Udriku mõisast

UDRIKU MÕIS

Udriku mõis tekkis, sest 1626.a Zemgales langenud Polli mõisniku Bernhard von Rehbinderi hakkajad pojad jagasid päranduseks saadu mõisa pooleks. 1639.a siirdus vanem vend Heinrich von Rehbinder Udriku külla ja asutas seal karjamõisa saades enda kasutusse Polli mõisa lääneosa.

Udriku esimene mõisnik Heinrich oli silmapaistev maahärra. Ta ülendati 1622.a Rootsi ratsaväe kindralmajoriks, 1688 omistati talle krahvi tiitel, 1673.a määrati ta Soome kaitseväe ülemaks ja kuberneriks ning 1680.a omistati talle Rootsi vabahärra tiitel. Arusaadavalt ei jagunud selle kõige kõrvalt tal mõisa arendamiseks piisavalt vaba aega.

1680.a peale Heinrich von Rehbinderi surma läks mõis tema poja Otto von Rehbinderi omandusse. Alates 1670.a oli Otto tsiviilteenistuses tegutsedes maamarssalina ja maanõunikuna. Põhjasõja puhkedes sai temast Järvamaa maamiilitsa rügemendi ülem ja koos Palmse mõisahärraga Rakvere moonaladude varustaja. See asutus oli Karl XII vägede jaoks erilise tähtsusega. Pärast rootslaste taandumist Tallinnasse, sai Ottost Tallinna viimane rootslasest komandant. Otto suri 1710.a katku. Isa surma järel võttis mõisa majandamise enda kanda õks tema kolmest pojast – Gustaf Magnus von Rehbinder (sünd 1673). Tema surma järel läks mõis pärijate vahel jagamisele ja oma õdedelt –vendadelt ostis nende osad välja Gustaf Magnuse poeg Otto Magnus von Rehbinder (sünd 1728).  Temast sai alguse juba vene krahvide liin ja algas mõisa majanduslik tõus. Otto Magnuse poeg Gustaf Didrik (sünd. 1756) õppis Saksamaal põllundust. Temast sai 1818 Virumaa aadlimarssal. 1789 ostis ta Udrikule lisaks Neeruti, Võduvere ja Jõetaguse mõisad. 1796.a alustas ta tänaseni säilinud Udriku mõisa uue peahoone ehitusega. Kiirelt arenes 1792.a alguse saanud meriinolammaste kasvatus. 1814.a oli mõisal juba üle 4000 lamba. Algselt turustati villa Inglismaale, kuid 1808.a  hakati ka kohapeal kalevit valmistama. Kangatööstuse juures tegutsesid ka väiksemad töökojad sukkade, pitsriide, äädika, rummi ja rasvaküünalde valmistamiseks. Kanga tootmine lõppes 1823.a eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puudumise pärast. Mõisal lasuvat suurt võlakoorma tasumiseks arendati mõisa piiritusetööstust. Samuti osteti uusi masinaid, muuhulgas ka Eesti esimesed rehepeksumasinad.

Peale isa Gustaf  Didriku surma 1826.a võttis mõisavalitsemise üle tema poeg Carl Gustaf krahv von Rehbinder (sünd 1793) , kelle surma järel heitsid viimase pojad liisku, kes saab endale Udriku mõisa. Õnne naeratas Reinhold Fabian von Rehbinderile (sünd 1831), kes ehitas mõisale uue viinavabriku ja asutas Pärile Rista tellisevabriku. 1905.a peale Reinhold Fabiani surma läks mõisa elama tema poeg Henrik Carl Edvard (sünd 1860), kes elas seal kuni mõisa riigistamiseni 1920.a. Mõisa juurde kuulusid Kõrbse, Leikude, Männiku, Mäo, Nagala, Orapere, Pakitu, Pala, Polli, Päri, Salda, Sorgi, Tokolopi, Tuha, Udriku ja Väljataguse külad. Seega kuulus Udriku mõis kolm sajandit vaid ühe perekonna valdusse, mis on Eesti mõisaajaloos üpris haruldane.

1920 anti Udriku mõisa maad valitsuse otsusega Töö ja Hoolekande Ministeeriumile Nõrgamõistuslike Laste Kodu tarbeks. 1923 anti endiste mõisamaade keskosa Lastekodule ja Viinavabrikule ja ääremaad jagati uusmaasaajate vahel. 1923 kuni 1926 tegutses Nõrgamõistuslike Laste Kodus töökool, kus õpetati punumist, aiatööd ja jalatsite parandamist. Kuna õpilastel oli nende oskuste omandamisega raskusi, siis kool suleti.

1929 kuni 1938 kuulus Udriku mõis Sõjaministeeriumile ja sinna rajati hooldekodu süjas vigastada saanud Vabadusristi kavaleridele. Teise Maailmasõja ajal elasid mõisas sõjapõgenikud. Pärast sõda avati mõisa peahoones Udriku Invaliididekodu.

1953.a remondi käigus lõhuti välja mõisaaegsed pliidid ja asendati need plekkahjudega. 1960. Remondi käigus muudeti tugevalt tubade asetust, sest hooldekodu vajas koridorsüsteemi, mille tagajärjel tubade vahelised uksed pandi kinni ja ehitati välja läbi maja kulgev koridor. Remondi käigus lõhuti välja seni säilinud ajaloolised ahjud.

1970.a muudeti asutus ümber  psüühiliste häiretega inimeste hooldekoduks.

Hooldekodu suleti 2013.a ja endise mõisa peahoone pandi oksjonile. Tänasel päeval on mõis erakätes ja uued omanikud ei ela alaliselt Eestis, kuid neil on mõisaga mitmeid plaane ja alanud tööd mõisa ruumide algse paigutuse taastamiseks.

Männiku küla

Männiku küla asub Udriku mõisast linnulennul vähem kui kilomeetri kaugusel. Udriku mõisa pargi põlispuude ladvad on endise Johanirahva talukohast üle välja silmaga näha. Männiku küla koosnes peamiselt väiksematest saunadest, mis ahelana asusid kahel pool Udriku mõisa lõunarada. Esmakordselt on küla mainitud 1726.a kui Udriku mõisale kuuluvat küla, mil seal elas vaid üks pere. 1732.a elas külas kaks peret. Maade võõrandamisel 1920.a loetleti külas kokku 12 talu ehk peret.

Teatrist Udrikul

1896.a asus Udriku kooli õpetaja ametisse Jakob Blumfeldt, kes oli suur muusikaentusiast. Ta asutas laulukoori, kus laulsid peamiselt täiskasvanud lauluhuvilised. Samas oli Jakob Blumfeldt ka teatriharrastaja ja asutas koori kõrvale „komejantide“ trupi. Näiteseltskond leidis teatri tegemiseks sobivad ruumid Päri karjamõisast, kuid väikevaldade liitumisega 1895.a viidi sinna üle Undla vallavalitsus ja ruumid jäid pidude jaoks kitsaks. Seepärast otsustati pidusid koos teatrietenduste ja muusikaga hakata korraldama karjamõisa kõrval asunud küünis. Esimene pidu toimus 1896.a ja oli väga menukas.

MALTA – KIHILINE AJALUGU

Juba ammu sai pojale lubatud, et suvevaheajal käime Maltal. Vaheaeg hakkas läbi saama, aga Maltat ei kusagil. Iga päev sain kriitiliste pilkude osaliseks. Pidin ennast kokku võtma ja leidma aja lubaduse täitmiseks ja kas saab olla ühel isal suuremat rõõmu, kui veeta nädal koos pojaga.

Lendasime Maltale. August on Maltal kõige kuumem ja kuivem kuu. Lennukist väljudes lõi üle Vahemere hõljuv kõrbekuumus heleda laksuga vastu nägu. Sooja oli iga päev vähemalt 35 kraadi. Ühe eestlase jaoks on see isegi veidi liiast. Malta asub u 80 km kaugusel Sitsiilast ja u 280 km Aafrika rannikust. Malta riik asub kokku seitsmel saarel, milledest asustatud on Malta, Gozo ja Comino. Teised on sellised merelindude saared. Malta saare pindala on veidi suurem Muhu saarest ehk 240 km2. Kui ka teised saared, saame riigi territooriumiks kokku 316 km2. Seda on siis u sama palju kui Muhu ja Vormsi saar kokku. Oletan, et teil on nüüd siis riigi suurusest ettekujutus olemas. Nüüd kujutage ette, et nendele saarekestele on ennast elama sättinud 420 000 inimest ehk u Tallinna jagu inimesi. See teeb Maltast kõige tihedamini asustatud riigi Euroopa Liidus. Lisaks on sellele saarekesele mahutatud 68 kohalikku omavalitsust ja meie kurdame, et meil on neid ikka veel palju (Eestis on 79). Lisaks on saarel 70 kogudust ja 365 kirikut ehk aastaringselt võid iga päev sisse astuda uue kiriku uksest. Keskeltläbi tähendab see ühte kirikut 1000 inimese kohta. Maltat peetakse üleüldse üheks kõige katoliiklikumaks ja usurangemaks riigiks Euroopas. Näiteks on lubatud abielulahutused alles alates 2011.aastast. Sellel pisikesel maalapil leidub nii rikkalikult ajalugu, et kohati tundub, et see asub kividel kihiti. Hiljem selgub, et tegelikkuses nii see ongi.

Kui Muhus sõidad ühest punktist teise maksimaalselt pool tundi, siis Maltal nii hästi ei lähe. Malta on nagu kortsus voodilina, kus tee viib ühest kortsust üles ja teisest alla, kurrutades vahepeal kortsude vahel. Lisaks on tegemist äärmiselt vana asustatud saarega, kus esimesed märgid inimtegevusest ulatuvad rohkem kui 7000 aasta taha. Aga sellest hiljem. Laiasid kiirteid on saarel minimaalselt. Suurem osa teid on nii kitsad, et pidevalt tuleb teha boksipeatusi, et vastutulev sõiduk läbi lasta. Kogesime seda ise, sest rentisin saarega tutvumiseks auto. Maltal on inglise võimuperioodi mälestusena vasakpoolne liiklus, kuid mind see ei seganud, sest olen ka varem vasakpoolse liiklusega tänavail sõitnud. Olen autot rentinud u 30 riigis, kuid nii kallist teenust polnud varem kohanud. Muidugi võib saarel sõita ka ühistranspordiga, mis on seal päris kenasti korraldatud ja ei maksa suurt midagi, aga ühistranspordiga on seal jälle teised mured. Näiteks sõidab mõni liin ainult hommikupoole, mõni liin peab päeval siestat, mõni liin liigub nädalavahetustel, mõni jälle ainult tööpäevadel. See tegi asja segaseks. Samas on „väga hästi“ lahendatud linna saabuvate autode probleem. Tallinna linnaisadelt tuleks neilt õppust võtta. Nimelt ei ole autot mitte kuskile parkida. Lihtsalt jäädki oma autoga linnatänavail tiirutama. Kohalikud pargivad varavalgel, kui on veel mõni vaba koht ja turistid lahkuvad autodega linnamüüride taha. Valletas nägime ka üht tasulist parklat, aga muidu paki või auto kotti.

