SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

 SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Lahkusin 2011 Ambla Kultuurikeskuse juhi ametikohalt või õigemini koondasin ennast ise ära. Vallavalitsusele saadetud kirjas sõnasin, et kui pole eelarvet üritusi korraldada ega hooneid remontida, siis ei ole ma mind vaja. Kui väga näha tahate, siis pange pilt seinale, katab vähemalt krohviaugu ära. Lõin ukse enda järel kinni ja lubasin mõttes, et sinna ma enam jalga ei tõsta. Mõnda aega saigi maja ilma juhatajata hakkama, aga peagi võtsid uued inimesed siiski töö üle. Aeg möödus märkamatult. Nüüd on aga uus vald, uued kombed ja uued inimesed. Naine ütles kodus ka, „Mida sa passid siin päevad läbi niisama? Kas sa ei näe, et kodumaa vajab sind?“ See oli muidugi terav torge otse hinge. Ma mõtlesin, et olen osavalt kodus välja mänginud kannatava kultuuritöötaja rolli, kellelt on ära koroonahirmus ära võetud kõik tööd. Sellised valitsuse ja arstide poolt tõrjutuid peaks ühiskond toetama, paitama ja kaasa tundma. Aga kus sa sellega - mine tööle. Ütlesin naisele, et kuidas te ilma minuta kodus hakkama saate, kes teile diivanilt näpuga näitaks, kus on tolm või kassikarvad või mainiks, et aeg oleks süüa teha, või tuletaks meelde, et ilma puudeta ahi ei köe. See on raske ja väga vastutusrikas töö. „Ma olen ikkagi piirkonna hinnatuim artist ja meelelahutaja. Mina ei hakka ju palgatööl käima. Kuidas sa seda ette kujutad?“ , ütlesin kaasale diivanilt tõusmata. Selle jutu peale oli naine alguses vait, siis viskas mu välja ja saatis vallavalitsuse ukse taha.  Naised oskavad väga arusaadavalt oma mõtteid väljendada.

Juba piiblis on kirjas, et koputa ja sulle avatakse. Koputasin ja mulle avati. Vallavanem võttis mu vastu uuris:  „Sina tahad siis tööle tulla?“

„Ega ma nüüd otseselt peale ei suru ennast, aga naine käskis küsida.“

„Nii-nii. Mida sa teeksid, et olemasolevat olukorda parandada?“

„Selleks , et midagi parandada, peab olema , mida parandada. Seal kandis tuleb kõik uuesti üles ehitada.“

„Või kohe nii? Millest sa siis alustaks?“

„Koostöö. Esiteks koostöö kõigi piirkonna aktiivsete inimestega. Minuga ei ole nende aastate jooksul keegi suhelnud või kutsunud mõnd üritust juhtima. Kõik , kellel on tegutsemistahe olemas ja säde sees, tuleb üles noppida, nagu kalleimaid õisi ja anda neile võimalus. Teiseks koostöö piirkonna erinevate asutuste vahel. Kool, kultuurimaja, muuseum, raamatukogu peavad töötama ühise eesmärgi nimel, sest need on ühed ja samad inimesed, kelle jaoks me töötame. Näiteks kui kultuurimajas on näitus, siis hommikul tutvustatakse seda koolilastele, päeval eakatele ja õhtul teistele huvilistele. Sama saab teha kontsertidega. Kui tuleb piirkonda keegi tuntud esineja, siis võiks ta esineda päeval koolilastele ja õhtul vallarahvale jne. Kolmandaks koostöö valla kultuurimajade vahel. Miks ei ole korraldatud vallaühisüritusi? Näiteks Järva valla muusikapäev, kus igas majas toimuks kontsert ja artistid liiguksid päeva jooksul majast majja.“

„Pea nüüd hoogu. Sellega on selge. Aga millistele üritustele sa kultuurimajas kohta näed.“ „Igasugustele. Maakultuurimaja ei ole ainult kultuuritempel, vaid see on ka kogukonna igapäevane kokkusaamise koht. Koht, kuhu on hea tulla ja hea olla. Mis eristab meid inimestena primaatidest, kui meil ei oleks kultuuri. See, mis teeb meist inimesed, on peidus südames ja seda kasvamist nimetataksegi kultuuriks. Inimeste maitsed on erinevad ja meil kõigil võiks olla võimalus oma kultuurilisi vajadusi kodu lähedal rahuldada. Aravete pole ainult „kapitehas“, siin elavad suurepärased inimesed. Kuigi see alati välja ei paista, siis oleme siiski kõik kodanikud võrdsed, kuigi vahel on see, mis linnainimesele on lihtne ja igapäevane, maainimesele seiklus ja ettevõtmine. No näiteks kinos käik. Linnas tuleb idee ja sa lähed. Kui sul maal tuleb idee kinno minna siis ootad, kuni rahvamajas kinoõhtu tuleb või siis võtad ette teekonna linna ja sõidad maha hulga aega ja kütust.“

„Aga hea , et vahel siiski näidatakse.“

„Amblas?“

„Las see olla nüüd.“

Juttu jätkus ilma kohvitagi kauemaks. Õhtuks olin ametisse pandud. Loomulikult on see minu jaoks missioon. Jagada seda, mida olen kogunud töötades aastaid vabakutselise artisti ja kultuuripromootorina. Astusin siis  Aravete Kultuurimaja uksest sisse. Perenaine on istus sama koha peal, laud oli sama kohal, korts vaibal oli sama koha peal, raamatud laua nurgal olid samad. Lae pealt kostis kopsimist. Katust vahetatakse. Mõtlesin, et see on nii sümboolne. Andes majale kindlama kuue võib olla kindel, et seda maja veel nii pea kultuurile ei suleta. Rääkisin seda ka vanaemale, kes Aravete Kultuurimaja avapeo ühispildil 1937.a esireas istub, et kultuurimaja püsib veel. Vanaema naeratas ja viis pilgu mõtlikult aknast välja. Eks tema silmade ees jooksid kõik need õnnelikud aastakümned, millal maja ööpäevaringselt tuledes säras.  

Tolstoism

 TOLSTOISMIST

Tolstoi elust

Lev Tolstoi sündis 9.09.1828. Juba varajases nooruses jäi ta orvuks ja ta kasvas üles oma sugulaste juures.  1844.a asub õppima Kaasani Ülikooli orientalistikat, kuid 1846 katkestab õpingud ja naaseb oma Jasnaja Poljana kodumõisa. 1851.a kutsutakse väeteenistusse ja ta osaleb ohvitserina Kaukaasias Krimmi sõjas. Sealt saadud kogemused jätavad talle sügava jälje kogu eluks ja saavad oma vormi hiljem tema loomingus. Ohvitserina sisustab vaba aega kirjutamisega ja juba 1852.a ilmub järjejutuna ajakirjas „Sovremennik“ tema esikteos „Lapsepõlv“. Tolstoi naaseb lahinguväljadelt 1855.a ja kirjutab oma mälestustest järjejutuna ilmunud raamatu „Sevastoopoli jutustused“, mis paneb aluse tema hilisemale kuulsusele kirjanikuna. 1859.a avab oma mõisa vahetus naabruses talulaste kooli. Ta on 31-aastane, kuid juba on aimata tema vaateid maailmale, kus oluliseks saab armastus kõige elava vastu. 1862.a abiellub Tolstoi Sofia Behrsiga. Tal on oma abikaasaga kokku 13 last, kelledest viis surevad varajases nooruses. 1864-1869 ilmub tema neljaosaline suurromaan „Sõda ja rahu“. 1877 ilmub trükist tema teine suurteos „Anna Karenina“. Lev Tolstoi on siis 49-aastane. Ta on oma kuulsuse tipul. Ta on armastatud ja jumaldatud.  Ta on vaba majanduslikest probleemidest. Tema mõis ja looming võimaldavad piisava äraelamise. Üha enam märkab Tolstoi enda ümber rahva viletsust ja vaesust, mida aadelkond kiriku toel ära kasutab. Ta mõistab , et Venemaa vajab uut ideed, uut mõtteviisi, mis seoks erinevad ühiskondlikud kihid. Analüütiliselt töötades sõnastab ta Venemaa probleemide alged. Ta annab oma ideede tutvustamiseks ja levitamiseks välja mitmeid vihikuid. Tolstoi ümber tekib mõttekaaslaste ring, kelledest paljud soetavad omale elamised oma vaimse juhi Tolstoi Jasnaja Poljana mõisa naabrusesse.  Tekib tihedalt suhtlev ja ühistele eesmärkidele suunatud sõpruskond. Läbi terve peab Tolstoi päevikut. Tema siiraid mõtisklusi segab teadmine, et tema päevikud avaldatakse. Eesti keeles ilmusid Tolstoi 1909-1910 kirjutatud päevikud nime all „Elada praegust hetke“, kust on võetud ka suurem osa antud töös esinevaid tsitaate. Tema elu viimasel aastal paberile pandud mõtisklused on peamiselt Jumalast ja inimese suhtest Jumalaga. Päevikute põhjal on näha, et mõisas käis väga aktiivne seltsielu. Ilma külalisteta ei möödunud päevagi. Lisaks käisid mõisas abipalujad, keda oli nii palju , et ta neid kõiki aidata ei suutnud ja seepärast minema saatis. Siis ta jälle kahetses seda ja nii võitles ta hinges pidevalt iseenesega. Tema mõttekäigud on päevikutes veidi hüplikud ja kohati ka poolikud, kui jalutuskäigul mõttesse tulnud idee enam kirjutuslaua taga tervikuna ei meenu. Päevikutes on tunda, et ta ei ole rahul oma perega ja leiab rohkem tuge lähematest sõpradest.  See omakorda tekitab talle hingevalu ja tea peab endale pidevalt meelde tuletama, et me peame kõiki inimesi armastama võrdselt.

Tema suuremad võitlused kiriku ja riigiga on peetud ja tema kirjatööd elavad oma elu. Ometi ei ole kirikuisad ega ka valitsejad unustanud tema ülikriitilisi sõnavõtte. Tolstoi kirjutab raamatu „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine“, kuhu koondab oma mõtted Jumalast ja kirjeldab oma tõekspidamisi. Tsaarivõim kiriku toel kuulutab selle kõige kahjulikumaks raamatuks ja see keelatakse. Rahva seas levib ütlus „Mitte Tolstoi ei karda Nikolaid, vaid Nikolai kardab Tolstoid“. Oma maailmavaate kujundamisel tutvub ta paljude filosoofide ja kirjanike ideedega. Eriti mõjutavad teda tema enese päevikute põhjal Konfutsiuse ja Immanuel Kanti teosed. Tolstoist on saanud rahva jaoks ebajumal. Tema ideed on tollases ühiskonnas revolutsiooniliselt pöördelised. Samal ajal leiavad seal toodud mõtted toetust kogu maailmas. Näiteks on Mahatma Gandhi kuulutanud Tolstoi oma suureks vaimseks juhiks ja õpetajaks, kelle ideid ta järgis elu lõpuni.  Ka paljud teised maailmakuulsad filosoofid ja õpetlased tunnustavad Tolstoi tööd. Selles nähakse uue maailmakorra vundamenti, millele rajatakse kogu hilisem revolutsiooniline tegevus Venemaal. Arusaadavalt ei sobi see riigivalitsejatele ja kirikule. Tolstoi pannakse vande alla. Aastakümneid hiljem, nõukogude ajal,  pisendatakse Tolstoi tähtsust, sest ta ei sobinud kokku nõukogude sotsialistliku mõtteviisiga, kus ühiskonna alustalaks ja revolutsiooni algatajateks olid töölised ja talupojad, mitte mõisnikud ja intelligendid. Tolstoi oli mõlemat ja seepärast räägiti nõukogude ajal Tolstoist vaid kui ilukirjanikust ja tema  filosoofia vaikiti maha.

 Loomulikult elab Tolstoi siiralt omaenese põhimõtteid järgides. Ta käib ringi lihtsates talupoja rõivastes, sest väline hiilgus ei ole oluline. Ta tahab talle kuuluvad maad kinkida rahvale, kuid seadusandlus seda ei võimalda ja ta jääb ikkagi oma maade omanikuks. 1891.a avaldab ta kõigis Venemaa suuremates ajalehtedes kuulutuse, kus annab loa kogu oma loomingu tasuta kasutamiseks. See luba kehtib tänaseni ja võimaldab tema teoseid ilma autoritasuta avaldada. 

