Näidend. K.E.von Baeri lõpetamata uurimus

K.E.von Baeri lõpetamata uurimus

PILT1.

Rektor: Et teie olete siis Darviniga ühte meelt? Inimene saab alguse munast nagu kana või mõni muu linnuke.

Baer: Aga kuidas teisiti on see võimalik. Loodus kohandub oludega tema ümber ja nõnda samamoodi kohaneb ka inimene.

Rektor: Kuidas teie siis ette kujutate? Et mina ja teiegi oleme sündinud nagu linnuksed munast ja ühel ilusal päeval tuli ämmamoor, lõi munakoore lahti ja astusimegi maailma oma ema-isa rõõmuks nagu öeldakse.

Baer: (võtab muna ja löö kaussi lahti) Hea küll, austatud rektor. Selgitan siis korra veel. Niisiis kujutab imetaja muna endast põhiliselt munarebukuulikest nagu ka linnumuna puhul, kuid on sellest väiksem. Rebumass, mis ümbritsev munarebukuulikest, on loomadel enamasti valkjaskollane või kollakasvalge. Nendel, keda mina peamiselt olen uurinud, ehk siis koertel ja küllap ka teistel kiskjatel on see kollane.

Rektor: Kuidas te kollkasvalgel ja valkjas kollasel vahet teete?

Baer: Ärge katkestage mind. Munad on erakordselt väikesed ja imevad  ilmselt väga kiiresti munajuhas või emakatõrves leiduvat vedelikku. Kõigepealt ujuvad nad selles vedelikus ringi, siis aga kasvavad neile väikesed karvakesed, mille abil nad kinnituvad emaka külge. Emakas hakkab eraldama veelgi rohkem vedelikku, aga muna imeb seda nii kiiresti, et kogu vedelik võetakse kohe vastu. Nõnda toidab siis ema munakesta kaudu muna ja kujunevat loodet.

Rektor: Päris ropp värk.

Baer: Lindudel on kõik hoopis teisiti. Niipea kui lind on muna valmis munenud, ei saa muna emalt mingeid toitaineid, vaid üksnes sooja. Seega peab arenev tibupoeg toitained omandama kaasavarana.

Rektor: Seega võin oma prouat seemenda palju tahan, aga ega tema sellest munele ikkagi ei hakka. (naerab)

Baer: (Ei tee rektori märkusest välja) Päris nii lihtne see siiski pole, kuigi eelöeldut arvesse võttes võin ennast küllap pidada imetajate ning seega ka inimese sündimisega seotud asjaolude väljaselgitajaks, kuigi ma pean tunnistama, et see pole niivõrd pingeliste uuringute või vaimutöö vili, kui on selles olnud omajagu õnne. Mida te ütlesite?

Rektor: Minu meelest on sellelaadne uuring puhas rõõm. Riieta aga naised teaduse nimel lahti ja asu asja kallale. Vaatame siis üheskoos, kus see muna siin on?

Baer: Teie naljatlete. Pigem tõid mulle edu varasemate aastate terav pilk ja kanapoja loote arengu jälgimine. Lühinägelikud silmad on mulle igapäevaelus nii mõnigi kord tuska teinud, anatoomilises töös teenisid nad mind aga  mind truult ja eristasid väiksemaidki pisiasju. Kord tegin katse 20 osavõtjaga ja leidsin ainult ühe, kelle silmad nägid lähedal minu omadest paremini. Kas teie teadsite, et Göttingeni Teaduste  Ühing oli juba 1821 aastal välja pannud auhinna sellele, kes selgitab välja inimese muna kujunemise. Auhind anti Hausmannile, kes arvas, et muna tekib vedelikus tükk aega peale paaritumist. Esinesin konverentsil vastupidist tõestava ettekandega lootes sellele palju tähelepanu, kuid kõik olid vait. Isegi noored. Lõpuks konverentsi viimasel päeval küsis dr Retzius, et kas ma võiksin neile näidata muna munajuhas. Olin sellega kohe nõus, tingimusel kui leiaksin kuskilt mõne emase koera. Anatoomikumi kojamehe käest saadigi koer ja pärast lõunat korraldati demonstratsioon. Kohale tuli päris palju noore anatoome. Siis aga näis , et kuri saatus tahab mulle vingerpussi mängida. Kojamehe koer oli nii hästi toidetud, et tal igal pool rasvakiht, kaasaarvatud munajuhas. Kas oli asi minus või rasvas, aga ma ei suutnud leida ühtegi muna. Midagi sellist polnud minuga varem juhtunud. Viimaks siiski nägin üht muna õrnalt väiklemas ja asetasin ta ettevaatlikult, kuid õnnelikult mikroskoobi alla. Seni polnud keegi seda muna või rebukuuli proovinudki üles leida.

Rektor: Teie olete idealist. Inimene ei kohane. Inimene on inimene ja jääb selleks koos kõigi oma hädadega. Kõik me oleme ju aeg-ajalt unistanud, et võiksime linnuna taevas lennata või hülgena vetesügavusi avastada. Aga , armas Baer, teate teie seda sama hästi kui mina, et see sugugi võimalik pole.

Baer: Nii et teie siis Darvini teooriat ahvist põlvnemisest tõsiselt ei võta.

Rektor: Kuulsin hiljuti selle kohta lõbusat lugu. Isased ahvid tulid puu otsast alla, et puu alt vilju korjata. Korjasid siis neid ja sõid suurima mõnuga. Puuviljad olid aga käärinud ja endasse alkoholi kogunud. Muidugi jäid isased purju, ega suutnud enam puu otsa ronida. Mõne aja pärast tulid emased puu otsast alla vaatama, et kuhu need isased juba mitmeks päevaks on jäänud. Puu alt leidsid aga rõõmsa peo. Emased ei hakanud ka enam puu otsa tagasi minema ja nii nad inimestena maa peale sattusid. Mõte on selles, et kõiges meie ümber mängib tähtsat osa üks väike naps. Kas valan teile austatud härra salanõunik?

Baer: Valage siis pealegi. Teie oma jutuga ju praegu olete Darviniga ühte meelt – inimene areneb. Oli puu otsas aga tuli alla. Sõi toorest liha, aga nüüd juba oskab valmistada kõige hõrgumaid roogasid. Sama on ka joogiga. Algul sõi käärinud puuvilju ja tundis ennast hästi, nüüd aga valmistatakse neist samadest viljadest parimat veini.

Rektor: Inimese ajalugu on joomise ajalugu. Mida lihtsam ja algelisem inimene, seda lihtsam ja algelisem jook.

Baer: Teie teooria ei pruugi paika pidada. Ma ei ole küll kohanud, et maarahvas veini või viinamarja viina jooks, aga kui seda neil pakkuda, siis usun kindlasti, et nad seda ka rõõmuga tarbiksid.

Rektor: Siin ei ole mina teiega sugugi sama meelt. Ehk tõesti on õigus Darvinil, kes usub arengusse, aga selleks, et mõista hea veini väärtust peab enne õppima tundma kõiki tema tegemise nüansse ehk isegi rändama sinna , kus vein valmib. Mõistmaks jooki tõelist väärtust peame eelkõige arendama ennast ja maarahva puhul pole see sugugi võimalik. Nemad joovad mõdu ja nii jääb. Paremal juhul kaanivad ka piiritust.

Baer: Nii võib inimesed joogi järgi nimetada. Talurahvas – õllerahvas, töölisrahvas – piirituserahvas, härrasrahvas – veinirahvas.

Rektor:  See oleks liialt lihtsustatud. Jäävad ju veel ka piim ja vesi, kali ja mahl.

Baer: Teie katkestate mind. Köningsbergis kirjutasin pikema uurimuse inimese kohta – mitte ajakirjale, vaid ühele kogumikule. Selles kirjeldasin inimtüüpe kehaehituse ja sotsiaalse seisundi põhjal. Nagu tavaks paigutasin alamale astmele Hollandi lõunapoolsete asumaade elanikud.

Rektor: Arvate kohe tõemeeli, et neil väikestel mustadel on midagi ühist meie maarahvaga?

Baer: Märkisin, et neil väikestel mustade, nagu te tabavalt märkisite, ei ole muud eraomandit, kui ainult isiklik relv ja üldse need asjad, mida indiviid endaga kaasas kannab. Maa on hõimude vahel ära jagatud jahipiirkondadeks, kus iga hõimuliige võib jahti pidada, kellelgi pole erilist omandit. Minu meelest näitab just see suurimat barbaarsust ja inimlikku viletsust, kuna toiduvarusid ei soetata. Osutasin, et selline olukord vastab täiesti kommunistide- sotsialiste ideaalidele, mida kuulutavad inimsoo värskeimad õnnistegijad. Tunnistan, et tõin rõõmuga selle rabava näite, mis asetab vastikud kommunistid barbaritega ühele pulgale. See kirjutis oli mõeldud avaldamiseks vene keeles. Trükipoognaid üle lugedes olin üllatunud, kui nägin, et tsensor on selle kommunismi hukkamõistu maha tõmmanud. Miks? Sellepärast, et kommunistist ei tohtinud üleüldse midagi kirjutada.

Rektor: Just. Kommunism on taandareng. Areng olemuse algusesse. Areng tagasi sinna, kust me kannatades oleme lahkunud või enamus inimkonnast on lahkunud.

Baer:  Teie siis sugugi ei usu, et maarahvas võib areneda?

Rektor: Mis see areng on? Sa võid ju musta kuue asemel selga panna kollase, kuid ega sisu sellest muutu. Maarahvas ei hakka kunagi nägema kaugemale oma põlluservast, millega tema maailm piirdubki. Teie, hea Baer, olete oma nooruses kirjutanud uurimuse „Eestlaste endeemilistest haigustest“. Vaadake aknast välja ja vaadake neid musti mutukaid. Kas te tõesti arvate, et tänasel päeval sama uurimust koostades oleks midagi teisiti?

Baer: Kindlasti. Oma nooruspõlve tulipäisuses kirja pandud töö oli liialt ühekülgne ja jättis tähelepanuta paljud spetsiifilised tähelepanekud. Eestlased on keeruline rahvas. Veidi nagu muna, mis pealt kõva koorega, aga seest vikerkaarena kirju.

Rektor: Tundub, et maarahvas väärib üht põhjalikumat uurimust ja kes võiks seda paremini läbi viia, kui teie, austatud härra Baer.

Vaatavad koos publikusse. Rektor lahkub.

Pilt2.

Baer lehitseb pabereid.

Baer: Mis elukas tema selline on, et mina tema sisse ei näe. Ma olen 77 aastat vana, ilmas ringi käinud ja nii mõndagi imet näinud, aga tema sisse ei näe. Äkki tema polegi päris inimene. Äkki tema pole loomariigist, vaid hoopis osa taimeriigist, sest kas saab inimene oma juured nii kõvasti ühe maa sisse ajada. Tema peab olema puu. Rannamänd, mida kallas ei hoia, vaid kes ise hoiab kallast kinni. Ükski rahvas kuskil maal pole nii kaua ühe koha peal elanud. Ikka liigutakse sõdade eest või loodusjõudude eest, aga see rahvas ei liigu. Tema on kinni. Mis varandust nemad selles maas näevad? Ilm on vesine ja külm. Põllusaaki saab kord aastas ja sedagi vaid hea õnne korral. Majad on pimedad ja kitsad. Võõrad valitsejad vahetuvad, aga see rahvas jääb ikka kohale. See ei ole normaalne. Oma töökuses ja visaduses elaksid nad vähegi paremates oludes jõukate ja valitsejatena. Aga nemad on siin külmal ja vesisel maal. Kiusuks iseenesele.

PILT. Jaan

(Jaan istub toolil keset tuba.)

Baer: Räägi

Jaan: Mida?

Baer: Räägi üks maarahva lugu.

Jaan: Ei mina hakka tühja lobisemise peale suud raiskama.

Baer: Lugu, mida oled kuulnud oma vanematelt või vanavanematelt. Üks lugu kaugest minevikust

Jaan: Pole ma neilt mingit lugu kuulnud. Mu isa oli kogu aeg vait, ega ma teadnudki, kas ta üldse rääkida mõistab.

Baer: Midagi te seal talutaredes pimedatel õhtutel segi elajate ja inimestega ju ometi räägite?

Jaan: Ikka. Eile õhtul ütles eit, et tule sööma. Läksin. Rohkem sellel õhtul ei rääkinud.

Baer: See pole võimalik.

Jaan: Kas härral oli asja ka või kutsuti mind mööbliks keset tuba?

Baer: Ikka oli asja ka.

Jaan. Kas oleks vaja puud lõhkuda või vesi tuppa kanda. Ma olen meister iga ala peale.

Baer: Vett pole vaja ja puudki juba tuuakse tuppa.

Jaan : Ütlen kohe , et rooja mina välja kandma ei hakka. Kord viisin , siis loksus üle ääre otse saapasse. Kust sa inimene siis uued saapad saad? Pidin nendega edasi käima. Varba vahel lirtsus, aga ega häda anna häbeneda ja häda ajab härja kaevu.

Baer: Huvitav.

Jaan: Mis selles roojas huvitavat on?

Baer: Ei . Et häda ajab härja kaevu.

Jaan: Vett peab siis tooma ikka?

Baer: Ei. Mulle räägiti, et sina Jaan oled üks veidi isemoodi mees, kes mäletab rohkem, kui ise teab ja räägib rohkem, kui teised kuulda tahaks.

Jaan: See on loba. Mina ei räägi üldse ilma et vajadust poleks. Kui vajadus on, siis põrutan.

Baer: See sobib.

Jaan: Mis siis?

Baer: Kas sina tuleksid minu juurde tööle, Jaan?

Jaan: Kui raha on aus ja töö konti ei murra, siis ikka rõõmuga. Mida ma siis tegema pean?

Baer: Ei see konti murra. Sa pead minuga vestlema, sellest, kuidas maarahvas elab. Mida nad tunnevad ja mõtlevad. Millised on nende unistused, millised mured neid vaevavad. Tahaksin kuulda kohe kõigest.

Jaan: (on vait, ei saa midagi aru) Mitte ei mõista, mida nüüd härra tahab.

Baer: Magad köögis. Kui ma kutsun, siis tuled ja vastad minu küsimustele.

Jaan: Ja härra maksab selle eest raha ka?

Baer: Maksan ikka.

Jaan: Ja söömine-joomine on härra kulul?

Baer: Ikka.

Jaan: Vahel väike õlu ka?

Baer: Vahel väike õlu ka.

Jaan: Ja midagi ei pea tegema, mis konti murraks?

Baer: Pead vaid minule jutustama kõigest , mida tead.

Jaan: Hääkene siis küll. Ega kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Baer: Räägi nüüd.

Jaan: Millest siis ma alustama peaks?

Baer: Räägi sellest, milliseid laule te laulate.

Jaan: Laulmine on rohkem eitede asi. Naljakas kohe kuidas mõned käivad kirikutes pappidega koos laulmas. Meil lauldakse ikka töö saateks. Käed käivad ja suu rõkkab. No kas pole veider, kui seisad ühe koha peal ja üürgad. Nii võib kärbes kurku lennata.

Baer: Kultuurne inimene on harjunud eristama oma vaimseid võimeid, kujutuspilte, soove ja tundeid. Ürginimesel olid need funktsioonid segunenud ja alla surutud. Inimesed pole ennemuiste loonud niivõrd erinevaid, sageli üsna keerukaid müüte ja loomislugusid, kui nad oleksid suutnud fantaasiapilte ja mõttekonstruktsioone üksteisest lahus hoida. Soov mõista maailma ja sündmusi sünnitas fantaasiapilte. Mida rikkama fantaasiaga rahvas, seda mitmekesisemaid tulemusi andis rahvaluule. Ent lisandus ka alateadlikku egoismi. Iga rahvas tahab pälvida Jumala soosingut, jumalad on mingil määral ikka rahvuslikud.

Jaan: Ah soo. Kirikuõpetaja on keelanud maarahval oma jumalate kummardamise.

Baer: Aga kirikus käite iga pühapäev ikkagi.

Jaan: Kui kõrtsi teisel pool teed ei oleks, siis ei viiks mind ükski vägi kiriku. Eit saab teiste eitedega lahverdada. Mina võtan meestega toobi kanget. See ongi see saksa rahva kirik.

Baer: Aga jumalasõna. Jumalasõna aitab ju hakkama saada nende küsimustega, mis inimesel igapäeva elus ette tulevad.

Jaan: Selleks pole meil Piiblit vaja. Meil on Piibli asemel ahju otsas vanaisa, kes ütleb, kuidas, miks ja millal teha.

Baer: Mida siis vanaisa räägib?

Jaan: Kured läevad, kurjad ilmad. Haned läevad, hallad taga. Luiged läinud, lumi maas. Või. Must kass toob õnnetust. Kes redel alt läbi kõnnib, sellel on häda kaelas. Kes kevadel köhib, see on sügiseks läind. Nii palju eluaastaid sul on veel jäänd, kui palju kägu kukub.

Baer: Aitab küll. Aga neis ütlemistes ei pruugi tõtt olla.

Jaan: Kui vanaisa nii ütleb, siis nii on.

Baer: Aga kuidas vanaisa teab, kui ta ahju peal on?

Jaan: Sest tema jättis meelde, mida tema vanaisa talle rääkis ja mina jätan meelde, mida vanaisa mulle räägib, sest kui mina saan vanaisaks ja ahjule jään, siis tean tarkused edasi anda.