85% Malta riigi kogumajandusproduktist on pärit teenindussektorist ja mida muud nad ikka teevad , kui peamiselt teenindavad turiste. Turismimajandus on saarel hästi välja arenenud ja inimesed äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud. Vaatamata suurele turistide hulgale ei ole saarel pikki valgeid liivarandu, mida palistaksid rannatoolide read. Sattusime mõnele üksikule liivarannale. Suurim neist oli u 200 m2 suur, aga rahvast mahtus sinna vähemalt neli igale meetrile. Kohati jäi mulje, et nad on mitmes kihis. Kivirandu on küll. Otsisime Valletas kohta, kus ujuda. Joosep istus mu kõrval ja luges kaarti. Sõitsin vastavalt tema juhtnööridele. Jõudsime mingi mahajäetud tehase alale. „Pargi nüüd ära“, ütles Joosep ühe tõkkepuu ees „Siit peame jala edasi minema“. Poiss, kuhu sa mu nüüd juhatasid. Kõnnime mingit olematut rada ja korraga ongi meie ees meri. Liiva pole aga on lamedad kivid. Võtsime sarnaselt teistele kividele koha sisse ja hüppasime sealt samalt kivi pealt pea ees merre. See kogemus oli veel lahedam, kui liivarand seda ongi.

Kauneima ranna leiame Malta pisikeselt kõrvalsaarelt Comino, kuhu käivad liinipaadid. Cominol asub üks hotell, kuid püsielanikkond puudub. Sõidame sinna mitte liinilaevaga vaid, kiirpaadiga, mis teeb tiiru ümber saare ja põikab oma teel sisse kümnetesse väikestesse looduslikesse koobastesse või tunnelitesse. Ühe koobastiku juures juhib meie paadimees tähelepanu, et selles samas koopas on filmitud filmi „Krahv Monte-Cristo“ stseenid, kus peategelane peidetud varanduse leiab. See on põnev elamus. Blue Lagoonis  on rahvast murdu. Piltilusa helesinise veega laht on ümbritsetud taas paekividest müüridega. Snorgeldajate jaoks on see paradiis, sest siin leidub kümneid koopaid, kuhu sisse ujuda ja veealust ilu vaadelda. Siin võib rahulikult veeta päeva, sest ranna ääres on ennast ritta seadnud mitmed toidukohad, mis lahkelt kiirtoitu pakuvad. Tõstan pea veest ja vaatlen koobast, kuhu oleme ujunud. Ma ei suuda ettegi kujutada, mis jõud on keeranud paekivikihid koopa lakke risti maaga. Paekivid, kuhu on külge haakinud kivistunud korallid ja veel mingid moodustusid. Vaatepilt on rikas ja haarav. Päev hiljem jalutasime vähemalt 100 m kõrgusel rannikukaljul. Mõtisklen, et Eestis peame oma looduslikuks uhkuseks Põhja-Eesti pankrannikut, kus kõrgeim punkt on 52 m kõrgusel, aga kui väeti on see ikkagi siinsete paelademete kõrval. Nagu isegi piinlik veidi.

Comino saare kõrgemas tipus on väike kindlustorn, kuhu viib kitsas rada. Selliseid kindlustorne, kust sai anda sissetungijatele esimese vastulöögi on piki Malta rannikut mitmeid. Ühel hommikul teen jalutuskäigu hotelli rõdult näha oleva „Punase tornini“. Torn valmis 1649.a ja on pühendatud Püha Agathale. Täna on seal muuseum. Tornis elas 49 vahimeest ja vaenlase vastu oldi valmis astuma viie suurtükiga. Torni ümber on peamiselt kohaliku linnustiku kaitseks Ghadira looduspark. Pargis kulgevad teerajad, mis lubavad seda linnulärmi päris lähedalt kuulata.

Söögid on Maltal head ja erinevaid söögikoht lõputult. Murelikuks tegid hoopis toidukohtade kõrged hinnad. Peatoitude hinnad on keskmiselt u25 eurot. Seda on minu jaoks palju. Otsustame kiirtoitude kasuks, mille saab kätte keskmiselt 10 eurot pizza, pasta või burger. Aga burgerid meenutavad seal korrusmaju ja ühele inimesele on need ilmselgelt liiga suured. Võib-olla suudaksid ainult ameeriklased terve Malta burgeri korraga ära süüa. Kohalik õlu Cisk maksab 3 euro ja seda saab toidu kõrvale libistatud. Ma pole suurem asi õllesõber, aga kuuma päevaga külm õlu maitseb hea. Ja seda on arstid alati südamele pannud, et kuuma ilmaga ei tohi vedeliku puudust kannatada. Mina usun arste. Veega on saarel väheke kehvad lood. Sügaval saare all on suured mageveekogud, kuid neid ei saa kuidagi kätte või on see väga kallis, et põldusid kasta. Ajutised vihmahood on aga nii tugevad ja maad kattev mullakiht nii õhuke, et vesi ei jõua maapinda imenduda vaid voolab merre. Seepärast saadakse enamus kasutatavast mageveest merevee soolastumise kaudu või kuidas seda nimetatakse, kui veest sool välja võetakse. Ometigi on saarel ikkagi nii palju põllumajandust, et kohalikud vajadused saavad kaetud. Põllulapid on väikesed ja meenutavad natuke astmelisi riisipõldusid, kus põllult korjatud kivid on laotud ümber põllu kõrguvateks kiviaedadeks. Peamiselt kasvatatakse aedviljasid – tomat, kurk, kõrvitsad, salatid jne.

Kui puuduvad rannad, siis tuleb puhkajaid kinni hoida muude hüvedega. Kogu Malta rikas ja pikk ajalugu on väga hästi kogu saarel eksponeeritud. Ajalugu on midagi, millele peab Malta puhul pikemalt tähelepanu pöörama. Malta ajalugu ulatub käekatsuvalt u 7000 aasta taha. Sellest ajast on pärit vanimad tänaseni nähtavad ja säilinud templihooned. See on aega enne, kui egiptlased pidasid plaani mõni kolmnurkne ehitis püsti panna. Loomulikult on maailm vanimate hulka arvatud ehitised ka UNESCO kaitse all. Saarel on leitud enam kui 20 iidset templit. Paljudest pole säilinud rohkem kui ring maapinnal. Meie külastame Hagar Qimi templit. Paljudes muuseumites algab muuseumikülastus kinoruumist, kus tutvustatakse huvilistele kiirkorras kogu objekti eripära ja pärast seda saab asuda väärsuse detailsema uurimise juurde. Väga mõnus süsteem. Hagar Qimi templi varemed on kaetud ilmastikumõjude kaitseks katusega. Templi ajalooline peasissekäik on rajatud täpselt nõnda, et kevadise pööripäeva tõusev päikene paistab täpselt ukse vastas asuva viljakusjumalale näkku, teist korda särab jumala nägu sügisese pööripäeva ajal. Vaatan hiiglaslikke kiviplokke ja mõtlen, kuidas küll 7000 aastat tagasi neid liigutati. Mõtisklen, et sellised vanad pühakojad on rajatud tõesti inimeste jaoks, abiks nende igapäevases elus. Usk, mis selleks jõudu andis, on päris ehk usk ei olnud inimesest lahus. Usk oli inimese osa. Inimene ei arvanud, et vist jumal korraldab mingeid asju elus, vaid selle aja inimeste jaoks jumal korraldaski elu, pani vilja kasvama, päikese tõusma jne. Jumal oli reaalne, mitte fiktsioon. Iidseid templeid leidub saarel veelgi.

Nüüdsiis surnuaedadest. Mõnes pean ikka käima igas riigis, aga Rabatis asuvaid Püha Pauluse Grotti ehk katakombe soovitan külastada igaühel, kes Maltale satuvad. Katakombid asuvad kohas, kus apostel Paulus rajas esimese kristlaste koloonia saarel u 60.a. Katakombid kujutavad endast maa alla paekivisse rajutud hiiglaslikku surnuaeda. Surnuaed, nagu surnuaed ikka, teekesed looklevad erinevate perekondade hauaplatside vahel, vahe on ainult selles, et see kõik on maa all. Väidetavalt on mõõdetud maa-aluste käikude pikkuseks u 25 km. Hauakambrid avastati 200 tagasi, kui ühe taluniku siga auku kukkus ja sinna jäigi. Asuti asja uurima ja avastati terve maa-alune linn. Katakombides asuvad kristlikud hauaplatsid on pärit bütsantsi (535-780) ajastust. Hauaplatsi sellele erilisele surnuaiale said lubada ainult rikkad, kellel oli raha lasta orjadel teha ära raske kivipurustamise töö. Vaeseid inimesi põletati ja nende tuhk koguti kokku amforatesse, mida hoiti ühes suures ühises ruumis. Kummalisel kombel on tänapäeval uskumused selles osas pöördunud. Külastajaid kõikjale ei lasta. Katakombides looklevad tähistatud rajad ja muul osal on trellid ees. Arusaadav, sest mõneski hauas turritavad välja reaalsed kondid. Selle kohta on seinal ka hoiatus. Kõikjal on paanikanupud, et kui keegi ära eksib või ennast halvasti tunneb , saaks kohe märku anda. Väidetavalt olla kunagi siia üks kooliklass terves koosseisus kaduma läinud. Muidugi, läks kaduma.

Kui olete katakombides ära käinud, tasub jalutada Mdina linna. Rabat ja Mdina on teelt üks ja sama linn, nagu meil Tallinn ja Toompea. Mdina on fantastiliselt hästi säilinud ja hoitud keskaegne linn. Hooned ja tänavad on kõik valged, no kui mitte päris valged, siis heledad. Seda heledust ei riku ükski reklaamtahvel ja kauplusesilt. Kõik see algab juba linnaväravast, millest üle silla läbi astudes satud uude maailma. Linn ise on vaevalt paarkümmend hektarit suur. Tänavad on kitsad, mis tegi vajadusel linna kaitsmise vaenlaste vastu lihtsaks. Vaated aga kitsastele tänavatele on muinasjutulised. Kulgeme ja fantaseerime. Satume linnamüürile, kust avaneb vaade kindlasti poolele Maltale. Ilus ja rabav. Kindlasti tasub külastada Falson Paleed, kus asuvas muusemis saab väga hea ülevaate keskaegsest elust Mdinas. Võimalik on näha ka filmi linna ajaloost, kuid selle jätame vahele. Filmime ise.

