kooli kaks noormeest, mõlemal nimeks Arnold, kooli hilinemisega. Ehk tsiteerides klasskuid „kui Arnold Arnoldiga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud“. Rong noormeestega jõudis Jäneda jaama nii hilja, et pimedas ei leidnud nad enam koolimaja üles. Seepärast veetsid nad esimese öö teeäärses rukkirõugus. Päikesekiirte tõustes otsiti koolimaja üles ja alustati õpinguid. „Oli tõesti nii“, muheleb President.

Presidendi tööruumid asuvad Kadrioru tiigi kaldal. Väikeses, kuid äärmiselt mugavad majas. Meid juhatatakse valgusküllasele verandale, millest on tehtud hubane vestlusruum. „Kas soovite tassi kohvi?“ osutab President väikesele teelauale, kuhu on juba kõik valmis seatud. Omalt poolt olen kaasa võtnud koogi, mis kohe lahti lõigatakse. „Kohvi ei ole ainult jook,“ jätkab President „see on üle maailma arvestav jook, kohvi on paljude mõttevahetuste ja kokkusaamiste oluline osa. Pole vaja kohvi juuagi, aga laual peab ta olema. Kohvil on palju erinevaid maitseid, juba toorainena. Mina olen käinud Araabia maade ühes pisikeses mägikülas, kus pakuti maailma parimat kohvi. Oluline on ka, millega kohvi jood. Kas sa paned sinna suhkrut või mett, kuid kindlasti peaks lisama piima või koort. See pikendab naudingut, mida sa kohvist saad. Ma tahan sellega öelda, et kui oluline on toitaineid töödelda, mitte kohe tarbida või maha müüa. Iga inimene peaks tarbima täpselt seda, mis talle on hetkel eluks vajalik. Eesti riik on liialt tooraine tootmisele orienteeritud. Me oleme viinud toorpiima Leningradi ja Leetu jne, selle asemel et seda töödelda paljudeks vajalikeks  produktideks. Me võiksime teha spetsiaalseid tooteid lastele, sportlastele või vanuritele. See potentsiaal on Eestis täiesti kasutamata. Selle arengu juures on oluline ühistuline liikumine. Majanduses on ikka kriisid ja tublid põllumajandustootjad võivad raskustesse sattudes tootmise lõpetada, kuid ühistulises tegevuses elatakse kriisid paremini üle. Oma tooraine väärtustamiseks peaksid tootjad rohkem panustama ühistulisele liikumisele.  Mõelge, kui paljud maailma riigid elavad toidupuuduses. Toorpiima pole neile võimalik müüa, kuid töödeldud kujul on see võimalik. Nii saaks toodangut müüa üle maailma. Eestis toimub praegu mõtestamata areng. Eesti on juba veerand sajandit taas vaba, kuid need , kellele me andsime Eesti riigi üle, ei ole suutnud tagada eesmärgistatud, mõtestatud arengut. Me elame ülemaailmses turuolukorras. Rahvusvaheline kapital ringleb üle maailma ja liigub sinna , kus on parimad võimalused kapitali suurendamiseks. Neid ei huvita selle piirkonna kaugele ulatuv areng.“

Viimase mõtte juures olen Presidendiga nõus. Mõistan, miks teda vahel tõsiselt ei võeta. Ta räägib katkematu vooluna. Laused ja mõtted ei peatu hetkekski. See ei lase kuulajal saadud infot seedida. Nüüd kui salvestuse üle kuulan ja vahepeal pausi peale vajutan, saades kuuldu üle juurelda, olen üllatavalt tihti temaga nõus. Õiget juttu räägib. Kuid President on hoo sisse saanud ja jätkab.

„Ma olen käinud visiidil kõikides Euroopa riikides. Mõnes ka mitmeid kordi. Kui käia näiteks Saksamaa, Hollandi, Taani või Rootsi parlamendiistungitel, siis seal on hallipäiste parlamendi liikmete arv täiesti arvestatav. 30-40 aastaste noorte protsent sealsetest liikmetest on väga väike. Kui aga vaadata meie riigikogu … „ President muheleb kuuldavalt „Kui me vaatame meie riigiteenistujate keskmist vanust, siis parlamendi liikmete keskmine vanus on sealsetest 10-15 aastat noorem. Rääkimata ministritest, kellel puudub tihti elukogemus ja pole ka kõrgemat haridust või on see veel pooleli. See annab kõik tunda. Ühiskonda saab juhtida ainult kogenud inimene, kes on suutnud oma võimekust tõestada. Tulles tagasi toidu juurde, siis Eestis töödeldakse hetkel umbes pool toodetavast piimast. See potentsiaal tuleks ära kasutada, see annab inimestele tööd ja loob uusi väärtusi. Reeglina toimetavad need ettevõtted maapiirkondades, mis tähendab , et elu maal saaks jätkuda ja ei koliks linna. Praegu on Harjumaal võrreldes Valga või Võrumaaga rahvastikutihedus 12-13 korda madalam. Inimesed on sealt lahkunud. Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad. Selline kurb perspektiiv, kuigi Eesti on olnud üks paremaid ülemineku ühiskondi.“

Tõmbame selle teemaga otsad kokku, sest tegelikult tahtsin Presidendiga rääkida ajaloost – nõukogude ajast, süsteemist, inimestest jne.

Räägitakse, et ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana külastasite paljusid tollaseid tootmisettevõtteid- tehaseid ja kolhoose. Kas see oli tavapärane praktika tollaste ministrite hulgas või oli teil isiklik huvi?

Ma olen külastasin isiklikult enamusi Eesti külanõukogusid ja linnu. Ma tahtsin näha, kuidas inimesed elavad ja kuulda nende muredest otse allikast. Kuulasime inimeste mured ära ja probleemi olemusest lähtuvalt püüdsin leida lahenduse ja asjad ära korraldada, et inimeste elu maal oleks parem. Iga probleem leidis alati mingi lahenduse.

Nõukogude ajal lõpul, kui Eestis hakkasid aktiivselt toimetama erinevad seltsid, siis te võtsite aktiivselt nende tegevusest osa. Vaatan, et te olete ka Tallinna Botaanikaaia Sõprade Seltsi liige. Kust selline huvi?

Ma olen nii paljude erinevate seltside ja ühingute liige. Kõike ei mäletagi. See oli mingil hetkel parim vorm, kui soovisid muuta midagi ühiskonnas paremaks. Näitena võiksin siin tuua Jaan Eilarti tegevuse Looduskaitse Seltsi loomisel. Seltsi loomine oli muidugi Nõukogude Liidus keelatud. Looduskaitse Seltsi asutamine oli eelkõige vajalik põlevkivi ja kivisöe kaevanduste suurendamise ja suureneva reostuse vastu. Suurenevad kaevandused vajasid ka lisatööjõudu, mida toodi sisse eelkõige Venemaalt. Arvudest rääkides, siis enne sõda elas Tartu rahu piirides 12% muukeelset elanikkonda, millest 8% olid venekeelsed. Nõukogude ajal oli venekeelse elanikkonna osakaal juba 40% ja Eesti taasiseseisvumise hetkel juba 43%. Mitme liidulise ministeeriumi kooskõlastuse lõpuks Looduskaitse Seltsi loomine õnnestus ja sinna koondus arvestatav hulk Eesti inimesi. Seltsil oli umbes 25 000 liiget, mille hulgas arvestatav hulk eesti intelligentsist. Seltsi kokkutulekutel osales iga aastal vähemalt 1500 inimest. Loomulikult ei tohtinud kokkutulekuid korraldada piirialadel ja Ida-Virumaal, kus loodus oli kõige reostatum ja mured kõige suuremad, kuid lõpuks saime eriloaga teha kokkutuleku ka seal. Teise näitena võiks tuua Haridusseltsi loomise. Taas tulid inimesed minu juurde sooviga luua Haridusselts. Esimene probleem oli, et mis seltsile nimeks panna. Sooviks oli Selts nimetada siin hariduse andmisega alustanud Forseliuse järgi. Seda ei lubatud, sest miks peaks olema selts mingi rootslase nimega. Kuigi raskustega, aga lõpuks sai minu eestvedamisel seltsile siiski algne nimi ära pandud. Edasi veel seltsid Hoia Eesti merd, Roheline Rist jne. Need kõik olid määrava tähtsusega Eesti arengus. Nende seltside kokkutulekud ja konverentsid käsitlesid kõiki muresid eesti rahva püsimajäämise aspektist. Ma olen paljude nende seltside auliige või auesimees tänase päevani.

Kas te tegelesite nende seltsidega tugevast isiklikust huvist või pigem sooviti teid kaasata, et saada selle läbi tuge võimukoridorides?

See oli ikka selleks, et Eesti territoorium saaks taastatud. Näiteks Hoia Eesti merd loodi selleks et eesti rannaalad taastada. Eestis oli sellel hetkel üle kümne lennuvälja, sealhulgas ilma kõvakatteta lennurajad. Need kõik reostasid arvestatavalt piirkonda. Lisaks rannaalad ja saared, kuhu inimestel asja polnud ja mida nõukogude sõjavägi oli ohtralt reostanud.  Siis pöörduti minu poole, et tule ja aita. Ma olin ju ise sõjaväes olnud ja näinud, kuidas seal loodusega ümber käidi. Soov taastada reostatud maa oli minus olemas. Kui ma Jäneda kooli lõpetasin, siis läksin Saaremaale tööle agronoomiks, siis pakuti Pöide Traktorijaama direktori kohta, millest ma ütlesin ära. Selles ametis oleks pidanud parteisse astuma. Mitu korda kutsuti mind Saaremaa parteikomiteesse nõudega, et ma pean parteisse astuma ja direktoriks minema. Viimasel korral öeldi otse, et kui ma nõus ei ole siis lähed sõjaväkke ja kolme päeva pärast oligi kutse laual. Ma õppisin siis juba esimest aastat Põllumajandusakadeemia mittestatsionaarses õppes. Kui siis sõjaväes avastati, et mul on tehniline keskeriharidus, siis saadeti mind maaväest mereväkke. Kokku olin sõjaväes viis aastat ja kolm kuud. Algul Doonaul ja hiljem Mustal merel. Kui siis kooli tagasi läksin, tuli teha uuesti sisseastumiseksamid, sest vahepeal oli kõik aegunud. See on pikk ja keeruline lugu.

