Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo. /Raimond Kaugver „Peotäis tolmu“/

Nõnda alustab rahvakirjanik Raimond Kaugver (1926-1992) oma viimaseks jäänud elulooraamatut. Käesoleva aasta kevadel on põhjust temast taas pikemalt kirjutada. Nimelt jõuab Piibe Teatris publiku ette Raimond Kaugveri elust jutustav Arlet Palmiste näidend „Mees raamatust“ ja Randvelt Kirjastuses ilmub seni avaldamata Raimond Kaugveri 1952a. kirjutatud romaan „Viimse meheni“.

Raimond Kaugver sündis 25. veebruaril 1926 Rakveres. Tema isa oli linnavalitsuse raamatupidaja ja ema usule pühendunud koduperenaine. Kuni II maailmasõja alguseni elas Raimond õnnelikku väikelinna nooruki elu. Kirjutamisega alustas ta varakult toimetades koolilehte ja kirjutades ka tänaseni säilinud vägagi mõttetihedaid päevikuid. Sõda muutis kõik. 1940a. jäi laskmises järku omav Raimond vahele koolist padrunite vargusega. Ta saadeti koduõppele, kuid võeti hiljem kooli tagasi. Samal ajal lasti nõukogude vägede poolt õhku Rakveres asuv Vabadussõja mälestusmärk. Raimondil õnnestus üks tükk koju tuua . Raimondi päevikuist võib lugeda, et sündmusele järgnes koolipiste hulgas patriotismi puhang. Nendest sündmustest jutustabki käesoleval aastal ilmuv seni raamatuna avaldamata Raimond Kaugveri romaan „Viimse meheni“. Põhjused on selged – kirjandustsensuur oli nõukogude ajal tugev. 1952.a kirjutatud koolipoistest jutustav romaan nägi esmakordselt trükivalgust 1990a. ajakirjas „Haridus“, kus see avaldati järjejutuna.

1941.a õnnestus Raimondil pääseda nõukogude vägede värbajate käest. Saksa vägede saabudes astus ta Omakaitsesse, kuid juba kuu hiljem astus ta sealt välja. Oletatavasti ei leidnud Raimond seal loodetud Eesti iseseisvuse taastamise soovi. Probleemide vältimiseks sõidab Raimond 1943.a augustis ühel pimedal ööl paadiga üle mere ja liitub Soome kaitsevägedega. Algatuseks saadeti noored mehed allohvitseride kooli, mille lõpetamisel antakse talle kaprali auaste. 1944.a märtsis moodustatud eestlastest koosneva 200. Jalaväepolgus kohtub Raimond teiste kirjandushuviliste noormeestega (Ain Kaalep, Raimond Kolk, Leenart Tikerpuu), kellega koos hakatakse välja andma ilukirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Kaugver võtab endale ajakirjas eesnimeks Raivo, et vältida nimesegadust Raimond Kolgiga. 18. Augustil sõidavad eestlased Soomest kodumaale, et taas üritada võõrvägede ülemineku ajal taastada Eesti Vabariiki. Ajaloost teame, et see katse ebaõnnestus ja väeosa jookseb laiali. Raimond saabub kodukanti, kus mõned päevad varem on pommikillust surma saanud tema ema. Raimond võetakse tööle Mädapea algkooli, kuid kaua ta seal õpetada ei saa, kuna detsembris 1946 arreteeritakse ta riigivastase tegevuse eest. Aasta veedab ta kohtuotsuse ootuses Patarei vanglas, kuni 1946 märtsis mõistetakse süüdi ja saadetakse viieks aastaks Vorkuta vangilaagrisse. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles."

1947.a kevadel jääb Raimond kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjadena isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Raimond vabastatakse ennetähtaegselt 1949.a. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigridile, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

Noor abielumees asub 1951.a tööle Trammipargi velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Ta töötab Trammipargis kuni 1961.a. Samal ajal jätkab pidevalt kirjutamist. Järjest valmivad romaanid, mis nõukogude riigis avaldamist ei leia. Esimene romaan trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“ avaldatakse alles 1961.a. Raimond teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Tundub, et ta on loobunud lootmast, et Eesti Vabariik taastatakse ja sooviga saada avaldatud kirjutab edaspidi nõukogude korrale sobiliku sisuga romaane. Siiski ei võeta Soome vägedes võidelnud ja vangilaagris istunud kirjanikku kuni lõpuni riiklikes ametkondades päris omaks. Pidevalt võidavad auhindu kirjandusvõistlustel paljud teised, kelle tööd Raimond omadele tasemelt alla jäävad. See muserdab kirjanikku ja tekitab pikki joomaperioode.

1964.a võetakse Raimond lõpuks Kirjanike Liidu liikmeks ja temast saab elukutseline kirjanik. Raimond leiab omad teemad, millele pühenduda. Tema romaanid on sotsiaalse sisuga lihtsa tööinimese igapäeva elu kirjeldavad. Tema jutustamise stiil on geniaalselt lihtne ja haarav.  Samuti haaratakse poelettidelt tema raamatuid.

1966.a kohtub Raimond oma elu viimase armastuse Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu.

Raimond elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Igast oma elu olulisest perioodist on ta kirjutanud romaani. 1979.a viidi Raimond gangreeniga haiglasse. Tüsistuste vältimiseks tuli jalg amputeerida. Haiglast veedetud ajast inspiratsiooni saades kirjutas ta ühe oma hinnatuima romaani „Vana mees tahab koju“.

Traagilised sündmused sellega veel Raimond elus ei lõppenud. 1989.a ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimond abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama ja Aave hukkub Raimondi silme ees. Raimond ei toibu saadud löögist. Ta ei suuda enam minna nende Jõelähtme koju. Taksojuhtidest sõbrad Madis ja Milla, kes Raimondit kõikjale sõidutasid, leiavad talle maja Lehtses. Raimondile maja meeldib, kuid halvenev tervis sunnib  rohkem Tallinnas viibima.

Sõprade meenutuste kohaselt oli Raimond oma iseloomult tõeline „päikesepoiss“. Ta oli rõõmsameelne ja avatud hingega. Ta ei osanud öelda ei, kui inimesed teda külla või esinemistele kutsusid. Ta oli igas seltskonna hing. Ta oli hea huumorisoonega, kuid oskas jääda väärikaks igas olukorras. Ta töötas äärmiselt intensiivselt. Ta võis istuda kuu aega järjest laua taga, iga päev kuni 18 tundi, ja kirjutada selle ajaga romaani valmis. See tähendas aga seda, et ülejaanud 11 kuud aastast kulges ta elu omasoodu, kuni rahapuudus taas kirjutama sundis. Elu lõpul saab tänu kirjastuse „Kupar“ hiigeltiraazidele Raimondist päris jõukas mees. Tema eesti keeles ilmunud raamatute kogutiraaz on u miljon eksemplari. See on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul kuni tänaseni välja. Rahvaarmastus on tipul ja Raimond valitakse 1990.a Eesti Kongressi liikmeks. 1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Raimond on nii kaua oodanud. Uut vabadust saab ta nautida aga liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb Raimond Magdaleena haiglas leukeemiasse. Legend on lahkunud saamata lõpuni väärilist ametlikku tunnustust.

RAIMOND KAUGVERI  looming

koostanud Katrin Kaugver

"Keskpäevavalgus"
1962, tr-arv 21 000

Algab 1950. aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast, "õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti.

"Igapäevane leib"
1964, tr-arv 24 000

10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vana-aastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud n-ö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea.

"Seitsmendas läänes"
1965, tr-arv 20 000

Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Üht-teist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.

"Nelikümmend küünalt"
1966, 1995

Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale - küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit - nagu paljusid teisigi - aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.

"Jumalat ei ole kodus"
1971, tr-arv 32 000

Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."

"Ja kõik on kuhugi teel"
1974, tr-arv 32 000

Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja- ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939- 1950. Golden Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks - lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis ette luges.

"Suurte arvude seadus"
1978, tr-arv 32 000

Tegelasteks KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost, kes on sama vankri ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte. Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev nõukogudeaegne tegelaskond - õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad, kohtunikud -, kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad nn suurte arvude seadusele.

"Disko"
1982, kordustrükk 1995

Kooliromaan, mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud. Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub ära - ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale tänulik õbilane."

"Vana mees tahab koju"
1983, kordustrükk 1985 tr-arv 40 000,

Ühes haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo, miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane Albert Valter. Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast - seitsmekümneaastane Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.

"Meie pole süüdi"
1984, 1996,

Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on n-ö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja pöördub temast ära.

"Pariisi lõbusad naised"
1985, tr-arv 50 000

Ülikooliaegsed ühika toakaaslased Veronika ja Klara, kellest üks on nüüdseks majavalitsuse jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud, Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime. Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi.

"Tee isa juurde"
1987, tr-arv 100 000

Loo käivitab peategelase, 25-aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin seitsmeaastane, kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära, ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa. Ema sureb, kui Jürgen on 15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini. Siis otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde. Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.

"Kas ema südant tunned sa?"
1988, tr-arv 115 000

Ühe linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10. klassile, kus õpib tema tütar Birgit, kelle olemasolust isal seni aimugi polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine. Juttu on teistestki probleemsetest lastest ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema südamest aga jääb.

„Kirjad laagrist“
1989, trükiarv 80 000

Autobiograafilised ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu eluiha ja ängistav lootusetus. Reetmised ja eneseohverdused, argus ja suuremeelsus, visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.

"Postuumselt rehabiliteeritud"
1990, tr-arv 80 000

Valekaebuse peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.

"Laev keset rägastikku"
1990, tr-arv 80 500

Käes on Gorbatshovi-aeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema zhanri helilooja, naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.

"Peotäis tolmu"
1992

Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused - sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.

"Laevad kaotavad tüüri"
1993

1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine - need on tolle aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.

Sillad põlevad

2007

1950ndate lõpus kirjutatud lühiromaani sündmustik käivitub märtsis 1944, päeval, mil peategelane Gunnar Maandi vabaneb vangistusest Patareis. Käes on „saksa aeg“ ja kõigile, kes omal ajal venelastega mehkeldasid, näidatakse varjamatult näpuga. Maandi, kelle kodust sakslased läbiotsimisel nõukogude propagandat leidsid, teab, et tal on metsalise märk otsa ees. Kuskilt tuleb aga alustada. Ta otsib Tallinnas üles ülikooliaegse tuttava Ingridi, kuid see kohtumine ei too õnne. Järgmisel päeval pommitavad venelased Tallinnat, Ingridi kodu hävib. Raev kallaletungijate vastu kandub üle Maandile. Sõda alles käib ja Maandi jõuab teha ka talutööd, redutada metsas ning teenida Pitka üksuses, oma pattu sel kombel lunastades. Pärast sõda korjab mehe aga üles kunagine kongikaaslane, kes on nüüd täitevkomitees kõrge koha peal ja nii saab Maandi oma eluga järje peale – alustab nõukogude ametniku elu koos vastavate hüvedega. Ent ta on kaotanud sõbrad ja armastatud naise ning tunneb ahastusega, et on kui inimene, kes kannab põlevatele sildadele peoga vett...

Põhjavalgus

2010

60 aastat ootas see käsikiri oma aega. Autor oli napilt kahekümneneljane, kui ta Vorkuta vangilaagrist vabanes ja oma seal salaja kirja pandud märkmed joonelt romaaniks kirjutas, teades muidugi, et see ühelgi juhul ilmuda ei saa.

Raamatu peategelane Mattias Raud käib viie aastaga – 1944-1949 – läbi kogu oma aastakäigule määratud põrgu: NKVD ülekuulamised, Patarei, tapivagunid, Siber, kaevandus. Aga ta tuleb sealt eluga välja. Sest ta on noor ja idealistlik ja tal on pisut õnne. Laagris juhtub kõike, inimene on viidud oma viimse piirini.  Ainult nürineda ei tohi, teab Mattias kindlalt, lootust ei tohi hetkekski kaotada. Mitte füüsilised piinad ei tapa, vaid see hall nürinemine. Ja nii nad siis „kirjutavad ja arutlevad, loovad väikesi teoseid, mida kuhugi panna ei ole peale ligase kuuetasku – aga nad loovad siiski.“ Ja üle kõige laotub kirgas põhjavalgus, mis aitab jääda inimeseks ses hirmsas, jõletus elus.

Võõra mõõga teenistuses

2011

Romaan ilmus alles kolmandal katsel, posthuumselt. 1958 esitas autor käsikirja romaanivõistlusele, kus see ei läinud ideoloogilistel põhjustel läbi. 1981 tegi ta loo mõneti ümber, kuid uus versioon leiti olevat kehvem ja sinnapaika kõik jäigi.

Aeg, millest päevikuna esitatud romaan räägib, jääb sakslaste sissemarsi ja venelaste teise tuleku vahele – 1941. augustist 1944.a septembrini. Sõjaaeg niisiis. Loo moto seisab tiitellehel: Tugevad loovad olukordi, nõrgad langevad olukordade ohvriks. Kummatigi on mõlemad oma tegude eest võrdsel määral vastutavad. Ja selle paratamatusega tegelased end lakkamatult vaevavadki. Pidev sundus valida pooli, otsustada, kelle leeris olla, kas sekkuda või vaadata kõrvalt, ajab tülli klassikaaslased, isad ja pojad, poisid ja nende tüdrukud. „Kas ei peaks inimene rohkem armastama ja vähem tegelema probleemide ja ideedega, mis teda teisi vihkama õpetavad?“ küsib päevikut pidav nooruk lõpuks iseendalt. Võideldes võõra mõõga all, võõral pinnal, võõraste ideede eest, tunneb ta üha selgemalt, et on „ei keegi eikellegimaal“, ei muud kui „välihallis mundris nimetu kogu“. Siseheitlused lõpevad leegionist deserteerumise ja põgenemisega.

Viimse meheni

2017

1940. a lämbel hilissuvel tulevad neli Rakvere koolipoissi kokku, et asutada ülelinnaline salajane rühmitus, sest: „Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja!“, nagu ütleb mõtte algataja, 17-aastane Rasmus. Sihiks seavad poisid võitluse „eesti rahvusliku meelsuse ja poliitiliste ideaalide säilimise eest“. Nad näppavad relvi, trükivad kooli teadetetahvlile üleskutseid ja jagavad salaja lendlehti. Ei saa ju rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas ümberringi komnooreks astutakse ja enamlust propageeritakse. Muidugi on poiste tegevus ohtlik. Tekivad kokkupõrked uue võimu poolt ametisse pandud õpetajatega. Tagajärjed ei lase end kaua oodata. NKVD on jalul, algavad arreteerimised. Ja siis lasevad punased õhku Vabadussõja ausamba ning panevad künkale püsti oma puust obeliski. See nõuab kättemaksu ja poisid panevad punase obeliski põlema. Sel ööl hukkub üks sõpradest. Järgmiste kuude jooksul saab poiste tõotus „Viimse meheni!“ kurvaks tõeks.

Raimond Kaugveri eludaatumid

Raimond Kaugveri eludaatumid

1926

25. veebruaril sünnib Rakvere raamatupidaja perre poeglaps, kes saab nimeks Raimond Kaugver. Raimondi isa Andreas on linnavalitsuse pedantlik raamatupidaja. Ema Olga koduperenaine, kes aktiivse lahkusulisena proovis ka poega poisipõlves kirikuellu kaasata.

1933

Raimond alustab kooliteed Rakvere 3. algkoolis.

1937

Raimond jätkab õpinguid Rakvere 2. Gümnaasiumis.

1940

Rakvere Gümnaasiumi õpilasena näppab kevadel kooli relvakapist padruneid ja jääb neid linna peal müües vahele. On sunnitud koolist lahkuma, kuid peatselt võetakse kooli tagasi. Vahepeal oli Raimond koduõppel. Relvad on Raimondit kogu aeg  huvitanud. Tal on koguni II järk laskespordis, mille üle on ta väga uhke.

22. juuni moodustatakse riiki sisenenud Vene vägede toel uus valitsus, mida asub juhtima Johannes Vares-Barbarus. Rakveres toimuvad uue valitsuse vastased öised miitingud.

21.oktoobril lastakse õhku Rakvere Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Raimondi päeviku sissekanded on väga pateetilised. Tal on õnnestunud üks tükk koju tuua.

Kaugveride korterisse majutatakse kaksteist vene vägede sanitaarõde.

1941

13. juuni õhtul küüditakse paljud Rakvere pered, teiste hulgas ka mitmed Raimondi koolivennad.

22.juuni sisenevad Saksa väed Nõukogude Liitu. Raimond hõiskab oma päevikus: „Vabadus läheneb …“.

7. juunil sisenevad Saksa väed Rakverre. Rahvas tervitab neid tormiliselt.

8. august astub Raimond Rakvere Omakaitsesse.

Augusti lõpul astub Omakaitsest välja ja pühendub memuaaride kirjutamisele. Viimased siiski ei ilmu. Valmisid hoopis näidendid „Eksimuste tööpäev“ ja „Härgmäe pojad“. Alustas romaani „Tõe eest“.

1942

24. veebruaril planeerib Raimond koos kaaslastega koolis venelaste käe läbi hukkunud koolikaaslaste mälestusmiitingut, kuid planeeritav miiting satub poliitilise politsei tähelepanu alla ja keelatakse ära. Raimond kutsutakse ülekuulamisele. Lõpetab kooli väga heade hinnetega. Isegi käitumine on lõpuks tunnistatud „väga heaks“.

Suve veedab Raimond maal talutöid tehes. Tema päevikusse jõuavad üha enam igapäevaste tegemiste kirjeldamise kõrval filosoofilised mõtisklused ja inimhinge vaatlused.

1943

Raimondi VI päeviku viimane sissekanne tehakse 31. jaanuaril. Sellele järgneb pooleteiseaastane paus. Raimond isa hävitab vahepealsed päevikud.

Augustis põgeneb Saksamaale mobiliseerimise kartuses Soome. KGB ülekuulamisprotokollide järgi asus koheselt tööle rikka soomlase juurde, kuid soomepoisid mäletavad, et Raimond alustas hoopis õpinguid allohvitseridekoolis. Samuti on Soome arhiividest leitud materjalidest näha, et ta astus Soome armeesse juba 23. oktoobril 1943. Kooli lõpetades määrati talle kaprali auaste.

1944

Märtsis määrati Raimond Soome armee 200. jalaväepolgu koosseisu. Kohtub seal Ain Kaalepi ja Leenart Tikerpuuga, kellega koos hakatakse välja andma kirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Albumile teeb kaastööd ka Raimond Kolk ja , et kaks Raimondit teineteisega lugejate jaoks segi ei läheks, saab Kaugveri nimeks Raivo. Kokku koostatakse kaks käsikirjalist albumit.

18. augustil lahkub enamus Soomes teeninud eestlasi kodumaale, et asuda kaitsma oma kodumaa vabadust. Teiste seas ka Raimond. Eestisse jõudes saadetakse väeosa Kehra mõisa väljaõppele. 22. septembril peale Tallinna langemist vene vägede kätte, laguneb väeosa laiali ja Raimond lahkub Rakverre.

19. septembril saab Raimondi ema pommikillust haavata, mille tagajärjel sureb.

Oktoobris asub Raimond tööle Mädapea algkoolis universaalse õpetajana. Kavandab Soome-mälestuste kirjutamist. Kutsutakse mitmeid korda ülekuulamistele, kuna tema peale on kaebuse esitanud kooli komsorg, kelle Raimond tüli käigus oli trepist alla tõuganud.

14. detsember on esimene ülekuulamine KGBs, mille käigus ta pikaks ajaks vangistati.

1946

4. märtsil mõistetakse süüdi kodumaa reetmises. Karistuseks 5 aastat sunnitöölaagrit Vorkuta söekaevanduses. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles."

1947

Raimond jääb varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjades isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“.

1949

16. detsembril ennetähtaegselt vabastatuna jõuab peale seiklusrohket teekonda Tallinna. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigridile, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

1950

Veebruaris abiellub Kundast pärit Sigrid Kurvisega ja asub elama Tallinnasse Gonsiori tänavale. 16. veebruaril vormistatakse Raimond tööle Tallina trammitrusti velskrina. 15. juuli vabastatakse ta velskri ametist, kuid saab tööd jätkata remondimehena. Perre sünnib tütar Katrin.

1951

Alustab Trammitrustis tööd lumesaha juhina ja seejärel trammijuhina. Valmib tema esimene sahtlisse kirjutatud romaan „Laevad kaotavad tüüri“, mis avaldatakse kirjastuses „Kupar“ alles 1993.a

1953

Raimond ülendatakse Trammitrusti teedemajanduse meistriks. Selles ametis on ta kuni 1961 aastani. Samal ajal jätkab oma kirjatööd, kuid ei looda oma teoste avaldamisele, sest tema teostes kirjeldatav vangilaagri temaatika ei vasta riiklikule ideoloogiale.

1956

Raimond liitub Noorte Autorite Koondisega. Saab novellivõistlusel II auhinna ja tema novell „Doktor Kollom“ avaldatakse ajakirjas „Looming“.

1957

21. mail arutatakse Kirjanike Liidus Raimondi novellikogu „Virvatuled“ käsikirja. Kogu ei saa positiivset hinnangut ja kirjastus lükkab käsikirja tagasi. Ometi saab Raimond novellivõistlusel III preemia novelliga „Revident“. „Loomingus“ avaldatakse ka tema söekaevandusest jutustav novell „Neljas horisont“.

1958

Valmib romaani „Sillad põlevad“ (ilmub raamatuna 2007) käsikiri. Tõenäoliselt usub Raimond nõukogude korra kokku varisemisesse, sest miks muidu kirjutab ta romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. Romaan „Võõra mõõga teenistuses“ leiab romaanivõistlusel äramärkimist, kuid avaldamisele ideoloogilistel põhjustel ei lähe.

Pereelus on rahutud ajad ja Kaugverid lahutavad oma abielu. Kuid juba 15. novembril abiellub sarmikas kirjanik „Õhtulehe“ töötaja Grete-Edith Leisneriga. Noorte Autorite Koondise kaudu saab pere elamise Pärnu mnt 23 majja, kus korterit jagatakse Adolf ja Heljo Rummoga.  

1959

„Vanemuises“ jõuab lavale Raimondi näidend „Seitse pikka päeva“, mis siiski ei saada suur publikumenu. Samuti jõuavad raadioteatris eetrisse tema kuuldemängud, mille kirjutamisel oli ta eriti usin. 1975.a lõpuks on tal juba valminud 17 kuuldemängu.

1962

Ilmub Raimondi esimene romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma järgmistes teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“.

1964

Raimond võetakse vastu Kirjanike Liidu liikmeks. Temast saab elukutseline kirjanik.

1966

Raimond tutvub ja abiellub oma viimaseks jäänud abikaasa aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend - autor) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu.

1979

Ägenenud gangreeni tõttu amputeeritakse Raimond jalg. Tema vitaalsust ja elurõõmu see siiski õnneks oluliselt ei vähenda.

1989

Raimond saab Fr. Tuglase novellipreemia kogumikus „Kirjad laagrist“ ilmunud novelli „Elupäästja“ eest, mis tegelikkuses oli valminud juba 1951.a. Ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimond abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama. Aave hukkub Raimondi silme ees.

1990

24. veebruaril valitakse Raimond rahva poolt Eesti Kongressi liikmeks. Samal ajal ei suuda Raimond enam elada oma Jõelähtme kodus. Head sõbrad, taksojuhid Madis ja Milla, leiavad talle maja Lehtses, mis saab kirjaniku päris esimeseks oma koduks. Seoses haigusega ei saa ta siiski maamajas palju aega veeta.

1992

Raimond viiakse leukeemiaga Magdaleena haiglasse, kus ta 24. jaanuaril sureb. Raimond on maetud Tallinna Metsakalmistule.

 

Eesti parim sommeljee Kristjan Markii: „Võtmesõnadeks alkoholi juures on mõõdukas tarbimine, terve mõistus ja eluterve ellu suhtumine.“

Eesti parim sommeljee Kristjan Markii: „Võtmesõnadeks alkoholi juures on mõõdukas tarbimine, terve mõistus ja eluterve ellu suhtumine.“

Arlet Palmiste

Paidest pärit Kristjan Markii on mitmel aastal võitnud Eesti parima sommeljee auhinna ja käinud Eestit edukalt esindamas mitmetel rahvusvahelistel võistlustel. Võhikule võib sommeljee ametist jääda eksitav mulje, et tegemist on tegelasega, kes päevad läbi veini tripsutab ja teistele seejärel teada annab, et milline vein kõlbab juua ja milline mitte. Mis saab seal keerulist olla? Iga Eesti inimene oskab veini hinnata – see on hapu, see on magus ja see on mingi imelik. Need, kes arvavad, et on asjatundjad, joovad haput ja ülejäänud rahvas magusat. Kõik on selge. Milleks veel siis kõrgelt tasustatud sommeljee vajalik on? Naistepäeva ootuses käisin külas Kristjan Markiil, et asjasse selgust tuua.

Kes on sommeljee?

Sommeljee on isik, kes on traditsiooniliselt vastutav restorani joogivaliku eest. Tänasel päeval on ka igal maaletoojafirmal oma sommeljee, kes tegeleb joogi valiku tutvustamisega ja sobitab jooke söökidega. Arvatakse, et sommeljee tegeleb ainult venidega, kuid päriselt see nii ei ole. Tema vastutada on kogu restorani joogikaart – alkoholivabad joogid, lahjad alkoholid, õlled, veinid, kanged joogid jne. Kõik, mis puudutab jooki, on tema ampluaa.

Mina ei ole kunagi mõistnud, et kuidas mõni jook sobib teatud söögiga paremini kui teine. Kuidas on nii, et mõne tootja valge vein sobib kala juurde ja teise oma jälle mitte. Kas see on lihtsalt lugu, et sööki põnevamaks teha või mõjutab jook tõesti toidu maitset?

Igal toidul on oma ülesehitus, oma aroomi ja maitse profiil. Samamoodi on igal joogil oma ülesehitus ja oma maitse ja aroomi profiil. Meie töö ongi need kaks asja omavahel kokku viia ja garanteerida parim võimalik maitseelamus. See ongi meie töö.

Aga millist veini peaks hamburgeri juurde jooma?

Burger on comfortfood, lihtne ja igapäevane, valge vein jääb siia lahjaks. Siia sobib kerge punane vein või linnaseline, kerge karamellimaitsega märtzen või octoberfest tüüpi õlu. Mõnedele meeldib jälle pale ale, teistele IPA. Mina võtaks isegi porteri või mõne maitseka Belgia või Sotimaa õlu.

Aga milline vein sobib pelmeenide juurde?

Viin. Kui saabuval naistepäeval tahad naist üllatada, siis söök peaks olema väljakutse. Lihtsad lahendused ei too soovitud edu.

Päriselt nüüd ma ei teagi, mida siis valida. Aga tundub, et sa ise jood ikka kõvasti, et seda kõike teada?

Mina joon siiski vähe, aga maitsen palju.

Sina oled mitu aastat võitnud Eesti parima sommeljee auhinna. Mille poolest sa siis teistest parem oled? Kas sinu nina on tundlikum või keel tunneb rohkem nüansse?

Ega seal mingeid trikke ei ole. Võistluses on kõik alad seotud erialaga. Võidujooksu või missivõistlust seal ei korraldata. Ülesanded võistluses lähtuvad reaalsest elust. Esimene ülesanne on alati teooria test, kus küsimused puudutavad üle maailma valdkonnas toimuvat. See on esimene raske pähkel. Teiseks vaadatakse , kui kiiresti sa reageerid teatavatele olukordadele, seoses sellega, kui hea teenindaja ja müügimees sa oled. Kui kiirelt pakud välja erinevaid lahendusi. Lisaks pead tundma muidugi veine, tootjaid ja veinimaid. Oluline on ka omada laia silmaringi. Mida rohkem oled reisinud ja oma silmaga näinud erinevaid tootjaid, seda enesekindlam oled. Kui oled kuskil käinud ja tootmist oma käega katsunud, siis oled kohe soovitustes tugevam.

Kas sommeljee ametit on võimalik õppida ka või käib õppimine töö kõrval rohke tinapanemise käigus?

Saab ikka õppida. Eestis on olemas Eesti Sommeljeede Erakool. Õppeprotsess nii lustakas muidugi ei ole, kui sa arvad. Joomist on vähe, kuid degusteerimist päris palju. Palju o teooria ja ka praktilist õpet. Õppekavas on kolm kursust. Esimene on baaskursus, kus ühtlustatakse inimeste teadmised, kes lähevad järgmisel kursusele. Teine on juunior-sommeljee kursus, kus pead selgeks saama erinevate tootjariikide geograafia, bioloogia, keemia, ajaloo, keeled. Lisaks kogu veinimaailma alustõed, tootmiste eripärad. Selle teadmiste maht on võrdne mitme kõrgharidusega, kui sa tahad olla tõesti hea sommeljee.

Sommeljee amet tundub noorele inimesele nagu unistuste töö. Veedad päevi kõrtsus vähehaaval veini timmides. Kas selle ametiga on tõesti võimalik tänases Eestis ära elda?

Sommeljee amet on eelkõige siiski töö, mitte lustimine. Igas töös on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Meie oleme teenindajad. Siin on omajagu kontori tööd ja sama palju ka saalis teenindavat tööd. Lisaks pikad päevad ja tööl tuleb olla ka puhkepäevadel. Igale inimesele see ei sobi.

Ütle ausalt, kas inimesed saavad aru maitseerinevustest. Minu meelest on enamiku inimeste jaoks olemas valge vein ja punane vein. Valget veini juuakse kala juurde ja punast veini liha juurde. Sellega teadmised piirduvad.

See on muutumas. Inimesed muutuvad järjest teadlikumaks. Koolituste käigus on välja tulnud inimeste eksiarvamused. Arvatakse , et vein on nii keeruline asi, et võtame parem õlut. Tegelikkuses on vastupidi. Veini tootmine on rangelt reguleeritud. Tihti ei pea pudelit lahti tegema, sest veinimaid ja tootjaid tundes, juba tead, mis seal sees võib olla. Õlledega on palju keerulisem. Kui öeldakse mõni õllesort või maa, siis ilma maitsmata ei oska midagi arvata. Õllemaailmas on nii palju anarhiat, tootmine on reguleerimata.

Kas tõesti on siis nii, et ühe ja sama piirkonna , ühe ja sama viinamarjasordi, maitsed võivad erineda sellest kummal pool mäenõlva ta kasvab?

Nii on tõesti. Maitsed võivad erineda ka kõrvuti asuvatel tootjatel. Üks ja sama pinnas, üks ja sama kliima, üks ja sama sort, kuid väikesed tootmise eripärad või meistri käekirja erinevused loovad täiesti erinevad lõpp-produktid.

Ole hea, anna mõni konkreetne soovitus ka. Kui võhiklik mees soovib saabuval naistepäeval naisele muljet avaldada, siis mida võiks näppu võtta?

Kindlasti lilled. Aga kui naisele meeldib vein, siis tasub eelnevalt meelde jätta, et millist veini on naine joob, sest nagu on erinevaid veine on ka erinevaid maitseid. Kellele meeldib kuiv vein kellele poolmagus või koguni magus vein. Uuri, mis prouale meeldib või küsi nõu asjatundjate käest, kui täpselt õiget ei leia, sest kindlasti on olemas midagi samas stiilis. Tihti tähistatakse tähtpäevi vahuveinidega ja see on selline kindlapeale minek. Prosecco, cava, champagne – need nimed on tuttavad ja sealt peaks igaüks endale midagi leidma.  Kui sul on aga esmane kohting, siis on kindla peale väga raske minna. See ei ole häbiasi, kui küsid viisakalt enne järgi, et milliseid jooke neiu eelistab, millised on tema ootused. Siis saab juba klienditeenindaja sulle midagi konkreetset soovitada. Ma võin ju praegu öelda, et võtke Champagne, sest see on arvatavasti maailma parim vahuvein, kuid ta on päris kuiv ja, kes kuiva ei joo, sellele see jook ei meeldi. Paljud siiski ei üldse vahuveini, seega on väike eelnev kodutöö siiski ilusa õhtu alguseks vajalik. Raske on anda üht ja konkreetset soovitust. Ma võin sulle anda maitsta maailma parimaks kuulutatud veini, kuid sinu meelest on see kuiv ja täielik äädikas. Teine inimene saab sellest aga gastronoomilise orgasmi. Igal vähegi kvaliteetsel joogil siin maailmas on oma koht ja aeg. Sommeljee töö ongi see aeg, koht ja inimene joogiga kokku viia.

Sina oled ametis Carmen Grupis ja sinu põhiliseks töökohaks on restoran „Korsten“. Kas sina oled oma restorani menüüsse võtnud ka Eesti veine ja kas sa soovitad neid ka turistidele?

Ohoo…. Eesti veinid on viimastel aastatel teinud tohutu arenguhüppe. Olen saanud proovida väga huvitavaid kodumaiseid veine. Kodused katsetused on küll toredad, kuid müügiõigusega veinitootjaid on meil veel üpriski vähe (hetkel on Eestis 10 ametlikku veinitootjat) ja neid ootaks kindlasti juurde. Kui konkurents läheb tihedamaks, siis tekib ka motivatsioon tegeleda tootearendusega, kindlasti tõuseb kvaliteet ja nii võib siin veel lähiaegadel väga toredaid ja lahedaid veine tulla. Tänasel päeval jäetakse need tihti liiga magusad, kuid samas ei ole nad nii magusad, et pakkuda desserdi juurde, kuid põhitoidu juurde ka ei sobi. Pigem peaks meistrid otsustama, et millist jooki nad toodavad, kas siis kuiva või magusat. Sellist universaalset rahvalikku maitset tabavat keskmist veini on toiduga väga raske sobitada. Veinidest enam aga hindan ma eestimaiseid käsitöö õllesid ja siidreid. Selles valdkonnas on eestlased teinud väga tugeva arengu ja pakuvad arvestatavat konkurentsi kogu maailmale. Kui on võimalik siis ikka soovitan eestimaist.

Mille poolest võiks Eesti vein maailmas silma paista? Kui maailmas tehakse veine peamiselt viinamarjast, kas siis oleks Eesti ainulaadsetel marjaveinidel võimalik silma paista?

Ütle üks mari, mis kasvab ainult Eestis? Sellist pole. Marjaveine tehakse ka mujal maailmas, selles mõttes pole Eesti venid haruldased. Soomes, Rootsis on marjaveinid täitsa olemas. Kuigi jah, seal kus viinamarjad kasvavad, seal marjaveine praktiliselt ei toodeta. Samas tehakse seal marjadest igasugu teisi napse.   

Kuidas on lood Eestis toodetud kangete napsidega? Kas siin üldse tehakse midagi ja kas need on koha leidnud ka restoranides?

Miks ei tehta. Näiteks Põhjaka aastavahetuse naps. Lisaks teeb Nobenaps mustsõstralikööri ja muudki. Kuid sarnaselt veinidega vajab see valdkond tugevat tootearendust. Perspektiivi oleks siin küll.

Kas turistid oskavad huvi tunda Eesti veini või õlle vastu? Kas restoranis küsitakse ka kohalikku napsi?

Ikka küsitakse. See sõltub muidugi restoranist ja ka sellest, kas seal käib turiste, kuid ka eestlased küsivad üha enam kohalikku toodangut. Sommeljeena ei saa ma siiski soovitada üht tootjamaad, vaid meie soovitame maitset ja maitsete koosmõju. Kui eesti vein sobib teatud olukorras, siis me muidugi seda soovitame.

Riigipoliitika soosib taas koduse veini ja õlle tegemist. Iseenesest on see hea, sest siis ei lähe kaduma aastasadade jooksul kogunenud käsitöönduslikud oskused. Kas oled sattunud proovima ka eesti kodumeistrite veinitoodangut? Vanasti mulksus igas kodus pudel toanurgas, kuidas tänapäeval on?

Viimaste aastate jooksul on see tegevus kõvasti aktiviseerunud. Mõnede jaoks on see tõsine hobi, millest võib saada tulevikus ka sissetulek. Maitsed on ebaühtlased, kuid see ongi katsetamise tulemus. Mõni vasikas läheb ikka aia taha. Oleks imelik , kui ei läheks, siis tekiks küsimus, et mida ja kuidas see meister teeb, et tal midagi untsu ei lähe. Kogemuste ja vilumuse kasvades kasvavad ka oskused ja küll areneb ka kodune alkoholi tootmine.