Malta on käinud erinevate valitsejate vahel käest kätte, sest ta asus strateegiliselt väga tähtsa koha peal. Uuemas ajaloos on saarele märkimisväärseid jälgi jätnud Malta ordurüütlid, kellele kasutusse anti saar 1530 a.  keiser Karl V poolt, et nad kaitseks Euroopat idast lähenevate osmanite vastu. Peab ütlema, et seda ka ordurüütlid edukalt tegid. Renditasuna pidid rüütlid kord aastas keisrile saatma ühe kuke. Ordurüütlitel oli raha ja võimu, sest sinna kuulusid või ordut toetasid tollased kõige rikkamad inimesed. Malta ordu tegutseb muide tänaseni, kuigi mitte enam nii võimsana. Oma rikkust kasutades ehitati saarele hulgaliselt uusi  rajatisi.

Malta pealinn Valetta on u ruutkilomeetrise pindalaga maailma vanim planeeritult rajatud linn. Tänavad moodustavad ruudustiku ja seepärast on linnas jalutamine lihtne. Võtame pileti sappa ja astume sisse hetke pärast  Püha Pauluse Katedraali. See on üks rikkalikumaid pühakodasid, mida olen külastanud. Kirik pole suur, kuid oma ilus imetlusväärne. Kõik seinad on kaetud kullatud puunikerdustega või maalingutega. Vaba pinda seal pole. Ühes kabelis on avatud seal elanud ja töötanud kuulsa kunstniku Caravaggio näitus. Viibime kirikus tunni, kuid ikka veel oleks seal lähemalt vaadata ja uurida.

Edasi on mul kindel soov tutvuda Suurmeistrite Paleega, mille Malta Ordu rajas oma peakorteriks ja kus hiljem on töötanud ka Malta parlament. Kahjuks pole võimalik tutvuda kogu paleega vaid ainult troonisaali, peosaali ja saalide kõrvalruumidega. Eluosa ei ole külastajatele avatud. Hoone ühes tiivas asub relvakamber, kus vaatamiseks väljas kõikvõimalikud riistad ordurüütlite lahingvarustusest. Militaristi jaoks kindlasti paradiis, aga minu jaoks on isegi veidi õudne vaadata, mida inimaju on välja mõelnud, et teist inimest tappa. Tänapäevased vahendid on selle kõrval ikka päris humaansed. Inimene saab vähemalt kohe surma ja ei pea piinlema tohututes haavades. Kole maailm. Ümisen omaette „Head lapsed need kasvavad vitsata…“. Poeg naerab, nii et saal rõkkab.

Muuseumi pilet maksab Maltal u 10 eurot. Õpilased saavad poole hinnaga. Odav ei ole, aga külastamata hinna pärast ei jäta ka midagi. Õnneks saav Suurmeistrite Palee piletiga külastada ka mõned majad eemal asuvat Riikliku Kunstimuuseumi Muza. Oma suuruses pole see võrreldav Euroopa teiste riiklike kunstikogudega, kuid väljapanek on hästi koostatud ja annab ilusa ülevaate kogu Malta kujutavast kunstist. Peale relvakambrit olen sattunud hoopis ilusamasse maailma ja see kosutab taas hinge. Üks saal on pühendatud maalidele, mis kujutavad Malta elu läbi ajaloo. Põnev on võrrelda seda tänase päevaga ja mõelda, kuidas tänavapilt ja inimesed on ajas muutunud.

Kui satute saarele perega, siis tasub kindlasti minna Popeye Villagesse. See on samanimelise koomiksi- ja filmitegelase teemapark. Tegemist on väikesesse lahesoppi rajatud külakesega, kus on kokku paarkümmend hoonet, kus igaühes asub oma väike atraktsioon. Piletihinna sees saab kinos vaatada filmi originaali ja süüa popkorni. Tänaval liiguvad kostümeeritud tegelased, kes iga 15 min järel esitavad väikese minietenduse. Loomulikult on seal muuseum, kohvik, postkontor, kust saab tasuta postkaardi. Sadamas ootab laev, kes viib huvilised tasuta meresõidule. Mere peal on aga batuudipark. Sinna me jäimegi ja õhtul ei suutnud ma enam kättki voodisse tõsta, aga lõbu oli sea väärt.

Loomulikult nautis poeg ajaloost enam lõbustusi, kus sai vette hüpata. Õnneks asus ujumiseks sobiv kivirannake, kust sai otse pea ees vette hõpata, otse hotelli ukse ees. Toast veeni täpselt 1 minut. See päästis kuumuses tihti päeva. Seekord me Gozo saarele ei jõua. Ehk järgmine kord?

Tapatalgud Udrikul

TAPATALGUD UDRIKUL

Sellel kaunil kevadel pidi kõik ärkama uuele elule. Kahjuks lõppes see uue elu ootus neljateistkümne Udriku mõisa Männiku küla noore hukkumisega.

Alustame algusest. 1945.a saabudes oli sõda Eestimaal lõppenud ja kahurid paukusid veel vaid kaugel Saksamaal. Eestis oli ennast peremehena sisse seadnud punavõim. Nõukogude võim ja meelelaad tahtsid kinnitamist ja see nõudis väga ekstreemseid meetodeid. Kõik kes julgesid punavõimule vastu hakata või kritiseerida kõrvaldati ajutiselt või jäädavalt. Represioonidega ei oodatud päevagi. Õhus valitses usaldamatus, sest uutes oludes polnud teadmist, kes kuhu poole hoiab. Vaikselt seati sisse oma elu uues olukorras.

Kodudesse pöördusid tagasi sõjas käinud noored mehed, kes ei usaldanud uut punavõimu ja redutasid seepärast metsas oodates oma võimalust. Tänases mõistes oli peamiselt tegemist väga noorte meestega, kes tol ajal olid juba kõike näinud täismehed. Metsavendi oli kahesuguseid. Esimesed olid tulihingelised Eesti vabaduse eest võitlejad, kes oma ideaalidest kuni lõpuni ei taganenud, aga teised olid lihtsalt nahahoidjad, kes kartsid oma elu pärast ja seepärast varjasid end metsas. Nende teiste hulgas oli saksa sõjaväes teeninuid, muidu armeest kõrvale hoidjaid ja muidugi ka tavalisi desertööre. Udriku ümbruse metsades varjas end päris mitu kohalikku noort meest, kellede lood on ka raamatuna ilmunud. NKVD hoidis kõigel ja kõigil silma peal. Rahva seas oli juba üles seatud agentide võrgustik. Igaüks võis olla soosingu ootuses äraandja.

5.juunil 1945 kogunesid Männiku küla Johanirahva tallu peretütar Valve Koitla sünnipäevale küla noored ja vanad. Seistes Johanirahva talutare asemel on üle põllu näha Udriku mõisa valged müürid. Männiku küla oli ja on ka tänapäeval pisike küla. Sellel ajal oli seal vaid kolm talu ja mõned saunad. Juba enne sõda oli hinge heitnud talu peremees. Talu pidasid edasi vanaperenaine Miina, perenaine Iida ja tema kolm tütart – Miralda, Laine ja Valve. Talutööd said tehtud ja majapidamine arenes. Räägitakse, et vahel käisid talus abiks ka metsas redutavad külapoisid, kes samal ajal heitsid silma noortele peretütardele. Sünnipäevalapse armastatuks oli Endel Piht, kes oli pärit Moe külast. Mõningate meenutuste järgi olevat sünnipäeva pidu olnud ühtlasi ka kihluspidu. Oli siis või mitte, aga armastus hõljus õhus ja helge tulevik säras silmapiiril.

Oma vanaema Õie Nõmm`i mälestused pani kirja Maarit Nõmm: „Koitla talu sündmustes osales ka Endel Piht (1924 - 1987)  – minu vanaema kolmest vennast noorim. Kokku oli peres tollal viis last: August, Leopold, Endel, Õie ja Helja Piht. August ja Leopold olid olnud Saksa sõjaväes, seepärast metsas paos ja tagaotsitavad. Valve Koitla oli toona Endli pruut, kelle sünnipäevale Endel sel päeval läks. Pidu peeti Koitlate majas ning rahvast oli palju.“

Nende armastus ei olnud aga lihtne, sest Valvele tegi samal ajal silma ka Artur Heinrich ja noormeeste vahel valitses pingeline vastasseis, kuigi Valve oli oma valiku juba teinud.

 Peole kogunesid algul peamiselt naised ja pimeduse saabudes julgesid metsast välja tulla ka mehed. Kusagil kell kaks öösel tahtis üks peolistest, Ardi Treial, minna õu värsket õhku hingama, kuid märkas väljas liikumist ja hüppas majja tagasi. Väljast avati maja peale tuli ja karm hääl käskis kõigil alla anda. Uksel seisnud Ardi sai õlast haavata. Majast vastati samaga. Arvatavalt oli „koputajaks“, kes NKVDle vihje andis,  just Valve põlatud peigmees Artur Heinrich. „Laske naistel välja tulla, aga meie alla ei anna“, hõikas ukse kõrval veritsev Ardi vaenlastele. Venelased vastasid leekkuulidega, mis süütasid taluhooned. Nüüd oli kaks varianti, kas saada surma kuuli läbi või sisse põleda. Mõned üritasid siiski väljuda, kuid lasti kohapeal maha. Ardi veeti tahapoole ja tema haav seoti kinni käepäraste vahenditega.

Meenutab Miia Palmet: „Venelased süütasid leekkuulidega kõik hooned, kes välja jooksis, lasti maha. Mingit suhtlemist ei olnud NKVD ja piduliste vahel. Lihtsalt põletati ja tapeti. See tüdruk, kellel sünnipäev oli, tunti pärast  ära hammaste järgi. Naabrinaine oli hukkunute hulgas, umbes 30-aastane ja ka pere vanaema laip leiti. Teised laibad viidi autodega ära. Ühe poisi põlenud dokumentidega tasku leiti ka.“

Kui lahingumüra hakkas vaibuma, siis seni põrandal lesinud Ardi otsustas ööpimeduse varjus akna kaudu põgeneda. Siiski teda märgati ja avati tema pihta tuli. Ardi sai ka jalast haavata, kuid tegemist oli tema õnneks vaid lihashaavaga ja ta pääses longates metsa peitu.