Hüppame ajas pika sammu edasi. Tartu Näidissovhoosi direktorina (1963-1969) olite tubli piimakarja kasvataja. Kui palju tegid piimatootjad tollal koostööd piimatöötlejatega?

Juba esimesel aastal ametis olles suutsime viia kahjumis Ilmatsalu sovhoosi kasumisse. Aja jooksul korrastasime teed ja inimeste elamised. Igal aastal liideti meiega mõni mahajäänud majand, kuni lõpuks nelja aastaga oli kogu tollane külanõukogu territoorium majandi hallata. Viisime ellu ka reforme, ka piimakasvatuses. Tõnurist kutsus mind kord enda juurde Viimisisse ja ütles, et ainus võimalus, kuidas peatada Venemaalt saabuv tööjõu sissevool põllumajandusse on tootmise mehhaniseerimine ja suurfarmide loomine. Akadeemik Mölder toetas ka seda ideed ja koostöös rajasimegi Rahingele esimese suurfarmi. Peale seda läkski Eestis lahti suurfarmide ehitamine ja hakati liitma väiksemaid majandeid. See õigustas ennast. Kui meil oli lehmade piimaand varem 1000 liitrit, siis tõusis see paari aastaga 4000-5000 liitrini. Majanduslik võimekus paranes. Ehitasime tollases Tähtvere vallas välja teedevõrgu , kokku 86 km teid. Tartu linnas oi sellel hetkel 80 km teid. Teede ääres oli drenaaž, mitte kraavid. See on seal siiamaani. Meie palgal oli 12 tegevsportlast –maadlejad ja tõstjad. Meie sovhoosi taidlusülevaatus kestis kaks päeva. Meil tegutsesid kõikmõeldavad erinevad kollektiivid. Kuna ma ise kuskil kollektiivis kaasa ei teinud, siis heitis rahvas seda mulle ette, et kuidas nii. Pidin siis laulma hakkama topeltkvartetis. Olin sovhoosis ametis 6 aastat. Sealt kutsus mind Käbin Tallinnasse.    

Teil on doktorikraad. Mis teemal teie doktoritöö valmis?

See oli väga mahukas töö, 800-900 lehekülge. Selle töö sisuks oli kõige pealt piimatootmise organisatsiooniline pool. Samal ajal ja loomaorganismi põhjalik uurimine, et  lüpsitöö automatiseerimiseks. Lehmade kaelasponder, see on selline tikutopsisuurune asjake, et looma identfitseerida. Nõukogude Liidus ei toodetud tollal vastavat elektroonikatki. Pidime ise kõik leiutama. Selle abil saime uurida karja distantsilt ise karjamaale minemata sponderite abil.  Selle abil saime nende söömisreziimi jälgida. Lisaks saime jälgida nende psühholoogiat ja käitumismehhanisme. See oli vajalik näiteks toitmisel toidulisandite õigel doseerimisel, sest jõusööta tuli normeerida. Innaajal või vasika kasvuperioodil on kogused erinevad. Me lugesime söödavat kogust suutäite viisi. Seda sellepärast, et tugevam loom ajab nõrgema tihti ära ja ta ei saa oma portsjoni kätte. Kui siis tugevam nägi, et tema ei saa sealt midagi kätte, siis loobus. Me jälgisime ka veise seedimisprotsessi. Selleks me viisime veise makku kümme andurit, mille abil saime sekundi pealt tead, mis toimub looma maos. Lisaks uurisime seemendamisprotsessi. Muidu pidi lehma seemendama kaks või kolm korda enne kui õnnestus, aga munaraku eemaldumist on võimalik mõjutada magnetväljaga. Kui ta juba indles ja seemenduslaua juurde läks, siis saime magnetiga protsessi esile kutsuda. Sellega vähenesid seemenduskulud. Hea pull tootis tollel ajal keskmiselt poolteist tuhat seemendust. Iga kaduma läinud toos oli kahju.

Kaua sellise töö valmimine aega võttis?

Põllumajandusakadeemia rektorina ehitasime välja katselauda Ülenurmele. Seal oli korraga tööl 18-19 teadustöötajat, kes kõik uurisid erinevaid valdkondi, zootehnikud, elektroonikud, majandusteadlased jne. Oma töökorralduses panime kirja mitu % keegi kellegi töö osales. Minu osa oli igas töös mõned protsendid. Mulle pakkusid Läti ja Leedu ülikoolid, et ma kaitseks seal oma doktoritööd. Aga ma keeldusid, et pärast ei räägitaks, et sõbrad andsid mulle kraadi. Läksin kaitsma Moskvasse, kuigi juba siis olin Nõukogude Liidu lõhkujate nimekirjas. Komisjoni laua taga olid kõik juhtivad Nõukogude akadeemikud ja kokku vastasin küsimustele 5 tundi. See teema oli nende jaoks nii huvitav.  Üks Moskva akadeemik, siis avaldas arvamust, et Rüütlile ei tohiks üldse mingit kraadi anda, sest ta on Nõukogude Liidu lõhkuja, aga koosolekut juhatanud Valgevene akadeemik vastas talle otse, et sina enam sõna ei saa, sest me teeme siin teadust, mitte poliitikat. Moskvas hakati minu töö vastu muidugi suurt huvi tundma. Kohe võttis ühendust Kosmoseuurimisinstituut, keda huvitas just magnetväljade mõju organismile. Nemad kasutasid neid andmeid kosmonautide elutegevuse uurimiseks. Sealt tekkis meil kosmosekeskusega hea side ja nad töötasid meie laudas kuude viisi katsetades seal oma seadmeid. Sellel ajal olin ma Moskva uurimiskeskuses juba oma inimene. Kõik see kokku oli väga huvitav. Ma lisaks siia juurde elulist, mida iga inimene saab kontrollida. Iga inimese ümber on magnetväli või teise sõnaga bioväli. Mõnel on see tugevam, teisel nõrgem, aga keskmiselt kolme meetri kaugusele on see tunnetatav. Pimedas ruumis sa ei näe inimest, aga sa tunnetad ära, et seal on keegi. (Oma vahekommentaari lisab Presidendi nõunik akadeemik Jüri Kann. „See on loodusliku valiku tulemus. See, kes kolme meetri pealt vaenlast ära ei tunnetanud, see torgati mõõgaga läbi. Käe ja mõõga pikkuse jagu pidi olema vaenlane tunnetatav.“ Kõik muhelevad selle süvateadusliku seletuse peale) Kosmoselaevades, kus kitsas ruumis peavad kaks inimest pikalt koos olema, peavad nende väljad sobima, sest muidu nad hakkavad tõukuma. Samal ajal on igal inimesel organil oma bioväli – neerud, sapid, magu jne. Näiteks kui sul on üks neer haige, siis mõjutad paar-kolm päeva haiget neeru terve neeru magnetväljaga. Selleks on olemas üks väike aparaat ja neer terveneb või kui sul on kivid, siis kivid lagunevad. Mul on see aparaat olemas. Sellised asjad olid juba 30 aastat tagasi olemas, millega meie tegelesime. Meie uurimustöö ulatus sellise tasemeni välja. Ma näitan teile seda aparaati.

President tõuseb ja läheb teise tuppa. Ta naaseb peagi käes pisike aparaat. Ta selgitab, et see masin riputatakse inimesele kaela ja sellega saad luua endale sobiva magnetvälja. Seda väga ei levitata, sest tal pole hetkel veel olemas tugevat teaduslikku uurimust. Venemaal neid tänapäeval toodetakse ja ka Eestis on võimalik soetada. Kummaline on kuulda auväärt Presidenti rääkimas asjadest, mida tavainimene peab veidi esoteeriliseks. Sellist külge tema juures ei olnud ma varem tähendanud. Lisaks on äärmiselt positiivne näha, et vaatamata oma kõrgele eale ja veidi lainetavale mõttekäigule, on tema meenutused täpsed ja selged. Ma olen alati arvanud, et inimesi ei tohi hukka mõista või naeruvääristada küla juttude põhjal, vaid alati endale olukorrad selgeks tegema algallikast lähtuvalt. Peale kohtumist hr. Arnold Rüütliga võin öelda kindlalt, et tegemist on Eestit armastava ja meie riigi jaoks väga palju head teinud mehega. Tänan

Hendrik Toompere: Häirib see, et ei lasta rahulikult olla

Hendrik Toompere: Häirib see, et ei lasta rahulikult olla.

Ma tunnen Hendrik Toomperet 27 aastat. Vist … Midagi sellist. Mina olin alles keskkooli nooruk, aga tema juba lavaka lõpetanud näitleja päris teatris. Juba siis võlusid mind tema teadmistejanu, süvenemisvõime ja loomulikult anne. Hendrik on Eesti Draamateatri lavastaja, kelle materjali valik on alati ajakohane ja keskmisest suuremat süvenemist vajav. Kuid näitlejana on ta veelgi andekam ja mängib minu meelest liigagi vähe lavalaudadel. Ta valib töid, mida ette võtab, väga hoolega. Need peavad kõnetama teda ja läbi tema ka publikut.

