Jõulunäidend. Linnusekummitus

Arlet Palmiste

LINNUSEKUMMITUS

Tegelased

Von Alte

Kai

Mart

Üle saali vuhiseb kummitus. Siis astub saali üle-elu suurune kuju. Lööb pea vastu laetala ja laguneb koost. Köhides ja aevastades astub välja von Alte. Vaatab publikusse.

Von: Uu…. Uuuu…. Keegi ei karda või? Mitte keegi ei karda … Ma olen siin juba tornis juba 500 aastat kummitanud. Minu ees on värisenud teenijad ja sulased, lossihärrad ja nende preilid, isegi kirikuhärrad. Nüüd on siin kari väikeseid lapsi ja keegi ei karda. Uu … Küll te veel näete ja tunnete endas värinaid nii, et tilgad on püksis ja mitte naerust  vaid hirmust. (hakkab köhima). Köha. See on niiskusest. Siin tornis on kogu aeg rõske. Rõske.  Kondid on kanged. Teen küll iga õhtu jalavanne, joon teed kummeliga, aga miski ei aita. Kaua ma siin siis pean veel kummitama? Mündid on ka ammu otsas. Teate küll? Kõige tuntum kummituslik hääl. Münt veereb mööda tühja toa põrandat või treppi ja siis jääb keereldes seisma. Kõik värisevad hirmust, sest mündiveeretajat ei ole. No jah, aga need tänapäeva lapsed virutavad mündid ära. Vanasti oli sel eesruumis vitriinid münte silmini täis. Nüüd on veel ainult mõni alles. (Karjub viimast mikrofoni, algul on heli võimas, siis katkeb) Tehnika ka streigib. Legend räägib, et kui üks süüta inimene teeb minu vastu heateo, siis pääsen ma vabaks ja saan siit tornist igaveseks lahkuda. Üks süüta inimene. Kus sa tänapäeval selliseid võtad ja kui mõni ongi veel ilma mingi süüta, siis ei ole tal siia torni kindlasti asja. (kostavad laste hääled) Mis kolin see on? Keegi tuleb. Nüüd on minu võimalus. (kaob seina sisse. Uksest tulevad Kai ja Mart).

Mart: Hoia silmad kinni. Veel . Astu nüüd üks pikk samm. (Mart paneb küünla põlema ja paneb selle maski taha) Nüüd võid silmad lahti teha (Kai avab silmad. Mart ehmatab teda) aahhah …

Kai: (Karjatab) Aa. Lõpeta ära. See pole hirmus.

Mart: Mida sa siis karjud, kui see hirmus ei ole? (Võtab riiulilt mõõga) Ja siin on see kuulus Parun Rüübliku mõõk, millele ennustati kakssada aastat tagasi, et kelle käes see mõõk on, see valitsenb Eestimaad. Aga kui Parun Rüüblik lahingusse tõttas, siis löödi ta vaenlaste poolt maha. Nüüd rändab mõõk kurvastusest, et ta oma peremeest kaitsta ei suutnud, öösiti ringi ja raiub kurvastusest vaenlaste päid (keerutab mõõka). UUUUU

Kai : Lõpeta ära. Kas sa ise ka usud, et see mõõk lendab nagu part taevas ja otsib neid ammu surnud vaenlaseid?

Mart: Miks mitte. (kõigutab mõõka õhus)

Kai: Kuidas sa seda teed?

Mart: Ega mina ei teegi. Ta ise lendab, kui paluda.

Kai: Jajah. Pane see mõõk tagasi. Tuleb veel keegi ja näeb, et sa muuseumi eksponaate katsud. Sa tead küll, et seda ei tohi teha. (Mart paneb mõõga tagasi) Kus me oleme?

Mart: See on vana lossitorn. Räägitakse, et siin kummitab, aga mina ei usu.

Kai : Kui räägitakse, siis peab ju keegi midagi kuulnud või näinud olema. Ega siis kuulujutud tühja koha pealt teki.

Mart: Räägitakse, et õhtuti veerevad tühjast kohast mündid. Aga maha kukkunud münt võib hakata veerema kui näiteks mõni suuremat sorti veoauto majast mööda sõidab, nii et seinad kõiguvad ja põrandad värisevad või siis rong või … (Von piilub seinapraost ja lööb pettunult vastu laupa. Kaob) Igal juhul on sellele kindlasti seletus. Vaata, mida ma teha oskan.

(Võtab mõõga ja balansseerib nina peal. Seina tagant kerkib üle sirmi ritva otsas kõikuv valge kummitus, naerab võikalt, lapsed ehmuvad)

Kai: Vaata, mis see on?

Mart: (ehmunult) See on, see on … Kummitus

(Kummitus kaob)

Kai: Mis see siis nüüd oli?

Mart: Ma ei tea, aga sellele peab olema mingi seletus.

Kai: Mis seletus? Ise sa ütlesid, et siin kummitab.

Mart: Ega ma seda päriselt ei  mõelnud.

(Seina seest tuleb käsi ja haarab Kail peast)

Kai: Appi.

(Mart hüppab ligi ja haarab käest. Sikutamine, kuni käsi tuleb ära. Kummituse võigas naer)

Kai: Viska minema, mis sa tast hoiad.

Mart: See käsi on plastmassist. See pole päris.

Kai: Ei ole võimalik.

Mart: On jah. Katsu

Kai: Aga veri. Ära laku seda. Rõve

Mart: See on arooniamahl. Keegi teeb meiega halba nalja. Siin seina sees peab olema mõni salakäik, kust see käsi tuli. (toksib seina)

Kai: Mida sa kopsid? Läheme parem minema. Selgemast selgem, et meid ei taheta siia.

Mart: Ole kindel, et see , kes mind niimoodi ehmatab, peab saama karistuse. Ta võib ju nõndamoodi igaühte ehmatada. Tule uurime, kes see on?

Kai : Kas seda on vaja? Läheme parem koju. Pidime ju õhtul piparkooke tegema.

Mart: Oota sina oma piparkookidega. Ma panen siia mõned lõksud üles. Tahaks väga näha, mis nägu see kummitus teeb, kui teise kummitusega kohtub.

Kai: Isa ütleb alati, et ma vaataks, et sa rumalusi ei teeks. Mul on tunne, et nüüd on mingi rumalus kohe sündimas.

Mart: Pole midagi. Tule läheme nüüd.

(Lahkuvad. Kummitus pistab pea seina vahelt välja. )

Von: Polegi enam kedagi. Kartma lõid. (itsitab) Paras kah. Või , et rekkad sõidavad ja seinad värisevad ja mündid veerevad. Rumalus. Selliste lastega pean siis mina 500 aastat vana kummitus jõudu katsuma. Vanasti seda ei olnud. Lasid mündi või veel parem silmamuna mööda põrandat veerema ja kõik kartsid. Nüüd korjatakse kõik suveniirideks. Mis komme see selline on, kõik kohe taskusse toppida. Arooniamahl on ka otsas. Millega ma siis saan nüüd verd teha? Aga see oli hea küll. Vanasti, kui ma pea seina seest välja pistsin, küll kõik kartsid. Noored rüütlid haarasid oma preilid kaenlasse ja jooksid kõik ummisjalu minema. Mõni jooksis nii kaugele, et ei tulnudki enam tagasi. Aga siis mingid poisikesed virutasid minu uhke pea ära. Kas nii tohib? See on ikkagi muuseum ja muuseumis asju ei varastada, neid isegi ei puudutata. Ei saa tänapäeva noored sellest enam aru. Kus see käsi siis nüüd on? Või nemad hakkavad sikutama. Ma veel teile teen. Näe siin ta ongi. Korda pole mitte mingisugust.

