Üllar Saaremäe: Minu jaoks on müstika toomine oma ellu väga oluline, et me ei muutuks liialt argisteks inimesteks.

Üllar Saaremäe: Minu jaoks on müstika toomine oma ellu väga oluline, et me ei muutuks liialt argisteks inimesteks.

Kui Üllarile helistan ja teatan, et soovin temaga juttu teha, siis kutsub ta mind külla. Aadress on lihtne „Keera suure tee pealt punase posti tagant metsa sisse ja tee toob lõpuks minu maja juurde.“ Umbes viiesajameetrisel metsateel kohtan kahte kitse. Nad uudistavad mind ja ei põgene. On vist inimestega harjunud ja ei oska neist halba oodata. Aiman, miks loomeinimesed oma kodu tihti looduserüppe rajavad, inimestest eemale. Kui  sa pead päev läbi suhteliselt pingsalt suhtlema, siis koju jõudes tahaks lihtsalt vait olla või jagada emotsioone ainult oma kõige lähedasematega. Sedapuhku on Üllar üksi kodus. „Oota veidi. Ärme veel räägi“, teatab ta uksel.“Mul tuleb kohe kohalik meistrimees ja toob laste voodi ära“. Vaatan õuel ringi – kuur, katusealune autode jaoks, saun, ait, suveköök, suvega kuivaks jäänud tiik ja saja-aastane maja, selline milliseid vabadussõdalastele ehitati. Astume tuppa. Üllaril on tuli pliidi all ja pannil praevad kartulid. Elutoas on palju raamatuid ja plaate. Vana mööbel segi uuemaga. „Seal pole mul mingit stiili. On veidi segadus jah“, vabandab majaperemees. Õue veerebki kastiga maastur ja kastis paistab valge voodi. Haarame voodist kinni ja tassime ta toa poole. Aga oh häda. Üllari peagi sündivatele kaksikutele mõeldud voodi on nii lai, et ei mahu maja uksest sisse. Läheme koos voodiga teisele poole maja, kus on veranda. Selle välisuks on küll laiem, kuid sisemine jääb ikka kitsaks. Verandale esialgu voodi jääbki. Meister lubas järgmine päevtööriistadega tagasi tulla ja voodi lahti võtta, et siis toas taas kokku panna. Loodame parimat. Istume peale füüsilisi harjutusi köögi laua taha ja alustame vestlust. Ma tunnen Üllarit juba 30 aastat, kui sa koos oldud õpilasmalevas. Minust 3 ja pool aastat vanemana oli tema siis muidugi vana mees ja mina alles noor. See oleks nagu eile olnud.

Sa oled nüüd juba aastajagu vabakutseline. Ühesõnaga töötu. Nii kirjutas politseinik ühele minu tuttavale protokolli ametiks, kui ta teatas, et on vabakutseline.

Siin oleks paslik meenutada ühe minu tuttava vabakutselise lugu, kelle nimi pole hetkel oluline, aga kes ei vallanud väga hästi inglise keelt. Oli tema Kanadas reisil ja tema käest küsiti, et mis ametit ka pead, aga tal ei tulnud meelde, kuidas on vabakutseline (freelancer) inglise keeles. Midagi oli nagu meeles ja ütles siis , et landfreecer (maakülmutaja). Mehed oli elutargalt noogutanud. Paljugi, mis ameteid võib ühes väikses põhjala riigis olla. Ma olen siis ka aasta aega maakülmutaja olnud.

Kas elu on siis nüüd peale 25 aastat riigiteatris olemist vabam ka? Ei pea enam kell 9 tööle minema.

Teatris ei ole pidanud kunagi kella 9 tööle minema. Kui me 96ndal Saarega (Indrek Saar, tollane Rakvere teatri direktor) teatri võtsime, siis ma muidugi entusiasmist läksin kell 9 hommikul tööle, aga ega mind seal kellelgi vaja ei olnud enne 11 ja sellest ma sain õige ruttu aru. Sellest ma sain ka aru, et peanäitejuhi päevad ei alga kell 9 ja ei lõpe kell 5 vaid see käib 24/7. Kabinet mul muidugi oli, aga üldiselt ma seal laua taga ei istunud.

Ka ise vabakutselisena on mul väga raske mõnele ametnikule seletada, et minu töö ongi 24/7. Isegi kui loen raamatud või jalutan, siis mõte töötab ikka selle kallal, mis parasjagu käsil.

Ma arvan, et samamoodi on ka teistel ametitel. Näiteks korralikul puusepal ka mõte kogu aeg töötab, kuidas ta midagi tegema peaks. Või ehitajal või arhitektil.

Ametnikel kukub uks selja taga kinni ja ei mõtle nad enam millelegi. Kas sinul on märkmik kogu aeg kaasas, et see, mis pähe tuleb kohe kirja panna?

Mul ei ole ja vahel on sellest siiralt kahju. Lavastuslikud ja rolliideed tulevad proovis tagasi, aga mul on üks tore hobi – ma kirjutan laulutekste. Mõnikord tekivad head riimid või toredad väljundid, siis need reeglina meelde ei jää. Ma arvan, et ma olen päris palju enda jaoks olulisi mõtteid sellepärast ära kaotanud, et ma neid kohe kirja ei pannud. Vanasti ma mõtlesin, et kuhu nad ikka kaovad, et minu seest nad tulid ja minu seest nad tulevad välja tagasi, aga ei tule. Kõigil suurtel poeetidel on märkmik, aga minul ei ole. Ma olen muidugi ka ainult laulutekstimeister.

Kas loominguvabaduse arvelt tuleb pere nimel kompromisse ka teha?

Eestis ollakse näitlejana vabakutseline kahel põhjusel. Kas sind ei taha ükski teater või sina ei taha ühtegi teatrit. Minul on selline seis, et mina ei taha hetkel ühtegi teatrit. Ma olen selles terve elu olnud. Ma olen jõudnud teelahkmeni, et näha kuidas ma üksi hakkama saan. Seni on läinud väga hästi. Hetkel ma ei tunne vajadust ühegi trupi liige olla. Palgaliseks näitlejaks ma enam ei lähe. Võib-olla kunagi võiks taas mõnda riigiteatrit juhtida.  

Sul on täitsa normaalne töö, aga ometi sa korraldad punklaulupidu ja nüüd veel luulepidu, mis ei kuulu kuidagi sinu ampluaasse. Mis okas sind selleks sunnib?

Esimese punklaulupeo korraldasime juba 10 aastat tagasi, aastal 2008. Ega seal mingid survet ei olnud, see tundus mulle lihtsalt nii geniaalne idee. Kui ausalt rääkida, siis sündis see väga ropult. Meil oli „Vargamäe Vabariigi“ esietendus või viimane etendus, igatahes oli pidu. Etenduses osalesid 130 lauljat Hirvo Surva juhatusel ja kui väike vein sees, siis lauljad võtavad ikka viisi üles. Nad laulsid igasugu kauneid koorilaule. Ma siis mõtlesin, et miks nad neid laule ainult laulavad ja õpetasin neile ühe Villu Tamme loo „Mida naised tahavad“. Seda lugu ei ole kunagi hiljem punklaulupeol esitatud. Ta on liiga ropp. Kellel huvi, see leiab loo üles. Aga see laul kõlas seal nii ägedalt ja ma küsisin Hirvo käest, et kas võimalik korraldada punklaulupidu. „Muidugi on. Vaata, kui hästi see kõlab“, oli tema vastus. Samal ajal oli meiega koos etenduse lavastaja Jaanus Rohumaa, kes oli ühtlasi presidendi kultuurinõunik. Ta ütles, et kui see asi tuleb, siis teeme sellest vägeva ürituse ja ma panen selle presidendi kultuurikalendrisse kirja. Sinna see mõte jäi. Ühel hetkel ta helistas mulle ja küsis, et mis kuupäeval see punklaulupidu sul tuleb. Mul oli plaan juba ununenud ja ma põrutasin talle siis esimese ettetuleva kuupäeva, mis osutus minu poja sünnipäevaks – 7.juuni. Mõtlesin, et poja sünnipäeva oleks tore väikse peoga tähistada. Ma ei aimanud, et see nii suureks läheb. Järgmisena läksin Rakvere Linnavalitsusse ja rääkisin linnapea Andres Jaadlaga, et mul on selline mõte ja presidendi kantselei ka toetab. Neil polnud selle peale enam midagi öelda, kui sellised käsud on kätte antud. Ma ei olegi seda varem kellelegi rääkinud.

See on suurepärane juhuste ahel. Kas sa oma tegevuste juures rahva harimisele ei mõtle, oluline on, et pulli saaks?

Ikka mõtlen rahvale. Ma olen hetkel Kadrina Vallavolikogu peatatud statuudiga aseesimees. Ise peatasin, sest mul on sügisel olulisemat teha. Mul nimelt sünnib kaks tütart. Ma lihtsalt ei jõua tegeleda ühiskondlike asjadega. Lisaks korraldasime ju luulepidu. Selle juures oli taas mängus minu hea sõbra Jaanus Rohumaa käsi, kes nüüd on EV100 korraldusmeeskonna juht. Ta astus läbi ja küsis, et Rakveres ei võiks mingit suuremat üritust selle raames teha. Igal pool pidi midagi toimuma, aga Lääne-Virumaal on suhteline vaikus. Lubasin mõelda, aga kui ta lahkus, siis hakkas mul juba peas kerima. Samal õhtul veel helistasin Tiina Mälbergile. Siis kutsusime kampa Pille-Riin Purje ja Toomas Suumanni ja asi hakkas liikuma. Voldemar Panso on öelnud geniaalse lause „Idee maksab heal juhul 5 kopikat. Oluline on teostus.“ Eesti I Üldluulepidu.

 Kas meeskond on sulle oluline või oled rohkem üksik hunt?

Luulepeo kontekstis rääkides, siis üksinda ei oleks ma seda ära teinud. Me panime endale kohe suure eesmärgi – tuua rahvani kogu eestikeelse luule lugu läbi aja. Alates esimesest eestikeelsest luuletusest, mis on kirjutatud siinse Kadrina kirikuõpetaja Brockmanni poolt juba 1640ndatel. 200 aastat enne Kristjan Jaak Petersoni. Ühesõnaga oli selge , et on olemas inimesed, kes valdavad seda teemat paremini ja miks mitte neid siis kampa kutsuda. Teiseks ei ole sellist üritust üksinda teostada ka võimalik. Videoinstallatsioonid, helikujundus, kogu orgunn. Meil oli seal taga 30-liikmeline meeskond. Üks asi on kui mul tekib idee, aga teine asi on panna meeskond selle idee nimel ühiselt tööle.

Millised omadused ühel liidril peavad olema, et meeskond rahulikult toimiks?

On kaks asja, mille pärast minnakse kaklema – raha ja sisu. Kui me ei saa kokkuleppel, mida me teeme ja kui me leiuta välja seda, mille eest teha, siis ei saa asjast asja. See kas keegi teenib rohkem või vähem ei ole probleem, sest kui tuled kultuurisündmuse korraldamisega nulli, siis oled tubli tegija.

Palju sa ise suvel teatrisse jõudsid?

Ma olin elus esimest korda see aasta ise peaprodutsent Neeruti mõisa suvelavastusel „Pargivaht“. Seepärast ma väga ei jõudnud. Mõnda siiski nägin, vast viis lavastust. Muidugi „Kremli ööbikud“. Ega ma väga ei käi vabal ajal teatrit vaatamas. „Kremli ööbikuid“ käisin vaatamas, et näha kuidas minu sõbral Robert Annusel lavastamine välja tuleb. See on vingemaid kultuuriprojekte, mida Ida-Virumaal  üldse tehtud. Tulu teenisid nad kõvasti.

Ma tahtsin jõuda sinna, et mida sa arvad suvisest teatritegemisest. Kas see on raha tegemine või leiab siit ka tõsiseid lavastusi?

Suvelavastusi on ikka tehtud. Mingil hetkel hakati rääkima, et Elmo Nüganeni „Kolme musketäriga“ said alguse meie suvelavastused. See pole päris nii. Raivo Trass on teinud Vargamäel lavastusi 1978 aastast. Tegelikult on suveteatri maaletooja Andres Dvinjaninov , kes töötas pikalt Soomes, kus kesateatteri oli väga populaarne. Tema tegi siin siis oma Emajõe Suveteatri, mis rajas suveteatrite buumi. Seda ma ütlen ausalt ja Andrest tunnustades. Ta peaks selle eest elutöö preemia saama.

Oled sa ka usin poliitelu jälgija?

Ei ole. Ma vaatan ainult milline sõber järjekordselt mingi sita sisse on astunud. Ma olen selles asjas liiga kärsitu. Olin kunagi Rakvere Linnavolikogus ja siis lubasin endale, et ei tee kunagi midagi sellist enam. Siis tulid naabrid jutuga, et siin elad, siis tule kampa Kadrina vallavolikogu valimistel. Olin nõus. Aasta seal näitas, et huumorimeel peab olema kõva, et seal vastu pidada ja kohal käia. Riigikogusse on mind ka kutsutud, kuid seekord veel õnneks mitte. Ainus, kelle eesmärgid mulle korda lähevad on Isamaa, kelle toetus on küll hetkel madal. EKRE on liiga radikaalne ja kohati debiilne. Sotsid on jälle liiga tolerantsed. Siis jääb veel Reform või Kesk. Ega valida polegi kedagi. Kõigil neil on midagi, mis mulle meeldib, kuid tervik puudub.

