TÜRGIT AVASTAMAS

Türgi võib igavale inimesele olla tõesti ainult rannapuhkuse paik, kuid tegelikkuses on see avar maa võrratu looduse ja segapuntras ajalooga. Kindlasti on sellel maatükil võimalik eraldada hulgaliselt erinevaid ajaloolisi perioode, kuid minu jaoks jagunevad need laias laastus viieks - kreeka periood, rooma periood, bütsantsi periood, osmanite periood ja tänapäevane Türgi. Kõige toredam selle juures on see, et iga periood on endast maha jätnud jälgi ja need jäljed on tänasel päeval märgatavad ja vaadeldavad. Kuna olen kreeka kultuuri huviline, siis oli minu Türgi sõidu eesmärgiks tutvumine just kreeka ja rooma perioodi aegsete antiikvaatamisväärsustega.

Rahaliselt oli kõige soodsam osta turismipakett, kus sees juba lennupiletid, hotellid ja teatud vaatamisväärsuste külastus koos giidiga. Paketil isaks rentisime auto, et tutvuda külaelu ja loodusega. Kokku läks meie 8-päevane Türgi külastus maksma kahel peale 1300 eurot.  See summa oleks võinud olla ka hulga suurem, kuid hoidsime ennast tagasi ja ei lasknud ennast ahvatleda osavate Türgi kaupmeeste pakkumistest. Kauplemises on türklased tõesti osavad ja otsemüüa nad oskavad väga hästi. Külastasime vaibatööstust, et aimu saada kuulsate türgi vaipade valmistamisest. Alguses tehti meile muuseumis ekskursioon, näidati tootmist, kus suures toas istuvad naised ja tõepoolest käsitsi sõlmitsedes teevad imeliste mustritega vaipu. Seejärel pakuti teed, tutvustati erinevatest materjalidest ja erinevate sõlmetihedusega valmistatud vaipu ja juba korraga oli igaühe meist juures müügimees, kes pakkus müügiks soodushinna ja järelmaksuga oma kuulsat toodet. Kõik on võimalik – peaasi, et sa ostaks. Vaibad on muidugi kallid. Korraliku põrandavaiba hind algas 2500 eurost. Seekord me ei ostnud, kuid nende oskused ostuprotsessist huvitav ja haarav elamus, on siiski imetlusväärsed. Lisaks on kuulsad türgi kulla- ja nahakaupmehed. Kui on soov midagi nende valikust osta, siis tasub seda kindlasti Türgis ette võtta. Enda jaoks avastasin aga rahvaturult (vastandiks turistiturule) hoopis pähklid. Olen pähklite sõber ja selline valik ja hea hind, viis mind hetkeks segadusse. Oleksin tahtnud osta kõike ja kõike veel rohkem. Pähklilett oli 10 m pikk ja kaetud vähemalt 50 erineva pähklisordiga. Seal oli kõikvõimalikke erinevaid pähklisorte soolaste ja magusatena, lisaks erinevad segud jne. Lisaks suurepärasele vaatepildile oli see kõik ka väga maitsev.  

Türgi on suur riik. Seda igas mõttes ja nädala või kahega ei näe siin paljut. Türgit avastades tuleb see jagada enda jaoks osadeks ja siis neid osasid sammhaaval avastama hakata. Meie käisime lääne Türgis Egeuse ja ka Vahemere rannikul. Just seal on säilinud kõige rohkem antiikseid vaatamisväärsusi alates Trooja linnast ja lõpetades suvekuurordi Antalyaga. Türgis elab u 80 miljonit inimest, kelledest u 98% on islamiusku. Tööd teha see rahvas armastab ja töötuid pidavat olema umbes 4%. Seejuures pidi vaatamata suurele rahvahulgale ettevõtjaid kummitama oskustööliste puudus. Enamuses lõunamaa riikidest peavad siestat, kuid türklased mitte. Ehitustel käis töö ka lõõskava päikese all. Kuigi Atatürk keeras riigi lääne poole ja riik hakkas toimima lähtudes ilmalikest euroopalikest seadustest, siis maapiirkonna külades pidid jätkuvalt oleme au sees ajaloolised perekondlikud traditsioonid. Näiteks  valib pojale naise ema sobivate perede järglaste seast ja ei pidanud oleme haruldane, et ema käib miniakanditaadiga ka saunas, et neiu igat üle vaadata. Peigmees kohtab pruuti alles ametlikul tutvumisel mõlema pere juuresolekul. Noortel on omavahel raske suhelda, sest neid ei jäeta hetkeksi üksi, ka kohtingule saadetakse nooremad õed-vennad kaasa. Peretraditsioonid on tugevad, mis pidi ka väheste lahutuste põhjus olema, sest isegi kui noored ei saa omavahel läbi, siis vanemate vastu ei minda, enne kui viimased on siit ilmast igaveseks lahkunud. Seepärast on lahutavus keskealiste hulgas suurem kui noorte hulgas. Pole tavapärast, et mehel on veel ka teine naine, sest süda nõuab oma osa. Naised on reeglina kodused ja alles tänapäeval näeb Türgi riik vaeva, et ka naistele tööd pakkuda. Naine on koduses majapidamises ja pereelu korraldamises AjaO. Mehed liiguvad väljas ja seda vist suure rõõmuga, sest kohvikud on täis teed rüüpavaid mehi. Alkohol on Türgis meie mõistes ülikallis. Kõige odavam viin maksab 60 liiri ehk 20 eurot. See on kõige odavam, enamuses jookide hinnad on kallimad. Õlle hind on 3 eurot. Seega on Türgi hea riik napsust puhkamiseks. Olgu muidugi vihjena öeldud, et lennujaamas maksis liitrine pudel kangemat u 13 eurot ehk kui keegi tahab siiski napsata, siis võtke lennujaamast pudel kaasa. 

Esimene päev viis meid kolme küllalt lähestikku asuvasse antiiklinna. Esimene neist oli Priene. See on kolm tuhat aastat vana linn, mis asetseb kõrgel Mykale mäe nõlval. Omal ajal oli ta mere ääres, kuid tänaseks on meri taandunud 16 km kaugusele. Linna arhitekt Hippodamos oli sellesse iidsesse linna planeerinud täiuslikku linnapildi koos ristuvate teede, turu, parkide, keskväljaku ja muu linna juurde kuuluvaga. Linn on omal ajal lammutud vallutajate poolt, kes lihtsuse huvides kasutasid vanu ehitusmaterjale oma uute majade ehitamisel. Ometi on kogu linnaplaneering mõistetav. Linnas olid juba olemas veevärk ja kanalisatsioon. Mägedest mööda akvedukte voolav vesi jõudis igasse majapidamisse, kööki ja vannituppa. Nagu igas antiiklinnas, oli ka siin teater, mis oli antiikaegse ühiskonna meelelahutuse keskne koht. Siin peeti veinijumal Dionysose auks pidustusi, teatrietendusi, hiljem ka gladiaatorite võitlusi. Samuti on säilinud 640 kohaga linnavolikogu saal, mis sarnaneb teatrisaalile, kus otsustati linna olulisimad küsimused.

Teine külastatav linn oli Mileetos, kus linnast on tänaseks välja kaevatud hiiglaslik teatrihoone. Siit linnast olid omal ajal pärit terve rida mõjukaid filosoofe. Inimesed elasid siin hästi. Sadam ja kaubandus tõid kenasti sisse ja kuna sõdu polnud, siis oli inimestel aega mõtiskleda maailma üle ja püstitada küsimusi, miks asjad on just nii nagu nad on.  See ongo Mileetose koolkonna peamine teene – püstitada küsimusi. Mileetos oli ainus linn, kes rikka kuninga Kroisuse vallutustele ei alistunud. Ütlemine, et rikas kui Kröösus on just sealt pärit.

Kolmandana külastasime Didyma linna, mille keskmeks on oraakli tempel. Linnake ise on väike ja armas. Miks omal ajal oraakel siia asus on samuti selge. Veel hiljuti oli maa-alusest koopast , kuhu oraakel läks oma ennustust saama, imbumas gaas, mille sissehingamisel nähtud nägemusi ennustuste pähe müüs. Ometigi oli oraakel nii kuulus, et tema juurde tuldi isegi väga kaugelt, et teada saada oma plaanide õnnestumisi või siis mitte. Oraakli tempel seisis juba oma aktiivse tegutsemise päevil suhteliselt eraldatuna. Ehitis ise on muidugi ülivõimas. Suured sambad, hiiglaslik peasaal, mille keskel käik maa alla.  Tänapäeval on paljud kivid kuhjatud hunnikutesse, kuid hoone kunagi hiilgus pole fantaasiaküllase inimese jaoks kadunud.

Õhtusöök on iga riigi toitumisharjumiste tundmaõppimiseks väga põnevad. Türklased söövad väga tervislikult. Moslemitena on neil keelatud süüa sea ja veiseliha. Seepärast on laual väga palju värsket ja lihana peamiselt kanaliha. Kuna Türgit ümbritseb 4 merd, siis ootasin siin väga põnevaid kalaroogi, kuid minu pettumus oli suur, sest kala menüüs väga palju polnud. Põhjus olevat selles, et Vahemeri on lihtsalt tühjaks püütud. Vaid üksikud väikekalurid käivad merel, kuid nemadki peavad pere toitmiseks lisatööd tegema. Kuna pole kalu, siis pole merel ka kajakaid. Algul ei saanud aru, mis on merele vaadates puudu, kuid hiljem mõistsin, et just kajakate puudumine segas merevaadet. Türgis pidi elama hetkel 7 kajakat. Kõigil neil on nimed ja nad ei toitu mitte kaladest vaid turistide pakutavast.  Restorani salatilett on väga pikk ja meeldis, et sain endale ise koostada oma salati täpselt nendest komponentidest, mille meeldivad. Siis järgnes salati maitsestamine, milleks oli lauale pandud vähemalt 15 sorti erinevaid kastmeid ja samapalju maitseaineid.  Samuti üllatas magustoidu valiku rohkus ja maitse. Arvan, et reisil kogutud lisakilod tulid just magusa proovimisest, sest silmadega süües tundus kõik nii ahvatlev, et tuli ka päriselt järgi maitsta ja siis neid , mis eriti maitsesid, veel kord maitsta. Õudne ja hea.

Rentisime auto. Autorent hotellis maksis 40 eurot ööpäev. Polegi kõige hullem.  Liikluses peab teadma, et türklased ei armasta väga kohaviitasid ja kui midagi ilma GPSita leida tahad, siis võib see probleemiks olla. Samas on olemas kaardid ja pruuni värvi vaatamisväärsuste viidad on täiesti inglisekeelsed. Igaljuhul tuleb siiski korralik kaart kaasa võtta, sest ilma võite ekslema sattuda. Teed on Türgis head ja teedesse pidi riik igal aastal suuri summasid investeerima. Paljud pelgavad välismaist autosõitu, kuid Türgis pole karta midagi.