Baer: Maailm meie ümber muutub.

Jaan: Muutubki. Kui piisavalt kaua ühest rääkida, siis lõpuks hakkavad kõik seda uskuma. Ja kui kõik usuvad , siis see saabki nii olema. Meil ongi nõnda juhtunud. Milleks Piibel või need teised raamatud, kui meil on vanaisa.

Baer: (üritab kirjutada) Madal vaimne kultuur ongi põhjuseks, miks eestlased ei suuda oma seisundit täpselt kirjeldada. Oma flegmaatilise iseloomu ja sügava ükskõiksuse tõttu, mis paljude haiguste puhul tunduvalt suurenevad, nad mitte üksnes ei jälgi iseennast, vaid ei vaevu oma hädast arstile täpsemalt rääkida seetõttu, et nad arstiteadust sugugi ei usalda ja isegi surmast ei hooli. Seetõttu peab iga arst, kes tahab eestlasi ravida usaldama vaid iseennast, mitte haige sõnu.

Jaan: Mida need arstid teavad. Haigused tulevad inimesele Jumala kättemaksuks või karistuseks.

Baer: Sa ei pidanud ju jumalasõna uskuma.

Jaan: Kui ma Jumalasõna ei usu, ei tähenda veel, et ma jumalat ei karda. Parem karta  kui hiljem kahetseda. Muidugi võivad nõiadki inimesele haiguse kaela saata. Aga siis tuleb juba targa poole minna, sellest ise jagu ei saa.

Baer: Aga kes targale ütles, et tema tark on? Millistest märkidest sellest aru võib saada?

Jaan: Ise olete nii tark mees ja ei tea selliseid lihtsaid asju. Jumal on lubanud targal korraldada midagi sellist, millega iga inimene hakkama ei saa. Arutab näiteks ussi sõlmest lahti või rottidel sabad sõlmest. Kui tema siis ravib, lööb ta trummi ja pomiseb segaseid sõnu. Kuidas teisiti siis inimene terveks saab?

Baer: Rohtudega äkki?

Jaan: Professori-härra, olete ikka midagi õppinud ka. Muidugi rohtudega. Piiritus, tärpentiin, äädikas, väävelhape, püssirohi, elavhõbe, väävel ja juudasitt. Meil on kodus rohtu igale haigusele.

Baer: Kas teie ei ole midagi kuulnud välistest mõjustustest, mille tõttu inimesi haigused tabavad?

Jaan: Olen ikka. Neljatee ristis tabab inimest alati äge peapööritus, süda läheb pahaks ja sugugi enam süü ei taha. Suure pärna alla täiskuu ööl tabavad sind hirmsad sügelised, mis mööda ihu rändama hakkavad. Selle eest tuleb siis hoiduda.

Baer: Kus see süda sul asub, kui ta pahaks läheb?

Jaan: (Näitab kõhule) Siin.

Baer: Siin on sul magu või käärsool. Süda on rinnus. (osutab rinnale).

Jaan: (naerab) Muidugi-muidugi.

Baer: Istu ja ära sega. (üritab kirjutada) Tänapäeval loeb haritud inimeste arvamus Euroopas rohkem, kui harimatute oma. Kui võrrelda isegi väikese teadusliku panuse andnud eurooplasi eestlasega, siis selgub, et eestlane ei tea, millel tema veendumused põhinevad – kas on need hangitud eelkäijatelt, isiklikust vaatlusest ja mõttetööst või on nad hoopis fantaasia viljad. Isegi kui teadmiste päritolu on selge, ei oska ta teistele öelda, miks nad midagi usuvad. Teadmistes on jõud, mis viib edasi. Igal traditsioonilgi on oma praktiline kasu ja kasu on sündinud hoolsal vaatlusel.

Jaan: Ju siis. Ma võin sitahunniku järgi ilma ennustada. Kui hunnik on jääs, siis on külm, kui hunnik on vesine, siis sajab, kui hunnik on kadunud, siis on tugev tuul.

Baer: Ma ei mõelnud nüüd päris nii. Jumalasõna te ju ometi loete, kuigi igapäevaselt käitute vastavalt aastasadade jooksul kujunenud tavadele.

Jaan: Vahel loen, aga ma ei ole seni veel maailmaloomisest kaugemale jõudnud. Kas selles on tõde, mida räägitakse, et kui paned raamatu magades pea alla, siis ronib tarkus öösel ise pähe?

Baer: Kardan, et nii lihtsalt see siiski ei lähe. Soov olla parem inimene – see on ju iga kultuurse inimese unistus. Kas te siis ei jaga oma lastega seda, mida ise olete elus kogenud?

Jaan: Jagame ikka. Kui mina lapsena midagi valesti tegin, siis sain peksa. No nüüd peksan mina oma lapsi ja eite, kui need midagi valesti teevad.

Baer: Kas nemad siis peksust targemaks muutuvad?

Jaan: Ega vist, aga endal on hea olla, et oled ikka midagi teinud, et lapsed targemaks saaks.

Baer: Kas sa neid kooli pole plaaninud panna?

Jaan: Kes siis sinu meelest, professori-härra, kõik need tööd ära teeb, mis vaja teha on. Igaüks peab peres andma oma panuse vastavalt oma võimetele ja varakult vajaliku selgeks õppima. Pole raamatust tolku, kui sa adra taga käia ei mõista.

Baer: Selles on oma tõde. Olen korduvalt selgitanud, et koolis peaks alustama üldhariduse andmisega. Mis puudutab aga ameti omandamist, siis on selge, et põllumajandust, ametnikutööd, sõjandust, neid tuleb õppida ikka praktilise töö käigus.

Jaan: Tööd tuleb teha, küll siis tarkus ka tuleb, aga igaks juhuks panen raamatu siiski ööseks padja alla.

PILT. Õpetamine ja kool

Baer: Joonista mulle oma kodumaja. (Annab paberi ja söe)

Jaan: Oma tare?

Baer: Tahaks näha ja teada, milline on üks maarahva maja.

Jaan: Ei mina seda kunsti valda. Ma võin jutustada.

Baer: Aga sina jutustadagi. Lihtsalt jutusta paberile tüki söega. Oma kodumaja peab ju inimene ometigi tundma.

(Jaan joonistab)

Baer: Kord pidasin ühel diskusioonil, nii nagu neid ülikoolis ikka peeti, väitlust hariduse teemadel filoloogist gümnaasiumidirektoriga. Pidasin Königsbergi populaarteaduslikus seltsis ettekande kodumaa tundmise tähtsusest. Mainitud direktor oli kohal ja kuigi minu ettekanne ei puudutanud filoloogiat, siis näis teda puudutavat minu väide, et teadmisväärne pole mitte üksnes see, mis asub meist ajas ja ruumis kaugel. Ettekande lõpul tuli ta minu juurde ja ütles: Te räägite kodumaa tundmisest – aga kui me võtame oma Preisimaa, siis mis on sellel teadmisteväärset? Kas see , mis toimub Mohrungenis, on oluline. Ei ole. Aga see-eest on igas Ateena ümbruse külas juhtunud midagi olulist.“ Oma õnnetuseks mainis ta Mohrungeni. Vastasin talle, et Mohrungenis on sündinud Herder, üks kõige suuremaid sakslasi.

Jaan: Ma olen sündinud Sääskülas (või kus iganes külas, mis etenduse kohaga on päevakajane).

Baer: Sageli juhtub nii, et sissesõitnud tunnevad maad hoopis paremini kui paljud kohalikud ja mõnes mõttes on see täitsa loomulik. Igal juhul tundis gümnaasiumidirektor piinlikust, et ta sedamoodi minule vahele jäi. Ta jätkas, et Homerose kohta võime lugeda igast ajalehest. Vastasin talle, et minu meelest polegi sellepärast Homerost vaja originaalis lugeda. Seda, mis antiigist meieni on jõudnud, omandame mitmel erineval moel.

Jaan: Ma jälle mõtlen, et inimesed lugemisega liialt aega kulutavad. Mulle meeldib eluga kursis olla ja sellepärast ei võta ma lehte kättegi, vaid lähen tare kõrval külatee äärde ja vaatan. Teinekord vaatan ja ootan mitu päeva, enne kui midagi juhtub, aga mõnikord läheb kohe madinaks lahti.

Baer: Näiteks.

Jaan: Üks päev sõitis mõisahärra kellegi võõra daamiga tõllal mööda ja ei läinud poolt päevagi, kui juba läks pastori-härra ka vankril samuti mõisa poole. Nii on. Uudised tulevad ise sinu juurde.

Baer: Kus siin see uudis siis oli?

Jaan: Aga, kes see daam oli? Aga miks läks pärast daami saabumist pastor mõisa. (Jaan vilistab ja pilgutab silmi) Pärast oli meil eidega mitu päeva arutamist, et kas keegi sureb või abiellub.

Baer: Nii võib ju ka, kuid ometi ei anna see sinule teadmist, mis sind elus tabavates olukordades aidata saaks. Väidetakse, et kool peab suutma oma kasvandikke iseseisvaks eluks ette valmistada, aga siis väidetakse vastu, et kool seda mitte ei suuda. Selline jutt tekitab piinlikust. Tuleb leida tasakaal vaimutreeningu kaudu antavate üldainete  ja praktiliseks eluks vajalike ainete vahel. Minu hinnangul on kooli peamine ülesanne vaimutreening, mis ei tohiks koosneda pelgalt kutseõppes.

Jaan: Kui maad ja majad läinud käest, siis koolitarkus alles jääb.

Baer: Ma kirjutasin kord ajalehele, et Venemaa koolides on loodud liialt kitsalt spetsialiseeritud õppeasutusi, mis peaksid andma ettevalmistuse ühel või teisel õppealal. Praeguseks on mõistetud selle süsteemi puudusi ja võetud suund üldhariduskoolide poole. Palju aastaid on kadetikorpuse, meditsiiniakadeemia ja muude õppeasutuste kasvandikud siirdunud hoopis muudele erialadele, kus nad on sageli silma paistnud. See näitab, et inimesse ei tohi suhtuda, nagu vormitusse taignasse, mida võib vägisi suruda nõutavasse vormi. Igas inimeses on peidus eeldused, mida on tarvis toita ja arendada nagu õiepungi, et need võiksid õide puhkeda.

Jaan: Sellest jutust saan ma aru. Kastmisest on üksi vähe. Nagu juba ütles minu vanaisa – sinu toidulaud on sinu sita nägu. Samas võib juhtuda, et kevadkülm hoopis õied ära võtab ja siis on ka saak hukas. Väeta palju tahad.

Baer: Just. Meie arengut mõjutavad erinevad tegurid. Noorukile tutvustatakse näiteks Schopenhaueri teoseid, aga tea ei tea veel õieti, kas ta seisab kahe jalaga maa peal või hõljub pelgalt tahte ja ettekujutuse sfäärides. Kohe seejärel katkestab teine tarkpea tema mõttelõnga ning hakkab talle ette lugema hiirte liike nende saba pikkuse ja nahavärvi järgi. Või hakatakse talle selgitama, mille poolest erinevad omavahel folium ovatum (munajas leht) või folium cordatum (südajas leht). Siis aga kinnitab keemik, et tegelikult eksisteerib vaid see, mida on võimalik kaaluda, ja tea ise ei ole midagi muud kui see orgaaniline aine, mis kaalu pealt näha on. Õnnetu õppur istub siis maha ja tunneb, et ta on jälle vaid ports mulda.

Jaan: Kes oskavad need teevad. Kes ei oska, need õpetavad.

Baer: Aga siis astub sisse psühholoog ja teatab, et eluprotsess, enesearendamine, ilmneb juba taimedes – alamatel loomadel on see arenenud enesetajumiseks, kõrgematel loomadel eneseteadvuseks, ahvidel kavalaks isekuseks, inimesel aga selgeks enesetunnetuseks. Rusutud tudeng taipab, et ta on täiustunud ahv. Aga ei saa aru, kuidas see eluprotsess käib, kust pärineb elujõud ja kui palju see võib kaaluda. Neis asjus tuleks selgusele jõuda, kuid tudengil pole aega. Järgmisel hommikul näidatakse, et maailm on vaid tahe, et tegutsemise aluseks on tahe. Nüüd jõuab tudeng oma eluprotsessi aluseni – see pole muud kui tema enese tahe.

Jaan: Ma olen kuulnud, et maakera on lapik. Ei tea kas, sellel võib tõetera sees olla.

Baer: (ohates) „Pea tühjust täis ja mulle näib, seal veskiratas ringi käib“

Jaan: Tahate vett lonksata. Vaatan, et olete näost päris kaame. (Valab) Kirikuõpetaja rääkis, et pole vaja kodunt kaugele minna, sest kui liialt kaugele lähed, siis kukud üle serva alla. Ega ma polegi läinud. Kord sõitsin Piibe mõisani, aga keerasin otsa ringi, sest tee hakkas juba alla poole minema.

Baer: Jätsid oma pere ja tööd ja põrutasid ühe soojaga kohe Piibe mõisani välja?

Jaan: Siis ma olin veel noor. Sõitsime peale laulatust kirikust koju. Panin käe naise põlvele. Naine ütles, et nüüd kui me abielus oleme, võid ka kaugemale minna. Ma siis põrutasin kohe Piibeni, aga siis tuli hirm peale.

Baer: Miks just siis Piibe mõisani?

Jaan: Olin sellest kuulnud ja tahtsin teelt juba ammu näha.

Baer: Tohoh? Kas sealsed mõisnikud ja mõis on siis nii kuulsad, et neid kaugelt vaatama sõita.

Jaan: Mitte mõisnikud. Sealne piiritus. See pidi olema mahedam kui kuskil mujal.

Baer: Jaa. Seal on osatud alati parimat teha.

Jaan. Nojaa, minu vanemad on sealt pärit. Ema töötas seal noore neiuna mõisa põllul enne kui isa ta sealt ära viis ja siis sündisin koe ka mina.

Baer: Sündisid kohe?

Jaan: Mitte päris kohe. Ega need asjad siis nii ruttu ka käi. Professori härra peaks ju seda teadma. Kolm kuud läks vahepeal mööda.

Baer: Kolme kuuga ei sünni midagi. Viljastumisest sünnini läheb inimesel üheksa kuud.

Jaan: Seda isagi arvas, et kuidagi ruttu, aga ema seletas siis talle, et 3 kuud enne pulmi ja kolm kuud peale pulmi ja kolm korda kolm ongi ju üheksa. Isa jäi uskuma ja ma olen alati nobe poiss olnud.

Baer: Mitte ei mõista.

Jaan: Ema armastas ikka rääkida, kuidas kena mõisahärra talle lilli kinkis ja punastama panevate sõnadega kiitis.

Baer: Siis sa võid olla ju …?

Jaan: Paruni laps. Ma olen ise hiljem ka mõelnud, et ei klapi see ema jutt kuidagi. Kus sa ise kasvanud oled?

Baer: Ma sündisin P…. Lasila mõisas Virumaal.

Jaan: Kindlasti kena koht. Kes seal praegu majandab?

Baer: Minu vend.  Kui sa Piibel olid ära käinud, kas siis läksid koju ja hakkasid tööle?

Jaan: Nojah. Pole vilja, pole jahu. Pole jahu, pole leiba. Pole leiba, pole pere. Aga mis sa inimene vaene loom väärt oled, kui sul pole lapsi. See on ainus lõbustus pimedal ajal. Ikka tahad lastele parimat. Võtad nad siis õhtul põlvele ja räägid kõike, mida elus tead. Ega nad sunnikud kuulavad ka. Päris küsivad, et kas saksad ka peeru lasevad või on see meie ainuõigus. Ega ma teagi. Kuulnud ju pole, aga tundnud küll. Mõisa õuel on isemoodi hais ja ega see loomulikul moel sündinud pole. Räägin kõigest sellest siis lastega ja nemad kuulavad. Jätavad meelde.

Baer: Aga peale Piibe mõisas käiku sa eidega enam rääkinud ei ole?

Jaan: Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Küsis mu käes, et kas mul on aega rääkida. Kui ma jaa ütlesin, siis ütles, „Väga hea, kuula siis“. Eidel hakkab mõte tööle, kui tema selle välja räägib. Mina mõtlen asjad ikka peas valmis. Eit räägib õhtu jooksul viis mõtet välja, aga kasu pole ühestki. Ma mõtlen ka peas viis mõtet välja, aga kui neist kasu pole, siis välja neid kõva häälega ei räägi. Eidele meeldib vist omaenese häält kuulda. Kuulab siis nagu kedagi teist ja saab vastu vaielda. Raske on sellisesse vaidlusse sekkuda.

Baer: Tõde selgub ikka vaieldes või arutledes. Kui sain Köningsbergi ülikooli erakorraliseks meditsiini metodoloogia ja entsüklopeedia professoriks, siis jätsin kõrvale igasugu raamatutarkuse ja kirjanduse loetelu ja keskendusin loengutes vaid praktilisele küljele. Lisaks Tartu ülikoolile olin käinud veel kolmes ülikoolis ja põgusalt külastanud veel mitut. Seega võisin tuua ehmatavaid näiteid elust enesest, mõttelagedate inimeste täielikust allakäigust, süsteemitu õppetöö tagajärgedest ja valehäbist, mis sunnib varjama enese ja teiste küündimatust. Niisiis rõhusin praktilisele küljele. Iseõppijaile soovitasin, et kui te mõnda raamatut loete, siis katsuge mõni pikem lõik lühidalt oma sõnadega kokku võtta ja kui see teil ei õnnestu, siis saate aru, et see raamat ei ole teie jaoks või pole teie tema jaoks veel küllalt küps, nii et pange see raamat käest. Leidub palju häid raamatuid , mis teile paremini sobivad. Lugesin seda kaks nädalat kestnud loengutsüklit vaid mõned korrad, kuid hiljem tulid paljud üliõpilased mind tänama.