Mis suhe sul kiriku ja Jumalaga on?

Üksteist toetav (muheleb). Ma olen lavastanud kirikutes mitu müsteeriumi. Väike –Maarja kirikus sees ja Tapa kirikus väljas. Viimast tegime Suure Reedel, kui väljas tuiskas ja niudevööga Toomas Krall mängis Jeesust. Tõmbasime ta risti otsa, tuiskas ja Tapa rahvas oli sokis. Ma olen mänginud preestreid jne. Jeesuse teematika paelub mind. Iidne lugu ja selle mõju inimestele.

On sinul omad teemad, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled?

On ikka. Mind väga huvitab eluvertikaal – alt üles. Minu suur kirg on Iirimaa ja nemad on seal läbinisti katoliiklased. Ma olen aru saanud, et meil on seoses sellega midagi puudu, sest neil seal on kellele loota. Ma arvan, et seda, mis neil on, mina enam ei leiagi, sest Jumala otsimisega oleks pidanud tegelema maast madalast peale. Selle sees kasvama. Kiriku suhtes olen ma jäänud vaatlejaks. Ma ei ole ühegi koguduse liige, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks hästi läbi kristlastega. Kirikuõpetaja amet on minu jaoks olnud mingil perioodil väga oluline, seda seoses rolliga lavastuses „Connamara“, kus ma mängisin kirikuõpetajat, kes lõpetas oma elu enesetapuga. See on katoliiklastele surmapatt. Siis ma katsusin jõuda asja tuumani ja mõista, mida selline käitumine tema jaoks tähendas. Ma olen sündinud nõukogude perioodil Kohtla-Järvel ja üles kasvanud Kohtla-Nõmmel. Minu suurimaks sisemiseks eneseväljenduseks oli punkarlus. Religioon oma rituaalidega on maailm, mida ma tegelikult ei tunne. Ma ei oska seda hukka mõista või selle üle irvitada. Me tegelikult ei tea, mida tähendab lapsest saadik Jumala käe kõrval kasvada. Ma ei mõista seda ja seepärast see paelub mind.

Räägitakse, et eestlased pole usklik rahvas, ometi ei möödu päevagi, kui me ei teeks midagi mingist ebausust kantuna. Kas sellega üritatakse Jumalast jäetud tühja kohta kompenseerida?

Raske on kogu rahvast ühte valemisse panna. Ühelt poolt on ka minu jaoks Jumalasse uskumine ja teiselt poolt ka müstika toomine oma ellu väga olulised, et me ei muutuks liialt argisteks inimesteks. Me oleme iirlastega väga sarnased oma veidrate uskumustega. Iirlased usuvad tänaseni haldjatesse, kuigi sellest avalikult rääkida ei tohi. Minulgi on maja taga loitsuplats alles, kuigi seda pole mõnda aega kasutatud.  Eks me rehepapi ja krati tegemise rahvas oleme ja pole mõõgaga toodud kristlust aastasadade jooksul suutnud vastu võtta. Ega Põhjamaadel pole kuskil Kristlust ennastunustavalt austatud, sest  Jumalaid võib olla mitu, nagu viikingitel – Thor, Odin, Freya jne. On kindlam. Mulle meeldib selliste mõtetega mängida. Kui meil poleks olnud nõukogude aega, mis siis meie rahvast oleks saanud.

Mis sind tänases eesti häirib?

Ma olen püüdnud niimoodi elada, et see, mis mind häirib, selle teen ise korda. Sellega, millega ma ise hakkama ei saa, selle kallale ma reeglina ei lähe. Muidugi mind häirivad mõned asjad. Ühelt poolt mind häirib see tohutu tolerantsus, mis on maad võtnud. Teiselt poolt häirib mind see viha, mis selle vastu on suunatud. Kuidas inimesed aru ei saa, et me oleme kutsutud siia maailma õnnelikult ja rahulikult elama. Muidugi me peame kaitsma oma kultuuri, keelt ja rahvust. Selles mõttes olen ma rahvuslane.

Eesti rahvas on 100 aasta pärast ikka veel olemas?

Mina teen selleks kõik. Eesti Vabariigi juubeli puhul sünnib kaks väikest tüdrukut peagi siia ilma ja läbi nende eesti rahvas jätkub kindlasti. Küll meie lapsed ka lapsi saavad, aga ma pidin veel korra ette näitama.

 Mis sind Eestis elades rõõmustab?

Ütlen ja mõtlen tõsiselt. Mind rõõmustab, et meie elatusjärg on päris hea. Ma olen tulnud päris vaesest keskkonnast olles õpetaja ja pottsepa poeg. Oma elu jooksul olen pidanud läbi saama suhteliselt vähesega. Noore näitleja ja pereisana pidin vahel nädal enne palgapäeva hakkama saama paki makaronidega. Lisaks rõõmustab, et meie rahva vaimne seis pole üldse mitte halb. Tegeletakse aktiivselt kultuuri eri vormidega ja niisama vestlemisega. Noored ei ole hukas, kuid võrreldes meie põlvkonnaga on nad palju vähem vastustvõtvad ja riskivamad. Maailm on nende jaoks lahti. Nad pigem istuvad Londonis oma hetke oodates, kui siin riigiteatris igapäevaselt töötades. Ja ma saan neist aru. Meie põlvkond tahab, et meie lastel oleks parem, kui meil oli. Meie vanemad tahtsid ka, aga neil polnud võimalik, sest nõukogude aeg hoidis neid kinni. Mina olen oma pojale suutnud küll jõuluvana kotti sokutada Mootorratturhiired või Lego, makstes sealjuures ära pool oma jõuluvana tegemisega teenitud rahast, aga tema läheb täna poodi ja ostab selle lihtsalt. Eesmärgid ja võimalused elus muutuvad.

Kuhu minna, mida teha.

Ise hakkan sügisel lavastama Vene Draamateatris Andrus Kivirähu „Eesti Matust“. See esietendub jaanuaris, aga siis on kõik oodatud. Suurepärane maja ja suurepärased inimesed. Need teatrisõbrad , kes pole seal veel käinud, võiksid kindlasti tulla vaatama.

Su kartulid vist kõrbevad.

Kurat. Nii võib juhtuda kui satud lobisema.  

Marko Amboja- Alati pead olema valmis haarama juhustest , mida elu sulle pakub.

Marko Amboja- Alati pead olema valmis haarama juhustest , mida elu sulle pakub.

Inimesed on erinevad, kuid erinevus rikastab. “Ah, mis nüüd minust kirjutada.“, mõtlevad paljud inimesed. Kuid põhjuseta. Iga inimese tarkuses või eluloos on alati peidus midagi, mis tundub põnev ja  õpetlik, midagi, mida saab tuua eeskujuks teistele. See on lugu sellest, kuidas juhused võivad hakata sinu elu suunama, kui sa oskad neid ära tunda ja neist kinni haarata. Kõik unistused täituvad, kui sa alateadlikult unistust endas hoides tema poole liikuma hakkad.  

Marko Amboja (45) ei olnud sugugi kohe nõus, kui soovisin temaga loo teha. “Ah, mis nüüd minust kirjutada.“, kõlas vastuseks. „Sa kirjuta parem endast, sul on juttu palju rohkem“. Kuid asi pole jutu rohkuses vaid sisukuses. Marko on sündinud Tallinnas, kuid lõpetanud hoopis Kuremaa Põllumajanduskooli zooveterinaarina. Veterinaarina ta kaua töötada ei saanud, vaid jätkas hoopis õpinguid Põllumajandusülikoolis ärijuhtimise erialal. Elupöörete veidruses sattus ta oma õpitud erialal tööle alles mõned aastad tagasi, kui asus tööle Baltic Agro müügidirektorina. Baltic Agro on piirkonna suurim põllumeeste abimees. Nad pakuvad oma klientidele seemneid, väetiseid, masinaid jne. Hiljem ostavad kasvatatud vilja jälle põllumeestelt kokku. See oli nüüd muidugi minu kui kultuuritöötaja väga lihtsustatud nägemus miljoniärist. Marko igapäevatööks on 18-liikmelise müügimeeskonna töö koordineerimine ja juhtimine. „Klientide juurde jõuan ma oluliselt vähem kui sooviks. Istun enamuse ajast kontoris laua taga“, teab Marko, kuidas suvest viimast võtta. Varem müüs Marko alkoholi ja Red Bulli. „Töö austerlaste juhitud firmas oli väga õpetlik ja mis siin salata, et lõbus ka.“, löövad Marko silmad meenutades särama.

Ma olen seda meelt, et eestlased jagunevad laias laastus kaheks – metsarahvas ja mererahvas. „Ma olen seal vahepeal“, mõtiskleb Marko „Ma tunnen ennast hästi nii merel, kui ka metsas. Kui pole pikalt merele saanud, siis tekib igatsus ja kui pole pikalt metsa saanud, siis tekib ka igatsus.“  Vee peal erinevate sõidukitega liikumine on Markot alati köitnud. Isegi Tartus elades oli tal Emajõel oma väike paat, millega tehti pikki jõge pikemaid ja lühemaid väljasõite. Tallinna kolides tundus loogilise ja vajaliku käiguna liituda avamerejahi meeskonnaga, millega asuti võitlustulle regattidel kogu Läänemerel. Kuid Marko unistas oma jahist ja sellest, kuidas ta oma enda jahiga sõidab üksinda sisse Pärnu sadamasse. „Meie merekultuur on alles lapsekingades, kuid tõsi ta on, et areneb iga suvega.“ Heaks võrdluseks naabritega on müügiks pakutavate jahtide hulk. Kui lüüa lahti Eesti müügiportaalid, siis leiab umbes 300 jahi müügikuulutust. Samal ajal on Soomes sama arv umbes 27000. Vahe on pea-aegu sajakordne. Seepärast leidis Marko endale sobiva hinna ja soovitud omadustega jahi Gävle sadamast Rootsis. Marko võttis kaks kogenumat merehunti kaasa ja ilma peatusteta sõites oldi 55 tunni pärast Tallinnas. Hingelises segaduses Marko ei teadnud nüüd enam, kas olla rohkem maal või merel. Põlisest maarotist oli saamas merehunt. Õige pea sõitiski ta oma unistust teoks tehes oma jahil Pärnu sadamasse. Üks unistus oli täitunud, kuid samas jättis tegu hinge tühja koha. Mis siis nüüd edasi?

„Eks sai siis ikka igal pool käidud. Kõige enam ikka päevastel väljasõitudel siinsamas Tallinna lähiümbruses.“, meenutab Marko. Kord sõitsid nad jahil koos sõbra ja sõbra väikese lapsega Aegnale. „Seal oli sadamas selline putka. Laps tahtis jäätist ja oli väga pettunud, kui putka kinni oli.“ Jätkab Marko meenutusi „Tegime talle siis nuudleid. Eks jahis on alati midagi süüa. Kuid laps oli ikkagi kurb.“  Järgmisel päeval asus Marko uurima, et miks siis ometi oli ilusal suvepäeval sadamakiosk suletud. Tallinna Kesklinna Valitsusest, mille alla omamoodi veidrusena Aegna saar kuulub, vastati talle, et hetkel kioskil rentnikku pole ja kui soovite olukorda parandada, siis võtke kiosk  ise rendile. No mis sa teed, kui kinni siis kinni, kuid mõte jäi kuhugi mõttesügavustesse alles. Aasta hiljem, kui Marko 15-aastane tütar Triinu hakkas suveks tööd otsima ei soovinud keegi hakkajat neiut õnneks rakendada, sest siis sai Marko talle ise ettepaneku teha. Marko võttis Aegna 6-ruutmeetrise sadamkioski suveks rendile ja pani noore tütre ettevõtmise juhatajaks. „Eks see oli selline suvefan. Endal on lõbus, laps teenib endale ise raha ja õpib samas vastutama.“ muheleb Marko „Mina olin ja olen seal ainult transporttööline. Toon vastavalt tellimusele paadiga kaubad kohale.“ Teisena asus kioskisse tööle Marko elukaaslane Moonika, kes parasjagu oli väikse lapsega kodune. „Väikelapsega kodune naine ja noor neiu koos äri ajamas tegi algul ettevaatlikuks. Kioski rendihind oli 65 eurot kuus ja mõtlesin, et selle saame ikka tasutud, isegi kui keegi kioskisse ei jõua. Aga tüdrukud said väga hästi hakkama“, on Marko uhke.  Täna on 18-aastane Triinu oma CV-ssegi kirja pannud „Aegna sadamakioski juhataja“ ja on selle üle uhke.