(Von tahab kätt võtta, kuid see tõuseb lendu tema eest. Von ehmub ja kukub komistades selja taga oleva nööri otsa, seejärel kukub ta vastu raudrüütlit, mis talle peale langeb. Nurga tagant kargavad välja kummituseriietes lapsed. Von ehmub ja põgeneb. Lapsed naeravad.)

Mart: Meie võit. Said nüüd kummitus kummitatud.

Kai: Kummikutes kummitus kummitas kummutis. (Ütlevad koos mitu korda koos keereldes).

Kai: Äkki me olime liiga ülekohtused tema vastu.

Mart: Mis ülekohtused. Mõtle oma peaga. Kui palju inimesi on ta nende aastate jooksul kummitanud. Mõned on võib-olla elu lõpuni tema pärast luksuma jäänud.

Kai: Miks luksuma?

Mart: Öeldakse, et kui kedagi ehmatada, siis hakkab inimene luksuma.

Kai: Kas see mitte vastupidi ei olnud? Et kui inimene luksub, siis tuleb teda ehmatada, et luksumine järgi jääks.

Mart: No , ma ei tea. Võib-olla. Aga paljud lapsed ja suured on teda kartnud ikkagi ja see pole sugugi aus, et tema võib kõiki ehmatada ja teda ei tohi. Meie võit!

Kai: Sul võib ju õigus olla, aga see siin on ikkagi tema kodu. Ta on siin nii kaua juba elanud. Mõtle 500 aastat. Kui sina nii kaua ühe koha peal elaks, siis sa ka ei tahaks, et igasugu poisikesed seal käiks.

Mart: See maja on muuseum ja muuseumis käivad inimesed kogu aeg. Ta ei saa seda enda omaks pidada.

Kai: Ikkagi arvan, et sa olid tema vastu liiga karm. Ta ei teinud ju midagi väga hullu.

Mart: Hea küll. Vaata, mis kell juba on. Ära unusta, et me pidime täna metsa kuuse järgi minema. Isa juba kindlasti ootab.

Kai: Õige küll. Hakkame siis minema, muidu jääme pimeda peale.

Mart: Kas sa tead , et pimedas metsas puude vahel ootavad sind pikkade kõrvadega tondid, kes hiilivad põõsastes ja haaravad sul jalast, nii et sa kukud.

Kai: Lõpeta ära, Mart.

Mart: Haaravad küll. Mul on mitu korda jalast kinni võtnud  nii, et ma olen pikali käinud ja peale seda pole saanud ennast enam liigutada.

Kai: Mina sinu juttu ei usu.

(Lahkuvad jookstes. Tagasein läheb valgeks. Varjuteater ja heli läbi seina)

Von: Noorus. Lapsed. Ma olen kõige selle jaoks liiga vana. (köhib) Köha ka ei lähe üle. Käsi käib ka küljest ära, nagu ise tahab. Peaks ta millegagi ihu külge tugevamini kinni siduma. Jalad on ka kanged. Pärast teen vanni ja teed. Hea, et pea veel oma koha peal seisab, saab vähemalt  juua ja süüa. Peate ratsanik rääkis alati, et kõik on tore, aga kõht on tühi.  Alati , kui talv tuleb, läheb siin tornis nii  külmaks. Kõik arvavad , et mis kummitusel viga, ta ei tunne midagi, aga nad ei tea, et tegelikult tunnen küll. (köhib. Saali hiilib Kai).

Kai: Tunnete siis või?

Von: (ei märka last) Muidugi tunnen. Mul on kogu aeg kananahk peal. Õudne

Kai: Kas soojendust ei anna sisse panna?

Von: Kus ta siis annab? Ma olen käinud mitu korda linnuse juhataja juures rääkida. See ainult karjub ja soojendust sisse ei lülita. Pidi liiga kulukas olema.

Kai: Äkki prooviks kirjutada?

Von: Ma ei oska ju kirjutada. Kui mina noor olin siis polnud kirjaoskus tähtis. Peaasi, et oskasid mõõka vibutada. Sellest piisas, et elus hakkama saada.

Kai: Ma võin õpetada.

Von: Pole enam vaja. Oota nüüd. Kellega ma räägin. (tõusen kolinal, pistab pea seinast läbi.) Kuidas sa mu üles leidsid.

Kai : Tulin häälte peale. (Von tõmbab pea sisse)

Von: Tema tuli häälte peale. (pistab pea uuesti seinast läbi) Kas sa ei karda mind?

Kai: Ei karda. (Von tõmbab pea tagasi)

Von: Või tema ei karda. Ma veel näitan talle, kuidas ta mind ei karda.

Kai: Ma kuulen kui te seal pobisete. Ma tulin, et Teiega rääkida. Ega Mart teile väga haiget teinud. (valgus kustub) Ta on tegelikult hea poiss, aga veidi ülemeelik. Vahest on ta mänguhoos mulle ka haiget teinud, aga siis on tal endal alati kole kurb meel ja palub vabandust. (Von astub uhkes riides välja)

Von: saame siis tuttavaks. Mina olen Rakvere linnuse pärishärra rüütel Von Alte.

Kai: Mina olen Kai. Väga meeldiv.

Von: Sina oled üks väga vapper tüdruk.

Kai: Eks ma natuke ikka pelgasin. Aga ma mõtlesin, et kuidas  sa oled siin üksinda. Kas ma tohin midagi küsida?

Von: Väike neiu, olge lahke.

Kai: Miks sa kõiki sedasi hirmutad?

Von: Mh. Pean kohe mõtlema. Ei mäletagi enam. See algas kõik juba 500 aastat tagasi, kui ma olin veel noor rüütel. Minu ees oli kogu maailm valla. Mind kutsuti sõjateele , mis oleks mulle hulga kuulsust toonud, kuid siin Rakvere linnuse müüride vahel ma hukkusin ja mattusin müüride alla (viimane jutt jälle kajaga mikrofoni)

Kai: Kas seda on vaja?

Von: Mida?

Kai: Seda mikrofoni. See pole enam üldse hirmus.

Von: Aaa. Hea küll siis. Kas isegi mitte natuke?

Kai: Ei ole vaja. Mis siis edasi sai?

Von: Midagi väga erilist ei saanud. Ma jäin siia lõksu ja ei saanud minna edasi kummituste-vaimude maailma. Legend räägib, et kui keegi süütu hing mulle heateo teeb, siis pääsen ma vabaks ja saan lõpuks oma igavesse koju.

