reede, 18. november 2016

Jõulud vanaema juures

JÕULUD VANAEMA JUURES
Arlet Palmiste

Minu vanaema Irene-Miralda ehk Iru, nagu teda kõik kutsuvad, abiellus 1941 aasta 21.juunil 19- aastasena oma küla poisi ehk minu vanaisa Haraldiga. Nad olid selleks ajaks sehkendanud juba neli aastat. Sellel mälestusväärsel päeval asus vanaema elama Kuke tallu Sääskülas, kus ta tänaseni usinalt toimetab. Selles üle saja-aastases talutares on möödunud minu lapsepõlve suved ja koolivaheajad ja seepärast on see minu jaoks elus üks väga eriline koht.
Igal ajastul on jõule erinevalt tähistatud. Vanaema meenutab: „Esimese vabariigi ajal käis ikka ka jõuluvana. Ainult mitte selline punase kuuega, vaid tagurpidi pööratud lambanahkse kasukaga. Eks tal oli mingi takust habeme moodi asi ka ees.  Kinke jagati ikka ka ja kuusk oli alati kindlasti toas.“
19-aastasena taluperenaiseks saanuna tuli vanaemal ka sõja ajal jõule tähistada. Need ei olnud suured peod, sest sõda oli käimas ja ka vanaisa oli sõjas, kuid koju jäänud pidasid siiski oluliseks kombeid mitte unustada. Siis käidi kirikus ja kaeti tavapärasest pidulikum õhtusöögi laud. Loomulikult ei puudunud toast oma metsast toodud kuusk.
Nõukogude ajal oli raske jõule tähistada, sest vanaema lapsed oma peredega elasid linnas ja ei saanud jõuluõhtuks maale tulla, sest võimud olid jõulud sisustanud kohustuslike tööpäevadega. Maale koguneti vana-aasta õhtuks ehk näärideks. Kui lapselapsed majja tulid, siis jäi suuri pidusid vähemaks, kuid varasemalt oli vanavanemate talus nääre ikka suure mürtsuga tähistatud. Vanaema meenutab „Meil oli köögis tollal veel kooguga kaev. Aastavahetuse hommikul oli põrand magajaid täis. Naljamehed panid kaevule vooliku otsa ja üks mees siis pumpas ja teine lasi aga sorinal magajate peale. Pumpaja oli aga nii hoos, et ei märganud kui teine mees talle voolikuotsa tagant püksi pistis. Nii kui ta siis kooguga paugu pani, olid omal püksid vett täis ja ega ta saanud siis kohe aru. Pani ikka mitu pauku, enne kui taipas vooliku püksist välja võtta. Keegi ei pahandanud, vett olid kõik kohad täis, aga kõik olid rõõmsad“.
Vanu kombeid austades tõi vanaisa mõnel aastal ka õled tuppa. Selleks tehti talu väikesesse tuppa lahter, kuhu siis õled pandi, et need mööda kogu elamist laiali ei läheks. Õlgedes sai maadeldud ja hiljem ka magatud. Tänapäeval enam ei mõista, miks see õlgedes magamine nii põnev oli. Vanaema meenutab, et tema ema ei kannatanud õlgi toas, mis kogu elamise segi ajasid. Seepärast oli ta oma mehel karmilt keelanud õlgede tuppa toomise. Kord sõitnud vanema ema jõuluõhtul oma lastega kirikusse ja isa jäi koju, et teha ettevalmistusi jõuluvana saabumiseks. Kirikust naastes nägid lapsed , et isa oli siiski salaja õled tuppa toonud, sest tee peal ja põõsa küljes rippusid üksikud õlekõrred. Rõõmsad lapsed ees ja kuri ema kannul mindi tuppa. Pikemalt uurimata oli ema asunud isaga kurjustama, aga isa  itsitas vaid pihku. Kui lapsed olid ootusärevalt elamises ringi vaadanud, siis nad õlgi ei leidnud. Isa oli teinud väikese jõulunalja puistates õlgi õuele ja rahu saabus taas peresse.  
Ma ei mäleta, et meil oleks nääriõhtul näärivana käinud. Meile lastele räägitud legendi järgi oli Näärivana kingid ukse taha kärusse jätnud, kõvasti koputanud ja siis edasi sõitnud. Näha teda kunagi ei õnnestunud. Igal juhul lükati kingikoorem suvel muru ja muu aianduse vedamiseks kasutatava käru peal tuppa. Kõige otsas istus alati plastikust näärivana. Ma ei tegi, miks see nii pidi olema, aga plastikust näärivana oli seal iga aasta olnud ja ilma temata polnud asi õige. Suvi otsa seisis Plastikvana kapi otsas ja vaatas meie tegemisi kõrgelt, et siis nääriõhtul tulla alla salme kuulama. Suur osa minu lapsepõlve etteastetest sai esitatud just sellele Plastikvanale.
Ühel aastal olid lapsevanemad otsustanud, et nad teineteisele kingitusi ei tee, aga salmi oleks ju ikka tore kuulda. Siis juhtus nii, et erandkorras koputas Näärivana ukse asemel hoopis aknale. See juhtus tavapärasemast varem, enne veel kui saime söögilauda istutud. Kui meie lastena aknale tormasime, oli seal õues akna all suur pesuvann kingitusi täis. Kummalised anumad kingi toomiseks. Vann tõsteti tuppa, plastikavana kapi otsast alla ja läks kinkide lunastamiseks. Suur oli laste üllatus, kui vanemad said kingituseks ainult raskeid potte ja kausse, mis pealt nööriga kinni seotud. Pealegi tundusid need potid ja kausid vanad ja isegi tuttavad. Selliseid oli  vanaema kapis  mitmeid. Pealegi polnud potid-kausid  tühjad, vaid head-paremat täis. Ühes kartulid, teises liha, kolmandas salat jne. Kingiks saadud potid tõsteti kohe lauale, kui kingid jagatud, sai pidusöök alata. Aastaid hiljem ise kingitusi tehes, tundub see jätkuvalt päris tore idee.
Nääriõhtu eel käisime iga-aastaselt vanaisaga metsast kuuske toomas. Taas oli tegemist ühe oodatud traditsiooniga. Vanaisa toppis oma neli lapselast, kirved ja saed oranzzi Zapakasse ja sõitis metsa. Kuusk pidi olema kähar ja igalt poolt vaadeldav ja lisaks veel paraja pikkusega. Ega sellist lihtne leida polnud. Kuusk leitud ja maha saetud, sõitsime tagasi koju. Nüüd järgnes teine pool kuusesaagast ehk ehtimine. Ma arvan, et vanaema pole rohkem kui üks kord elus kuuseehteid ostnud. Igal aastal võeti sama karp eelmisel aastal hoolsalt pakitud ehetega kapist välja ja taas pandi samad munad ja kellukesed kuuse otsa. Võib-olla vahelduseks veidi teises järjekorras. Ehete vahel sätiti okstele küünlad ja mitte elektripirnid vaid tavalised parafiinist elusa tulega jõuluküünlad. Tänased tuletõrjujad oleks arvatavasti seda nähes kogu meeskonnaga minestusse langenud. Toas lendlevad mänguhoos õled ja nurgas kõrgub kuusk, millel põlevad jõuluküünlad. Ometigi ei juhtunud kunagi õnneks midagi. Ptüi-ptüi-ptüi, siinkohal on sobilik kolm korda üle vasaku õla sülitada. Räägitakse, et eestlane pole usklik. On küll ja kuidas veel.  
Kuke talu ja naabertalu vahele jääv tuulekoridor katab külatee tuisustel päevadel paksude lumevaaludega. 2006 aasta jõuluõhtu oli äärmiselt tuisune. Piibe maantee oli lumme mattunud ja vaevaliselt sain oma õel Aegviidus rongi vastas käidud. Tund hiljem kuulsin telefonist vaid lugusid, kuidas  autod kümnete kaupa keset maanteed kinni istusid. Meie pere istus tavapäraselt jõululauda, jagati kingitusi, lauldi laule ja veedeti soojas toas mõnusat jõuluõhtu. Seal , kus noori inimesi hulga koos, kipub neid ikka ka juurde tulema. Külameestel olid kodudes ka kõhud täis söödud ja nii kogunes päris paras seltskond väikesele jõuludringile. Meeleolu loomiseks surusin kõigile päkapikumütsid pähe. Kui jõulud, siis olgu jõulud. Keset kõige mõnusamat olemist märkasime läbi akna külateel tuledes seisvat autot. Torm oli tee katnud maja kõrvalt suure hangega ja üks auto oli kallil jõuluõhtul sinna kinni jäänud. Panime joped selga, haarasime labidad pihku ja läksime tutimütside kõikudes päästeoperatsioonile. Kuus meest, päkapikumütsid peas, labidad õlal jõudsid hanereas autoni ja hakkasid midagi ütlemata seda lahti kaevama. Vanem paar autos vaatas meid nagu ilmutust läbi jäise klaasi. Kaevasime umbes 15 meetrise lõigu lahti, tõukasime autot õlaga tagant ja auto sai teekonda jätkata. Me ei vahetanud paariga autos selle aja jooksul ühtegi sõna. Nad sõitsid minema vaadates meid uduselt õnneliku pilguga, nagu olles kindlad, et me olimegi päris päkapikud.
Vanaema majja kogunevad tema järeltulevad põlved tänaseni. See päev kord aastas on alati tore ja oodatud. Vanaema 4 lapselast oma kaaslastega ja 9 lapselapselast saavad kindlasti kõik kokku korra aastas jõulude ajal. Talu tüüpi elamus on kõik toad ringis läbi käidavad, nii et tekib väike tubane ringrada. Juba lapsena tundus see põnev mäng kui joosta või sõita tubades ringi niikaua kuni võhma jätkus. Samas pidi joostes olema alati ettevaatlik, sest vanemad armastasid jooksurajale sättida erinevaid takistusi. See oli omakorda põnev, sest kuigi ring oli üksajasama, siis võisid sind alati oodata nurga taga üllatused. Tänasel päeval ei ole midagi muutunud, ainult , et nüüd jooksevad meie lapsed. Õhtu kulminatsiooniks on alati hetk, kui jooksuga liituvad ka täiskasvanud ja nii tekib rajale kahekümnest inimesest koosneb rong, millel pole lõppu ega algust. Sellest on saanud tore traditsioon. Enam põnevamat sündmust lapse jaoks olla ei saagi.

Onutütar Merit on viimastel aastatel algatanud veel ühe kena traditsiooni. Igal aastal peab igaüks meist andma vähemalt ühe lubaduse uueks aastaks. Merit on kirjutanud iga-aastaselt kõikide lubadused hoolikalt üles ja pannud tallele. Aasta möödudes otsib ta selle tapeedirulli lubadustega välja ja siis peab igaüks meist aru andma, kuidas sellega läinud on. Seejärel peab andma taas uue lubaduse. Kuidagi piinlik on teiste ees, kui lubatu on tegemata ja see on alati olnud minu jõuluõhtu suurim hirm. Seepärast punnitad kasvõi eelmisel õhtul, et näiteks koduremont valmis saada. Mina olen viimastel aastatel lubanud keldri valmis ehitada. Kuidagi ei õnnestu oma lubadust täita. Sellel aastal olen nii kaugele jõudnud, et oleks veel vaja uks ette saada. Loodan, et teised ka pole oma lubadusi täitnud, muidu on jälle ainult minul üksinda piinlik. Ma armastan jõule ja rõõmu, mida nad endaga kaasa toovad. Kuigi jõulude ajal on õues pime, siis toad sädelevad silmasärast ja see on nii soojendav. Las jõulud rutem tulla!