 Päev algas Efesose külastamisest. See on olnud maailma üks olulisemaid linnu läbi aegade. Tänaseks pole temast palju järgi jäänud, aga arvestades turistide rohkust, siis toob sisse riigile ikkagi hästi. Efesos oli antiikaegse Türgi või Väike-Aasia keskus. Türgi kuulsaim õlu – Efes – on saanud nime just selle antiiklinna järgi. Õlle järgi on nime saanud Meistriliiga korvpallimeeskond Efes Pilsen, nii et tundub , et linna kuulsus ei hääbu veel niipea. Türgi reis tasub ette võtta ainuüksi Efesose antiiksete varemete külastamiseks. Tänapäevani on linn säilinud ja välja kaevatud üllatavalt heas seisukorras. Keskväljak, skulptuuridega ääristatud marmortänavad, raamatukogu, lõbumaja, eluhooned, saunad, teater, agora ehk turuplats ja kindlasti avalik tualett.  Kõik on  säilinud sellisel kujul, et kujutlusvõimet kasutades ärkab see linn ellu oma antiikses hiilguses. Linnaväravas esimese hoonena võttis külalisi vastu saun. Arvestades, et arstiabi oli seal juba sellel ajal päris hea, pöörati siiski väga suurt tähelepanu ennetustööle. Kõik linna saabujad pidid ennast kõigepeal puhtaks pesema, et ei tooks linna erinevaid haigusi. Kui seda saaks ka tänapäeval teha. Arvati võis , et saunast käis päeva jooksul läbi sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, seepärast oli saun linna üks suuremaid ja olulisemaid asutusi. Saun oli uhkelt dekoreeritud ja saunas käik pidi olema nauding. Ainsad, kes sellest rõõmu ei tundnud olid orjad, kes hiiglaslikku hoonet kütsid. Nende töö oli niiskes, pimedas ja kuumas ruumis oli väga raske. Arvatakse, et üle kuue kuu ükski ori seal tööl vastu ei pidanud. Saun oli ehituslikult väga moodne asutus – põrandakütted, soe vesi, purskkaevud jne ja seda kõike u 2500 aastat tagasi.

Humoorikas pilt avanes Efesose antiikses avalikkus tualetis. Külalised pidid ju kuskil asjal käima ja kohalikud omavahel suhtlema. Tualett on üks suur ruum umbes 40 kõrvuti asetseva auguga, mis asuvad ruumi kolmes seinas. Ruumi keskel oli taas olnud purskkaev ja mängisid muusikud. Kodanikud istusid aukudel, suhtlesid omavahel ja veetsid seal tunde. Istujate ees voolas rennis vesi, kuhu kasteti pulga otsas olev kangas, millega siis ennast puhastati. See kõik tundub tänapäevaseid moraalinorme arvestades äärmiselt veider.  Otse tualeti kõrval asus puhkemaja, kus meesterahvad said vabameelsete daamidega vestelda. Ise mõistate , mis hoonest jutt on. See asutus oli juba tollal vajalik arvestades, et Efesos oli roomaaegse Egeuse mere ranniku olulisim sadamalinn ja siia tuli kaua merel olnud mehi kõikjalt maailmast. Selleks, et meremehed maja üles leiaksid, on avastatud tänavamarmorist maailma esimene reklaam. Marmorisse kraabitud märk kujutab raha, jalajälge ja lehvikut. Selle järgi pidi aru saame, et vabade daamidega saab raha eest suhelda majas vasakut kätt. Sealt on meieni tulnud ütlemine – vasakul käima ehk siis kõrvalehüppeid tegema.

Efesose vahetus naabruses asub ristiusu ja ka moslemitest palverändurite sihtkoht ehk Kristuse ema Neitsi Maarja väidetav viimane elupaik. Legendi järgi palunud Kristus, et Johannes tema ema eest hoolitseks ja 37.a tulidki nad siia. Maja on tänaseni säilinud oma algsel kujul. Eriti rahvarohke on siin 15.augustil, mis on Maarja surmapäev. Maja on lisaks turistidele külastanud ka mitmed paavstid, kelle kingitused on majas vaatamiseks väljas. Usud või mitte, kuid ka meie panime igaks juhuks küünla põlema. Halba ei tee see meile kindlasti. Pühapaigana omaselt ei ole selles kohas midagi peale selle väikese maja vaadata, kuid hingus on püha. Mitte kaugel ei asu ka Ristija Johannese elupaik või õigemini tema väikese majakese koha peale rajatud Johannese Basiilika. Basiilika pole tervikuna säilinud, kuid müüre saab raha eest katsuda. Selline ristiusu oluline pühapaik keset moslemite riiki on värskendav.

Piibli legend räägib seitsmest mungast, kes Kristuse surma järel koopasse magama heitsid ja magasid sada aastat. Siis nad ärkasid ja asusid piirkonnas ristiusku levitama. Hiljem kuulutati nad imeliste tegude eest pühakuteks. Seitsmemagaja koobas on samuti Efesose linna naabruses. Koopasse rajatud kirik on hetkel suletud, kuid võre tagant vaadeldav.  Hästi on näha hilisemad matmiskambrid, sest paljud tahtsid lasta enda matta kohta, kus seitse munka said 100 aastat rahulikult puhata. Need kaljusse rajatud kitsad hauakambrid on nagu voodid ja tekitasid tahtmist järgi proovida, et kui magus uni siis siin on.

Ööbisime Pamukka lähistel hotellis, kus samuti olid loodusliku sooja veega vannid. Proovisime seda loodusimet ja lasime soojas vees ihul pehmeneda. Hiljem viis tuul kuivama pandud püksid rõdult minema ja kadunuks nad jäigi. Pamukka mineraalide mäed on UNESCO looduspärandi nimekirja kuuluv objekt.

Teinekord tabad imelisi hetki täiesti juhuslikult. Tegime väljasõidu loodusesse. Loomulikult ei pääsenud me ka siin antiigist. Esimesena jäi meie teele antiikne linnake Side, mis tõlkes tähendab granaatõun. Armas väike linn, kes tee sadamasse kulges antiiksete müüride vahel ja lõppes jalakäijate teega, mida ääristasid kaupmehed oma poekestega. Täielik turistilõks, kuid väga ilus ja sümpaatne.

Side linnast kaugele ei jää Manavgat. See on juba suurem linn ja piirkonna tõmbekeskus. Linna läbib Manavgati jõgi, mis mägedest alguse saanuna on üpris kiirevooluline. Seepärast on jõel mitu tammi. Oymapinari tammi juurest korraldatakse ka raftisõite ja teisi seikluslikke meelelahutusi. Sõitsime seda imet vaatama. Teele jäi Manavgati kosk, mis turismibukleti pildilt tundus imeline. Viidad juhatasid meid koseni, kuid koske me ei näinud. Pärisime kohalikelt aru ja ilmnes, et kevadine suurvesi on kose ära uputanud ehk teisisõnu kosk, mis ei ole eriti kõrge, vaid tema ilu seisneb tema pikkuses, oli veega kaetud. Osaliselt olid vesi ka majadesse tunginud. Päris huvitav vaade, kuid mitte täiuslik. Sõitsime edasi ja järjekordne pruun viit juhatas meid koduloomaaeda. Äärmiselt sümpaatne väike loomaaed, kus vaatamiseks väljas peamiselt kohalikud linnud ja loomad. Lisaks veel ka haruldased taimed. 2 euro eest vaatamist küll.

Türklased on alati olnud rändrahvad ja seetõttu on nende kodud seest korras ja kaunid, kuid väljas on meie mõistes prügimägi. Kummaline oli ka see, et külanaised, vanad ja noored,  olid kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kõigil neil olid seljas laiad mitmevärvilised särgid, jalas lohvakad püksid ja peas rätik. Rätikki oli kõigil ühtmoodi seotud. Türgi on põllumajandusmaa ja suur osa ekspordist moodustavad just erinevad põllumajandussaadused. Veiseid on vähe, kuid ohtralt kõnnib ringi kodukitsi. Kitsekarjad on suured ja liiguvad vabalt ehk autoga sõites võisid teel olevad kitsed juhti tihti ebameeldivalt üllatada. Türklased on ka suured lambakasvatajad. Seda läbi pika ajaloo ehk karjakasvatuseks vajalike maade leidmine oligi rahva liikumise põhjuseks. On teada, et sultani karjas võis olla kuni 100 000 lammast. Sellise kamba karjatamiseks peab olema hulka maad.

Keerasime auto ringi, et käia enne pimedat veel ka Köprülü kanjonis. Olime sellest kuulnud ainult häid jutte. Tee sinna lookles peamiselt mägede vahel kulgeva Köprülü jõe kaldal. Meid saatsid pidevalt raftisõitjad. Järgmine kord tuleb see kindlasti järgi proovida. Hetkiti läks tee ka mägedesse ja siis avanesid sealt imelised vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele. Köprülü kanjon on imeline.  Kanjon on kitsas, ehk vaid 10 m lai, kuid järskude kõrgete seintega. Üle kanjoni viis kitsas antiikne sild. Sild oli 2,2 m lai. Nõnda oli kirjas tahvlil silla kõrval. Trepp viis ka päris kanjoni põhja jõe äärde. Imeline kuidas jõgi täitus kõikjalt mullitavate allikate ja ojadega. Vesi oli külm ja vaevalt ta ka päris suvel soojem on.  Teekond sinna tasub igal juhul ette võtta.

Külastasime Beleki linna. Belek on täiesti uus linn, mis viimasel kümnendil on aktiivselt ja hoogsalt arenenud. Hotellide ehitus käib pidevalt ja väike kesklinn areneb samuti. Igal ristmikul on purskkaevud ja antiiksete vaatamisväärsuste puudumisel on need asendatud tänapäevaste jäljendustega. Poed on suunatud turistidele ja hinnadki on vastavad. Küll annab aga kaubelda. Venelaste puudumine on teinud kaupmehed allahindluste osas eriti vastuvõtlikuks, sest kaubast on vaja lahti saada ja kellelegi see maha müüa.

Antalya on kuulus kuurortlinn, kuid siin on ka imeilus vanalinn oma kuulsate mošeedega. Siin saime ka mošeesse sisse vaadata. Ausalt öeldes  ma pettusin veidi, sest mošeed on seest ikka väga igavad. Pühakoda külastades tuleb meeled pidada, et jalanõud võetakse ukse taga ära ja naised peavad pea kinni katma. Põrandal olev vaip on säärase mustriga, et igaüks teaks, kus poole on Meka, et siis õigele poole palvetada. Muhamedi ei tohi kujutada ja nii on mošee seinad tühjad. Haruldane tagasihoidlikkus võrreldes näiteks õigeusu kirikutega.  Vanalinna kohal kõrgub kuulus 13. sajandil rajatud rihveldatud minarett, millest on saanud Antalya sümbol. Linna servas asub 30 m kõrge Karpuzkaldirani juga, mida tasub kindlasti külastada, sest vaade on kaunis.

Madeira

Madeira

Madeira on tükike Portugali keset suurt merd eemal mandrist. Saare suurim linn ja pealinn on Funchal. Saar on territooriumilt veidi väiksem, kui Hiiumaa, kuid tänu mägedele tundub oluliselt suure, Samuti elab seal rohkem inimesi. Madeira saartel elab kokku umbes 270 000 inimest, millest pealinnas Funchalis elab 130 000 inimest. Saare avastamisel 1417 aastal ei elanud seal ühtegi inimest. Saarel räägitakse portugali keelt, kuid hakkama saab ka inglise keelega.

Kohe alguses peab ära ütlema, et  rännusõber, kes pole Madeiral käinud, peaks selle tee kindlasti ette võtma. See on imeliselt kauni looduse, rohkete matkaradadega ja põneva ajalooga saar. Liivarandu saarel praktiliselt pole. Seiklused Madeiral algavad saarele jõudmisest. Lennurada, kuhu lennuk maandub, on nii lühike, et sinna tohivad maanduda vaid erikoolituse saanud piloodid. Lisaks on maandumisrada ehitatud vaiadele ja avatud meretuultele. Legend räägib, et kui saarevalitsus otsustas uut leenurada ehitama hakata, kutsuti sinna maailma juhtiv lennuradade ehitusinsener. Mees käis mööda saart ja tegi märkmeid. Ootamatult aga ta suri, kuid tema mörkmeid jöid alles. Neid asuti uurima ja avastati, et ühele saare kaardile oli ta teinud suure punase risti. Loomulikult arvati, et just seda asukohta pidaski kuulus insener silmas uue lennuväljana. Lennuvälja asuti ehitama, kuid juba ehitamise ajal mõisteti, et insener oli risti joonistatdes silmas pidanud kohta, kuhu kindlasti ei tohi lennuvälja rajada. Onetigi objekt valmis ja riskides maanduvad piloodid sinna iga päev. Oleks me seda vaid enne teadnud, siis oleks maandumisele rohkem tähelepanu pööranud.

