JOHANNESE EVANGEELIUMIST

 

JOHANNESE EVANGEELIUM

Autorsus

Ilmumisest peale on evangeeliumi nimetatud euangelion kata Ionnen (Evangeelium Johannese järgi) ja ta on olnud järjekorras alati viimane ehk neljas. (5)Evangeeliumi autorlus on segane, sest nimi Johannes oli tollal väga populaarne. Johannes on kreeka variant heebrea nimest Joohanan, mis tähendab: "Jahve on armuline, heatahtlik". Suulises pärimuses kippusid erinevad Johannesed aja jooksul kokku sulama ja tihti oli ühe teisest eristamine kaunis raske.

Johannese evangeelium ise märgib autoriks jüngri, keda Jeesus armastas. Kuigi teda ei ole otseselt nimeliselt nimetatud, siis arvatakse, et tegu on Johannesega, sest evangeeliumi algul sätestatakse antud raamatu autor sõnadega: „Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, 7 see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. 8 Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest.“ (Jh1: 6-8) Evangeeliumi lõpul viidatakse taas autorile. „Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle  kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige.“ (Jh 21:24). Sellele eelneb Jeesuse tunnistus sellest, et tema , keda Jeesus armastas, on valitud neid sõnu kirjutama.

„Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda  Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja  küsinud: „Issand, kes on su äraandja?” 21 Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?” 22 Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!” 23 Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?” (Jh21: 21-23)

Algul on poeg isa rinna najal, hiljem on jünger, keda Jeesus armastas Jeesuse rinna najal. See on märk erilisest suhtest. Rinnas on süda, mis on armastuse koda ja rinna najal tähendab siis erilise armastusega hoitud.

Ajaloos on teada, et presbüter Johannes elas oma elu lõpuaastad Efesoses, kes elas ka Maarja. Järgnev piiblilõik on kinnituseks, et jünger, keda Jeesus armastas, on just Johannes. „ Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” 27 Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.“ (Jh19: 26-27)

Kuid teadlased on seadnud need meelevaldsed seosed kahtluse alla. „Adolph von Hamack tabas märki, kui ta rohkem kui sada aastat tagasi varakristluse ajaloo suurepärase tundjana kirjutas, et johanneslike kirjutiste algupära ja saamislugu on varakristluse ajaloo suurim mõistatus ning nimetas Johannese nime all tuntud kirjutiste saamisloo johanneslikuks küsimuseks.“ (1)

Randar Tasmuth täpsustab „Niisiis, Johannes on ühine nimetaja ning teda on enim seostatud Sebedeuse pojaga või Efesose presbütriga.“ (1) Jürgen Becker on seisukohal, et evangelist on meile nime ja isiku poolest tundmatu ning identifitseerimatu. Oma arutlustes käsitleb Becker võimalusi, kas neljanda evangeeliumi autor võiks olla Johannes Sebedeuse poeg või presbüter Johannes või koguni Jeesuse meelisjünger. (4)

 Martin Hengel pakub välja hüpoteesi, et Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjade autor võis olla sündinud umbes aastal 15 (suri aasta 100 paiku) Jeruusalemmas preestriaristokraatia liikmena. Nagu paljud noored juudid võis ka tema olla haaratud Ristija äratusliikumisest ja Jeesuse tegevusest. Ta võis olla Jeesusega isiklikult seotud ja elada lähedalt kaasa Jeesuse passioonile. Ta võis kuuluda jüngrite laiemasse ringi. Pingeline olukord viimastel aastatel enne Juudi sõja algust, sikariootide terror ja antijuutlikud pogrommid Kaisareas sundisid teda asuma Väike-Aasiasse, kus ta rajas oma koolkonna, mis õitses napilt 40 aastat. Koolkonna liikmete seas kutsuti teda hilisematel aastatel presbüteriks ja Issanda jüngriks. Tema teoloogilised saavutused leidsid tunnustust, kui 30 - 40 aastat hiljem kiriklik traditsioon identifitseeris ta Sebedeuse pojaga ja kaks sajandit hiljem andis talle aunime Teoloog. Kuid samas jäi ta isik selliselt varju, et ta on tänaseni tundmatu. (4)

„Uurides Johannese evangeeliumi keelt ja stiili, tõdeb R. Schnackenburg, et evangeelium on algusest peale kirjutatud kreeka keeles. Arvestades evangeeliumi keele semiitlikku koloriiti, on autori juutlik päritolu vaevalt küsitav. Laitmatu kreeka keele alusel aga tuleb arvestada tema pikema viibimisega hellenistlikus ümbruses. Nii võiks autorit otsida ka juutlikust diasporaast.“ (3, lk13)

Ehk autor-kirjutaja ja autor-jutustaja on erinevad inimesed. Sealjuures tekib küsimus, et kui palju kirjutaja on lisanud jutustaja tekstile oma fantaasiat või tähelepanekuid.  F.-M. Braun on ettevaatlikult väljendanud seisukohta, et Johannese evangeelium ei pärine otse galilealasest kalurilt, vaid tegelik kirjutaja on keegi teine, keegi juutliku hellenismiga tuttav inimene, keda apostel sekretärina kasutas. Mõte, et “vaimset autorit” ja “evangelisti” (kes evangeeliumi kirja pani) tuleks eristada, võib Schnackenburgi arvates küll olla õige, kuid üksnes “sekretäri hüpotees” ei näi teda siiski täiesti rahuldavat. (4)

Josef Blanki analüüsidest saab üha enam nähtavaks mõte: oli olemas johanneslik õpilastering koos silmapaistva koolkonna juhi või Meistriga, kes oligi evangelist, kusjuures seda ringi võiks mõista kui johannesliku traditsiooni kandjat. Oscar Cullmanni arvates tunnistavad Jh 21. peatüki viimased salmid, et selle teose andsid pärast autori surma välja tema õpilased või õpilane, mis on üheks viiteks johannesliku ringi olemasolule. Niisiis seoses Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjadega räägitakse kristlikust rühmitusest, mida võib nimetada ka johanneslikuks koolkonnaks, johanneslikuks ringiks või johanneslikuks koguduseks (koguduseühenduseks). Neil kristlastel olid oma traditsioonid ja Õpetustegevus. Tänapäevaste uuringute kohaselt otsitakse johannesliku koolkonna asukohta Süüria aladelt, peetakse tõenäoseks, et johanneslik kirjandus on kirjutatud esimese sajandi lõpus ning on arvata, et selleks ajaks oli johanneslik koolkond tegutsenud oma asupaigas juba küllalt pikka aega ja suhteliselt suures eraldatuses muust kristlaskonnast. (4)

 

Ajalooline ja geograafiline kontekst

Eraldi tuleks vaadelda aega , millal ja kus evangeeliumi jutustaja seda jutustas ja aega ja kohta, millal ja kus lugu kirja pandi. „Süüria poolt räägib sugulus Ignatiuse kirjade ja Saalomoni oodidega. Väike-Aasia (Efesos) poolt räägib see, et alates Ireneusest peetakse Johannese evangeeliumi autoriks Väike-Aasias tegutsenud Johannest. Ka U. Schnelle näeb johannesliku koolkonna ja Johannese evangeeliumi kirjutamise kohana Efesost. K. Jaroš juhib aga tähelepanu Ireneuse kirjutatule, et Johannes andis Efesoses evangeeliumi välja, kuid kus ja millal evangeelium kirjutati, sellest ei selgu. Efesoses võis toimuda evangeeliumi Aasia kirikule üleandmine, samuti võis apostel seal jutlustada.“ (3, lk10) Süüria oli tollal arenev piirkond, mille kaubavahetus Roomaga järjest suurenes ja mille tagajärjel sattus sinna elama hulgaliselt juudi kaupmehi. Süürias tegutses ka Ristija Johannese järgijate kogukond. On arvatud, et Ristija Johannese ja juudakristlaste kogudused otsisid teineteisega kontakti. Arvestades Johannese evangeeliumi terviklikku sõnumit, siis võib oletada, et see oli pühakirjana kasutusel  nn johanneslikul koolkonnal, mis tegutses isoleerituna teistest kristlikest kogudustest. „Kokkuvõtvalt võib öelda, et johannesliku koolkonna asukohta sobib otsida Süüria aladelt. Koolkond püsis seal küllalt pikka aega ja küllalt suures eraldatuses muust kristlaskonnast“. (3 lk11) Peamiselt moodustus kogukond Jerusalemmast tagakiusamise eest põgenenud juudakristlastest. Selle kogukonna jaoks olid äärmiselt olulised nende juudi päritolu ja sellest lähtuvalt on ka kirja pandud Johannese evangeelium, mille peamiseks pingeliiniks on just Kristuse ja juutide vastasseis. O. Cullmann, et evangeeliumi ümbritsevat maailma iseloomustab Palestiina ümbruse ja Süüria sünkretismist mõjutatud juutlus. Just sealt tuleb otsida Johannese evangeeliumi kodupinnast. R. Schnackenburg arvab aga, et johanneslik traditsioon, mille juured olid Palestiinas, läbis Süüria mõjude keskkonna, kinnitas siis kanda Väike-Aasias (Efesoses), fikseerus ja sai redigeeritud.(4) Aga Efesos evangeeliumi sünnipaigana on küsitav. Taolistes aruteludes on probleemiks, kas tõepoolest Efesoses võisid tegutseda nii Pauluse poolt rajatud kogudus kui ka johanneslikku koolkonda esindavad kristlased? Olid ju nende kristoloogilised arusaamad väga erinevad. On raske uskuda, et johannesliku koolkonna juht oleks saanud tegutseda vanemana pauluslikus koguduses. Või oli Pauluse mõju esimese sajandi lõpuks juba nii palju taandunud? Seegi on väheusutav.