Kai: Kas siis tõesti pole keegi sulle 500 aasta jooksul heategu teinud?

Von: Nad jooksevad kõik minema.

Kai : Miks sa siis hirmutad neid?

Von: Nad ju pildistavad oma jubedate masinatega kogu aeg. Kas sa tead, milline ma neil piltidel välja näen. Tuleb jälle üks kamp ja selle asemel, et rahulikult jalutada ja muuseumis ringi vaadata, mida nad teevad. Nad ainult seletavad oma vahel ja teevad teineteisest pilte. Algul proovisin ka ennast pildile sättida, aga siis nad kukkusid kõik karjuma. Vaata. (vaatavad pilte, mis ilmuvad seinale) Kas ma olen siis nii inetu?

Kai : Minu meelest pole sa nii inetu midagi. Veidi logised ehk liiga palju.

Von: Logisen. Võib-olla tõesti.

(Siseneb Mart. Kuusk käes)

Mart: Siin sa oledki.

(Von üritab põgeneda, kuid takerdub.)

Kai : Ära mine ära. See on ju ainult Mart.

Mart: Ma mõtlesin, et kuhu sa kadusid. Kodus sind polnud.

Von: Mulle sellised poisiklutid ei meeldi.

Kai: Mart, luba et sa ei ehmata, kollita ega riputa mingeid õudusi õhku rippuma.

Mart: Hea küll. Me tõime isaga kuuse kodus juba tuppa. Sa pidid ju piparkooke tegema.

Kai: Mul said ka piparkoogid valmis. Mõtlesin, et toon ühe kummitusele kingituseks. Ta on muidu nii kuri ja vahel kurb. (ulatab talle piparkoogi)

Mart: Vaata kui hästi siis. Mina küsisin isa käest, et kas võib ühe kuuse linnusesse ka viia. Kummitusele. Isa arvas, et võib ikka. Siis tõingi sulle sinu oma kuuse. Mis jõulud need ilma kuuseta on?

Von: Ma ei oska kohe midagi öeldagi. Te olete väga lahked.

Mart: See on jõuluime. Kas sa seda ei tea, et kui sulle kingitus antakse, siis tuleb salmi lugeda või laulda?

Von: Mina või? Ma oskan pealuudel trummi mängida ja ribitsülofonil musitseerida. Luuletusi ma küll ei tea.

Mart: Laulame siis koos. (Laulavad)

Von: Tunnen et minu aeg on vist lõpuks kätte jõudnud. Teie tegite mulle üllatuse, tõite kingituse ja nüüd olen ma vaba.

Kai: Oota veel. Kas sa autogrammi annaksid? Või teeme veel ühe selfie.

Von: Hüvasti lapsed. (kaob läbi seina)

Kai: Kas ta sai nüüd õnnelikuks ja enam ei kummita siin linnuses keegi?

Mart: Ma usun küll, et ta on lõpuks õnnelik. Äkki isegi vahel naeratab. Tead mis? Keegi ju ei tea, et vaim linnusest vabaks sai. Nüüd hakkan siin linnuses mina kummitada.

Kai: Lõpeta ära.

(hakkab lund sadama)

Kai: Vaata lumehelbed langevad. See on Von Alte kingitus meile.

 LÕPP

Hoidu Jõmmi eest

Mõistujutt. Klassis koos teiste tublide õpilastega õppis "Tugev Jõmm". Jõmmil oli jõudu, kuid ideid vähe. Autoriteedi saavutamiseks solvas teisi ja vibutas rusikat. Sellele võimule oli teistel raske vastu astuda. Teised pakkusid talle kommi, mille Jõmm tänamata ära sõi. Jõmmi jaoks oli ainsaks eeskujuks Õpetaja. Õpetajat kuulas ta hoolega ja tegi kõik tema tahtmist mööda. Ei huvitanud Jõmmi, et Õpetaja käsud polnud klassikaaslastele meelt mööda ja rikkusid klassikaaslaste omavahelist sõprust. Ühel ilusal päeval ei tahtnud teised enam Jõmmiga suhelda. Kaua võib? Hakkasid hoidma omaette ja kampas plaani pidama. Jõmm läks närvi ja vahetas taktikat, hakates ässitama endisi kaaslasi teineteise vastu. Tema jaoks oli tugevus suurim jõud ja sellest, et teised pidasid tarkusest, viisakusest või hoolivusest, ei tahtnud Jõmm midagi kuulda. Mis teha kui rohkemaks pole endal ideid.

Hea küll. Seda mõistujuttu võiks veel kaua kirjutada, aga aitab siin. Mida rohkem mulle tele- või arvutiekraanilt reformierakonna reklaam näkku viskub, seda tüütumaks see muutub. Oma pika võimuloleku ajal ei suutnud nad ellu viia toimivat regionaalpoliitikat ega halduspoliitikat ja seda on näha ka reklaamides, kes suurlinnade sellid teineteist palliga loobivad ja väiksemad kaaslased on unustatud. See on hea märk nende suhtumisest, kus isegi erakonna sees pole olulised maakohad ja väikelinnad. Teises reklaamis üritatakse ennast vastandada Keskerakonnaga. Äärmiselt inetu käik, kus lisaks segatakse riiklik poliitika kohalikesse valmistesse. Oma võimuloleku ajal on Reform suretanud teaduselu, kultuurielu, hariduselu ehk kõik selle, mis hoiab elus rahvusliku eneseteadvust ehk kõike seda, mis mind inimesena kordumatult Eesti riigiga seob. Liskas on nad suurfirmade käepikendusena teinud kõik väikeettevõtluse lõpetamiseks.

Kui puuduvad endal ideed... Miks siis ometi valitakse nad ikka ja jälle tagasi?? Inimesed vaadake nende ajalugu ja otsustage siis. Tean, et kellegi halvustamine ei too kunagi head, aga ei suutnud vastu panna. Ma väga loodan, et rahvas annab neile võimaluse valitsemisest puhata ja uusi ideid koguda.

Osalesin ühel valimiskoosolekul. Mõtlesin, et olen naljamehena igasugu huumorit näinud, aga elu pakub ikka vapustavaid stsenaariume. Meil siin moodustub 7 valla ühinemisel Järva vald. Koeru mehed lõid algselt lahku, sest vallamaja aadress dokumentides sai Järva-Jaani. Mis tähtsus sellel nende jaoks on, kus on aadress, sest volikogu hakkab nagunii käima kodukorda erinevates keskustes ja vallavanem istub seal teeninduspunktis, kus talle mugavam. Ühesõnaga pointless protest. Seejärel hakkasid nad kurameerima Rakkega ja jäid seetõttu ilma 300 000 eurost ühinemistoetusest. Seejärel teatas ühinemiskomisjon, et ühinete ikka Järva vallaga. Koerukad kaebasid selle otsuse edasi kohtusse, kust said vastuseks, et kõik on seaduspärane ja peate tõesti Järva vallaga ühinema. Koeru vallajuhid ei uskunud, vaid esitasid selle otsuse uuesti kohtusse ja nii 11 korda. 11!!! Mitu korda on vaja süsi pihku võtta, et aru saada, et see kõrvetab. Sellega muidugi huumor ei lõpe. EKRE kisakõride kampa pugenud Koeru juhid lubavad peale valimisi valla poolitada. Omavahel öeldes on seegi ebaseaduslik ja seega võimatu. Valla erinevad osad võivad liikuda teiste valdade külge aga uusi valdasid moodustada pole võimalik. Seda kuuldes hõikas saalist üks kuulaja, et siis kuulutame uuesti Vaali Vabariigi välja, mille saal võttis rõõmukihinaga vastu. Milline pinge valitses õhus ja ma ei saanud aru mille nimel see kõik. Kui vallamaja aadress oleks Koerus, kas siis oleks kõik hästi??? Vägisi meenus Koeru külje all asuv Kilplala. Kilplaste juured on ka tänapäevalgi seal olemas.