Aegna asub Viimsi poolsaare tipust vaid mõne minuti paadisõidu kaugusel. Aegna saar on vaid 3-ruutkilomeetri suurune, kuid ajalugu on jätnud siia hulgaliselt märke ja vorminud looduse omanäoliseks. „Aegna saarel on imelik külgetõmme, mida vanemaks jääd või rohkem ennast saarega seod, seda raskem on temast eemal hoida.“ arutleb Marko „Aegna võtab su endale.“ Aegna saare loosungiks on „Aegnal on alati aega“. See kehtib tegelikult enamuse väikesaarte kohta, sest pannes jala kaldale astud vaid pisukese paadisõidu järel suurlinnast hoopis teise maailma, kus kehtivad omad seadused ja aeg kulgeb omasoodu. Saarel ongi vaid kolm külastajaid teenindavat asutust – 2 külalistemaja ja sadamakiosk. Seepärast on kioskööride töö suureks osaks külastajatega suhtlemine. Kõik tahavad teada, kuhu minna ja mida saarel teha.  „Ootame saarele eelkõige loodushuvilisi ühe päeva matkajaid.“, tutvustab Marko saare püsielanike ootusi, „Saar on väike ja ei suuda vastu võtta massidega kaasas käivat koormust.“ Saare kolm külalistemajagi majutavad eelkõige üksikturiste. Ühes on Marko aga kindel, et igasugune konkurents on hea ja pakkumiste paljusus toob ainult kliente juurde. Paar korda aastas toimuvad saarel ka suuremad üritused, kuid needki pigem seotud loodusega. Saarel asuvas Keskkonnaameti loodusmajas toimuvad lastelaagrid  ja koostöös Looduse Omnibussiga ekskursioonid. Vaadata on saarel aga rohkem, kui päevaga jõuab. Esiteks viib tee erinevatel perioodidel ehitatud militaarobjektideni, siis kindlasti saare surnuaeda, Eesti kõige tihedama rändrahnude kogumini ja maagilise kiviringi juurde. Marko on saarel käinud ja olnud tänaseks neli aastat, kuid ütleb, et ega temagi pole veel igale poole jõudnud. Seepärast oodatakse ka neid, kes saarel varem käinud, sinna ikka tagasi.

Aegna saarel on vaid 2 püsielanikku, kuid iga aastaga tuleb juurde suvesaarlasi. Noored kiosköörid elasid algul ühes kahest külalistemajast või jahis ja mingil hetkel tundus Markole, et hing ihkab saarele püsivamat asukohta kui paadikajut või külalistetuba. Oma jalutuskäikudel silmas ta saare vastusküljes majakest, mis oma eraldatuses tundus täieliku paradiisina. Marko leidis üles senise maja omaniku, kes peale pikki ja raskeid arutelusid oli nõus maja siiski lõpuks Markole maha müüma. Nüüd said Markost oma perega tõelised suvesaarlased. Maja vajab küll korralikku renoveerimist, kuid see eest on olemas oma teistest eraldatud koht. „Ega siia kõrvale keegi ehitada ei saa. Ühel pool on meri ja teisel pool merikotka pesa, millega seoses on seal ehituspiirangud“, tutvustab Marko oma väikest paradiisi.

„Suvi ja külalised on küll head, aga omamoodi kergus tuleb hinge, kui viimane liinilaev „Vesta“ sõit Aegna sadamast väljub.“ Suvesaarlaste soov oma suve pikendada tõi kaasa uue probleemi – kuidas saada saarele, kui liinilaev enam ei sõida ja endal paati pole. „Saar tõmbab ligi igasugu huvitavaid tegelasi. Meil on siin Lõuna-Aafrikas sündinud hollandlane , kellega kahasse otsustasime osta veidi suurema paadi, et hakata pakkuma meretakso teenust“, tutvustab Marko taas üht asjaolude kokkusattumist ehk juhust, millest sai kinni haaratud. „Minule meeldib merel sõita ja kaupa oli ka vaja vedada, kui siis võtad veel mõne reisija peale, kes aitab kulusid katta, ongi kõik rahul. Meie väljume Tallinna kesklinnast ja sõit võtab aega 30 minutit. Kliendid on erinevad. Suvel on rohkem pered ja sõpruskonnad. Sügisel vene rahvusest korilased. Igaüks leiab oma“, arutleb Marko. „Oluline on hoida oma kindlat joont ja mitte propageerida saart kui peokeskust vaid kui looduslähedast vaimu taastavat keskkonda.“ Seepärast arendab saarel eestlasest tiibeti munk vaimse enesearengu keskust, et suurlinna külje all pakkuda võimalust taastada kaduv vaimujõud. Ka sadamakohvikul on plaanis koos saarega areneda. Aegna elab muutumises ja liigub oma kindlas suunas. Marko sooviks on lisaks Eesti põllumajanduse arendamisele ka Aegna saare arengusse oma osa anda. Öeldakse, et liblika tiivalöök võib teisel poole maakera orkaani põhjustada. Kas just orkaani on vaja, aga väikestest tegudest võivad sündida suured asjad, kui silmapiiril särab unisustetäht.

Rakvere Linnuse Nukuteater leidis endale näitlejad

Rakvere Linnuse Nukuteater leidis endale näitlejad

2017. a juunikuus helises Virumaa Muuseumitele kuuluva Rakvere Linnuse juhataja Kaidu Tiiriku taskus telefon. Vene keelt kõnelevad inimesed olid tema kontakti saanud linnuse töötajatelt ja palusid kokku saamist. Kaidu oli nõus ja läks kontoriruumidest, mis asuvad linnusest eemal linnusesse. Iidsete müüride vahel asuvas siseõues ootasid teda Anna ja Aleksander, kellel oli Kaidule lihtne küsimus, et ega linnuses pole vaja koolitatud nukunäitlejaid.  Kaidu Tiirik võttis minuti mõtlemiseks ja arvas peale seda, et asi on väärt katsetamist. Kes veel ei tea, siis linnuse eesõues asuvate töökodade taga on väike nukuteater, kus etendati lavastust Rakvere linnuse maskotiks saanud  rüütel Otto tegemistest.

Peterburis sündinud ja kasvanud Anna Solodova ja Aleksander Semenov olid just lõpetanud Peterburi asuva Venemaa  Kaunite Kunstide Akadeemia (varem oli selle kooli nimi Peterburi Teatriakadeemia) nukukunsti erialal ja tulnud väikesele puhkusele Eestisse. Nad olid Eestit ka varem korduvalt külastanud, sest Aleksandri vanaisa oli pärit Koonu külast Väike-Maarja lähedalt. Vanaisa talu kuulub  jätkuvalt perele kuulub ja siin käiakse puhkamas . Aleksander ja Anna tunnistavad koos, et Eesti on väga ilus ja rahulik maa, kus suurlinna saginast on hea puhata. „Eesti puhas maa ja puhas õhk annavad alati uut särtsu.“, täpsustab Aleksander. Nagu ikka oli ülikooli lõpp pingeline ja puhkus kulus hädasti ära. Peterburi teatrikooli õpingud ei erine eriti Eesti teatrikooli õppekavast. „Palju tantsu, kõnetehnika, laulmine, heli- ja valgusrezii, grimeerimine, nukkude ja dekoratsioonide valmistamine, lisaks loomulikult vägagi kirju teatriajalugu“, tutvustab  Aleksander kooli õppekava. Olen ise lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala ja kui Anna ja Aleksander oma õpitavaid aineid loetlesid, voogas südamesse soe mälestustetulv. Eesti teatriharidus on väga sarnane Venemaal omandatavaga. Kõige suurem vahe on praktikas, sest Vene teatritudengitel on rangelt keelatud koolis õppimise ajal töötada, vaid nad on kohustatud pühenduma täielikult õppimisele. Teadupärast saavad ja võtavad ka vastu pakkumisi Eestis teatritudengid juba õppimise ajal rollideks teleseriaalides või teatrilaval. „Ega me poleks jõudnud töötada ka. Vene teatriharidust omandatakse 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas.“ Jätkab Aleksander „Sisuliselt elasime kõik 4 aastat ainult õpingutele ja koolimajast sai meie kodu. Päeval on loengud, treeningud ,kõik selline ja õhtul ja ka öösel proovid oma erialaste etüüdide või lavastustega.“

Kuid suurlinnal on ka omad mured. Igal aastal kooli lõpetavad noored näitlejad ei leia endale sugugi kõik tööd, sest konkurents on äärmiselt tihe. Venemaal on hetkel teadaolevalt umbes 600 teatrit. Sellele arvule lisandub veel hulgaliselt projektiteatreid, kuid ometi ihkab glamuurset näitlejaleiba maitsta rohkem noori, kui teatrites töökohti. Venemaa teatrikoolide või kursuste arvu ei osanud Anna ja Aleksander nimetada, sest igas suuremas linnas on vähemalt üks teatriharidust võimaldav asutus. See sunnib noori näitlejaid vaatama tihti kaugemale riiklikust teatrisüsteemist, asutama oma väiketeatreid või liikuma tööle piiri taha. Õnneks on vene teatriharidus maailmas hinnas ja venekeelseid teatreidki leidub kõikjal üle maailma. „Me  ei tulnud siia plaaniga endale tööd otsida.“ jutustab Anna, „ Lihtsalt linnuses jalutades tundus see kõik nii põnev ja teatraalne. Kogu personal on kostümeeritud ja muidugi see väike teatriõu. See võlus meid kohe.“ Algne plaan oli teha suvi otsa linnuses tööd, puhata ja veidi raha koguda ja siis edasi liikuda. Kokkuleppel linnuse juhtidega pakuti neile võimalust oma lavastusi näidata linnuse teatrihoovis. Sellega, et linnus ja töö linnuses, neile meeldima hakkavad ei olnud nad arvestanud. Kui juhataja Kaidu pakkus noortele nukunäitlejatele suve lõpus võimalust teha linnuses jõuluks venekeelne etendus, siis olid Anna ja Aleksander sellega kohe nõus. 

Käesoleva aasta maist on Anna ja Aleksander  Rakvere linnuse täiskohaga töötavad näitlejad. „Tegime neile nüüd juba 7-kuulised tööload ja loodan väga, et nad nüüd siia mõneks ajaks jäävad.“ On juhataja Kaidu rahul asjade käiguga „Rakvere linnus on juba pikalt sarnase rutiiniga töötanud. Hädasti oli siia vaja värskendust. Rakvere linnus on ju oma olemuselt ainult varemed. Meil ei ole siin uhkeid ajaloolisi esemeid või ruume. Selle eest oleme teinud keskaja ajaloo elavaks ja anname külalistele võimaluse kogeda ajaloolist keskkonda. Erinevad atraktiivsed etendused on kogu kontseptsiooni väga oluline osa ja Annal ja Aleksandril on selles tähtis roll.“

Selle aasta suveks valmis Rakvere linnuse teatriõues lavastus „Ema otsides“, mis jutustab väikese draakoni seiklustest oma ema otsinguil. Lavastus on sõnadeta ja seepärast arusaadav kõigile erinevatest rahvustest linnuse külastajatele. „Nukuteater on eelkõige ikkagi visuaalne kunst ja tekst ei ole siin esmatähtis“, teab Anna. Koolis õpitut kasutades kirjutasid Anna ja Aleksander ise kokku muinasjutu, valmistasid nukud ja dekoratsioonid. „Meile meeldib ise lugusid välja mõelda ja siis neid lavale seada“, lähevad Anna silmad särama. Etenduses satub draakonipoega tema teel aitav sõber mägedesse ja vee alla, mis kõik osavalt ja efektselt vaatajate ette tuuakse. Lavastus on haarav ja lõpeb nagu ikka õnnelikult.

Anna ja Aleksandri teatrikoolis omandatud lava- ja mõõgavõitlusoskused saavad rakendust teises Rakvere linnuses suveks loodud õppelavastuses „Mõõgalugu“. Lavastuses tutvustatakse linnuseis leiduvaid ajaloolisi mõõkasid. „See oli juba meie ammune mõte – teha mõõkade tutvustamiseks publikut haarav vaatemänguline lavastus. Seni olid giidid lihtsalt seinal rippuvaid mõõku tutvustanud.“, avab linnuse juhataja Kaidu õppelavastuse tagamaid. Lavastuses tutvustatakse kõige esimest pronksmõõka ja siis läbi ajaloo lähemale tänasele päevale järjest gladiaatorimõõka ehk gladiust, viikingimõõka, rüütlimõõka, landsknehti kahekäemõõka ja rapiiri. Jutustaja teksti annavad laval efektsetes võitlusstseenides edasi just noored Peterburi näitlejad. Lavastus nagu ka mõõgaajalugu ise on üpris vägivaldne ja seepärast on kõik pildid publikuni toodud läbi väikese huumori. „Vehklemine pole meile võõras. Me oleme osalenud kooli ajal mitmetel lavavõitluse konkurssidel ja festivalidel. Moskvas toimunud konkursil „Kuldne mõõk“ märgiti meie etteaste isegi ära.“, lisab Anna.

Kui sügisel linnus hooaja lõpetab on noortel näitlejatel valmis juba uus plaan. Värskelt loodud kahe näitlejaga Rakvere Linnuse Nukuteater alustab ringsõitu üle Eesti. Nukuteater võimaldab Linnuse põhieesmärgi ehk ajaloo tutvustamisega laste ja noorte hulgas tegeleda aastaringselt. Sügiseks  valmib ajalooline nukulavastus, mida saavad külla kutsuda kõik lasteaiad ja koolid üle Eesti.  Lavastus saab olema eestikeelne lubavad noored näitlejad. „Me väga tahame seda teha ja peame selleks ajaks siis ka nii palju eesti keelt ära õppima.“, ei pelga Aleksander väljakutset. Kindlasti saab noori näha ka Rakvere Linnuse Jõulumaal haaravas lavastuses Rüütel Ottost ja päkapikkudest.