 

Aadressaat

Evangeeliumis on öeldud teose kirjutamise eesmärk: „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.“ (Jh 20:30–31) „Johannese evangeeliumi puhul peetakse silmas, et tegemist on nn johannesliku koolkonna või johanneslike koguduste kirjavaraga. Johannesliku koolkonna all mõeldakse teatavat juudakristlaste osaduskonda, millel oli arvatavasti mõjukas õpetaja ja mille kirjavarana on tuntud Johannese evangeelium ning 1.–3. Johannese kiri. Võimalik, et need olid sellele osaduskonnale kaanoniks.“ (3,lk3)

Oluline on mitte unustada, et Jeesus oli juut ja judaist. Jüngrid pöörduvad tema poole sõnades – rabi. Ta tuli maailma, et patuteele kaldujad isikliku eeskuju najal taas õigele teele pöörata.  „Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei  kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas! 22 Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame,  sest pääste tuleb juutidelt.“ (Jh4:21-22) Sarnaselt Vana Testamendiga antakse ka siin juutidele valitud rahva märk.  Kuid peagi läks Jeesus juutidega vastuollu  „Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi. 16 Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda  teinud hingamispäeval. 17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina  tegutsen.” 18 Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa,  sellepärast et  ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa  olevat,  tehes ennast Jumalaga võrdseks.“ (Jh5:15-18) Jeesus astus juutliku elukorralduse vastu. Ta vastandas ennast avalikult oma rahvale ja kõigele harjumuspärasele. Evangeelium põhikaanonina on suhteliselt lühike, kuid väga sügavmõtteline. Evangeelium on Jeesuse, kui Jumala Poja, olemasolu kinnituseks ja pidi usku pöördunud hoidma koguduse juures. Evangeelium on Jumala olemasolu kinnitus läbi tema Poja tegude, sest nagu öeldud on need kaks üks. „43 Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu.  Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu.“ (Jh5:43) „Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. 30 Mina ja Isa oleme üks.” (Jh10:29-30) See on oluline tunnistus , et Jeesus ja Isa on üks.

 „Ta vanemad vastasid nõnda, sest nad kartsid juute, kuna juudid  olid juba kokku leppinud, et kes iganes tema Messiaks tunnistab,  heidetakse kogudusest välja.“ (Jh9:22) Nagu Piiblis nii ka elus süvenes juutide ja kristlaste vaheline vastasseis. Jumal vajas tugevaid argumente, et kogudusi koos hoida. Vastasseis juutidega järjest suurenes ja Jeesus paneb oma jüngritele südamele, et nende usk oleks vankumatu. „ Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina  temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi  teha.“ (Jh15:5)

 Surve väljast kogudusele suureneb. „Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie  oleme aga Moosese jüngrid.“  (Jh9:28) Jeesuse tegevus oli provokatiivne.  Jeesus põhjendab oma tegevust, kuid teda ei mõisteta. „40 Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind - inimest, kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud.“ (Jh8:40)

„52 Juudid ütlesid talle: „Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.“ (Jh8:52) Jüngritele põhjendab oma surma „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh12:24)

 „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen  armastanud teid! 13 Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. „ (Jh15:12-13)

 

Ajastu

Johannese evangeelium on alati olnud järjekorras viimane ehk neljas ja seda sellepärast , et ta on sündinud või kirja pandud teistest hiljem. Kuni eelmise sajandini peete sünniajaks u 170-ndaid aastaid, siis 1935.a avastatud papüürustüki järgi isegi 125.a ümbrusse.  Evangeelimis on kirjas „22 Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv.“ (Jh10:22)

„Tungiv vajadus ja ka võimalus evangeeliumi kirjutamiseks olid olemas juba 40. ja 50. aastatel. Seejuures teose koostamine võis nõuda mõned aastad lisaks. Seega võiks Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg jääda 40.–50. aastatesse.“ (3, lk17)

Olulisemad asjatundjad, kelle kirjutatule on teadlased Johannese evangeeliumi uuride tuginenud on Polykrates, Irenaeus ja Papias. Polykratese, kelle seitse lähisugulast olid preestrid, sõnades ei tohiks kahelda. Tema vahendab oma eelkäijate sõnu, kes ise olid Johannesega kohtunud. Papiase nimetab oma ajalooraamatus isikut „veteran ja Issanda jünger“, mis ei saanud midagi muud tähendada kui vanemat õpetajat, kes oli Jeesust oma silmaga näinud. (5)

Roosimaa kirjutab „Rudolf Schnackenburg toob esile neljanda evangeeliumi autori ja variseerlik-rabiinliku juutluse vastasseisu, eelkõige seoses Pühakirja, eriti Seadusega. Sellest kõigest annavad märku korduvad vaidlused ja kokkupõrked Jeesuse ning juutluse esindajate vahel.“ (3.lk4) Kõik see tipneb koguduse väljaheitmisega sünagoogist, mis kindlasti oli ajastut arvestades väga valusaks hoobiks. Seni kuni juutlus koondus Jerusalemma templi ümber, salliti juutluse sees erinevaid liikumisi, teiste hulgas ka juudakristlasi, kuid templi lagunemisega vajas juutlus oma olemuse säilitamiseks sisemist puhastumist. Selle tagajärjel heideti ka juudakristlased sünagoogist välja. Kristuses ei nähtud Ristija Johannese poolt kuulutatud Lunastajat, kes tuleb ja mõistab kohut. Kristus saabus, et teenida teisi. Ta pesi isegi oma jüngrite jalgu, aga see oli kõige alamate orjade töö. Seega ei võetud teda taevase saadikuna. Selle tulemuseks on ka Jeesuse puuristile löömine, mis samuti viitas inimese alandamisele.

 

Evangeeliumi ülesehitus läbi tsitaatide.

Erinevalt teistest evangeeliumitest Johannese evangeelium pühendatud Jeesuse elu kirjeldamisele.

„1 Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.2 Seesama oli alguses Jumala juures. 3 Kõik on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud4 tema kaudu, oli elu  ,ja elu oli inimeste valgus.⁺ 5 Ja valgus paistab pimeduses,ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.“ (Jh1: 1-5). Sõna tõlkest ja kaduma läinud tähendusest on kirjutanud Katri Aaslav-Tepandi. Eestikeelne Sõna ei väljenda seda sügavamat sisu, mis on algses terminis Logos. Kuigi mulle isiklikult meeldib mõte Sõna ehk Vaimse Tarkuse algideest. Maailma ei korralda raha või võim või kuulsus. Kogu korra aluseks on Sõna – meie vaimne ja eetiline kultuur. Seda võiks kuulutada jõulisemalt.  

„Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. 18 Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.“ (Jh1:17-18) Hiljem on Jeesuse najal jünger, keda ta armastas. See on oluline paralleel, mis näitab Johannese evangeeliumi olulisust. Esikohale seatakse usk Jumala poega, mitte Jumalasse enesesse. Jumal on saatnud oma poja inimese kujul maailma, et näidata oma olemasolu. See on esimene jõuline misjonitöö. Jeesus oli oma enese isa õpetuse esimene tutvustaja.  „19 Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” 20 Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?” 21 Aga tema mõtles „templi” all oma ihu. 22 Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.“ (Jh5:19-22) Ehk Jeesus kutsus juute üles vabanema oma usudogmadest ja uskuma kristlikku Jumalat. „ Jeesus ise ju tunnistas, et „prohvetist ei peeta lugu ta oma kodukohas” (Jh4:44) Seepärast läks Jeesus rändama ja sisenes oma kõige suurema vaenlase või skeptiku valdustesse.

 „Pärast seda ütles ta jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!” 8 Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?” 9 Jeesus vastas: „Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. 10 Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.” (Jh11:7-10)

Järgnesid Jeesuse imeteod - Kaana pulm, templi puhastamine kaubitsejatest, ravitsemine ja surnust äratamine. Jeesus vajas imesid iseenese päritolu kinnitamiseks. Siin Sõna ei usutud. Valitsejad tundisd ennast ohustatuna.