reede, 11. november 2016

Bali ja Gili – Indoneesia pärlid.
Arlet Palmiste

Võtsime kaasaga nõuks, et seni kuni veel enam-vähem noored oleme, tuleb puhkusereise ette võtta kaugemale. Küll vanemana jõuab ka Euroopas seigelda. Seekordne sügisreis viis meid esmakordselt teisele poole ekvaatorit, sinna kus vesi kempsupotist valetpidi alla voolab. Kummaline. Mitu korda ümber istudes jõudsime lõpuks Indoneesia pealinna Jakartasse. Indoneesia asub kokku enam kui 17500 saarel. Seal elab kokku u 250 miljonit inimest, millega on Indoneesia suuruselt neljas riik maailmas. Ühtlasi on ta kõige suurem moslemiriik, välja arvatud Bali saar, mis on hinduistlik. Bali saarele oligi meil plaan jõuda.
Istusime lennujaamas ja ootasime oma lennu väljumist.   Aja sisustamiseks võtsime välja kaardipaki ja mängisime „küüned kanni“. Kell hakkas lähenema lennu väljumisele, kuid lennuväravas ei toimunud mingit liikumist. Peamiselt kohaliku nahavärvi ja olemisega reisijad olid kogunenud ja ootasid väljumist. Vahepeal jagati üle lennujaama kohalikus keeles informatsiooni, kuid aru saada oli sellest võimatu ja seepärast me sellesse ka ei süvenenud. Ühel hetkel , kui lennuk oleks pidanud juba õhku hakkama tõusma, avati väravad ja alustati pardale laskmist. Ootasime, kuni järjekord lühenes, tõusime, et samuti lennukile minna. Samas heitsin pilgu piletitele, et oma istekohad meelde jätta ja mida ma näen … Meie lend väljub väravast F2, meie oleme aga väravas F4. Tormasime minema, kohalik publik itsitades järele vaatamas. Meie lennuk oli aga juba väljunud ja värav suletud. Nii lendas meie kohver lendas ilma meieta. Jooksime kassasse ja selgitasime olukorda.
„Selge, selge“ kostis ametnik „Mis põhjusel te maha jäite, mis ma selgitusse panen?“
Püüdsin selgitada, et jalutasime ja ei märganud, kuidas aeg lendab, aga Triinu põrutas otse „Kaarte mängisime.“  Ametnik vaatas meile oma sügavate valgete silmadega otsa. „Mida te tegite?“
„Mängisime kaarte. Ei pannud tähele, et vales väravas olime.“, olin Triinuga nõus, loobudes oma algsest versioonist. Ametnik raputas pead ja tõmbas midagi ägedalt paberitest maha. Ilmselgelt ei saa me tasuta uusi pileteid. Meie õnneks läks järgmine lend juba tunni aja pärast ja saime 50 euroga sinna uued piletid. Indoneesias kehtib kohalik ruupia. Ruupia kurss euro suhtes on müstiline – 1 euro eest saab u 14500 ruupiat. Seega olime seal olles kogu aeg miljonärid.  ATMe ehk sularahaautomaate on igal pool ja need toimivad väga hästi. Samuti oli enamuses kauplustes võimalik kaardiga maksta. Seega polnud mingit põhjust suurt hulka sularaha kaasas vedada. Arveldamine käis 100 000 (7 eurot) kaupa ehk just sellised rahatähed olid kõige levinumad.
Olime tellinud ühe Balil elava tuttava kaudu endale vastu takso, mis meid hotelli sõidutaks.  Teavitasime taksojuhti, et jääme tunni võrra hiljaks. Triinu oli juba eelnevalt jõudnud osta kohaliku telefoni- ja netikaardi. See maksis 8 eurot ja meie seal oldud kolme nädala jooksul piisas sellest täielikult. Netiühendusega on Indoneesias samuti väga hästi. Enamuses hotellides ja kohvikutes on olemas tasuta wifi- ühendus. Hiljem autoga omal käel Balil ringi sõites ei katkenud netiühendus kordagi pikemaks ajaks. Kuigi välja näeb nagu feodaalriik, on Indoneesia siiski tehnoloogiliselt hästi arenenud.
Taksojuht oli nimesildiga meil vastas. Ta tervitas eesti keeles. Olime üllatunud. Enesest mõistetavalt haaras ta kohvri oma kätte ja astusime sõbralikult vesteldes auto poole. Kohalikud inimesed on Indoneesias väga sõbralikud. Turismipiirkondades tullakse meeleldi omakasuta vestlema ja oma maast jutustama. Küsimusel, et kust te tulete, ei jõudnud me enam lõpuks vastatagi. Seda küsitakse kogu aeg ja igal pool. Isegi siis kui inimene lihtsalt mööda kõnnib, võib ta selle küsimusega sinu poole pöörduda.  Sulle pööratakse tähelepanu kogu aeg. Ostsin poest kirju särgi – mitmed kohalikud hõikasid mulle järgi „rasta, ilus särk“. Või jalutasin pizzakarbiga hotelli poole, siis oli samuti vaja kõigil tähendada „oo pizza, head isu“. Sellega harjub lõpuks ka endassetõmbunud põhjamaa inimene ja nii hakkad isegi rohkem märkama ja rohkem ütlema. 
Jõudsime taksoni. Meie üllatus kasvas veelgi. Takso kapotil ilutses Eesti lipp ja esiklaasil oli suur kiri  - Terviseks!. Tagaklaasi võttis enda alla kiri „Eestlaste sõbrad Balil!“ Äge. Sukeldusime liikluskeerisesse. Liiklus on Indoneesias vasakpoolne. Kõrvalistujana pole ju vahet, aga plaan oli ka endal auto rentida. Balil elab 3,5 miljonit inimest, mis teeb temast ühe kõige suurema rahvastikutihedusega saare kogu Indoneesia saarte hulgas. Aastaid tagasi viidi ellu ümberasustamisprogrammi ja paljud pered koliti teistele saartele, kuid tänu planeeritud perepoliitikale, see rahvaarvu pikas perspektiivis ei vähendanud.
Tunne oli selline, et igal inimesel, kaasa arvatud sülelapsed, oli oma motorbike ehk meie keeli roller. Liiklus kihas nendest. Rollerite jaoks ei kehtinud tavapärased liiklusreeglid. Rolleril sõideti kogu perega, kiivreid ei kantud, tuled ei põlenud, ühesuunaline liiklus ei kehtinud, sõideti seal kus ruumi oli. Põrgu. Kuid ometi kogu see segadus toimis ja õnnetusi me ei kohanud. Mõtlesin, et miks see nii on, ja jõudsin lihtsale järeldusele.  Sealses liikluses juhid austasid teineteist, isegi siis kui teine käitus vastupidiselt igasugustele liiklusreeglitele, sest järgmine päev on sinul äkki vaja vahele süstida või kuskilt otse sõita jne. Valgusfoorist ja ristmikul seisvast politseinikust peeti siiski lugu. Uurisin, et milline on lubatud piirkiirus. Deva vaatas mulle arusaamatuses otse „Sellist asja siin ei ole.“ Hiljem mõistsin miks ei ole, kui üle 60km/h lihtsalt polnud võimalik sõita.
Püüdsin taksojuht Deva abil endale kohalike olusid selgemaks teha. Sõit lennujaamast Ubudisse, mis asub saare keskosas võttis aega 2 tundi. Jõudsime rääkida paljustki.  Bali on erandlik Indoneesia saarte hulgas, sest on ainus hinduistlik piirkond muidu islamistlikus riigis. Selle põhjused on sügaval ajaloos. Kokku arvatakse saarel oleva u 20000 avalikku templit. Lisaks on igas majapidamises ka oma kodune tempel. Korralik hinduist palvetab 3 korda päevas, kui aega ei ole, siis võib ka ühe korra, kuid vähem kindlasti mitte. Kogu kohalik rahvas on äärmiselt usklik. Või kas ongi uks siin see õige sõna ehk pigem on see elustiil. Palvetamine ja erinevate ohverduste ja rituaalide läbitegemine on normaalne osa elust. Iga kauplus hommikul uksi avades paneb ukse ette rituaalse ohvrianni. Väikeseid altareid võib leida kõikjalt. Tahad üle tänava minna, siis teed igaks juhuks väikese ohverduse, et õnnelikult teisele poole jõuda, hakkad teele minema – teed ohverduse, hakkad koju jõudma – teed ohverduse jne. 
Kool on meie mõistes põhikooli ulatuses tasuta ja kohustuslik. Koolides on kohustuslik koolivorm ja see on nii tore. Keskkool ja ülikool on tasulised ja selle jaoks paljudel peredel raha ei jätku. Keskmine palk on eurodesse ümber arvestatuna u 200 eurot. Kui pere teenib 400 eurot, siis elavad nad mõnusasti ära ja saab ka lapsi koolitada.  Haiglad on ainult tasulised. Sotsiaalmaksu Indoneesias sarnaselt Eestile ei ole.  Kui sul raha on , siis sind ravitakse ja kui sul raha ei ole, siis lähed koju ja sure või ära. Nii oli juhtunud meie taksojuhi isaga. Perel raha ei olnud, et teda haiglas hoida ja koju tuues, ta kahe päeva pärast hinge heitiski. Raha puudus on ka põhjus miks lihtsamate vigastuste ja haiguste puhul käiakse posijate või külatarkade juures.  Matused on hinduistlikus ruumis kallid ja mitmeetapilised. Oluline on siin tunda hinduismi alustugesid, mis väidab, et inimene koosneb 5 põhielemendist – vesi, tuli, maa, õhk ja eeter. Peale surma peab ta kohtuma nende kõigiga. Esiteks lahkunu maetakse, siis kaevatakse välja ja põletatakse, see järel viiakse tuhk merele je teine osa tuhast mäele. Järele jäänud eeter ehk hing võetakse erilise tseremooniasaatel kodusesse templisse kaasa, kuhu ta jääb elama ja kus saab tema käest nõu ja abi küsida. Tundub lihtne, aga iga samm on seotud erilise tseremooniaga ja see on see, mis kogu asja kalliks teeb. Seepärast oodatakse külas peale põletamist teinekord terve aasta, et siis kõik  vahepeal lahkunud korraga merre heita. Sattusime nägema sarnast tseremooniat, kus kokku olid tulnud 50 lahkunu omaksed, et üheaegselt protsess läbi viia. Seal oli koos üle 1000 inimese. Pärast läksid kõik koos sööma.
Jõudsime Ubudisse. Ubud on Bali vaimne keskus. Siin on kõige rohkem kunstnikke, kloostreid ja muidu vaimseid asutusi. Seepärast tullakse siia tihti palverännakutele. Olime pannud omale toa kohalike eestlaste soovitusel paariks ööks kinni hotellis Sandat Bali. See on mõnus perehotell kesklinna ääres. Tuba maksis 300 000 ruupiat ehk u 21 eurot öö. Hinna ja kvaliteedi suhtes oli tegemist väga hea kohaga.
Teisel päeval asusime tutvuma linnaga. Minul on olnud reisidel alati üks põhimõte - vähemalt kaks elamust päevas. Üle ei maksa pingutada, aga niisama ei tahaks ka päevi õhtusse lasta. Ubudis on mitmeid turistilõkse. Suurim neist on Monkey Forest ehk Ahvide Mets. Seal käimine on kohustuslik kõigile. Ahvimetsas elab umbes 600 Bali pikasabalist makaaki. Ahvid võivad kaaluda kuni 8 kg ja elada kuni 20 aastaseks. Ahvid on maiad erinevate läikivate esemete peale ja seepärast tuleb olla seal liikudes hoolikas. Ahvibeebi elab ema juures u kümme kuud. Ema on hoolitsev ja kaitsev. Astusin teerajalt kõrvale, et pildistada lähemalt ühte imetavat ahvi, kui korraga ahviema mind  ründas. Hüppasin tagasi, kuid komistasin samal ajal laudtee serva taha ja nii kukerpallitades teisele poole teed veeresin. Teised turistid vaatasid minu hullamist muigel sui. Piinlik, aga mis teha. Metsaala on omavahel ära jaganud 5 erinevat ahvide gruppi, kellel igaühel on oma maa-ala, kus nad toimetavad. Vahel juhtub erinevate gruppide vahel ka kokkupõrkeid. Algul pildistasime igat ette sattuvat ahvi, kuid varsti loobusime sellest, sest ahve on seal tõesti palju ja kõiki neid pildile ei saa nagunii. Ühe tiigipuu all askeldas vanem ahvipaar, emane otsis isase karvadest täisid. Korraga tõusis isane püsti ja sättis emase tagumise poole enda ette ja juba ta alustaski seksuaalset rünnakut. Emasel ei paistnud tuju olevat, igal juhul kargas ta karjudes eemale ja lõi käega vastu otsmikku, nagu tahaks öelda, et loll oled vä. Ahve on kogu Bali metsikus looduses palju. Lisaks ahvidele leidub metsades veel metssigu, madusid, ämblikke, isegi paar tiigrit pidi mägedes elama , kuid kõige enam on seal metsikuid lehmi. Mingis mõttes on see loogiline, sest veiseliha seal ei sööda. Selles on moslemid ja hinduistid ühel meelel.  Nii lippavad lehmad looduses ringi. Sealsed lehmad on eesti omadega võrreldes väiksemad ja väga kenad, kui nii saab lehma kohta öelda.
Ahvimets on ka oluline vaimne keskus. Seal asub kolm olulist templit. Sealne vaimne õpetus põhineb Tri Hita Karana kontseptsioonil. Tri Hita Karana ehk Kolm Õnneliku Maailma on õpetus sellest kuidas saada õnniluks lähtudes kolmest põhimõttest – sina ja sinu olemus, sina ja maailma, sina ja jumalik vaim.  
