Eestikeelne piiblitõlge, vennastekoguduse liikumine ja Prohvet Maltsvet.

 Eestikeelne piiblitõlge, vennastekoguduse liikumine ja Prohvet Maltsvet.

Jan Hus, kes hukati 1415.a tuleriidal, süütas inimestes prohvetliku leegi, mis levis kulutulena üle Euroopa. Sündis hussiitide liikumine, mis oli herrnhutluse vaimseks seemneks.

18. sajandi algus oli Eestimaal pöördeline. 1710.a lõpevad Eestimaa pinnal Põhjasõja lahingud Venemaa ja Rootsi vahel, kuid vastasseis kahe vaenutseva suurriigi vahel kestab kuni 1721.a, millal Uusikaupunki rahulepinguga jagatakse omavahel mõjualad. Eesti- ja Liivimaal algab Venemaa Keisririigi võimu ajajärk. Balti saksa soost aadelkond säilitab oma privileegid ja kehtima hakkab Balti erikord. Riiklikuks keskuseks saab Stockholmi asemel Peterburg, kuid vaimsed mõtteviisid saabuvad siiski Euroopast. Koos uue keisriga saabub ka uus kirikuvalitsus. Rootsi luterlik–liberaalne kirikukorraldus asendub Vene ratsionaalse-ordotoksega. Uuendusmeelne Peeter I on vastuvõtlik uutele liikumistele. Pietistlik mõtteviis levib Eestimaale ja saab siin küllaltki hea vastuvõtu osaliseks. Sõda, katku- ja näljaaastad on maa inimestest tühjendanud ja kaheharuline valitsus jätab maarahva väga halba seisu. Raske olukord muudab omakorda inimesed uutele usuvooludele vastuvõtlikeks.    

Esimesed käsitöölistest herrnhutlased jõudsid Saaremaale juba 1726.a Esimesed jutlustajates herrnhutlased saabusid Riiga 1729.a, kes võeti vastu Magdalena von Hallarti kroonumõisas Volmartis, millest sai Liivimaa herrnhutluse keskus. 1936.a külastas Eesti- ja Liivimaad vennastekoguduste liikumise algataja krahv Zinzendorf, kellega koos saabusid ka herrnhutlastest ilmikjutlustajad. Eriti hea vastuvõtu osaliseks sai uus mõtteviis Noarootsi ja Vormsi soomlaste, rootslaste ja sakslaste hulgas. Soome kirikuajaloolased peavadki oma herrnhutluse alguseks just Eestimaa lääne osas tegutsenud liikumisi.  

17.sajandil Piibli eestikeelse Piibli tervikliku tõlkeversioonini ei jõutud. Lõunaeesti keeles ilmus Uus Testament ja teada on Johann Hornungi käsikirjaline põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, mis on tänaseks kaduma läinud. Ometi kasutati Põhjasõja ajal Hornungi tõlget uue trüki ettevalmistamiseks. Proovitrükk ilmus 1713.a, mida veel parandati ja kohendati, kuni 1715.a ilmus trükist põhjaeestikeelne Uus Testament. Eestimaal võimust võtma hakkava pietismi tuules hakati ette valmistama uut tervikpiibli tõlget. Pietistliku õpetuse üheks olulisemaks alussambaks on iga inimese võimalus lugeda Piiblit oma emakeeles. Omakeelne piibel suurendas maarahva seas huvi lugema õppimise vastu.  Seni peeti Piibli lugemist ja selgitamist vaid õppinud pastorite kohustuseks, kes seda tegid ladina või saksa keeles ja maarahvakeelseid selgitusi jagati vaid näpuotsaga. Korraga oli kõik muutumas. Piiblit võis lugeda igaüks. See oli tohutu mõtteviisi muutus, mis kiirendas Piibli tervikteksti tõlkimist ja väljaandmist.

Piibel tõlgiti otse heebrea keelest, mitte Lutheri tõlke järgi, nagu seda varasemalt oli tehtud. Eestikeelne sõnavara leidis koos uue Piibliga kõvasti täiendamist. Saksamaalt saabunud pietistlike pastorite ja õpetajate tõlkijate rühm eesotsas Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Hellega andis selle tõlketööga koos eesti kirjakeele arengusse tohutu panuse. Esimesed eestikeelsed kirjutised olid olnud väga kohmakad ja ei olnud oma ebaloomulikkuses rahvale mõistetavad.  M. Luther pidas tõlkimisel oluliseks, et kirjakeel vastaks kõnekeelele, oleks valjult loetav ja rahvale mõistetav, kuid seetõttu kippusid kahjuks tõlked algsest sisust kaugenema. Pietistlikud tõlkijad eemaldusid teadlikult luterlikust tõlketraditsioonist ja lähtusid taas heebreakeelsest originaalist püüdes edasi anda võimalikult täpselt koos kõigi tema nüanssidega algset piibliteksti.  Uuendusena on nende tõlgetes märgata rahvalike väljendeid, mida varem polnud täheldatud. See tohutu töö ei olnud estofiilidest õpetajate jaoks kerge. Kõige pealt tuli omandada võõras keel ja luua kirjakeel, mis suures osas selle ajani puudus. Meie lähinaabritel oli omakeelne Piibel selleks ajaks juba ammu olemas, kui eestikeelse Piibli tõlkimisega alles alustati. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli Eesti alal kasutusel kaks murdekeelt – Lõuna- ja Põhja-Eesti keeled. Piibli tõlkimisega alustati mõlemas keeles paralleelselt ja see hajutas väheseid keeletundjaid veelgi. Lisaks tõlkisid meie naaberrahvaste piibli peamiselt keelt oskavad kohalikud, kuid Eestimaal olid selleks sakslased, kes pidid kohaliku keele omandama.

Piibli kirjastamiseks vajaliku eelarve täitmiseks pöördus kohalike piiblitõlkijate seltskond vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi poole, kui viimane 1736.a Tallinna külastas. Zinzendorf toetas ettevõtmist omalt poolt 200 rublaga ja kutsudes üles kohalikke mõisnikke sama tegema. Ta algatas ka ettetellimiskampaania ja alustas trükiettevalmistustega.

Oma kirjades Zinzendorfile väidab kindral Bohm , et kulud kogu tiraaži väljaandmisele on 8000 rubla. Ettevõtmise peamiseks rahastajaks saigi kindral Bohm, kes annetas kokku 3000 rubla. Piibli väljaandmiseks vajalik algkapital saadi kokku ja 1739.a ilmus esimene eestikeelne tervikpiibel trükiarvuga 6015 eks. Piibli huvilisteks olid lisaks aadlitele ja kirikuõpetajatele ka talupojad, kes soetasid tihtipeale ühe Piibli mitme pere peale, sest Piibel oli tavalisele talupoja jaoks kallis. Algselt määrati ühe eksemplari hinnaks 60 kopikat, kuid vaimulikud müüsid Piiblit hinnaga 1,5 rubla. See häiris kindral Bohmi, kelle arvates võis selline käitumine tekitada mulje, nagu sooviks ta jumalasõna levitamise pealt tulu lõigata. Piibli müük ei läinud kuigi ladusalt ja Piibli tõlkimise rahastajaks olnud kindral Hermann von Bohni abikaasa Katariina von Bohn kinkis kogu esmatrüki müümata jäägi, kokku 3500 eks, Jõelähtme ja Harju-Jaani kogudustele, sest huvi eestikeelse Piibli vastu oli vähenenud. See käik suurendas Tallinna ümbruse maarahva kirjaoskust, mis pani aluse piirkonna kiiremale arengule. Loomulikult suurendas hulk tasuta jagatud piibleid  just Põhja-Eesti keele edu teiste murrete ees. 

Arusaaadavalt hakati uut Piiblit lugema ja kasutama ka vennastekoguduste koosolekutel. Piibli teine trükk ilmus muutumata kujul 1773.a. Kolmandast trükist alates hakati tõlkesse tegema väiksemaid keelelisi täpsustusi ja parandusi. Päris uue Piibli tõlkeni jõuti alles 1968.a        

Koos eestikeelse Piibli ilmumisega sai Eestimaal uue hoo sisse ka vennastekoguduse liikumine. Kerkisid palvemajad ja hävitati koduse majapidamise lukskaupu ja lõbuasju. Muu hulgas leidsid otsa ka eestlaste muusikainstrumendid. Kõige aktiivsem oli liikumine Saaremaal, kus päris puutumata herrnhutlusest ei jäänud ükski küla. Esimene palvemaja kogudus asutati Urvastes 1741.a 1742.a oli Liivimaal u. 2000 ja Saare- ja Eestimaal u 8000 eestikeelset vennastekoguduslast. Vennastekoguduse mõju oli märgata ka Liivimaa kirikuvisitatsioonidel 1739-1742, kui maarahvas oskas lisaks lugemisele ka pühakirja seletada. Lisaks märgati, et kui varem võis maarahva laulu nimetada karjumiseks, siis nüüd osatakse juba mitmehäälselt laulda. Hakkas tekkima ka vennastekoguduse äärmuslus. Ühe näitena paistis silma Tallima Paap Haanjast, kes kutsus rahvast elama kodukorda ja kui kõik söödav on lõppenud, siis tungima Nursi mõisa. Mõisnike hirmul ja valekaebuse alusel  keelustati keisrinna ukaasiga 16.aprillil 1743 vennastekoguduse tegevus Läänemere kubermangudes. Jutlustajad lahkusid riigist ja tulemusi ei andnud ka Zinzendorfi poolt soovitud läbirääkimised keisrinna Jelizavetaga. Kuid ametlik tagakiusamine ainult suurendas rahva poolehoidu herrnhutliku liikumise vastu. Jätkuvalt käidi koos, kuigi koosolekuid tuli pidada nüüd teist pilgu eest varjul. Seda perioodi koguduse liikumises nimetatakse „Vaikse käigu“ ajaks. Keeluaja lõpetas keisrinna Katariina II luba 11.aprillist 1764.a. Taas hakati ehitama palvemaju ja koos käima, kuid endist hiilgust siiski liikumine ei saavutanud.

Uue hoo sai vennasteliikumine 19. sajandi algul koos taevaskäijate liikumisega. Need olid isehakanud prohvetid, kes hakkasid nägema nägemusi ja samal ajal visklema, väänlema ja karjuma. Taevaskäijate liikumine suri välja, kuid vennastekogudused said sellest ainult indu juurde. Uue tõuke andis liikumisele 1817.a välja antud keiser Aleksander I manifest, mis lubas taas hakata ehitama palvemaju. 1839.a oli vennastekoguduste liikmete arv juba üle 50 000. Vennastekogudustele kuulus 170 palvemaja. Seejuures tegutseti paralleelselt luteri kirikuga, kus käidi armulaual, ristimistel, leeris jne. Ometi häiris vennastekoguduse vaba ja kontrollimatu mõtteviis luteri kirikut ja 1832.a kirikureform muutis suhtumise neisse suisa tõrjuvaks. Ootamatuks löögiks vennastekogudusele oli 1857.a Herrhuti sinodi otsus lõpetada keskuse vahetu tegevus Eesti- ja Liivimaal ja kutsuda tagasi saksa päritolu jutlustajad kodumaale. Lisaks kohalike koguduste rahalised raskused ja see kõik kokku muutis liikumise perspektiivituks. Vennasteliikumise tähtsust Eesti rahvuslikus mõtlemises pole võimalik alahinnata. Lisaks rahva poolt vastu võetud uutele moraalinormidele on oluline märkida ka paljude Eesti rahvusliku ärkamise juhtkujude päritoluna vennastekogusega seotud perekondi.  

Kuigi ametlikult hakkasid vennastekogudused oma uksi sulgema, siis päris nii lihtsalt see siiski ei läinud. Vennastekoguduste tagasi tõmbumine aktiivsest usuelust andis rohkem ruumi tegutsemiseks erinevatele usulistele rühmitustele, mis koondusid karismaatiliste liidrite ümber. Tuntuimaks näiteks on siin Juhan Leinberg ehk prohvet Maltsvet, kes tegutses 1850ndatel peamiselt Kesk-Eestis. Temast on pikemalt kirjutanud teoloog Uku Masing ja rahvakirjanik Eduard Vilde, kelle 1904.a ilmunud romaan „Prohvet Maltsvet“ tegi Maltsveti üle Eesti kuulsaks. Samas tõdeb Masing, et „Vilde haiglane vaen usu vastu on teinud talle võimatuks Maltsveti kui inimese mõistmise“. Igal juhul tegi Vilde romaani ettevalmistamisel ära suure töö külastades piirkondi, kus Maltsvet tegutses ja kohtudes inimestega , kes olid Maltsvetiga isiklikult kokku puutunud. Kuigi Maltsvet suri 16. juulil 1885 Ambla kihelkonnas Pruunal, siis  oli 20.saj algusaastateks alles veel küllalt inimesi, kes temast rääkida võisid. Seepärast võib Vilde  ilukirjanduslikku käsitlust pidada ajaloolises mõttes päris täpseks.