10.11.1910 lahkub Tolstoi salaja ilma plaanita kodunt. Teel haigestub ta kopsupõletikku ja sureb 20.11.1910 Astapova jaamaülema majas. Kirik ei olnud nõus teda pühitsetud mulda matma sa seepärast maetakse  Tolstoi 23.11.1910 oma kodumõisa Jasnaja Poljana aeda, kus tema haud on tänaseni palverännakute sihtkohaks.

Religioonist

Tolstoi jõuab oma tõekspidamiste ja filosoofia juurde aja jooksul. Tema seisukohad ei ole talle kodunt kaasa antud. Sellel teel on tal ka hulga mõjutajaid. Tema päevikuid lugedes saab teada, et Tolstoi armastas väga lugeda, mis oli muidugi selle ajastu inimeste ja eriti mõtlejate puhul tavaline. Lisaks oma kolleegide töödega tutvumisele luges ta ka usukirjandust. Teda paelusid mitmete filosoofide ja vanemas eas ka budismi ideed. Tolstoi tegi kõigi oma raamatute tarvis põhjaliku eeltöö vesteldes inimestega ja külastades arhiive. Kõik see kokku kujundas tema maailmapilti. „Kuidas hingele kõik see, mis meiega sünnib kasuks tuleb, eriti siis veel see, mida meie halvaks arvame ja nimetame.“ („Elada praegust hetke“ lk 21). Seda, et kogetu teda otseselt mõjutas, on ta ka ise tunnistanud. „Halb tuju pole mitte üksi kahjulik, vaid alati kasulik tööks iseenda kallal.“ („Elada praegust hetke“ lk 102). Tolstoi päevikute põhjal võib mõista tema valu kodumaa ja kiriku pärast. Ta heitis endale ette armastuse puudumist oma vaenlaste suhtes ja vähest jõudu oma tõekspidamiste selgitamisel rahvale. „Mida vanemaks saad, seda lühemaks muutuvad minevik ja tulevik, seda keskendunum oled käesolevas hetkes.“ („Elada praegust hetke“ lk 53). Ta ei mõistnud, miks ei võiks inimesed elada hästi, nagu Kristus on neid õpetanud, vaid elavad halvasti mitte käies Kristuse õpetuse järgi lihtsalt sellepärast , et inimestel pole aega või tahtmist oma harjumuspärast maailmakorraldust muuta.

Tolstoi sõnastab oma nägemuse religioonist „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16)

Tolstoi filosoofia kutsub inimesi teineteist armastama sõltumata tema ametist, päritolust või rahvusest. Jumala olemasolu väljendub armastuses. Selles tundes, mis on meie südametes olemas, kuid paljud on selle endas kaotanud. Armastus iseeneses tuleb üles leida ja avada oma süda teistele inimestele. Tolstoi sõnul seisneb kõik selles, mida inimene ise enesega ette võtab. Kui ta ihkab kuulsust, siis on üks elu, kui ta ihkab rikkust, siis on teine elu, kui ta ihkab elada armastuses, hoopis kolmas. Kõik sõltub alati inimese isiklikest valikutest. Kui inimene soovib elada rikkuses, siis hakkab ta tegema oma alateadvuses otsuseid, mis viivad rikkuseni. Kui ta ihkab au ja kuulsust, siis ta hakkab hoidma nende poole, kes jagavad au ja kuulsust, põlates kõiki  vähemtähtsaid. Kui ta ihkab lõbujanu, hakkab ta otsima võimalusi naudingute suurendamiseks. Kui ta ihkab elada armastuses, siis ta jälgib ennast ja hoidub teistele kahju tegemast. Meenub hiina vanasõna sellest, et tõusta mäkke tuleb alustada jalamilt. Sellises astmelisuses ongi elu elamise peamine mõte. Elu hüve ja siht on pidev enese arendamine, millel puudub lõplik siht. Tolstoi sõnul on armastus nii suur tunne, millel on nii suur jõud, et sellel ei ole teist võimalust, kui et see peab olema jumalikku päritolu. Seega salates maha armastuse oma südames , salgame maha Jumala. Elades Jumala loodud maailmas ei saa me aga Jumalast loobuda, sest loobudes Jumalast paiskame segi korra , mis on loodud, et inimene ja kõik loodu võiks koos harmoonias ja õnnes elada. Seega on armastus kõige loodu vastu inimese olulisim püüe kogu elus. Tolstoi kirjutab, et kui me endast teadlikud ei ole, siis elame elajalooma elu, kui oleme endast teadlikud ja teeme seda , mida oleme nõuks võtnud, siis elame inimese elu, aga mõistes teisi inimesi, neid armastades ja toetades, siis elame jumalikku elu.

„Ei otsi kiitust inimeste juurest, sest tean, et maise kuulsuse otsimine segab Jumala tahte täideviimist. Soovin ja otsin üht, et ma igal eluhetkel kõiki armastaksin“ („Elada praegust hetke“ lk 40). Tolstoi sõnul pole eesmärk olla kõigi poolt armastatud, kuigi see tundub hea ja ülendav, vaid ise kõiki armastada, sest see pakub hingele veelgi suuremat naudingut. Ta tõdeb, et enesele võib tähtsust omistada vaid Jumalat ja oma vahekorda temaga unustades, sest milline saab olla inimese tähtsus teiste jaoks Jumalaga võrreldes. Jumala ees on ilmaliku maailma kõige tähtsam ja kõige tähtsusetum mees võrdsed.

 Tolstoi küsib retooriliselt, et mis saaks, kui me usuksime armastuse jõusse samamoodi, kui me usume vägivalla jõusse? Ta on kindel, et aeg, kui maailma lähtub armastusest, mitte vägivallast, veel tuleb. See on kaunis ideaal. Nii lihtne, kuid tänapäeval üha võimatuna näiv. „Elada näoga Jumala poole tähendab seada iga oma samm Tema tahtmist silmas pidades, aga see tahe seisneb ühesainsas – armastuses, selles, milles mina teda näen“ („Elada praegust hetke“ lk10). Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Meie armastus väljendub alati teistes peegeldusena meile tagasi.  Ta kirjutab, et üksi on lihtne olla hea, aga kui käid teistega läbi muutud halvaks. Mida rohkem inimesi kokku tuleb, seda raskem on hoiduda kurjast ja seepärast ongi iga inimese armastus tähtis ja vajalik. Tolstoi usk armastuse jõusse on suur ja ta ei näe teist võimalust kõigile inimestele heaolu pakkuva ühiskonna korralduseks.  Tolstoi astub sammu edasi öeldes „Jumal pole ei templites, ikoonides, sõnades, sakramentides ega inimese tegudes, vaid inimeses endas, tema ees, iga inimese ees tunne hardust, tajudes neis Jumalat“ („Elada praegust hetke“ lk 80). Lisaks peame iga päeva tajuma jumalikkust ka eneses ja läbi meile antud rolli elus kõneleb Jumal teiste inimestega. Inimese keha laguneb, nagu puu otsast kukkunud õun. Õun mädaneb, aga alles jääb seeme, mis paneb alguse teistele õunapuudele. Inimestena peame mõistma oma tegude tagajärgi. Maailm peab peale meid olema natukenegi parem paik, aga kindlasti mitte halvem.

Inimesed kurdavad , et nemad ei leia teed Jumala juurde või peavad oluliseks kõike välist ja mitte lubades Jumalat oma südame. Kõik väline ei oma mingit tähtsust, kui inimene keeldub südames Jumalat tunnistamast. Tolstoi võrdleb seda olukorda hüsteerilise naisega, kellele viirastub, et ta üles tõusta ja toiduni minna ei suuda ning sureb nälga kutsudes toitu enda juurde. Aga temal tarvitseks vaid üles tõusta ja ise kohale minna.

„Teistega pole tarvis rääkida, mis sind köidab, vaid tabada see, mis teisi köidab ja sellest rääkida, kui on mida rääkida.“ („Elada praegust hetke“ lk 27) Tolstoi peab oluliseks mitte mõelda, mida sinu vestluspartner sinust arvab, vaid mida sina tunned tema vastu. Kas on sinus piisavalt armastust iga inimese jaoks?  „Kui hea, tarviline ja tervendav on kõigi esile kerkivate soovide teadvustamise juures eneselt pärida: Kelle soovimine see on – Tolstoi või minu enda ? Tolstoi tahab kedagi arvustada, temast halba mõtelda, aga MINA seda ei taha. Ja sedamaid , kui see mulle meelde tuli, meenus, et ega MINA ei ole Tolstoi, leidis küsimus jäädava lahenduse“ („Elada praegust hetke“ lk 56)

Tolstoi on väga kriitiline vaimulikkonna suhtes, keda tea peab vaid moraalita raha ja mugava elu armastajateks, kes tõlgendavad piiblit just sellisena, nagu see neile hetkel kasulik on kasutades ära rahva kirjaoskamatust, mis võimaldab iga jutu kristlikuks tõeks kuulutada. „Räägitakse kahjulikest raamatutest! Kas kristliks maailmas on veel raamatut, mis teinud inimestele rohkem kahju kui too õudne raamat, mida nimetatakse uue ja vana testamendi „piiblilooks“. Aga tolle piibliloo õpetuse peavad lapseeas läbi tegema kõik kristliku maailma inimesed ja sedasama õpetatakse täisealistele harimata inimestel kui esmatarvilikku, põhilist teadmiust, kui ainust igavest jumalikku tõde.“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi on veendunud, et vaimulikud on oma nii-öelda valeõpetusega rikkunud ära kogu rahva, mis pärast on tõelist tarkust nendeni võimatu viia või ei võta rahvas seda vastu. „Inimesed, kes on põlvkondi rajanud oma elu tõelisele kristlusele vastanduvatele alustele, on kindlas arvamises, et elavad kristlikku elu, ning nad ei saa enam naasta tõelise kristluse manu“ „Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Ta leiab, et selline tegevus on kuritegelik ja aeg on rahval pöörduda tõelise ja ainuõige Kristuse sõnumi poole, milleks on armastus. „Mida ka ei puistaks põhjapraoga salve, kõik pudeneb välja. Mida ka pandaks mõistusesse, mis võtnud tõena mõttetust – midagi ei pea see kinni.“ („Vaimulikkonnale“, Akadeemia nr 10). Selleks kiiluks, mis on löönud prao inimeste mõtlemisse, peab ta just vaimulikku õpetust. Samal põhjusel peab ka Tolstoi vaimulikkonda vastutavaks selle eest, et rahvas kirkust eemale pöördub, sest need , kes väheke haridust saavad neile seni jagatud valeõpetuse olemust ja hakkavad sellele vastu võitlema. Nii saavutab vaimulikkond vastupidiselt oma kutsutud eesmärkidele – hoida ja kutsuda rahvast osa saama kristlikust sõnumist -  hoopis vastupidise tulemuse. Rahvas on hakanud põlastama vaimulikkonda, kirikut ja kristlikku õpetust. „Religioon on nende arvamise järgi jäänu ebausust, mis on kunagi inimestele vajalik olnud, kuid praegu on neile ainult kahjulik. Ja seepärast ütleb nende õpetus: mida kiiremini ja täieliku,alt inimesed vabanevad igasugusest religioossest tunnetusest, seda parem neile.“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Kuid nõnda ei kuulegi rahvas Kristuse tõelist sõnumit, mis seisneb armastuses. Tolstoist saab elav eeskuju kristlikust armastusest. Õnneks leiab see sõnum ja elamisviis järgijaid ja levib üle ilma.     