Linnuaed metsas ja koduaias Balil on rikkalik. Lindudega kauplevaid poode on palju, sest balilased armastavad linnulaulu. Igas majapidamises siristab õue peal puuris vähemalt üks linnuke. Reeglina on nende olemasolul ainult emotsionaalne või esteetiline põhjus, välja arvatud juhul kui majaväravas on puur tidiraniga (väike värvuline), kelle olemasolu pidavat tooma majapidamisse rõõmu ja õnne. Lisaks puurilindudele on igas õues ringi jalutamas kanad. Populaarne on ka kukevõitlus. Võitluskuked on oma pisikestes puurides õuedel vaatamiseks väljas. Sattusime nägema, kuidas kukkesid treeniti. Algul kinnihoituna ässitati teineteise kallale ja siis kui lahti lasti, nad ründasidki teineteist. Ega see meeldiv vaatepilt ei olnud. Balil on olemas ka linnupark, kuid pilet sinna maksis u 35 eurot ja ühiselt leidsime, et eks ole neid linde looduseksi päris palju. Samuti on Balil olemas loomaaed, liblikapark ja elevandipark. Balist mitte kaugel Komoda saarel on võimalik looduses vaadelda haruldasi komoda varaane. Seekord jäid meil need atraktsioonid kahjuks  tegemata. On põhjust tagasi minna.
Balil elab, või oleks õigem öelda, et kasvatatakse veel üht haruldast looma. Maailma kalleima kohvi valmistamiseks kasutatakse indoneesia tsiibetkassi. Loomad lastakse öisel ajal puude vahele einestama. Kassid söövad vaid kvaliteetseid ja küpseid toorkohviube. Seen on üks põhjus, mis teeb kohvi ainulaadseks ja teiseks seedeprotsess lagundab kohviubades leiduvat proteiin, mis vähendab kohvi mõrudust. Seedekulgla läbinud oad korjatakse kokku, puhastatakse, röstitakse käsitsi ja jahvatatakse samuti käsitsi. Kohviistandusi, kus seda protsessi tutvustatakse ja  ka kohvi pakutakse on Balil palju. Ühe tassi Luvak kohvi ehk siis tsiibetkassi kohvi on on 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Pole ta nii kallis midagi, ma olen Tallinna vanalinnas veel kallimat  joonud. Ma ei oska öelda, kas see kohv oli siis nüüd tõesti nii eriline. Enese rahustuseks ütlen siiski, et see oli ainulaadne maitseelamus.
Õhtul jalutasime linna peale. Taksojuht hoiatas meid , et pimedas ei maksaks agulisse ronida, sest seal võib kohata kriminogeenset kontingenti. Võib ju nii olla. Suurim pätt, keda meie nägime, oli ahv, kes pani ühelt turistilt prillid pihta. Tänavapilt on ikka väga turvaline. Astusime läbi Bazaarilt ja kohalikult käsitööturult. Müüjad ei ole siin nii agressiivsed kui näiteks Egiptuses või Türgi. Muidugi nad pakuvad oma toodangut, kuid kui sa tänades neist möödud, siis nad sind jälitama ei kipu. Kaubelda saab turul vabalt. Hind algsest poole odavamaks kaubelda pole mingi probleem. Samas on olemas ka firmakauplused, kus hind on juba fikseeritud. Astusime sisse ühte pisikesse toidukauplusesse, et osta pudel vett. Poe tagumine ots oli poepidaja elu ruum. Seal ta voodil lösutas ja vaatas mingit seebikat. Selleks ajaks ajas end küll püsti, kui oli vaja raha vastu võtta. Selline elukorraldus on Balil äärmiselt tavapärane. Äri aetakse eespool ja tagapool või teisel korrusel elatakse. Hommikul poodi vahel käies oli näha , et kohati olid madratsid veel lettide vahelt kokku korjamata. Tähendab öösiti magas osa suurest perest riiulite vahel.
Peale õhtusööki otsustasime osa saada kohalikust kultuuriprogrammist. Ubudis on seitse erinevat vabaõhusaali, kus on võimalik osa saada Bali rahvuslikust kultuuriprogrammist. Etendused on igal õhtul ja igal õhtul on nad erinevad. Kui on soovi ninna Bali kultuuriga süviti, siis tulebki vähemalt seitsmel õhtul etendusi vaadata. Barong dance, Frog Dance, Joged dance, Jegog dance, Kecak dance, Legong dance, Topeng dance ja Ramajana ballet – need on osad Balil esitatavatest tantsustiilidest. Meie jaoks on nad olemuselt sarnased, kuid nende jaoks on vahed täiesti põhimõttelised. Etendus, mida turistidele pakutakse, on segatud mitmest tantsustiilist. Uksel antakse sulle spikker kätte, kus kirjas, mis on tantsusisu, ja mida tantsija jutustab. Bali tants on alati jutustus, mida nad ise hästi tunnevad, aga meie jaoks vajab kõik selgitust. Igal käeliigutusel on märk ja tähendus. Seisab ja vehib näppudega, arvad sina, aga ei – kohalik loeb seda nagu raamatut ja on loetu üle õnnelik. Meie käisime esimesel õhtul vaatamas Kecak tantsijaid. See jättis mulle väga sügava mulje. 50 meest üheaegselt mitmehäälselt häälitsedes laulmas ja samal ajal tantsides. See oli võimas. Etenduse lõpus süüdati kuivanud kookusekoored ja nende keskel hakkas hüppama paljasjalgne hobuseks maskeeritud tantsija. Korraga lõi ta lõkke laiali, nii et söed lendasid ka publiku toolide alla. Kõik , kes olid magama jäänud, ärkasid ehmunult. Bali tants on ainulaadne kultuurivorm ja tema kadumist pole õnneks märgata. Etendustes tegid kaasa ka lapsed. Sattusime nägema laste tantsukooli tundi. Paarkümmend väikest tüdrukut võtmas erinevaid poose. Õpetaja käis nende vahel ja parandas. Teised nii kaua seisid poosis. Seejärel võeti uus asend.   
Öösel ärkasime juba kell pool kaks. Kella kahest oli meil vastas buss ja koos väiksese segarhuslise grupiga sõitsime Baturi vulkaani poole. See on Bali üks populaarsemaid matk-atraktsioone. Öösel tõustakse vulkaani tippu, et seal vaadata siis päikesetõusu. Romantika hinges läksime meie ka öisele rännakule. Ma olin kõige vanem. Üleüldse olin ma pidevalt kõige vanem. Bali on suures osas noorte eneseotsijate sihtkoht. Inimesi on siia kokku sõitnud kõikjalt maailmast. Kõige rohkem Austraaliast ja Hiinast. Ajaloolistel põhjustel indoneeslased hiinlasi ei saali, kuid raha parandab halva enesetunde ja nii neid siin siiski viisakalt teenindatakse. Meie grupis olid hispaanlased, inglane, sakslased ja kaks eestlast. Hästi palju on siin noorte tütarlaste seltskondi. Ma ütleks, et Balil seiklevatest noortest on 2/3 neiud ja 1/3 noormehed. Miks see nii on, on täiesti omaette pikema arutelu teema. Mäe jalamil jagas grupijuht kõigile taskulambid ja astuma me hakkasime. Õues oli pime ja seega polnud meie siht märgata. Peale tunnist lauget tõusu tegime pausi. Siit algas järsem tõus. Seda oli märgata meie ees liikuvate gruppide taskulampidest. Nagu mööda seina oleks jaaniussid üles roninud ja mina lootsin, et hakkame kohale jõudma. Väike palve ja teekond jätkus veel tund aega. Meie grupi hispaanlased rääkisid omavahel terve tee. Mina ainult hingeldasin ja mõtlesin omaette, millal neil hapniku kinni tõmbab ja nad vait jäävad. Tõus läks järjest järsemaks ja siis jäid ka hispaanlased vait. Veidi vaikust ja nad hakkasid … laulma. Teekonna lõpp läks meil hispaanlaste laulu saatel kiireks, sest päikesekiired hakkasid silmapiiri tagant juba välja piiluma. Mäeharjale oli kogunenud oma 200 romantikut. Tehti ohtralt pilte ja manustati hommikusööki. Õnneks müüdi mäeharjal õlut. Vaatasime ka kraatrisse sisse. Viimati oli Baturi vulkaan näidanud aktiivsust 2000. aastal. Viimane päris purse oli toimunud siiski u 40 aastat tagasi. Auru tuli maapragudest pidevalt, seega maa all kõik keeb. Giid rääkis, et korra aastas koguneb külarahvas kraatri servale, et ohverdada vulkaanile elusaid loomi. Vanasti oli ohverdatud sigu, kasse ja lambaid. Tänapäeval hanesid ja kanu, sest need pidid saama ära lennata.  Humanistid. Alustasime laskumist. Nüüd nägime, et teekond polegi nii ohutu. Teel oli mitmeid veriseid kive ja meiegi jalad libisesid ümmargustel kividel. Vulkaani jalamil olid suured tomati ja sibulapõllud. Tomatid kasvasid lageda taeva all kenasti rivis nagu kartulid.
Järgmisel päeval sõitsime Uluvatusse, kus pidid olema imelised liivarannad. Vahel tuleb ka kaasale meele järgi olla ja tema soovidega arvestada. Samas ei olnud ka minul väikeste päikesevannide vastu midagi. Meie uus elukoht ei olnud kaugel kuulsast Padang-Padang rannast. Läksime randa. Meid üllatas, et rand oli tasuline. Laskusime pikki kaljulõhet rannale. Rand oli kõrgete kaljude vahel kõige rohkem 100 m lai, kuid inimesi oli seal sadu. Lõpuks leidsime koha, kuhu oma rätik laotada. See ei olnud positiivne kogemus. Pikutades oli mul võimalus vaadata inimesi, kes olid sinna tulnud. See rand oli kohustuslik peatuspunkt turismigruppidele. Hiinlased tulid rannale, tegid ära pildid ja lahkusid.  Uus grupp laskus kohe rannale ja jälle pildistati. Vette mindi vaid varba või näpuotsaga. Kindlasti oli see kaljude vahele peidetud rand olnud kunagi nagu muinasjutus, kuid seoses turistide rohkusega oli ta kaotanud oma unenäolisuse. Lahkusime rannast. Läksime külateele jalutama ja astusime ühest rohtukasvanud teeotsast ranna poole. Korraga avanes meie ees täiesti uus rand. Pikk, kuldse liivaga, helesinise vee ja vaid mõne üksiku inimesega. See oli see rannaparadiis, mida olime otsinud. Ei tasu ikka minna reklaamiohvriks.  
Võtsime külavahelt takso, et sõita kuulsasse Uluvatu templisse. Taksod on siin odavad ja neid saab kaubelda veelgi odavamaks. Poolteist tundi sõitu lennujaamast hotelli maksis 300 000 ruupiat ehk 21 eurot. Seda ei sa kalliks nimetada. Üldse on teenused siin odavad. Täismassaaz (1h) maksis 100 000 ehk 7 euri. Samasse suurusjärku jäid ka kõik teised spa-protseduurid. Samas, kui teenused on odavad, siis kaubad on kallid. Alkohol on isegi kallim kui Eestis. Kohalikku alkoholi on väga vähe. Peamiselt pakutakse importkraami ehk meilegi tuttavaid kaubamärke.  
Uluvatu tempel asub ookeani kaldal kõrge kalju serval. Templi maa-ala on mitu hektarit. Iga siseneja peab endale ümber panema rituaalse rätiku. Uluvatu tempel on üks Bali suuremaid ja ka vanemaid. Kohalike kuningate usukeskusena on ta seisnud kaljuserval umbes tuhat aastat. Pikki kaljuserva kulgeval jalgteel avanevad imelised vaated ookeanile. Aeg-ajalt on tee ääres platvormid, kus saab pilti teha, kuid kus saab ka pilku kauguses hoides mediteerida. Pühamatest pühamad paigad on siiski külalistele suletud. Siseneda võib , kuid vaid palvetamiseks. Seega kaasaegsel turistil , kellel on tihti ainult üks – fotoaparaat – sinna asja ei ole. Pildistamismaaniaga puutusime kokku ka teistes templites, mida külastasime. Eriti torkas see silma  Bali kõige tuntuma templi Pura Ulun Danu ehk järvetempli juures. Ulun Danu pilt tuleb alati esimesena välja, kui alustad internetis otsinguid Bali vaatamisväärsuste kohta. Samuti on see foto kõigil tutvustavatel brozüüridel. Seega on see balilaste jaoks äärmiselt oluline koht. Tempel on kuusekujuline üheteistkümne ülalt kitsenevate korrustega hoone, mis asub Beratani järve saarel. Külastaja seega sinna päris ligi ei pääse. Templi ranna olid vallutanud fotoaparaatidega peamiselt aasia päritolu turistid. Fotosid tehti iga nurga alt – selfisid, portreesid, grupipilte, naerupilte, „olen mõttes“ pilte jne. Pildid tehtud kiirustati bussidesse, et sõita järgmist objekti pildistama. Mina oleks aga tahtnud teada, miks see tempel just siin on, millist usulist tööd siin tehakse, milline on tema ajalugu. See ei huvitanud enamust, oluline, et pildid saaks tehtud. Otsustasin, et rohkem templeid ma ei külasta, sest oodatud vaimse eneseleidmise asemel, kohtasin tihedalt kokkupressitud pildistavat rahvamassi. Mida nad teevad nende tohutute koguste piltidega???