Valimispeol

Käisin eile kogunisti kahel "vali-mind-peol". Kõigepealt alustasin EKRE peol, kus sai kohe kanget pandud ja omad "joogid" ära joodud. Kuna hoog oli sees, siis panin edasi teisele peole, kus valimisliit Järva Valla Heaks pakkus rahvale lahjemat kraami. Sellest oli tuju nii üleval, et koju jõudes lugesin veel postkasti saabunud klantspiltidega flaiereid peale. Hommikul äragates oli selline valimispohmell. Ei tea, kas Reform, Kesk ja sotsid ka pidu peavad. Käiks seal ka ära. Reform olla pidanud, aga minusuguseid "külapätte" sinna ei kutsutud. Äkki võtab veel sõna ja kogu ilus kava on uppis.

Kõige selle juures tekib mul ainult üks küsimus, et mille nimel kandidaatid seda ristiretke ette võtavad. Ei saa ju olla, et sa kulutad oma raha ja aega, et siis istuda volikogus 10 -eurose kompensatsiooni eest. See ei saa ju olla eesmärk! Järelikult on neil muud huvid.
Mis need olla võiks? 1. Olla osa otsustusprotesessist, et suuremad hanked läheks õigetele inimestele ja siis sealt osaliselt tagasi otsustajatele. 2. Suunata valla tellitud teenused õigetele firmadele, et siis osa sellest rahast jõuaks tagasi tellijatele. 3. Seda on räägitud kõige rohkem, et mõjukatele ametipostidele oleks pandud omad inimesed või saaks ise mõne sooja koha vallavalitsuses. 4. Siiras huvi oma kodukoha arengu vastus, olla kasuks oma kogemuste ja teadmistega valla otsuste kujundamisel. Viimane ajab valijaid naerma, keegi ei usu seda. Mõelgem sellele, et milline võiks olla teie valitava kandidaati eesmärk.
Selgitan oma argumente. Mina andsin nõusoleku kandideerida just punktis 4 toodud põhjustel. Tegelt on tekkinud isegi väike hirm, kui olen asjasse süvendes aru saanud, kui tohutu tööpõld uuel volikogul ees seisab. nt tuleb sisuliselt kõik haldusaktid uuesti koostada ehk millise senise omavalitsuse teinekord päris vastukäivatest haldusaktidets lähtutakse. See , mis peale valimisi lahti läheb , on suur segadus. APPI. Olen kindel, et siin tuleb mitmeid kohtuprotsesse tingituna olematust juriidikast.
Minu kandideerimise teiseks argumendiks oli, et taas EI saaks võimule inimesed, kes on ennast juba näidanud suutmatute juhtidena. Loodan väga et rahvas on sellega nõus ja seepärast -
vali keda tahes, peaasi, et sa EI VALI reformierakonda.

Olle Mirme ausalt EEsti telemaastikust

Kanal2-e programmijuht Olle Mirme räägib lihtsate sõnadega  muutuvast telemaastikust.

Arlet Palmiste

Olen televisioonis töötanud juba enam-vähem kakskümmend aastat. Kunagi olin saatejuht, siis tootsin ise telesaateid, aga nüüd olen ametis stuudioadministraatorina. See on selline ametimees, kes võtab telestuudios publiku vastu ja juhatab nad kohtadele, siis kutsub võttemeeskonna stuudiosse ja salvestuse ajal hoiab sidet stuudio ja reziipuldi vahel. Reziipult on koht, kus pannakse saade kokku, sealt juhitakse kaamerate tööd, lisatakse heli- ja arvutiefekte jne. Reziipult asub tavapäraselt stuudiost eraldi ja sellepärast, et puldis teataks, mis sünnib stuudios ja stuudios teataks, mida soovitakse puldis, ongi olemas stuudioadministraator, kes on ühenduslüli kahe olulise ruumi vahel. Mul on oma väike firma, millega pakun vastavat teenust suurematele teleproduktsioonifirmadele.  Loodan, et see oli piisav selgitus minult pidevalt saatvale küsimusele, et millises telekanalis ma siis töötan. Suheldes stuudiokülalistega olen märganud, et ega inimesed väga hästi aru ei saa, mis süsteemiga see telekarusell töötab. Mõtlesin, et peaks seda siis selgitama. Lisaks on ju ka alanud sügis ja uus telehooaeg, mis toob inimesed alati rohkem taas televiisorite ette. Kõige parem on oma küsimustele vastused saada inimeselt, kes on ööpäevaringselt teleka sees. Seadsin sammud Kanal 2, et vestelda Kanal 2 programmijuht Olle Mirmega.

Alustame kaugemalt. Palju Kanal2es üldse inimesi töötab? Mulje on selline, et teha kolmel kanalil ööpäevaringset programmi peaks siin töötama tohutu hulk rahvast.

Kanal2e palgal on u 60 inimest, kuid igapäevaselt töötab meie heaks või meiega koos palju rohkem.  On perioode, kus ühel või teisel moel on Kanal2 tegemistega seotud isegi sadu inimesi. See on siis kogu Kanal 2 grupis kokku, kuhu kuuluvad veel ka naistekanal Kanal11 ja meestele suunatud Kanal 12. Tõsi on see, et Kanal 2 ise toodab oma väikese meeskonnaga tõesti vähe saateid. Me ise toodame igapäevast uudistemagasini „Reporter“ ja iganädalast uuriva ajakirjanduse saadet „Radar“. Sinna kõrvale veel mõned üksikud erisaated või väiksemad projektid. Kõiki ülejäänuid saateid toodavad iseseisvad produtsentfirmad, kellelt me neid saateid tellime.

Kuidas see töökord teil on? Kas produktsioonifirmad tulevad teie juurde oma hiilgavate ideedega või pöördute teie nende poole ideega, et nemad saaks siis tootma hakata või on hoopis mõni kolmas lahendus?