Jaan: Ma saan juba kaanest aru, kas see raamat on minu jaoks või mitte.

Baer: Resümee põhjal.

Jaan: Sellest meest ei tea ma midagi. Kaane peal on hind. Vaatad seda ja saad kohe aru, et see pole mulle. Või siis võõrapärased tähed. Kui juba kaanel tähti ära ei tunne, siis pole mõtet ka lugema hakata.

Baer: Aga Kas sa armastad oma naist?

Jaan: Ju vist.

Baer: Väga?

Jaan: Ega ma ei tea kui palju. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud.

Baer: Laulatusel ju ikka ütlesid?

Jaan: Seal jah. Pole olnud vahepeal vastupidist tunnistada.

Baer: Just. Ülesehitus peab olema selge. Toon sulle mõne näite. Tartu Ülikoolis pidin kuulama arstimiõpetust. Aga mismoodi seda loeti!! Alfabeetilises järjestuses, preparaatide kaupa, aga mitte taime kui terviku põhimõttel, nii et taime õied, lehed ja juured jääksid kokku. Nii olid kõrvuti pandud Radix Rhei ja Radix Salep – rabarberi juur ja saalepi juur. Ning seal lähedal asus ka Radix Valerianae, palderjani juur, Herba Althea kõrval oli Herba Menthae piperitae, piparmünt jne. Ei pruugi olla meedik mõistmaks, et algaja satub sellest segadusse. Samahästi võiks geograafias õpetada linnu ja piirkondi sõnaraamatu kujul.

Jaan: Ja. Kes sellest sellisel moel aru saaks. (muheleb) Teie loete hirmus palju. Tähtsad asjad on kõik siin meie ümber olemas. Neid tuleb vaid märgata. Kas on sellel tähtsust, et kuidas laps ema sees küpseb. Pea-asi, et ta terve on. Ega kotkamunast kodulindu sünni.

Baer: Terve laps on vanematele varandus. Lapsena võib kehaline areng kergesti kängu jääda, värskes õhus liikumine tugevdab organismi. Maal viibimine annab lapsele kogemusi , mida ta linnas ei saa.

Jaan: Te õpite kiiresti professori-härra. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, aga kuulamine on kõike rikkusi väärt.

PILT. Laulupidu

Taustal kõlab koorilaul

Baer: Kas võib olla , et inimesed on sündides kõik ühesugused ja see , kelleks saame, sõltub sellest, milliseid kasvutingimusi elu meile pakub. Kas tõesti võib iga maamats õigete tingimuste olemasolul näiteks teadusega tegeleda või koguni õpetaja olla? Kui ühe isa kaks last panna kasvama eraldi keskkonda, siis mis neid ühendab? (aknal) Jaan. Jaan. Kus sa kurat hulgud, kui sind vaja on? (Jaan siseneb) Mis kisa see õues täna ometi on?

Jaan: Laulupidu.

Baer: Kuidas palun?

Jaan: Laulupidu.

Baer: Eestlastel pole muud kui üks laulupidu. Kui juba rohkem kui kolm meest koos, siis on kohe pidu ja mõne aja pärast laul ka lahti. See pole mingi pidu vaid tavaline viina liigpruukimise tagajärg. Viinal on inimesele omamoodi veider mõju. See vallandab enesesse tõmbunud ja kinnise eestlase mõttemaailma ja muidugi ka häälepaelad. Peoks on seda siiski palju nimetada. Jooming oleks vast õige sõna. 

Jaan: See pole päris selline pidu. Rahvas on üle maa kokku tulnud, et siis ühiselt laulda.

Baer: Tõesti? Üle maa kokku tulnud, et ühiselt laulda. Kambajooming. Vanasti oli Tartu väike puust küla. Siin ei toimunud midagi. Elu koondus Riia ümbruse. Kas sa oled Riias käinud?

Jaan: Ei.

Baer: No, sina pole Äksist kaugemale saanud.

Jaan: Tegelt käisin ma eelmisel aastal piiritusevooriga Peterburis.

Baer: Kuidas Peterburi ka meeldis?

Jaan: Ega me linna ei näinud. Piiritus sai enne linna otsa ja keerasime vankri ringi. Külm oli ka ja tee kippus allamäge minema.

Baer: Ma töötasin mõnda aega ka Peterburi ülikoolis. Peterburi, Köningsbergi, Tartu – kolm kooli, kus olen ennast erialaliselt proovile pannud ja täiendanud. Eesmärk haridust anda on neil ju kõigil üks, aga teekond selleni kõigil erinev.

Jaan: Iga täht särab ikka heledalt  kui teda kaugelt vaadata. Lähedalt vaadates kipub pimestama ja keerad pilgu mujale. Tartu on ikka üks paras mudaauk teiste linnadega võrreldes.

Baer: Mul oleks raske esile tuua Tartu ülikooli algusaja puudusi, kui ma ei teaks, et Tartu ülikool on hiljem tõusnud palju kõrgemale tasemele ja mulle ei pakuks naudingut vanemas eas tunnustada kodumaise ülikooli arengut.

Jaan: Arengut. Laps ka kasvab, aga kui sa talle õpetust ei anna siis jääb ikka lapseks.

Baer: Ülikooli arengule aitas palju kaas rektor Gustav Ewers, kes võttis koolis ohjad kindlalt oma kätte. Üksikisiku vastutus on ikka palju tõhusam, kui hulga vastutus. Hulga vaateviis on siiski avaram ja ennekõike mitmekülgsem. Mulle näib, et need kaks asja aetakse meil sageli segamini ja arvatakse et suurem hulk allkirju on riigile kindlamaks tagatiseks. Mina pean seda vaadet vääraks. Usun, et kui ametisse pannakse võimekas ja omakasupüüdmata mees, siis on tema au tihedalt seotud asutuse edenemisega. Minu elukogemus näitab, et parem on, kui suure hulga erahuvid ei pääseks maksuvusele, olgu varjatult või varjamatult, eriti veel sellel maal, kus lihtsameelsus näib olevat peamiseks takistuseks progressi teel.

Jaan: (uurib oma saabast) Vaata kus kurat, hiir on saapasse augu närinud.

Baer: (Paneb lauale seapea. Paneb kindaid kätte ja asub rääkides siga lõikama) See polnud muidugi ainus takistus minu erialalisel arenemise teel. Tartu väiksuse tõttu saabus linna vähe laipu. Professor Burdachi mitteametlikuks abiliseks oli minu õpingute ajal keegi härra Pietsch, kes hoidis kõike, mida loengutes vaja polnud oma erauuringute tarbeks ja kaitses seda materjali mehiselt tudengite eest. Käisin korduvalt neid näitlikke õppevahendeid küsimas, kuid ainult korra sain ühe käe, mille viisin siis koju ja lõikasin mõnes sõbra seltsis tükkideks.  Sellel, kes on läbi kogu talve käinud anatoomikumis praktikal ei mõista, milline vaev on omandada anatoomiateadus oma toas raamatutest.

Jaan: Me tapame kodus iga sügis siga. Siga on nagu vabrik, ükski jupp kaduma ei lähe – kõigest saab midagi kasulikku. Nahast koti, soolikatest vorsti, ülejäänu söögiks. Mis enesele ei sobi, saab koerale. Iga mägi koosneb väikestest kividest. Eraldi pole neist palju kasu, aga ühiselt muudavad maailma.

Baer: Nii on. (Paus)  Tartus on vahepeal palju muutunud. Üliõpilased töötavad laborites juba nii hoolsalt, et on andnud teadusesse olulise panuse. Linnaelanike arv on neljakümneaastaga enam kui kahekordistunud, sellegipoolest tuuakse mõnikord talvel laipu teisteski linnadest, vahel koguni päris kaugelt.

Jaan: Sigu või?

Baer: Ei, jumala eest. Ma räägin õppetööks vajalikest inimkehadest, mille abil saavad tulevased arstid ennast tööks ette valmistada. Sa ju ometi ei taha, et nad elavate peal lõikumist õpiks.

Jaan: Seda nüüd küll mitte. Kuigi vahel on tunne, et looduse tasakaalu püsimiseks, oleks targem mõni lõhki lõigata. Oleks temast mingigi kasu. Talvel on surnutega muidugi lihtsam. Ega keegi siis külmunud maasse auku jaksa kaevata. Surnud seisavad hangedes, kuni ilmad pehmemaks lähevad. Eks siis tuleb soovijail mõni kaugemalt pärit surnu õuelt endale võtta. Kui naabrimeest lõikuma hakkad, siis tunnevad kõik ju ära. Kus pärast pahanduse ots. Ega hunt kodu ümbert murra.

Baer: Pidin sooritama professor Cichoriusele anatoomiaeksami. Esimeseks küsimuseks olid alajäsemete lihased. Vastamine läks nii nagu arvati oligi, kui sa ainult korra oled demonstratsioonist osa võtnud ja ainult raamatust püüdnud lihaskonda endale selgeks teha. Mõnegi asjaga panin pihta, mõni jäi poolikuks ja mõndagi ei teadnud. Eks neid viimaseid oli palju, sest professori nägu tõmbus krimpsu.   Teiseks küsimuseks oli, kui palju on organismide tüüpe? Ma tahaks teada, kas mõni tollastest professoritest suudaks sellele küsimusel vastata, ilma et neile Ariadne lõnga appi ei antaks. Mina aga vastasin küsimusele elegantselt, sedavõrd elegantselt, et professori pale lõi hõõguma nagu päike.

Jaan: Ma arvan, et päikese tähtsus on ülehinnatud. Kuu on palju olulisem. Sest tema näitab valgust öösel kui pime on, aga päike särab päeval, kui niigi valge on.

Baer: Et siis kõigile selge oleks, siis organismide tüüpe on vaid kaks – vedelad ja poolvedelad. Tahkeid ei ole. Kust ma seda tean? Eks ikka sellesama professor Cichoriuse loengutest.

Jaan: Päris vedelas olekus on inimene ainult esmaspäeva hommikul, kui pühapäeval kõrtsus on läinud meestega pikemalt. Siis on sulased ka nii vedelad, et voolavad põllule. Nagu vanaisa ütleb, et kõrtsitee on ikka kõige lühem.

Baer: Need asjad pole siiski päris omavahel seotud. Üksik rakk on olemuselt siiski vedel ja inimenegi koosneb suuremal osal just veest.

Jaan: Siis peab küll inimene jääst olema, et püsti seisab. Huvitav, kui inimene vette panna, kas ta siis võib ka lahustuda. Muutuda jõega üheks.

Baer: Kindlasti, aga see võtab siiski aega. Inimene on ka päris tugev anum, mis vett hästi kinni hoiab.

Jaan: Et nagu nahk tema ümber?

Baer: Mitte ainult. Inimorganism on palju keerukam, kui vett täis nahakott.

Jaan: Vanaisa ütles ikka , et iga asja jaoks on oma kott ja ära hakka toppima seda kotti, mis sinna ei käi. Kas sina oled õiges kotis, või tunned sa end ka vahel nagu oleks vales kotis? Mul on küll nii. Mõtetes olen ammu põllul, aga see neetud kott minu ümber käänab sängis alles teist külge.

Baer: Ma arvan, et minu kott on lihtsalt väga kulunud ja on hakanud läbi laskma. Pean ära käima korra. (laseb ämbrisse) See meenutab mulle , et minu siin Tartus õppimise ajal nappis lisaks laipadele ka õppejõude mitmetel loengutel. Kui õppejõud läheb ekspeditsioonile, liigub edasi teise ülikooli, siis on uue leidmine kaunikesti raskendatud. Mujal Euroopas läheb tudeng huvipäraseid loenguid kuulama teise ülikooli, kuid meil ollakse miskipärast arvamusel, et kodumaal saadud haridus on parem, kui piiritagune. Meil ikka rõhutati, et kes tahab Vene riigis tööd saada, see peab ka Vene riigi ülikooli lõpetama. Praegu on aga Tartu ülikooli tase nii kõrge, et see võiks olla taimelavaks kõigile Venemaa ülikoolidele, kus sirguksid õppejõud teistesse koolidesse.

Jaan: Peipsi ääres nad teevadki taimelavad kõrgemad. Sibulad pidid nii paremini kasvama. Ega keegi ei oska öelda, miks see nii on. See lihtsalt on nii olnud kogu aeg. Ega samas iga asja kohta ei peagi teadma, miks ta ühte või teistpidi on. Oluline on teada, et nii need asjad on. Sibulapeenrad on kõrgemad ja asi selge.

Baer: Dixi et salvavi animam meam. Ole kõnelenud ja oma hinge kosutanud. Rohkem ma selle teemal ei räägi.

PILT. Seened

Baer: Istu (Sätib küünalt nii, et seinale tekib Jaani vari)

Jaan: Mis siis nüüd?

Baer: Istu ja ära nihele. Nii ei saa teadust teha. Tahtsin näha, kas meie profiilides on midagi sarnast ka. (üritavad vaadata, kuid oma profiili ju ei näe). Mitte midagi. Seda ma arvasingi. Elukeskkond võib inimest mõjutada ka füüsiliselt. Jaa. Sünnipäraselt saame oma vanematelt endale kaasa teatud jooni, kuid suurem mõju on siiski keskkonnal.

Jaan: Professori-härra. See on selge. Paned viljakõrrele sunnikut, siis kannab tema pea hästi. Kui ei pane sõnnikut, siis sureb hoopis maha. Seda , mida sööd, seda nägu oled. Mul naabrimees ei söönud liha. Ei tea miks. Niikui hammustas, siis kohe öökis. Näris siis juurikaid ainult juurikaid. Isegi pühadel.

Baer: Huvitav ja mis siis juhtus.

Jaan: Mis mõttes?

Baer: Mis juhtus naabrimehega, kes juurikaid näris.

Jaan: Ära suri.

Baer: Kas värsketest taimedest tekkivate gaaside kätte. Need võivad kõhu lõhki lüüa küll.

Jaan: Ei. Hobune pani kabjaga otse lauba pihta.

Baer: Mis sellel on pistmist tema taimetoitlusega.

Jaan: Eks hobune arvas, et ta on mõni põõsas, mitte enam inimene. Valed lõhnad.

Jaan kõõritab küpsise kausi poole.

Baer: Mis sa vahid. Võta julgesti.

Jaan kugistab sisse.

Baer: Teie eestlased olete väga aplad. Juba lapsest peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas, aga suvel, millal ta varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm toidukorda. Esimest korda kella üheksa paiku. Ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame. Siis kuue tunni möödudes ja siis õhtusel ajal. Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.

Jaan: Vanaisa räägib ikka, et hommik võta enesele, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.

Baer: Aga teie õgite nagu poleks teil ei sõpru ega vaenlasi.

Jaan: Mhmm

Baer: (loeb) Liha sööb eestlane harva, peaaegu üksnes pühapäevadel. Kindlasti oleks tervislikum, kui see rahvas vähemalt niiskel kevadel saaks rikkalikult liha süüa ja lisaks puuvilju. Korralikke puuvilju Eestimaal ju ei kasva, küll on aga erinevaid marju. Lisaks pakuvad metsad rohkelt kõhutäidet. Kas te seeni olete proovinud?

Jaan: Olen, aga mulle ei meeldinud. Kolm päeva kündsin põllul. Hobune varises väsimusest kokku, aga mina panin edasi. Haarasin ühe käega hobusest ja teisega adrast ja vedasin mõlemad koju. Siis lõi pasa lahti, see mu päästis.

Baer: Kas selline käitumine on teie rahva puhul tavapärane? Meelemürkide manustamine ja seeläbi omaenese vaimumaailma avardamine.

Jaan: Mille avardumine? Naised nimetavad seda arstimiks. Segavad erinevad maarohud kokku ja igatahes ..  nalja saab alati palju.

Baer: Ma olen mõnikord samuti proovinud saada kontakti oma vaimumaailma teispoolsusega.

Jaan: Oled seeni söönud?

Baer: Ei. Kord ülikooli ajal osalesin katsealusena hüpnoosikatsetel.

Jaan: Mille katsetel?

Baer: Hüpnoos. Hüpnoos on tuletatud kreeka keelsest sõnast  hypnos, mis tähendab uni. See on kunstlikult esile kutsutud osalise une taoline teadvuseseisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele, mille kutsub esile hüpnotiseerija. Esimestel nädalatel jälgisin minu peal tehtavaid hüpnoosikatseid suure kahtlusega, täit selgust saamata. Öösiti tabasid mind nägemused, mis olid tavalistest unenägudest palju elavamad. Osalt peegeldasid neis kõige kaunimad minevikupildid, mis olid niivõrd sisendusjõulised ja minu jaoks hämmastavate lisandustega, mida pole võimalik sõnadesse panna. Näiteks tundus mulle, et ma viibin mingis imeilusas kohas ja kuulen kaunist flöödiviis, mis läks otse südamesse. Hommikul oli kaunis meloodia veel kõrvus, aga mõju polnud enam see.

Jaan: Ikkagi siis seened.