Tegin ühe korra siiski erandi ja tagasi Ubudis olles, võtsime ette jalutuskäigu Goa Gajah ehk Elevandi Koopa Templisse. Kaardi pealt vaadates tundus, et see tempel asub vaid mõni kilomeeter linnasüdamest. Balil läheb umbes kell 6 õhtul järsku pimedaks. Me ekslesime tänavatevõrgus ja ei leidnud soovitud templit. Õues läks pimedaks. Tuli välja, et tempel asus oluliselt kaugemal, kui kaardilt vaadates tundus. Ometigi jõudsime peale 7 km pikkust rännakut lõpuks kohale. Olin kindel , et tempel on suletud, kuid mõtlesin, et piilume siiski sisse, kui juba nii kaugele tuldud. Templi väravad olid avatud. Lükkasin need lahti ja asutusime edasi. Trepp viis allapoole. Trepi otsas oli katusealune, kus istus üksik munk. Selgitasin talle meie tuleku põhjust. Ta vaid naeratas ja ütles, et tempel on avatud 24 tundi. Ta süütas kõik tuled ja saime alustada ringkäiku. Me olime kogu kompleksi ainsad külalised. Seal ei olnud kedagi peale meie. Astusime 1000 aastat vanasse pühasse koopasse. Mind valdas kummaline tunne mõeldes sellele kui paljud inimesed siin on käinud, kui paljud on leidnud siit oma eluks vajalikku tõde ja nüüd oleme siin vaid meie. Otsustasin , et kui tulevikus templeid külastame, siis vaid hilisel ajal, kui pole fototuriste. Hakkasime lahkuma ja munk küsis „Kas nägime kõike mida soovisime?“. Uurisin tema käest, et kas ka tänapäeval kasutatakse koobast usurituaalide läbiviimisel. „Ei. See on mediteerimise koht. Koht, kus enesega taas tuttavaks saada. Kohtuda oma mineviku, oleviku ja tulevikuga.“ Ta vaataas mulle pikalt otsa. „Paljud tulevad siia tagasi, kes tahavad oma elus leida uue raja. Me ootame teid.“ Ma olin nagu hüpnotiseeritud. Triinu pidi mul käest haarama ja viisakalt tänades tiris mind minema. Siiani on siiski sees tunne, et sinna tuleb tagasi minna.   
Rentisime auto. Triinu keeldus rolleri selga istumast. Olen autoga igal pool maailmas sõitnud ja lootsin, et saan ka Balil hakkama. Indoneesias on aga vasakpoolne liiklus. See ei tähenda ainult seda, et autoga pead sõitma vasakul poo, vaid rooli taga on autoga kõik valet pidi. Käiku vahetad vale käega, suunda näitad vale käega jne. „Kas sa suuna panid sisse“, küsis Triinu enne kurvi. „Näed ju kojamehed käivad, ju siis panin“. Seda ma ei suutnudki ära õppida. Polnud see liiklus seal nii kardetult õudne midagi. Autoga andis sõita küll, ainult väga täpne pidid olema, sest möödasõidud kitsastel teedel ei jätnud ruumi laiutamiseks. Seal, kus mina vaatasin, et me ei saa teisest autost mööda, sõitsime mööda ja roller mahtus ka veel vahele. Ainult peeglid plaksusid vastu külge pidevalt. Liiklusmärke siin ei armastata. Samuti infotahvleid. Kaardil on suurelt ja punaselt , et siin kuskil siin asub võrratu vaatamisväärsus, aga reaalsus ei juhata temani mitte üks infotahvel. Seega omal käel ringi sõitmiseks on äärmiselt olulised google maps ja internet.
Sõitsime vaatama Bali imelisi koskesid. Neid on seoses saare geograafilise eripäraga Balil palju. Üks kaunim kui teine. Kaunis oli Gitgit kahetasandiline kosk, kus turiste praktiliselt polnud. Oluliselt populaarsem oli rannikule lähemal asuv Tegenungani kosk. Kose all oli võimalik ujuda ja muidugi pildistada. Googli mapsi järgides olime jõudnud ühte sisemaa pisikesse külla. Triinu tahtis vett osata ja nii tegime väikese peatuse. Kuigi inglise keelega saab praktiliselt kõikjal väga hästi hakkama, siis siinne kohalik kaupmees seda ei mõistnud. Aga kui käed ja jalad on otsas saab ikka selgeks teha , mida sa soovid. Minu kitsale teele pargitud auto jäi liiklusele ette ja läksin, et auto ümber parkida. Astusin siis autost välja, et Triinule näidata, kus ma olen. Autosse tagasi minnes olid aga uksed lukus. „Tee lahti, ära lollita“, ütles Triinu. „Kuidas ma teen, sa näed ju ise ka, et võtmed on ees.“ Nii oligi. Auto uksed olid lukus ja võtmed olid ees. Kuidas siin umbkeelses külas olukord lahendada. Kohalikud prouad mõistsid meid. Nad näitasid ja seletasid kohalikus keeles kõige pealt kui rumalad me olema (sellest sain ma aru küll) ja läksid siis küla pealt inglise keele oskajat otsima. Peatselt tulid nad ühe noormehega tagasi, kes valdaski täitsa normaalset inglise keelt. Seletasime oma mure ära ja noormees läks omakorda mehhaanikut otsima. Õnneks oli töökoda sealsamas nurga taga. Mõne aja pärast tuligi mehhaanik ja avas luku plekiribaga, nagu mõnes seiklusfilmis.
Teeääri palistasid pikad ja lõputud riisipõllud. Kõige kaunimad riisiterrassid olid Ubudist mõni kilomeeter eemal Triwangsa külas. Pika oru järsud nõlvad olid kaetud kaunilt hooldatud astmestikuga. Teisel pool oru nõlval lookles tee, mida võimaldas kogu seda ilu ilma suurema pingutuseta näha. Loomulikult tuli seda kõike pildistada. Pildistajaid oli palju ja hea koha peal pildistamiseks tuli võtta järjekorda.
Olime kuulnud saare kagurannikul asuvatest musta liiva randadest. Otsustasime selle kordumatu loodusnähtuse üles otsida. Raske see ei olnud, sest tee lookles pikki rannikut ja sobival kohal seisma jäädes oligi võimalik varbad liiva pista. See oli kõige erilisem rand, kus ma võib-olla kunagi käinud olen. Suured lained murdusid enne kaldale viskumist kattes kalda valge vahuga. Tagasivool oli nii tugev, et lesides viskas see meid liival ringi. Must liiv, valge vaht ja sinine taevas – see oli nagu eesti lipp. Kõige erilisem oli muidugi must liiv ise. Musta liiva terad on suuremad kui meie kodusel valgel liival. Lisaks kippusid nad ihule kleepuma ja pugesid igale poole ihupragudesse.   
Järgmisel päeval pakkisime taas kohvrid ja sõitsime Gili Travangani saarele. Pakettreise ja laevapileteid saab osta igalt poolt. Turistidele pakutakse neid nagu suveniire, seepärast ei pea ise pikalt mõtlema, et kuidas ma kuhugi jõuan. Laevareisi piletihinna sisse käib ka transfeer hotellist sadamasse ja sama rada ka tagasi. Tõeliselt mugav. Plaanisime Gilil veeta äärmisel juhul kaks ööd. Pean kohe etteruttavalt ütlema, et viibisime seal lõpuks kokku poolteist nädalat. See on võrratu saar. Gili saari on kolm – Gili Air, Gili Meno ja Gili Travangan. Suurim on Travangan. Travanganil pole mootorsõidukeid. Kogu töö tehakse ära hobukaarikute ja jalgratastega. Travanagan on ühtepidi 3 ja teistpidi 2 kilomeetrit pikk. Saare ümbermõõt on 7 kilomeetrit. Kuigi väidetavalt elab saarel ka poolteist tuhat püsielanikku, siis tooni annavad ikkagi turistid. See on parim puhkusesaar, mida ma näinud olen. Peatänava ääres on kohvikud ja restoranid, kus igal õhtul on elav muusika. Tantsusaalid on avatud varajaste hommikutundideni. Päevasel ajal võid valida ühe kümnetest reisipakettidest, mida sulle pidevalt pakutakse. Võid jalutada või istuda välikinos, kus ookeanilained niisutavad varbaid ja suurelt ekraanilt filmi vaadata. Võid minna keskusest kaugemale ja nautida päikeseloojangut. Võid õppida sukelduma, snorgeldada või teha väljasõidu kõrvalsaartele. Võimalusi mõnusaks puhkuseks on lõputult. Laev randus otse rannaliivale. Ma polnud küll varem sellist reisilaevade sadamat näinud, kus laeva najale pannakse redel ja niimoodi redelilt laskudes saabudki saarele.
Asusime endale ööbimiskohta otsima. Sellega pole siin probleem. Erinevate majutusasutuste agendid on sul juba sadamas vastas ja tirivad kättpidi oma asutust vaatama. Alistusime ja järgnesime ühele agendile. Kahjuks ei sobinud pakutavatest tubadest meile ükski. Jalutasime omal käel edasi ja astusime sisse järjekordsesse teeäärsesse hotelli. Siin oli kõik olemas bassein, mis ulatus peatänavani, samas nurga taga oli omaette vaikne tuba. Nii said meist järgmisteks päevadeks Buddha Dive hotelli elanikud.
Läksime jalutama ja õhtust sööma. Söök on üldiselt Balil ja tema kõrvalsaartel hea. Veiseliha menüüs pole, kuid see-eest on rikkalik kala- ja mereandide valik. Sota Ayam on väga maitsev kanalihasupp. Basko ayam on sarnane sealihasupp. Mia Goreng on munanuudlid kanalihaga. See oli Triinu lemmiksöök, mida ta sõi nädal aega järjest. Mina proovisin erinevaid kalaroogasid. Normaalne praad maksab keskmiselt 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Ülu toidu kürvale maksab sama palju. Enamustes söögikohtades on sul võimalik endale külmikust ise sobiv kala või lihatükk valida, mis siis sinu silme ees kohe valmis tehakse. Sattusime jalutades NightMarketile ehk ööturule. See on pimeduse saabudes avatuv söögiturg, kes avatud lettidelt saad näpuga näidates endale sobiva toidu komplekteerida. See tundub kiirtoidukohana, kuid hinnad on sarnased restorani omadega. Sealt võis leida igasugu tuntuid ja tundmatuid kalasid. Mul tekkis kahtlus nende värskuse osas, sest kui kaua saab ilma jääta kuumas õhus üks toit säilida. Kala, kana või liha juurde käib peamiselt alati riis. Riisi osatakse siin teha, sest igal õhtul maitses ta erinevalt.
Järgmisel hommikul läksime väikse grupi koosseisus snorgeldama. Snorgeldamine on maskiga veel hõljumine, kus eesmärk on vaadelda veealust maailma, mitte harrastada sportlikku ujumist. Esimene peatuspunkt oli niinimetatud kilpkonna-akvaarium. Meie giid ütles, et kilpkonnad on vabad loomad, ujuvad, kus tahavad ja seega ei sa ta garanteerida, et me neid näeme, aga ta annab endast parima. Mõne aja pärast siiski nägime suuri merekilpkonni vaid mõne meetri kaugusel meist ujumas. Küll nad olid ikka suured. Järgmises peatuses näidati meile üht uppunud laeva ja veealust koralliaeda. Ühtlaselt soe merevesi on pannud veealuse maailma rikkalikult vohama. Värvide küllus tappis silmanägemist. Kolmandas peatuses anti meile vee alla kaasa peotäis saia. Sealsed kalaparved olid seda oodanud ja nad ujusid otse minu poole, et otse peopesalt süüa. Ujuda korraga saja kala keskel , kes kõik sind oma ninaga togivad, oli isegi veidi hirmutav.
Järgmisel päeval võtsime ette jalutuskäigu ümber saare. Lootsime, et rahulikult kulgedes, päevitades ja snorgeldades, jõuame õhtuks tagasi. Travangan oli täpselt selline, millisena lootsin näha Balit. Soe ja chill. Mitmes teeäärses kohvikus pakuti meile seeni – kangemaid ja lahjemaid, vali ainult , millist soovid. Jätsime siiski seekord seened proovimata, sest kuulsime kogenumatelt, et ühest topsikust ei piisa selleks, et pea uduseks tõmbaks. Igal juhul tundus see kõik kahtlane värk. Jalutades sattusime peatänavast kõrvale, kus väikeste tänavate ääres käis kohalik elu. Ühe pingi peal istusid noored mehed ja rüüpasid midagi topsist. Jäin seisma ja uurisin, mida mehed tarbivad. Olin ammu tahtnud proovida kohalikku napsu, aga seda leida poelettidelt oli olnud võimatu. Minu rõõmuks teatas üks pruunisilmne, et nad joovad kodust riisiveini. Palusin ka endale valada. Mulle valati puhast kraami, ise nad segasid veini õllega. See maitses nagu riisivein. Uurisin, et kust ma saaksin ka sellise pooleteise liitrise pudeli. „Pole probleemi. Kohe toon. Maksab 100 raha“, haistis kohalik head äri. Olin nõus ja nii ta majade vahele raha näpus lippas. Tegime teiste noormeestega nii kaua veel ühe pitsi ja jalutasin kulleri saabudes pudel näpus edasi.
 Travangani sisemaa ühel tänaval asuv sein oli kaetud bambustaldrikutele joonistatud lippudega. Eesti lippu teiste hulgas ei olnud. Uurisime asja vastas asuvast kohvikust. Meile vastati, et ikka saab ka teie lipu, kui huvi on, lipu tegemine läheb maksma 100 000 ruupiat ja järgmine päev saab selle üles panna. Olime tehinguga nõus. Kutsusime selleks ajaks ka mõned teised saarel asuvad eestlased pidulikule avamisele. Panime lauale tordi ja siis toodi meie lipp välja. Kõik said sinna taha kirjutada oma nimed ja lüüa paugu naela pihta. Oli ikka uhke tunne küll näha Eesti lipu teiste suurriikide hulgas. Meie lähinaabritest oli seinal lipp vaid Rootsil. Minge vaatama.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolmest nädalast jäi ilmselgelt väheks , et elada sisse kohalikku ellu. Plaanin sinna tagasi minna ja siis juba pühenduda loodusmatkadele, mida seal pakuti väga erinevaid. Kellel on huvi , tulge kaasa.

