teisipäev, 6. detsember 2016

Näidend R. Kaugveri elust "Mees raamatust"


Arlet Palmiste
MEES RAAMATUST
Raimond Kaugveri elu tema enda raamatute põhjal. Segi reaalsus ja fantaasia.
Kasutatud lõike Raimond Kaugveri raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“

Tegelased
Raimond
Aave
Kirjanik Jaik
Algkooli õpetaja
Koolikaaslased
Suurkask
Tuur
Anti
Ema
Naabrinaine
Nahkkuub
Paadimees
Sõdur
Reamees
Vangid
Koomand
Valvur
Doktor
Afik
Lena
Vasja
Haiged
Sass
Kivi
Ametnik
Sõber
Toimetaja
Neiud
Prill
Arst Viinaravil
Milli
Madis
Arst
Simmo
Ajakirjanik
Tali
Õde
Kirjanik1
Kirjanik 2


PILT 1. Algkool
(Algkooli saal. Pidulik aktus. Kõnet peab kirjanik Juhan Jaik)
Jaik: Kõige olulisem koolimaja uksest sisse astudes on õppimine. Teie uus koolimaja on ütlemata suur ja avar, täis uusi ja põnevaid võimalusi. Lausa häbi võiks olla sellistes tingimustes halbadele hinnetele õppida. Tahaksin meenutada meie rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaaret, kes kirjutas, et Lagle talu laudad olid nii suured ja valged ja lehmad jäid nendes harjumatutes olukordades hoopiski ahtaks. Ma väga loodan, et teiega nii, ei juhtu.
Õpetaja: Täname armastatud kirjanikku ja ka meie koolis palavalt armastatud  „Võrumaa juttude“ autorit kirjanik Juhan Jaikki. Meil on väga hea meel, et olete leidnud võimaluse meie tillukest Rakvere kooli külastada. Plaksutame talle. Lapsed ja nüüd liigume vaikselt oma klassidesse.
(õpilased tõusevad ja lähevad väljapoole)
Õpetaja: Raimond. Palun tule siia. (Õpetaja seisab koos Jaigiga) See on meie esimese klassi õpilane Raimond. Väga andekas kirjandite kirjutaja ja kooliajalehe „Võitlus“ toimetaja.
Jaik: Väga tubli. Niisuguste meeste peal on meie lootus, nemad peavad meie eesti kirjandust tulevikus edasi ja ettenägemata kõrgustesse viima. Kas sa tahaksid kirjanikuks saada?
Raimond: Kas siis kirjanikuks võib saada?
Jaik: Võib vist ikka küll. Näe, minagi sain.
Raimond: Teie …
Jaik: Ja miks siis sinust ei võiks saada?
Raimond: Kirjanikuks peab sündima.
Jaik: Nii, nii. … Oletame, oletame, väikemees … Aga võib-olla oledki sa selleks sündinud, ah? Oled sa ise ka midagi juba kirjutanud? Ei, ma ei mõtle kirjandeid, vaid mõne jutu või luuletuse või … ?
Raimond: Olen küll.
Jaik: Noh, näed siis. Tead, ma ütlen sulle ühe suure tõe. Kes kirjutada suudab, see lihtsalt peab kirjutama, ta ei pääse kuhugi. Mitte mina ei ole seda tarkust välja mõelnud, nõnda on öelnud palju suuremad mehed. Nii et lase edasi, ära peatuma jää. Ja ära lange kohe masendusse, kui sul midagi just niimoodi välja ei tule, nagu sa tahtsid. Kellelgi ei tule kõik niimoodi välja. Inimese elu on üks pikk õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rida … Noh, jääme siis esialgu nägemiseni, noor kolleeg. Kümne aasta pärast saame ehk kuskil mujal kokku …

PILT 2. Klass
Klassis valitseb sõjakas meeleolu. Siseneb Kaugver
Suurkask: Ahaa Kaugver, meie organisaator ja komitee esimees tulebki. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõprusavaldus see oli? Monument otse kooli akende alla sajaks tükiks õhku lastud. Vaata,. Vaata aknast välja. Kellele seda siis vaja oli? Pronksist figuurid ära veetud, ainult kivihunnikud on veel jäänud. Poed kõrvale? Ei lähe läbi. Anna vastust!
Kaugver: Mis sa jamad?
Suurkask: Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.
Kaugver: Kuradi lollid. Mis on minul sellega pistmist? Ma nõuaksin ise kelleltki aru.
Suurkask: Ah nii. Meie mõtlesime jälle, et …
Kaugver: Pea lõuad!
Suurkask: Nonoh, ära selle pärast kohe ninasse karga.
Tuur: Ise jaurad teise kallal. Leidsid , kelle kallale tikkuda.
Suurkask: Kaitsed oma pinginaabrit, jah?
(pinge langeb, kõik istuvad oma kohtadele)
Tuur: Pärast esimest tundi koguneme kõik õuele. Tuleb ülekooliline demonstratsioon.
(Üksmeelne nõusolek)
Tuur: Ausammast me enam ei päästa. Aga need , kes seal praegu kivi lahti kangutavad, peksame laiali
Neiu: Kas tüdrukud ka tulevad?
Tuur: Kui te vedelaks ei löö.
Anti: See lollus jääb ära.
Tuur: Kes sina oled?
Anti: Kas sa ei tea?
Tuur: Jõuan mina igat punaste sabarakku tunda.
Anti: Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma.
Tuur: Ja mis siis?
Anti: Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.
Tuur: Ka, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled.
Anti: Demonstratsiooni ei tule.
Tuur: Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled? Kutsud sõbrad kuulupildujatega appi.
Anti: Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis. Teile aitab vähemastki. (hakkab ukse poole liikuma)
Tuur: Lähed üles andma?
Anti: Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile aru pähe panema.
Tuur: Minuga ära naljata, poisike. Ma ei ole Suurkask.
Anti: Ühesugused lollid olete mõlemad.
Tuur: (haarab Antil rinnust) Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha. Täpselt maha.
Anti: Mis sa rebid, lõhud riided ära.
Tuur: Mis sust lõhkuda, laguned ise.
(heliseb koolikell)
Tuur: Nüüd alla marss. (Kõik väljuvad v.a Anti. Kaugver on viimane)
Anti: Ja sina lähed ka?
Kaugver: Mis see sinu asi on? (põrkub uksel Tuuraga)
Tuur: Mine tagasi.
Kaugver: Miks?
Tuur: Mine
Kaugver: Mis õigusega sa …
Tuur. Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled sa ikkagi klassiorganisaator.
Kaugver: Sa ei tohi mind keeleta. Ma olen …
Tuur. See on meie asi. Ära poe ilmaaega. Meiega sa ei tule.
(Tuur lahkub.)
Anti: Nii et vedelaks lõid?
Kaugver: Mida sa minust tahad.
Anti: Sinust ei olegi midagi tahta. Sa ei tea ise ka, kuhu sa kuulud või kellega oled.

PILT 3. Tänav
Ema: Et see Päts venelased nii kergekäeliselt sisse lubas on patutegu.
Naabrinaine: Ja mis neist kasu oli. Saksa väed tulevad ikka sellise hooga üle piiri, et ega neil pole võimu vastu seista.
Ema: Minul on seni, kuni minu poega relva alla ei panda, täiesti ükskõik, kes siin riigis võimu jagab. Pea-asi, et poisid saavad koolis käia ja eks siis hiljem ole nähe, kelle leiba nad sööma hakkavad.
Naabrinaine: Arvad, et see nii lihtsalt läheb. Kõik , kes kaela kannavad ka relva alla pannakse. Selles võid kindel olla. Vaata kuidas noorsandid juba praegu jooksevad tänaval valged lindid ümber käe.
Ema: Poiss saab alles 15. Koolis oleks vaja neil käia, mitte siin sõda mängida.
Naabrinaine: Just. Kas Raimond ei ole veel püssi pihku võtnud.
Ema: Ei ole. Tema on teistsugune. Temale sellised asjad ei meeldi. Pole tal kunagi õiget seltskonda olnud, kellega koos maailma parandada.


PILT 4. Värbamine Punaväkke
Raimondi kodune köök. Siseneb Anti.
Anti: Siin sa siis eladki. Pole viga … Ega teil klikiajal töö ja rahapuudust ju polnud.
Raimond: Oled hävituspataljoni astunud?
Anti: Elus peab tegema omad valikud. Hitleri väed on piiri ületanud. Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Paljud meie endised klassivennad on juba läinud.
Raimond: Kuulsin, et Leedu ja Riia on juba vallutatud. Istu.
Anti: Seda, mis mul öelda on võib ka püstijalu öelda. Aeg on sinulgi otsus teha. Oli kooliajal mis oli, aga nüüd peab igaüks oma koha kindlaks määrama.
Raimond: Ma ei saa aru.
Anti: Saad küll. (süütab sigareti). Kui ma teistele ütlesin, et tulen sinu juurde, soovitasid nad mul käega lüüa. Ma tulin siiski. Miks, kurat seda teab. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Ega ma sinu pärast nii väga tulnudki. Aga praegu on iga mees kallis. Ja sinu kohus on  meiega kaasa tulla.
Raimond: Vaevalt mind sinna tarvis on.
Anti: On. Muidu ma poleks tulnud.
Raimond: Nii et nüüd kõlbab igaüks.
Anti: Mitte igaüks. Need , kes peavad meie hulgas olema.
Raimond: Kas mina pean.
Anti: Pead.
Raimond: Aga kui ma ei pea.
Anti: Sinu suhtes oli meil tõsine jutuajamine. Mõned seltsimehed isegi arvasid, et sind oleks tulnud jalust koristada, sest sa ei ole usaldatav. Mina vaidlesin vastu.
Raimond: Ah, nii.
Anti: Ma ei usu, et sa nende poole hoiaksid.
Raimond: Ma ei hoia, ma ei …
Anti: Kas sa üldse kuhugi poole hoiad? Mõni kord saab ka nii elada. Praegu ei saa. Kes pole meie poolt, see on meie vastu.
Raimond: Mina jälle mõtlen, et kes pole teie vastu, see on iseenesest teie poolt.
Anti: Demagoogia. Poolt olemist  tuleb praegu näidata. Tegusid on tarvis.
Raimond: Sa kutsud mind siis …
Anti: Viimast korda.
Raimond: Ja kui ma ei tule?
Anti: Sa tuled.
Raimond: Aga kui ma siiski ei tule?
Anti: Kardad, et lasen su kinni panna?
Raimond: Ma ei karda midagi.
Anti: Võib-olla oleks see tõesti kõige targem tegu … aga ole mureta. Ohtlik sa ei ole. Selleks oled sa liiga arg. Hüvasti.

PILT 5. Tänav
Ema: Õnn, et see siiski nii rahulikult läks.
Naabrinaine: Mis asi siis?
Ema: Ma mõtlen ikka neid sakslasi. Venelased hiilisid nii vaikselt öösel välja ja hommikul olid sakslased asemel. Ma magasin ja ei saanud arugi, et võim vahetunud.
Naabrinaine: Ole nüüd. Mul käis küll vanamees teisi tänaval tervitamas. Siiamaani käib õnnis nägu ees ringi, nagu oleks inglit näinud.
Ema: Juula kõrvalmajast kõõlus aia peal, kui sõdurid mööda marssisid. Seelik oli ka lühemaks jäänud. Ei tea, keda või mida ta loodab neilt saada.
Naabrinaine: Raimond on ikka kodus.
Ema: Kodus jah.
Naabrinaine: Siis on hea. Paljud lasid koos punastega jalga.
Ema. Seda küll, aga paljud tulid koos sakslastega tagasi. Ei teagi, kumb see parem on.

PILT 6. Värbamine Omakaitsesse
(Raadiost kostab saksakeelne laul. Raimondi tuba. )
Siseneb Suurkask. Püstol vööl. Valge lint käel)
Suurkask: Na, servus Kaugver. Kuulsin, et sa pidid ikka alles olema, mõtlesin, et tulen õige vaatama. Mul valvekorrast vaba päev.
Raimond: Tervitus. Sind on päris üllatav siin näha. Võta istet.
Suurkask: Arvasin juba hirmuga, et venelased sulle enne äraminekut põõna panid. Sa ju nende kampa ei läinud. Ütlesid ennast lahti.
Raimond: Ma ütlesin ennast igalt poolt lahti.
Suurkask: Aga näe, oskasid ennast siiski läbi vedada. Sehr Gut. Meie lollikari lasi ennast mobiliseerida. Kah tolad. Paari kuu pärast on Venemaa kaputt, siis vedelevad kuskil Neveli rabas, hambad taeva poole. Kas sa Anti saatusest kuulsid?
Raimond: Ei.
Suurkask: Löödi juba mättasse. Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu.
Raimond: Kust sa tead?
Suurkask: Onu rääkis. Tema seda operatsiooni juhatas.
Raimond: Kas sina siis … seal ei olnud.
Suurkask: Olin. Aga mind … ei võetud haarangule kaasa. Onu … kartis, et saan pihta. Nüüd, kus vanamees ja mutt Siberis on, pean ennast hoolega hoidma.
Raimond: Neist ei tea sa midagi?
Suurkask: Kes neist enam kuuleb. Läksid – ja lõpp. Aga oodaku – kummagi eest tõmban sada venelast maha. (istub) Noh, aitab logelemisest. Marss kuub selga ja staapi. Meil on käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või kümneks. Näe, täna õhtul peaks haarangule minema, aga ei saa – pole kedagi staapi valvesse jätta. Na los, junge. Viska pintsak selga.
Raimond: Kuhu sellega nii kiire on?
Suurkask: Kuidas – kuhu? Ma ju ütlesin, et vaja kedagi staapi valvesse panna, ma ise sõidan haarangule.
Raimond: Täna … ma küll ei saa.
Suurkask: Mis sul siis täna on?
Raimond: Ma  … Mul on täna isaga üks asi pooleli. Ka üks … tähtis asi. Täna … ei saa.
Suurkask: (naerab) Tähtis asi! Temal on sõja ajal mingisuguseid tähtsaid asju ajada. Praegu on ainult üks tähtis asi – sõda! Ja see, et me iga mahajäänud venelase ja oma punase ära nopime – nii kähku kui võimalik!
Raimind: Täna ma ei saa.
Suurkask: Nagu grammofon. See plaat ei kõlba, katsu vahetada. Kuule sa, vist kardad?
Raimond: Kardan küll.
Suurkask: Pauku jah? Oled sina ka üks kuradi memmepoeg. No mida sa kardad? Värised, et  võid kuskil pihta saada?
Raimond: Minust ei ole sõjameest … Ma olen … noh, niisugune …
Suurkask: Et susi sind söögu. Tean missugune sa oled – teised sõdigu, teised tehku. Kes kurat see peab sinu eest eluga riskima? Mis kulla väärtus sel sinu nahal siis on.
Raimond: Ega ma sellepärast, et  …
Suurkask: Kust kurat on küll niisugused jänesed võetud? Eestlase nime teevad täis, ei julge enam sakslastele otsagi vaadata! Võõras rahvas tuleb ja päästab sind, aga sina lõdised ahju taga, ei liiguta kättki, et vähemalt kaasa aidata! Aga kas sa selle peale oled mõelnud, mismoodi sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse!
Raimond: Mismoodi?
Suurkask: Vaenulikkusena, vastuhakkamisena, punaste poole hoidmisena. Kas sa tead, mida see tähendab?
Raimond: Kuule, ma ju ütlesin, et ma täna …
Suurkask: Lora. Aga olgu pealegi. Palu siis täna öösel jumalat, ehk saad oma hirmust üle. Kui sa homme staabis ei ole, räägime sinuga teist keelt. (lahkub)
(Raimond hakkab kiirustades kohvrit pakkima. Siseneb ema)
Ema: Kuhu nüüd siis minek.
Raimond: Lähen üle mere Soome. Siin läheb olemine kuumaks.
Ema: Nüüd vastu õhtut.
Raimond: Vastu õhtut, öövarjus, ongi kindlam.
Ema. Miks just Soome. Sõida Alutagusele onu juurde. Seal metsade sees ei ole sa kellelgi ees.
Raimond: Ei jäta nad siin kuskil rahule. Soome minek on siiski kindlam.

PILT. Põgenemine
Öö. Rannal seisab kolm meest kottide ja kohvritega. Eemalt paistab valgust ja saksa keelset laulu. Tuleb nahkses kuues mees.
Nahkkuub: Igav, jah? Pole viga , varsti läheb sõiduks. Tänage jumalat, et niikaugel olete. Ja et meri parasjagu kõrgeks läks. Selle ilmaga ei võta ükski prožektor pisikest paati välja. Olge siis valmis. Ja jänesed visake põuest välja. Meri jäneseid ei salli.
(Randub paat)
Nahkkuub: Tulge. Tasem, ärge kolistage! Otsad!
(pikk paadisõit vaikuses. Lähenevad laeva tuled. Nahkkuub võtab põuest püstoli ja vinnastab selle.)
Nahkkuub: See on miinimeri. Suured laevad siia ei tule. Võime hinge tõmmata. Hoiad sõja eest kõrvale?
Raimond: Kus sa saad kõrvale hoida? Vägisi tahab sind endaga kaasa tõmmata.
Nahkkuub: Las poisid hullavad. Selle suure ehituse juures ei tunne ühest naelast keegi puudust.
Raimond: Tunnevad ja kuidas veel.
Nahkkuub: Loodad Soomes varju leida?
Raimond: Mul seal mõned vanad sõbrad ees.
Nahkkuub: Lähed Eesti rügementi?
Raimond: Kuulsin jah, et seal Eesti väeüksus loodud on. Kui juba sõdima peab siis koos omadega.
Nahkkuub: Õige ta on. Soomes vähemalt tead, kelle või mille eest võitled. Eestis pead paraku võõra võimu nimel tegutsema.
Paadijuht: Kui nüüd vastu mõnda neetud kaljut ei põruta. Hoidke kõvasti kinni, et üle parda ei lenda. Kui laguneme, siis jääb igale mehele vähemalt mingi laud pihku. Rannani on paarsada meetrit.