Alustame sellest, et firmasid, kes on oma tegevusena maininud muude tegevuste kõrval ka telesaadete tootmist on Eestis rohkem, aga mainimisväärseid on kümmekond. Nad kõik teevad siis saateid nii Kanal2-le, TV3-le ja vähemal määral ka ERRile. Tuntumad neist on näiteks Ruut, kes toodab meile „Väikesi hiiglasi“, „Kiired ja vihased Gruusias“, TV3-le „Su nägu kõlab tuttavalt“, siis kindlasti BEC, mis toodab meile uut komöödiasarja „KMD Klubi“ ja „Siberi võmmi“ ja TV3-le „Kättemaksukontorit“, siis kõik teavad kindlasti produtsent Teet Margnat, kes toodab meile „Suurt Lotokolmapäeva“, „Kuldvillakut“ ja „Nädalalõpp Kanal2ga“ jne. Ühesõnaga on firmad, kes toodavad mitmele kanalile ja palju saateid ja on firmasid, kes toodavad võib-olla ainult ühte saadet, aga süsteem laiemalt on selline. Kui sa nüüd küsid, et kuidas see telesaadete tootmine käib, siis ühte ammendavat vastust sellele pole olemas, sest saated jagunevad omakorda originaalsaadeteks ehk Eestis välja mõeldud stsenaariumiga saated ja formaadisaadeteks, mis tähendab, et sarnast saadet on kusagil välismaal  juba tehtud. Alati mitte ainult ühel maal, vahel kui on tegemist väga eduka teleformaadiga, siis on seda saadet tehtud juba kümnel või isegi sajal maal. Näitena väga edukatest teleformaatidest on Kanal2 „Väikesed hiiglased“ või TV3 „Su nägu kõlab tuttavalt“.  Eestimaised telesaated jagunevad omakorda kaheks. Osad ideed tulevad telekanalil ja osad pakuvad välja produktsioonifirmad. Tavapäraselt näeb see välja nii, et produktsioonifirmad tulevad siis meie juurde, tutvustavad oma ideed ja kui see on meie jaoks vastuvõetav, siis arutame juba detaile ja eelarvet lähemalt.  Kui aga idee pärineb telekanalilt ja see on nii suur, et meie oma nappide vahenditega seda toota ei suuda, siis leiame endale partneri. Formaadisaadete kohta võib veel öelda, et see võib tähendada , mida iganes. See võib olla suur show või ka lavatuslik seriaal. Näiteks „Viimane võmm“, mis oli algselt saksa seriaal ja seal aastaid edukalt jooksnud. Me ostsime saksakeelse  stsenaariume, tõlkisime selle ja loomulikult kohandasime Eesti oludele. Nii, et neid võimalusi , kuidas saade ekraanile jõuab, on palju.

Üks telekanal kujundab suuresti inimeste elusid. Telekanal harib inimesi vastavalt oma maitsele, samas lahutab meelt, kujundab läbi kanali poolt valitud uudistevaatajate maailmapilti. See on ju tohutu vastutus. Ühe rahva maailmapildi kujundamine on osaliselt teie käes. Kes on need suure mõjujõuga otsustajad, kes siin telekanalis ütlevad, et see saade sobib ja see mitte? 

Absoluutselt nii on. Ma veel lisaks, et televisioon on jätkuvalt ja mitte ainult jätkuvalt vaid ka kasvavalt kõige suurem meediavorm. Seda mitte ainult Eestis vaid kogu laias maailmas. Teleri vaatamine aasta- aastalt kasvab. Kümme ja isegi viis aastat tagasi arvasid paljud spetsialistid, et televisioon on mingid ajale jalgu jäänud nähtus ja peagi kolivad kõik vaatajad on-linesse. Tegelikkus on olnud, meie rõõmuks muidugi, täpselt vastupidi. Samas seadmata kahtluse alla, et interneti ja sotsiaalmeedia äri on pika sammuga meile lähemale kasvanud. Aga arvatult „vaipa alt“ tõmmanud ta meilt ei ole. Televisiooni kasvamisele on abiks olnud seesama tehnoloogiline areng. Sest peale tavalise teleprogrammi vaatamise tähendab televisioon tänapäeval väga palju muud. Suur kandiline kast kummuti peal on minevik. Parima pildi ja heli saad muidugi hea diagonaali ja helisüsteemiga moodsast telekast, kuid teleprogrammi võid vaadata ka arvutist, tahvelarvutist või oma telefonist. Siia lisanduvad erinevad järelvaatamisevõimalused. Kõik see kokku on ikkagi televisioon. Loomulikult kaasneb kõige sellega vastutus, sest me jõuame mingil moel  iga-kuiselt 800 000 Eesti elanikuni. Sellele ei ole ühelgi meediakanalil midagi ligilähedaseltki vastu panna. Meie jaoks on see 24 aastane areng olnud seikluslik, kuid viimasel viiel aastal oleme endale andnud aru, et me oleme meelelahutuskanal, me ei ole  CNN-ilik uudistekanal või sarnaselt ERR rahvustelevisioon. Me oleme kommertsrahast elatuv meelelahutuskanal ja me oleme endale selgeks teinud, et meelelahutuskanal ei pea vaatajat ilmtingimata targemaks tegema, aga ta ei tohiks teda ka teadlikult ja tahtlikult lollimaks teha. Aga selliseid saateid me leiame tegelikult Eesti telemaastikult oi kui palju. Küllap on selliseid saateid on olnud ka meie eetris, kuid me püüame neist hoiduda. Kui nüüd siis rääkida, et milliseid saateid me oma programmi valime, siis peame lähtuma sellest, et programm on tervik. See ei ole huupi kaubamajas soppamine, et võtan ühe asja, see on päris hea, aga võtan selle teise ka, see on ka tore jne. Programmis peab olema midagi päevakajalist, seal peab olema lavastuslikku, seal peab olema komöödiat ja seikluslikku, seal kõrval peab olema ka mõnusat jutuvestmist, mänge jne. Ega meil karmi selget komisjoni, kes otsustab ei ole. ERRis on teisiti, seal on programmikomisjonid, erinevad juhtimistasandid, see on seal hulga keerulisem. Meil on väike ja töökas kollektiiv ja meie otsustamine käib lihtsalt. Meie otsustajate ring on kolm kuni viis inimest, aga see pole kuskil kirjas. Mina kui telekanali programmijuht loomulikult vastutan kõige selle eest, aga ma pole mingi padakonn, kes istub kõrgel ja teisi ei kuula. Eks lõppvastutus langeb lõpuks minu õlgadele, aga ma arutan seda uuringutejuhiga, reklaamijuhiga ja teiste teatud teemadega haakuvate inimestega.

Olen nüüd veidi provotseeriv. Miks need reklaamipausid peavad nii pikad olema? Saadet vaadata ei saa kogu aeg reklaam jookseb.