Eestlaste sõber taksojuht

Dewa Nyoman - +6281 2366 3903, avatardewa@yahoo.com

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Vestlus Arne Lauriga

SINU ELU ON SINU KÄES. KASUTA SEDA TARGALT-
Arlet Palmiste
November on hingedekuu. Õhtud on pimedad ja inimesed tõmbuvad külmade sügistuulte ja vihmade eest kodudesse varju. Paljusid tabab hoobina stress kaotatud suvest. Kuidas vältida meeleolu langust sügise saabudes, kuidas hoida oma meel avatud ja õnnelikuna läbi terve aasta? Mida inimene peaks tegema? Just nendel teemadel sattusin vestlema krisnaiidist lauliku, joogi ja mõttetarga Arne Lauriga.   Arne elab Varbolas iidses talus. Seal on tal oma väike kasvuhoone ja aiamaa ehk taimetoitlasena on tal kogu värske kraam omakasvatatuna võtta. Ta sõidab palju ringi ja annab joogatreeninguid või viib läbi filosoofilisi vestlusi.
 Kes sa olid kolmkümmend aastat tagasi?
Pikk vaikus ja Arne alustab „Ma olin siis sõjaväest tulnud noormees, kes töötas ETVs valgustajana. Samal ajal tegelesin muusikaga ja olin ühes spordiklubis kulturismitreener.“
Mina mäletan noore koolipoisina teie ansamblit Just Knud Qvikstad. Eriti selgelt on meles üks kontsert Tallinna Raekoja platsil See muusika ei oli hoopis teist moodi ja kõnetas mind eriliselt. See ei olnud selleine tavapärane rock või folk, mis oli tollal valdav. Eriti meeldis mulle laul „Väike laul armastustest“, seda laulan vahel tänaselgi päeval. Kahjuks ei olnud selle ansambli eluiga väga pikk.
„Muusika on kogu aeg minu jaoks olnud väga oluline. 1989 alustasime Just Knud Qvikstadiga, millega sai plaate tehtud ja kontserte antud. See oli huvitav band.  Seal olid põnevad tüübid nagu Märten Kross kitarril, Raul Ukareda samuti kitarril  Margus Alviste bassil, Antti Kammiste klahvpillidel, trummarid vahetusid. Ansambliga lõpetasime, kui läksin 1991 paariks aastaks Itaaliasse, kuid juba varem olin hakanud esoteerikaga tegelema. Eestis oli juba nõukogude aja lõpus märgata huvi tõusu usu ja müstika vastu. See sai tõukeks, miks ma Itaaliasse läksin. Peale Itaalias elatud kahte aastat, otsustasin samas mungaks hakata. Kolm aastat elasin kloostris. See ei olnud üldse raske aeg. Ma arvasin tollal täiesti kindlasti, et veedan oma ülejäänud elu kloostris, kuid minu vaimne juhendaja mõistis mind paremini ja arvas, et mul oleks parem niisama elada, sest tänavatel jutlustades tõmbas mind ikka nooremate ja ilusamate naiste poole. Tulin tagasi ja sellest ajast olen tegelenud sellega millega ma tegelen – jooga, muusika, maaelu. Olen püüdnud oma kogemusi edasi anda. See on oluline.“
Inimesed soovivad stressi saabudes oma elus midagi muuta, vahetada töö või elukohta,  arvates, et väline muudatus toob neile ka oodatud sisemist rahu. Tegelikkuses pole see nii. Iga jäävat rahulolu pakkuv muudatus saab alguse inimesest enesest, tema mõtteviisi ja suhtumisest ümbritsevasse maailma muutumisest.  Kuhu poole peaks tormama, et sügismasendusest pääseda?
„Tormata pole kuhugi vaja, sest loodusseadused on nii tehtud. Meil igaühes on juhtimas kolm looduseomadust. Esimene on kirg, teine on voorus ja kolmas on teadmatus. Kõik inimese sisemised meeleolud ja kogu loodus on mõjutatud kolme loodusomaduse poolt. Kirg on küll edasiviiv jõud, kuid kahjuks on meie ühiskond ülesehitatud vaid kire peale. Vaid kirglikult elades väsid lõpuks ära ja see tekitab probleeme nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui me tahame õigesti  ja tasakaalukalt elada, siis peame elama vooruslikumalt. Voorus tähendab kõike eluaspekte, see on toitumine, hügieen, puhkus, magamine, mõtlemine, suhtlemine jne ehk lühidalt kultuur. Armastuse energia on pidevalt muutuv ja et hing oleks õnnelik, on vaja ennast kogu aeg natuke ületada, sest eneseületus meeldiv meie hingele ja toob rahulolu. Iga äärmus on halb. Kui elame liigses mugavustsoonis, siis kaob entusiasm elada ja see võimendab teadmust ehk laiskust  kuni selleni, et sa ei viitsi teha muud kui ainult vedeleda mustade linade vahel ja sulle tundub, et sellest stressist välja ei saagi. Teine äärmus on, kui elad kogu aeg tulevikus. See tähendab pidevalt kiirustada, pingutada, joosta kuhugi. Tegelikult tuleb endas leida õige sisemise elamise tempo. Me saame elamiseks vajalikku energiat paljudest kohtadest. Me oleme harjunud energiat saama toidust, päikesest , magamisest või värskest õhust. See toidab meie välist ehk füüsilist keha, kuid me ei oska leida energiat oma peenkeha toitmiseks. Inimesel on kaks keha – füüsiline keha ja peenkeha ehk mõttemaailm. Meie peenkeha on palju tugevam meie füüsilisest keha seda kontrollides. Probleem on selles, et meie ise ei oska teadlikult kontrollida oma mõistust. Kõige kiirem tee mõistuse kontrollimiseni on olla olevikus ja arendada endas häid inimlikke omadusi, nagu lihtsus, alandlikkus, tänulikkus, headus ja kaastunne. Mõistust on väga raske kontrollida, seda saad kontrollida arukusega. Kuid arukus toimub vaid läbi hea sisemise kultuuri.“
Idamaised erinevad filosoofiad – budism, hinduism, jooga, vaisnavism jne – on kõik omavahel sisuliselt seotud. Seepärast räägitaksegi enamasti ida filosoofiast välja toomata konkreetset mõtteharu. Kõige sümpaatsem selle juures on, et erinevad idamaised usud ei võitle teineteisega vaid aktsepteerivad ja isegi toetavad teineteist. Ükski hinduist ei pane pahaks, kui sina oled budist jne. Oluline selle juures on , et see, mille järgi sa elad, on sellel hetkel sinu jaoks oluline ja aitab sind. On avaldatud arvamust, et eestlased on kõige vähem usklikud inimesed maailmas. Minu meelest ei ole see nii. Eestlased on isegi väga usklik rahvas, nad ainult ei usalda teatud religiooni, mida aastasadade jooksul meile peale on surutud. Kristlus on küll vajalik usk, aga kogu meie ühiskond on liialt kristluse poole viltu. Religioonid on kõik võrdsed, seni kuni nad inimese hingele head teevad. Millist religiooni sina soovitad järgida?
„Vahet  pole millist. Inimene vastavalt oma teadmistele valib ise alati endale sobiva usu või mõtteviisi. Loodus on inimesele kinkinud valikuvabaduse ja ka usuvabaduse, oli siis ateist või kes iganes. Loodus on nii teinud , et elamiseks peab inimene uskuma mingit filosoofiat või taustsüsteemi. Ilma selleta pole võimalik elada. Mina isiklikult soovitan teatud valikuid ainult nendele inimestele, kelle jaoks mina olen autoriteet. Muidu on see ainult enese raiskamine ja pealesurumine. Täiskasvanud inimest on raske õpetada või suunata, ta peab seda ise tahtma. Kui inimene on õiges meeleolus, siis ma võin rääkida, mida mina arvan, aga kogu Eesti rahvale mina ei saa öelda, et just see on mõtteviis, mida kõik peame järgima.“
Ummikusse jooksnud läänemaailm otsib uusi ja värskeid mõttesuundi idast. Värske on selles kontekstis muidugi  veidi irooniline, sest idamaised tarkused on vanemad, kui tänane läänelik ühiskond. Ida filosoofia on aastatuhandete jooksul endalt raputanud kõik liigse ja jäänud on vaid lihtne ja inimlik õpetus sellest, kuidas leida tee isikliku õnne ja rahuloluni. Ka Eestimaal võib üha enam märgata inimesi, kelle suust sa ei kuule iialgi ühtegi paha sõna, kes käivad elust rahulolevatena ja õnnelikena ringi.  Alguses tunduvad idamaised tarkuseterad eluvõõraste ja kaugetena, kuid aastatuhandete tarkust tasub vähemalt nii palju usaldada, et avada oma meel ja tutvuda sellega. Kõik ei jää kohe külge, kuid see, mis tänasel päeval just sinule vaja, haagib takjana meeltesse.  Sealt on juba lihtne leida enese jaoks järgmine aste ja korraga taipad, et sa oledki muutunud, et väline on asendunud sisemisega, rahutus on asendunud rahuloluga ja mis peamine, et kohtunik sinu elu üle otsustamisel oled sina ise ja mitte keegi teine. Milliseid mõtteharjutusi sa teed, et oma meelt arendada?
„Seda nimetatakse reguleeritud või arendatud vaimseks eluks. Nagu sportlane teeb harjutusi, et tulemusi saavutada ja ennast arendada, peab ka vaimse arenguga pidevalt tegelema. Regulaarselt oma arenguga tegeledes tuleb sinna taha jõud.  Füüsiline keha, peenkeha ja hing vajavad pidevat treeningut. Füüsiline keha tuleb puhas ja terve hoida. Ma loen tarku raamatuid, mediteerin , sellega hoian korras  oma peenkeha. Südame ja hinge hoian korras läbi laulu, muusika, ilu ja hea suhtluse. Seda viimast peab vist veidi selgitama. Vaimne keha vajab pidevalt toitmist iluga. Muusika, kirjanduse, kunsti ilu on see, mis toidab sinu hinge. Sotsiaalset suhtlust on kolme sorti. Esiteks nendega , kes on eespool ehk eeskujud. Teiseks nendega, kes on meist taga pool ehk lapsed ja vähem kogenenud. Kolmandaks meiega võrdsed ehk sõbrad. Kõiki kolme suhtlustasandit on meil terviklikuks eluks väga vaja. On välja uuritud, et  60% meie suhtlusest võiks olla  võrdne suhtlus, see on siis emotsioonide ja kogemuste jagamine. 20% ette jõudnutega ja 20% tagapool olijatega. Me peame alati oma isikliku teadmist edasi andma.“
Mis komme see on teil kallistada kogu aeg? Tuleb võõras inimene vastu – kallistate – läheb inimene ära – kallistate. Sellepärast teil eestlaste hulgas nii vähe mõistmist ongi, sest eestlane tahab ju privaatusust, et tema biovälja ei tungitaks. Kuigi samas on Gunnar Aarma kirjutanud, et lapse jaoks olulisemaid turvalisuse märke, kui tema vanemad kallistavad omavahel ja muidugi last ka. Aarma on öelnud, et vähemalt viis korda päevas peaks paar teineteist kallistama. See hoiab eemal tekkivad pinged, rahustab ja loob kodus turvalisuse tunde.
„Selles joogakoolkonnas, kus mina tegutsen ehk bhaktijoogas, seal ei kallistata kogu aeg kõiki, aga kuna ajastu on selline, et inimestel on lapsepõlves jäänud armastusest puudu, siis inimesed tahavad seda saamata jäänud energiat tagasi saada. Nõukogude ajal inimesed ei kallistanud teineteist, ei tekkinud seda harjumust ja inimesed tunnevad sellest puudust. See on ainuke põhjus. Bhaktijoogas kallistatakse ainult oma naist või oma meest ja lapsi. Võõraid ei kallistata. Oma tunnete avalik demonstreerimine on märk ebakindlusest. Kui sulle on midagi püha, siis seda avalikult ei näidata. Oma kõige armsama pilte avalikult ei jagata.  Kui sul on kindel suhe , siis pole sellega vaja turuplatsile minna. Facebookis või meedias oma isikliku ja intiimse elu näitamine on märk armastuse puudumise.“