Võimust

Tolstoi on riigivõimu suhtes väga kriitiline. „Kristlike rahvaste seas tõmmati see ring kokku juba Constantinuse ajal, mil kristlus, mis keelab igasuguse vägivalla ja seepärast inimese igasuguse võimu inimese üle, tõlgendati ümber nii, et see õigustaks ja toetaks keisrite võimu rahvaste üle, sõjaväge, sõdu ja hukkamisi. Kristlus lakkas olemast sellest ajast kristlus. Tol ajal oli hõlbus kristlust niiviisi ümber seletada, sest keegi ei tundnud kirja ega lugenud evangeeliumi, inimesed olid harjunud paganliku eluviisiga. Tollal ei pidanud võimud tegema suurt pingutust, et tõlgitseda kristlik õpetus ümber nõnda, et see õigustaks ja toetaks võimu, sedasama, mille ta ära kaotas. Kuid mida enam elu edasi läks, mida rohkem levis evangeeliumi tundmine, seda raskemaks muutus toetada ja õigustada võimu väärõpetust.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Tolstoi nimetab Vene riigis levivat õpetust väärõpetuseks ja kirikuisasid väärõpetuse levitajateks. Ta vastandab Jumala riigi ja valitsejate riigi. Jumala riigil pole piire, pole vahet rahvastel ja seisustel. Jumala riigis kehtib jumalik kord, mille suurim väljendus on vastastikkune armastus ja hoolivus. Valitsejariik lähtub valitseja huvidest ja kehtivad inimesi orjastavad ühiskonnareeglid. Valitsejad kasutavad omakorda ära usuõpetust rahvast kuulekusele sundides. Selles mõttes on kirikuisad valitsejate tööriistad ja saavad oma maise kasu valitsejate käest. Tolstoi peab seda vääraks ja kutsub üles kehtiva korralduse vastu astuma. Arusaadavalt põlgavad valitsejad ja kirik ja ära. 

Kord kohtas Tolstoi üht eestlasest kubjast, mis viis ta mõttele, kuidas Vene riik on rüüstanud oma naabruses elavaid kõlbeliselt palju kõrgemaid rahvaid ja tunneb nüüd uhkust selle üle surudes patriotismi lipu all maha väiksematki vastuhaku katsed.  

Tolstoi kirjutab, et on olemas nelja liiki töötegijaid. Esimene liik on seesugused töömehed, kes mõtlevad tööst mööda minnes välja abinõusid peremehele meele järele olemiseks ja seepärast ei töötagi. Need on kõiksugu religioossed õpetused ühes usudogmadega lunastustest , sakramentidest , palvesõnadest jne. Arusaadavalt suhtub Tolstoi kirikuesindajatesse halvustavalt. Tolstoi jätkab - teine liik on sellised töömehed, kes töötegemise asemel panevad kogu jõu sellele, et tööriistu teritada, puhastada ja hooldada ja seetõttu üha vähem tööd teevad, sest kardavad tööriistu lõhkuda. Need on inimesed, kes selle asemel , et Jumala asja ajada, muretsevad omaenese ihu pärast. Kolmas liik on selliseid, kes ei tunne peremeest ega tahagi tunda, niisamuti ei hooli nad tööst, mida neile antud, vaid mõtlevad ise asju välja, mida nad vajalikuks peavad. Need on kõiksugu asutusi – riiklikke, teaduslikke ja kultuurilisi. Neljas liik töötegijad on need, kes pühendavad ennast Jumala asja ajamisele ja seeläbi armastuse suurendamisele. Tolstoi on sama mõttekäigu täienduseks kirjutanud „Pole säärast Jumalat, kes võiks täita meie nõudmisi, on vaid seesugune, kelle nõudmisi meie täitma peame.“ („Elada praegust hetke“ lk 193). Kas ei ole see mitte õige? Kas meil oleks vaja üldse muid seadusi, kui kõik võtaks kinni pidada kümnest käsust. Inimloomus on oma olemuses muutumatu ja nii on juba tuhandete aastate eest kirja pandud õpetused, mis toimivad ka tänasel päeval. Millegipärast aga  leiame endale vabandusi stiilis, et teised teevad ka ja täna ei olnud teisiti võimalik. Kui inimesed elaksid neile Jumala poolt antud käskude järgi, oleksid kõik õnnelikud ja neil polekski vaja Jumalale lisanõudmisi esitada. Arusaadavalt on inimesed vahel raskustes, mis sunnib neid Jumala poole pöörduma, kuid siis peaks see pöördumine olema eelkõige Jumala õpetuse poole ja sealt juhatuse leidmisele  mitte nõudmiste vormis otse Jumalale. Tolstoi kirjutab ka, et mõttetu on plaane pidada, kui siis on takistused teel, ärritud ja süüdistada teisi. „Eksinud inimesi on ikka ja jälle enam kui neid, kes ei eksle või ekslevad vähe, ning seepärast on kõige põhilisem ja äravõitmatum vägi esimeste poolel. Tsivilisatsiooni väliste edusammude juures – teed, trükikunst, iseäranis ajakirjandus – see vägi kümnekordistub.“ („Elada praegust hetke“ lk 217). Kellel on olemas Jumal, sellel on kõik olemas, aga nendel, kellel Jumalat ei ole, on alati kõike vähe. Tänases tarbimisele suunatud ühiskonnas on see aga väga vähe populaarne ja isegi ohtlik mõttekäik ja seepärast võideldakse ka Jumala vastu. Usust Jumalasse luuakse nõrkuse märk ja seeläbi tõrjutakse Jumal inimestest kaugemale. Ajakirjandus jumalikustab kõik need inimesed, kes on oma elus majanduslikku edu saavutanud jättes märkimata, et see väline õnn ja edu tuleb tihti teiste inimeste arvelt.

„Kristus nõuab minult, et ma teeksin teistele seda, mida ma tahan, et minule tehtaks. Ühendriikide konstitutsioon nõuab minult, et ma teeksin kahele miljonile orjale (siis olid orjad, praegu võib vabalt öelda töölised) just vastupidiselt sellel, mida tahaksin, et mulle tehtaks, s.t. aitaksin kaasa sellele, et pidada neid orjuses“ („Jumala riik on teie sees“ lk 17). Samad idee saab täiendust -  „Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmise.“ („Elu praegust hetke“ lk 281). Lisaks veel .„Inimesed teavad, mida loomakarjal tarvis läheb ja kuidas teda paremini karjatada. Kuid hobused, lehmad ja lambad ei või ise ennast karjatada, kuna nad on kõik oma loomult ühetaolised. Niisama ühetaolised on ka inimesed. Kuidas siis ühed inimesed saavad teistele käske jagada ning sundida neid elama nii, nagu see neile parem paistab?“ („Elu tee“). Tolstoi küsib retooriliselt oma lugejatelt, et mis religioon on see selline on, mis õigustab olukorda, kus 99% inimesi rabab hommikust õhtuni rasket tööd teha ja 1% naudib luksust ja rahulolu.  Tolstoi pahameel on mõistetav, sest olukord , kus vähemus dikteerib enamuse käitumist ei ole tõesti pikas plaanis kestev. Ta nõuab suhteliselt kategooriliselt, et ühiskonna arenguks on vaja muuta oma suhtumist religiooni. „Masinad, et teha mida? Telegraafid, et anda edasi mida? Koolid, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud ja ajalehed, et edasi anda sõnumit millest? Raudteed, et sõita kuhu? Ühele võimule allutatud inimesed, et teha mida? Haiglad ja arstid, et pikendada eluiga, aga misjaoks?“  („Elada praegust hetke“ lk 281). „Selle asemel , et õppida elama armastuses, õpivad inimesed lendama. Lendavad kehvasti, kuid lakkavad õppima elama armastuses, saaks aga lennatud. See on sama kui linnud lõpetaksid lendamise ja õpiksid ehitama jalgrattaid ja siis nendega sõitma“ („Elada praegust hetke“ lk 333). Viimase mõttega avaldab ta kindlat arvamust, et  ainsaks ja ainuvõimalikuks viisiks elada on tee Jumala poole, mis väljendub armastuses. Ta mainib isegi et peamine ei ole mitte religioon, vaid teekond religiooni poole. Tolstoi tunnistab üht ainu Jumalat , kui kõrgemat olevust, mis väljendub armastuses. Kõik jumala kehastused  - Buddha, Kristus jne – on sama puu erinevad oksad. Kõik nad kõnelevad veidi erinevate sõnadega samast teekonnast õndsuse poole.

Kõik see, millele me elus hulga aega raiskame, on tegelikkuses tühisus, sest tõeliselt õnnelikuks teevad meid usk ja armastus. Meile ei ole vaja muud, kui päästa oma hing, mille läbi päästame ka kogu maailma. Me sünnime ellu puhta lehena, kuid siis hakkame tegema vigu ja eksisamme, mille vilju kogu ülejäänud elu parandame. „Ja sulle on antud aeg, et oma viga parandada, et tunda rõõmu oma kõveruse parandamisest. Aeg pelgalt selleks ongi. Kui sa oma viga heaks ei tee, siis leiab see lahenduse sinu tahtmisest mööda minnes – surma läbi“ („Elada praegust hetke“ lk 309)

Tark õpib teiste kogemusest kuulates ja uurides jumalasõna. Tolstoi on nõus, et tsivilisatsioonihüvede nautimine on hõlbus ja seepärast valivad inimesed elus just selle tee. Teekond vaimuvalguseni nõuab aga pingutust, ei paku avalikku tunnustust ega heakskiitu ja seepärast ei astu inimesed ega terved rahvadki seda teed. Ilmalikud rõõmud ja hüved võivad iga hetk katkeda, kui mitte varem, siis surma läbi, aga armastus inimeste vastu ei katke isegi surmaga.

Inimesed häbenevad oma kehva väljanägemist ja keelduvad teinekord koduntki lahkumast, et mitte saada naeruvääristatud. Ometi kisavad lollid inimesed turuplatsil kõige kõvemini ilma mingi häbiraasuta. Lolli argumendid on teistele samasugustele lihtsalt mõistetavad ja targa juttu ei kuula enam keegi. Tark tajub lootusetust ja on vait, kuid lolli ei vaigista miski. 

 

Vägivallast

 „Korjatakse kokku noored mehed, kord sunniviisiliselt järgemööda, niipea kui neil saab 21 aastat täis, kord vabatahtlikult palga eest need, kes ei suuda, ei oska või ei taha leida enesele ausat tööd, ja viiakse need noored inimesed oma senisest elukohast minema, paigutatakse ümber kasarmutesse, riietatakse kõik ühteviisi, toidetakse kõiki ühteviisi, ühel ja samal kellaajal tõustakse üles, süüakse, heidetakse puhkama, õpetatakse kõigile koos seda, et kõike tuleb käsu peale kohe teha nagu masin: käsu peale tõsta kohe jalga, kätt, sammuda, joosta, hüpata, maha langeda, karjuda. Neid inimesi õpetatakse nii marssima, jooksma, hüppama, ratsutama, võimlema, nagu ka, mis peamine, õpetatakse neile kuulekust ja relva käsitsemist, et nad võiksid käsu peale raiuda, torgata, tulistada ja tappa inimesi tääkide, mõõkade, püsside ja kuulidega; aga mis veelgi tähtsam, neid inimesi õpetatakse ilma aru pidamata kuuletuma neile määratud ülemustele, karistades sõnakuulmatuse eest kõige karmimate karistustega, isegi surmaga. Nii hoitakse inimesi nende väljaõppe ajal, laskmata neil suhelda vabade inimestega, kuude, aastate kaupa. Ja inimesed muutuvad säärase treeninguga väga ruttu arututeks masinateks, kes teevad mõtlemata seda, mida kästakse.“ (artikkel „Kurja juur“ Vikerkaar 2014). Soldatite käsiraamatus oli kirjas, et ülemus vastutab oma käsu tagajärgede eest, kuid Tolstoi pole sellega nõus: „Kui ülem käsib tappa oma ema või isa, kas täidate käsku? Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel juhul, siis kus te leiate selle piiri olevat, milleni võite sõna kuulata? Pole teist piiri, mille on kristlus määranud.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 30)

Usulistel põhjustel sõjaväest keeldujad on riigi jaoks kõige lihtsam hukata. „Kuid hukata avalikult inimest selle eest, et ta on truu õpetusele, mida me ise tunnistame – ei saa. Aga jätta rahule inimene, kes keeldub sõna kuulmast, ka ei saa.“ („Jumala riik on teie sees“ lk 35). Seepärast kuulutatakse säärased keeldujad hulludeks ja suletakse kinnistesse asutustesse. Koolitades lihtsaid noormehi tapamasinateks eitame kõike seda , mida võiksime teha rahu heaks. Luues kurjust on naiivne loota, et headus seeläbi suureneb. „Kui palju on inimesi, et muuta nurjatus õigluseks? Ükski inimene ei tohi tappa. Kui ta seda teeb, on ta mõrtsukas, kurjategija. Kui kaks, kümme, sada inimest seda teevad, on nad mõrtsukad. Kuid riik või rahvas võib tappa palju süda lustib ja see pole mõrv , vaid hea ja õige tegu. Tuleb vaid kokku koguda võimalikult palju rahvast ning kümnete tuhandete inimeste rappimine muutub süütuks ettevõtmiseks. Kuid kui palju on selleks tarvis inimesi?“ („Jumala riik on teie sees“ lk 18).  Tolstoi üheks usu aluseks on Mäejutlus, kus kästakse kurjale mittevastupanema. See on algne ja tõeline Kristuse sõnum ja Tolstoi süüdistab kirikuisasid selle käsu eiramises. Jumala nimel usu levitamist põhjuseks tuues verevalamine pole mitte mingil juhul õigustatud ega lubatud. Kuidas saab levitada relv käes sõnumit andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ja armastusest kõigi vastu.  Tolstoi silmis ei kattu Kristuse tõeline õpetus ja selle õpetuse levitajate teod.