Hetkel on Anna ja Aleksander väga rahul nende võimalustega, mis elu neile toonud. Mis kaugemas tulevikus saab, seda nad ei tea. „Oleme veel noored inimesed ja jäädavalt  ei tahaks ennast millegagi siduda. Tahaks maailmas ringi vaadata ja erinevates olukordades ennast proovile panna.“ Jätab Aleksander tulevikust rääkides otsad lahti. Nende üheks sooviks on teha kasvõi mõnes lavastuses kaasa Eesti Nukuteatris. Nad mõlemad hindavad Eesti Nukuteatrit kõrgelt ja seal on neil ka tuttavaid ees, kes samuti on lõpetanud Peterburi Teatriakadeemia. „Nukuteater pole ammu enam ainult lastele suunatud ja Eesti Nukuteatris on väga head täiskasvanutele mõeldud lavastused.“ kiidab Anna, „Peterburis tehakse viimasel ajal ka väga palju täiskasvanutele suunatud nukuteatrit ja, mis kõige toredam, et see zanr on leidnud oma publiku ja on väga populaarne.“

„Nukuteater kui zanr, on nii vana, aga samas läbinisti moodne ja arenev, et see ei kao maailmast kindlasti kuhugi“ on Aleksander oma tulevikus kindel. „Uued võimalused läbi tehnoloogia ja lavatehnika arengu, teevad töö väga põnevaks.“  Noorte unistuseks on luua endale repertuaar, kus valikus on mitu erinevat lavastust ja teha nendega siis tiir peale alguses Eestile ja seejärel kogu maailmale. Jõudu neile selleks, kuid seni naudime parimat ajaloolist nukuteatrit Rakvere Linnuses.

Autoga mööda Läänemere rannikut Hollandi

Autoga mööda Läänemere rannikut Hollandi

Meie tütar lõpetas oma kooliaasta Rodderdamis ja vaja oli tema asjad ära tuua. Otsustasime Triinuga ühendada meeldiva kasulikuga, võtta aega enesele ja osutada kullerteenust tütrele. Või nagu seda ütles minu kallis Triinu „Me ju arutasime selle läbi ja siis ma otsustasin, et seekord oleme 11 päeva ja ei kihuta kogu aeg arutult ringi.“ Minul ei jäänud muud üle, kui vabastada ennast muudest kohustustest ja rooli istuda, sest me olime ju selle läbi arutanud, mis sest , et mina seda arutelu tähele ei pannud. Eks see olnud minu viga.

Plaan oli lihtne – sõita Hollandi mööda Läänemere lõuna kallast ja külastada sealseid imearmsaid linnu. Pakkisime asjad autosse jättes sinna nii palju ruumi, et saime muretult autos ka magada. Küll on see seadus hea, et rännates enam telefonitasudele midagi ei lisandu ja saad rahaliku südamega kasutada mobiilset internetti kiirete töötoimetuste tegemiseks ja mis peamine – google maanteede kaardi  vaatamiseks. Panime neiule, kes telefonis liikluses orientuurimiseks juhtnööre jagab nimeks Esta. Esta on teelt väga kapriisne tütarlaps ja juhatas meid teinekord päris imelikele radadele, mis ei tundunud kuidagi kiiremaiks teeks kahe asula vahel. Pealegi hakkab peale mitmepäevast kasutamist tema tuim, monotoonne ja mis kõige hullem, käskiv kõneviis, lõpuks närvidele  käima. Siis laskub juht Estaga dialoogi. See on veel hullem, sest kui mina juba rooli taga vahutan tema segaste juhiste pärast, siis tema jätkab sama tuimal häälel. See on enneolematu ülbus. Otsustasime, et tuleb teha palju emotsionaalsem  teejuht, kes vahel südamest ohkaks või itsitaks omaette või siis näitaks oma tundeid „Ma ju ütlesin, et siit ei saa“ „Keerame nüüd ringi ja hakkame otsast peale“ „Kas sinu või minu vasak“ jne. Vat siis sõidad 1000 kilomeetrit ja kunagi ei hakka igav. Proovisime seda Triinuga, kui vaigistasime Esta ja Triinu jagas juhiseid vastavalt kaardile. See ajas närvi sama palju , aga oli vähemalt lõbus. Kui peaksite sama üritama, siis annan nõu, et leppige ennem kokku, kummal pool on vasak ja kummal pool parem, sest teinekord võib sõbra vasak olla teisel pool kui sinu vasak.

POOLA

Läti ja Leedu jätsime peatusteta vahele ja sõitsime otse Poola. Ületasime tänu Estale Poole piiri kohas, kus ühel pool teed oli sõnnikuhunnik ja teisel pool piiri post. Ma olin sellest külarajast nii tüdinud, et ei tulnud meelde isegi pilti teha sellest absurdsest paigast.

Esimesena külastasime Gierlozi linna lähistel metsade keskel asuvat Hitleri peakorterit II Maailmasõja ajal Hundikoobast. Enne veel kui saime parklasse müüdi meile piletid. Need ei maksnud suurt midagi. Läks vist 40 zlotti. Peab teadma, et kurss on umbes 4:1. Seega maksis pilet kuskil 10 eurot. Saime autost välja, kui meie juurde astus vanem vene keelt rääkiv härra ja pakkus giiditeenust. See maksis 60 zlotti, mille saime pooleks jagada samal ajal saabunud vene juudi perega.  Keskus ise on ikka võimas ja tekitab aukartust inimese võimete ees. Hiljem külastasime ka kirikuid, mille ees on samuti aukartus, kuid siin on see hoopis teistsugune.  Hundikoobas oli mõeldud varjatud juhtimiskeskuseks sõjas Venemaa vastu. Kohalikele räägiti, et metsa ehitatakse keemiatehast ja seal lekib. Vale toimis ja rahvas hoidis sündivast linnast eemale. Kokku ehitati soisele metsaalusele 200 erinevat osavalt maskeeritud rajatist. Ainsateks pidevalt ründavateks vaenlasteks olid sääsed, mida oli olnud massiliselt. Hitler saabus siia esmakordselt jaanipäeval 1941 ja ta veetis siin kokku kolme aasta jooksul enam kui 800 päeva. Eriti hirmuäratavad olid Hundikoopas suurte juhtide isiklikud punkrid. Väljast massiivsed, kuid seest üldse mitte avarad, sest enamuse kogu hoonest moodustas betoon. 8 meetrise läbimõõduga välisseina ja sama paksu siseseina vahel oli amortisatsiooniks vajalik umbes meetrine õhukoridor. Katuse paksuks oli 14 meetrit. Puude vahele olid tõmmatud terastrossidele võrgud, kuhu langesid sügisel lehed ja talvel lumi ja nii polnud lennukitelt näha muud kui metsa. Trossid ripuvad puude otsas kohati veel tänaseni. Jäin mõtlema, et, keda nad nii hirmsasti kartsid? Milleks oli vaja nii kolossaalseid kaitserajatisi. Mul on tunne, et nad kartsid oma rahvast rohkem , kui vaenlasi, sest Hitler oli ju kindel, et suudab Venemaa vallutada mõne kuuga. Kartsid vist aga õigustatult, sest just siin üritati 43 atentaati üle elanud Hitlerit taas tappa tema oma ohvitseride poolt. Sellest ajaloolisest seigast on alles päris täpsed andmed ja sellest on vändatud film „Valküürid“ Tom Cruisega peaosas. Igal juhul on see ajalooline fakt ka tänases Hundikoopas jäädvustatud. Kui kaotus oli juba näha otsustas Hitler kogu keskuse hävitada, et see ei satuks vaenlaste kätte. Sajad tonnid lõhkeainet lennutasid suured betoonkamakad mööda metsa laiali. Palju hävis, kuid palju ka säilis tänaseni. Poola riik ja rahvas kannatasid II Maailmasõjas kõvasti. Seda ei lasta seal hetkekski unustada. Reeglina on need mälestusmärgid kaunikesti masendavad ja seepärast lähedal asuvasse koonduslaagrisse me minna ei soovi.

Hundikoopast sõitsime  oma ajaloo rännakus ligemale 700 aastat tagasi ja külastasime suurimat telliskivi ehitist siinpool Alpe ehk Malborki (endine Marienburg)  linnust. See UNESCO Maailmapärandi hulka kuuluv linnus on tähtsamaid ajaloomälestisi kogu Poolas ja poolakad peavad teda omamoodi rahvuslikuks pühapaigaks. Linnus asukoha Visla jõe suudmeharu Nogati jõe kaldal endisel Preisimaal valis välja Saksa Ordu oma keskuseks 13. sajandil. Linnust hakati ehitama 1274 ja rüütlid kolisid sinna juba 1280.a.  Teadupärast valitses osa Eestimaa üle samuti teotooni ehk Saksa ordu ehk kaudselt võib pidada linnust ka tollase Eesti administratiivseks keskuseks. Linnus on kolme osaline.  Igat osa eraldab vallikraav ja kindlusemüür ehk tema vallutamine oli vaenlastele ületamatult raske. 1457.a müüdi linnus koos tema sees oleva lossiga Poola kuningas Kazimierz IVndale ja lossist sai Poola kuningate residents.  Poola jagamisel läks 1772.a linnus uuesti sakslaste kätte. 1945.a sai loss II Maailmasõjas kõvasti kannatada, kuid peale sõda ehitasid poolakad oma uhkuse taas kiirelt üles ja 1961.a avati linnus muuseumina. Piletiga koos anti meile lossi sisenemisel kaasa audiogiidid, mis meid läbi lossikoridoride juhatasid ja oluliste detailide kohta infot jagasid. Linnus on tõesti suur ja tasub igal juhul sinna kanti sattudes külastamist. 

Koos jalutamise ja pildistamisega kulus meil linnuses aega enam kui kolm tundi. Üldse on huvitav tähendada, et kõndisime iga päev vähemalt 10 kilomeetrit. Hiljem Brüsselis ja Amsterdamis tuli päevateeks isegi 15 km. Seega oli autosõit segatud sportliku jalutusega ja sugugi ei olnud kogu aeg nii, nagu Triinu mainis, et kõik tema rippuvad kehaosad on juba ammu autoistmesse vajunud.

Ükskõik, mida me külastasime, siis pidime oma külastust jagama kümnete kooligruppidega. Nagu kevadisel koolide lõpetamisel ikka, siis viiakse ka mujal Euroopas lapsi ekskursioonidele oma kodumaa kaunimate vaatamisväärsuste juurde. See on ju iseenesest tore ja vajalik, aga pika peale teiste jaoks tüütu, sest aega kulub kõikjal planeeritust rohkem ja kisa ei vaibu kõrvust ka õhtul veel. Laste kädin ja kisa levib vist mingis teises tonaalsuses, sest kui olime hiljem Rotterdami Euromastis 185 m kõrgusel maast, siis all asuva kooli katkematu kilkekõmin kostis sinna nagu istuks kõrval toas.

Poolas sõitmiseks ei kasutanud me kiirteid, vaid liikusime ikka väiksematel külateedel. Kui vähegi aega on, siis soovitan seda soojalt teha. Läbides väikseid külasid ja nähes sealseid inimesi, tekib maaga hoopis teine side ja tunnetus. Varasemalt häirinud rekkad on kolinud kiirteedele ja pikkade alleede vahele peitunud külateed, kust aeg-ajalt avanevad vaated silmapiirini loovad romantilisele meeleolu ja toovad hinge rahu. Reeglina on teed heas korras ja hästi tähistatud. Ainsad, kes meeleolu rikkusid, olid valgete kaubikute juhid. See ei ole probleemiks ainult Eestis, vaid valgete kaubikute juhid terroriseerivad kaasliiklejaid kõikjal Euroopas. Arutasime omavahel, et kas neil on olemas oma salaorganisatsioon, kus hoolimatust ja teisi liiklussigadusi õpetatakse. Tegime ka laulu „Valge kaubik, valge kaubik, 2-tonnine furgoon, kiira-käära sõidab maanteel, tundub juht on veidi joond“. Nagu Eesti ühest paljudest teeremontidest minust üks valge kaubik (energiajook Monster logo oli autol peal, vast oli juht üle joonud) sajaga mööda kihutas ja mul oli auto esiklaas kive täis, nii see Eestist kaugemalgi ei muutunud. Valgete kaubikute juhid elavad kõikjal oma reeglite järgi.

Jõudsime Gdanskisse. Suurlinn, kuhu kavatsesime ööbima jääda. Parkisime auto parklasse ja läksime linna peale jalutama. Linna südames on hiiglaslik vaateratas, mis pole kallis ja kust avaneb vaade kogu sellele tööstus- ja sadamalinnale. Gdanski kesklinnas kõrgub vaateratas, mitte nii suur kui Londonis või Hong Kongis, kus me ka käinud oleme, kuid siiski piisavalt kõrge, et saada ülevaade kogu linnast. Jalutama selles arhitektuuristiilide segapuntras unustades enda jaoks salvestada tee. Korraga juhtusb nii, et minu telefoniaku on tühjaks saanud ja sama juhtus ka Triinul. Sellest poleks ju hullu, kui me teaks, kuhu meie auto on pargitud. Aga seda ei suuda me kumbki meenutada. Katsume siis mälupiltides sobrades meenutada, mida me enda ümber nägime, kui autot parkisime. Minule meenus mingi kirik, Triinule suur tänav. Liikusime siis linna serva poole, kus eemalt paistis kirikutorn ja oh seda õnne, kui nurga tagant välja astudes korraga ootaski meid meie sõber Chrysler.