Pilt. Soome
Kaevikus mehed kõrvuti Taustaks lakkamatu lahingumüra.
Sõdur: Pole need soomlased paremad sugugi. Uut satsi nägid. Samamoodi vaevalt seitseteist täis, aga juba sõtta.
Reamees: Nii on, kui pead suurema vaenlasega võitlema, kõik jõud tuuakse mängu.
Sõdur: Arusaadav, et nad rõõmustavad iga abikäe üle , mis üle lahe saabub.
Reamees: Kuus kuud juba sõdime siin ja venelane pole selle ajaga meetritki lähemale saanud.
Kaugver: See on ju hea.
Reamees: Hea ikka. Vahepeal tahaks teada, kuidas kodus olukord on.
Sõdur: Ma pole juba mitu kuud üle kahe tunni korraga maganud. Kui peaks nüüd korraga tõelist lahingut pidama, siis ei teagi, kas jaksan püssi palge tõsta.
Reamees: Puhata tahaks küll. Koju tahaks ka.
Sõdur: Varsti lubati puhkust anda. Kui meri lubab, siis läheks kohe koju.
Raimond: Üle Vuoksi uduvinast jahe tooga
Vuoksi vaikib aga mina voogan.
Seisab teispool noori mehi teiste kõrval
Vaatan nende halle kehi, mõrvan …
Sõdur: See pole päris õige, mina ei mõrva.
Reamees: Kummaline on see sõda. Istume kaevikutes.  Meie siin , nemad sealpool.
Sõdur: Tammerlas lahutas meid vaid jõgi. Kaevud olid tühjad, vett sai jõest. Iga päev oli üks tund kuulutatud tulevabaks. Sellest peeti auga kinni. Mõlemalt poolt tulid mehed ämbritega. Koguneti jäässe raiutud augu juures. Püüti juttu rääkida, vahetati paberosse … Vaherahu lõppemisest anti mõlemalt poolt märku kuulipilduja valanguga. Kaks korda astuti lubatud ajanormist üle. Kord meie ja kord nende poolt. Rikkujat karistati kohe. Ma nägin pealt kuidas meie snaiper venelasele tina andis. Miks ta hilines, seda ei teagi. Tuli ämbrid käes, aega oli veel viis minutit. Värske lumi oli just sadanud ja see tegi kõndimise raskeks. Signaalvalang kõlas. Ta lisas küll sammu, püüdis pääseda päästva valli taha. Ühtki pauku ei kostnud. Soomlane naaberpesas tõstis püssi palge. Tõstis ja langetas mitu korda, nagu harjutustel. Venelane jõudis kaldale ja peatus hetkeks. Pani ämbri maha ja pöördus meie poole, võttis läkiläki peast ja kummardus, nagu tänutäheks. Sellel silmapilgu soomlane tulistaski. Sinna ta jäigi. Saime tund aega marutuld, aga keegi snaiprile midagi ette ei heitnud.
Kaugver: Mitmele sa ise tina oled andnud?
Sõdur: Ma paugutan niisama õhku. Ega nad lähemale selle müra peale ikka ei tule. Aga sina ise? Mitu täket püssikabal juba on?
Kaugver: Null. Vaata üle kui ei usu. Pole ma kedagi maha tõmmanud. Ma pole õieti ühtegi pauku teinud. (Paus)
Reamees: Ma olin eestlaste reservlaagris. Kott oli kodunt kaasa pandud sööki täis. Väike pidu. Läksin välja asjale ja korraga olin maas. Ma ei saanud millestki aru, vaatan taevasse ja seal vihisevad ainult tuletukid. Ihu oli kange ja liikuda ei saanud. Hetk hiljem selgus, et õhku oli lennanud tankimiinide ladu, mis seest poolt imekombel põlema oli läinud. Korrapidaja ohvitser märkas seda ja kamandas kompanii kustutama. Kakssada meest asetati maja ümber sõõrdi, üks ots maja ja teine järve ääres ja ämbreid käest kätte andes püüti kahjutuld kustutada. Just siis jõudis tuli miinideni. Pilt oli kohutav. Veel teisel päeval leiti maja ümbert laipu. Jalad-käed rippusid puude otsas. Mõni päev hiljem selgusid täpsed arvud. Kaheksakümmend neli surnud, sada kakskümmend haavatut. Tol ööl hukkus Soomemaa pinnal rohkem eestlasi kui kahe pika sõja-aasta jooksul kokku.
Kaugver: Puhkusele lubatakse. Räägitakse, et isegi koju lastakse.
Reamees: Ehk on siin isegi kindlam. Kodus käib rinne üle ja uued peremehed on taas kohal. Ise võid aimata, et ega sul siis pääsu pole.
Sõdur: Ma olen mõelnud, et peaks Ameerikasse minema. Seal on siiski võrreldes siinsega elu nagu paradiisis.
Kaugver: Korjake oma asjad kokku. Vahetus tuleb.

PILT: Tänav. Sakslaste kolonn möödub vestlejatest lakkamatu vooluna.
Naabrinaine: Sakslased taganevad hirmsa hooga. Varsti on venelased siin jälle kohal.
Ema: Seda ma kardan jah. Raimond võitleb ju nende jaoks valel poolel.
Naabrinaine: Tal pole mõtet siis koju tulla. Mäletad, kuidas neljakümne esimesel kõik , kes venelaste soove ja tahtmist ei täitnud kongi pisteti.
Ema. Vedas kui pisteti. Paljud jäid üldse kadunuks. Kirjutas, et saab puhkust. Lubas koju tulla. Ma nüüd ei teagi.
Naabrinaine: Parem ärgu tulgu.
Ema: Seda küll. Aga siis ei saa kirju ka enam. Ohjah.
Naabrinaine: Pea-asi, et elus on. Küll saab siis kõik lõpuks korda.

PILT. Kojutulek
Kaugver hiillib pimedas kodu poole. Viskab kiviga vastu akent. Aken avatakse.
Raimond ja Ema embavad teineteist.
Ema: Sa tulid.
Raimond: Jah.
Ema: Sakslased taganesid sellise hooga, et isegi moonaladu ei jõutud tühjaks teha. Igaüks võttis siis endale nii palju kui kanda jõudis. Kui venelased tulid pandi uksed jälle lukku. Ühtteist mul siiski on. Istu ometi. Tulid sa kauaks?
Raimond: Ma ei tea veel. Ma olin ju vaenlase poolel. Kas ma üldse siia saan jääda? Kui palju sa oled pidanud minu pärast kannatama.
Ema: Võta need mudased rõivad ometi ümbert ära. Pesen puhtaks.
Raimond: Pole lugu. Küll jõuab.
Ema: Võta-võta ometi. Kes teab, millal sa pead edasi minema.
(Raimond võtab riided ära)
Ema: Kas sind keegi nägi ka tulemas?
Raimond: Ma ei usu, et mind keegi ära tundis. Vaata, milline ma välja näen.
Ema: Mis sul nüüd siis plaanis on.
Raimond: Ei tea. Igatsus oli nii suur kodu näha.
Ema: Meie kooli pole kinni pandud. Õppetöö käib tänaseni, kuigi raskustega …
Raimond: See on ju hea.
Ema: Kui sul midagi teha pole, siis võid kooli appi  tulla. Seal oleks noori õpetajaid väga vaja. Ja mehi. Lapsed on ka hirmul ja segaduses.
Raimond: Tore. Miks mitte? Kas ma sobiksin?
Ema. Muidugi. Ma lähen pesen su riided ära. Siis lähed maale, seal on rahulikum. (väljub)
(Raimond kõnnib. Koputus uksele. Raimond kuulatab. Koputus kordub)
Hääl: NKVD.
(Raimond avab kiirustades kapiukse. Seal on ainult kleidid. Ta tõmbab ühe selga ja lippab aknast välja. Uks murtakse maha.)
NKVD: Seis. Või tulistan.

PILT. Ülekuulamine
Anti: Ajasime sind kaua taga. Mida sa lootsid? Pääseda?
Raimond: Anti. Koolivend …
Anti: Jutustage , kuidas teist sai nõukogude võimu vaenlane.
Raimond: Anti, ole nüüd …
Anti: Palun vastata küsimusele.
Raimond: (Vaikselt) Ma ei ole nõukogude võimu vaenlane.
Anti: Teie sõdisite relv käes selle võimu vastu.
Raimond: (meeleheitel) Anti, saa aru, ma pidin ju …
Anti: Pärast esimest Eesti vabastamist varjasite ennast metsas kuni 15. oktoobrini, mil lõpuks tulite välja ja andsite ennast miilitsaorganite korraldusse.
Raimond: Ma ei … julgenud varem tulla. Mulle räägiti , et kõik väljatulijad … lastakse maha.
Anti: Miks te 1941 Omakaitsesse astusite?
Raimond: Ma pole seal olnud.
Anti: Valetate.
Raimond: Ma … Mind sunniti!
Anti: Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon. Kedagi ei sunnitud sinna astuma.
Raimond: Mind ähvardati. Mind ja minu isa taheti arreteerida.
Anti: Ja teie pidasite paremaks nendega kampa lüüa?
Raimond: Mul ei olnud ju pääsu.
Anti: Olles omakaitse teenistuses, võtsite osa vangistatud nõukogude inimeste valvamisest. Te käisite nõukogude inimeste peale korraldatud haarangutel.
Raimond: Ei. Ei.
Anti: Meil on andmeid, et te seda tegite.
Raimond: Ei! Ma ei käinud haarangutel!
Anti: Edasi. 1942. Aastal astusite vabatahtlikult Saksa fašistlikku armeesse ja võitlesite relvaga oma kodumaa vastu.
Raimond: Ma ei võidelnud. Ma …
Anti: Siin on andmed teie rindeloleku kohta (näitab dokumente) See on väljavõte pataljoniülema käskkirjast, millega teile anti niinimetatud idamedal.
Raimond: See oli juhus. Ma sain sell medali kogemata. Ma pole ühegi punaarmeelase pihta …
Anti: Rindel olles võtsite osa külade põletamisest, süütute inimeste hukkamisest, naiste ja laste …
Raimond: (karjub) Anti!
Anti: Seersant, jätke meid kahekesi.
Seersant: Just nii, seltsimees vanemleitnant. (lahkub)
Anti: Sa ei oodanud mind siit eest leida?
Raimond: Suurkask ütles, et sa olevat … hukkunud.
Anti: Maha löödud, tahtsid öelda? Jah?
Raimond: Jah.
Anti: Nagu näed, eksis Suurkask. Kas sa tead, et ta ise minu pihta tulistas?
Raimond: Tema. Ta ütles ju, et …
Anti: Tema. Aga ei tabanud. Ma pääsesin läbi.
Raimond: Ja läksid Punaarmeesse?
Anti: Seal oli minu koht.
Raimond: Kus sa … (osutab kaotatud käele)?
Anti: Käsi? Käsi jäi Leningradi alla. Võimalik, et sina selle kuuli lasid. Sealsamas sain ka selle (näitab armile). Ja selle (koputab puujalga).
Raimond: Aa…
Anti: Nii. Sinul läks kergemini, nagu ma näen? Mind taheti demobiliseerida. Aga ma leidsin, et mul on veel ülesandeid. Niisuguseid, mida saab täita ka ühe käe ja ühe jalaga.
Raimond: Sa oled siis nüüd …
Anti: Riikliku Julgeoleku uurija.
Raimond: Anti, sa pead minust aru saama! Las ma jutustan sulle …
Anti: Ma tean kõik.
Raimond: Aga sa ei tea miks. Sa ei tea, miks ma …
Anti: See mind ei huvita.
Raimond: Sa siis … süüdistad mind? Sa süüdistad mind selles, et …
Anti: Sind süüdistab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. (Loeb paberilt) „Eesti NSV territooriumil kehtestatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi viiskümmend kaheksa lõik üks „a“ järgi otseses isamaa reetmises“. Kas sa mõistad, mida see tähendab?
Raimond: Ma ei ole isamaa reetja!
Anti: Kes sa siis oled? Kes sa oled?
Raimond: Ma olin sunnitud …
Anti: Aitab. Keegi ei saanud sind sundida tõstma relva oma kodumaa vastu.
Raimond: Mis minust … nüüd saab?
Anti: Seda ütleb sulle sõjatribunal.
Raimond: (karjatab) Sõjatribunal.
Anti: Kas sa arvasid, et me sulle aitäh ütleme?
Raimond: Sa … annad mind sõjatribunali kätte.
Anti: Jah. Ma oleksin võinud sinu juurdlusest ka loobuda. Kas sa tead, miks ma seda ei teinud?
Raimond: Ei … Ei tea …
Anti: Ma tahtsin, et sinu üle mõistetakse kohut täie rangusega. Mind sa oma põiklemistega ei peta.
Raimond: Ma vihkan sakslasi.
Anti: Aga keda sa armastad. Keda vihatakse, selle eest ei tõmmata mõõka tupest.
Raimond: Anti! … Me kasvasime ju koos üles, käisime koos koolis … Sa tunned ju mind … Sa ei või mind hukka mõista! Sa ei tohi! Sa pead aru saama. Sa pead …
Anti: Jah, ma tunnen sind. Tunnen hästi, Raimond Kaugver. Ja sellepärast ära looda minult mingit halastust. Seersant!
Seersant: (ilmub uksele) Seltsimees vanemleitnant!
Anti: Jätkame ülekuulamist. Jutustage, mida te tegite metsas enne väljatulemist.
Raimond: Mitte midagi … Varjasin end võsas, pärast kaevasin koopa …

PILT. Kohtuotsus
Kohtunik: Kohtuotsus … Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik Raimond Kaugver süüdi mõista Vene NFSV Kriminaalkoodeksi prg 58 lõik 1 järgi ja karistada teda 10 aastase vabaduskotusega tööparanduslaagris koos õiguste kärpimisega 5 aastaks. Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisel ei kuulu.
(Taustal hakkab liikuma rong, kõlab vile)

PILT. Vangilaager
Mehed on räbaldunud tööriietes rivis.
Valvur: (loetleb) Ivanov.
Ivanov: Pjotr Iljits, paragrahv viiskümmend kaheksa-üksteist, viisteist aastat, lõpp tuhat üheksasada viiskümmend üheksa.
Koomand (Seisab rivis Raimondi kõrval. omavahel) : See on … üle mõistuse.
Raimond: Mis asi?
Valvur: Davidjan.
Davidjan: Asot Vladilenovits, viiskümmend kaheksa – kuus, kakskümmend aastat, lõpp tuhat üheksasada kuuskümmend kolm …
Koomand: (lööb käega) Üle mõistuse …
Valvur: Kabanov!
Kabanov: Roman Matvejevits, paragrahv sada nelikümmend kaks, kuus aastat, lõpp tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa.
 Koomand: See ei või tõsi olla …
Raimond: Arvad? Vaata siis lähemalt. Minu arust on see liiga tõsi.
Koomand: Ei ära võta seda nii lihtsalt. Need mehed ei saa kõik olla rahvavaenlased.
Raimond: Aga mis mul võtta? Mina ei imesta midagi Olin vaenlase armees. Olin. Sõdisin nõukogude võimu vastu. Sõdisin. Noh ja nüüd olen siin. Absoluutselt loogiline asjade käik. Mis sinusse puutub, siis  seda ma ei tea – ju sa ka mõne kontrrevolutsioonilise trikiga hakkama said.
Koomand: Seep see on , et ei saanud. Mitte millegagi ei saanud ma hakkama. Terve elu olen nõukogude võimu eest seisnud.
Raimond: siis oled sa küll sisse kukkunud. Või seisid sandisti.
Koomand: Seda ma ei saa uskuda. Ma olen alati aus olnud.
Raimond: Kurat seda teab.
Koomand: Oled sa meie vastu?
Raimond: Teie? Kelle teie?
Koomand: Nõukogude võimu.
Raimond: Ma ei tea. Ma ei tea enam üldse, kelle poolt või  vastu ma olen!
Koomand: Enam. Varem siis teadsid? Kas sa varem teadsid?
Raimond: Mis tähtsust sellel on? Pole varem isamaa äraandjat näinud?
Koomand: Mis äraandja sa oled?  Poisike, laps. Loll laps.
Raimond: Lapsele ei virutata kümne aastaga.
Koomand: Näed, et virutatakse.
(Rivi alustab liikumist)

PILT. Kaevanduse varing
(Kaevandus. Mehed töötavad. Lint seiskub. Koomand võtab põuest kirja.)
Raimond : Kodunt?
Koomand: Tahad kuulda?
Raimond: Loe.
Koomand: (võtab kirja vahelt linnusule) Peoleo oma. Krista leidis. Ja saatis mulle. Et oleks kodusem. Ja Andres … (võtab kaks kuivatatud õit) … Andreselt on need.
Raimond: Tublid järeltulijad sul.
Koomand: Ega neil kerge ei ole.
Raimond: Kas meil on kerge?
Koomand: Kergem. Usu mind, kergem.
Raimond: Ah, jama.
Koomand: Ei ole jama. Meil on kergem, kui lastel, kelle isa on korraga kuulutatud rahvavaenlaseks.
Raimond: Mis tähtsust on sellel, mida keegi arvab seal kuradi kaugel maal, kuskil Emajõe või Pärnu lahe kaldal? Meie olukorda see kergemaks ei tee.
Koomand: Aga lapsed usuvad minusse …
Raimond: Omad lapsed, miks nad ei peaks uskuma.
Koomand: Oma lapsed viskavad teinekord kõige enne kiviga.
(Masin käivitub. Koomand paneb kirja põue)
Raimond: Läheb lahti. Davai, suure kodumaa ja kuuenda katla eest.
(Ruumi täidab tolm ja lagi langeb suure mürinaga sisse. Tolmu hajudes lesib Raimond suure tala all. Kaugelt kostab Koomandi ägisemist.)
Raimond: Koomand. (Karjub) Koomand. 
Hääl: Siin on keegi.
Päästja: Oled sa ainus ellujäänu? Kui siin on veel kedagi on, liigume edasi. Sina pead seni vastu.
Raimond: Siin pole enam kedagi.
Päästja: Sa pole ühtki häält kuulnud?
Raimond: Mitte ühtki. Nad on kindlasti kõik …
Päästja: Sa ei soni?
Raimond: Ei! Ei!
Päästja: Hüva. Seal võib ju veel mõni olla, teadvusetult või nii. Aga olgu, viime selle kisakõri enne välja.