Hendrik veedab oma jõudehetked Väike-Maarja lähedal emapoolse vanaisa poolt 1932 aastal ehitatud majas. Majas elas aastaid tagasi Hendriku ema vend Onu Aare, kellest ta on kirjutanud ka näidendi, mis praegugi teatri mängukavas. Aare oli edasilükkamise ja kõrvalehiilimise meister. Ees on kolm suvekuud. Mida võtab ette linnamees maamajas, kuidas ta ennast seal tunneb või millest ta puudust tunneb? Selleks sõitsin Hendrikule külla. Õues tibutas vihma ja Hendrikul praksusid puud ahjus.

Kes selle maja on ehitanud?

See on vana talukoht. Siin oli talutare, praeguse maja asukohaga risti. 1932 aasta aprillis põles talu maha ja vanaisa ehitas suvega uue maja üles. Sügisel koliti sisse. Minu vanaisa oli Herman Kruusenberg oli kuuekordne Eesti meister maadluse poolraskekaalus. Käis ka Antwerpeni olümpiamängudel 1920, kus sai 10. koha. Göteborgi mängudel 1923 sai hõbemedali. Ta oli sitke ja tugev mees ja tema jaoks ei olnud probleem palgid seljas metsast koju kanda. Vat selline mees.

Sa oled kirjutanud kolm näidendit.

Jaa. „Kommunisti surm“, mille ma tegin seitse aastat tagasi NO-Teatris. Siis kirjutasin Onu Aarest, kes siin elas. Eelmine aasta kirjutasin „Üle piiri“ oma reisudest ja sellistest asjadest. Siin on õudsalt hea teha seda kõike. Ma olen lapsepõlvest saati siin olnud. See on minu jaoks energeetiliselt hästi oluline koht. Kogu aeg käivad külalised … kujuteldavad. Erinevad mälestused. Siin läheb fantaasia hästi lahti. Eriti selliste ilmadega nagu täna. Lükkad akna lahti, paned tule pliidi alla.  

Ma mäletan kuidas nõukogude aja lõpus vana Hendrik pakkis oma auto asju täis. Selleks läks terve päev. Siis pandi masinale hääled sisse ja sõideti kohale ja oldigi siin terve suvi.

Oli jah umbes nii. Siis olid sellised ajad. Nüüd on läinud autod ja teed on läinud paremaks ja vahemaad on kõvasti lühemaks muutunud. Minul seda ei ole, et küüditan ennast kuuks ajaks. Samas on selles mingi point sees. Mida kauem ühe koha peal olla, seda paremini see mõjub. Lihtsalt ei sõelu Tallina või Rakvere vahet, vaid istud ühe koha peal. Siis lähed selle koha rütmiga kokku, tekib selline mõnus rahu ja kulged selle sees. Minul on sellist aega isegi rohkem , kui oli neil. Ema ja isa olid teatris väga hõivatud ja kuu aega puhkust neil oli ainult. Mina näitlejana mängin vähem ja praegu ongi mul kolm kuud paus.

Ma kutsusin sind ka teatrisse etendust vaatama, sa ajasid kohe sõrad vastu. Kas see on sul põhimõtteline, et puhkuse ajal ei vaata teatrit? Pea kõigest sellest puhtaks, et saaks värskete ideedega ja energiaga siis taas alustada.

 Ega ma ei käi suvel teatris väga. Vahel ikka kutsutakse ja siis vaatan midagi, aga pigem ei. Ma hakkan sügisel „Vanemuises“ „Fausti“ lavastama. Näidend on laua peal, aga laua kõrval on terve virn raamatuid, mis seda aega ja näidendit avavad. Eks ma siin siis loen neid ja valmistan ennast ette.

Üks sakslasest dokumentaaldraama lavastaja kirjutas, et tema töötab vähemalt 2000 lehekülge kirjandust läbi ennem kui asub näidendit lavale panema. Palju sina ettevalmistusi teed?

Sõltub. Ega ma siiski väga ei uuri. Kui ma tegin  „Kommunisti surma“, mis jutustas metsavendadest, siis ma uurisin küll seda aega ja inimesi. No ma ei tea. Lugesin läbi küll ühe sellise virna (Hendrik käsi liigub laua pealt põranda poole ja nii tundub kujuteldav raamatutorn hulga kõrgem). Kui ma „Onu Aaret“ kirjutasin, siis ei lugenud ma midagi. Mul ei olnud seda vaja. Aga näiteks kui Hargla kirjutas „Vabadusristi“ vapsidest ja Pätsust ja nii edasi. Siis tema küll kirjutas ja istus arhiivides, aga ma lugesin ise ka ikka hulga materjali läbi.  See ettevalmistus sõltub asjast. Paar aastat olen juba kogunud materjali baltisakslastest. Ma ei tea mismoodi või millal ma seda teatris teen, aga siin ümberringi on nii palju lagunenud mõisaid. Vahel võtan kätte ja sõidan mõne mõisa juurde ja siis kujutan seal endale ette, et kuidas nad seal elasid ja kuidas nad teineteisega suhtlesid, kuidas nad sugulased olid. Olen kõndinud ka surnuaedades ja vaadanud neid vanu haudu ja mõelnud nende perekondadele. Siin lähedal on üks väike mõis, mille omanikud on kirjutanud oma mälestusi üleminekuajast 1920ndatest. See teema hakkas mind huvitama, kui ma sattusin lugema ühte artiklit baltisakslaste toitumistavadest, retseptidest ja kommetest. Siis ma mõistsin, et kogu meie kombestik on sealt pärit, kuidas me sünnipäevi või jõule tähistame. Kogu selline rituaalne kombestik. Eks omal ajal oli mõisas palju eestlasi tööl ja need viisid siis seal nähtud kombed koju. Eestlastel oli tollal kaks maailma – ühes , kes mõisale ligi ei pääsenud ja teiseks kadakasakslased, kes olid moodsama elu viljelejad. Sellised, kes näiteks endale koju välikemmergu ehitasid ja ei käinud enam sirelipõõsa all.

Kui keegi tuleks praegu suure rahapakiga ja ütleks, et müü maja ära. Kas sa müüksid?

E-i-m-ü-ü. Sest see on see koht, kus ma käin. Muidu ma olen linnas. Linnaelu on tore, ma võin seal ka  õues istuda. Aga see siin on koht, kus ma käin. Siin on minu lapsepõlv, minu juured, palju pisikesi asju. Ma tahan käia siin. Ma ei taha asendada seda mingi suvalise kuurordi puhkusega või välisreisiga. Siin ma saan midagi teha ka. Ma saan siin trepil istuda nii kaua kui ma tahan, kasvõi öö otsa. Keegi ei vaata imelikult . Tahan tõmban õhtul mootorsae käima.  Samas see pind, mida ma pean siin hooldama on ikkagi nii suur. See pagana rohi kasvab ka nii ruttu. Ma pean iga nädal vähemalt korra üle käima. Õnnetuseks on see väga viljakas maa.  Ükskõik, mida maha paned, see läheb kohe kasvama.

Sina oled selle kohaga juba lapsest peale kokku kasvanud, aga kas on sul olnud hetki, kus sa ringi liikudes tunned äkki, et see on sinu koht, see on see, mida otsinud oled?

Ikka on. Ma sõidan vahel siin külateedel rattaga ringi. Kui siis on tee ääres mingid põlispuud ja aidamaja seal all. Siis tajud ära selle koha õhustiku ja atmosfääri. Selle kuidas elukorraldus seal on nii hästi seatud. Seal võib olla palju võlusid – vaade majale või majast, kuidas päike paistab hommikul, kuidas ta liigub päeval ja mida valgustab õhtul. Selle juures ei ole tähtis, kas inimesed on selle korda teinud ja aed on hoolitsetud, vaid oluline on selle koha enda energeetika. Selle ma tajun alati hästi ära. Näiteks oma linnakorterit otsisime üle aasta. Käisime ringi ja ei olnud seda õiget tunnet, kuni leidsime oma praeguse elukoha ja nüüd on sellega juba 15 aastat kõik väga hästi.

Eesti  inimesed on kahte tüüpi puhkusenautijad. Ühed panevad esimesel võimalusel mere äärde, teised põgenevad metsade ja küngaste keskele. Kumb sina oled?

Minu lapsepõlves oli niimoodi, et vanematel oli kuu aega puhkus, siis esimesed kaks nädalat olime Pärnus, sest seal oli isaemal väikene korter, kus me siis kõikpead-jalad koos elasime ja tegime kuurorti – liiv ja päike ja vesi. Siis oli kaks nädalat vaja siia tulla ja siin oli töö – heinategu, sitaviskamine, niitmine. Esimene pool puhkusest oli lesides higistamine, siis teine pool oli rabeldes higistamine.   Mul on õnneks olnud mõlemad variandid. Mere ääres käimine on pidupäev. Mõtiskleda ja tööd teha meeldib mul siiski siin. Kui on lämbe suvepäev, õhk seisab ja ainult kärbes sumiseb. Need hetked on siin. Meri, päike ja tuul on võimsad loodusstiihiad ja nad on nii võimsad , et nad pühivad mõtted peast. Viimastel aastatel on meil olnud väga tuulised suved ja ma olen tähele pannud, et kui on väga tugev tuul, siis ma ei suuda mõttetööd teha, isegi kui ma toas olen. 

Kas oled külamees ka? Kas astud naabri poole sisse, et teha üks õlu või astuvad naabrid sinu poolt vahel läbi?