Õie Nõmme mälestused: “Endel oli vanaema jutu järgi veidi purjakil ning läks õhtul õue õunapuu alla magama. Sündmuste arenedes ning rünnaku alates Endel ärkas, tõusis püsti ning sai kuuli jalga.“

Lahingu lõppedes korjati kokku kuue mehe ja naise surnukehad. Samasse heideti ka veel elusana perenaine Iida. Selles osas on meenutustes vastuolud, sest mõningate meenutuste järgi oli lahingu lõppedes vanaema ka veel elus.

Meenutab Õie Nõmm: „Pärast tapatalguid pandi laibad hobuvankrile, ka haavatud Endel. Vanaema jutu järgi olevat aga talu pereema olnud siis veel elus, kui ta vankrile pandi. Ta olevat punastele jõudnud öelda, et Endel ei olnud metsavend, vaid töötanud nendega põllul, mis oli ka tõsi. See päästis Endli kindlast surmast ning ta viidi valve all Rakvere haiglasse. Haiglas teda aga valvati edasi. Endli jalg amputeeriti ülevalt poolt põlve ning saadeti koju tagasi.“ Iida suri haiglas. See ei ole teada, kas tema surmale kaasa aidati või olid lahingus saadud haavad nii tõsised, mida ravida ei õnnestunud. Teel Rakverre tehti Endli meenutuste mööda peatus ja surnud visati varem valmis kaevatud auku. Kuna pole teada, mis teed mööda Rakvere poole sõideti, siis pole ka teada, kus täpsemalt on langenute haud. Mõned päevad hiljem läks külarahvas maha matma lahingus hukkunud loomi. Vaatluse käigus avastati põlenud seinte vahelt Valve Koitla ja naabrinaise Helga Treiali põlenud surnukehad. Mõlemad maeti samasse maja kõrvale, kus nende hauakohta tähistab tänaseni mälestuskivi.

Meenutab Miia Palmet (sünd Juuse): „Üks noormees (Ardi) sai aknast rukkisse ning pääses haavatasaamisega. Meie talust tuldi hobust küsima, et haavatud poiss ära tuua. Kui hobune tagasi toodi, olid vankris vereplekid.  Kodus teda siis raviti, mis raviti. Jutt, et ta olevat haavatuna kuskile kaugele pääsenud, ei pea tegelikult paika. Hoiti kodus. Kui  neile siis talvel ikkagi tuld  järgi, et peremees ära viia, ta kuidagi pääses. Räägiti, et peremees vist virutas millegagi ja sai nii minema, aga seda kindlalt ei tea. Igatahes nad kuidagi pääsesid ja põgenesid kogu perega kuhugi. Kuhu nad välja jõudsid, ei teadnud pärast keegi. Üle Neeruti mägede nad läksid ja pärast ei näinud ega teadnud enam keegi.“
Pääsenud Ardi Treial avastati ja vahistati siiski 1948.a ja talle määrati kaheksa aastat vangistust. Ta suri 1963.a tuberkuloosi.

Hilisemaid sündmusi meenutab Õie Nõmm: „Huvitaval kombel sattus aga Endli nimi siiski hukkunute nimekirja, tema nimi on teatmikes ning isegi uuel Maarjamäe memoriaalil kui Koitla lahingus hukkunu. Vanaema mälestuste järgi oli Endel väga heatahtlik, rahumeelne ja sõbralik, kunagi ei tõstnud häält ega kakelnud. Vanaema ise kunagi Koitlal ei käinud, vaid teab seda kõike Endli jutustuse järgi. Ise mäletab ainult seda suitsusammast, mis talust tõusis. Ise nad elasid siis Udriku mõisa lähedal nelja korteriga majas maantee ääres. Mõisas oli sõjainvaliidide kodu, vanaema töötas seal köögis.“

Ühe jalaga Endel elas elu lõpuni Tapal ja töötas kingsepana. Ta abiellus, sai lapsi ja suri 1987 vähki. Meenutab Miia Palmet: „Elama jäi sellest perest keskmine tütar, minu pinginaaber, kes oli saatuslikul ööl linnas, sest tal oli eksam tulemas. Väga vapper tüdruk oli, veetis pärast ka minu juures mõned ööd, sest kedagi enam polnud ja kuhugi minna ka ei olnud. Aga läks rahulikult oma eluga edasi. Kogu sündmus vaikiti täiesti maha, kellegilt midagi ei küsitud, ka seda ellujäänud tüdrukut ei represseeritud ega isegi ei tülitatud.“

Peopäeval eksami tõttu koolis olnud peretütar Laine Koitla abiellus hiljem ja kolis Loksale, kus töötas kaua aastatid õpetajana.

Sellel jaanipäeva eelsel valgel ööl sai surma kokku 14 peamiselt noort inimest. Sündmus vaikiti maha ja sellest pole säilinud ühtegi ametlikku märget. Kogu sündmust hoiavad elus vaid ininmeste mälestused.

PiibeTeater toob oktoobris neist ajaloolistest sündmustest inspireeritud lavastuse „Varjud“. Loo kirjutas kokku Arlet Palmiste. Peaosades näeme Liis Haabi ja Jaanus Nuutret. See traagiline armastuslugu jutustab ajastu õudustest, reetmisest ja armastusest. Etendusi mängitakse Udriku mõisa kuivati pööningul.

Druskininkai – kuurort Leedu südames

Druskininkai – kuurort Leedu südames

Kui on viis päeva aega ja plaan sõpradega koos väike väljasõit teha, kuid Eesti erinevad piirkonnad juba läbi reisitud, siis ei ole võimalusi just palju. Päevaga sõidab mõnusalt kulgedes autoga maha u 700 km. Kui siis tõmmata kaardile ring 700 km raadiusega, ongi kohe näha võimalikud sihtkohad.  Otsustasime seekord tutvuda Leedu kuulsa kuurortlinna Druskininkaiga. Eks ta veidi harjumist tahab, et kuurort võib asuda keset maismaad. Druskininkais pole suuremat järvegi. Aga sammhaaval.

Metsade ja rabade keskel asuv Druskininkai piirkond on leedukate jaoks sama kuulus või isegi kuulsam, kui Palanga, kuhu eestlased kipuvad Leedut külastades minema. Kuulsaks on saanud Nemunase kaldal asuv linnake tänu oma ravimudale ja mineraalveele. Linna nimi Druskininkai tuletub leedu keelsest sõnast sool, mis tähendab, et juba aastasadu tagasi märgati siinsete soolade tervendavat mõju. Mingis mõttes sarnanebki Druskininkai Värskaga – rohkem turiste kui kohalikke ja tohutu rohelus. Muidugi on Druskininkai oma 12000 elanikuga Värskast oluliselt suurem. Druskinikai raviv mineraalvesi tuleb 300m sügavusest kaevust. Värska 800m sügavuse kaevu kõrval tundub see päris salvkaevuna.

Linnakese areng on olnud võimas. Paarsada aastat tagasi märkasid talupojad, et jõe äärsetel karjamaadel rohtu söövate lehmade haavad paranevad kiiresti ja hästi. Inimesedki hakkasid siis oma haavu kohaliku mudaga ravima ja nemadki sai terveks. Ravimuda kuulsus levis ja 1794.a anti külale raviküla nimetus. Selle tulemusena said kohalikud hakata loodusliku vara teenusena raha eest rändajatele pakkuma. 1837.a rajas tsaar Nikolai I Druskininkaisse juba keiserlikku mõõtu ravikeskuse, kus tollaseid kombeid ja etiketti arvestades olid eraldi suplusmajad meestele ja naistele. 1860ndatel rajatud linna läbiv Peterburi – Varssavi raudtee tõi Druskininkaisse juba kaugemaid ja kuulsamaid puhkajaid. Küla arenes tänu raudteele ja ravimudale mühinal ja sai 1893.a linnaõigused. 1913.a külastas linnakest kokku kogunisti 18600 puhkajat. Teiste hulgas ka paljud tollased kuulsused. Näiteks on teada, et kuulus Poola kindral Josef Pilsudski veetis kõik oma puhkused just Druskininkais.

Linna kuulsaim oma poeg on vast kuulsaim Leedu helilooja ja maalikunstnik Mikalojus Ciurlionis (1875-1911). Tema pärand on linnapildis väga huvitaval kombel demonstreeritud. Muidugi on tema kunagises elumajas talle pühendatud 1963.a asutatud majamuuseum, kuid enam köidavad silma linnapilti paigutatud tema kümnete maalide suurendatud reproduktsioonid. Linnasüdames jalutades võib pidevalt näha molbertil asetsevad kuulsa kunstniku teoseid. Oi ma olen hädas, et teised neist mööda ei kihutaks, vaid saaks osa sellest omapärasest kunstinäitusest.

Siin kohal oleks vist paras hetk kirjeldada Druskininkai linnapilti. Kui tavaliselt on linnades pargid, siis siin on vastupidi – linn ongi pargis. Druskininkai on äärmiselt roheline. Kuum suvepäike ei tee meile liiga, sest tänavad on kõikjal kaetud lehekatusega. Kõnniteede ja tänavate ääred on täis lilli. Need ei ole peenrad, vaid pigem väikesed kirevad aasad. Selles kujundatud metsas on ometi pargil ja pargil vahe. Mina seda üleminekut ei taju , sest kõik on loogiline ja sujuv. Ühe kogetud elamuse pean küll edasi andma. Jalutame Dineika vaimse tervise parki. Karolis Dineika oli kuulus Leedu teadlane, kelle erialaks oli vaimse tervise teraapia. Lühidalt öeldes, siis ta propageeris vaimsete probleemide ennetamiseks ja ravimiseks liikumise, looduse ja vee teraapiat. Metsas jalutamine ja ujumine võib tunduda igapäevane ja tavaline, kuid tema andis sellele teadusliku sisu ja lähenemise. Igal juhul saavutas ta sellega kuulsuse, mis tõi Druskininkaisse taas juurde uusi puhkajaid. Dineika park ongi tema enda poolt rajatud lähtuvalt tema õpetuse sisust. Pargis on teerajad, mis kaovad kohati tiheda võsa vahele ja tulevad siis kaarte ja väravate vahelt välja. Parki läbiva oja ääres on seintega eraldatud pingid, kus omaette mõtiskleda. Puude tagant piiluvad sind erinevad skulptuurid. Loomulikult on seal lisaks spordiväljakud ja lastemängualad. Põnevaim osa pargist on aga oja kohale ehitatud saunaga suvine suplusmaja. Käid saunas ja siis lased läbi maja voolavast looduslikust kosest endale vee selga. See on nii pagana ergutav. Siis istud vaikust nautides puhketoolis ja jood piparmünditeed. Naps ei ole siin lubatud. Nii lihtne, nii hea. Hind on 5 euri ja selle eest võid veeta seal terve päeva ujudes ja saunatades.