PILT. Vangla haigla
Haigla. Rivis voodid haigetega. Ühe haige juures askeldab doktor.
Doktor: Kes tahab appi tulla?
Haige (Raimondi kõrval voodist): Tulge appi. Istute siin saatanad, soojadel kohtadel, lürbite iga päev kõhu täis – ja nüüd tulgu meie teile appi.
(Raimond tõuseb ja liigu arsti juurde.
Doktor: Sina? Hüva, lase käia. Ulata palun unguentum streptocidi albi. Ah, sina ju ei tea … (Raimond ulatab purgi) Sa siis oskad ladina keelt.
Raimond: Oskan.
Doktor: Tahad sa siia jääda?
Raimond: Kas ma tahan?
Doktor: Tead sa midagi meditsiinist.
Raimond: Kuigipalju tean. Ma olen keskkoolis õppinud, meile …
Doktor: Tuhkagi sa tead. Aga võid õppida. Kui tahad, jätan su haiglasse. Sanitariks. Saad raamatud, hakkad õppima. Ma teen sust velskri. Oled nõus? Siiski on asjal üks konks. On sul koduga ühendus?
Raimond: On.
Doktor: Pakke saad?
Raimond: Ma olen nõus teile …
Doktor: Kuss, kuss. Mina ei vaja midagi. Aga on veel teisigi inimesi, kellest sinu ületoomine sõltub.
Raimond: Ma luban.
Doktor: Pea ometi suu. Las ma lõpetan. Ma saan seda ainult siis, kui sind tunnistatakse invaliidiks. Mõistad?  Selleks on vaja röntgenogramme, on vaja analüüse, on vaja … Noh, mis see sinu asi on. Ja nendele inimestele pead sa selle eest maksma.
Raimond: Mõistan. Muidugi toon, kõik mis võimalik.

PILT. Haigla
Lena: Siruta jalad nüüd välja. On sul niimoodi mugav.
AfiK: Lena, ma ei ole seda headust ja armastust ära teeninud.
Lena: Sa oled minu väike jänkuke. Kas toon sulle teed?
Afik: Ära hakka vaeva nägema. Ole siin minu kõrval.
Lena: Ma siiski lähen vaatan midagi tassi. Õhtu ees. (Raimondile) Kõik ei ole nii lollid, kui sina. Poiss on mul käes – ja lõpuks ei kaota ta sellega ju midagi. See on aus äri – minule oma, temale oma. (lahkub, siseneb Doktor))
Afik: Kõik läheb nii hästi. Me leppisime kokku, et Lena saab lapse. See vabastab ta siit ja kolme aasta pärast vabanen mina , me abiellume ja  läheme Moldaaviasse.
Raimond: Oled sa tema motiivides siiski kindel.
Afik: Raimond, see on imeline. Leida siit tülgastust täis purustatud hingede keskelt selline armastus. See ei ole lihtsalt hetk. See on midagi suurt, midagi , mis kestab  ja kestab …
Raimond: Mul on sinu üle hea meel.
Doktor: Seadus lubab vanglast vabastada ennetähtaegselt vaid kriminaalkurjategijatest lapseootel naisi.
Afik: Tean seda, aga kõik poliitilised on seni samuti vabastatud.
Doktor: Tore, kui sa tead. Lihtsalt , et ei oleks hiljem pettumist.
Afik: Ja kui tuleb maimuke siin ilmale … Meie oleme tema jaoks siin ju olemas. Kas see pole mitte elus kõige olulisem. Lapsed …  Peagi oleme ikkagi vabad ja saame oma kodu rajada Moldaaviasse mäe nõlvale, kust vaade avaneb üle kaugete steppide. (väljub)
Raimond: Lena käis minu juures sama äri pakkumas. Tehku mina talle laps, et ta välja pääseks.
Doktor: Külastas ka mind selle kummalise sooviga. Ei olnud sinagi vist selle plaaniga nõus?
Raimond: Ega jah. Afikust on kahju. Ta võtab seda armastust liiga tõsiselt.
Doktor: Inimesed võivad muutuda. Äkki ongi Lena endas tõelised tunded leidnud.
Raimond: Oh ei. See on tema jaoks ainult äri.
Doktor: Miks sa selles nii kindel oled?
Raimond: Ta ise ütles.

PILT.
Vasja: Roman. On sul valget paberit, tinti ja sulepead.
Raimond: Leiame. Mida sa õitsed? Kas said orkestri jaoks uued noodid või komponeerisid kogunisti ise midagi?
Vasja: Galja käskis kirjutada avalduse. Sa tead ju küll, et linnas külastan iga päev ka korra Galjat. Me oleme … sõbrad.
Raimond: Või külastad? Ja sõbrad? Mis avalduse sa siis valmis pead kirjutama.
Vasja: Armuandmispalve. Galja ütles, et 25 aastat ei kohuta teda, aga õige asjaajamise korral on võimalust ka varem vabaneda. Tuleb vaid õigeid inimesi tunda ja lasta vanglas mulle korralik karakteristika kirjutada. Galja lubas ise sõita Moskvasse. Muidugi peab see kõik jääma saladuseks tema venna ees, kes on NKVDs ja kelle jaoks iga vang on süüdlane, keda tuleb vaevata ükskõik milliste vahenditega. Kui see õnnestub! Võid sa seda kujutleda: Tagasi vabadusse, tagasi elusse! Kui ollakse surmale määratud nagu mina, näib see nagu ülestõusmine.
Raimond: See on ju kõik võimalik, kuid samas on see nii utoopiline. Ma kardan isegi uskuda selle täide minekusse.
Vasja: Ah, selliselt armastada. Suudad sa seda mõista?
Raimond: Ka mind oodatakse.
Vasja: Ah, ma unustasin tõesti! Andesta. Palju sul on veel jäänud.
Raimond: Aasta.
Vasja: Aasta. Mõtle ometi. Võib juhtuda , et me vabaneme koos, saad sa aru, mida see tähendab?
(Vasja haarab viiuli ja mängib)
Vasja: Niisugune ongi õnn. Niisugune vaikne, õrn, pehme, puhkav … Näed palun armu. Neli kuud kannatasin ma igasuguseid vägivallapiinu sellepärast, et ma ennast süüdi ei tunnistanud -  ja nüüd teen ma seda ise , hea meelega ja hetkegi kõhklemata, Olen süüdi ja palun armu … Mida kõike ei tehta võimaluse eest elada, olla õnnelik! Tõesti tekib küsimus – mis on siis elus kõige tähtsam? Lippan nüüd. (Väljub)

PILT Haigla. Lahkumine.
Lena: Ära tembuta. Sa ei ole ju enam laps. Me meeldisime teineteisele, eks? Noh, nüüd ei meeldi sa mulle enam ja minu meelest on see küllaltki selge seletus.
Afik: Aga meie plaanid, meie abielu?
Lena: Sa võtsid seda kõike nii tõsiselt . Kahju , et ma ei teadnud seda.
Afik: Ja see on kõik, mis sul mulle öelda on?
Lena: Aga muidugi. Mida sa siis veel ootad?
Afik: Aga laps? see on minu laps!
Lena: Laps? Küllap ma leian koha ka temale – mõnes lastesõimes. Igatahes ei ole see laps veel sündinud.
Afik: Sa arvad …?
Lena: Ma arvan, et ta võib ka mitte sündida. See kõik selgub siis , kui ma juba vabaduses olen. (Väljub)
Afik: Mida ma nüüd teen?
Raimond: Ole mõistlik. Anna paar päeva aega ja mine otsi lepitust. Ju see on vaid üks tuju. Oled kuulnud küll, et rasedus ei mõju naistele hästi. Erinevad tujud ja isud …
Afik: Muidugi. Ma otsin ta üles. Kõik see ilus, mis meie vahel olnud on,  ei saa ju sekundiga ununeda. (väljub)
Vasja: (siseneb)  Kõik. Läbi. Mind saadetakse Karagandasse.
Raimond: Karagandasse. Aga sinu armuandmispalve.
Vasja: Galja vend avastas tema laualt kirja. Kõige pealt saadeti Galja Kiievisse. Siis võeti minult linnaluba ja nüüd sain teate, et mind saadetakse Karagandasse.
Raimond: Ära halise. Oota ja pea vastu. Ime võib ikkagi juhtuda …
Vasja: See lurjus viis niisiis oma asja lõpule. Ent see võib tõesti parem olla Galjale -  lootust oli ju siiski nii vähe … Näed kuidas puruneb armastus – kuidas ta purustatakse.
(Sisse tormavad Lena ja Afik)
Afik: Oli , mis oli, aga ma pean teadma, mis saab minu lapsest.
Lena: Selle küsimuse lahendan ma ise.
Afik: Sul pole selleks õigust.
Lena: Nii. See läheb mulle vähe korda.
Afik: Aga minule mitte. Ütle, kuhu sa ta paned. Ma otsin ta üles, kui ma vabaks saan.
Lena: Võid ju otsida. Maailm on ju nii pisike, küllap sa ta leiad.
Afik. Ma nõuan sult mõistlikku vastust.
Lena: Ja mina ei anna sulle mingisugust teist vastust. Hoia ennast eemale minust ja minu lapsest, moldaavia nadikael. Minu laps, kui ta üldse sünnib, on venelane. (Afik tormab Lena poole, Raimond haarab ta kinni)
Afik: Ära takerda mu küljes, ma pole hullumeelne.
Lena: Palju seal siis õige puudub. Sõnadest sa igal juhul enam aru ei saa.
Afik. Viimast korda, Lena. Kuhu sa paned mu lapse?
Lena: Päh! Kõige tõenäolisem, et ta üldse ei sünnigi.
Afik: See näib olevat tõesti kõige õigem, kui ma sind vaatan.
Lena: Iga juhul on see minu asi. Sina teda igatahes ei näe. (väljub)
Afik: Lena!
(Vasja Mängib pillil)
Vasja: Sõnad. Sõnad. (Mängib viiulit) Mäletad, et kuidas me rääkisime, et õnn on ainult minevikus. Ah! Kas poleks kõige parem kaotada mälu? (Võtab ja lööb viiuli vastu lauda puruks). Tapis oleks see nagunii minult röövitud. Las jääb parem siis siia. Hüvasti.

PILT. Amnestia
Haigla. Raimond on valges kitlis. Mängib haigla raadio. Korraga muusika katkeb ja kõlab Levitani hääl, mis teatab Stalini surmast.
Haige1: Kuulsid?
Haige 2: Kuulsin
Haige1: Nüüd läheb lahti.
Haige2: Mis läheb lahti?
Haige1: Küll sa näed, nüüd tuleb suur märul.
Haige2: Suured muudatused peavad tulema ja tulevadki. Ükski ainuvalitsus pole pärandatav.
Raimond: Ainuvalitsus mitte. Aga kas saab seda kõike seletad ühe inimese ainuvalitsusega? Mis sina arvad, mis nüüd tuleb?
Doktor: Tulevad suured muutused …
Haige2: Meid see vaevalt puudutab.
Doktor: Arvad? Meid puudutab see võib-olla kõige rohkem.
Raimond: Kii tänase õhkkonna järgi otsustada, siis võib meie elu ainult sandimaks minna.
Doktor: Ei. Ei …
Haige2: Mina ei usu millessegi.
Doktor: Kahju. Pessimistina on raske elada.
Haige2: Elu on selle pessimismi välja kutsunud.
Doktor: Elu? Oh ei. Hiinlastel on suurepärane vanasõna: pessimist on see, kes pöörab päiksele selja ja töötab iseenda varjus.
Haige 2: Ma ei tulnud ise siia.
Raimond: Tulid siiski. Meenuta, et siia tulles kirjutasid alla lehele, mis algas sõnadega – Tulin vanglasse number üks …
Haige2: Ma vaidlesin sellel vastu ja pidin kartsa lendama.
Raimond: Aga alla kirjutasid ikkagi.
Doktor: Eks me näe, mis saama hakkab. (väljub)
Haige 1: Äkki lasevad koju.
Haige2: Koju? Loll oled või. Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.
Raimond: Kurat teab. Taiga või kõrb. Selles pole erilist vahet. Aga koju … Vaevalt
Haige2: Mis siin viga oli? Leivapaika said kätte, riie ja peavari on riigi poolt. Nüüd alles näguripäevad algavad.  
Haige1: Ah, mis sa nutad, vabaduses on kõik palju lihtsam.
Haige2: Või palju keerulisem.
Raimond: Sa vist ei tahagi lahti saada.
Haige2: Kui see vabadus taigat tähendab, kus ma pean hakkama oma käe peal vangi mängima, siis ei taha küll.
Haige1: On sinu kuradiga üks häda. Muud ei ole kui halisemine ja tontide nägemine.
Doktor: (siseneb) Amnestiaseadus kuulutati välja. Lähete koju.
Raimond: Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.
Doktor: Ei. Seekord lähete tõesti koju.
(Esiplaanil Raimond kohver käes. Taustaks kõlab rongisõidu hääl).

PILT.Tänav
Naabrinaine: Kuulsin, et Raimond oli Siberist koju saanud.
Ema: Tõesti. Seikles nädal aega mööda Venemaa avarusi, aga lõpuks jõudis koju. Kui räbal ta oli. Ta pole jõumees kunagi olnud, aga nüüd oli temast vaid vari põrandal.
Naabrinaine: Mida ta rääkis sealsest elust?
Ema: Ei rääkinud suurt midagi. Tahab vist unustada. Ta on ju hingelt luuletaja. Kogu aeg on ta oma mõtetega pilvedes olnud. Kirjutas seal kaugel raamatu. See oli tema ainus asi kotis. Võttis selle magades kaenlasse. Kartis, et varastatakse ära.
Naabrinaine: Mis raamat see siis on?
Ema: Ma ei teagi. Ta pole lugeda andnud. Ta ütles, et see on liiga aus ja ohtlik.
Naabrinaine: Kus ta siis ise hetkel on?
Ema: Sõi ja magas. Magas ja sõi. Käis linnas. Sai trammitrustis tööd. Tuli eile koju käima. Pidi triikrauaga remonditöökojast läbi astuma. Eks saab kõik korda.

PILT: Remondi töökojas
Raimond: Tere, seltsimees Anti Teeäär!
Anti: Sina, Kaugver.
Raimond: Mina.
Anti: Sa oled siis tagasi.
Raimond: Ma olen juba kaks aastat tagasi.
Anti: Aa … Amnestia.
Raimond: Täpselt nii. Sina ei oleks siis mind nii vara välja lasknud?
Anti: Ei.
Raimond: Õnneks pole võim enam sinusuguste käes.
Anti: Võim on partei käes nagu alati.
Raimond: Mitte just nii nagu alati.
Anti: Põhimõtteliselt nii nagu alati.
Raimond: Võib-olla. Minu panite te igatahes istuma mitte põhimõtteliselt vaid praktiliselt.
Anti: Ja tegime õigesti.
Raimond: Seltsimees Teeäär. Sa pead vist mind veel pragugi nõukogude võimu vaenlaseks?
Anti: Sa ei ole meie poolt.
Raimond: Tõesti! Ettevatlikumalt, seltsimees Teeäär, Asjata laimamise eest võetakse nüüd vist vastutusele.
Anti: Asjata laimamise eest on seda varemgi tehtud.
Raimond: Noo, noo. Paistab, et sa ei ole kahekümnenda kongressi otsustest mingeid järeldusi teinud.
Anti: Sina võiksid kahekümnenda kongressi suhtes vait olla.
Raimond: Miks?
Anti: Neid otsuseid ei tehtud sinusuguste jaoks.
Raimond: Tohoh? Kulla koolivend, sa oled elus paigal tammuma jäänud. Inimesed kasvavad mu ümber , eks ole.
Anti: Sina pole kasvanud.
Raimond: Arvad? Kulla koolivend, sa oled lihtsalt loll. Mis sa siis mind sinna tööparanduslaagrisse saatsid, kui sa ise paranemisse ei usu. (Vaikus). Ei kallis sõber, ka mina olen muutunud. Võib-olla pole ma nii tulihingeline kui sina, aga ma mõistan kõiki sotsialismi hüvesid ja töötan täie kohusetundega tema heaks.
Anti: Seda ma ei usu.
Raimond: Noh, tead, tollel ilusal ajal oli teil – tähendab sinul ja teistel sinu ametivendadel – üldse kombeks mitte kedagi uskuda. Ma ei imesta nüüd, et sulle hundipass anti – sa mõtled ju ikka niisamuti kui siis.
Anti: Mida sul tarvis oli?
Raimond: Sellest jõuame rääkida. Esialgu tuletame lihtsalt vanu aegu meelde. Jah, tuletame. Praegu ei ole sul soldatit ukse juures, kes mu kartsa tiriks või vastu hambaid virutaks.
Anti: Sind ei löönud keegi.
Raimond: Soo? Muidugi sina ei löönud. Selle jaoks olid teised.
Anti: Kui midagi niisugust juhtus, siis ilma minu teadmata.
Raimond: Aga kui ma sind ei usu.
Anti: See on tõsi.
Raimond: Sina mind ju ei usu.
Anti: Mis sul asja oli?
Raimond: Jõuab, jõuab. Või on kunagisel võimumehel piinlik oma kunagise ohvriga silm-silma vastu seista? Õigemini istuda.
Anti: Räägi, mida sa tahad. Mind see ei puuduta ega solva. Aga ära mõtle endast isikukultuse ohvrit välja ehitada.
Raimond: Kas ma olen seda teinud? Kulla mees, ma pole öelnud, et ma poleks karistust ära teeninud! Olin poisike, olin noor ja loll, mind poleks võib-olla olnud tarvis kümneks aastaks kinni panna. Aastast või paarist oleks ehk piisanud. Aga milles sa mind praegu süüdistad? Et ma oma vaateid muutnud olen, et ma lojaalselt ja vastustundega uue ühiskonna jaoks tööd teen?
Anti: Argpüks. Argpüks ja pugeja! Pugemine – vaat see ongi su lojaalsus.
Raimond: Ränki sõnu võib igaüks pilduda. Eriti see, kes on kõrvale heidetud. Mind ei heidetud kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. Ja ole päris rahulik, mina seda usaldust ei peta!
Anti: Vabanda, ma ägestusin. Pole minu asi sinu üle kohut mõista.
Raimond: Kunagi oli.
Anti: Kunagi oli. Enam ei ole. Sul oli vist midagi tarvis.
Raimond: Triikraud.
Anti: Triikraud. Kolme päeva pärast tule järele.
Raimond: Ema tuleb. Ma olen Tallinnas tööl.
Anti: Vahet pole.