Kui isa veel elas ja siin käis, siis oli siin päev otsa üks lakkamatu voor. Isale see meeldis ja tema istus nendega juttu rääkida, pläniseda ja õlut juua. Temale see sobis, aga mina väsisin sellest hirmsasti ära. Ühest küljest on see vahva, aga ma olen hoidnud sellist viisakat distantsi. Ma käin siin vahel inimestega juttu rääkimas ja külas ka, aga kaelakuti koos aega ei viida. Mulle see ei sobi. Selline aeg on vist möödas ka, kus joodi viina, kui traktoriga mööda sõideti, astuti sisse.

Avastan laualt fritüüritud ollused.

Need on fritüüritud võililled. Proovi. Superhead. Need on eilsed ja pehmeks läinud. Kui nad krõbedad olid, siis olid väga head. Korjasin õuest võililli ja tegin tumeda õlle, jahu ja munast taigna. Ajasin pool potti õli kuumaks ja fritüürisin nagu ikka fritüüritakse. Võtsin sabast kinni , pistsin õli sisse. Käisin kevadel Itaalias ja sõin seal täidetud suvikõrvitsa õisi. Need olid väga huvitavad. Mõtlesin, et prooviks võililledega ka.

Ma olen teinud võilille viina. Siis tuleb alati korjata õisi, kus mesilane pole veel peal käinud. Need õied on sellised haralisemad, mitte nii väga kohevad. Need on hulka magusamad. Kuhu me jäimegi? Et pärismaalasena ennast ei tunne?

Külalisena ma ennast ei tunne siin. Inimesed vahelduvad, kuid kant on sama. Palju d on lahkunud ja paljud on jäänud, samas on tulnud uusi inimesi. Lapsed on suureks saanud. Mul on siin kaks sõbrannat, kes on minu ealised ja kellega mul on pildid, kus me oleme kolmeaastased. Nendega ma suhtlen ja nemad hoiavad talvel ka majal silma peal. Ma olen ikkagi suvitaja ja külaelust suur osa ei võta. Midagi olen siiski vahel teinud ka. Eelmine aasta oli Väike-Maarja Tuletõrje Seltsi 100. juubel ja siis kutsuti mind sinna konferansjeeks. Ma rääkisin seal siis oma lugusid. Kevadel oli vallarahvaga kohtumine Georgi pubis. Rääkisin elust ja olust. Aga samas küla jaanitulele ma meestega istuma ei lähe. See pole lihtsalt minu rida. Ma tahan omaette olla. Samas on mul vahel abi vaja. Laut on mul sisse kukkunud. Sellega seostub üks tore lugu. Üks kohalik kopamees peatas kinni ja ütles mulle, et ma mäletan sind küll. Tal oli poisina võrr olnud ja see oli katki läinud, vihma sadas ja mina olin siis mööda läinud ja aidanud võrri käima lükata. Tal oli see meeles. Selle eest lubas siis nüüd tulla ja aidata lauda korda teha. Sellist abi mul läheb ikka vaja.

Linnas vahetuvad kaubad ja teenused alati raha vastu, aga maal käib pool elu vastastikuse vahetuse korras. Sinu seinal on ikoon. Kas see on siin juhulikult või on sellel sinu jaoks tähendus?

Minu vanaema oli tegelikult pärit Obinitsast, Setumaalt. Seal valitses õigeusk. Setumaal oli elu läinud vist viletsaks ja nad kolisid Kesk-Eestisse Vao külla. Siin õigeusku ei olnud ja ta hakkas käima luteri kirikus. Tema oli selline seto moodi usklik. Kirikus käis küll, aga Peko oli igaks juhuks toa nurgas. Jeesuse pilt rippus seinal. Selline pühapäevausklik, kuid pühapäevane kirikuskäik oli nagu raudvärk. Ma olin sunnitud lapsepõlves temaga kogu aeg kirikus käima. Küll see oli masendav aeg. Lapse jaoks oli see ju igav. Vaikselt soiuvad seal. Ma ise ole usklik inimene, kuid see maailm, mis on seotud vaimse arendamisega, sinna kuuluvad ka kristlus ja budism jne, on minu jaoks väga tähtsad ja õpetlikud olnud. Välismaal käies veedan tunde kirikuid ja pühakodasid külastades, sest ajalugu ja kunsti on seal palju. Selle ikooni panin siis vanaema rõõmustamiseks seinale. (Hendrik võtab ikooni ees seisva küünla) Panen küünla ka põlema. Inimeste usk, lootused ja soovid on siis talletunud. Sellel on eriline positiivne energia.

Eesti  inimene puhkuse saabudes hakkab kohe hullult tööle – niidab muru, lõhub puid, remondib jne. Siis on puhkuse lõppedes veel rohkem väsinud, kui enne oligi. Milline on sinu ideaalne puhkus?

 Muru niitmine on minu jaoks puhkus. See puhastab probleemidest ja jamadest. Loominguline töö on üsna konfliktiderohke võitlus. Seal on nii palju vastuolusid, tülisid, probleeme ja sellest peab lahti saama. Vanasti oligi minu lemmiktegevuseks puude lõhkumine. Sa lähed ühte rütmi ja hopp-hopp, nagu muusika. Siis kõik õnnestub. Kui lähed rütmist välja, siis pusserdad ja nässerdad seal. Igavene jama. See rütmiline tegevus puhastabki. Muruniitmisega on sama asi. Ma teinekord ei usugi, et ma niitsin näiteks kaks tundi jutti ilma puhkuseta. Kui ma teaks, et ma pean nüüd kaks tundi muru niitma, siis ma ei suudaks alustadagi. Ma käisin paar päeva tagasi raadios sisse lugemas Kreutzwaldi „Ennemuistseid jutte“. Ega ma seda väga tihti ei tee, et loed valju häälega pool tundi jutti mingit teksti. Seal avastasin sarnase nüansi – kui sa ühe koha peal komistad, siis läheb rütm käest ära ja sa jäädki sinna komistama. Loe või kümme korda, aga ikka eksid samas kohas. See ei pruugi olla üldse tehniliselt keerukas koht, vaid lihtsalt rütmi tunnetus kaob ja eksidki. Aga puhkusest. Ega ma siin ülemäära ei rabele. Mul on tekkinud viimasel ajal sellised huvid, et vaatan kuidas roos õues kasvab ja umbes nii. Eile rohisin piibelehe peenra naatidest puhtaks. Nüüd on nad nähtaval. Ma ei jõua neid kogu aeg hooldada, siis on seal mingi roheline jõle mätas. Siis on vaja mingit väikest tõuget, sest ega ma nii virk ka ei ole. Sellel aastal plaanin mitu asja siin majas sees ka teha. Pliit tuleb korda teha. Põrand tahab köögis lihvimist. Seda kappidega nurka peaks ka uuendama. Maja on hästi konserveeritud. Ma ei taha siin suurt midagi muuta. Vahel mõtlen , et võtaks seinakatte maha ja vana palgi välja, aga milleks.

Mis on kõige uuem asi, mida sa majja toonud oled?

Kohvimasin (Hendrik naerab). Vahel ma olen siia ikka toonud nuge ja kahvleid. Selliseid pisiasju. Põhimõtteliselt on siin kõik nii nagu viimased kakskümmendviis aastat olnud on. (Õue vurab auto). Kes see siis nüüd on? Täiesti tundmatu masin.

Maja siseneb vanem tunkedes meistrimees. Ilmneb, et tegemist ongi pottsepaga, kes tuli remonti vajavat pliiti vaatama. Hendrik on imestunud, sest hommikul oli ta alles saanud meistri telefoninumbri, kuid ta polnud jõudnud veel helistadagi.  Tundub, et külas liigub info mobiililevist kiiremini.  Otsus on karm – remontida pole siin midagi, tuleb uus teha. Pliidiuks võib vana jääda. Õuel olles tahaks meistrimees veelgi juttu vesta.

„Vaata, mis vana kask sul siin maja taga. Sammalt täis. Vaata, et majale peale ei kuku“

„See on täpselt sama vana kas kui ma ise. 52. Need seal üle õue on majaga sama vanad.“

„Siis polegi nii vana. Laut on ka kehvas seisus.“

„Üks naaber lubas tulla traktoriga appi. Saab vast korda.“

„Siis on hea. Ma mäletan sinu isa. Ajasime vahel juttu. Ema elab veel või?“

„Ema on nüüd juba kolm aastat surnud. Isal saab kaheksa.“

„Vaata siis. Vett on ikka kaevus?“

„Mul on vesi nii kõrgel, et võta või kopsikuga. Siin on mingi karstiala moodi asi. Mingid piirangud on peal.“

„Tuppa pole vett vedanud?“

„Ei ole. Mul on siin mugav. Vihm loputab nõusid.“

Mulle meenub stseen Jaan Tätte näidendist „Meeletu“, aga elu on parem kui teater. Kõik läheb hästi ja meister lubab paari päeva pärast kohal olla ja töö ette võtta ja oma „pakigaga“ minema ta vurabki.

Kas sa teie pere on ka hoidiste tegija? See on ju viimasel ajal väga populaarne.

Ma rohisin lapsena nii palju, et sai terveks eluks küll. See on viimasel ajal nii, et mul on suvel rohkem aega. Mul olid ikka varasemalt mingid suvelavastused või filmivõtted jne. Kui oled pidevalt lennus, siis ei saa õiget tilli ja sibulat ka. Targem on see küla pealt hankida. Me oleme Vikaga (Hendriku abikaasa Viktoria) teinud natuke peenemaid asju. Näiteks lihamoose, tsatnisid. Selliseid hoidiseid nagu vanasti me ei tee. Me teeme väikestesse purkidesse, neid me teeme mõnuga. Neid on siis hiljem hea sõpradel kinkida ja ise ka hea võtta. Ainsad asjad, mida me ise kasvatame peale võilillede, on maitsetaimed – salvei, köömned, basiilik, tüümian jne. Neid me kasvatama. Aga me oleme väga kõvad seenelkäijad. Me korjame viimasel ajal ainult kuuseriisikaid. Ootan kohe seda aega ja käin passimas, et kas juba saab. Meil on siin sellised omad kohad, kus me käime.