Hotelli jõudes teatati meile, et meie hotellituba pole veel koristatud. Otsustasime aega parajaks teha ja süüa tänavaäärses kohvikus üks mõnus kõhutäis. Söögid on Madeiral tõesti head. Kuid heast toidust enam hämmastas meid teenidaja  heatahtlikkus ja sõbralikkus. Mõistes, et tuleme Eestist, tervitas ta meid sulaselges eesti keeles – tere tulemast. Loomulikult soovis ta hiljem meile eesti keeles head isu. Kuid see polnud peamine , mis tema puhul üllatas. Nädala pärast taas samas restoranis süües, küsis kelner, et kas soovite sama, mis eelmisel korral või võtate midagi muud. Ja me ei olnud restoranis sellel ajal sugugi ainsad külalised. Kuidas ometi ta mäletas, mida me nädal tagasi sõime. Kogu Madeira teenindus on asi, kust eestlastel oleks palju õppida.

Parima söögielamuse saime , kui ühel päeval võtsime rendiatoga saart avastada ja sõitsime lihtsalt ringi. Tee viis järjest üles poole, Kuigi Madeiaral puuduvad kõrged mäetipud, on vulkaanilise saarena tema kõrgemad nõlvad siiski päris järsud. Tee viis mööda järjest kitsamaks minevaid teid mööda ülespoole. Korraga oootas meid tupik ja tee enam edasi ei viinud. Kudagi oli vaja nüüd auto ümber pöörata. Tagurdasin kitsal teel, niie et auto jäi teega risti. Naine kargas karjudes autost välja , hüsteeriliselt karjudes soovitas meil pojaga sama teha. Jäin siiski rooli taha ja poeg solidaarsusest ka. Õrnalt nõksudades sain auto ringi keeratud. Nüüd istus ka rahunenud naine autosse. Küsisin, et miks sa nii tegid?

„Aga kui ühes aknas on meri ja teises taevas, siis tundus asi liiga hirmus, et sinna veerevasse tönni sisse jääda!

Igajuhul oli kohe järgmise nurga taga armas kohvik, kuhu me närvide rahustuseks sisse astusime. Tellisime juua ja kelneri, kes oli ka kohviku omanik, soovitusel värsket kuukala. Poeg keeldus kalast ja kogu menüüst ei leidnud poeg endale sobilikku rooga.

„Mida sa sooviksid”, küsis lahke peremees.

„Pannkooke”

„Oi, neid pole menüüs. Neid sa küll ei saa tellida”: püüdsime meie poega mõistusele tuua, kuid omanik vaid naeratas ja ütles „Pole probleemi. Jahu on, mune on, teeme valmis. Moosi ja mett on ka”.  Varsti olidki koogid laual. Kookidega koos saabusid ka meie kuukalad. Kuukala on süvaveekala, mis elab vähemalt 100 meetri sügavusel. Kui nad kinnipüütuna pinnale tõmmatakse on nad rõhu vabanemise tõttu juba surnud. Kuid nende liha , mis on rõhu all kasvanud on äärmiselt hõrk. Ainult selle kala pärast läheks kohe taas Madeirale tagasi.

Ronaldo muuseum

Esimesel päeval Madeira pealinnas Funchalis ringi vaadates, sattusime ilmakuulsa jalgpalluri Ronaldo muuseumisse. Ronaldo on pärit Madeira saarelt ja tema kuulsust austatakse ja kasutatakse siin ka äriliselt ära. Muuseum on alles uus ja seetõttu on seal mitmeid väga atraktiivseid interaktiivseid lahendusi. Seistes kindlas põrandamärgis ilmud sina koos Ronaldoga suurele ekraanile ja vähe sellest – see Ronaldo liigutab ja reageerib sinu liigutustele. Ekraani pilt on võimalik maha pildistada ja nii oledki sina fotol koos täiesti elusa Ronaldoga. Lisaks on muuseumis tema võistlussärgid, karikad ja muud meened. Muuseumi on asutanud Ronaldo pere ja selle loomisest võttis ka staar ise aktiivselt osa. Igaljuhul on see koht kuhu Madeirale sattudes kindlasti minna.

Matkarajad ehk levadad

Madeirat reklaamitakse kui matkasaart. Ja tõesti nii ongi. Saarel on kümneid ametlikke matkaradu ja kindlasti on mitteametlikke veelgi rohkem. Rajad on kõik korralikult hooldatud ja viidastatud. Oma võimetele vastava raja leiab iga inimene. Suurematel matkaradadel on ka kohvikud, kus rännumehed saavad keha kinnitada. Meie kulgesime oma puhkuse jooksul kahel rajal. Üks neist oli saare peamisi matkaradu Cais de Sardinha, mis viis mööda kõrget mereäärset kaljuserva ookeanisse ulatuva poolsaare tippu. Sealt avanevad vaated on tõesti hingematvalt võimsad. Samas peab arvestama oma sportlikku vormi, sest teerada liigub pidevalt üles ja alla. Siin on olulised ka jalanõud, sest kingadega ei maksa siiski matkale minna. Rajad on matkajatele tasuta. 

Teine matkarada viis meid mööda sisemaa madalat metsa. Tõusudel olid siingi puust astmed ja oksad kaardusid raja kohale moodustades hämara tunneli. See oli kõik väga meeldiv hetkeni, kuni lehmakartjast proua avastas mudast sõrajäljed. Loomulikult tekitas küsimusi, et kelle jäljed need on ja ega need jäljetekitajad ohtikud pole. Vastuse saime peatselt kui võsa vahelt välja jõudes keset mägiteed seisis lehm. Proua karjatas ja tänas õnne , et selleks hetkeks olime just autosse istunud. 

Funchali kesklinnast algab pikki mereäärt kulgev promenaad. Rada on kohati kaljusse raiutud ja tee viib läbi kaljukoobaste, kuhu ookean mürinal sisse murrab. Rada on siiski veidi kõrgemal ja ohtu märjaks saada pole, kuid emotsioon on võimas. Promenaadi ääristavad rannakohvikud ja hotellid, kes kõik püüavad silma oma suurepärast aedade ja lillepeenardega. Lisaks leiab sealt väiksemaid botaanikaaedu ja skulptuure. Randa linnas minna ei saa, sest vähegi ujumiseks sobilikud  kohad kuuluvad hotellidele ja on tasulised.  Viimasel päeval, kui saare kombe kohaselt kohvrid kaks tundi enne inimesi lennujaama viidi, otsustasime aja sisustamiseks mööda promenaadi teha veel üks jalutuskäik ookeani äärde. Sumasin kivisel rannal põlvini vette ja poja järgnes mulle.  Siis vaatasime merd ja seletasin pojale:

„Iga seitsmes laine on alati suurem, kui eelmised“

Hakkasime siis laineid kontrolli mõttes lugema ja kui ma nägin, et see seistmes laine ei ole mitte veidi vaid oluliselt suurem eelmistest, siis hakkas meil kiire veest väljasaamisega. Libedad ja ümarad kiired aga ei soodustanud meie kiiret starti ja nii lõi laine meil üle pea. Ma olin märg veel lennujaamagi jõudes.

Madeira vein

Kuulus Madeira vein on segu viinamarja brändist ja sama sordi viinamarja mahlast. Sellest tekib selline kange, kuid magus naps. Loomulikult tahtsime seda protseduuri oma silmaga näha. Vaatamata pingutustele  ei leidnud me ühtegi veiniettevõtet, kes oma tootmist huvilistele näitaks. Küll oli linnas veinikauplusi, kes väikese raha eest  on valmis teile kohalike veinide degusteerimise korraldama. Kauplustes on Madeira vein muidugi aukohal ja mitte ainult turistide hulgas vaid ka kohalike seas.

Karneval

Kui planeerite külastada Madeirat, siis soovitan sättida külastuse Lihavõteteaega, sest siis toimub saarel Euroopa suurim karneval. Karnevaliga tähistatakse paastuaja lõppu, kus võib taas ennast vabalt tunda ja elumõnusid nautida. Karneval ei ole ainult meie Iseseisvuspäeva paraadile sarnane rivis marssimine, vaid festival , mis kestab mitu päeva. Karnavel rongkäik on kogu festivali kulminatsioon. Suurim karneval leiab aset pealinnas Funchalis, kuid oma väiksem pidu on igas külas. Hommikus alates külavad trummid ja sambakoolid näitavad oma oskusi ja õpitut. Õhtusel paraadil on kõik koolid ennast üles rivistanud ja liiguvad tantsides poodiumitele kogunenud publikust mööda. Tantsijaid on kindlasti tunandeid ja publikut veel mitu korda rohkem. Iga tantsukooli ees liigub spetsiaalselt ehitud veok, kus poolpaljad tantsijad hööritavad puusi DJ saatel. Uhkelt ehitud tümpsumasinad pööavad oma kirevusega teineteist üle trumbata.    

Vagunisõit Montele, saankelgud

Funchali vanalinna keskelt viib kõisraudtee üle kogu linna kõrgemasse otsa ehk Montele. Mäe otsas asub üks linna sümboleid 15. sajandil rajatud Se katedraal. Katedraali katuselt avaneb vaade üle kogu saare pealinna. Samast algavad mitmed matkarajad ja saab külastada botaanikaaeda. Katedraali tagant saab alguse ka üks Madeira märgilisi ja traditsioonilisi meelelahutusi. Kelgusõit mäest alla kestab mõni minuti. Asi näeb välja nii. Kaks turisti pannakse kõrvuti istuma hobusaanile sarnanevale kelgule (tobbogan). Kaks valgesse riietatud kelgujuhti võtavad oma kohad sisse seistes sõitjate taga püsti. Kelku juhitakse kelgu etteotsa kinnitatud kõitest, mida siis vastavalt kurvi suunale sikutatakse. Kelk saab sisse päris hea hoo ja sõitjate jaoks on see muidugi närvekõditav. Elamus ,mis tuleb järgi proovida. Kelgutee ei vii päris linna välja, vaid viimased kilomeetrid tuleb jala vantsida. Ka kelgujuhtide elu on lihtsaks tehtud. Pärast sõitu laotatakse kelgud autole ja sõit viib taas mäkke.

Maderia on katoliiklik piirkond. Inimesed on reeglina usklikud. Kirikuid on palju ja need on külastajatele pidevalt avatud. Kirikud on seest väga kaunid ja tasuvad uudistamist.  

Vulkaani muuseum

Madeira on vulkaaniline saar. Nagu sellisel juhul on tavapärane, siis on olemas saarel ka vulkaanilised koopad, mis on rahvale uudistamiseks avatud. Sao Vicente vulkaanimuuseum Madeiral on veidi sisukam, kui lihtsalt koobaste uudistamine. Muuseumis on kinosaal ja suurepärane väljapanek kogu saare tekkimisest. Suurel ekraanil saab näha paljude efektidega filmi saare ja koobaste tekkimisest. Igal juhul on nüüd pilt selge.

Veebasseinid

Kes meres ei taha ujuda võib külastada mereäärseid basseine. Tuntumad neist mereveega täidetud ja laavakivisse rajatud basseinidest asub Porto Monizis. Basseini ümbritsevad korrastatud looduslikud grotid ja kaljuseinad. Ujumine sellistes looduslikes koobastes on põnev ja samuti pole karta tormi. Kes ujuda ei taha, need võivad külastada basseinide kõrval asuvat Akvatooriumi, mis annab päris hea ülevaate kohalikest mereasukatest. Veemõnusid võib nautida ka veepargis, mis asub Funchalist Machico poole. Võtsime sinnasõiduks takso, sest eelmisel päeval tundus, et veepark on siinsamas. See tunne oli petlik ja taksosõit läks meile maksma 50 eurot. Olgu öeldud, et autorent üheks päevaks maksis 30 eurot. Seega, kui soovite saarel ringi sõita, siis rentige auto. Tagasi tulime veepargist bussiga. Seegi oli elamus. 