PILT: Trammipark
Mehed sätivad tänavakive paika. Varajane hommik.
Kivi: Viis. Kuueks peame risttee avama.
Sass: Avame.
Raimond: Esimene tramm juba tuleb. (trammikolin)
Trammijuht: Korras?
Kivi: Mis sina siis arvasid? Vaata kuidas ise õhtuni välja saad – endal käivad rattad kogu aeg ümber rummu. (tramm sõidab edasi)
Kivi: Oli siin üks niisugune direktor. Tuli töökotta, vaatas remondimehi, küsis „Mis sel vagunil viga on?“ Poiss oi käbe vastama „Ratas käib teist päeva ümber rummu“ – „Aga sel?“ – „See on päris nässus, vool jookseb roopaid pidi alajaama tagasi.“ Vaatas ülemus ja urises „Igasugu praaki ka liinile saadetakse.“ Ja läks ära.
Raimond: Paneme kolid kokku.
Sass: Sada meetrit roopaid. Kaheksa paari. Kurat mehed, täna oleme küll väikese puhkuse välja teeninud.
Kivi: Liiprid peavad ka kaks –kolm aastat vastu.
Raimond: Töökojas lodistage särgid vee all puhtaks, siis saavad homseks kuivaks.
Sass: Mina küll särki pesema ei hakka.
Kivi: (naerab)
Sass: Mis nüüd?
Kivi: Ei midagi. Tuli meelde üks tõestisündinud lugu. Keegi meie tuntud helilooja jutustas muuseas oma tuttavale, et ta peseb kodus põrandat. Tuttav on sokeeritud, vahtis suurte silmadega otsa ja ütles rõhutatult, et tema seda küll ei tee. Helilooja vastas, et sellest pole midagi, et on ju palju asju, mida mina teen ja sina mitte – mina näiteks kirjutan sümfooniaid, aga seda ju sina kah ei tee.
Sass: Viin särgi koju. Proua peseb puhtaks.
Kivi: Tänapäeva nõukogude ühiskonnas pole prouasid. Äärmisel juhul võib pöörduda kui seltsimees abikaasa. Kui tahad tõesti peenem olla siis pöördu kui seltsimees daam.
Sass: Minu naine pole küll mingi seltsimees daam.
Kivi: Oleme nüüd ikka viisakad. Ühel siin alles lahutus värskelt selja taga.
Sass: Olengi küsida tahtnud, et miks sa kollektiivi ees oma pereelu varjanud oled? Kaunikesti kummaline oli ajalehest lugeda, et antud kuupäevast on Seltsimees Kaugver lahutatud.
Raimond: Miks selliseid asju peab üldse lehte panema?
Kivi: Siis on teada, kellele võib karmi vastulööki kartmata ligi ajada. (naer)
Raimond: Las see olla nüüd. Minu jaoks oli see kergendus. Ei mina mõista, mis neil naistel viga on? Alati on midagi puudu. Kui kõik ongi hästi, siis ikka leitakse midagi, mida ette heita. Mulle aitas küll.
Kivi: Ega sul nüüd pikka pidu pole , ma panin tähele, kuidas juba kõik trammijuhid sulle möödudes silma tegid. Mida nad sinus näevad?
Raimond: Lase nüüd olla.




VAHEAEG
PILT: Ministeeriumis
Kaugver istub toolil massiivse kirjutuslaua ees.
Ametnik: (siseneb) Seltsimees …?
Raimond: Kaugver.
Ametnik: Ah, teie. Minu teada olete te …
Raimind: Sellepärast ma tulingi.
Ametnik: Nii, nii. Ja mida te soovite?
Raimond: Minu loomingu arutelul ütlesite, et olete alati valmis mind nõu ja jõuga aitama. Seda abi tulingi nüüd otsima.
Ametnik: Milles see abi peaks seisma?
Raimond: Mind ei võetud Kirjanike Liidu liikmeks. Minu teoseid ei avaldata.
Ametnik: Ma tean.
Raimond: Ma kardan, et see otsus on mõnevõrra ennatlik.
Ametnik: Soo­?
Raimond: Mulle pandi süüks Lääne kirjanduse kummardamist ja rahvavaenulike meeleolude levitamist. Ma leian, et see süüdistus pole õiglane.
Ametnik: Või nii.
Raimond: Ma ei eita, et mõned minu kirjatükid on veidi harjumatud ja erinevad enamasti käibelolevatest, aga mingeid rahvavaenulikke meeleolusid seal ei ole.
Ametnik: Teie arvate nii?
Raimond: Ma ei arva, ma olen selles kindel. Mul pole iial olnud rahvavaenulikke meeleolusid ega taotlusi.
Ametnik: Kui me eelmine kord siin teie loomingut arutasime, oli meil teile terve rida etteheiteid. Nagu ma aru sain mõistsite tookord kriitika õigsust ja lubasite seda edaspidi arvesse võtta.
Raimond: Ma ei leia , et oleksin vahepeal millegi laiduväärsega hakkama saanud.
Ametnik: Hm, hm. Mille eest teie ema õpetajakohalt vabastati?
Raimond: Ta on … usklik.
Ametnik: Tõesti? Teie ema on ju haritud inimene … Imelik.
Raimond: Eest … Kodanlikul ajal olid meil paljud inimesed usklikud, kasvatus oli selline.
Ametnik: Kodanlikul ajal tõesti, aga praegu. Ma usun, et te saate aru, et religioossete väljamõeldistega koormatud inimesed ei sobi nõukogude noorsugu õpetama ja kasvatama.
Raimond: Mina ei usu jumalat. Ma palun teie abi , et saaksin oma loomingut avaldada.
Ametnik: Kahjuks ei tule sellest midagi välja. Vähemalt praegu mitte. Meie rahvas elab praegu üle teravdatud klassivõitluse situatsiooni, me peame olema kahekordselt valvsad, igaüht korduvalt kontrollima, enne kui võime lubada tema loomingut avalikkusele esitleda.
Raimond: Ma kirjutan lihtsaid lugusid kaasaja nõukogude inimestes ja nende igapäevastest muredest.
Ametnik: Just. Aga kaasaegsel nõukogude inimesel ei tohi olla muresid. See, kes tunneb, et väiksemgi mure tema hinge poeb, peab nägema kangelasi enda ümber ja mõistma, et tema mured on tühised ja siis õnnelikuna edasi elama. Seltsimees Kaugver, meie ei saa teie hoiakutele ja sümpaatiatele läbi sõrmede vaadata. Meil on loendamatul hulgal andekaid noori, kellele võimalust anda. Vabandage, mul on väga vähe aega. Elage, töötage, tõestage, et olete oma loomingulisi ja elulisi tõekspidamisi muutnud, ma rõhutan: elulisi – tõekspidamisi muutnud ja siis jätkame oma vestlust. Seniks aga …
Raimond: Vabandust, et teie aega raiskasin. Püüan edasipidi …
Ametnik: Minge ja tehke tööd. Keegi ei soovi teile halba. Tõestage, tõestage! Tõestage, et te kuulute meie hulka ja teile on avatud kõik teed. Nägemiseni.

PILT. Kohtumine lugejatega
Aave: Mul on hea meel, et tänasele kirjandusõhtule on tulnud nii rohkearvuliselt huvilisi. Mul on ka üks kurvastav uudis. Nimelt ei saanud meie tänasele õhtule tulla Kirjanik Teet Kallas. Kui d hea uudis on see, et tema asemel on täna teie ees äsja juba väga palju positiivset arvustust saanud romaani „Nelikümmend küünalt“ autor, seltsimees Raimond Kaugver. (Aplaus). Seltsimees Kaugver. Palun. Sõna on teil.
Raimond: Tere ka minu poolt. Olen meelitatud, et mulle on antud võimalus täna teie ees olla. Olen kirjanikuna veel noor. „Nelikümmend küünalt“ oli minu neljas avaldatud romaan. Selline tähelepanu sellele raamatule oli pisut ootamatu, aga samas mõtlemapanev. Milline jõud on sõnal ja kuidas suudab üks romaan või kirjatükk tekitada inimestes nii vastakaid tundeid. Selle asemel, et rääkida oma raamatust, kuulaksin pigem ise, milliseid tundeid teis see raamat tekitas.
Aave: Tänan seltsimees Kaugver. Alustaksime siiski veidi kaugemalt, et teid meie lugejatele paremini tutvustada.  Oma esimese romaani „Keskpäevavalgus“ avaldasite te kolmekümne viie aastaselt. See on päris hilja. Kas te tõesti varem ei kirjutanud?
Raimond: (pikk paus) Aeg oli selline – sõda, Siber. Mul ei olnud varem võimalust. Kuigi kirjapulka olen käes hoidnud alati suure andumusega. Juba kooliajal Rakveres andsime koos kaaslastega välja ajalehte „Võitlus“.
Lugeja: Kas see ajaleht oli suunatud võitlusele kodanliku korra vastu?
Raimond: (paus) Mitte päris. Sellel ajal oli juba õhus suure sõja hõngu ja eks me katsusime sellest innustust saades seal oma nooruslikku julget arvamust avaldada.
Lugeja: Sõja lõpu ja Siberi amnestia vahele jääb siiski 10 aastat. Kas teil tõesti ei tulnud sellel ajal peale loomingulist puhangut?
Raimond: Eks ikka tuli. Kirjanikuks sünnitakse. Sa kas oled kirjanik või mitte. See on kõik on sus sees kogu aeg olemas. Kui olud ja sisemine tung klapivad, siis sünnibki raamat.
Lugeja: Miks te siis oma teoseid ei avaldanud?
Raimond: Loomingunõukogu leidis, et pean oma teoseid veel  lihvima. Need ei olnud küllalt küpsed meie uue ühiskonna jaoks. Keegi meist ei taha ju lugeda kirjaniku algelisi katsetusi vaid tõid, mis meie nõukogude inimest paremaks muudavad.
Aave: Nüüd olete juba kuuekümne neljandast aastast Kirjanike Liidu liige ja seega elukutselt kirjanik. Kuidas näeb välja ühe kirjaniku tööpäev?
Lugeja: Eks nad tina panevad. (Naer)
Raimond: Kirjanik jälgib elu ja leiab lugusid, mis võivad teha meie inimesi ilusamaks ja õnnelikumaks. Raamatud sünnivad elust. Vähemalt minu omad. Kirjanikuna panen ma raamaatusse eelkõige iseennast, kuid ka inimesi, kes on minu kõrval. Me peame maalima sulega pildi paremast ühiskonnast, kuhu me kõik jõuda tahame. Raamat peab olema inspiratsiooniks igale lugejale. Seega jah, kirjanik on samasugune ühiskonna liige, kes võimalusel vahel napsu võtab, nii nagu teeb seda iga teisegi ameti esindaja.
Lugeja: Mis ameteid te veel olete oma elus pidanud?
Raimond: Olen olnud kaevanduses, Tallinna Trammitrustis, puhkekodus ja teatris „Endla“. Ma kandsin oma karistuse ühiskonna ees ja pärast seda on saatus olnud minu vastu kaunikesti armulik. Mind on hoitud ja nõukogude ühiskond on pakkunud mulle seda, mida olen välja teeninud. Kindlasti poleks ma täna selline kirjanik, kui mul poleks eelnevalt olnud võimalust tutvuda meie mitmekülgse ühiskonna erinevate nägudega. Igas ametis on omad mured, kui seda südamega teha.
Lugeja: Millest jutustab teie järgmine raamat?
Raimond: Ma ei ole selles veel päris kindel. Mul on palju mõtteid, kuid ühegagi neist pole ma veel algust teinud. Võib-olla kirjutan oma mõtted väiksematesse lugudesse. Mõned novellid on paberile pandud ja kui neile lisa tuleks võiks mõelda novellikogule. Raamatu kirjutamine on väga energiat sööv töö. Ühe teose lõppedes pole võimalik kohe uut alustada. Samas peab nõukogude kirjanik leidma aega oma mõtteid tutvustada ka lugejatele, nagu teiega siin täna.
Aave: Oleme teile äärmiselt tänulikud selle võimaluse eest. Siin on teile tänutäheks väike lillekimp. Teeme seltsimees Kaugverile suure aplausi. (Aplaus) Ma loodan, et seltsimees kirjanik on nõus soovijatele andma oma teostesse autogramme.
Raimond: Tänan, et leidsite aega kuulata. Loomulikult kirjutan soovijatele väikese pühenduse.
(Rahvas tõuseb . Mõned lahkuvad, mõned võtavad autogramme.)
Lugeja: Kas elu Siberis oli tõesti nii hirmus, nagu te oma raamatus kirjeldate.
Kaugver: Ei olnud. Ma tahtsin panna kangelase süümepiinu tundma.
(Kõik lahkuvad, jäävad Aave ja Kaugver)
Aave: Tänan teid. Need olid väga õpelikud sõnad.
Kaugver: Vahel tuleb välja.
Aave: Ma olen kõik teie teosed läbi lugenud. Neis on liiga palju realismi. Raamat peab unistusi sünnitama.
Raimond: Minus tekitate teie unistusi.
Aave: Lõpetage. Ma räägin tõsiselt. Seda halba meie ümber kogeme niigi.
Raimond: Siis on hea raamatut lugeda ja tunda, et keegi on veel , kelle mured on veelgi suuremad. Loed ja mõtled, et sinu elul pole häda ikka mitte midagi.  Võiks öelda, et oled isegi äkki õnnelik.
Aave: Kas teie ise olete õnnelik?
Raimond: Mina? Vahel juhtub. Hetkel olen ma õnnelik. Hommikul ärgates ei lootnud ma, et tänane päev võib tänu teile nii säravaks minna.

PILT. Armastus
Raimond: Ma ju teadsin sind ammu. Ma olin sinu isa juures käinud. Kõik me olime käinud. Sa olid nagu Lumekuninganna või Jääprintsess. Ei julgenud sulle keegi läheneda.
Aave: Kas Julius Oengo nimi mõjus sulle sedavõrd eemaletõukavalt või siis mina ise?
Raimond: Sa oled liialt särav ja sädelev. Jääb tunne, et sind katsudes võid ennast kõrvetada. Kas tahab saada kõrvetatud? Ei keegi.
Aave: Kord jää siis päike. Kumb ma siis olen, otsusta ära?
Raimond: Ole , kes sa oled, peaasi, et sa õnnelik oled. Inimesel võib ja peabki olema kaks palet, mida välja paista. Üks see, mis kõigile näha on ja teine, mis oma kõige lähedasematele särab.
Aave: Meis on liiga palju sarnast. See paneb mind kartma …
Raimond: Teie naised, olete kõik ühesugused. Te ei oska õnnelikud olla. Kui teil juba vähegi hea on, hakkate kohe kuradit seinale maalima.
Aave: Võib-olla … Igatahes praegu olen ma küll õnnelik.
Raimond: Kuule, lõppude lõpuks oleme me kõigepealt mees ja naine.
Aave: Kui lihtsalt sul kõik need üleminekud käivad. Mõnikord ma kardan, et kas sul üldse kõik liiga lihtsalt ei käi.
Raimond: Tahad sa last?
Aave: Milline küsimus? Praegu?
Raimond: Kas tahad?
Aave: Kas ma tahan? Ma ei tea. Üldiselt muidugi tahan. Iga normaalne naine tahab. Aga praegu? Mul on tunne, et minus on veel liiga palju poolikut, mulle endalegi arusaamatut. Mul on justkui hirm anda praegu elu teisele samasugusele. Saad sa aru?
Raimond: Püüan.
Aave: Tead, mul on kummaline tunne. Kunagi tükk aega tagasi lugesin ma ühest artiklist väljendit „näidend nõudmiseni ..“. Naersin selle üle, leidsin, et see on vaimukas, kõlbaks väga hästi mõnele sinu asjale pealkirjaks. Nüüd on mul tunne, et ma ise olen selline näidend nõudmiseni, näidend, mis ootab lavastajat, nõudjat, kes tuleks postkontorisse ja esitab dokumendi, mille peale talle just nimelt mind välja antakse … Näed nüüd millise naise sa oled saanud. Selle asemel, et sind oma naiselike võludega enda külge köita, istub ta siin ja targutab. Oled sa kindel, et sa valesti ei valinud?
(Raimond kallistab naist)
Aave: Nii on hea. Kõik see , mis minu jaoks hetkel on oluline, on siin ja täna olemas. Siin võiks jumalikke asju luua …
Raimond: Vaevalt küll.
Aave: Miks sa seda arvad?
Raimond: Liiga hea on olla, et midagi teha. Vähemalt kirjandust. Kirjutama peab suitsuses umbses toas, isegi ebamugavas. Nagu sellele vastu pannes. Kas mäletad veel Lagle talu lehmi, kelle kohta Tammsaare ütles, et nad uude ja luksuslikku lauta viies hoopis ahtaks jäävad?
Aave: Kah võrdlus, lehmad …
Raimond: Mina usun, et kunst allub kõige lihtsamatele füüsikaseadustele. Mida tugevam surve, seda tugevam vastusurve. Tead, kuidas ma omal ajal sõjas kirjutasin? Põlve otsas, nari äärel, püsti seistes. Ma ei ütle, et need olid šedöövrid, aga midagi imelikku neis siiski oli. Midagi enamat, kui neis ilusasti lihvitud juttudes, mida ma nüüd uue kirjutuslaua taga trein. Seal olin ma ise, minu vastupandamatu tahe elada, vastu pidada, võita. Minu usk elusse.
Aave: Kas sa enam ei usu?
Raimond: Ära naera. Usun. Aga see usk on nüüd midagi hoopis igapäevasemat, loomulikumat. Nii loomulik, et kellelgi ei tule pähegi kahelda. Tookord ei teadnud sedagi, kas mõni tobe kuul või kild sind järgmisel minuti algteguriteks ei lammuta. Ah, mis sellest rääkida.
Aave: Räägi.  Sa räägid sellest nii harva. Mul on imelik tunne, et kui sa räägid neist aegadest, on sinus midagi palju tuttavamat kui muidu.
Raimond: Hästi , ma räägin sulle ühe loo. See ei juhtunud minuga. Selle jutustas mulle hiljem üks mees. Ta oli sõjavangilaagris valvuriks. Ühel ööl seisis ta ülal vahitornis  - tead, niisugused puust tornikesed, madalad ja üsna näotud. Öö oli vaikne, prožektorid põlesid, ta lihtsalt seisis ja ootas oma valvekorra lõppu. Siis märkas ta järsku ühe baraki seina ääres varju. Algul ta arvas, et see oli viirastus, kuid siis pani ta tähele, et vari oli tõesti olemas ja roomas pikkamööda traataia poole. Korraga tundus talle, et see mees on tema ise, kes vabaduse poole ihkab, üle traataia ronib ja siis tundmatul maal teed kodu poole otsib. See fantaasia haaras teda sedavõrd, et ta oli valmis laskma mehel minna. Siis korraga, aga mees pööras end ja heitis pilgu tagasi. See ehmatas valvurit sedavõrd, et ta vajutas automaatselt päästikule. Kuu tabas meest otse rindu. See kukkus alla, otsekohe anti alarmi, ta saada kätte ja lool oli lõpp. Mees täitis tegelikult oma kohust. Tabas põgeneva vaenlase ja sai vastava tunnustuse. Aga kui ta mulle seda lugu jutustas, sain temast järsku suurepäraselt aru. Sellest mitteununevast kurbusest selle üle, et ta näpp päästikule vajutas. Refleks muidugi.
Aave: Miks sa pole sellest kirjutanud?
Raimond: Miks? … Võib olla kirjutan. Kunagi. Tead. Ma panen selle konjaki nahka.
Aave: Väga tahad?
Raimond: Tahan. Väga.
Aave: Olgu siis pealegi.
(Ada toob pudeli ja klaasi)
Raimond: Sina ikka ka.
Aave: Ma ei taha.
Raimond: Kui ma palun? (Ada toob teise klaasi veel ja valab täis) Sinu terviseks. (valab hooga veel mitu pitsi)
Aave: Mis sind nii endast välja viis?
Raimond: Välja? … Ei miski. Lihtsalt tahan.
Aave: On see tõsi, mis sinust räägitakse? Et sa väga palju jood ja et sul on väga palju naisi.
Raimond: On see tähtis?
Aave: Naised mitte. Joomine – jah.
Raimond: Oletame, et kõik on tõsi, mis siis?
Aave: Kas ka mina ei saa sind aidata?
Raimond: Milles?
Aave: Et sa vähem jooksid.
Raimond: Ma pole joodik. Ma kannatan rohkem kui mõni teine …
Aave: Küsimus pole kannatamises. Palun sind, ära joo.
Raimind: Me olem juba kolm kuud abielus. On sul mulle midagi ette heita?
Aave: Ma ei räägi sellepärast.
Raimond: Milleks siis?
Aave: Sinu enda pärast.
Raimond: Kes need rääkijad on?
Aave: Sinu enda sõbrad.
Raimond: Sõbrad? (naerab) Tead mis? Mõnikord ma lihtsalt pean võtma. Pean. Saad aru?
Aave: Siis võta. Ma tahtsin sinult ainult ühte paluda.
Raimond: Nimelt?
Aave: Kui sa tunned, et sa pead, siis tee seda koos minuga. Mitte nendega. Oled nõus?
Raimond: Olgu.
(Raimond valab konjaki maha. Aave nutab ja kallistab)