Praeguse valitsuse alkoholipoliitika on paljude jaoks häiriv, kuid minu meelest siiski aetakse õiget asja. Samas on mul juba äärmiselt piinlik lugeda alkoholitootjate kinnimakstud valitsust sarjavaid artikleid. Tarbimise vähenedes vähenevad ka tootmine ja ettevõtjate kasum. Kui ma kõrvutan rahva tervise ja välismaiste ettevõtjate kasumi, siis eelistan igal juhul tervist. Kas restoraniäris on juba märgata tarbimise vähenemist seoses hindadega tõusuga?

Praegu on veel vara öelda, et mis hakkab toimuma. Seisukohti on erinevaid ja teooriad on erinevaid. Ühest küljest on selge, et iga asja liigne tarbimine on kahjulik. Olgu see siis alkohol, vesi või porgandimahl. Kõigest on võimalik ennast surnuks süüa või juua. Eelkõige on terve mõistus see, mis peaks töötama, aga mis pahatihti ei tööta. Skandinaavia puhul oli märgata, kuidas alkoholipoliitika karmistudes kodutootmine suurenes. Eks näha ole, kuidas meil läheb.  

Siin on siis veel ka teine pool ehk alkoholi tarbimise kultuur. Minule meeldib napsu vahel võtta, kuid üldse ei meeldi mulle purjus olla. Pokaal veini või mõni õlu heas seltskonnas on väga meeldiv, kuid paljude jaoks algab hea pidu purupurjus peast. Samas paljud nendest , kes räägivad, kuidas nad enam üldse ei joo, on tegelikkuses alkoholiprobleemidega inimesed ja alkoholist loobumine on nende jaoks ainumõeldav, mis ei tähenda seda, et kõik teised peaksid nende eeskuju järgima. Tundub, et alkoholikultuuri osas on meil pikk tee minna. Puudub ühiselt mõistetav arusaam.

See on ka sommeljee töö üks peamisi ülesandeid – mõistlike koguste ja kvaliteetsete jookide tarbimise propageerimine. Millist jooki millise toidu kõrvale juua, et saada emotsioon. Me ei propageeri joomingut, vaid mõistlikke koguseid elamuse saamiseks. Me ei saa muidugi kätt ette panna, kui inimene midagi tellib. Saame vaid juhul, kui ta ilmselgelt on juba purjus. Inimese tarbimine sõltub alati ka aastaajast, ilmast, tellija lastetoast. See on keeruline psühholoogia, mis inimest juhib.

Siiski puudub Eestis näiteks õlle või veini tarbimise kultuur. Inimesed ei tea, kuidas ja millal juua ja muidugi, et millistes kogustes. Nädalavahetuse linnapilt on kaunis kole.

Seda ei saa öelda, et Eesti oleks selles mõttes kuidagi eriline. Sama pilt on ka Ameerikas, Austraalias, Pariisis või ükskõik kus. Mõistliku tarbimise propageerimine on vajalik. Samas ei saa öelda, et liigtarbimine oleks massiline. Kindlasti ei ole, aga istub keegi purjus peaga autorooli või tekitab mingi kakluse, siis see tekitab alati sellise võimendatud uudise, mis loob mulje, et tegemist on äärmiselt levinud probleemiga. Muidugi on neid , kes alkoholi kuritarvitavad, kuid kõige suuremate tarvitajate hulgas hakkab generatsioon vahetuma. Nädalavahetuseks koju tulles käiakse ikka enne poest läbi ja ostetakse kotid kangemat kraami täis. Sellist kultuuri on liiga palju. Samas on inimesi, kes ei pea pudelit alati tühjaks jooma ja jätavad selle järgmiseks korraks.

Kas generatsioonide tarbimisharjumustes on märgata ka mingit vahet?

Noored tarbivad rohkem magusaid jooke, magusad õlled ja mahedad coolerid. Siis on noored, kes teadlikult peavad piiri alkoholiga. Kes võtavad seda toidujoogikultuuri osana, mitte alkoholikultuuriosana. See on väga mõistlik, mida ma pooldan täiesti. Mida enam me kodus teadlikult alkoholi tarbime , mõõdukalt valitud toitude kõrval, seda rohkem me oma järeltulevat põlvkonda ka õpetame. Kodune eeskuju on alkoholikultuuris väga määrav. Alati ei pea lapsed pidudel, kus ohtralt alkoholi tarbitakse, kaasas olema. Ei koduses ega riiklikus kasvatuses ei too karm keelamine head nahka. See on meie kultuuri osa, et pulmades ja matustel on pudel laua peal. See ei pea seal olema, aga ei viin ei pea olema ka kohvikannus, kust teda kruusi valatakse. See oleks ka tobe. Võtmesõna on mõõdukas tarbimine, terve mõistus ja eluterve ellu suhtumine. Koguste vähendamine tuleb kindlasti kasuks, kuid täiesti vältimine on iga ühe isiklik otsus. Samamoodi suitsust või magusast loobumine. See on inimese isiklik otsus, mida mina pean austama. Samas suhtumine, kus oma eluviisi peale surutakse, nt nagu taimetoitlased, kes vaatavad sind vihase pilguga, kui sa liha sööd, siis selline käitumine pole ka päris normaalne.

Sa oled Paidest pärit. Kas kodus käies astud kohalikest kohvikutest läbi ja hindad sealset veinivalikut. Kuidas üldse maapiirkondades sobitakse kokku toitu ja jooke?

Kui ma vanematel külas käin, siis ma käin seal puhkamas. Vahel käin väljas, aga peamiselt viibin siiski kodus. Maaturism kui selline on meil päris hästi arenenud ja sellega nähakse kõvasti vaeva. Samas restorane, kus teadlikult tegeletakse menüü arendamisega, palju ei ole. Nemad oma kliente vähehaaval harivad ja suunavad. Näiteks Kõue mõis ja Põhjaka mõis. Eraldi kedagi esile tõsta siiski ei tahaks. Oluline ei ole ainult alkoholi vaid ka alkoholi vabade jookide valik ehk kogu menüü terviklik lahendus. Tallinnas on muidugi selliseid kohti rohkem.   

Kui sa sõpradele külla lähed, siis mida sa kaasa võtad? Milline mark on selline universaalne, mis sobib alati?

See sõltub. Ilmast, aastaajast, kas pidu on sees või väljas, mida plaanime ette võtta, kas peol süüakse ka või mitte. Ühest vastust anda on raske. Enam-vähem ma tean, mis mu sõpradele meeldib. Loomulikult vaatan ka mina, mis poes soodsama hinnaga on. Kui hea vein on soodushinnaga, siis miks ei peaks ma seda ostma. Mingil määral ostame kõik hinda, kuigi odav hind ei saa olla valiku ainus eeldus. Alati tasub veidi vaeva näha ja tavaliselt teised oskavad seda vaeva hinnata.

Lõpetuseks tahaks veel teada klaaside kohta. Kui mul on nüüd söök valmis ja sobiv jookki olemas, kas vale klaas võib rikkuda kogu terviku. Kui oluline on üldse klaas joogi tarbimisel või on see pigem müügimehe jutt, et toodet huvitavamaks teha?

 Klaas muudab suisa füüsiliselt maitset. Klaaside kuju, kuidas jooks su suhu voolab, millised maitsemeeled saavad esimesena puudutatud. On olemas veinid, mis nõuavad väga konkreetset klaasitüüpi ja on olemas veinid, mis sobivad ka universaalsete klaasidega. Vahuveini puhul on nii, et tavaliste vahuveinide puhul võiks kasutada sampanjapokaale, kuid kvaliteetsemate, nt champaignade, puhul tasuks mõelda isegi valge veini klaaside peale. Areng ja küpsus tuleb paremini välja. See on oluline osa emotsioonist, aroomist ja maitsest. Mmhh,… jah. Tasuks ikka alati valida õiged klaasid.

Lähen teen nüüd klaasi enda tehtud koduveini. Võtan õige valge veini klaasi ja tarbin mõõdukalt. Kõrvale võtan mõne hea mereandidest suupiste, nt krevetid. Kui see kõik kenasti kokku sobib, siis loodan , et naistepäeval minu kaasa oskab seda samamoodi hinnata. Tänan ette rõõmu toomast. 

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Arlet Palmiste

Mulle meeldib vestelda inimestega, kes mind inspireerivad, kelle silmade läbi saab elu näha uue nurga alt. Anna Levandi on kindlasti inimene, kellega kohtun ja vestlen alati meelsasti. Anna kutsus mind vaatama Haabersti Uisukooli aastalõpuetendust. See oli minu jaoks äärmiselt rikastav kogemus. Jääle sõitis umbes 100 erinevat uisutajat, kes koos ja eraldi näitasid rohkearvulisele publikule oma õpitut. Uisutamine on imeline ala. Mäletan , kuidas lapsepõlves näidati telekast iluuisutamise ülekandeid, siis kogunes terve pere neid jälgima. Uisutajad tundusid nagu võlurid jääl oma imeliste hüpete ja kiirusega. Juba sellest ajast jäi mulle meelde kaunis Anna Kondrasova. Allar Levandiga kohtus Anna 1988 Galgary olümpiamängude lõpetamisel, kus Allar Anna tantsule palus. Juba aasta pärast alustasid nad ühist elu Eestis. Kuna Anna tööks vajalikke uisuhalle oli Eestis vähe, siis algatasid nad Haabersti uisuhalli ehituse, mis on tänasel päeval Anna teine kodu. Hoog panustada Eesti ühiskonna arengusse pole tal raugenud.

Millega sa praegu igapäevaselt üldse tegeled?

Mina tegelen ikka iluuisutamisega. Näiteks lähen esmaspäeval (vestlesime reedel, 20. jaanuaril) oma õpilaste Helery Hälvini ja Daniel-Albert Nauritsaga Euroopa Meistrivõistlustele Ostrovas. Nad on mõlemad Eesti meistrid, kõik kriteeriumid täitnud ja selle koha välja teeninud. Järgmine nädal olen siis seal. Siis on mul veel kümme noort uisutajat vanuses 10 kuni 15. Noored ja andekad. Nendega ma tegelen igapäevaselt.

Ühes oma intervjuus mainisid, et miks ei võiks mõni Eesti uisutaja uisutada maailma kõige kõrgemas konkurentsis. Kuidas tegelikult on? Kas sa siiralt usud, et mõni Eesti sportlane võib tulla maailmameistriks?

Miks mitte? Siiski on paar asja , mis teevad selle keeruliseks. Meil ei ole konkurentsi. Sellist loomulikku igapäevast konkurentsi. Džunglit, kus sportlased hakkaks teineteist sööma ja läbi selle omavahelise võitluse areneks. Pole loomulikku evolutsiooni, kus ellu jäävad parimad. Meie kandepind on väga väike, valik on väike ja neid , kellele looduslikult sobiks see ala, neid on veel vähem. Nende vahel ei ole nii suurt konkurentsi. Meie uisutajad ei pea konkurentsi pärast nahast välja pugema. Nad saavad rahulikult areneda, nii kaua kuni neil on aega ja tahet. Kui konkurents on nii tugev, et seal püsimiseks pead igapäevaselt üha enam pingutama, siis on isiklik areng vältimatu.  Venemaal on näiteks selline tase, et Venemaa meistrivõistlustel osalenud 24 tüdrukust võiks 15  esimest olla maailmameistrid. Koondisesse pääseb aga ainult neli, kuigi ka viies võiks vabalt maailmameister olla. Vat selline tase. Seal jäävad pinnale ainult andekamatest andekamad, need, kes suudavad trenni teha. Seal ei ole sul aega küpseda. Kui sa täna ei suuda tasemel olla, siis kukud välja ja ongi sinuga kõik.

Sina oled tegelenud uisutamisega kõige kõrgemal taseme. Selle treeningu vaeva omal nahal tundnud. Mis siis neil eesti sportlastel viga on, et nad ei suuda tõusta absoluutsesse tippu? On nad laisad või mis jääb puudu?

Ei, nad ei ole laisad. See on see, millest ma rääkisin. Kõigil on teinekord halvad päevad. Siin nad võivad seda endale lubada, aga Venemaal pole sul valikut. Konkurendid võtavad su koha. Isegi halval päeval pead sa iseendast maksimumi andma. See ongi see vahe. Nemad peavad igal juhul treenima ja pingutama ja arenema, nad ei saa endale lubada halba päeva või puhkust. Ma ei pea silmas ainult Venemaad, vaid ka teisi suuri riike – Hiina, Ameerika. Seal on tohutult võistlejaid. Seal pead ennast iga juhul kokku võtma. Meil ei pea, meil võid endale lubada lõõgastust.

Eks samad probleemid on Eesti sportlastega ka teiste alade juures. Edukas olemiseks pead leidma endale tugevad treeningpartnerid ja reeglina leiab neid välismaalt. Kas sul kuskil vahel kripeldab ka, et sul jäi kõige kirkam medal tiitlivõistlustelt võitmata?

Võitsin Euroopa Meistrivõistlustelt neli pronksi, kuid ei kripelda. Ju mul jäi midagi õigel ajal tegemata. Igaühele oma. Aga sellel tasemel võistelda, oli ikkagi supertase.

Kas sa oled täna edukas?

Arvan küll. Ma olen ambitsioonikas. Mind ei rahulda asju lihtsalt ära teha, ma tahan neid maksimaalselt hästi teha. See tavaliselt toobki edu.

Tänasel päeval oled sa treener. Sul on oma uisukool, õpilased, sa oled omal alal Eestis väga austatud. Treenerina ei ole sinu õpilased võitnud veel maailmas märkimisväärseid tulemusi. Kas sul on stiimulit ja soovi treenerina veelgi areneda, et sinu õpilased võiks kunagi ka maailmameistrid olla?

Treenerina ma arenen iga päev. Maailm on praegu lahtine. Me kõik näeme teiste tegemisi. Väikeste kohtade treeneritena me teeme oma tööd, nii palju kui meil jaksu ja võimalusi on. See ei tähenda , et treenerina oleks meil teadmisi vähem kui suurriikides. Tihtipeale on meie teadmised hoopis suuremad ja rikkalikumad, sest me peame töötama kehvema materjaliga. Näiteks ettevalmistusharjutuste valik, millistega minuga keegi kunagi ei töötanud. Mulle öeldi, et mine hüppa ja kui ei hüppa, siis mine koju. Meie aga proovime oma sportlasi mitmekülgselt arendada kasutades erinevaid harjutusi ja ka teiste spordialade praktikat. Otsime pidevalt üha rohkem uusi võimalusi. Mina austan selliseid treenereid palju rohkem. Soomes ja Rootsis on sama probleem treeneritel. Meil ei ole sellist materjali nagu on Venemaal.

Kas treeningmeetodid sinu sportlaskarjääri ajal ja tänasel päeval on väga erinevad?

Ei saa öelda. Me teeme täna samu asju – tants, koreograafia, kergejõustik, akrobaatika. Neid abistavaid alasid tegin ka mina väga suurtes kogustes. See tundide arv on meeletu. Tulemus ei tule niisama. Tulemus tuleb tänu tundide arvule ja maksimaalsele püüdlikkusele. Maksimaalsele. Igast trennist tuleb võtta viimane ja endast kõik anda.

Kas sind rutiin ei tapa? Iga hommikul lähed uksest välja, jälle sama jäähall, samad õpilased, samad harjutused. Mis on see stiimul, mis sind kodunt välja viib?

Ma arvan, et see rutiin mulle isegi sobib. Rutiin hoiab toonuses. Ei saa lasta ennast lõdvaks, ega lase laiali laguneda. Teinekord puhkuse esimestel päevadel tunnen ma end imelikult, sest aega on , aga poolest päevast väsimus vaevab. Tehes päev läbi tööd, siis oled õhtul ikka virk ja kraps. Silmad säravad. Minu organism vajab rutiini. See on harjumus juba lapsest saadik ja kui seda ei ole, siis on väga imelik. Aga iga organism on erinev.

Mis sind iga päev rõõmustab?

Ma tegelen lastega. Laps pole mingi asi. Laps on iga päev erinev. Mul on neid palju ja kui mõnel on üks päev hea ja teisel teine päev ja kui lähed tööle, siis kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Lähed trenni, teed suurejoonelised plaanid, aga siis pole pool gruppi haiguse tõttu tulnud. Mis mõttes? Teinekord pidid jälle kõik väsinud olema ja järsku tulevad, silmad säravad. Treeneri töö on kummaline. Hommikul vara alustad ja õhtul hilja lõpetad, sest päeva keskel on lapsed koolis. Meie süsteemis käivad lapsed koolis alati. Vahel saavad koolist ära, kui õppimisega on kõik korras, kuid üldiselt on kool kohustuslik. See väsitab siiski, sest meil on laupäeval ka tööpäev ja kui on võistlused , siis pühapäeval ka. 24/7

Millal sa aega siis iseendale leiad?

Eks ma selle 24 tunni jooksul leian mõne tunni ka endale. Samas on see hea, sest pole aega, et tekiks depressioon, pahad tujud või midagi muud masendavat. Lihtsalt ei ole aega. Ma leian et see on pluss. Ma vaatan omavanuseid inimesi ja mõtlen, et see ei ole hea, kui on inimestel liiga palju vaba aega. Muutud liiga mugavaks ja laisaks. See on siis kohe keha peal tunda, kaotad välimust ja siis kaotad ka sisemist vormi. Ma tunnen , et peaksin ka ennast rohkem liigutama, et sportlik vorm ei kaoks ära. Aga see on jälle laiskus.

Millised on sinu salanipid, et sa alati nii hea välja näed?

Mina ei arva, et ma näen hea välja. Mina nägin hea välja viis aastat tagasi, kui ma selles tantsuprojektis osalesin. Siis ma nägin oma standardite järgi superhea välja. (Anna naerab südamest). Nüüd ma olen selle vormi kaotanud ja selle üle on mul kurb meel. Aga sellist elu, nagu need neli kuud, ei saa kogu aega elada. See oli hullumeelsus. Nüüd peab pingutama, pole  parata.

Sa oled kogu aeg töö. Kui oluline on sinu jaoks sinu pere?

Pere on number üks. Mul noorim poeg on tööl tihti kaasas. Ma olin temaga nii kaval, et temagi uisutab ja siis on ta minuga kaasas. Allar on meie rütmiga juba harjunud ja on samuti kauem tööl. Õhtul siis kohtume. Hea on see, et me oleme Allariga mõlemad sportlased. Meile on selge, et nii need asjad on ja pole mõtet midagi üle arutada. Mõnele selline elurütm võib-olla ei sobi, kuid see on juba tema asi.

Kas on tõsi, et iluuisutamisega tegelevad mehed on kõik veidi imelikud? Eestlane liibuvates pükstes avalikult tantsivate meeste peale lugupidava pilguga ei vaata.

See arvamus on muutunud. Ma vaatan oma mehe peale. Kui meil olid esimesed lapsed Anders ja Armand, siis arutasime, et paneme nad uisutama. Allar ütles siis, et mida kuradit. Kuid viimase poja Arleti puhul otsustasime ühiselt , et oleks väga hea kui ta uisutaks. Allar ise seletas poisile, kui ta oli neljane, miks ta peaks uisutama – milline treenitus, milline kontsentratsioon, tasakaal, tants, muusika. Sa õpid publiku ees esinema. Sa õpid seda ala harrastades nii palju ja see annab eluks vajalikke oskusi. Viimasel ajal, kui mehed hüppavad neljakordseid hüppeid, on välja arvutatud, et hüppesse minnes on koormus nagu kosmonaudil raketi startides. Treenitus on neil meestel kõrgel tasemel. Iluuisutamine pole enam ammu ainult naiste ala, vaid see on väga mehine ala, kuigi peab tantsima, aga meeste tants on väga ilus. Mulle meeldib väga.

Kui tihti te perega kõik kohtute? Mida teil siis ühiselt meeldib ette võtta?

Suured poisid elavad juba oma elu. Jõuluks sellel korral tulid õnneks kõik koju.  Aga väikese Arleti ja Allariga saame ikka igal õhtul kokku. Meile meeldib siis koos süüa teha. Suure naudinguga. Poiss vaatab kuidas isa süüa teeb ja siis annab ka oma panuse. Ütleb näiteks , et oodake ja siis midagi toimetab seal köögis, kuni kutsub meid. Siis on teinud mingi magustoidu või smuuti. Kõik on siis alati ilusti serveeritud. Me käime koos kinos, teatris , spaas. Me käime igal pool koos. Poiss on nüüd juba 11. Piisavalt vana, et kõik täiskasvanute etendused ära vaadata. Ta on nagu meie väike maskott. Me käime tõesti palju väljas. Vahel on raske, sest minu tööpäev lõpeb hilja, kuid siis aitavad kolleegid välja ja viivad trenni läbi. Teinekord aitan jälle mina neid.

Sinu lemmiklilled on roosid ja palusid ka oma sünnipäeval külalistel tuua roose, mida saaksid oma aeda istuda. Sul on imekaunis aed ja kodu muidugi ka. Omaette metsa sees, kuid samas viie minuti kaugusel Tallinna kesklinnast.

Kodu on koht, mille juures me rahaga ei koonerda. Asi pole ainult rahas, vaid meil meeldib kodus ka kõike ise teha. Roosid said kõik kenasti aeda istutatud. Mõned talved on rooside jaoks halvad, aga teinekord elavad kenasti üle. Viimasel ajal on lund vähe, mis kataks roosid nagu tekiga, seda on neile vaja. Aga aias ma askeldan ikka ise. See on pärit minu vanaemalt, kes väga armastas roose. Tema keetis isegi roosimoosi, kuid minul see nii hea välja ei tule. Vist teen midagi valesti.

Sina tulid Eestisse elame 1989. Kas selline keskkonnavahetus oli sinu jaoks sokk?

Oli küll. Venemaal ma olin oma ala tipus. Kõik austasid. Siin pidin ma kõigega nullist alustama. Ma pidin keelt, kultuuri, traditsioone ja ka inimesi õppima tundma. Ma pidin ennast oma ametis tõestama. Ühesõnaga pidin kõigega otsast alustama, aga äkki see oligi tore.

Milliseid alternatiive elu sulle sellel ajal pakkus? Kuhu sa veel oleks võinud minna?

Maailm oli sellel hetkel minu jaoks lahti. Mulle tehti pakkumisi esineda jääshowdes ja töötada treenerina Ameerikast, Austraaliast ja mitmelt poolt Euroopast. Kuid elu viis sinna , kus olid süda ja armastus.

Kas eestlased ei tundnud sinu jaoks liialt kinnised ja konservatiivsed? Uusi inimesi ei taheta sugugi hästi vastu võtta?

Ei ole eestlastel midagi viga. Ma olen elanud ühiskonnas, kus keevaliselt paisatakse igasugu asju suust välja. Kui see jutt on positiivne, siis pole häda midagi. Aga kui suust lendab õhku suvalist prahti ja ei hoolita sellest, kuidas teine ennast selle tagajärjel tunneb, siis see pole nii hea. Eestlastega tuleb lihtsalt harjuda elama. Eestlane ei ütle kunagi, mida ta mõtleb. Mitte kunagi. Isegi mitte häid asju. Eestlane on kogu aeg valves. Et aru saada, mida inimene mõtleb ja tunneb, selleks pead teda tundma õppima. Pead ennast tegema usaldusväärseks. Sa pead ennast muutma usalduslikumaks ja siis ta avab ennast. Ega naljalt keegi siin enda sisse vaadata ei lae ja see on hea. Meie kodu on külalistele kogu aeg avatud. Meil käib palju sõpru, see on peamiselt Allari pärast. Allari vanaema ütles talle, et sa oled tore poiss, aga sul on liiga palju sõpru. Minu meelest pole sõpru kunagi liiga palju. Eriti nüüd aastate möödudes saad aru, kui oluline on, et sul on palju sõpru. Sõpru ja suhteid tuleb hoida. Ennast ei saa jõuliselt inimestele peale suruda, vaid see kohandumine käib ikka ajaga koos.

Ega Eesti ühiskond sind hästi vastu ei võtnud.

Üldse ei võtnud. Kommentaarid olid sellised, et üks venelane tuleb ja varastab nende printsi. Mina olin siis tulles väga paha inimene. See eelarvamus oli kohutav. Algus oli ikka raske. Ma ei pidanud alustama nullist, vaid isegi miinusest ja sealt siis ennast üles upitama.

Kas eestlaste juures oli ka midagi eriti veidrat, millega harjumine võttis aega?

Verivorst. Ma ei söönud 15 aastat verivorsti. Ma isegi ei saanud aru, kuidas sellist junni üleüldse süüa saab. Siis ühel korral tundsin head lõhna ja mõtlesin, et proovin ära. Nüüd on see minu lemmiktoit. Või siis ka kastmed. Eestlased kasutavad hästi palju kastmeid. See on toidukultuuris suur erinevus. See ei olnud minu silmale meeldiv. Just silmale, sest meenutas midagi muud. Aga lapsed tulid koolist ja nõudsid. Eks ma siis tegin ja proovid ka ise ja hakkab meeldima.

Nüüd oled sa eestlaste jaoks juba nii oma inimene, et president on sulle ka medali andnud. Sa osaled aktiivselt ühiskondlikus töös. Miks?

Ma olen selline inimene, et ma ei saa niisama kõrvalt vaadata. Ikka ütlen oma arvamuse välja, vahel äkki isegi liiga otse. Aga kui ma olen omas valdkonnas Eesti tipus, siis ma arvan, et pean oma seisukohti avaldama ja sama asja pärast võetakse neid otsustajate ringis ja rahva hulgas samamoodi kuulda. Lisaks elukogemus. Ma olen elanud erinevates ühiskondades ja süsteemides. Lisaks veel oma ametis suured saavutused ja loomulikult kolm last, kelle üle olen ma väga uhke. Ma olen patriootlik. Jah, ma olen venelane, elan venelasena ja suren venelasena. Ega rahvus ei muutu, kuid ma austan ja aktsepteerin neid ühiskondi, milles ma elan ja olen elanud. Kui me elasime Norras, siis elasime nende tavade järgi, kui me elame siin, siis elame siinsete traditsioonide järgi. Nende minu põhimõtete pärast, mis näitavad vene rahvast mitte nii tüüpilises valgusest, lükatakse mind tihti ette, et ma omi seisukohti avaldaks.

Sina tulid Eestisse juba ammu, kuid tänasel päeval kipuvad paljud noored ja ka vanemad hoopis välismaale minema. Mõned tulevad tagasi, mõned mitte. Kuidas hoolivust kodumaa vastu suurendada?

See on minu meelest sõltub inimese kodusest kasvatusest. Kui kodu ja kodumaad armastavaks inimene on kasvatatud. Armastus muidugi muudab asju, nagu minu puhul. Meie elasime Norras ja mina oleks sinna hea meelega jäänud. Mulle seal kõik sobis igas mõttes. Aga Allar ütles, et ei, läheme koju. Meie omad lapsed ka. Armand õppis kaua aega Ameerikas, aga algusest peale oli selge, et ta ei jää sinna, sest siin tundis ta ennast kõige paremini. Anders töötab praegu Amsterdamis, ta sai konkursiga selle koha ja on väga uhke, kuid pikem eesmärk on tal ikkagi tulla koju tagasi. Õnneliku kodu saab üles ehitada igas riigis, selleks ei pea sõitma välismaale. Sama moodi saab igas riigis halvasti elada.

Mida Eesti sinu jaoks tähendab?

Kodu. Minu jaoks on jäähallid igal pool maailmas ühesugused – valged seinad ja +7 kraadi. Aga siin on minu kodu. Sellist kodu ei saa Moskvas kunagi omada, kus elad metsa sees ja 5 minuti kaugusel kesklinnast.

Te olete Allariga koos pidevalt nagu armunud. Mis selle ilusa suhte saladus on?

Me näeme vähe. Nagu M. Thatcher ütles, et kaks tundi päevas meest näha on küll. Meie  näeme isegi rohkem. Me näeme harva ja igatseme teineteise järgi. Lisaks ei pea kõiki asju välja ütlema. Targem on vait olla, kui igasugu ebameeldivusi endast välja laduda. Kui me oleme koos ja meil on vaba aeg, siis kasutame seda väga kvaliteetselt. Meie aeg on alati sisukalt sisustatud. See hoiab suhte terve ja alati värske. 

Sa mainisid, et lapsed on sul tublid ja sa oled nende üle uhke. Milliste põhimõtete järgi oled sa oma lapsi kasvatanud?

Esiteks. Lapsed on vanemate peegel. Kui sulle laste juures midagi ei meeldi, siis vaata iseennast ja küsi, mida sa valesti tegid. Teiseks. Piiramatu ja tingimusteta armastus. Ma armastan neid sellisena nagu nad on, aga ma olen nõudlik ja karm ema. Meil on põhireeglid paigas. Ma ei mõtle seda, millega nad parasjagu tegelevad, kuigi ka seal olen ma öelnud, et kui midagi teed, siis tee maksimaalselt hästi. Peamine on , et nad oleks iseenda suhtes ausad. Sa pead olema iseendaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Siis saab sind usaldada ja sinu peale loota. Austa teisi, siis austavad teised sind.

Sa oled laste treener. Kuidas sulle tundub, kui hästi või halvasti on eesti lapsed kasvatud?

Iluuisutamine on ala, kus alustatakse juba kolme –nelja aastaselt. Sinna tulevad igasugu taustaga lapsi koos oma vanematega, väga värvikas seltskond. Väga. Arusaamised elust on väga erinevad. Meie treenerid on suhteliselt jõulised, sest meil peavad olema oma töö tegemiseks reeglid paigas. Kui need väikesed või nende vanemad hakkaksid meid juhendama, siis oleks õudne, mis sellest lõpuks välja tuleb. Kui meil lastega on kõik paigas, siis hakkame ka neid vanemaid laste kaudu juhendama. Ega päriselt kedagi ei muuda, inimene on ikka selline nagu ta tahab olla. Kuid inimene, kes tegeleb iluuisutamisega, on siiski teistsugune. Tihti kurdetakse, et lapsed väsivad liialt ära, nad on liialt koormatud. Mõeldakse välja lastele pseudoprobleeme. Uisutajatel neid probleeme ei ole. Neil on iga päev pikad treeningud, neil on väga täpselt paigas kogu päevakava. Reeglina õpivad nad koolis kõik hästi või väga hästi. Neil lastel pole kunagi igav, et nad ei teaks, mida endaga peale hakata. Kui neil on vaba päev, siis ma näen, kuidas nad riietusruumis juba planeerivad, mida nad sellel päeval ette võtavad. Nad ei vedele kunagi kõht punnis diivanil. Nad on väga positiivselt aktiivsed.

Kas vanematega suheldes on olnud ka arusaamatusi?

Seda tuleb pidevalt ette. Kõigi jaoks ei saa olla perfektne. Omavaheline konkurents ja kadedus. Tihti süüdistatakse treenerit, kui laps on teisest halvem, et treener pöörab teistele rohkem tähelepanu. Aga meie ju teame, et ühele on rohkem antud ja teisele vähem, looduslik sobivus. Või ei taha laps üldse uisutada, vaid lapsevanem tahab. Ühesõnaga miljon põhjust, aga see on normaalne. Ma arvan, et koolis on õpetajatel palju hullem, sest meil on rohkem võimu. Mina saan oma õpilastest loobuda, kui meie omavahelised suhted jooksevad tupikusse. Koolis õpetaja ei saa seda teha, ta peab kõik probleemid alla neelama, endas maha suruma ja sellega edasi minema. Kui meil on oma lapse koolis arenguvestlused, siis mina lähen sinna alati lilledega, sest ma naudin, kuidas õpetaja õpetab, tema suhtumine oma töösse. Teine lapsevanem tuleb ja kõik kakskümmend minutit lihtsalt sõimab, et kui valesti kõik on. Ja õpetajal pole õigust sellest õpilasest loobuda. Mis teha.

Mis on sinu õnne valem?

Selleks , et õnnelik olla, on vaja ennast õnnelikuks teha. Sport õpetas seda mulle. Ärkad hommikul üles ja ei tunne oma keha. Siis kui jääd asemele puhkama, siis jääd rongist maha ja sinu asemele tuleb keegi teine. Elus on samamoodi. Kui jääd koju virisema. Jääd töölt koju, võtad haiguslehti ja oled õnnetu. Et õnnelik olla tuleb vaeva näha. Kui tahad terve olla, tuleb nii elada, et oleksid terve. Minul pole võimalik haige olla. Paljud inimesed sõltuvad minust ja ma paneksin nad raskesse olukorda. See pole võimalik. Ma ei ole ideaalne, mul on ka halbu päevi, kuid tööle minnes pühin selle peast välja ja annan endast parima. Ma ei saa lubada ka seda, et teised peavad võtma mind sellisena nagu sellel hetkel olen. Samamoodi on ka kodus. Kui sa tahad , et kõik oleks hea, siis ära tee pahasti.

Näidend R. Kaugveri elust "Mees raamatust"

Arlet Palmiste

MEES RAAMATUST

Raimond Kaugveri elu tema enda raamatute põhjal. Segi reaalsus ja fantaasia.

Kasutatud lõike Raimond Kaugveri raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“

Tegelased

Raimond

Aave

Kirjanik Jaik

Algkooli õpetaja

Koolikaaslased

Suurkask

Tuur

Anti

Ema

Naabrinaine

Nahkkuub

Paadimees

Sõdur

Reamees

Vangid

Koomand

Valvur

Doktor

Afik

Lena

Vasja

Haiged

Sass

Kivi

Ametnik

Sõber

Toimetaja

Neiud

Prill

Arst Viinaravil

Milli

Madis

Arst

Simmo

Ajakirjanik

Tali

Õde

Kirjanik1

Kirjanik 2

PILT 1. Algkool

(Algkooli saal. Pidulik aktus. Kõnet peab kirjanik Juhan Jaik)

Jaik: Kõige olulisem koolimaja uksest sisse astudes on õppimine. Teie uus koolimaja on ütlemata suur ja avar, täis uusi ja põnevaid võimalusi. Lausa häbi võiks olla sellistes tingimustes halbadele hinnetele õppida. Tahaksin meenutada meie rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaaret, kes kirjutas, et Lagle talu laudad olid nii suured ja valged ja lehmad jäid nendes harjumatutes olukordades hoopiski ahtaks. Ma väga loodan, et teiega nii, ei juhtu.

Õpetaja: Täname armastatud kirjanikku ja ka meie koolis palavalt armastatud  „Võrumaa juttude“ autorit kirjanik Juhan Jaikki. Meil on väga hea meel, et olete leidnud võimaluse meie tillukest Rakvere kooli külastada. Plaksutame talle. Lapsed ja nüüd liigume vaikselt oma klassidesse.

(õpilased tõusevad ja lähevad väljapoole)

Õpetaja: Raimond. Palun tule siia. (Õpetaja seisab koos Jaigiga) See on meie esimese klassi õpilane Raimond. Väga andekas kirjandite kirjutaja ja kooliajalehe „Võitlus“ toimetaja.

Jaik: Väga tubli. Niisuguste meeste peal on meie lootus, nemad peavad meie eesti kirjandust tulevikus edasi ja ettenägemata kõrgustesse viima. Kas sa tahaksid kirjanikuks saada?

Raimond: Kas siis kirjanikuks võib saada?

Jaik: Võib vist ikka küll. Näe, minagi sain.

Raimond: Teie …

Jaik: Ja miks siis sinust ei võiks saada?

Raimond: Kirjanikuks peab sündima.

Jaik: Nii, nii. … Oletame, oletame, väikemees … Aga võib-olla oledki sa selleks sündinud, ah? Oled sa ise ka midagi juba kirjutanud? Ei, ma ei mõtle kirjandeid, vaid mõne jutu või luuletuse või … ?

Raimond: Olen küll.

Jaik: Noh, näed siis. Tead, ma ütlen sulle ühe suure tõe. Kes kirjutada suudab, see lihtsalt peab kirjutama, ta ei pääse kuhugi. Mitte mina ei ole seda tarkust välja mõelnud, nõnda on öelnud palju suuremad mehed. Nii et lase edasi, ära peatuma jää. Ja ära lange kohe masendusse, kui sul midagi just niimoodi välja ei tule, nagu sa tahtsid. Kellelgi ei tule kõik niimoodi välja. Inimese elu on üks pikk õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rida … Noh, jääme siis esialgu nägemiseni, noor kolleeg. Kümne aasta pärast saame ehk kuskil mujal kokku …

PILT 2. Klass

Klassis valitseb sõjakas meeleolu. Siseneb Kaugver

Suurkask: Ahaa Kaugver, meie organisaator ja komitee esimees tulebki. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõprusavaldus see oli? Monument otse kooli akende alla sajaks tükiks õhku lastud. Vaata,. Vaata aknast välja. Kellele seda siis vaja oli? Pronksist figuurid ära veetud, ainult kivihunnikud on veel jäänud. Poed kõrvale? Ei lähe läbi. Anna vastust!