Loodusaiad

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Madeira on äärmiselt põneva ja kirju loodusega. Loodust saab imetleda matkaradadel liikudes , aga ka erinevates loodusaedades. Funchalis asub nende enda väitel Euroopa suurim Pregettersi Orhideeaed. Sellised reklaamid panevad alati kahtlema pakutava teenuse kvaliteedis. Kuid orhideeaed on uudistamist väärt. Erinevaid orhideesorte on aias sadu. Esmapilgul vaadates tundub aed väike, kuid sisaldab siiski palju.

Orhideeaia kõrval asub saare suurim botaanikaaed  - Maderia Botanical Garden. Aiaga tutvumiseks peab varuma vähemalt pool päeva. Aia osaks on ka väike saare ajalugu tutvustav muuseum. Lisaks taimekollektsioonile on aias ka linnuaed.

Santana küla Vabaõhumuuseumis saab lisaks saare ajalooga näha tüüpilisi ajaloolisi Madeira maani õlgkatustega kolmnurkseid maju. Seest tunduvad majad siiski suuremad kui väljast vaadates, kuid ometigi ei kujuta ette, kuidas üks põllumehe pere seal majakeses elamisega hakkama sai.

Kloun Albert kingib lilli

KLOUN ALBERT KINGIB LILLI

Oli kaunis kevadine hommik. Päike sirutas läbi udu oma kiiri, linnud laulsid ja loodus lõhnas. Tsirkus oli püsti pandud linna äärde, otse suure metsa veerele. Seda juhtus harva, et majakesest väljudes oleks Albert saanud puude mühisemist kuulata. Tavaliselt ikka seisis tsirkus keset linna ja väljusid sa siis majakesest millal iganes, ikka sõitsid ja tuututasid autod ja kärasid inimesed. Praegu oli aga vaikne. Kui võib muidugi vaikuseks nimetada seda , et kaks lõvi mängisid möirates teineteisega ja elevant Cicilia krõbistas süüa. Sellega oli Albert harjunud.

„Kummaline nimi sellel elevandil,“ mõtiskles Albert suurest kruusist kohvi rüübates „ise on suur nagu mägi, aga nimi on rohkem liblika oma“.

Selle mõtte peale meenus talle kohe õhuakroaat Triinu. Triinu on küll nagu liblikas. Teinekord kui prozektor silmi pimestab ja köit, millel Triinu kõnnib näha pole, on selline tunne, et ta lendab. See oli nii- nii ilus. Albert oleks ka ise tahtnud seal üleval koos Triinuga hõljuda, aga ta kartis, et nii jämedat nööri pole veel tehtud, mis teda kannaks.

Korraga tungis Alberti roosasse unistusse keelegi armas hääl.

„Kaunist munadepüha hommikut. Tõin sulle kingituseks muna. Ise värvisin.“.

Appi. See oli Triinu. Albert muutus näost sama punaseks kui tema nina etenduse ajal.

„Ma tahtsin teha sellise, mis sulle meeldiks. Tükk aega nuputasin. Mis sa arvad ?“

„Muidugi meeldib. See on kõige kaunim pühade muna, mis ma olen sellel aastal saanud“ kogeles Albert.

„Sellel aastal?. Palju sa neid siis juba saanud oled?“

„Oh, mis ma räägin. See on alles esimene. Ma mõtlesin, et üleüldse“

„Aa. Aitäh“ vastas Triinu ja jäi ootasäreva näoga Albertile otsa vaatama. Albert sai aru küll, et nüüd on tema kord kingitus üle anda. Aga mida pole seda pole.

„Ma-a-a toon sulle sinu muna hiljem ära. Mul munad alles keevad“, oli vale kerge tulema.

„Ootan sind siis poole tunni pärast, ma panen teekannu podisema“ hüüdis Triinu ja hõljus minema. Just nagu liblikas. Albertile vähemalt tundus nii.

„Munad keevad, munad keevad“ pomises Albert omaette tuppa astudes. Ei keenud tal tegelikult midagi. Nüüd tuli ruttu tegutseda. Enne veel pani ta Triinu toodud muna kenasti puuviljakorvi, et sellega midagi ei juhtuks. Munad, kus on ometi munad. Ta tegi kapi lahti ja seal nad olidki kenasti karbi sees. Kolm ümmargust ja valget muna. Kui rohkem pole, siis aitab nendest küll.

Teate, tsirkuses on nii, et kui sul on juba  3 ümmargust asja peos, siis on raske vastu panna ahvatlusele paar korda zongleerida. Albert on zongleerimises osav. Seepärast ei muretsenud ta üldse ja viskas munad õhku. See on tegelikult väga erutav, kui sa midagi nii õrna oma käte vahel loobid. Samal ajal piilus Muffi ukse vahelt ja mängulembese koerana mõistis ta kohe, et siin on käimas mingi väga tore mäng. Ta kargas tuppa ja otse Alberti najale, üritades palli oma hammaste vahele saada. Aga pallid nad Muffi meelest olid, mitte munad. Albert kaotas tasakaalu ja kukkus toolile istuma. Üks muna kukkus lauale ja purunes. Albert üritas järgmist päästa, sirutades käe, kuid Muffi oli kiirem ja sai muna oma hammaste vahele. Millega Muffi ei arvestanud oli see, et munade puhul tegemist on siiski õrna kohtlemist nõudvate asjadega. Kui ta  hambad kokku surus pritsis muna üle kogu toa, samal ajal kui kolmas muna otse Alberti lagipähe maandus.

Muffi munarünnak oli kestnud täpselt kaks sekundit, kuid tagajärjed olid sellel katastroofilised. Albert istus toolil, vedel muna voolamas üle kulmude otse suhu. Albert limpsas keelt. Muffi üritas teda aidata ja ka veidi limpsida, kuid Alberti meelest oli Muffi abist tänaseks juba täitsa piisavalt.

„Tohoh. Mis see nüüd siis oli? Muffi ometigi, vaata mis sa tegid“

Muffi liputas saba. Tema meelest oli tähtis, et elu seisma ei jääks ja igas päevas särtsu oleks.

Rohkem mune polnud. Vaid 20 minutit on aega, siis juba Triinu ootab. Albert oli nõutu. Ta pani silmad kinni ja mõtles.

„Tüdrukutele meeldivad ju lilled“, lõid Alberti silmad korraga päästvast mõttest särama, „üks korralik lillekimp on küll see, mis munapuudumisel aitaks. Pealegi, mis see muna ikka nii väga ära ei ole“.

Albert astus uksest välja ja sammus oma suuri kingi kõrgele tõstes kiiresti üle õue metsa poole. Teate kui raske on kõndida 10 numbrit suuremate kingadega. Milline õnn, et esimesed kevadlilled kasvasid otse tsirkuse taga aasal. Albert korjas kiiresti kirju kimbu aasalilli. Seal olid kullerkupud, nurmenukud, nartsissid, meelespead, ülased ja mõned sinililled. Tõeliselt uhke ja värvikirev kimp sai. Albert seadis sammud ruttu tsirkuse poole tagasi. Vaevalt oli ta tsirkuse väravast sisse saanud ja möödumas just elevant Cicilia aedikust, kui korraga kostis kõrvu armas hääl.

„Albert, kuhu sa kadusid. Tee on ammu valmis. Ma käisin sind juba otsimas“ hõikas Triinu eemalt lähenedes. „Ma tahaks juba nii näha, millise muna sa minu jaoks tegid“.  

Ehmatades peitis Albert lillekimbu selja taha.

„Ma-aa, aa. Kohe toon.“ kogeles Albert. Kuid siis ta ohkas raskelt, sest ta teadis, et valetada pole ilus ja et valetajatega ei taha keegi sõbrustada.

“Tegelikult on nii, et mul pole muna. Need kukkusid kogemata katki, Aga ma korjasin sulle metsast ise lilli“.

„Aa, Albert. See on nii tore. Ma armastan lilli, eriti kui nad on ise korjatud. Aga kus nad siis sul on ?“

Albert võttis käe koos kimbuga seljatagant ja sirutas Triinu poole. Ise surus silmad kinni, nagu kartes vaadata, mida Triinu tema isekorjatud kimbust arvab.

„Palun. Siin see on“.

Vaikus. Albert surus silmad veel kõvemini kinni. Ikka vaikus.

„Mis see siis on, Albert?“ küsis Triinu üllatunult.

Albert avas vaikselt silmad. Uhke lillekimbu asemel oli tal käes punt varsi, nagu saunaviht.

„Kuhu siis õied kadusid ?“ oli Albert segaduses.

Korraga puhkes Triinu naerma vaadates Alberti selja taha elevandi aediku poole.

Albertki keeras ennast pelglikult ringi ja nägi kuidas elevant otse tema taga suud matsutas, endal üks kullerkupp suu nurgast välja vaatamas, siis tõmbas ta sellegi keelega suhu ja läinud kõik kaunid õied olidki.   

„Cicilia pani su lilled nahka. Häid pühi, elevant!“

Albert vaatas nõutult elevanti.

„Pole midagi. See, et sa minu pärast ikkagi vaeva nägid, on nii armas. Kas sa tuleksid minu juurde teed jooma?“, küsis Triinu.

Muidugi Albert läks, ise oli jälle näost punane nagu tema nina etenduse ajal.

Kloun Albert ja Tsirkus

TSIRKUS

Ega Albert ja Muffi ole tsirkuses ainsad elanikud. Neid on tsirkuses tegelikult isegi päris palju. On artistid, loomad, töölised ja muidugi direktor. Direktor on pikk ja peenike vanem härra. Ta on nii peenike, et kord kargas Muffi tema najale ja hakkas teda lakkuma.

"Mis ta teeb? Koristage ta ära.“ ehmus direktor. Mida oskas Albert öelda

„Ta pole oma elus enne nii palju konte ühekorraga näinud“ kostis Albert. Muffi silmad särasid ja saba käis taga nagu propeller.

Ei, ega Muffi teda hammustanud või veel vähem ära söönud. Nagu öeldud oli Muffi peenemate kommetega ja sõi seega ka ainult peenemaid koeraroogasid. Kondid, mis talle anti, mattis ta viisakalt maha. Kuna tsirkus aga alati edasi liikus, jäidki Muffi kondid kadunuks või teiste koerte maiustada.

Tsirkuse töölised on Albertile suured sõbrad. Töölised panevad suurt tsirkusetelki püsti, talitavad loomi ja aitavad ka etenduse ajal, kui areenile on vaja midagi tuua või viia.

Artiste, nagu ka Albert, on tsirkuses samuti mitmeid – elevandimees Kalle, lõvitaltsutaja Antonio, akrobaadid Romeo ja Julia (need ei ole nende pärisnimed, vaid nad teevad areenil sellist numbrit, aga pärisnimega ei kutsunud neid keegi , ei tea kas keegi mäletabgi neid enam), mustkunstnik Viktor ja õhubaleriin Triinu. Oi, kuidas Albertile meeldis Triinu. Nii imeline oli alati vaadata, kuidas ta kõrgel tsirkusekupli all nööril  kõndis. Selline tunne oli nagu hõljuks ta õhus. Albert käis igakord salaja Triinu esinemist kardina vahelt piilumas, nii ilus oli see.

Artistid on kõik väga tähtsad ja ilma nendeta poleks ka tsirkust. Nad teadsid  seda ja käitusid siis ka hästi tähtsalt. Eriti tähtsad olid Antonio ja Viktor. Kalle on see-eest sama suur, kui tema elevanditki. No hea küll, veidi siiski väiksem, aga mitte palju, aga sama sõbralik kohe kindlasti. Kuigi jah, ka elevandid võivad vahel metsikusi teha. Romeo ja Julia käisid kõikjal koos ja ühtmoodi lahked kõigi vastu. Kui Albertil teinekord oli vaja näiteks suhkrut laenata, siis seda sai ikka Romeo ja Julia käest.