PILT. Pidu
Sõber: Raimond. Jõudsidki. Ootasime ära. Ma olin kindel, et kui sina lubad tulla, siis sa ka tuled. Punkt kell kaheksa. Raimond, mida pakun. Meil on sampust, meil on konjakit. Meil on kauneid naisi.
Raimond: Vala pits konjakit.
Neiu1: Tulge tantsima.
(Muusika valjeneb, kõik tantsivad. Sampus paugub lakke ja pritsib kõigile näkku. Rahvas möirgab kaasa laulda.)
Sõber: Teeme ühe teravama ka vahele. Kui ma valge särk seljas kõrtsis ringi tuian ja saja grammi raha laenan, peetakse mind vaimuinimeseks. Olgu mu särk siis nii räpane kui tahes ja ma ise nii täis kui tahes. Aga kui ma enese välja magan, oma lollusest aru saan ja telefonivõrku tööle lähen, oma isiklike kätega kraavi kaevan, ülalpidamist teenin, siis ütlevad kõik – nüüd on pätistunud, kaevab kraavi. Kus kurat siin on loogika, ah?
Raimond: (võtab seinalt telefoni ja valib numbri) Aave. Kallis. Ma täna ööseks koju ei jõua. Saime kolleegidega kokku. Ühel ilmus raamat, vaja tähistada.
(pidu kestab)
Sõber: (ettekandjale) Too veel üks.
Ettekandja: Kas sellest on veel vähe?
Kaugver: Mis kell on?
Sõber: Kolm. (Kaugver tõuseb) Kuhu nüüd?
Kaugver: Koju. Olen tüdinenud.
Sõber: Ära koketeeri. Viska pits konjakit. Läheb üle.
Kaugver: Sitta ta läheb. Olen tüdinenud. Saad aru? (istub tagasi)
Sõber: No, mis ma ütlesin.
Raimond: (Läheneb taas telefonile) Aave. Kallis. Sattusime Tartusse. Ma täna ei jõua. … Muidugi. Homme olen kodus. (paneb toru hargile)
(pidu kestab, riided lendavad seljast. Siseneb Toimetaja)
Toimeteja: Kaugel käsikiri on?
Kaugver: Narva maantee sadaviis laual.
Toimetaja: Kaua me peame ootama?
Kaugver: Kaua.
Toimetaja: Endale teed ju halba.
Kaugver: Tean. Aga kas sina tead, et ma ei saa temast praegu jagu? Et ma olen tupikus?
Toimeteja: (viitab pudelile) Kas see aitab?
Kaugver: Tola. Mitte sellepärast. Lihtsalt ei pääse edasi. Selles pole küsimus. (kallistab härdunult toimetajat) Saa aru. Ma ei suuda praegu töötada. Usu, mul on endalgi vastik siin tolgendada. Aga midagi paremat ka välja mõelda ei oska.
Toimetaja: Aave teab?
Kaugver: Aave jäta rahule. Mõistad?
Toimetaja: Ta ju armastab sind.
Kaugver: Tead mis? Kui tahad terve nahaga pääseda, tee minekut. Ma olen su sõber, aga mõnikord lüüakse just sõpra kõvemini kui kedagi teist. Said aru? (naerdes) Ära siis kõike tõsiselt võta.
Toimetaja: Ole siis mees, tee lugu valmis. Eks.
Kaugver: Teen. Ma teen sulle sada lugu. Nõus?
Raimond: (telefoni) Aave kallis. Ma täna … Kuidas kaks nädalat? Alles ma käisin … Aave. Ära palun pahanda. Tulen koju.
Sõber: Näen, et oled napsitama hakanud.
Raimond: Vein on terviseks. Kuidas see oligi, et kümme grammi kümneprotsendilist alkoholi iga kehakaalu kilogrammi kohta. Minul on neid tervelt 70.
Sõber:  See sinu käes on ju kangem.
Raimond: Arvestame ümber.
Sõber: Vahel on enneast päris hea põhjalikult purju juua, aga mina ei julge seda teha. Kui mul juba kilk peas on, siis on tunne, et jäängi niisuguseks.
Raimond: Pole viga. Joodik magab ennast välja, loll mitte iialgi.
Sõber: Kõvasti öeldud.
Raimond: Ja õigesti. Proosit.
(Muusika katkeb järsult, Kõik kaovad. Raimond jääb toolile istuma)

PILT. Viinaravi
Toolil istub teadvusetu Kaugver. Tema kõrval Aave ja Doktor.
Doktor: Kaua see tal juba kestnud on?
Aave: 49 päeva järjest. Kuu aega kirjutas. Sai raamatu valmis. Läks tähistama ja vahepeal pole selget hetke näinud.
Doktor: Selge.
Aave: Kui ta kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik. Ta võib 18 tundi järjest segamatult laua taga istuda ja töö lendab ta käes. Järgmisel hetkel  … Raha tal on. Need tema raamatute tiraažid . Need on ju kümnetes tuhandetes … Kirjanike Liidust arvati ka , et nii enam ei sobi. Armastatud kirjanik ja igal õhtul peol. Mis eeskuju ta niimoodi oma lugejatele annab.
Doktor: Katsume siis seltsimees kirjanikule eluvaimu sisse puhuda. Sellega võib veidi aega minna.

PILT. Viinaravi palat.
Prill: Ma tundsin teid kohe ära. Nagu te sisse asusite.
Raimond: Ah, et tundsite.
Prill: Kohe. Eks ole, et teie kirjutasite „Jumalat ei ole kodus“.
Raimond: Jah.
Prill: Ma olen kõiki teie raamatuid lugenud. Kas teate teie stiil meeldib mulle. Väga hea. Aga see viimane on lausa meistriteos. Ausõna. Ma ise võiksin ka kirjutada. Koolis sain kirjandite eest alati viie. Ja mul on paar asja ajakirjanduseski ilmunud. Muide te pole siin esimene. Sellesama palati auvõõraste hulka on sattunud teisigi vaimuinimesi: Näete …“ (Näitab kirja voodiotsal) Te ei oska ette kujutada, milliste huvitavate inimestega ma iga päev kokku puutun. Ma olen insener, ma juhin …
Raimond: Kas siit helistada saab?
Prill: Helistada. Ei saa. Õed ei luba. Vaevalt teile erandit tehakse.
Raimond: Vaikust. Palun vaikust.
Prill: Sant olla? Kaasa ei saanud midagi võtta? Meil siin ka ei ole.. Muide, see läheb varsti üle. Neil on siin väga tõhusad ravimid. Paari päevaga teevad teist uue inimese.
Raimond: Aga kui ma ei taha uueks inimeseks saada?
Prill: Kaua teil juba kestab …
Raimond: Kaks kuud
Prill: Oh, sa poiss!
Õde (siseneb): Kaugver. Doktor palub enda juurde.
Prill: Õnn kaasa. Ebameeldiv vestlus, tean.

PILT. Vestlus doktoriga
Doktor: Rääkige. Kuidas see teil algas?
Kaugver: Pagan teab, doktor. Te võib-olla olete minust natuke kuulnud, arvate, et ma lasen siin lahti mõne teile tüütuseni tuttava loo sellest, kuidas suhteliselt noor kirjanik, nelikümmend seitse, kirjutas üldiselt tähelepanu äratanud raamatu, kuidas kõik tal korraga kätt suruma hakkasid ja kuidas siis ta sellest natuke lolliks läks ja suurest rõõmust ja edevusest jooma kukkus. Ei, doktor, see pole sugugi nii. Ma ei sattunud vasikavaimustusse , ma ei pidanud ennast geeniuseks ega pidanud endast üldse rohkem kui enne. Ausõna. Ma jõin enne ja jõin ka pärast seda. Kas ma enne rohkem või vähem jõin – kes seda mõõtnud on. Igatahes pole ma kunagi ära öelnud, kui võimalust oli. See tähendab kui seltskonda oli. Sest vaadake, doktor, ma joon ainult heas seltskonnas. Selles seltskond ei tarvitse olla hea selles mõttes, nagu teie arvate.  See on hea seltskond minu jaoks, seltskond, millist mina vajan. Kas teate ma olen mõnikord joonud teetöölistega, lihtsalt tänaval tuttavaks saanud, nende laudadest kokkulöödud tööriistakuuri läinud ja seal naelakastil pudelist kõige lihtsamat seatapjat joonud. Üldse imelik, et teie meelest peab alati olema mingi põhjus, miks inimene jooma hakkab … Kas see nagu vabandab, on inimlikum? Suurest murest, vapustustest, peadpööritavast õnnest? Arge pange tähele, ma räägin seda rohkem iseendale …
Doktor: Väga hea. Seda ma just soovingi. Avage ennast, olge minuga avameelne.
Kaugver: See aitab paremini mõista minu „haiguse“ olemust. Ma ei usu hästi sellesse haigusesse. Ma ei usu, et inimene hakkab jooma, sest naine käib teisega, tema romaan lükati kirjastuses tagasi, et poeg on suli või tütar lööb litsi. Miks mina hakkasin? Seda tahaks isegi teada. Nõrk karakter? Pehme inimene, kes laseb ennast kergesti kaasa vedada.  Ma ei tea. Mulle meeldib juua. Ausõna. Lihtsalt meeldib. Meeldib ennast natuke teisena tunda, tunda kuidas mõtted galopeerima hakkavad , igasugu ideed pähe tulevad. Ma võin teile ühe loo jutustada. See oli .. noh, ammu. Ma töötasin siis veel tehases. Võtsime sõbraga hommikuni, tukkusime natuke ja magasime sisse. Kui silmad lahti lõime, selgus, et tööle enam ei jõua. Konjakit  oli veel järel, võtsime paar pitsi ja hakkasime mõtlema, kuhu võiksime veel jõuda. Õigeks ajaks. Selgus, et Moskva lennukile. Võtsime takso. Sõitsime lennujaama, istusime lennukisse ja hõljusime Moskvasse. Kahe peale oli meil viiskümmend vana rubla. Vangutate pead? Meie kah vangutasime. Läksime esimesse restorani ja lõime need viiskümmend rubla läbi. Jäi parajasti nii palju, et Tallinnaga telefonikõne võtta – oleme Moskvas, saatke raha. Kas teate mis juhtus? Tehases saadi valesti aru, nad andsid toru käest kätte ja arvasid , et me oleme „Moskva“ kohvikus. Mõistate? Meile loeti sõnad peale ja kästi kohe tööle ilmuda. Kujutate meie olukorda ette? Kõik läks nagi filmis. Keegi võhivõõras ettekandja laenas meile raha ja teise päeva õhtuks olime Tallinnas. Sel oli oma võlu. Seda ei saa teiegi salata. Ma lobisen liiga palju. Ma olen esimeseks korraks vist küllalt rääkinud. Ma pean mõnes asjas selgusele jõudma, muidu pole meie vestlusel mõtet. Ma tahan tõepoolest selgusele jõuda iseendas, oma elus. Kasvõi faktis, et ma siin olen. Laske mul natuke harjuda selle olukorraga. Te olete tore naine, doktor. Minu jaoks jääte ikkagi naiseks, soomustage ennast nende kitlite ja kurjade pilkudega nii palju kui tahate. Kas ma võin minna?
Doktor: Olgu peale. Tänaseks aitab.

PILT: Doktor, Aave
Doktor: Võite ta täna kaasa võtta. Kirjutame ta välja.
Aave: Aga kui see kordub? Mida ma teen?
Doktor: Tema tervis ei ole nii vastupidav, nagu ta ise seda arvab olevat. Hoidke ta ahvatlustest eemale. Las pühendab tööle. Mingi eemale linnakärast.
Aave: Meil on Jõelähtmel elamine.
Doktor: Väga hea. Las kõnnib looduses. Selleks korraks on organism alkoholist puhas, kuid elundid on ikkagi kahjustada saanud.  Sellega läheb aega, et need ka korda saab. Peamine on, et ta alkoholi tarvitamisega piiri peaks.
Aave: Ta ei ole halb inimene. Isegi napsusena on ta alati rõõmus ja sädelev. See kutsub teisi ligi. Ma ei tea, kuidas neid eemal hoida. Eks talle endale ka meeldib hea seltskond. Istub nendega öö otsa, unustab aja ja koha ja siis see läheb edasi.
Doktor: Ta on ikkagi tuntud kirjanik. Rahvas vaatab tema poole. See ei sobi , kui ta austajatega kohtudes vine all oleks.
Aave: Ei. Ega ta vindisena töö asju ajanudki. Siis ei saanud teda peo lainelt kunagi kätte.
Doktor: Katsuge teda ahvatlusest eemal hoida. Usun, et tal on kirjanikuna meile veel palju pakkuda. Las pühendab oma tööle.

PILT. Väljasõit Loodusesse. Auto
Aave: Tore, et te meid kaasa kutsusite. Ma pole nii ammu looduses käinud.  Kunagi sai seeni iga sügis sisse tehtud. Nüüd aga … Ma ei teagi, mille taha see jääb. Igal juhul väga tore.
Madis: Näe, juhtus meil mõlemal korraga vaba päev olema. Tavaliselt on nad Taksopargis kõik nii kenasti tööle sättinud, et me koos kuskil käia ei saa. Ikka on kumbki meist tööl ja taksoroolis.
Milli: Kui vaid ilma oleks. Madis näitab sulle sellised seenekohad ära, et imesta ainult. Kuku külili ja lükka seened korvi. Me eelmine nädal käsime, siis olid veel väikesed. Mõtlesime, et tulen nädala pärast uuesti ja siis Madisel sähvataski, et kutsume kirjanikuhärra koos oma prouaga ka kampa. Istute muidu seal toas ja väljas ei käi.
Madis: Peaks vaatama, äkki saab sampust ka?
Raimond: Kes sulle kaasa müüb? Kellaaeg ka alles nooruke, ei tohi ju.
Madis: Kurja ei tohi teha, kõike muud võib. Tule, Milli, vaatame. Meil on siin tsipake tutvust ka. (väljuvad)
Raimond: Tühi töö.
Aave: Need toovad sulle maa alt ka kõik välja, kui ette võtavad, Sa oled isegi näinud, et neile ei öelda ära, neil on niisugused näod ees.
(Madis ja Milli istuvad autosse. Madisel punnis kott kaenla all)
Madis: Pane ära, vaata, et katki ei lähe.
Aave: Ja saitegi?
Madis: Saime ikka. Nüüd paneme ainult kähku leekima.
Raimond: Kuhu sul siis nüüd nii kiire hakkas?
Madis: Tead, mul oli seal väike keelevääratus, ma kartsin, et tulevad ukse peale vaatama.
Aave: Mis keelevääratus?
Madis: Neiu ei tahtnud sampust anda, ma ütlesin siis kogemata, et ole ikka inimene, mul istub väljas autos Ivo Linna, me sõidame ühele sünnipäevale, kuidas te siis nii, ega te temale ikka keela. Noh, neiuke läks põlema, küsis, miks ta ise sisse ei tulnud. Ma luiskasin siis natuke, et Ivol on jalg haige, et saage aru, küll ta teinekord tuleb tänama. Andiski kaks pudelit kätte.
Raimond: Sa oled ikka hull. Aga kui ta oleks tõepoolest välja tulnud.
Madis: Me ei andnud talle aega ja ta ise häbenes vist kah veidi.
Aave: Ehk lased siis nüüd ühe mõnusa laulu, härra Linna. Midagi niisugust nagu „Rublane ring“ või kuidas selle loo nimi oli?
Raimond: Käige põrgusse. Annaks jumal, et Ivo Linna ei saaks teie tempudest kunagi  teada.
Milli: Oh, ta on hea südamega mees. Ega ta pahaks ei paneks. Ma olen temaga mitu korda sõitnud, lõpp vahva sell, ausõna.