Ööbime Druskininkai kesklinnast kolme kilomeetri kaugusel Villa Radas. Seda kohta soovitan kindlasti kõigile, kes Druskininkaisse puhkama sõidavad. Vastvalinud imekaunis maja asub Nemunasse suunduva oja kaldal. Õueala on täis erilisi avastusi. Õhtuste valguskettide valguses on hea istuda võrkkiiges. Unisemad meist jäävadki sinna magama. Salapärase ukse taga peitub veinikelder koos õhtusöögiks mõeldud pika lauaga. Muidugi on maja ees terrassil raskete sepistatud toolidega söögilaud. Grillnurgas ripub lõkke kohal hiiglaslik pada, kus oleks võimalik suppi teha, millega saaks ära toita kogu lastelaagri. Igal juhul on tegemist metsa peitunud väikese võlumaailmaga. Ühel õhtul veekeskusest Villasse sõites võtame takso asemel hoopis kohaliku tuk-tuki ehk katusega mootorratta. Sõit läheb maksma 5 eurot, kuid elamus on seda väärt.

Druskininkais asub Balti maade suurim veekeskus. Veekeskus jaguneb kaheks. Ühel pool on suur veekeskus koos kaheteistkümne erineva liutoruga ja teisel pool spa koos 20 saunaga. Minule sellel hetkel meelepäraselt on spa lastele keelatud. Saunades toimuvad kindlatel kellaaegadel väikesed elevust tekitavad sündmused. Proovisime, mis moodi on lasta ennast leilisaunas vihelda, Triinu tegi endale aurusaunas näomaski jne. Kõik see on juba veekeskuse piletihinna sees. Puhka ja naudi. Proovisin ka liutorud järgi. Kõige pikem neist on 204 meetri pikkune, kuid see ei olnud veel kõige ekstreemsem. Ühes torus visatakse liugleja suurel kiirusel mikserisse, kus kausis pööreldes lõpuks põhjaaugust vette kukud. Urrr… Kogu keskuse kolme tunni pilet maksis 23 eurot. Taas vastasid saadud emotsioonid hinnale.

Kellele suvi ei meeldi, siis nende jaoks on Druskininkais Balti maade ainus suvine mäesuusakeskus. Hiiglaslikus katusealuses on olemas kõik, mis ühe suusamäe juures oluline. Otse kesklinnast veekeskuse ukse kõrvalt viib suusakeskusesse köisraudtee. Neli minutit kestev sõit viib üle mändide „mäe otsa“, otse suusakeskuse restorani viiva lifti juurde. Muidugi kasutame seda võimalust juua üks kosutav karastusjook ja läbi restorani klaasakna nautida vaadet suusanõlvale ja rõdult kogu linnale.

Sõidame vagonetiga mäest alla ja läheme jõe äärde, et teha paadiga sõit mööda Nemunase jõge. Veeseis on madal ja seepärast ei liigu hetkel suur kruiisilaev. Mahutame ennast väikestesse paatidesse. Istun paadijuhi taga ja näen kogu aeg näidikult vee sügavust paadi all. Kõige madalamas kohas on see 0,9 m. Kõige sügavamas kohas aga 3,5m ja seal väidab paadimees ka kala leiduvat. Paadimees palub meil igaks juhuks mobiilne internet välja lülitada, sest sõidame väga lähedale Valgevene piirile ja seal võib Valgevene mobiilne internet meile vägagi kalliks minna. Meie paadisõit viib ümber Armastuse saare. Saare nime saamisest on kaks legendi. Esimene jutustab kahest noorest armunust, keda ei lubatud koos olla ja kes siis paadiga kodunt põgenesid, kuid paat läks ümber ja viis mõlemad külma hauda. Paar päeva hiljem oligi jõest kerkinud paadi kujuline saar. Teine lugu on tõesem ja on pärit ajaloost. Eelmise sajandi alguses muutus saar väga populaarseks noorte kooskäimise kohaks. Saarele mindi koolmekohast läbi vee kahlates või paadiga ja veelgi hiljem ehitati sinna sild, mille kevadine jääminek endaga kaasa viis. Noored otsisid endale kaaslast ja tekkis traditsioon, mille käigus noormehed ühelt kaldalt ja neiud teiselt kaldalt lasid vetevoogudesse punutud pärjad. Usuti, et need, kelle pärjad saatus vees kokku viis, ongi teineteisele loodud. Pärgade teed ja saatust jälgis paadimees, kes tänu oma kosjasobitamisele sai päris rikkaks meheks. Liugleme vaiksel veel, kui korraga vuhiseb üle meie peade käed-jalad laiali inimene. Jõe kaldal asuva seikluspargi laskumistross viib otse üle Nemunase jõe. Metsas paistavad puude otsas kulgevad seikluspargi rajad. Seal jääb meil seekord kahjuks käimata. Keerame jõel otsa ringi, sest edasi minnes peaks meil olema passid kaasas, kuna meid võidakse kinni pidada, sest jõe ühel kaldal on Leedu ja teisel Valgevene.

Järgmine päev otsustame teha kultuuripäeva. Ei, me ei lugenud toas raamatut, vaid otsustasime külastada piirkonna põnevamaid muuseume. Vaid mõne kilomeetri kaugusel Villa Radast asub A.Cesnulise puuskulptuuride park. 71-aastane meister Antanas võtab meid ise väravas vastu ja viib rännakule oma rajatud parki. Antanas Cesnulis on Leedu kuulsamaid puuskulptuuride loojaid. Tema teoseid võib leida kõikjalt üle Leedu ja teda on tunnustanud tehtud töö eest Leedu president. Leiame foto, kus parki külastavad balti maade peaministrid, teiste hulgas ka Andrus Ansip. Antanas on oma kodu kõrval asuvat parki ehitanud 40 aastat. Hetkel on seal u 300 suurt ja väiksemat skulptuuri. Skulptuurid moodustavad ansambleid ja jutustavad tuntud leedu lugusid, mida Antanas meile värvikalt edasi annab. Lisaks hakkavad teatud skulptuurid lähenedes elama ja häälitsema. Lohe möirgab, tantsijad tantsivad, pidulauas lauldakse jne. Leedu muinasjutud ja näidendid on siin kõik puusse tahutud. Meister küll jutustab, kuid meelde lood ei jää. Lisaks Antanase loomingule on siin Leedu suurim kurvastava Jeesuse skulptuuride kogu. Käsi põsel kurvastav Jeesus on Leedule ainuomane ja traditsiooniline viis Jeesust kujutada. Motiiv on üks , kuid lähenemised sellele erinevad. Muidugi on meister ka ennast puuse raiunud ja poseerib lahkelt iseenda kõrval. Lõpetuseks ronime veskisse, kus igal korrusel taas ootavad meid taas väikesed skulptuurid. Planeeritud tunnist jääb Cesnulise puuskulptuuride pargis väheks.

Puupargi naabruses asub ainulaadne Leedu traditsioonilise kuusekujulise Puukoogi muuseum. Ma ei tea, et mõnele koogile kuskil maailmas veel muuseume oleks loodud, kuid leedulased armastavad oma veidra väljanägemisega puukooki ja ei häbene seda tutvustada. Muuseumis on väikesed, suured ja väga suured koogid, on kollased, rohelised ja punased koogid. Saab ise kooke teha ja saab koogitegu näha.

Edasi liigume Gruto Parki, kuhu on kokku toodud enamus Leedu territooriumil asunud nõukogude propagandistlike skulptuure. Hulgaliselt Lenineid ja kohalikke punaparuneid. Muidugi ka muuseumihooned ja lastele loomaaed. Muuseumihoone nõukogulikus saalis viime läbi aktiivkoosoleku ja ei anna Soomes elavale reisikaaslasele väljasõiduluba. Õige kah, mis ta siis käib välismaal valuutat teenimas. Mõtisklen, et kurb on selliste kujude saatus. Kunstnik on need omal ajal kõige paremas usus loonud, andnud kohustuslikule sisule veidigi oma nägemust, kuid ometi võetakse ajastu lõppedes kunst oma kohalt. Kumba on neis rohkem – kas kunsti või propagandat? See on õrn vahe. Muuseum asub päris suurel maa-alal ja jalutuskäik on u 2km pikk, kuid metsaalused teed on kenasti betoneeritud ja kaasaegsed tossud ei määrdu.

Päev ei ole veel läbi ja sõidame Druskininkaist 8 km kaugusele Liskiava kloostrisse. See 17.sajandil rajatud keskus koos kloostrihoone ja barokk-stiilis kirikuga on piirkonna enimkülastatav usukeskus. Nemuse kohal kõrguva keskuse aiast avaneb kaunis vaade kogu piirkonnale. Olles kirikus ringi vaadanud, viib trepp meid kiriku põranda alla, kus asub muuseum. Trellitatud käigus on avatud kirstud, kus vaatavad meid oma tühjade silmadega luukered. Olen alati mõelnud, et mida võib leida kiriku põranda alt – nüüd ma siis tean. Keskus moodustab tervikliku ansambli, kuid jääb minu jaoks siiski liialt väikeseks.

Enne õhtusööki astume Triinuga läbi veel Druskonise järve kaldal asuvas Linksma Villasse rajatud linnamuuseumist. Endine rikka pankuri elumaja on oma arhitektuuriliselt väga kaunis, kuid kahjuks pole muuseumis lubatud pildistada ja samuti pole võimalik külastada kõiki ruume. See ei anna majast terviklikku pilti. Püüan sarnastes majades alati ette kujutada, kuidas siin elati ja liiguti. Siin muuseumis ei hakka kujutluspilt jooksma. Samas annab muuseumi fotodel ja maalidel põhinev väljapanek linna arengust ja ajaloost päris hea ülevaate. Ilmselgelt igavlev piletimüüja kasseerib meie käest 2 eurot. Selle raha eest on siin vaadata küll.

Kultuur selleks päevaks nauditud läheme järve äärde, et teha väike suplus. Järveäärne park koos erinevate teenuste ja meelelahutusega on põnev, kuid rand ise väike. Ei tekigi tahtmist vette minna ja vaatame hoopis järvepargis ringi. Ilus on see Druskininkai. Ideaalne puhkuse kogu perele. Siin saab olla omaette , kuid on piisavalt tegevusi ka lastele. Ja muidugi see rohelus koos taustaks oleva veevulinaga. Rahu saabub ja hing puhkab.