Sügis on hea aeg teha enda peal katseid, et leida ja kõrvaldada tervist ja enesetunnet häirivaid tegureid. Eelmisel sügisel ei söönud ma kuu aega liha, siis kuu aega ei söönud nisutooteid, kuu aega ei söönud piimatooteid, ei tarbinud alkoholi. Sellest sai selgeks, et minule ei sobi nisutooted ja ka liha. Sellest ajast ma neid ei söö. Pean tunnistama, et minu enesetunne ja tervis on oluliselt paranenud. Rohkem on energiat toimetada. Pea töötab paremini ja peeglisse vaadates olen tänu rahuldavale väljanägemisele enesekindlam. Samuti on minu jaks täiesti mõistetamatu, miks inimesed ostavad kalli raha eest erinevaid toidulisandeid, vitamiine ja mida kõike veel. Samas pudenevad meie eestimaises puhtas looduses pihlakad puudelt, õunad kukuvad ja mädanevad, arooniad on vaid lindudele, rääkimata ebaküdooniast. Kõigis neis meie igapäevastes viljades on kordades rohkem vajalikke aineid. Mida sina söögi juures jälgid?
„Ma olen taimetoitlane. Ma joon meelsasti toidu kõrvale mahepiima, mis on eelnevalt läbi keedetud. Piima tarvitan ainult õhtul ja hommikul. Piim on kuuenergia toiduaine ja seetõttu sobib just sellel ajal tarbimiseks. Piima tuleb enne kuumutada ja võib lisada teatud maitseaineid. Piim iseenesest on püha jook ja mõtlemisele väga hea. Piim on võimas toitaine. Selles mõttes pole ta õigesti hinnatud, et piima peetakse pigem toidukõrvaseks. Paljud ei tarbi piima eetilistel põhjustel. See tähendab kui teatud toitainete tootmine toob kaasa loomade vangistamist, nende loodusliku valiku piiramist. Piimatooted on inimesele üldse väga vajalikud. Piim tõstab inimese teadvust, aga piima tuleb tarvitada õigesti. Muidu on minu menüüs veel lisaks puuviljad, juurviljad, kaunviljad, teraviljad jne. Inimesed on erinevad, neil on erinevad kehatüübid. Meie põhjamaistele kehadele on näiteks teatud vürtsid vastunäidustatud ja neid ei saa siin süüa. Iga inimene peab leidma endale sobiliku toitumisviisi. Kui lihast ei suuda loobuda, siis vähendage koguseid, ja tarbige puhast liha, mis pole keemiat täis. Samuti on ulukiliha alati parem farmides kasvanud lihast. Farmideskasvanud loomad on stressis ja see stress talletub lihas ja siis me sööme seda endale sisse. See on negatiivne energia, mis inimesele kindlasti head ei tee. “
Mind on samuti alati häirinud, kui näiteks seakasvatusest rääkides kasutatakse sõna – tootmine. See on sama räige, kui peaminister räägiks, et käesoleval aastal oleme lapsi tootnud saja võrra enam eelmisest aastast. Aga läheme edasi jookidega. Mina pole suitsu elus kunagi teinud ja õlutki pole viimasel kahekümnel aastal joonud. Kuigi ma ei tarvita mõne inimese jaoks peamisi eluspüsimiseks vajalikke mõnuaineid, olen ma hommikuti ärgates õnnelik iga päeva üle ja seda ei suuda rikkuda poliitikute tegemised, ilm ega kaasliiklejad (need asjad ajavad inimesi minu meelest igapäevaselt kõige rohkem vihale). Vahel mulle siiski meeldib valitud seltskonnas veidi napsu võtta. Väike naps peaks olema inimest vabastav ja lõõgastav, ometi muutuvad paljud inimesed napsitades hoopis kurjaks. Vat nendel tuleks küll joomine suisa kohtulikult keelata. Mida sina jood või mõnuaineid tarvitad enda maandamiseks?
„Mina joon taimeteed. Musta ja rohelist teed ma ei joo, sest need on liiga toksilised. Viljakohvi ma joon, see on hea. Oakohvi küll mitte. Peamiselt joon ikka vett. Joon ka palju puhast mahla, kuid tuleb vaadata, et seal poleks suhkrut ja konservante. Tänapäeval on juba mahe ja tervislik ka suurtes kaubanduskeskustes saadaval. Tuleb lihtsalt teadlikult tarbida. Jätta igasugune keemia oma menüüst välja.“
Sa oled ometi olulise osa elust muusikuna veetnud umbsetes peosaalides, kus alkohol voolab liitritena. Sa oled ka ise nooruses alkoholi tarbinud. Kas alkoholist, kui meie ühiskonnas legaalsest mõnuainest, loobumine oli keeruline?
„Minu jaoks oli alkoholist väga lihtne loobuda, sest kui ma napsu võtsin, siis hakkas mul  pea ringi käima ja ma läksin magama ja see tunne mulle ei meeldinud. Sain sellest aru, et kaine peaga on palju parem pidu panna, peo kvaliteet on parem. Alkohol on seotud kompleksidega. Ma saan sellest aru, kui sa enda pärast põed  või elad mingeid foobiad, siis tarbid alkoholi. Alkoholikultuur meie ühiskonnas ei toimi. Me ei oska napsitada. Alkohol on hea arstirohi, kuid kultuurne joomine on reklaamitrikk. See on väga halb, et lapsi meelitatakse jooma madala alkoholi sisaldusega jookida. Alkohol tuleks täiesti ära keelata, sest see, mis see rahvaga teeb on hullumeelne. See arvamus ei ole mingi emotsioon, see  on puhas statistika. Siin pole filosoofiaga midagi pistmist.“
Inimene peab valima ja leidma endale töö, mis sobib tema elurütmiga. Mina näiteks armastan hommikuti vedeleda. Hommikul minu pea ei tööta. Kuidas sa ennast käima tõmbad ja päevale vastu lähed?
„See sõltub sellest, millal sa magama läheb, mis mõtteid sa mõtled õhtul uinudes ja mida sa sööd. Kui vedeled voodis, sööd näkse, vaatad poole ööni filmi, siis pole lootust , et ärkad hommikul värskena. Väga oluline on hommikune häälestamine Ela mõttes oma päev läbi, mida sa pead tegema ja mida sa tahad selle tegevusega saavutada. Pane peale hea muusika. Mõtled korraks oma elu prioriteedid läbi – ma olen õnnelik kõige üle, mis päev toob. Iga negatiivset hetke saab võtta kui õppetundi või väljakutset. Suhtume saabuvasse loominguliselt ja positiivselt.  Me salvestame nii oma peenkehasse selle tunde, kuidas ma tahame, et päev läheks. Samal ajal masseerige läbi oma peopesad, kuhu koonduvad meie organite energiakanalid. See aitab kogu kehal ärgata. Masseerige kõige kümne sõrmega pead lükates pikki kaela  sõrmed pealael kokku. Tähtis on hommikul ennast üleni ära pesta, sooja ja jaheda veega ja vaata hommikul lille. See annab sulle terveks päevaks hea tunde.“
Fred Jüssi on öelnud, et Eesti suurim loodusvara on vaikus ja seda peab hoidma. Paljud religioonid rikuvad aga seda vaikust ja möllavad avalikus ruumis , külla palvetades või kellukesi kõlistades. Miks see vajalik on?
„Palve on inimese loomulik seisund. See on suhe loodusega. Paljudes religioonides paistab see lihtsalt rohkem  välja. Palve on hinge loomulik seisund , see on loodusega rääkimine. Erinevates religioonides kasutatakse erinevaid termineid - loits, mantra, palve. Põhimõte on kõigil üks. Võtad aja maha ja süvened endasse. See on kvaliteetaeg iseenese jaoks. Inimesed kipuvad otsima põhjuseid, et aega maha võtta. Meie ühiskond nõuab, et oleksid kogu aeg tegevuses. Niisama istumine on võrdne laiskusega ja see on taunitav. Siis hakkab inimene suitsetama, et aega maha võtta. Suitsetaja ei istu niisama, vaid suitsetab ja kui sa ei suitseta, siis pead tööga jätkama. Kuid sisse ja välja saab hingata ka ilma suitsuta, sa võid ka niisama võtta aja maha enese jaoks.  Äärmused on alati halvad, ka palvetades. Fanaatilise palvega häirid teisi inimesi. Palveks on oma aeg ja koht. Palve on sinu enda , mitte teiste jaoks. Kui see ei meeldi, siis pole midagi teha. Kõigile meeldida on alati raske, ikka on keegi, kes arvab, et sa eksid. Sellega tuleb leppida ja mitte südamesse võtta.“
Mina usun väga nime ja sõna jõudu. Inimesed loobivad väga tihti sõnu, mida nad hiljem kahetsevad. Sa võid küll vabandada, aga öeldut tagasi võtta ei saa. See jääb teise inimese südamesse vahel väga kauaks. Eesti inimesed on selles osas üldse väga hellad. Õhtujuhina olen ammu taibanud, et kahemõttelisi nalju ei maksa kunagi teha, sest alati on keegi, kes arvab, et see käib just tema kohta. Sul on oma vaimne nimi. Nimi kõla on samuti oluline, see on visiitkaart, mis loob parteris esmase emotsiooni. Kuidas on elada kahe nimega?
„Iga hetk on kordumata, seda tuleb jälgida. See pole meie asi, kui väljastpoolt midagi ebameeldivat meid tabab. Viga tuleb alati otsida endas, mitte süüdistada teisi. See on loodusseadus. Teisiti sa lähed tupikusse. Agressioonid enda vastu tuleb vastu võtta alandlikult. Nagu sa tõid näite. Tuleb mõelda, et miks need sõnad mind puudutasid, mida ma kardan. Muidugi kui sa oled politseinik, siis tuleb agressioonile vastata vahel agressiooniga. Nimi on inimese jaoks teisejärguline. Minu jaoks tähendab minu vaime nimi rohkem. Minu vaimne õpetaja andis selle mulle läbi vastava rituaali. See oli oluline hetk minu elus.  Nime kõla on väga oluline, milliseid vibratsioone see tekitab. Teaduslikult on selgeks tehtud, et sanskriti keelne vibratsioon väljendab erinevaid objekte kõige selgemalt. Minu nimi on ka sanskriti keelne . Minu vaimne nimi Arjuna tähendab Jumalale pühendunu. Selle nime kõla, tema vibratsioon on väga olulised. Kõrgemad kultuurid mõistsid seda. Isegi ebateadlikult nime pannes, tähendas see alati midagi, taustsüsteem oli niivõrd tugev. Jah, nimi on oluline“
Ma olen eneselegi üllatusena märganud, et minu jaoks on saanud olulised erinevad talismanid. Meil on kodus 200 meie perekonnas olnud piibel. Raamatut kätte võttes võib täiesti füüsiliselt tunnetada eelmiste hingede positiivset energiat. Inimesed armastavad endale ümber kätte või kaela panna religioosse tähendusega talismane. Kas neil esemetel on olemas mingi reaalne mõju ka?
„Kõik on mõõdetav. Teadlased on ammu kindlaks teinud, et erinevad märgid kannavad erinevaid energiaid. Rist, püramiid, kolmnurk, ring jne, nende energiad on erinevad. Need on kõik ju teaduslikult mõõdetud ja tõestatud. Kui sa kannad mingeid sümboleid, siis see mõjutab sind kindalasti. Seega kõik need sümbolid, mida me kanname, või enda ümber paneme, mõjutavad meid. Perereliikviad on hästi võimsa energiaga. Nendesse ei saa suhtuda üleolevalt.“
Kas sa oled õnnelik?
„Mul on sellele kaks vastust – ma olen väga õnnelik ja ma ei ole üldse õnnelik. Kui ma poleks õnnelik siis ma poleks tänulik, aga nii palju on veel arenguruumi kuhugi jõuda. Tõeliselt õnnelikud oleme siis, oleme ennast teadvustanud igavese hingena, nii kaua kui meie jaoks on olulised välised kestad, nii kaua peame arenema. Kõik väline on ainult illusoorne.“
Kui kellegi tekkis huvi antud teemade vastu ja ta sooviks neist lähemalt teada saada, siis kuidas oleks võimalik sinuga kohtuda või osa saada erinevatest treeningutest.