Sõitsime ööseks Gdanski kõrval asuvasse kuurordlinnakesse Rewa. Imearmas ja imelise liivarannaga linn, kus iga maja on hotell ja kus igas õues väikese tasu eest parkida lubatakse. Parkimine aiaga piiratud turvalises hoovis maksis 2 eurot öö, mõistlik. Ranna ääres kulges promenaad, kus sai tahvlitelt lugedes tutvuda linna ajalooga või teha füüsilisi harjutusi. Uue päeva hommikul alustasime sõitu Läänemerele. Seda muidugi mitte päris otseselt, vaid 35 kilomeetrit merre ulatuva Hel poolsaarele. Vahva 35 kilomeetri pikkune riba Baltimeres, mis on kohati kolm kilomeetrit ja kohati vaid 100 meetrit lai, tipus asub armas turistilõksust linnake nimega Hel. Linna endisest kirikust on tehtud meremuuseum, mille tornist saab taas vaate kogu piirkonnale. Linna suurimaks vaatamisväärsuseks on hülgekeskus, kus tutvustatakse neid imelisi mereloomi ja räägitakse merekeskkonnast tervikuna. Nende paljude koolilaste, kes seal meiega koos tunglevad ümber basseinide, jaoks on tegemist äärmiselt olulise ideega parema ja puhtama looduse nimel.

Enne Saksamaale jõudmist sõitsime läbi ka Szczecinist. Hääldage seda linna nime kuidas oskate. Ma arvan, et eestlased ei ole päris õigesti seda nime anatoomiliselt üldse võimelised  hääldama. Päeva hakkas õhtusse jõudma ja seega ei olnud meil palju aega. Szczecnis jalutades mõistsin taas, et on teatud asjad, mis on poolakate jaoks kõigest tähtsamad. Esiteks on see usk ja see, et nende oma mees 26 aastat paavstina kogu maailma valitses, on kõikjal ära märgitud. Teiseks II Maailmasõjaga seonduvad saatusejäljed. Neid Poola rahva jaoks valusaid haavu ei lasta ka tänasel päeval unustada. Kolmandaks on kirg unustamaks sotsialismi periood ja soov jõuda tagasi Euroopa vägevate ja austust väärivate rahvaste sekka.  Poolakad on selles mõttes veider rahvas, et kui nende poole inglise keeles pöörduda, siis nad vastavad poola keeles ja kui siis täpsustad oma soovi, siis ta vastab ikka inglise keeles ja vaatab küsivalt otsa, et mida ma arvan tema jutust. Teda ei häiri absoluutselt see, et ta näeb ja saab aru, et ma poola keelt ei mõista. Tema jätkab ikka poola keeles ja on hämmingus, miks me Poolasse tulles pole ometi keelt ära õppinud. Ausalt öeldes, siis hakkasin poola keelest juba ka aru saama, sest sarnasus vene keelega on olemas ja tuttavaid sõnu on keeles palju. Aga Szczecin. Peamised vaatamisväärsused on kirjelduse järgi koondunud vanalinna, kuid vanalinna meie mõistes neil tegelikult pole. Ajaloolised hooned on segi tänapäevastega, lisaks sekka mõned aastakümnete tagused. Seega puudub terviklik ajastuhõnguline linnasüda. Taas kord mõistan, mida turistid tunnevad, kui räägivad Tallinna vanalinna kordumatust ilust. Kunagi Tallinna linnaisade poolt tehtud otsus, et vanalinna ei tohi ehitada uusi hooneid või paigaldada kirevaid reklaame, on olnud ainuõige.

Szczecinis asub maailma suurim punastest tellistest basiilika, mis troonib vägevana nii-nimetatud vanalinna ääres.  Kindalsti tasub külastada ka vägevat Pommeri lossi. Lossis tegutseb kunstimuuseum, linnamuuseum ja mitmed kohvikud, kus korraldatakse põnevaid kontserte ja sündmusi.

SAKSAMAA

Saksamaa ajaloolised linnad on koduselt võluvalt. Esimesena jääb meie teele Lübeck. Hansalinn Lübeck on üks varajase maailmakaubanduse olulisemaid keskusi. Veega ümbritsetud vanalinn oma viie peakiriku seitsme torniga on üle tuhande aasta vana ja kuulub UNESCO Maailmapärandi objektina muinsuskaitse alla. Võtame Turismiinfopunktist linna kaardi, millele on maha märgitud kooskirjeldustega teekond kõigi olulisemate vaatamisväärsuste juurde. Tee viis mööda Maarja kirikust, mille torni oli võimalik liftiga tõusta ja imetleda vaadet kogu linnale. Enim püüdsid silma linna paljud kirikud oma sihvakate tornidega. Astusime sisse hiiglaslikku Maarja kirikusse. Kümned hauakambrid, mitmed teineteisest eraldatud kontsertsaalid, on vaid osa sellest, mida suur hoone endas peidab. Kirikus tundsin tühise putukana Jumala nimel rajatu kõrval. Mõistsin, et hiiglaslik ja uhke kirik annab inimesele olla uhke inimese üle. Kui vahel tänaval või pidudel inimesi vaadeldes hakkab paha ja kahju üheaegselt, sest  inimesed on kaotanud endas uhkuse ja autunde, siis kirikus vaadeldes seda muinasjutulist hoonet, saab usu inimese võimsusse taas tagasi, sest see , kes on loonud midagi nii suurejoonelist ei saa olla üdini paha.

Lübecki majade vahelt avanevad  kitsad tänavad, mis viivad imelistesse sisehoovidesse, kus inimesed igapäevaselt elavad, kuid ometi on lubatud huvilistel nende väikeste muinasjutuliste aedadega tutvuda. Ühe sellise väikese tänava kõrvalt leiab kuulsa saksa kirjaniku Günther Grassi maja, mis tänasel päeval tegutseb muuseumina.

Lübecki Vorwerkeri kalmistul asub eestlaste jaoks oluline mälestusmärk. Fern der Heimat ruhen hier Esten (kaugel kodumaast puhkavad siin eestlased), nii on kirjas Teises maailmasõjas hukkunud Eesti sõjapõgenike mälestusmärgil Vorwerkeri kalmistul. AsetasimeTriinuga mälestusmärgile lillepoti ja pidasime vaikuseminuti. Tuleb tõdeda, et südame tegi soojaks nähtu, mälestusmärgi jaoks on valitud ilus koht, ümbrus on kenasti hooldatud ja Vorwerkeri kalmistu on tervikuna tõeline vaatamisväärsus. Läbi kalmistus jooksevad alleed, kus hekkide taga on varjatult hauad. Hauad ei ole tihedalt teineteise kõrval, vaid asetsevad mõistlike vahedega veidi süsteemitult  muruplatsi sees. Kalmistu on jaotatud mitmesse sektorisse, kus oma viimse puhkepaiga on leidnud paljude rahvaste lahkunud. Olen surnuaedade fännina jalutanud väga paljudel maailma kalmistutel, kuid nii ilusat pole vist tõesti varem kohanud.  

Lübeckist viis meid tee Bremenisse. Saksamaa vanim sadamalinn Bremen asub Weseri jõe suudmes. Endisest kalurikülast on nüüdseks saanud Saksamaa loodeosa keskus.  See, et umbes poole miljoni elanikuga Bremenit üle maailma just tänu «Bremeni linna moosekantidele» teatakse, näib neid endid pisut üllatavat. Linna 600-aastane raekoda kui ka vabadust ja sõltumatust sümboliseeriv ligi kuuemeetrine Rolandi kuju on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Raekoja alla asub Euroopa üks suuremaid veinikeldreid, kuhu tehakse ka ekskursioone. Linna sümboliks saanud moosekantide kujusid on erineval moel ja erineval kujul märgata kõikjal ja suveniire koos eesli, koera, kassi ja kukega saab osta igalt poolt.

Enne Hollandisse jõudmist põikame läbi Rheine linnast, mis üllatab meid oma kompaktse ja liigirikka loomaaiaga. Rheine loomaaias saab sisse astuda teatud puuridesse ja vaadelda lindude või loomade toimetamisi otse nende koduses keskkonnas. Kõik puurid on suured ja osavalt loodusesse sulatatud. Korrakski ei teki küsimust, et kuidas küll see või teine loomake sellises keskkonnas elamisega hakkama saab. Astume ahvide puuri. Veidi pelgan, et ahvid on agressiivsed, nagu seda Aasias võib tihti näha, kuid siin on teisiti. Ahvid mängivad omaette ja ei tee inimestest üldse välja. Kaamelid nagu lesiks lihtsalt keset teerada. Vaata, et peale ei astu. Mõistan, et loomaaed on oluline loodusõppekeskus kohalikele koolidele, sest siia on rajatud väliõppeklassid ja metsa all looklevad viidastatud õpperajad. Loomaiast 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel on endisesse kloostrisse rajatud Bentlage loss. Loss tegutseb kultuuri- ja kunstikeskusena. Lossis on ka kohalikku ajalugu tutvustav muuseum ja kõrgelt hinnatud restoran. Jätame viimase külastamise seekord vahele.

HOLLAND

Rodderdamis tegime jalutuskäigu Euromastini. Kui küsisin torni all laiuvas imekaunis pargis ühelt tervisesportlaselt sulaselges inglise keeles teed, siis olin segaduses, et viimane minust aru ei saanud. Triinu togib mind küünarnukiga ja itsitab :“Mida sa nüüd siis küsisid – eurotorn.“ Ja kordab siis veel kord erilise inglise aktsendiga – eurotorn. Mis seal vahet on eurotorn või euromast. Lõpuks saime asjad selgeks ja tee näidati meile kätte. Seal tasub Rodderdami sattudes kindlasti ära käia. Torni tippu tõuseb klaasist seintega lift, kus sees saad muretult istuda ja mis 185 meetri kõrgusele  jõudes hakkab tegema tiire ümber  torni pakkudes imelisi 360 kraadi vaateid kogu linnale. Tornis on veel lisaks restoran, peosaal ja vaateplatvormid. Elamus oli igal juhul garanteeritud, sest kuigi vaatelift pidi olema suletud, siis kutsuti meid ikkagi peale väikest hooldust proovisõidule. Nii me siis koos remondimeestega Rodderdami vaadet imetlesime ja olime õnnelikud meile avanenud võimaluse üle.

Rodderdam on kaasaegse arhitektuuri keskus. Vaatetornist on eriti hästi näha, kui palju erinevaid ja erilisi maju linn endas peidab. Päris tavalist korteritega karpi nagu linnas polekski. Igal majal on oma väike arhitektuuriline vigur küljes. Kuulus on turuplasti kõrval olev kuup-maja, kus maja karp oleks nagu ühe nurga peale seisma pandud. Loomulikult on vaatamist väärt ka turuhoone ise.

Rodderdami kõrval asub väike ja maaliline linnake Delft. Delft on vaieldamatult Hollandi üks kõige kaunemaid linnu. Linna keskväljaku Grote Markti ääres asuvad Uus ja Vana Kirik ja raekoda. Kuulus on Delfti kirikute kellamäng, mida on kutsutud ka kellamängude Stadivariuseks ja mida saab kuulda iga esmaspäeva õhtul. Kahjuks on reede. Uue Kiriku torn on 209 m kõrge, mis Madalmaades jääb alla vaid Utrechi katedraalile. Kirikusse on maetud Hollandi viimased kuningad.

Linna vaatamisväärsuste hulka kuulub kuulsa maalikunstnik Vermeer van Delfti maja. Nagu tema nimigi ütleb, siis sündis, elas ja töötas Vermeer just siin linnas. Taas leian ennast mõtisklemast maalikunstnike tähtsuse üle kohaliku identiteedi loomisel. Igas linnas on kindlasti üheks peamiseks väärtuseks mõne sealse kunstinuku maja. Hiljem külastame veel Antwerpenis Rubensi maja. Amstedamis on Rembranti ja Van Goghi majad. Kuulsaid Madalamaade kunstnike on palju ja sealne kunst hinnas kogu maailmas. Eesti keeleski on ilmunud raamatud Vermeer van Delft, Rembrandi ja ka Pieter Bruegheli elust. Delfti peamised võlud tulevad välja peale väikest jalutuskäiku. Raba peale rajatud linnas on hulgaliselt kanaleid, mis on ääristatud kõige võluvamate hoonetega.

Teel Rodderdamist Amsterdami sõitsime läbi Haagist, kus paljude vaatamisväärsuste ja suurepärase ranna kõrval asub ka Madurodam ehk Mini-Holland. Minilinn avati 2.juulil 1952 ja tema esimeseks linnapeaks oli tollal 14-aastane printsess Beatrix. Pargis on koha leidnud kõik peamised Hollandi vaatamisväärsused. Loomulikult on minimajad ääristatud tänavate ja rohelusega. Tänavatel sõidavad autod, kanalites laevad ja hiiglaslikul miniraudteel liiguvad rongid. Linnaplatsil liigub rongkäik ja kõikjal on tilluksed inimesed, kes nagu päris inimesedki tegelevad oma igapäevaste asjadega. Mõned istuvad kohvikutes, mõned mängivad palli, teised vaatlevad kogu seda minisaginat oma maja akendelt. 1:25 suurusega Madurodamis on kokku 1148 minihoonet, 27 silda, 2389 autot, 58 laeva, 32 lennukit, 12 rongi ja 5000 spetsiaalselt aretatud minipuud. Reaalsus võiks sellises linnas elada 13 000 inimest. Õhtul süttivad kõigi majade akendes ja liiklusvahendites kokku 50000 tulukest ja linn elab hämaruses oma elu edasi, nagu päris linngi. Olen hämmingus detailide täpsusest, sest kirikutel on hoolikalt välja toodud ka kõige pisemad kaunistused.  Arutame omavahel, et kas peamegi edasi veel minema, sest kõik see, mida planeerime vaatama minna, on siin olemas.