Kaugver: Mis sa jamad?

Suurkask: Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.

Kaugver: Kuradi lollid. Mis on minul sellega pistmist? Ma nõuaksin ise kelleltki aru.

Suurkask: Ah nii. Meie mõtlesime jälle, et …

Kaugver: Pea lõuad!

Suurkask: Nonoh, ära selle pärast kohe ninasse karga.

Tuur: Ise jaurad teise kallal. Leidsid , kelle kallale tikkuda.

Suurkask: Kaitsed oma pinginaabrit, jah?

(pinge langeb, kõik istuvad oma kohtadele)

Tuur: Pärast esimest tundi koguneme kõik õuele. Tuleb ülekooliline demonstratsioon.

(Üksmeelne nõusolek)

Tuur: Ausammast me enam ei päästa. Aga need , kes seal praegu kivi lahti kangutavad, peksame laiali

Neiu: Kas tüdrukud ka tulevad?

Tuur: Kui te vedelaks ei löö.

Anti: See lollus jääb ära.

Tuur: Kes sina oled?

Anti: Kas sa ei tea?

Tuur: Jõuan mina igat punaste sabarakku tunda.

Anti: Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma.

Tuur: Ja mis siis?

Anti: Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.

Tuur: Ka, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled.

Anti: Demonstratsiooni ei tule.

Tuur: Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled? Kutsud sõbrad kuulupildujatega appi.

Anti: Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis. Teile aitab vähemastki. (hakkab ukse poole liikuma)

Tuur: Lähed üles andma?

Anti: Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile aru pähe panema.

Tuur: Minuga ära naljata, poisike. Ma ei ole Suurkask.

Anti: Ühesugused lollid olete mõlemad.

Tuur: (haarab Antil rinnust) Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha. Täpselt maha.

Anti: Mis sa rebid, lõhud riided ära.

Tuur: Mis sust lõhkuda, laguned ise.

(heliseb koolikell)

Tuur: Nüüd alla marss. (Kõik väljuvad v.a Anti. Kaugver on viimane)

Anti: Ja sina lähed ka?

Kaugver: Mis see sinu asi on? (põrkub uksel Tuuraga)

Tuur: Mine tagasi.

Kaugver: Miks?

Tuur: Mine

Kaugver: Mis õigusega sa …

Tuur. Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled sa ikkagi klassiorganisaator.

Kaugver: Sa ei tohi mind keeleta. Ma olen …

Tuur. See on meie asi. Ära poe ilmaaega. Meiega sa ei tule.

(Tuur lahkub.)

Anti: Nii et vedelaks lõid?

Kaugver: Mida sa minust tahad.

Anti: Sinust ei olegi midagi tahta. Sa ei tea ise ka, kuhu sa kuulud või kellega oled.

PILT 3. Tänav

Ema: Et see Päts venelased nii kergekäeliselt sisse lubas on patutegu.

Naabrinaine: Ja mis neist kasu oli. Saksa väed tulevad ikka sellise hooga üle piiri, et ega neil pole võimu vastu seista.

Ema: Minul on seni, kuni minu poega relva alla ei panda, täiesti ükskõik, kes siin riigis võimu jagab. Pea-asi, et poisid saavad koolis käia ja eks siis hiljem ole nähe, kelle leiba nad sööma hakkavad.

Naabrinaine: Arvad, et see nii lihtsalt läheb. Kõik , kes kaela kannavad ka relva alla pannakse. Selles võid kindel olla. Vaata kuidas noorsandid juba praegu jooksevad tänaval valged lindid ümber käe.

Ema: Poiss saab alles 15. Koolis oleks vaja neil käia, mitte siin sõda mängida.

Naabrinaine: Just. Kas Raimond ei ole veel püssi pihku võtnud.

Ema: Ei ole. Tema on teistsugune. Temale sellised asjad ei meeldi. Pole tal kunagi õiget seltskonda olnud, kellega koos maailma parandada.

PILT 4. Värbamine Punaväkke
Raimondi kodune köök. Siseneb Anti.

Anti: Siin sa siis eladki. Pole viga … Ega teil klikiajal töö ja rahapuudust ju polnud.

Raimond: Oled hävituspataljoni astunud?

Anti: Elus peab tegema omad valikud. Hitleri väed on piiri ületanud. Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Paljud meie endised klassivennad on juba läinud.

Raimond: Kuulsin, et Leedu ja Riia on juba vallutatud. Istu.

Anti: Seda, mis mul öelda on võib ka püstijalu öelda. Aeg on sinulgi otsus teha. Oli kooliajal mis oli, aga nüüd peab igaüks oma koha kindlaks määrama.

Raimond: Ma ei saa aru.

Anti: Saad küll. (süütab sigareti). Kui ma teistele ütlesin, et tulen sinu juurde, soovitasid nad mul käega lüüa. Ma tulin siiski. Miks, kurat seda teab. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Ega ma sinu pärast nii väga tulnudki. Aga praegu on iga mees kallis. Ja sinu kohus on  meiega kaasa tulla.

Raimond: Vaevalt mind sinna tarvis on.

Anti: On. Muidu ma poleks tulnud.

Raimond: Nii et nüüd kõlbab igaüks.

Anti: Mitte igaüks. Need , kes peavad meie hulgas olema.

Raimond: Kas mina pean.

Anti: Pead.

Raimond: Aga kui ma ei pea.

Anti: Sinu suhtes oli meil tõsine jutuajamine. Mõned seltsimehed isegi arvasid, et sind oleks tulnud jalust koristada, sest sa ei ole usaldatav. Mina vaidlesin vastu.

Raimond: Ah, nii.

Anti: Ma ei usu, et sa nende poole hoiaksid.

Raimond: Ma ei hoia, ma ei …

Anti: Kas sa üldse kuhugi poole hoiad? Mõni kord saab ka nii elada. Praegu ei saa. Kes pole meie poolt, see on meie vastu.

Raimond: Mina jälle mõtlen, et kes pole teie vastu, see on iseenesest teie poolt.

Anti: Demagoogia. Poolt olemist  tuleb praegu näidata. Tegusid on tarvis.

Raimond: Sa kutsud mind siis …

Anti: Viimast korda.

Raimond: Ja kui ma ei tule?

Anti: Sa tuled.

Raimond: Aga kui ma siiski ei tule?

Anti: Kardad, et lasen su kinni panna?

Raimond: Ma ei karda midagi.

Anti: Võib-olla oleks see tõesti kõige targem tegu … aga ole mureta. Ohtlik sa ei ole. Selleks oled sa liiga arg. Hüvasti.

PILT 5. Tänav

Ema: Õnn, et see siiski nii rahulikult läks.

Naabrinaine: Mis asi siis?

Ema: Ma mõtlen ikka neid sakslasi. Venelased hiilisid nii vaikselt öösel välja ja hommikul olid sakslased asemel. Ma magasin ja ei saanud arugi, et võim vahetunud.

Naabrinaine: Ole nüüd. Mul käis küll vanamees teisi tänaval tervitamas. Siiamaani käib õnnis nägu ees ringi, nagu oleks inglit näinud.

Ema: Juula kõrvalmajast kõõlus aia peal, kui sõdurid mööda marssisid. Seelik oli ka lühemaks jäänud. Ei tea, keda või mida ta loodab neilt saada.

Naabrinaine: Raimond on ikka kodus.

Ema: Kodus jah.

Naabrinaine: Siis on hea. Paljud lasid koos punastega jalga.

Ema. Seda küll, aga paljud tulid koos sakslastega tagasi. Ei teagi, kumb see parem on.

PILT 6. Värbamine Omakaitsesse

(Raadiost kostab saksakeelne laul. Raimondi tuba. )

Siseneb Suurkask. Püstol vööl. Valge lint käel)

Suurkask: Na, servus Kaugver. Kuulsin, et sa pidid ikka alles olema, mõtlesin, et tulen õige vaatama. Mul valvekorrast vaba päev.

Raimond: Tervitus. Sind on päris üllatav siin näha. Võta istet.

Suurkask: Arvasin juba hirmuga, et venelased sulle enne äraminekut põõna panid. Sa ju nende kampa ei läinud. Ütlesid ennast lahti.

Raimond: Ma ütlesin ennast igalt poolt lahti.

Suurkask: Aga näe, oskasid ennast siiski läbi vedada. Sehr Gut. Meie lollikari lasi ennast mobiliseerida. Kah tolad. Paari kuu pärast on Venemaa kaputt, siis vedelevad kuskil Neveli rabas, hambad taeva poole. Kas sa Anti saatusest kuulsid?

Raimond: Ei.

Suurkask: Löödi juba mättasse. Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu.

Raimond: Kust sa tead?

Suurkask: Onu rääkis. Tema seda operatsiooni juhatas.

Raimond: Kas sina siis … seal ei olnud.

Suurkask: Olin. Aga mind … ei võetud haarangule kaasa. Onu … kartis, et saan pihta. Nüüd, kus vanamees ja mutt Siberis on, pean ennast hoolega hoidma.

Raimond: Neist ei tea sa midagi?

Suurkask: Kes neist enam kuuleb. Läksid – ja lõpp. Aga oodaku – kummagi eest tõmban sada venelast maha. (istub) Noh, aitab logelemisest. Marss kuub selga ja staapi. Meil on käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või kümneks. Näe, täna õhtul peaks haarangule minema, aga ei saa – pole kedagi staapi valvesse jätta. Na los, junge. Viska pintsak selga.

Raimond: Kuhu sellega nii kiire on?

Suurkask: Kuidas – kuhu? Ma ju ütlesin, et vaja kedagi staapi valvesse panna, ma ise sõidan haarangule.

Raimond: Täna … ma küll ei saa.

Suurkask: Mis sul siis täna on?

Raimond: Ma  … Mul on täna isaga üks asi pooleli. Ka üks … tähtis asi. Täna … ei saa.

Suurkask: (naerab) Tähtis asi! Temal on sõja ajal mingisuguseid tähtsaid asju ajada. Praegu on ainult üks tähtis asi – sõda! Ja see, et me iga mahajäänud venelase ja oma punase ära nopime – nii kähku kui võimalik!

Raimind: Täna ma ei saa.

Suurkask: Nagu grammofon. See plaat ei kõlba, katsu vahetada. Kuule sa, vist kardad?

Raimond: Kardan küll.

Suurkask: Pauku jah? Oled sina ka üks kuradi memmepoeg. No mida sa kardad? Värised, et  võid kuskil pihta saada?

Raimond: Minust ei ole sõjameest … Ma olen … noh, niisugune …

Suurkask: Et susi sind söögu. Tean missugune sa oled – teised sõdigu, teised tehku. Kes kurat see peab sinu eest eluga riskima? Mis kulla väärtus sel sinu nahal siis on.

Raimond: Ega ma sellepärast, et  …

Suurkask: Kust kurat on küll niisugused jänesed võetud? Eestlase nime teevad täis, ei julge enam sakslastele otsagi vaadata! Võõras rahvas tuleb ja päästab sind, aga sina lõdised ahju taga, ei liiguta kättki, et vähemalt kaasa aidata! Aga kas sa selle peale oled mõelnud, mismoodi sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse!

Raimond: Mismoodi?

Suurkask: Vaenulikkusena, vastuhakkamisena, punaste poole hoidmisena. Kas sa tead, mida see tähendab?

Raimond: Kuule, ma ju ütlesin, et ma täna …

Suurkask: Lora. Aga olgu pealegi. Palu siis täna öösel jumalat, ehk saad oma hirmust üle. Kui sa homme staabis ei ole, räägime sinuga teist keelt. (lahkub)

(Raimond hakkab kiirustades kohvrit pakkima. Siseneb ema)

Ema: Kuhu nüüd siis minek.

Raimond: Lähen üle mere Soome. Siin läheb olemine kuumaks.

Ema: Nüüd vastu õhtut.

Raimond: Vastu õhtut, öövarjus, ongi kindlam.

Ema. Miks just Soome. Sõida Alutagusele onu juurde. Seal metsade sees ei ole sa kellelgi ees.

Raimond: Ei jäta nad siin kuskil rahule. Soome minek on siiski kindlam.

PILT. Põgenemine

Öö. Rannal seisab kolm meest kottide ja kohvritega. Eemalt paistab valgust ja saksa keelset laulu. Tuleb nahkses kuues mees.

Nahkkuub: Igav, jah? Pole viga , varsti läheb sõiduks. Tänage jumalat, et niikaugel olete. Ja et meri parasjagu kõrgeks läks. Selle ilmaga ei võta ükski prožektor pisikest paati välja. Olge siis valmis. Ja jänesed visake põuest välja. Meri jäneseid ei salli.

(Randub paat)

Nahkkuub: Tulge. Tasem, ärge kolistage! Otsad!

(pikk paadisõit vaikuses. Lähenevad laeva tuled. Nahkkuub võtab põuest püstoli ja vinnastab selle.)

Nahkkuub: See on miinimeri. Suured laevad siia ei tule. Võime hinge tõmmata. Hoiad sõja eest kõrvale?

Raimond: Kus sa saad kõrvale hoida? Vägisi tahab sind endaga kaasa tõmmata.

Nahkkuub: Las poisid hullavad. Selle suure ehituse juures ei tunne ühest naelast keegi puudust.

Raimond: Tunnevad ja kuidas veel.

Nahkkuub: Loodad Soomes varju leida?

Raimond: Mul seal mõned vanad sõbrad ees.

Nahkkuub: Lähed Eesti rügementi?

Raimond: Kuulsin jah, et seal Eesti väeüksus loodud on. Kui juba sõdima peab siis koos omadega.

Nahkkuub: Õige ta on. Soomes vähemalt tead, kelle või mille eest võitled. Eestis pead paraku võõra võimu nimel tegutsema.

Paadijuht: Kui nüüd vastu mõnda neetud kaljut ei põruta. Hoidke kõvasti kinni, et üle parda ei lenda. Kui laguneme, siis jääb igale mehele vähemalt mingi laud pihku. Rannani on paarsada meetrit.

Pilt. Soome

Kaevikus mehed kõrvuti Taustaks lakkamatu lahingumüra.

Sõdur: Pole need soomlased paremad sugugi. Uut satsi nägid. Samamoodi vaevalt seitseteist täis, aga juba sõtta.

Reamees: Nii on, kui pead suurema vaenlasega võitlema, kõik jõud tuuakse mängu.

Sõdur: Arusaadav, et nad rõõmustavad iga abikäe üle , mis üle lahe saabub.

Reamees: Kuus kuud juba sõdime siin ja venelane pole selle ajaga meetritki lähemale saanud.

Kaugver: See on ju hea.

Reamees: Hea ikka. Vahepeal tahaks teada, kuidas kodus olukord on.

Sõdur: Ma pole juba mitu kuud üle kahe tunni korraga maganud. Kui peaks nüüd korraga tõelist lahingut pidama, siis ei teagi, kas jaksan püssi palge tõsta.

Reamees: Puhata tahaks küll. Koju tahaks ka.

Sõdur: Varsti lubati puhkust anda. Kui meri lubab, siis läheks kohe koju.

Raimond: Üle Vuoksi uduvinast jahe tooga

Vuoksi vaikib aga mina voogan.

Seisab teispool noori mehi teiste kõrval

Vaatan nende halle kehi, mõrvan …

Sõdur: See pole päris õige, mina ei mõrva.

Reamees: Kummaline on see sõda. Istume kaevikutes.  Meie siin , nemad sealpool.

Sõdur: Tammerlas lahutas meid vaid jõgi. Kaevud olid tühjad, vett sai jõest. Iga päev oli üks tund kuulutatud tulevabaks. Sellest peeti auga kinni. Mõlemalt poolt tulid mehed ämbritega. Koguneti jäässe raiutud augu juures. Püüti juttu rääkida, vahetati paberosse … Vaherahu lõppemisest anti mõlemalt poolt märku kuulipilduja valanguga. Kaks korda astuti lubatud ajanormist üle. Kord meie ja kord nende poolt. Rikkujat karistati kohe. Ma nägin pealt kuidas meie snaiper venelasele tina andis. Miks ta hilines, seda ei teagi. Tuli ämbrid käes, aega oli veel viis minutit. Värske lumi oli just sadanud ja see tegi kõndimise raskeks. Signaalvalang kõlas. Ta lisas küll sammu, püüdis pääseda päästva valli taha. Ühtki pauku ei kostnud. Soomlane naaberpesas tõstis püssi palge. Tõstis ja langetas mitu korda, nagu harjutustel. Venelane jõudis kaldale ja peatus hetkeks. Pani ämbri maha ja pöördus meie poole, võttis läkiläki peast ja kummardus, nagu tänutäheks. Sellel silmapilgu soomlane tulistaski. Sinna ta jäigi. Saime tund aega marutuld, aga keegi snaiprile midagi ette ei heitnud.

Kaugver: Mitmele sa ise tina oled andnud?

Sõdur: Ma paugutan niisama õhku. Ega nad lähemale selle müra peale ikka ei tule. Aga sina ise? Mitu täket püssikabal juba on?

Kaugver: Null. Vaata üle kui ei usu. Pole ma kedagi maha tõmmanud. Ma pole õieti ühtegi pauku teinud. (Paus)

Reamees: Ma olin eestlaste reservlaagris. Kott oli kodunt kaasa pandud sööki täis. Väike pidu. Läksin välja asjale ja korraga olin maas. Ma ei saanud millestki aru, vaatan taevasse ja seal vihisevad ainult tuletukid. Ihu oli kange ja liikuda ei saanud. Hetk hiljem selgus, et õhku oli lennanud tankimiinide ladu, mis seest poolt imekombel põlema oli läinud. Korrapidaja ohvitser märkas seda ja kamandas kompanii kustutama. Kakssada meest asetati maja ümber sõõrdi, üks ots maja ja teine järve ääres ja ämbreid käest kätte andes püüti kahjutuld kustutada. Just siis jõudis tuli miinideni. Pilt oli kohutav. Veel teisel päeval leiti maja ümbert laipu. Jalad-käed rippusid puude otsas. Mõni päev hiljem selgusid täpsed arvud. Kaheksakümmend neli surnud, sada kakskümmend haavatut. Tol ööl hukkus Soomemaa pinnal rohkem eestlasi kui kahe pika sõja-aasta jooksul kokku.

Kaugver: Puhkusele lubatakse. Räägitakse, et isegi koju lastakse.

Reamees: Ehk on siin isegi kindlam. Kodus käib rinne üle ja uued peremehed on taas kohal. Ise võid aimata, et ega sul siis pääsu pole.

Sõdur: Ma olen mõelnud, et peaks Ameerikasse minema. Seal on siiski võrreldes siinsega elu nagu paradiisis.

Kaugver: Korjake oma asjad kokku. Vahetus tuleb.

PILT: Tänav. Sakslaste kolonn möödub vestlejatest lakkamatu vooluna.

Naabrinaine: Sakslased taganevad hirmsa hooga. Varsti on venelased siin jälle kohal.

Ema: Seda ma kardan jah. Raimond võitleb ju nende jaoks valel poolel.

Naabrinaine: Tal pole mõtet siis koju tulla. Mäletad, kuidas neljakümne esimesel kõik , kes venelaste soove ja tahtmist ei täitnud kongi pisteti.

Ema. Vedas kui pisteti. Paljud jäid üldse kadunuks. Kirjutas, et saab puhkust. Lubas koju tulla. Ma nüüd ei teagi.

Naabrinaine: Parem ärgu tulgu.

Ema: Seda küll. Aga siis ei saa kirju ka enam. Ohjah.

Naabrinaine: Pea-asi, et elus on. Küll saab siis kõik lõpuks korda.

PILT. Kojutulek

Kaugver hiillib pimedas kodu poole. Viskab kiviga vastu akent. Aken avatakse.

Raimond ja Ema embavad teineteist.

Ema: Sa tulid.

Raimond: Jah.

Ema: Sakslased taganesid sellise hooga, et isegi moonaladu ei jõutud tühjaks teha. Igaüks võttis siis endale nii palju kui kanda jõudis. Kui venelased tulid pandi uksed jälle lukku. Ühtteist mul siiski on. Istu ometi. Tulid sa kauaks?

Raimond: Ma ei tea veel. Ma olin ju vaenlase poolel. Kas ma üldse siia saan jääda? Kui palju sa oled pidanud minu pärast kannatama.

Ema: Võta need mudased rõivad ometi ümbert ära. Pesen puhtaks.

Raimond: Pole lugu. Küll jõuab.

Ema: Võta-võta ometi. Kes teab, millal sa pead edasi minema.

(Raimond võtab riided ära)

Ema: Kas sind keegi nägi ka tulemas?

Raimond: Ma ei usu, et mind keegi ära tundis. Vaata, milline ma välja näen.

Ema: Mis sul nüüd siis plaanis on.

Raimond: Ei tea. Igatsus oli nii suur kodu näha.

Ema: Meie kooli pole kinni pandud. Õppetöö käib tänaseni, kuigi raskustega …

Raimond: See on ju hea.

Ema: Kui sul midagi teha pole, siis võid kooli appi  tulla. Seal oleks noori õpetajaid väga vaja. Ja mehi. Lapsed on ka hirmul ja segaduses.

Raimond: Tore. Miks mitte? Kas ma sobiksin?

Ema. Muidugi. Ma lähen pesen su riided ära. Siis lähed maale, seal on rahulikum. (väljub)

(Raimond kõnnib. Koputus uksele. Raimond kuulatab. Koputus kordub)

Hääl: NKVD.

(Raimond avab kiirustades kapiukse. Seal on ainult kleidid. Ta tõmbab ühe selga ja lippab aknast välja. Uks murtakse maha.)

NKVD: Seis. Või tulistan.

PILT. Ülekuulamine
Anti: Ajasime sind kaua taga. Mida sa lootsid? Pääseda?

Raimond: Anti. Koolivend …

Anti: Jutustage , kuidas teist sai nõukogude võimu vaenlane.

Raimond: Anti, ole nüüd …

Anti: Palun vastata küsimusele.

Raimond: (Vaikselt) Ma ei ole nõukogude võimu vaenlane.

Anti: Teie sõdisite relv käes selle võimu vastu.

Raimond: (meeleheitel) Anti, saa aru, ma pidin ju …

Anti: Pärast esimest Eesti vabastamist varjasite ennast metsas kuni 15. oktoobrini, mil lõpuks tulite välja ja andsite ennast miilitsaorganite korraldusse.

Raimond: Ma ei … julgenud varem tulla. Mulle räägiti , et kõik väljatulijad … lastakse maha.

Anti: Miks te 1941 Omakaitsesse astusite?

Raimond: Ma pole seal olnud.

Anti: Valetate.

Raimond: Ma … Mind sunniti!

Anti: Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon. Kedagi ei sunnitud sinna astuma.

Raimond: Mind ähvardati. Mind ja minu isa taheti arreteerida.

Anti: Ja teie pidasite paremaks nendega kampa lüüa?

Raimond: Mul ei olnud ju pääsu.

Anti: Olles omakaitse teenistuses, võtsite osa vangistatud nõukogude inimeste valvamisest. Te käisite nõukogude inimeste peale korraldatud haarangutel.

Raimond: Ei. Ei.

Anti: Meil on andmeid, et te seda tegite.

Raimond: Ei! Ma ei käinud haarangutel!

Anti: Edasi. 1942. Aastal astusite vabatahtlikult Saksa fašistlikku armeesse ja võitlesite relvaga oma kodumaa vastu.

Raimond: Ma ei võidelnud. Ma …

Anti: Siin on andmed teie rindeloleku kohta (näitab dokumente) See on väljavõte pataljoniülema käskkirjast, millega teile anti niinimetatud idamedal.

Raimond: See oli juhus. Ma sain sell medali kogemata. Ma pole ühegi punaarmeelase pihta …

Anti: Rindel olles võtsite osa külade põletamisest, süütute inimeste hukkamisest, naiste ja laste …

Raimond: (karjub) Anti!

Anti: Seersant, jätke meid kahekesi.

Seersant: Just nii, seltsimees vanemleitnant. (lahkub)

Anti: Sa ei oodanud mind siit eest leida?

Raimond: Suurkask ütles, et sa olevat … hukkunud.

Anti: Maha löödud, tahtsid öelda? Jah?

Raimond: Jah.

Anti: Nagu näed, eksis Suurkask. Kas sa tead, et ta ise minu pihta tulistas?

Raimond: Tema. Ta ütles ju, et …

Anti: Tema. Aga ei tabanud. Ma pääsesin läbi.

Raimond: Ja läksid Punaarmeesse?

Anti: Seal oli minu koht.

Raimond: Kus sa … (osutab kaotatud käele)?

Anti: Käsi? Käsi jäi Leningradi alla. Võimalik, et sina selle kuuli lasid. Sealsamas sain ka selle (näitab armile). Ja selle (koputab puujalga).

Raimond: Aa…

Anti: Nii. Sinul läks kergemini, nagu ma näen? Mind taheti demobiliseerida. Aga ma leidsin, et mul on veel ülesandeid. Niisuguseid, mida saab täita ka ühe käe ja ühe jalaga.

Raimond: Sa oled siis nüüd …

Anti: Riikliku Julgeoleku uurija.

Raimond: Anti, sa pead minust aru saama! Las ma jutustan sulle …

Anti: Ma tean kõik.

Raimond: Aga sa ei tea miks. Sa ei tea, miks ma …

Anti: See mind ei huvita.

Raimond: Sa siis … süüdistad mind? Sa süüdistad mind selles, et …

Anti: Sind süüdistab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. (Loeb paberilt) „Eesti NSV territooriumil kehtestatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi viiskümmend kaheksa lõik üks „a“ järgi otseses isamaa reetmises“. Kas sa mõistad, mida see tähendab?

Raimond: Ma ei ole isamaa reetja!

Anti: Kes sa siis oled? Kes sa oled?

Raimond: Ma olin sunnitud …

Anti: Aitab. Keegi ei saanud sind sundida tõstma relva oma kodumaa vastu.

Raimond: Mis minust … nüüd saab?

Anti: Seda ütleb sulle sõjatribunal.

Raimond: (karjatab) Sõjatribunal.

Anti: Kas sa arvasid, et me sulle aitäh ütleme?

Raimond: Sa … annad mind sõjatribunali kätte.

Anti: Jah. Ma oleksin võinud sinu juurdlusest ka loobuda. Kas sa tead, miks ma seda ei teinud?

Raimond: Ei … Ei tea …

Anti: Ma tahtsin, et sinu üle mõistetakse kohut täie rangusega. Mind sa oma põiklemistega ei peta.

Raimond: Ma vihkan sakslasi.

Anti: Aga keda sa armastad. Keda vihatakse, selle eest ei tõmmata mõõka tupest.

Raimond: Anti! … Me kasvasime ju koos üles, käisime koos koolis … Sa tunned ju mind … Sa ei või mind hukka mõista! Sa ei tohi! Sa pead aru saama. Sa pead …

Anti: Jah, ma tunnen sind. Tunnen hästi, Raimond Kaugver. Ja sellepärast ära looda minult mingit halastust. Seersant!

Seersant: (ilmub uksele) Seltsimees vanemleitnant!

Anti: Jätkame ülekuulamist. Jutustage, mida te tegite metsas enne väljatulemist.

Raimond: Mitte midagi … Varjasin end võsas, pärast kaevasin koopa …

PILT. Kohtuotsus

Kohtunik: Kohtuotsus … Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik Raimond Kaugver süüdi mõista Vene NFSV Kriminaalkoodeksi prg 58 lõik 1 järgi ja karistada teda 10 aastase vabaduskotusega tööparanduslaagris koos õiguste kärpimisega 5 aastaks. Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisel ei kuulu.

(Taustal hakkab liikuma rong, kõlab vile)

PILT. Vangilaager
Mehed on räbaldunud tööriietes rivis.

Valvur: (loetleb) Ivanov.

Ivanov: Pjotr Iljits, paragrahv viiskümmend kaheksa-üksteist, viisteist aastat, lõpp tuhat üheksasada viiskümmend üheksa.

Koomand (Seisab rivis Raimondi kõrval. omavahel) : See on … üle mõistuse.

Raimond: Mis asi?

Valvur: Davidjan.

Davidjan: Asot Vladilenovits, viiskümmend kaheksa – kuus, kakskümmend aastat, lõpp tuhat üheksasada kuuskümmend kolm …

Koomand: (lööb käega) Üle mõistuse …

Valvur: Kabanov!

Kabanov: Roman Matvejevits, paragrahv sada nelikümmend kaks, kuus aastat, lõpp tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa.

 Koomand: See ei või tõsi olla …

Raimond: Arvad? Vaata siis lähemalt. Minu arust on see liiga tõsi.

Koomand: Ei ära võta seda nii lihtsalt. Need mehed ei saa kõik olla rahvavaenlased.

Raimond: Aga mis mul võtta? Mina ei imesta midagi Olin vaenlase armees. Olin. Sõdisin nõukogude võimu vastu. Sõdisin. Noh ja nüüd olen siin. Absoluutselt loogiline asjade käik. Mis sinusse puutub, siis  seda ma ei tea – ju sa ka mõne kontrrevolutsioonilise trikiga hakkama said.

Koomand: Seep see on , et ei saanud. Mitte millegagi ei saanud ma hakkama. Terve elu olen nõukogude võimu eest seisnud.

Raimond: siis oled sa küll sisse kukkunud. Või seisid sandisti.

Koomand: Seda ma ei saa uskuda. Ma olen alati aus olnud.

Raimond: Kurat seda teab.

Koomand: Oled sa meie vastu?

Raimond: Teie? Kelle teie?

Koomand: Nõukogude võimu.

Raimond: Ma ei tea. Ma ei tea enam üldse, kelle poolt või  vastu ma olen!

Koomand: Enam. Varem siis teadsid? Kas sa varem teadsid?

Raimond: Mis tähtsust sellel on? Pole varem isamaa äraandjat näinud?

Koomand: Mis äraandja sa oled?  Poisike, laps. Loll laps.

Raimond: Lapsele ei virutata kümne aastaga.

Koomand: Näed, et virutatakse.

(Rivi alustab liikumist)

PILT. Kaevanduse varing

(Kaevandus. Mehed töötavad. Lint seiskub. Koomand võtab põuest kirja.)

Raimond : Kodunt?

Koomand: Tahad kuulda?

Raimond: Loe.

Koomand: (võtab kirja vahelt linnusule) Peoleo oma. Krista leidis. Ja saatis mulle. Et oleks kodusem. Ja Andres … (võtab kaks kuivatatud õit) … Andreselt on need.

Raimond: Tublid järeltulijad sul.

Koomand: Ega neil kerge ei ole.

Raimond: Kas meil on kerge?

Koomand: Kergem. Usu mind, kergem.

Raimond: Ah, jama.

Koomand: Ei ole jama. Meil on kergem, kui lastel, kelle isa on korraga kuulutatud rahvavaenlaseks.

Raimond: Mis tähtsust on sellel, mida keegi arvab seal kuradi kaugel maal, kuskil Emajõe või Pärnu lahe kaldal? Meie olukorda see kergemaks ei tee.

Koomand: Aga lapsed usuvad minusse …

Raimond: Omad lapsed, miks nad ei peaks uskuma.

Koomand: Oma lapsed viskavad teinekord kõige enne kiviga.

(Masin käivitub. Koomand paneb kirja põue)

Raimond: Läheb lahti. Davai, suure kodumaa ja kuuenda katla eest.

(Ruumi täidab tolm ja lagi langeb suure mürinaga sisse. Tolmu hajudes lesib Raimond suure tala all. Kaugelt kostab Koomandi ägisemist.)

Raimond: Koomand. (Karjub) Koomand. 

Hääl: Siin on keegi.

Päästja: Oled sa ainus ellujäänu? Kui siin on veel kedagi on, liigume edasi. Sina pead seni vastu.

Raimond: Siin pole enam kedagi.

Päästja: Sa pole ühtki häält kuulnud?

Raimond: Mitte ühtki. Nad on kindlasti kõik …

Päästja: Sa ei soni?

Raimond: Ei! Ei!

Päästja: Hüva. Seal võib ju veel mõni olla, teadvusetult või nii. Aga olgu, viime selle kisakõri enne välja.

PILT. Vangla haigla

Haigla. Rivis voodid haigetega. Ühe haige juures askeldab doktor.

Doktor: Kes tahab appi tulla?

Haige (Raimondi kõrval voodist): Tulge appi. Istute siin saatanad, soojadel kohtadel, lürbite iga päev kõhu täis – ja nüüd tulgu meie teile appi.

(Raimond tõuseb ja liigu arsti juurde.

Doktor: Sina? Hüva, lase käia. Ulata palun unguentum streptocidi albi. Ah, sina ju ei tea … (Raimond ulatab purgi) Sa siis oskad ladina keelt.

Raimond: Oskan.

Doktor: Tahad sa siia jääda?

Raimond: Kas ma tahan?

Doktor: Tead sa midagi meditsiinist.

Raimond: Kuigipalju tean. Ma olen keskkoolis õppinud, meile …

Doktor: Tuhkagi sa tead. Aga võid õppida. Kui tahad, jätan su haiglasse. Sanitariks. Saad raamatud, hakkad õppima. Ma teen sust velskri. Oled nõus? Siiski on asjal üks konks. On sul koduga ühendus?

Raimond: On.

Doktor: Pakke saad?

Raimond: Ma olen nõus teile …

Doktor: Kuss, kuss. Mina ei vaja midagi. Aga on veel teisigi inimesi, kellest sinu ületoomine sõltub.

Raimond: Ma luban.

Doktor: Pea ometi suu. Las ma lõpetan. Ma saan seda ainult siis, kui sind tunnistatakse invaliidiks. Mõistad?  Selleks on vaja röntgenogramme, on vaja analüüse, on vaja … Noh, mis see sinu asi on. Ja nendele inimestele pead sa selle eest maksma.

Raimond: Mõistan. Muidugi toon, kõik mis võimalik.

PILT. Haigla

Lena: Siruta jalad nüüd välja. On sul niimoodi mugav.

AfiK: Lena, ma ei ole seda headust ja armastust ära teeninud.

Lena: Sa oled minu väike jänkuke. Kas toon sulle teed?

Afik: Ära hakka vaeva nägema. Ole siin minu kõrval.

Lena: Ma siiski lähen vaatan midagi tassi. Õhtu ees. (Raimondile) Kõik ei ole nii lollid, kui sina. Poiss on mul käes – ja lõpuks ei kaota ta sellega ju midagi. See on aus äri – minule oma, temale oma. (lahkub, siseneb Doktor))

Afik: Kõik läheb nii hästi. Me leppisime kokku, et Lena saab lapse. See vabastab ta siit ja kolme aasta pärast vabanen mina , me abiellume ja  läheme Moldaaviasse.

Raimond: Oled sa tema motiivides siiski kindel.

Afik: Raimond, see on imeline. Leida siit tülgastust täis purustatud hingede keskelt selline armastus. See ei ole lihtsalt hetk. See on midagi suurt, midagi , mis kestab  ja kestab …

Raimond: Mul on sinu üle hea meel.

Doktor: Seadus lubab vanglast vabastada ennetähtaegselt vaid kriminaalkurjategijatest lapseootel naisi.

Afik: Tean seda, aga kõik poliitilised on seni samuti vabastatud.

Doktor: Tore, kui sa tead. Lihtsalt , et ei oleks hiljem pettumist.

Afik: Ja kui tuleb maimuke siin ilmale … Meie oleme tema jaoks siin ju olemas. Kas see pole mitte elus kõige olulisem. Lapsed …  Peagi oleme ikkagi vabad ja saame oma kodu rajada Moldaaviasse mäe nõlvale, kust vaade avaneb üle kaugete steppide. (väljub)

Raimond: Lena käis minu juures sama äri pakkumas. Tehku mina talle laps, et ta välja pääseks.

Doktor: Külastas ka mind selle kummalise sooviga. Ei olnud sinagi vist selle plaaniga nõus?

Raimond: Ega jah. Afikust on kahju. Ta võtab seda armastust liiga tõsiselt.

Doktor: Inimesed võivad muutuda. Äkki ongi Lena endas tõelised tunded leidnud.

Raimond: Oh ei. See on tema jaoks ainult äri.

Doktor: Miks sa selles nii kindel oled?

Raimond: Ta ise ütles.

PILT.

Vasja: Roman. On sul valget paberit, tinti ja sulepead.

Raimond: Leiame. Mida sa õitsed? Kas said orkestri jaoks uued noodid või komponeerisid kogunisti ise midagi?

Vasja: Galja käskis kirjutada avalduse. Sa tead ju küll, et linnas külastan iga päev ka korra Galjat. Me oleme … sõbrad.