Enam kui 100 aastaga ei ole midagi muutunud. Ikka peavad mõned riigid ennast õigustatuks olema teistest üle, et relva jõul vägisi teistele peale suruda oma maailmanägemust.  Kristus on öelnud, et , kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub. Kas mitte ei ole USA kogu oma käitumisega just sellist reaktsiooni esile kutsunud? „Missugune ilmatu hulk kurja peab aset leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat suuremat kurja ennetada“ („Jumala riik on teie sees“ lk 42). Minna relv käes rahu nõudma, ei vii kunagi tõelise rahuni. Kuigi Kristus jutustab mittevastupanemisest, leiavad kirikuisad sõjameeste veriste tegudes õigustuseks hulgaliselt piiblitekste, et seda käsusõna eirata. Samaväärseks peab Tolstoi ka veriste tegudega leppimist ilma, et neist üldse välja teha. „ Iga rikkumata inimese hinge kõige tugevama ihkamise asemel olla armastatud ja armastada teisi, teie sisendate talle, et inimsuhted võivad olla rajatud ainult vägivallale, ähvardustele, karistustele, räägite talle, et tappa kohtu kaudu ja sõjas Jumal mitte ainult ei luba, vaid ka käsib“ („Vaimulikkonnale“ Akadeemia nr 10). Tolstoi peab lahenduseks elada Jumala algse sõnumi järgi, elada armastuses. Enne surma Jumala poole pöördumist peab ta valeks, kui kogu eelnenud elu on elatud patus. Surmaeelne pattude lunastamine ja armulaud ei tee sind puhtaks mineviku tegudest. Samas kutsub Tolstoi unustama minevikku ja tegelema eelkõige oma tänase päevaga, et läbi sisekaemuse leida õige tee, mis ei läheks vastuollu jumaliku juhatusega. Mineviku pidev väljakiskumine ei ole lahenduseks teel õnnelikuma elu poole. Me peame saadud õppetunnid vastu võtma, nad endas talletama ja edasi liikuma. Minevikku kinnijäämine viib inimese Jumalast kaugemale ja seeläbi lõhub armastusesidemed.  Kogu energia, mis inimeses on , tuleb suunata võitlusele iseendaga ehk armastuse kasvatamisele. See on ainus õige viis elada. Ta tunnistab, et see on väga raske, kuid samas väga hea.  Me teeme oma elus valikuid ja armastus on meie valik. Tolstoi sõnul ei tähenda valik eelkõige võtmist vaid pigem loobumist, sest loobumine on oluliselt suurem ja olulisem tegu. Me loobume vihast ja valime armastuse. Mitte valime armastuse, kuid jätame ka viha igaks juhuks südamesse. Loobumine tähendab lahti ütlemist, enesest eraldamist. Seepärast tuleb elus edasi minemiseks loobuda ebavajalikust jättes avali uued teed. Tolstoi arutleb samas ka tahtevabaduse üle kõrvutatuna Jumaliku suunamisena. Ta leiab, et tahtevabadust ei ole olemas. Tahtevabadus on mõistetav kaheti – vaba tahe või tahtest vaba. Mõlemal juhul on selgitused mõeldamatud. Meie tahe ongi meie elu, mida suunavad paljud mõjutajad ja lasta neist mõjutajatest ennast suunata ongi meie tahe. Kui me valiks teised mõjutajad, siis oleks meie elu teistsugune. Meie tahe on teha valikuid ja see ongi meie elu. 

 

Kasutatud kirjandus

1.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

2.      „Tolstoi läheduses“, Koostanud ja tõlkinud E. Pillesaar. Loomingu Raamatukogu nr 45 1960

3.      Lev Tolstoi „Jumala riik on teie sees ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus vaid uus elumõistmine“, Tõlkinud Rainis Toomemaa, Ajakirjade Kirjastus 2015

Lev Tolstoi „Vaimulikkonnale“, Tõlkinud Rainis Toomemaa, Akadeemia

Intervjuu Toomas Suumaniga

 Näitleja Toomas Suumani rõõmustab, kui ilus on Eestimaa.

Näitleja Toomas Suumani tunnevad kõik. Vähemalt Rakveres tunnevad teda küll kõik. Toomas on sündinud ja kasvanud kultuurilembeses peres ja seepärast ei üllatanud kedagi tema noorepõlve otsus hakata näitlejaks.  Ta lõpetas 1978.a Toompea teatrikooli ja suundus tööle „Vanemuisesse“ , kuid juba kaks aastat hiljem kutsuti ta Rakvere teatrisse, kuhu ta on jäänud tänaseni ehk tähistab käesoleval aastal oma 40 tööaastat koduses teatrimajas. Kui „Vanemuises“ oli ta tööle asudes teatri kõige noorem näitleja, siis tänases Rakveres teatri kõige vanem näitleja. Inimene on muutunud koos oma rollidega ja nii on laval saanud noorest armastajast filosofeeriv vanahärra.  Ega see nii hull ka ei ole, kui võiks arvata, sest tööd on ja uued rollid on sündimas. Kohtume Toomasega Läsna Rahvamajas, kus käivad PiibeTeatri lavastuse „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ proovid. Toomasel on seal külalisnäitlejana täita Baeri enese roll.  Baeri näidend algab sõnadega „Olen 77 aastat vana ja ei tea maailma asjust ikka mitte midagi“. Uuringi meie vestluses, mida Toomas ilmaelust arvab.

Sa oled Rakvere Teatri kõige vanem näitleja. Kuidas see nii juhus?

See on paratamatu, kuid samal ajal käib ikka aeg-ajalt peast läbi mõte, et äkki liiga kaua. Vanus pole teema, see lihtsalt on nii. Kui ma teatrisse tööle tulin, olin kõige noorem ja kuna olen teatrisse tööle jäänud, siis ühel hetkel oledki kõige vanem.

Teatritrupp on üks organism. See peab hingama ja mõtlema ühes rütmis. Püstitatud eesmärkideni jõutakse ainult ühises liikumises. Põlvkondade vahelised suhted on aga tänasel päeval vahel vägagi keerulised.

Teiste eest ma rääkida ei saa aga mina toetan noori alati. Ma arvan, et trupp peab olema kirju, ka vanuseliselt. See tuleb trupile kasuks.

Sa oled ise kirjutanud ja lavastanud. Kas tänases päevas on teemasid, mis sind erutavad ja mida tahaks lavale tuua.

Kas just alati on vaja publikuni kõike tuua? Kas on vaja kõike jagada? See on küsimuste küsimus. Sellele on üheselt keeruline vastata. Inimeseks olemise võimalikkus ja võimatus ja vahel selline pöörasus ja arusaamatus, see on mind ikka huvitanud. Need on teemad, mida võiks teatris käsitleda ja iga arutelu jõuab oma olemuses ikka sinna välja.

Kas sa oled uudishimulik inimene?

Uudishimu sõltub sulle antud iseloomu omadustest. Enda kohta võiks öelda, et olen küll. Kui mind miski tõeliselt huvitab, siis ma mitte ei püüa endale asja ainult selgeks teha, vaid sellega tegelda süvitsi. Lugemine ei ole kerge. Mind huvitab väga, isegi äärmuslikult, kvantfüüsika, aga see intellektuaalne baas, mis on mulle antud, on liiga napp, et sellega tegelda süvitsi. See huvitab mind – universumi ehitus, multidimensioonilisus, aja paradoksaalsus. Need on põnevad teemad.

Süvitsi minek võtab aega. Kas sulle ei tundu, et tänasel päeval võetakse kõike liiga pealiskaudselt? Inimesed on asjatundjad igal alal, mis parasjagu päevakorral on.

Kui lugeda ajaloolisi - sada, kakssada, tuhat , kaks tuhat aastat vanu  - kirjutisi, siis see, et maailm on hukas, noored ei austa vanu, vanad poevad noorte ees, kordub ja kordub. Sumeri savitahvlitel ei olnud see teema vähemtähtis, kui praegu. Ma võin ju öelda, et minu meelest on sotsiaalmeedias, mis teeb kõik kättesaadavaks, aga samas ei tee anna kätte midagi, midagi väära. Aga see on minu probleem. Ma võin ju öelda, et mulle ei meeldi, kui õues vihma sajab, aga ta sajab ja mina ei saa minna teda ära keelama. Maailm paratamatult meie ümber muutub ja seda muutumist näeme ikka alles tagantjärgi. Hetkes olles pole meil aega neid muutusi märgata. Neid muutusi kõrvalt jälgida on üpris põnev.

K.E. von Baeri 150 aasta tagused kirjutised kõlavad ka tänasel päeval äärmiselt aktuaalselt. Kirjuta Toomas Suuman alla ja avalda ajakirjanduses. Kas inimene on ajas muutunud ka?

Suures pildis ma seda ei usu. Isiklikus plaanis tekib küsimus, et mida see tähendab ja kui palju muutused lähevad inimesele korda. Ja kui palju inimene tegeleb iseenesega või siis teistega.

Sa mängid Piibe Teatri lavastuses K.E. von Baeri. Kas ajaloolise tegelase mängimine annab näitlejale lisavastutuse?

Ei sugugi. Ajaloolisele lavakujule saab külge pookida mõningaid ajastust lähtuvaid tehnilisi nippe, et roll saaks huvitavam. Aga rolli taga tuleb ikka otsida inimest ja seda, mis teda huvitas ja mida ta tahtis teatud perioodil oma elus saavutada ja kas ta seda siis saavutas. Kuidas ta sai hakkama teiste inimestega, kellega ta kokku puutus, kuidas inimesed tema mõtlemist muudavad või tema ideid kinnitavad. Ajaloolist inimest ei saa kõrvalt jälgida, et teda siis maha kopeerida ja see oleks vist ka siis igav.

Ajalugu on tihti numbrite rägastik ja me ei näe seal taga inimeste mõttemaailma. Me loeme, et ta tegi midagi ja miks ta seda tegi, seda tavaliselt me kroonikast teada ei saa. Näitleja tegeleb just nende sisemiste otsimiste ja heitlustega. Kas Baer on saanud sulle omaseks?

Ma ei saa nii kategooriline olla, et ma teda tunneksin . Ma hindaks ennast siis ikka väga kõrgelt. Karl Ernst von Baer – Tartu Ülikooli kasvandik, Eestis sündinud, kelle juba noores põlves avaldatud tööd on mõjutanud teadusmaailma. Ma ei taha kasutada sõnu nagu metapolism või endeemilised haigused. Ma ei ole sellel alal asjatundja, kuigi ma olen selle kohta lugenud. Ma olen tema doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest läbi lugenud. Tema kõrvalpilk minu rahvale puudutab mind loomulikult. Ta on minu jaoks põhjendamatult üleolev. Samas oma hilisemates kirjatöödes ei tee ta vahet, mis rahvusest on patsient. Tema jaoks oli oluline , et rahvas oleks terve ja tugev. Ennekõike mõtlevad inimesed. Aga mismoodi  sai ta seda nõuda oma patsientidelt, kelle peamine eluviis on rängalt tööd rügada, et üleüldse alles jääda? Ma tunnen oma rahvast, sest ma mängin talle. Mulle on tähtis teada, miks mu rahvas on selline nagu ta on. Üheselt sellele vastata on võimatu ja seepärast ei tahaks ma sellest rääkida, kuid ometi on seal mingid palistused, mingid paigad, mis aina korduvad. Mind huvitab, et mis sunnib nõnda käituma või mispärast see nõnda on. Minul on võimalik oma rahva arengut jälgida alates Läti Henriku kirjapandust. Me oleme siin maal viljelenud sarnast eluviisi juba 6000 aastat. Tehnika on muutunud, kuid eluviis mitte. Mind on paelunud eesti rahva soov olla vaba ja ühel hetkel 1980ndatel olen ka ise osa võtnud neist vabadusepüüdlustest. Need olid kaunid ajad. Ammu enne mind on öeldud, et väga lihtne on maad ja riiki vabaks kuulutada, kuid inimese vabaks saamisega läheb aega rohkem. Mida see tähendab olla ka inimesena vaba? See on vastutus. Kui nüüd tuleme Baeri juurde tagasi, siis tema pidas seda maad oma ainukeseks kodumaaks. Piibe mõisas sündinud ja Lasila mõisas kasvanud. See oli tema maa, tema kodumaa. Virumaa on minu kodu ja see on ka Karl Ernst van Baeri lapsepõlvemaa. Selles mõttes oleme me temaga võrdväärsed. Miks baltisakslased ja maarahvas kokku ei saanud on natuke keerulisem? See on keerulisem kui et ühed olid vallutajad ja teised tööloomad. Midagi on veel. See on lõputult huvitav teema ja mulle meeldib sellega tegeleda. Olen tegelenud ja tahan tegeleda ja edaspidi.