Baer: Teadustööst tingitud hallutsinatsioonidele lisaks hakkasin nägema nägemusi, mida ma ei oska siduda millegagi. Kummalisel kombel kordusid need mitu ööd järjest. Näiteks viirastus mulle ühel ööl päkapikk või kääbus, kes kandis turjal püramiidi ja möödus minust aeglasel sammul. Talle järgnes teine, kolmas ja veel neljaski. Järgmisel ööl olid nad jälle platsis ja käitusid samamoodi. Nõnda käis see umbes kaks nädalat. Seejuures muutusid hallutsinatsioonid järjest selgemaks. Need totrused ärritasid mind ja tundus, et päkapikud hakkasid mind kartma. Lõpuks sain nii pahaseks, et neljas tegelane ei andnud ennast enam näole ja nõnda saidki nii meeldivad kui ebameeldivad öised ilmutused otsa. Vahepeal vankuma löönud tervislik seisund sai jälle korda.

Jaan: Ma olen ka seda meelt, et tundmata päritolu viin võib pea pikaks ajaks haigeks teha. Mul oli korra nädal aega nina topsis, aga kaks nädalat on ikka palju. Eit hakkab selle aja peale juba kisa tõstma.

Baer: Tegelikkuses on hetkel hea võimalus uurida, kuidas mõjub hüpnoos harimatule vaimule, kes oma meeleseisundist lähtuvalt ei oska seada tõkkeid hüpnoosile. Istu. Vaata siia. (Baer kõlgutab pendlit Jaani silme ees) Su silmad muutuvad raskeks, su hingamine rahuneb, meel jookseb pikki lõputut nööri otse taeva sügavusse. Tõuse (Jaan tõuseb). Sa astud kitsal purdel, kus kahel pool on sügav vesi. Teisel kaldal ootab sind ammu ihaldatud varandus. Sa astud sammu. (Jaan astub) Sa lähed üle silla. Sa jõuad varanduseni. Mida sa teed? (Jaan keerab kujuteldaval pudelil korgi maha ja hakkab jooma. Baer nipsutab näppe). Mida sa tundsid?

Jaan : Janu

Baer: Kui sa olid sillal, siis mis oli see varandus, mis sind ootas?

Jaan: Pudel õlut.

Baer:  Suurim varandus, mida sina oma vaimusilmas oskad ette kujutada, on pudel õlut. Kas sul on tõesti suurimaks unistuseks pudel õlut. Aga vaimsed eesmärgid?

Jaan: Janu oli.

Baer: Paljud on arvamusel, et joomapahe on eestlastele tekkinud kõlvatusest ja selle vastu võitlemiseks piisab kõige hirmsamate sõnadega pragamisest. Minu kui arsti kohuseks on aga asja põhjalikumalt uurida ja selle nähtuse põhjuseid kehaehitusest ja muudest asjaoludest otsida.

Jaan: Professori härra, vahel on tunne, et teie inimese olemusest ikka kohe midagi ei tea. Janu põhjused on ikka olnud ihulised. Ega ma siis õllega lilli kasta, ikka ennast. Tilgad uuristavad suure augu. Toop õlut päevas annab aastas terve vaadi. Kui sellele nii mõelda, siis loobud riigiõllest ja paned ikka endale vaadi nurka mulksuma.

Baer:  Sinu mõtlemises on peremehelikku loogikat. Inimese kombed jäljendavad kodukoha loodust, nagu on maininud juba Hippokrates oma teoses „Õhust , veest ja maakohtadest“. See lähenemine aitab paremini mõista eestlast haiguse ja tervise puhul. Igaüks , kes on viibinud pikemat aega niiskes ja külmas õhus, millel on suur jõud kehas tekkinud elektrit ja soojust kõrvale juhtida, hakkab tundma märgavat jõu vähenemist. Miski aga ei taasta organismi normaalset seisundit ja selle heaolutunnet paremini kui alkohoolse erguti tarvitamine. See suurendab närvisüsteemi ja hinge jõudu, nagu tulesäde. Mida flegmaatlisema konstitutsiooniga on keha, seda taastamisvõimelisem on see jook. Mis siis imestada, et inimesed, kui neid inimese elujõudu röövivad looduse jõud ründavad, seda jooki ihaldavad, mis neile sellest suurt kasu toob. Ja kui veel arvata siia , et pikkadel külmadel talveteedel teisiti ei saagi oma sisemist soojust taastada, siis ongi see põhjus, mis minu tähelepanekute järgi eestlased seda jooki pruukima on harjunud.

Jaan: See on jutt, millest  ma aru saan. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Õlu see on väike toop inimesele kuid tohutu areng rahvale.

Baer: Las ma arvan. Vanaisa räägib nii.

Jaan: Ikka vanaisa.

Baer: No just. Aga teie ei tarvita seda alkoholi ju vaid arstimina , vaid ka igapäevase meelemürgina. Maarahvas püüdleb rõõmsa meele poole, mis minu tähelepanekute järgi ilma selle joogita neile kuidagi kätte saadav ei ole. Küll aga peab taunima, kui emad oma lapsi viinaga joodavad. Juba varajases eas antakse imikutele viina, arvates, et see teeb nad tugevamaks. Muidugi toidetakse oma pisikesi lisaks jahupudru, tangude ja leivaga, mis on samuti kõike muud kui kasulikud. Nende toitudega rahuldatakse laste nälga ja neid annab ema ka nendele, kellel enam nälga pole arvates, et pisikeste muul moel ei saa hoolitseda, kui neile hästi palju süüa anda ja nii tehaksegi nad varakult aplaks, mis on kogu selle rahva suur viga.

Jaan: Eks lapsel peab olema rammu ikka ka päev läbi põllul või heinamaal rassida. Paks jõuab rohkem.

Baer: Just. Selle asemel et saata lapsed koolipinki, hakkavad vanemad kasutama mõlemast soost laste tööjõudu, kui neil veidigi rammu on. Kuid varajases nooruses liigne pingutamine ongi üheks põhjuseks, miks meie talupoegadel vastupidiselt sinu arvamusel, nii kasinalt rammu on. Väikesed harjutagu oma jõudu mitte tööga, vaid mängides.

Jaan: Professori-härra, rikkus on selles, mida sa käes hoida saad. Rikkus on maa sinu jalge all. Rikkus on lapsed, kes sind sinu vaesuses võivad rikkaks teha.

Baer: Rikkus on see, mis on sinu kahe kõrva vahel. Tõelist rikkust saad igale poole kaas võtta. Tare võib maha põleda või hobune maha kärvata, aga see mis sul on südamesse kogutud, seda sinult röövida ei saa.

Jaan: Aga kõigest sellest pole ju kasu, kui laps suu lahti sul kodus otsa vaatab ja süüa nõuab. Või eit külma pärast kopsud välja köhib. Tõeline rikkus on aidas luku taga ja katsugu keegi seda mult röövida.

Baer: Jaan, sina oled liialt maine. Sina teed päeva läbi tööd, siis võtad kodus õlle ja arvad , et see ongi rikkus. Oma töö ja oma õlu. Aga mis eristab sind siis sellest ahvist, kes puu all käärinud vilju sõi ja magama jäi. See vaimurikkus, mis sinust inimese teeb, on varjul südames. Armastus on see mis paneb inimese elama elu , millel on tähendus. Sul võib olla teiste jaoks kõige hirmsam naine, kuid sinu jaoks on ta maailma kõige ilusam ja kallim. Ja see ongi oluline. Sinu tunded on sinu rikkus ja küla keelepeks pole siin tähtis.

Jaan:  Sa võid ju professor olla, aga keegi ei ütle minu eide kohta, et ta on kole.

Baer: Just. See on sinu maailm, see on sinu elu, see on sinu rikkus.

Jaan: Kui ma löön oma õllekruusi sulle praegu pähe kinni, siis olen mina oma rikkusest ilma ja sinu oma on ka kahju kannatanud. Mina võin endale uue kruusi teha, aga sinu pead ei tee terveks miski. Rikkus on minu kümne küüne vahel ja katsuge seda sealt kätte saada.

Baer: Siis kui sina magad, saab selle rikkuse sealt lihtsalt kätte. Seda mis peas kinni nii lihtsalt kätte ei saa.

Jaan: Mina vargaid ei kannata. Kurat sa ajad praegu mäda suust välja (Põrutab vastu lauda) Kui sa ei taha praegu palja peega tänavale jääda, siis jää parem kohe vait.

Baer: See on ikka nii, et kui sõnad otsa saavad, siis tulevad rusikad mängu. Lollide maa.

(Jaan tõukab Baeri pikali)

PILT. Uuring

Baer:  (kirjutab) Väliste ärritajate mõjul muutub uuritav agressiivseks. Uuritaval on omad tõekspidamised ja isegi tarkused, millest ta ei ole nõus mingil juhul loobuma. Uuritava jaoks ei oma tähtsust teaduslikult tõestatud tarkused, vaid tema käitumist mõjutavad aastasadadega välja kujunenud nii-öelda „teadmiste“ kogum. Kõike eelnevalt arvesse võttes ei tohiks meditsiinilises mõttes seda rahvast enam eksisteerida. (Tõstab pilgu ja arutab) Aga ta ju on ikkagi olemas. Elades sellist enesehävituslikku elu, on nad ikkagi veel olemas. (Akna taga kostab koorilaulu) Tulevad kokku ja laulavad. Ülikooli koridorideski kõlab üha sagedamini maakeel. Maarahvas on oma talusid hakanud päriseks ostma. Kui see rahvas tahab elama jääda, siis peab haridus ausse tõusma. Vanaisa tarkusega või käe rammuga tänapäeval enam edu ei saavuta. 

PILT. REKTOR

Rektor: Kuidas uurimus edeneb? Olete saanud teha omad täpsustused ja uuendused eestlaste endeemiliste haiguste osas?

Baer: Vahel olen jäänud mõttesse, et kes meist õigepoolest üleüldse haige on.

Rektor: Võtsin pudeli malvaazia veini kaasa. Laseme perenaisel selle soojaks ajada ja see on parim, mis puhata laseb.

Baer: Vein ei ole paha. Sugugi mitte. (Viskab pudeli maha kildudeks)

Rektor: Härra Baer. Jumala pärast, mida te nüüd tegite?

Baer: Ma tahtsin teada, mis tunne on kui sa midagi õige head ja kasulikku hävitad.

Rektor: Kas saite siis nüüd teada?

Baer: Ma ei tea. Ei hakanud parem. Pigem teeb kurvaks.

Rektor: Alati teeb kurvaks kui midagi head ära lõhkuda. Ma oleks võinud teile seda niisamagi öelda.

Baer: Aga miks me siis ometi hävitame nii tihti seda millest hoolime? (Tõukab kepiga rektorit)

Rektor: Härra Baer. See on juba liig. Mida te endale lubate.

Baer: Kui heale inimesele haiget teha, siis ei hakka ka parem.

Rektor: Härra Baer. Neid tarkusi antakse emapiimaga meile kaasa, mida teie siin praegu avastada püüate.

Baer: Antakse, aga see vist kipub vanemas eas ununema. Miks me siis teeme haiget inimestele, kelle armastusest hoolime? (Tahab veel kepiga äiata, kuid rektor saab käe vahele) See on hinges valus. (Pisar voolab) Kui palju küsimusi, aga vastuseid ei ole.

Rektor: Te peate puhkama heitma. Tundub, et te olete väsinud.

Baer: See rahvas ajab mu hulluks.

Harrastusteatrid ei ole „rahvateatrid“

Harrastusteatrid ei ole „rahvateatrid“

Mõtisklen järgmises artiklis veidi teatriharrastajatest kui olulisest ja aktiivsest osast teatriilmas. Loen aktiivselt „Sirpi“, „Edasit“, „Müürilehte“ ja teisi kultuuriväljaandeid ja jälgin sealseid teatriarvustusi. Kuulan raadiost ka „Teatrivahti“, vaatan OPi ja püüan ennast muul kursis hoida sellega, mis toimub Eesti teatrimaailmas. See on öeldud selleks, et teaksite, et lugu kirjutades püüan tõesti näha laiemat pilti ja ei arva, et meie kutselises teatris midagi ei toimu. Toimub küll, aga avaliku tähelepanu tasakaal on liiga viltu kutselise teatri poole.

Jaanuaris toimus Haapsalus järjekordne harrastusteatrite festival. Festivali kajastused olid meedias äärmiselt tagasihoidlikud, kuid samal ajal räägiti kui palju said teatrid riigilt toetust. Harrastusteatrite Liitu kuulub hetkel 52 kohalikku teatrit. Üle Eesti on kohalikke teatreid, kooliteatreid ja näiteringe muidugi veelgi rohkem. Harrastusteatreid võib kokku olla u 250 , lisaks kooliteatrid. Olen oma PiibeTeatriga samuti Harrastusteatrite Liidu liige ja kohtumistel on ikka jutuks tulnud, kuidas olla rohkem avalikus meedias pildis. See on raske, sest vaatamata ohtratele pressiuudistele ja artiklitele, ei kipu ajakirjandus neid üles noppima. Aga miks ta peaks? Toon mõned argumendid.

Laias laastus võib teatrid jagada kolme kategooriasse. Esiteks riiklikult rahastatavad suured professionaalsed teatrid, nt Ugala, Rakvere Teater, Estonia jne. Teiseks väikesed professionaalsed teatrid, kellel on oma trupp ja majagi, aga puudub stabiilne rahastus või on minimaalne riiklik rahastus, nt Tartu Uus Teater, Komöödiateater, teater R.A.A.A.M. jne Kolmandaks harrastusteatrid, mille rahastus on juhuslik ja sõltub omatulust ja peamiselt omavalitsuste eelarve võimalustest. Neid viimaseid saab ka veel jagada mitmeks. Esiteks näiteringid, kus käiakse koos kooskäimise pärast. Teiseks näiteringid, kus on professionaalne juhendaja ja kus toimub ka stuudiotöö. Kolmandaks harrastusteatrid, kelle on oma pidevalt arenev püsitrupp, repertuaar ja ka ruumid. Nende viimaste tase teatrilembesel Eestimaal on ülimalt kõrge ja kohalik publik armastab neid ja ei jäta ühtegi etendust vaatamata.

Kui Eestis hinnatakse teatrikülastusi u 1 miljoni juurde, siis võetakse arvesse ainult riiklike teatrite külastatavus. Ma oskan öelda küll ainult meie PiibeTeatri kohta täpseid numbreid, kus eelmisel aastal külastas meid u 1400 inimest. Umbes selle pärast, et jagasime päris hulgi tasuta pileteid. Andsime aasta jooksul vaid 12 etendust, mis kõik olid välja müüdud. Ametlik statistika harrastusteatrite külastatavuse osas puudub, kuid olen kindel, et see on vähemalt 100 000 külastust aastas. Sellega tahan öelda, et võrreldes professionaalsete teatritega ei ole see sugugi väike arv. Selle oleme siis selgeks saanud, et harrastusteatrid ja nende tegevus on väga laiapõhjaline, millest võtab osa tuhandeid inimesi ja mille tegevusi tulemusi naudib kordades rohkem.

Kriitik ütleb selle peale, külastatavus võib ju suur olla, kuid sellel tegevusel puudub kunstiline tulemus, et harrastusteatrit tuleb inimene vaatama vaid sellepärast, sest kõik tahavad näha , kuidas naabrimees ennast lolliks teeb ja siis saab temaga koos ja tema üle naerda. Mingis mõttes võib selles arvamises ka tõetera sees olla. Oma kohalik poemüüja, juuksur, direktor laval annab lavastusele külastaja jaoks lisaväärtuse ja piiratud võimekus antakse andeks, sest publiku jaoks on naudinguväärtus mujal. Kuid Eestis tehakse ka väga heal kunstilisel tasemel harrastusteatrit, mida võib väga julgelt kõrvutada professionaalse teatriga. Paljud harrastusteatrid hakkavad oma produktsiooni ja materjali valikuga jõudma lähemal riiklikele teatritele. Üha enam kaasatakse professionaalseid lavastajad ja ka näitlejad peaosades. Lisaks muidugi heli-, valgus- ja lavakujundus. Ja muidugi reklaam. Teatritel on oma kodulehed, kavalehed on inforohked, paljudele teatrietendustele saab pileti osta netist jne. Etendused salvestatakse üles ja talletatakse ajaloo tarbeks. Harrastusteatrite lavatagune pool on võrreldav professionaalse teatriga.

Lisaks on harrastusteatrid väga hea platvorm kohalikele näitekirjanikele. Oluline on siin märkida, et tihti pannakse harrastusteatri lavale mõni kohalik lugu või legend, mis samuti loob publiku jaoks lisaväärtuse , sest ükski teine näitetrupp sama lugu kunagi tegema ei hakka. Nõnda on harrastusteatrites jutustatud kohalikust ajaloost ja kohalikest kuulsustest mitte lastes neid unustusse kaduda ja tuues neid tänapäevasele inimesele lähemale. Kui professionaalsetes teatrites tuleb lavale aastas paarkümmend algupärandit, siis harrastusteatrites jõuab lavale neid kindlasti rohkem. Täpset statistikat kahjuks ei tehta, kuid usun, et see arv võib ulatuda viiekümne algupärandini aastas küll.