Kas need reklaamipausid ikka on nii pikad? Pean nüüd ikka ja jälle täislausega vastama – võta või jäta, aga ilma reklaamita pole meil võimalik elada. Meil ei ole rikkakaid sugulasi, kes oleks midagi pärandanud või riigieelarvest võimalik hammustada. Meie ainus sissetulek, millega televisiooni vaatajateni tuua on reklaam. Inimesed ei pea sellest aru saama, aga nad võiksid aru saada, et reklaam ei ole tele-eetris kellegi kiusamiseks, vaid see on ainuke võimalus kõiki neid saateid teha, inimestele palka maksta ja üldse eetris püsida. Reklaamipauside pikkus on määratud seadusega, mis ütleb, et ühes tunnis tohib olla 12 min reklaami ja tegelikus elus täpselt nii see ongi. See aeg jaguneb tavaliselt kaheks 6 min pikkuseks reklaamiplokiks. Sinna lisanduvad ka omareklaamid, mis on meie oma saadeid  tutvustavad kuni  30sek klipid. Kui on reklaamiturumõttes madal hooaeg, siis on meie reklaamiplokid üldse 3-4 min ja need vähesed kuud, kui telekanal saab endale „rasva“ koguda võivad nad kokkuvõttes ulatuda 7 min pikkuseks. See küsimus ise on aga igale kommertskanali töötajale muidugi tuttav, et miks te neid reklaame üldse näidata. Usun, et sellele ma praegusega vastasin.  

Reklaamipauside väliselt hüppavad  ekraanile ka ju reklaamid, just kui keegi suudleb, siis tuleb sinna peale mingi tuntud kaubamärgi logo.

Selle reklaamijutu juurde pean ma veel lisama, et kui inimestel on illusioon, et telekanalid suplevad sulavõis ja nende WC-potid on kullast ja töötajad sõidavad tööle Ferraridega, siis nii see ei ole. Eesti on väga väike maa ja Eesti reklaamiturg on väike. Eesti kommertskanalid näevad kurja vaeva, et oma kulusid tagasi teenida. Peale 8 aastat tagasi alanud majanduskriisi pole telereklaamiturg ja reklaamiturg tervikuna veel päriselt taastunud. See kõik sunnib otsima ja leidma uusi mooduseid, mida saaks reklaamiandjatele pakkuda. See ei ole ainult eesti eripära, vaid kogu maailmas liigub sinnapoole, et on kõikvõimalike erinevaid lähenemisi. Need ei tohiks kunagi vaataja jaoks olla häirivad ja neid ei tohi olla liiga palju. Vastasel juhul tuleb meil ennast vaos hoida. Televisioon on ettevõtlus nagu iga teine, ainult et meie äri tuleb iga päev inimestele otse koju kätte ja on neil kogu aeg silme all. Me ei müü inimese jaoks igapäevaselt vajalikku leiba, piima või viimasel ajal moekat võid, meie müüme emotsiooni ehk tunnet. Loomulikult on siis inimene väga häiritud, kui see tunne, mida meie loome,  teda segab.

Kui ma vaatan Eesti seriaale, siis on näha , et need on põlve otsas tehtud. Kui võrdled seda välismaise analoogse filmiga, siis saad aru võimalustest vahest. Kas on siis üldse mõtet ise toota? Äkki oleks targem näidata ainult kvaliteetseid välismaised seriaale?

Esiteks ma natuke kaitseks eesti telepilti. Eestlane armastab kiruda kõike – valitsust, halba ilma, liiklust ja muu seas ka televisiooni. Reaalsus on aga see, et eesti telemaastik on ainulaadne kogu maailmas. Nii väikese rahvaarvu juures, see on alla miljon eestikeelse vaataja, võtame veel maha imikud need kes üldse telekat ei vaata, siis saame meie auditooriumi. Kui me vaatame ,kui palju on meil kanaleid, palju meil toodetakse erinevaid telesaateid ja filme, siis seda ei leia kusagil mujal maailmas ja kui leiabki, siis on need pisikesed rikkad naftariigid. See on midagi erilisemat kui me aru saame. Kõige selle taustal väidan ma, et televisioon, mida Eestis tehakse on uskumatult tubli ja kvaliteetne. Televisioon on väga tehniline, väga palju aja- ja inimressurssi nõudev tegevus. Ajalehe artikli kirjutamine sõltub ainult kirjutaja andekusest, teles sellest ei piisa. On selge, et me peame sama saadet tegema siin kümme, sada või isegi tuhat korda odavamalt kui seda tehakse rikastes teleriikides. Selle taustal ütlen ma et see, mida Eestis tehakse on imetlusväärne. Isegi välismaised produtsendid, kes on siin käinud, on imestunud, et kuidas on see võimalik toota 1 tunnine seriaaliosa 2,5 päevaga, samal ajal kui välismaal kulub selleks 10 päeva. Me peame aru saame millised on meie võimalused, kuid me ei tohi siiski teha oma töös sisulisi allaandmisi. Eesti teletöötajad on väga professionaalsed. Meie operaatorid, rezisöörid ja kes iganes käivad pidevalt välismaal ja osalevad väga suurtes projektides – Eurovisioon, erinevad spordivõistlused jne. Aga mis kõige tähtsam! Selleks, et olla suur telekanal, pead sa pakkuma täiesti unikaalset, ainult sinul olemas oleat telesisu. Ainult sinu kanalil on teatud telesaade. Hankesaadetel ja filmidel on oma koht programmis, kuid aasta-aastalt on nad nihkunud üha serva poole ja selle selgroo, mille najal telekanal seisab, on sisustada ainult sulle kuuluva programmiga.

Igal pool mujal maailmas loetakse kõikidele võõrkeelsetele telesaadetele ja filmidele kohalikus keeles tekst peale, isegi Lätis ja Leedus. Meil seda ei teha, või tehakse väga vähe ja see on superhea, sest originaalkeel annab alati filmile väga palju juurde. Miks Eestis seda ei tehta?

Pealelugemine on suures osas maailmas enesestmõistetav. Meil on ju ka pealelõunases ajavööndis sarjad peale loetud, kuid kvaliteetfilmid ja aated on tõesti subtiitritega. Selle täpset põhjust ei oska keegi öelda. On teooritiseeritud, et vanadest aegadest on mõjutajaks olnud Soome TV, sest Skandinaavia on telemaastikul selles osas olnud alati „valge vares“, kuna on eelistanud pealelugemisele subtiitreid. Soome TV-l oli meie telenägemuses, eriti 70-ndate ja 80-ndatel, väga tugev mõju  ja seal eelistati kuulata kuulsaid näitlejad nende oma keeles. Seda teooriat toetab ka see, et Lätis ja Leedus seda kommet pole, sest seal Soome TV ei nähtud. Kas see on hea või halb on taas kaheotsaga. Ei tohi ära unustada, et meie hulgas on vaegnägijaid ja vanemaid inimesi, see on reaalsus, et need inimesed on olemas ja nende jaoks on see väga suur asi. Lisaks muidugi lapsed.

Rääkides konkurentsist. Kuidas need saated ikkagi programmi jõuavad? Kas alati on vaja teisel meie suurel kommertstelekanalil just samal ajal teha täiesti sarnane film või saade? Näiteks pühapäevaõhtused suured teleshowd või nüüd seriaalidena „Nukumaja“ ja „Merivälja“.