Baer räägib, et inimese kasvukeskkond on tema arengus äärmiselt oluline. Millised sinu kogemused seoses sellega on?

Kontekst on äärmiselt tähtis. Seda mitte ainult inimese puhul, vaid ka kõige lihtsama väljendi puhul. Enne ütlesin, et vabadus on ainult väljend, sõna. Kontekst tema ümber ja inimesed selles kontekstis panevad selle mõiste elama ja teevad ta lihtsaks käibeväljendiks. Küllap see nii on, et see aegruum, mis algab ammu enne meie sündi ja jätkub peale meie surma, mõjutab ja vormib meid. Kodu, inimesed meie ümber, kõik mõjutavad meid, üks vähem , teine rohkem. Igasugu hinnangute andmiseks või järelduste tegemiseks on mingisugu distantsi vaja, et näha ja otsustada. Hinnangud on üldse ühed hirmsad asjad. Poliitika saab hinnata ja otsustada siin ja kohe, kuid see on poliitikute rida. Inimese areng on märksa keerulisem.

Baer oli oma kodumaise ülikooli ja Maarjamaa arengu üle uhke. Kas sina oled oma kodumaa üle uhke?

Kindlasti olen. Vahel ma norin, kuid minul on lubatud seda teha, sest ma olen eestlane. Selles mõttes ma olen ma väga tavaline eestlane. Kui keegi teine, ilma tausta ja olukorda mõistmata, kukub lõugu laiutama, siis see teeb hinge täis. See on täiesti mõistetav. Kui sa küsiksid selle kuulsa küsimuse, millele on alati ka vastusevariandid juba ette antud, et kas just sellist Eestit me tahtsime, siis ma vastaks … jah. Jah, just sellist Eestit me tahtsime, sest muidu ta oleks teistsugune. Selline küsimus on rumal, mõttetu, süüdistav ja hinnangut loov ja ennekõike kumab seal teadmine, et MEIE tahtsime muidugi teistsugust Eestit, aga nemad seal kusagil on kõiges süüdi. Alati keegi arusaamatu teine või nemad rikub meie unistuse ära. Ja kui halb on meil ja kui kohutavalt hästi on neil teistel, kes rikkusid kõik ära ja tahavad meile ainult kurja ja paha. Vastates Baeri sõnadega, siis tekitab minule selline suhtumine piinlikkust. See on kitsarinnaline ja rumal, sest asjad ei ole üks-üheselt mõeldud.

Baer üritab hoopis teisest maailmast pärit talumees Jaani õpetada ja sobitada teda oma maailmaruumi. Olgu ette öeldud, et ta ei ole selles kuigi viljakas. Kas sulle meeldib selline kõrvalt näpuga näitamine?

Ei. Pole kunagi meeldinud. Kuigi olen ka sageli eksinud ja hiljem mõistnud, et oleks võinud kuulata. Samas olen ka vastu tahtmist vahel kuulanud ja võtnud teiste näpunäiteid arvesse, sest olen oma elus kohanud õpetajaid, kelle sõnad pole mõjunud näpuviibutusena. Tüüpiline eesti mees teeb väga palju. Ma ei ole midagi teinud. Väga suure lugupidamisega vaatan inimesi, kes ehitavad maja valmis. Kes oskavad seda maja parandada, kui ta lagunema hakkab. Kes võtavad kätte ja teevad oma kätega midagi ära ja ei pea seda üldse kangelasteoks, ega nõua võidupärgi. Nad saavad hakkama, minul ei ole selline tegemise pool  õnnestunud. Vahel olen proovinud, kuid see kukub alati väga halvasti välja. 

Ühiskond peab olema tasakaalus. Peab olema nii humanitaare , kui ka praktikuid.

Sellega ma ei ole nõus. Küllalt on humanitaare või filosoofe, kes saavad elus olemise asjadega suurepäraselt hakkama ja üks teist ei sega. Minu olemuses on parajal määral parasiitlikkust. See on kehva sõna muidugi. Ma olen kõrvale jäänud igapäeva tegemistest, selle koha pealt ma kõige kõvem mees ei ole.

Baer õppis kolmes koolis – Köningsberg, Tartu ja Peterburi. Ta väitis, et need on tema arengut enim mõjutanud. Mis sind on enim mõjutanud?

Kindlasti lavakunstikateeder.  Ma olen sündinud Rakveres, kuid olude sunnil kooli lõpetasin Otepääl. Sealt küngaste vahelt tulin suurde linna kooli. 1970ndatel olid mitmed sealsed õppejõud veel pärit Eesti-ajast. Nende hulgas oli ka paar Õpetajat. Lavakunstikateeder, sealne suhtumine ja ennekõike õpetust, mida meile seal jagati, ei ole ma tänaseni leidnud põhjust ümber hinnata. See oli sügav ideoloogiline nõukogude aeg, kuhu me olime sündinud ja üles kasvanud. See kool murdis minus midagi lahti, ta näitas teist maailmapilti. Tagantjärgi saan ma seda hinnata väga kõrgelt. Olen oma pedagoogidele ääretult tänulik. Muidugi on mind veel mõjutanud Rakvere. Lõputult. Just tänu sellele, et ta on selline nagu ta on. Ta on olnud eemal, ta on omaette planeet. Sellelt planeedilt on mul hea vaadata mujale. Rakvere ja muidugi Rakvere teatri lõputud väljasõidud. Tihti näen kuu ajaga läbi bussiakna ära kogu Eesti ja seejärel lavalt saalis inimesi. Ma olen mõelnud, et mida see minu jaoks tähendab. Ja viimaks on mind viimastel suvedel mõjutanud Toscana maakond Itaalias, kus ma olen suviti võimalusel kogu aeg käinud. Verona lähedal on üks koht, kus mul on hea olla. Mujale välismaal  ei taha ma minna. Ma naudin täiel rinnal auto või tsikliga läbi Alpide sõitmist. Mulle meeldib teel olla. Läbi akna vaadata. See on võrratu elamus, sõita ise oma masinaga.  Kohale jõudmine ja olemine, see muudab mõtlemist.

Veidi budistlik. Aga , kes on need inimesed sinu eluteel, kes sulle on kõige sügavama jälje jätnud?

Oma isa – Aleksander Suuman. Lapsepõlves olin temaga vähe koos, aga kui ta Vilsandilt tagasi tuli ja seejärel 25 aastat koos olime. See õpetus, mida ma temalt sain on kogu minu olemuse vundament. See on midagi enamat igast ülikoolist. Koolist kindlasti Papa Kaarup ehk minu lavakõne  õppejõud Karl Ader. Siin ei ole oluline mitte tema eriala tunnid, vaid inimeseks olemise õpetus. See, kuidas oma mõtteid väljendada ja neid inimesteni viia, et kõigil oleks sinu soovid arusaadavad. Neid on veel.

 Mis sind tänases Eesti õnnelikuks teeb või rõõmustab?

Õnnelik olemine on väga dramaatiline väljendus. Selle peaks kõige pealt ära defineerima. Igaüks mõistab seda isemoodi. No ma ei tea. … Ma kohe ei teagi. Ega ma õnnetu ka ei ole, aga midagi sellist, mis mind hüppama paneks, ka ei tule pähe. Üks asi siiski. Ma sõitsin suvel väga palju tsikliga mööda Eestimaad ringi ja avastasin kui palju on meil korras külasid. Ja kuidas kõik on pidavas muutumises, kuhugi on kivikatus peale pandud, kuhugi on aed kerkinud, kuskil on aiamaa, lilleamplid ripuvad akende taga, kõik on korrastatud ja puhas. See tegi suvel väga palju rõõmu.

Mis sind tänases Eestis häirib?

Jama. Jama on mind alati häirinud. Kurjus ja tigedus. Meenub kohe üks ammune Runneli tekst, mis kirjutatud juba nõukogude ajal:  Mis on me pääl / Kas Jumalate viha/ Et väändub vaim / et vindu kisub liha/ et veretukseis aimub löömaiha/ et rahvast hulluks käänab koltund kali/ kui lindki sõbraks meid ei vali/ Lind lõunamaale lendab/ algab tali. Väga palju on tigedust ja ma saan ju aru, kust see pärineb. Kahju on , et seda tigedust kultiveeritakse ja kasutatakse ära. Mulle ei ole mitte mingeid poliitilisi eelistusi. Minu valik on olnud viimastel valimistel mitte valida. See on minu valik, sest mul pole kedagi valida. Ma olen teinud programmid endale selgeks ja jätnud valimata. Ma olen oma kodaniku kohust täitnud nõnda. See teeb kurvaks.

 

Anija meeste lugu esmakordselt Anijal

Augusti mängitakse esmakordselt Anija mõisas E.Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ lavaversiooni.

Augustis esietendub Anija mõisas E. Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Kust tuli selline idee?

Vilde romaan on Anija küla kuulsaks teinud, kuid oma veidral moel, ei ole seda seni Anijal veel mängitud. Tegelikult leidsin ajalugu uurides vaid ühe lavastuse aastast 1946, kui Vilde romaani tõi Noorsooteatris lavale Enn Toona, kes ise kirjutas ka dramatiseeringu. See kolmevaatuseline näidend ilmus samal aastal ka raamatuna. Piibe Teater peab oluliseks tutvustada publikule Piibe maantee äärset ajalugu ja inimesi. Niimoodi sobis Anija-meeste lugu meie plaanidesse kohe väga hästi. 

Aga 2013.a mängiti Anijal lavastust „Tokerjad“, mis põhineb samal romaanil.

Kahjuks ei näinud ma omal ajal seda lavastus, kuid olen selle hiljem videost järgi vaadanud. Nagu lavastaja Eva Klemets on kirjutanud, siis põhines „Tokerjad“ peamiselt Vilde teisel romaanil „Mahtra sõda“ ja 1856.a veristel sündmustel kui talurahvaseadus vastu võeti. Vilde Anija – romaani kasutati „Tokerjates“ väga vähe ja romaani peamine tegevusliin jäi üldse kasutamata. „Tokerjad“ oli ikkagi lugu talurahvarahutustest.

Millest siis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ jutustab?

Dramatiseeringut kirjutades lähtusin Vilde romaanist. Tegemist on Vilde romaani täpse lavalooga. Tõesti on näidendis üks pilt, kus Anija kandi talumehed linnas peksa saavad, kuid see on mahukast romaanist tõesti vaid üks pilt. Tegemist on linnaromaaniga, mis päris ilusti kirjeldab Tallinna erinevate rahvakihtide suhteid, kus põlist maarahvast ei tahetud sugugi ligi lasta sakste pärusmaaks olnud käsitöötsunftidele.  Kas ei ole tule see tuttav ette kuulates tänast päevapoliitikat? Kuid kogu olustikuline igapäevaelu on vaid taustaks romaani peamisele tegevusliinile. Eelkõige on tegemist armastuslooga, kus eneseuhkus, enesekesksus ja eneseohverdus saavad täiesti uue tähenduse. See on ajatu armastuslugu, mis võiks aega muutes juhtuda ka täiesti tänapäeval.

Mis žanris on see lavastus? Mida publikuna oodata?