PILT. Tänav
Naaber: tead, kuidas ma ei jõua sellel lõputul ehitustandril enam elada.
Aave: Eks koli maale.
Naaber: Lihtne öelda, aga see pole ju nii lihtne. Töö on siis, laste tegemised ka kõik siin.
Aave: Kannata siis ära. Järgmine aasta on kõik möödas. Siis on olümpia ja selleks ajaks peab kõik niigi valmis olema.
Naaber: Tean-tean. Kus siis Raimond jälle tuuritab? Hoog peal?
Aave: Seekord ei tuurita. Läks haiglasse. Tervis oli juba mõnda aega kehva. Arstid küll ravisid ja andsid kotiga tablette. Käi apteegis nagu juurvilja poes – tuled suure kotiga tagasi. Nüüd panid ta lisauuringuteks haiglasse.  Jalad ei kanna enam.
Naaber: See on see suure viina viga. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et hästi see ei lõpe.
Aave:  Kes seda teab? Las see nüüd olla.
Naaber: See on see viga, kui viinapudel on suurem sõber kui oma naine. Ise veel kirjanik. Mida sa selliselt ootadki.

 PILT. Haigla. Simmo, vanem mees kõrvalvoodis.
Raimond: Jalg on külm nagu jää. Ei tunne teist enam üldse.
Simmo: Las ma katsun pulssi. Nagu lööks ikka. Järelikult käib veri läbi.
Raimond (katsub ka): Ma ei tunne midagi. Mida see doktor ütleski, et kui pulss kaob siis tuleb maha võtta.
Simmo: Pole nii hullu. Küll teevad korda.
Raimond: Katsu veel. Sina siis tunned?
Simmo: Õrnalt, aga on täitsa olemas.
Raimond: Kui sa nii ütled.
Simmo: Sinu kaasat ei ole kah veel näha.
Raimond: Ta ei tule täna. Tal on töö juures kohustusi, millest ei saa ära öelda. Muide , kas sa tead, kes on masohhist?
Simmo: Tean.
Raimond: Ja muidugi tead, kes on sadist?
Simmo : Muidugi.
Raimond: Ütles siis ühe lausega, mis vahe on sadistil ja masohhistil. Kuidas neid ära tunda?
Simmo: Ütle parem ise, sa ju tahad seda öelda.
Raimond: Masohhist palub „Peksa mind“ ja sadist vastab irvitades „Ei peksa“.
Simmo: Kumb sina tahaksid olla?
Raimond: Mina? Kurat seda teab. Vist on iga inimene kord üks, kord teine. Kas või natukenegi. Minut tagasi tundus mulle, et minus hakkavad võimust võtma masohhistlikud kalduvused. (vaikus)
Simmo: Kas sa lonksu konjakit tahad?
Raimond: Nalja teed või?
Simmo: Tahad?
Raimond: Ei ütleks tõesti ära.
Simmo: Oota. (võtab öökapist Pepsi pudeli.) Võta.
Raimond: Tütar tõi?
Simmo: see pole tähtis. Nagu näed olen mina ka täna üksi.
Raimond: Ma vaatan jah. Ta võib veel tulla. Aeg pole hiline.
Simmo: Ta ei tule. Nad tahavad maja maha müüa.
(Siseneb arst.)
Arst: Kuidas ennast täna tunnete?
Raimond: Masohhistlikult.
Arst: Mida see peaks tähendama.
Raimond: Jalg on külm kui jää. Simmo väidab, et pulssi on tunda, aga mina ei tunne midagi.
Arst. Katsume järgi. Nii. Niii (tõsineb) Nii.. Siin on nüüd tõesti raske juhus. Ma ei leia pulssi. Õde!
Raimond: Las hakkab nuga teritama.
Arst: Siin pole hetkel nalja. Juhul, kui pulssi ei leia peame jala edasiste tüsistuste vältimiseks amputeerima. (Siseneb õde) Tõstke mees raamile ja lükake kiirelt operatsioonisaali.

PILT. Haiglapalat. 4 voodit. Üks voodi on tühi. Lisaks eelmistele veel palatis ajakirjanik.
Õde (siseneb ja koristab tühja voodit): Kuidas teil siin täna läinud on?
Simmo: Tänan huvitumast. Pole uut selle ilmapäikese all.
Õde: Kuulan, et teete nalja. Järelikult hakkab elu teisse tagasi tulema. Oleks ka juba aeg. (väljub)
Raimond: (vaatab tühja voodit) Kuidagi imelik ja võõrastav tunne. Tühje kohti pole siia nagu ette nähtud. Mulle meenub lugu naisest, kes tuli oma meest vaatama ja kellele õde Niina pakkus talle ööseks äsja surnud vanataadi voodit. Naine oli poolsurnuks ehmatanud. Oota, see oli ju sinu naine.
Ajakirjanik: Nüüd tead siis sina ka: Ülle jah. Õrnake , nagu ta on, ehmatas ennast poolsurnuks. Eks ole, lõbus lugu. Kirjuta üles ja saada huumorivõistlusele.
Raimond: Liiga must huumor.
Ajakirjanik: Must huumor , see ainus õige ongi. Vähemalt kaasaja tormilistes tingimustes. Tahad – mul on päris mõnusaid näiteid? Number üks. Indiaanlased ja valged mehed sõdivad. Indiaanlane laseb valgele mehele noole kopsu. Kui mees kinni võetakse ja puu külge seotakse, küsib indiaanlane, kas nool valu ka teeb. „Ainult siis kui ma naeran“ Vastab valge. Number kaks. „Omatehtud toit on kõige parem …“ ütles neeger kui oma last sõi. Või number  …
Simmo: Pea. pea. Sinu numbrid on juba nii mustad, et ajavad juuksed peas püsti.
Ajakirjanik: Ise ütlesite, et must huumor ja ongi must. Elus on üldse palju musta. Mul kolleeg käis Kaug-Idas kivisöekaevanduses lugu tegemas, vaatas ja vaatas, kuidas pimestavalt helendava lume alt sütt välja toodi ja tagasi tulles ütles, et ta poleks arvanudki, et isegi nii kaugel põhjas on valge all ikka must …
Simmo. Teil ajakirjanikkudel on ikka pagana lõbus elu. Muudkui rända ringi ja tee lugusid.
Ajakirjanik. Kes rändab , kes ei rända. (ka temal pole jalga)
Simmo: Anna andeks , ma unustasin.
Ajakirjanik: Peabki unustama. Kõige veidram on see, et  ma ise ka vahe unustan ära kui palatis mõni väga mõnus jutt või vaidlus käib.
(siseneb õde lükates käru, millele uus narkoosiuimas patsient Tali)
Tali (itsitab, räägin segadusi ja naerab iseenda juttude peale)
Õde: Saate uue kaaslase.
Ajakirjanik: Mis tal siis noa alla läks?
Õde: Liiklusõnnetuse ohver. Olime sunnitud jala amputeerima. Kohe saab veel ühe süsti ja siis magab kenasti hommikuni.
Simmo: Eks vaatame, kui lõbus tal teist korda ärgates on. Ma olen temataolisi ennegi näinud. Kolm aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas oli ka üks selle, sel lõigati käsi ära. Kui opilt tuli, siis irvitas ja lõõpis mis  hull, aga pärast olid teisel nagu munad maha võetud, kui päris teadvusel tuli ja aru sai, mis temaga õieti oli juhtunud. Meil oli tema pärast mitu päeva lausa hirm, et teeb endale midagi, nii raskelt elas üle.
Ajakirjanik: Ära kutsu õnnetust.
Simmo: Mis õnnetust, ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Suur tugev mees. Need on tavaliselt kõige rohkem endast väljas, kui neilt midagi ära lõigatakse.
Raimond: Huvitav, mis töö peal ta oli. Kondi järgi võiks arvate, et mõni müürilõhkuja või transporttöölina. Vanasti kandsid sellised veskis viljakotte või lossisid sadamas laevu.

PILT. Haigla Palat. Mõni tund hiljem.
Tali: Tere õhtust või hommikust, seda ma veel ei tea.
Ajakirjanik. Õhtust esialgu. Kell on pool kaksteist. Täpsemalt 23 ja 37 minutit.
Tali: Vaata kuramust, kus on alles uni. Kella viie ajal pand magama ja nüüd alles ärkasin. Kihvt narkoos neil.
Ajakirjanik: Ei sa ühe jutiga nii palju norsanud. Vahepeal kui sind palati toodi, tegid ika häält kah. Viskasid kõvasti nalja, aga ega me su jutust suurt mõiganud. Siis said süsti kannikasse ja vajusid uuesti ära.
Tali: Jaajah. Ise küll ei mäleta. Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Arno Tali.  „Edasi“ kolhoosi eesrindlik mehhanisaator. Näolapp kolletab neljandat aastat järjest autahvlil, autasustatud medaliga „Töövapruse eest“. Naine ja kaks last. Naine peab kolhoosis karjabrigadir kohta.  Sündinud olen 1941 aastal kaks kuud pärast sõja algust. Oma isa olen näinud ainult pildilt, ta langes 43. Aastal kangelasena. Sotsiaalselt päritolult olen tööline. Kas on küsimusi?
Ajakirjanik: Kuidas te ütlesite oma nime olevat?
Tali: Arno Tali, Joosepi poeg.
Ajakirjanik: Minu koolivend Luts kirjutas kah ühest Arno Talist. Mul on ausalt öeldes selle nimega inimestest veidi teistsugune ettekujutus.
Tali: Seda nad saadanad ütlevad kõik … seda et … Pissile tahaks. Mis moodi see asi siin käib. Kas on mingit ratastooli või sihukest kah olemas.
Ajakirjanik: Pea nüüd pea ikka , mees. Alles opilt tulnud ja kohe ringi rändama. Ma helistan õe, toob sulle pudeli. (helistab)
Tali: No kuule, ega ma Sveijki lugudest ei ole pärit, et hakkan pudelisse kusema. Ma ikka rohkem sealt „Kevade“ lugude poole pealt, kui tähele panid. (ilmub õde) Haige Tali. Palun ratastooli, et minna loomulikke vajadusi rahuldama.
Ajakirjanik: Ärge teda kuulake. Tooge talle pudel. Mees tuli mõni tund tagasi opist.
Tali: Ma palun ratastooli. Seltsimehed suvatsevad rumalat nalja heita. Ja mul on selle asjaga muuseas kaunis kiire, neiuke.
Õde: Kohe , kohe. (väljub)
Ajakirjanik: Kuule mees, sa teed endale ju liiga. Täna ei tohi sa ühelgi juhul üles tõusta.
Tali: Kes seda ütleb? Töng mul ju kipsis, ei kurda midagi, ja ise olen täie tervise juures.
Ajakirjanik: Ma pean vist valvearsti kohale kutsuma, kui sa mõistlikku juttu ei kuula. (Üde siseneb ratastooliga)
Tali: Kutsu keda tahad. Neiuke tulebki juba. Aitäh.
Õde: Ma võin lükata … (Tali veereb ise minema)
Ajakirjanik: Püstihull.
Simmo: Käis au pihta.
Ajakirjanik: Mis kuradi au. Inimesele räägitakse heast südamest. Pingutab ennast üle, hakka keset ööd siis jälle alarmi tõstma.
Simmo: Kelle pärast sa siis oled juba tõstnud?
Ajakirjanik: Ah, käi põrgusse, sinuga ei saa enam mehejuttu ajada.
Simmo: Mehejuttu saab minuga alati ajada, aga mehejutu jaoks on kahte meest vaja.
Õde: Nüüd tuli surnuks. Miks teil see üldse öösel veel põleb?
Ajakirjanik: Mehel oli vaja asjale minna. Ei saa lasta teda ju pimedas seiklema.
Õde: Tuli maha. Puhake ennast välja. Homme on külastuspäev.

PILT.
Aave: Miks sa mulle ometi kohe ei rääkinud, mis sind ees ootab.
Raimond: Oleks ma seda isegi teadnud. Mis selles siis ikka nii õudset on. Meie palatis on praegu kolm ühejalgset, aga elurõõmu on neil rohkemgi kui teistel, kel kõik jäsemed alles.
Aave: Sa oled jõhkraks muutunud.
Raimond: See pole jõhkrus, vaid otse vastupidi. See on rahustav ja kosutav reaalsus. 
Aave: Arst ütles, et kui paberid korda saab, siis saad täna koju.
Raimond: Käid äkki poes ära ja tood ühe sokolaadi. Meil on siin nii lahked õed olnud.
Aave: Olgu. Ära sina hakka siin vahepeal midagi üleloomulikku tegema. Las trikitamised jäävad teistele. Lubad?
Raimond: Luban.

PILT. Pidu.
(Raimond kunstjalaga. Rahvast rohkem, käib elav sumin)
Kirjanik1: Oleks minu raamatutel sinu tiraažid. Ma jooks ka siis ainult sampust. Saad sa aru – rahvas armastab sind. Nad kohe janunevad sinu teoste järele.
Kirjanik2: Tead sa palju sinu raamatute tiraaž juba kokku on? Küll sa tead. Miljon. Kujutad sa seda ette – miljon. Sinu raamatute suudab võistelda vaid piibel.
Kirjanik1: Seda trükitakse tõesti igale paberile. Miljon piiblit. Iga eestlane peaks siis olema nii püha usku täis, et ostab endale kaks piiblit.
Kirjanik2: Ikka kaks või  siis parem juba kolm, igale poole, kus pühalikku abi vaja on – magamistuppa, et asi seisaks, kööki, et toit põhja ei kõrbeks ja autosse ka, et õnnetustest hoiduda.
Kirjanik1: Siis paneks juba kemmergusse ka.
Kirjanik2: See pole viisakas.
Kirjnanik1. Mitte selle eesmärgil, millest sina nüüd mõtled. Äkki jumalikuks abiks. Kui kõht kinni, patsutad piibliga vastu kõhtu ja usu mind, tagant puhiseb nii, et kanalisatsioon umbes.
Kirjanik2: Võtame eesti rahva terviseks, kes ei ole oma kirjanikke maha jätnud, ka nendes muutunud oludes. Elagu!
Kirjanik1: Kas sa oleks võinud arvata, et sa kunagi annad välja raamatu vangilaagrist.
Raimond: Vanasti ei saanud sellist raamatut välja anda, sest siis veel polnud meil vangilaagreid.
Kirjanik1: Õige. Üleüldse olime üks tubli riik, mida teised kadestasid ja imetlusega jälgisid.
Kirjanik2: Jää vabaks eesti meri
Jää vabaks  eesti rind
Siis tuisku ega tormi
Ei karda eesti rind ..
Raimond: Kõlab ikka hästi küll.
Kirjanik2: Miks ta ei kõla. Aave, kallis päikesenaine, tule palun meie seltsi.
Aave: Mis meeldiv koosviibimine.
Raimond: Kas saan sulle midagi pakkuda?
Aave: Väike klaasike veini paluks.
Kirjanik2: Ma kohe toon. Kerigu Gorbatsov oma kuiva seadusega põrgu. Kui eesti mees tahab eesti naisele juua pakkuda, siis ta pakub ka.
Raimond: Ma võin olla küll puujalaga, aga oma naisele suudan ma siiski ise joogi ära tuua.
Kirjanik2: (naerab) oo, kangelane kepphobusel.
Kirjanik1: Pange plaat peale. Mul tuli tantsutuju. Aave, kas ma võin sind paluda. Meie kõigi poolt armastatud päikesenaine.
(keerutavad tantsida)
Kirjanik1: Kaua te nüüd juba koos olete?
Raimond: 17 aastat.
Kirjanik1: Ja kuidas on läinud?
Raimond: Mis ta ikka. Jalg on läinud, hambad on läinud, aga muidu on hästi läinud. (naer)
Kirjanik1: Teen ettepaneku võtta Raimpsi terviseks. „Kirjad laagrist“ on meid kõiki kadetaks teinud.
Kirjanik2: 80000. Tehke järgi. See on rahva armastus.
Kirjanik1: Elagu Raimps!
 Kirjanik2: Mulle on ettepanek esitada Raimond Eesti Kongressi liikmekanditaadiks.
Kõik: Õige.
Raimond: Tänan, kuid ma arvan, et sinna leidub palju väärikamaid mehi või naisi.
Kirjanik2: Rahvas armastab sind. Rahvas usaldab sind. Mis sa rahvast räägid? Mina ise usaldan sind. Sa oled kõik torud läbi pugenud, sa oled kõike näinud. Sina ei hakkaks valede eest seisma.
Raimond: Tühja teiega. Olgu siis pealegi.
Kirjanik1: Aplaus, kallis rahvas. Meie mees kongressi.