Harrastusnäitleja silm särab alati. Võib-olla ei kanna tema hääl või ei suuda ta nii sisse elada oma rolli, kuid tema silm särab ja ta annab alati endast laval kõik. Publik mõistab seda ja oskab hinnata. Kutseliste näitlejate puhul olen kuulnud publikut arutamas, et maksad sellise hinna ja siis vaatad, kuidas nad seal kargavad või tuiavad ja mitte midagi aru ei saa.  Vahel öeldakse halvustades inimeste kohta, kes elulistes situatsioonides üle mängivad, et teevad rahvateatrit. Ma ei tahaks sellise hinnanguga nõus olla, sest ma tean, et inimene, kes on valmis peale oma päevatööd õhtul lavale astuma, annab seal endast 100%.  See on tunnustust ja märkamist, mitte halvustamist, väärt. Kuna Eestis on tõsine kutseliste näitlejate üleküllus, siis on harrastusteatrisse tee leidnud ka paljud kutselised näitlejad. Peamiselt astuvad nad üles suuremaid oskusi nõudvates peaosades, kuid samas oma kogemusega inspireerivad harrastajaid ja sunnivad neid endast kõik andma ka prooviprotsessis , mitte ainult etendustel. Näiteks on mängib Tarvo Sõmer kaasa teater KaRakTer ühes lavastuses ja Liis Haab PiibeTeatri lavastuses. Usun, et see on olnud väga inspireeriv kogemus ka nende jaoks. Samuti on Eesti tuntumad harrastusteatrite lavastajad oma oskuste tunnustamiseks leidnud tee välismaale. Näiteks Tiit Alte ja Kalev Kudu.

PiibeTeatrist (seda olen ise kogenud, usun, et nii on see veel paljudes harrastusteatrites) on inimesed lahkunud heldimuse või rõõmupisarad silmis. Nad on tunnistanud kohapeal ja paljudes hilisemates tagasisideme kirjades, et sellist emotsiooni teatrist ei ole nad ammu saanud. Mitu teatriblogijat on PiibeTeatri lavastused aastakokkuvõttes ära märkinud, kui suurimad üllatajad. Samas loen teatriarvustusi, mis märgivad riiklike teatrite tohutu kvantiteedi juures ära vähest kvaliteeti. Teatrid katsetavad üha enam moodi mineva kunstide segamisega ehk etenduskunstiga, kuid publik tahab samal ajal näha lihtsat emotsionaalset lugu, mis tooks pisarad silma ja naeru suule. Kutseline teater on hakanud oma katsetuslikkuses inimestest võõranduma, mida näitas ka  NO-teatri sulgemine. See annab võimaluse muidugi harrastusteatritele pakkudes publikule seda, mida nad ootavad ja nautida oskavad.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et meie meedia võiks palju julgemalt kajastada harrastusteatrite tegemisi ja kriitikud võtta arvustada harrastajate lavastusi, sest siin pole juba ammu tegemist marginaalse maakultuurimaja lava all tegutseva kambaga, vaid tugevaid emotsioone pakkuvate kunstiliste kollektiividega. Samas võiks ka publik üha enam oma teatrivalikutes leida tee harrastusteatritesse, sest sealt saadud muljed ei jää alla kutselisest teatrist saadule.

MÕTISKLUS KULTUURI KAITSEKS

MÕTISKLUS KULTUURI KAITSEKS

Sattusin ühel õhtusöögil istuma pastor Jaan Tammsalu ülekäe. Vestluses, mis puudutas inimese aja kasutust ja oskust teha valikuid rääkis pastor loo, kus ühe tema leeriõpilase põuest kostusid pidevad piiksud. Kui pastor lõpuks sõnas, et teid on vist kellelgi väga vaja, võtke siis vastu, vastas leeriõpilane „Need on Delfi uudiste teavitused.“ Eks ta kummaline on, et isegi jumalakojas, kuhu inimesed tulevad endasse vaatama ja ennast leidma, on siiski vaja pidevalt olla kursis pidevalt vahelduvate klikiotsinguil tühiste uudisnuppudega. Pastor Jaan Tammsalu võttis asja kokku „Lülitage oma telefonidest kõiksugu uudisäpid ja tegelege meile antud üürikese elu jooksul vaid nende asjadega, millel on tõeline tähendus.“ Olin ja olen temaga täiesti nõus.

Meie riigijuhid on viimasel ajal segi ajanud rahvuse ja riigi. Eesti põhiseaduses on selgelt kirjas, et Eesti riigi esmane ja tähtsaim ülesanne on kaitsta eesti keelt ja kultuuri ja selle läbi eesti rahvast. Igat eestlast meie väikeses rahvakillus. Minu meelest tegeletakse meil aga üha enam aga just riigi kaitsmisega. Sõjavägede üksused liiguvad riigiteedel ringi. Mul pole ammu õnnestunud niimoodi maanteel sõita, et ma poleks kohanud mõnd militaarotstarbeks mõeldud sõidukit. Aga sõjamasinad rahu ajal ei tekita turvatunnet vaid hirmu. Soovi olla võimalikult kaugel kõigest sellest, mis on loodud hävitamiseks või inimeste tapmiseks. Rusikatega vehkides saadakse ka ise pihta.

Aga mis on see riik, kui siit võtta ära rahvas, kelle kaitseks ta on loodud? See on tükike kindlapiirilist maad maakeral. Seda maatükki võivad valitseda mustanahalised ja pilusilmsed ja see riik püsib kindlalt samades piirides. Kodanikud käivad valimas ja riigikogu võtab vastu seadusi.  Aga muidugi hoopis teistsuguseid seadusi. Oletame, et eesti rahvas väsib praegusest enesehävituslikust poliitikast ja võtavad Prohvet Maltsveti eeskujul kätte ja sõidavad kaugele maale, et seal oma keelt ja kultuuri austavana ühtse kogukonnana edasi elada. Riik hävitatakse või toimib rahvusvahelises kultuuriruumis muukeelsena edasi. Õnneks elab ka eesti rahvas sellisel juhul edasi, kuigi kodunt kaugel.  Kas meie seda endale või oma lastele tahame? Realistina ma tean, et vaevalt see kunagi juhtub ja seepärast oleks viimane aeg tegeleda asjadega, millel on meie jaoks tõeline tähendus. Tähendus, mis lubab meil siinsamas Läänemere kaldal oma keelt rääkida ja oma kultuuriruumis elada veel ka tuhande aasta pärast.

Ühte rahvast hoiab elus ja tugevana tema omakeelne kultuur. Kultuuri mõiste on lai ja see ei tähenda ainult laulu- ja tantsupidu. See on see, kuidas meie teineteisega suhtleme, kuidas ja mida me sööme, millised on meie peresuhted, traditsioonid, ajalugu jne.  Me peaksime riigina palju enam pühendama oma kultuuri kaitsele.

Samuti peame ühiselt kaitsma meile nii armast eesti keelt. Mina ei kujuta oma elu ette muukeelses elukeskkonnas ja sellepärast on mul nii sügavalt kahju neist paljudest eestlastest, kes lähevad välismaale ja sinna jäävad. Olla eemal oma harjumuspärasest keele ja kultuuriruumist on ikka vist väga raske. Mul on tunne, et iga väljarändaja kaotab lahkudes ka tükikese südant. Paljud ei harjugi eemalolekuga ja tulevad tagasi. Paljud kohanevad, kuid oma inimene oled sa ikka ainult seal, kus sa oled sündinud ja kasvanud. Kui raske saab siis olla kogu haridussüsteemi eestikeelseks viimine. Lapsed õpivad ruttu. Teeme nii, et saabuva aasta 1.septembril 1.klassis õppimist alustavad lapsed teevad kõik seda eesti keeles. Hiljemalt detsembriks lobisevad nad kõik eesti keeles ja lõpetavad kaksteist aastat hiljem eesti keelt puhtalt rääkivate lojaalsete riigikodanikena. Ja kaheteist aasta pärast ongi kogu koolisüsteem meil eestikeelne.

Mulle väga ei meeldi, kui kiputakse rääkima, et riik tegi nii või riik ei teinud nii. Selle all mõeldakse tavaliselt valitsust või riigikogu või ministeeriume või mõnd ametnikku. Aga öelgem siis välja, et valitsus ei eraldanud raha või veel parem mainigem, milline minister selle eest vastutas. Omavalitsused ütlevad, et suhted riigiga on rasked. Kuidas sul saavad suhted riigiga rasked olla, kui omavalitsused on osa riigist, kui iga kodanik on osa riigist. Rasked saavad suhted olla riigiametnikega või valitsusega. Öelgem siis seda, kuid ärge süüdistage erinevates patutegudes minule nii armast riiki. Iga otsuse taga on inimesed, kes otsustades võtavad endale vastutuse. Ja meil on õigus teada, kes on meie elu mõjutavate otsuste taga.  Ka see on kultuuri ja keele küsimus. Tegelegem tõeliselt tähtsate asjadega ja head poliitikud, kes te suunate meie elu, lõpetage omavaheline klikiuudiste tasemel kraaklemine. Võtkem eesmärgiks tuua inimesteni ainult positiivseid uudiseid ja nähkem selliste uudiste loomise nimel vaeva. Uskuge, et rahvas hindab seda kordades rohkem, kui vastastikust tatipritsimist. Kordan veel. Tegelegem meile antud üürikese aja jooksul ainult tõeliselt tähtsate asjadega, mis pakuvad rahuldust ja toovad rõõmu kogu ühiskonnale. Minu riik on minu nägu ja ta on igaühe teie nägu. Ja mina sooviks, et see nägu oleks õnnelik.

Triinu ja Katrin külas mentawai hõimul Siberuti saarel

Triinu ja Katrin külas mentawai hõimul Siberuti saarel

Kus käisite ja mis põhjusel sai just see koht valitud?

Triinu: Tuttavad korraldavad personaalseid reise Aasiasse ja kutsusid meid kaasa tutvumis- ja proovireisile Mentawai hõimude juurde Siberuti saarele Indoneesias.

Katrin: Teadsime, et enne meid on seda džunglit külastanud vaid üks poliitikust eestlane ja seega tundus sihtkoht ülimalt atraktiivne ja igati väärt avastamist. Boonuseks sügaval džunglis ilma igasuguste mugavusteta puhkamine ja täielik leviauk igas mõttes. Esimene Eesti lipp Rorougoti džunglisse, meid majutanud pere maja külge, jõudis ikkagi meie käte läbi!

Triinu: Nüüd ma tean, et Siberuti saar asub Indoneesia ühest suuremast saarest Sumatrast umbes 150 kilomeetrit lääne poole. Sõitsime sinna laevaga kuus tundi.

Katrin: Mentawai hõimud, kes elavad Siberuti saarel on siiani säilitanud oma iidse usu ja traditsioonid. Meie kohalik giid Eru rääkis, et juba 1792 aastal avastatud Siberuti saarestikku koos sealsete hõimudega hakati koloniseerima 1901. aastal hollandlastest misjonäride poolt. Pärast Indoneesia iseseisvumist aktsepteeris riigi valitsus vaid suuremaid animistlikke religioone. See otsus oli paljude teiste Mentawai religioonide jaoks hukatuslik. Paljud Mentawai hõimud ei suutnud sellega leppida ning põgenesid sügavamasse džunglisse.

Triinu: Meie giid Eru oli saarel olnud vabatahtlikuna tööl ja sellel ajal ära õppinud mentawai keele. See oli eelduseks, et me sinna üldse minna saime, sest mentawalaised ei räägi ise teisi keeli. Tänaseks on teadaolevalt Mentawai põliselanike arv umbes 2000 inimest ja neid mentawailasi, kes tõeliselt oma iidseid traditsioone siiani au sees hoiavad ja primitiivselt džunglis elavad, on vaid 900.

Mitmekesi reisisite?

Meie kahekesi ja meie reisikorraldajad.

Kes teid seal ees ootasid?

Triinu: Saare elanikud on väga vahvad ja erilise välimusega. Mehed ei kanna riideid, vaid ainult palmikoorest tehtud nappe stringe. Indoneesia valitsus on nüüdseks sundinud naisi riideid kandma, kuna nende traditsiooniline ihukate ehk palmilehtedest seelik, oli liialt paljastav ja ei katnud ülakeha. 

Katrin: Sealsed asukad austavad väga enda kultuuri ja iidseid tavasid, on külalislahked, rõõmsameelsed, väga jutukad ja uudishimulikud – suhtlesid meiega omas mentawai keeles, mida ilmestab lõputu naer ja vali hääl, aeg ajalt kasutavad mõnd inglisekeelset sõna, kuid käte ja jalgadega seletades saavad ka kõige tähtsamad jutud aetud, alustades sellest, mis kellegi nimi on kuni laste arvu ja sooni välja.

Milliseid loomi nägite ja milliseid juhtumisi läbi elasite loomadega koos?

Katrin: Kui kõik ausalt ära rääkida, siis suhe loomadega läks eriti hulluks Siberuti saarel, kus „Triinu Loomakitse“ otsustas, et meile majutust pakkuvas peres oli üks mikrokaalus alatoidetud ja teiste koerte poolt puretud kutsikas. Läksime kohalikule turule, sõime sealset nuudlirooga Miakorengi ja veeretasime kohalike naeru saatel ülejäägi salfvaka sisse. See koer oli elus esimest korda õnnelik. Pererahvas imestas ja kui hiljem džunglist tulles samasse koju sattusime oli kutsa juba tuppa lubatud.

Katrin: Kuke kiremine, mida kuulsime peale mõne tunnist matka mööda džunglis oli nagu päästev õlekõrs uppujale. Elu oli lähedal ja see andis meile uut jaksu lõpuni minna, jäänud oli mudas, libedatel palkidel sumbata  ainult 15 minutit (loe: 500 meetrit).

Triinu: Meid majutanud peres oli kaks roti suurust kassi ja kaks hiire suurust kassipoega. Kiirelt ristisime need Kribuks ja Aaduks ja asusime kiisukesi nuumama. Pakkusime neile muuhulgas ka igasugust „kassitoitu“ näiteks krõbuskeid, millede sees oli šokolaadi laadne toode. Aadu, see must luukere, matsutas mõnuga. Kogu meie seal veedetud aja jooksul suutsime Aadu kõhu punni sööta.

Katrin: Täpsuse huvides peab siinkohal ära nimetama ka kõik need teised toidud mida ta aplalt sõi: kookospähkel, meie vaevaga püütud 4 cm kalad, kõik meie nuudlid, maisikrõpsud, juustuküpsised, keedetud riis, kapsas. Ja kui nüüd jääb mulje, et tegemist oli vegekassidega, siis neile maitsesid ka lendorava kondid ja puuüraskite pead (need olid grillitud).

Triinu: Igatahes käis Aadu vaevu harkis jalu punnis kõhuga, kuid positiivne oli see, et ta õppis õnnest nurruma.  
Katrin: Pealik šamaan rääkis oma keeles, kuid küllaltki ilmekate häälte ja käeliigutustega, miks nad öösiti puurikanu peavad: kobrad on liikvel. Samal ööl saimegi kinnituse, et need uudishimulikud ja näljased liuglevad tuppa… Polnud just mugav tunne kui ärkasime heli peale, mis tuli meie peadest 50 cm kauguselt. Peremehe süüdatud õlilatern peletas õnneks selle mao eemale. Madudest veel rääkides, siis anti meile juhised, kuidas pimedas džunglis oma inimlike hädadega tegeleda. Peremees ütles meile, et ärge öösel ilma pealambita minge, sest pimedas on kobrad aktiivsed ja võivad rünnata. No loomulikult me sellist ekstreemsust kogeda ei soovinud.

Triinu: Kahjuks või õnneks meil päris madusid kohata ei õnnestunud kuid üks naljakas seik juhtus küll. Käisime meeste stringide tarbeks materjali džunglis kogumas. Katile haakus sõrme külge number 10 niidi jämedune 2cm pikkune kaan. See rabelemine, kisa ja hirmunud nägu jättis mulje, et tegemist on vähemalt kobra või musta lesega, kes ta näpu külge oma hambad löönud on. No oli tõesti millimeetri suurune verepiisk ja nähtamatud hambajäljed, aga see šamaanide naer, mis kogu seda trianglit saatis toob siiani muige suule.
Katrin: Ma nüüd jälle täpsustan. Eru oli saanud samas džunglis vabatahtliku tööd tehes nii mõnegi ebamugava haiguse ja sel hetkel kui mul see „niit“ ühe sõrme küljest teisele hüppas oli ikka kole küll.
Triinu: džunglis matkates kuulsime ka giboni häälitsemist. Šamaan rääkis nii armsasti kui tore see on, et meil see ära kuulda õnnestus. Üldiselt on džunglis väga raske loomi märgata, mis on ka loogiline, palju me enda metsades matkates loomi või roomajaid näeme? Metsloom on metsloom ja inimest haistab juba kaugelt ning hoiab eemale. Lihtne.

Katrin: välja arvatud öösel…  Päeval, kui Triinu magas iluund, õnnestus minul näha metssiga kes tuli maja juurde sööma. Just nimelt, pererahvas toitis teda otse enda maja „rõdult“.

Kõige crazym olukord, kuhu sattusite?