Tegemist on eelkõige draamaga, kus on kaks poolt. Kui esimene vaatus on helge ja positiivne, siis teises vaatuses hakkavad koguneme mustad pilved, mis viivad traagilise lõpuni. Eks seda tuleb vaatama tulla. Igal juhul on näitlejatel raske et kõiki neid sisemisi muutusi ja arenguid publikuni tuua. See on raske, kuid samas nii huvitav ja nad on sellega lavastaja Jaanus Nuutre juhendamisel suurepäraselt hakkama saanud.

INtervjuu Mihkel Tikerpaluga

Näitleja Mihkel Tikerpalu: „Tuletan endale iga päev meelde, et lisaks minule on maailmas palju inimesi, kellel on oma mured ja raskused.“

Teatri NUKU näitleja Mihkel Tikerpalu on hetkel kodune isa. Et mitte vormi kaotada annab aeg siiski võimaluse osaleda peaosatäitjana PiibeTeatri suvelavastuses „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Lavastus jõuab publikuni augusti lõpul Anijal, kuid lugemisproovid interneti teel käivad juba hoolega. Seega on meil just õige aeg uurida, mis mees Mihkel on ja kuidas ta ennast oma rollis tunneb.

Sa oled pärit imearmsast Viinistu külast. Kas sealne aktiivne kultuurielu viiski sind tööle teatrisse?

Teater jõudis Viinistule minu jaoks väga õigel ajal, n-ö nullindate keskel – esimeste lavastuste etendusi mängiti seal minu viimaste keskkooliaastate ajal. Minuni jõudsid need eriti vahetult, sest näiteks „Külmetava kunstniku portree“ etendusi – see oli lavastus, mille peaosas mängis, muide, Hendrik Toompere, minu kursuse juhendaja Lavakunstikoolis – mängiti Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval, mille kõrval asub minu lapsepõlvekodu. Niisiis piltlikult öeldes oli mul tarvis sauna kõrvalt üle aia hüpata ja olingi teatris. Seega mingit, tagantjärele vaadates olulistki mõju Viinistu aktiivne kultuurielu minu valikutes kindlasti omab. Samas tuli lavakooli astumine minu jaoks täiesti nagu välk selgest taevast – ma olin algklasside näiteringis kaasa teinud ja põhikooli lõpus jõudsin ka suurematele lavadele, kui tegin kaasa Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli tegemistes, aga Lavaka katsetele ei oleks need lavakogemused mind viinud, sest keskkooli ajal jäid kõik muud huvialad spordi, eelkõige kuulitõuke varju. Aga mulle meeldivad tundmatud kohad, kuigi ma kahtlen, kas alati just pea ees peab seal vette hüppama – piisas sõbranna sõnadest „Sa peaksid näitlemist proovima!“ ning edasine on juba ajalugu, mille alustaladeks on neli aastat Lavakunstikooli ja pea 10 aastat tööd näitlejana NUKU teatris.  

Sa lõpetasid Loksa keskkooli kuldmedaliga. Ilmselt oleks sinu ees lahti olnud kõikide kõrgkoolide uksed, kuid sina valisid üpris ebakindla näitleja eriala. Miks?

Ma huvitusin juba keskkooli ajal, aga huvitun ka täna väga mitmetest aladest. See on nii minu nõrkus kui tugevus. „Viieline“ peabki avatud ja vastuvõtlik olema, kuigi ei saa öelda, et ma nüüd kõigis õppeainetes hiilgav olin – reaalained, eriti matemaatika ja füüsika, olid mulle kõige keerulisemad ning „viie“ saamiseks neis aineis tulid appi, ma arvan, ka sarm ja kena naeratus. Tõsi on, et peale riigieksamite edukat sooritamist oli minu ees lahti üsna lai valik uksi, aga minu suund oli viimase hetkeni siiski üsna kindel – plaanisin minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Valik langes lõpuks Lavakunstikoolile vaid sel põhjusel, et kui ma juba olin läbinud nii tiheda sõela nagu Panso kooli sisseastumiskatsed, siis oleks patt jätta see võimalus kasutamata. Tagasi vaadates tunnen, et arvestades minu suhteliselt volatiilset mõttemaailma, oli hea, et valisin eriala, mille n-ö tulemus on ühene ja selge – minust sai näitleja. Ajaloo eriala lõpetades oleksin ilmselt olnud ehk vaid veidi kitsama valiku ees, kui olin keskkooli kuldmedaliga lõpetades.

Näitlejatöösse on teatud hulk ebastabiilsust, ma ütleks, sissegi kirjutatud – käesoleva aasta ülemaailmne kriis näitas selle eriti eredalt kätte, aga sisemisi ja välimisi kõigutajaid on näitleja teel ees rahulikemalgi aegadel. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et näitlemine peab olema elu sellel hetkel, kui sa näitlejana proovisaalis ja lavalaudadel tegutsed, aga näitlemine ei pea olema kogu elu. Ma arvasin juba toona, kui ma Lavakas õppimist alustasin, et minu ees on endiselt lahti väga palju teed, mitte ainult see üks – näitleja oma. Pidev eneseareng ja elukestev õpe on mulle tänagi olulised märksõnad – õpin hetkel Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorralduse erialal, omandades teist korda bakalaureusekraadi. 

Mängid peaosa E.Vilde romaani "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" dramatiseeringus? Kas sa loed ise klassikat ja hoiad end kursis eesti kultuurieluga?

Lugemismaterjali on maailmas tänaseks nii palju, et klassika jääb paratamatult tahaplaanile. Näitlejatöö annab siiski õnneks aeg-ajalt võimaluse nii Eesti kui maailmaklassikat ette võtta, aga jah, süstemaatilisem klassikatarbimine jäi keskkooli ja teatrikooli aega. Kultuurieluga üldiselt kursis hoidmine on näitlejale professionaalne vajadus ja, ma ütleks, pädevuski, et olla teadlik trendidest ja suundadest, aga ka kasutamata võimalustest ja niššidest.  

See lavastus ei jutusta ülestõusust sakste vastu vaid tugevama üleolekust nõrgema suhtes. Kas sa oled ise midagi sarnast ka oma elus kogenud?

Alustades füüsilistest parameetritest, siis on mul, võib ehk öelda, olnud õnn olla pea alati ise suurem ja tugevam. Õnneks olen loomult rahumeelne, „hell hiiglane“, nagu ütles minu kohta üks lavapartner Vanemuise teatrist, ja nõrgemate suhtes ei ole ma, vähemast teadlikult, üleolekut kasutanud. Aga üleolekut vaimses plaanis, näiteks oma positsiooni ja sellega kaasneva võimu või pakutavate võimaluste ärakasutamist n-ö nõrgemate suhtes olen ma küll nii otseselt kui kaudselt tajunud. Meil-on-järjekord-ukse-taga-mõtteviis, mida küll õnneks aina vähem kohtab, on siinkohal heaks näiteks. Mul on endal hea positsioon, sest olen kogu oma teatrikarjääri veeta kuupalgalisel kohal riikliku toetusega teatris - olen aeg-ajalt kasutanud seda võitluses nende n-ö tugevamate vastu.

Antud kontekstis meenub ka üks õnneliku lõpuga lugu lapsepõlvest. Viinistu külas oli üks minust mõned aastad vanem poiss, kellega olin ühe lühikese perioodi sõjajalal. Tema oli vanem, veidi ka suurem ja tugevam, kippus narrima ja kiusama, mina aga ei suutnud sellest lihtsalt mööda vaadata ja andsin omaltpoolt vastutuld. Loo esimene vaatus lõppes minu meelest karjuva füüsilise ebaõiglusega, aga mõne aja pärast alanud teine vaatus kestab siiani, sest oleme sellesama härraga täna head sõbrad.      

"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" mängitakse laval esimest korda. Seega ei ole sul oma tegelast Maitu kellegi teise rollilahendusega kõrvutada. On see hea või halb?

Näitleja rolliloome ja igapäevatöö koosnebki ju suures osas sellest, mida me eeskujudelt ja kaasnäitlejatelt õppida saame ning n-ö omaks suudame teha. Eelnevailt samu rolle lavale pannud näitlejailt saab võtta „šnitti“ ja tegelaskuju edasi arendada või hoopis vastupidi, teha nii, et minu ja minu eelkäija tegelaskujud oleksid täiesti erinevad, kui roll seda võimaldab. Teisalt on meeldiv olla pioneer, kes järgnevatele Maitudele märgi maha paneb – see on nii vastutus kui võimalus. 

Sinu mängitava peaosalise maailm variseb kokku, kui tema armastatu saksa poolt vägistatakse. Mees süüdistab aga kõiges naist ja ei saagi enam oma eluga hakkama, jättes oma karjääri ja hakates jooma. Kuidas sina oma elus ettetulevaid probleeme ja nõrkusehetki lahendad?

Mul on eestlaslik, pigem isegi eesti mehe omadus jääda probleemide tekkimisel suhteliselt rahulikuks, samas kogudes nii mõndagi endasse. Võib öelda, et siinkohal tundsin ennast lavastuse „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid“ peaosalises Maidus veidi äragi. Üsna hiljuti elasin läbi episoodi, milles võis tajuda jooni ka tänapäeva kiire eluga kaasneva läbipõlemisega, milles kindlasti mängis olulist rolli just see tagasilöökide ja negatiivsete tundmuste endasse kogumine. Õnneks on mul väga tugev turvavõrk, millesse kukkuda – minu vanemad ja eriti minu abikaasa, kes tunneb mind väga hästi ja oskab suunata paremaid lahendusi otsima. Viimane Maidu tegelaskujul puudub ja eks tema teel olevad karid on ka suurusjärgu võrra teravamad, mistõttu lõpeb see lugu just nii nagu ta lõpeb.  

Olgu öeldud, et Mait saab surma. Räägitakse, et eesti mees on kinnine ja ei jaga oma muresid. Seepärast põlevad nad kiirelt, kuna ei ole ju võimalik kogu maailmaraskust endas kanda. Kas me märkame liiga vähe teiste muresid, ega toeta kaaslasi vajadusel?  

Tuletan endale iga päev meelde, et lisaks minule on maailmas palju inimesi, kellel on oma mured ja raskused. Me ei jõua kogu maailma probleemidega tegeleda, aga oma lähedastelt, sõpradelt ja lähikondlastelt võiksime aeg-ajalt küsida, et kuidas neil läheb. Sellest vähesestki võib juba suur abi olla. See on nõuanne nii mulle endale kui kõigile teistele.

Lavastuses teevad lisaks kutselistele näitlejatele kaasa ka harrastajad. Kas tunned ennast juhi ja õpetajana või on harrastajate tase täiesti vääriline kutselistega kõrvuti laval olema?

Teatris on kutselisuse ja harrastuse piir üsna hägune. Väga keeruline on defineerida, et kes on kutseline näitleja ja kes harrastaja ning veel keerulisem on teha neil vahet „taseme“ järgi. Eks olulisim vahe on selles, et professionaalne, kutseline näitleja teeb seda tööd igapäevaselt ja omab suuremat lavakogemust. Kuulusin 5 aastat rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuse juhatusse ning seal kerkis see küsimus tihti üsna teravalt esile – on meil Eestis ju üks professionaalne ja ligi 20 n-ö harrastusnukuteatrit, aga mina ei ütle surmkindlalt, et kutseline versus harrastaja on selles kontekstis õige võrdlus.

Näitleja vajab kogemusi erinevatest töökeskkondadest ja ma leian, et teha koostööd harrastusnäitlejatega on sama oluline kui minu igapäevatöö teatris professionaalide keskel. Jah, mingeid n-ö tööriistu on minu seljakotti teatris töötatud aastatega rohkem kogunenud, aga käesoleva prooviperioodi vältel olen leidnud mõndagi, mida on minul õppida neilt teatriharrastajatelt, kellega Anijas esietenduva lavastuse raames koostööd teen.

Mingis mõttes oled sa hea näide, et rolle elus võib muuta ja kõik ei pea kulgema ühiskonna poolt ettekirjutatud radadel. Sa oled praegu kodune isa. Kuidas sa selle rolliga hakkama saad ja kuidas sellesse suhtutakse?