„Ma ei ole väga organiseeritud inimene. Mind on raske leida, aga siiski mind ikka kutsutakse igale poole - koolidesse, firmadesse jne. Olen teinud selliseid kontsert-loenguid. Mänginud pilli ja rääkinud erinevatest mõtteviisidest. On üks üritus, mida olen juba aastaid korraldanud ja kuhu võib igaüks tulla. See on Etnoteka üritustesari Müstika tantsustuudios Tallinnas. Seal tantsime , seal on erinevad workshopid ja töötoad, seal on alkoholivabad kokteilid.  Ürituste eesmärgiks on õpetada ja näidata kuidas veeta vaba aega ilma toksiliste aineteta. Järgmine üritus on 19.novemberil ja sinna olete kõik oodatud. Infot selle kohta leiab internetist ja facebookist.“

pühapäev, 2. oktoober 2016

Arno Kannike - piimapoisi elust

Piimamees Arno Kannike teab , kes on süüdi!
Arlet Palmiste

Mina elan Ambla vallas Sääskülas põllu ja metsa joonel.  Meie külas on lehmi rohkem kui inimesi. Oli ja on ikka praegu õnneks ka. Ühes külaotsas  pidas väiketalunik 50- pealist lehmakarja. Teises külaotsas asub Mägise suurfarm, kus loomi üle tuhande viiesaja.  Küla keskel aretab kolmas lehmakasvataja tõukarja. Lehmi on ja elu on.  Tänaseks on väiketalunik oma karja realiseerinud. Karjamaadel vuravad traktorid ja kasvab vili. Tõuaretaja on väga murelik, sest türklased, kes varasemalt kõik loomad rõõmuga koju viisid, on loobunud eesti karjast. Tõuaretaja meenutab oma külaskäiku Türgimaale, kui türklased soovisid eesti loomi nende uues kodus eestlastele näidata. Hüüdsid siis põllu ääres „hrsaih sekusupsti“ või midagi sarnast, kes neist aru saab. Ei saanud lehmadki ja ükski loom hüüetele ei reageerinud. Aga kui Tõuaretaja hõikas karjamaa ääres ilusas eesti keeles „Vissi, Vissi, Vissi“, kappas lehmakari igatsetud eestlasi uudistama. Karjamaal kosusid vaid Eestist pärit lehmad. Enam lehmi sinna ei viida.
Mägise suurfarm töötab hetkel täisvõimsusel, kuid omanikfirma on sulgenud oma teise farmi Roosnas. Lehmad said ekskursiooni Mägisele , kuid töökohad külas kadusid. Järjekordne majatäis rahvast on teel pealinna tööd otsima.
Mis jama sellega on, küsib lehmakauge inimene. Mida need karjakasvatajad kogu aeg  jauravad? Mida te toodate siis nii palju, kui turgu pole, ütleb üks. Miks te uusi turge ei leia, kui nii palju toodate, ütleb teine.  Ja mis peamine  - kes on tekkinud olukorras süüdi? Mõned arvavad süüdlaseks karjakasvajatajaid, sest viimased toodavad liiga palju. Ometigi toodetakse Taanis inimese kohta veel rohkem toorpiima ja seal sarnast muret pole. Teised peavad süüdlaseks töötlevaid tehaseid, et viimased ei suuda valmistada maailmaturu jaoks piisavalt atraktiivseid tooteid. Näiteks Leedu „Rokiskio“ juustutehas töötleb päevas rohkem piima kui kõik Eesti piimatööstused kokku ja valminud tooted lähevad suures osas ekspordiks. Teada on, et suur hulk Eesti piimast tänu heale kvaliteedile läheb samuti Leedu juustutehasesse. Kolmandad peavad tekkinud olukorra süüdlasteks kaupmehi, kes müüvad kauplustes piima alla omahinna püüdes saavutada konkurentsieelist. Neljandad peavad süüdlaseks tarbijaid, kes sedasama odava hinnaga välismaa piima ostavad, jättes kohalikud põllumehed käppa imema. Viiendad peavad süüdlaseks aga üht abstraktset tegelast nimega Riik. Riik, see on tema kodanikud ja territoorium ehk osake riigist olen ka mina. Kuna mina endal süüd ei näe, siis ei tohiks Riiki süüdistada. Süüdistada saab valitsust või ministeeriumi või mõnd ametnikku, kes vajalikul hetkel vajalikud tegevused on jätnud tegemata. Oma toidu tootmine peaks olema iga iseseisva riigi olulisi julgeoleku alustugesid. Sellepärast seda mujal maailmas riiklikult ka toetatakse. Meil jagatakse toetusi näpuotsaga nagu supile soola. Veel süüdistatakse tekkinud olukorras rahvusvahelisi kontserne, kelle sooviks on Eesti maaelu väljasuretada, et siis siin maad odavalt kokku osta ja oma tooteid müüa. Mina ise arvan, et üheks suureks süüdlaseks on eestlase kinnine loomus. Kõigile meeldib tammsaarelikult tööd murda ja toota, aga mida produktidega siis peale hakata, selleks pole mõistust ja kontakte. Ehk eesti müügimehed on rahvusvahelisel turul teinud senini halba tööd. Viimasel ajal on küll kuulda mõningatest positiivsetest arengutest, mis on hea, kuid hilinenud, sest enne saavad Eestis lehmad otsa, kui välismaised turud avanevad.
Kes siis ikkagi on süüdi, et tänane seis piimatootmises on selline nagu ta on ? Loodan, et minu küsimustele teab vastuseid anda Arno Kannike. Tema nimi ei ütle suurele osale inimestest midagi, kuid piimatootjad teavad teda väga hästi. Arno peab 4. novembril oma 74. sünnipäeva. See on alati meeldiv põhjus tagasi vaatamiseks. Arno Kannike on „piimapoiss“ sünnist saadik. Tema isa oli Äksi meierei autojuht ja pere elas meierei kõrval töölistemajas. Juba poisikesena askelda ta meiereis olles meistrile abiks lihtsamatel töödel. Peale kooli läks ta õppima Õisu Piimandustehnikumi piimatootmist. Peale kooli lõpetamist 1961.a läks Arno tööle  Tallinna Piimakombinaati. Kohe esimesel päeval andis meister karmi käsu, et tootmisruumidesse ei tohi tulla ükski võõras ja kõigil peab olema kogu aeg seljas valge kittel. Ometi astus Arno esimesel tööpäeval sisse kitlita tundmatu. Noore hakkaja mehena saatis Arno sissetungija viisakalt välja. Tunni möödudes sai ta  väljakutse direktori juurde. Ilmnes, et tundmatu näol oli tegemist tollase liha-piimatööstuse ministri Naruskiga. Kõik siiski mõistsid noore mehe tarmukust ja suuremaid probleeme sellega ei kaasnenud.
1962 aastal astus Arno Moskva Liha- ja Piimatööstuse Instituuti tehnoloogiliste protsesside automatiseerimise erialale. Kooli kõrvalt töötas ta A. Mikojani nimelises Lihakombinaadis laadijana. Nende brigaadi ülesandeks oli lihakered kaubaautodele laadida. Nupumehi on alati olnud ja oli ka lihakombinaadis. Paremad palad ja lihakered pandi autodele, kes laadijatele väikese rubla jätsid. Õhtuks kogunes nii päris korralik summa, mis meeste vahel ära jaotati. Arno vanemad olid sügavas veendumuses, et poiss on Moskvas pätiks läinud, sest kuidas muidu seletada, et poiss teenis tudengina rohkem, kui vanemad kodus kokku. Ülikooli-aegsete õpingukaaslastega suhtleb Arno tänase päevani. Seetõttu on ta kursis piimanduses toimuvaga ka väljaspool Eestit.
 Instituudi ajal lõi ta aktiivselt kaasa Moskvas õppivaid Baltikumist pärit tudengeid ühendavas klubis „Baltikum“, olles ühe perioodi klubi president. Klubi vilistlased käivad kord aastas koos tänaseni päevani. Koos võetakse ette põnevaid väljasõite ja meenutatakse endisi aegu. Samal ajal  Arnoga kuulusid klubisse tänased austatud akadeemikud Valdur Saks, Ene Ergma, Peeter Tulviste, rahvamuusik Igor Tõnurist jt
 Kooli lõppedes läks Arno tööle Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroosse (KTB), kus tema peamiseks arendusobjektiks sai sublimatsioonimeetod ehk külmkuivatus.  Loomulikult oli tegemist Nõukogude Liidus äärmiselt salastatud uurimismeetodiga, sest just sellel meetodil valmistatud toitu kasutasid kosmonaudid. Laboratoorium asus Tallinna Külmhoone territooriumil. Toidud olid niivõrd maitsvad, et kord üle Eesti lennates tervitas kosmonaut Georgi  Gretsko isiklikult Arnot hea kõhutäie eest. 
1980.a määrati Arno Tallinna Piimatoodete Kombinaadi direktoriks. Tallinnas toimus samal aastal olümpia purjeregatt ja seega ootasid kombinaati ees suured väljakutsed. Olümpiamängude ajal vähenes Tallinnas piimatarbimine enam kui kaks korda. Oskate arvata põhjust? Nimelt saadeti linnakodanikud olümpiamängude ajaks Tallinnast välja. Polnud vaja et inimesed kaunist linnapilti risustaks.
Mõni aeg hiljem alustas Arno ainsa eestlasena õpinguid NSVL Rahvamajanduse Akadeemias ehk rahvakeel i ministritekoolis. Kooli lõpetanuna ei leitud talle sobivat kohta Liha- ja Piimatööstuse ministeeriumis ja Arno suunati Plaanikomiteesse.
Tema ametialane kõrghetk saabus 1986, kui ta määrati üleliidulise Teaduse ja Tehnika Keskuse direktoriks töökohaga Moskvas. Instituudile allusid kõik sarnased instituudid 82 linnas üle suure Nõukogude Liidu. Kokku töötas tema alluvuses umbes 14 000 töötajat, teiste hulgas sadu professoreid ja paar akadeemikut. Peaks uurima, et kas mõni nõukogudeaegne ametnik veel nii kõrgele jõudis.  
Oma peamiste töökohustuste kõrvalt on Arno olnud Eesti Piimandusmuuseumi asutajate hulgas Imaveres.  Samuti on ta Eesti Piimaliidu taasasutajaliige ja suured on tema teened, et Eesti Piimaliit taastas esimesena endistest liiduvabariikidest oma liikmelisuse rahvusvahelise Piimaföderatsioonis juba 1991. aastal. Sellega seoses meenus Arnole tore lugu, kui oktoobris 1991 toimunud Piimakongressil Jaapanis tundsid korraldajad huvi, et kas sini-must-valget lippu võib ikka ametlikult kasutada.  Tänavu möödub sellest tähelepanuväärsest tähtpäevast 25 aastat.
Vat selline mees on see Piimamees. Kuigi ta enam ametlikult piimanduses tegev ei ole, siis jälgib ta hoolega seal toimuvat. Katsuks saada siis vastust , kes on süüdi?
Kes on süüdi, et Eesti piimanduses kiratseb?
Mina kipun ikka valitsust süüdistama. Meie valitsus on liiga liberaalne, nad ei kaitse oma turgu. Isegi Saksamaal doteeritakse piima tootmist, aga Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Meie looduslikud tingimused on väga head piimakarja kasvatamiseks ja meie piim on väga hea kvaliteediga, kuid siiski tuleb see kätte kallimalt kui mujal maailmas. Meie ei saa nii odavalt piima vabrikutesse suunata. Eesti turu kaitsmiseks ja piimanduse olukorra parandamiseks tuleb kiiresti teha poliitilisi otsuseid. Samas teeks üleskutse, et rahvas hakkaks jooma igapäevaselt rohkem piima, mitte palju kallimat välismaa pudelivett. Piim on palju kasulikum janukustutaja ja samuti majanduse jaoks tulusam.
Mida saavad teha eesti piimatootjad, et oma toodangu müüdavust parandada ja läbi selle eesti piimakarjakasvatajatele paremat hinda pakkuda?
Oma tootevalik tuleb üle vaadata. Tööstused pole viimase 25 aasta jooksul väikeste eranditega eriti edasi arenenud. Veidi on tehtud uuendusi, kuid väga pole oma tootmisliine arendatud. Tööstused pole uutele konkurentsivõimelistele toodetele rõhku pandud. Viimasel ajal räägitakse palju riigi poolt 15 miljoni euroga toetatud uue piimatööstuse rajamisest. Sellest räägitakse mitu aasta, aga tegudeni pole jõutud. Nii kaua läheb eesti piim Leetu. Nemad on leidnud oma sihtturud ja toodavad nendele suunatud tooteid, eriti itaallastele. Sealsed pitsad on paljud kaetud leedu juustuga. Leedukad on rajanud oma äriidee laabijuustutedele, need on kõvad juustud, mille valmimisaeg on kaks aastat. Meil pole vastavad tehnoloogiat.  Võrus toodetakse sarnast juustu , kuid nende toodangumaht on väike ja kvaliteet pole vist ka nii hea. Sihturgudega tuleb rohkem tööd tea. Leida meie piimakvaliteedile ja nende soovidele vastav toode ja siis seda toodet arendada.  Eestis on lubatud lehmade toitmiseks kasutada geenmuundatud sööta. Jaapanlased ja hiinlased on selles osas väga tundlikud, kui me seda ei muuda, siis sealsed turuuksed meile ei avane. Sellega tuleb täna tegeleda, et müüa meie puhast loodust ja sellega seoses ka puhast piima. Selleks on olemas maailmas turg.
Kas ainult Eesti piimtootjad on hädas või on mujal maailmas ka probleeme?
Käisin just ühes väikeses Ungari jäätisetehases. Kogu sealne toormaterjal tuuakse Itaaliast, kaasa arvatud piim. Itaalias on parimad jäätisetootmise masinad ja oma toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks tuuaksegi kogu tooraine kohale Itaaliast. Tallinna Külmhoone oli omal ajal samuti suur kvaliteetse jäätise tootja. Keila tsehh tootis spetsiaalselt Eesti värsket tavapärasemast rammusamat jäätise koort. Selle kvaliteet oli väga hea ja see tagas toodete värskuse ja kõrge kvaliteedi. Leedukatel läheb väga hästi ja piima kokkuostuhinnad on alati olnud kõrgemad kui meie omad. Seda vaatamata faktile, et neil lisandub piima hinnale veel ka transpordihind. Meil toodeti headel aastatel 550 kilo piimatooteid inimese kohta aastas. Uus-Meremaal toodetakse 2200 kilo ja kõik müüakse välja. Tänaseks on meie piimatoodang umbes poole võrra langenud ja ikkagi seisame probleemide ees. . Venemaaga võiks saada suhted korda, sest sinna müüa poleks üldse raske. Vanasti müüdi Peterburi  100 tonni toorpiima päevas. Tartust läks iga päev tsisternrong sinna poole teele. Need olid head ajad. Venemaal tänasel päeval  karjaksvastus suureneb, sest mis neil üle jääb, kuid nende piima ja piimatoodete pole ka venemaalase jaoks harjumuspärase kvaliteediga. Kunagi töötati välja vene turgu silmas pidades vene juust, mida tehti sordita piimast. Piima kvaliteedinäitajad polnud selle juustu tootmise juures olulised. Võru toodetud Vene juust oli Venemaal väga populaarne. Kui Moskvas mõnes kaupluses olid müügil eesti või, juust või hapukoor, siis olid lettide taga järjekorrad. Eesti jäätist viidi omal ajal Saksa DVsse ja Venemaale. Seega oleks ka täna võimalik leida turge.  1960 aastal Abja võitööstuses praktikal olles ei saanud me tootmisesse pausi teha, sest nõudlus oli suur. Seepärast viskasime meister Peedu Lälliga kulli ja kirja selle peale kumb saab laulupeole sõita. Peedu võitis ja läks laulupeole, mina pidin masinaid töös hoidma. Usun, et ka tänapäeval on võimalik välisturud üles leida ja selle turu jaoks sobivaid tooteid pakkuda. Selleks tuleb teha algatuseks õigeid poliitilisi otsuseid.
Kes peaks seisma Eesti piimanduse argu eest?
Tänasel päeval Eesti Piimaliidu enam olemas ei ole. Ei peetud vajalikuks. Piimandusega tegeleb Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus selleks on ametis üks inimene. Veel mõni aeg tagasi ei võtnud isegi põllumajandusministrid piimanduses toimuvat väga tõsiselt. Vastuolud poliitikute ja põllumeeste vahel algasid juba Laari valitsuse ajal ja ega need suhted palju paremaks pole läinud. Valitsus peab seisma oma ettevõtjate huvide eest ja aitama kaas välisturgude avanemisele. Seda tööd on hakatud tegema, kuid see on veidi hiljaks jäänud.
14. oktoobril on kõik oodatud Imavere Piimandusmuuseumi, kus avatakse nõukogude perioodi ( 1950-1991) ekspositsioon. Arno, sa pead seal ka väikese ettekande. Miks nii oluline periood eesti piimanduses on seni tähelepanuta jäänud?

 Imavere muuseum on riiklik muuseum ja sõltub oma arenduses riiklikust rahastusest ehk tihtipeale on selleks ministri isiklik huvi antud teema vastu. Nõukogude perioodi ekspositsiooni vastu olid mitmed ministrid, kes ei pidanud seda perioodi oluliseks eesti piimanduses. Nad ei tajunud selle aja tähtsust, kuid sellel baseeruvad eesti piimatööstused tänaseni. Seega leian, et see on väga oluline väljapanek ja eriti tore, et selle avamine toimub just eesti piimanduse rahvusvaheliste suhete taastamise 25. aastapäeval.

esmaspäev, 12. september 2016

Kristjan Jõekalda munadest ja teletööst

Armastatud teletandem Teet Margna ja Kristjan Jõekalda  kohtusid esmakordselt 1990.a Pedas, kui Teet sisseastumiskatsetele tuli ja Jõekalda juba esimese kursuse tudeng oli.
Kristjan meenutab: "Absoluutselt ei mäleta Teetu, täiesti null. Ei hakanud silma. Ime, et ta vastu võeti." Kuid vastu ta võeti ja juba mõne kuu pärast vaatas tema vanema kursuse näitlejameisterlikkuse etüüde.
" Ei tule üldse ette, midagi seoses Kristjaniga ei meenu. Eks ta nõrk oli. Aga Sepo oli hea, ja Henrik, no ja Madis.“, meenutab Teet.
Ometigi juba pool aastat hiljem etendasid nad kahekesi, enda lõbustamiseks, kaaslastele koridoris stseeni, nagu oleksid nad täiesti tülis ja valmis kohe üksteist maha lööma. Kõik vaatasid jahmunult pealt ja Madis Milling suutis poisid vaevu lahutada. Hiljem itsitasid kahekesi garderoobis kõhud kõveras. 24 aastat hiljem jätkus sama pull, ainult, et telekaamerate ees.