Maltsvetlus on hea näide sellest, kuidas liikumine, millel puudus täiesti vaen kiriku vastu, saab lõpuks pea-aegu siiski iseseisvaks usulahuks ja mida vaid kiriklik sekkumine takistas. Kuid vaen ühise vaenlase ehk vennastekoguduse vastu ühendas maltsvetlasi ja ametlikku kirikut. Vennastekogudused pidasid alati oluliseks, et õpetaja oleks omade vendade seast. Maltsvet kritiseerib vennastekogudusi, sest sinna kuulusid küla jõukama elanikkonna liikmed. Kuna nende hulgas oli suurem kirjaoskus ja korralikud elukombed, siis võeti neid meelsamini ka mõisaametitesse. Ühel hetkel moodustasidki vennastekoguduse enamuse kupjad, aidamehed, kiltrid ja jõukamad talupojad, kes olid enestele ehitanud uhked palvemajad. Maltsvet heitis seda välist uhkeldamist ja usuga poosetamist patuseks. Teatakse, et Maltsvet oli ka ise kuulunud vennastekogudusse, kuid sealt tagandatud. Kui siis Maltsvet tahtis uuesti kogudusega liituda, siis teda enam ei lubatud. Selline käitumine solvas Maltsveti, millest ta päris üle ei saanudki. Kuid, nagu arvab Masing, võis vastuseisus vennastekogudusega enamat kui lihtsalt isiklik solvumine. Paljude hernhuutlaste ülbus ja üleolek teiste kogukonna liikmete hulgas olid tuntud. Heaks näiteks on Aniste Thomsoni sekretäri sõnad Maltsveti kohta, kui ta nimetab teda „eksinud loomaks“, „koeranäruks“, „ahviprohvetiks“, „tuuletallajaks“, „narrilaste narrilane“ jne.  Oma koduküla meeste sõnavara tunnen kohe ära. Täpselt ei ole teada, mis sündmus sundis Juhan Leinbergi ennast kutsutud prohvetiks nimetama. Rahvas räägib, et talle oli ehitusel tala pähe kukkunud, mille peale ta ennast leidis olevat Jumala saadiku. Maltsvet ise rääkis, et kui ta kõrtsileti taga magama jäi, siis oli tema juurde tulnud ingel, kes käskis tal raudkivi alla peidetud kuldsete kaantega raamat välja kaevata ja kui Maltsvet seda teinud, tulnudki talle kohe Jumala vaim peale. Kui Jumala vaim tema peale tuli lamanud tema meelemärkuseta maas, tuul puhus tema üle ja käskinud võtta pasun ja puhuda, sest viimased ajad on kätte jõudnud. Maltsveti tegevuse kohta on võimalik teada saada säilinud ülekuulamisprotokollidest. Ta tsiteeris palju piiblit. Eriline huvi oli tal Vana Testamendi ja eriti prohvet Hesekieli vastu, kellega ta arvas endal palju sarnasust olevat. Aja jooksul Maltsveti tundmused ja vaated ka muutusid. Paides ülekuulamisel nimetab ta end prohvet Johanneseks ehk Ristija Johanneseks. Masing arvab, et Maltsvet ei teinud kahel Piibli Johannesel vahet ja pani nad kokku. Maltsvet hakkab kuulutama maailmalõppu ja kuna maailmalõpp kohe kätte pidavat jõudma, siis kutsub inimesi meeleparandusele. Kõrtsmikuna nägi Maltsvet kindlasti inimeste pahemat poolt korduvalt ja rohkem kui vaja. Seepärast on maltsvetlaste hulgas keelatud viinajoomine, suitsetamine ja ka tubaka nuusutamine. Tema seletus keelule on lihtne – Püha Vaim ei tule nende peale, kes viinast ja tubakast lehkavad. Tema jaoks on oluline inimese keha, mida mingil moel rikkuda ei tohi, sest rikutuna on ta Jumala eluasemena kõlbmatu. Ei tohtinud panna isegi rõugekuppe. Ta kutsub üles pühapäeva tähistama ja pühapäeval mitte töötama. Mõisnikud võtavad seda üleskutsena vastuhakule kehtiva korra vastu ja Maltsvet viiakse ülekuulamisele. Tema ülekuulamiste protokollid on kuupäevaliste täpsustega olemas ja see annab tema tegevuse kohta väga hea ülevaate, kuigi tema vastused on tihti vastuolulised ja muutuvad ülekuulamistel. Arvatakse, et esimestel kordadel, kui ta veel ei tajunud ülakuulajate meelsust, siis ta rääkis seda, mida temalt oodati. Hiljem muutus julgemaks ja kirjeldas oma usukombeid avalikult. 1850ndatel satub Maltsvet kuulutaja Miina Reiningu mõju alla. Maltsvet annab edasi Reiningu nägemusi ja ettekuulutusi. Ametnikud kuulutavad Reiningu hulluks. Maltsvet viib Reiningu oma kodutallu Lool ja 5.10.1860 on kõigil maltsvetslastel võimalik temaga kogunemisel kohtuda. Maltsvet kuulutab ette maailmalõppu ja annab teada, et peagi saabuv „valge laev“ viib kõik pühale maale. Võimud vahistavad Reiningu ja asuvad Maltsveti otsima. Maltsvet läheb Krimmi ja kaob mõneks ajaks Eestimaalt. Juunis 1861 oodatakse Lasnamäel „Valget Laeva“, mida aha ei tule. Andunumad järgijad otsustavad siiski mööda maad Krimmi rännata. Neid, kes maha jäävad ootavad rasked ajad, sest nad on enamuses taevaliku pääsemise ootuses oma vara laiali kinkinud. Koos paljude teiste väljarännanutega tuleb 1864.a tagasi ka Maltsvet. Ta on pettunud iseendas ja maas, mis neid vastu võttis. Ta väidab, et tema ei kutsunud kedagi välja rändama, vaid Minna Reining oma ettekuulutustes pettis teda. Oma elu 20 viimast aastat elab tagasitõmbunult Ambla kihelkonnas tänase Lehtse lähedal. Ta sureb 16.juulil 1885.a.

See on lugu ühest väga eriskummalisest usulisest liikumisest Eestis. Kõige enam tekitab küsimusi, et millise vaimujõuga suutis Maltsvet rahvast mõjutada. Rändjutlustajad olid eestlastele tuntud juba dominiiklaste ajast, kui rändavad mungad mööda maad rännates usku kuulutasid. Herrnhutlastest jutlustajadki olid enamuses suuremates kohtades koosolekut pidanud. Jutlustajate maine liikus nende ees ja nii kogunes emotsionaalseid ja karismaatilisi jutlustajaid kuulama sajad inimesed. Nad olid nagu tänapäeva popstaarid, keda kõik tahtsid käega katsuda ja kelle sõna ei tahetud kõrvast mööda lasta. Nende karismaatiliste jutlustajate usutalituste mõju oskavad kirjeldada vaid selles protsessis osalenud inimesed. Tänasel päeval võime seda vaid oletada. Samas ei saa selles, et kümned pered on valmis kinkima kogu oma maise vara lootuses jõuda tõotatud maale, jätta süüta ajast tingitud koormatud elu ja lootusetust sellest vabaneda, mida kutsus esile mõisnike suhtumine maarahvasse.                        

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Riho Saard, “Ristitud eestlane” (Kirjastus Argo 2018)

2.      Kristiina Ross, ““Kiri algab kirikust” Varase eesti keele luterlikkusest” (Tallinn 2017)

3.      Eesti Kiriku ja Religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja Riho Altnurme. (Tallinn 2018)

4.      Uku Masing, “Prohvet Maltsvet” (Ilmamaa 1993)

5.      Voldemar Ilja, “Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal 1730-1743”

6.      Seppo Zetterberg “Eesti Ajalugu” (Tänapäev 2009)

Luterlik kirik 19. sajandil, 1832.a kirikuseadus ja Tartu Ülikooli usuteaduskond.

 Luterlik kirik 19. sajandil, 1832.a kirikuseadus ja Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Valgustusajastu tuules 18.sajandi lõpul otsustasid ärksamad mõisahärrad Liivimaale taas ülikooli rajada. Põhjasõja-järgse Uusikaupunki lepinguga valitses Eesti- ja Liivmaal küll Vene keiser, kuid elu korraldasid siiski u 350 kohaliku rüütelkonna liiget. Vastavalt keiser Paul I plaanile 12.juulist 1800 alustas Tartu Ülikooli kuratoorium aktiivselt tööd ülikooli avamiseks. Ülikooli tarbeks eraldati maa Toomemäel ja 1704.a varemeteks varisenud Maarja kiriku maa-ala koos asuvate ehitistega. Kuid ootamatult kuratooriumi töö katkes, sest Kuramaa aadelkond soovis ülikooli hoopis oma juurde ja 25.detsembri 1800 ukaasiga määrati ülikooli asukohaks hoopis Jelgava. Algasid kiired ettevalmistused sealse ülikooli avamiseks. Kindlaks määrati ka avamise kuupäev – 29.juuni 1801.a. Kuid taas muutus kõik, kui 12.märtsil 1801 Paul I tapeti ja troonile astus Aleksander I, kes määras oma ukaasiga ülikooli asukohaks taas Tartu. Ta põhjendas otsust sellega, et Tartu asukoht on parem ja seal on juba ülikool tegutsenud. Isiklikult arvan, et otsuse taga olid tugevalt survet avaldanud Liivimaa vabamüürlasest rüütlid, kes kuulusid keisriga samasse loozi. Teadupärast oli keiser Aleksander I aktiivne vabamüürlane ja lähtus oma paljudes otsustes vabamüürlikest põhimõtetest ja nõuandjatest. Lisaks oli Tartu Ülikooli taasavamise järgne esimene tempel täiesti vabamüürlik, kus olid kujutatud püramiid, vinkel, sirkel ja kõikenägev silm. Kuramaa aadelkond proovis korra veel Jelgava gümnaasiumit ülikooliks muuta, kuid keiser oli sellele plaanile kategooriliselt vastu. Selle peale loobus Kuramaa aadelkond ülikooli rahastamisest ja ülikooli avamise plaanidesse tekkis eelarve puudujäägist tingitud seisak. 21.aprillil 1802 andsid õppejõud ametivande ja 19 immatrikuleeritud  üliõpilasega kool sai alustada tegevust. 22.mail 1802 külastas Tartut ja ülikooli keiser Aleksander I, kes avaldas ülikoolile toetust ja lubas oma igakülgset abi kooli arengule. Tegevust alustas neli teaduskonda, kus usuteaduskond oli väikseim. Usuteaduskonnas tuli luteri usu pastorite ettevalmistuseks luua 4 professuuri – dogmaatika ja religiooni moraal, eksegees ja idakeeled, kirikulugu ja vaimulik kirjandus, praktiline usuteadus. Vahepõikena olgu märgitud , et luterlus Liivi- ja Eestimaa peamise usuna oli sätestatud juba Uusikaupunki lepingus 1721.a. Ülikool valmistas luteri pastoreid ette kogu Venemaa jaoks. Võrreldes teiste Venemaa piirkondadega toimus pastorite õpetus Tartus teisiti. Mujal valmistati pastoreid ette vaimulikes seminarides, mitte ülikooli juures. Ka Tartu Ülikool asutas usuteaduskonna kõrvale vaimuliku seminari, et koolitada ja anda lisaharidust kaugemalt pärit vaimulikele. Teaduskonna vaimsuses valitses ratsionalism, mis vastandus ortodokssele luterlusele.

Tartu Ülikool suutis kaasata õppetöösse oma ala parimad asjatundjad, mistõttu sai ülikool hinnatud haridustempliks. Ratsionalismist lähtuvat õpetust andvad õppejõud läksid siiski vastuollu seni Liivimaal valitsenud ortodoksse luterluse meelsusega. 1820.a eemaldaski kuraator K.Lieven usuteaduskonnast ratsionalistid ja ametisse pannakse kuratooriumile sümpaatsema suuna pietismi esindajad. Halles õppust saanud pastorite abil muutus pietistlik kirikukäsitlus üha levinumaks. Sellele püüdsid vana kooli esindajad vastu seista.