Küsimus on arusaadav. Juhul, kui telekanalid kuuluksid kõik ühte punti, siis oleks võimalik koordineeritult teha kõik neid toredaid saateid. Päriselus see päris nii ei ole. Kuigi pahatihti tahtmatult, mitte kurjast kavatsusest, satuvad sarnased asjad sarnastele kelleaegadele. Teistpidi võiks alati küsida, et kuhu siis. Eestikeelse programmi maht on võrreldes kümneaasta tagusega on tohutult kasvanud. 10 aastat tagasi oli kogu Eesti telemaastikul enam-vähem ainult  kolm sarja – „Õnne 13“ ETVs,  „Kelgukoerad“ Kanal2s või „Kodu keset linna“ TV3-es. Nüüd on neid iganädalaselt kümneid. Või võtame suured teleshowd. Oli aeg, kus oli ainult „Tatsud tähtedega“ ja siis oli tükk tühja maad. Nüüd oleme jõudnud sinna , et iganädalaselt on igal telekanalil  mitu suurt saadet. Siit tekibki küsimus, et kuhu need saated siis panna. Inimesed on meil öelnud, et pange see saade mõnele teisel päevale, kui pole vaadata midagi. Kuigi temal pole vaadata, siis 100 000 teisel vaatajal on vaadata .   See on selline ühendatud anumate süsteem. Ma ütleks pigem vastupidi võrreldes eelpool mainitud Läti ja Leedu teleturgudega, kus on suisa traditsioon, et kui keegi teeb suure show, siis teine teeb täpselt samal ajal sarnase show või kui üks teen naljasaate, siis teine paneb samal ajal vastu analoogse naljasaate. Toon näite Leedust. Üks kanal hakkas näitama „X-Factorit“ ja teisel oli samal ajal vaja vastu panna „The Voice“. Mõlemad on sarnased „Superstaari“ saate tüüpi laulutalendivõistlused ja nad nimelt panevad nad ühele päevale ja ühele ajale. Me Eestis jälgime küll konkurentide tegemisi, kui see ei ole teadlik valik, et minna teisega otse vastu, vaid püüame siiski oma telekava silmas pidades pakkuda meie vaatajale parimat aega. Sa tõid näiteks „Nukumaja“ Ja „Merivälja“. Minu meelest on need täiesti erinevad sarjad. Üks on selline voodoo sari ja teine pigem puhas kriminaalsari. Ja kuhu me siis selle sarja oleksime pidanud panema. Teisipäeviti on meil kell 21:30 „Siberi võmm“, kolmapäeviti „Pilvede all“, neljapäeviti „Kiired ja ilusad Gruusias“. Vaatajad on küsinud, et kui te nägite, et TV3 pani „Merivälja“ esmaspäeva õhtule, miks te siis ei pannud seda mõnele teisele ajale. Kallid inimesed, programmi planeeritakse palju pikemalt ette. Konkurentsiseadus keelab meil konkurentiga isegi  konsulteerimist selliseid asju. Me tõesti seda ei tea. Lõpuks on telekapult siiski kodus inimese käes.

Juba aastaid saab telekanalitelt näha ikka ja jälle samu vananevaid eetrinägusid. Uusi kujusid  tuleb väga harva, mõnel hooajal ei tule üldse. Miks nii?

Eks see puudutab eelkõige toredaid ja ägedaid saatejuhte. Tuleb möönda, et uusi nägusid tuleb, aga vaikselt. Samas seoses sellega, nagu eelpool mainitud, et kunagi oli kolm sarja ja nüüd on kolmteist sarja, siis näitlejate jaoks on see täiesti uus ja avardunud maailm. Kui palju on neid näitlejaid, kelle jaoks televisioon annab väljundi. Näitlejad on võib-olla aastaid teinud teatrites suurepäraseid rolle, kuid laiemalt neid siiski ei tunta. Teatrilaval ei saa näitleja terve aasta jooksul iga õhtu laval olles ka nii palju silmapaare ennast vaatama, kui sa televisioonis saad ühes pooletunnises sarjas kasvõi ühte kõrvalosa mängides. Kui see etteaste on äge ja jääb meelde siis oledki „10 kord kuulsam“. See on kõigile hea. Samas peab ütlema, et see on siiski täielik luksus, et meie sarjades teevad kaasa enamus Eesti tippnäitlejates. See on suur õnnistus vaatajale.

Mida ma oskan öelda? Uus telehooaeg on alanud ja loodan, et Kanal2-el läheb hästi. Loodan, et  peale meie väikest vestlust on vähem ka kummalisi küsimusi teemadel, miks asjad teles just sellised on, nagu nad parasjagu on. Kindlasti ka palju õnne 1.oktoobril 24-aastakse saanud telekanalile. Jõudu!

Kõik algab inimesest

Tänasel valimisliidu Suur-Järvamaa koosolekul otsustati, et igaüks peaks välja pakkuma mõne konkreetse lubaduse, mille nimel lubab võidelda. Hakkasin siis mõtlema lubaduste peale ja ei suutnud kuidagi midagi ennast puudutavat välja mõelda. Kuidagi tobe tundus liivakaste või eakate liikumisväljakuid lubada. Mitte sellepärast , et neid vaja poleks, vaid need on nii elementaarsed asjad, et tuleks ära teha lubamata. Pöörasin siis asja teistpidi ja proovisin läheneda enda kui valija seisukohast, et mida mina (Arlet) tahaksin kuulda, et mina seda inimest valiks. Jõudsin järeldusel, et lubadustest palju enam huvitab mind, milline see inimene on, keda valida. Kas tema maailmavaade läheb minu omaga kokku, kas tema unistused meie ühisest eluruumikorraldusest vastavad minu omale. Kui vähe me ikkagi teame poliitikute sisemist maailma. Hiljuti üks poliitikas agaralt kaasa teinud mees pandi pedofiilia süüdistustega vangimajja, aga mida pidid arvama tema valijad. Miks neid polnud juba varakult hoiatatud selle eest? Mõtlesin siis, et mis on need väärtused, millest mina pean? Üldiselt ma ei varja oma hingeelu ja mõttemaailma. Mida mõtlen, seda ütlen. Seega, kes tahab saab alati minuga isiklikult vestelda. Jõudisn järeldusele, et tahaksin seista iga inimese murede lahendammise eest. Olen vallamajas ja volikogus töötades näinud, kuidas inimesed tulevad muredega ja lähevad sama targalt minema, sest väidetavalt ei saa neid aidata. Või hoopis ei taheta või ei viitsita. Olen kuulnud, kuidas firmajuht on oodanud poolteist aastat ehitusluba, et oma ära laiendada. Ta plaanis juba lahkuda ja siis anti talle kohe see luba kätte. Vallas on iga inimene oluline. Kui inimesle on mure, siis peab teda aitama. Kui inimene õnnelikuna koju läheb, siis on tema pere õnnelik, ja siis on nende töökaaslased õnnelikud ja nii saabki Järva vallast üks vägagi õnnelik vald. Kõik algab inimesest.