Madurodamis puudub siiski Amsterdami sümbol punaste laternate tänav. Satume sinna reede õhtul, kui elu kihab kõige oma pahedega. Inimesi on laternate tänaval palju. Huvitaval kombel on 95% siin liikuvatest inimestest valged. Silmad udused, kanepi suits suunurgas vaadatakse akende tagant ennast pakkuvaid tüdrukuid. Kui raha vähe saad 2 euro eest astuda kabiini, kus läbi klaasi on võimalik jälgida suguakti. Tänaval on ka mitmeid muuseume, mis tutvustavad kogu seda salajast ja intiimset maailma. Sealt ilmneb, et Punaste Laternate tänaval on 420 akent ehk tuba, mille taga neiud ennast pakuvad. Neiud on kontrollitud ja kõigil neil on olemas vägivaldsete klientide kaitseks häirenupud. Nad tegutsevad sisuliselt eraettevõtjatena, kes maksavad osutatud teenuste pealt makse ja ruumi kasutuse eest renti. Aken on päris kallis, sest neid, kes seal sooviks töötada, on rohkem, kui kohti. See on muidugi väga kummaline. Tunnen ennast selles inimkonna pahede mülkas ebamugavalt.  Usun armastusse ja pole kunagi päris täpselt aru saanud, mis mõnu pakub prostituutide külastamine. Soovin lahkuda ja kuigi Triinu tahaks veel uudistada, siis otsustame siiski sööma minna. Söögikohad on Amsterdamis kallid, kuid reede õhtul on nad ikkagi kõik rahvast täis. Jalutame pikalt enne kui endale koha leiame. Jätan siin jutu pooleli, sest halvemat toitu ja teenindust pole ma vist kuskil varem tundnud.

Soovisin külastada Amsterdamis Van Goghi muuseumi või Anne Franki maja, kuid sinna pääses vaid eelostetud piletitega ja kohale minnes muuseumit külastada polnud võimalik. Lisaks oli Anne Franki maja külastamiseks ajalimiit ehk 15 minutiga pidi ringi majas ära tegema ja välja tulema. Jäin taas mõtlema - sõjaõuduste näitamine on küll vajalik, kuid kas on ikka eetiline, et inimeste kannatustest on tehtud rahamasin, kus probleemi olemusse süveneda aega ei anta ja hiljem saad lihtsalt öelda, et oled seal käinud.

Tagasiteel koju põikasime sisse Appledoorni linnakese vahetus läheduses kuni 1975.a Hollandi kuningapere suveresidentsiks olnud Het Loo lossist. Taas kord on tegemist vaatamisväärsusega, mida tuleks Hollandis kindlasti külastada. Loss ise oli küll remondis, kui tallid ja aiad olid külastajatele avatud. Het Loo loss ehitamist alustati Oranje prints Williami poolt 1684 aastal, kui viimane ostis endale samanimelise jahimaja. Peatselt tõusis William III Inglismaa kuningatroonile ja lossis algasid võimaluste suurenedes ümberehitustööd. Lossi ümber rajati purskkaevude, tiikide, paviljonidega  ja fantastilise iluaiaga aed-park. Suured muutused lossiaias toimusid 1807-1809, kui Hollandi kuningaks oli Napoleon I vend Loius Bonaparte. Maapinna tasandamiseks lõhuti terrassid ja täideti basseinid, samuti krohviti üle loss ise. Alles 20. Sajandi algul laskis kuninganna Wilhelmina lossi algsel kujul taastada. 1970.a võeti vastu otsus avada loss muuseumina. Kuningapere kolis parki ehitatud majja ja peale ümberehitustöid avati loss külastajatele 1984.a. See on lühidalt lossi ajalugu. Meil avanes võimalus külastada uhkeid kuninglikke talle, kus hobuste asemel olid  vaatamiseks väljas kuninga perele kuulunud sõidukid. Iga sõiduki juures olid fotod või videod antud sõidukist koos kuningaperega. Mind hämmastas, et Hollandi kuninga ametlik sõiduk oli aastaid tagasi Ford Granada ja hiljem Ford Scorpio. Mõlemad autod küll kuningapere jaoks täiustatud, kuid siiski kuidagi liiga maalähedane valik kuninglikule perele. Kõige enam hämmastas siiski lossi iluaed ja aia taga laiuv parkmets. Liigirikka metsa alla on korralikud rajad, voolavad ojad ja pargi keskel on tiigid, millest üle viivad uhked sillad. Jalutades on lihtne ette kujutada, kuidas Hollandi kuningad on siin oma kõrgete külalistega jalutanud või ise oma hommikusi terviseringe teinud. Näiteks on pargi sees ka paviljon, kus üks kuningannateest oma eluloo kirjutas. Lossi taguses iluaias on basseinid kaladega, mis omavahel ühendades moodustavad kauneid kaskaade, mille ääres kõrguvad kümned skulptuurid. Mõistsin, et loss oma hiilguses on oluline Hollandi kodanikele, kes siin jalutades tajuvad kuninglikku suursugusust ja kindlasti sisendab see neile tugevust rahvana.

Mind hämmastas, et enim levinud sõiduk Hollandi teedel on pigem väiksemat sorti säästlikum auto. Meie liikluspildis domineerivaid mahtuniversaale ja maastikuautosid kohtab seal üliharva. Omajagu süüd on siin Hollandi kõrges bensiinihinnas, mis on 1,63 eur liitri eest, kuid teisalt on meie suurte autode hullus ikkagi äärmiselt veider ja mõistetamatu.

  

BELGIA

Laupäeval teeme väljasõidu Belgiasse, et külastada Antwerpenit ja Brüsselit. Antwerpen on Belgia suuruselt teine linn,kui kindlasti on ta kõige rikkam linn ja seda juba ajalooliselt. Antwerpenile on rikkust toonud teemandid, sest linna peetakse teemandituru keskuseks. Selle au on linnale toonud meistrid, kes leiutasid teemantide lihvimiseks uue mooduse, mille tagajärjel käib linnast läbi suur osa kogu maailma teemantidest.  Kuigi meile meeldib Triinuga jalutada, siis seekord otsustame linnas tiiru teha ratastel rongiga, mis teeb tiiru linna peamiste vaatamisväärsuste juures. Rongisõit munakivisillutisel pole midagi meeldivat. Vagun on umbne ja rappub hullusti. Antwerpeni Jumalaema katedraal on kuulus oma kunstikogu poolest. See on üks väheseid kirikuid, kuhu sisenemiseks tuleb osta pilet, kui 7 eurone pilet tasub ära. Võib ju oletada, et kirikud on kõik ühesugused, et kui oled ühte näinud, siis tead, mida ka teisest oodata. Laias laastus võibki see nii olla, kuid süvenedes on näha olulisi erinevusi.

Antwerpenis käies tuleb kindlasti läbi minna ka kunstnik P.Rubensi majast. Rubens oli oma aja üks olulisemaid kunstnikke kogu maailmas. Lisaks tegutses ta kunstikoguja ja aktiivse ühiskondliku tegelasena. Rubensi maja paistab väljast väike, kuid sisenedes avaneb suur siseõu ja maja-tagune aed. Maja 4 korrust on kõik kunsti täis. Majas saab imetleda Rubensi enda ja ka paljude tema kaasaegsete  originaalteoseid. See on imeline sissevaade ajastu suurkuju varjatumasse poolde.

Belgia pealinn Brüssel on üks kõige kosmopoliitsemaid linnu maailmas – umbes 27 protsenti selle elanikest on välismaalased (arvestamata neid, kes on juba Belgia kodakondsuse saanud). Linn kannab õigusega Euroopa pealinna tiitlit – siin tegutseb üle 40 000 Euroopa Liidu ametniku, umbes 4000 NATO esindajat ja ligikaudu 300 erinevat agentuuri (lobigrupid, saatkonnad, meediaühendused). Pärast Euroopa Liidu konverentside kohtumiskohaks valimist sai linn tõeliseks Euroopa äri ja poliitika keskuseks. Brüsselis asuvad praegu järgmised asutused: Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon.

Külastame Europarlamendi peahoonet. Aeg on hiline ja hoone juba suletud, kuid ümbrusega tutvudes saame aimu kogu selle hiiglasliku hoonetekompleksi olemusest.
Esimese asjana viis tee meid kuulsa Pissiva Poisini. Saab siis ka öelda, et oleme selle veidruse ära näinud. Mõni asi on lihtsalt kuulus selle poolest, et ta on kuulus ja keegi enam ei mäleta, miks ta tegelikult kuulsaks sai. Eks ta üks Kopenhageni Väikse Merineitsiga sarnanev veidrus on. Brüsseli raekoda Grone Marktil on nii võimas, et minul vajus suu ammuli kui platsile jõudsime. Raekoja fassaadil on sajad kohalike kuulsuste ja pühakute kujud. Platsi ääristavad uhked hooned, mis omal ajal kulusid kohalikele gildidele. Võtame istet ühs paljude välikohvikutes ja naudime tänavamuusikuid ja degusteerides Belgia kuulsaid õllesid. Korraga libiseb lauajalg ümmargusel munakivil ja kuus klaasi õlut langeb mulle sülle niisutades selle kõige piinlikuma koha riietuses. Lugu on küll halenaljakas, kuid samas pean ütlema, et naudin Brüsseli õhtut olulisemalt rohkem, kui päev varem Amsterdamis. Enamus inimesi on adekvaatsed ja rõõmsameelsed, kuulatakse muusikat ja isegi tantsitakse.

Hiiglaslikku raua-aatomit kujutav Atomium on üks Belgia pealinna Brüsseli tuntumaid ehitisi. See rajati 1958. aasta Brüsseli maailmanäituse jaoks. Hoone projekteeris insener André Waterkeyn, interjööri kujundasid arhitektid André ja Jean Polak. Atomium on 102 m kõrge ning koosneb üheksast 18 m läbimõõduga kerast, mis on tehtud roostevabast terasest, kerad on ühendatud nii, et hoone kuju sarnaneb rauakristalli omaga, kui kristalli suurendataks 165 miljardit korda. CNN on nimetanud Atomiumi Euroopa kõige veidramaks ehitiseks. Torud ühendavad kerasid kuubi 12 serva pidi ning 8 neist viivad kristalli keskele. Torudes on eskalaatorid ja lift, kerades näitusesaalid jm. Parasjagu on seal Belgia kuulsaima sürrealisti Rene Magritte näitus. Kõige ülemisest kerast avaneb Brüsseli panoraam. Atomiumi all pargis asub ka Mini-Euroopa. Park ise on hiiglaslik, kus leidub mitmeid erinevaid skulptuure. Muru sees kalpsavad jänesed tehes õhtuse jalutuskäigu vallatuks vaatemänguks.

Meie 11-päevane reis autoga Euroopasse hakkas lõpule jõudma. Tõdesin, et pikalt ette korraldamata on täiesti võimalik jooksvalt maha panna väga huvitav programm lähtuvalt teekonnast ja oma lõpp-eesmärgist. Nautisime kauneid loodus- ja linnavaateid tehes pidevalt teel väikesi peatusi.

Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Vastik kohe, kui mõnel inimesel ühtegi plekki küljes ei ole. Otsisin, mis ma otsisin, aga midagi kompromiteerivat ei leidnud. Andres Dvinjaninov on just selline inimene. Kes ta siis õieti on – dramaturg, lavastaja, laulja, teatrijuht või hoopis koolitaja? Rahvasuu teab - üheksa ametit, kümnes nälg – kas see ongi nii või täiendavad erinevad tegevused teineteist? Tuleb Andresele Väänikverre külla sõita ja järele uurida. Väänikverre viib kruusatee. Ükskõik kuspoolt sa külale lähened, siis kruusateest ei pääse. Harva juhtub nii, et inimene müüb maha maja Viimsis ja kolib keset Eestit kohta, kus bussiliine pole ja naabritki pole näha. Külateel, enne veel kui jõuan Andrese Kabeli taluni, sibab kõige pealt üle nugis. Vaevalt olen ehmatusest toibunud, kui kits tahab autoaknast sisse hüpata. Mine või jala edasi. Majani viib uhke elupuuallee ja väraval võtab vastu mind Välk. Välk pole mingi kodustatud loodusime vaid noor puudel. Lavastaja, kes on just lavale toonud „Buratino“, koera nimeks sobiks siiski rohkem Artemon.  1930ndatel ehitatud taluhäärber on muidugi uhke. Keset maja laiutab väikse teatrisaali mõõtu elutuba, lavagi on nurgas, kuid teatrit pole siin tehtud ja vaevalt ka kunagi tehakse, sest pererahval on Tartus juba oma Karlova teatrimaja olemas. Maja ääres on kaunid terrassid ja ühel neist võtamegi istet. Terrassi värvilised klaasid heidavad päiksekiirtes murule kauneid värvilaike, mis näivad nii reaalsed, et ei julge neile pealegi astuda. Tugitooli alt poevad välja kassipojad, kes hakkavad külalise varvastega mängima. Andres on täna kodune, sest tema ja Ingridi tütar Inderli oli hommikul olnud veidi nohune. Seepärast istub tütar kogu meie vestluse ajal kenasti isa kõrval ja kuulab.  Hea laps, kes kuulata oskab.

 Sul on siin väga ilus. Siin hakkab fantaasia lendama küll.