Algul on kõik Jeesuse saabumise suhtes kõhkleval seisukohal. „Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!”“ (Jh1:46) Umbusk uue vastu on mõistetav ja tuttav tunne kõigile. „11 Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. 12 Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?” 13 Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.“  (Jh3:11-13) Oluline on läheneda inimesele talle tuttavas keeles ja mõistetavate emotsioonide abil.  Seda näitasid Jeesuse imeteod. Halastus ja armastus on kõigile mõistetavad tunded ja neid Jeesus kasutaski.   Näiteks veel „7 Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” (Jh8:7) Me kõik oleme patused, kuid meile on antud võimalus ennast parandada. Arusaadavalt ei mõju sõnad kuulajale nii võimsalt , kui nähtud teod. Jeesusel oli aega vähe, sest ta teadis oma lõppu ette. Sellepärast ta kiirustas ja kasutas masside ees imetegusid oma usu kinnituseks. Talle oli vaja kiirelt karja, kes tema lahkudes jääks tema õpetust jagama. „ Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. 2 Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. 3 Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. 4 Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad  järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. 5 Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh10:1-5)

„Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, 55 sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. 56 Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.“ (Jh6:54-56)

„ Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. 36 Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.“  (Jh12:35-36)

 

 

Kasutatud kirjandus

1.      R. Tasmuth „Johannes küll, aga kes siiski“ 

2.      K. Aaslav-Tepandi. "Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18)“

3.      Peeter Roosimaa „Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg“

4.      Peeter Roosimaa „ Kes on Johannes? Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest.“

5.      Jukka Thuren „Johannes evangeelium“ (UI 2001)

6.      Randar Tasmuth „Sissejuhatus Uude Testamenti“ (UI 2018)

Vanaisa Monoloogid

 

VANAISA MONOLOOG 1 Haridusest

Võtsin Piibli ja pilli kaasa. Mis sul elus ikka muud on vaja – Piibel ja pill. Kui ma ka Jumalat ei usu, ei tähenda veel, et ma Jumalat ei karda. Ega kui vaeva ei näe, siis taeva ei saa. Teie olete õpetajad, aga milleks kooliharidus, kui meil on ahju otsas vanaisa ja tema rä

ägib millal ja mida teha! Sest vanaisa kuulis neid tarkuseid oma vanaisalt ja kui mina ahju peale jään, siis saan omakorda kõik edasi jutustada, mida oma vanaisalt kuulnud olen.

Seni kuni inimese maailma seisab vanaisa tarkuste ja piibli tarkuste vahel, ei saa temaga midagi kurja juhtuda. Inimene on inimene ja jääb inimeseks kõigi oma hädade ja rõõmudega, anna talle aabits kätte või mitte.

Sa võid ju kuube vahetada, aga ega sisu sellest muutu. Kuigi maailm meie ümber muutub, kui millessegi väga uskuda  ja seda tõde kuulutada. Kui mitmeid kordi ja pikalt samast rääkida, siis hakkavadki kõik sinu tõde uskuma ja soovitu jõuabki kätte. Eks kass tõuseb ka padjalt ikka siis kui kõht tühi on. Miski peab olema , mis inimest kangiga liikuma lükkab ja sõna vägi on suur. Kas ei ole mitte Piiblis kirjas, et alguses oli sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna ise oligi Jumal ja kui Sõna sai väge täis, alles siis tuli peremees ja pani peeru põlema. Kõik algab soovist. Kõik algab mõttest. Samas, kui millelegi päris lõpuni mõelda, siis ei saa ilma Jumala sekkumiseta miski selgeks. Kes me oleme  või kust me tuleme? Aga kui Jumalata miskit selgeks teha ei saa, siis milleks meile kooliharidus, kui meil Piibel laua peal ja vanaisa ahju peal, kes Piiblit seletab.

Vaata, kui õpetaja joob ja asjust ei taipa, pole suurt häda, aga õpilane peab alati kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis , kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama. Kool teeb lihtsad asjad keeruliseks. Kool on nagu supp, kus hea ja maitsev puljong keeratakse paksuga segi ja nii ei saa sööja enam midagi aru, sest toidul kaob maitse. Igaüks paneb supile juurde just seda, mis tema meelest oluline, aga lõpptulemus kannatab. Ega lihtsaid asju inimene ei usu, inimese jaoks peab kõik keeruline olema, et ta seda tõsiselt võtaks. Lihtsad asjad on lihtsad ja seepärast inimene neid ei armasta, kuigi lihtsates asjades võib sügavust olla palju rohkem. Kooliõpetaja kardab ka lihtsaid asju ja tahab kõike keerukama näidata, kui asi tegelik ongi. Aga kui õpilane juba lihtsatest asjadest aru saab, siis on elamiseks sellest küllalt. Minevikus ei kahetse te midagi rohkem, kui olete ühe või teise rumaluse tegemata jätnud lausa suure tarkuse pärast. Tänapäeval kuulab õpetaja õpilast ja usub, et viimane teab, mida talle vaja on. Aga noorte inimeste sõnu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad eriti kui küsimuses on nemad ise.

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad. Kui mina lapsena midagi valesti tegin, siis sain vanemate käest peksa, et ma parem oleks. No nüüd nuhtlen mina oma lapsi ja eite, kui need midagi valesti teevad. Ikka selle pärast , et nad paremad inimesed oleks. Ei tea, kas nemad peksust targemaks muutuvad, aga endal on hea olla, et oled ikka midagi teinud, et lapsed elus hakkama saaks. Tarkus tuleb ikka tagant poolt.

Eks ma olen plaaninud neid ka kooli panna, aga mis kasu neile sellest tõuseb. Õun maitseb hea, kui puu on tugev. Kehva puu õunad lähevad juba kasvades mädanema. Puu on õuna kodu ja lapsega on samamoodi. Kodu õpetab inimest rohkem kui koolipink ja kui kodu ei õpeta, ega siis koolipinki tarkust anna. Elu õpetab sind igal sammul. Ole ainult mees – pane tähele ja jäta meelde. Ma võin oma vaatluste põhjal  sitahunniku järgi ilma ennustada. Kui hunnik on jääs, siis on külm, kui hunnik on vesine, siis sajab, kui hunnikut pole näha, on udu, kui hunnik on kadunud, siis on tugev tuul.

Mulle meeldib kuulata ja vaadata. Ma mõtlen, et inimesed lugemisega liialt aega kulutavad. Mulle meeldib eluga kursis olla ja sellepärast ei võta ma ajalehte kättegi, vaid lähen tare kõrval külatee äärde ja vaatan. Teinekord vaatan ja ootan mitu päeva, enne kui midagi juhtub, aga mõnikord läheb kohe madinaks lahti. Näiteks. Üks päev sõitis mõisahärra kellegi võõra daamiga tõllal mööda ja ei läinud poolt päevagi, kui juba läks pastori-härra ka vankril samuti mõisa poole. Nii on. Uudised tulevad ise sinu juurde. Ah, kus siin see uudis siis oli? Aga, kes see daam oli? Aga miks läks pärast daami saabumist pastor mõisa. Pärast oli meil eidega mitu päeva arutamist, et kas keegi sureb või abiellub. Eit käis küla peal ja rääkis edasi, mida meie nägime. Kõigil oli asja kohta oma arvamus. Nii see tõde selgubki.

VANAISA MONOLOOG 2 Naistest

Ma olen kuulnud, et maakera on lapik. Ei tea kas, sellel võib tõetera sees olla. Kirikuõpetaja rääkis, et pole vaja kodunt kaugele minna, sest kui liialt kaugele lähed, siis kukud üle serva alla. Ega ma polegi läinud. Kord sõitsin Albu mõisani, aga keerasin otsa ringi, sest tee hakkas juba alla poole minema. Siis ma olin veel noor. Sõitsime peale laulatust kirikust koju. Panin käe naise põlvele. Naine ütles, et nüüd kui me abielus oleme, võid ka kaugemale minna. Ma siis põrutasin kohe Alpu välja, aga siis tuli hirm peale.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Enne kui kodunt välja tulin, luges naine sõnad peale. „Mõtle, mida sa kirjutad või avalikult räägid. Me peame edasi ka elama. Meie lapsed peavad edasi elama ja tahavad inimestele otsa vaadata. Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“ 

Hea naine on vaese mehe varandus. Vanemad mehed teavad, et on teemasid, millega ei maksa üldse naisega dialoogi astuda. Kuula ära ja tee nagu öeldakse. Mees on ju laisk, milleks raisata jõudu vaidlemisele, kui see nagunii kuhugi ei vii. Vaidled kulutad jõuda , närve ja aega ja lõpuks teed ikka nagu eit tahtis. Seepärast, kui naine hakkab rääkima näiteks uutest pudrukaussidest võib mees samal ajal vabalt mõelda, et kas teha õhtul sauna ja  võtta väike õlu või mitte või minna  või minna metsa ja vaadata, et kas on loomajälgi näha … „Jaan, kuule Jaan“  „Jah“ „No, mida ma sinuga ikka räägin“.

Vestlus naisega on nagu karujaht.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Kui julgesingi midagi vahele poetada, ütleb naine selle peale hoopis „Sa ära hinga nii sügavalt, kui ma sinuga räägin ….  Ja üleüldse ole vait, kui mina sinu arvamust küsin“ ja paneb edasi. Kuigi naised meeste käest küsivad, siis tegelikult on neil vastus enne teada, kui küsimus küsitudki. Ja siis hoia alt, kui sinu arvamus tema omaga kokku ei sobi. Siis on silmad vees ja ainult kukal näha.