Raimond: Või külastad? Ja sõbrad? Mis avalduse sa siis valmis pead kirjutama.

Vasja: Armuandmispalve. Galja ütles, et 25 aastat ei kohuta teda, aga õige asjaajamise korral on võimalust ka varem vabaneda. Tuleb vaid õigeid inimesi tunda ja lasta vanglas mulle korralik karakteristika kirjutada. Galja lubas ise sõita Moskvasse. Muidugi peab see kõik jääma saladuseks tema venna ees, kes on NKVDs ja kelle jaoks iga vang on süüdlane, keda tuleb vaevata ükskõik milliste vahenditega. Kui see õnnestub! Võid sa seda kujutleda: Tagasi vabadusse, tagasi elusse! Kui ollakse surmale määratud nagu mina, näib see nagu ülestõusmine.

Raimond: See on ju kõik võimalik, kuid samas on see nii utoopiline. Ma kardan isegi uskuda selle täide minekusse.

Vasja: Ah, selliselt armastada. Suudad sa seda mõista?

Raimond: Ka mind oodatakse.

Vasja: Ah, ma unustasin tõesti! Andesta. Palju sul on veel jäänud.

Raimond: Aasta.

Vasja: Aasta. Mõtle ometi. Võib juhtuda , et me vabaneme koos, saad sa aru, mida see tähendab?

(Vasja haarab viiuli ja mängib)

Vasja: Niisugune ongi õnn. Niisugune vaikne, õrn, pehme, puhkav … Näed palun armu. Neli kuud kannatasin ma igasuguseid vägivallapiinu sellepärast, et ma ennast süüdi ei tunnistanud -  ja nüüd teen ma seda ise , hea meelega ja hetkegi kõhklemata, Olen süüdi ja palun armu … Mida kõike ei tehta võimaluse eest elada, olla õnnelik! Tõesti tekib küsimus – mis on siis elus kõige tähtsam? Lippan nüüd. (Väljub)

PILT Haigla. Lahkumine.

Lena: Ära tembuta. Sa ei ole ju enam laps. Me meeldisime teineteisele, eks? Noh, nüüd ei meeldi sa mulle enam ja minu meelest on see küllaltki selge seletus.

Afik: Aga meie plaanid, meie abielu?

Lena: Sa võtsid seda kõike nii tõsiselt . Kahju , et ma ei teadnud seda.

Afik: Ja see on kõik, mis sul mulle öelda on?

Lena: Aga muidugi. Mida sa siis veel ootad?

Afik: Aga laps? see on minu laps!

Lena: Laps? Küllap ma leian koha ka temale – mõnes lastesõimes. Igatahes ei ole see laps veel sündinud.

Afik: Sa arvad …?

Lena: Ma arvan, et ta võib ka mitte sündida. See kõik selgub siis , kui ma juba vabaduses olen. (Väljub)

Afik: Mida ma nüüd teen?

Raimond: Ole mõistlik. Anna paar päeva aega ja mine otsi lepitust. Ju see on vaid üks tuju. Oled kuulnud küll, et rasedus ei mõju naistele hästi. Erinevad tujud ja isud …

Afik: Muidugi. Ma otsin ta üles. Kõik see ilus, mis meie vahel olnud on,  ei saa ju sekundiga ununeda. (väljub)

Vasja: (siseneb)  Kõik. Läbi. Mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Karagandasse. Aga sinu armuandmispalve.

Vasja: Galja vend avastas tema laualt kirja. Kõige pealt saadeti Galja Kiievisse. Siis võeti minult linnaluba ja nüüd sain teate, et mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Ära halise. Oota ja pea vastu. Ime võib ikkagi juhtuda …

Vasja: See lurjus viis niisiis oma asja lõpule. Ent see võib tõesti parem olla Galjale -  lootust oli ju siiski nii vähe … Näed kuidas puruneb armastus – kuidas ta purustatakse.

(Sisse tormavad Lena ja Afik)

Afik: Oli , mis oli, aga ma pean teadma, mis saab minu lapsest.

Lena: Selle küsimuse lahendan ma ise.

Afik: Sul pole selleks õigust.

Lena: Nii. See läheb mulle vähe korda.

Afik: Aga minule mitte. Ütle, kuhu sa ta paned. Ma otsin ta üles, kui ma vabaks saan.

Lena: Võid ju otsida. Maailm on ju nii pisike, küllap sa ta leiad.

Afik. Ma nõuan sult mõistlikku vastust.

Lena: Ja mina ei anna sulle mingisugust teist vastust. Hoia ennast eemale minust ja minu lapsest, moldaavia nadikael. Minu laps, kui ta üldse sünnib, on venelane. (Afik tormab Lena poole, Raimond haarab ta kinni)

Afik: Ära takerda mu küljes, ma pole hullumeelne.

Lena: Palju seal siis õige puudub. Sõnadest sa igal juhul enam aru ei saa.

Afik. Viimast korda, Lena. Kuhu sa paned mu lapse?

Lena: Päh! Kõige tõenäolisem, et ta üldse ei sünnigi.

Afik: See näib olevat tõesti kõige õigem, kui ma sind vaatan.

Lena: Iga juhul on see minu asi. Sina teda igatahes ei näe. (väljub)

Afik: Lena!

(Vasja Mängib pillil)

Vasja: Sõnad. Sõnad. (Mängib viiulit) Mäletad, et kuidas me rääkisime, et õnn on ainult minevikus. Ah! Kas poleks kõige parem kaotada mälu? (Võtab ja lööb viiuli vastu lauda puruks). Tapis oleks see nagunii minult röövitud. Las jääb parem siis siia. Hüvasti.

PILT. Amnestia

Haigla. Raimond on valges kitlis. Mängib haigla raadio. Korraga muusika katkeb ja kõlab Levitani hääl, mis teatab Stalini surmast.

Haige1: Kuulsid?

Haige 2: Kuulsin

Haige1: Nüüd läheb lahti.

Haige2: Mis läheb lahti?

Haige1: Küll sa näed, nüüd tuleb suur märul.

Haige2: Suured muudatused peavad tulema ja tulevadki. Ükski ainuvalitsus pole pärandatav.

Raimond: Ainuvalitsus mitte. Aga kas saab seda kõike seletad ühe inimese ainuvalitsusega? Mis sina arvad, mis nüüd tuleb?

Doktor: Tulevad suured muutused …

Haige2: Meid see vaevalt puudutab.

Doktor: Arvad? Meid puudutab see võib-olla kõige rohkem.

Raimond: Kii tänase õhkkonna järgi otsustada, siis võib meie elu ainult sandimaks minna.

Doktor: Ei. Ei …

Haige2: Mina ei usu millessegi.

Doktor: Kahju. Pessimistina on raske elada.

Haige2: Elu on selle pessimismi välja kutsunud.

Doktor: Elu? Oh ei. Hiinlastel on suurepärane vanasõna: pessimist on see, kes pöörab päiksele selja ja töötab iseenda varjus.

Haige 2: Ma ei tulnud ise siia.

Raimond: Tulid siiski. Meenuta, et siia tulles kirjutasid alla lehele, mis algas sõnadega – Tulin vanglasse number üks …

Haige2: Ma vaidlesin sellel vastu ja pidin kartsa lendama.

Raimond: Aga alla kirjutasid ikkagi.

Doktor: Eks me näe, mis saama hakkab. (väljub)

Haige 1: Äkki lasevad koju.

Haige2: Koju? Loll oled või. Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Raimond: Kurat teab. Taiga või kõrb. Selles pole erilist vahet. Aga koju … Vaevalt

Haige2: Mis siin viga oli? Leivapaika said kätte, riie ja peavari on riigi poolt. Nüüd alles näguripäevad algavad.  

Haige1: Ah, mis sa nutad, vabaduses on kõik palju lihtsam.

Haige2: Või palju keerulisem.

Raimond: Sa vist ei tahagi lahti saada.

Haige2: Kui see vabadus taigat tähendab, kus ma pean hakkama oma käe peal vangi mängima, siis ei taha küll.

Haige1: On sinu kuradiga üks häda. Muud ei ole kui halisemine ja tontide nägemine.

Doktor: (siseneb) Amnestiaseadus kuulutati välja. Lähete koju.

Raimond: Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Doktor: Ei. Seekord lähete tõesti koju.

(Esiplaanil Raimond kohver käes. Taustaks kõlab rongisõidu hääl).

PILT.Tänav

Naabrinaine: Kuulsin, et Raimond oli Siberist koju saanud.

Ema: Tõesti. Seikles nädal aega mööda Venemaa avarusi, aga lõpuks jõudis koju. Kui räbal ta oli. Ta pole jõumees kunagi olnud, aga nüüd oli temast vaid vari põrandal.

Naabrinaine: Mida ta rääkis sealsest elust?

Ema: Ei rääkinud suurt midagi. Tahab vist unustada. Ta on ju hingelt luuletaja. Kogu aeg on ta oma mõtetega pilvedes olnud. Kirjutas seal kaugel raamatu. See oli tema ainus asi kotis. Võttis selle magades kaenlasse. Kartis, et varastatakse ära.

Naabrinaine: Mis raamat see siis on?

Ema: Ma ei teagi. Ta pole lugeda andnud. Ta ütles, et see on liiga aus ja ohtlik.

Naabrinaine: Kus ta siis ise hetkel on?

Ema: Sõi ja magas. Magas ja sõi. Käis linnas. Sai trammitrustis tööd. Tuli eile koju käima. Pidi triikrauaga remonditöökojast läbi astuma. Eks saab kõik korda.

PILT: Remondi töökojas

Raimond: Tere, seltsimees Anti Teeäär!

Anti: Sina, Kaugver.

Raimond: Mina.

Anti: Sa oled siis tagasi.

Raimond: Ma olen juba kaks aastat tagasi.

Anti: Aa … Amnestia.

Raimond: Täpselt nii. Sina ei oleks siis mind nii vara välja lasknud?

Anti: Ei.

Raimond: Õnneks pole võim enam sinusuguste käes.

Anti: Võim on partei käes nagu alati.

Raimond: Mitte just nii nagu alati.

Anti: Põhimõtteliselt nii nagu alati.

Raimond: Võib-olla. Minu panite te igatahes istuma mitte põhimõtteliselt vaid praktiliselt.

Anti: Ja tegime õigesti.

Raimond: Seltsimees Teeäär. Sa pead vist mind veel pragugi nõukogude võimu vaenlaseks?

Anti: Sa ei ole meie poolt.

Raimond: Tõesti! Ettevatlikumalt, seltsimees Teeäär, Asjata laimamise eest võetakse nüüd vist vastutusele.

Anti: Asjata laimamise eest on seda varemgi tehtud.

Raimond: Noo, noo. Paistab, et sa ei ole kahekümnenda kongressi otsustest mingeid järeldusi teinud.

Anti: Sina võiksid kahekümnenda kongressi suhtes vait olla.

Raimond: Miks?

Anti: Neid otsuseid ei tehtud sinusuguste jaoks.

Raimond: Tohoh? Kulla koolivend, sa oled elus paigal tammuma jäänud. Inimesed kasvavad mu ümber , eks ole.

Anti: Sina pole kasvanud.

Raimond: Arvad? Kulla koolivend, sa oled lihtsalt loll. Mis sa siis mind sinna tööparanduslaagrisse saatsid, kui sa ise paranemisse ei usu. (Vaikus). Ei kallis sõber, ka mina olen muutunud. Võib-olla pole ma nii tulihingeline kui sina, aga ma mõistan kõiki sotsialismi hüvesid ja töötan täie kohusetundega tema heaks.

Anti: Seda ma ei usu.

Raimond: Noh, tead, tollel ilusal ajal oli teil – tähendab sinul ja teistel sinu ametivendadel – üldse kombeks mitte kedagi uskuda. Ma ei imesta nüüd, et sulle hundipass anti – sa mõtled ju ikka niisamuti kui siis.

Anti: Mida sul tarvis oli?

Raimond: Sellest jõuame rääkida. Esialgu tuletame lihtsalt vanu aegu meelde. Jah, tuletame. Praegu ei ole sul soldatit ukse juures, kes mu kartsa tiriks või vastu hambaid virutaks.

Anti: Sind ei löönud keegi.

Raimond: Soo? Muidugi sina ei löönud. Selle jaoks olid teised.

Anti: Kui midagi niisugust juhtus, siis ilma minu teadmata.

Raimond: Aga kui ma sind ei usu.

Anti: See on tõsi.

Raimond: Sina mind ju ei usu.

Anti: Mis sul asja oli?

Raimond: Jõuab, jõuab. Või on kunagisel võimumehel piinlik oma kunagise ohvriga silm-silma vastu seista? Õigemini istuda.

Anti: Räägi, mida sa tahad. Mind see ei puuduta ega solva. Aga ära mõtle endast isikukultuse ohvrit välja ehitada.

Raimond: Kas ma olen seda teinud? Kulla mees, ma pole öelnud, et ma poleks karistust ära teeninud! Olin poisike, olin noor ja loll, mind poleks võib-olla olnud tarvis kümneks aastaks kinni panna. Aastast või paarist oleks ehk piisanud. Aga milles sa mind praegu süüdistad? Et ma oma vaateid muutnud olen, et ma lojaalselt ja vastustundega uue ühiskonna jaoks tööd teen?

Anti: Argpüks. Argpüks ja pugeja! Pugemine – vaat see ongi su lojaalsus.

Raimond: Ränki sõnu võib igaüks pilduda. Eriti see, kes on kõrvale heidetud. Mind ei heidetud kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. Ja ole päris rahulik, mina seda usaldust ei peta!

Anti: Vabanda, ma ägestusin. Pole minu asi sinu üle kohut mõista.

Raimond: Kunagi oli.

Anti: Kunagi oli. Enam ei ole. Sul oli vist midagi tarvis.

Raimond: Triikraud.

Anti: Triikraud. Kolme päeva pärast tule järele.

Raimond: Ema tuleb. Ma olen Tallinnas tööl.

Anti: Vahet pole.

PILT: Trammipark

Mehed sätivad tänavakive paika. Varajane hommik.

Kivi: Viis. Kuueks peame risttee avama.

Sass: Avame.

Raimond: Esimene tramm juba tuleb. (trammikolin)

Trammijuht: Korras?

Kivi: Mis sina siis arvasid? Vaata kuidas ise õhtuni välja saad – endal käivad rattad kogu aeg ümber rummu. (tramm sõidab edasi)

Kivi: Oli siin üks niisugune direktor. Tuli töökotta, vaatas remondimehi, küsis „Mis sel vagunil viga on?“ Poiss oi käbe vastama „Ratas käib teist päeva ümber rummu“ – „Aga sel?“ – „See on päris nässus, vool jookseb roopaid pidi alajaama tagasi.“ Vaatas ülemus ja urises „Igasugu praaki ka liinile saadetakse.“ Ja läks ära.

Raimond: Paneme kolid kokku.

Sass: Sada meetrit roopaid. Kaheksa paari. Kurat mehed, täna oleme küll väikese puhkuse välja teeninud.

Kivi: Liiprid peavad ka kaks –kolm aastat vastu.

Raimond: Töökojas lodistage särgid vee all puhtaks, siis saavad homseks kuivaks.

Sass: Mina küll särki pesema ei hakka.

Kivi: (naerab)

Sass: Mis nüüd?

Kivi: Ei midagi. Tuli meelde üks tõestisündinud lugu. Keegi meie tuntud helilooja jutustas muuseas oma tuttavale, et ta peseb kodus põrandat. Tuttav on sokeeritud, vahtis suurte silmadega otsa ja ütles rõhutatult, et tema seda küll ei tee. Helilooja vastas, et sellest pole midagi, et on ju palju asju, mida mina teen ja sina mitte – mina näiteks kirjutan sümfooniaid, aga seda ju sina kah ei tee.

Sass: Viin särgi koju. Proua peseb puhtaks.

Kivi: Tänapäeva nõukogude ühiskonnas pole prouasid. Äärmisel juhul võib pöörduda kui seltsimees abikaasa. Kui tahad tõesti peenem olla siis pöördu kui seltsimees daam.

Sass: Minu naine pole küll mingi seltsimees daam.

Kivi: Oleme nüüd ikka viisakad. Ühel siin alles lahutus värskelt selja taga.

Sass: Olengi küsida tahtnud, et miks sa kollektiivi ees oma pereelu varjanud oled? Kaunikesti kummaline oli ajalehest lugeda, et antud kuupäevast on Seltsimees Kaugver lahutatud.

Raimond: Miks selliseid asju peab üldse lehte panema?

Kivi: Siis on teada, kellele võib karmi vastulööki kartmata ligi ajada. (naer)

Raimond: Las see olla nüüd. Minu jaoks oli see kergendus. Ei mina mõista, mis neil naistel viga on? Alati on midagi puudu. Kui kõik ongi hästi, siis ikka leitakse midagi, mida ette heita. Mulle aitas küll.

Kivi: Ega sul nüüd pikka pidu pole , ma panin tähele, kuidas juba kõik trammijuhid sulle möödudes silma tegid. Mida nad sinus näevad?

Raimond: Lase nüüd olla.

VAHEAEG

PILT: Ministeeriumis

Kaugver istub toolil massiivse kirjutuslaua ees.

Ametnik: (siseneb) Seltsimees …?

Raimond: Kaugver.

Ametnik: Ah, teie. Minu teada olete te …

Raimind: Sellepärast ma tulingi.

Ametnik: Nii, nii. Ja mida te soovite?

Raimond: Minu loomingu arutelul ütlesite, et olete alati valmis mind nõu ja jõuga aitama. Seda abi tulingi nüüd otsima.

Ametnik: Milles see abi peaks seisma?

Raimond: Mind ei võetud Kirjanike Liidu liikmeks. Minu teoseid ei avaldata.

Ametnik: Ma tean.

Raimond: Ma kardan, et see otsus on mõnevõrra ennatlik.

Ametnik: Soo­?

Raimond: Mulle pandi süüks Lääne kirjanduse kummardamist ja rahvavaenulike meeleolude levitamist. Ma leian, et see süüdistus pole õiglane.

Ametnik: Või nii.

Raimond: Ma ei eita, et mõned minu kirjatükid on veidi harjumatud ja erinevad enamasti käibelolevatest, aga mingeid rahvavaenulikke meeleolusid seal ei ole.

Ametnik: Teie arvate nii?

Raimond: Ma ei arva, ma olen selles kindel. Mul pole iial olnud rahvavaenulikke meeleolusid ega taotlusi.

Ametnik: Kui me eelmine kord siin teie loomingut arutasime, oli meil teile terve rida etteheiteid. Nagu ma aru sain mõistsite tookord kriitika õigsust ja lubasite seda edaspidi arvesse võtta.

Raimond: Ma ei leia , et oleksin vahepeal millegi laiduväärsega hakkama saanud.

Ametnik: Hm, hm. Mille eest teie ema õpetajakohalt vabastati?

Raimond: Ta on … usklik.

Ametnik: Tõesti? Teie ema on ju haritud inimene … Imelik.

Raimond: Eest … Kodanlikul ajal olid meil paljud inimesed usklikud, kasvatus oli selline.

Ametnik: Kodanlikul ajal tõesti, aga praegu. Ma usun, et te saate aru, et religioossete väljamõeldistega koormatud inimesed ei sobi nõukogude noorsugu õpetama ja kasvatama.

Raimond: Mina ei usu jumalat. Ma palun teie abi , et saaksin oma loomingut avaldada.

Ametnik: Kahjuks ei tule sellest midagi välja. Vähemalt praegu mitte. Meie rahvas elab praegu üle teravdatud klassivõitluse situatsiooni, me peame olema kahekordselt valvsad, igaüht korduvalt kontrollima, enne kui võime lubada tema loomingut avalikkusele esitleda.

Raimond: Ma kirjutan lihtsaid lugusid kaasaja nõukogude inimestes ja nende igapäevastest muredest.

Ametnik: Just. Aga kaasaegsel nõukogude inimesel ei tohi olla muresid. See, kes tunneb, et väiksemgi mure tema hinge poeb, peab nägema kangelasi enda ümber ja mõistma, et tema mured on tühised ja siis õnnelikuna edasi elama. Seltsimees Kaugver, meie ei saa teie hoiakutele ja sümpaatiatele läbi sõrmede vaadata. Meil on loendamatul hulgal andekaid noori, kellele võimalust anda. Vabandage, mul on väga vähe aega. Elage, töötage, tõestage, et olete oma loomingulisi ja elulisi tõekspidamisi muutnud, ma rõhutan: elulisi – tõekspidamisi muutnud ja siis jätkame oma vestlust. Seniks aga …

Raimond: Vabandust, et teie aega raiskasin. Püüan edasipidi …

Ametnik: Minge ja tehke tööd. Keegi ei soovi teile halba. Tõestage, tõestage! Tõestage, et te kuulute meie hulka ja teile on avatud kõik teed. Nägemiseni.

PILT. Kohtumine lugejatega

Aave: Mul on hea meel, et tänasele kirjandusõhtule on tulnud nii rohkearvuliselt huvilisi. Mul on ka üks kurvastav uudis. Nimelt ei saanud meie tänasele õhtule tulla Kirjanik Teet Kallas. Kui d hea uudis on see, et tema asemel on täna teie ees äsja juba väga palju positiivset arvustust saanud romaani „Nelikümmend küünalt“ autor, seltsimees Raimond Kaugver. (Aplaus). Seltsimees Kaugver. Palun. Sõna on teil.

Raimond: Tere ka minu poolt. Olen meelitatud, et mulle on antud võimalus täna teie ees olla. Olen kirjanikuna veel noor. „Nelikümmend küünalt“ oli minu neljas avaldatud romaan. Selline tähelepanu sellele raamatule oli pisut ootamatu, aga samas mõtlemapanev. Milline jõud on sõnal ja kuidas suudab üks romaan või kirjatükk tekitada inimestes nii vastakaid tundeid. Selle asemel, et rääkida oma raamatust, kuulaksin pigem ise, milliseid tundeid teis see raamat tekitas.

Aave: Tänan seltsimees Kaugver. Alustaksime siiski veidi kaugemalt, et teid meie lugejatele paremini tutvustada.  Oma esimese romaani „Keskpäevavalgus“ avaldasite te kolmekümne viie aastaselt. See on päris hilja. Kas te tõesti varem ei kirjutanud?

Raimond: (pikk paus) Aeg oli selline – sõda, Siber. Mul ei olnud varem võimalust. Kuigi kirjapulka olen käes hoidnud alati suure andumusega. Juba kooliajal Rakveres andsime koos kaaslastega välja ajalehte „Võitlus“.

Lugeja: Kas see ajaleht oli suunatud võitlusele kodanliku korra vastu?

Raimond: (paus) Mitte päris. Sellel ajal oli juba õhus suure sõja hõngu ja eks me katsusime sellest innustust saades seal oma nooruslikku julget arvamust avaldada.

Lugeja: Sõja lõpu ja Siberi amnestia vahele jääb siiski 10 aastat. Kas teil tõesti ei tulnud sellel ajal peale loomingulist puhangut?

Raimond: Eks ikka tuli. Kirjanikuks sünnitakse. Sa kas oled kirjanik või mitte. See on kõik on sus sees kogu aeg olemas. Kui olud ja sisemine tung klapivad, siis sünnibki raamat.

Lugeja: Miks te siis oma teoseid ei avaldanud?

Raimond: Loomingunõukogu leidis, et pean oma teoseid veel  lihvima. Need ei olnud küllalt küpsed meie uue ühiskonna jaoks. Keegi meist ei taha ju lugeda kirjaniku algelisi katsetusi vaid tõid, mis meie nõukogude inimest paremaks muudavad.

Aave: Nüüd olete juba kuuekümne neljandast aastast Kirjanike Liidu liige ja seega elukutselt kirjanik. Kuidas näeb välja ühe kirjaniku tööpäev?

Lugeja: Eks nad tina panevad. (Naer)

Raimond: Kirjanik jälgib elu ja leiab lugusid, mis võivad teha meie inimesi ilusamaks ja õnnelikumaks. Raamatud sünnivad elust. Vähemalt minu omad. Kirjanikuna panen ma raamaatusse eelkõige iseennast, kuid ka inimesi, kes on minu kõrval. Me peame maalima sulega pildi paremast ühiskonnast, kuhu me kõik jõuda tahame. Raamat peab olema inspiratsiooniks igale lugejale. Seega jah, kirjanik on samasugune ühiskonna liige, kes võimalusel vahel napsu võtab, nii nagu teeb seda iga teisegi ameti esindaja.

Lugeja: Mis ameteid te veel olete oma elus pidanud?

Raimond: Olen olnud kaevanduses, Tallinna Trammitrustis, puhkekodus ja teatris „Endla“. Ma kandsin oma karistuse ühiskonna ees ja pärast seda on saatus olnud minu vastu kaunikesti armulik. Mind on hoitud ja nõukogude ühiskond on pakkunud mulle seda, mida olen välja teeninud. Kindlasti poleks ma täna selline kirjanik, kui mul poleks eelnevalt olnud võimalust tutvuda meie mitmekülgse ühiskonna erinevate nägudega. Igas ametis on omad mured, kui seda südamega teha.

Lugeja: Millest jutustab teie järgmine raamat?

Raimond: Ma ei ole selles veel päris kindel. Mul on palju mõtteid, kuid ühegagi neist pole ma veel algust teinud. Võib-olla kirjutan oma mõtted väiksematesse lugudesse. Mõned novellid on paberile pandud ja kui neile lisa tuleks võiks mõelda novellikogule. Raamatu kirjutamine on väga energiat sööv töö. Ühe teose lõppedes pole võimalik kohe uut alustada. Samas peab nõukogude kirjanik leidma aega oma mõtteid tutvustada ka lugejatele, nagu teiega siin täna.

Aave: Oleme teile äärmiselt tänulikud selle võimaluse eest. Siin on teile tänutäheks väike lillekimp. Teeme seltsimees Kaugverile suure aplausi. (Aplaus) Ma loodan, et seltsimees kirjanik on nõus soovijatele andma oma teostesse autogramme.

Raimond: Tänan, et leidsite aega kuulata. Loomulikult kirjutan soovijatele väikese pühenduse.

(Rahvas tõuseb . Mõned lahkuvad, mõned võtavad autogramme.)

Lugeja: Kas elu Siberis oli tõesti nii hirmus, nagu te oma raamatus kirjeldate.

Kaugver: Ei olnud. Ma tahtsin panna kangelase süümepiinu tundma.

(Kõik lahkuvad, jäävad Aave ja Kaugver)

Aave: Tänan teid. Need olid väga õpelikud sõnad.

Kaugver: Vahel tuleb välja.

Aave: Ma olen kõik teie teosed läbi lugenud. Neis on liiga palju realismi. Raamat peab unistusi sünnitama.

Raimond: Minus tekitate teie unistusi.

Aave: Lõpetage. Ma räägin tõsiselt. Seda halba meie ümber kogeme niigi.

Raimond: Siis on hea raamatut lugeda ja tunda, et keegi on veel , kelle mured on veelgi suuremad. Loed ja mõtled, et sinu elul pole häda ikka mitte midagi.  Võiks öelda, et oled isegi äkki õnnelik.

Aave: Kas teie ise olete õnnelik?

Raimond: Mina? Vahel juhtub. Hetkel olen ma õnnelik. Hommikul ärgates ei lootnud ma, et tänane päev võib tänu teile nii säravaks minna.

PILT. Armastus

Raimond: Ma ju teadsin sind ammu. Ma olin sinu isa juures käinud. Kõik me olime käinud. Sa olid nagu Lumekuninganna või Jääprintsess. Ei julgenud sulle keegi läheneda.

Aave: Kas Julius Oengo nimi mõjus sulle sedavõrd eemaletõukavalt või siis mina ise?

Raimond: Sa oled liialt särav ja sädelev. Jääb tunne, et sind katsudes võid ennast kõrvetada. Kas tahab saada kõrvetatud? Ei keegi.

Aave: Kord jää siis päike. Kumb ma siis olen, otsusta ära?

Raimond: Ole , kes sa oled, peaasi, et sa õnnelik oled. Inimesel võib ja peabki olema kaks palet, mida välja paista. Üks see, mis kõigile näha on ja teine, mis oma kõige lähedasematele särab.

Aave: Meis on liiga palju sarnast. See paneb mind kartma …

Raimond: Teie naised, olete kõik ühesugused. Te ei oska õnnelikud olla. Kui teil juba vähegi hea on, hakkate kohe kuradit seinale maalima.

Aave: Võib-olla … Igatahes praegu olen ma küll õnnelik.

Raimond: Kuule, lõppude lõpuks oleme me kõigepealt mees ja naine.

Aave: Kui lihtsalt sul kõik need üleminekud käivad. Mõnikord ma kardan, et kas sul üldse kõik liiga lihtsalt ei käi.

Raimond: Tahad sa last?

Aave: Milline küsimus? Praegu?

Raimond: Kas tahad?

Aave: Kas ma tahan? Ma ei tea. Üldiselt muidugi tahan. Iga normaalne naine tahab. Aga praegu? Mul on tunne, et minus on veel liiga palju poolikut, mulle endalegi arusaamatut. Mul on justkui hirm anda praegu elu teisele samasugusele. Saad sa aru?

Raimond: Püüan.

Aave: Tead, mul on kummaline tunne. Kunagi tükk aega tagasi lugesin ma ühest artiklist väljendit „näidend nõudmiseni ..“. Naersin selle üle, leidsin, et see on vaimukas, kõlbaks väga hästi mõnele sinu asjale pealkirjaks. Nüüd on mul tunne, et ma ise olen selline näidend nõudmiseni, näidend, mis ootab lavastajat, nõudjat, kes tuleks postkontorisse ja esitab dokumendi, mille peale talle just nimelt mind välja antakse … Näed nüüd millise naise sa oled saanud. Selle asemel, et sind oma naiselike võludega enda külge köita, istub ta siin ja targutab. Oled sa kindel, et sa valesti ei valinud?

(Raimond kallistab naist)

Aave: Nii on hea. Kõik see , mis minu jaoks hetkel on oluline, on siin ja täna olemas. Siin võiks jumalikke asju luua …

Raimond: Vaevalt küll.

Aave: Miks sa seda arvad?

Raimond: Liiga hea on olla, et midagi teha. Vähemalt kirjandust. Kirjutama peab suitsuses umbses toas, isegi ebamugavas. Nagu sellele vastu pannes. Kas mäletad veel Lagle talu lehmi, kelle kohta Tammsaare ütles, et nad uude ja luksuslikku lauta viies hoopis ahtaks jäävad?

Aave: Kah võrdlus, lehmad …

Raimond: Mina usun, et kunst allub kõige lihtsamatele füüsikaseadustele. Mida tugevam surve, seda tugevam vastusurve. Tead, kuidas ma omal ajal sõjas kirjutasin? Põlve otsas, nari äärel, püsti seistes. Ma ei ütle, et need olid šedöövrid, aga midagi imelikku neis siiski oli. Midagi enamat, kui neis ilusasti lihvitud juttudes, mida ma nüüd uue kirjutuslaua taga trein. Seal olin ma ise, minu vastupandamatu tahe elada, vastu pidada, võita. Minu usk elusse.

Aave: Kas sa enam ei usu?

Raimond: Ära naera. Usun. Aga see usk on nüüd midagi hoopis igapäevasemat, loomulikumat. Nii loomulik, et kellelgi ei tule pähegi kahelda. Tookord ei teadnud sedagi, kas mõni tobe kuul või kild sind järgmisel minuti algteguriteks ei lammuta. Ah, mis sellest rääkida.

Aave: Räägi.  Sa räägid sellest nii harva. Mul on imelik tunne, et kui sa räägid neist aegadest, on sinus midagi palju tuttavamat kui muidu.

Raimond: Hästi , ma räägin sulle ühe loo. See ei juhtunud minuga. Selle jutustas mulle hiljem üks mees. Ta oli sõjavangilaagris valvuriks. Ühel ööl seisis ta ülal vahitornis  - tead, niisugused puust tornikesed, madalad ja üsna näotud. Öö oli vaikne, prožektorid põlesid, ta lihtsalt seisis ja ootas oma valvekorra lõppu. Siis märkas ta järsku ühe baraki seina ääres varju. Algul ta arvas, et see oli viirastus, kuid siis pani ta tähele, et vari oli tõesti olemas ja roomas pikkamööda traataia poole. Korraga tundus talle, et see mees on tema ise, kes vabaduse poole ihkab, üle traataia ronib ja siis tundmatul maal teed kodu poole otsib. See fantaasia haaras teda sedavõrd, et ta oli valmis laskma mehel minna. Siis korraga, aga mees pööras end ja heitis pilgu tagasi. See ehmatas valvurit sedavõrd, et ta vajutas automaatselt päästikule. Kuu tabas meest otse rindu. See kukkus alla, otsekohe anti alarmi, ta saada kätte ja lool oli lõpp. Mees täitis tegelikult oma kohust. Tabas põgeneva vaenlase ja sai vastava tunnustuse. Aga kui ta mulle seda lugu jutustas, sain temast järsku suurepäraselt aru. Sellest mitteununevast kurbusest selle üle, et ta näpp päästikule vajutas. Refleks muidugi.

Aave: Miks sa pole sellest kirjutanud?

Raimond: Miks? … Võib olla kirjutan. Kunagi. Tead. Ma panen selle konjaki nahka.

Aave: Väga tahad?

Raimond: Tahan. Väga.

Aave: Olgu siis pealegi.

(Ada toob pudeli ja klaasi)

Raimond: Sina ikka ka.

Aave: Ma ei taha.

Raimond: Kui ma palun? (Ada toob teise klaasi veel ja valab täis) Sinu terviseks. (valab hooga veel mitu pitsi)

Aave: Mis sind nii endast välja viis?

Raimond: Välja? … Ei miski. Lihtsalt tahan.

Aave: On see tõsi, mis sinust räägitakse? Et sa väga palju jood ja et sul on väga palju naisi.

Raimond: On see tähtis?

Aave: Naised mitte. Joomine – jah.

Raimond: Oletame, et kõik on tõsi, mis siis?

Aave: Kas ka mina ei saa sind aidata?

Raimond: Milles?

Aave: Et sa vähem jooksid.

Raimond: Ma pole joodik. Ma kannatan rohkem kui mõni teine …

Aave: Küsimus pole kannatamises. Palun sind, ära joo.

Raimind: Me olem juba kolm kuud abielus. On sul mulle midagi ette heita?

Aave: Ma ei räägi sellepärast.

Raimond: Milleks siis?

Aave: Sinu enda pärast.

Raimond: Kes need rääkijad on?

Aave: Sinu enda sõbrad.

Raimond: Sõbrad? (naerab) Tead mis? Mõnikord ma lihtsalt pean võtma. Pean. Saad aru?

Aave: Siis võta. Ma tahtsin sinult ainult ühte paluda.

Raimond: Nimelt?

Aave: Kui sa tunned, et sa pead, siis tee seda koos minuga. Mitte nendega. Oled nõus?

Raimond: Olgu.

(Raimond valab konjaki maha. Aave nutab ja kallistab)

PILT. Pidu

Sõber: Raimond. Jõudsidki. Ootasime ära. Ma olin kindel, et kui sina lubad tulla, siis sa ka tuled. Punkt kell kaheksa. Raimond, mida pakun. Meil on sampust, meil on konjakit. Meil on kauneid naisi.

Raimond: Vala pits konjakit.

Neiu1: Tulge tantsima.

(Muusika valjeneb, kõik tantsivad. Sampus paugub lakke ja pritsib kõigile näkku. Rahvas möirgab kaasa laulda.)

Sõber: Teeme ühe teravama ka vahele. Kui ma valge särk seljas kõrtsis ringi tuian ja saja grammi raha laenan, peetakse mind vaimuinimeseks. Olgu mu särk siis nii räpane kui tahes ja ma ise nii täis kui tahes. Aga kui ma enese välja magan, oma lollusest aru saan ja telefonivõrku tööle lähen, oma isiklike kätega kraavi kaevan, ülalpidamist teenin, siis ütlevad kõik – nüüd on pätistunud, kaevab kraavi. Kus kurat siin on loogika, ah?

Raimond: (võtab seinalt telefoni ja valib numbri) Aave. Kallis. Ma täna ööseks koju ei jõua. Saime kolleegidega kokku. Ühel ilmus raamat, vaja tähistada.

(pidu kestab)

Sõber: (ettekandjale) Too veel üks.

Ettekandja: Kas sellest on veel vähe?

Kaugver: Mis kell on?

Sõber: Kolm. (Kaugver tõuseb) Kuhu nüüd?

Kaugver: Koju. Olen tüdinenud.

Sõber: Ära koketeeri. Viska pits konjakit. Läheb üle.