Kord oli lõunase teejoomise aeg, kui Alberti majakesse astus Kalle. Alati kui Kalle uksele koputas oli seda üle terve linna kuulda ja kui ta siis uksest sisse astus, vajus Alberti ratastel majake ühele poole viltu, nii et Albert pidi laualt teeklaasi kätte haarama. Aga sellest üksi oli vähe abi, sest laual oli ka kann. Albert suutis vaid silmanurgast märgata, kui tulist teed täis kann auru välja ajades tema poole sööstis nagu pull punast rätikut nähes. Kannu kaitseks peab ütlema, et Albertil oligi punane särk parasjagu seljas. Halvenevat olukorda kiirelt hinnates sirutas Albert oma 10 numbrit suurema kingaga jala ja peatas kannu hoo. Niimoodi jalad lae poole toolil istudes ei suutnud ta enam midagi teha, kui suhkrutoos talle sülle prantsatas.

„No, terekest“ ütles Kalle „teed hommikvõmlemist. No, tore, tore“.

Olukorra rahundes lükkas Albert kannu tagasi lauale, ise samal ajal ikka tassi käes hoides. Püsti tõusta ta aga ei saanud, sest kui ta oleks tahtnud õue minna , et ennast suhkrust puhtaks kloppida, oleks pidanud Kalle samuti väljuma, et Albert läbi lasta, aga see oleks põhjustanud majakeses uue maavärina. Nii jäi Albert kummalisse asendisse – pooleldi röötsakil, süli suhkrut täis, toolile istuma.

„Terekest jah. Joon parasjagu teed. Astu edasi“                    

„Näen jah, et teed. Hullad suhkruga. Eh, eh. See on õige, kui juba suhkrut panna, siis nii et tunda oleks“ müristas Kalle oma vägeval häälel.

„Soovid ka. Kostita ennast ise. Ma istuks meeleldi siin ühe koha peal“.

„Tead, kes just direktori juures käis“ küsis Kalle ja jatkas vastust ootamata “üks kummaline kuju, ta ütles, et hüppab pea ees pudelisse ja oh imet hüppaski ja kui direktor küsis endal silmad nii suured, et selja tagant näha olid, et kuidas sa imeloom seda küll tegid, vastas mees, et ma panin enne maandumist kiiresti lehtri ette. Ah, ah,ah. Lehtri ette. Kuuled ka, mis ma sulle räägin või? Mees hüppas pudelisse ja pani lehtri ette ...“

„Ja, ma kuulen, aga ma hästi ei usu su juttu“

„Ah sind, see oli nali, ise oled kloun, ma mõtlesin, et teinekord sul hea rääkida“
„Tänan väga. Tõesti väga naljakas lugu“ vastas Albert, kes polnud ennast ajast, millal Kalle majakesse astus üldse veel liigutanud.

Kalle silmitses klouni.

„Mis sind vaevab. Kas kaelakangestus? Mul on selle vastu rohtu. Las elevant puhub peale. Ah, ah, ah. Tead kui elevant sulle peale puhub, siis puhub sul lokid ka sirgeks.“   

Kalle tõusis ja maja värises.

„Tasa, tasa“, ütles kloun millegipärast vaiksel häälel.

„No hakkan minema. Sinuga oli lõbus nagu alati. Sinust paremat ei ole“

„Näeme siis“

Albert imestas, miks küll temaga lõbus oli, ta ju liigutanudki ennast.    

RABAJÄRVE NÄKINEIUD

Joosep ja Arlet Palmiste

Karukoobas oli suure kummuli kukkunud kuusejuurika all. Päikesekiired kõditasid karupoiste ninaotsi, kui nad hommikul silmi avades metsa uudistasid ja koopasuust välja piilusid.

„Tuleb ilus päev“ ütles karupoiss Kalle.

„Sellisel päeval tahaks ainult vees solistada“ vastas karupoiss Kaarel.

Kuigi metsas, otse raba ääres, oli kena väike järveke, siis oli karupoistel sinna minek rangesti keelatud.  Karuema teadis rääkida, et järves elavad näkineiud, kes oma lauluga metsaloomi uinutavad ja seejärel igaveseks enda juurde vetesügavustesse vangistavad.

Karupoisist sirutasid ennast päikse käes, pistsid kõhutäiteks paar mustikat põske ja seadsid sammud lagendikule, mille keskel ilutses  porine mülgas, kus samuti sai end palaval päeval  häda pärast jahutada. Teel lagendikule  tuli neile vastu rebane Ülo.

„Kuhu nüüd minek,  karumõmmid“ päris rebane Ülo.

„Läheme porimülkasse end jahutama“

„Miks mülkasse, kui siinsamas on kena järveke“ päris rebane edasi.

„Ema ei luba meil sinna minna“, vastas Kaarel.

„Seal elab näkineid, kes sind oma veealusesse riiki kaasa viib, kui sa seal ujud“ , lisas Kalle.

„Mis näkineid, mis riiki. Ma ujun seal iga päev ja pole veel kordagi ühtegi näkineidu näinud“ vaatas rebane karupoistele kavalalt silma ja lisas  “Tulge julgesti, ma näitan teile kõige parema koha kätte. Seal on nii madal, et kui tahad märjaks saada, pead päris pikali viskama ja nina jääb ikka kuivaks“.

Koos vesteldes jõuti peagi järve äärde.

„No näidake nüüd mulle , kus on siin see näkineid“ pööritas rebane järvele vaadates umbusklikke silmi.

Karud vaatasid järvele nii,  et silmad tahtsid pea seest välja hüpata, aga veepind oli sile nagu peegel, ainult sillerdas kutsuvalt päikese käes.

„Mis te oodate, hüpake sisse“ ässitas rebane.

„Pole siin tõesti kedagi vee all luuramas“ täheldas Kalle.

„Kui paneks ainult varba korraks vette“ lisas Kaarel.

„Kui me kaldast kaugele ei lähe , ei tohiks midagi juhtuda“ mõtiskles Kalle

„Pealegi ütles rebane, et siin on nii madal, et pead pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“

„Ja siis jääb ka ninaots kuivaks“

„Kui see näkineid peakski tulema, siis ma tõmban teid välja“ julgustas rebane karupoisse.

Kalle võttis hoogu ja hüppas vette. Küll oli vesi mõnus ja hea. Kui ta aga tahtis jalgu põhja panna, siis põhja polnud. Rabajärvedel on nimlet järsud kaldad ja sügav põhi. Kalle hakkas käppetaga vehkima ja tõmbas suu vett täis, nii et tema jutust oli aru saada vaid mulin.  Kaarel nägi, et vend on hädas ja sirutas talle käpa, et teda veest välja aidata, kuid kaldaserv oli pehme ja vajus karu raskuse all suure mürtsatusega vette. Nüüd hulpisid vees juba kaks karu.

„Ülo, tõmba meid välja“ hüüdis Kaarel.

„Kuidas mina väike ja nõrk rebane teid mürakaid sealt peaks kätte saama“ laiutas rebane osavõtmatult käppasid ja litsus metsa poole, nii et valge saba ots vaid välkus puude vahel. Korraga kuulsid karupoisid üle vee lauluhäält. See oli nii õrn ja ilus, et nad unustasid ujumise ja jäid lummatult kuulama.

Samal ajal jõudis karuema karukoopasse. Ta vaatas ringi ja mõmises endamisi

„Ei tea kuhu need poisid läinud on ?“

Ta hõikas neid ,kuid vastust ei saanud. Korraga avas väike karikakar, kes kasvas karukoopa kõrval, oma väikese lillesuu ja hüüdis õrnal häälel

 „Karuema“

„Jah, karikakar, kas sa tead kuhu mu poisid on kadunud?“

„Oi, karuema. Männid sosistavad tuules, et kaks karujõmmi on rabajärves hädas“

„Kas võib tõesti olla , et need on minu poisid. Aga teisi karusid siin metsas ju pole“ , mõtiskles karuema ja tormas järve poole.

Vahepeal oli karupoiste juurde jõudnud imekaunid näkineiud. Nad ujusid karupoiste ümber ja meelitasid neid endigi kaasa tulema. Nende hääled olid nii kutsuvad ja täis meelitusi, et karupoistele tundus, et nad ei taha enam kunagi midagimuud  kuulda. Näkineiud võtsid karupoistel käppadest ja koos laskuti vetesügavustesse, kus asus näkineidude kodu. Ootamatult purunes kaunis unenägu ja karupoisid leidsid end ema käppade vahelt. Näkineiud kadusid ja karuema tõusis koos poegadega pinnale.

Ta lükkas nad kaldale ja ronis siis ka ise järele.

„Ma olen teile ju rääkinud, et ei tohi tulla rabajärve äärde ujuma“  kurjustas ema poegadega.

„Aga rebane ütles et siin on mõnus koht, kus sulistada, et peab ka pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“ õigustas end Kalle.

„Aga kus see rebane siis on, kes sellist nõu andis“. Rebane oli aga karistuse kartuses ammu põõsasse peitu pugenud.

„Nüüd pidage alati meeles, et tundmatus kohas ei tohi vette hüpata, eriti kui te ujuda ei oska.“  Manitses karuema „ ja rebase nõuandeid ei tasu siin samuti kuulata“.

Karuema kallistas oma poegi, andis kummalegi plaksuva musi ja lisas

„Hea, et ma teid ikka näkineidude käest kätte sain, mu armsad karvakerad“

Kloun Albert

KLOUN ALBERT

Kloun Albert on lühemat kasvu, heledate lokkis juuste ja veidi ettepoole punnitava kõhuga. Kogu oma elu on ta olnud kloun suures tsirkuses, mis mööda maailma ringi sõidab. Juba Alberti isa oli kloun ja omakorda tema isa oli kloun ja nii edasi ja edasi või pigem siiski tagasi, aega, mida pole kirja pandud ja nii ei teagi Albert kaua tema pere on klouniametit pidanud. Käivad jutud, et üks tema esiesiesiesiisa oli olnud narr koguni prantsuse kuninga õukonnas, aga seda Albert ei usu, sest ei ole ju võimalik, et auväärt klouniperes nüüd korraga üks narr sirgus. Aga narr ja kloun pole sugugi sarnased naljategijad. Albert peab alati oma naljanumbreid ettevalmistades palju vaeva nägema, aga ta teeb seda rõõmuga, sest tore on ju vaadata, kui lastel silmad üllatusest särama löövad. Siis peab Albert ise õmblema ja puutööd tegema ja vahel ka keevitama.

Kuigi Albert oli terve elu tsirkuses elanud ja koolis polnud ta käinud, ei olnud ta siiski sugugi rumal, suisa vastupidi – kloun pidi teadma tsirkusest kõike ja oskama iga inimese tööd, nii võis ta näiteks vabalt zonglöörida ja sai hakkama ka kassi dresseerimisega. Seepärast oli Albertil kummaline kuulda, kui raadios teinekord öeldi inimeste kohta, kes tänavatel karjusid või muidu arusaamatult käitusid, et „on ikka kloun“. Albert küll ei oleks kunagi niimoodi käitunud ja ei saanud ka aru miks neid veidrikke klouniteks nimetatakse. Nimetatagu hoopis kaevuriteks või sportlasteks. Tore oleks siis raadiost kuulda, kui uudistes öeldaks, et öörahu rikkus üks karjuv kaevur või, et riietub nagu sportlane. See oleks tore.        

Kloun Albert elab nelja rattaga majakeses. Kui tsirkus ühest linnast teise sõidab haagitakse tema maja suure veoauto taha. Muidu on seal auto peal kasti asemel tööliste tibatillukesed toakesed, aga sõidu ajal on siis Alberti maja ka. Majakeses on elutuba, magamistuba ja vannituba. Kõik toad on nii pisikesed, et  eriti peale Alberti sinna keegi ei mahugi. Kui Albertile tulevad külalised peavad nad lahkudes samasuguses rivis ka väljuma, sest mööduda majakeses teineteisest ei saa. Ka Albertil endal on hirm, et kui ta veel veidi kaalus juurde võtab, võib ta ringikeerates kõhuga tassid laualt minema pühkida.