PILT. Kodu. Põleng
Raimond: Oli ikka kena koosviibimine. Eesti Kongress. Mis sa sellest arvad?
Aave: Muidugi mine. See on võimalus teha midagi selle rahva jaoks, kes sulle nõnda palju pakkunud on.
Raimond: Ole hea, aita mul see jalg alt võtta.
Aave: Punnita aga ise.
Raimond: Sa oled imekaunis. Mitte ei tea, mis oleks minust saanud, kui poleks sind minu kõrval.
Aave: Eks siis oleks keegi teine olnud.
Raimond: Eksid. Ma olin kaks korda enne sind abielus ja mis sellest tuli. Kõik läks järjest halvemaks. Õnne oli, et sain põgenema.
Aave: Ega see nüüd nii hull ka olnud. Suhted on alati kahepoolsed. Tead küll, nagu küla koerale, nii koer külale.
Raimond: Tore küll abielu koeraga võrrelda. Kaua me nüüd juba siis abielus oleme.
Aave: Tahad seda tõesti teada?
Raimond: Ära ütle – kakskümmend kolm aastat.
Aave. Tõesti nii on. Kakskümmend kolm aastat.
Raimond: Ma armastan sind iga päevaga järjest rohkem.
Aave: Eks mina ikka sind ka.
Raimond: Kujuta ette kui Eesti saabki taas vabaks ja meie saame sellesse anda oma panuse. Sina oled minu kõrval. Minu raamatuid loetakse rohkem kui kunagi varem. Ma võin niimoodi juba elu armastama hakata.
Aave: Naljatilk. Elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks sina tema mõtled. Kisub kuumaks. Keeran kütet maha.
(Korraga süttib Aave kleit küttekehast. Raimond, kellel pole jalga all, üritab päästa, kuid Aave põleb suure leegiga)

PILT. Maja Lehtses.
Uksest astuvad sisse Madis, Milla ja Raimond.
Madis: Nii. Siin ta siis ongi. Vaata aga rahulikult ringi. Maja on müügis ja võid homme päev sisse kolida. Aed on suur. Saad suvel laua aeda panna ja seal oma kirjatööd teha. Naabrid on sõbralikud.
Milla: Lehtse teeb mööda maanteed Tallinnast 80 kilomeetrit.
Raimond: Lehtse. Ma ei ole siin kunagi varem käinud. Rongiga läbi sõitnud küll, aga sees ei ole käinud. Rakveres gümnaasiumis käies oli üks noormees Lehtsest. Nime enam ei mäleta. Oli selline turske poiss. Ju oli siin siis hea elu.  Mida need inimesed siin igapäevaselt teevad?
Madis: Siin on kolhoos. Lehtse kolhoos. Väike, aga tubli. Metsa taga on veel turbatööstus.
Raimond: Tõeline maasool.
Madis: Äkki leiad siit ainest oma järgnevate raamatute tarvis. Su raamatud on ju kõik elust enesest.
Raimond: Kõik on võimalik.
Milla: Raimond.  See oleks päris sinu kodu. Mitte Kirjanike Liidust antud või naiste oma.
Raimond: Kuidas ma siin üksi olen?
Madis: Rongijaam on siinsamas. Astud mõned sammud, oled juba rongil ja tunnikese pärast oled juba Tallinnas.
Milla: Sul peab ju olema oma koht. Sa ei käinud Jõelähtmel enam üldse.
Raimond: Ma ei saanud. S 
Arlet Palmiste
MEES RAAMATUST
Raimond Kaugveri elu tema enda raamatute põhjal. Segi reaalsus ja fantaasia.
Kasutatud lõike Raimond Kaugveri raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“

Tegelased
Raimond
Aave
Kirjanik Jaik
Algkooli õpetaja
Koolikaaslased
Suurkask
Tuur
Anti
Ema
Naabrinaine
Nahkkuub
Paadimees
Sõdur
Reamees
Vangid
Koomand
Valvur
Doktor
Afik
Lena
Vasja
Haiged
Sass
Kivi
Ametnik
Sõber
Toimetaja
Neiud
Prill
Arst Viinaravil
Milli
Madis
Arst
Simmo
Ajakirjanik
Tali
Õde
Kirjanik1
Kirjanik 2


PILT 1. Algkool
(Algkooli saal. Pidulik aktus. Kõnet peab kirjanik Juhan Jaik)
Jaik: Kõige olulisem koolimaja uksest sisse astudes on õppimine. Teie uus koolimaja on ütlemata suur ja avar, täis uusi ja põnevaid võimalusi. Lausa häbi võiks olla sellistes tingimustes halbadele hinnetele õppida. Tahaksin meenutada meie rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaaret, kes kirjutas, et Lagle talu laudad olid nii suured ja valged ja lehmad jäid nendes harjumatutes olukordades hoopiski ahtaks. Ma väga loodan, et teiega nii, ei juhtu.
Õpetaja: Täname armastatud kirjanikku ja ka meie koolis palavalt armastatud  „Võrumaa juttude“ autorit kirjanik Juhan Jaikki. Meil on väga hea meel, et olete leidnud võimaluse meie tillukest Rakvere kooli külastada. Plaksutame talle. Lapsed ja nüüd liigume vaikselt oma klassidesse.
(õpilased tõusevad ja lähevad väljapoole)
Õpetaja: Raimond. Palun tule siia. (Õpetaja seisab koos Jaigiga) See on meie esimese klassi õpilane Raimond. Väga andekas kirjandite kirjutaja ja kooliajalehe „Võitlus“ toimetaja.
Jaik: Väga tubli. Niisuguste meeste peal on meie lootus, nemad peavad meie eesti kirjandust tulevikus edasi ja ettenägemata kõrgustesse viima. Kas sa tahaksid kirjanikuks saada?
Raimond: Kas siis kirjanikuks võib saada?
Jaik: Võib vist ikka küll. Näe, minagi sain.
Raimond: Teie …
Jaik: Ja miks siis sinust ei võiks saada?
Raimond: Kirjanikuks peab sündima.
Jaik: Nii, nii. … Oletame, oletame, väikemees … Aga võib-olla oledki sa selleks sündinud, ah? Oled sa ise ka midagi juba kirjutanud? Ei, ma ei mõtle kirjandeid, vaid mõne jutu või luuletuse või … ?
Raimond: Olen küll.
Jaik: Noh, näed siis. Tead, ma ütlen sulle ühe suure tõe. Kes kirjutada suudab, see lihtsalt peab kirjutama, ta ei pääse kuhugi. Mitte mina ei ole seda tarkust välja mõelnud, nõnda on öelnud palju suuremad mehed. Nii et lase edasi, ära peatuma jää. Ja ära lange kohe masendusse, kui sul midagi just niimoodi välja ei tule, nagu sa tahtsid. Kellelgi ei tule kõik niimoodi välja. Inimese elu on üks pikk õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rida … Noh, jääme siis esialgu nägemiseni, noor kolleeg. Kümne aasta pärast saame ehk kuskil mujal kokku …

PILT 2. Klass
Klassis valitseb sõjakas meeleolu. Siseneb Kaugver
Suurkask: Ahaa Kaugver, meie organisaator ja komitee esimees tulebki. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõprusavaldus see oli? Monument otse kooli akende alla sajaks tükiks õhku lastud. Vaata,. Vaata aknast välja. Kellele seda siis vaja oli? Pronksist figuurid ära veetud, ainult kivihunnikud on veel jäänud. Poed kõrvale? Ei lähe läbi. Anna vastust!
Kaugver: Mis sa jamad?
Suurkask: Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.
Kaugver: Kuradi lollid. Mis on minul sellega pistmist? Ma nõuaksin ise kelleltki aru.
Suurkask: Ah nii. Meie mõtlesime jälle, et …
Kaugver: Pea lõuad!
Suurkask: Nonoh, ära selle pärast kohe ninasse karga.
Tuur: Ise jaurad teise kallal. Leidsid , kelle kallale tikkuda.
Suurkask: Kaitsed oma pinginaabrit, jah?
(pinge langeb, kõik istuvad oma kohtadele)
Tuur: Pärast esimest tundi koguneme kõik õuele. Tuleb ülekooliline demonstratsioon.
(Üksmeelne nõusolek)
Tuur: Ausammast me enam ei päästa. Aga need , kes seal praegu kivi lahti kangutavad, peksame laiali
Neiu: Kas tüdrukud ka tulevad?
Tuur: Kui te vedelaks ei löö.
Anti: See lollus jääb ära.
Tuur: Kes sina oled?
Anti: Kas sa ei tea?
Tuur: Jõuan mina igat punaste sabarakku tunda.
Anti: Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma.
Tuur: Ja mis siis?
Anti: Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.
Tuur: Ka, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled.
Anti: Demonstratsiooni ei tule.
Tuur: Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled? Kutsud sõbrad kuulupildujatega appi.
Anti: Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis. Teile aitab vähemastki. (hakkab ukse poole liikuma)
Tuur: Lähed üles andma?
Anti: Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile aru pähe panema.
Tuur: Minuga ära naljata, poisike. Ma ei ole Suurkask.
Anti: Ühesugused lollid olete mõlemad.
Tuur: (haarab Antil rinnust) Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha. Täpselt maha.
Anti: Mis sa rebid, lõhud riided ära.
Tuur: Mis sust lõhkuda, laguned ise.
(heliseb koolikell)
Tuur: Nüüd alla marss. (Kõik väljuvad v.a Anti. Kaugver on viimane)
Anti: Ja sina lähed ka?
Kaugver: Mis see sinu asi on? (põrkub uksel Tuuraga)
Tuur: Mine tagasi.
Kaugver: Miks?
Tuur: Mine
Kaugver: Mis õigusega sa …
Tuur. Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled sa ikkagi klassiorganisaator.
Kaugver: Sa ei tohi mind keeleta. Ma olen …
Tuur. See on meie asi. Ära poe ilmaaega. Meiega sa ei tule.
(Tuur lahkub.)
Anti: Nii et vedelaks lõid?
Kaugver: Mida sa minust tahad.
Anti: Sinust ei olegi midagi tahta. Sa ei tea ise ka, kuhu sa kuulud või kellega oled.

PILT 3. Tänav
Ema: Et see Päts venelased nii kergekäeliselt sisse lubas on patutegu.
Naabrinaine: Ja mis neist kasu oli. Saksa väed tulevad ikka sellise hooga üle piiri, et ega neil pole võimu vastu seista.
Ema: Minul on seni, kuni minu poega relva alla ei panda, täiesti ükskõik, kes siin riigis võimu jagab. Pea-asi, et poisid saavad koolis käia ja eks siis hiljem ole nähe, kelle leiba nad sööma hakkavad.
Naabrinaine: Arvad, et see nii lihtsalt läheb. Kõik , kes kaela kannavad ka relva alla pannakse. Selles võid kindel olla. Vaata kuidas noorsandid juba praegu jooksevad tänaval valged lindid ümber käe.
Ema: Poiss saab alles 15. Koolis oleks vaja neil käia, mitte siin sõda mängida.
Naabrinaine: Just. Kas Raimond ei ole veel püssi pihku võtnud.
Ema: Ei ole. Tema on teistsugune. Temale sellised asjad ei meeldi. Pole tal kunagi õiget seltskonda olnud, kellega koos maailma parandada.


PILT 4. Värbamine Punaväkke
Raimondi kodune köök. Siseneb Anti.
Anti: Siin sa siis eladki. Pole viga … Ega teil klikiajal töö ja rahapuudust ju polnud.
Raimond: Oled hävituspataljoni astunud?
Anti: Elus peab tegema omad valikud. Hitleri väed on piiri ületanud. Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Paljud meie endised klassivennad on juba läinud.
Raimond: Kuulsin, et Leedu ja Riia on juba vallutatud. Istu.
Anti: Seda, mis mul öelda on võib ka püstijalu öelda. Aeg on sinulgi otsus teha. Oli kooliajal mis oli, aga nüüd peab igaüks oma koha kindlaks määrama.
Raimond: Ma ei saa aru.
Anti: Saad küll. (süütab sigareti). Kui ma teistele ütlesin, et tulen sinu juurde, soovitasid nad mul käega lüüa. Ma tulin siiski. Miks, kurat seda teab. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Ega ma sinu pärast nii väga tulnudki. Aga praegu on iga mees kallis. Ja sinu kohus on  meiega kaasa tulla.
Raimond: Vaevalt mind sinna tarvis on.
Anti: On. Muidu ma poleks tulnud.
Raimond: Nii et nüüd kõlbab igaüks.
Anti: Mitte igaüks. Need , kes peavad meie hulgas olema.
Raimond: Kas mina pean.
Anti: Pead.
Raimond: Aga kui ma ei pea.
Anti: Sinu suhtes oli meil tõsine jutuajamine. Mõned seltsimehed isegi arvasid, et sind oleks tulnud jalust koristada, sest sa ei ole usaldatav. Mina vaidlesin vastu.
Raimond: Ah, nii.
Anti: Ma ei usu, et sa nende poole hoiaksid.
Raimond: Ma ei hoia, ma ei …
Anti: Kas sa üldse kuhugi poole hoiad? Mõni kord saab ka nii elada. Praegu ei saa. Kes pole meie poolt, see on meie vastu.
Raimond: Mina jälle mõtlen, et kes pole teie vastu, see on iseenesest teie poolt.
Anti: Demagoogia. Poolt olemist  tuleb praegu näidata. Tegusid on tarvis.
Raimond: Sa kutsud mind siis …
Anti: Viimast korda.
Raimond: Ja kui ma ei tule?
Anti: Sa tuled.
Raimond: Aga kui ma siiski ei tule?
Anti: Kardad, et lasen su kinni panna?
Raimond: Ma ei karda midagi.
Anti: Võib-olla oleks see tõesti kõige targem tegu … aga ole mureta. Ohtlik sa ei ole. Selleks oled sa liiga arg. Hüvasti.

PILT 5. Tänav
Ema: Õnn, et see siiski nii rahulikult läks.
Naabrinaine: Mis asi siis?
Ema: Ma mõtlen ikka neid sakslasi. Venelased hiilisid nii vaikselt öösel välja ja hommikul olid sakslased asemel. Ma magasin ja ei saanud arugi, et võim vahetunud.
Naabrinaine: Ole nüüd. Mul käis küll vanamees teisi tänaval tervitamas. Siiamaani käib õnnis nägu ees ringi, nagu oleks inglit näinud.
Ema: Juula kõrvalmajast kõõlus aia peal, kui sõdurid mööda marssisid. Seelik oli ka lühemaks jäänud. Ei tea, keda või mida ta loodab neilt saada.
Naabrinaine: Raimond on ikka kodus.
Ema: Kodus jah.
Naabrinaine: Siis on hea. Paljud lasid koos punastega jalga.
Ema. Seda küll, aga paljud tulid koos sakslastega tagasi. Ei teagi, kumb see parem on.

PILT 6. Värbamine Omakaitsesse
(Raadiost kostab saksakeelne laul. Raimondi tuba. )
Siseneb Suurkask. Püstol vööl. Valge lint käel)
Suurkask: Na, servus Kaugver. Kuulsin, et sa pidid ikka alles olema, mõtlesin, et tulen õige vaatama. Mul valvekorrast vaba päev.
Raimond: Tervitus. Sind on päris üllatav siin näha. Võta istet.
Suurkask: Arvasin juba hirmuga, et venelased sulle enne äraminekut põõna panid. Sa ju nende kampa ei läinud. Ütlesid ennast lahti.
Raimond: Ma ütlesin ennast igalt poolt lahti.
Suurkask: Aga näe, oskasid ennast siiski läbi vedada. Sehr Gut. Meie lollikari lasi ennast mobiliseerida. Kah tolad. Paari kuu pärast on Venemaa kaputt, siis vedelevad kuskil Neveli rabas, hambad taeva poole. Kas sa Anti saatusest kuulsid?
Raimond: Ei.
Suurkask: Löödi juba mättasse. Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu.
Raimond: Kust sa tead?
Suurkask: Onu rääkis. Tema seda operatsiooni juhatas.
Raimond: Kas sina siis … seal ei olnud.
Suurkask: Olin. Aga mind … ei võetud haarangule kaasa. Onu … kartis, et saan pihta. Nüüd, kus vanamees ja mutt Siberis on, pean ennast hoolega hoidma.
Raimond: Neist ei tea sa midagi?
Suurkask: Kes neist enam kuuleb. Läksid – ja lõpp. Aga oodaku – kummagi eest tõmban sada venelast maha. (istub) Noh, aitab logelemisest. Marss kuub selga ja staapi. Meil on käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või kümneks. Näe, täna õhtul peaks haarangule minema, aga ei saa – pole kedagi staapi valvesse jätta. Na los, junge. Viska pintsak selga.
Raimond: Kuhu sellega nii kiire on?
Suurkask: Kuidas – kuhu? Ma ju ütlesin, et vaja kedagi staapi valvesse panna, ma ise sõidan haarangule.
Raimond: Täna … ma küll ei saa.
Suurkask: Mis sul siis täna on?
Raimond: Ma  … Mul on täna isaga üks asi pooleli. Ka üks … tähtis asi. Täna … ei saa.
Suurkask: (naerab) Tähtis asi! Temal on sõja ajal mingisuguseid tähtsaid asju ajada. Praegu on ainult üks tähtis asi – sõda! Ja see, et me iga mahajäänud venelase ja oma punase ära nopime – nii kähku kui võimalik!
Raimind: Täna ma ei saa.
Suurkask: Nagu grammofon. See plaat ei kõlba, katsu vahetada. Kuule sa, vist kardad?
Raimond: Kardan küll.
Suurkask: Pauku jah? Oled sina ka üks kuradi memmepoeg. No mida sa kardad? Värised, et  võid kuskil pihta saada?
Raimond: Minust ei ole sõjameest … Ma olen … noh, niisugune …
Suurkask: Et susi sind söögu. Tean missugune sa oled – teised sõdigu, teised tehku. Kes kurat see peab sinu eest eluga riskima? Mis kulla väärtus sel sinu nahal siis on.
Raimond: Ega ma sellepärast, et  …
Suurkask: Kust kurat on küll niisugused jänesed võetud? Eestlase nime teevad täis, ei julge enam sakslastele otsagi vaadata! Võõras rahvas tuleb ja päästab sind, aga sina lõdised ahju taga, ei liiguta kättki, et vähemalt kaasa aidata! Aga kas sa selle peale oled mõelnud, mismoodi sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse!
Raimond: Mismoodi?
Suurkask: Vaenulikkusena, vastuhakkamisena, punaste poole hoidmisena. Kas sa tead, mida see tähendab?
Raimond: Kuule, ma ju ütlesin, et ma täna …
Suurkask: Lora. Aga olgu pealegi. Palu siis täna öösel jumalat, ehk saad oma hirmust üle. Kui sa homme staabis ei ole, räägime sinuga teist keelt. (lahkub)
(Raimond hakkab kiirustades kohvrit pakkima. Siseneb ema)
Ema: Kuhu nüüd siis minek.
Raimond: Lähen üle mere Soome. Siin läheb olemine kuumaks.
Ema: Nüüd vastu õhtut.
Raimond: Vastu õhtut, öövarjus, ongi kindlam.
Ema. Miks just Soome. Sõida Alutagusele onu juurde. Seal metsade sees ei ole sa kellelgi ees.
Raimond: Ei jäta nad siin kuskil rahule. Soome minek on siiski kindlam.

PILT. Põgenemine
Öö. Rannal seisab kolm meest kottide ja kohvritega. Eemalt paistab valgust ja saksa keelset laulu. Tuleb nahkses kuues mees.
Nahkkuub: Igav, jah? Pole viga , varsti läheb sõiduks. Tänage jumalat, et niikaugel olete. Ja et meri parasjagu kõrgeks läks. Selle ilmaga ei võta ükski prožektor pisikest paati välja. Olge siis valmis. Ja jänesed visake põuest välja. Meri jäneseid ei salli.
(Randub paat)
Nahkkuub: Tulge. Tasem, ärge kolistage! Otsad!
(pikk paadisõit vaikuses. Lähenevad laeva tuled. Nahkkuub võtab põuest püstoli ja vinnastab selle.)
Nahkkuub: See on miinimeri. Suured laevad siia ei tule. Võime hinge tõmmata. Hoiad sõja eest kõrvale?
Raimond: Kus sa saad kõrvale hoida? Vägisi tahab sind endaga kaasa tõmmata.
Nahkkuub: Las poisid hullavad. Selle suure ehituse juures ei tunne ühest naelast keegi puudust.
Raimond: Tunnevad ja kuidas veel.
Nahkkuub: Loodad Soomes varju leida?
Raimond: Mul seal mõned vanad sõbrad ees.
Nahkkuub: Lähed Eesti rügementi?
Raimond: Kuulsin jah, et seal Eesti väeüksus loodud on. Kui juba sõdima peab siis koos omadega.
Nahkkuub: Õige ta on. Soomes vähemalt tead, kelle või mille eest võitled. Eestis pead paraku võõra võimu nimel tegutsema.
Paadijuht: Kui nüüd vastu mõnda neetud kaljut ei põruta. Hoidke kõvasti kinni, et üle parda ei lenda. Kui laguneme, siis jääb igale mehele vähemalt mingi laud pihku. Rannani on paarsada meetrit.