Algselt tegelesid usuteaduskonna õppejõud vähe teadusiku töö ja usuelu propageerimisega, kuid 1830ndatel. 1832-1840 andis kirikuloo professor Andreas Busch välja usuteaduslikku ajakirja, kus oma artikleid avaldasid kõik usuteaduskonna õppejõud. Kriitikud heitsid ülikoolile ette vähest teadustööd ja kraadide kaitsmist. Huvi suurendamiseks korraldati teaduslike tööde võistlusi, kuid huvi selle vastu oli vähene. Enamik töid ei olnud mitte uurimused, vaid jutluste tekstid. See-eest kuulus kartseris istumises teoloogia üliõpilastele juhtiv koht („Tartu Ülikooli Ajalugu II“, ilmunud 1982). Selles märkuses võib olla algmaterjali ilmumise ajast (1982) pärit vaimu, kus teoloogia õpilased tuligi joodikuteks tembeldada ja nende õppetöö tühiseks kuulutada. Kuid jäägu see nõukogude tekstikoostajate südametunnitusele.

Samal perioodil, 28.12.1832, kinnitas keiser Nikolai I oma ukaasiga Venemaa Evangeelse Luterliku Kiriku seaduse, mis muutis Baltimaade luterliku usuelu ja kiriku õiguslikke raame. Luterlik kirik Eestimaal oli kriisis, sest vennastekoguduste liikumine ja vene õigeusu riiklik eelistamine oli huvi luteri kiriku vastu vähendanud. Baltimaade luterlikud kirikuorganisatsioonid liideti seadusega Keiserliku Evangeelse Luterliku peakonsistooriumile alluvasse ühtsesse kirikuorganisatsiooni, mis jagati kaheksasse konsistoriaalringkonda. Oleks tahtnud viibida nende kunagiste vaidluste juures, mille alusel ringkondadesse määramise jaotus tehti. Kui kogu Venemaad koos tänase Ukrainaga kattis kaks (Peterburi ja Moskva) ringkonda, siis tänasel Eestimaal tegutses 4 ringkonda – Tallinn, Saaremaa, Eestimaa ja Liivimaa. Lisaks tegutsesid eraldi Riia ja Leedut ja Lätit kattev Kuramaa ringkonnad. Seadusega allutati luterlik peakonsistoorium Venemaa Siseministeeriumi Võõrkonfessioonide Vaimulike Asjade Peavalitsusele, mida juhtis ilmalik president, mille nimetas ametisse keiser. Konsistooriumite juhtorganite valmisõigus kuulus rüütelkonnale, mis andis mõisnikele võimu kiriku üle. Põhimõtteliselt oli tegemist riigikirikuga, mille ilmalik juhtkond sai keisrilt ametniku palka ja oli seeläbi keisrile kuulekas. See tähendas , et kogu maa majanduslik ja usuline võim läksid vaid mõningate omavahel peresidemetega seotud rüütliperekondade kätte. 1819.a maarahvale loodetavat kergendust tooma pidanud pärisorjusest vabastamise seaduse reaalne ellu viimine lükkus taas edasi.

Kuigi teadustööd tehti Tartu Ülikooli teoloogia teaduskonnas vähe, siis olid teoloogia õppejõud aktiivsed ühiskondlikus elus ja ülikooli korralduses. Vastavalt keisri soovile alustati 1830.a ülikoolis ka õigeusu õpinguid, mis alates 1842 muutusid regulaarseks.  1865.a lisandus usuteaduskonnale viies kateeder – semiidi keeles. Tartu Ülikooli usuteaduskond oli selleks ajaks tänu oma õppejõududele omandanud juhtiva koha Euroopa ülikoolide seas. Õppejõududest tasub esile tõsta Alexander von Oettingeni ja Gustav Engelhardti rahvusvahelist tähelepanu saanud teadustegevust. Mõne sõnaga 40 aastat teoloogiateaduskonda kujundanud professor Alexander von Oettingenist. Ta lõpetas ülikooli usuteaduskonna 1850.a. 1854.a kaitses doktorikraadi ja alustas tööd eradotsendina. Täiendas ennast vahepeal välismaal ja valiti 1856 Taru Ülikooli süstemaatilise teoloogia professoriks. Õppejõutöö kõrvalt jätkas teadustööga. Oettingen tõi teaduskäibesse sotsiaaleetika mõiste. Tema 1suurteos „Moraalistatistika ja kristlik kõlbluseõpetus“ ilmus 1868.a. Selle töö eesti nimetati ta 1889.a Londoni rahvusvahelise statistikainstituudi auliikmeks. Tema teine suurteos „Luterlik dogmaatika“ ilmus juba pärast ülikooli töö lõppu 1897.a Kolmteist aastat andis von Oettingen välja enda poolt asutatud usuteaduslikku ajakirja „Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche“.  Von Oettingeni eestvedamisel avati  1860.a ülikooli juures kirik, mis sai teoloogiatudengitele oluliseks praktika baasiks. Üliõpilaste arv suurenes aja jooksul  märkimisväärselt, kui 1865.a õppis teoloogiat 80 tudengit, siis 1889.a juba 256 tudengit. Sealjuures suurenes ka eestlastest tudengite arv. Teoloogiat õppisid Tartus paljud hilisemad ärkamisaja olulised tegelased. Seepärast oli usuteaduskond olulise tähtsusega Eesti rahvuslikus liikumises.

1839.a asutati Liivimaal Volmaris Cimze seminar, mis koolitas köstreid ja kooliõpetajaid. 1848.a kolis kool Valkka. Seal said õpetust ka paljud hilisemad Liivi-ja Eestimaa kooliõpetajad, kes arendasid koorilaulukultuuri nii kirikutes kui ka väljaspool, tänu kellele sai hiljem toimuma Eesti I Üldlaulupidu. Sajandi lõppedes hakkas suurema eestlastest pastorite hulk. Esimene kindlat teada eestlasest õpetaja oli Wilhelm Eisenschmidt, kes määrati Tartu Peetri koguduse, mis oli Tartu Maarja kogudusest aasta varem eraldunud, pastoriks 1870.a. Jakob Hurt asus Otepää kiriku juures tööle 1872.a. Suurenes aktiivsete ja haritud eestlaste hulk. Loomulikult suurendas see koguduse huvi kirikuasjades kaasa rääkida. Senini olid saksa soost kirikuõpetajad hoidnud mõisnike ja rüütelkonna poole, kellede hulka nad kirikumõisnikena ennast ka pidasid ja kelle patronaadi abil olid ametisse määratud. Harjumuspärane tasakaal löödi korraga kummuli. 1876.a keelab Liivamaa sinod pastoritel osaleda rahvuslikes liikumistes. Kõige enam puudutas see otsus Jakob Hurta, kes kuulus paljude rahvuslike seltside etteotsa. Viljandimaa talupojad saadavad 1864.a keisrile kirja, kus paluvad et õpetaja nende tahtmisele vastaselt ametisse ei määrataks. Veel suhtub aadelkond talurahva nõudmistele ja liikumistesse mõistvalt. Kuid talurahva soovis reformida agraarkorda suhtutakse kui mässukatsesse. Talurahvas saadab 1881.a keisrile taas  märgukirja, kus nõuab koguduste patronaadiõiguse kaotamist. Nii mõneski kohas ei olnud talurahvas nõus neile esitatud pastoriga ja tekkisid spontaansed vastuhakud. Tekkis idee luteri kiriku baasil moodustatud vabast rahvakirikust.    

Samal ajal muutub Lääne- ja Saaremaal rahva hulgas üha populaarsemaks liitumine vene õigeusu kogudustega. Selle tagamaad on lihtsad. 1816 ja 1819 keisri poolt vastu võetud talupoegade isikuvabaduse seadused andsid talupoegadele näilise vabaduse , kuid jättis maa mõisnikele. Maarahval oli raske mõista, kuidas saab olla vaba, kui sul maad ei ole ja keeldus mõisa teopäevi tegemast. 1841.a palusid mõisnikud keisrilt appi väesalkasid, et talupoegade kasvava rahulolematusega toime tulla. Maarahvas oli kindlal veendumusel, et keisri plaanile maad anda talupoegadele anda, seisavad mõisnikud vastu. Seepärast kuulutati truudust keisrile ja Jumalale. Samal põhjusel, et ikka maad saada, hakati usku vahetama ja astuti „keisri usku“. 1845.a suvest vahetas usku ligi kolmandik Saaremaa elanikest.  

1864.a annab keskvõim välja loa õigeusklike vennastekoguduste rajamiseks. Selleks ajaks oli keisrivõimu toel õigeusku Eestimaal levitatud juba  40 aastat. Olemas olid kirikud, kirjandus ja vaimulikkond. Õigeusklikud vennastekogudused said uueks tõukejõuks kirjanduse levitamisel ja õigeusu propageerimisel. Selle tagajärjel hakkasidki eestlased üha enam liituma õigeusu kogudustega. Sellest oma korda tundis ennast ohustatuna luteri kirikuid valitsev rüütelkond, kes ei saanud nii enam oma talupoegade meelsust kontrollida. See tõukas aadelkonna tegudele. Alustati luteri kiriku reformidega ja suurendati sotsiaalhoolekande tähtsust. 1866.a asutatakse diakonissidemaja Tallinnas, 1867 kurttummade kool Vändras, lisaks laste varjumajad, naiste parandusmajad ja linnamisjonid.  Kui linnades jäi valitsevaks luterlus, siis Läänemaal asututi hulgakaupa õigeusku valelootuses saada maad ja maksuvabastusi. 17 mail 1883.a salviti Lihula koolimajas korraga õigeusku 254 inimest. Kokku astus 1883-1884 õigeusku 3400 inimest. Läänemaalt levis õigeusk Hiiumaale ja hiljem ka Saaremaale. Teoloog Uku Masing kritiseerib tolleaegset luterliku kiriku keskvalitsust nende võimetuse pärast korraldada ühtlaselt arenevat usuelu, mis andis võimaluse uutel kogudustel luterluse kõrvale tekkida.    

 

Kasutatud kirjandus:

1.      „Tartu Ülikooli Ajalugu II 1798-1918“ (kirjastus „Eesti Raamat“ 1982)

2.      Riho Saard “Ristitud eestlane” (Kirjastus Argo 2018)

3.      Eesti Kiriku ja Religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja Riho Altnurme. (Tallinn 2018)

4.      Toomas Pung, “Baltisaksa teadlasperekond von Oettingenid”.

5.      Seppo Zetterberg “Eesti Ajalugu” (Tänapäev 2009)

 

Rene Descartes „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

 

Euroopa mõtte arengulugu

Arlet Palmiste

KKL, Usuteaduste Instituudi magisriõppe töö

 

Rene Descartes „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

Rene Descartes sündis 1596.a Bretagne`is parlamendinõuniku pojana. 1604-1612 õppis ta jesuiitide kolleegiumis, mis oli omas ajas kõrgelt hinnatud eliitkool. 1612 lahkus ta Pariisi, kuid kadus sealt peatselt ja asus Hollandi armeesse. 1629.a asus Descartes asus ta lõplikult elama Hollandisse. Oma loomult oli ta pühendunud katoliiklane, austades väga jesuiite. Hollandis elades kirjutas ta kõik oma peamised tööd. Ta armastas tagasihoidlikku ja rutiinset elu. Tema päevakava oli ühesugune. Hommikuti magas ta kaua ärgates enne lõunat ja asus seejärel  tööle. 1649. Kutsus Rootsi uuendusmeelne kuninganna Kristiina ta oma õukonda. Juba varem olid nad olnud kirjavahetuses. Kristiina sooviks oli saada õpetust ja määras tundide toimumise ajaks hommikul kell 5. See rikkus Descartes harjumuspärast rutiini ja lisaks Rootsi külm kliima, viisid selleni, et Descartes haigestus ja suri kopsupõletikku veebruaris 1650.a Stockholmis.