Isal oli sul mitmeid veidrusi. Kudus sokke, kasvatas kaktuseid, armastas süüa teha. Kas sul isalt ka mõni veidrus pärit on?

Süüa ma armastan teha. Praegugi on liha ahjus. Õues on väike suitsuahi. Esimene suitsulõhe on tehtud ja otsaski juba. Mulle meeldib ahju ees istuda ja vaadata kuidas suitsu tuleb, selline rehepapi tunne on. Igapäevast toitu teen ka. Mulle meeldib teha süüa suures ahjus. Mulle meeldivad need lõhnad. Siis on tunne, et perekond on kogu aeg siin olemas.

Mis sulle rõõmu pakub?

Kõik see, millest me rääkinud oleme. Ma teen kõike seda, et ma oleks õnnelik.

Mis sind häirib tänasel päeval?

Ohh. Kõik see, mis ümberringi toimub, tuleb ikka sinu sisse. Vene ajal sai mõeldud, et valitsusorganid on kuidagi ebaloomulikud, kõik mõtlevad seal ainult enda peale. Tunne oli, et kui tuleb vabadus, siis kõik muutub. Nüüd saad aru, et tulevad uued inimesed, panevad teistsugused märgid rinda ja ükskõik kui palju sellest ei räägita ja ei kritiseerita, siis miski seal ei muutu. Igapäevane elu on nagu see aed, seda peab kogu aeg niitma. Ei ole nii, et lihvin põranda ära, pesen puhtaks ja nii jääbki. Ei ole nii, sa pead seda iga nädal uuesti pesema. Ümbritseva eluga on samamoodi. Mõtled, et miks see mind häirib, see on ju kogu aeg niimoodi olnud. Siis lööd käega, aga hetke pärast on mingi uus üllatus. Et ei lasta rahulikult olla, see häiribki.

Avaliku elu tegelased kipuvad tihti maailma muutma. Avaldavad kriitilisi artikleid, kirjutavad artikleid ja pöördumisi. Sina seda teinud ei ole. Miks?

 Esiteks ei ole ma enam nii  loll, et ma hakkaks maailma läbi ajakirjanduse parandama, sest sellega ei muuda midagi. Korjad endale vaid lihtsalt mõttetult vaenlasi. Ja kolmandaks mulle lihtsalt ei sobi selline käitumine. See on ka põhjus miks ma ei lähe kunagi poliitikasse. Seal on hoopis teistmoodi käitumine, iseenese „mina“ väga võimas ja halastamatu läbipressimine. Sa pead olema üsna jälk inimene, sest muidu sa ei ole tegija. Minu tegevus on looming, sest see on vastutustundetum. Ma võin väga palju erinevaid maailmu läbi käia ja ma ei kanna selle eest vastutust. Poliitik müüb valijale usku, mitte kunagi midagi konkreetset. Elu läheb igal juhul oma rada ja tema kulgemisse pole mõtet sekkuda. Loomulikult kui tegemist on äärmusliku muutusega, näiteks sõda, kus inimeste elukorraldus pööratakse täiesti pea peale, siis peaks sekkuma.

Kas sa läheksid sõja korral kodumaad kaitsma või istuksid pigem akna alla ja vaataksid, millega see olukord nüüd lõpeb?

Ma olen mõelnud sellele. Päris ära ma ei põgeneks. Sellisel juhul oleks ma valmis minema ka kaitseväkke. See tugi oleks siiski pigem vaimne, et minusugune on ka seal teiste seas. Kuid minust poleks sellistes olukordades kasu.  Ma kardan suure rahvamasse. Ma ei ole käinud laulupidudel, rock-kontserditel. Nüüd käis Rammstein Tallinnas. Ma oleks sinna kindlasti läinud, kui seal poleks olnud nii palju inimesi. Saaks personaalse kontserti, siis kuulaks küll.

Sind näeb näitlejana laval hetkel ainult Draamateatri ülipopulaarses lavastuses „Pangalaen“, mida on mängitud juba enam kui 70 korda ja tundub, et mängitakse veel vähemalt sama palju. Miks sa nii vähe mängid?

Ma teen aastas kaks ja pool lavastust. Ühe lavastuse prooviprotsess on kaks kuud ja sellel ajal ei saa tegeleda muude asjadega. Ehk ma olen 5 kuud aastas hõivatud oma lavastustega. „Pangalaenu“ me mängime umbes  10 korda kuus. Seega pole koormus sugugi väike. Parem vähem ja hästi.

 Tänan sind väga. Toon sulle siis tomateid tänase inspireeriva jutu eest, kui need valmis saavad. Maal on vahetuskaup hinnas.

Intervju Mihkel Mattiseniga

Mihkel Mattisen „Muusika teeb mind õnnelikuks“

Arlet Palmiste

Ma tunnen Mihkel Mattisenit juba palju aastaid. 1996, kui hakkasime tegema ansamblit El Cumba, siis olid just JAMi poisid need, kes meie lugusid produtseerisid. Seejärel läksime koos nendega tollal väga populaarsele suveüritusele ehk suvetuurile. Meiega koos olid veel lisaks Black Rokit ja Estin. Kummaline kooslus, kui praegu tagasi vaadata. Midagi pole teha – JAM oli neist rahva hulgas kõige populaarsem kollektiiv. Tüdrukute kilked ei tahtnud vaibuda ja autogrammi järjekorrad tegid meid kõrvalt vaadates kadetaks. Ega tänapäeval pole midagi muutunud. Ikka vaatan vaid heatahtliku kadedusega, kuidas Mihkel sõltumata sellest, mida ta parasjagu ette võtab, rahva armastuse võidab. Armastus on muidugi suur sõna, aga austus tema talendi vastu on igal juhul suur.  Mida ta teeb ja mida ta sööb, et tal alati kõik nii hästi välja tuleb? Seadsin sammud stuudiosse, kus Mihkel valmistas ette RetroBesti festivalil toimuvaks suureks JAMi kontserdiks.

Mihkel, sul on suurepärane klassikalise muusika haridus . Sa oled lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ja täiendanud ennast aasta aega Londoni linna stipendiumiga Londonis ikka klassikalise klaver alal. Ometi ei esine sa suurtes music-hallides vaid pisikestes ööklubides. Miks nii?

Mängin ikka ka täna klassikalist muusikat. Ühe sooloklaverikontserdi ettevalmistamine on tohutu töö. Minu viimane suur soolokontsert, kus kaks poolaega olid mõlemad minu sisustada, oli viimati kolm aastat tagasi. Sellele eelnes vähemalt kuus kuud pingelist prooviaega. Palju tunde harjutamist. Õnneks oli rahvast kontserdil hästi. Kuna see ettevalmistus on keeruline, siis sellist asja ei jõua tihti teha. See on ikka tohutu energia , mis sinna läheb. Mul kindlasti plaanis mingil hetkel taas mõni kontsert anda, aga siis juba kõigis Eesti Kontserdi majades. Tuleb panna kuupäev ja kava enda jaoks paika. Mina mängin peast ja palad, mida tahaks kavasse võtta on reeglina tohutult pikad ja nüansirohked. Töö, mis tuleb enne kontserdi teha on meeletu ja inimesele, kes pole sellega kokku puutunud, on seda raske kirjeldada. Praegu ma kuupäevadest veel ei räägi.

Aga sa mängi Arvo Pärti. Tema lugudes on väga vähe noote.

See on muidugi positiivne külg (naerab). Aga see kui loos on vähe noote ei tähenda, et ta oleks halb lugu. See energia, mis on nootide vahel ja see kuidas sa ühest noodist teiseni liigud peab olema väga hästi teostatud. Pärti võib mängida küll. Oma lemmikheliloojat mul ei ole. Aastasadade jooksul on tehtud nii palju head loomingut, et nende vahel valida on raske. Kui ma hakkan koostama kontsertkava, siis alustan tavaliselt mõnest teosest, mida kindlasti mängida tahan ja siis hakkad sättima sinna ümber teoseid, mis sobivad meeleoluga ja ideega. Mulle meeldivad vene heliloojad – Prokofjev, Rahmaninov, Tsaikovski, Sostakovits. Ma arvan, et uue kava keskmeks saab kindalti midagi olema vana muusikast.

Kas sul ei ole siis ambitsiooni olla maailmakuulus klaverimängija, tiirutada mööda maailma ja esineda sama kavaga mitte Tallinnas ja Pärnus, vaid näiteks New Yorgis ja Pariisis?

See nõuab tohutut püsivust, aga seda mul ei ole. Mulle meeldib vaheldus. Mul on elus kogu aeg nii olnud, et klassiklaine muusika vaheldub pop-muusikaga ja muude tegemistega. Kui ma käisin Londonis õppimas, siis oli nii, et mul oli kooli poolt stipendium. Ma ei pidanud midagi raha teenimiseks tegema. Õpi ja harjuta aasta otsa klaverit. Tegelikkus oli aga see, et mõte läks uitama ja kirjutasin mingeid pop-lugusid. See on minu sees ja mulle omane ja sellest ei vabane. Kuhu sa tõmbad piiri, et see on pop-muusika ja see on klassika. Keegi on kunagi seda teinud, kuid see piir on ju väga ebamäärane. Piire võib tõmmata ka klassikalises muusikas. Näiteks Rahmaninov ja Mozart, need on totaalselt erinevad loojad.  Ja paljud tänased klassikalised heliloojad olid omal ajal tõsised pop-tähed. Näiteks sama Mozart. Sellist piiri tõmmata on väga raske. Lõppkokkuvõttes on kõik muusika ja see loeb, mis emotsiooni ta sulle loob.