Majakesel on ka kaks akent. Akende all maja küljes on tal väikesed lillepotid. Sõidu ajaks võtab ta need loomulikult ära, aga koha peal seistes toovad nad rõõmu. Akende taga on pea-aegu alati uus pilt. Nii on iga päev täis üllatusi ja huvitav. Igav on ainult siis, kui tema ratastel majake pannakse seisma mõne suure plangu või maja äärde, et aknast näed ainult seina. Vaade, mis siis avaneb pole sugugi põnev. Albert teab. Ta on palju kordi seina põrnitsenud ja proovinud leida sealt midagi erilist või midagi sellist, millest teistele hiljem rääkida. Aga ei midagi. Sein on ikka sein. Igav. Pealegi on kogu aeg tunne, et suure maja aknad on nagu silmad ja uks on suu ja et kohe teeb maja oma suu lahti ja sööb Alberti majakese ära. Aga ega seda ei juhtu. Maja on ikka maja. Suu ja silmadeta. Igav. Alberti maja pole sugugi igav. Tema majakese peal on suured reklaamid ja tema enda pilt ja Muffi pilt ka.

Muffi on väike karvane koerake. Mõned teadmatud nimetavad selliseid nuustikuteks, aga Muffi ei ole tavaline nuustik, vaid haritud koer kõige peenemate kommetega. Kui teda võrrelda inimesega siis oleks tal suisa mitu kõrgharidust. Selles mõttes on Muffi muidugi Alberitist üle. Ja kui on võimalust ei jäta Muffi seda ka kunagi Albertile demonstreerimast, pöörates pea kõrvale ja peites Alberti rumaluste peale silmad oma pikkadesse kõrvadesse. Ise samal ajal raskelt ohates. Tõesõna nagu inimene. Mitmeid kordi on Alberti külalised talle kummaliselt otsa vaadanud, kui Muffi laua all ohkab. Siis peab Albert seletama, et ta ei hoia maja alla kedagi vägisi kinni, kes hirmust värisedes ohkaks, vaid tema koerakesel on tema pärast veidi häbi.  

Etenduse JÄNEDA POISTE PAJATUSED tekst

JÄNEDA POISTE PAJATUSED

Arlet Palmiste
1. vaatuses

TEGELASED

Vanema kursuse õpilane Mati

Noorema kursuse õpilane Joonas

Emakeele õpetaja Saar

Kojamees Karla

Kehalise kasvatuse õpetaja Fjodor

Direktor

Tegevus on väljamõeldis koos tõestisündinud pajatustega. Tegevus toimub 1950ndatel aastatel Jäneda Põllutöökoolis. Laval on tüüpiline nõukogude aegne ühiselamutuba. 2 voodit, öökapid, laud, toolid.

Tagaseinas avaneb uks koridori, mida pole näha, aga mille kaudu osatäitjad käivad.

Toas elavad 2 õpilast.

Joonas on just kooli astunud esimese kursuse õpilane. Korralik, kuid truu ja aus kaaslane.  Ise seiklustesse ei roni, aga vajadusel tuleb kaasa ega reeda kaaslasi.

Mati on viimase kursuse õpilane. Kool on talle tuttav. Ta on alati valmis erinevateks viguriteks, kuid pole pahatahtlik. Lustlik.

I STSEEN

Tuppa astub Joonas. Tal on suur seljakott. Ta istub ühele voodile. Samas prahvatab uks lahti ja sisse astub Mati. Põrnitseb kaaslast.

Mati: Jäämegi siis nüüd niimoodi tõtt vahtima või. Ega ma lehm pole keda enne lüpsi uimastada on vaja. 

Joonas: Tere päevast.

Mati: Tubli. Ja jäta see nüüd endale aastaks kohe meelde, et kohates vanema kursuse õpilast. Teretad esimesena ja võtad mütsi peast. 

Joonas: Vabandust. Tere. Joonas Rakverest

Mati: Mati Amblast. Tere – tere. Nii, et sina siis oledki see uus täi siin minu kaela peal.

Joonas: Mind juhatati siia tuppa. Mulle öeldi, et siin on vaba voodi.

Mati: Tuba võib ju õige olla, aga voodi on sul küll vale. See on juba viimased kolm aastat minu ase olnud ja ei muutu viimasel aastal ka midagi.

Joonas: Vabandan. Ma tõesti ei teadnud. (Võtab koti ja läheb teise voodi peale)

Mati: Ukse taga on kasulik magada, kui õpsid peaks sisse kargama, siis jõuab veel keelatud materjalid ära peita. Sulle ikka loeti ette, et mida tohib koolis omada ja mida mitte.

Joonas: Ei sellest küll ei räägitud.

Mati: Ah soo. Siis peame su koti kohe üle vaatama, et hiljem poleks pahandusi.

Joonas: Mis pahandusi?

Mati: Oi, dire on meil karm vend. Tema nalja ei mõista. Lendad kohe sitapatareisse.

Muidugi kui vahepeal pole uut direktorit saadetud. Neid vaheldub siin pea- aegu iga suvi juba.

Joonas: Mis patareisse?

Mati: No, kas sa arvad, et partei meid siin söödab. Ei kulla vennas, ise peame oma leivapala lauale teenima. Nad nimetavad seda praktikaks. Et meie kui tulevased põllumehed peame juba varakult harjuma elama käsi mullas.

Joonas: Selle vastu ei tohiks küll põllutöökooli õpilasel midagi olla.

Mati: Noormees ei mõista kohe üldse kooli hingeelu. Me oleme siin tulevased agronoomid. Istume kontoris ja siis põlluserval anname sulastele teada, mida ja millal külvata.

Joonas: Minu isa ütles, et mullalõhn peab põllumehel alati ninasõõrmetes olema. 

Mati: Kuule kui sa hakkad siia tuppa mingeid taimepotte vedama, siis olen kohustatud teid ühes selle oma taimemajandusega metsa komandeerima. Näita kott siia. (Võtab koti) Ära ütle, et sul seal see on mingid potililled või kõrrelised.

Joonas: Pole seal midagi liigset.

Mati: Sina ei tea. No näed. See on ju täissink. Kas sellist kulakurooga tohib nõukogude õpilane järada. Ei. Ma päästan su praegu suurtest pahandustest ja viskan selle minema. (Ise hammustab).

Joonas: Sa sööd selle ju ära

Mati: Mis seal vahet on kuidas ma selle hävitan. Oluline on, et sa vahele ei jäänud. Mõtle, mis oleks juhtunud, kui sa oleks kooli koridori sellise singivõileivaga jalutama läinud. Nõukogude noorsugu oleks sind hukka mõistnud ja nõukogude kohtuvõim direktori isikus karistuseks sitapatareisse määranud. Ja kui mina sinu päästeingel siit väikse ampsu võtan ei tohiks see probleeme kellelegi valmistada. (Paneb singi oma kotti). Üldiselt on aga nii, et enne kui sul eksam sooritatud pole, sind üldse kooliperre vastu ei võeta.

Joonas: Mul on eksamid kõik tehtud.

Mati: See, mis sa õpetajate pilgu all pidid sooritama, ei tee sinust veel koolipere liiget.

Näita musklit. No näed. Põllumehel peaks siin ikka midagi olema. Nüüd on nii. Võtke aga oma kursus kokku ja otsige Kalijärve äärest suur veskikivi üles ja vedage täna õhtul Linnamäe otsa, sealt võite te ta järve poole alla tagasi lasta veereda, et järgnevatel kursustel ka oleks proovikivi võtta. Oleme kõik seda siin veeretanud, ja ei pääse ka teie. Kui see kondiproov tehtud, võite koolielus sõna sekka öelda. Mitte enne.

Joonas: Kalijärva, veskikivi, Linnamägi. Selge. Ma lähen siis teatan teistele. (Lahkub)

M. ootab kuni kaaslane lahkub. Itsitab siis ja jookseb uksest välja.

MUUSIKA

II STSEEN

Joonas: Täna tulid meie klassi uued õpilased.

Mati: Tohoh. Kaks nädalat juba möödas. Türgist tulid või, et varem ei jõudnud. Või sattusid metsavendade näppu.

Joonas: Ei midagi säärast. Nad on Saaremaalt. Seal olid põllutööd kauem võtnud ja nad ei saanud varem tulema.

Mati: Mina uuriks seda Türgi võimalust siiski. Igaüks võib öelda, et oli põllutööl.

Joonas: Nad olid õhtuse rongiga juba tulnud, aga polnud pimedes kooli leidnud ja magasid odrarõugus.

Mati: Rõugus. See kisub siiski rohkem metsavendade poole.

Joonas: Ühe poisi nimi oli Rüütel. Arnold vist. Kõik naersid, et ise rüütel aga magab nagu sant rõugus. Ja see teine oli ka Arnold. Nad on seal Saaremaal vist kõik Arnoldid.

Mati: Meretagune värk. Tead, See kõik mis sa praegu räägid tundub väga segane lugu. Esiteks on meil kooli algusest juba mitu nädalat möödas. Teiseks väidavad mehed, et on  Saaremaalt ja kolmandaks veel Rüütel. Oled sa ikka pärsi kindel omas jutus. Või toimub siin mingi punaste provokatsioon.

Joonas: Alguses peeti neid tavalisteks kotipoisteks. Ega see nende välimus suurem asi polnud. Olla ikka pikalt läinud, enne kui aru saadud, et neil tõesti soov on koolis õppida. Ja see nende keel pole ka ju päris selline, millest kohe oleks aru saanud.

Mati: (Võtab kotist leivakääru) Ühesõnaga kotipoiss mis kotipoiss. Pagan teab seda sööklat. Kõht on juba jälle tühi ja lõõb pilli nagu terve orkester.

Joonas: Eile olla teise kursuse poisid hobusega Aegviidust leiva järgi käinud.

Mati: Olen minagi käinud, päris mõnus on hobusega lasta täiel traavil.

Joonas: Mul ei lubatud kellelegi öelda, aga eks need teise kursuse omad ka lasid täiel traavil, nii et vanker kraavi uppi lendas.

Mati: Mis sa ajad. No, nüüd on selge, miks leiba süües kruus hammase vahel krigises.

Joonas: Nad pelgasid, et kui kõik teada saavad ja siis ei puutu leiba keegi.

Mati: Kuule sina noor tudeng, ütle ausalt kumba parteisse sina hommikulauas kuulud, kas kördimeeste hulka või oled klimbisupimees.

Joonas: Ma ei teagi. Kui supi päeval vähe hiljaks jääd, saad ainult vedelat, aga kördiga seda muret  pole.

Mati: Või kördimees. Ah sina oledki see ülekaranud reetur, kes sööklas körti nõuab. Selle me juurime sinust ruttu välja. (asub J. väänama)

Joonas: Oota nüüd. See supp hakkas mulle just väga maitsema.

Mati: Tubli. Tead me kinkisime eelmine aasta söökla juhtaja Kalamanni Uudole näärideks kausitäie körti. Las sööb kui tahab, andku meestele ikka suppi. Aga tema sai asjast valesti aru, arvates et see tegu on suurendanud kördipartei liikmeid ja suurendas hoopis kördikordade arvu. Sellest ajast on mul supist oma ja parem arvamus.

(Sisse astub õpetaja Veera Saar)

Saar: Tervist õpilased.

Joonas: Tere päevast, preili õpetaja.

Mati: Tere päevast.

Saar: Joonas , kas teie käisite täna hobusega jaamas ministeeriumi kontrollidel vastas?

Joonas: Mina jah. Seltsimees direktor ise palus hobuse vankri ette rakendada ja lõunase rongi vastas käia.

Saar: Käisite siis?

Joonas: Käisin ikka.

Saar: Direktoril tekkis ainult üks küsimus, et kus need kontrollid siis on.

Joonas: Ma lasin nad kooli ukse taga maha

Saar: Lasite maha?

Joonas: Lasin vankrist maha.

Saar: Kas te olete selles päris kindel ?