Descartes peetakse analüütilise geomeetria leiutajaks. Matemaatikuna soovis ta, et ka filosoofias valitseks matemaatikale omane selgus ja tõestatus. Tema toesed olid kirjutatud lihtsas keeles ja rahvale arusaadavalt. Need üles ehitatud loogiliselt ja kergelt loetavalt. Kogu tema kahtlustest haaratud filosoofia saab kokku võtta lausesse – cogito, ergo sum. Mina mõtlen (kahtlen), järelikult olen mina  olemas. Kõik muu vajab tõestamist. Isegi minu enese keha, sest vaim ja keha on teineteisest lahus. Descartes rõhutas pidevalt, et autoriteetide kaudu ei ole veel miski tõestatud, autoriteet ei ole tõestuse garantiiks. Autoriteet ja tema arvamus on kaks erinevat asja ja autoriteedi arvamus vajab ka tõestamist. Seepärast jättes kõrvale vana, alustas ta oma uue  filosoofia rajamist vundamendist. Lisaks tema filosoofia alusmõttele – cogito , ergo sum – on tal teisigi maailma mõtlemist muutnud väiteid. Kõik on tõde, mida ma selgesti ning ilmselt tajun – see on teine teoreem. Lisaks veel – hing on mõtlev ja ainult mõtlev substants, Jumal eksisteerib, Jumal on kõikvõimas ja ülim headus, välismaailm eksisteerib ja keha on ruumiliselt ulatuv substants. Kui inimene suudab Jumalast , kui täiuslikust olendist mõelda või luua täiuslikku olendi idee, siis peab Jumal kui selline ka olemas olema, sest oma ebatäiuslikkuses ei saa inimene luua täiuslikku olendi ideed ja selle mõtte saab talle anda vaid Jumal ise. Seeläbi võime uskuda, et Jumal on olemas, kuigi tema olemasolu pole veel tõestatud. Jumalast ei saa mõelda kaheldes. Jumal peab olema olemas ja just sellisena on ta täiuslik olend.

Descartes õpetus ehk kartesianism oli 17.sajandi Euroopas oma olulisuselt võrreldav aristotelismiga 13.sajandil. Tema õpetuse võtsid kõige pealt vastu loodusteadlased ja arstid. Ülikoolidesse jõudmisel pidi õpetus võitlema valitseva aristotelliku filosoofiaga, lisaks humanistidega. Arusaadavalt võitles ka kirik jõuliselt kartesianismi leviku vastu. Veidral kombel olid siin eesotsas just Descartes poolt austatud jesuiidid.

„Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala eksisteerimine ja hinge erinevus kehast“ ilmus esmakordselt 1641.a Pariisis. 17. Sajandi algul toimus maailmas filosoofilise mõtte muutus, mille keskmes olid eelkõige Descartes teosed. Meditatsioonid on mõtteline järg  1637.a ilmunud „Arutlus meetodist“ , mis ilmus algselt prantsuse keeles. Meditatsioonide eessõnas teeb ta tagasiviite oma varem ilmunud teosele selgitades, et arendab edasi oma seal avaldatud mõtteid. Samas vastab ta Arutluse tagasisidemena saabunud olulisematele kirjadele ja vastuväidetele selgitades veel kord oma seisukohti. Descartes kirjutab „Teine vastuväide on, et mul on endas olemas idee minmust täiuslikumast, ei järeldu, et seesama idee on ka minust täiuslikum, ja vähem veel, et eksisteerib miski, mida see esindab“. Selle väite ehk ka Jumala olemasolu tõestuseks pühendab Descartes Meditatsioonides ühe peatüki.

Kuna tema ideed olid ajastus uudsed, siis avaldab ta Meditatsioonid ladina keeles. Descartes selgitab „kuna ma ei ole autor, keda loevad teised kui vaid need, kes võtavad aega koos minuga mõtiskleda ning suudavad ja tahavad vabastada vaimu meeltest, nagu ka kõigist eelarvamustest“. Samas ta lisab, et ta ei oota, et Meditatsioone loeksid massid ja harimatud, kes võivad teost tõesena võttes seda järgima hakata.

Esimeses meditatsioonis kutsub ta lugeja vabastama ennast kõigest eelnenust ja avatud meelega koos autoriga mõtisklema. „tuleb see kõik ühekorraga mingil hetkel oma elus aga kiskuda ning vundamendist alates uuesti üles ehitada“, kirjutab Descartes. Ta möönab, et see on keeruline, kuid arvestades ajastule omaseid jäiku seisukohti, siis ei olnud tal ka teisi võimalusi. Soovides lammutada müüri tuleb leida selle nõrgad kohad ja mitte joosta pea ees vastu kivi. Oma teise meditatsiooni alguses ta lisab samale mõttekäigule „lähen edasi, seni kuni jõuan mingi kindla teadmiseni, või siis kindla teadmise asemel vähemalt selleni, et mingit kindlat teadmist ei ole.“ See on üleskutse rajada uus filosoofia vana ja ummikusse jooksnud filosoofia kõrvale. 17.sajandil tõuseb üha enam igapäevases elus mehhaanika tähtsus. Teadlased ja leiutajad  on avastanud võimalusi inimtöö vähendamiseks. Jumala olemasolu seatakse selle läbi kahtluse alla. Filosoofia ülesandeks saab erinevate teadusharude sidumine ühtsesse ruumi ja nende ühiselt mõtestatud suunaga arendamine. Filosoofia ülesanded muutuvad inimese kesksemaks. Siin saabki oluliseks Descartes idee reaalse ja vaimse maailma eraldamisest. Reaalne maailm, kus toimetab inimene oma lõplike vahenditega ja vaimne maailm oma lõputute võimalustega. Loomulikult asub selle mõtteviisi vastu võitlema kirik, kes on korraga pagendatud kureerima vaimumaailma, millest käega katsutav tulu on üpris kasin. Samal ajal reaalne maailm kõigi oma maiste rikkustega antakse inimeste valitseda. See mõtteviis on purustav.

Teose mina-vormis arutelus ei olnud midagi uut. Oma ideede paremaks edastamiseks kasutas Descartes rahvale juba tuntud ja arusaadavat vormi. Siin on nähtav sarnasus Platoni Dialoogidega. Kui filosoofiline maailm lähtus seni Aristoteles ja tema tõlgendajate kirjutistest, siis Descartes julges sellest eemalduda ja oma tööde eeskujuks võtta Platoni.  Teos on üles ehitatud kuuele meditatsioonile, mis oleks nagu kirjutatud kuuel erineval päeval. Ajaloolased on hiljem siiski kindlaks teinud, et märkmeid teose kirjutamiseks tegi Descartes oluliselt kauem.  

Descartes teos on pühendatud „Kõige targemale ja kuulsamatele meestele, Pariisi Püha teoloogia fakulteedi dekaanile ja doktoritele“. Selles ei olnud midagi ainulaadset. Pühendusega otsivad autorid tunnustatud arvamusliidrite tähelepanu ja poolehoidu. Seda sama palub ka Descartes oma pühendudes ja palub võimalusel oma ideid tutvustada ka tudengitele. Ta kirjutab „Kaks küsimust – Jumala ja hinge kohta – on sellist sorti, millele tõestused tuleks anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Meile, usklikele, küll piisab, et inimhing koos kehaga ei hävine ja Jumal on olemas – uskmatuid aga ei ole võimalik veenda omaks võtma mingitki religiooni ja ka peaaegu mingit moraalset voorust, kui kõigepealt neid kaht asja loomuliku mõistusega ära ei tõesta“. See mõttearendus on olnud Descartes arutluste tõukavaks jõuks. Ühes on autor kindel, et Jumal on hea ja Jumalale pühendatud elu õilis. Kuid kuidas viia see teadmine uskmatuteni. „Usk on Jumala kingitus“, väidab Descartes. See on äärmiselt ilus ja sügav väide. Meie elu õilistamiseks või kõige kõrgemaks sihiks on Jumal andnud usu. Usk on Descartes jaoks midagi enamat teadmisest , et Jumal on olemas. Usk on vaimne olemus, mille läbi inimene areneb ja puhastub.  Descartes väidab, et maailma ei saa kirjeldada vaid Jumala tahtena. Lisaks Jumalale on elu olemust kujundanud paljud asjaolud. Peamiselt inimene oma isikliku tahtega.

Ainult tõeseks tõotatud objekt või väide on edasise mõtiskluse aluseks. Tagasi minnes tõestatud väidete tõestamise juurde astume oma arutelude arengus sammu tagasi. Sealjuures saab väidete tõestust tõestada vaid tõestaja või siis arutleja ise, sest see, mis minu arutelu seisukohast on tõene, ei pruugi olla seda teise inimese arvates. Descartes sõnul saabki kindel olla vaid iseenese mõtetes ja ei milleski muus. Isegi iseenda füüsilises kehas  võime kahelda, sest silmi sulgedes ei näe ega taju ma oma keha sugugi, kuid minu mõte on ikkagi olemas. Meil on olemas sellisel juhul vaid mõte iseenda kehast või taju tema olemasolust. Teisalt kas ma näen seda, mida ma arvan nägevat, või on see vaid kujutlus sellest, mida ma arvan, et ma näen. Oletame , et minu ees seisab inimene. Ma näen temal kaht liigutavat kätt ja oletan, et need on tema käed. Samas võivad need olla tehiskäed, mis jätavad päris käte mulje. Kui inimene mulle naeratab, siis ma eeldan, et ta on minu vastu sõbralik, kuigi tegemist võib olla hoopis füüsilise eripäraga, mis tekitab valu ja inimeses tigedust.  Ma näen, et tal on hallid silmad, kuigi reaalsuses on need silmaläätsed. Seepärast peame kõiges, mida näeme kahtlema ja endalt küsima, et kas see, mida ma meeltega tajun, on tõde või on tõde mujal?  Lisaks on ka iga inimene pidevas muutumises ja seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oletame, et me ei ole mõne sõbraga kohtunud ega vestelnud nädal aega. Selle ajaga võib inimene kaalus juurde võtta, põlvelõikusel käia jne. Samas võib teda tabada armumine, kaotusvalu või võidurõõm, mis kõik on inimest tugevalt mõjutavad tunded. Kas ma võin väita, et see inimene on ikkagi sama inimene? Descartes väidab, et inimese füüsiline keha on lõplik väärtus. Seda saab poolitada või hävitada. Võtame inimeselt jalad, siis on ta ikkagi veel inimene. Samas on vaim tervik ja lõputu. Vaimu ei saa lõhestada ega hävitada. Seega on inimese juures ainus püsiväärtus vaim ja uurides kõike seda, mis inimesesse puutub, peame alustama just vaimust. Siit tekib juba uus küsimus, millele Descartes püüab vastust leida. Kas meie vanemad on siis meie vanemad või kes on vanemad inimese jaoks? Keha, mis antakse mulle vanemate poolt, on lõplik ja mööduv ja seega on olulisem lõputa vaim, mida arendab läbi oma tajude inimene ise. Descartes väidab, et kõik, mida me teame, oleme omandanud läbi iseenese tajude. See tähendab siis nägemine, kuulmine, haistmine, kompamine ja maitsmine. Sündides on meie vaim puhas leht, mida alles hakatakse täitma. Seega on vanemad vaid mateeria loojad, keda kannustab idee inimese loomisest.  

Mateeria ja vaimu lahutamine on üks suuremaid murranguid filosoofia ajaloos. Descartes mõtterännakute aluseks on püsiväärtused. Püsiväärtused kujunevad kõrvaldades kahtlustused. Kõiges tuleb kahelda ja küsida küsimusi, kuni koorub lõplik ja kaheldamatu väärtus.  Mis on muutumatud väärtused? Kolmnurgal on alati kolm külge, kaks pluss kaks on alati neli.  Descartes jaoks on matemaatika parim viis maailma korrastamiseks. Kuna matemaatilised väärtused on püsivad, siis saame kõik muu asetada matemaatiliselt mõõdetavasse maailma. Descartes jaoks on reaalne maailm kõrvutatav matemaatikaga. Ehk tema jaoks ei ole matemaatika numbritesse pandav teadusharu vaid reaalne maailm ehk kõiges, mida reaalses maailmas näeme olemasolevatena on oma matemaatiline tõestus. Siin kõrval tegutseb teine ehk vaimumaailm, mida ei ole võimalik matemaatiliselt  tõestada.