Kaugver: Sitta ta läheb. Olen tüdinenud. Saad aru? (istub tagasi)

Sõber: No, mis ma ütlesin.

Raimond: (Läheneb taas telefonile) Aave. Kallis. Sattusime Tartusse. Ma täna ei jõua. … Muidugi. Homme olen kodus. (paneb toru hargile)

(pidu kestab, riided lendavad seljast. Siseneb Toimetaja)

Toimeteja: Kaugel käsikiri on?

Kaugver: Narva maantee sadaviis laual.

Toimetaja: Kaua me peame ootama?

Kaugver: Kaua.

Toimetaja: Endale teed ju halba.

Kaugver: Tean. Aga kas sina tead, et ma ei saa temast praegu jagu? Et ma olen tupikus?

Toimeteja: (viitab pudelile) Kas see aitab?

Kaugver: Tola. Mitte sellepärast. Lihtsalt ei pääse edasi. Selles pole küsimus. (kallistab härdunult toimetajat) Saa aru. Ma ei suuda praegu töötada. Usu, mul on endalgi vastik siin tolgendada. Aga midagi paremat ka välja mõelda ei oska.

Toimetaja: Aave teab?

Kaugver: Aave jäta rahule. Mõistad?

Toimetaja: Ta ju armastab sind.

Kaugver: Tead mis? Kui tahad terve nahaga pääseda, tee minekut. Ma olen su sõber, aga mõnikord lüüakse just sõpra kõvemini kui kedagi teist. Said aru? (naerdes) Ära siis kõike tõsiselt võta.

Toimetaja: Ole siis mees, tee lugu valmis. Eks.

Kaugver: Teen. Ma teen sulle sada lugu. Nõus?

Raimond: (telefoni) Aave kallis. Ma täna … Kuidas kaks nädalat? Alles ma käisin … Aave. Ära palun pahanda. Tulen koju.

Sõber: Näen, et oled napsitama hakanud.

Raimond: Vein on terviseks. Kuidas see oligi, et kümme grammi kümneprotsendilist alkoholi iga kehakaalu kilogrammi kohta. Minul on neid tervelt 70.

Sõber:  See sinu käes on ju kangem.

Raimond: Arvestame ümber.

Sõber: Vahel on enneast päris hea põhjalikult purju juua, aga mina ei julge seda teha. Kui mul juba kilk peas on, siis on tunne, et jäängi niisuguseks.

Raimond: Pole viga. Joodik magab ennast välja, loll mitte iialgi.

Sõber: Kõvasti öeldud.

Raimond: Ja õigesti. Proosit.

(Muusika katkeb järsult, Kõik kaovad. Raimond jääb toolile istuma)

PILT. Viinaravi

Toolil istub teadvusetu Kaugver. Tema kõrval Aave ja Doktor.

Doktor: Kaua see tal juba kestnud on?

Aave: 49 päeva järjest. Kuu aega kirjutas. Sai raamatu valmis. Läks tähistama ja vahepeal pole selget hetke näinud.

Doktor: Selge.

Aave: Kui ta kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik. Ta võib 18 tundi järjest segamatult laua taga istuda ja töö lendab ta käes. Järgmisel hetkel  … Raha tal on. Need tema raamatute tiraažid . Need on ju kümnetes tuhandetes … Kirjanike Liidust arvati ka , et nii enam ei sobi. Armastatud kirjanik ja igal õhtul peol. Mis eeskuju ta niimoodi oma lugejatele annab.

Doktor: Katsume siis seltsimees kirjanikule eluvaimu sisse puhuda. Sellega võib veidi aega minna.

PILT. Viinaravi palat.

Prill: Ma tundsin teid kohe ära. Nagu te sisse asusite.

Raimond: Ah, et tundsite.

Prill: Kohe. Eks ole, et teie kirjutasite „Jumalat ei ole kodus“.

Raimond: Jah.

Prill: Ma olen kõiki teie raamatuid lugenud. Kas teate teie stiil meeldib mulle. Väga hea. Aga see viimane on lausa meistriteos. Ausõna. Ma ise võiksin ka kirjutada. Koolis sain kirjandite eest alati viie. Ja mul on paar asja ajakirjanduseski ilmunud. Muide te pole siin esimene. Sellesama palati auvõõraste hulka on sattunud teisigi vaimuinimesi: Näete …“ (Näitab kirja voodiotsal) Te ei oska ette kujutada, milliste huvitavate inimestega ma iga päev kokku puutun. Ma olen insener, ma juhin …

Raimond: Kas siit helistada saab?

Prill: Helistada. Ei saa. Õed ei luba. Vaevalt teile erandit tehakse.

Raimond: Vaikust. Palun vaikust.

Prill: Sant olla? Kaasa ei saanud midagi võtta? Meil siin ka ei ole.. Muide, see läheb varsti üle. Neil on siin väga tõhusad ravimid. Paari päevaga teevad teist uue inimese.

Raimond: Aga kui ma ei taha uueks inimeseks saada?

Prill: Kaua teil juba kestab …

Raimond: Kaks kuud

Prill: Oh, sa poiss!

Õde (siseneb): Kaugver. Doktor palub enda juurde.

Prill: Õnn kaasa. Ebameeldiv vestlus, tean.

PILT. Vestlus doktoriga

Doktor: Rääkige. Kuidas see teil algas?

Kaugver: Pagan teab, doktor. Te võib-olla olete minust natuke kuulnud, arvate, et ma lasen siin lahti mõne teile tüütuseni tuttava loo sellest, kuidas suhteliselt noor kirjanik, nelikümmend seitse, kirjutas üldiselt tähelepanu äratanud raamatu, kuidas kõik tal korraga kätt suruma hakkasid ja kuidas siis ta sellest natuke lolliks läks ja suurest rõõmust ja edevusest jooma kukkus. Ei, doktor, see pole sugugi nii. Ma ei sattunud vasikavaimustusse , ma ei pidanud ennast geeniuseks ega pidanud endast üldse rohkem kui enne. Ausõna. Ma jõin enne ja jõin ka pärast seda. Kas ma enne rohkem või vähem jõin – kes seda mõõtnud on. Igatahes pole ma kunagi ära öelnud, kui võimalust oli. See tähendab kui seltskonda oli. Sest vaadake, doktor, ma joon ainult heas seltskonnas. Selles seltskond ei tarvitse olla hea selles mõttes, nagu teie arvate.  See on hea seltskond minu jaoks, seltskond, millist mina vajan. Kas teate ma olen mõnikord joonud teetöölistega, lihtsalt tänaval tuttavaks saanud, nende laudadest kokkulöödud tööriistakuuri läinud ja seal naelakastil pudelist kõige lihtsamat seatapjat joonud. Üldse imelik, et teie meelest peab alati olema mingi põhjus, miks inimene jooma hakkab … Kas see nagu vabandab, on inimlikum? Suurest murest, vapustustest, peadpööritavast õnnest? Arge pange tähele, ma räägin seda rohkem iseendale …

Doktor: Väga hea. Seda ma just soovingi. Avage ennast, olge minuga avameelne.

Kaugver: See aitab paremini mõista minu „haiguse“ olemust. Ma ei usu hästi sellesse haigusesse. Ma ei usu, et inimene hakkab jooma, sest naine käib teisega, tema romaan lükati kirjastuses tagasi, et poeg on suli või tütar lööb litsi. Miks mina hakkasin? Seda tahaks isegi teada. Nõrk karakter? Pehme inimene, kes laseb ennast kergesti kaasa vedada.  Ma ei tea. Mulle meeldib juua. Ausõna. Lihtsalt meeldib. Meeldib ennast natuke teisena tunda, tunda kuidas mõtted galopeerima hakkavad , igasugu ideed pähe tulevad. Ma võin teile ühe loo jutustada. See oli .. noh, ammu. Ma töötasin siis veel tehases. Võtsime sõbraga hommikuni, tukkusime natuke ja magasime sisse. Kui silmad lahti lõime, selgus, et tööle enam ei jõua. Konjakit  oli veel järel, võtsime paar pitsi ja hakkasime mõtlema, kuhu võiksime veel jõuda. Õigeks ajaks. Selgus, et Moskva lennukile. Võtsime takso. Sõitsime lennujaama, istusime lennukisse ja hõljusime Moskvasse. Kahe peale oli meil viiskümmend vana rubla. Vangutate pead? Meie kah vangutasime. Läksime esimesse restorani ja lõime need viiskümmend rubla läbi. Jäi parajasti nii palju, et Tallinnaga telefonikõne võtta – oleme Moskvas, saatke raha. Kas teate mis juhtus? Tehases saadi valesti aru, nad andsid toru käest kätte ja arvasid , et me oleme „Moskva“ kohvikus. Mõistate? Meile loeti sõnad peale ja kästi kohe tööle ilmuda. Kujutate meie olukorda ette? Kõik läks nagi filmis. Keegi võhivõõras ettekandja laenas meile raha ja teise päeva õhtuks olime Tallinnas. Sel oli oma võlu. Seda ei saa teiegi salata. Ma lobisen liiga palju. Ma olen esimeseks korraks vist küllalt rääkinud. Ma pean mõnes asjas selgusele jõudma, muidu pole meie vestlusel mõtet. Ma tahan tõepoolest selgusele jõuda iseendas, oma elus. Kasvõi faktis, et ma siin olen. Laske mul natuke harjuda selle olukorraga. Te olete tore naine, doktor. Minu jaoks jääte ikkagi naiseks, soomustage ennast nende kitlite ja kurjade pilkudega nii palju kui tahate. Kas ma võin minna?

Doktor: Olgu peale. Tänaseks aitab.

PILT: Doktor, Aave

Doktor: Võite ta täna kaasa võtta. Kirjutame ta välja.

Aave: Aga kui see kordub? Mida ma teen?

Doktor: Tema tervis ei ole nii vastupidav, nagu ta ise seda arvab olevat. Hoidke ta ahvatlustest eemale. Las pühendab tööle. Mingi eemale linnakärast.

Aave: Meil on Jõelähtmel elamine.

Doktor: Väga hea. Las kõnnib looduses. Selleks korraks on organism alkoholist puhas, kuid elundid on ikkagi kahjustada saanud.  Sellega läheb aega, et need ka korda saab. Peamine on, et ta alkoholi tarvitamisega piiri peaks.

Aave: Ta ei ole halb inimene. Isegi napsusena on ta alati rõõmus ja sädelev. See kutsub teisi ligi. Ma ei tea, kuidas neid eemal hoida. Eks talle endale ka meeldib hea seltskond. Istub nendega öö otsa, unustab aja ja koha ja siis see läheb edasi.

Doktor: Ta on ikkagi tuntud kirjanik. Rahvas vaatab tema poole. See ei sobi , kui ta austajatega kohtudes vine all oleks.

Aave: Ei. Ega ta vindisena töö asju ajanudki. Siis ei saanud teda peo lainelt kunagi kätte.

Doktor: Katsuge teda ahvatlusest eemal hoida. Usun, et tal on kirjanikuna meile veel palju pakkuda. Las pühendab oma tööle.

PILT. Väljasõit Loodusesse. Auto

Aave: Tore, et te meid kaasa kutsusite. Ma pole nii ammu looduses käinud.  Kunagi sai seeni iga sügis sisse tehtud. Nüüd aga … Ma ei teagi, mille taha see jääb. Igal juhul väga tore.

Madis: Näe, juhtus meil mõlemal korraga vaba päev olema. Tavaliselt on nad Taksopargis kõik nii kenasti tööle sättinud, et me koos kuskil käia ei saa. Ikka on kumbki meist tööl ja taksoroolis.

Milli: Kui vaid ilma oleks. Madis näitab sulle sellised seenekohad ära, et imesta ainult. Kuku külili ja lükka seened korvi. Me eelmine nädal käsime, siis olid veel väikesed. Mõtlesime, et tulen nädala pärast uuesti ja siis Madisel sähvataski, et kutsume kirjanikuhärra koos oma prouaga ka kampa. Istute muidu seal toas ja väljas ei käi.

Madis: Peaks vaatama, äkki saab sampust ka?

Raimond: Kes sulle kaasa müüb? Kellaaeg ka alles nooruke, ei tohi ju.

Madis: Kurja ei tohi teha, kõike muud võib. Tule, Milli, vaatame. Meil on siin tsipake tutvust ka. (väljuvad)

Raimond: Tühi töö.

Aave: Need toovad sulle maa alt ka kõik välja, kui ette võtavad, Sa oled isegi näinud, et neile ei öelda ära, neil on niisugused näod ees.

(Madis ja Milli istuvad autosse. Madisel punnis kott kaenla all)

Madis: Pane ära, vaata, et katki ei lähe.

Aave: Ja saitegi?

Madis: Saime ikka. Nüüd paneme ainult kähku leekima.

Raimond: Kuhu sul siis nüüd nii kiire hakkas?

Madis: Tead, mul oli seal väike keelevääratus, ma kartsin, et tulevad ukse peale vaatama.

Aave: Mis keelevääratus?

Madis: Neiu ei tahtnud sampust anda, ma ütlesin siis kogemata, et ole ikka inimene, mul istub väljas autos Ivo Linna, me sõidame ühele sünnipäevale, kuidas te siis nii, ega te temale ikka keela. Noh, neiuke läks põlema, küsis, miks ta ise sisse ei tulnud. Ma luiskasin siis natuke, et Ivol on jalg haige, et saage aru, küll ta teinekord tuleb tänama. Andiski kaks pudelit kätte.

Raimond: Sa oled ikka hull. Aga kui ta oleks tõepoolest välja tulnud.

Madis: Me ei andnud talle aega ja ta ise häbenes vist kah veidi.

Aave: Ehk lased siis nüüd ühe mõnusa laulu, härra Linna. Midagi niisugust nagu „Rublane ring“ või kuidas selle loo nimi oli?

Raimond: Käige põrgusse. Annaks jumal, et Ivo Linna ei saaks teie tempudest kunagi  teada.

Milli: Oh, ta on hea südamega mees. Ega ta pahaks ei paneks. Ma olen temaga mitu korda sõitnud, lõpp vahva sell, ausõna.

PILT. Tänav

Naaber: tead, kuidas ma ei jõua sellel lõputul ehitustandril enam elada.

Aave: Eks koli maale.

Naaber: Lihtne öelda, aga see pole ju nii lihtne. Töö on siis, laste tegemised ka kõik siin.

Aave: Kannata siis ära. Järgmine aasta on kõik möödas. Siis on olümpia ja selleks ajaks peab kõik niigi valmis olema.

Naaber: Tean-tean. Kus siis Raimond jälle tuuritab? Hoog peal?

Aave: Seekord ei tuurita. Läks haiglasse. Tervis oli juba mõnda aega kehva. Arstid küll ravisid ja andsid kotiga tablette. Käi apteegis nagu juurvilja poes – tuled suure kotiga tagasi. Nüüd panid ta lisauuringuteks haiglasse.  Jalad ei kanna enam.

Naaber: See on see suure viina viga. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et hästi see ei lõpe.

Aave:  Kes seda teab? Las see nüüd olla.

Naaber: See on see viga, kui viinapudel on suurem sõber kui oma naine. Ise veel kirjanik. Mida sa selliselt ootadki.

 PILT. Haigla. Simmo, vanem mees kõrvalvoodis.

Raimond: Jalg on külm nagu jää. Ei tunne teist enam üldse.

Simmo: Las ma katsun pulssi. Nagu lööks ikka. Järelikult käib veri läbi.

Raimond (katsub ka): Ma ei tunne midagi. Mida see doktor ütleski, et kui pulss kaob siis tuleb maha võtta.

Simmo: Pole nii hullu. Küll teevad korda.

Raimond: Katsu veel. Sina siis tunned?

Simmo: Õrnalt, aga on täitsa olemas.

Raimond: Kui sa nii ütled.

Simmo: Sinu kaasat ei ole kah veel näha.

Raimond: Ta ei tule täna. Tal on töö juures kohustusi, millest ei saa ära öelda. Muide , kas sa tead, kes on masohhist?

Simmo: Tean.

Raimond: Ja muidugi tead, kes on sadist?

Simmo : Muidugi.

Raimond: Ütles siis ühe lausega, mis vahe on sadistil ja masohhistil. Kuidas neid ära tunda?

Simmo: Ütle parem ise, sa ju tahad seda öelda.

Raimond: Masohhist palub „Peksa mind“ ja sadist vastab irvitades „Ei peksa“.

Simmo: Kumb sina tahaksid olla?

Raimond: Mina? Kurat seda teab. Vist on iga inimene kord üks, kord teine. Kas või natukenegi. Minut tagasi tundus mulle, et minus hakkavad võimust võtma masohhistlikud kalduvused. (vaikus)

Simmo: Kas sa lonksu konjakit tahad?

Raimond: Nalja teed või?

Simmo: Tahad?

Raimond: Ei ütleks tõesti ära.

Simmo: Oota. (võtab öökapist Pepsi pudeli.) Võta.

Raimond: Tütar tõi?

Simmo: see pole tähtis. Nagu näed olen mina ka täna üksi.

Raimond: Ma vaatan jah. Ta võib veel tulla. Aeg pole hiline.

Simmo: Ta ei tule. Nad tahavad maja maha müüa.

(Siseneb arst.)

Arst: Kuidas ennast täna tunnete?

Raimond: Masohhistlikult.

Arst: Mida see peaks tähendama.

Raimond: Jalg on külm kui jää. Simmo väidab, et pulssi on tunda, aga mina ei tunne midagi.

Arst. Katsume järgi. Nii. Niii (tõsineb) Nii.. Siin on nüüd tõesti raske juhus. Ma ei leia pulssi. Õde!

Raimond: Las hakkab nuga teritama.

Arst: Siin pole hetkel nalja. Juhul, kui pulssi ei leia peame jala edasiste tüsistuste vältimiseks amputeerima. (Siseneb õde) Tõstke mees raamile ja lükake kiirelt operatsioonisaali.

PILT. Haiglapalat. 4 voodit. Üks voodi on tühi. Lisaks eelmistele veel palatis ajakirjanik.

Õde (siseneb ja koristab tühja voodit): Kuidas teil siin täna läinud on?

Simmo: Tänan huvitumast. Pole uut selle ilmapäikese all.

Õde: Kuulan, et teete nalja. Järelikult hakkab elu teisse tagasi tulema. Oleks ka juba aeg. (väljub)

Raimond: (vaatab tühja voodit) Kuidagi imelik ja võõrastav tunne. Tühje kohti pole siia nagu ette nähtud. Mulle meenub lugu naisest, kes tuli oma meest vaatama ja kellele õde Niina pakkus talle ööseks äsja surnud vanataadi voodit. Naine oli poolsurnuks ehmatanud. Oota, see oli ju sinu naine.

Ajakirjanik: Nüüd tead siis sina ka: Ülle jah. Õrnake , nagu ta on, ehmatas ennast poolsurnuks. Eks ole, lõbus lugu. Kirjuta üles ja saada huumorivõistlusele.

Raimond: Liiga must huumor.

Ajakirjanik: Must huumor , see ainus õige ongi. Vähemalt kaasaja tormilistes tingimustes. Tahad – mul on päris mõnusaid näiteid? Number üks. Indiaanlased ja valged mehed sõdivad. Indiaanlane laseb valgele mehele noole kopsu. Kui mees kinni võetakse ja puu külge seotakse, küsib indiaanlane, kas nool valu ka teeb. „Ainult siis kui ma naeran“ Vastab valge. Number kaks. „Omatehtud toit on kõige parem …“ ütles neeger kui oma last sõi. Või number  …

Simmo: Pea. pea. Sinu numbrid on juba nii mustad, et ajavad juuksed peas püsti.

Ajakirjanik: Ise ütlesite, et must huumor ja ongi must. Elus on üldse palju musta. Mul kolleeg käis Kaug-Idas kivisöekaevanduses lugu tegemas, vaatas ja vaatas, kuidas pimestavalt helendava lume alt sütt välja toodi ja tagasi tulles ütles, et ta poleks arvanudki, et isegi nii kaugel põhjas on valge all ikka must …

Simmo. Teil ajakirjanikkudel on ikka pagana lõbus elu. Muudkui rända ringi ja tee lugusid.

Ajakirjanik. Kes rändab , kes ei rända. (ka temal pole jalga)

Simmo: Anna andeks , ma unustasin.

Ajakirjanik: Peabki unustama. Kõige veidram on see, et  ma ise ka vahe unustan ära kui palatis mõni väga mõnus jutt või vaidlus käib.

(siseneb õde lükates käru, millele uus narkoosiuimas patsient Tali)

Tali (itsitab, räägin segadusi ja naerab iseenda juttude peale)

Õde: Saate uue kaaslase.

Ajakirjanik: Mis tal siis noa alla läks?

Õde: Liiklusõnnetuse ohver. Olime sunnitud jala amputeerima. Kohe saab veel ühe süsti ja siis magab kenasti hommikuni.

Simmo: Eks vaatame, kui lõbus tal teist korda ärgates on. Ma olen temataolisi ennegi näinud. Kolm aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas oli ka üks selle, sel lõigati käsi ära. Kui opilt tuli, siis irvitas ja lõõpis mis  hull, aga pärast olid teisel nagu munad maha võetud, kui päris teadvusel tuli ja aru sai, mis temaga õieti oli juhtunud. Meil oli tema pärast mitu päeva lausa hirm, et teeb endale midagi, nii raskelt elas üle.

Ajakirjanik: Ära kutsu õnnetust.

Simmo: Mis õnnetust, ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Suur tugev mees. Need on tavaliselt kõige rohkem endast väljas, kui neilt midagi ära lõigatakse.

Raimond: Huvitav, mis töö peal ta oli. Kondi järgi võiks arvate, et mõni müürilõhkuja või transporttöölina. Vanasti kandsid sellised veskis viljakotte või lossisid sadamas laevu.

PILT. Haigla Palat. Mõni tund hiljem.

Tali: Tere õhtust või hommikust, seda ma veel ei tea.

Ajakirjanik. Õhtust esialgu. Kell on pool kaksteist. Täpsemalt 23 ja 37 minutit.

Tali: Vaata kuramust, kus on alles uni. Kella viie ajal pand magama ja nüüd alles ärkasin. Kihvt narkoos neil.

Ajakirjanik: Ei sa ühe jutiga nii palju norsanud. Vahepeal kui sind palati toodi, tegid ika häält kah. Viskasid kõvasti nalja, aga ega me su jutust suurt mõiganud. Siis said süsti kannikasse ja vajusid uuesti ära.

Tali: Jaajah. Ise küll ei mäleta. Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Arno Tali.  „Edasi“ kolhoosi eesrindlik mehhanisaator. Näolapp kolletab neljandat aastat järjest autahvlil, autasustatud medaliga „Töövapruse eest“. Naine ja kaks last. Naine peab kolhoosis karjabrigadir kohta.  Sündinud olen 1941 aastal kaks kuud pärast sõja algust. Oma isa olen näinud ainult pildilt, ta langes 43. Aastal kangelasena. Sotsiaalselt päritolult olen tööline. Kas on küsimusi?

Ajakirjanik: Kuidas te ütlesite oma nime olevat?

Tali: Arno Tali, Joosepi poeg.

Ajakirjanik: Minu koolivend Luts kirjutas kah ühest Arno Talist. Mul on ausalt öeldes selle nimega inimestest veidi teistsugune ettekujutus.

Tali: Seda nad saadanad ütlevad kõik … seda et … Pissile tahaks. Mis moodi see asi siin käib. Kas on mingit ratastooli või sihukest kah olemas.

Ajakirjanik: Pea nüüd pea ikka , mees. Alles opilt tulnud ja kohe ringi rändama. Ma helistan õe, toob sulle pudeli. (helistab)

Tali: No kuule, ega ma Sveijki lugudest ei ole pärit, et hakkan pudelisse kusema. Ma ikka rohkem sealt „Kevade“ lugude poole pealt, kui tähele panid. (ilmub õde) Haige Tali. Palun ratastooli, et minna loomulikke vajadusi rahuldama.

Ajakirjanik: Ärge teda kuulake. Tooge talle pudel. Mees tuli mõni tund tagasi opist.

Tali: Ma palun ratastooli. Seltsimehed suvatsevad rumalat nalja heita. Ja mul on selle asjaga muuseas kaunis kiire, neiuke.

Õde: Kohe , kohe. (väljub)

Ajakirjanik: Kuule mees, sa teed endale ju liiga. Täna ei tohi sa ühelgi juhul üles tõusta.

Tali: Kes seda ütleb? Töng mul ju kipsis, ei kurda midagi, ja ise olen täie tervise juures.

Ajakirjanik: Ma pean vist valvearsti kohale kutsuma, kui sa mõistlikku juttu ei kuula. (Üde siseneb ratastooliga)

Tali: Kutsu keda tahad. Neiuke tulebki juba. Aitäh.

Õde: Ma võin lükata … (Tali veereb ise minema)

Ajakirjanik: Püstihull.

Simmo: Käis au pihta.

Ajakirjanik: Mis kuradi au. Inimesele räägitakse heast südamest. Pingutab ennast üle, hakka keset ööd siis jälle alarmi tõstma.

Simmo: Kelle pärast sa siis oled juba tõstnud?

Ajakirjanik: Ah, käi põrgusse, sinuga ei saa enam mehejuttu ajada.

Simmo: Mehejuttu saab minuga alati ajada, aga mehejutu jaoks on kahte meest vaja.

Õde: Nüüd tuli surnuks. Miks teil see üldse öösel veel põleb?

Ajakirjanik: Mehel oli vaja asjale minna. Ei saa lasta teda ju pimedas seiklema.

Õde: Tuli maha. Puhake ennast välja. Homme on külastuspäev.

PILT.

Aave: Miks sa mulle ometi kohe ei rääkinud, mis sind ees ootab.

Raimond: Oleks ma seda isegi teadnud. Mis selles siis ikka nii õudset on. Meie palatis on praegu kolm ühejalgset, aga elurõõmu on neil rohkemgi kui teistel, kel kõik jäsemed alles.

Aave: Sa oled jõhkraks muutunud.

Raimond: See pole jõhkrus, vaid otse vastupidi. See on rahustav ja kosutav reaalsus. 

Aave: Arst ütles, et kui paberid korda saab, siis saad täna koju.

Raimond: Käid äkki poes ära ja tood ühe sokolaadi. Meil on siin nii lahked õed olnud.

Aave: Olgu. Ära sina hakka siin vahepeal midagi üleloomulikku tegema. Las trikitamised jäävad teistele. Lubad?

Raimond: Luban.

PILT. Pidu.

(Raimond kunstjalaga. Rahvast rohkem, käib elav sumin)

Kirjanik1: Oleks minu raamatutel sinu tiraažid. Ma jooks ka siis ainult sampust. Saad sa aru – rahvas armastab sind. Nad kohe janunevad sinu teoste järele.

Kirjanik2: Tead sa palju sinu raamatute tiraaž juba kokku on? Küll sa tead. Miljon. Kujutad sa seda ette – miljon. Sinu raamatute suudab võistelda vaid piibel.

Kirjanik1: Seda trükitakse tõesti igale paberile. Miljon piiblit. Iga eestlane peaks siis olema nii püha usku täis, et ostab endale kaks piiblit.

Kirjanik2: Ikka kaks või  siis parem juba kolm, igale poole, kus pühalikku abi vaja on – magamistuppa, et asi seisaks, kööki, et toit põhja ei kõrbeks ja autosse ka, et õnnetustest hoiduda.

Kirjanik1: Siis paneks juba kemmergusse ka.

Kirjanik2: See pole viisakas.

Kirjnanik1. Mitte selle eesmärgil, millest sina nüüd mõtled. Äkki jumalikuks abiks. Kui kõht kinni, patsutad piibliga vastu kõhtu ja usu mind, tagant puhiseb nii, et kanalisatsioon umbes.

Kirjanik2: Võtame eesti rahva terviseks, kes ei ole oma kirjanikke maha jätnud, ka nendes muutunud oludes. Elagu!

Kirjanik1: Kas sa oleks võinud arvata, et sa kunagi annad välja raamatu vangilaagrist.

Raimond: Vanasti ei saanud sellist raamatut välja anda, sest siis veel polnud meil vangilaagreid.

Kirjanik1: Õige. Üleüldse olime üks tubli riik, mida teised kadestasid ja imetlusega jälgisid.

Kirjanik2: Jää vabaks eesti meri

Jää vabaks  eesti rind

Siis tuisku ega tormi

Ei karda eesti rind ..

Raimond: Kõlab ikka hästi küll.

Kirjanik2: Miks ta ei kõla. Aave, kallis päikesenaine, tule palun meie seltsi.

Aave: Mis meeldiv koosviibimine.

Raimond: Kas saan sulle midagi pakkuda?

Aave: Väike klaasike veini paluks.

Kirjanik2: Ma kohe toon. Kerigu Gorbatsov oma kuiva seadusega põrgu. Kui eesti mees tahab eesti naisele juua pakkuda, siis ta pakub ka.

Raimond: Ma võin olla küll puujalaga, aga oma naisele suudan ma siiski ise joogi ära tuua.

Kirjanik2: (naerab) oo, kangelane kepphobusel.

Kirjanik1: Pange plaat peale. Mul tuli tantsutuju. Aave, kas ma võin sind paluda. Meie kõigi poolt armastatud päikesenaine.

(keerutavad tantsida)

Kirjanik1: Kaua te nüüd juba koos olete?

Raimond: 17 aastat.

Kirjanik1: Ja kuidas on läinud?

Raimond: Mis ta ikka. Jalg on läinud, hambad on läinud, aga muidu on hästi läinud. (naer)

Kirjanik1: Teen ettepaneku võtta Raimpsi terviseks. „Kirjad laagrist“ on meid kõiki kadetaks teinud.

Kirjanik2: 80000. Tehke järgi. See on rahva armastus.

Kirjanik1: Elagu Raimps!

 Kirjanik2: Mulle on ettepanek esitada Raimond Eesti Kongressi liikmekanditaadiks.

Kõik: Õige.

Raimond: Tänan, kuid ma arvan, et sinna leidub palju väärikamaid mehi või naisi.

Kirjanik2: Rahvas armastab sind. Rahvas usaldab sind. Mis sa rahvast räägid? Mina ise usaldan sind. Sa oled kõik torud läbi pugenud, sa oled kõike näinud. Sina ei hakkaks valede eest seisma.

Raimond: Tühja teiega. Olgu siis pealegi.

Kirjanik1: Aplaus, kallis rahvas. Meie mees kongressi.

PILT. Kodu. Põleng

Raimond: Oli ikka kena koosviibimine. Eesti Kongress. Mis sa sellest arvad?

Aave: Muidugi mine. See on võimalus teha midagi selle rahva jaoks, kes sulle nõnda palju pakkunud on.

Raimond: Ole hea, aita mul see jalg alt võtta.

Aave: Punnita aga ise.

Raimond: Sa oled imekaunis. Mitte ei tea, mis oleks minust saanud, kui poleks sind minu kõrval.

Aave: Eks siis oleks keegi teine olnud.

Raimond: Eksid. Ma olin kaks korda enne sind abielus ja mis sellest tuli. Kõik läks järjest halvemaks. Õnne oli, et sain põgenema.

Aave: Ega see nüüd nii hull ka olnud. Suhted on alati kahepoolsed. Tead küll, nagu küla koerale, nii koer külale.

Raimond: Tore küll abielu koeraga võrrelda. Kaua me nüüd juba siis abielus oleme.

Aave: Tahad seda tõesti teada?

Raimond: Ära ütle – kakskümmend kolm aastat.

Aave. Tõesti nii on. Kakskümmend kolm aastat.

Raimond: Ma armastan sind iga päevaga järjest rohkem.

Aave: Eks mina ikka sind ka.

Raimond: Kujuta ette kui Eesti saabki taas vabaks ja meie saame sellesse anda oma panuse. Sina oled minu kõrval. Minu raamatuid loetakse rohkem kui kunagi varem. Ma võin niimoodi juba elu armastama hakata.

Aave: Naljatilk. Elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks sina tema mõtled. Kisub kuumaks. Keeran kütet maha.

(Korraga süttib Aave kleit küttekehast. Raimond, kellel pole jalga all, üritab päästa, kuid Aave põleb suure leegiga)

PILT. Maja Lehtses.

Uksest astuvad sisse Madis, Milla ja Raimond.

Madis: Nii. Siin ta siis ongi. Vaata aga rahulikult ringi. Maja on müügis ja võid homme päev sisse kolida. Aed on suur. Saad suvel laua aeda panna ja seal oma kirjatööd teha. Naabrid on sõbralikud.

Milla: Lehtse teeb mööda maanteed Tallinnast 80 kilomeetrit.

Raimond: Lehtse. Ma ei ole siin kunagi varem käinud. Rongiga läbi sõitnud küll, aga sees ei ole käinud. Rakveres gümnaasiumis käies oli üks noormees Lehtsest. Nime enam ei mäleta. Oli selline turske poiss. Ju oli siin siis hea elu.  Mida need inimesed siin igapäevaselt teevad?

Madis: Siin on kolhoos. Lehtse kolhoos. Väike, aga tubli. Metsa taga on veel turbatööstus.

Raimond: Tõeline maasool.

Madis: Äkki leiad siit ainest oma järgnevate raamatute tarvis. Su raamatud on ju kõik elust enesest.

Raimond: Kõik on võimalik.

Milla: Raimond.  See oleks päris sinu kodu. Mitte Kirjanike Liidust antud või naiste oma.

Raimond: Kuidas ma siin üksi olen?

Madis: Rongijaam on siinsamas. Astud mõned sammud, oled juba rongil ja tunnikese pärast oled juba Tallinnas.

Milla: Sul peab ju olema oma koht. Sa ei käinud Jõelähtmel enam üldse.

Raimond: Ma ei saanud. S 

Arlet Palmiste

MEES RAAMATUST

Raimond Kaugveri elu tema enda raamatute põhjal. Segi reaalsus ja fantaasia.

Kasutatud lõike Raimond Kaugveri raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“

Tegelased

Raimond

Aave

Kirjanik Jaik

Algkooli õpetaja

Koolikaaslased

Suurkask

Tuur

Anti

Ema

Naabrinaine

Nahkkuub

Paadimees

Sõdur

Reamees

Vangid

Koomand

Valvur

Doktor

Afik

Lena

Vasja

Haiged

Sass

Kivi

Ametnik

Sõber

Toimetaja

Neiud

Prill

Arst Viinaravil

Milli

Madis

Arst

Simmo

Ajakirjanik

Tali

Õde

Kirjanik1

Kirjanik 2

PILT 1. Algkool

(Algkooli saal. Pidulik aktus. Kõnet peab kirjanik Juhan Jaik)

Jaik: Kõige olulisem koolimaja uksest sisse astudes on õppimine. Teie uus koolimaja on ütlemata suur ja avar, täis uusi ja põnevaid võimalusi. Lausa häbi võiks olla sellistes tingimustes halbadele hinnetele õppida. Tahaksin meenutada meie rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaaret, kes kirjutas, et Lagle talu laudad olid nii suured ja valged ja lehmad jäid nendes harjumatutes olukordades hoopiski ahtaks. Ma väga loodan, et teiega nii, ei juhtu.

Õpetaja: Täname armastatud kirjanikku ja ka meie koolis palavalt armastatud  „Võrumaa juttude“ autorit kirjanik Juhan Jaikki. Meil on väga hea meel, et olete leidnud võimaluse meie tillukest Rakvere kooli külastada. Plaksutame talle. Lapsed ja nüüd liigume vaikselt oma klassidesse.

(õpilased tõusevad ja lähevad väljapoole)

Õpetaja: Raimond. Palun tule siia. (Õpetaja seisab koos Jaigiga) See on meie esimese klassi õpilane Raimond. Väga andekas kirjandite kirjutaja ja kooliajalehe „Võitlus“ toimetaja.

Jaik: Väga tubli. Niisuguste meeste peal on meie lootus, nemad peavad meie eesti kirjandust tulevikus edasi ja ettenägemata kõrgustesse viima. Kas sa tahaksid kirjanikuks saada?

Raimond: Kas siis kirjanikuks võib saada?

Jaik: Võib vist ikka küll. Näe, minagi sain.

Raimond: Teie …

Jaik: Ja miks siis sinust ei võiks saada?

Raimond: Kirjanikuks peab sündima.

Jaik: Nii, nii. … Oletame, oletame, väikemees … Aga võib-olla oledki sa selleks sündinud, ah? Oled sa ise ka midagi juba kirjutanud? Ei, ma ei mõtle kirjandeid, vaid mõne jutu või luuletuse või … ?

Raimond: Olen küll.