Sümfooniaorkestrid esitavad pop-palu ja rockbandid Bachi. See on viimasel ajal väga moes. Sa rääkisid, et klassikalise klaveri kontserdi ettevalmistus võtab aega kuni pool aastat. See tähendab, et sellel ajal sa millegi muuga tegeleda ei saaks. See tähendab, et see üks õhtu peaks sulle nii palju sisse tooma, et sinu pere selle aja ära elab. On kontserditasud tõesti nii head?

(Naerab) Ei too nad midagi sisse.

Miks siis on vajalik klassikalise muusika esitamine? See on kallis, suured koosseisud ja pikad ettevalmistusperioodid, samas publik neid väga kuulamas ei käi. ERSO Lauluväljakul tuhandetele ei esine, JAM aga küll.

Ma arvan , et see on siiski väga vajalik. Reeglina on esitatav muusika läbi ajastute meieni jõudnud väärt muusika. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et miks publik seda vahel ei mõista? Ütleme nii, et kui mingi matemaatik tuleb minu juurde ja tutvustab mõned elu muutvat teoreemi, siis see ei, et mina sellest aru ei saa, ei vähenda selle teoreemi olulisust. On inimesed , kes sellest aru saavad- Kõrgkultuuris ja kunstis on teoseid, mis igaühele kohale ei jõua ja ega peagi alati jõudma. Ka kõrgkultuuris on teoseid, mida inimesed lihtsamalt vastu võtavad ja on ka teoseid , millest aru saamine nõuab suuremaid eelteadmisi. Kui me hakkaksime kuulama ja tegema muusikat, mis kiiret raha sisse toob, siis kuulamegi „Läänemere laineid“ elu lõpuni.

Kas sa ei leia, et on vastutustundetu peale seda kui oled saanud riigi poolt tasuta kõrghariduse, loobuda õpitust ja asuda hoopis teises valdkonnas tööle? Selliseid näiteid on oi-kui-palju.

Minu puhul päris nii öelda ei saa. Ma olen viinud klassikalist muusikat inimesteni, kelleni see võib-olla poleks kunagi jõudnud või oleks jõudnud aastaid hiljem. Alati, kui mind on kutsutud üle Eesti rahvamajadesse või mujale klaverikontserdi andma, siis olen oodatud pop-lugude  vahele kavasse võtnud alati ka mõne klassikalise klaveripala. Tõsi – need on palad on tihti kergemad, mida publikul oleks lihtsam seedida. (läheb elevile) Teiseks on olnud mul oma missioon Eestimaa koolides. Ma olen läbi aegade kõige enam loeng-kontserte andnud Eesti Kontserti artist. Ma olen tutvustanud klassikalist klaverimuusikat sadadel kontsertidel üle Eesti lugematutes koolides esimesest klassist viimase klassini ja seda sellises võtmes, mis paneks neid kuulama. Kui sa nüüd küsisid, et kas ma olen pätt, et tegelen pop-muusikaga, siis usun, et sellest on kasu olnud, sest kuna publik tunneb mind pop-muusikuna, siis tulevad nad mind kuulama ja mina saan siis nendeni viia killukest armastust klassikalise muusika vastu. Tagasisside on olnud sellele äärmiselt positiivne. Olen kuulnud, et inimesed on läinud minu kontserdist innustust saanuna klaverit õppima ja hakanud käime klassikalise muusika kontserditel.

Kas ansambel Svingers on sul ka omamoodi missiooniprojekt, et tuua sellist stiilset 30ndate meeleolu Eestimaa peosaalidesse?

Selle ansambli algus oli väga lihtne. Tallinnas avati klubi Chicago, kuhu oli sellist sving-ansamblit, mis esitaks Sinatrat jne. Kuna sellist ansamblit ei olnud olemas, siis tuli see ise teha. Aga me oleme astunud sellest sammu edasi ja esitame hoopis tänapäevast muusikat svingi-võtmes. See on kindlasti inimesele vahelduseks huvitav, sest nad saavad tänapäevasest raadiohitist sellise teistmoodi versiooni. Ma ei tea, kui palju selles missiooni on, aga me võtame seda ansamblit väga tõsiselt ja meil on sellega väga suured erinevad loomingulised plaanid. Usun, et varsti kuulete väga põnevaid uudiseid seoses meie ansambliga.

Sa tegeled nii erinevate muusikastiilidega. Milline on sinu jaoks jumalik muusika?

Jumalik muusika on iga loodud muusika. Eriti muusika, mille noote uurides saad aru, et seda pole loonud tavaline inimene vaid geenius. Sellises muusikas on väga palju kõrgemat või mitmekihilisust, mille loomiseks peab olema midagi kõrgemalt poolt antud. Samas on iga muusika, mis kuulajat sügavalt puudutav , jumalik.

Kas pop-muusika saab olla jumalik?

Eks see on vaieldav küsimus, aga ma arvan et saab küll. Ka pop-muusikas on väga head ja väga halba muusikat. On loojaid , kes on väga andekad pop-muusika vallas ja see on jumala kingitus neile. Ega siis jumal jaganud ainult klassikalise muusikaga tegelejatele annet. Neid näiteid on väga palju.

Kas sa ei karda, et klassikaline pillimänguoskus kaob üldse ära? Tänapäeval saab arvutis kõik valmis teha. Valid programmist pilli, lükid noodid ritta. Isegi laulda võid valesti, sest pärast saab arvutis kõik õigeks keerata.

Arvuti on muusika loomisel äärmiselt hea asi. See, mida sa seal teed on  ju sinu enese valida. Kas paned pumm-pumm põhja tööle või teed midagi muud. Tänu arvutile on muusika tegemine muutunud oluliselt lihtsamaks, enam pole vaja palgata suuri stuudioid, vaid piisab mehest arvutiga. Samas on oluliselt lihtsam ka muusika levitamine. Üle maailma jõudmiseks pole vaja suuri managemente või agentuure. Lisaks veel on tänu internetile lihtsam leida enda kõrvale sarnaselt mõtlevaid ja loovaid inimesi üle maailma. Muusikalisele koostööle on tänu internetile oluliselt suuremad võimalused. Muusikat saab salvestada kontsertversioonina ja stuudiosalvestusena. Pop-muusikas eelistan kuulata alati stuudiosalvestust, sest ise stuudios töötades, ma tean, milline loo viimistlemine käib stuudios. Seal on kümneid pisikesi detaile, mida asjatundmatule on raske seletada. Näiteks basstrummi sound. See pole nii, et valin siit soundi ja panen põhja tööle. Ma olen istunud stuudios päevi, et valida basstrummile soundi, kuni leidnud selle õige. Kui siis lõpuks käib veel tipphelirezisöör asjast üle , siis kuulad ja tead, et see on õige. Lives sünnib hoopis midagi muud. Lavalt pillimeeste ühisest mängimisest tekkiv positiivne energia mõjutab inimest teisiti. Klassikalise muusikas kuulan ka kodus meelsasti kontsertsalvestusi.

Muusikast oleme pikalt vestelnud, millele veel sinu aeg kulub?

Ma arvan, et samadele asjadele, millele enamustel inimestel – armastus, pere … nüüd võiks midagi originaalset veel öelda (naerab). Kui endast veel rääkida, siis minu jaoks on oluline, et ma tegelen asjadega, mis mulle meeldivad. Kui siis väga vähe olene tegelenud nii tööl kui eraelus asjadega, millega ma pean vastutahtmist tegelema. See on minu jaoks hästi tähtis. Ma mõtlen tihti kurbusega nendele inimestele kes vastutahtmist peavad esmaspäeva hommikul tööle minema, siis vaevlevad reede õhtuni ja siis on vabanemise tunne. Minu jaoks on tööle minek olnud senini ikka rõõmuasi. Muidugi vahel ei viitsi. Esinemine on õhtul, juba pikutan diivanil, vaatan head filmi, no muidugi siis ei viitsi, aga kui lähed, siis on jälle hästi. Inimene peab endaga hästi läbi saama ja tundma ennast kogu aeg hästi.

Et elus tasakaalukalt toimida, siis peaks 8 tundi päevas pühenduma tööle, 8 tundi perele ehk iseendale ja 8 tundi puhkamisele. Kuidas sinu päev jaguneb, kas mõni osa võtab teise küljest tüki ära?

Sellega on kuidas kunagi.  Mul võib olla perioode, kus olen mitu päeva ainult pere päralt ja siis jälle on mõni tähtaeg lähenemas ja ma istun kolm ööpäeva järjest stuudios ja mind ei ole olemas. Stabiilses ajajaotuses ma pole väga osav. Tööl ei ole  mina üksi asjadega seotud ja tuleb teistega arvestada, see teeb keeruliseks. Ega ma „päris“ tööl käinud kunagi ei olegi. Mis muidugi ei tähenda, et ma tööd ei teeks – esinen, korraldan kontserte jne. Minu tööd on siiski kõik seotud muusikaga ja sellega olen saanud tänaseni Eestis täitsa kenasti ära elada.

Viimastel aastatel on moodsaks saanud käia palverännakutel või Balil hingepuhastusrituaalidel või veel midagi sarnast. Kas sul pole olnud soovi minna elu muutvale eneseleidmise teele?