Panen enda jaoks kirja kohad, kuhu seekord ei jõudnud, kuid kuhu järgmine kord kindlasti minna plaanin.

-          Tagurpidimaja

-          Illusioonide tuba

-          Seikluspark

-          ATV-sõit kohalikus looduses

-          Linna mitmed kunstigaleriid

-          Soolamuuseum

Sääsküla ootab külla

10. augustil tähistab Sääsküla suure kokkutulekuga oma esmamainimise 455. aastapäeva. Seoses ilusa tähtpäevaga tutvustame rõõmuga kõigile huvilistele Sääsküla minevikku ja tänapäeva. Sääsküla kulgeb 4 km pikkuse ahelkülana kahel pool Aravete-Albu riigimaanteed. Küla piirneb Aravete ja Albu alevike ja Peedu, Mägise, Kurisoo, Märjandi ja Kukevere küladega. Sääsküla pindala on 17,2 km2. Hetkel elab külas u 80 inimest. Õnneks on viimasel ajal külla tulnud mitmeid noori peresid ja seepärast on küla tulevik lootusrikas.

Veidi ajaloost

Halduskuuluvuse kirju lugu on Sääskülal järgmine: 1564 Albu mõis, 1866 Albu vald, 1950 Aravete Külanõukogu, 1963 Albu Külanõukogu, 1977 Ambla Külanõukogu, 1990 Ambla vald, 2016 Järva vald.

Sääsküla küla territooriumil teostatud kaevamistel on leitud inimasustuse jälgi juba II aastatuhandest eKr. Ajalooliselt on praegused Sääsküla maad seotud Albu piirkonnaga. Albu (Alp) ordumõis (mainitud juba aastal 1218) oli nii rahvaarvult kui ka põllumaa suuruselt Järvamaa suurimaid ja vanimaid mõisaid, kuhu kuulusid ka Lohala küla (Loall) ja Sääsküla (Seästküll). Albu mõisa väravast läks läbi ka ajalooline Piibe maantee ehk esimene Tallinna ja Tartu vaheline ühendustee ja seepärast võib arvata, et külas liikus tavapärasest rohkem võõraid ja kindlasti liikus ka külarahvas ise keskmisest rohkem. Sõjad on Sääsküla suurtest purustustest säästnud. Räägitakse, et II Maailmasõja ajal olid korra ärevad hetked olnud, kui Amblas asunud vene väed ja Albus asunud saksa väed teineteist üle Sääsküla pommitama hakkasid. Õnneks olid kahurväelaste torud korras ja Sääsküla majad jäid püsti. Hullem juhtus juba rahuajal, kui Tapalt õhku tõusnud sõjalennuk Sääsküla karjamaale kukkus ja kas lehma tappis.

Praegune Sääsküla on tekkinud kolme ajaloolise küla – Lohala, Sääsküla ja Aniste küla liitmisel ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse alusel 1977.a. 2003 a. anti külale Järvamaa aasta küla nimetus. Sääsküla külal on oma lipp, vapp, tunnuslaul ning arengukava. Sääsküla Külaselts on välja andnud küla ajalugu tutvustavad trükised ”Lohala küla perede lood” (2006), ”Sääküla oja kallastel” (2009) ja ”Laulud Sääskülast” (regilaulud Ann Grauroki suust, 2014). Romaanimõõtu mälestusteraamatu ”Kodukandi radadel” elust Sääskülas ja sealsetest inimestest on kirjutanud Edgar Preesalu. Seega on huvilistel küllaltaselt trükimaterjali siinse eluga tutvumiseks.

2007. a korraldatud pärandkultuuri inventuuri tulemusena selgus, et endises Ambla vallas on säilinud ligi 40 rehielamut, suur osa neist (10) asuvad Sääskülas: Kalamäe, Kuke, Vana-Hansu, Sinika, Lepiku, Arulepiku, Andrese, Taneli, Lepa ja Pajuaugu. Seetõttu on kogu küla tervikuna üks suur vaatamisväärsus koos oma hoolitsetud ajalooliste hoonetega ja hoonekompleksidega.  

LOODUSEST

Üle Sääsküla oja viib Ilmi sild.

Sääsküla oja ja Preediku järv

Pätsiniidu soost alguse saav Sääsküla oja kogupikkuseks on 18,2 km. Oja suubub Ambla jõkke, mis omakorda lõpeb Jägala jões. Seega võiks Sääskülast hea tahtmise korral paadiga  mereni välja sõita. 1975.a süvendati 1,4 km lõik Sääsküla ojast maaparandustööde käigus, mille tagajärjel oja Taneli talu alt sirges sängis voolab.

Oja paisutamise tulemusena on moodustunud 6,5 ha suurune kalastajate hulgas populaarne Preediku tehisjärv, mis valmis 1977.a. Järve keskel on saar, millele selle valmimise järgselt ehitati saun, kuid mida kordagi ei kasutatud.  Järve baasil ehitati 1980ndatel Aravete kolhoosi põllumaade niisutamiseks maakonna moodsaim vihmutusseada ”Fregatt”. See oli omapärane karusell, kus mitmekümnemeetristest sektsioonidest oli kokku monteeritud paari meetri kõrgusel asuv ligi poole kilomeetri pikkune torustik, mis tiirles ümber keskel asuva hüdrandi. Selle ringi pindala moodustas ligemale 70 hektarit. Künklik maastik tekitas süsteemis aga pidevaid tõrkeid, mille tõttu seade uute aegade saabumisel likvideeriti. Sõbraliklut kõrvuti jookseb külatee ääres järsunõlvaline Sääsküla oos. Tänapäeval on tegemist looduskaitsealuse objketiga, kuid omal ajal on oosi liiva saamiseks sügavad augud sisse kaevatud. Nõnda veidi hambutu vanamehena ta möödijaid jälgib. Oja taga asuvad endised talude heinamaad, mis tänaseks on soostunud.

MIDA VAADATA

Sääsküla keskpunkt

2009.a paigaldati Sääsküla külatee äärde Taavi Pirki puuskulptuur “Sääsküla perepuu”, mis tervitab kõiki möödujaid. 2014.a kokkutulekuks otsisime pikalt head ideed, kuni otsustasime külatee äärde püsti panna Sääsküla bussipeatuse. Sääskülas pole kunagi ühtegi bussi peale koolibussi ja kauplusbussi käinud, aga kui nüüd peaks mõni liinibuss tulema, siis on meil peatus juba olemas. Samuti on tee ääres püsti lipumast koos mastivimpliga ja teadetetahvel.

Niisutuskraav

1846.a otsustas Albu mõisnik von Toll Sääsküla ojast Kleesme talu alt oma Albu põldude niisutamiseks kaevata niisutuskraavi. Töö läks eeldatust kallimaks ja võttis ka rohkem aega. Ometigi avati kraav pidulikult kogu kohaliku koorekihi osavõtul 1847.a. Kui avamisel avati pais ja kogu rahvas ootas mühisevat vett, siis ootuseks see jäigi, sest veesurve oli nii väike, et kraavi lõppu vesi ei jõudnudki. Kraav on osaliselt tänagi looduses märgata.

Sääsküla koolimaja

1851.a eraldas Albu mõisnik talu Sääskülas eesmärgiga asutada seal külakool. Õpetajana alustas tööd Jaan Treude. 1867.a alustati uue koolimaja ehitamist. Palgid olid mõisa poolt ja muu materjal ja töö valla poolt. Maja hinnaks kujunes 663 rubla. Õppeaeg oli koolis 15. oktoobrist kuni 15. aprillini. Lisaks kirjutamisele ja lugemisele õpetati veel ka aritmeetikat, geograafiat, ajalugu ja vene keelt. Sääskülas asunud külakoolis sai 1886.a tulevane rahvakirjanik A. H.Tammsaare oma esimesed koolitarkused. 29. mail 1893.a põles koolimaja koos sisustusega maani maha. Õppetööd jatkati Andrese talus. 1895.a alustati uue maja ehitamisega. Maja valmis 1896.a kevadeks. 1920.a natsionaliseeriti Albu mõis ja sinna asutati algselt 2- klassiline kool. Veel samal aastal tehti kool 6- klassiliseks ja 1921.a koliti sinna üle ka Sääsküla kool. 1920.a toetas Aravete Piimandusühistu kooli 500 margaga. 1921.a toetas ühistu kooli juba 1000 margaga. Peale kolimist sai koolimajast sai Albu valla vaestemaja. Nõukogude perioodil oli maja kohalike põllumajandusettevõtete käes. Siin asus mingil perioodil tibula. Sovhoosi ajal ehitati maja umber 4 korteriga elamuks.

Aniste krossirada

Aasta oli siis 1991, kui Tuljo Martin ja Lehar Pilv ostsid kumbki omale CZ125 kuubikulised krossimootorrattad ja polnud kohta, kus nendega sõita. Poisid teadsid, et endises Aniste kruusakarjääris on ammu töö lõpetatud ja koha peal asja kaedes selguski, et kogu karjäär on mattunud võssa ja maltsa. Üksikud künkad ja hunnikud meenutasid veel karjääri tööd. Noorukitel tekkis idee. "T150ga lükkasime esimese meetrikõrguse künka, siloroop oli veel järgi," meenutab Tuljo Martin. Nii saigi valmis umbes 400 meetri pikkune rada. Mõnda aega said nad seal sõita, kuniks noormehed kutsuti ära sõjaväkke. 1995.a olid Tuljo ja Lehar sõjaväest priid ning läks lahti suuremaks rajaehituseks. Aravete Agro andis buldoseeri T130 ning rada hakkas võtma taolist ilmet nagu me seda tänasel päeval näeme. Raja üldpikkus on 1530 meetrit. Aasta hiljem toimus seal esimene Tuljo Martini korraldatud motokrossivõistlus. Sellest ajast alates on Aniste krossirajal toimunud igal suvel Tuljo eestvedamisel motokrossivõistlused. Vahepeale jäid mõningased pausid, kuid  2013.a tähistas Aniste krossirada 15. motokrossivõistlusi täis suve. Rada haldab MTÜ Star Racing.

LAULIK

Sääskülas elas piirkonna tuntuim rahvalaulik Ann Graurok, kelle suust kirjutas folklorist M.Priidemann 1927.a üles üle 70 regivärsilise laulu. Need laulud on hoitud tänaseni Eesti Kirjandusmuuseumis. Üks laul sellest, kuidas Harju naised ei kõlba võrreldes Järva neidudega kuhugi.

Järva neiude kiitus

Kelle need neiud tulevad?