Jaa. Paned veel sigari ja piibu ette ja naudid olemast. Täpselt siin, kus ma praegu istun, olen kirjutanud kaheksa dramatiseeringut „ Üle linna Vinski“, „Kunksmoor, viimati „Buratino“.

Palju sul vabadust on kirjaniku teosest dramatiseeringut kirjutades?

Sa saad sealt teosest leida seda, mis sind parasjagu puudutab või huvitab. Näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mille ka siin kirjutasin. See tegelaste ja sündmuste galerii on Tammsaarel seal väga lai. Kahe tunniga ei jõua seal kõigest rääkida. Mina valisin sealt oma teema ja selleks oli tänapäevane kapitalistlik maailm. Sellest lähtuvalt valid sealt välja sündmuste rea, mis seda ideed kannab. Mul oli seal viis Kaval-Antsu. Kõik nägid ühtemoodi välja ja üritasid Vanapaganat ära rääkida. Usust me ei rääkinud üldse, kuigi mängisime lavastust Tartu Toomkiriku varemetes. Seal kündis Uku Uusberg põldu. Või võtame praegu välja tulnud „Buratino“ Olav Ehala ajatu muusikaga. Kutsuti seda lavastama ja siis mõtlesin, et mida ma sellega teen, sest seda on ju Eestis mitmeid kordi varem juba lavastatud. Hakkasin siis lugema ja avastasin, et tegemist on piiblilooga, mida ei ole varem „Buratino“ juures rõhutatud. Seni oli sellest tehtud klounaad. Mina leidsin, et see on lugu headusest ja kurjusest. Carabass on Mefistoteles, Papa Carlo ei ole Mefistoteles jne. Nüüd on küsimus, et kuhu see süütu väike laps läheb? Kas ta läheb kõigi pahede poole või valib teise tee. Kes sellest aru saab, see saab, kes ei saa, see ei saa. Tavaliselt keegi ei saa. (Andres naerab mõnuga)

„Buratinos“ on olemas kõik klassikalise commedia`del`arte tegelased – Malviina, Pierrot, Arlekiin. Kellena sina ennast kõige rohkem tunned?

Ma olen mänginud Carabassi „Vanemuise“ „Buratinos“. Aga kellena ma ennast kõige rohkem tunned, see on küsimus?  Ma olen ennast liigagi tihti tundnud Arlekiinina. Lähme ja teeme ja särame. See vist tundub liialt kerglane.

Kas sa hoiad maailmal sinu ümber pidevalt pilku peal või lased sellel endast mööda minna?

Ma jälgin kogu aeg elu meie ümber. Ma loen lehti igapäevaselt ja panen selle info põhjal kokku oma lood. Mis mul puudu jääb, on oma seisukohtade kõvahäälne rusikat lauale lüües väljaütlemine. Kursusevend Artur Talvik juba teeb seda. Mul ei ole vajadust osaleda  ühiskonna protsessides, näidata näpuga ühiskonna mädapaisetele, ironiseerida või olla oma lavastustes sotsiaalelt aktiivne, mida teeb kõige teravamalt teater NO99. Ma ei sütti sellest sõnumist, et kui halvasti kõik Eestis on.

Kas sa siis tõesti ei ole kurb, et sa ei ole Eestis arvestatav arvamusliider?

Ei ole jah. Mulle on pakutud, et pea seda kolumni või kirjuta meile sellest artikkel. Üldiselt ei ole mul väga madal enesehinnang, aga selle koha pealt ütlen ma küll, et keda see huvitab, mida üks Dvinjaninov arvab asjadest. Mul ei ole seda vedru, mis paljudes on , kes oma kodukandis või kogukonnas ehitavad, parendavad, muudavad, arendavad. Mul ei ole seda vedru. Ju ma olen siis ka nii laisk. Ma teen seda nagunii, aga läbi oma lavastuste. Ma kirjutasin „Buratino“ lavastusse Papa Carlo suhu mõtte, et tee teistele seda sama, mida sa tahad, et sulle tehakse. Seda pole seal kunagi olnud ja ma olen kindel, et nii mõnigi laps kuuleb seda esimest korda ja äkki talle jääb see siis meelde. Inimestele on jäänud mulje, et sa pead kõige kohta kogu aeg midagi arvama. Andke mulle nüüd andeks, aga ei pea.  Sa oled nagu süüdi, kui sul ei ole oma seisukohta. Iga asja kohta oodatakse sinu käest valmis seisukohta. Aga see ei pea nii olema. Oma mõtteid saab väljendada ka palju diskreetsemalt kui otse lajatades.

Ma olen ka seda meelt, et inimene võib ja peab julgema oma seisukohti muuta. Algul mõtled üht, aga uut infot saades mõtled oma vaated ümber. Poliitikas nimetatakse selliseid tuulelippudeks ja siis nad ei julgegi oma lollidest ideedest enam taganeda. Minu meelest näitab elu muutustega kaasaminemine hoopis inimlikku arenemisvõimet.

See võib näidata ka argust, et sa ei julge oma arvamust välja öelda. Nii arvavad need, kes julgevad välja öelda. Miks sa ei ütle, otsusta ära, kas sa oled Rail Balticu poolt või vastu, kas sa oled tselluloositehase poolt või vastus, kas sa oled EKRE poolt või vastu. Ütlen ausalt, et mind huvitab vaid, et Eesti oleks vaba ja iseseisev. Nüüd tuleb muidugi mõni ja ütleb, et kus see Eesti siis vaba on, ta on ju Brüsseli nööri otsas. Minu jaoks on Eesti vaba ja kuni ta seda on, ei ole vahet, kes meid sealt ülalt juhib, sest see kõik on nagunii ajutine.

Kas sind siis ei häiri, et meil ei ole arvamusliidreid. Nii kui mõni suudabki rahva usalduse võita, tõmmatakse ta poliitikute ja ajakirjanduse poolt kohe ribadeks. Seda näitasid hästi viimased presidendi valimised. Ükski väärikas kanditaat omavahel nääklevatele poliitikutele ei sobinud ja pandi pukki rahva jaoks tundmatu välismaa ametnik.

Seda ütled sina ja paljud minu tuttavad arvavad ka samamoodi. Minu jaoks oli seal kanditaatide seas president olemas ja seepärast tekitas see poliitikute omavaheline kemplemine väiklaste asjade pärast pahameelt küll. Samas aga, kus seda poleks.

Eesti on rahvusriik ja rahvuse püsimise aluseks on omakeelne kultuur ja haridus.

Keel ongi kultuuri alus. Eriti kui keele amplituud on nii väike. Omakeelne kultuur on ülioluline. Oma kirjandus, sõnateater, emakeelne muusika. Sõna on rahvuskultuuris väga oluline. Sa võid teha maali , skulptuuri või mõne muu taiese, mis toobki Eestile maailmas suurt kuulsust, kuid keelel või traditsioonidel põhinev kultuuril on rahvuse jaoks eriline tähendus. Oma keele ümber olemisel on väärtus.

Mis seisus on Eesti kultuur?

Eesti kultuur on väga heas seisus.  Meil on toimivad laulupeod, pisarateni liigutavad tantsupeod. Ma ei ole ju tantsija, aga käisime „Kaunimate“ kambaga ühe rahvatantsujuhi juubelil mängimas ja kui ma imetlesin, kuidas nende tantsijate silmad särasid tantsides. Ämm tantsis siinsamas Jõgeval toimunud Naistetantsupeol ja me siis ka vaatasime seda ja see oli vapustav. Laulupeo lõpus toimuv on hingeliselt raputav. Kuidas siis saab küsida, et millises seisus on eesti kultuur. Ta õitseb. Ta pole kunagi sajandite jooksul õitsenud nii nagu täna. Võib-olla. Ma lisan alati lõppu võib-olla, sest ma ju päris kindlalt ei tea seda.

Eestis on hetkel 23 riikliku etendus ja kontsertasutust. Seda on tegelikult vapustavalt palju.

Pluss vähemalt teist sama palju veel eraõiguslikke asutusi, nagu Emajõe Suveteater. Saabuval suvel on Eestis 60 uuslavastust. See on minu ideaal. Kui ma hakkasin suveteatrit tegema 22 aastat tagasi, siis ma tulin Soomest, kus suve jooksul oli 200 lavastust. Ma rääkisin seda siin, kus Linnateatri õues oli „Musketärid“ ja aasta hiljem tegime „Robin Hoodi“, ja keegi ei uskunud, et see on võimalik. Ma ütlesin, et on küll, sest 1930ndatel mängiti suviti igas Eesti külas näitemängu.

Tänaselgi päeval toimetavad rahvateatrid hoogsalt. Ainuüksi Jõgeva ümbruses tean ma kolme suvelavastust – Pedjal, Maarjas ja Kuremaal.

Ole lahke. No mis see muud siis on, kui õitsemine. 20 aastaga on jõutud sinna, et on huvi ja on aega, on majanduslikku ja vaimset kapatsiteeti tulla kokku. Tule Arlet või Juhan ja teeme meie külas sellise pulli asja. Igas külas on kindlasti omad ettevõtmised. Meil siin on väike küla. Siin elab … siin ei elagi õieti kedagi. See mulle muidugi meeldib iseenesest. Igal juhul on see kõik kultuuriline õitseng. Iga üks võib raamatu kirjutada ja selle välja anda. Ei tea, kus ta raha leiab, aga tal on see võimalus seda teha. Meie „Kaunimate aastate vennaskond“ sai 25 aastaseks ja andsime sellega seoses 27 kontserti üle Eesti. Kõik on välja müüdud.

Vaatan, et lisaks kultuuripõllule künnad ka päris põldu.

Natuke ikka. Kartuli panime maha. Meil on pärlkanad ja kukk ka. Munad on omast käest võtta. Kasvuhoone on ka, aga see on Ingridi rida.

Kes sa siis tegelikult oled – lavastaja, näitleja, koolitaja, aednik, laulja?

No kes ma siis olen. Täna tegin ühe esinemise koolituse. Lisaks teen näite- ja häälekoolitusi. Mul on sellel nädalal neli koolitust. Ma ei saagi nimetada oma põhilist tegevusvaldkonda. Seda ei ole. Neid asju, mida ma elus teen, ei tee ma selle pärast, et elus püsida või kütet maksta. Ma teen kõike seda suure rõõmuga. Vahel ei ole tahtmist rahva ette minna, aga kui näed nende säravaid silmi, siis käivitub ka endas mingi vedru. Mulle meeldib inimesi rõõmustada. Kogu selle rahva või kaamerate ees olemise vastandiks on siis siin kodus olemine.

Kuidas sa käivitad endas selle vedru, mis käima tõmbab, kui tõesti on periood, kus väsimus murrab?

(Andres mõtleb pikalt). Ilma püssirohuta ei maksa lasketiiru minna. Mulle meeldib väga muru niita. Põristan traktoriga suure rõõmuga. Ma kuulsin hiljuti ühe lähedase käest, et see ei pidanud töö olemagi (Andres muheleb) . Lisaks meeldib mulle reisida ja maailma avastada. Käisime hiljuti perega Itaalias, kevadel käisime veel Egiptuses.

Vaata inimene läheb mööda teed. Keegi teil siin siis ikka elab.

See on naaber. Küla ise asub peamiselt teisel pool jõge. Seal on mitu maja ja väga toredad naabrid. Seal on Taavi pere, kelle on Ingeliga sama vana laps. Siis on Tõnu pere. Tõnu sõidab oma Fergusoniga siia ja tõmbab kartulivaod sisse. Siis on arstipere, kes elab kohe ümber nurga. Õhtul läheme Naabrimare juubelile. Selline külaelu toimib väga hästi.

Kui sulle antakse 1000 euri vabalt annetamiseks, siis kellele sa selle annetaksid?

Ma seal näosaates ju korra ikka võitsin ka ja annetasin. Aga kui taas selline võimalus oleks, siis vanemliku hoolitsuseta lastele. See on mind kõige rohkem puudutanud. Tegime etendust „Hulkur Rasmust“ Mäe lastekodu kõrval ja see läks hästi hinge.

Kas sa oleksid oma tööd nõus tasuta tegema, kui sellel on ilus ja õilis eesmärk?

Ikka. Me teeme seda pidevalt. Alles hiljuti esinesime Tartu Maarjamõisa haiglas kõigile arstidele ja patsientidele. Siis oleme käinud Liiva vanadekodus, kus on päris eakad inimesed. SOS-lastekülla kutsuti, kuid kahjuks sellel korral kuupäevad ei klappinud. Teeme ikka, kui on aega.  Aeg on alahinnatud väärtus. Elasin praegu poolteist kuud Tallinnas ja ei näinud vahepeal oma inimesi. Ma võiksin ju kogu aeg kuskil käia ja midagi teha, aga keegi on siis kodus väga õnnetu.

Kuidas sina oma peres armastust elus hoiad?

Kuidas me hoiame armastust, Ingi? (Esimest korda saab sõna kogu aeg Andrese kaenlas istunud Inderli . „Hoiame kõik koos kokku“, kostub vastuseks Andrese pöördumisele.) Teeme koos sauna ja siis hüppame kõik koos tiiki ja siis köhime öö otsa, nagu täna oli? (Inderli ainult naeratab.) No kuidas me siis hoiame. Sellest võib ju palju lugeda, et mida teha ja kuidas suhet värske hoida, aga ega meie ei teegi midagi erilist. Me mängime alati õhtuti õhtumänge, mida on kokku seitse.  Me ei tee teadlikult midagi. Sa tunned ennast nende inimestega hästi ja see on väga mõnus. Teed koos ühiseid asju ja tunned ennast hästi ja see ongi hästi. Leia endale õiged kaasteelised ja saadki käia muretut eluteed.