Olen käesoleva aasta jooksul tänaseks 1 aasta ja 9 kuud vana tütre Kirkega kodus ning naudin seda rolli täpselt nõnda nagu kõik lastega koju jäävad vanemad – aega-ajalt on raske, väsitav, kurnavgi, aga rõõm näha lapse arengut ning tunda pidevalt arenevat omavahelist sidet on siiski tugevam ja negatiivsed tunded lahtuvad selles. Seda, kuidas ma rolliga hakkama saan, saab hinnata praegugi – kui laps on rõõmus ja tahab issiga kodus olla, siis võin endale kinnitada, et olen selles õnnestunud –, aga eks lõplikud tulemused selguvad kauges tulevikus, kui Kirkest saab täiskasvanu ja lapsevanem. Muidugi ma vaatan peeglisse ja näen seal kangelast, aga tegelikult ma kummardan kõigi emade ees, sest nemad on palju suuremad ja vägevamad kangelased. Olen põnevil ja püüan isegi sellesse panustada, et ühiskondlik mõtteviis, mis on tänaseks juba tugevasti selles suunas arenenud, jätkab liikumist sinnapoole, et nii nagu „laps on kodus emaga“, saab ka „papsiga kodus“ üha enam iseenesestmõistetavaks. Täna on ehk veel liiga palju seda, et kui mees ütleb, et ta jääb mõneks ajaks lapsega koju, siis lähevad inimestel suurest vaimustusest silmad särama, samas kui naiste puhul ei teki küsimustki, et kuidas selline otsus sündis.    

Mis sind tänasel päeval elus Eestimaal kõige rohkem rõõmustab?

Eestis ja Eesti elus on väga palju rõõmustavat, olgu siis imeline loodus või keeruliste aegadega meeletult kiiresti kohanevad inimesed, kes üllatavad iga päev põnevate ettevõtmiste ja uute algatustega. Kõlagu see sinisilmselt ja klišeelikult, aga ma arvan, et Eesti on elamiseks parim koht, vaatamata aasta läbi kestvale kehvale suusailmale.

Mis sind kõige rohkem häirib?

Mind häirib mõtteviis, mille järgi on olemas üks, n-ö õige arvamus ja valed arvamused. Seda on palju ja seda hoogustavad ka meie riigi võimuladviku väljaütlemised. Ehk oleks taas aeg päriselt otsida erinevate arvamuste ja ideoloogiate ühisosa, et ehitada koos meie ühist riiki ja ühiskonda?

KUJUTLUS ANIJAST

KUJUTLUS ANIJAST

Meie ümber ja meie sees on tallele pandud sajad lood. Lood ajaloost aitavad meil kohaneda paikkonnaga. Lood annavad ühe piirkonna elanikele ühe ajaloolise tausta. Teiste jaoks ei ole nad olulised, aga meie jaoks küll. Minu kodukülast läheb läbi madal kraav, mis kevadeti on vett täis. Läbisõitja arvab, et see on tavaline maakuivenduskraav aga ta ei ole. Selle kraavi lasi mõisnik sada viiskümmend aastat tagasi ojast kaevata oma põldude kastmiseks. Kraavi kaevati poolakatest oskustööliste abil kaks aastat. Avamisele tuli kogu kohalik sakslik koorekiht ja kui viimane mätas eemaldati ja vesi oleks pidanud pahinal kraavi tungima, siis ei juhtunud midagi. Surve kraavis oli liialt väike, et kilomeetrite pikkust kraavi veega täita. Külarahvas sai hea kõhutäie naerda sakste rumaluse üle, sest kes ei teaks, et vesi üles mäge ei voola. Sellise veeta kraavina ta aastateks jäigi, kuni kolhoosikord maad koos kraaviga põldudeks muutis. Kuid võsa vahele ja metsa sisse jäid kraavijupid alles ja vanemad inimesed näitavad neid lastele ja räägivad juurde, kui rumalad ikka saksad olid. Teadmine, et eesti mehe tarkus saksa omast üle oli, pole kustunud. See on meie küla lugu ka teistel pole sellest suuremat asja. Suuremad lood aga võivad kujundada kogu küla, linna või piirkonna mainet. Kes meist ei teaks lugu Viljandi paadimehest, Tartu vaimust, Ülemiste vanakesest  või Kalevipojast, kes terve Eesti on oma jälgi täis tatsanud. Lood loovad kohale juurde kujundi, mis hakkab elama oma elu. Võib-olla pole me kunagi Viljandis käinud, kuid ometi teame päris kindlalt, milline on Viljandi paadimees ja mida ta seal järve ääres askeldab.

Omamoodi veidrad lood on Anijaga. Eduard Vilde, kelle 140. Sünniaastapäeva sellel aastal kõikjal tähistatakse, pani ühe oma ajaloolise romaanide triloogiasse kuuluva romaani nimeks „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Fakti, et Anija mehed Tallinnas käisid teavad Eestimaal kõik, olen selles üpris veendunud. Aga , kes olid need Anija mehed ja mida nad Tallinnast otsisid, seda juba tavaliselt ei teata. Miks pidi Vilde oma romaanile just sellise nime panema, see on mind pikalt vaevanud? Episood, kus Anija mehed Tallinna oma õigust tulid nõudma ja selle eest sõnakuulmatuse pärast peksa said, moodustab romaanist vaid väikese osa. Olin raamatulugemisest varem hoidunud kartes, et see on mingi võitlus talupoegade ja sakste vahel, aga ei ole ju.  Romaan jutustab hoopis, kuidas talupoeg tahab saada tisleriks ja oma unistuse nimel võtab ette tollal võimatu teekonna astuda külaühiskonnast välja ja saab linnas auväärt selliks. Mait on oma suure unistuseni läbi pingutuste kohale jõudnud, kuid siis vägistatakse saksa poolt tema armastatud abikaasa ja noore selli maailma variseb kokku. Ta hakkab jooma, jätab töö, hülgab naise ja pühendub kättemaksule. See lugu on vaatamata oma ajaloolisele olemusele väga tänapäevane. Kas me saame, meid elus tabavast ebaõnnest üle, et kogenenumana edasi elada, või anname alla ja loobume kõigest. Oma elust lahti ütlemist on ka tänapäevases elus näha väga palju. Inimesed kaovad oma probleemide eest võltsmaailmadesse. Olgu selleks siis viinapudel või virtuaalmaailm. Me ei saa hakkama päris elu probleemidega ja siis minnes kergemat teed leiame enda jaoks uue tee.

Vilde romaani pealkiri on aga loonud Anija, kus iganes see ka siis asub, meestest väga sõjaka mulje. Lugu on loonud kuvandi. Tegelikult on pragu Anijal väga sõbralikud inimesed ja kõik on oodatud Anija mõisa augusti lõpul osa saame Piibe Teatri lavastusest „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Tulge tutvuge Anijaga ja Vilde romaani sündmustega.

Intervjuu näitleja Jaanus Nuutrega

Näitleja Jaanus Nuutre peab plaani oma perega Vainupeale kolida.

Kohe on algamas Piibe Teatri uue lavastuse „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ proov. Istume veel Salme Kultuurikeskuse inimtühjas proovisaalis koos lavastaja Jaanus Nuutrega laua taha, et veidi aimu saada, mis mehega üldse tegemist on. Eelteadmisi on mul vähe. Tean, et Jaanus lõpetas 2018. aastal lavakunstikooli 28. lennu, ennem seda Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse eriala ning Kopli Kunstigümnaasiumi.

Eestimaa on küll väike, kuid ometi on siin nii palju erinevaid rahvakilde. Kust sina pärit oled?

Tallinnast. Ma olen põline tallinlane, kuid oma lapsepõlve suved veetnud Lääne-Virumaal Vainupeal. Vanaisa (fotokunstnik, operaator ja režissöör  Peeter Tooming) ostis 1980ndate algul sinna maja, mis hiljem muutus perekonna suvilaks. Seal ma lapsepõlves üles kasvasin. Aga koolis käisin Tallinnas Koplis. Seega Kopli-poiss.

Vainupea on väga kaunis küla Eestimaa põhjarannikul.  Ega sa sealsetes männimetsades üksi pidanud suvesid veetma. Kas sul oli seal ka sõpru või on sõbrad peamiselt ikkagi Tallinnast? 

Oh ei. Meil oli seal vägev kamp. Ikka väga palju inimesi. Praegu on jäänud väheks. Näiteks oli meil ühe küla peale kolm Jaanust. Mina olin Väike-Jaanus, siis oli Suur-Jaanus ja kolmandat hüüti Lokiks, kuna tal olid lokkis juuksed. Õhtuti toimusid vägevad jalgpallilahingud. Tol ajal oli seal hästi palju rahvast, poisse ja tüdrukuid. Aga eluksajaks sõbrad on jah Koplist.

Kas sul on seoses Vainupeaga ka tänaseni alles mingeid traditsioone või sündmusi, kus kindlasti alati osaled?

Oo jaa. 2006.a sain ma 16-aastaseks ja siis tegin endale nö tatikaload. Selle peale ostis paps mulle minu esimese auto – Volkswagen Golfi. Ei tea kas tohib seda öelda, aga  ma hakkasin siis kohe ka üksi ringi sõitma. Ühel suvepäeval sõitsime sõpradega Vainupeale, et teha sauna, veidi maatöid ja juua õlut. Kõige noorem sõber oli 14-aastane ja mina kõige vanem – 16-aastane. Ära naera, sõitsime siis neljakesi põhimõtteliselt õlut jooma. See traditsioon on jäänud sellest ajast püsima. Juba viieteistkümnes aasta sõidame sama seltskonnaga iga suvi vähemalt korra Vainupeale õlut jooma, tööd ja sauna tegema. Iga juunikuu lõpus või juuli alguses.

Sellised traditsioonid on väga olulised. Suhtlus sõpradega ongi vast üks olulisemaid asju üldse elus. Mis seal Vainupeal siis teil tänasel päeval on?

Pikem plaan on sinna elama minna. Hetkel elame abikaasaga pool aega Tallinnas ja pool aega Vainupeal, aga tahaks sinna midagi püsivamat teha. Seal on maja, mis kannatab külma, kuid talvel ei ole majas vett. Suvel saab voolikuga igale poole jagada, aga talvel seda võimalust ei ole. Kui nüüd laps ka tuleb, siis nii ei saa. Plaan on ehitada uus maja.

Kas oled maaeluks valmis? Seal pole ju sõpru –tuttavaid, kellele külla jalutada. Pole teatrit või kino.

Aga minu töö ongi ju ringi käia ja suhelda. Ma kohtun teatritööd tehes igapäevaselt sõprade või teiste inimestega. Siis ongi hea tulla Vainupeale ja olla kõigest eemal. Maal on ka hea last kasvatada. Kindlasti oleme selleks valmis. Oleme endale aru andnud, et töö pärast me ilma Tallinnata hakkama ei saa. Aga Tallinn pole ju kaugel – üks tund autosõitu. Me oleme endale aru andnud, et päris püsivalt saaksime sinna minna elama siiski alles vanemas eas. Seniks tahame Vainupeast teha endale koha, kus on kogu aeg ootamas soe tuba. 

Kuidas su vanaisa enda jaoks Vainupea leidis?

Minu emapoolne suguvõsa on pärit Lääne-Virumaalt – Rakverest, Haljalast, Rägaverest. Isapoolne suguvõsa alustas Läänemaa kandist ja jõudis Tallinna.

Sa oled lõpetanud lavakunstikooli ja töötad hetkel vabakutselise näitleja ja lavastajana. Millal teatripisik sind nakatas?

Teatripisik hakkas külge hiljem, kuid varem oli kultuurihuvi üldisemalt. Minu isa on töötanud kogu elu kultuurikeskustes. Ta on olnud Draamateatris helimees või Salme teatri bussijuht, siis kui Salme teater oli 80-ndatel suur ja kuulus. Hiljem töötas ta pea paarkümmend aastat Salmes pealavameistrina. Lisaks Kanutiaia Noortemaja, kus ta tänaseni töötab. Eks ma käisin lapsena temaga kogu aeg kaasas ja nägin lava kõrvalt näitlejaid, tantsijaid ja lauljaid ning sealt see huvi tekkis. Siia majja (Salme Kultuurkeskus) ma tulin kõige pealt lavameistriks. Isa oli pealavamister ja võttis mu noore poisina tööle, kui käisin 7ndas klassis. Siis ma alustasin oma iseseisvat töömehe elu. Ma töötasin siin majas kokku umbes 10 aastat. Tulin otse koolist siia, tegin koolitööd ja õhtul hilja koju. Enne, kui läksin lavakasse, jõudsin olla Nukuteatris ka pealavameister. Mäletan, kuidas Anne Paluver kord küsis, et miks sa ei ole proovinud lavakunstikooli astuda. See küsimus jäi mind kummitama ja ma ei tahtnud, et keegi saaks kunagi enam küsida, et miks sa ei ole proovinud. Otsustasin, et proovin ära ja siis ei saa keegi enam küsida. Proovisin ja sain sisse. Aga suurima tõuke proovimiseks andis mulle Härmo Saarm, kes oli tol aastal, kui katsetele läksin, Salme Teatri kunstiline juht.