Kes on hull? See mõte tabas mind Descartes meditatsioone lugedes. Seda on palju räägitud ja selle üle mõtiskletud. Hulluks arvatakse keegi, kes mõtleb või tegutseb vastupidiselt kokkulepitud mudelitele. Nimetame selle üldisele arvamusele vastu võitleva indiviidi siis hulluks. Hullu enda jaoks on muidugi tema elu normaalne. Tema mõte liigub tema maailmatunnetuse tasemel on sellisel kujul tema jaoks ainuvõimalik. Tema seisukohast on kõik teised, kes tema jaoks loomulikku ei järgi, hullud. Kelle normaalsus on normaalsem? Sama mõtete vastuolulisus avaldub, kui hakata kõrvutama unenägu ärkvel olekuga. Kui mina olen pidžaamaga magades oma koduse teki all oma unenäos alasti, siis on see alastus hetkel minu jaoks ainuvõimalik reaalsus. Samas inimene, kes vaatab magavat mind, näeb mind riietatuna ja tekiga kaetuna. See on reaalsus minust tema jaoks. Mina väidan, et olen alasti, kuigi teiste jaoks see sellisena ei paista. Oma tõe kõrvutamine teiste tõdedega teeb sellest kokkuleppelise tõe. Me võime enamusena kokku leppida, et roheline on roheline, kuid see ei tee sellest lõplikku tõde. Eriti nende värvipimedate jaoks, kes rohelist ei näe. Seega jõuame tagasi arutelu algusesse, et vaatamata arvamuste paljususele, on määrav vaid minu enese mõte ehk idee. Ainult oma enese idees saan ma olla lõplikult kindel, sest kõiges muus pean pidevalt kahtlema. Descartes sõnul „… pole mulle muud selge, kui see, et olen mõtlev asi, ehk asi, milles on mõtlemisvõime“.  Descartes mõjutavad meie olemust kolme sorti kogemused: 1. Jumala poolt meile antud, 2. Meid meie elus mõjutanud ehk kogetud teadmised ja 3. Meie enese poolt omandatu ehk õpitud teadmised. Need on meid elus mõjutanud reaalsed kogemused. Lisaks on kujutlusvõime, mis tuleks aga vaimust lahus hoida, et see ei segaks meid reaalsete otsuste tegemisel. Kui sa inimesena kujutad ette , et mõistad lennata, siis reaalses elus kogetud teadmiste alusel, ei maksa seda järgi proovida. Meie vaimurännakud (kujutlusvõime, fantaasia) on reaalsed vaid meie enese jaoks.

Oma kolmandas meditatsioonis mõtiskleb Descartes Jumala üle „kas Jumal on, ja ku on, siis kas võib olla ta pettur. Nimelt seda asja teadmata ei paista mulle, kuidas ma saaksin üldse üheski asjas kindel olla.“ Jumal on iga inimese jaoks erinev. Jumal kõnetab iga inimest erinevalt. Isegi inimese sees võib olla mitu erinevat Jumal ideed. Ühe Jumalaga räägib inimene näiteks  igapäevastest mureasjadest, teisega pikematest perspektiividest. Samas võivad objekt ja idee objektidest erineda. Ehk inimese mõte Jumalast ja Jumala tõeline olemus ei kattu. Inimene loob endale oma Jumala. Siit lähtuvalt tuleb kokku leppida neis alusteadmistest Jumala kohta, mis on kõigi inimeste jaoks ühine. Descartes ütleb, et selleks alusteadmiseks on usk, et Jumal on hea ja hooliv kõigi vastu. Kui Jumal oleks pettis, siis ei saaks me ühelegi tõekspidamisele elus kindlad olla. Kuigi Descartes ideed põlati kiriku poolt tema elu ajal maha, oli ta siiski veendunud usklik. „Siit aga järeldub, et miski ei saa tekkida eimillestki, nagu ei saa tekkida see,  mis on täiuslikum, sellest, mis on vähem täiuslikum.“, kirjutab Descartes. Ehk maailma loomist pole ilma täiusliku Jumala sekkumiseta pole võimalik ette kujutada ega kirjeldada. Seega on Jumala olemasolu tõestatud meie kaudu. Ehk kuna MINA mõtlen (cogito, ergo sum) ja minus on olemas täiusliku olendi idee, siis tõestab see, et Jumal on olemas. Descartes selgitab, et isegi kui on võimalik kujutleda, et sellist täiuslikku olendit ei ole olemas, siis ideed temast ei saa olematuks teha. Descartes tõdeb: „Seega idee, mis mul on Jumalast, on kõigist minu ideedest kõige tõesem, ja selgem ja täpsem“.  Descartes arutleb, et enne , kui me ei ole endale selgeks teinud ideed Jumalast, kui täiuslikust olendist, ei saa me lõplikult endale selgeks mõelda ühtegi teist ideed, sest ideest Jumalast saavad alguse kõik teised ideed või teadmised.

Me ei tea Jumala lõppeesmärke siin maailmas. Kindlasti ei ole need eesmärgid teostatavad reaalses ehk füüsilises maailmas. Muutused reaalses maailmas toimuvad vaimu maailma otsuste tagajärjel. Me oleme Jumalalt saanud piiratud teadmised, mille alusel tuginedes lisaks oma kogemustele, teeme otsuseid. „Minu eksitused (mis on ainukesed tõendid mingist ebatäiuslikkusest minus), märkan, et need sõltuvad üheaegselt kahest põhjusest, nimelt mõistmisvõimest, mis on minus ja valiku võimest, ehk vabast tahtest“. Seega sünnivad inimese vead sellest, et tahte ulatus on suurem tema intelligendi ulatusest ja ei jää sinna piiridesse püsima, vaid ulatub ka sinna, mida inimene enam ei mõista. „tahte ulatusele peab alati eelnema intellekti tunnetus“, jätkab Descartes. Samas ta tõdeb, et ideede või teadmiste paljusus, isegi juhul, kui nad on teineteisele vasturääkivad , on igal juhul parem, kui ühetaoline täiuslikkus. Kas ebatäiuslikkus ei ole sellisel juhul üks märke täiuslikkusest?   

Descartes kirjutatud „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ on vaimustav lugemine ja raske on selle teoses mõtteselgust ja aktuaalsust paigutada 17.sajandi algusesse. Samas on mõistetav selle mõtterännaku mõju oma ajastu mõtlemisele, nagu on mõistetav ka kirikuringkondade vastuseis raamatule. Descartes jutustav keel on lihtne ja arusaadav. Descartes koos astus filosoofia tavalisele inimesele lähemale. Ta selgitas inimestele lihtsas keeles igapäevalisi tõdesid. Jumal ei ole tema ideedena karm kohtumõistja vaid inimese heatahtlik abimees. See oli mõtteviisi muutus, mida inimkond ootas ja sealt alates algasidki inimkonna arengus hilisemad murrangulised arengud.   

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Rene Descartes, „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

2.      Teodor Künnapas, „Suured mõtlejad“

3.      Jakov Ljatker, „Descartes“

Koolitöö

DIALOOG SKEPTIKUGA

Arutlus pühast teatrist ja teatri pühadusest.

Skeptik: Sa räägid kristlikust, kõiki armastavast mõtteviisist, kristlikust hoolivast Jumalast. Aga Kristus on veidi enam kui 2000 aastat vana, kristlus veelgi vähem. Mis oli enne, kas siis enne ei olnud armastust, kas enne Kristuse saabumist Jumal ei armastanud oma lapsi ja oli tema pilk mujale pööratud? Kas valitses enne Kristuse saabumist ilmaruumis vaid viha ja raev. Ei, ütlen ma sulle. Armastust oli siis veel rohkemgi. Kus oli siis see sinu Jumal?

Autor: Minu Jumal on elulooja. Kaugel eemal siit, väljaspool meie kujutlusvõimet, asub Jumalate maa. Igaühele neist Jumalaist anti toimetamiseks tükike ilmaruumi. Seal võisid nad teha , mida soovisid. Jumalad leppisid kokku , et ühel hetkel nad kohtuvad ja vaatavad , kelle looming on kõige õnnestunum. Jumala ajamõõde on teadupärast pikk miljardeid aastaid ja üksik inimelu on tema jaoks vaid üksik möödalendav hetk. Minu Jumal sai endale Päikese koos taevakehadega tema ümber. Jumal otsustas luua siin elu, sest elu on suurim ja kauneim looming. Ta lõi enese näo järgi inimese, lisaks loomad ja taimed. Nüüd oli vaja hakata Jumalal oma kätetööd viimistlema. Meie oskame näha maailma vaid läbi enese silmade, kuid mõistmaks Jumala plaane jääb sellest väheks. Me liigume täiuslikkuse poole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis inimelu on Jumala jaoks vaid hetk. See tähendab, et inimene ei mõista teed, mille poole ma ühiselt liigume. Nagu igas loomingus, siis on muidu eksimatu Jumalgi eksinud ja lasknud inimkonnal liikuda täiuslikkusest kaugemale. Seepärast lasi Jumal naisel sünnitada endale poja, kelle ta ohverdas inimkonna pattude eest ja seeläbi sai inimkond pöörata taas õigele teele.

Skeptik: Minu meelest on inimkond nagu laps, kes kogu aeg uut kogemust otsides hukatusele läheneb või siis vähemalt ennast kõrvetada laseb. Tähis on , et me sellest ka midagi õpiksime. Muidu jäämegi, nagu Maeterlincki pimedad ilmas ekslema. Isegi peale Lunastaja Kristust on inimkonna tee korduvalt kraavi jooksnud. Meie soovid ei mängi jumalikus maailmakorralduses üldse mingit rolli. Juba Antiik – Kreeka filosoofid arutasid elu tekkimise üle või kuidas ilmaruum sai alguse ja tõdevad kindla faktina, just faktina, mitte hüpoteesina, et ilma Jumaliku sekkumiseta poleks see kõik saanud võimalik olla. Mul on vahel tunne, et inimkond on nagu purjakil inimene, kes ei taju ohtusid enese ümber vaid tegutseb loomupärasele vastupidiselt.

Autor: Just , kuid alati on Jumal ulatanud oma abistava käe ja inimkonna taas õigele teele juhatanud. Juba 16. sajandi algul kinnitas Luther oma teesid kiriku uksele andes inimkonnale teada, et võimalik on mõelda ka teisti kui ainult kõike läbi Jumala silmade nähes. Kas ei olnud see tohutu muutus inimese mõttemaailmas. Ja 18.sajandi keskel tõstsid pead valgusutsaja filosoofid eesotsas Voltaire`iga, kes tõstsid inimese aujärjele andes teada, et kui inimene ise enese eest ei seisa, siis ei tee seda ükski Jumal aidata. Sest aidata ei saa seda , kes ennast ise ei taha aidata. Jumal nägi, et ta inimestele liialt on vabadust andnud ja nii lasi ta luua aurumootori, mis vabastas inimesed raskest füüsilisest tööst ja andis neile jälle aega Jumalat tundma õppida.  

Skeptik: Milline on siis inimese koht selles Jumala maailmakorralduses tänapäeval?

Autor: Inimese roll on olla osa hulgast, jätta endast maha parem paik, kui ta enne teda oli ja kinkida midagi inimkonnale juurde. Maa on nagu pall Jumal süles. Sellel pallil sibab 7 miljardit inimest. Lisaks kõik muu elav. Seepärast ei jõua ka Jumal tegeleda iga üksiku inimese soovidega, vaid hulkadega Inimesed loovad oma tegevusega ühisenergiavälja, mis kiirgab meie jaoks nähtamatut, kuid Jumala jaoks eredat valgust. Hea energia on roosa, aga halb energia punane. Seal, kus maa värvub punaseks, teeb Jumal omad korrektiivid. Ta laseb kehval aretustööl ennast ise hävitada ja laseb seejärel sündida uuel põlvkonnal. Vahel paneb Jumal inimese raskustega proovile, et näha tema tugevust ja siis võib meile tunduda, et Jumal on meid maha jätnud, kuid tegelikult Jumal hoiab meid ja laseb meil endilgi mõista, et enesesse ja Jumalasse uskudes saame raskustest võitu. Seepärast peame me inimkonnana roosakalt helendama, sest siis oleme õigel teel ja Jumal kingib meil oma armastust. Jumal armastab meid nagu lapsi – üleannetuid karistab, tublisid kiidab. Seepärast saadabki Jumal inimestele haigusi või loodusõnnetusi, et meid õigele teele juhatada. Nagu viimase suure pandeemia ajal, kui inimesed kodudesse aheldati. Inimesed arvasid, et nad on ise jumalad, kuigi on tegelikkuses oma arengus ahvile lähemal, kui Jumalale. Inimesed hakkasid võimutsema kõige loodu üle, maa värvus Jumal silmis ohuvärvi punaseks ja Jumal saatis inimkonnale haiguse, mis nad kodudesse kinni jättis. Õige ruttu puhastusid vesi ja õhk. Kalad said taas ujuda ja linnud taevas lennata ja inimenegi tundis ennast õnnelikumana. Oluline on , et me sellest õpiksime ja ennast jälle ei hakkaks jumalatena kujutama.