Joonas: Ikka. Rong oli varem jõudnud ja nad olid juba teel siia poole. Keerasin otsa ümber ja tõin nad ära.

Saar: Nõukogude rong ei jõua kunagi varem. Millised need kontrollid välja nägid ?

Joonas: Kaks nooremapoolset meest. Tulid teel vastu, ma küsisin, et kas kooli poole, nad noogutasid rõõmsalt. Ma siis mõtlesin, et täpsustan veel, et kas ministeeriumist. Nemad noogutasid jälle.

Saar: No need olid olid ju Utno ja Nurk, kes tulid varasema Narva rongiga. Kus on siis kontrollid ? (Lahkub)

Mati: (Naerab) Tõid kolmandikud ära. Tubli töö.

Joonas: Kust mina pidin teadma. Nad olid nii tähtsate nägudega.

Mati: Palun kandke mulle võileivad voodisse. Ma olen ka tähtsa näoga mees.

Joonas: Ah, jäta. Ma sõitsin veel vaikset sammu, et härrad tolmuseks ei saaks ja pärast pidin ikka nende hõlmad puhtaks kloppima.

Mati: (Naerab) Vaata seal tulevad kooli poole kaks portfelliga meest. Direktor jookseb neile vastu. Aga võib- olla on isegi hea, et tähtsaid mehi vankri peale ei võetud. Eelmisel aastal hobutallipraktikal mul juhtus ohi hobusele saba alla minema. Aga ega see sunniks seda kannatanud.

Joonas: Vibutas siis sulle sõrme või noomis hoopis.

Mati: Ära plära. Tulen just peale tööd uljalt vankril püsti seistes mõisa poole. Andsin hobusele sellise sõbraliku plaksukses vastu sinki, tema aga keerutas saba ja tõmbas ohja saba alla, hakkas lõhkuma ja mind oma kehavedelikuga pritsima.

Joonas: Ütle nagu oli, kuses su täis.

Mati: Lossi juures, direktori ukse ees, tegi tee täisnurkse käänu vasakule, selle kurvi ma võtsin vähemalt sajaga, ime, et vanker kummuli ei kukkunud. Olin vahepeal istunud ja saagisin elu eest ohjadega, aga ega tema ei kuulanud. Üle silla muutus tee munakivisillutiseks. Vanker hakkas hirmasti kolisema, kast hüppas vankris ja libises ettepoole vastu hobuse kandu. Hobune hakkas lõhkuma, kuni jalad jäid kasti kinni ja hobune külili kukkus. Hüppasin eluga vankrilt maha, kahmasin päitsed pihku ja talitasin ta käekõrval talli. Tallipoiss vaatas mind pikalt aga ei öelnud midagi. Nii kusena ei ole ma kunagi olnud.

Joonas: Lasid ise ka veidi juurde?

Mati: Kes seda teab. Mõne tilga äkki paningi.

(Siseneb õpetaja Saar)

Saar: Õpilane Joonas. Vähe sellest, et te unustasite ministeeriumi kontrollid jaama, millest me räägime hiljem. Sest ausalt öeldes on koolijuhtkonna käskude eiramine siiski teatavat karistust väärt. Lisaks on mul teada, et te pole ühinenud ka veel ühegi taidlus- ega spordiringiga. Ma soovitaksin  teil siiski oma vaimse tervise eest hea seista ja tulla meie näitemänguringi. Samuti ootab teid meie koor. Teataval määral rehabiliteeriks see teie tänast tegu.  

Joonas: Ma pole kunagi isetegevusega tegelenud.

Saar: Siis on ka viimane aeg. Eesti keele kaunis kõla on vaimustanud paljusid kirjanikke, kes selle abil on loonud säravaid kujutluspilte, et nõukogude noorsugu võiksid neid lavalt ka teisteni tuua.

Joonas: Ja muidugi

Saar: Peaelgi on nädala pärast tutvuspidu, kus me peame üles astuma. Ootan teid siis mõisasaali täna õhtul kell 7 näitemänguproovi. (Lahkub)

Joonas: Ma ei saanud midagi aru, mis ta ütles.

Mati: Ega mina ka pole saanud. Kui mind värvati, siis vaatasin talle esimeses näitemänguproovis suurte silmadega otsa ja ei öelnud tunni jooksul sõnagi. Ainult mõmisesin ja kõndisin jalgu lohistades üle lava. Rohkem ei kutsutud. Ju leiti, et pole sobilik. Proovi õhtul järgi.

MUUSIKA

III STSEEN

Kojamees Karla astub tuppa:

Karla: Poistel kõik kenasti korras.

Siseneb Joonas

Joonas: Tervist

Karla: Terekest noorsand. Mulle öeldi, et esimene kursus on määratud appi puude alust parki riisuma. Tahtsin öelda, et homme kell 3 peale lõunat ootan teid kõiki trepi ees.

Joonas: Meil on näitemänguproov samal ajal.

Karla: Sellega tuleb harjuda, et ikka mitu asja käib korraga. Näitemängu võite pimedas ka teha, aga lehed tuleb valges ära riisuda.

Joonas: Hea küll, ma annan teistele teada.

Karla: Omal ajal elasin ka mina siin toas. Sõjagi elasin siin üle. Seisin aknal ja vaatasin kuidas lennukid Tallinna pommitama lendasid.

Joonas: Kas siis sõja ajal ka kool töötas?

Karla: Töötas ikka. Ega see elu siin nii kurb ka olnud. Sõda või mitte, aga elu läheb edasi. Käis kuuldus, et mõisa piiritusevabrik lastakse õhku. Aknad tehti lahti, et . plahvatuse surve klaase puruks ei lööks. Plahvatus jäi aga tulemata. Vaatides olev eluvesi lasti aga munakivisele mõisaõuele maha, mida siis moonakad mannergitesse kogusid. „Aga mis te sellega tegema“ ahastas mõisaproua, kes eesti keelt kangelt rääkis. „See ju sõnnik“. „Vaadake proua, seletas toredate vurrudega moonakas, see sitt valgub põhja ja peale jääbi ilus puhas viin. Pull lugu. Seoses pulliga meenub mulle veel üks juhtumine. Kontrollid tulid kord viinavabrikusse, aga sealt läks
praagatoru otse pulli talli, mehed aga ajasid jälle viina oma tarbeks,
kontrollide saabudes lasti viin praagatoorusse ja pull jõi ennast täis. Ronis siis mööda kaldteed talli katusele ja kukus sealt alla.  Surnud pull tuli seadusekohaselt lahata ja surma põhjus registreerida, selleks, et mitte kahjurluse eest laagrisse minna tuli veterinaarile maksta, kes tuvastas "marutaudi". Järgmine maksmine oli Tartus laboris,
kuhu mehed õnnetu pulli peaga läksid ja jälle tõendi said.

Joonas: Kas rinne siit ka näha oli ?

Karla: See käis siit kordi üle. Raudtee siin samas ju. Eks me jäänud ükskord ka kahe poole vahele. Selle maja all siin on tsementlaega kelder, kuhu ümbuskonna elanikud pommivarju tulid. Keskpäeval algas mõlemal vaenupoolel lõuna - salooga. Naised panid siis kiiruga koju lehmi lüpsma. Täpselt kell 1 läks madin edasi. Üks saksapoiss oli meie aiamaa äärde endale kaeviku kaevanud ja luuras seal, kui korraga vene mürsk otse tema kõrval plahvatas ja ta üleni mullaga üle lõi. Ja kui eided tagasi ruttasid, ja see sealt mulla alt välja ronis, arvati küll, et nüüd on vanapagan maa peale tulemas. Üks naine äsas talle mannerguga pähe. Pärast pandi kirja, et sai haavata vaenuliku külaelaniku rünnaku tagajärjel. Jah, eks nähti siin igasugust.

Joonas: Kas sõdurid siis päris mõisas elasid ?

Karla: Mõisas ikka. Kus mujal. Kord olin soos karjas, kui algas paugutamine. Hüppasin välgu kiirusega jõkke. Kohalik Omakaitse tegi haarangut ja kaks punaväelast võeti vangi. Need olid näljas ja lõdisesid hirmust. Üks siis palus, et lõigake mul keel ära aga jätke kõrvad alles. Eks politrukid olid mehi hirmutanud, et sakslased lõikavad vangidel keeled suust ja kõrvad peast. Anti neile süüa ja saadeti mõisa tööle. Mehed olid segaduses, said peksu asemel hoopis hea elu peale. Läksid siis nad üks päev metsa lõikama. Kahekesi läksid ja neljakesi tulid tagasi. Tulid vabatahtlikult punased välja.

Mati: (tuleb uksest sisse) Oh, kes külla tulnud. Karla isiklikult. Kuidas õppemajand õitseb nõukogude viljakates tingimustes. Iidne eesti rahva toit mais mühab nii mis hirmus. Kas teie olete ka tähele pannud, et praegu on ka sital hoopis parem lõhn, kui oli kodanlikus Eestis.

Karla: Õige bravuurikas täna. Sa ole oma sõnadega ettevaatlik. Siin majas on ka seintel kõrvad.

Mati: Lõikame ära nagu vene vangidel.

Karla: Neil jäid keel ja kõrvad alles, aga sinu terav keel võib küll kärbitud saada.

Mati: Tohoh. Hetk tagasi pidi Jaan küll pea- aegu keelest ilma jääma.

Karla: Mis sa räägid?

Mati: Tuli teine suure jutuga, et Jänijões silla all meetrine luts peesitab. Panime jõe poole jooksu ja oh imet, oligi luts seal. Tõesõna. Jaan viskas võrgu sisse ja sai väikse rapsimise järel teise kätte. Aga sellist kalameheuhkust tuleb ju kärpida. Kui siis talle pabeross ulatati, oli seda tubakapuru vähese püssirohuga täiendatud. Tead kui Jaan suitsu süütas, kui käis säärane kärgatus. Oleksite te poisi nägu näinud. Endal juuksed peas püsti, nina tahmane, suitsust polnud jälgegi. 

Karla: Pole ajadega midagi muutunud.

MUUSIKA

IV STSEEN

Poisid lesivad voodis loevad raamatut. Tuppa astub kehalise kasvatuse õpetaja Fjodor.

Fjodor: Terekest. Nüüd poisid on kuri karjas.

Poisid: Tere

Mati: Mis siis juhtus ?

Fjodor: Mati, sina tead, tulevad ametikoolidevahelised spordivõistlused.

Mati: Oo, jaa. Koolil on sellega suured ootused. Pole ju Jäneda poisid kunagi spordiradadelt auhinnata lahkunud.

Fjodor: Kõik on õige, aga üldvõitu pole veel saanud. Selletarvis vaja igal alal esineda täis koondise ja parimate tulemustega.

Mati: Eks ta ole jah. Kas mõnel alal siis esindaja puudu.

Fjodor: Puudu jah. Maadluses üks mees puudu. (Vaatavad mõlemad Joonast)

Joonas: Ärge mind vaadake. Ma olen juba näiteringis. Ma pole kunagi kellegagi kättki surunud. Jätke järgi.

Fjodor: Pead tulema ainult kohale. Kolmanda kursuse Jaanile ei saa keegi vastu. Seisad tema vastas.

Joonas: Jätke järgi. Mul on kondid nagu õlekõrred. Ma võin talle luuletust lugeda aga maadlema ei hakka.

Mati: No, kes siis matil vastasele luuletust loeb. – Tulen linnast lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt. (maadleb samal ajal Joonasega)

Joonas: Jäta järgi.

Fjodor: Meil oli korra nii. Poiss nagu karu oli Peeter, aga polnud maadelnud, siis oli meil meistersportlane Kivi. Saatsime Peetri võistlustele ja matile ka. Enne tegime väikse õppetunni, et ta ikka teaks kuidas liigutada. Kivi oli aga osav kukkuma, siis see Peeter seisis pea- aegu ühe koha peal ja Kivi muidkui lendas. Aga, et asi aus oleks lõpu eel, läks Peeter siiski selili. Aga vastased vaatasid, et kus see on tugev mees. Kõik olid pärast vigastatud ja haiged, ei tahtnud keegi temagi kokku minna. Ja kaks esimest kohta olidki meie omad. See ongi nagu teater. Seda sa ju oskad.