Balil ma käisin eelmine aasta abiellumas. See on ka omamoodi elu muutev sündmus (naerab). Palverännakul ma pole käinud, mis ei tähenda, et ühel päeval ma ei võiks minna. Ma rääkisin Urmas Sõõrumaaga, kes käis Tais. Ma olen palju kord Tais käinud ja alati seal sooja päikest nautinud, aga tema istus seal kolm nädalat pimedas ruumis. Tema sai sealt kõva elamuse, kuid mina praegu ei näe, et saaksin võtta sellise aja. Pigem ma veedaks selle aja oma perega. Kunagi võiks mõnele palverännakule muidugi minna.

Selleks et kolm nädalat pimedas veeta pole vaja kuhugi sõita, ela Eesti talv üle ja oledki saanud oma vaimse läbielamise. Palju sa leiad aega puhkuseks ja on teil perega seoses sellega traditsioone?

Paar korda aastas katsume leida ikka võimalust – kord kevadel ja kord suvel käia kuskil kaugemal ja lisaks meeldib meile abikaasaga Eestis avastada kohti ja olla kahekesi mõned päevad. Suvel me käime Bulgaarias. Seal on meil üks koht, mis on meile armas. Kui suvi saab läbi, siis laps räägib, mida ta järgmine aasta seal tegema hakkab. See on meil selline hea traditsioon. Ma saan lapsega koos olla kui keskmine Eesti isa. Vahel on nii, et panen lapse magama ja siis lähen alles tööle. Me ei ole talle peale pannud mingeid kohustusi.  Seda ma arvan küll, et kui lapsele on midagi antud, siis peavad vanemad seda suunama, sest ega lapsele pole antud andeid kümnes erisuunas, vaid mingis kindlas valdkonnas. Seda peaks siis vanemad arendama ja tagant tõukama. Mina ka ei viitsinud lapsena klaverit mängida, aga vanemad mõistsid, et  mul on selle peale annet ja mingi lükati tagant.

Kui teil kodus abikaasaga vahel eriarvamused on, siis kuidas need lahendad? Esitad klaveril mõne kauni ballaadi või lased kõrvad lonti ja annad tüli jätkumise hirmus kaasale õigust?

Klaverit pole ma küll kunagi mänginud, aga see on hea mõte. Me oleme nagu kaks kõva kivi, ega taha kergelt kumbki alla anda. Eks ikka püüad leida selle kesktee, et võib –olla mina eksisin natuke või eksis kaasa natuke.  Kui ma talle õigust annan, siis teen seda irooniaga, et „jajah, sul on õigus“ , aga see paneb alati ainult vunki juurde. Aga me suudame alati lõpuks kõik selgeks rääkida ja leida mõistlik lahendus probleemidele. Alati leiab lahenduse, kui mõlemad seda tahavad.

Mis suvel tulemas?

Svingersiga on palju esinemisi erinevatel firmapidudel. Suurimaks sündmuseks minu jaoks on ansambel JAM esinemine 30. Juunil RetroBestil. Me läksime laiali 2005. See oli meie teadlik valik. Aasta varem tegime juba plaani, et selle päevani esineme ja rohkem kutseid vastu ei võta. Meie lõpetamises polnud mingit riidu, see oli planeeritud otsus. Nüüd on aga seoses viimaste aastate retrovaimustusega olema hakanud saama järjest kutseid erinevatelt ööklubidelt ja ürituste korraldajatelt ja otsustasimegi, et teeme ühe kontserdi ja teeme suurelt, et kõik kes tahavad saavad vaatama ja nautima tulla ja hiljem oma eluga õnnelikumana edasi minna. Ma ei välista, et kunagi veel mõne eriürituse raames kontserdi teeme, kuid hetkel on see viimane, sest kui me tahaks tegutseda, siis poleks me tegevust lõpetanudki.

Kas see periood, kui olite JAMiga aktiivselt tegevad oli sinu elu õnnelikum?

Kindlasti oli see õnnelik periood, aga kas kõige õnnelikum … Kuigi lood olid igal õhtul samad, siis sellega harjub ära. See-eest on publik erinev ja vastuvõtt on erinev. Rutiine me veel tundma ei hakanud, kuigi lõpupoole hakkas säde silmast juba kaduma ja asi muutus tööks. Publik tajub selle kiirelt ära ja selleni polnud meil soovi jõuda. Aga seda uut kontserti läheme rõõmuga tegema ja loodame seal näha palju tuttavaid nägusid.

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo. /Raimond Kaugver „Peotäis tolmu“/

Nõnda alustab rahvakirjanik Raimond Kaugver (1926-1992) oma viimaseks jäänud elulooraamatut. Käesoleva aasta kevadel on põhjust temast taas pikemalt kirjutada. Nimelt jõuab Piibe Teatris publiku ette Raimond Kaugveri elust jutustav Arlet Palmiste näidend „Mees raamatust“ ja Randvelt Kirjastuses ilmub seni avaldamata Raimond Kaugveri 1952a. kirjutatud romaan „Viimse meheni“.

Raimond Kaugver sündis 25. veebruaril 1926 Rakveres. Tema isa oli linnavalitsuse raamatupidaja ja ema usule pühendunud koduperenaine. Kuni II maailmasõja alguseni elas Raimond õnnelikku väikelinna nooruki elu. Kirjutamisega alustas ta varakult toimetades koolilehte ja kirjutades ka tänaseni säilinud vägagi mõttetihedaid päevikuid. Sõda muutis kõik. 1940a. jäi laskmises järku omav Raimond vahele koolist padrunite vargusega. Ta saadeti koduõppele, kuid võeti hiljem kooli tagasi. Samal ajal lasti nõukogude vägede poolt õhku Rakveres asuv Vabadussõja mälestusmärk. Raimondil õnnestus üks tükk koju tuua . Raimondi päevikuist võib lugeda, et sündmusele järgnes koolipiste hulgas patriotismi puhang. Nendest sündmustest jutustabki käesoleval aastal ilmuv seni raamatuna avaldamata Raimond Kaugveri romaan „Viimse meheni“. Põhjused on selged – kirjandustsensuur oli nõukogude ajal tugev. 1952.a kirjutatud koolipoistest jutustav romaan nägi esmakordselt trükivalgust 1990a. ajakirjas „Haridus“, kus see avaldati järjejutuna.

1941.a õnnestus Raimondil pääseda nõukogude vägede värbajate käest. Saksa vägede saabudes astus ta Omakaitsesse, kuid juba kuu hiljem astus ta sealt välja. Oletatavasti ei leidnud Raimond seal loodetud Eesti iseseisvuse taastamise soovi. Probleemide vältimiseks sõidab Raimond 1943.a augustis ühel pimedal ööl paadiga üle mere ja liitub Soome kaitsevägedega. Algatuseks saadeti noored mehed allohvitseride kooli, mille lõpetamisel antakse talle kaprali auaste. 1944.a märtsis moodustatud eestlastest koosneva 200. Jalaväepolgus kohtub Raimond teiste kirjandushuviliste noormeestega (Ain Kaalep, Raimond Kolk, Leenart Tikerpuu), kellega koos hakatakse välja andma ilukirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Kaugver võtab endale ajakirjas eesnimeks Raivo, et vältida nimesegadust Raimond Kolgiga. 18. Augustil sõidavad eestlased Soomest kodumaale, et taas üritada võõrvägede ülemineku ajal taastada Eesti Vabariiki. Ajaloost teame, et see katse ebaõnnestus ja väeosa jookseb laiali. Raimond saabub kodukanti, kus mõned päevad varem on pommikillust surma saanud tema ema. Raimond võetakse tööle Mädapea algkooli, kuid kaua ta seal õpetada ei saa, kuna detsembris 1946 arreteeritakse ta riigivastase tegevuse eest. Aasta veedab ta kohtuotsuse ootuses Patarei vanglas, kuni 1946 märtsis mõistetakse süüdi ja saadetakse viieks aastaks Vorkuta vangilaagrisse. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles."

1947.a kevadel jääb Raimond kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjadena isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Raimond vabastatakse ennetähtaegselt 1949.a. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigridile, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

Noor abielumees asub 1951.a tööle Trammipargi velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Ta töötab Trammipargis kuni 1961.a. Samal ajal jätkab pidevalt kirjutamist. Järjest valmivad romaanid, mis nõukogude riigis avaldamist ei leia. Esimene romaan trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“ avaldatakse alles 1961.a. Raimond teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Tundub, et ta on loobunud lootmast, et Eesti Vabariik taastatakse ja sooviga saada avaldatud kirjutab edaspidi nõukogude korrale sobiliku sisuga romaane. Siiski ei võeta Soome vägedes võidelnud ja vangilaagris istunud kirjanikku kuni lõpuni riiklikes ametkondades päris omaks. Pidevalt võidavad auhindu kirjandusvõistlustel paljud teised, kelle tööd Raimond omadele tasemelt alla jäävad. See muserdab kirjanikku ja tekitab pikki joomaperioode.

1964.a võetakse Raimond lõpuks Kirjanike Liidu liikmeks ja temast saab elukutseline kirjanik. Raimond leiab omad teemad, millele pühenduda. Tema romaanid on sotsiaalse sisuga lihtsa tööinimese igapäeva elu kirjeldavad. Tema jutustamise stiil on geniaalselt lihtne ja haarav.  Samuti haaratakse poelettidelt tema raamatuid.

1966.a kohtub Raimond oma elu viimase armastuse Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu.

Raimond elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Igast oma elu olulisest perioodist on ta kirjutanud romaani. 1979.a viidi Raimond gangreeniga haiglasse. Tüsistuste vältimiseks tuli jalg amputeerida. Haiglast veedetud ajast inspiratsiooni saades kirjutas ta ühe oma hinnatuima romaani „Vana mees tahab koju“.