Skeptik: Õnnelikumana? Mis on see õnn? Õnn on iga inimese jaoks erinev. Mõni on teise õnnetuse üle õnnelik, teine on õnnelik üksi olles, kolmas saab õnne kogeda vaid teiste keskel. Kes ütleb mulle, et see, mida mina õnneks pean, tõesti õnn on? Kas õnn saab üldse kõigi jaoks üks olla? Kas see on õnnelikum, kelle rahakott on paksem? See, kellel arvel 0 eurot, rõõmustab kui talle 10 eurot antakse. See, kelle arvel on miljon, ei oska aga tuhandest üldse rõõmu tunda. Kui sa ütled, et liigume õnne poole, siis kohu poole me tegelikult liigume?

Autor: Aga ega me ei teagi, mis on õnn. Kui vahel on tunne, et me saame seda juba tunda, siis libiseb ta meil jälle käest. Oleme rahulolematud ja kriitilised püüeldes kogu aeg mingi tundmatu unelma poole, mida peame õnneks. Siis kui tunneme, et nüüd ongi see õnn meil käes, siis tajume, et ikka on veel midagi puudu ja asume edasi pürgima. Mingit ülimat õnne polegi tegelikult olemas, on ainult teekond õnneni. Kui me lepime sellega, et õnn on otsingutes, pidevas liikumises unelma poole, siis saabub meisse rahu ja just see ongi see õnn. 10 või 1000 eurot ei oma siin kõige väiksematki rolli. 

Skeptik: See on kõik loogiline, aga kuidas inimene teab, kuhu poole me teel oleme? Kuidas me teame, milline on see Jumala Suur Plaan, millest sa räägid? 

Autor: Ega sedagi meie ei tea. Kuidas seda seletada? Vaata, inimene on nagu jalgpall, mis peab jõudma unistatud väravasse, kuid enamuse ajast liigub hoopis platsil saades hoope, mis panevad ta liikuma. Need hoobid ei vii alati sugugi väravale lähemale. Siin tuleb appi meile meeskond. Kui me meeskonnana oleme otsustanud liikuda väravasse, jaganud rollid, kes takistab vastaseid, kes juhendab ja kes viib palli väravasse, siis on tulemus palju kindlam. Me peame ühtmoodi mõtlema. Me peame ühiselt mõistma , kes me oleme ja kuhu me teel oleme. Me peame enesele püstitama need eesmärgid ja jagame ülesanded. Seepärast ongi inimkonna arengu jaoks oluline kultuur. Kirjandus, muusika, teater, kunst, arhitektuur jne – see loob meile meie ühise eluruumi. Kultuuri ülesandeks on Jumala plaanid panna inimese jaoks arusaadavasse keelde.  

Skeptik: Kultuur ja iga inimese konkreetne kultuuriline osadus ei ole enam elu osa. Varasemalt mängisid kõik pilli, sest muusikat ilma elava esituseta polnud võimalik nautida. Kõik tantsisid, sest see oli meelelahutus, mis viis kokku mehed ja naised, noormehed ja neiud. Siis korraga oli muusikat võimalik kuulata salvestatuna, kohtuda lubati niisamagi. Kultuur lakkas olemast igapäevane elu osa. Albert Schweitzer kuulutab oma essees „Filosoofia süü kultuuri allakäigus“ kultuuri lõppu. Omal moel lõppeski 100 aastat tagasi üks kultuurilise arenguetappe ja seetõttu vahetult enne kõike muutvat I Maailmasõda oli temal selliseks väiteks täiesti õigus. 60 aastat hiljem tõdeb lavastaja Jaan Tooming, et inimkond ei kaota midagi, kui teater omad uksed kinni paneks ja tegevuse lõpetaks. Tänasel päeval on miskit taas lõppemas. Maailm on kolinud internetti ja iga päev luuakse kümneid äppe, mis peaksid inimese elu veelgi mugavamaks tegema. Kohtumisteks pole vaja enam kodunt väljuda. Veelgi enam – kodus istumist isegi propageeritakse. Kuid kultuuriline kogemus ilma vahetu kontaktita on emotsionaalselt tühi, sest saali ja lava vahel ei vahetata energiaid. Seepärast tundub loogiline, et panemegi kultuuriasutused kinni ja laseme neil siis uuesti kasvada just seal , kus on nende koht. Nagu võililled, mis murust eemaldatuna ajavad ennast läbi asfaldi päikese poole.

Autor: Kuulsin kord üht humoorikat lugu, mida rääkis Darwini evolutsiooniteooria kriitik. Roninud kord ahv puu otsast alla, et marjadega maiustada, kuid marjad olid käärima läinud ja endasse alkoholi kogunud. Ahv sõi, alkohol röövis tema mõistuse ja ta jäi puu alla magama. Järgmisel päeval tulid teised vaatama, kui ahv jäi. Sõid nemadki ja jäid samuti magama. Ärgates ei hakanudki nad enam puu otsa ronima, vaid inimestena maa peale elama. Mis on selle loo moraal? Me oleme ühiselt teel , meil on oma ühisenergiaväli, milles me elame. Aga keegi peab olema alati, kes teed näitab. Keegi peab olema, kes avab esimesena ukse tundmatusse. See ongi kultuuri üks peamistest eesmärkidest – olla teenäitaja. Minu jaoks on äärmiselt inspireeriv Arvo Pärdi ütlemine, et kõrgkultuuri ilma Jumala puudutuseta pole võimalik teha.  Ehk ilma Jumala juhatuseta ei võimalik inimese mõttesuundi muuta. Selles mõttes on Pärt nagu prohvet, kes on Jumala hääleks inimeste juures. Uku Masing on kirjutanud, et kultuuri mandudes peab kiriku roll ühiskonnas suurenema. Inimene vajab rituaale ja kus teatakse rituaalidest rohkem kui kirikus. Masing on kirjutanud, et kirik oma tuhande aastase ajalooga on kultuuri hoidnud ja salvestanud juba ajast , kui siin maal veel kirjaoskust ei tuntud ja muud võimalust leida juhatust teadmiste poole polnudki, kui ainult kirkust. Kirik on meie kultuurilise mõtlemise nurgakivi ja kui kultuur mureneb, siis peame taas naasma juurte ehk kiriku juurde, et lagunenud kultuuritempel taas üles ehitada.

Skeptik: Mis ülesandeid kannab tänapäeva teater, mille vajalikkuses lavastaja Jaan Tooming kindel ei olnud? Olen seda meelt, et teater on oma väljenduslikes otsingutes sattunud ummikusse. Teatril puudub inimese hinge raputav sõnum, teatrist on saanud meelelahutusvorm , mida  vaadates unustad argimured ja  rahuldad oma sügavaid ihasid. Ta ei ole enam Jumala hääleks nagu ta läbi ajaloo on olnud.

Autor: Nii kahju, kui see ka ei ole, aga ma olen sinuga nõus. Teatri ajalugu algas Antiik-Kreeka pühadest rituaalidest, sai tugeva tõuke keskaegsete müsteeriumitega, kui Jumala sõna tuli viia kirjaoskamatu rahvani. Teater on mitme erilise looja koostöö- autor, lavastaja ja näitleja. Tõelise loomingulise elamuse saamiseks peab kõigi erinevate osapoolte koostöö olema filigraanne. Jääda lootma kordumatule tekstile ei ole võimalik, kui üldpilt laguneb või näitlejad ei tea, millised on nende ülesanded. Samuti ei saa lootma jääda lavastajale, kes äkki kehvast materjalist kuidagi läbi tänu efektsetele lahendustele välja veab. Kuigi teatriajaloos on selliseid juhuseid olnud, kuid siis on lavastaja kasutanud algmaterjali vaid tõukejõuna luues ise uue ja iseseisvana  võetava näidendi. Arusaadavalt ei saa loota ka kõrgtasemel näitlejale kui näidend ja lavastaja ei anna talle võimalust oma võimeid näidata. See mitmete osapoolte ühine pingutus ja panusena antud energia ongi see, mis teeb teatri kordumatuks ja võrreldamatuks elamuseks. Muidugi on olemas ka film, kuid tunda elava inimese energiat ühes ruumis, minu kui vaatajaga, on siiski kogemusena hoopis midagi palju emotsionaalsemat. Teater peab näitama inimesele seda, kes ta võiks olla. Teater ei pea kaasa elama ühiskondlikele protsessidele või olema aktiivne suunanäitaja teel, kuhu inimkond peab liikuma. Samuti ei pea olema moraliseeriv või näppu vibutav. Teater ei tohiks laskuda igapäevase ajakirjandusliku poriloopimise tasemele, vaid vaatlema inimest tema ajas kõrvalt ja näitama talle positiivseid võimalusi ja näiteid ajaloost sellest, kes ta võiks olla. Teater peab paremaks muutma iga konkreetset inimest tõstes ta lühikeseks teatrimaagia hetkeks ehk etenduse toimumise ajaks argipäevast kõrgemale, lähemale Jumalale. Inimene peab teatris tunda ülevust, mida ta oma igapäeva argirutiinis ei koge. Head näidendit vaadates valdav vaatajat tihti emotsionaalselt tõstetud meeleolu, kus kananahk jookseb üle ihu ja vaataja tardununa tooli kangestub. Mis see on , kui see ei ole Jumala puudutus. Sellistel hetkedel puudutab inimene oma hinges midagi püha, midagi , mille olemasolu ta tajub, kuid seletada ei oska. Inimene puhastub.Keskaegsetes müsteeriumites kasutati teadlikult erinevaid lavastuslikke efekte, et vaatajat raputada, et vaatajale pakkuda enneolematu emotsionaalne kogemus. Need hetked pidi vaatajale suurendama loo meeldejäävust ja neil hetkedel pidi vaataja kogema Jumala olemasolu siinsamas teatrilaval. Inimene pidi tajuma, et nüüd astus Jumal lavale,  et Jumal on just sellel hetkel siinsamas, tulnud siia tema pärast, et temast saaks parem inimene ja et ta patuteelt kõrvale astuks. Sama võimalust kasutati juba ka antiikteatris , kui lavastuse lõppedes tuli Jumal taevast ja tõi lahenduse lahendamata probleemidele. Jumala sekkumine tõi asjade kulgemisse otsustava pöörde. Iga vaataja sai kohe aru, et ilma Jumala sekkumiseta ei toimu siin maailmas midagi. Teater peab tegelema tuleviku, mitte oleviku või mineviku vastasseisude lahendamisega. Samas on teatri võimuses läbi lavakogemuse jutustades mineviku lugusid viies vaataja tänasest päevast paremasse homsesse. Teater on õpetlik sild mineviku ja tuleviku vahel.

Skeptik: Ausalt öeldes tajun ma Jumala olemasolu või kuidas seda nimetada hulga rohkem tänapäevastes rituaalides, kus aeg-ajalt tuleb ikka passiivselt või aktiivselt osaleda. Pulmad, matused, vastuvõtud, erinevad tseremooniad – seal tajud midagi, mida ei näe, aga mida on tunda. Või siis kiriklikud rituaalid, kus osalejate arv on väga piiratud. Kadunud on kristluse tunnetus. Usk ei ole enam praktiline vajadus ja seetõttu muutunud kasutuks. 