Joonas: Ei, ei. Ma ei tule.

Mati: Kool vajab sinu keha, riik vajab vaimu, vanematele jäävad koolimaksud. Tule nüüd lähme proovime. (Lükkab uksest välja)

Muusika

V STSEEN

Kooli aula.
Mati (pidulikult riides): Lugupeetud seltsimehed!! Neiud ja noormehed sotsialistliku kooli kasvandikud. Alustame meie tanstuõhtu taidluskavaga. Teie ees on esimese kursuse tudeng Joonas. Kuulete Juhan Liivi luuletust „Metsa hääled“

Joonas:  

Kui lustil kõndisin kauge karjamaale

Kui kodunt saatis mind mu emake

Kui näitas tema ligi lille raale,

Kust kenamad ma andsin temale

Ja kui ma sügisega koju tulin

Ja kooli saatis mind mu emake,

Siis puude salaline sügav sahin

Mul oli jäänud järjest südame.

Mati: Esineb teise kuruse õpilane Kaarel lauluga „See oli ennemuistel aal“.

Vello: Kaarel jäi haigeks. Ma olen Vello.

Mati: Esineb teise kuruse õpilane Vello lauluga „See oli ennemuistel aal“.

Vello: Mul oli see heeringalugu.

Mati: See on see sama.

Vello: Kindel vä. Kuule, ma ei mängi klaverit

Mati: Ma saadan ise.

Vello: See oli ennemuistsel aal

Kui heeringas elas kuival maal

Tema hiiri, rotte hävitas

Teda peeti kassi asemel

Siis kaljas kahe mastiga

Läks teel soolalastiga

Sel ajal sool oli kallis kraam

Ja sada kuldnat maksis aam

Seal laeval oli  heeringas

Kes hiiri, rotte hävitas

See heeringas oli maiasmokk

Tal maitses hästi soolavakk

Ta pugis soola hoolega

Just mõlema suu poolega

Ei pannud süües tähele

Kui näris augu laevasse

Siis kaljas kahe mastiga

Läks põhja soolalastiga

See peale Neptun vihastas

Ja ütles kuule heeringas

Et kaljasesse augu sõid

Ja uue laeva põhja lõid

Selle karistusesk pead nüüd sa

ka merevee sees elame

Sest ajast tõsilugu see

On merevesi soolane

Mati: Alustame tantsuõhtuga.

(Kõlab muusika. Poisid seisavad ja vaatavad saali poole. Nügivad teineteist. Mati ja Joonas lähevad üheaegselt ja paluvad saalist sama neidu tantsule. Mati lükkab Joonase kõrvale ja palub ise. Joonas võtab esimese ettejuhtuva, vaadates samal ajal tantsijaid, avastab, et temaga käsikäes seisab hoopis meesterahvas. Kummardavad ja saadavad kohale).

VI STSEEN

Joonas magab voodis. Sisse astub Mati. Õnnetu olemisega.

Mati: No nüüd on siis käes. Lendan siit koolist.

Joonas: Mis sa seletad.

Mati: Vahele jäin.

Joonas: Mille vahele.

Mati: Mitte mille, vaid kellele.

Joonas: Mis see kell on ?

Mati: Mitte nii palju, et pimedus oleks varjanud.

Joonas: Mis juhtus siis?

Mati: Pulliühing organiseeris peale pidu väikese väljasõidu. No meil tekkis peale pidu plaan minna tüdrukutele külla. Tüdrukutel oli aken lahti jäetud. Meil ei olnud vaja muud teha kui aknast sisse ronida. Korraga lööb taskulambi tuli särama. Mina ripun kättpidi räästa küljes. Dire ja Fjodor on all ja sa taevas, mis sõnadega meid rünnati. Lasin käed lahti ja mõtlesin, et saan ajama. Maandusin tuhkpuu põõsasse ja võtsin jalad selga. Kuulen selja taga sammud tulevad järele. Tormasin  kooli uksest sisse. Hoog oli aga nii suur, et ei võtnud 180- kraadist kurvi välja, et trepist üles oma tuppa jõuda. Nii põrutasingi piki koridori pesuruumi ja sealt edasi kempsu. Kükitasin augule ja jäin vakka. Kuulen -  keegi on pesuruumis. Piilun tasakesi välja. Näen kaks kuju seisavad pimedas. Kükitan edasi. Põlved juba tuimad. Ja siis umbes 10 min. pärast kostab dire hääl „Noh, kui kaua teil seal veel läheb“ Pidin välja tulema. Viidi ülekuulamisele. Hommikul on komsomoli komitee koosolek minu personaalküsimuses.

Joonas:  Et sul ka nii väike häda oli, äkki oleks veel istunud, oleks ära läinud.

Mati: Mul ei olnudki häda.

Joonas: Mis sa seal kempsus siis tegid.

Mati: Peitsin ennast.

Joonas: Mispärast.

Mati: Sa kuulasid ka mis ma sulle rääkisin või. Me tahtsime tüdrukutele külla minna.

Joonas: Oh, sa paganas.

Mati: Nüüd võtab kohe vanduma.

Joonas: Siis on sinuga ju kehvad lood.

Mati: No, mida ma siis räägin kogu aeg.

Joonas: Hommik on õhtust targem. Keera praegu magama. Hommikul mõtleme midagi välja.

MUUSIKA

VII STSEEN

Tuppa astub ülikonnas lakutud soenguga dirketor. Istub laua taha.

Siseneb ka Mati.

Direktor: Mati. Tore sind ma ostisingi.

Mati: Tervist seltsimees direktor.

Direktor: Nagu sa kuulsid pole õpilased sinu käitumisega koolis rahul.

Mati: Jah.

Dirketor: Komsomoli komitee palus kaaluda sinu õppetööst kõrvaldamist.

Mati: Jah.

Direktor: See on keeruline olukord ka kooli jaoks.

Mati: Jah.

Direktor: Ei tee ju kooli mainele head, kui siit õpilased välja kukuvad. Kui neid kukkujaid liiga palju on, võin ka mina kukkuda.

Mati: Jah

Direktor: Joonas, ma usun, et sa mõistad, et sa oled meid kõiki oma käitumisega pannud väga täbarasse olukorda.

Mati: Jah.

Direktor: No muidugi kui te oma tegudega näitaksite, et olete meie koolipere vääriline õpilane, võiksime kaaluda sulle väikese katseaja andmise võimalust.

Mati: Milliste tegudega?

Direktor: No vaadake Joonas. Nõukogude ühiskond on veel nii noor ja loomulikult on siin inimesi, kes sooviksid õõnestada meie helget tulevikku.

Mati: Jah.

Direktor: Noo ...

Mati: Mida?

Direktor: Mis te sellest arvate?

Mati: Kindlasti on jah.

Direktor: Nii.et sa oled sellest kuulnud.

Mati: Ei, ma lihtsalt niisama

Direktor: Mida siis on räägitud?

Mati: No et vanasti oli sõnnikul rammusam olek.

Direktor: Ja. Mis mõttes ?

Mati: No vedelat oli vähem.

Direktor: Aa. Kes nii rääkis.

Mati: Mida ?

Direktor: Et vedelat oli vähem.

Mati: Ma ei tea konkreetselt.

Direktor: Mul on vaja nimesid.

Mati: Kõik, kes laudas on käinud, räägivad nii.

Direktor: Öelge nüüd veel, et lehmad avaldasid arvamust. Nimed palun.

Mati: Noo. Punik ja Kirjak.

Diektor: Mitte lehmade. Kas sa teed minuga nalja. Sa pead mõistma, et sinu olukord on niivõrd keeruline, et iga vale sõna võib sind siit koolist minema saata. Õõnestajate nimesid on mul vaja.

Mati: Mina ei tea tõesti kedagi.

Dirktor: Aga sinu toanaaber Joonas.

Mati: Mis temaga on?

Direktor: Tema on ju kulaku võsu.

Mati: Mis kulaku. Vaevu tulevad ots-otsaga kokku.

Direktor: Ja. Aga sinki söövad küll. Pealegi on kuuldud teda räägitavat, et nõukogude Eestis on taevas pilvine.

Mati: No ja, mis teha kui kogu aeg sajab.

Dirketor: Ah nii, et ka sind on jõudnud ta oma suhtumisega nakatada.

Mati: Mis suhtumisega? Kas teie pole siis õues käinud. Sajab ju.

Dirktor: Jälgige siis ajalehest ilmatedaet. Millegipärast ei tea nemad sellest midagi. Kes veel nii räägib?

Mati: Kõik räägivad.

Direktor: Kes kõik?

Mati: Kui õues sajab, siis kõik räägivad, et sajab ja et vilja ei saa kätte.

Dirktor: Nii. Nüüd süüdistate nõukogude noort riiki ka näljahäda põhjustamises.

Mati: Mis näljahäda? Ma räägin, et viimasel ajal sajab vihma.

Direktor: Tundub, et olukord on hullem, kui ma arvasin. Õõnestajad on oma võrsed sügavalt meie kooliperre ajanud. Mati. Ma ütlen sulle otse. Sind päästab koolist väljaarvamisest see, kui kõigist negatiivsetest ilmingutest mulle kohe ette kannate.

Mati: Et kui sajab või.

Dirktor: Just. Kui sajab ja kui keegi seda kritiseerib. Eriti tähelepanelik olge oma toakaaslase vastu. Tundub, et tema kodust on pärit sellise suhtumise alged.

Mati: Jah.

Direktor: Kas teil on selge. Ma tahan kuulda igast jutukesest siin koolimajas. Ja teie olete siin minu kõrvadeks. Selge. Ainult siis võite oma kooliteed jatkata.

Astub uksest välja.

Muusika

VIII STSEEN

Mati istub toas. Siseneb Joonas.

Joonas: No räägi. Mis otsustati.

Mati: No, mis seal ikka. Pakin asju.

Joonas: Ja kohe suunati pakkima ja ei pakutud mingit võimalust.

Mati: Pakuti. Tahtsid, et ma ...

Joonas: Mida siis.

Mati: noo. Ei midagi. Kuule, ega sa oma isaga pole viimasel ajal kohtunud.

Joonas: Mis temaga siis on.

Mati: Aha ma nii sama, et millest teie räägite, kui kohtute.

Joonas: Ah, millest ikka. Eks maast ja ilmast.

Mati: Ilmast?

Joonas: No jah. Sajab viimasel ajal ju kogu aeg, ei saa vilja kätte.

Mati: Kas see on tema meelest nõukogude ühiskonna süü?

Joonas: Ära plära. Kuidas saab ilm kellegi süü olla. Sa oled õite imelik.

Mati: Anna andeks. Ma ei tea , mis ma räägin.

Joonas: Ära mossita. Ma mõtlesin välja.

Mati: Mida?

Joonas: Kuidas sind sellest jamast välja aidata.

Mati: Noo.

Joonas: Luba käsi südamel komsomoli komiteele, et sa käid ühiskondlikus korras kohalikele talunikele loenguid pidamas. Ma tulen sulle appi. Ma rääkisin kohaliku majandi esimehega. Ta oli rõõmuga nõus vastu võtma lektoreid, kes uuema aja tehnoloogiaid töölistele tutvustaks.

Mati: Mõte on hea, aga ei aita vist. Mulle öeldi, et võin jatkata vaid juhul kui koputajaks hakkan.

Joonas: Koputajaks. Aa. Sellepärast sa alguses ... mu isa kohta küsisid.

Mati: Anna andeks. Ma ei tea, miks ma seda tegin.

Joonas: No, rahu. Kutsume kokku uue koosoleku.

Mati: Ah. Võib- olla lähengi loenguid pidama. Töömehi on samuti alati vaja.

(Paneb asjad kohvrisse ja lahkub).

Muusika.