Jaik: Noh, näed siis. Tead, ma ütlen sulle ühe suure tõe. Kes kirjutada suudab, see lihtsalt peab kirjutama, ta ei pääse kuhugi. Mitte mina ei ole seda tarkust välja mõelnud, nõnda on öelnud palju suuremad mehed. Nii et lase edasi, ära peatuma jää. Ja ära lange kohe masendusse, kui sul midagi just niimoodi välja ei tule, nagu sa tahtsid. Kellelgi ei tule kõik niimoodi välja. Inimese elu on üks pikk õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rida … Noh, jääme siis esialgu nägemiseni, noor kolleeg. Kümne aasta pärast saame ehk kuskil mujal kokku …

PILT 2. Klass

Klassis valitseb sõjakas meeleolu. Siseneb Kaugver

Suurkask: Ahaa Kaugver, meie organisaator ja komitee esimees tulebki. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõprusavaldus see oli? Monument otse kooli akende alla sajaks tükiks õhku lastud. Vaata,. Vaata aknast välja. Kellele seda siis vaja oli? Pronksist figuurid ära veetud, ainult kivihunnikud on veel jäänud. Poed kõrvale? Ei lähe läbi. Anna vastust!

Kaugver: Mis sa jamad?

Suurkask: Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.

Kaugver: Kuradi lollid. Mis on minul sellega pistmist? Ma nõuaksin ise kelleltki aru.

Suurkask: Ah nii. Meie mõtlesime jälle, et …

Kaugver: Pea lõuad!

Suurkask: Nonoh, ära selle pärast kohe ninasse karga.

Tuur: Ise jaurad teise kallal. Leidsid , kelle kallale tikkuda.

Suurkask: Kaitsed oma pinginaabrit, jah?

(pinge langeb, kõik istuvad oma kohtadele)

Tuur: Pärast esimest tundi koguneme kõik õuele. Tuleb ülekooliline demonstratsioon.

(Üksmeelne nõusolek)

Tuur: Ausammast me enam ei päästa. Aga need , kes seal praegu kivi lahti kangutavad, peksame laiali

Neiu: Kas tüdrukud ka tulevad?

Tuur: Kui te vedelaks ei löö.

Anti: See lollus jääb ära.

Tuur: Kes sina oled?

Anti: Kas sa ei tea?

Tuur: Jõuan mina igat punaste sabarakku tunda.

Anti: Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma.

Tuur: Ja mis siis?

Anti: Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.

Tuur: Ka, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled.

Anti: Demonstratsiooni ei tule.

Tuur: Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled? Kutsud sõbrad kuulupildujatega appi.

Anti: Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis. Teile aitab vähemastki. (hakkab ukse poole liikuma)

Tuur: Lähed üles andma?

Anti: Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile aru pähe panema.

Tuur: Minuga ära naljata, poisike. Ma ei ole Suurkask.

Anti: Ühesugused lollid olete mõlemad.

Tuur: (haarab Antil rinnust) Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha. Täpselt maha.

Anti: Mis sa rebid, lõhud riided ära.

Tuur: Mis sust lõhkuda, laguned ise.

(heliseb koolikell)

Tuur: Nüüd alla marss. (Kõik väljuvad v.a Anti. Kaugver on viimane)

Anti: Ja sina lähed ka?

Kaugver: Mis see sinu asi on? (põrkub uksel Tuuraga)

Tuur: Mine tagasi.

Kaugver: Miks?

Tuur: Mine

Kaugver: Mis õigusega sa …

Tuur. Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled sa ikkagi klassiorganisaator.

Kaugver: Sa ei tohi mind keeleta. Ma olen …

Tuur. See on meie asi. Ära poe ilmaaega. Meiega sa ei tule.

(Tuur lahkub.)

Anti: Nii et vedelaks lõid?

Kaugver: Mida sa minust tahad.

Anti: Sinust ei olegi midagi tahta. Sa ei tea ise ka, kuhu sa kuulud või kellega oled.

PILT 3. Tänav

Ema: Et see Päts venelased nii kergekäeliselt sisse lubas on patutegu.

Naabrinaine: Ja mis neist kasu oli. Saksa väed tulevad ikka sellise hooga üle piiri, et ega neil pole võimu vastu seista.

Ema: Minul on seni, kuni minu poega relva alla ei panda, täiesti ükskõik, kes siin riigis võimu jagab. Pea-asi, et poisid saavad koolis käia ja eks siis hiljem ole nähe, kelle leiba nad sööma hakkavad.

Naabrinaine: Arvad, et see nii lihtsalt läheb. Kõik , kes kaela kannavad ka relva alla pannakse. Selles võid kindel olla. Vaata kuidas noorsandid juba praegu jooksevad tänaval valged lindid ümber käe.

Ema: Poiss saab alles 15. Koolis oleks vaja neil käia, mitte siin sõda mängida.

Naabrinaine: Just. Kas Raimond ei ole veel püssi pihku võtnud.

Ema: Ei ole. Tema on teistsugune. Temale sellised asjad ei meeldi. Pole tal kunagi õiget seltskonda olnud, kellega koos maailma parandada.

PILT 4. Värbamine Punaväkke
Raimondi kodune köök. Siseneb Anti.

Anti: Siin sa siis eladki. Pole viga … Ega teil klikiajal töö ja rahapuudust ju polnud.

Raimond: Oled hävituspataljoni astunud?

Anti: Elus peab tegema omad valikud. Hitleri väed on piiri ületanud. Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Paljud meie endised klassivennad on juba läinud.

Raimond: Kuulsin, et Leedu ja Riia on juba vallutatud. Istu.

Anti: Seda, mis mul öelda on võib ka püstijalu öelda. Aeg on sinulgi otsus teha. Oli kooliajal mis oli, aga nüüd peab igaüks oma koha kindlaks määrama.

Raimond: Ma ei saa aru.

Anti: Saad küll. (süütab sigareti). Kui ma teistele ütlesin, et tulen sinu juurde, soovitasid nad mul käega lüüa. Ma tulin siiski. Miks, kurat seda teab. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Ega ma sinu pärast nii väga tulnudki. Aga praegu on iga mees kallis. Ja sinu kohus on  meiega kaasa tulla.

Raimond: Vaevalt mind sinna tarvis on.

Anti: On. Muidu ma poleks tulnud.

Raimond: Nii et nüüd kõlbab igaüks.

Anti: Mitte igaüks. Need , kes peavad meie hulgas olema.

Raimond: Kas mina pean.

Anti: Pead.

Raimond: Aga kui ma ei pea.

Anti: Sinu suhtes oli meil tõsine jutuajamine. Mõned seltsimehed isegi arvasid, et sind oleks tulnud jalust koristada, sest sa ei ole usaldatav. Mina vaidlesin vastu.

Raimond: Ah, nii.

Anti: Ma ei usu, et sa nende poole hoiaksid.

Raimond: Ma ei hoia, ma ei …

Anti: Kas sa üldse kuhugi poole hoiad? Mõni kord saab ka nii elada. Praegu ei saa. Kes pole meie poolt, see on meie vastu.

Raimond: Mina jälle mõtlen, et kes pole teie vastu, see on iseenesest teie poolt.

Anti: Demagoogia. Poolt olemist  tuleb praegu näidata. Tegusid on tarvis.

Raimond: Sa kutsud mind siis …

Anti: Viimast korda.

Raimond: Ja kui ma ei tule?

Anti: Sa tuled.

Raimond: Aga kui ma siiski ei tule?

Anti: Kardad, et lasen su kinni panna?

Raimond: Ma ei karda midagi.

Anti: Võib-olla oleks see tõesti kõige targem tegu … aga ole mureta. Ohtlik sa ei ole. Selleks oled sa liiga arg. Hüvasti.

PILT 5. Tänav

Ema: Õnn, et see siiski nii rahulikult läks.

Naabrinaine: Mis asi siis?

Ema: Ma mõtlen ikka neid sakslasi. Venelased hiilisid nii vaikselt öösel välja ja hommikul olid sakslased asemel. Ma magasin ja ei saanud arugi, et võim vahetunud.

Naabrinaine: Ole nüüd. Mul käis küll vanamees teisi tänaval tervitamas. Siiamaani käib õnnis nägu ees ringi, nagu oleks inglit näinud.

Ema: Juula kõrvalmajast kõõlus aia peal, kui sõdurid mööda marssisid. Seelik oli ka lühemaks jäänud. Ei tea, keda või mida ta loodab neilt saada.

Naabrinaine: Raimond on ikka kodus.

Ema: Kodus jah.

Naabrinaine: Siis on hea. Paljud lasid koos punastega jalga.

Ema. Seda küll, aga paljud tulid koos sakslastega tagasi. Ei teagi, kumb see parem on.

PILT 6. Värbamine Omakaitsesse

(Raadiost kostab saksakeelne laul. Raimondi tuba. )

Siseneb Suurkask. Püstol vööl. Valge lint käel)

Suurkask: Na, servus Kaugver. Kuulsin, et sa pidid ikka alles olema, mõtlesin, et tulen õige vaatama. Mul valvekorrast vaba päev.

Raimond: Tervitus. Sind on päris üllatav siin näha. Võta istet.

Suurkask: Arvasin juba hirmuga, et venelased sulle enne äraminekut põõna panid. Sa ju nende kampa ei läinud. Ütlesid ennast lahti.

Raimond: Ma ütlesin ennast igalt poolt lahti.

Suurkask: Aga näe, oskasid ennast siiski läbi vedada. Sehr Gut. Meie lollikari lasi ennast mobiliseerida. Kah tolad. Paari kuu pärast on Venemaa kaputt, siis vedelevad kuskil Neveli rabas, hambad taeva poole. Kas sa Anti saatusest kuulsid?

Raimond: Ei.

Suurkask: Löödi juba mättasse. Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu.

Raimond: Kust sa tead?

Suurkask: Onu rääkis. Tema seda operatsiooni juhatas.

Raimond: Kas sina siis … seal ei olnud.

Suurkask: Olin. Aga mind … ei võetud haarangule kaasa. Onu … kartis, et saan pihta. Nüüd, kus vanamees ja mutt Siberis on, pean ennast hoolega hoidma.

Raimond: Neist ei tea sa midagi?

Suurkask: Kes neist enam kuuleb. Läksid – ja lõpp. Aga oodaku – kummagi eest tõmban sada venelast maha. (istub) Noh, aitab logelemisest. Marss kuub selga ja staapi. Meil on käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või kümneks. Näe, täna õhtul peaks haarangule minema, aga ei saa – pole kedagi staapi valvesse jätta. Na los, junge. Viska pintsak selga.

Raimond: Kuhu sellega nii kiire on?

Suurkask: Kuidas – kuhu? Ma ju ütlesin, et vaja kedagi staapi valvesse panna, ma ise sõidan haarangule.

Raimond: Täna … ma küll ei saa.

Suurkask: Mis sul siis täna on?

Raimond: Ma  … Mul on täna isaga üks asi pooleli. Ka üks … tähtis asi. Täna … ei saa.

Suurkask: (naerab) Tähtis asi! Temal on sõja ajal mingisuguseid tähtsaid asju ajada. Praegu on ainult üks tähtis asi – sõda! Ja see, et me iga mahajäänud venelase ja oma punase ära nopime – nii kähku kui võimalik!

Raimind: Täna ma ei saa.

Suurkask: Nagu grammofon. See plaat ei kõlba, katsu vahetada. Kuule sa, vist kardad?

Raimond: Kardan küll.

Suurkask: Pauku jah? Oled sina ka üks kuradi memmepoeg. No mida sa kardad? Värised, et  võid kuskil pihta saada?

Raimond: Minust ei ole sõjameest … Ma olen … noh, niisugune …

Suurkask: Et susi sind söögu. Tean missugune sa oled – teised sõdigu, teised tehku. Kes kurat see peab sinu eest eluga riskima? Mis kulla väärtus sel sinu nahal siis on.

Raimond: Ega ma sellepärast, et  …

Suurkask: Kust kurat on küll niisugused jänesed võetud? Eestlase nime teevad täis, ei julge enam sakslastele otsagi vaadata! Võõras rahvas tuleb ja päästab sind, aga sina lõdised ahju taga, ei liiguta kättki, et vähemalt kaasa aidata! Aga kas sa selle peale oled mõelnud, mismoodi sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse!

Raimond: Mismoodi?

Suurkask: Vaenulikkusena, vastuhakkamisena, punaste poole hoidmisena. Kas sa tead, mida see tähendab?

Raimond: Kuule, ma ju ütlesin, et ma täna …

Suurkask: Lora. Aga olgu pealegi. Palu siis täna öösel jumalat, ehk saad oma hirmust üle. Kui sa homme staabis ei ole, räägime sinuga teist keelt. (lahkub)

(Raimond hakkab kiirustades kohvrit pakkima. Siseneb ema)

Ema: Kuhu nüüd siis minek.

Raimond: Lähen üle mere Soome. Siin läheb olemine kuumaks.

Ema: Nüüd vastu õhtut.

Raimond: Vastu õhtut, öövarjus, ongi kindlam.

Ema. Miks just Soome. Sõida Alutagusele onu juurde. Seal metsade sees ei ole sa kellelgi ees.

Raimond: Ei jäta nad siin kuskil rahule. Soome minek on siiski kindlam.

PILT. Põgenemine

Öö. Rannal seisab kolm meest kottide ja kohvritega. Eemalt paistab valgust ja saksa keelset laulu. Tuleb nahkses kuues mees.

Nahkkuub: Igav, jah? Pole viga , varsti läheb sõiduks. Tänage jumalat, et niikaugel olete. Ja et meri parasjagu kõrgeks läks. Selle ilmaga ei võta ükski prožektor pisikest paati välja. Olge siis valmis. Ja jänesed visake põuest välja. Meri jäneseid ei salli.

(Randub paat)

Nahkkuub: Tulge. Tasem, ärge kolistage! Otsad!

(pikk paadisõit vaikuses. Lähenevad laeva tuled. Nahkkuub võtab põuest püstoli ja vinnastab selle.)

Nahkkuub: See on miinimeri. Suured laevad siia ei tule. Võime hinge tõmmata. Hoiad sõja eest kõrvale?

Raimond: Kus sa saad kõrvale hoida? Vägisi tahab sind endaga kaasa tõmmata.

Nahkkuub: Las poisid hullavad. Selle suure ehituse juures ei tunne ühest naelast keegi puudust.

Raimond: Tunnevad ja kuidas veel.

Nahkkuub: Loodad Soomes varju leida?

Raimond: Mul seal mõned vanad sõbrad ees.

Nahkkuub: Lähed Eesti rügementi?

Raimond: Kuulsin jah, et seal Eesti väeüksus loodud on. Kui juba sõdima peab siis koos omadega.

Nahkkuub: Õige ta on. Soomes vähemalt tead, kelle või mille eest võitled. Eestis pead paraku võõra võimu nimel tegutsema.

Paadijuht: Kui nüüd vastu mõnda neetud kaljut ei põruta. Hoidke kõvasti kinni, et üle parda ei lenda. Kui laguneme, siis jääb igale mehele vähemalt mingi laud pihku. Rannani on paarsada meetrit.

Pilt. Soome

Kaevikus mehed kõrvuti Taustaks lakkamatu lahingumüra.

Sõdur: Pole need soomlased paremad sugugi. Uut satsi nägid. Samamoodi vaevalt seitseteist täis, aga juba sõtta.

Reamees: Nii on, kui pead suurema vaenlasega võitlema, kõik jõud tuuakse mängu.

Sõdur: Arusaadav, et nad rõõmustavad iga abikäe üle , mis üle lahe saabub.

Reamees: Kuus kuud juba sõdime siin ja venelane pole selle ajaga meetritki lähemale saanud.

Kaugver: See on ju hea.

Reamees: Hea ikka. Vahepeal tahaks teada, kuidas kodus olukord on.

Sõdur: Ma pole juba mitu kuud üle kahe tunni korraga maganud. Kui peaks nüüd korraga tõelist lahingut pidama, siis ei teagi, kas jaksan püssi palge tõsta.

Reamees: Puhata tahaks küll. Koju tahaks ka.

Sõdur: Varsti lubati puhkust anda. Kui meri lubab, siis läheks kohe koju.

Raimond: Üle Vuoksi uduvinast jahe tooga

Vuoksi vaikib aga mina voogan.

Seisab teispool noori mehi teiste kõrval

Vaatan nende halle kehi, mõrvan …

Sõdur: See pole päris õige, mina ei mõrva.

Reamees: Kummaline on see sõda. Istume kaevikutes.  Meie siin , nemad sealpool.

Sõdur: Tammerlas lahutas meid vaid jõgi. Kaevud olid tühjad, vett sai jõest. Iga päev oli üks tund kuulutatud tulevabaks. Sellest peeti auga kinni. Mõlemalt poolt tulid mehed ämbritega. Koguneti jäässe raiutud augu juures. Püüti juttu rääkida, vahetati paberosse … Vaherahu lõppemisest anti mõlemalt poolt märku kuulipilduja valanguga. Kaks korda astuti lubatud ajanormist üle. Kord meie ja kord nende poolt. Rikkujat karistati kohe. Ma nägin pealt kuidas meie snaiper venelasele tina andis. Miks ta hilines, seda ei teagi. Tuli ämbrid käes, aega oli veel viis minutit. Värske lumi oli just sadanud ja see tegi kõndimise raskeks. Signaalvalang kõlas. Ta lisas küll sammu, püüdis pääseda päästva valli taha. Ühtki pauku ei kostnud. Soomlane naaberpesas tõstis püssi palge. Tõstis ja langetas mitu korda, nagu harjutustel. Venelane jõudis kaldale ja peatus hetkeks. Pani ämbri maha ja pöördus meie poole, võttis läkiläki peast ja kummardus, nagu tänutäheks. Sellel silmapilgu soomlane tulistaski. Sinna ta jäigi. Saime tund aega marutuld, aga keegi snaiprile midagi ette ei heitnud.

Kaugver: Mitmele sa ise tina oled andnud?

Sõdur: Ma paugutan niisama õhku. Ega nad lähemale selle müra peale ikka ei tule. Aga sina ise? Mitu täket püssikabal juba on?

Kaugver: Null. Vaata üle kui ei usu. Pole ma kedagi maha tõmmanud. Ma pole õieti ühtegi pauku teinud. (Paus)

Reamees: Ma olin eestlaste reservlaagris. Kott oli kodunt kaasa pandud sööki täis. Väike pidu. Läksin välja asjale ja korraga olin maas. Ma ei saanud millestki aru, vaatan taevasse ja seal vihisevad ainult tuletukid. Ihu oli kange ja liikuda ei saanud. Hetk hiljem selgus, et õhku oli lennanud tankimiinide ladu, mis seest poolt imekombel põlema oli läinud. Korrapidaja ohvitser märkas seda ja kamandas kompanii kustutama. Kakssada meest asetati maja ümber sõõrdi, üks ots maja ja teine järve ääres ja ämbreid käest kätte andes püüti kahjutuld kustutada. Just siis jõudis tuli miinideni. Pilt oli kohutav. Veel teisel päeval leiti maja ümbert laipu. Jalad-käed rippusid puude otsas. Mõni päev hiljem selgusid täpsed arvud. Kaheksakümmend neli surnud, sada kakskümmend haavatut. Tol ööl hukkus Soomemaa pinnal rohkem eestlasi kui kahe pika sõja-aasta jooksul kokku.

Kaugver: Puhkusele lubatakse. Räägitakse, et isegi koju lastakse.

Reamees: Ehk on siin isegi kindlam. Kodus käib rinne üle ja uued peremehed on taas kohal. Ise võid aimata, et ega sul siis pääsu pole.

Sõdur: Ma olen mõelnud, et peaks Ameerikasse minema. Seal on siiski võrreldes siinsega elu nagu paradiisis.

Kaugver: Korjake oma asjad kokku. Vahetus tuleb.

PILT: Tänav. Sakslaste kolonn möödub vestlejatest lakkamatu vooluna.

Naabrinaine: Sakslased taganevad hirmsa hooga. Varsti on venelased siin jälle kohal.

Ema: Seda ma kardan jah. Raimond võitleb ju nende jaoks valel poolel.

Naabrinaine: Tal pole mõtet siis koju tulla. Mäletad, kuidas neljakümne esimesel kõik , kes venelaste soove ja tahtmist ei täitnud kongi pisteti.

Ema. Vedas kui pisteti. Paljud jäid üldse kadunuks. Kirjutas, et saab puhkust. Lubas koju tulla. Ma nüüd ei teagi.

Naabrinaine: Parem ärgu tulgu.

Ema: Seda küll. Aga siis ei saa kirju ka enam. Ohjah.

Naabrinaine: Pea-asi, et elus on. Küll saab siis kõik lõpuks korda.

PILT. Kojutulek

Kaugver hiillib pimedas kodu poole. Viskab kiviga vastu akent. Aken avatakse.

Raimond ja Ema embavad teineteist.

Ema: Sa tulid.

Raimond: Jah.

Ema: Sakslased taganesid sellise hooga, et isegi moonaladu ei jõutud tühjaks teha. Igaüks võttis siis endale nii palju kui kanda jõudis. Kui venelased tulid pandi uksed jälle lukku. Ühtteist mul siiski on. Istu ometi. Tulid sa kauaks?

Raimond: Ma ei tea veel. Ma olin ju vaenlase poolel. Kas ma üldse siia saan jääda? Kui palju sa oled pidanud minu pärast kannatama.

Ema: Võta need mudased rõivad ometi ümbert ära. Pesen puhtaks.

Raimond: Pole lugu. Küll jõuab.

Ema: Võta-võta ometi. Kes teab, millal sa pead edasi minema.

(Raimond võtab riided ära)

Ema: Kas sind keegi nägi ka tulemas?

Raimond: Ma ei usu, et mind keegi ära tundis. Vaata, milline ma välja näen.

Ema: Mis sul nüüd siis plaanis on.

Raimond: Ei tea. Igatsus oli nii suur kodu näha.

Ema: Meie kooli pole kinni pandud. Õppetöö käib tänaseni, kuigi raskustega …

Raimond: See on ju hea.

Ema: Kui sul midagi teha pole, siis võid kooli appi  tulla. Seal oleks noori õpetajaid väga vaja. Ja mehi. Lapsed on ka hirmul ja segaduses.

Raimond: Tore. Miks mitte? Kas ma sobiksin?

Ema. Muidugi. Ma lähen pesen su riided ära. Siis lähed maale, seal on rahulikum. (väljub)

(Raimond kõnnib. Koputus uksele. Raimond kuulatab. Koputus kordub)

Hääl: NKVD.

(Raimond avab kiirustades kapiukse. Seal on ainult kleidid. Ta tõmbab ühe selga ja lippab aknast välja. Uks murtakse maha.)

NKVD: Seis. Või tulistan.

PILT. Ülekuulamine
Anti: Ajasime sind kaua taga. Mida sa lootsid? Pääseda?

Raimond: Anti. Koolivend …

Anti: Jutustage , kuidas teist sai nõukogude võimu vaenlane.

Raimond: Anti, ole nüüd …

Anti: Palun vastata küsimusele.

Raimond: (Vaikselt) Ma ei ole nõukogude võimu vaenlane.

Anti: Teie sõdisite relv käes selle võimu vastu.

Raimond: (meeleheitel) Anti, saa aru, ma pidin ju …

Anti: Pärast esimest Eesti vabastamist varjasite ennast metsas kuni 15. oktoobrini, mil lõpuks tulite välja ja andsite ennast miilitsaorganite korraldusse.

Raimond: Ma ei … julgenud varem tulla. Mulle räägiti , et kõik väljatulijad … lastakse maha.

Anti: Miks te 1941 Omakaitsesse astusite?

Raimond: Ma pole seal olnud.

Anti: Valetate.

Raimond: Ma … Mind sunniti!

Anti: Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon. Kedagi ei sunnitud sinna astuma.

Raimond: Mind ähvardati. Mind ja minu isa taheti arreteerida.

Anti: Ja teie pidasite paremaks nendega kampa lüüa?

Raimond: Mul ei olnud ju pääsu.

Anti: Olles omakaitse teenistuses, võtsite osa vangistatud nõukogude inimeste valvamisest. Te käisite nõukogude inimeste peale korraldatud haarangutel.

Raimond: Ei. Ei.

Anti: Meil on andmeid, et te seda tegite.

Raimond: Ei! Ma ei käinud haarangutel!

Anti: Edasi. 1942. Aastal astusite vabatahtlikult Saksa fašistlikku armeesse ja võitlesite relvaga oma kodumaa vastu.

Raimond: Ma ei võidelnud. Ma …

Anti: Siin on andmed teie rindeloleku kohta (näitab dokumente) See on väljavõte pataljoniülema käskkirjast, millega teile anti niinimetatud idamedal.

Raimond: See oli juhus. Ma sain sell medali kogemata. Ma pole ühegi punaarmeelase pihta …

Anti: Rindel olles võtsite osa külade põletamisest, süütute inimeste hukkamisest, naiste ja laste …

Raimond: (karjub) Anti!

Anti: Seersant, jätke meid kahekesi.

Seersant: Just nii, seltsimees vanemleitnant. (lahkub)

Anti: Sa ei oodanud mind siit eest leida?

Raimond: Suurkask ütles, et sa olevat … hukkunud.

Anti: Maha löödud, tahtsid öelda? Jah?

Raimond: Jah.

Anti: Nagu näed, eksis Suurkask. Kas sa tead, et ta ise minu pihta tulistas?

Raimond: Tema. Ta ütles ju, et …

Anti: Tema. Aga ei tabanud. Ma pääsesin läbi.

Raimond: Ja läksid Punaarmeesse?

Anti: Seal oli minu koht.

Raimond: Kus sa … (osutab kaotatud käele)?

Anti: Käsi? Käsi jäi Leningradi alla. Võimalik, et sina selle kuuli lasid. Sealsamas sain ka selle (näitab armile). Ja selle (koputab puujalga).

Raimond: Aa…

Anti: Nii. Sinul läks kergemini, nagu ma näen? Mind taheti demobiliseerida. Aga ma leidsin, et mul on veel ülesandeid. Niisuguseid, mida saab täita ka ühe käe ja ühe jalaga.

Raimond: Sa oled siis nüüd …

Anti: Riikliku Julgeoleku uurija.

Raimond: Anti, sa pead minust aru saama! Las ma jutustan sulle …

Anti: Ma tean kõik.

Raimond: Aga sa ei tea miks. Sa ei tea, miks ma …

Anti: See mind ei huvita.

Raimond: Sa siis … süüdistad mind? Sa süüdistad mind selles, et …

Anti: Sind süüdistab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. (Loeb paberilt) „Eesti NSV territooriumil kehtestatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi viiskümmend kaheksa lõik üks „a“ järgi otseses isamaa reetmises“. Kas sa mõistad, mida see tähendab?

Raimond: Ma ei ole isamaa reetja!

Anti: Kes sa siis oled? Kes sa oled?

Raimond: Ma olin sunnitud …

Anti: Aitab. Keegi ei saanud sind sundida tõstma relva oma kodumaa vastu.

Raimond: Mis minust … nüüd saab?

Anti: Seda ütleb sulle sõjatribunal.

Raimond: (karjatab) Sõjatribunal.

Anti: Kas sa arvasid, et me sulle aitäh ütleme?

Raimond: Sa … annad mind sõjatribunali kätte.

Anti: Jah. Ma oleksin võinud sinu juurdlusest ka loobuda. Kas sa tead, miks ma seda ei teinud?

Raimond: Ei … Ei tea …

Anti: Ma tahtsin, et sinu üle mõistetakse kohut täie rangusega. Mind sa oma põiklemistega ei peta.

Raimond: Ma vihkan sakslasi.

Anti: Aga keda sa armastad. Keda vihatakse, selle eest ei tõmmata mõõka tupest.

Raimond: Anti! … Me kasvasime ju koos üles, käisime koos koolis … Sa tunned ju mind … Sa ei või mind hukka mõista! Sa ei tohi! Sa pead aru saama. Sa pead …

Anti: Jah, ma tunnen sind. Tunnen hästi, Raimond Kaugver. Ja sellepärast ära looda minult mingit halastust. Seersant!

Seersant: (ilmub uksele) Seltsimees vanemleitnant!

Anti: Jätkame ülekuulamist. Jutustage, mida te tegite metsas enne väljatulemist.

Raimond: Mitte midagi … Varjasin end võsas, pärast kaevasin koopa …

PILT. Kohtuotsus

Kohtunik: Kohtuotsus … Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik Raimond Kaugver süüdi mõista Vene NFSV Kriminaalkoodeksi prg 58 lõik 1 järgi ja karistada teda 10 aastase vabaduskotusega tööparanduslaagris koos õiguste kärpimisega 5 aastaks. Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisel ei kuulu.

(Taustal hakkab liikuma rong, kõlab vile)

PILT. Vangilaager
Mehed on räbaldunud tööriietes rivis.

Valvur: (loetleb) Ivanov.

Ivanov: Pjotr Iljits, paragrahv viiskümmend kaheksa-üksteist, viisteist aastat, lõpp tuhat üheksasada viiskümmend üheksa.

Koomand (Seisab rivis Raimondi kõrval. omavahel) : See on … üle mõistuse.

Raimond: Mis asi?

Valvur: Davidjan.

Davidjan: Asot Vladilenovits, viiskümmend kaheksa – kuus, kakskümmend aastat, lõpp tuhat üheksasada kuuskümmend kolm …

Koomand: (lööb käega) Üle mõistuse …

Valvur: Kabanov!

Kabanov: Roman Matvejevits, paragrahv sada nelikümmend kaks, kuus aastat, lõpp tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa.

 Koomand: See ei või tõsi olla …

Raimond: Arvad? Vaata siis lähemalt. Minu arust on see liiga tõsi.

Koomand: Ei ära võta seda nii lihtsalt. Need mehed ei saa kõik olla rahvavaenlased.

Raimond: Aga mis mul võtta? Mina ei imesta midagi Olin vaenlase armees. Olin. Sõdisin nõukogude võimu vastu. Sõdisin. Noh ja nüüd olen siin. Absoluutselt loogiline asjade käik. Mis sinusse puutub, siis  seda ma ei tea – ju sa ka mõne kontrrevolutsioonilise trikiga hakkama said.

Koomand: Seep see on , et ei saanud. Mitte millegagi ei saanud ma hakkama. Terve elu olen nõukogude võimu eest seisnud.

Raimond: siis oled sa küll sisse kukkunud. Või seisid sandisti.

Koomand: Seda ma ei saa uskuda. Ma olen alati aus olnud.

Raimond: Kurat seda teab.

Koomand: Oled sa meie vastu?

Raimond: Teie? Kelle teie?

Koomand: Nõukogude võimu.

Raimond: Ma ei tea. Ma ei tea enam üldse, kelle poolt või  vastu ma olen!

Koomand: Enam. Varem siis teadsid? Kas sa varem teadsid?

Raimond: Mis tähtsust sellel on? Pole varem isamaa äraandjat näinud?

Koomand: Mis äraandja sa oled?  Poisike, laps. Loll laps.

Raimond: Lapsele ei virutata kümne aastaga.

Koomand: Näed, et virutatakse.

(Rivi alustab liikumist)

PILT. Kaevanduse varing

(Kaevandus. Mehed töötavad. Lint seiskub. Koomand võtab põuest kirja.)

Raimond : Kodunt?

Koomand: Tahad kuulda?

Raimond: Loe.

Koomand: (võtab kirja vahelt linnusule) Peoleo oma. Krista leidis. Ja saatis mulle. Et oleks kodusem. Ja Andres … (võtab kaks kuivatatud õit) … Andreselt on need.

Raimond: Tublid järeltulijad sul.

Koomand: Ega neil kerge ei ole.

Raimond: Kas meil on kerge?

Koomand: Kergem. Usu mind, kergem.

Raimond: Ah, jama.

Koomand: Ei ole jama. Meil on kergem, kui lastel, kelle isa on korraga kuulutatud rahvavaenlaseks.

Raimond: Mis tähtsust on sellel, mida keegi arvab seal kuradi kaugel maal, kuskil Emajõe või Pärnu lahe kaldal? Meie olukorda see kergemaks ei tee.

Koomand: Aga lapsed usuvad minusse …

Raimond: Omad lapsed, miks nad ei peaks uskuma.

Koomand: Oma lapsed viskavad teinekord kõige enne kiviga.

(Masin käivitub. Koomand paneb kirja põue)

Raimond: Läheb lahti. Davai, suure kodumaa ja kuuenda katla eest.

(Ruumi täidab tolm ja lagi langeb suure mürinaga sisse. Tolmu hajudes lesib Raimond suure tala all. Kaugelt kostab Koomandi ägisemist.)

Raimond: Koomand. (Karjub) Koomand. 

Hääl: Siin on keegi.

Päästja: Oled sa ainus ellujäänu? Kui siin on veel kedagi on, liigume edasi. Sina pead seni vastu.

Raimond: Siin pole enam kedagi.

Päästja: Sa pole ühtki häält kuulnud?

Raimond: Mitte ühtki. Nad on kindlasti kõik …

Päästja: Sa ei soni?

Raimond: Ei! Ei!

Päästja: Hüva. Seal võib ju veel mõni olla, teadvusetult või nii. Aga olgu, viime selle kisakõri enne välja.

PILT. Vangla haigla

Haigla. Rivis voodid haigetega. Ühe haige juures askeldab doktor.

Doktor: Kes tahab appi tulla?

Haige (Raimondi kõrval voodist): Tulge appi. Istute siin saatanad, soojadel kohtadel, lürbite iga päev kõhu täis – ja nüüd tulgu meie teile appi.

(Raimond tõuseb ja liigu arsti juurde.

Doktor: Sina? Hüva, lase käia. Ulata palun unguentum streptocidi albi. Ah, sina ju ei tea … (Raimond ulatab purgi) Sa siis oskad ladina keelt.

Raimond: Oskan.

Doktor: Tahad sa siia jääda?

Raimond: Kas ma tahan?

Doktor: Tead sa midagi meditsiinist.

Raimond: Kuigipalju tean. Ma olen keskkoolis õppinud, meile …

Doktor: Tuhkagi sa tead. Aga võid õppida. Kui tahad, jätan su haiglasse. Sanitariks. Saad raamatud, hakkad õppima. Ma teen sust velskri. Oled nõus? Siiski on asjal üks konks. On sul koduga ühendus?

Raimond: On.

Doktor: Pakke saad?

Raimond: Ma olen nõus teile …

Doktor: Kuss, kuss. Mina ei vaja midagi. Aga on veel teisigi inimesi, kellest sinu ületoomine sõltub.

Raimond: Ma luban.

Doktor: Pea ometi suu. Las ma lõpetan. Ma saan seda ainult siis, kui sind tunnistatakse invaliidiks. Mõistad?  Selleks on vaja röntgenogramme, on vaja analüüse, on vaja … Noh, mis see sinu asi on. Ja nendele inimestele pead sa selle eest maksma.

Raimond: Mõistan. Muidugi toon, kõik mis võimalik.

PILT. Haigla

Lena: Siruta jalad nüüd välja. On sul niimoodi mugav.

AfiK: Lena, ma ei ole seda headust ja armastust ära teeninud.

Lena: Sa oled minu väike jänkuke. Kas toon sulle teed?

Afik: Ära hakka vaeva nägema. Ole siin minu kõrval.

Lena: Ma siiski lähen vaatan midagi tassi. Õhtu ees. (Raimondile) Kõik ei ole nii lollid, kui sina. Poiss on mul käes – ja lõpuks ei kaota ta sellega ju midagi. See on aus äri – minule oma, temale oma. (lahkub, siseneb Doktor))

Afik: Kõik läheb nii hästi. Me leppisime kokku, et Lena saab lapse. See vabastab ta siit ja kolme aasta pärast vabanen mina , me abiellume ja  läheme Moldaaviasse.

Raimond: Oled sa tema motiivides siiski kindel.

Afik: Raimond, see on imeline. Leida siit tülgastust täis purustatud hingede keskelt selline armastus. See ei ole lihtsalt hetk. See on midagi suurt, midagi , mis kestab  ja kestab …

Raimond: Mul on sinu üle hea meel.

Doktor: Seadus lubab vanglast vabastada ennetähtaegselt vaid kriminaalkurjategijatest lapseootel naisi.

Afik: Tean seda, aga kõik poliitilised on seni samuti vabastatud.

Doktor: Tore, kui sa tead. Lihtsalt , et ei oleks hiljem pettumist.

Afik: Ja kui tuleb maimuke siin ilmale … Meie oleme tema jaoks siin ju olemas. Kas see pole mitte elus kõige olulisem. Lapsed …  Peagi oleme ikkagi vabad ja saame oma kodu rajada Moldaaviasse mäe nõlvale, kust vaade avaneb üle kaugete steppide. (väljub)

Raimond: Lena käis minu juures sama äri pakkumas. Tehku mina talle laps, et ta välja pääseks.