Peale seda kui on mulle pika monoloogi pidanud, vaatab otsa ja ohkab „Ütle, mis kasu mul sinust on?“  Seepärast mehed naisi tihti ei kuulagi, sest naise jaoks on oluline jagamise , mitte küsimuse, rõõm. „Me ju rääkisime sellest ja siis ma otsustasin“.  Aga millal mina sain oma arvamust avaldada või millal ta sellest rääkis?

Küsis küll mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Eidel hakkab mõte tööle, kui tema selle välja räägib. Mina mõtlen asjad enne ikka peas valmis. Eit räägib õhtu jooksul viis mõtet välja, aga kasu pole ühestki. Ma mõtlen ka peas viis mõtet välja, aga kui neist kasu pole, siis välja neid kõva häälega ei räägi. Eidele meeldib vist omaenese häält kuulda. Kuulab siis nagu kedagi teist ja saab vastu vaielda. Raske on sellisesse vaidlusse sekkuda. Öeldakse, et Narri ja naise suud ei suuda kuningatki sulgeda. Aga tegelikult mitte narril pole sellest kasu, et ta  elab kuningakojas, vaid ikka kuningal.

Mehed ehitavad maja aga naised kodu. See on suur vahe. Miski neid ometi seob. Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada.

Eks me oleme ka neid armuvilju tunda saanud. Peale abiellumist sündis kohe poeg. No muidugi mitte päris kohe. Nii ruttu need asjad ka ei käi,  te peaks ju teadma. Kolm kuud läks vahepeal mööda. Ma algul mõtlesin, et kuidagi ruttu, aga siis naine seletas, et kolm kuud enne pulmi ja kolm kuud peale pulmi ja kolm korda kolm ongi ju üheksa. Eks ta nii siis ole. Sünnitustega polnud häda. Esimese lapse puhul pidime eidele nööri ümber kõhu siduma ja kolmanda lapse sünni ajal tõmbasime eide jalgupidi lae alla, et tal kergem oleks. Tavaline asi. Kas on sellel tähtsust, et kuidas laps ema sees küpseb? Pea-asi, et ta terve on. Ega kanapojast kotkast nagunii ei saa.

Kord astus kirikuhärra läbi ja küsis, et millal need lapsed sul sündinud on ja kui palju sul siis neid ka on. Seda ma tean täpselt. Esimene laps sündis kui sügisel hakkasime sigu toitma. Teine laps linaropsimise ajal aasta hiljem, Peeter sündis peetripäeval ja Paap paabupäeval, siis oli aastake vahet ja siis sündisid kaksikud maarjapäeval ja teine paar kaksikuid aastake hiljem tõnisepäeval , möödunud aastane jakobipäeval ja tänavune jaanipäeval. Nii see kõik oli. Inimene sünnib ja sureb liiga ruttu. Õnn ja rõõm on aeglase loomuga, nad ei jõua inimesele järgi. Ikka on inimene enne siit ilmast lahkunud , kui õnn kohale jõuab. Harva juhtub , et õnn inimesega kõrvu kõnnib.

Eit käib mul kirikus laulmas. Seal on ta siis õnnelik. Laulavad kõiki neid kauneid laule ja siis on pärast hing rahul, et oled elus midagi ilusat teinud. Eks igaühele oma. Aga minu meelest on see veider – seisad seal suu ammuli ees. Nii võib ju kärbes suhu lennata. Kirikus käib koor koos, kus on vanad mehed tagareas, kes koorijuhataja rääkides pidevalt hüüavad „Ma ei kuule“. Ees reas on aga naised, kes kurdavad, et ei saa aru. Nii on elus ka naised ei saa aru ja mehed ei kuule.

Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Ütled ära ja siis on elu lõpuni mureta. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima.

VANAISA MONOLOOG 3 Tervisest

Võtke julgesti maasikaid. Mul eit kasvatab neid hoolega, käib igal hommikul kusega kastmas. Ega nad siis niisama nii suured ei ole. Paned sõnnikut siis viljakõrs sirgub. Oma maalt oma kätega korjatud toit on kõige kallim ja kõige parem. Kui sööd seda, mis su kodu ümber kasvab, siis ei juhtu sinuga midagi. Ei ründa haigused ega kimbuta tõved. Aga noored kipuvad kodunt eemale ja siis on kohe ka haigused ligi. Inimesele on siin kõik antud, aga temal on sellest vähe. Tema trügib ikka kuhugi kõrgemale või kaugemale. Et siis kahetsedes tagasi tulla, sest mullast oled sa võetud ja sinna samasse mulda sa ihkad ka kunagi tagasi. Aga nii kaua peab muidugi elama. Üks kirjamees ütles, et suits ei võta minult minu nooruse päeva , vaid vanadusepäevi ja nendest ei ole mul kahju. (läidab piibu) Aga milleks me elame, kui me oma elu nautida ei saa.

Üks doktor kõneles kord, et pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.

Peale tööd on ikka vaja meel vabaks lasta, et unustada päevaraskus ja tunda ennast härrana. Aga kuidas sa ilma viinata siis unistad. Viin laseb meele vabaks ja kisub sisemusest inimese unistused välja. Meil joodavad emad isegi rinnalapsi viinaga. Ikka sellepärast, et nad terved ja tugevad oleks.

Haigus pidi inimest tabama, kui tema enese eest piisavalt ei hoolitse. Mida need arstid teavad? Haigus on surma käsk. Haigused tulevad inimesele Jumala kättemaksuks või karistuseks. Kui inimene on valel teel, siis saadab Jumal talle häda või õnnetuse. Seda ikka selleks, et meil taas õigele rajale suunata. Kui ma Jumalasõna ei usu, ei tähenda veel, et ma jumalat ei karda. Ega muidu taeva ei saa, kui vaeva ei näe. Loomulikult võib haiguse saata ka kuri silm või pahatahtlik inimene. Siis tuleb külatarga poole pöörduda, et tõvest lahti saada. Aga kuidas tark teab, et tema tark on või kuidas mina tean, et tark tõesti tark on. Sellega on nii, et Jumal on lasknud targal korda saata midagi sellist, millega tavaline inimene hakkama ei saa.  Arutab näiteks ussi sõlmest lahti või rottidel sabad sõlmest. Nii see on. Kui tema siis ravib, lööb ta trummi ja pomiseb segaseid sõnu. Kuidas teisiti siis inimene terveks saab? Hädad võivad tabada inimest ka kõrvaliste mõjutajate toel Suure pärna all täiskuu ööl tabavad sind hirmsad sügelised, mis mööda ihu rändama hakkavad. Selle eest tuleb siis hoiduda. Nelja tee ristis tabab inimest alati äge peapööritus, süda läheb pahaks ja sugugi enam süüa ei taha.

Muidugi on meil kodus ka rohtu igale haigusele. Piiritus, tärpentin, äädikas, väävelhape, püssirohi, elavhõbe, väävel ja juudasitt, mida rahvas teab rohkem kui peerupidur. Tervisega ei või kaubelda.

Mida need doktorid teavad? Üks käis siin ka ja rääkis, et inimene koosneb suuremalt jaolt veest. No anna mõistust – siis peaks ma ju puhta jääst olema, kui püsti seisan. Kuigi vahel on olek päris vedel küll. Päris vedelas olekus on inimene ainult esmaspäeva hommikul, kui pühapäeval kõrtsus on läinud meestega pikemalt. Siis on sulased ka nii vedelad, et voolavad põllule. Nagu vanaisa ütleb, et kõrtsitee on ikka kõige lühem. Kas teil on vahel tunne, et teie pole nagu õiges kotis. Ma mõtlen, et nagu see nahk inimese ümber. Minul on küll. Vahel olen oma mõtetes juba ammu põllul, aga see neetud kott minu ümber, see käänab alles voodis teist külge. Vanaisa ütleb ikka, et pane kotti see, mis sinna käib ja ära hakka toppima sinna seda, mis selleks mõeldud pole. Vahel on tunne küll, et minagi võiks olla kooliõpetaja või kirikuhärra või isegi mõisahärra. Aga miks nii on, et kui me oleme sündinud siia ilma kõik ühesugustena, siis ometi on mõne mehe kuub tema ümber palju uhkem. Kas see kuidas me kasvame mõjutab ka meie elukulgu ja kuidas siis sellest välja saada. Ei tea. Kott minu ümber on juba vana ja kulunud ja mul on tunne, et ta on hakanud läbi laskma. Pean korra ära käima. 