Autor: Seda enam peab kultuur näitama teed Jumala poole. Rituaalid puudutavad sinu vaimu. Kui samas rituaalis osaleb sadu inimesi, siis kogetud energia mitmekordistub. See loobki ühisenergiavälja, mis meid kõiki haarab ja ühes suunas liikuma paneb. Osadust ehk osaks saamist kasutatakse nii kirikus kui ka teatris. Osadus loobki ühisenergiavälja. Näitleja laval on olemuselt sarnane preestriga, kes viies läbi teatavat rituaali kehastub rituaali läbiviimise ajaks rituaalijuhiks. Nad viivad oma tegevusega publiku mõttemaailma rändama. Preester lähemale jumalale, näitleja inimesele endale. Stanislavski eristab näitleja töös loomingulise töö ja kunstilise väljenduse. Hing paneb sind loominguliselt tööle, kuid tõelise kunstilise väljundi annab ikkagi ainult Püha Vaimu puudutus. Nüüd ongi küsimus näitlejale, et kas sinul on küllalt Vaimu, et hulkasid liigutada. Kas sinus on piisavalt palju Jumala puudutust?  Kas sa selle ihu ja vaimuvaraga, mis igal näitlejal on, suudad pakkuda midagi kordumatut? Eks ole ka teatri ja kiriku terminites palju ühist. Teatrihoonet kutsutakse kultuuritempliks, sest sealgi kaasatakse vaataja läbi rituaali kaasa ja viiakse argipäevast välja. Lava kutsutakse altariks. Üldse on teatrisaal sarnane kirikule, kus ühel pool on osalejad ehk vaatajad ja teisel pool rituaaliläbiviijad ehk näitlejad ja preestrid. Seepärast on arusaadav, et kirik keskajal teatri vande alla pani ja näitlejad inimkonna kõige madalamasse klassi paigutas, sest pühadust rüvetati ja pühasse ruumi toodi teemad, mis mingil moel ei oleks tohtinud ühiskonnas tähelepanu saada. Ühisenergiaväli löödi segamine ja algasid segaduste ajad.

Skeptik: Selleks, et me mõnd kunstitoest, kõik ühtmoodi mõistaks, peame olema oma olemuselt kõik ühesugused. Aga me ju ei ole. Me kõik erineme oma vanuse, hariduse, põlvnemise, silmaringi ja mille iganes poolest. Mis ühe jaoks on naljakas, ei ole seda teise jaoks mitte. Mis on ühe jaoks haarav, on teise jaoks igav. Kuidas saab siis üks lavastus meid ühiselt mõjutada? Siis peaks publikule lavastust ja tema sõnumit enne ja pärast seletama, aga  ilu võib olla ka lihtsalt ilus ja seda ei saa teaduslikult seletada. See võtaks ilult tema ilu. Emotsionaalne kogemus, mis eristab inimesi, on personaalne ja sõltub iga inimese taustast ja elukogemustest. Selle teaduslik seletamine ei anna saadud emotsioonile midagi juurde. Lisaks on selline selgitamine vägagi üldistav, sest inimesed, nagu ma juba ütlesin, on selleks liialt erinevad. Kui oskad too siis mõni näide, sellest kus üks lavastus omab laiemat mõju ja mõjutab inimesi ka väljapoole teatrisaali. 

Autor:  Lavastus peab andma tõuke aruteludeks. Teater ei pea pakkuma vastuseid, vaid tõstatama küsimusi. Ühiskondlik arutelu on see, mis meid ühendab. Näiteks  Shakespeare „Hamletis“ pannakse peategelane otsima tõde. Talle ei anta kätte valmis vastuseid, ta peab neid ise leidma. Loomulikult tabavad teda teel raskused, teda reedetakse, teda ei mõisteta. Vaatajatena mõistame peategelast, sest  tunneme tihtipeale sama, et meid on reedetud, meie usaldust kuritarvitatud. Peategelane jäi enesele kindlaks ja läks oma otsingutes lõpuni, kuigi see lõpp oleks võinud ka talle enesele saatuslikuks saada. Meiegi peame jääme oma põhimõtetele kindlaks. Kuulus on Hamleti monoloogi esimene rida, kuid palju kõnekam on hoopis teine „Kumb oleks üllam, kas vaevas taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada …“. Seda küsime endalt tihti. Peategelane ei andnud alla ja tõstis relvad hädamere vastu. Või teine näide. H. Ibseni „Peer Gynt“ peategelane kogeb oma eneseotsingutes Jumala olemasolu, kuid iga kord on see Jumal erinev. Ta jõuab lõpuks koju ja mõistab, et tõeline Jumal ongi see, kes ootab sind koduseinte vahel. Pole vaja kuhugi minna, sest kui sul Jumalat oma kodunt ei leia, siis ei leia sa seda mujalt ka. Vaatemängust lummatud publik läks koju ja tundis isegi raskustes olles ennast koduseinte vahel Jumalast hoituna. Teadmine, et Jumal on olemas, annab jõudu. Neid näidendeid on mängitud tuhandeid kordi läbi põlvkondade. Usu, et see on jätnud jälje meie kõigi mõtteviisidesse.

Skeptik: Ma võin su mõtetest ju isegi aru saada ja neid jagada, kuid neist ei tõuse kasu. Ütle, kus on eesti teatris Jumala sõna lavale toodud. Eestlane kardab Jumalat nagu tuld. Maini eestlasele, et sa tahad temaga Jumalast rääkida, siis ta põgeneb sinu juurest läbi suletud aknagi. Seepärast ei saa ka Jumalat lavale tuua. Inimene kardab Jumalaga kohtuda.

Autor:  Just. Kui inimene Jumalat ei usu, siis ei tähenda, et ta Jumalat ei karda. Kuid kuidas sa saad karta kedagi, keda sa ei usu? Usu mind – eestlane usub rohkem, kui ta tunnistab. Küll peagi saab läbi nõukogude propagandast immutatud inimpõlv, keda relva ähvardusel sunniti kirikust lahti ütlema. Inimene ei karda Jumalat, vaid relvakandjat, kes ennast Jumalaks nimetab ja laseb ennast kummardada. Minu vanaema rääkis kord sõjaaja mälestusi, mida vaikselt salvestasin. Hiljem ta helistas ja palus , et ma salvestust kuskil ei levita, sest „NEMAD“ tulevad veel tagasi. Hirm ei luba inimesel oma tõelist nägu näidata. Kuid olen sinuga nõus – arutlused Jumala olemuse ja mõju üle ei ole kuigi tihti eesti teatrilavadele jõudnud. Loomulikult on Tammsaare kõigi oma erinevate teostega olnud äärmiselt rikas varasalv eesti  teatrilavadel. Ma mõtlen „Tõde ja õigus“ kõigi oma osadega ja „Põrgupõhja uus vanapagan“, kuid need ei ole näitemängud vaid dramatiseeringud, mis annavad edasi juba dramatiseerija ideid antud teose teemadel. Olgu siis selleks Voldemar Panso „Inimene ja Jumal“ või Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“.  Näitekirjanikud on Eestis usuga vähe tegelenud. Kohe tuleb meelde vaid Hendrik Visnapuu. Uuemal ajal on Jumala tegelaskujuna pannud lavale Andrus Kivirähk, kuid tema Jumal on pigem naeruväärne ega oma neid omadusi, mis inimest tema muredes aidata võiks. Mina isegi panin näidendis „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ Baeri ja talupoja Jumala nägemuse üle vaidlema. Ega nad selgeks asja saanudki. Liialt erinevad olid mõlema arusaamad. … Jaa. Vähe on neid eesti teatrimehi, kelle peale on paistnud Jumala valgus. Või on see hirm ennast paljastada. Mõni kisuks ennast pigem laval alasti, kui tunnistaks Jumalat oma südames. Aga piisad uuristavad pika ajal peale ka kivisse augu. Rituaalid seovad meid ja loovad ühisenergiavälja. Ma olen kindel, et aeg, kui kõik need inimesed , kes tuhandete kaupa teatrisse jõuavad, mõistavad, et kirikul ja teatril on rohkem ühist , kui nad arvatagi oskavad, ei ole enam kaugel. Meie vaim on vabanemas süstitud hirmudest. Ja siis …

Skeptik: Ja mis siis juhtub?

Autor: Äkki siis lõpebki tigedus inimeste hingedest ja asendub armastusega ligemese vastu. Nagu Lev Tolstoi kirjutas, et armastus on nii suur ja hoomamata tunne, mis võib inimese halvatuks teha. Selline tunne saab olla vaid Jumalikku päritolu, sest see on ainus seletus. Jumala olemasolu väljendubki armastusena meie südametes. Ja seega on armastus ainus jumalik ja õige elamiseviis. Nii ta kirjutas. Just selle sõnumi kuulutamine peaks olema iga teatraali esmane eesmärk. Armastuse propageerimine kodus , tööl, koolis, tänaval, maailmas.

Skeptik: Sellise hala peale saad korralike meeste käest lõuga.

Autor: Karta on.     

 

Jõulud on erilised

 Jõulud on erilised

Sellel aastal tulevad jõulud teisiti. Mitte muidugi päris teisiti, kuid veidi tavapärasest harjumatumalt siiski. Firmapidusid ei ole, vallapidusid ei ole, avalikke jõulukontserte on vähe …  Kui tuju veel päris nulli ei läinud, siis lisan ka, et lapsed ei tohiks vanavanemaid ja jõuluvanad lapselapsi külastada. On vist natuke teistmoodi küll, kui mina seni harjunud olen. Kuid raadiotes kõlab jõulumuusika ja majad linnades on löönud jõulutuledes särama. See on märk, et jõulud siiski tulevad ja inimesed ei jäta saabuvaid pühasid tähistamata.  Nüüd siis olenegi oma jutuga jõudnud sinna, et sellel aastal on jõulud erilised. Võib juhtuda, et selliseid jõule ei tule enam kunagi. Kas ei ole see just üksi põhjuseid jõulude tähistamist  väga tema kordumatuses tõsiselt võtta? Kui juba kõik on tavapärasest erinev, äkki siis keeraks vinti juurde ja teekski jõulud sellisena nagu nad olid 100 aastat tagasi. Siis ei olnud elektrit (elekter võiks ikka olla), ei olnud internetti (selle saab küll jõuluõhuks välja tõmmata), ei olnud telekat ega raadiot (neidki pole keeruline kinni panna). „Tule taevas appi, aga mida me siis teeme“, küsivad võhikud. Ärge sellel imelisel õhtul vaadake ekraane, vaid teineteisele silma. Palju inspiratsiooni saab jõulude tähistamiseks, kui külastada eelnevalt neid kümneid kohalikke külamuuseume, kes enamuses on jõuludeks välja toonud ajaloolised jõuluehted, mängud ja muu inventari. Lisaks korraldatakse temaatilisi ekskursioone ja teemapäevi. Huvitaval kombel on muuseumid peredele jätkuvalt avatud, sest korraga seal suuri rahvahulki ei liigu. Igal juhul tasub pühade ajal märkmik koos pastakaga tasku pista ja oma kodukoha muuseumist läbi astuda. Lisaks mängudele ja meelelahutusele saab sealt kindlasti ka põnevaid ideid peolauale.

Katsun siis koos teiega mõelda, milline võiks olla eriline kodune jõuluõhtu. Kodune jõuluõhtu algab kuuse toomisega. Igahalja puu pühadeks tuppa  toomise traditsioon on kaunis vana ja veidi ka segane. Teada on , et juba 12. sajandil kasutati kiriku müsteeriumites paradiisipuu sümbolina haljast puud, mille otsa riputati õunad, kust siis Eeva saatusliku õuna noppis ja inimsoo igaveseks paradiisvõludest ilma jättis. Siis on tead, et okaspuu oksi toodi tuppa ja riputati akendele ja ustele, et tõrjuda kujasid vaimusid. Ma kujutan ette, et kuuseoks pidi kurjal vaimul kannikad marraskile tõmbama ja vaim pidi siis jutiga metsa põgenema. Samal põhjusel viidi oksad ka tallidesse ja pühakodadesse. Nagu tänapäevalgi seotakse hiiedes puudele paelakesi külge , et endale vaimude poolehoid võita, siis samal põhjusel kaunistati algselt ka jõulupuud. Enne kui kuused kodudesse jõudsid, püstitati nad linnaväljakutele. Arvatavalt püstitati maailma esimene avalik jõulupuu 1441.a kohalikke vallalisi kaupmehi ühendava Mustpeade vennaskonna poolt  just Tallinna Raekoja platsile, kui ümber vahaküünaldega ehitud nulupuu pidu peeti ja samal õhtul puu ka põletati.  Kuulus kroonik Balthasar Russow on pidanud 16.saj ajaloovääriliseks üht sarnast üritust veidi pilkavalt ja üleolevalt kirjeldada. Ta kirjeldab, kuidas noored kaupmehed oma neidudega tulid ja roosidega kaunistatud puu põlema süütasid ja siis selle ümber ühiselt ringmänge mängisid ja tantsu lõid.  Uuemal ajal on kuused juba iga linna keskväljakul. Tartust on teada 1931.a, Viljandis pandi puu püsti 1936.a ja ära on märgitud selle tarbeks telliti välismaalt 112 küünalt. Toreda nimega austati 1939.a Narva jõulupuud, mida kutsuti „poissmeeste jõulupuuks“, ju sellepärast, et neil vaesekestel polnud paremat puud võtta.