Doktor: Külastas ka mind selle kummalise sooviga. Ei olnud sinagi vist selle plaaniga nõus?

Raimond: Ega jah. Afikust on kahju. Ta võtab seda armastust liiga tõsiselt.

Doktor: Inimesed võivad muutuda. Äkki ongi Lena endas tõelised tunded leidnud.

Raimond: Oh ei. See on tema jaoks ainult äri.

Doktor: Miks sa selles nii kindel oled?

Raimond: Ta ise ütles.

PILT.

Vasja: Roman. On sul valget paberit, tinti ja sulepead.

Raimond: Leiame. Mida sa õitsed? Kas said orkestri jaoks uued noodid või komponeerisid kogunisti ise midagi?

Vasja: Galja käskis kirjutada avalduse. Sa tead ju küll, et linnas külastan iga päev ka korra Galjat. Me oleme … sõbrad.

Raimond: Või külastad? Ja sõbrad? Mis avalduse sa siis valmis pead kirjutama.

Vasja: Armuandmispalve. Galja ütles, et 25 aastat ei kohuta teda, aga õige asjaajamise korral on võimalust ka varem vabaneda. Tuleb vaid õigeid inimesi tunda ja lasta vanglas mulle korralik karakteristika kirjutada. Galja lubas ise sõita Moskvasse. Muidugi peab see kõik jääma saladuseks tema venna ees, kes on NKVDs ja kelle jaoks iga vang on süüdlane, keda tuleb vaevata ükskõik milliste vahenditega. Kui see õnnestub! Võid sa seda kujutleda: Tagasi vabadusse, tagasi elusse! Kui ollakse surmale määratud nagu mina, näib see nagu ülestõusmine.

Raimond: See on ju kõik võimalik, kuid samas on see nii utoopiline. Ma kardan isegi uskuda selle täide minekusse.

Vasja: Ah, selliselt armastada. Suudad sa seda mõista?

Raimond: Ka mind oodatakse.

Vasja: Ah, ma unustasin tõesti! Andesta. Palju sul on veel jäänud.

Raimond: Aasta.

Vasja: Aasta. Mõtle ometi. Võib juhtuda , et me vabaneme koos, saad sa aru, mida see tähendab?

(Vasja haarab viiuli ja mängib)

Vasja: Niisugune ongi õnn. Niisugune vaikne, õrn, pehme, puhkav … Näed palun armu. Neli kuud kannatasin ma igasuguseid vägivallapiinu sellepärast, et ma ennast süüdi ei tunnistanud -  ja nüüd teen ma seda ise , hea meelega ja hetkegi kõhklemata, Olen süüdi ja palun armu … Mida kõike ei tehta võimaluse eest elada, olla õnnelik! Tõesti tekib küsimus – mis on siis elus kõige tähtsam? Lippan nüüd. (Väljub)

PILT Haigla. Lahkumine.

Lena: Ära tembuta. Sa ei ole ju enam laps. Me meeldisime teineteisele, eks? Noh, nüüd ei meeldi sa mulle enam ja minu meelest on see küllaltki selge seletus.

Afik: Aga meie plaanid, meie abielu?

Lena: Sa võtsid seda kõike nii tõsiselt . Kahju , et ma ei teadnud seda.

Afik: Ja see on kõik, mis sul mulle öelda on?

Lena: Aga muidugi. Mida sa siis veel ootad?

Afik: Aga laps? see on minu laps!

Lena: Laps? Küllap ma leian koha ka temale – mõnes lastesõimes. Igatahes ei ole see laps veel sündinud.

Afik: Sa arvad …?

Lena: Ma arvan, et ta võib ka mitte sündida. See kõik selgub siis , kui ma juba vabaduses olen. (Väljub)

Afik: Mida ma nüüd teen?

Raimond: Ole mõistlik. Anna paar päeva aega ja mine otsi lepitust. Ju see on vaid üks tuju. Oled kuulnud küll, et rasedus ei mõju naistele hästi. Erinevad tujud ja isud …

Afik: Muidugi. Ma otsin ta üles. Kõik see ilus, mis meie vahel olnud on,  ei saa ju sekundiga ununeda. (väljub)

Vasja: (siseneb)  Kõik. Läbi. Mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Karagandasse. Aga sinu armuandmispalve.

Vasja: Galja vend avastas tema laualt kirja. Kõige pealt saadeti Galja Kiievisse. Siis võeti minult linnaluba ja nüüd sain teate, et mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Ära halise. Oota ja pea vastu. Ime võib ikkagi juhtuda …

Vasja: See lurjus viis niisiis oma asja lõpule. Ent see võib tõesti parem olla Galjale -  lootust oli ju siiski nii vähe … Näed kuidas puruneb armastus – kuidas ta purustatakse.

(Sisse tormavad Lena ja Afik)

Afik: Oli , mis oli, aga ma pean teadma, mis saab minu lapsest.

Lena: Selle küsimuse lahendan ma ise.

Afik: Sul pole selleks õigust.

Lena: Nii. See läheb mulle vähe korda.

Afik: Aga minule mitte. Ütle, kuhu sa ta paned. Ma otsin ta üles, kui ma vabaks saan.

Lena: Võid ju otsida. Maailm on ju nii pisike, küllap sa ta leiad.

Afik. Ma nõuan sult mõistlikku vastust.

Lena: Ja mina ei anna sulle mingisugust teist vastust. Hoia ennast eemale minust ja minu lapsest, moldaavia nadikael. Minu laps, kui ta üldse sünnib, on venelane. (Afik tormab Lena poole, Raimond haarab ta kinni)

Afik: Ära takerda mu küljes, ma pole hullumeelne.

Lena: Palju seal siis õige puudub. Sõnadest sa igal juhul enam aru ei saa.

Afik. Viimast korda, Lena. Kuhu sa paned mu lapse?

Lena: Päh! Kõige tõenäolisem, et ta üldse ei sünnigi.

Afik: See näib olevat tõesti kõige õigem, kui ma sind vaatan.

Lena: Iga juhul on see minu asi. Sina teda igatahes ei näe. (väljub)

Afik: Lena!

(Vasja Mängib pillil)

Vasja: Sõnad. Sõnad. (Mängib viiulit) Mäletad, et kuidas me rääkisime, et õnn on ainult minevikus. Ah! Kas poleks kõige parem kaotada mälu? (Võtab ja lööb viiuli vastu lauda puruks). Tapis oleks see nagunii minult röövitud. Las jääb parem siis siia. Hüvasti.

PILT. Amnestia

Haigla. Raimond on valges kitlis. Mängib haigla raadio. Korraga muusika katkeb ja kõlab Levitani hääl, mis teatab Stalini surmast.

Haige1: Kuulsid?

Haige 2: Kuulsin

Haige1: Nüüd läheb lahti.

Haige2: Mis läheb lahti?

Haige1: Küll sa näed, nüüd tuleb suur märul.

Haige2: Suured muudatused peavad tulema ja tulevadki. Ükski ainuvalitsus pole pärandatav.

Raimond: Ainuvalitsus mitte. Aga kas saab seda kõike seletad ühe inimese ainuvalitsusega? Mis sina arvad, mis nüüd tuleb?

Doktor: Tulevad suured muutused …

Haige2: Meid see vaevalt puudutab.

Doktor: Arvad? Meid puudutab see võib-olla kõige rohkem.

Raimond: Kii tänase õhkkonna järgi otsustada, siis võib meie elu ainult sandimaks minna.

Doktor: Ei. Ei …

Haige2: Mina ei usu millessegi.

Doktor: Kahju. Pessimistina on raske elada.

Haige2: Elu on selle pessimismi välja kutsunud.

Doktor: Elu? Oh ei. Hiinlastel on suurepärane vanasõna: pessimist on see, kes pöörab päiksele selja ja töötab iseenda varjus.

Haige 2: Ma ei tulnud ise siia.

Raimond: Tulid siiski. Meenuta, et siia tulles kirjutasid alla lehele, mis algas sõnadega – Tulin vanglasse number üks …

Haige2: Ma vaidlesin sellel vastu ja pidin kartsa lendama.

Raimond: Aga alla kirjutasid ikkagi.

Doktor: Eks me näe, mis saama hakkab. (väljub)

Haige 1: Äkki lasevad koju.

Haige2: Koju? Loll oled või. Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Raimond: Kurat teab. Taiga või kõrb. Selles pole erilist vahet. Aga koju … Vaevalt

Haige2: Mis siin viga oli? Leivapaika said kätte, riie ja peavari on riigi poolt. Nüüd alles näguripäevad algavad.  

Haige1: Ah, mis sa nutad, vabaduses on kõik palju lihtsam.

Haige2: Või palju keerulisem.

Raimond: Sa vist ei tahagi lahti saada.

Haige2: Kui see vabadus taigat tähendab, kus ma pean hakkama oma käe peal vangi mängima, siis ei taha küll.

Haige1: On sinu kuradiga üks häda. Muud ei ole kui halisemine ja tontide nägemine.

Doktor: (siseneb) Amnestiaseadus kuulutati välja. Lähete koju.

Raimond: Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Doktor: Ei. Seekord lähete tõesti koju.

(Esiplaanil Raimond kohver käes. Taustaks kõlab rongisõidu hääl).

PILT.Tänav

Naabrinaine: Kuulsin, et Raimond oli Siberist koju saanud.

Ema: Tõesti. Seikles nädal aega mööda Venemaa avarusi, aga lõpuks jõudis koju. Kui räbal ta oli. Ta pole jõumees kunagi olnud, aga nüüd oli temast vaid vari põrandal.

Naabrinaine: Mida ta rääkis sealsest elust?

Ema: Ei rääkinud suurt midagi. Tahab vist unustada. Ta on ju hingelt luuletaja. Kogu aeg on ta oma mõtetega pilvedes olnud. Kirjutas seal kaugel raamatu. See oli tema ainus asi kotis. Võttis selle magades kaenlasse. Kartis, et varastatakse ära.

Naabrinaine: Mis raamat see siis on?

Ema: Ma ei teagi. Ta pole lugeda andnud. Ta ütles, et see on liiga aus ja ohtlik.

Naabrinaine: Kus ta siis ise hetkel on?

Ema: Sõi ja magas. Magas ja sõi. Käis linnas. Sai trammitrustis tööd. Tuli eile koju käima. Pidi triikrauaga remonditöökojast läbi astuma. Eks saab kõik korda.

PILT: Remondi töökojas

Raimond: Tere, seltsimees Anti Teeäär!

Anti: Sina, Kaugver.

Raimond: Mina.

Anti: Sa oled siis tagasi.

Raimond: Ma olen juba kaks aastat tagasi.

Anti: Aa … Amnestia.

Raimond: Täpselt nii. Sina ei oleks siis mind nii vara välja lasknud?

Anti: Ei.

Raimond: Õnneks pole võim enam sinusuguste käes.

Anti: Võim on partei käes nagu alati.

Raimond: Mitte just nii nagu alati.

Anti: Põhimõtteliselt nii nagu alati.

Raimond: Võib-olla. Minu panite te igatahes istuma mitte põhimõtteliselt vaid praktiliselt.

Anti: Ja tegime õigesti.

Raimond: Seltsimees Teeäär. Sa pead vist mind veel pragugi nõukogude võimu vaenlaseks?

Anti: Sa ei ole meie poolt.

Raimond: Tõesti! Ettevatlikumalt, seltsimees Teeäär, Asjata laimamise eest võetakse nüüd vist vastutusele.

Anti: Asjata laimamise eest on seda varemgi tehtud.

Raimond: Noo, noo. Paistab, et sa ei ole kahekümnenda kongressi otsustest mingeid järeldusi teinud.

Anti: Sina võiksid kahekümnenda kongressi suhtes vait olla.

Raimond: Miks?

Anti: Neid otsuseid ei tehtud sinusuguste jaoks.

Raimond: Tohoh? Kulla koolivend, sa oled elus paigal tammuma jäänud. Inimesed kasvavad mu ümber , eks ole.

Anti: Sina pole kasvanud.

Raimond: Arvad? Kulla koolivend, sa oled lihtsalt loll. Mis sa siis mind sinna tööparanduslaagrisse saatsid, kui sa ise paranemisse ei usu. (Vaikus). Ei kallis sõber, ka mina olen muutunud. Võib-olla pole ma nii tulihingeline kui sina, aga ma mõistan kõiki sotsialismi hüvesid ja töötan täie kohusetundega tema heaks.

Anti: Seda ma ei usu.

Raimond: Noh, tead, tollel ilusal ajal oli teil – tähendab sinul ja teistel sinu ametivendadel – üldse kombeks mitte kedagi uskuda. Ma ei imesta nüüd, et sulle hundipass anti – sa mõtled ju ikka niisamuti kui siis.

Anti: Mida sul tarvis oli?

Raimond: Sellest jõuame rääkida. Esialgu tuletame lihtsalt vanu aegu meelde. Jah, tuletame. Praegu ei ole sul soldatit ukse juures, kes mu kartsa tiriks või vastu hambaid virutaks.

Anti: Sind ei löönud keegi.

Raimond: Soo? Muidugi sina ei löönud. Selle jaoks olid teised.

Anti: Kui midagi niisugust juhtus, siis ilma minu teadmata.

Raimond: Aga kui ma sind ei usu.

Anti: See on tõsi.

Raimond: Sina mind ju ei usu.

Anti: Mis sul asja oli?

Raimond: Jõuab, jõuab. Või on kunagisel võimumehel piinlik oma kunagise ohvriga silm-silma vastu seista? Õigemini istuda.

Anti: Räägi, mida sa tahad. Mind see ei puuduta ega solva. Aga ära mõtle endast isikukultuse ohvrit välja ehitada.

Raimond: Kas ma olen seda teinud? Kulla mees, ma pole öelnud, et ma poleks karistust ära teeninud! Olin poisike, olin noor ja loll, mind poleks võib-olla olnud tarvis kümneks aastaks kinni panna. Aastast või paarist oleks ehk piisanud. Aga milles sa mind praegu süüdistad? Et ma oma vaateid muutnud olen, et ma lojaalselt ja vastustundega uue ühiskonna jaoks tööd teen?

Anti: Argpüks. Argpüks ja pugeja! Pugemine – vaat see ongi su lojaalsus.

Raimond: Ränki sõnu võib igaüks pilduda. Eriti see, kes on kõrvale heidetud. Mind ei heidetud kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. Ja ole päris rahulik, mina seda usaldust ei peta!

Anti: Vabanda, ma ägestusin. Pole minu asi sinu üle kohut mõista.

Raimond: Kunagi oli.

Anti: Kunagi oli. Enam ei ole. Sul oli vist midagi tarvis.

Raimond: Triikraud.

Anti: Triikraud. Kolme päeva pärast tule järele.

Raimond: Ema tuleb. Ma olen Tallinnas tööl.

Anti: Vahet pole.

PILT: Trammipark

Mehed sätivad tänavakive paika. Varajane hommik.

Kivi: Viis. Kuueks peame risttee avama.

Sass: Avame.

Raimond: Esimene tramm juba tuleb. (trammikolin)

Trammijuht: Korras?

Kivi: Mis sina siis arvasid? Vaata kuidas ise õhtuni välja saad – endal käivad rattad kogu aeg ümber rummu. (tramm sõidab edasi)

Kivi: Oli siin üks niisugune direktor. Tuli töökotta, vaatas remondimehi, küsis „Mis sel vagunil viga on?“ Poiss oi käbe vastama „Ratas käib teist päeva ümber rummu“ – „Aga sel?“ – „See on päris nässus, vool jookseb roopaid pidi alajaama tagasi.“ Vaatas ülemus ja urises „Igasugu praaki ka liinile saadetakse.“ Ja läks ära.

Raimond: Paneme kolid kokku.

Sass: Sada meetrit roopaid. Kaheksa paari. Kurat mehed, täna oleme küll väikese puhkuse välja teeninud.

Kivi: Liiprid peavad ka kaks –kolm aastat vastu.

Raimond: Töökojas lodistage särgid vee all puhtaks, siis saavad homseks kuivaks.

Sass: Mina küll särki pesema ei hakka.

Kivi: (naerab)

Sass: Mis nüüd?

Kivi: Ei midagi. Tuli meelde üks tõestisündinud lugu. Keegi meie tuntud helilooja jutustas muuseas oma tuttavale, et ta peseb kodus põrandat. Tuttav on sokeeritud, vahtis suurte silmadega otsa ja ütles rõhutatult, et tema seda küll ei tee. Helilooja vastas, et sellest pole midagi, et on ju palju asju, mida mina teen ja sina mitte – mina näiteks kirjutan sümfooniaid, aga seda ju sina kah ei tee.

Sass: Viin särgi koju. Proua peseb puhtaks.

Kivi: Tänapäeva nõukogude ühiskonnas pole prouasid. Äärmisel juhul võib pöörduda kui seltsimees abikaasa. Kui tahad tõesti peenem olla siis pöördu kui seltsimees daam.

Sass: Minu naine pole küll mingi seltsimees daam.

Kivi: Oleme nüüd ikka viisakad. Ühel siin alles lahutus värskelt selja taga.

Sass: Olengi küsida tahtnud, et miks sa kollektiivi ees oma pereelu varjanud oled? Kaunikesti kummaline oli ajalehest lugeda, et antud kuupäevast on Seltsimees Kaugver lahutatud.

Raimond: Miks selliseid asju peab üldse lehte panema?

Kivi: Siis on teada, kellele võib karmi vastulööki kartmata ligi ajada. (naer)

Raimond: Las see olla nüüd. Minu jaoks oli see kergendus. Ei mina mõista, mis neil naistel viga on? Alati on midagi puudu. Kui kõik ongi hästi, siis ikka leitakse midagi, mida ette heita. Mulle aitas küll.

Kivi: Ega sul nüüd pikka pidu pole , ma panin tähele, kuidas juba kõik trammijuhid sulle möödudes silma tegid. Mida nad sinus näevad?

Raimond: Lase nüüd olla.

VAHEAEG

PILT: Ministeeriumis

Kaugver istub toolil massiivse kirjutuslaua ees.

Ametnik: (siseneb) Seltsimees …?

Raimond: Kaugver.

Ametnik: Ah, teie. Minu teada olete te …

Raimind: Sellepärast ma tulingi.

Ametnik: Nii, nii. Ja mida te soovite?

Raimond: Minu loomingu arutelul ütlesite, et olete alati valmis mind nõu ja jõuga aitama. Seda abi tulingi nüüd otsima.

Ametnik: Milles see abi peaks seisma?

Raimond: Mind ei võetud Kirjanike Liidu liikmeks. Minu teoseid ei avaldata.

Ametnik: Ma tean.

Raimond: Ma kardan, et see otsus on mõnevõrra ennatlik.

Ametnik: Soo­?

Raimond: Mulle pandi süüks Lääne kirjanduse kummardamist ja rahvavaenulike meeleolude levitamist. Ma leian, et see süüdistus pole õiglane.

Ametnik: Või nii.

Raimond: Ma ei eita, et mõned minu kirjatükid on veidi harjumatud ja erinevad enamasti käibelolevatest, aga mingeid rahvavaenulikke meeleolusid seal ei ole.

Ametnik: Teie arvate nii?

Raimond: Ma ei arva, ma olen selles kindel. Mul pole iial olnud rahvavaenulikke meeleolusid ega taotlusi.

Ametnik: Kui me eelmine kord siin teie loomingut arutasime, oli meil teile terve rida etteheiteid. Nagu ma aru sain mõistsite tookord kriitika õigsust ja lubasite seda edaspidi arvesse võtta.

Raimond: Ma ei leia , et oleksin vahepeal millegi laiduväärsega hakkama saanud.

Ametnik: Hm, hm. Mille eest teie ema õpetajakohalt vabastati?

Raimond: Ta on … usklik.

Ametnik: Tõesti? Teie ema on ju haritud inimene … Imelik.

Raimond: Eest … Kodanlikul ajal olid meil paljud inimesed usklikud, kasvatus oli selline.

Ametnik: Kodanlikul ajal tõesti, aga praegu. Ma usun, et te saate aru, et religioossete väljamõeldistega koormatud inimesed ei sobi nõukogude noorsugu õpetama ja kasvatama.

Raimond: Mina ei usu jumalat. Ma palun teie abi , et saaksin oma loomingut avaldada.

Ametnik: Kahjuks ei tule sellest midagi välja. Vähemalt praegu mitte. Meie rahvas elab praegu üle teravdatud klassivõitluse situatsiooni, me peame olema kahekordselt valvsad, igaüht korduvalt kontrollima, enne kui võime lubada tema loomingut avalikkusele esitleda.

Raimond: Ma kirjutan lihtsaid lugusid kaasaja nõukogude inimestes ja nende igapäevastest muredest.

Ametnik: Just. Aga kaasaegsel nõukogude inimesel ei tohi olla muresid. See, kes tunneb, et väiksemgi mure tema hinge poeb, peab nägema kangelasi enda ümber ja mõistma, et tema mured on tühised ja siis õnnelikuna edasi elama. Seltsimees Kaugver, meie ei saa teie hoiakutele ja sümpaatiatele läbi sõrmede vaadata. Meil on loendamatul hulgal andekaid noori, kellele võimalust anda. Vabandage, mul on väga vähe aega. Elage, töötage, tõestage, et olete oma loomingulisi ja elulisi tõekspidamisi muutnud, ma rõhutan: elulisi – tõekspidamisi muutnud ja siis jätkame oma vestlust. Seniks aga …

Raimond: Vabandust, et teie aega raiskasin. Püüan edasipidi …

Ametnik: Minge ja tehke tööd. Keegi ei soovi teile halba. Tõestage, tõestage! Tõestage, et te kuulute meie hulka ja teile on avatud kõik teed. Nägemiseni.

PILT. Kohtumine lugejatega

Aave: Mul on hea meel, et tänasele kirjandusõhtule on tulnud nii rohkearvuliselt huvilisi. Mul on ka üks kurvastav uudis. Nimelt ei saanud meie tänasele õhtule tulla Kirjanik Teet Kallas. Kui d hea uudis on see, et tema asemel on täna teie ees äsja juba väga palju positiivset arvustust saanud romaani „Nelikümmend küünalt“ autor, seltsimees Raimond Kaugver. (Aplaus). Seltsimees Kaugver. Palun. Sõna on teil.

Raimond: Tere ka minu poolt. Olen meelitatud, et mulle on antud võimalus täna teie ees olla. Olen kirjanikuna veel noor. „Nelikümmend küünalt“ oli minu neljas avaldatud romaan. Selline tähelepanu sellele raamatule oli pisut ootamatu, aga samas mõtlemapanev. Milline jõud on sõnal ja kuidas suudab üks romaan või kirjatükk tekitada inimestes nii vastakaid tundeid. Selle asemel, et rääkida oma raamatust, kuulaksin pigem ise, milliseid tundeid teis see raamat tekitas.

Aave: Tänan seltsimees Kaugver. Alustaksime siiski veidi kaugemalt, et teid meie lugejatele paremini tutvustada.  Oma esimese romaani „Keskpäevavalgus“ avaldasite te kolmekümne viie aastaselt. See on päris hilja. Kas te tõesti varem ei kirjutanud?

Raimond: (pikk paus) Aeg oli selline – sõda, Siber. Mul ei olnud varem võimalust. Kuigi kirjapulka olen käes hoidnud alati suure andumusega. Juba kooliajal Rakveres andsime koos kaaslastega välja ajalehte „Võitlus“.

Lugeja: Kas see ajaleht oli suunatud võitlusele kodanliku korra vastu?

Raimond: (paus) Mitte päris. Sellel ajal oli juba õhus suure sõja hõngu ja eks me katsusime sellest innustust saades seal oma nooruslikku julget arvamust avaldada.

Lugeja: Sõja lõpu ja Siberi amnestia vahele jääb siiski 10 aastat. Kas teil tõesti ei tulnud sellel ajal peale loomingulist puhangut?

Raimond: Eks ikka tuli. Kirjanikuks sünnitakse. Sa kas oled kirjanik või mitte. See on kõik on sus sees kogu aeg olemas. Kui olud ja sisemine tung klapivad, siis sünnibki raamat.

Lugeja: Miks te siis oma teoseid ei avaldanud?

Raimond: Loomingunõukogu leidis, et pean oma teoseid veel  lihvima. Need ei olnud küllalt küpsed meie uue ühiskonna jaoks. Keegi meist ei taha ju lugeda kirjaniku algelisi katsetusi vaid tõid, mis meie nõukogude inimest paremaks muudavad.

Aave: Nüüd olete juba kuuekümne neljandast aastast Kirjanike Liidu liige ja seega elukutselt kirjanik. Kuidas näeb välja ühe kirjaniku tööpäev?

Lugeja: Eks nad tina panevad. (Naer)

Raimond: Kirjanik jälgib elu ja leiab lugusid, mis võivad teha meie inimesi ilusamaks ja õnnelikumaks. Raamatud sünnivad elust. Vähemalt minu omad. Kirjanikuna panen ma raamaatusse eelkõige iseennast, kuid ka inimesi, kes on minu kõrval. Me peame maalima sulega pildi paremast ühiskonnast, kuhu me kõik jõuda tahame. Raamat peab olema inspiratsiooniks igale lugejale. Seega jah, kirjanik on samasugune ühiskonna liige, kes võimalusel vahel napsu võtab, nii nagu teeb seda iga teisegi ameti esindaja.

Lugeja: Mis ameteid te veel olete oma elus pidanud?

Raimond: Olen olnud kaevanduses, Tallinna Trammitrustis, puhkekodus ja teatris „Endla“. Ma kandsin oma karistuse ühiskonna ees ja pärast seda on saatus olnud minu vastu kaunikesti armulik. Mind on hoitud ja nõukogude ühiskond on pakkunud mulle seda, mida olen välja teeninud. Kindlasti poleks ma täna selline kirjanik, kui mul poleks eelnevalt olnud võimalust tutvuda meie mitmekülgse ühiskonna erinevate nägudega. Igas ametis on omad mured, kui seda südamega teha.

Lugeja: Millest jutustab teie järgmine raamat?

Raimond: Ma ei ole selles veel päris kindel. Mul on palju mõtteid, kuid ühegagi neist pole ma veel algust teinud. Võib-olla kirjutan oma mõtted väiksematesse lugudesse. Mõned novellid on paberile pandud ja kui neile lisa tuleks võiks mõelda novellikogule. Raamatu kirjutamine on väga energiat sööv töö. Ühe teose lõppedes pole võimalik kohe uut alustada. Samas peab nõukogude kirjanik leidma aega oma mõtteid tutvustada ka lugejatele, nagu teiega siin täna.

Aave: Oleme teile äärmiselt tänulikud selle võimaluse eest. Siin on teile tänutäheks väike lillekimp. Teeme seltsimees Kaugverile suure aplausi. (Aplaus) Ma loodan, et seltsimees kirjanik on nõus soovijatele andma oma teostesse autogramme.

Raimond: Tänan, et leidsite aega kuulata. Loomulikult kirjutan soovijatele väikese pühenduse.

(Rahvas tõuseb . Mõned lahkuvad, mõned võtavad autogramme.)

Lugeja: Kas elu Siberis oli tõesti nii hirmus, nagu te oma raamatus kirjeldate.

Kaugver: Ei olnud. Ma tahtsin panna kangelase süümepiinu tundma.

(Kõik lahkuvad, jäävad Aave ja Kaugver)

Aave: Tänan teid. Need olid väga õpelikud sõnad.

Kaugver: Vahel tuleb välja.

Aave: Ma olen kõik teie teosed läbi lugenud. Neis on liiga palju realismi. Raamat peab unistusi sünnitama.

Raimond: Minus tekitate teie unistusi.

Aave: Lõpetage. Ma räägin tõsiselt. Seda halba meie ümber kogeme niigi.

Raimond: Siis on hea raamatut lugeda ja tunda, et keegi on veel , kelle mured on veelgi suuremad. Loed ja mõtled, et sinu elul pole häda ikka mitte midagi.  Võiks öelda, et oled isegi äkki õnnelik.

Aave: Kas teie ise olete õnnelik?

Raimond: Mina? Vahel juhtub. Hetkel olen ma õnnelik. Hommikul ärgates ei lootnud ma, et tänane päev võib tänu teile nii säravaks minna.

PILT. Armastus

Raimond: Ma ju teadsin sind ammu. Ma olin sinu isa juures käinud. Kõik me olime käinud. Sa olid nagu Lumekuninganna või Jääprintsess. Ei julgenud sulle keegi läheneda.

Aave: Kas Julius Oengo nimi mõjus sulle sedavõrd eemaletõukavalt või siis mina ise?

Raimond: Sa oled liialt särav ja sädelev. Jääb tunne, et sind katsudes võid ennast kõrvetada. Kas tahab saada kõrvetatud? Ei keegi.

Aave: Kord jää siis päike. Kumb ma siis olen, otsusta ära?

Raimond: Ole , kes sa oled, peaasi, et sa õnnelik oled. Inimesel võib ja peabki olema kaks palet, mida välja paista. Üks see, mis kõigile näha on ja teine, mis oma kõige lähedasematele särab.

Aave: Meis on liiga palju sarnast. See paneb mind kartma …

Raimond: Teie naised, olete kõik ühesugused. Te ei oska õnnelikud olla. Kui teil juba vähegi hea on, hakkate kohe kuradit seinale maalima.

Aave: Võib-olla … Igatahes praegu olen ma küll õnnelik.

Raimond: Kuule, lõppude lõpuks oleme me kõigepealt mees ja naine.

Aave: Kui lihtsalt sul kõik need üleminekud käivad. Mõnikord ma kardan, et kas sul üldse kõik liiga lihtsalt ei käi.

Raimond: Tahad sa last?

Aave: Milline küsimus? Praegu?

Raimond: Kas tahad?

Aave: Kas ma tahan? Ma ei tea. Üldiselt muidugi tahan. Iga normaalne naine tahab. Aga praegu? Mul on tunne, et minus on veel liiga palju poolikut, mulle endalegi arusaamatut. Mul on justkui hirm anda praegu elu teisele samasugusele. Saad sa aru?

Raimond: Püüan.

Aave: Tead, mul on kummaline tunne. Kunagi tükk aega tagasi lugesin ma ühest artiklist väljendit „näidend nõudmiseni ..“. Naersin selle üle, leidsin, et see on vaimukas, kõlbaks väga hästi mõnele sinu asjale pealkirjaks. Nüüd on mul tunne, et ma ise olen selline näidend nõudmiseni, näidend, mis ootab lavastajat, nõudjat, kes tuleks postkontorisse ja esitab dokumendi, mille peale talle just nimelt mind välja antakse … Näed nüüd millise naise sa oled saanud. Selle asemel, et sind oma naiselike võludega enda külge köita, istub ta siin ja targutab. Oled sa kindel, et sa valesti ei valinud?

(Raimond kallistab naist)

Aave: Nii on hea. Kõik see , mis minu jaoks hetkel on oluline, on siin ja täna olemas. Siin võiks jumalikke asju luua …

Raimond: Vaevalt küll.

Aave: Miks sa seda arvad?

Raimond: Liiga hea on olla, et midagi teha. Vähemalt kirjandust. Kirjutama peab suitsuses umbses toas, isegi ebamugavas. Nagu sellele vastu pannes. Kas mäletad veel Lagle talu lehmi, kelle kohta Tammsaare ütles, et nad uude ja luksuslikku lauta viies hoopis ahtaks jäävad?

Aave: Kah võrdlus, lehmad …

Raimond: Mina usun, et kunst allub kõige lihtsamatele füüsikaseadustele. Mida tugevam surve, seda tugevam vastusurve. Tead, kuidas ma omal ajal sõjas kirjutasin? Põlve otsas, nari äärel, püsti seistes. Ma ei ütle, et need olid šedöövrid, aga midagi imelikku neis siiski oli. Midagi enamat, kui neis ilusasti lihvitud juttudes, mida ma nüüd uue kirjutuslaua taga trein. Seal olin ma ise, minu vastupandamatu tahe elada, vastu pidada, võita. Minu usk elusse.

Aave: Kas sa enam ei usu?

Raimond: Ära naera. Usun. Aga see usk on nüüd midagi hoopis igapäevasemat, loomulikumat. Nii loomulik, et kellelgi ei tule pähegi kahelda. Tookord ei teadnud sedagi, kas mõni tobe kuul või kild sind järgmisel minuti algteguriteks ei lammuta. Ah, mis sellest rääkida.

Aave: Räägi.  Sa räägid sellest nii harva. Mul on imelik tunne, et kui sa räägid neist aegadest, on sinus midagi palju tuttavamat kui muidu.

Raimond: Hästi , ma räägin sulle ühe loo. See ei juhtunud minuga. Selle jutustas mulle hiljem üks mees. Ta oli sõjavangilaagris valvuriks. Ühel ööl seisis ta ülal vahitornis  - tead, niisugused puust tornikesed, madalad ja üsna näotud. Öö oli vaikne, prožektorid põlesid, ta lihtsalt seisis ja ootas oma valvekorra lõppu. Siis märkas ta järsku ühe baraki seina ääres varju. Algul ta arvas, et see oli viirastus, kuid siis pani ta tähele, et vari oli tõesti olemas ja roomas pikkamööda traataia poole. Korraga tundus talle, et see mees on tema ise, kes vabaduse poole ihkab, üle traataia ronib ja siis tundmatul maal teed kodu poole otsib. See fantaasia haaras teda sedavõrd, et ta oli valmis laskma mehel minna. Siis korraga, aga mees pööras end ja heitis pilgu tagasi. See ehmatas valvurit sedavõrd, et ta vajutas automaatselt päästikule. Kuu tabas meest otse rindu. See kukkus alla, otsekohe anti alarmi, ta saada kätte ja lool oli lõpp. Mees täitis tegelikult oma kohust. Tabas põgeneva vaenlase ja sai vastava tunnustuse. Aga kui ta mulle seda lugu jutustas, sain temast järsku suurepäraselt aru. Sellest mitteununevast kurbusest selle üle, et ta näpp päästikule vajutas. Refleks muidugi.

Aave: Miks sa pole sellest kirjutanud?

Raimond: Miks? … Võib olla kirjutan. Kunagi. Tead. Ma panen selle konjaki nahka.

Aave: Väga tahad?

Raimond: Tahan. Väga.

Aave: Olgu siis pealegi.

(Ada toob pudeli ja klaasi)

Raimond: Sina ikka ka.

Aave: Ma ei taha.

Raimond: Kui ma palun? (Ada toob teise klaasi veel ja valab täis) Sinu terviseks. (valab hooga veel mitu pitsi)

Aave: Mis sind nii endast välja viis?

Raimond: Välja? … Ei miski. Lihtsalt tahan.

Aave: On see tõsi, mis sinust räägitakse? Et sa väga palju jood ja et sul on väga palju naisi.

Raimond: On see tähtis?

Aave: Naised mitte. Joomine – jah.

Raimond: Oletame, et kõik on tõsi, mis siis?

Aave: Kas ka mina ei saa sind aidata?

Raimond: Milles?

Aave: Et sa vähem jooksid.

Raimond: Ma pole joodik. Ma kannatan rohkem kui mõni teine …

Aave: Küsimus pole kannatamises. Palun sind, ära joo.

Raimind: Me olem juba kolm kuud abielus. On sul mulle midagi ette heita?

Aave: Ma ei räägi sellepärast.

Raimond: Milleks siis?

Aave: Sinu enda pärast.

Raimond: Kes need rääkijad on?

Aave: Sinu enda sõbrad.

Raimond: Sõbrad? (naerab) Tead mis? Mõnikord ma lihtsalt pean võtma. Pean. Saad aru?

Aave: Siis võta. Ma tahtsin sinult ainult ühte paluda.

Raimond: Nimelt?

Aave: Kui sa tunned, et sa pead, siis tee seda koos minuga. Mitte nendega. Oled nõus?

Raimond: Olgu.

(Raimond valab konjaki maha. Aave nutab ja kallistab)

PILT. Pidu

Sõber: Raimond. Jõudsidki. Ootasime ära. Ma olin kindel, et kui sina lubad tulla, siis sa ka tuled. Punkt kell kaheksa. Raimond, mida pakun. Meil on sampust, meil on konjakit. Meil on kauneid naisi.

Raimond: Vala pits konjakit.

Neiu1: Tulge tantsima.

(Muusika valjeneb, kõik tantsivad. Sampus paugub lakke ja pritsib kõigile näkku. Rahvas möirgab kaasa laulda.)