Traagilised sündmused sellega veel Raimond elus ei lõppenud. 1989.a ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimond abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama ja Aave hukkub Raimondi silme ees. Raimond ei toibu saadud löögist. Ta ei suuda enam minna nende Jõelähtme koju. Taksojuhtidest sõbrad Madis ja Milla, kes Raimondit kõikjale sõidutasid, leiavad talle maja Lehtses. Raimondile maja meeldib, kuid halvenev tervis sunnib  rohkem Tallinnas viibima.

Sõprade meenutuste kohaselt oli Raimond oma iseloomult tõeline „päikesepoiss“. Ta oli rõõmsameelne ja avatud hingega. Ta ei osanud öelda ei, kui inimesed teda külla või esinemistele kutsusid. Ta oli igas seltskonna hing. Ta oli hea huumorisoonega, kuid oskas jääda väärikaks igas olukorras. Ta töötas äärmiselt intensiivselt. Ta võis istuda kuu aega järjest laua taga, iga päev kuni 18 tundi, ja kirjutada selle ajaga romaani valmis. See tähendas aga seda, et ülejaanud 11 kuud aastast kulges ta elu omasoodu, kuni rahapuudus taas kirjutama sundis. Elu lõpul saab tänu kirjastuse „Kupar“ hiigeltiraazidele Raimondist päris jõukas mees. Tema eesti keeles ilmunud raamatute kogutiraaz on u miljon eksemplari. See on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul kuni tänaseni välja. Rahvaarmastus on tipul ja Raimond valitakse 1990.a Eesti Kongressi liikmeks. 1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Raimond on nii kaua oodanud. Uut vabadust saab ta nautida aga liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb Raimond Magdaleena haiglas leukeemiasse. Legend on lahkunud saamata lõpuni väärilist ametlikku tunnustust.

RAIMOND KAUGVERI  looming

koostanud Katrin Kaugver

"Keskpäevavalgus"
1962, tr-arv 21 000

Algab 1950. aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast, "õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti.

"Igapäevane leib"
1964, tr-arv 24 000

10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vana-aastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud n-ö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea.

"Seitsmendas läänes"
1965, tr-arv 20 000

Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Üht-teist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.

"Nelikümmend küünalt"
1966, 1995

Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale - küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit - nagu paljusid teisigi - aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.

"Jumalat ei ole kodus"
1971, tr-arv 32 000

Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."

"Ja kõik on kuhugi teel"
1974, tr-arv 32 000

Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja- ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939- 1950. Golden Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks - lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis ette luges.

"Suurte arvude seadus"
1978, tr-arv 32 000

Tegelasteks KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost, kes on sama vankri ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte. Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev nõukogudeaegne tegelaskond - õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad, kohtunikud -, kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad nn suurte arvude seadusele.

"Disko"
1982, kordustrükk 1995

Kooliromaan, mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud. Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub ära - ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale tänulik õbilane."

"Vana mees tahab koju"
1983, kordustrükk 1985 tr-arv 40 000,

Ühes haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo, miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane Albert Valter. Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast - seitsmekümneaastane Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.

"Meie pole süüdi"
1984, 1996,

Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on n-ö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja pöördub temast ära.

"Pariisi lõbusad naised"
1985, tr-arv 50 000

Ülikooliaegsed ühika toakaaslased Veronika ja Klara, kellest üks on nüüdseks majavalitsuse jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud, Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime. Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi.

"Tee isa juurde"
1987, tr-arv 100 000

Loo käivitab peategelase, 25-aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin seitsmeaastane, kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära, ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa. Ema sureb, kui Jürgen on 15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini. Siis otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde. Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.

"Kas ema südant tunned sa?"
1988, tr-arv 115 000

Ühe linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10. klassile, kus õpib tema tütar Birgit, kelle olemasolust isal seni aimugi polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine. Juttu on teistestki probleemsetest lastest ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema südamest aga jääb.

„Kirjad laagrist“
1989, trükiarv 80 000

Autobiograafilised ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu eluiha ja ängistav lootusetus. Reetmised ja eneseohverdused, argus ja suuremeelsus, visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.

"Postuumselt rehabiliteeritud"
1990, tr-arv 80 000

Valekaebuse peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.

"Laev keset rägastikku"
1990, tr-arv 80 500

Käes on Gorbatshovi-aeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema zhanri helilooja, naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.

"Peotäis tolmu"
1992

Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused - sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.

"Laevad kaotavad tüüri"
1993

1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine - need on tolle aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.

Sillad põlevad

2007

1950ndate lõpus kirjutatud lühiromaani sündmustik käivitub märtsis 1944, päeval, mil peategelane Gunnar Maandi vabaneb vangistusest Patareis. Käes on „saksa aeg“ ja kõigile, kes omal ajal venelastega mehkeldasid, näidatakse varjamatult näpuga. Maandi, kelle kodust sakslased läbiotsimisel nõukogude propagandat leidsid, teab, et tal on metsalise märk otsa ees. Kuskilt tuleb aga alustada. Ta otsib Tallinnas üles ülikooliaegse tuttava Ingridi, kuid see kohtumine ei too õnne. Järgmisel päeval pommitavad venelased Tallinnat, Ingridi kodu hävib. Raev kallaletungijate vastu kandub üle Maandile. Sõda alles käib ja Maandi jõuab teha ka talutööd, redutada metsas ning teenida Pitka üksuses, oma pattu sel kombel lunastades. Pärast sõda korjab mehe aga üles kunagine kongikaaslane, kes on nüüd täitevkomitees kõrge koha peal ja nii saab Maandi oma eluga järje peale – alustab nõukogude ametniku elu koos vastavate hüvedega. Ent ta on kaotanud sõbrad ja armastatud naise ning tunneb ahastusega, et on kui inimene, kes kannab põlevatele sildadele peoga vett...

Põhjavalgus

2010

60 aastat ootas see käsikiri oma aega. Autor oli napilt kahekümneneljane, kui ta Vorkuta vangilaagrist vabanes ja oma seal salaja kirja pandud märkmed joonelt romaaniks kirjutas, teades muidugi, et see ühelgi juhul ilmuda ei saa.

Raamatu peategelane Mattias Raud käib viie aastaga – 1944-1949 – läbi kogu oma aastakäigule määratud põrgu: NKVD ülekuulamised, Patarei, tapivagunid, Siber, kaevandus. Aga ta tuleb sealt eluga välja. Sest ta on noor ja idealistlik ja tal on pisut õnne. Laagris juhtub kõike, inimene on viidud oma viimse piirini.  Ainult nürineda ei tohi, teab Mattias kindlalt, lootust ei tohi hetkekski kaotada. Mitte füüsilised piinad ei tapa, vaid see hall nürinemine. Ja nii nad siis „kirjutavad ja arutlevad, loovad väikesi teoseid, mida kuhugi panna ei ole peale ligase kuuetasku – aga nad loovad siiski.“ Ja üle kõige laotub kirgas põhjavalgus, mis aitab jääda inimeseks ses hirmsas, jõletus elus.

Võõra mõõga teenistuses

2011

Romaan ilmus alles kolmandal katsel, posthuumselt. 1958 esitas autor käsikirja romaanivõistlusele, kus see ei läinud ideoloogilistel põhjustel läbi. 1981 tegi ta loo mõneti ümber, kuid uus versioon leiti olevat kehvem ja sinnapaika kõik jäigi.

Aeg, millest päevikuna esitatud romaan räägib, jääb sakslaste sissemarsi ja venelaste teise tuleku vahele – 1941. augustist 1944.a septembrini. Sõjaaeg niisiis. Loo moto seisab tiitellehel: Tugevad loovad olukordi, nõrgad langevad olukordade ohvriks. Kummatigi on mõlemad oma tegude eest võrdsel määral vastutavad. Ja selle paratamatusega tegelased end lakkamatult vaevavadki. Pidev sundus valida pooli, otsustada, kelle leeris olla, kas sekkuda või vaadata kõrvalt, ajab tülli klassikaaslased, isad ja pojad, poisid ja nende tüdrukud. „Kas ei peaks inimene rohkem armastama ja vähem tegelema probleemide ja ideedega, mis teda teisi vihkama õpetavad?“ küsib päevikut pidav nooruk lõpuks iseendalt. Võideldes võõra mõõga all, võõral pinnal, võõraste ideede eest, tunneb ta üha selgemalt, et on „ei keegi eikellegimaal“, ei muud kui „välihallis mundris nimetu kogu“. Siseheitlused lõpevad leegionist deserteerumise ja põgenemisega.

Viimse meheni

2017

1940. a lämbel hilissuvel tulevad neli Rakvere koolipoissi kokku, et asutada ülelinnaline salajane rühmitus, sest: „Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja!“, nagu ütleb mõtte algataja, 17-aastane Rasmus. Sihiks seavad poisid võitluse „eesti rahvusliku meelsuse ja poliitiliste ideaalide säilimise eest“. Nad näppavad relvi, trükivad kooli teadetetahvlile üleskutseid ja jagavad salaja lendlehti. Ei saa ju rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas ümberringi komnooreks astutakse ja enamlust propageeritakse. Muidugi on poiste tegevus ohtlik. Tekivad kokkupõrked uue võimu poolt ametisse pandud õpetajatega. Tagajärjed ei lase end kaua oodata. NKVD on jalul, algavad arreteerimised. Ja siis lasevad punased õhku Vabadussõja ausamba ning panevad künkale püsti oma puust obeliski. See nõuab kättemaksu ja poisid panevad punase obeliski põlema. Sel ööl hukkub üks sõpradest. Järgmiste kuude jooksul saab poiste tõotus „Viimse meheni!“ kurvaks tõeks.