Sa olid siis ju oma kursusekaaslastest vanem?

Ma olin oma kursusel vanuselt kolmas. Meil oli seal selliseid vanemaid, kellel keskkool juba aastate taha jäi isegi rohkem. Selles vanuses on kolm-neli aastat vanusevahet juba päris palju.

Sina vanaonu Jaan Tooming on Eestis väga tuntud teatrimees.

Eks sealt on samuti pärit teatrihuvi. Enne, kui astusin lavakooli, hoidsin ikka oma vanaonu tegemistel silma peal. Uurisin ja lugesin omal käel erinevat kirjandust. Ma tunnistan, et oleks väga uhke oma vanaonu käe all mängida. Paar korda on napilt läinud, aga vast jõuab veel. Küll aga tema lavastatud Hamletis tegin eelmine aasta ootamatult püstolit. Jaani ise juures polnud, aga õppisin ühe prooviga sisse etenduse päeval ja kohe publiku ette. Ei saa salata, et ta on mulle kaude eeskujuks olnud, mis puudutab just teatrimaailma. Küll aga loodan, et suudan endast oma jälje sellesse maailma jätta.

Kumb sa siis rohkem oled – näitleja või lavastaja?

Ma olen ikka näitleja. Ma lõpetasin kooli näitlejana ja pean ennast näitlejaks. Aga elu on nii sättinud, et lavaka esimesel kursusel sain ma lavastamise pisku külge. Meil oli koolitöö, kus iga näitleja pidi midagi lavastama, et näha kõrvalpilti ja saada see kogemus. Ma tegin siis katkendi S.Mrozeki näidendist „Suvepäev“ ja see õnnestus mul. Siis hakkasin käima paralleelselt ka lavastajate tundides, mis mulle väga meeldis. Kui ma olin neljandal kursusel, siis lavastasin Salme Teatris, mis on mulle olnud kasvataja teatriks, sama näidendi täies pikkuses ja sellega võideti see aasta Harrastusteatrite Festivali Grand Prix. Seejärel lavastasin Salmes „Esimesed suudlused“, mis samuti võitis peagi auhindu. Sellel aastal on plaanis enda loodud projektiteatri Teater Nuutrum all teha lavastus Vainupea kabelis, peaosas Harry Kõrvits ja Anija lugu Piibe Teatris. Võimalik, et lisandub üks lavastus ka hilis sügisesse. Kunagi mõtlesin, et kui ma saaksin aastas teha ühe lavastuse, siis oleksin õnnelik. Sellel aastal tuleb neid ilmselt kolm.

Lavastaja töö on väga mahukas. Vaataja saalis seda tihtipeale ei mõista.

Täpselt. Saad teksti kätte ja kui see ei sobi kokku minu mõtetega või ei ole näitlejate jaoks vastuvõetav, siis ma teen tekstiga tundide viisi tööd. Seejärel valid  näitlejad, teed omakorda nendega tööd. Salme teatris tegime iga proovi eel näitlejameisterlikkuse tunde. Mulle meeldib väga pikalt laua taga teksti analüüsida. Olen pannud tähele, et mida kauem laua taga istud, seda lihtsamini läheb laval, sest näitlejal ei teki siis enam niipalju sisulisi küsimusi. Ta oskab laua taga tehtud kehasse panna, võtta vastu õigeid otsuseid.

Kas näitad vahel ette ka?

Juhtub, kuigi see ei meeldi mulle. Ma näitan ette mitte sellepärast, et näitleja ei oska, vaid sellepärast, et mina ei oska seletada. Natuke liigutad ja juba tavaliselt näitleja mõistabki.

Lavastaja peab olema targem kui näitleja. Tal peab olema väga laia silmaringiga inimene, et näha ja mõista kõiki seoseid tegelaste vahel, aru saada ajaloolisest olukorrast ja seda tänapäevasele inimesele selgeks teha.

Selles ma ei ole kindel, et lavastaja peab olema targem kui näitleja. Aga väga palju tuleb lugeda ja uurida küll iga näidendi lavastamise protsessi eel ja ajal. Sest kui sa lavastad ainult teksti, siis sa näed laval näitlejaid, kes teineteisega räägivad, aga  lavastusel tervikuna puudub keha. Selleks tuleb lugeda palju autori, koha ja ajastu kohta, et lugu teha tänasele inimesele mõisteavaks. Lavastaja peab olema valmis kuulama. Terviseteaduste instituudis sain palju psühholoogilisi aineid, anatoomiani välja. Kõik see on kasuks tulnud.

Siis peaks sulle ju hästi sobima etenduskunst, mis seob erinevaid kunstivaldkondi. Oled seal katsetanud?

Ei ole veel, aga tahaks küll. Nädal tagasi just helistati ja kutsuti ühte sellisesse projekti, mis peaks kevadel välja tulema. Ülikooli ajal tegin kaasa lavastuses „Ja peaksin sada surma ma…“, mille lavastas Anne Türnpu. See jättis väga tugeva jälje ja värinad minusse pikaks ajaks. Tahaks küll katsetada liikumisteatriga, see oleks põnev.  Aga kindlamana tunnen ennast sõnateatris.

Rahvas näeb sind näitlejana mai lõpul Udriku mõisas PiibeTeatri lavastuses „Varjud“. Sa mängid seal metsavenda, kelle tekib 1945.a sõjajärgsel suvel külatüdrukuga armusuhe, kuid suhet tuleb salajas hoida. Olid sellised segased ajad. Mis tundeid need sinus tekitasid?

Ärevaid. Kogu see sündmus oli nii võigas. Ja kogu see elu sellel ajal, kus sa ei teadnud kumba poolt valida ja põgened parem metsa või siis valid poole, mis osutab valeks ja jälle põgened metsa. See on ärev. Meie suguvõsas ei ole metsavendi olnud, küll aga oleme kogenud küüditamist. See on minu  kõige aukartust äratavamaid rolle. Sa mängid konkreetset isikut ja sa ei tohi teda alt vedada. Samas ei tea ma ju lõpuni, milline te tegelikult oli. Kõik need sündmused seal näidendis on ju tõsielulised ja see tekitab aukartust ja vastustust.

„Varjud“ osutusid eelmise aasta sügisel väga menukaks, mis tõttu seda ka korratakse, kuid samal ajal käivad proovid PiibeTeateri uue lavastusega „Kui Anija mehed Tallinnas käisid …“. Mis sind selle juures paelus, et olid nõus lavastajaks tulema?

Ma arvan, et eelkõige ajastu. Teiseks Vilde läbiv joon, kus ta võtab inimese, kes on oma teekonna alguses, et ennast elus tõestada, kuid kelle elu lõpeb kurvalt või traagiliselt. Ta juba saab haljale oksale ja siis … Ka Anija loos saab eesti soost talupojast linnas pea-aegu, et kuulus meister ja siis… Ta jõudis väga kõrgele, kuid mängu tuli armastus, mis teeb alati keerdkäike.

Milliseid paralleele võib leida sealt tänane vaataja?

Ikka. Kui Kaarin Raidi käest küsiti, et millest lavastus räägib, siis ta ütles ikka, et: „Inimeste vahelistest suhetest“. See on kõige parem vastus. „Kui Anija mehed Tallinnas käisid…“ loos määravad kogu sündmustikku just inimestevahelised suhted. Just suhted kujundavad seda teed, mida mööda peategelane käib ja see ei ole kõige meeldivam lõpp. Äratundmist on siin palju – lootuste purunemised, unistuse poole liikumine, armastuse eest võitlemine. Inimeste vahelised suhted on ajatud.

Sinu jutust jääb selle teose kohta hoopis teine mulje, kui koolipingist, kus räägiti, et tegemist on sotsiaalkriitilise romaaniga, mis käsitleb klassivõitlust.

Klassivõitlust on seal küll, kuid peamiseks on siiski inimese tee õnne poole ja kõik see, mis seda takistab.

Sa oled palju koostööd teinud harrastajatega. Kas kutselise näitlejana see latti alla ei vii?

Ma olen peamiselt lavastanud. Lavastajana kindlasti latti alla ei vii, pigem koostöö harrastajatega õpetab isegi veelgi rohkem – kuidas oma mõtet paremini selgitada ja viia näitlejani. Mida proff haarab õhust, see tuleb harrastajale detailsemalt lahti rääkida ja läbi selle õpib ise ka. Näitlejana tuleb mängida partner suureks, nagu on öeldud Aarne Üksküla kohta, kes mängis oma partnerid suureks ja seeläbi oli ka ise esil. Aga ma ei salga, et liialt tihti seda ette ei võtaks. Aga samas soovitan kõigil kutselistel töö koos harrastajatega järgi proovida, et teada saada see väga õpetav kogemus.

Kuidas on üldse kutselise näitlejana tänases Eestis elada? Näitlejaid on ju hirmus palju.

Vabakutselise näitleja suurim probleem on teadmatus ja see muudab ärevaks. Kui kutsumus on sinu ainus väljund ja teist alternatiivi pole. Ma valiks kindlasti vabakutselise elu, kui ma teaksin, et mul on piisavalt tööd, kuid kindluse annab siiski kutselises teatris töötamine. Kaks teatrikooli on väikese Eesti jaoks liiga palju. Ideaalis võiks olla üks ja see ei pea asuma Tallinnas üldse, ning umbes kümne pealine lend lõpetab iga aasta tagant.

Räägime veel sinust. Mis sind elus üldse rõõmustab?

Minu abikaasa ja perekond. Kui ma saan piisavalt sporti teha ja liikuda. Need on kõige rõõmustavamad ja olulisimad minu jaoks.

Väga ilus lause värske abielumehe poolt. On sul selleks piisavalt aega?

On. Seda aega tuleb ise leida. Siia tulin ka praegu otse trennist. Minu praegune graafik näeb ette nelja kuu peale umbes 10 vaba päeva. Graafik on tihe, aga seda ma soovisin, sest eelmine aasta oli üpris tühi. See on vabakutselise valu ja võlu. Ühel hetkel on päevad tühjad, teisel hetkel ei jõua kõike ära teha. Pigem ma olen õnnelik, et mul praegu rohkelt tegevust on.

Kas sulle lilli meeldib peale etendust saada?

Väga. Mulle väga meeldib lilli saada. Kui ma ei tea, kes lilli tõi, siis ma vaatan kummardades vasakule poole ja paremale poole tänades kõiki. Aga kui ei tooda lilli, ega ma siis ei kurvasta ka. Lilled on boonus.

Milliseid loomingulisi unistusi sul veel on?

Võiks kursusekaaslastega ühe lavastuse koos teha. Meil oli tore kamp ja nendega saab alati nalja. Kindlasti tahaks filmides kaasa teha ja loodan, et mida üles leitakse. Seni pole veel leitud. Võib olla tundub see kummaline, aga ma tahaks ka mingis lastelavastuses kaasa teha. Anne Velt lavastas Ajateatris ühe jõuluka, mängisin seal koos Tarvo Kralli, Liis Haabi ja Katrin Valknaga ja see oli tõesti väga vahva.

Kuidas sa oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi läbi elad?

Ega ma patja ei nuta. Aga ma olen väga enesekriitiline. Tihti see kasuks ei tule, aga ma loodan, et aja jooksul teen sellest oma tugevuse. Kui mul on hea päev olnud ja koju jõudes seda mainin, siis abikaasa teab, et siis on tõesti hea päev olnud ja suusoojaks seda ei öelnud.

Mis sind häirib?

Ärapanemine. Seda on ka siin lavastuses väga palju ja tahaks seda esile tuua. Ärapanemist on igapäevaselt ja pisiasjades isegi liiga palju. See väsitab.

No näed. Olengi targem. Näeme teatris!