LÕPP

Eestlane on nagu lapitekk. Temas on palju erinevaid värve. Ma istun tihti tee ääres või lesin ahju peal kuulan ja vaatan neid omaenese rahvuskaaslasi ja õiget mõistmist pole ikka leidnud. Mis elukas tema selline on, et mina tema sisse ei näe? Ma olen juba aastaid ilmas elanud ja ringi käinud, nii mõndagi imet näinud, aga tema sisse mina ei näe. Äkki tema polegi päris inimene. Äkki tema pole loomariigist, vaid hoopis osa taimeriigist, sest kas saab inimene oma juured nii kõvasti ühe maa sisse ajada. Tema peab olema puu. Rannamänd, mida kallas ei hoia, vaid kes ise hoiab kallast kinni. Ükski rahvas kuskil maal pole nii kaua ühe koha peal elanud. Ikka liigutakse sõdade eest või loodusjõudude eest, aga see rahvas siin ei liigu. Tema on kinni. Mis varandust nemad selles maas näevad? Ilm on vesine ja külm. Põllusaaki saab kord aastas ja sedagi vaid hea õnne korral. Majad on pimedad, kitsad ja suitsu täis. Võõrad valitsejad vahetuvad, aga see rahvas jääb ikka kohale. See ei ole normaalne. Oma töökuses ja visaduses elaksid nad vähegi paremates oludes jõukate ja valitsejatena. Aga nemad on siin külmal ja vesisel maal. Kiusuks iseenesele.

 

 

 

Lühinäidend. Leivategu

 

LEIVATEGU

Tegelased:

ISA ja POEG

 

Isa parandab raadiot. Üleni õline.

Isa: Vahi nüüd ei lähe käima.

Poeg: Lülita sisse. (Masin hakkab tööle)

Isa: Ma teadsin küll.

Poeg: Isa, ma pean täna leiva kodus tegema, et see homme kooli viia.

Isa: Palu ema. Ta on köögis kuningas või kuninganna. Minu isa rääkis mulle ikka, et sa abiellu inimesega, kes oskab hästi süüa teha. Ilu kaob aga näljatunne jääb.

Poeg: Ema läks trenni. Aga eks ma siis vaatan mõnest kokaraamatust.

Isa: Pole vaja. Eesti mees manuaali ei loe. Saame hakkama. Nii, sa räägid , et tuleb teha leib. Kui raske see siis olla saab? Mida meil selleks vaja on?

Poeg: Äkki vaatan siiski kokaraamatust.

Isa: Poiss, kuula nüüd. Tead, miks mehed ei saa kokaraamatu järgi süüa teha.

Poeg: Ei tea.

Isa: Sest seal algavad kõik retseptid lausega – võta puhas nõu. Raamatud on könnidele. Vesi ja jahu ja sool ja pärm. Pihuga muud mudru ka vahele ja peakski valmis saama. Ega siis ainult leivast söönuks saa, ütles kokk ja pani kotletitaignasse liha ka. Otsi välja kauss. Pane ahi juba sooja. Leivateo juures on kõige tähtsam puhtus. Sa pane põll ka ikka ette. Tuhk ega tolm ei tohi leiva sisse sattuda, sest muidu ei astu sa toitu ja iseennastki.

Poeg: Palju ma jahu panen?

Isa: Pane pihu täis.

Poeg: Sinu või minu pihutäis.

Isa: No võta parem kruus. Kruus jahu, kruus vett,

Poeg: Kruus soola.

Isa: Pane. Ega soolaga saa koonerdada. Las see tainas nüüd olla. Pane pärm klaasi. Sega veega läbi. Vili on alati olnud eestlaste põhitoidus. Jahu on väga kasulik toode. Mäletan, kui noorena jalgade vahelt ära hõõrus, siis sai ikka jahu peale pandud.

Poeg: Kas siis küpses nagu ahjus ja pärast võtsid püksist pätsi välja?

Isa. Ole vakka. Las see pärm nüüd seisab.

Poeg: Mis järgmiseks?

Isa: Sega jahu ja vesi kokku. Sega - sega. Ema palus kord, et kas ta saaks rahus ja vaikuses süüa teha. Läksin siis kööki ja keerasin suitsualarmil patareid välja. Saigi vaikus tuppa. Ega toit sellest paremaks ei läinud. Küll sina oled ikka pirtsakas , arvas ema. Eile sõid makarone ja kiitsid, üleeile sõid makarone ja kiitsid, kolm päeva tagasi sõid makarone ja täna enam ei sobi.

Poeg: Miks sina niisama istud?

Isa: Kes teeb , see oskab. Kes ei tee, see juhendab.

Poeg: Kas ei olnud, et see kes oskab, see teeb ja kes ei oska , see juhendab.

Isa: Oleks mina noorena kuulanud, mida minu isa rääkis.

Poeg: Mida ta siis rääkis?

Isa: Kust ma seda peaks teadma, ma ei kuulanud ju teda. Kui tahad oma leiba valmis saada, siis kuula sina mind. Nüüd sega sool sisse. Las see nüüd jälle olla. Nüüd võta kapist pekk ja lõika kuubikuteks.  Tead, et Baer juba kirjutas, et  „Liha sööb eestlane harva, peaaegu üksnes pühapäevadel. Kindlasti oleks tervislikum, kui see rahvas vähemalt niiskel kevadel saaks rikkalikult liha süüa ja lisaks puuvilju.“ Korralikke puuvilju Eestimaal ju ei kasva, küll on aga erinevaid marju. Lisaks pakuvad metsad rohkelt kõhutäidet. Kui paneks leiva sisse seeni?

Poeg: Ole mõistlik.

Isa: Seened on ehk tõesti liiast. Nii nüüd võta pann ja pane tulele. 

Poeg: Kes see Baer oli?

Isa : Mida teile seal koolis õpetatakse. Tema pani 200 aastat tagasi kirja oma vaatlused eestlaste kohta. Lühidalt öeldes arvas professor, et kõigis meie hädades on süüdi meie elukombed, mis ei ole kultuurrahva väärilised. Näiteks kirjutas ta söömise kohta „Ikkagi olete teie eestlased väga aplad. Juba lapsest peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas, aga suvel, millal ta varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm toidukorda. Esimest korda varahommikul. Ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame. Siis kuue tunni möödudes ja siis õhtusel ajal. Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.“

Poeg: Vanaisa räägib ikka, et hommik võta enesele, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.

Isa: Jah, aga eestlane õgib nagu poleks tal ei sõpru ega vaenlasi. Minu meelest ei ole 200 aastaga suurt midagi muutunud. Kas sa üldse tead, kuidas saab viljast jahu?

Poeg: Muidugi. Traktor külvab, lehm väetab, kombain korjab saagi kokku, põhupallid jäävad põllule hunnikusse, kuivati kuivatab ja veski jahvatab.

Isa: Lihtne. Aga veel 150 aastat tagasi käis see kõik käsitsi. Kõige pealt raiuti ja põletati mets maha, et sellest põldu teha. Külimitu pealt peoga võttes külvati.  Sirbiga lõigati ja pandi kõrred vihkudesse. Ikka tasakesi, et tera enne õiget aega maha ei pudeneks. Siis viidi koju ja kuivatati rehe all. Siis taoti kootidega vili lahti. Siis suurte sõeladega sõeluti sodi välja. Siis käsitsi käsikiviga jahvatati. See oli kõik käsitöö. Ja kui siis leiva lauale panid, siis pidid teda austama, sest ta oli nii palju tööd nõudnud. Ja kes ei austanud, see sai tukast sugeda. Kui ei austa leiba, siis ei austa ka teist inimest.

Poeg: Miks sul kõik need vanad tööriistad kodus olemas on?

Isa: Äkki läheb elekter ära. Kunagi ei või teada.

Poeg: Sain segatud.

Isa: Kas käsi tuleb taigna küljest lahti? Vanasti saada sellest aru, kui tainas valmis oli.

Poeg: Tuleb küll. Kui keelega takka aidata.

Isa: Väga hea. Nüüd sega pärm sisse. Meie teeme ja sööme tänapäeval rukkileiba, aga vanas Egiptuses, selt kust leiva tegemine pärit on, tehti leiba nisu- ja odrajahust. Egiptus oli kogu Lähis-Ida viljaait. Vanimad leivapätsid, mis on leitud on rohkem kui 4000 aastat vanad. Algselt tehti leiba kuumadel kividel ja alles hiljem leiutati ahi, mille seintel tehti leiba. Seepärast ongi egiptuse leib lapik. Vaata rukis kasvab Eestimaa külmas ja niiskes kliimas kõige paremini ja annab kõige suuremat saaki. Seepärast süüakse lõunamaades valget leiba, sest neil on jälle nisu suurim saagiandaja. Pane nüüd ahju.

Poeg: Kohe ahju või?

Isa: Ikka kohe. Mida me ikka enam ootame?

Poeg: Kas seda kuhugi vormi ei peaks panema? Ta voolab ju muidu laiali.

Isa: Hea mõte. Ma tahtsingi näha, kas sa mõtled kaasa. Ma teadsin seda küll. Muidugi tuleb vormi panna. Leiva vormiga tehakse vormileiba. Kui vormi pole ja tainas pannakse lihtsalt hunnikusse, siis on põrandaleib.

Poeg: Ja kui leib väheke ära kõrbeb, siis on koorikleib.

Isa: Just nii see ongi. Koorikleib ehk kõrveleib. Pane nüüd sinna vormi.