Järva neiud tulevad.

Pead valged, pärjad punased,

Käed valged, käised valged

Selgas on neil siidi särgid,

Poe seelikud punased.

Liivistükid lõivad lipsu.

Kirjuks tehtud saapa pandlad,

Sukad loogelised jalas.

Kelle need neiud tulevad?

Harjun need neiud tulevad

Pead on mustad, pärjad mustad

Käed on mustad, käised mustad

Särk on seljas ümberikku

Seelik seljas tooditagi

Kingad jalas paelatagi

See oli Harju neiu uhkus.

Linnapuhkus Kiievis

Linnapuhkus Kiievis

Täname neid ettenägelike ärimehi, kes on võtnud avada otselennuliinid Tallinnast Euroopa suurlinnadesse. Reisimine ja tutvumine erinevate kultuuridega on tänapäeval lihtsam , kui kunagi varem. Kui vanasti sõideti  kruiisile Stockholmi, siis tänapäeval on väikseks linnapuhkuseks avatud paljude linnade väravad. Niisiis istusime kaasa Triinuga Tallinnast lennukile ja maandusime Kiievis. Me ei olnud kumbki varem selles Euroopa ühes vanimas ja ajaloorikkamas linnas käinud.

Alustame tutvumist Kiieviga. Algatuseks tehtud kodutööst. Kiiev on Ukraina pealinn. Meie endine vennasvabariik on pindalalt üks Euroopa suurimaid riike, mille ühes servas käib aktiivne sõjategevus. Sõjast enam kui 800 kilomeetri kaugusel Kiievis on aga elu rahulik ja isegi rõõmus, kuigi ängistav viha venelaste vastu on tunda igal sammul. Kui meie siin mõtleme, et oleme Venemaa vaenulikud ja meid ei võeta kuulda, kui räägime Venemaa-ohust, siis Ukrainas korrutage see kõik kümnega. Mingeid ilusioone seoses Venemaaga neil pole, ainult viha. Poliitiliselt on Ukrainas seis keeruline. Meie sealoleku ajal lagunes nende valitsuskoalitsioon ja algasid läbirääkimised uue valitsuse moodustamiseks. Protestiks valitseva korruptsiooni vastu, mis halvab riigi elu ja rikastab vaid sealset poliitilist eliiti, valiti uueks presidendiks humorist V.Zelenskoi. Poliitilise korruptsiooni halvimaks näiteks on üle-eelmise presidendi V. Janukovõtsi  Mezigorje residents  15 kilomeetri kaugusel Kiievist, mis kujutab endast hiiglaslikku ja luksuslikku hoonet keset hiiglaslikku parki. Kohalik taksojuht ütleb, et kui Ukrainas midagi ehitatakse, siis ainult suurelt ja uhkelt. Peale Janukovitsi langust ja põgenemist on kogu kompleks uudistajatele avatud. Rahvas tuli 2014.a Janukovõtsi ja korrumpeerunud poliitilise eliidi vastu tänavatele. Kiievi keskväljakule Maidan kogunes kuni kõrghetkedel kuni 800 000 protestijat. Sõjaväe sekkumisel muidu rahumeelesel meeleavaldustel said kokkupõrgetes surma paljud tsiviilkodanikud. Hukkunute mälestust austatakse Kiievis tänaseni. Nende on Maidani lähedale püstitatud väike puust kabel ja langenute pildid on asetatud lõputa reana väljaku äärsele rinnatisele.  

Tundub, et protestid on üks kindlamaid ja enam kasutatavamaid mooduseid oma seisukohtade kaitseks riigijuhtide vastu. Nägime mõne päeva jooksul mitut protesti. Suurim neist kujutas endast autoomanike protesti Ukraina Rada ehk parlamendi ees. Meil on oli seda hea jälgida, sest rada asus täpselt meie hotelli „Kiev“ akende all. Protestijad olid autodega sulgenud liikluseks ühe linna peamise liiklussoone ja see tekitas kogu piirkonnas suure segaduse. Kolm päeva olid protestijad koha peal, magasid ja sõid, kuid ühel hommikul olid nad kõik lihtsalt korraga kadunud. Probleem oli selles, et ukrainlased toovad endale vanu autosid mujalt Euroopast ja siis ei registreeri neid kohalikku registrisse. Nii ei ole paljude autode omanikud üldse teada. Teed avarii, põgened sündmuskohalt ja jäädki karituseta. Riik sunnib autosid registreeruma, kuid vastav registreerimise maks muutub aina kallimaks, mida vanem on auto. Sellega suunatakse inimesi ostma uuemaid autosid, mis vähem loodust reostaks jne. Igal juhul on ka siin arvamusi erinevaid. „Idioodid“, ütles meie taksojuht protestijate kohta. Muidu on ukrainlased väga lahked ja sõbralikud.

Kiiev on suur linn, kus elab ametlikult 4,5 miljonit inimest. Mitteametlikult hulka rohkem, sest Ukrainaski koondub elu pealinna ja eks paljud on tulnud varju otsima ka sõja eest. Provints vajab avastamist järgmine kord. Palgad ja elatustase erinevad pealinnas ja mujal riigis. Keskmine pension jääb meie rahas alla 100 euro. Samas võib gaasi arve külmaperioodil olla enam kui 100 eurot. Pealinnas elavad ukrainlased saavad enesega hakkama, kuid väljaspool suurlinnu on elu rusuv. Külastuskäik Kiievisse pani Eestis tööl elavatele vaatama hoopis uue pilguga. Neil tõesti ei olegi teist võimalust inimväärseks eluks.

Hea ülevaate sellest, kui künklik on Kiievi maastik saame Püha Sophia Katedraalis asuvas keskaegse Kiievi maketilt. Looduslikult asub Kiiev tõesti päris hästi turvatud maastikul. Ühel pool laiub hiiglaslik Dnepr ja teiselt poolt takistavad linnale ligipääsu , mitte kuigi kõrged, aga järsud mäenõlvad. Linna läbivad meie voortele sarnanevad tõusude ja langustega nõlvad. Kiievis jalutades kõnnid kogu aeg, kas üles või siis alla. Lauget astumist leidub vähe.

Kuigi Kiiev on suur (seda nägime vaateplatvormilt, kus Lasnamäele sarnanevad elurajoonid silmapiiri taha kadusid) , siis peamised vaatamisväärsused on koondunud kõik kesklinna ja asuvad teineteisest jalutuskäigu kaugusel. Kiievis olles tuleb kindlasti ette võtta sõit metrooga. See on odav ja hästi korraldatud. Rongid jõuavad jaama iga kahe minuti tagant. Lisaks on võimalik näha maailma sügavaimat (105,5m) metrood, kuhu viivad lõputuna näivad eskalaatorid.

Võtsin kõiki kodus loetud soovitusi Kiievi vaatamisväärsustekohta oma reisikava koostamisel arvesse ja külastasime viie päeva jooksul neid kõiki. Mõne oleks võinud vahele jätta. Mõnes oleks tahtnud kauem viibida.

Alustuseks söök, jook ja chill. Kiievis lõpeb alkoholimüük poodides kell 23. Seda tuleb teada, kui soovid soojal õhtul pista varbad läbi linna laisalt voolava Dnepri vette ja liivasel kaldal mõnusat õhtut nautida. See on täiesti võimalik. Metroo viib kesklinnast Hüdroparki, mis kujutab endast jõesaart, mida ümbritseb liivarand. Ranna ääres asuvad kohvikud ja diskoteegid , kuhu tullakse tantsima ja lõõgastuma. Kohvikute vahel on erinevad atraktsioonid – labürint, lasketiir, autodroom, karusellid, batuudid, benji jne. Muusikat kostub igasugust. Kõige keskel on väljakule sarnanev tantsuplats, kus kohalikud seeniorid vaiksema muusika saatel jalga keerutavad. Lööme kampa ja katsume mitte rabeleda, vaid jääda kohalikega võrdselt väärikaks. Õnnestus, sest välja meid ei visatud. Mööda randa edasi liikudes asub Mini-Kiiev. Kiievi tuntuimate ehitistega mini-formaadis hooned. Olen sarnaseid parke maailmas mitmeid näinud ja millegi ainulaadsega see siin ei üllata. Majad metsa all laiali, ilma eriliste lisadeta. Kohvikupidajal on aega ja ta tuleb meiega vestlema. Ta ei tee saladust, et enamus rannas tegutsevatest ettevõtetest tegutseb siin illegaalselt. Piisab, kui maksad kohalikele ametnikele ja sellega garanteerid, et sind kontrollima ei tulda. Summad säärase teenuse eest pole sugugi väiksed. Nende kohvik pidavat tegutsema ametlikult, kuid see tähendab, et neile saavad osaks ka mitmed takistused. Küll ei väljastata lubasid, küll külastavad kontrollid, kes pisematki puudust märkamata ei jäta jne. Korruptsioon on totaalne ja mitmetasandiline parklavalvurist riigijuhtideni.  

Jõge ja jõevaadet saab nautida Dnepri laevasõidul. Laevad väljuvad Retznoi Vakzalist. Saab valida erineva pikkusega jõetuuride vahel. Soovijad saavad ka kaatri rentida. Sadama suurim vaatamisväärsus on hoopis rannapromenaadil asuvad kiirtoidukohvikud. Valdavalt noori inimesi, kes naudivad melu ja võtavad kerge eine, on murdu. Istekohta on kohvikulaudade taga raske leida. Istume promenaadi servale ja vaatame mööduvat jõge. Selja taga peavad inglise poissmehed pidu lauldes nii, et kogu promenaad kajab. Mul on nagu piinlik. Isegi ei saa aru miks.

Toidud on reeglina Kiievis väga head. Eriti soovitaks süüa borssi. Iga endast lugupidava kohviku menüüsse kuulub vähemalt viis erinevat borssi. Borss serveeritakse koos lambaribi, viilukese peki ja salatiga. Supp maitseb kõigi oma lisadega taevalikult. Sama saab öelda Moskvas krimmi kotletiks ristitud kiievi kotleti kohta, mis maitseb ja näeb välja võrreldes meie kodumaistega sootuks erinev. Pekk kuulub iga söögikorra juurde ja on kohustuslik lisa muidugi viinaga. Väga head on Ukraina maiustused. Meiegi võtsime karbiga kaasa kiievi tordi, mis kujutab endast ülimagusat beseetorti. Mingi valiku kohalikust söögist saab näha Besaraabia turul. Millegipärast soovitavad erinevad reisiportaalid seda turgu kindlasti külastada, kuid mina seal küll ohooo-effekti ei kogenud. Letid täis lihatooteid, sealhulgas ka pekki. Lisaks muidugi pähklid, puuviljad ja piimatooted. Eriti head olid juustupatsid, mis maksid alla euro. Tähelepanu tasuks pöörata 1912 valminud turuhoonele endale, mille kunagisest uhkusest saab küll aimu, aga mille ajalugu on tänaseks kahjustanud. Teenindus on kõikjal kohvikutes ülihea. Rahvuslikus restoranis tuuakse meile pähe kohalikud mütsid ja viina saab võtta ainult mõõgalt. Kogu show on tasuta. Kuuldes, et me oleme Eestist, lööb noorel kelneril silm särama. „Ma olen seal käinud. Merel püüdsime kala. „Kuidas teie keeles oligi proosit“ katsub kelner meelde tuletada, „pervõi seks?“ Puhkeme naerma ja sellest saab reisi lõpuni korduv nali.