Sõber: Teeme ühe teravama ka vahele. Kui ma valge särk seljas kõrtsis ringi tuian ja saja grammi raha laenan, peetakse mind vaimuinimeseks. Olgu mu särk siis nii räpane kui tahes ja ma ise nii täis kui tahes. Aga kui ma enese välja magan, oma lollusest aru saan ja telefonivõrku tööle lähen, oma isiklike kätega kraavi kaevan, ülalpidamist teenin, siis ütlevad kõik – nüüd on pätistunud, kaevab kraavi. Kus kurat siin on loogika, ah?

Raimond: (võtab seinalt telefoni ja valib numbri) Aave. Kallis. Ma täna ööseks koju ei jõua. Saime kolleegidega kokku. Ühel ilmus raamat, vaja tähistada.

(pidu kestab)

Sõber: (ettekandjale) Too veel üks.

Ettekandja: Kas sellest on veel vähe?

Kaugver: Mis kell on?

Sõber: Kolm. (Kaugver tõuseb) Kuhu nüüd?

Kaugver: Koju. Olen tüdinenud.

Sõber: Ära koketeeri. Viska pits konjakit. Läheb üle.

Kaugver: Sitta ta läheb. Olen tüdinenud. Saad aru? (istub tagasi)

Sõber: No, mis ma ütlesin.

Raimond: (Läheneb taas telefonile) Aave. Kallis. Sattusime Tartusse. Ma täna ei jõua. … Muidugi. Homme olen kodus. (paneb toru hargile)

(pidu kestab, riided lendavad seljast. Siseneb Toimetaja)

Toimeteja: Kaugel käsikiri on?

Kaugver: Narva maantee sadaviis laual.

Toimetaja: Kaua me peame ootama?

Kaugver: Kaua.

Toimetaja: Endale teed ju halba.

Kaugver: Tean. Aga kas sina tead, et ma ei saa temast praegu jagu? Et ma olen tupikus?

Toimeteja: (viitab pudelile) Kas see aitab?

Kaugver: Tola. Mitte sellepärast. Lihtsalt ei pääse edasi. Selles pole küsimus. (kallistab härdunult toimetajat) Saa aru. Ma ei suuda praegu töötada. Usu, mul on endalgi vastik siin tolgendada. Aga midagi paremat ka välja mõelda ei oska.

Toimetaja: Aave teab?

Kaugver: Aave jäta rahule. Mõistad?

Toimetaja: Ta ju armastab sind.

Kaugver: Tead mis? Kui tahad terve nahaga pääseda, tee minekut. Ma olen su sõber, aga mõnikord lüüakse just sõpra kõvemini kui kedagi teist. Said aru? (naerdes) Ära siis kõike tõsiselt võta.

Toimetaja: Ole siis mees, tee lugu valmis. Eks.

Kaugver: Teen. Ma teen sulle sada lugu. Nõus?

Raimond: (telefoni) Aave kallis. Ma täna … Kuidas kaks nädalat? Alles ma käisin … Aave. Ära palun pahanda. Tulen koju.

Sõber: Näen, et oled napsitama hakanud.

Raimond: Vein on terviseks. Kuidas see oligi, et kümme grammi kümneprotsendilist alkoholi iga kehakaalu kilogrammi kohta. Minul on neid tervelt 70.

Sõber:  See sinu käes on ju kangem.

Raimond: Arvestame ümber.

Sõber: Vahel on enneast päris hea põhjalikult purju juua, aga mina ei julge seda teha. Kui mul juba kilk peas on, siis on tunne, et jäängi niisuguseks.

Raimond: Pole viga. Joodik magab ennast välja, loll mitte iialgi.

Sõber: Kõvasti öeldud.

Raimond: Ja õigesti. Proosit.

(Muusika katkeb järsult, Kõik kaovad. Raimond jääb toolile istuma)

PILT. Viinaravi

Toolil istub teadvusetu Kaugver. Tema kõrval Aave ja Doktor.

Doktor: Kaua see tal juba kestnud on?

Aave: 49 päeva järjest. Kuu aega kirjutas. Sai raamatu valmis. Läks tähistama ja vahepeal pole selget hetke näinud.

Doktor: Selge.

Aave: Kui ta kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik. Ta võib 18 tundi järjest segamatult laua taga istuda ja töö lendab ta käes. Järgmisel hetkel  … Raha tal on. Need tema raamatute tiraažid . Need on ju kümnetes tuhandetes … Kirjanike Liidust arvati ka , et nii enam ei sobi. Armastatud kirjanik ja igal õhtul peol. Mis eeskuju ta niimoodi oma lugejatele annab.

Doktor: Katsume siis seltsimees kirjanikule eluvaimu sisse puhuda. Sellega võib veidi aega minna.

PILT. Viinaravi palat.

Prill: Ma tundsin teid kohe ära. Nagu te sisse asusite.

Raimond: Ah, et tundsite.

Prill: Kohe. Eks ole, et teie kirjutasite „Jumalat ei ole kodus“.

Raimond: Jah.

Prill: Ma olen kõiki teie raamatuid lugenud. Kas teate teie stiil meeldib mulle. Väga hea. Aga see viimane on lausa meistriteos. Ausõna. Ma ise võiksin ka kirjutada. Koolis sain kirjandite eest alati viie. Ja mul on paar asja ajakirjanduseski ilmunud. Muide te pole siin esimene. Sellesama palati auvõõraste hulka on sattunud teisigi vaimuinimesi: Näete …“ (Näitab kirja voodiotsal) Te ei oska ette kujutada, milliste huvitavate inimestega ma iga päev kokku puutun. Ma olen insener, ma juhin …

Raimond: Kas siit helistada saab?

Prill: Helistada. Ei saa. Õed ei luba. Vaevalt teile erandit tehakse.

Raimond: Vaikust. Palun vaikust.

Prill: Sant olla? Kaasa ei saanud midagi võtta? Meil siin ka ei ole.. Muide, see läheb varsti üle. Neil on siin väga tõhusad ravimid. Paari päevaga teevad teist uue inimese.

Raimond: Aga kui ma ei taha uueks inimeseks saada?

Prill: Kaua teil juba kestab …

Raimond: Kaks kuud

Prill: Oh, sa poiss!

Õde (siseneb): Kaugver. Doktor palub enda juurde.

Prill: Õnn kaasa. Ebameeldiv vestlus, tean.

PILT. Vestlus doktoriga

Doktor: Rääkige. Kuidas see teil algas?

Kaugver: Pagan teab, doktor. Te võib-olla olete minust natuke kuulnud, arvate, et ma lasen siin lahti mõne teile tüütuseni tuttava loo sellest, kuidas suhteliselt noor kirjanik, nelikümmend seitse, kirjutas üldiselt tähelepanu äratanud raamatu, kuidas kõik tal korraga kätt suruma hakkasid ja kuidas siis ta sellest natuke lolliks läks ja suurest rõõmust ja edevusest jooma kukkus. Ei, doktor, see pole sugugi nii. Ma ei sattunud vasikavaimustusse , ma ei pidanud ennast geeniuseks ega pidanud endast üldse rohkem kui enne. Ausõna. Ma jõin enne ja jõin ka pärast seda. Kas ma enne rohkem või vähem jõin – kes seda mõõtnud on. Igatahes pole ma kunagi ära öelnud, kui võimalust oli. See tähendab kui seltskonda oli. Sest vaadake, doktor, ma joon ainult heas seltskonnas. Selles seltskond ei tarvitse olla hea selles mõttes, nagu teie arvate.  See on hea seltskond minu jaoks, seltskond, millist mina vajan. Kas teate ma olen mõnikord joonud teetöölistega, lihtsalt tänaval tuttavaks saanud, nende laudadest kokkulöödud tööriistakuuri läinud ja seal naelakastil pudelist kõige lihtsamat seatapjat joonud. Üldse imelik, et teie meelest peab alati olema mingi põhjus, miks inimene jooma hakkab … Kas see nagu vabandab, on inimlikum? Suurest murest, vapustustest, peadpööritavast õnnest? Arge pange tähele, ma räägin seda rohkem iseendale …

Doktor: Väga hea. Seda ma just soovingi. Avage ennast, olge minuga avameelne.

Kaugver: See aitab paremini mõista minu „haiguse“ olemust. Ma ei usu hästi sellesse haigusesse. Ma ei usu, et inimene hakkab jooma, sest naine käib teisega, tema romaan lükati kirjastuses tagasi, et poeg on suli või tütar lööb litsi. Miks mina hakkasin? Seda tahaks isegi teada. Nõrk karakter? Pehme inimene, kes laseb ennast kergesti kaasa vedada.  Ma ei tea. Mulle meeldib juua. Ausõna. Lihtsalt meeldib. Meeldib ennast natuke teisena tunda, tunda kuidas mõtted galopeerima hakkavad , igasugu ideed pähe tulevad. Ma võin teile ühe loo jutustada. See oli .. noh, ammu. Ma töötasin siis veel tehases. Võtsime sõbraga hommikuni, tukkusime natuke ja magasime sisse. Kui silmad lahti lõime, selgus, et tööle enam ei jõua. Konjakit  oli veel järel, võtsime paar pitsi ja hakkasime mõtlema, kuhu võiksime veel jõuda. Õigeks ajaks. Selgus, et Moskva lennukile. Võtsime takso. Sõitsime lennujaama, istusime lennukisse ja hõljusime Moskvasse. Kahe peale oli meil viiskümmend vana rubla. Vangutate pead? Meie kah vangutasime. Läksime esimesse restorani ja lõime need viiskümmend rubla läbi. Jäi parajasti nii palju, et Tallinnaga telefonikõne võtta – oleme Moskvas, saatke raha. Kas teate mis juhtus? Tehases saadi valesti aru, nad andsid toru käest kätte ja arvasid , et me oleme „Moskva“ kohvikus. Mõistate? Meile loeti sõnad peale ja kästi kohe tööle ilmuda. Kujutate meie olukorda ette? Kõik läks nagi filmis. Keegi võhivõõras ettekandja laenas meile raha ja teise päeva õhtuks olime Tallinnas. Sel oli oma võlu. Seda ei saa teiegi salata. Ma lobisen liiga palju. Ma olen esimeseks korraks vist küllalt rääkinud. Ma pean mõnes asjas selgusele jõudma, muidu pole meie vestlusel mõtet. Ma tahan tõepoolest selgusele jõuda iseendas, oma elus. Kasvõi faktis, et ma siin olen. Laske mul natuke harjuda selle olukorraga. Te olete tore naine, doktor. Minu jaoks jääte ikkagi naiseks, soomustage ennast nende kitlite ja kurjade pilkudega nii palju kui tahate. Kas ma võin minna?

Doktor: Olgu peale. Tänaseks aitab.

PILT: Doktor, Aave

Doktor: Võite ta täna kaasa võtta. Kirjutame ta välja.

Aave: Aga kui see kordub? Mida ma teen?

Doktor: Tema tervis ei ole nii vastupidav, nagu ta ise seda arvab olevat. Hoidke ta ahvatlustest eemale. Las pühendab tööle. Mingi eemale linnakärast.

Aave: Meil on Jõelähtmel elamine.

Doktor: Väga hea. Las kõnnib looduses. Selleks korraks on organism alkoholist puhas, kuid elundid on ikkagi kahjustada saanud.  Sellega läheb aega, et need ka korda saab. Peamine on, et ta alkoholi tarvitamisega piiri peaks.

Aave: Ta ei ole halb inimene. Isegi napsusena on ta alati rõõmus ja sädelev. See kutsub teisi ligi. Ma ei tea, kuidas neid eemal hoida. Eks talle endale ka meeldib hea seltskond. Istub nendega öö otsa, unustab aja ja koha ja siis see läheb edasi.

Doktor: Ta on ikkagi tuntud kirjanik. Rahvas vaatab tema poole. See ei sobi , kui ta austajatega kohtudes vine all oleks.

Aave: Ei. Ega ta vindisena töö asju ajanudki. Siis ei saanud teda peo lainelt kunagi kätte.

Doktor: Katsuge teda ahvatlusest eemal hoida. Usun, et tal on kirjanikuna meile veel palju pakkuda. Las pühendab oma tööle.

PILT. Väljasõit Loodusesse. Auto

Aave: Tore, et te meid kaasa kutsusite. Ma pole nii ammu looduses käinud.  Kunagi sai seeni iga sügis sisse tehtud. Nüüd aga … Ma ei teagi, mille taha see jääb. Igal juhul väga tore.

Madis: Näe, juhtus meil mõlemal korraga vaba päev olema. Tavaliselt on nad Taksopargis kõik nii kenasti tööle sättinud, et me koos kuskil käia ei saa. Ikka on kumbki meist tööl ja taksoroolis.

Milli: Kui vaid ilma oleks. Madis näitab sulle sellised seenekohad ära, et imesta ainult. Kuku külili ja lükka seened korvi. Me eelmine nädal käsime, siis olid veel väikesed. Mõtlesime, et tulen nädala pärast uuesti ja siis Madisel sähvataski, et kutsume kirjanikuhärra koos oma prouaga ka kampa. Istute muidu seal toas ja väljas ei käi.

Madis: Peaks vaatama, äkki saab sampust ka?

Raimond: Kes sulle kaasa müüb? Kellaaeg ka alles nooruke, ei tohi ju.

Madis: Kurja ei tohi teha, kõike muud võib. Tule, Milli, vaatame. Meil on siin tsipake tutvust ka. (väljuvad)

Raimond: Tühi töö.

Aave: Need toovad sulle maa alt ka kõik välja, kui ette võtavad, Sa oled isegi näinud, et neile ei öelda ära, neil on niisugused näod ees.

(Madis ja Milli istuvad autosse. Madisel punnis kott kaenla all)

Madis: Pane ära, vaata, et katki ei lähe.

Aave: Ja saitegi?

Madis: Saime ikka. Nüüd paneme ainult kähku leekima.

Raimond: Kuhu sul siis nüüd nii kiire hakkas?

Madis: Tead, mul oli seal väike keelevääratus, ma kartsin, et tulevad ukse peale vaatama.

Aave: Mis keelevääratus?

Madis: Neiu ei tahtnud sampust anda, ma ütlesin siis kogemata, et ole ikka inimene, mul istub väljas autos Ivo Linna, me sõidame ühele sünnipäevale, kuidas te siis nii, ega te temale ikka keela. Noh, neiuke läks põlema, küsis, miks ta ise sisse ei tulnud. Ma luiskasin siis natuke, et Ivol on jalg haige, et saage aru, küll ta teinekord tuleb tänama. Andiski kaks pudelit kätte.

Raimond: Sa oled ikka hull. Aga kui ta oleks tõepoolest välja tulnud.

Madis: Me ei andnud talle aega ja ta ise häbenes vist kah veidi.

Aave: Ehk lased siis nüüd ühe mõnusa laulu, härra Linna. Midagi niisugust nagu „Rublane ring“ või kuidas selle loo nimi oli?

Raimond: Käige põrgusse. Annaks jumal, et Ivo Linna ei saaks teie tempudest kunagi  teada.

Milli: Oh, ta on hea südamega mees. Ega ta pahaks ei paneks. Ma olen temaga mitu korda sõitnud, lõpp vahva sell, ausõna.

PILT. Tänav

Naaber: tead, kuidas ma ei jõua sellel lõputul ehitustandril enam elada.

Aave: Eks koli maale.

Naaber: Lihtne öelda, aga see pole ju nii lihtne. Töö on siis, laste tegemised ka kõik siin.

Aave: Kannata siis ära. Järgmine aasta on kõik möödas. Siis on olümpia ja selleks ajaks peab kõik niigi valmis olema.

Naaber: Tean-tean. Kus siis Raimond jälle tuuritab? Hoog peal?

Aave: Seekord ei tuurita. Läks haiglasse. Tervis oli juba mõnda aega kehva. Arstid küll ravisid ja andsid kotiga tablette. Käi apteegis nagu juurvilja poes – tuled suure kotiga tagasi. Nüüd panid ta lisauuringuteks haiglasse.  Jalad ei kanna enam.

Naaber: See on see suure viina viga. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et hästi see ei lõpe.

Aave:  Kes seda teab? Las see nüüd olla.

Naaber: See on see viga, kui viinapudel on suurem sõber kui oma naine. Ise veel kirjanik. Mida sa selliselt ootadki.

 PILT. Haigla. Simmo, vanem mees kõrvalvoodis.

Raimond: Jalg on külm nagu jää. Ei tunne teist enam üldse.

Simmo: Las ma katsun pulssi. Nagu lööks ikka. Järelikult käib veri läbi.

Raimond (katsub ka): Ma ei tunne midagi. Mida see doktor ütleski, et kui pulss kaob siis tuleb maha võtta.

Simmo: Pole nii hullu. Küll teevad korda.

Raimond: Katsu veel. Sina siis tunned?

Simmo: Õrnalt, aga on täitsa olemas.

Raimond: Kui sa nii ütled.

Simmo: Sinu kaasat ei ole kah veel näha.

Raimond: Ta ei tule täna. Tal on töö juures kohustusi, millest ei saa ära öelda. Muide , kas sa tead, kes on masohhist?

Simmo: Tean.

Raimond: Ja muidugi tead, kes on sadist?

Simmo : Muidugi.

Raimond: Ütles siis ühe lausega, mis vahe on sadistil ja masohhistil. Kuidas neid ära tunda?

Simmo: Ütle parem ise, sa ju tahad seda öelda.

Raimond: Masohhist palub „Peksa mind“ ja sadist vastab irvitades „Ei peksa“.

Simmo: Kumb sina tahaksid olla?

Raimond: Mina? Kurat seda teab. Vist on iga inimene kord üks, kord teine. Kas või natukenegi. Minut tagasi tundus mulle, et minus hakkavad võimust võtma masohhistlikud kalduvused. (vaikus)

Simmo: Kas sa lonksu konjakit tahad?

Raimond: Nalja teed või?

Simmo: Tahad?

Raimond: Ei ütleks tõesti ära.

Simmo: Oota. (võtab öökapist Pepsi pudeli.) Võta.

Raimond: Tütar tõi?

Simmo: see pole tähtis. Nagu näed olen mina ka täna üksi.

Raimond: Ma vaatan jah. Ta võib veel tulla. Aeg pole hiline.

Simmo: Ta ei tule. Nad tahavad maja maha müüa.

(Siseneb arst.)

Arst: Kuidas ennast täna tunnete?

Raimond: Masohhistlikult.

Arst: Mida see peaks tähendama.

Raimond: Jalg on külm kui jää. Simmo väidab, et pulssi on tunda, aga mina ei tunne midagi.

Arst. Katsume järgi. Nii. Niii (tõsineb) Nii.. Siin on nüüd tõesti raske juhus. Ma ei leia pulssi. Õde!

Raimond: Las hakkab nuga teritama.

Arst: Siin pole hetkel nalja. Juhul, kui pulssi ei leia peame jala edasiste tüsistuste vältimiseks amputeerima. (Siseneb õde) Tõstke mees raamile ja lükake kiirelt operatsioonisaali.

PILT. Haiglapalat. 4 voodit. Üks voodi on tühi. Lisaks eelmistele veel palatis ajakirjanik.

Õde (siseneb ja koristab tühja voodit): Kuidas teil siin täna läinud on?

Simmo: Tänan huvitumast. Pole uut selle ilmapäikese all.

Õde: Kuulan, et teete nalja. Järelikult hakkab elu teisse tagasi tulema. Oleks ka juba aeg. (väljub)

Raimond: (vaatab tühja voodit) Kuidagi imelik ja võõrastav tunne. Tühje kohti pole siia nagu ette nähtud. Mulle meenub lugu naisest, kes tuli oma meest vaatama ja kellele õde Niina pakkus talle ööseks äsja surnud vanataadi voodit. Naine oli poolsurnuks ehmatanud. Oota, see oli ju sinu naine.

Ajakirjanik: Nüüd tead siis sina ka: Ülle jah. Õrnake , nagu ta on, ehmatas ennast poolsurnuks. Eks ole, lõbus lugu. Kirjuta üles ja saada huumorivõistlusele.

Raimond: Liiga must huumor.

Ajakirjanik: Must huumor , see ainus õige ongi. Vähemalt kaasaja tormilistes tingimustes. Tahad – mul on päris mõnusaid näiteid? Number üks. Indiaanlased ja valged mehed sõdivad. Indiaanlane laseb valgele mehele noole kopsu. Kui mees kinni võetakse ja puu külge seotakse, küsib indiaanlane, kas nool valu ka teeb. „Ainult siis kui ma naeran“ Vastab valge. Number kaks. „Omatehtud toit on kõige parem …“ ütles neeger kui oma last sõi. Või number  …

Simmo: Pea. pea. Sinu numbrid on juba nii mustad, et ajavad juuksed peas püsti.

Ajakirjanik: Ise ütlesite, et must huumor ja ongi must. Elus on üldse palju musta. Mul kolleeg käis Kaug-Idas kivisöekaevanduses lugu tegemas, vaatas ja vaatas, kuidas pimestavalt helendava lume alt sütt välja toodi ja tagasi tulles ütles, et ta poleks arvanudki, et isegi nii kaugel põhjas on valge all ikka must …

Simmo. Teil ajakirjanikkudel on ikka pagana lõbus elu. Muudkui rända ringi ja tee lugusid.

Ajakirjanik. Kes rändab , kes ei rända. (ka temal pole jalga)

Simmo: Anna andeks , ma unustasin.

Ajakirjanik: Peabki unustama. Kõige veidram on see, et  ma ise ka vahe unustan ära kui palatis mõni väga mõnus jutt või vaidlus käib.

(siseneb õde lükates käru, millele uus narkoosiuimas patsient Tali)

Tali (itsitab, räägin segadusi ja naerab iseenda juttude peale)

Õde: Saate uue kaaslase.

Ajakirjanik: Mis tal siis noa alla läks?

Õde: Liiklusõnnetuse ohver. Olime sunnitud jala amputeerima. Kohe saab veel ühe süsti ja siis magab kenasti hommikuni.

Simmo: Eks vaatame, kui lõbus tal teist korda ärgates on. Ma olen temataolisi ennegi näinud. Kolm aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas oli ka üks selle, sel lõigati käsi ära. Kui opilt tuli, siis irvitas ja lõõpis mis  hull, aga pärast olid teisel nagu munad maha võetud, kui päris teadvusel tuli ja aru sai, mis temaga õieti oli juhtunud. Meil oli tema pärast mitu päeva lausa hirm, et teeb endale midagi, nii raskelt elas üle.

Ajakirjanik: Ära kutsu õnnetust.

Simmo: Mis õnnetust, ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Suur tugev mees. Need on tavaliselt kõige rohkem endast väljas, kui neilt midagi ära lõigatakse.

Raimond: Huvitav, mis töö peal ta oli. Kondi järgi võiks arvate, et mõni müürilõhkuja või transporttöölina. Vanasti kandsid sellised veskis viljakotte või lossisid sadamas laevu.

PILT. Haigla Palat. Mõni tund hiljem.

Tali: Tere õhtust või hommikust, seda ma veel ei tea.

Ajakirjanik. Õhtust esialgu. Kell on pool kaksteist. Täpsemalt 23 ja 37 minutit.

Tali: Vaata kuramust, kus on alles uni. Kella viie ajal pand magama ja nüüd alles ärkasin. Kihvt narkoos neil.

Ajakirjanik: Ei sa ühe jutiga nii palju norsanud. Vahepeal kui sind palati toodi, tegid ika häält kah. Viskasid kõvasti nalja, aga ega me su jutust suurt mõiganud. Siis said süsti kannikasse ja vajusid uuesti ära.

Tali: Jaajah. Ise küll ei mäleta. Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Arno Tali.  „Edasi“ kolhoosi eesrindlik mehhanisaator. Näolapp kolletab neljandat aastat järjest autahvlil, autasustatud medaliga „Töövapruse eest“. Naine ja kaks last. Naine peab kolhoosis karjabrigadir kohta.  Sündinud olen 1941 aastal kaks kuud pärast sõja algust. Oma isa olen näinud ainult pildilt, ta langes 43. Aastal kangelasena. Sotsiaalselt päritolult olen tööline. Kas on küsimusi?

Ajakirjanik: Kuidas te ütlesite oma nime olevat?

Tali: Arno Tali, Joosepi poeg.

Ajakirjanik: Minu koolivend Luts kirjutas kah ühest Arno Talist. Mul on ausalt öeldes selle nimega inimestest veidi teistsugune ettekujutus.

Tali: Seda nad saadanad ütlevad kõik … seda et … Pissile tahaks. Mis moodi see asi siin käib. Kas on mingit ratastooli või sihukest kah olemas.

Ajakirjanik: Pea nüüd pea ikka , mees. Alles opilt tulnud ja kohe ringi rändama. Ma helistan õe, toob sulle pudeli. (helistab)

Tali: No kuule, ega ma Sveijki lugudest ei ole pärit, et hakkan pudelisse kusema. Ma ikka rohkem sealt „Kevade“ lugude poole pealt, kui tähele panid. (ilmub õde) Haige Tali. Palun ratastooli, et minna loomulikke vajadusi rahuldama.

Ajakirjanik: Ärge teda kuulake. Tooge talle pudel. Mees tuli mõni tund tagasi opist.

Tali: Ma palun ratastooli. Seltsimehed suvatsevad rumalat nalja heita. Ja mul on selle asjaga muuseas kaunis kiire, neiuke.

Õde: Kohe , kohe. (väljub)

Ajakirjanik: Kuule mees, sa teed endale ju liiga. Täna ei tohi sa ühelgi juhul üles tõusta.

Tali: Kes seda ütleb? Töng mul ju kipsis, ei kurda midagi, ja ise olen täie tervise juures.

Ajakirjanik: Ma pean vist valvearsti kohale kutsuma, kui sa mõistlikku juttu ei kuula. (Üde siseneb ratastooliga)

Tali: Kutsu keda tahad. Neiuke tulebki juba. Aitäh.

Õde: Ma võin lükata … (Tali veereb ise minema)

Ajakirjanik: Püstihull.

Simmo: Käis au pihta.

Ajakirjanik: Mis kuradi au. Inimesele räägitakse heast südamest. Pingutab ennast üle, hakka keset ööd siis jälle alarmi tõstma.

Simmo: Kelle pärast sa siis oled juba tõstnud?

Ajakirjanik: Ah, käi põrgusse, sinuga ei saa enam mehejuttu ajada.

Simmo: Mehejuttu saab minuga alati ajada, aga mehejutu jaoks on kahte meest vaja.

Õde: Nüüd tuli surnuks. Miks teil see üldse öösel veel põleb?

Ajakirjanik: Mehel oli vaja asjale minna. Ei saa lasta teda ju pimedas seiklema.

Õde: Tuli maha. Puhake ennast välja. Homme on külastuspäev.

PILT.

Aave: Miks sa mulle ometi kohe ei rääkinud, mis sind ees ootab.

Raimond: Oleks ma seda isegi teadnud. Mis selles siis ikka nii õudset on. Meie palatis on praegu kolm ühejalgset, aga elurõõmu on neil rohkemgi kui teistel, kel kõik jäsemed alles.

Aave: Sa oled jõhkraks muutunud.

Raimond: See pole jõhkrus, vaid otse vastupidi. See on rahustav ja kosutav reaalsus. 

Aave: Arst ütles, et kui paberid korda saab, siis saad täna koju.

Raimond: Käid äkki poes ära ja tood ühe sokolaadi. Meil on siin nii lahked õed olnud.

Aave: Olgu. Ära sina hakka siin vahepeal midagi üleloomulikku tegema. Las trikitamised jäävad teistele. Lubad?

Raimond: Luban.

PILT. Pidu.

(Raimond kunstjalaga. Rahvast rohkem, käib elav sumin)

Kirjanik1: Oleks minu raamatutel sinu tiraažid. Ma jooks ka siis ainult sampust. Saad sa aru – rahvas armastab sind. Nad kohe janunevad sinu teoste järele.

Kirjanik2: Tead sa palju sinu raamatute tiraaž juba kokku on? Küll sa tead. Miljon. Kujutad sa seda ette – miljon. Sinu raamatute suudab võistelda vaid piibel.

Kirjanik1: Seda trükitakse tõesti igale paberile. Miljon piiblit. Iga eestlane peaks siis olema nii püha usku täis, et ostab endale kaks piiblit.

Kirjanik2: Ikka kaks või  siis parem juba kolm, igale poole, kus pühalikku abi vaja on – magamistuppa, et asi seisaks, kööki, et toit põhja ei kõrbeks ja autosse ka, et õnnetustest hoiduda.

Kirjanik1: Siis paneks juba kemmergusse ka.

Kirjanik2: See pole viisakas.

Kirjnanik1. Mitte selle eesmärgil, millest sina nüüd mõtled. Äkki jumalikuks abiks. Kui kõht kinni, patsutad piibliga vastu kõhtu ja usu mind, tagant puhiseb nii, et kanalisatsioon umbes.

Kirjanik2: Võtame eesti rahva terviseks, kes ei ole oma kirjanikke maha jätnud, ka nendes muutunud oludes. Elagu!

Kirjanik1: Kas sa oleks võinud arvata, et sa kunagi annad välja raamatu vangilaagrist.

Raimond: Vanasti ei saanud sellist raamatut välja anda, sest siis veel polnud meil vangilaagreid.

Kirjanik1: Õige. Üleüldse olime üks tubli riik, mida teised kadestasid ja imetlusega jälgisid.

Kirjanik2: Jää vabaks eesti meri

Jää vabaks  eesti rind

Siis tuisku ega tormi

Ei karda eesti rind ..

Raimond: Kõlab ikka hästi küll.

Kirjanik2: Miks ta ei kõla. Aave, kallis päikesenaine, tule palun meie seltsi.

Aave: Mis meeldiv koosviibimine.

Raimond: Kas saan sulle midagi pakkuda?

Aave: Väike klaasike veini paluks.

Kirjanik2: Ma kohe toon. Kerigu Gorbatsov oma kuiva seadusega põrgu. Kui eesti mees tahab eesti naisele juua pakkuda, siis ta pakub ka.

Raimond: Ma võin olla küll puujalaga, aga oma naisele suudan ma siiski ise joogi ära tuua.

Kirjanik2: (naerab) oo, kangelane kepphobusel.

Kirjanik1: Pange plaat peale. Mul tuli tantsutuju. Aave, kas ma võin sind paluda. Meie kõigi poolt armastatud päikesenaine.

(keerutavad tantsida)

Kirjanik1: Kaua te nüüd juba koos olete?

Raimond: 17 aastat.

Kirjanik1: Ja kuidas on läinud?

Raimond: Mis ta ikka. Jalg on läinud, hambad on läinud, aga muidu on hästi läinud. (naer)

Kirjanik1: Teen ettepaneku võtta Raimpsi terviseks. „Kirjad laagrist“ on meid kõiki kadetaks teinud.

Kirjanik2: 80000. Tehke järgi. See on rahva armastus.

Kirjanik1: Elagu Raimps!

 Kirjanik2: Mulle on ettepanek esitada Raimond Eesti Kongressi liikmekanditaadiks.

Kõik: Õige.

Raimond: Tänan, kuid ma arvan, et sinna leidub palju väärikamaid mehi või naisi.

Kirjanik2: Rahvas armastab sind. Rahvas usaldab sind. Mis sa rahvast räägid? Mina ise usaldan sind. Sa oled kõik torud läbi pugenud, sa oled kõike näinud. Sina ei hakkaks valede eest seisma.

Raimond: Tühja teiega. Olgu siis pealegi.

Kirjanik1: Aplaus, kallis rahvas. Meie mees kongressi.

PILT. Kodu. Põleng

Raimond: Oli ikka kena koosviibimine. Eesti Kongress. Mis sa sellest arvad?

Aave: Muidugi mine. See on võimalus teha midagi selle rahva jaoks, kes sulle nõnda palju pakkunud on.

Raimond: Ole hea, aita mul see jalg alt võtta.

Aave: Punnita aga ise.

Raimond: Sa oled imekaunis. Mitte ei tea, mis oleks minust saanud, kui poleks sind minu kõrval.

Aave: Eks siis oleks keegi teine olnud.

Raimond: Eksid. Ma olin kaks korda enne sind abielus ja mis sellest tuli. Kõik läks järjest halvemaks. Õnne oli, et sain põgenema.

Aave: Ega see nüüd nii hull ka olnud. Suhted on alati kahepoolsed. Tead küll, nagu küla koerale, nii koer külale.

Raimond: Tore küll abielu koeraga võrrelda. Kaua me nüüd juba siis abielus oleme.

Aave: Tahad seda tõesti teada?

Raimond: Ära ütle – kakskümmend kolm aastat.

Aave. Tõesti nii on. Kakskümmend kolm aastat.

Raimond: Ma armastan sind iga päevaga järjest rohkem.

Aave: Eks mina ikka sind ka.

Raimond: Kujuta ette kui Eesti saabki taas vabaks ja meie saame sellesse anda oma panuse. Sina oled minu kõrval. Minu raamatuid loetakse rohkem kui kunagi varem. Ma võin niimoodi juba elu armastama hakata.

Aave: Naljatilk. Elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks sina tema mõtled. Kisub kuumaks. Keeran kütet maha.

(Korraga süttib Aave kleit küttekehast. Raimond, kellel pole jalga all, üritab päästa, kuid Aave põleb suure leegiga)

PILT. Maja Lehtses.

Uksest astuvad sisse Madis, Milla ja Raimond.

Madis: Nii. Siin ta siis ongi. Vaata aga rahulikult ringi. Maja on müügis ja võid homme päev sisse kolida. Aed on suur. Saad suvel laua aeda panna ja seal oma kirjatööd teha. Naabrid on sõbralikud.

Milla: Lehtse teeb mööda maanteed Tallinnast 80 kilomeetrit.

Raimond: Lehtse. Ma ei ole siin kunagi varem käinud. Rongiga läbi sõitnud küll, aga sees ei ole käinud. Rakveres gümnaasiumis käies oli üks noormees Lehtsest. Nime enam ei mäleta. Oli selline turske poiss. Ju oli siin siis hea elu.  Mida need inimesed siin igapäevaselt teevad?

Madis: Siin on kolhoos. Lehtse kolhoos. Väike, aga tubli. Metsa taga on veel turbatööstus.

Raimond: Tõeline maasool.

Madis: Äkki leiad siit ainest oma järgnevate raamatute tarvis. Su raamatud on ju kõik elust enesest.

Raimond: Kõik on võimalik.

Milla: Raimond.  See oleks päris sinu kodu. Mitte Kirjanike Liidust antud või naiste oma.

Raimond: Kuidas ma siin üksi olen?

Madis: Rongijaam on siinsamas. Astud mõned sammud, oled juba rongil ja tunnikese pärast oled juba Tallinnas.

Milla: Sul peab ju olema oma koht. Sa ei käinud Jõelähtmel enam üldse.

Raimond: Ma ei saanud. Seal oli liiga palju mälestusi.

Madis: Kuidas siis tundub? Vee saame sisse vedada. Sooja peab maja kenasti. Kuur on puid täis. Vajaliku remondi aitame ära teha.

Raimond: Mis sa kaupled, nagu turul. Asi niigi kõik selge. Mulle meeldib siin. Ma olen 63 aastat vana. On elus palju tehtud ja palju nähtud. Oma rahunurk peab igal inimesel olema. Siin on kena. Mis seal ikka. Ütle müüjale, et sobib.

Milla: Kui nii on lood, siis katame laua. Meil on oma kord kaasas. Alati peab olema.

Raimond: Mida ma teieta teeksin?

(katavad laua)

Madis: Valan väikese veini ka. Klaasid on kaasas, need jätame siia. Järgmine kord on hea võtta.

Raimond:

PILT. Kirjanik laua taga.

Laval ainult laud. Selle taga Raimond.

Raimond: (kirjutab samal ajal) Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo.

LÕPPeal oli liiga palju mälestusi.

Madis: Kuidas siis tundub? Vee saame sisse vedada. Sooja peab maja kenasti. Kuur on puid täis. Vajaliku remondi aitame ära teha.

Raimond: Mis sa kaupled, nagu turul. Asi niigi kõik selge. Mulle meeldib siin. Ma olen 63 aastat vana. On elus palju tehtud ja palju nähtud. Oma rahunurk peab igal inimesel olema. Siin on kena. Mis seal ikka. Ütle müüjale, et sobib.

Milla: Kui nii on lood, siis katame laua. Meil on oma kord kaasas. Alati peab olema.

Raimond: Mida ma teieta teeksin?

(katavad laua)

Madis: Valan väikese veini ka. Klaasid on kaasas, need jätame siia. Järgmine kord on hea võtta.

Raimond:

PILT. Kirjanik laua taga.

Laval ainult laud. Selle taga Raimond.

Raimond: (kirjutab samal ajal) Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo.

LÕPP