Poeg: Kas see tainas väheke paks ei ole?

Isa: Kas sa tahad ühe või kahe käe leiba? Vaata ühe käe leib on selline, et võtad otsast kinni ja see seisab ikka sirgelt. Lao või terve külmakapi sisu sinna leivale.  Kahe käe leiba tuleb kahe käega võtta, sest muidu veereb juust maha. Kumba sa siis tahad kahe või ühe käe leiba?

Poeg: Ühe käe.

Isa: Siis las see tainas olla paks. Nüüd võib sinna peale panna veel erinevaid asju. Meie paneme need praetud pekikuubikud.  Ja kui ahju paned, siis pane kõige alla kapsaleht. Siis ei hakka leib ahju kinni.

Poeg: (Paneb leiva ahju) Millal siis rukkileiba hakati sööma?

Isa: No umbes 1000 aastat tagasi koos võõrvallutajatega saabus ka rukis Eestimaale. Räägitakse, et algselt kasvas rukis Egiptuse nisupõldudel umbrohuna ja alles hiljem avastati tema väärt omadused. Leivaviljaks sai rukis u 500 aastat tagasi. Leivategu oli püha ja rituaalne tegevus. See oli eluspüsimise eelduseks. Näiteks läks laps karja, siis anti talle leivakäär kaasa ja see oligi tema kogu päev söök. Allikast limpsis vett peale ja nii elatigi. Seda on tänapäeval raske mõista, kui me sööme leiba vaid suupistena prae või supi kõrvale. Leib oligi peamine söök. Kartulit, mida meil palju süüakse, hakati kasvatama alles umbes 150 aastat tagasi. Sinnamaani aeti leivaga läbi. Leiba tehti kord nädalas ja olenevalt pere suurusest ikka 6-10 pätsi korraga. Ühe leiva peale tehti ristimärk, et Jumal leivategu õnnistaks.

Poeg: Isegi Meie Isa palves mainitakse leiba. Pidi siis ikka tähtis söök olema.

Isa: Just. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ristileiba ei pakutud kellelegi. Pereisa murdis siis õhtusöögil igale pereliikmele vastavalt tema panusele. Täismehed said suurema tüki ja lapsed väiksema. Kui rukist oli vähevõitu, siis pandi jahu aganatega segi. Nii valmis aganaleib.

Poeg: Sa oled aganaleiba söönud?

Isa: Ega ma nüüd nii vana ka ei ole. Rahvatarkus teab rääkida, et aganaleiba süües ei tohtinud vastu tuult seista. Kas tead miks?

Poeg: Muidu lendasid aganad silma.

Isa : Just, sest aganaleib on väga rabe. Seni kuni leib on ahjus, teeme võid.

Poeg: Mismoodi?

Isa: Ma nagu mäletaks, et kapis oli vahukoor. Kalla see vahukoor nüüd purki ja pane kaanega kinni ja nüüd lase kätel käia. Klopi. Eks piim on veel ajaloos olnud eesti rahva jaoks veelgi olulisem kui leib. Poiss, mõtle ise, mida kõike piimast saab.

Poeg: Võid

Isa: Just, aga veel …

Poeg: Võid

Isa: Seda sa juba ütlesid. Anna see purk siia. Sa pead leidma õige rütmi. Vaata. Samal ajal tuleta meelde, mida kõike piimast saab.

 Poeg: Kohukesed, moosiga kohukesed, Jogurt, hapukoor, kohupiim, keefir, pett, juust, kodujuust.

Isa: Lisaks käib piim ka paljude toitude sees, kus teda nähagi pole. Näiteks sokolaad. Ja piimagi on ju väga erinevat. Meie joome peamiselt lehmapiima, aga üha enam kasutatakse ka kitsepiima. Mägedepojad joovad lambapiima. Lisaks juuakse veel kaamelipiima ja hobusepiima jne.

Poeg: Päris rõve.

Isa: On jah. Klopi nüüd ise edasi. Näed, kuidas vesi eraldub juba. Piimas on u 87% vett. Teadlased on piima juppideks võtnud ja avastanud sealt üle 100 keemilise elemendi.

Poeg: Siis ei tohiks sportlased seda juuagi. Läheb dopingu alla.

Isa: Kes sedagi teab? Piimale annab valge värvuse kaseiin. Ma vaatan , mis leib ahjus teeb. Ei saa aru. Peab ikka veel olema.

Poeg: Tundub, et või on valmis.

Isa. See on hea. Kalla vesi ära ja ongi või purgis. Pane ta siia taldrikule. Ja nüüd saab seda soola või maitseainetega maitsestada.

Poeg: Head lõhnad tulevad.

Isa: Leib on vist ka valmis. Võta välja (Poeg avab ukse ja võtab välja tellise)

Poeg: See on tellis.

Isa: Soola sai vist palju.

Poeg: Ma arvasin kohe, et liiga paks tainas.

Isa: Oleks pidanud vist kokaraamatust järgi vaatama. Aga sa vii kooli või. Teistel on leivad ja nii saategi parema suutäie.

Poeg: Mis mul üle jääb?

Isa. Ära emale sellest räägi. Teeme nii?

Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost?

 Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost? 

Ma tulin Usuteaduste Instituuti kristliku kultuurilugu õppima sooviga oma mõttemaailma korrastada. Nagu oleks kõigest kuulnud ja nagu teaks keskmisest inimesest enam, aga ometi ei moodusta minu teadmised tervikut. Kujundlikult öeldes on teadmised nagu tellisehunnik hoovil, mis maksis kallist raha ja isegi tuule eest varjab, kust iga kivi saab välja võtta ja teise kohta asetada. Kuid tellisehunnik ei ole siiski müür, kus üks kivi on teisega seotud ja mis moodustab tugeva aluse, kuhu rajada juba järgmine korrus ja katus. Õppimine on viinud minu harali teadmistes paljud asjad paika või seostesse. Korraga olen aru saanud, miks teatud protsessid või sündmused on toimunud või mis on nende olemasolu tingimusteks olnud.

Ma vabandan, et räägin endast ja mitte ette antud teemal, kuid just eneseni viisid mind loengute tarvis loetud kirjandus ja mõtterännakud. Seepärast jätkan. Ma olen alates keskkooli lõpust olnud teadlikult usklik inimene. Ma olen enesele tunnistanud Jumala olemasolu ja otsinud märke Jumalast. 1990ndate algul tekkis Eestis pöörane usuliikumiste laine, kuhu lasin enesegi haarata. Ja Jumal lahustus erinevate liikumiste ja õpetuste vahel ära. Korraks kadus ind leida Jumalat, sest võltsjumalikkust oli ümber palju ja tundus, et see asendab suurepäraselt päris Jumalat minu hinges. Mingil hetkel taipasin, et olenemata usuliikumisest või õpetusest räägivad kõik tegelikult ühte keelt erinedes vaid detailides. Nagu on öeldud, et kõik, mis erinevates religioonides on sarnast, on hea ja see, mis neid teistest eraldab, see on reeglina halb. Kõik jutustavad lugu ühest ja samast heatahtlikkust loojast, eluandjast, saatusekujundajast ehk Jumalast.

Religioonimaailm meenutab riiki, mis on tema kõigi kodanike jaoks üks, aga ometi igaühe jaoks veidi omanäoline. Kui kuulata erinevate valitsevate erakondade seisukohti, siis kõik on pühendanud riigi teenimisele, kuid neid kuulates oleks nagu tegu erinevate riikidega. Usuturul toimub sama. See teadvustamine oli minu jaoks pöördelise tähtsusega. Ma ei pea leidma enesele mingit kirikut, minu Jumal on minu südames. See ongi tempel. Mõneti sarnanes minu Jumal Lev Tolstoi Jumalale, kelle jaoks Jumal oli Armastus. Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Sest Armastus on nii suur tunne, et seda on võimalik esile kutsuma ainult Jumal ehk Armastus on kõige otsesem märk Jumala olemasolust. Kui minus on Armastus, siis tähendab, et Jumal on mind puudutanud ja ainus viis hoida jumalikkust eneses on armastada kõike tema loodut.

Ometi vajas Jumal minu südames kogudust ja pühadust. Seepärast astusin alati , kui võimalik sisse pühakoja uksest. Mulle sobisid kõik pühakojad – katoliku, luterliku, õigeusu, sünagoog, budistlikud või hinduistikud templid jne. Ma tundsin kõikjal, et Jumal on minu juures.  Ma tegin oma Jumala otsingutes rahu ja leppisin olukorraga minnes oma eluga edasi. Minu Jumal oli minu südames ja me saime hästi läbi. Seepärast tundsin rõõmu lugedes Wildfried Härle mõtet: „Me peame õppima ka ise end aktsepteerima, kuigi me (vahest pareminigi kui teised) teame, et meis on nii mõndagi, millega pole kõik korras, mis on häiriv või koguni aktsepteerimatu.“ Ma tean, et minu mõttemaailm ei pruugi olla õige, ma tean, et ma olen alles teel kujundamaks oma maailma, ma tean ka , et minu elust kogetud tarkused ei pruugi kattuda kaaskodanike omaga või häirivad need mõtted koguni teisi. Kuid need on minu mõtted ja tunded, mida eirates läheksin vastuollu iseenesega.