Retznoi Vakzali vastast tõuseb mäkke viltune mägitramm ehk funikulöör, mis viib Ukraina Välisministeeriumi hiiglasliku hoone juurde. Kunagi taheti siia rajada Kiievi keskne väljak, kuid rahapuudusel jäid tööd pooleli. Seepärast seisabki ministeeriumi hoone hiiglasliku kommunismi mälestusmärgina väikeste majade vahel. Ministeeriumi kõrvalt saab alguse Andrijievskõi uzvis, mis kujutab endast kohaliku kultuurieliidi tegutsemise ja kogunemiskohta. Tänava ääres asuvad avatud galeriid ja meistrikojad, mille vahel on maalide ja suveniiride read. Mitmed teatrid ootavad õhtuti külastajaid.  Rõõmsa üllatusena märkan, et Kiievi Riiklikus Operetiteatris mängitakse Oleksander Bilosubi monoetendust Georg Otsast, kes Ukrainaski kuulus on. Samas majas saab näha ka Georg Otsale üleliidulise kuulsuse toonud muusikalifilmi „Mister X“ lavavarianti. 

Ühes Andreijievskii tänava majadest asub maailmakuulsa kirjaniku M. Bulgakovi majamuuseum. Muuseum on taastatud piltide ja raamatute järgi sellisena, nagu ta võis olla kirjaniku eluperioodil enne Moskvasse kolimist.  Majas toimusid Bulgakovi romaani „Valge kaardivägi“ ja näidendi „Turbinite päevad“ tegevus, mis olid aluseks maja taastamisele.  Kuna fotod sellest ajast on mustvalged ja mööbli värv pole teada, siis on kõik uued mööblitükid värvitud valgeks. See teeb kogu väljapaneku omapäraselt steriilseks ja näiliselt hapraks. Majas on veel näituste saal ja ülevaade Kiievi ajaloost Bulgakovi ajal. Andrijievskõi uzvis viib all-linnast üles mäkke ja lõpeb Bartalomeo Rastrelli loodud Püha Andrease kirik juures. Rastrelli oli oma aja kuulsamaid arhitekte, kes saavutas tuntuse Vene keisripaleede rajajana. Barokk-kirik on oma erilisuses igal-juhul vaatamist väärt. Sama arhitekti loodud on ka Mariinsky palee, mis asub otse meie hotelli akende all. Nagu öeldud, siis tegutseb palees tänasel päeval rahvaesindus ehk rada.

Mariinsky Paleest edasi jalutades asub välisel vaatlusel lagunev ja mitte midagi ütleva ilmega stalinismi- aegne sammastega hoone. Me ei lase välimusel ennast peletada ja astume sisse hoones asuvasse Ukraina Riiklikusse Kunstimuuseumisse. Maja on tõesti väljast kole ja tema räästa alt tahaks enne põgeneda, kui sealt mõni kivi pähe kukub, kuid sees on üks huvitavamaid õigeusu ikooni- ja rahvusliku romantismi kollektsioone. Ukranias osatakse inimestele tööd leida. Külastajate vaeses muuseumis istub igas saalis vähemalt uduse pilguga proua, mõnes saalis on neid ka kaks. Sama kordub igas muuseumis, kuhu juba hiljem satume. Uurin ühe piibli kohta, et kas see on tõesti pärit 16.sajandist ja saaliteenindajast kivikuju elustub. Tänuks tema päeva elustamisele saame loengu kogu ikooni-saali väljapanekust. Põneva faktina paneb mõtlema, kuidas Venemaa nõuab tagasi Krimmi kirikutest muuseumi toodud ja seal restaureeritud ajaloolisi esemeid ja ürikuid. Ikka eriline ülbus, aga mis teha – usk on siin maal väga oluline.

Hommikul ärkan kummalise heli peale. Nagu telefon vibreeriks laula. Ikka – krr-krr. Tõstan pea padjalt ja märkan toas tuvi, kes täiesti avalikult meie elamist uudistab. Hüppab lauale ja kõnnib küpsise paki juurde. Plaksutan ja peletan tuvi avatud uksest välja. Sulen silmad, kuid juba tuttav heli kordub taas. Nüüd on tuvi sõbra ka kampa kutsunud ja juba otsivad nad meie tuba kahekesi läbi. Kaua võib.

Nagu mainitud, siis on usk ukrainlastele oluline. Kirikuid on kogu linnas palju. Valdavalt on ukrainlased õigeusklikud. Kiievi südalinnas asub õigeusu häll, ehk enam kui 1000 aastat vana Püha Sophia Katedraal. Katedraali dokumentaalsed jäljed ulatavud aastasse 1011.a, kui valitses Volodymyr, kes andis 1018 üle valitsuse Jaroslav Targale.  Arvatakse, et siis oli kirik seal juba 200 aastat seisnud. Katedraali peeti aastasadu õigeusu ja slaavi kultuuriruumi keskuseks. Katedraal kuulub UNESCO maailmakultuuri pärandi hulka. Arvatavalt asub siin maailma kõige täiuslikum 11.sajandist pärit freskode ja mosaiikide kollektsioon. Kogu kompleksiga tutvumiseks tuleb varuda kindlasti pool päeva, sest kogu katedraali sisemus koos oma kümnete väikeste kabelitega kujutab endast üht täiuslikku kunstiteost, kus pildirida ei katke hetkekski. Arvatavalt on nii pika ajalooga kompleksi saatus olnud väga kirju, kuid ometi on kõik vallutajad ja valitsejad hoidnud katedraali puutumatuna. Teda on küll ajas täiendatud ja muudetud, kuid hetkekski pole ta kaotanud oma algset usulist funktsiooni. Olen külastanud maailmas tõeliselt hiiglaslikke katedraale, kuid sellist aukartust Jumala ees pole varem kogenud. Siin pole tegemist kolosaalsusega, vaid aastasadade jooksul loodud miljonite geniaalsete pisikeste detailide kogusummaga. See tekitab aukartust ja austust.

Meie hotellist „Kiev“ kesklinnast teisele poole jalutades jõuame peagi Petsarski Lavra ehk õigeusu suurkloostri juurde. Klooster asub otse Dnepri kaldal ja teisel poolt avaneb kloostri kuldsetele sibulkuplitele imeline vaade. Legendi järgi kaevasid üksindust otsinud mungad endale metsasügavusse koopad, kus eraldatuses elada. Munkade arv suurenes ja suurenes ka klooster. Peagi rajati  ümber kloostri kaitserajatisi, mis läbi ajaloo on soovimatuid sissetungijad tagasi hoidnud. Satume kloostrisse 18.mail, mis nagu Eestiski, on muuseumite päev. Seepärast on kõik muuseumid avatud Kiievis tasuta.  Klooster kujutab endast linna linnas, mille kõige kaugemas nurgas saab tänagi tutvuda avatud mungakoobastega. Koopad on kitsad ja tekitavad kõhedust. Enne sisenemist peavad naised paneme selga seeliku ja katma rätikuga pea, mehed peavad jalga panema pikad püksid. 600 m pikkuse koobastiku käikudes  on sahtlid, kus puhkavad klaaskirstudes lahkunud mungad. Paljusid neist austatakse tänaseni ja nende kirstud on kaetud kingitustega. Jõuame maa-aluse õigeusu kiriku juurde. Karmilt, kuid viisakalt juhatatakse mind välja, sest unustasin jalga panna pikad püksid. Mulle pakutakse seelikut, kuid ma keeldun. Lisaks kirikutele asuvad kloostrikompleksis veel mitmed muuseumid. Põnevaim neist on miniatuuride näitus. Raske katsumuse kohta öeldakse, nagu kaamelit läbi nõelasilma ajama. Miniatuuride näitusel saabki näha , kuidas juuksekarvale lõigatud kaamelid nõelasilmast läbi lähevad. Ehk miniatuuride näitusel saab suurendusklaasi all näha imepisikesi skulptuure, maale ja maailma väikseimat raamatut. Samuti asuvad kloostris ajaloo-, rahvusliku käsitöö ja õigeusumuuseumid. Muidugi istuvad igas saalis uduse ilguga prouad, kellel tundub olevat maailma kõige põnevam töö.

Üldse mitte kaugel Ukraina usu ja vaimuelu keskusest asub 102 m kõrgune nõukogudeaegne patriootlik hiigelkuju Emake Ukraina või Emake Kodumaa. See on omasuguste hulgas New Yorgi vabaduse samba järel maailmas teine.  Naisekuju ühes käes on tuult lõikav 9-tonnine mõõk ja teises kilp, kuhu saavad huvilised mööda kitsukesi koridore soovi korral sisse ronida. Kuju ümbritseb tohutu propagandistlik park. Suuremõõtmelised skulptuurigrupid ülistavad nõukogude sõjaväge ja kangelasi. Väljapanekusse kuuluvad näidised  pea-aegu kogu nõukogude sõjaväe käes olnud sõjatehnikast. Kuju jalamil asuv muuseum jutustab palju kaasaegsema loo sündmustest tänases Ida-Ukrainas. See on väga lihtsate vahenditega loodud inimlik jutustus käimasoleva sõja põhjustest.

Aeg lendab ja asume koduteele. Järgmiseks korraks jäävad ooperiteatri külastus, Kiievi „Dünamo“ staadioni külastus ja jalutuskäik Botaanikaaias. Jõuame lennujaama ja taipan, et reisituhinas olen unustanud check-in teha. Ega midagi, eks tuleb siis teha lennujaamas. Aga odavlennufirma võtab raha lollide ja hajameelsete käest. Check-in tegemine kahele läheb maksma 80 eurot. See on sama palju kui lennupilet ise ja odavast reisist saigi tavaline reis. Järgmine kord olen targem.