Kristjan lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1993 a. Temaga koos lõpetasid veel Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks teaduskonna kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks jooma.
Kristjan jutustab oma esimesest telekogemusest. „Enne seda kui kõik muud kanalid tulid olid ETV kõrval olemas RTV ja EVTV. Esimesed erakanalid. Mina olin RTVs ja Teet rivaalina EVTVs, sest mina olin juba RTVs ees. Mind võttis oma tiiva alla Rein Karemäe ja mina olin „Ringliikluse“ reporter. Esimest korda saatis ta mind ööreidile kaasa. Püüti seal pätte ja liiklushuligaane. Me olime Tallinn-Tartu maantee peal politseiautos ja ootasime, et mõni pätt sõidaks ülehelikiirusega ja meie saaksime siis tormata süüdistama, et miks sa sõitsid nii kiiresti“. Kristjani näos välgatab reporterlik raev korrarikkujate vastu. Kujuteldav mikrofon on tal kogu aeg käes. „Mina närvitsesin, käed värisesid, tükk aega kedagi ei tulnud. Kõik sõitsid õige kiirusega“. Kujuteldav mikrofon väriseb koos Kristjani lõuaga.“Korraga kõlab politseiraadiost- 136“. Kristjan demonstreerib, kuidas ta üritab ennast kiirelt autoistmelt üles ajada. Tema käed vehklevad ja pintsak kisub viltu selga. „Mikrofon oli tollal ju kaamera taga juhtmega, sest raadiovärki veel polnud. Jooksime autost välja. Juhe rebenes. Minul oli mikrofon ainult mingi juhtme otsas, millest mingit heli läbi ei tulnud. Ok. Need said siis minema. Pool tundi hiljem tuli järgmine masin. Jälle politseiraadiosse karjutakse sisse – 124. Selleks ajaks me olime juba mikrofoni ära parandanud. Meie hüppame välja“. Kristjan peab finaalieelse pausi. „Must, tumedate klaasidega BMW. Mina lähen mikrofoniga lähemale …“ Kristjan väriseb demonstreerides tollast algaja hirmu. „Aken läheb alla. Politsei on ka seal kõrval. Niikaua kui dokumente kontrollib, pistan mina oma mikrofoni sisse ja vaatan, et autos istuvad ainult sellised kandilised vennad dresside ja nahktagidega. Mina ütlen –Tere. Need tõstavad pilgud ja vastavad „strastvui“. Ma tõmbasin kohe kõrvale.“ Kristjan lööb korraga särama ja jätkab lugu enesekindlalt „ Ma ei oska vene keelt. Ma ei saa seda teha. See oligi minu esimene tähelend. Läksin tagasi ilma ühegi intervjuuta. Karemäe ei olnud väga kuri, aga sinna minu esimene tähelend lõppes.“

Minu käest on küsitud, et kas Kristjan võrreldes Teeduga on tegelikult ka selline viriseja, nagu reisisaadetes välja paistab. Minu meelest on küll pigem vastupidi. Nädalalõpu saadetes on ikkagi Kristjan see, kes enamuses piinlikes katsetes osaleb . Teet jääb enamusel juhtudest lõpuni soliidseks kõrvalvaatajaks.
„Tegelikult olen ma päris suur viriseja. Eksperimendid või katsed on minu välja kiskumine  minu tavapärasest keskkonnast. Ma pole reisisell, ega sportlane ja seepärast on mul pill kohe lahti kui on vaja midagi uut teha. Mul on näiteks niimoodi ja minu  naine teab sead hästi, et kui mulle on vaja minna ostma uusi riideid, vahel tuleb seda ette, siis ta hakkab juba kuu aega ette rääkima ja paneb kuupäeva paika, et sellel päeval siis läheme. Kui see kuupäev siis kätte jõuab, siis ma ei virise, sest ma teadsin seda oodata ja ennast ette valmistada . Ootamatult poodi minnes on aga alati palav ja paha. Naine tassib mulle erinevaid riideid ette. Ette teatades on mind selleks hetkeks dresseeritud ja ma ei virise.“
Miks on siis ikkagi nii, et Kristjan on saanud juba neli parima aasta telesaatejuhi muna, aga Teet mitte ühtegi, ometi teete asju tandemina? Pean muidugi siia vahele ütleme, et soovisin kord Teeduga teha raadiointervjuud, kuid ta keeldus viisakalt ja palus Kristjaniga vestelda. Ta vist hoiab eemale avalikust suhtlemisest, kuigi töös see samas välja ei paista.
„Ega ma neid mune poleks Teeduta saanud. Teet mängib mind enda kõrval nii suureks, et mul tuleb vaid tiitel vastu võtta.  Kui Teet ei teeks seda, mida teeb, siis ei teaks keegi, kui hea ma olen. Teet peab selle nimel kõvasti pingutama.“
Inimesi meelitatakse tihti erinevate karjäärivõimalustega. Kristjan on Eesti populaarseim telesaatejuht, kuhu on tal edasi liikuda või siiski.
„Ma ei liigu kuhugi, mulle meeldib, see mis praegu on. Ma ei otsi uusi väljakutseid, Teet otsib, mina olen rahul sellega, mis on. Kui tekib situatsioon, et minu nägu enam ei taheta teleekraanil, eks siis paista, mis saama hakkab. Ju ma teles ikka midagi teen ka siis, ega ma muud ei oska. See, mis ette on nähtud, tuleb ja kogu lugu.“
Kristjan on oma olemuselt tegelikult tõsine inimene. Ega teda tihti südamest naermas ei näe. Meenub lugu, kui ütlesin talle, et tee natuke lihtsam nägu ette, sest sinu kulmude vahele tuleb tõsist juttu ajades nii sügav vagu, et sinna pane või kartulid maha. Ta vastas salakavalalt silma pilgutades, et see pole tal veel kõige sügavam vagu. Selle peale küsis terane naishääl publiku hulgast, et kas sinna teise vakku käivad porgandid. Kristjani võlu seisneb pigem iseenese rumaluse avalikus tunnistamises ja võimes olla siiralt üllatunud lihtsate inimeste jaoks elementaarsetes asjades. Reavaataja tunneb ennast kohe targemana ja Kristjan lubab tal selles tarkuses enese üle naerda. Geniaalne.
Saadet vaadates on raske mõista, et kas tööjaotus intervjuude läbiviimisel on teadlik või kujuneb see välja jutuajamise käigus? Teet ja Kristjan  kohtuvad eelnevalt kõigi oma külalistega ja siis lepitakse kokku vestluse alla tulevad teemad. Toimetaja paneb neile lauale eelnevalt koostatud resümee sellest vestlusest, kus punktikaupa vestlusteemad kirjas. Mulle on jäänud mulje, et Teet hoiab rangelt kinni sellest kokkulepitud stsenaariumist, kuid Kristjan oma ettearvamatute emotsioonipuhangutega kipub seda lõhkuma.
„Kui see nii välja paistab, siis on tore. Meie vestluse eesmärk on pajatada lugusid. Me ei tee intervjuud, seda me ei oska, me vestame lugusid. Kui lihtsalt lugusid rääkida, ilma küsimusteta, siis jääb asi kuivaks ja selgusetuks. Minu täpsustavad küsimused teevad pildi suuremaks. Ühest loost võib kasvada välja teine lugu, mida alguses üldse plaanis polnud. Meie saate vorm on nagu istuks kohvikus ja räägiks sõbraga maailma asjadest. Kohvikus istudes ei räägi ka üks vestluspartner, kui küsid ta käest, et kuidas elad, kümme minuti ja siis teine omakorda kümme minutit. Mina nii ei oska. Lood, mida me oma külalistega räägime,  on kõik elust enesest, sest nendega on seotud ka teised inimesed ja vale tuleks kiirelt välja. Seepärast on alati vestluses tore leida ühisosa. Kui kellegi on juhtunud pruudiga mingi lugu, siis meenutan mina oma pruudikatsetusi. Kui midagi ongi võrreldes algse looga muutunud, siis pole selles midagi pahatahtlikku. Ajaga kipud liialdama oma tähtsust või siis alatähtsustama oma osa antud loos.“
Öeldakse, et kodu on inimese kindlus. Koht, kus taastuda ja nautida. Kristjani puhul kehtib see 100%. Tal on kodus üleni musta värvi oma tuba, kuhu naised ja lapsed siseneda ei tohi. Vahel muidugi võivad, kui tõesti midagi tõsist on, aga koputades. Selles mustas toas on tal mänguautomaat, plaadid, raamatud ja see on ka ainus koht majas, kus suitsetatakse.
„Ilma koduta ei saa. Ilma oma koduta ei kujutaks elu ettegi. Kodu on tõepoolest minu kindel, koht, kus ma veedan suure osa oma elust ja seal olen ka õnnelik. Kui räägid laste tervisest , siis ei tohi kunagi mainida ,et nad on terved, sest reeglina jäävad nad siis kohe haigeks. Seepärast ei tohiks ka kodu kiita, ma olen väga ebausklik. Aga kodus ma tunnen ennast kõige paremini, mulle meeldib kodus olla ja koju tulla. See on minu jaoks tähtis. Kõik see ruum ja inimesed seal sees. Aga ei tohi ära sõnada … ptüi, ptüi, ptüi.“
Kristjan põeb erinevaid foobiaid, millest on jutu olnud ka ühes probleemile pühendatud telesaatesarjas aastaid tagasi. Kas ta siis teelt ka kardab erinevaid asju või on see näitemäng, sest põdedes nii palju hirmusid pole võimalik elada.
„On küll võimalik nii elada. Elad koos oma hirmudega, ma ei pea ju kogu aega lendama, või ronima puu otsa kõrgustesse, ma ei topi oma nägu põõsasse, kus ämblikud võivad olla, ma ei kõnni tänavatel, kus võib olla lahtisi koeri. See käib muuseas, ma ei keskendu sellele eriliselt. Sellest saatest sain küll nii palju abi, et nüüd tean kuidas nende hirmudega võidelda. Näiteks ämblikke ma kätte küll ei võta , aga peale astun juba julgelt. Hirmudega tuleb lihtsalt tegelda, ja siis inimene harjub kõigega“
Eesti inimesed on väidetavalt Euroopa kõige vähemusklikud. Mina arvan vastupidi – eestlane on väga usklik, aga ta ei kuulu teatud kindlasse religiooni. Kas ka Kristjan on usklik inimene ja järgib teatud kombeid või rituaale?
„Minu usk on pigem ebausk.  Ega ma redeli alt läbi ei jookse ja kui must kass läheb üle tee, siis keeran ikka otsa ringi. Usun sellesse, et see mis inimesele on ette antud, see talle tahes tahtmata tuleb. Usun ka seda, et kui teed head, teed endale ja kui teed halba, teed ka endale. See on minu usk, mille järgi püüan elada. Enne saatesalvestust pole mul mingeid rituaale. Talismane taskus ei kanna, ja naela dekoratsioonist välja ei tõmba. Mida ma teen saateks valmistudes on see , et päev varem ma ei suhtle. Ma ei suhtle enne salvestust inimestega, sest ma kipun ennast tühjaks rääkima. Kui olen päev otsa vaikselt suhtlemata kodus, siis on järgmine päev hea saatele vastu minna ja on soov rääkida.“
Mis suhted tal tegelikult oma naisega kodus on? Kristjani kommentaaridest jääb tihti mulje, et ta on rõhutud ja allasurutud ja naine on kodune valitsejanna. Ühes intervjuus oli Kristjan siiralt imestunud, et kus on need naised, kes vajavad varjupaiku ja keda kodus vägivallaga ähvardatakse. Tema tutvus- ja pereringis on vastupidi – mehed on pigem need, kes kodus vaikselt püüavad elada, et mitte teisi häirida ja jalgu jääda. Kristjan on maininud, et pika ja õnneliku abielu eelduseks on, et tuleb lihtsalt naisel lasta teha, mida ta tahab teha. Ta tahab koristada, nõusid pesta, lapsi kooli ja trenni viia, ta tahab majapidamistöid teha. Ta tahab peret hoida ja Kristjan teda selles segama ei hakka.
„Kuna ma olen peamiselt kodus, siis kellest ma veel räägin saates, kui oma naisest. Tema võtab seda kergelt, sest ta teab, et see on minu töö. Minu ema tunneb talle vahel kaasa, et Maris peab välja kannatama selle õudse mehe. Ta ise võtab seda kergelt, nagu mina isegi, sest see kõik on koomilise võtmega, see pole tõsiselt võetav. Ma loodan, et vaatajad mõistavad seda. Minu ema kaitseb teda, see on õudne“, naerab Kristjan.
Mina olen oma elus teinud mitmeid inimkatseid. Ma olen olnud kuu aega ilma lihata, kuu aega ilma nisujahuta, kuu aega ilma napsuta, kuu aega ilma piimatoodeteta. Olen enda peal katsetanud erinevaid toitumisreziime ja leidnud sobiliku. Täna ma liha ja nisujahutooteid ei söö ja tunnen ennast hulga õnnelikumana. Teet mainis kunagi, et tema võttis kõige rohkem alla, kui tal olid breketid suus. Süüa ei saanud midagi peale supi ja kaal langes kolinal. Tõhus, kuid väga kallis. Kristjan on samuti katsetanud hulga erinevaid dieete. Milline tema jaoks töötab ja kas ta on oma režiimides kindel?
„Ma olen kõva alustaja, aga need katsetused ei kesta kuigi kaua. Kui kilo on kaalust kadunud, siis on võit käes ja lased jälle lõdvaks. Pikalt ma vastu ei pea, muidu oleks ma ammu kõhna poiss. Pikalt korraga vastu ei pea, aga olen taas siis jälle visa alustama. Naisele on see raske, sest tema on teinud toidu kodus meest oodates hoolitsevalt valmis, aga siis teatan mina saabudes , et ma ei söö sellest midagi, sest alustasin täna uue dieediga. Siis ta jälle ohkab raskelt.“
Mida uut toob algav telehooaeg lisaks vanadele ja armastatud saadetele? Kristjan on hetkel tegev kolme saate juures. Üksinda juhib „Lotokolmapäeva“, kahekesi koos Teeduga „Nädalalõpp Kanal2ga“ ja ühiselt käiakse ka reisil reisisaateid tegemas. 
„Uus hooaeg toob kõik vana tagasi. „Nädalalõpu“ saade on ikka sama rõõmus, katsume uusi nägusid kutsuda, kuid see ring jääb järjest väiksemaks. Kes on käinud, kes ei tule kunagi, kellel pole midagi uut pakkuda. „Lotokolmapäev“ jätkub vana formaadiga. Talvel sõidame ka uut reisisaaadet tegema, mis tuleb eetrisse kevadel. On, mida oodata.“

Tundub, et tuleb taas üks muna.