Katrin: Minu jaoks oli kõige hullem olukord džungli viimane päev. Päev oli ilus ja põnev nagu eelmisedki ja mõlgutasime mõtteid, kuidas üle elada pikk jalgsimatk tagasi. Eru tegi süüa ja ma uudishimutsesin, mida ta kokku võlub, et ma taimetoitu naudin. Loetleb koostisosi kuni jõuab mingi taimeni, mida ma ei teadnud. Kirjeldab, et on mingi puu ja, et nagu magus kartul. „Näita, võin ma maitsta?“ küsisin mina. „Aga palun“ lõikas ta mingist palgijämeduse taime küljest tükikese ja ulatas mulle. 20 minutit, 2 allergiatabletti ja hulgaliselt sooja vett hiljem kui hingamise tagasi sain ja öökimine vähemaks jäi, vastasin: „Ära enam kunagi kellelegi ütle, et see on nagu magus kartul“. Ma uurisin hiljem selle taime kohta internetis ja sain teada, et seda toorelt ei sööda, sest võib nii juhtuda nagu mul. Hea uudis on see, et 6 tundi hiljem ei valutanud suu enam nagu põletushaav, 12 tundi hiljem tundsin maitset ja 24 tundi hiljem oli ärritus taandunud tasemele „kõrvetasin keele ära“.

Triinu: Olime kõik väga ehmunud, et tal nii tugev ärritus tekkis. Arstiabi oli ju ca 12 tunni kaugusel. Ainus, kes pisarateni naerda sai, oli šamaan, kes hiljem küsis Katilt, mis juhtus. Ta vaatas läbi pisarates naeru Katit pilguga: „Oh teid imelikke linnainimesi, isegi väike laps teab, et seda taime ilma keetmata ei sööda“.

Kuidas teie ööbimine välja nägi? Mitme tärni tuba teil seal oli?

Triinu: Aimates, mis meid ees ootab, ei olnud me teel džunglisse väga pretensioonikad selle osas, kuidas öö veeta.
Katrin: Tegelikult me reisi edenedes natuke pirtsutasime ka. Mõnikord. Mitte esimesel ööl rahvuspargis riisipõldude vahel, kus enam kui 100m kõrgune kosk sahises kogu öö nii, et isegi kui tõeliselt raju vihm oli läbi saanud, ei uskunud seda enne kui oma bungalost välja läksid.

Triinu: Padangis õnnestus meil öö veeta Hiinalinnas, sõna otseses mõttes riiulis. Tuba oli piklik ja kitsas nagu koridor, selles oli kaks nari ja konditsioneer, järele jäi 3 meetrit vaba käimisruumi. Vetsus tuli vee paagilt kaas maha monteerida, et duššivoolikuga paaki täita. Toimis! Aga aken, mis ei avanenud  oli A4 suurune ja kardin paari klambriga ette kinnitatud. Õnneks pidime seal magama ainult 2 tundi ja 40 minutit… Tehtud! Tekk oli väiksem kui see, mille sisse meil imikuid mähitakse. Siis me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Totud, oleks võinud nautida.
Kati: Nõus!
Triinu: Siberuti saarel, meie viimane öö enne džunglit, oli meile plaanitud ööbimine viimases vähegi tsiviliseeritud asulas.
Kati: Meie giidil olid tõenäoliselt head kavatsused, et me saaksime harjuda analoogse hoonega, mis meid ootab džunglis.

Triinu: Sel mentawailaste traditsioonilise arhitektuuriga maja terrassil ootasid meid kaks vähemalt saja aastast inimest, kes ohjeldamatult suitsetasid. Seal oli ka see nälginud kutsikas kellest eelpool juttu oli. Maja oli… nagu oli, me otsustasime sinna mitte jääda, sest õnneliku  juhuse tahtel viidi meid ujuma ühe hosteli randa ja me otsustasime viimase öö mugavustega ruumis veeta.

Katrin: Edasi läks natuke põnevamaks, sest elasime džunglis kaks ööd ilusas botaanikaaias. Triinu: Jah, hääled

Katrin: Jah, vihm ka ning madal ojake maja kõrval ja bambusest seintega avatud katusega non-stop voolava veega pesuruum. Kolmanda päeva kolimise kartuses algas pirtsutamine, lõpuks ometi, onju. Giidi plaan nägi ette, et me ei häiri ühtegi pere kauem kui kaks ööpäeva, aga mis nad siis tegelesid iluaiandusega, ise on vihmametsas. Uus pakutud kodu oli sealaudaga ühes hoones (sead maja all postide vahel, kogu ümbrus põlvist saadik muda). Me tegime kurvad näod pähe ja rõhusime rahule – siin on ühe nädalane beebi, ta ema ei tunneks ennast hästi kui võõrad majas on. Läks läbi. Ööbisime jälle ilma sigadeta kodus või noh… seal kodus toideti metssiga otse „rõdult“.

Triinu: Kuna Katil oli kindel plaan õhtul pealambiga raamatut lugeda, siis selle valgusega meelitas ta meie roosasse klaasriidest kuuti hulganisti sääski ja muid mutukaid. Kui vapralt plaksutades sääski tapsime, ise hämmingus olles, kus kohast need sitikad kõik sisse pääsesid, selgus, et kuudi uks oli praokil ja lennutee kenasti avatud…
Katrin: Alles koduteel uuesti selle ohjeldamatu sääsetapu peale mõeldes küsisin endalt, kuhu ununes loogiline mõtlemine ja miks me seda magamiskatust lihtsalt pimedas ruumis tagurpidi ei raputanud.

Kuidas söök džunglis maitses?
Triinu: Kuna me läksime džunglisse teadmisega, et kogeme sealset elu ja sööme sama toitu, siis oli meie üllatus suur kui selgus, et matkajuht oli tippkokk ja toituainete tassimiseks oli kaasas eraldi inimesed.

Kati: Ma ei ole mitte kunagi aru saanud, miks keegi lihast loobub. Eru (meie giid, kokk ja vaimne teejuht) pakutud toidud olid lihtsalt võrratud. No võibolla viimane päev välja arvatud, sellest aga hiljem. Me sõime hästi, ainus arusaamatus oli ja jäi – miks mentawailased söövad puidust tehtud pulki. Neid tehti nii: võtad metsas õige puu, jahvatad sisu saepuruks, paned selle 3 x 1 meetrisesse puidust vanni, millel on äravool taimsele sõelale, selles vannis teeb bodypumpi  kohalik stringides mees, kelle eesmärk on ilmselgelt oma ägedalt trimmis kanni treenida. Selle tantsu tulemusena voolab saepurust ja sinna lisatud jõeveest jahulaadne toode.
Triinu: Kannikad on sealsetel meestel ikka jahmatavalt ilusad, lihtsalt vaatad ja imestad. Isegi 70-aastasel on absoluutselt trimmis. No veits tallanahk on kanni peal, aga ilus vaadata ikka.
Triinu: Meil õnnestus ka seda puidust pulka ehk sagu valmistada, aga see saepurust pulk maitses nagu maitsetu pulk. Valmistati seda riisijahu ja saepuru seguna, banaani lehe sisse keritud koonuses elaval tulel. Pointless.
Katrin: Triinu rääkis end nüüd sisse, sest kui mina seda maitsesin, andsin kohe tagasi, aga tema arvas, et soolaga maitsestatult oleks kõlvanud krõbistada küll. No tahan mina seda päeva näha, kui Triinu võtab paki keetmata jämedaid makarone ja neid soola sisse kastetuna krõbistab.

Shoppata ikka saite, nagu õiged eesti turistid välismaal?

Katrin: Sellisel reisil ei ole asjad need, mida juurde soetada. Vastupidi, me jätsime džunglist lahkudes suurema osa oma riietest sinna.

Ja lõpetuseks, üks huvitav tähelepanek reisilt.

Triinu: Mentawailased ei tähista sünnipäevi. Neil pole aimugi, mitu aastat nad elanud on.

Katrin: Minu jaoks oli parim avastus see, et olla päevi ilma mobiililevi ja internetita polegi valus J

Tai puhkusesaar Koh Lanta

Tai puhkusesaar Koh Lanta

Tai tuntud turismisaarest Phuketist mõne laevasõidutunni kaugusel asub Koh Lanta saar. Pidime algselt Koh Lantale minema mõneks päevaks. Olin võtnud pähe, et peame Phuketilt ära saama ja mõne päeva veetma kuskil vaiksemal saarel. Lugesin, et Koh Lantal saab matkata ja sealt saab ka teha ka laevaväljasõite. See tundus just see, mida oleme reisides otsinud. Lisaks oli Triinul soov veeta mõned päevad bungalos, kus saaks otse toast merre astuda.

Phuketilt viis meid laevatee kõigepealt paradiisisaarena tuntud Phi Phile.  Sealt edasi järgmise laevaga Koh Lantale. Sealjuures toimus ümberistumine otse merel. Laevad tõmmatakse vaikses lahesopis teineteise külge kinni, üle reelingu pannakse plank ja roni siis oma kottidega teisele laevale. See võib ju eurooplasele tunduda ohtlik ja isegi ebanormaalne, kuid siin on see igapäevane ja muidugi saime hakkama. Kui Phi Phil on reisisadam kokkulepitud punkt keset merd, siis Koh Lantal on isegi sadamahoone olemas.  Laeval astus meie juurde transpordikorraldaja ja küsis, et millisesse hotelli sooviksime sadamast minna. Selliseid veidi kummalisi pakkumisi tasub uskuda ja kasutada. Süsteem toimib ja ühine sõit maksab vähem kui sadamast omale eraldi auto otsimine. Maksame 100 bahti ja ronime kasti. 100 bahti on u 3 euri. Väljume Andamanbay Bungalo väravas. Andamani nime kannavad saarel paljud erinevad asutused, sest sama nime kannab meri, milles Koh Lanta ja tema ümbruse saared asuvad.

Koh Lantal elab u 10 000 inimest. Erandina teistest saartest on Koh Lanta elanikest 70% moslemiususulised. Siin elavad juba aastasadu sõbralikult kõrvuti Tai-hiinlased, Tai- moslemid ja rannamustlased. Nende ajalugu on erineva, kuid väike saar on kujundanud ühtehoidva kogukonna. Koh Lanta Yai on 30 km pikk ja 6 km lai, kogupindalaga 81 km2. Saare keskel on mägisem ala ja seepärast on kogu elu koondunud vaid rannikule. Võimalik on sõita ümber saare või lõigata mägedest läbi. Mägedest läbi viib vaid kaks teed ja needki üpris ära peitetud, nii et esimesel korral sõidame õigest teeotsast mööda.  Peamine turismihooaeg saarel on novembrist märtsini. Aprillist oktoobrini on seoses vihmaperioodiga rahulikum, kuid vihma ei maksa karta, sest sajab peamiselt õhtuti ja sedagi vaid äärmisel juhul mõni tund järjest.

Andamanbay Bungalo algab otse ookeani äärest ja kulgeb pikuti sisesaare poole. Meie askeetlik bungalo on kõige merepoolsem. Saabume saarele pealelõunasel ajal, kui on suurem tõus läbi saanud ja meri taandunud kaldast õige kaugele. Olen ausalt öeldes pettunud, sest  reklaamis lubati maja otse vee ääres. Siis ma seda veel ei teadnud, et tõusu tippajal ulatub meri täiesti majani. Tõus ja mõõn uhuvad kallast kaks korda päevas. Umbes kell kaheteist ajal on tõusu tippaeg. Nii suurt vahet tõusul ja müünal pole ma varem näinud. Meri taandub enam kui 100 m kaugusele. Väikese kaljunuki taha jääv kohalik kalasadam jääb mõõna ajal täiesti kuivale. Kaluritel on hea paati altpoolt puhastada ja hooldada. Samas, see kes õigel ajal sadamasse ei jõua, peab seni merel loksuma, kuni tõusuvesi taas sadama veega täidab. Hiljem uudistan sadamat lähemalt. Meri põhi on tihedalt täis veetud erinevaid kõisi, kuhu saab paadi kinni siduda, et mõõnavesi neid merele ei viiks. Kaldal on ka „sadamahoone“, mis kujutab endast koormaalusele kinnitud kolmnurkset kilekatust. Selle ümber on kuhjatud võrgud, aerud, tühjad kütusekanistrid ja muu nodi. Aga seal nad toimetavad ja oma perele leiva lauale toovad. Soovijad saavad kaluritega koos merele minna, et ise oma kalaõnn proovile panna. Õhtune pime meri on taamal täis suuremaid ja väiksemaid rohelisi täpikesi.  Uurin, et kes need merejaaniussid on ja ilmneb, et need on kalalaevade ninadesse asetatud valgustid, mis kalu lähemale meelitavad. Tundub, et süsteem töötab, sest ööpimeduse varjul tulevad kalalaevad kaldale ja kõigil on paadis saaki näha. Kohaliku restorani omanik teeb kaldal kaupa ja astub kotitäiega kaladega maja poole. „Tulge homme värsket kala sööma“, hõikab ta meile. Järgmisel õhtu lähemegi. Ilmneb, et tegemist on väga jutuka ja muheda mehega. Valime kalad välja ja kokk asub vastavalt omaniku näpunäidetele süüa tegema. Seni kuni ootame istub omanik meie lauda ja tunneb huvi, et kust me tuleme ja kauaks jääme. Ilmneb, et ta pidas siin rannal restorani pidanud juba siis kui 2006 aasta taifuun Tai rannad tühjaks pühkis. „Ma ei suutnud ära minna, sest see siin on minu lapsepõlvekodu“, rääkis mees. Ta ei läinud taifuuni eest pakku, vaid haaras kõvasti puu ümbert kinni ja nägi oma silmaga pealt kaost, mis tema äri tabas. „Kõige pealt lendas paat minema, siis mööbel ja lõpuks kogu restoran ise.“, meenutab vana kõrtsiomanik. Tema endaga ei juhtunud midagi väga hirmsat, sest kõik teravad ja suured esemed lendasid koos tormiveega temast õnneks mööda. Aga mitte sugugi kõigi naabritega ei läinud nii hästi. Taifuuni jälgi võib tänaseni looduses märgata. Jalutasime tühjal rannal ja korraga oli võsa sees korralik kemmergupott, mõned meetrid edasi  ja võsas on järgmine pott ja siis veel üks ja veel üks. Olin segaduses – milleks potid rannaäärses võsas? Aga siis mõistsin. Enne taifuuni olid pottide kohal ka rannamajad olnud, mille taifuun minema viis jättes järele vaid maasse kinni valatud kemmergupotid. Aastatega oli potid võssa kasvanud moodustades veidi sürrealistliku mälestusmärgi tormile. 

Kasutatud kempsupotte kasutavad kohalikud ka aiakaunistuseks. Külastame saare idakaldal asuvat Liblika-aeda. Tegemist on pigem väikese koduse aiaga, kus lisaks rikkalikule taimekollektsioonile on ka väike kohaliku fauna kollektsioon. Perepoeg, kes meile aeda tutvustab on väga uhke kempsupottide kollektsiooni üle, kus igaühes kasvab mingi kohalik taim. Sama kasutuse on leidnud ka vanad kraanikausid, mis on seintele kruvituna ideaalseks koduks ripptaimedele. Ise küll selle peale ei tuleks, aga siin neid kümnete kaupa nähes, on isegi päris huvitav. Kõige põnevam taim on kärbseõgija, kes oma kannukujulise õisikuga meelitab putukad sisse, et siis kannule kaas peale lüüa ja vaikselt maiustama asuda. Loomadest on aias tsiibetkassid, ahvid, üks rääkiv papagoi, kes ütle meid nähe „One boy, one girl“, pistrikud, lehmad, kilpkonnad, kalad ja muidugi liblikad, kes elavad eraldi kaetud liblikaaias. Samas on olemas ka orhideeaed, kuid kahjuks on see hetkel suletud, sest õiteaeg on läbi saanud.  

Esimesel päeval bungalo kõrval ujuma minnes olen pettunud, sest merepõhi on väga kivine, kuid mõõna ajal tõden tühjale rannale pilku heites, et olin üritanud ujuda ranna kõige kivisemas kohas ja paarikümne meetri kaugusel on meri täiesti kivivaba. Kujutan ette kuidas kohalikud pihku itsitasid nähes mind teravatel kividel turnimas. Ega samas ei ole kohalikud pahatahtlikud. Pigem vastupidi. Nad on väga avatud meelega ja katsuvad kõiges appi tulla. Samas on saarel ka väga turvaline. Hinnad vastavad hinnakirjale ja keegi ei ürita tõmmata puhkajatel nahka üle kõrvade.