Valimiseelne mõtisklus

Valimiseelne mõtisklus

Arlet Palmiste

Valimisliit Suur-Järvamaa kanditaat nr 253 Järva vallas

Mõned on öelnud, et ma olen nagu Hunt Kriimsilm, et pean üheksat ametit, aga ühtegi neist ei tee päris korralikult. Minu enda jaoks on mul ainult üks amet – meelelahutaja. Kõik minu tegemised on sellega seotud, et inimesed lõõgastuksid, naeraksid, tunneksid rõõmu, saaksid positiivsete emotsioonide osaliseks ja oleks seeläbi paremad inimesed. Mõni ütleb selle kohta tola, aga  tegelikult pole nalja tegemine, laulmine või teatri tegemine sugugi lihtne. See on paradoks, aga nalja tegemine on väga tõsine töö.

Kirjutades etendusi olen süvenenud inimeludesse, püüdnud mõista nende tegemiste tagamaid, uurinud ajalugu ja mõistnud, kuidas meie tänased otsused mõjutavad meie homseid tegusid. See tõi mind tänaste kohalike volikogude valimiste juurde.  

Meie kohaliku elu korraldust ootavad lähiaastatel ees väga suured muudatused. See töö, mis tuleb teha oktoobris valitaval volikogul ja vallavalitsustel Järva vallas on tohutult suur. Selleks peavad volikogus tegutsema inimesed, kes on kõrgemal isiklikust kasust ja oskama näha laiemat pilti tuleviku Järva vallast. Eelkõige peavad nad olema suure südamega professionaalid. See on ka põhjus, miks valimisliit Suur-Järvamaa ei nimetanud vallavanema kanditaati, vaid soovib parima vallavanema leida avaliku konkursi korras. Volikogu ei tohi olla kitsa huvigrupi teenistuses, vaid peab lähtuma kõigi vallakodanike huvidest.

Reformierakondlikul juhtimisel on Järva valla moodustamisel ellu viidud paras käkk. Üle sõideti igasugustest loogilistest lahendustest ja rahva arvamustest.  Nüüd on lepingud sõlmitud ja tagasi neid enam võtta ei saa ja tuleb nende tehtud halbade otsuste juures hakata leidma parimaid lahendusi.

Kui olin otsustanud osaleda valimistel, sest mulle tundus, et meie praegune reformierakondlik volikogu ei seisa enam oma kodanike huvide eest, nagu peaks, siis hakkasin tutvuma erakondade ja nende ideedega. Erakondade infot sirvides ei leidnud ma ühtegi uut ja silma särama panevat ideed. Tundus, et nende tegevust on tabanud valimisrutiin, mitte soov kohalikku elu parandada ja edendada. Seega välistasin enda joaks suured erakonnad, sest kohaliku elu korraldus ei saa  ega tohi sõltuda riiklikest käsulaudadest. Riik see on kodanikud ja riiki ei juhita mitte ülevalt alla vaid alt üles. Meie kodanikena määrame millist elu tahame siin riigis või vallas elada. Külaelanikuna ütlen seda külavanemale, külavanem ütleb volikogule, volikogu vallavalitsusele ja asjad peavad saama tehtud. Mitte vastupidi, et vallavalitsus ütleb volikogule, mida nad tegema peavad ja siis volikogu dikteerib küladele, mida ja kuidas teha ja üksikkodanikul pole üldse mingit sõnaõigust. Nii jõudsin valimisliiduni Suur-Järvamaa, mille peamised eesmärgid olid selgelt sõnastatud ja sobisid ka minu eesmärkidega.  

Tulevasel Järva vallal puudub keskus ja see teeb kogu valla elu korralduse väga keeruliseks, sest puudub koht, kuhu inimesed kõik kokku käiks. Sellest, millisele aadressile on vallamaja registreeritud, on tehtud liiga suur number. Aadress ei ole veel keskus. Nt asub Albu vallavalitsus Järva-Madises, kuid keskus on pigem Albus, kus on kool, kultuurimaja, pood jne. Raske on korraldada vallaelu, kui erinevate piirkondade elanikud näevad keskusena erinevaid kohti. Näiteks. Kus toimub valla jaanituli? Vastus on, et sellist kohta pole olemas. Olen kindel, et Järva vallas hakkavad jaanituled toimuma igas piirkonnas. See näide on ka laiemalt käsitletav. Keskuse puudumisel tuleb tugevdada erinevaid kogukondi ja vallasiseseid piirkondi. Riikliku reformiga on meilt võetud vallad, kus kõik tundsid kõiki ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Samas ei saa me enam tekkivat valda lõhkuda, nagu lubab EKRE, sest see on seaduse vastane. Minu jaoks on olulised piirkonnad, mitte niivõrd tänased vallad. Kummalisel kombel on piirkondade piirid enam-vähem ühtivad kunagiste kihelkondade piiridega. Näiteks on Ambla ja Albu vallal juba praegu hea koostöö spordiklubide tegevuse korraldamisel. Selliste piirkondlike klubide tegevust tuleb toetada, kuigi samas on raske loota, et nt Imavere lapsed hakkaksid Albus igapäevaselt suusatreeningutel käima. Arenguid tuleb vaadata laiemalt ja koondada teenused keskustesse, kus neist saab osa võimalikult suur osa elanikkonnast. Järva vallas on võrdse tähtsusega keskused ja neid kõiki tuleb arendada lähtuvalt kohalikest vajadustest.

Kust tuleb siis loodetud kokkuhoid, kui arendame jätkuvalt võrdselt kõiki piirkondi? Kulude optimeerimine on uue vallavolikogu üks kõige suuremaid ja raskemaid ülesandeid. Kurb on see, et valdade ühendajad annavad rahvale võltslubadusi ja ei räägi teenustest, mis koondatakse või suletakse, kuigi vastavad kokkulepped on juba tehtud.  

Esiteks peab kokkuhoid tekkima juhtimiskulude koondamisest. Vallaametnike arv väheneb eelkõige tehniliste töötajate arvel. Samas tõuseb kompetents ja ametnike töömahud ehk kogu tööaeg sisustatakse vallatööga, mitte omavaheliste vestlustega. Vähenevad hariduskulud, sest koolid suletakse osaliselt või terviklikult. Minu arvamus on muidugi, et lasteaed ja algkool peavad olema võimalikult kodu lähedal ja selle eest tahan seista. Teine kokkuhoiu koht on hangete läbiviimine. On selge, et 10 km tee remontimisel tuleb 1 km  remondihinnaks vähem, kui ainult 1 km remontimisel.  Need on mõned võimalused.

Eks ta nüüd veidi ümmargune jutt sai, aga uute valdadega seonduv ongi vist veidi ümmargune, sest ega ei tea meist keegi päris täpselt, mis toimuma hakkab.

Siiski ka midagi konkreetset

-          Aravete kultuurimajast peab saama avatud kogukonna keskus. Kultuur tagasi Aravetele!

-          Üksikinimeste probleemid peavad jõudma lahenduseni!

-          Vallateed korda!

-          Kaugtöö võimaluste loomine ja seeläbi elu toomine maale!