Mis sind elus häirib?

Pidev häda. Probleemi otsimine, probleemi tekitamine, see jutt, et kui halvasti kõik on. Kui halb on elu Eestis, kuidas kultuur sureb välja, kuidas kõik rändavad välja, kuidas külad on välja surnud ja midagi ei toimu. Nii hirmsat aega pole Eestimaa varem näinud ja see on lõppu algus. Mind häirib, kui inimesi kogu miski häirib. Geid, mehed, naised, metsad, palgalõhe, küll on ikka palju probleeme, mida inimesed armastavad.

Kas sa oma teatris maksad ka naisnäitlejatele vähem?

Kindlasti mitte, aga on olukordi, kui nad küsivad vähem. Soorollid on ju nii jaotatud, et mehelt oodatakse, et ta ehitaks maja valmis. Naiselt üldiselt ei eeldata, et ta peab maksma laenud, ostma autod, panema talverehvid alla, koolitama ja panema riided selga. Meestelt seda eeldatakse. Naistelt eeldatakse teisi asju, mis on ka väga aja ja töömahukad.

Mis sind täna rõõmustab?

Rõõmustab, et lapsed ja teised lähedased on terved. Rõõmustab, et on nii ilus ilm. Ma olen seoses suveteatriga muutunud harrastusilmateadlaseks. Jälgin erinevaid kanaleid. Palju on asju, mis rõõmustavad. Kurvastavaid asju on hulka vähem.

Kus siis teatrihuviline sind näha saab või milliseid kultuurisoovitusi saabuvaks suveks annad?

Kutsuks kõiki ikka Emajõe suveteatrisse. Juulis esietendub tõeliselt pöörane etendus „Tsaar Saltaan“. Lavastuses astuvad publiku ette kolme erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast. Kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega kantakse ette vaid kolme näitlejanna poolt. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal. Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!. Lisaks „Tsaar Saltanile“ kutsun noori teatrisõpru juba viiendat aastat etenduva „Üle linna Vinski“ etendustele.

Tuleb tulla. Loodan, et ilm teid soosib ja tuleb kaunis suvi.

Andrese pere õhtumängud.

1.       Pallikull. Jooksed ja siis pead teist palliga viskama ja igaühel on kolm elu.

2.       Trifaa (põhjaeestlaste ukakas). Seda mängitakse ka õues, puu juures.

3.       Härra Hunt. See on Andrese lemmikmäng. Seda mängitakse nii, et üks inimene istub toolil seljaga teiste poole, kes seisavad rivis. Seisjad küsivad kooris „Härra Hunt, mis kell on?“. Hunt siis vastab , et üks või kaks, kuni kümneni. Siis kõik imestavad, et oo kaks ja astuvad kaks sammu Hundile lähemale. Imestamine on Andrese lemmikkoht ja selle on ta ise mängule lisanud. Kui Hunt vastab, et „Kell on 10. On söögiaeg“, siis võivad teised liikuda ja hunt peab kellegi kinni püüdma. „See on ülijabur mäng. Jaburuse kehastus“, lisab Andres.

4.       Pimesikk. See Andresele ei meeldi, sest see on ebakindel mäng.

5.       Rebane, rebane, üks, kaks, kolm. See on sama mäng, mis heeringas, heeringas, üks , kaks , kolm.

6.       Haned, luiged, tulge koju. Ei saa tulla, hunt on ees.

7.       Ingeli leiutatud mäng, kus inimene seisab kinnisilmi ja peab siis ära arvama, mitu kätt või jalga teised tema küljes hoiavad.

Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Tallinnast autoga startides algab Piibe maantee Jägalast. Sinnani viib ilus neljarealine Peterburi maantee. 26 km keera maanteelt Aegviidu poole ja oledki Piibe maanteel, mis loogeldes läbi imelise Eestimaa viib lõpuks Tartusse välja. Piibe maanteed saab muidugi läbida ka startides Tartust, siis tuleb võtta suund Salvestist mööda ja Jõgeva poole. Tee on sama, ainult mets on tee ääres teistpidi.

Piibe maantee nimi on kaunis vana ja nime päritolu pole seetõttu teada. „Ajaloolistes ürikutes on Piibe maanteed nimetatud niiviisi juba 1686. aastal ning see nimi tähistas tollal üle Albu, mitte aga üle Aegviidu–Jäneda kulgevat teed, mis on hilisem.“ avab Valdo Praust maantee nime ajaloolist tausta. Arvatakse, et tee sai nime tee ääres asuva Piibe mõisa järgi või siis tee ääres laiuvate piibelehtede järgi, kuid minul on hoopis kolmas versioon ja olen kindel, et see võib olla neist kõige tõesem. Nimelt tähendab piibe tartu murdes oksa ehk piibe tee on okstest tee. Aastasadu tagasi kasutasid tee-ehitajad tee tugevdamiseks pehmemates kohtades just oksi. Nii hakatigi okstest ehk piibetest teed kutsuma Piibe teeks.

„Tallinna ja Tartu vaheliste liiklemisteede kirevast arenguloost on enamik olnud tänaseni varjatud. 17. sajandi lõpu seis, mil koostati varaseimad meieni säilinud täpsed kaardid ja kirjeldused, sarnanes tänasega – olid olemas nii Piibe maantee kui ka üle Mäo kulgev tee, mis jäid samadele trassidele kuni 20. sajandi keskpaigani (autostumiseni). Vaid nende  rollid on vahetunud – erinevalt tänasest oli tollal tähtsam Piibe maantee. Põnevaim areng toimus enne 17. sajandi teist poolt, mil tee muutis mitmetel lõikudel ja aegadel oma trasse. Meie hävitusterohke ajaloo tõttu pole sellest säilinud otseseid ürikuid, vaid üksnes mitmeid laiali pillutatud kaudseid märke“ jutustab Piibe maantee ajaloost teedeuurija Valdu Praoust. Ajaloolised liikumisteed ei olnud nii üheselt maha märgitud nagu tänapäeval. Eristada tuli taliteid, suveteid ja ka ratsateid, kus vankriga sõitmine polnud võimalik. Looduses jalutades võib tänaseni leida märke erinevatest teedest.

Kuidas veel saada ettekujutust endiseaegsest teekohast? Hobusega liikumisel oli oma loogika, mida järgides ja vanu kaarte aluseks võttes on võimalik saada ettekujutus, kuidas tee kulges. Mäest ja soost mindi ümber, jõest mindi üle koolmekohas, Lisaks pidi tee ühendama kõrtse, mõisaid, kirikuid jne.

„Piibe maantee Tallinnast Järvamaale viiv osa kulges muinasajal ning varakeskajal tõenäoliselt mitte üle Soodla, Aegviidu ja Jäneda, vaid üle Saha, Kiviloo, Voose ja Albu; praegusele sihile jõudis ta Järva-Jaani lähistel“, jätkab Valdo Praust.“Ka Tartumaa põhjaosas – muinasaegse Vaiga ehk Vaiamaa ulatuses – erines Piibe maantee suvine trass praegusest. Muinasaegne tee kulges Kärdest tõenäoliselt üle Ripuka muinaslinnuse ning sealt edasi üle Laiuse, Palamuse ja Luua, suundudes meieni tuntud trassile Nava kohal.Üheksa suurema muudatuse tulemusena – arvatavasti seitse neist keskajal, kaks aga rootsi ajal – tekkinud 210 km pikkune Piibe maantee trass jäi praktiliselt muutumatuks kuni 20. sajandi teise poole õgvendusteni. Tollane tee ühtis muinasaegse suvise teega vaid 14% lõikudel – Tallinna Lasnamäe klindiserval 3,5 km ulatuses, Järva-Jaanist Koeru suunas (Kargu lahknemiskohani) 11,3 km ulatuses, Piibe–Kärde lõigul 13,8 km ulatuses ning Tartu Puiestee tänava ristmikust vanalinna 800 m ulatuses. Muudel lõikudel on tee ajavahemikul 13.-17. sajandini oma kulgemissihti muutunud. Sealhulgas muutus rootsi ajal suvise tee siht  koguni 63% ulatuses.“

Kui keskajal läbis tee kindlasti mõisasüdameid ja kihelkonnakeskusi, siis nõukogude ajal hakati teed asulatest mööda viima. Nõukogude perioodi algul oli maantee kohati nii halvas seisus, et muutus kevadeti läbimatuks. Nii meenutavad paljud Järva-Jaani elanikud, et 1950ndatel ja hiljemgi oli tee nii halvas korras, et asulast välja sa ainult rongiga, sest teed polnud liikluseks võimalik kasutada. Teeuuenudtega muudeti olemasolevat teed ja valmisid uued lõigud mööda Aravetest ja Koerust. Samuti sai alles nõukogude aja lõpul viimane Piibe maantee lõik Järva-Jaani ja Koeru vahel asfaltkatte. Jälgi ajaloolisest teest võib teadlik silm leida loodusest tänagi. Küll on keset metsarada korraga uhke sild või ääristavad teed betoonpostid. Kõige lihtsam on seda märgata Kõrvemaa Matka- ja suusakeskuse taga.  

Maanteel liikudes on põnev viia ennast mõtetes aega 100 ja rohkem aastat tagasi, kui maanteel liiguti peamiselt jala või hobusega. Tundmatust varjav mets pressis mõlemalt poolt teele. Metsast võisid välja tulla röövlid või murdjad loomad. Iga juhul oli liiklemine seotud hoopis teistsuguste ohtudega kui tänapäeval. Maanteel liiklemist on oma mälestustes meenutanud paljud Piibe maantee ääres elanud inimesed. Järva-Jaani külje alt pärit admiral Johan PItka meenutab, kuidas ta esimest korda isaga Tallinnasse sõitis. Teele asuti varavalgel ja esimene peatus tehti Aravete kõrtsis. Aravete kõrts asus praeguse kultuurimaja vastas üle tee, mis hiljem mõisaproua poolt kohalikele seltsidele seltsimajaks kingiti. Tänaseks pole hoone säilinud. Admiral Pitka jätkas teed kuni Iru mäe otsast avanes lõpuks vaade merele ja Tallinnale. Meri lummas noormeest nõnda, et  hiljem astuski ta merekooli ja temast sai Eesti tuntumaid laevakapteneid. Piibe maanteel on liigelnud paljud kuulsused. Soome eepose autor Elias Lönnrut on kirjutanud oma mälestustes, kuidas ta 1844 aastal jala mööda Piibet Tartusse Kreutzwaldile külla läks. Kindlasti sõitis mööda Piibet ka 1934.a maailmakuulus kirjanik H.G. Wells, kes külastas Jäneda mõisaprouat, kellel oli Kalijärve ääres suvemaja. Piibe maanteega on tihedalt seotud paljud Eesti kultuuri- ja avaliku elu tegelased. Kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu presidendilt kingiks saadud Pillapalus asuv talu on vaid 100m kaugusel Piibe maanteest. Kes ei mäletaks ütlemist „Palusalu anna valu, siis saad Pillapalus talu …“.  Aegviidu kalmistul puhkab Eesti rahvatantsuema Anna Raudkats. Siinsamas viibis sõja ajal pikalt Raimond Valgre oma korpusega, kes kirjutas sellel ajal „Aegviidu valsi“. Ega saanud oma kodukanti Vargamäel teisiti kui Piibe maanteed mööda rahvakirjanik A.H.Tammsaare. Jõgeva on Betti Alveri ja Alo Mattiseni sünnilinn. Maanteed mööda liikudes võib seega jutustada terve Eesti kultuuriloo taustaks needsamad metsamassiivid, mis on inspiratsiooniks olnud paljudele.

Tänasel päeval on seoses suurema liikluse suunamisega Tartu maanteele saanud Piibe maanteest väga heas korras tee, mis läbib  maalilisi väikseid Eesti asulaid (Aegviidu, Järva-Jaani, Tabivere, Jõgeva, Lähte) ja imelist loodust. Tee ääres asuvad mitmed kirikud (Jõelähtme, Järva-Jaani, Ambla, Koeru, Äksi), mõisad (Anija, Jäneda, Albu, Kurisoo, Orina, Aruküla) muuseumid (Rebala, Kehra Raudteejaam, Järva-Jaani muuseumid, Vanatehnika Varjupaik, Jäneda, Pommiauk Jõgeval, Tabivere, Jää-aja Keskus), mis ootavad ajaloohuvilisi külastajaid. Eriti oodatakse Piibe maanteele loodushuvilisi. Maantee äärest saavad alguse paljud tähistatud matkarajad, mida saab läbida koos pere või sõpradega. Teid ootavad ka looduskeskused (Kõrvemaa, Aegviidu, Elistvere, Kassinurme). Kelle sõit venib Piibe maanteel pikemaks, see leiab mugavaid ööbimisvõimalusi kogu maantee ulatuses (Kõrvemaa, Nelijärve, Jäneda, Järva-Jaani, Jõgeva, Äksi). Paljud põnevad paigad on külastajatele avatud tasuta ja nende külastamiseks on vaja vaid head tahet (Äksi kiigepark, Kassinurme mäed, Vanatehnika Varjupaik). Võta aega, peata auto ja tee hinge rõõmustav jalutuskäik. Piibe maantee ootab suviseid liiklejaid, kellel on aega tutvuda Eesti kultuuri ja loodusega.