Parim moodus saarel liikumiseks on rentida roller. Rolleri rent maksab 10 eur päevas. Väga hull ju pole. Kuigi rolleri rentimine pole minu jaoks sugugi lihtne ülesanne. Triinul on elus mitmeid hirme ja kui tema kardab, siis ta kardab ikka nii, et oleks kardetud. Esiteks kardab ta lehmi. See on tema suurim hirm. Siis kardab ta rollerisõitu ja kolmandaks suuri laineid. Kõigi nende hirmudega on muidugi Aasias üpris keerukas rännata. Alustasin mõjutustööga juba Eestis. „Me ei saa seal muidu ringi liikuda. Roller on ainus võimalus“. „Sina rendi, aga mina sinna peale ei tule. Mina võin rannas ka istuda.“ „Ega ma siis üksi ei lähe sõitma. See ei ole ohtlik. Lapsed ka sõidavad.“ „Aga kui lehm vastu tuleb?“ „Siis peatume.“ „Mitte mingil juhul.“. Ühesõnaga sarnaseid läbirääkimisi pidasime päris pikalt. Lõpuks on Triinu nõus rolleri selga istuma. Pean etteruttavalt ütlema, et lõpuks ta juba päris nautis sõitu. Kui olete rolleri rentinud, siis vaadake, et paagis oleks ka kütust. Asusime kohe teele saare lõunapoolses otsas asuvasse loodusparki. Ühel pikemal tõusul jätab mootor mõned löögid vahele. Siis veel korra ja siis veel kord. Mõtlen, et olen liiga raske väikese masina jaoks ja ei pööra tõrkele tähelepanu. Mäest alla sõites töötab mootor taas kenasti. „Peatume, peatume. Teeme pilti“, hõikab Triinu. Peatumegi, sest teeääres on kummipuude kasvandus. Olen neid ka enne näinud, kuid nii korralikku mitte. Kausikesed on kõik kenasti kummi täis tilkunud. Näha on, et koort on värskelt lõigatud ja mahla tilgub hoolega järjest juurde. Teeme siis pilti. Läheme rolleri juurde tagasi, kuid masin enam ei käivitu. Keeran korgi maha ja nii ongi. Kütus on otsas. Lükkan masina teele ja hakkan vaikselt roller käe kõrval edasi liikuma. Kuskil peab ju bensukas olema. Mäest alla veeredes istun masina selga ja Triinu jääb mäe otsa minust maha. Korraga peatub minu kõrval saksa noormees ja küsib, kas ta saab abiks olla. Ta oli näinud teel üksikut kiivriga tütarlast ja tundnud huvi, kas on muresid. Triinu osutas siis minu peale ja noormees tõttaski appi. Tõi kilomeetri kauguselt pudeli kütust ja ei tahtnud rahagi. Kütust müüakse siin liitristes pudelites. Vala siis paaki palju vaja on. Sakslane noogutab rõõmsalt „Ma tean, mida see tähendab. Ma olen siin ise ka teele jäänud.“

Jõudsime saare lõunatipus asuvasse Mo Ko loodusparki. Olen päris rõõmus, et lõpuks kohale jõudsime, sest tee sinna kulges üles –alla ja kurvitades vasakule –paremale ja huilged minu taga ei tahtnud lõppeda. Õnneks läks lõpuks Triinul juba ära.  Sissepääs loodusparki oli tasuline ja seepärast pargi kaunis rand üpris rahvavaene. Pargis pärliks on väikesel saarenukil asuv tuletorn. Torn ise ei ole kõrge, kuid tema asukoht on kõrge. Tornist mereni viivad püstloodis kaljuseinad. Natuke meenutab see Ameerika Vabadusesammast, kus tuli väljaulatuvalt üle inimeste ja mere paistab. Pargi keskusest algab 1,7 km matkarada. Pargivaht ütleb , et selle läbimiseks kulub koos peatustega u 2 tundi. 1,7 km ja 2 tundi? Naerame selle väite peale ja asume teele. Esimestel meetritel tuleb meile vastu üks saksa ärevil paar, kes hoiatab meid, et üleval metsas ründasid neid ahvid. Võtan kaika pihku ja läheme siiski rajale. Ahve ei tohi lüüa, sest siis nad lähevad veel rohkem närvi. Meile räägitakse, et ründavad ahvid taanduvad, kui pehme kaika vastu maad sajaks tükiks lööd. See pidi nende jaoks olema nagu kosmoseteadus ja tekitama lööja suhtes austust. Rada kulgeb ülesmäge ja siis kurvi taga ikka veel mööda treppe ülesmäge. Oleme pool tundi kõndinud ja rand ikka paistab veel meie all.  Selg on läbimärg. Raja ääres on sildikesed, mis tutvustavad kohalikku taimestikku ja loomastikku. Ahvid teevad häält, kuid meie neid looduspargis ei kohta. Hiljem küll rolleriga sõites arvavad mõned ahvid, et võiksid meid sõidu ajal rünnata, kuid roller on siiski kiirem. Mingil hetkel hakkab rada liaanide vahel keereldes laskuma. Laskumine on aga veelgi raskem, sest libedad astmed panevad kõiki lihaseid pidevalt pingutama. Ühesõnaga läbime raja tunni ja kolmveerandiga, siiski kiiremini, kui ette nähtud, kuid metsikust tempost väsinuna. Sellel hetkel tundub soe merevesi parim sõber. Järgmise tunni loksume lainetes, kuni nahk hakkab krimpsu kiskuma ja nälg näpistama.

Võtame teeäärses kohvikus einet. Söögid on siin kõikjal head ja kui võtad kohalikku toitu on raske petta saada. Koduteel teeme peatuse matkateel, mis viib väikese koseni. Kosk on mannetu, kuid tee sinna läbi tõelise džungli huvitav. Rada läheb mööda ka ühest kaljukoopast, mis kindlasti pakub põnevust sellele, kes varem selliseid koopaid näinud pole, kuid minu jaoks pole siin midagi uut. Kose juures on ennast laagrisse sättinud rootsi perekond või perekonnad. Olen ka varem tähele pannud, et rootslased reisivad alati suurte seltskondadega. Ka siin tundub olevat kolm peret. See tähendab, et terve kari karjuvaid lapsi ja romantilisest kosesuplusest saab tavaline spa, kus laste visatud pallid sul vastu pead lendavad. Rootsi kommuun tundub saarel olevat suur, sest leiame mitmeid rootsi ärisid ja ka rootsi kooli. Vahepõikena olgu öeldud, et tee ääres oli veel üks kool, mis kandis kõlavat nime – Global Village School (Globaalne külakool). Kui juba külakool, siis olgu vähemalt globaalne. Seega see, mida vaatama läksime polnud suuremat sorti väärtus, aga retk ise oli väga mõnus.   

Järgmisel hommikul võtame ette tee saare ajaloolisesse vanalinna Old Towni. Väga originaalsed nime välja mõtlemisega ei ole nad just olnud. Korraga märkan teeäärses kraavis liikumisi. Kas võib olla, et nägin Komoda varaani. Keeran ringi ja seal ta ongi. Ma ei jõua pilti teha, sest ta lippab enne vette ja sealt ta enam nina välja ei pista. Ootame, aga ikka ei midagi. Bungalosse jõudes asun asja uurima. Tegemist on saarel küllalt levinud Aasia vesivaraaniga, kes väidetavalt inimesi ei  ründa, kuid tuleb inimeste elamiste juurde, et varastada kanu ja muid kodulinde. Selle kahemeetrise eluka nägemine siiski turvatunnet ei tekita. Olgu öeldud, et hiljem kohtame metsa vahel veel ka teist korda seda hiidsisalikku. Loomi kohtume looduss liikudes veelgi. Kuid mitte ainult looduses. Toas minu tühjas kokteiliklaasis istub tsiko. Vaeseke on vist klaasi roninud ega saanud enam mööda libedat külge üles. Või oli alkoholiaurudest uimastatud. Lasen loomakese vabadusse. Meie bungalo all elavad erakvähid, kes  oma elamiseks kasutavad teokarpe kandes neid nagu teodki kogu aeg kaasas. Õhtuti on neid rannaliival nii palju, et jalutades peab olema väga ettevaatlik.

Jõuame siiski Old Towni. Lantal olles tasuks Old Townis igal juhul läbi käia. See pisike linnake on rohkem kui 500 aastat vana. Tänavaäärsetest restoranidest viivad pikad sillad otse merele. Sildadel asuvad lauad ja seal on võimalik süüa kõige romantilisem õhtusöök. Linnake on 400 m pikk ja 100 m lai. Või umbes nii, igal juhul väga väike, kuid oma teistlaadse euroopaliku arhitektuuriga linnake kodune ja armas. Kaart ütleb et linnas peaks olema ka muuseum. Leiame muuseumi küll üles, kuid tundub, et selle uksed pandi juba aastaid tagasi kinni. Väikesest sadamast algavad väljasõidud piirkonna teistele väikesaartele. Võimalik on minna sukeldumistripile, snorgeldamistripile, nelja-saare tripile, romantilisele tripile jne. Lühidalt – tule ainult merele ja küll sulle pakutakse seda, mida just sinu süda ihkab.    

Linnast mõne kilomeetri kaugusel asuvad mangrooviametsad. Tegemist on vees kasvava metsaga, kuhu korraldatakse paadisõite. Võimalik on minna pikkpaadiga ja ka iseseisvalt kanuuga. Mõtlen, et kes küll viitsib kanuuga selles kuumuses putukate poolt närituna seal „lõbusõitu“ teha. Ilmneb aga, et see on väga populaarne ja selle saare poole üks kõige olulisemaid turismiatraktsioone. Eelistame rannas lugeda ja lainetes möllata jättes kanuutamise vahele. Tuletame taas endale meelde, et meil on puhkus ja me ei pea kogu aeg midagi tegema. Koduteel märkame tee ääres kohalikku turgu. Varem pole siin kaubandust olnud. Uurime asja ja selgub, et siinne kohalik turg liigub ringi ja on kindlatel nädalapäevadel kindlatel platsidel. Kohalik turg pakub kõige põnevamaid kohalikke maitseid. Ostame igalt poolt midagi ja proovime. Fantastiline kookosejäätis, võrratu vahvel, mõnusad kanavardad jne. Samas ei ole siin midagi sellist, mida poleks varem näinud või proovinud, aga maitsed on head.

Soovides kohalikku maitsemaailma rohkem sisse elada läheme tai köögi kursustele. Selliseid ühepäevaseid kursuseid pakuvad spetsiaalsed köögid ja neid võib leida igal sammul. Kursuse hind on u 40 eur. Oleme sellel päeval ainsad kursuslased. Meiega tegelevad peakokk ja tema kaks abilist. Tundub, et meestest kokapaar on paar ka väljaspool kööki. Igal juhul käib üks kudrutamine ja minagi saan tähelepanu osaliseks. Enne kindla roa valmistamist tutvustatakse kõiki taimi ja aineid, mis sinna sisse käivad. See on päris huvitav mõtterännak millega meil on siiski vähe peale hakata, sest meie loodusest ei leia enamust tai köögis kasutatavatest ürtidest. Vajalikud ürdid ja muud ained antakse meile ette ja siis peame me need ise hakkima ja mis tai köögis kõige raskem – tampima. Ürdid pannakse kõik kokku uhmrisse ja siis tuleb neid seni tampida, kuni neist saab ühtlane pasta. Seda pastat siis kasutatakse toidu maitsestamisel ja valmistamisel. Kõige pealt valmib suupiste.   Tegemist on lehttaignas pelmeeniga. Toit valmis, istume lauda, et seda proovida. Ühtlasi saame ülevaate ka tai lauakommetest.  Ühises pajas pole viisakas oma lusikaga sonkida. Kuhjad kõik söödava erinevates kuhilates taldrikule ja siis hakkad sealt lusikaga parajad suutäisi eraldama. Peale eelrooga valmib meil veel ka supp ja kaks põhirooga. Lõpuks antakse meile ka kirjalik sertifikaat, et oleme kursuse läinud ja võime hakata tai toitu pakkuma. Jälle üks asi, mis CVsse kirja panna.

ÖÖ otsa sajab. See on kõige tõsisem vihm, mida siin kogeme. Mägedest laskuv vesi on moodustanud jõed, mis on kaldaliivasse uuristanud sügavad jõed. Jõed on isegi kuni meetrisügavused ja mõned meetrid laiad. Merevesi on liivast sogane. Peagi kannab meri liiva kaldale tagasi ja lihvib tekkinud jõed siledaks. Imeline loodus.  Eelmisel päeval tegime väljasõidu naabersaarele Koh Lanta Noi.

Tegemist on rohkem põllumajanduspiirkonnaga ja turismindus pole siin nii arenenud. Leiame pika liivase inimtühja ranna. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, siis sõidame tagasi. Otsustame veeta uue päeva selles imelises rannas. Triinu teeb võileivad kaasa, mina panen õlled kotti ja sõidame taas Lanta Noile. Pikal rannal on vaid mõni inimene. Ujume ja viskame liivale. Olen üllatunud ja samas õnnelik, et nii imeline rand täiesti inimtühi on. Korraga jõuab minuni teadmine, miks see rand inimtühi on. Meid on avastanud pisikeste lendavate mutukate hordid, kes igapäevaselt elutsevad rannatagusel märgalal. Putukas on imepisike, kuid hammustab kuradi valusti. Torman nende eest vette, kuid see ei aita, sest nad tulevad järgi ja maanduvad näole kohe kui see veest välja pista. Pakime kiirelt oma laagri kokku ja jätame kiirelt rannaromantikaga hüvasti.

Lõpetuseks pean ütlema, et Koh Lant Yai on imeline saar, kui tahta lihtsalt puhata. Kui mulle pakutaks võimalust sinna tagasi minna, siis läheks iga kell.

Tähelepanekuid Shangaist

Tähelepanekuid Shangaist

Teel Taimaale veetsime paar päeva Hiina suurlinnas Shanghais. Olime Triinuga ammu seda linna külastada soovinud, sest see on meie tütre Johanna, kes kunagi siin õpinguaasta veetis,  lemmiklinn. Seepärast oli asjatundja, kes koostas meile detailse päevakava, käepärast võtta.

Oma 24 miljoni elanikuga on Shanghai Hiina niigi hiiglaslike linnade seas suurim. Kunagi oli Shanghai pisike kaluriküla, kuid on viimase paarikümne aastaga kasvanud Hiina majanduse ja rahanduse keskuseks. Kuskil väideti, et Shanghai saab endale ikka tund juurde ühe dollarimiljonäri.

Metroosõit lennujaamast kesklinna võtab poolteist tundi. Transport on selles suurlinnas hästi korraldatud ja kuidas saakski teisiti olla.  Peatused on lisaks hiina keelele kenasti rongides ja stendidel kirjas ka inglise keeles. Aga ennatlik on eeldada, et inglise keeles saab kõikjal poodides ja kohvikutes hakkama. Aga inimesed on heatahtlikud ja noogutavad sulle lahkesti silmade särades kogu aeg. Mis siin ikka salata – inimesed tunduvad mulle põhjaeurooplasele veidrad. Mehed on riietatud enamuses normaalselt, kuid naiste riietumise stiil jätab mulje nagu oleks sattunud karnevalile. Metroos koos tuhande inimesega sõites on aega kohalikke jälgida. Eranditult kõigi pilgud on suunatud telefoni ekraanile. Ühe- kahe inimese puhul poleks see ju veider, aga kui tuhat inimest seisavad lõug rinnal ja vahivad oma nina ees helendavat ekraani, siis tundub, nagu oleks sattunud mingisse psühhiaatrilisse katsesse.  Meieni pole veel jõudnud häälsõnumite edastamine, kuid Hiinas on see ülipopulaarne ja mobiilis pea-aegu ainus suhtlemise viis. Inimene lobiseb ekraani oma silme ees hoides jutu telefoni ja saadab sõbrale. Sõber paneb telefoni kuuldeaugu omale kõrva äärde , kuulab sõnumit, itsitab või nutab omaette ja vastab samaga. Ma võin julgelt väita, et nende paari päeva jooksul nägin vaid ühte inimest, kes  telefon kõrva ääres vanamoelisel kombel vestles. Ärge saage valesti aru – selline suhtlus pole halb, vaid minu jaoks ootamata, eriti sellisel massilisel kombel. Pange ennast nüüd tuhande hiinlase keskele metroosse ja kujutage seda ette, kui kõik oma sõnumeid telefoni kuulavad ja räägivad. See oli ehmatav.

 Tallinn on roheline linn, aga Shanghai on rohelisem veel. Mis on linna suurust arvestades isegi ootamatu. Kõnniteid ja autoteid eraldavatel piiretel ripuvad kõikjal õitemeres lillealused. Puudealused rohelapid on kaetud pokudega, mis on lihtne aga väga efektne lahendus linnapildis. Pargid on põnevad ja kenasti läbimõeldud. Teerajad kulgevad läbi erinevate tsoonide. Ühes saab mediteerida, teises võimelda, kolmandas nautida voolava vee rahu. Sellised oaasid suurlinna südames on hämmastavad. Muidugi on pargid rahvast täis , kes tegelevad aja arendava sisustamisega. Raske oleks ette kujutada, et istuks maha Tallinna Tammsaare pargis ja hakkaks võimleme. Siin kutsutaks mulle politsei, seal on see normaalne. Magada pargis siiski ei tohi. Olen reisist veidi väsinud ja heidan ühele pargipingile pikali. Hea on tõsta paistes jalad maapinnast kõrgemale. Kuid kohe on kohal vabatahtlik pargivaht, kes räägib meiega selges hiina keeles. „Teeb vist mõminaräppi“, arvab Triinu. Sellisena see tundub tõesti. Suu vaevu liigub tuues esile häälikutevoo, millest mitte midagi aru ei saa. Mõistame, et lesida siiski ei tohi. Kui räägime sellest hiljem tütrele, siis ta muutub ärevaks „Seal on ju kõik kohad kaameraid täis. Kui midagi teete on kõik kohe teada ja piiril võib jama tulla.“ Tõesti-tõesti. Riiki sisenedes andsime oma sõrmejäljed ja meist tehti passipilt. Süsteem, kus turvakaameras nähtud päti nägu viiakse kokku reaalse inimesega, Hiinas reaalselt  toimib. Kõnnime siis edasi. Võiks ju arvata, et suurlinnale omaselt on tänavail rahvahordide keskel raske liikuda, kuid see pole sugugi nii. Pigem on tänavad üpris hõredalt rahvastatud. Olen segaduses.