Õnneks võivad seisukohad inimese elus muutuda ja uut kogedes suisa vastandlikeks muutuda. See omakorda kipub inimesi häirima, sest tihtipeale arvatakse, et inimene ei tohi areneda ja selle eest, mis korra öeldud, pead lõpuni vastutama. Teekond Jumalani samas ei peagi lihtne olema, sest sellel teel liialt on segajaid. Peab läbima keeruka teoloogilise, religioosse, teadusliku teadmiste labürindi, et jõuda tolstoilikule arusaamisele, et Jumal on Armastus. E.Jüngel on kirjutanud: „Milline inimene ma tõeliselt olen, selle üle ei saa otsustada ükski maine instants. Selle üle ei saa otsustada isegi mina ise. Otsus isiku olemise üle ei ole ühegi maise isiku ja instantsi meelevallas. Sest isiku olemise üle saab pädevalt otsustada ainult see, kes teeb isiku isikuks. Ja see on Jumal üksi.“ (Inimlik inimene, 1985). Seega ei tohi mina kulgejana lasta ennast segada võõrastest arvamustest või välistest mõjututest. Minule ilmutab end Jumal sellisel kujul, nagu ta hetkel arvab kasulik olevat. Minu ülesanne on hoida meel vaba ja lasta end juhatada valguse poole. Tuleb unustada kriitika ja vaen olemasoleva kohta ja tõdeda, et Jumal on Armastus.       

Ühel päeval kutsus mind enda juurde minu vanaema ja usaldas minu kätte meie perekonna käes 200 aastat olnud Piibli. Ta usaldas selle mulle tingimusega, et ma hoian seda ja pärandan edasi. Selles pühas raamatus on peidus võimas energia , mille on sinna põlvkondade kaupa jätnud minu esivanemad. See energia on tunnetatav, kui Piibel kätte võtta. Selle teadmise tunnetamine, et me oleme eostatud elusate organismide poolt aastatuhandete taha tagasi, tekitab aukartust. Me ei ole kerkinud mullast ega sadanud taevast, vaid meie tee Jumala poolt looduna  on reaalne. Kõik meie esivanemad kuni Jumalani välja olid reaalsed inimesed oma tunnete, mõtete, kogemuste ja teadmistega. Kõik see pärandusena saadud pagas on jõudnud tänaseks minuni. Kett minu ja Jumala vahel on pikk, kuid see on reaalne. Nüüd oli minu kätte jõudnud Püha Raamat, mis kandis endas tükikest ajalugu minu põlvnemise loos. Hakkasin huvituma Piiblist ja neist raamatu tarkustest, mille varal nägid ja seletasid enese jaoks maailma  minu esivanemad. Jumal minu südames jäi samaks, kuid nüüd lisandus minu inimeseks olemisele huvi ristiusu ja eelkõige ristiusus ajaloo vastu. Kes olid need inimesed, kes on minu Piiblit käes hoidnud ja miks on sellel minu jaoks nii suur jõud?

Jätan hulga vahele ja jõuan tänasesse päeva. Eberhard Jüngel märgib, et „usk on Lutheri järgi hoopis meie elu teo- ja saavutusseose elementaarne katkestus. Usus usaldab inimene hoopis täielikult Jumala tegu ehk siis Jumala loovat sõna.“ ja jätkab mõne aja pärast „kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligemeses, vastasel korral ta ei ole kristlane.“ (E.Jüngel „Inimlik inimene“, 1985) Luterlik Jumala seletus ei veennud mind. Miks? Ma tõesti soovin tunda Jumalat sellisena nagu teda tunnevad luterlased, kuid kõik seni loetu ei ole mind veennud. Ma külastan kirikuid , vestlen tuttavate kirikuõpetajatega, kuid keegi ei ole mulle suutnud usutavalt mulle selgitada luterlikku kolmainu põhimõtet. Minus on küsimus, millele pole leidnud rahuldavat vastust – On Jumal, kelle olemasolus ma ei kahtle, kuid kelle huvides oli mängu tuua Jumala poeg? Miks Jumal tappis oma poja, kui ta ikka oli Jumala poeg, teades, et ta ärkab kolme päeva pärast taas? Selline silmakirjalikkus inimestega manipuleerimisel ei tekita just positiivseid emotsioone. Minu Jumal nõnda ei teeks. Ja ma tõdesin iseeneses, et nii kaua kuni kõneldakse Jumalast, on minu jaoks kõik selge, aga kui kaasatakse Poeg, siis läheb loogika peas sassi. Kuidas ma elan Kristuses, kes pole isegi Jumal?

Otsisin vastust oma küsimusele, kuid põrkusin taas vastus mõistetamatuse müüri. Kas kõigi kiriklike selgituste juures on vaja kasutada keelt, mida on raske mõista, nagu on ilma eelneva kogemuste lugejal raske mõista Piiblit ennast? Piibel on täis tähendamissõnasid, sümboleid ja märke, millest lugeja üle libiseb ja mis muutuvad mõistetavaks alles peale asjatundlikku seletust. Me põrkame pidevalt mõistete valesti mõistmise seina vastu, mis takistab meil olla osa kogudusest. Siin omakorda vallandubki inimeses jõuetu protest, kuna temalt on röövitud tema isiklik arvamus või kogemus. Sest ka minul Pühakirja lugejana tekib oma emotsioon, teadmine või kogemus. Raymond Ruyer tõdeb oma „Psühhobioloogias“, et me lähtume maailma seletamisel iseenda kogemustest pidades neid lõplikeks, kuid tark on see, kes ei eelda, et kogu maailm piirdub vaid tema kogetuga. Kas Piibli tähendamissõnadel saab olla erinevaid seletusi, mille poolest on minu tunnetus halvem näiteks mõnest kirikuõpetaja omast. Lektor Ergo Naab sõnas loengus: „me ei tohiks unustada, et Piibel on siiski ligemale 2000 aastat vana ja keel, mida seal kasutatakse vastab tollastele normidele.“ Kui me tänasel päeval hakkame seda kaasajastama, kas siis on ikka tegemist päris sama pühakirjaga ja kas kõik see, mis meile on Jumala poolt läbi pühakirja antud on ikka sama. Probleemi on täheldanud ka Wildfried Härle oma traktaadis „Õigeksmõist täna“: „Mis puudutab mõistmist takistavaid keelelisi tegureid, siis tuleb märkida, et mõiste „õigeksmõist“ on ise esimeseks komistuskiviks – mitte sellepärast, et see meie igapäevases keelekasutuses nii harva ette tuleb, vaid seal kus meie teadus- ja argikeeles õigeksmõistust või (enese)õigustamisest kõneldakse, peetakse silmas midagi hoopis muud, lausa vastandit sellele, mida mõtlesid Paulus ja Luther.“  Ehk ajas ja lähtuvalt inimese elulistest kogemustest võib mõistete tähendus muutuda. Nõustun, et ilma eelneva õpetuste või taustateadmiseta ei ole minul võimalik osa saada algsest heebrea või kreekakeelsest algtekstist. Sisenedes piibellikku tähendamismaailma vajan seega igal juhul juhatust. Aga kes võtab endale lõpliku õiguse anda mõistetele kõigile ühiselt arusaadav sisu?

Ja olengi kohustuslikuna pealkirjas etteantud terminite vangis. Mis siis õigupoolest on kirikuelu? Piiskop Urmas Viilma tõi raadiointervjuus ERR saatele „Kirikuelu“ välja kiriku kolm tähendust. Esiteks kirik kui hoone, kui füüsiline ja kõigile käega katsutav objekt. Teiseks kirik, kui seadustatud organisatsioon maistest seadustest lähtuvate kohustustega. Kolmandaks kirik, kui kogudus ehk kristliku religiooni järgiv inimrühm. Kindel ja selge on vaid teadmine, et kirik on ainult kristluses kasutatav termin.  

Seepärast pean vajalikuks selgitada oma nägemust kirikust. Minu jaoks on kirik eelkõige kogudus. See on teatud rühm inimesi, kes jagavad sarnast usulist kogemust ja kes on valinud ennast teenima õpetaja. Kogudusel võib olla oma ajalooline kirikuhoone, kuid ka ilma hooneta koos käies on nad ikkagi osa kirikust. Samas on küsimus, et kas kirikuks ehitatud hoone, millele on antud uus funktsioon, on ikka veel kirik. Mina käisin terve noorusaja treeningutel kirikusse ehitatud spordisaalis. Minu jaoks oli tegemist spordisaaliga ja ma ei tundnud kordagi sealt , et ma kuidagi rikuks jumalikku rahu. See tunnetus, mis ka varemetes kabelites oskab näha ja tunda püha hingust, tekib koos inimliku elukogemusega. Tänasel päeval nähes lagunevat või veel hullem konserveeritud pühakoda tunnen hinges valu. Seepärast , kui öeldakse kirik, siis kangastub silmade ees pigem inimene või isegi altarimaal, kui hoone või organisatsioon. Olen sama probleemi ees , kui räägitakse riigist. Öeldakse, et riik keelab või riik toetab. Aga kes on see riik? Riik on ju inimesed. Piiridega ääristatud mullapind ei ole riik. Riik on inimesed ja ka otsuste taga on inimesed. Ka selle otsuse taga, et see maalapp siin on meie riik, on ikka inimesed.