Euroopas toodi haljas okaspuu õuest tuppa juba 17.sajandil. Eestisse jõudis see komme 19.sajandil. Algselt oli kuuse peamiseks ehteks ladvas kõrguv Petlemma täht, mis nõukogude ajal sobilikult „Kremli täheks“ muutus. Tänapäeval toovad usinamad kuuse RMK äppi abil metsast, aga laisemad ostavad kaubakeskusest. Rohelise maailma vaate pooldajad panevad tuppa nailonkuuse (tegelikult kurnab selle tootmine ka loodust päris palju). Ruumi puudusel kinnitatakse seinale kuusekontuur, mille külge saab samuti ehted kinnitada. Meie oleme oma kodus kaunistanud mehemõõtu draakonipuud. Nii on.

Toredaks vahepalaks on ka kuusekaunistuste tegemine. Selle kohta võib leida  hulgaliselt kirjandust ja juhiseid ja kunagi ei tohi allahinnata kasvõi ühe väikese omatehtud kaunistuse võlu. Kuusel võiks olla poe ja omatehtud ehete kõrval vähemalt üks päris leegiga küünal, sest  elusa tule leegi võbelus toob tuppa erilise atmosfääri. Tean küll, et tuleohutuse pärast on see lubamatu, aga kui mina veel väike olin, siis oli kuusk küünlaid täis ja ma võisin neid vaadata tundide kaupa. Huvitav, et midagi ei läinud siis põlema. Muidugi tuleb lisaks kuusele kaunistada kogu elamine. Sada aastat tagasi oli väga populaarne jõulukroon, mis kindlasti õnnetoova ja tulevikku ennustava atribuudina pidi igas kodus olema. Õlgedest kroon valmistati ise ja pandi lae alla rippuma. Tüdrukud võistlesid, kelle kroon on kõige ilusam. Jõulukroon pidi kaitsema absoluutselt kõigi kurjade mõjude vastu. Mina küll ei julge öelda, et see uskumus on mõttetu. Seda ma ka ei usu, et kui raamat padja alla panna, siis tuleb tarkus ise pähe, aga magama minnes panen ikkagi raamatu igaks-juhuks padja alla. Lasen tütardel ka krooni teha … Igaks –juhuks. Nii on.  

Pean oluliseks, et kui kaunistusi teha, siis võiks sellest osa võtta kogu pere, sest vanemlik eeskuju on äärmiselt oluline. Peab vist mainima, et jõulud ei ole ainult laste püha, vaid ajalooliselt on see olnud eelkõige siiski vanemate püha. See on aeg, kus korraks astutakse igapäeva rutiinist kõrvale, tehakse kokkuvõte möödunust ja seatakse uusi plaane. Jõuludega koos hakkavad päevad pisitasa taas pikemaks venima ja see on märk uuest algusest, uuest ärkamisest. Samuti saab koos Jeesuslapse sünniga kogu inimsugu lunastuse ja uue võimaluse astuda hingeliselt puhtamana edasi. Omal ajal oli see väga oluline teadmine, mis tänapäeval on peamiselt nõukogude propaganda tagajärjel kaduma läinud. Ametlikult kuulutati 25.detsember Kristuse sünnipäevaks alles 381.a Konstantinoopoli kontsiilil.  See kattus Hilis–Rooma Võitmatu Päikese pühaga. Nii on.    

Enne veel kui jõuluõhtu kätte jõuab võiks terve pere teha jõulukaardi ja saata see postiga vanavanematele, kellele ei tohi või ei saa külla minna. Päris kaart on elav tervitus, igal juhul elavam kui netitervitus. Ma ütlen kohe ära, et netitervitusi ma ei loe, kui keegi peab vajalikuks saata. Ega jõulukaartide saatmise komme ei olegi väga vana. Teadaolevalt valmistas maailma esimese jõulukaardi oma sõbra sir Henry Cole palvel inglise kunstnik John Horsley. Cole`il oli kore kiire ja ta ei jõudnud ise käsitsi kaarte kirjutada. Ta trükkis neid 1000 tükki, kuid väga populaarsed need polnud. Kuid värvitrüki arenedes muutusid ka kaardid populaarseks ja 1880.a soovitas inglise postiamet inimestel kaardid varakult postitada. Sarnane mure oli ka Tallinna peapostkontoril, kes 1935.a andis teada, et teele on läinud 626 250 jõulukaarti ja tundis muret, kuidas postiljonid küll selle koorma kohale kannavad. Kaardid olid ilma ümbrikuta ja ega peale jõulusoovide kaardile suurt midagi enam kirjutada ei mahtunud. Õnneks on paljudes kodudes ja firmades jätkuvalt komme saabunud jõulukaardid avalikult välja panna. Mõnes kontoris on kaardirivi päris pikk, mis on märk sellest, et päris välja surnud kaardi saatmise komme veel ei ole. Andkem siis postiljonidele tööd ja äkki jäetakse siis ka mõni postkontor maal sulgemata. Nii on.  

Aga läheme oma erilise jõululaupäevaga edasi. Kuusk on toas ja ehted küljes. Kaardid saadetud. Endistel aegadel toodi tuppa alati õled. Nendes siis mängiti ja jäädi öösel magama. Tänapäeval lõhuvad kombainid õlekõrred nii ära, et tuppa tuues on nad vaid tolm. Õlgede asemel võib põranda mööblist puhtaks teha ja maha laotada padjad ja vaibad. Seal põrandal on nii hea külitada, pikutada ja mängida. Miks mitte ööseks magama jääda. Laste jaoks on alati  põnev, kui saad magada mujal kui oma turvalises voodis ja kui veel jõulutuled su kohal säravad, siis on eluaegne elamus kindel.  Ärge magama veel minge, sest jõulutaat pole üldse veel külas käinud.

Jõulutaat on muidugi iga jõuluõhtu oodatuim külaline. Jõuluvana eelkäijaks peetakse 4.sajandil Väike-Aasias elanud Myra piiskoppi Nikolausi, kes oli tuntud oma heategude poolest. Euroopasse jõudis jõulutaat 19.sajandi keskel. 1823 kirjutas luuletaja Clement Moore luuletuse „Püha Nikolause külaskäik“ , mis kirjeldas jõuluvana meile täna tuntud muheda ja lõbuse mehena. Arvatavalt on see luuletus jõuluvana olemust mõjutanud rohkem kui miski muu. Punase kuue ja valge krae joonistas jõuluvanale Ameerika karikaturist Thomas Nash, kes pani jõuluvana elama ka põhjamaale. Kõvasti tuntust jõuluvanale lisasid 1931.a Coca-Cola reklaamides naeratav taat. Päris esimene jõuluvana käis eesti lastel külas 1896.a Audru-Malla koolis Pärnumaal. Kahjuks pole tead, mida ta kingiks tõi või kas ta üldse midagi kingiks tõi.

Liigume minevikust tänapäeva. On juhtunud, et Taat jätab kingid ukse taha ja tõttab ise edasi. Meil käis aga ühel aastal Jõuluvana lapselaps Vambola (nii ta ennast kutsus). Polnud teisel habet ega midagi ja nägugi kuidagi pojaga sarnane, aga sai kingijagamisega suurepäraselt hakkama. Lohisev kuub jäi küll lahkudes talla alla kinni ja Vambola oleks ennast pea-aegu peadpidi peolaualt leidnud, kuid üldist rõõmu see ei vähendanud. Kingid on toonud ka põder Rudolf, kes need rõdule poetas. Teisel aastal olid päkapikud pakid keldrisse vedanud. Vaat kus vigurivändad. Hea, et lapsed kobistamise järgi üles leidsid. Ainult üks punane kuub lippas veel akna taga, aga jõuluajal ongi ju kingijagajail kiire. Jõuluvana võib tellida ka käesoleval aastal. Eks see on pere enda otsustada. Kingijagamisest loobuda siiski ei maksa. Olles jõuluvanaga sinasõber, siis tean, et jõuluvanale meeldivad kõige enam pered, kus pakke ei ole kümnete kaupa, vaid igaühele mõni. Nagu ennist juba mainisin, siis on isiklik ja vanemlik eeskuju oluline ja nõudes laste käest salme, peavad ka vanemad neid esitama. Aga ega siis alati pea salmi lugema, võib korraldada ka ühislaulmisi. Need meeldivad ka jõuluvanale väga. Esimesed jõululaulud on teada juba 13.sajandi Itaaliast, kuid tänapäeval võib neid katkematu vooluna kuulda igast raadiost. Arvatakse, et kõige enam mängitud ja müüdud jõululaul on Irving Berlini „I`m Dreaming of a White Christmas“, mille laulis kuulsaks Bing Crosby. Lisaks laulule võib kodus  korraldada ka mõne ühismängu või tantsu, kus Jõulutaatki meelsasti kaas lööb. Seega tasub olla loominguline.  Nii on.

Kingid jagatud ja kõht täis, siis on aeg patjadel mõned mängud mängida. Tänapäeval pakuvad kauplused palju erinevaid mänge, mida pereringis või sõpradega mängida, kuid kui neid pole käepärast, siis saab ka päris lihtsate koduste  vahenditega põnevalt aega veeta. Alati aitab pakk paberit. Kõige lihtsam on teha paberlennuk ja vaadata, kelle oma lendab kõige kaugemale. Järgmisena võib sama lennukit täpsuse peale visata, näiteks tooliseljatoest läbi. Kes kõige kaugemalt läbi saab on võitja. Siis saab paberist teha laeva. Pange laevad kõrvuti põrandale ja puhuge nad sadamasse. Kelle laev esimesena kohale jõuab, on võitja.  Võtke kaks paberit  või ajalehte ja minge üle toa. Tingimus on, et paberit mööda põrandat lohistada ei tohi ja jalg ei tohi põrandat puudutada. Võistlus on põnevam, kui ema-isa on kahekesi ühes võistkonnas ja lapsed teises. Katsugu siis kahekesi paberile ära mahtuda. Siis saab mängida asja-bingot. Tehke paberile 3x3 ruudustik ja kirjutage igasse ruutu üks toas olev ese, mis algab nt K-tähega. (kauss, komm, kingitus, kuusk jne) Mängujuht hakkab seejärel nimetama K-tähega esemeid, mida ta toas näeb. Kelle paber on ka see ese kirjas, tõmbab selle maha. Kelle paberil saavad esimesena kõik lahtrid läbi kriipsutatud, ongi võitja. Võib teha ka lihtsalt võistluse, kes kirjutab üles kõige rohkem K-tähega algavaid esemeid toas. Uskuge see mäng võib oma absurdsuses, kui inimesed hakkavad asjadele panema suvalisi nimesid, olla päris naljaks. Järgmises mängus „Kuulus ja kummaline“ kirjutab mängujuht paberile ühe kuulsa inimese nime. Teised püüavad korda mööda küsides küsimusi, millele saab vastata ainult kas ei või jaa (nt Kas ta on mees?, Kas ta on sportlane? jne) , ära arvata, kelle nimi on paberil. Kes ära arvab, saab õiguse kirjutada järgmine nimi. Sama mäng saab mängida ka toas olevate esemetega. Neid mänge saab mängida ka koos vanavanematega, kes joosta ei jõua. Natuke aktiivsemaid mänge saab mängida näiteks sokkidega, mis on palliks keeratud. Päris pall jõulukuuse juures võib pahandust tekitada, kuid sokid on turvalised. Nt võib võistelda, kes viskab kõige kaugemalt prügikorvi, või kes tabab kümnest viskest kõige rohkem. Sokipaari võib ka ära peita ja siis lasta teistel otsida. Siis võib korraldada lastele võistluse, kes toob mängujuhile esimesena nt midagi kollast või midagi lamedat või kivi, või vanaema sussi jne.  Loomulikult võib selle loo läbi lugedes koostada väikese perekondliku viktoriini ja õigeid vastuseid hiljem omatarkusega hiilates kommenteerida.  Nii on.

Kaunist ja rõõmsat ja väga erilist jõuluaega kõigile!

Kasutatud kirjandus

M. Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak 2010)

M. Hiiemäe „Pühad ja argised ajad rahvakalendris“ (Varrak 2018)