Alustame vastavalt tütre antud detailsetele juhistele ringkäiku hiigellinnas. Meie esimene peatus on Jing an Templi juures. Nagu igas Hiina linnas, siis on ka siin väga palju erinevaid templeid. Hiina peamisteks uskudeks on budism ja hinduism. Moslemeid on 4% ja kristlasi veel vähem. Jing uni Tempel on u hektari suurune kompleks, mis koosneb mitmetest  templitest, munkade eluruumidest ja avatud ruumist. Keskusesse sisenemine maksab 7 eur. Kui oled ikka patune või tahad juhiseid eluks, siis pead maksma. Õiglane. Usk on hiinlasele tähtis. Usk peaks olema oluline elu osa igaühele. Surnud põletatakse ja seepärast ei ole Hiina suurlinnades surnuaedu. Selle asemel on templites mälestuste seinad, mille juures viiakse läbi kõik lahkumisega seotud rituaalid. Buddha erinevaid kujusid on templi territooriumil väga palju ja igaühe juures on ka palves inimesed. Lahkelt annetatakse pühakujude ees seisvatesse annetuskastidesse ja meie kulgemist saadab templis pidev kõlin. Mind häiriks sagiva rahva keskel palves olemine, kuid palvetajad ei lase sellest ennast segada.

Siinsamas, vaid jalutamise kaugusel, asub Shanghai Muuseum. Muuseum on külastajatele tasuta, kuid sisse pääsemiseks tuleb läbida põhjalik turvakontroll. Ei tea, mis on neil välgumihklite vastu, sest need korjatakse igal pool taskutest. Lahkudes saab õnneks suurest korvis uue asemel võtta. Shanghai Muuseum väärib külastamist. Tegemist on hiiglasliku hoonega, mille neljal korrusel saab ülevaate hiina kunstist, tarbekunstist ja ajaloost. Igal korrusel on neli saali, kus iga ühes tutvustatakse üht valdkonda või siis ajaloo perioodi. Kõik me teame, et Aasia ja Hiina ajalugu ja kultuur erinevad Euroopa omast, kuid astudes korraga selle salapärase maailma sisse, siis alles tajun täiesti füüsiliselt seda tohutut erinevust. Kujutaval kunstil seal ja siin on täiesti erinevad  esteetilised eesmärgid. Hiina kunsti ülimaks eesmärgiks, mille poole harjutades läbi elu liigutakse, on kujutada kolme pintsli tõmbega tulles kõikuvat bambust. See joonistus peaks olema nii elus, et vaataja tajub tuult, mis bambust kõigutab, rääkimata  sellest, et vaataja näeb, kuidas bambus kõigub. Muuseum tasub külastamist, sest annab tõesti küllaltki kompaktselt esmase tutvustuse Hiina kunstist ja ajaloost. Muuseumi ümbritseb muidugi taas fantastiliste lillekompositsioonidega park.

Nüüd näeb meie päevakava ette Yu Yuan Gardeni külastust. Arusaadav – garden, aed. Otsime samanimelist metroopeatusest väljudes suurt aeda, aga ei näe ei kaske ega mändi. Aeda pole. Kulgeme siis koos rahvaga mööda laiemat tänavat ja korraga olemegi Yu Yuanis. Just nii on õige öelda, sest yuan on hiina keeles aed ehk siis Yu aed ehk Yu Yuan. Yu Yuan on rajatud 16. sajandi keskel ja kujutab endast ajaloolist linnaosa, mille südames on ka otsitud aed, aga hoopis teistsugune, kui seni Shanghais näinud olema. Majad on enamuses kolme-nelja korruselised. Majade katuste harjad keerduvad üles, nagu ainult filmides näinud olen. Vanad majad ja tänavad säravad tuledes. Hoonete esimestel korrustel asuvad kauplused, mis on suunatud otseselt turistidele. „Müüjad justkui laulaks oma kaupa pakkudes. „Võtke saiiiaaa“, tõlgib Triinu naljaga. Raputame pead. Müüja jätkab „Kui saiia ei saa, siis marmelaaaddiii“, tõlgib Triinu. Naeran kõval häälel, müüja vist solvus. Ühe maiustuste poe uksel keerutab kommitünni naeratav vanamees. Peatume ja teeme pilti. Ülikonnas hiinlane astub meie juurde ja ütleb ilusas inglise keeles: „See on kuju“. No ma sain sellest niigi aru. Järgneb tavapärane küsimus, et kust tulete. „Eestist“. Ja jätkub dialoog. „Seal on vist külm“. „Tõesti. Miinuskraadid juba“. „Ma olen siin omanik. Millega sa tegeled?“. „Ma olen meelelahutaja – laulan, näitlen, kirjutan.“. „Sa oled siis kuulus“. „Väga“, vastan muiates. „Või kuulus.“ Järgneb tutvutus kogu personalile „See on kuulus näitleja Eestist“. Minu nali   Naeratan tagasihoidlikult nagu Hollywoodi staarid seltskonnapiltidel teevad. „Tahate näha kogu Yu Yuani ülevalt?“. „Muidugi“. Hiinlane haarab meid kaasa ja viib nurgatagust treppi mööda üles rõdule, kus avanebki imeline vaade kogu Yu Yuanile, taustaks hiiglaslikud pilvelõhkujad. Koos uus ja vana linn. Hetk on võrratu. Samal terrassil asub Shanghai kuulsaim teepood. „See on kuulus näitleja Eestist“, teatab kommipoodnik teepoodnikule. Olen kohmetu. Teepoodnik katab meile degusteerimiselaua. Degusteerimist saadab jutt teesaali ajaloost. „Siin on käinud Putin ja Obama ja väga paljud teised Hiina riigi külalised.“ Nüüd siis ka „kuulus“ näitleja Eestist.  Aga tee on tõesti hea. Läheme liimile ja ostamegi paar purki koju kaasa. Hiljem naerab tütar nii, et prillid kukuvad maha. „See on Shangai kõige kallim teepood. Seal on kõik kümme korda kallim, kui mujal“, aga „kuulus“ näitleja võib ju endale lubada.“ Osavalt tõmmati mind alt. Aga jäägem positiivseks – maiustused ja tee on siiski väga head ja aitavad ka praegu seda juttu kirjutada.

kisub vist kiiva. Õnneks ei tunne mind siin keegi.

Edasi viib meie jalutuskäik The Bundile. The Bund on Huangpu jõeäärne pooleteise kilomeetri pikkune promenaad, kust avaneb järjekordne võrratu vaade teisel pool jõge asuvale Shanghai pilvelõhkujate rajoonile. Huangpu jõgi on suur ja jõe peal käib päris tihe laevaliiklus. Kaubalaevad segamini reisi- ja kruiisilaevadega. Igajuhul tõmbab jõgi mõttelise ja ka füüsilise joone Shanghai erinevate poolte vahele. Võtan poest pudeli kohalikku õlut, istun pingile ja imetlen vaadet. Lasen ennast pikali, hea on olla. Korraga on taas kohal roosas vestis vabatahtlik korrakaitsja ja alustab oma mõminaräppi. „Sama laul“, arvab Triinu. „Äkki on unelaul“, pakun huupi. Korrakaitsja näoilme läheb mõmisedes tõsisemaks. „Vist ei tohi ikka pikali olla“. Istume, räpp raugeb ja korrakaitsja näkku tuleb naeratus. Samast väljuvad jõelaevad kruiisile. Tunnine sõit mööda jõge maksab 17 eurot. „Korra siin oleme, eks käime siis ära“, pakun. Triinu nõustub. Oletasin, et selle hinna eest saame ka parimad kohad laevatekil, kuid ei. Selle hinna eest saad ainult laeva. Kui tahad kohta tekile, pead juurde maksma, kui tahad kohta akna alla, pead juurde maksma. Keeldume solvunult ja istume laeva sisemusse väikese akna taha, kus läbi kulunud klaasi katsume näha mööduvaid vaateid. Väsimus võtab oma ja silm vajub kinni. Õnneks magada lubatakse siin tasuta, kuigi nii kallist und pole ammu näinud.

Imelised vaated nähtud ja paadiga sõidetud läheme taas metroosse, et sõita 200 m kaugusele teisele poole jõge pilvelõhkujate piirkonda. Shanghai pilvelõhkujad on kuulsad oma eriliste kujude poolest ja seda nad tõesti on. Silmaga näha ja käega katsuda, kuid ilma metroota nende ligi ei saa. Tütar Johanna kinkis emale sünnipäevaks piletid maailma kõrguselt teise hoone vaateplatvormile.

Shanghai Observatory Tower avati 2015.a ja on oma 632 meetriga kõrguselt maailma teine hoone. Hoones on 128 korrust ja 118 korrusel asuv vaateplatvorm kuulub Guinnessi rekordite raamatusse, kui maailma kõrgeimal asuv platvorm. Hoones asuvad maailma kõrgeimal asuv bassein, muidugi maailma kõrgeimal asub hotell, lisaks korterid ja kontorid. Hiiglaslikus hoones on ruumi kõigile. Maailma kiireim lift liigub hoone 118-le korrusele vähem kui minutiga. Teekond üles algab muuseumist, mis tutvustab hoone valmimist ja teisi maailma kõrghooneid. Astume lifit. Ekraanidel jooksevad erinevad numbrid – kui kõrgel oleme, mitmendal korrusel oleme, millise kiirusega liigume. Vahel on parem seda isegi mitte teada. Vaateplatvorm on suletud. Selles mõttes, et avatud rõdule kõndima ei pääse. Seepärast ei teki siin ka kõrgusekartust. Vaatad pigem nagu filmi. Ma ei tea, kas vaade on ka kõigi eelpool loetletud rekordite vääriline, kuid imestamist jagub. Jõeäärne promenaad särab ketina all, säravad laevad liiguvad mööda jõge, taustal heikleb valgus kõigil kõrghoonetel. Mõnel hoonel ujuvad kalad, teisel võbelevad dzunglivaated. Imeline igaljuhul.

LIIS HAAB: Ajaloolise tegelaskuju mängimine lisab vastutust

10. oktoobril esietendub Udriku mõisa aida pööningul Arlet Palmiste näidend „Varjud“. Näidend põhineb tõestisündinud lool, mis toimus Männiku külas 1945.a juunis, kui NKVD haarangu käigus lasti maha 14 sünnipäevale kogunenud külanoort. See oli aeg, kui sõda oli just lõppenud. Sõjaväljal olnud mehed hakkasid koju saabuma. Kevad tõi südamesse armastuse ja normaalne elu hakkas taastuma. Nõugugude Liitu on nimetatud rumaluse impeeriumiks ja eks ta seda ka oli, sest kõik haritlased küüditati või vangistati ja riiki hakkas valitsema harimatu pööbel, kelle tegevuses puudusid loogilised ja mõistlikud põhjused. „Varjud“ on näidend armastusest, reetmisest ja ajastu õudusest.

Lavastuse ühes peaosas teeb kaasa vabakutseline näitlejanna Liis Haab, kes on teleekraani kaudu tuttav paljudele eestlastele.

Kus sinu lapse- ja nooruspõlv möödusid?

Sündisin ja kasvasin Ida-Virumaal. Elasin Jõhvi külje all ja käisin 12 aastat Jõhvi Gümnaasiumis. Koolivaheajad veetsin aga maal, Kiviõli lähistel Soonurmes ja Raplamaal Kabalas, vanaemade juures. Seega olin tuttav nii väikelinna- kui ka maaeluga ja sellega kaasnevate kohustustega.

Kas mängud heinaküünis ja jooksmised kastesel murul on sulle tuttavad?Vägagi tuttavad. Mõlema vanaema juures käis suviti kõva heinategu. Soonurme vanaema juures oli suur laut ja küün. Selles küünis sai palju õe ja tädilastega hüpata kuhjalt kuhjale ja mängida. Kord juhtus ka nii, et kukkusin mängu käigus pea ees sügavale heinakuhjade vahele ja lausa minestasin. Lastel oli tol ajal palju väiksem kontroll ja igasuguseid ohtlikke asju juhtus, aga õnneks pääsesime elu ja tervisega. Samuti polnud mingi probleem ujuda kohtades, kust tavaliselt traktorid läbi sõitsid... ikka jäime terveks. Kui üldse ei viitsinud tööd teha, siis kahjuks juhtus ka, et pakkisime seljakotti natuke leiba ja pudeliga piima ja asusime terveks päevaks matkale. Piim läks palaval päeval muidugi hapuks ja vahepeal tuli salaja käia ikkagi vanaema juures söömas ja siis sai töö meid jälle kätte.
Kastesest murust jäi meile väheks. Vanaema lubas meil ikka paduvihmaga õues ringi joosta... Teine vanaema seevastu kartis isegi soojal päeval täiesti ujutavasse jõkke meid lubada, aga läksime muidugi ikka.

Peale sõda saabusid noored mehed koju ja leidsid eest neid oodanud neiud ja ammused armastused. Suvi oli siis just alanud. Ka sinu tegelane leiab oma esimese armastuse. Kas sa ise oma esimest armumist mäletad? Mina tunnen, et see on midagi, mis jääb inimest saatma läbi elu?Väga raske on pigem öelda, mis on see kõige esimene armumine. Kas 2.klassis kahe kõige tublima poisi vahel kaalumine on päris armumine? Ilmselt mitte.

Mina jälgin oma esimese armastuse käekäiku tänu facebookile pidevalt ja mul on väga hea meel, kui tal hästi läheb. Lavastuse „Varjud“ tegevus algab II maailmasõja lõpuga ja sündmused jõuavad kesta enne traagilist lõppu vähem kui kuu. Kas sõda sinu perekonda ka puudutas? Või nõukogude okupatsioon, kas kedagi teie perest küüditati?Ei, mina olen oma „sõjakogemused“ saanud vaid abikaasa vanaema jutustustest, ilukirjandusest ja ajalootundidest. Mulle väga meeldivad raamatud, mis on kirjutatud mingisse konkreetsesse aega ja omandavad seeläbi palju põnevamad mõõtmed ja aitavad aru saada, kuidas tolle aja inimesed mõtlesid ja mis hirmu ja survega nad arvestama pidid.

Ajalugu kipub korduma. Me elame tegelikult õnnelikul ajal. Mida oleks meil täna sellest loost õppida?Suurte protsesside vastu väike inimene paraku ei saa. Aga kui me teame, et ühiskondlik muster on kriisiaegadel väga habras, siis praegusel „heal ajal“ peaksime just ehitama üles mõistvamat ühiskonda, mitte kiitma takka sellele vastandumisele, mis praegu toimub. Las kõikidele jääb õigus mõelda omi mõtteid hukkamõistu saamata, me olemegi erinevad, erineva hariduse, perekondliku tausta, maailmavaate, religiooniga, aga me kõik oleme inimesed ja oluline on jääda empaatiliseks.

Väga ilusti öeldud ja jääb vaid sinuga nõustuda. Sa mängid „Varjudes“ koos harrastusnäitlejatega? Neil on sinult kindlasti palju õppida, aga kas ka sinul neilt?

Meil pole kahjuks olnud aega omavahel kuigipalju suhelda - käime kõik koos sama asja ajamas ja kuna nendel on ka „päris tööd“, on aega vähe ja kasutame proovi aegu maksimaalselt lavastuse välja toomise tarbeks.

Kas oled varem harrastajatega koos töötanud? Mis mulje trupp sulle on jätnud?Ei, selline kogemus on mulle esmakordne. Harrastusnäitlejad on tublid ja julged, et sellise väljakutse vastu võtsid. Teatrikoolis õpime 4 aastat ja ikka põeme ja õpime terve elu edasi. Nemad peavad vaid oma elukogemuse, lavastaja ja meie nõuannete abil hakkama saama. Sa kirjutasid näidendi üsna keerulisel ja rusuval teemal, nii et lihtne neil muidugi ei ole. Eks see on kõigile keeruline aeg, kuhu end sisse mõelda.

Etendusi mängitakse Kadrina vallas, Udrikul? Eestimaa on täis imelisi kohti ja kauneid mõisasid? Palju sul on aega rännata ja endasse koguda reisimuljeid. Tutvud sa enne ka piirkonna ajalooga?

Liiga palju vast veel reisida ei ole jõudnud, kuid korra-paar aasta jooksul ikka üritame reisi ette võtta, abikaasa poolt on siis nii mulle kui lastele tasuta ajaloo tund ja kuulame muidugi huviga, sest see annab reisile tohutult juurde.

Mind ennast väga erutavad lood elust. Näitlejad jutustavad ju laval lugu. Kas teadmine, et see lugu põhineb ajalool, annab sulle lisaimpulsse?

Lisaimpulsse… ei tea, aga vastutust lisab kindlasti. Vastustust selle päris Valve (Valve on Liisi tegelase nimi lavastuses) ees, et põhjendada publikule ta keerulisi valikuid, anda edasi seda „normaalsust“, sest see oli nende inimeste reaalne igapäevane elu, millega harjud, nagu halva ilmaga.

Lavastus on traagiline ja proovid võivad muserdada, aga mis sind täna rõõmustab?

Väiksed asjad. See kui lapsed on rõõmsad, abikaasa tuleb varem töölt koju, ilm on ilus, on head tööd ja valitseb tasakaal.

Aga teisipidi. Mis sind ärritab?

Proovin vähem ärrituda üleüldse.

Tundub, et sa oled õnnelik inimene, kes pole elus väga suuri saatuselööke pidanud tundma. Jäägugi nii. Näeme laval !