Minu süda rõõmustas lugedes Thomas A. Põdra mõttetera: „Usk ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele), vaid selles osalemine ja sellele pühendumine südames särama löönud evangeeliumi kirka valguse tõttu. Selles valguses saab mõistetavaks ka kiriku institutsiooni ja selle kujundamise olulisus. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka ametkondlikus-institutsionaalses mõttes, enesekriitiline – evangeeliumi juurde tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise tähenduses –, aldis patutunnistusele ja meeleparandusele.“ („Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ lk 482, Tallinn 2018) Ehk kirik hakkab elama läbi usu. Ehk veel – kogu religioosse kultuuri aluseks on usk, mis mõtestab kogu käega katsutava ja silmaga nähtava maailma. Spordisaaliks muudetud kirik on spordisaal, kuni seal pole usku. Jumala teenimisele suunatud tegevus ka mitte religioosses ruumis pole samas vähem religioosne kirikus läbiviidud teenistusest.  Seega on kirik eelkõige kogudus ehk inimesed ja seeläbi ka inimesi koondav organisatsioon. Mulle väga meeldib T-A.Põdra arvamus, et kirik TAHAB olla enesekriitiline. Soovides olla elav kasvava liikmeskonnaga tulevikku selgelt vaatav organisatsioon peabki olema ülimalt enesekriitiline. Piibel ei saa ega tohiks olla antropoloogiline teos, mille abil jutustada minevikku või otsida tõlgendamisvigu. Piibel koos oma õpetusega peab olema elav teos, mis on arusaadav igale inimesele ja kõnetab igaüht. Kõiki ehk veidi erinevalt, kuid Piibel ei tohi jätta puudutamata kedagi. Me elame kristlikus ilmaruumis, kus elasid ka meie esivanemad ja kogu meie maailmapilt on kujundatud piibelliku õpetuse alusel. Tahame seda või mitte, usume Jumalat või mitte, loeme Piiblit või mitte, aga kristlikust vundamendist meie elukorralduses mööda ei saa. Piibel on tänaseni meie elukorraldust kujundav autoriteet. Isegi kui me seda ei tea või ei taha tunnistada. Piibli autoriteedi aluseks on tema jumalik päritolu ja mitte see, et kirik nii kuulutab. Piiblile tuginevat autoriteeti peaks kristlik kirik palju rohkem kasutama ühiskondliku elu korraldamises. Moosesele antud 10 käsku on tänaseni kõige parem inimese elukorralduse alus ja seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.

Kuid tulen tagasi kiriku aluseks oleva koguduse juurde. Kes kuuluvad ja kuidas saada koguduse liikmeks? Kas selleks, et saada koguduse liikmeks piisab vaid usust või on selleks vaja midagi veel? Kas kogudust on võimalik omakasu eesmärgil omandada? Üks vastuse variante on  peidus Wildfried Härlel:  „Kes otsustab õigupoolest viimselt selle üle, kas mind aktsepteeritakse, kas ma olen omaks võetud? Teevad seda minu kaasinimesed või mina ise? Või on olemas üks instants, mille tunnustusest või eemaletõrjumisest viimselt sõltud, mis väärtus on minul, kas ma olen aktsepteeritav ning kas ma saan seepärast ka iseend omaks võtta ja aktsepteerida?“ (Õigeksmõist täna, 2008). Ehk usuelu ja kirikuelu seos on lihtsamalt öeldes Jumala maailma ja meie argise maailma suhe. Inimene ei saa sekkuda jumalikku maaima tegemistesse. Inimene saab ainult usaldada, et see, mida Jumal ette võtab on hea ja vajalik. Usaldus tuleb aga välja teenida ja kui meil puuduvad märgid, mis annaks Jumala headest kavatsuste meie suhtes, siis tekivad kahtlused ja inimene pöördub Jumala teelt kõrvale. Me oleme oma argises elus harjunud asju ajama „müün ja ostan“ suhetes. Kui ma annan Jumalale oma usalduse, armastuse ja isegi annetuse, siis tahan ka vastu saada. Kuid Jumal vaikib. Samas inimesed, keda ei vaeva olemuslikud probleemid, on oma suhetes Jumalasse ja ka teistesse inimestesse oluliselt vabamad. Nende potentsiaal teostada ennast läbi religioosse maailma on suurem. Usu tunnistamine vabastab pingetest isikliku vastutuse ees.  „Uskuda tähendab kogu südamest Jumalat usaldada. /…./ Ning kui Jumala usaldamine ongi see, mis on oluline, sest sellega tunnistab inimene Jumala Jumalaks olemist ning Jumala ja inimese vahekord seatakse jälle korda. , asetatakse pea pealt jalgadele.“ (W.Härle, Õigeksmõist täna, 2008). Härle tõdeb ka, et tänasel päeval on õigeksmõistu õpetuse ehk luterliku kiriku aluspõhimõtte sisu hakanud tähendust kaotama.    

Nüüd siis peakirjas toodud termin „usk“. Tsiteerin taas Lev Tolstoid: „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16). Loomulikult ei ole see mõtisklus laialt levinud ega ka akadeemilist äramärkimist leidnud. Kas on põhjustki, kuid see on üks nägemus inimeselt, kes püüdis mõtestada enese jaoks maailma läbi usu. Ometi kõlab see tänapäeva usuturu pakkumiste paljususes vägagi aktuaalsena. Usust on saanud toode, mille võimaliku lisaväärtusena on võimalik maha müüa igatsorti tooteid. Veel 100 aastat tagasi olid inimesed usklikud ja käisid oma usu kinnitamiseks igal pühapäeval kirikus. Tänapäeval nimetatakse igas mõttes sama käitumist elustiiliks ja kiriku asemel käiakse joogasaalis või meeletreeningutel või kett-turundus koolitusel. Kõiki neid ühendab inimese usk paremasse homsesse või paremaks inimeseks saamisele. Usk pole tänapäeval kuhugi kadunud. Usk on vahetanud kuube. Seega on tänavaid täis võimalikke koguduste liikmeid, kuid aegunud sõnumid viivad inimeste teed kirikust mööda.

Teine mõttekäik usu teemadel Wildfried Härlelt: „Viimaks eksisteerib veel kolmaski arusaamist raskendav mõiste: „usk“. Kui Paulus ütleb, et inimene võib saada õigeks ilma seaduse tegudeta, üksnes usust, siis kõlab see paljude jaoks nii nagu öeldaks sellega: reformatoorse õpetuse järgi pole oluline täita Jumala tahet ning teha Jumala poolt kästut, vaid oluline on üksnes uskuda kiriklikku õpetust s.o. seda tõeks pidada ja sellega nõustuda, isegi siis , kui ise selle õiguses võib-olla kindlad ei oldagi ehk teisisõnu – pidada seda tõeks vastu enda südametunnistuse häält.“ („Õigeksmõist täna“ 2008).  Paulus ei osanud ligemale 2000 aastat tagasi arvata, et kristlus püsib veel aastatuhandeid hiljem. Samuti ei osanud ta arvata, et kirjad, mille kirjutamisega ta hulga aega kulutas, võivad kunagi jõuda adressaadini loetud sekunditega. Samuti ei osanud tema oma naiivsuses kindlasti arvata, et tema heauskseid sõnu Jumala ja usu vastutusest inimese tegude suhtes, tõlgendatakse isiklikust vastutusest vabastamisena. Usk tagab igavese elu sõltumata inimese maistest tegudest. See on tänapäeval isegi ohtlik avaldus, mis jätab varju inimese kohustused järgida kümmet käsku.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kristlikul kirikul on tänapäeval jäänud jätkuvalt oluline roll meie igapäevase elu kujundamisel, kuid see mõju on pigem alateadlik. Teadlike lahendusi tänapäeva probleemidele otsivad inimesed paraku mujalt. Usuelu meie ühiskonnas pole kadunud, kuid kahjuks on see liikunud väljapoole kirikut. Samas on olemas potentsiaal otsivate inimeste näol, kes sarnaselt aastasadade tagusega otsivad vastuseid iseenese eksistentsile. Otsivad inimesed on pakkumiste paljususes pakutava suhtes kriitilised, kuid seda kindlamad enesele kohta leides.

Kasutatud kirjandus:

1.      Eberhard Jüngel „Inimlik inimene“ 1985, kogumikust „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (Ilmamaa 2013)

2.      Wildfried Härle „Õigeksmõist täna“, 2008, kogumikust „Reformatsioon 500“ (Usuteaduste Instituut 2017)

3.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

4.      Thomas-Andres Põder „Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ (Usuteaduste Instituut 2018)