Pilt. Soome
Kaevikus mehed kõrvuti Taustaks lakkamatu lahingumüra.
Sõdur: Pole need soomlased paremad sugugi. Uut satsi nägid. Samamoodi vaevalt seitseteist täis, aga juba sõtta.
Reamees: Nii on, kui pead suurema vaenlasega võitlema, kõik jõud tuuakse mängu.
Sõdur: Arusaadav, et nad rõõmustavad iga abikäe üle , mis üle lahe saabub.
Reamees: Kuus kuud juba sõdime siin ja venelane pole selle ajaga meetritki lähemale saanud.
Kaugver: See on ju hea.
Reamees: Hea ikka. Vahepeal tahaks teada, kuidas kodus olukord on.
Sõdur: Ma pole juba mitu kuud üle kahe tunni korraga maganud. Kui peaks nüüd korraga tõelist lahingut pidama, siis ei teagi, kas jaksan püssi palge tõsta.
Reamees: Puhata tahaks küll. Koju tahaks ka.
Sõdur: Varsti lubati puhkust anda. Kui meri lubab, siis läheks kohe koju.
Raimond: Üle Vuoksi uduvinast jahe tooga
Vuoksi vaikib aga mina voogan.
Seisab teispool noori mehi teiste kõrval
Vaatan nende halle kehi, mõrvan …
Sõdur: See pole päris õige, mina ei mõrva.
Reamees: Kummaline on see sõda. Istume kaevikutes.  Meie siin , nemad sealpool.
Sõdur: Tammerlas lahutas meid vaid jõgi. Kaevud olid tühjad, vett sai jõest. Iga päev oli üks tund kuulutatud tulevabaks. Sellest peeti auga kinni. Mõlemalt poolt tulid mehed ämbritega. Koguneti jäässe raiutud augu juures. Püüti juttu rääkida, vahetati paberosse … Vaherahu lõppemisest anti mõlemalt poolt märku kuulipilduja valanguga. Kaks korda astuti lubatud ajanormist üle. Kord meie ja kord nende poolt. Rikkujat karistati kohe. Ma nägin pealt kuidas meie snaiper venelasele tina andis. Miks ta hilines, seda ei teagi. Tuli ämbrid käes, aega oli veel viis minutit. Värske lumi oli just sadanud ja see tegi kõndimise raskeks. Signaalvalang kõlas. Ta lisas küll sammu, püüdis pääseda päästva valli taha. Ühtki pauku ei kostnud. Soomlane naaberpesas tõstis püssi palge. Tõstis ja langetas mitu korda, nagu harjutustel. Venelane jõudis kaldale ja peatus hetkeks. Pani ämbri maha ja pöördus meie poole, võttis läkiläki peast ja kummardus, nagu tänutäheks. Sellel silmapilgu soomlane tulistaski. Sinna ta jäigi. Saime tund aega marutuld, aga keegi snaiprile midagi ette ei heitnud.
Kaugver: Mitmele sa ise tina oled andnud?
Sõdur: Ma paugutan niisama õhku. Ega nad lähemale selle müra peale ikka ei tule. Aga sina ise? Mitu täket püssikabal juba on?
Kaugver: Null. Vaata üle kui ei usu. Pole ma kedagi maha tõmmanud. Ma pole õieti ühtegi pauku teinud. (Paus)
Reamees: Ma olin eestlaste reservlaagris. Kott oli kodunt kaasa pandud sööki täis. Väike pidu. Läksin välja asjale ja korraga olin maas. Ma ei saanud millestki aru, vaatan taevasse ja seal vihisevad ainult tuletukid. Ihu oli kange ja liikuda ei saanud. Hetk hiljem selgus, et õhku oli lennanud tankimiinide ladu, mis seest poolt imekombel põlema oli läinud. Korrapidaja ohvitser märkas seda ja kamandas kompanii kustutama. Kakssada meest asetati maja ümber sõõrdi, üks ots maja ja teine järve ääres ja ämbreid käest kätte andes püüti kahjutuld kustutada. Just siis jõudis tuli miinideni. Pilt oli kohutav. Veel teisel päeval leiti maja ümbert laipu. Jalad-käed rippusid puude otsas. Mõni päev hiljem selgusid täpsed arvud. Kaheksakümmend neli surnud, sada kakskümmend haavatut. Tol ööl hukkus Soomemaa pinnal rohkem eestlasi kui kahe pika sõja-aasta jooksul kokku.
Kaugver: Puhkusele lubatakse. Räägitakse, et isegi koju lastakse.
Reamees: Ehk on siin isegi kindlam. Kodus käib rinne üle ja uued peremehed on taas kohal. Ise võid aimata, et ega sul siis pääsu pole.
Sõdur: Ma olen mõelnud, et peaks Ameerikasse minema. Seal on siiski võrreldes siinsega elu nagu paradiisis.
Kaugver: Korjake oma asjad kokku. Vahetus tuleb.

PILT: Tänav. Sakslaste kolonn möödub vestlejatest lakkamatu vooluna.
Naabrinaine: Sakslased taganevad hirmsa hooga. Varsti on venelased siin jälle kohal.
Ema: Seda ma kardan jah. Raimond võitleb ju nende jaoks valel poolel.
Naabrinaine: Tal pole mõtet siis koju tulla. Mäletad, kuidas neljakümne esimesel kõik , kes venelaste soove ja tahtmist ei täitnud kongi pisteti.
Ema. Vedas kui pisteti. Paljud jäid üldse kadunuks. Kirjutas, et saab puhkust. Lubas koju tulla. Ma nüüd ei teagi.
Naabrinaine: Parem ärgu tulgu.
Ema: Seda küll. Aga siis ei saa kirju ka enam. Ohjah.
Naabrinaine: Pea-asi, et elus on. Küll saab siis kõik lõpuks korda.

PILT. Kojutulek
Kaugver hiillib pimedas kodu poole. Viskab kiviga vastu akent. Aken avatakse.
Raimond ja Ema embavad teineteist.
Ema: Sa tulid.
Raimond: Jah.
Ema: Sakslased taganesid sellise hooga, et isegi moonaladu ei jõutud tühjaks teha. Igaüks võttis siis endale nii palju kui kanda jõudis. Kui venelased tulid pandi uksed jälle lukku. Ühtteist mul siiski on. Istu ometi. Tulid sa kauaks?
Raimond: Ma ei tea veel. Ma olin ju vaenlase poolel. Kas ma üldse siia saan jääda? Kui palju sa oled pidanud minu pärast kannatama.
Ema: Võta need mudased rõivad ometi ümbert ära. Pesen puhtaks.
Raimond: Pole lugu. Küll jõuab.
Ema: Võta-võta ometi. Kes teab, millal sa pead edasi minema.
(Raimond võtab riided ära)
Ema: Kas sind keegi nägi ka tulemas?
Raimond: Ma ei usu, et mind keegi ära tundis. Vaata, milline ma välja näen.
Ema: Mis sul nüüd siis plaanis on.
Raimond: Ei tea. Igatsus oli nii suur kodu näha.
Ema: Meie kooli pole kinni pandud. Õppetöö käib tänaseni, kuigi raskustega …
Raimond: See on ju hea.
Ema: Kui sul midagi teha pole, siis võid kooli appi  tulla. Seal oleks noori õpetajaid väga vaja. Ja mehi. Lapsed on ka hirmul ja segaduses.
Raimond: Tore. Miks mitte? Kas ma sobiksin?
Ema. Muidugi. Ma lähen pesen su riided ära. Siis lähed maale, seal on rahulikum. (väljub)
(Raimond kõnnib. Koputus uksele. Raimond kuulatab. Koputus kordub)
Hääl: NKVD.
(Raimond avab kiirustades kapiukse. Seal on ainult kleidid. Ta tõmbab ühe selga ja lippab aknast välja. Uks murtakse maha.)
NKVD: Seis. Või tulistan.

PILT. Ülekuulamine
Anti: Ajasime sind kaua taga. Mida sa lootsid? Pääseda?
Raimond: Anti. Koolivend …
Anti: Jutustage , kuidas teist sai nõukogude võimu vaenlane.
Raimond: Anti, ole nüüd …
Anti: Palun vastata küsimusele.
Raimond: (Vaikselt) Ma ei ole nõukogude võimu vaenlane.
Anti: Teie sõdisite relv käes selle võimu vastu.
Raimond: (meeleheitel) Anti, saa aru, ma pidin ju …
Anti: Pärast esimest Eesti vabastamist varjasite ennast metsas kuni 15. oktoobrini, mil lõpuks tulite välja ja andsite ennast miilitsaorganite korraldusse.
Raimond: Ma ei … julgenud varem tulla. Mulle räägiti , et kõik väljatulijad … lastakse maha.
Anti: Miks te 1941 Omakaitsesse astusite?
Raimond: Ma pole seal olnud.
Anti: Valetate.
Raimond: Ma … Mind sunniti!
Anti: Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon. Kedagi ei sunnitud sinna astuma.
Raimond: Mind ähvardati. Mind ja minu isa taheti arreteerida.
Anti: Ja teie pidasite paremaks nendega kampa lüüa?
Raimond: Mul ei olnud ju pääsu.
Anti: Olles omakaitse teenistuses, võtsite osa vangistatud nõukogude inimeste valvamisest. Te käisite nõukogude inimeste peale korraldatud haarangutel.
Raimond: Ei. Ei.
Anti: Meil on andmeid, et te seda tegite.
Raimond: Ei! Ma ei käinud haarangutel!
Anti: Edasi. 1942. Aastal astusite vabatahtlikult Saksa fašistlikku armeesse ja võitlesite relvaga oma kodumaa vastu.
Raimond: Ma ei võidelnud. Ma …
Anti: Siin on andmed teie rindeloleku kohta (näitab dokumente) See on väljavõte pataljoniülema käskkirjast, millega teile anti niinimetatud idamedal.
Raimond: See oli juhus. Ma sain sell medali kogemata. Ma pole ühegi punaarmeelase pihta …
Anti: Rindel olles võtsite osa külade põletamisest, süütute inimeste hukkamisest, naiste ja laste …
Raimond: (karjub) Anti!
Anti: Seersant, jätke meid kahekesi.
Seersant: Just nii, seltsimees vanemleitnant. (lahkub)
Anti: Sa ei oodanud mind siit eest leida?
Raimond: Suurkask ütles, et sa olevat … hukkunud.
Anti: Maha löödud, tahtsid öelda? Jah?
Raimond: Jah.
Anti: Nagu näed, eksis Suurkask. Kas sa tead, et ta ise minu pihta tulistas?
Raimond: Tema. Ta ütles ju, et …
Anti: Tema. Aga ei tabanud. Ma pääsesin läbi.
Raimond: Ja läksid Punaarmeesse?
Anti: Seal oli minu koht.
Raimond: Kus sa … (osutab kaotatud käele)?
Anti: Käsi? Käsi jäi Leningradi alla. Võimalik, et sina selle kuuli lasid. Sealsamas sain ka selle (näitab armile). Ja selle (koputab puujalga).
Raimond: Aa…
Anti: Nii. Sinul läks kergemini, nagu ma näen? Mind taheti demobiliseerida. Aga ma leidsin, et mul on veel ülesandeid. Niisuguseid, mida saab täita ka ühe käe ja ühe jalaga.
Raimond: Sa oled siis nüüd …
Anti: Riikliku Julgeoleku uurija.
Raimond: Anti, sa pead minust aru saama! Las ma jutustan sulle …
Anti: Ma tean kõik.
Raimond: Aga sa ei tea miks. Sa ei tea, miks ma …
Anti: See mind ei huvita.
Raimond: Sa siis … süüdistad mind? Sa süüdistad mind selles, et …
Anti: Sind süüdistab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. (Loeb paberilt) „Eesti NSV territooriumil kehtestatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi viiskümmend kaheksa lõik üks „a“ järgi otseses isamaa reetmises“. Kas sa mõistad, mida see tähendab?
Raimond: Ma ei ole isamaa reetja!
Anti: Kes sa siis oled? Kes sa oled?
Raimond: Ma olin sunnitud …
Anti: Aitab. Keegi ei saanud sind sundida tõstma relva oma kodumaa vastu.
Raimond: Mis minust … nüüd saab?
Anti: Seda ütleb sulle sõjatribunal.
Raimond: (karjatab) Sõjatribunal.
Anti: Kas sa arvasid, et me sulle aitäh ütleme?
Raimond: Sa … annad mind sõjatribunali kätte.
Anti: Jah. Ma oleksin võinud sinu juurdlusest ka loobuda. Kas sa tead, miks ma seda ei teinud?
Raimond: Ei … Ei tea …
Anti: Ma tahtsin, et sinu üle mõistetakse kohut täie rangusega. Mind sa oma põiklemistega ei peta.
Raimond: Ma vihkan sakslasi.
Anti: Aga keda sa armastad. Keda vihatakse, selle eest ei tõmmata mõõka tupest.
Raimond: Anti! … Me kasvasime ju koos üles, käisime koos koolis … Sa tunned ju mind … Sa ei või mind hukka mõista! Sa ei tohi! Sa pead aru saama. Sa pead …
Anti: Jah, ma tunnen sind. Tunnen hästi, Raimond Kaugver. Ja sellepärast ära looda minult mingit halastust. Seersant!
Seersant: (ilmub uksele) Seltsimees vanemleitnant!
Anti: Jätkame ülekuulamist. Jutustage, mida te tegite metsas enne väljatulemist.
Raimond: Mitte midagi … Varjasin end võsas, pärast kaevasin koopa …

PILT. Kohtuotsus
Kohtunik: Kohtuotsus … Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik Raimond Kaugver süüdi mõista Vene NFSV Kriminaalkoodeksi prg 58 lõik 1 järgi ja karistada teda 10 aastase vabaduskotusega tööparanduslaagris koos õiguste kärpimisega 5 aastaks. Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisel ei kuulu.
(Taustal hakkab liikuma rong, kõlab vile)

PILT. Vangilaager
Mehed on räbaldunud tööriietes rivis.
Valvur: (loetleb) Ivanov.
Ivanov: Pjotr Iljits, paragrahv viiskümmend kaheksa-üksteist, viisteist aastat, lõpp tuhat üheksasada viiskümmend üheksa.
Koomand (Seisab rivis Raimondi kõrval. omavahel) : See on … üle mõistuse.
Raimond: Mis asi?
Valvur: Davidjan.
Davidjan: Asot Vladilenovits, viiskümmend kaheksa – kuus, kakskümmend aastat, lõpp tuhat üheksasada kuuskümmend kolm …
Koomand: (lööb käega) Üle mõistuse …
Valvur: Kabanov!
Kabanov: Roman Matvejevits, paragrahv sada nelikümmend kaks, kuus aastat, lõpp tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa.
 Koomand: See ei või tõsi olla …
Raimond: Arvad? Vaata siis lähemalt. Minu arust on see liiga tõsi.
Koomand: Ei ära võta seda nii lihtsalt. Need mehed ei saa kõik olla rahvavaenlased.
Raimond: Aga mis mul võtta? Mina ei imesta midagi Olin vaenlase armees. Olin. Sõdisin nõukogude võimu vastu. Sõdisin. Noh ja nüüd olen siin. Absoluutselt loogiline asjade käik. Mis sinusse puutub, siis  seda ma ei tea – ju sa ka mõne kontrrevolutsioonilise trikiga hakkama said.
Koomand: Seep see on , et ei saanud. Mitte millegagi ei saanud ma hakkama. Terve elu olen nõukogude võimu eest seisnud.
Raimond: siis oled sa küll sisse kukkunud. Või seisid sandisti.
Koomand: Seda ma ei saa uskuda. Ma olen alati aus olnud.
Raimond: Kurat seda teab.
Koomand: Oled sa meie vastu?
Raimond: Teie? Kelle teie?
Koomand: Nõukogude võimu.
Raimond: Ma ei tea. Ma ei tea enam üldse, kelle poolt või  vastu ma olen!
Koomand: Enam. Varem siis teadsid? Kas sa varem teadsid?
Raimond: Mis tähtsust sellel on? Pole varem isamaa äraandjat näinud?
Koomand: Mis äraandja sa oled?  Poisike, laps. Loll laps.
Raimond: Lapsele ei virutata kümne aastaga.
Koomand: Näed, et virutatakse.
(Rivi alustab liikumist)

PILT. Kaevanduse varing
(Kaevandus. Mehed töötavad. Lint seiskub. Koomand võtab põuest kirja.)
Raimond : Kodunt?
Koomand: Tahad kuulda?
Raimond: Loe.
Koomand: (võtab kirja vahelt linnusule) Peoleo oma. Krista leidis. Ja saatis mulle. Et oleks kodusem. Ja Andres … (võtab kaks kuivatatud õit) … Andreselt on need.
Raimond: Tublid järeltulijad sul.
Koomand: Ega neil kerge ei ole.
Raimond: Kas meil on kerge?
Koomand: Kergem. Usu mind, kergem.
Raimond: Ah, jama.
Koomand: Ei ole jama. Meil on kergem, kui lastel, kelle isa on korraga kuulutatud rahvavaenlaseks.
Raimond: Mis tähtsust on sellel, mida keegi arvab seal kuradi kaugel maal, kuskil Emajõe või Pärnu lahe kaldal? Meie olukorda see kergemaks ei tee.
Koomand: Aga lapsed usuvad minusse …
Raimond: Omad lapsed, miks nad ei peaks uskuma.
Koomand: Oma lapsed viskavad teinekord kõige enne kiviga.
(Masin käivitub. Koomand paneb kirja põue)
Raimond: Läheb lahti. Davai, suure kodumaa ja kuuenda katla eest.
(Ruumi täidab tolm ja lagi langeb suure mürinaga sisse. Tolmu hajudes lesib Raimond suure tala all. Kaugelt kostab Koomandi ägisemist.)
Raimond: Koomand. (Karjub) Koomand. 
Hääl: Siin on keegi.
Päästja: Oled sa ainus ellujäänu? Kui siin on veel kedagi on, liigume edasi. Sina pead seni vastu.
Raimond: Siin pole enam kedagi.
Päästja: Sa pole ühtki häält kuulnud?
Raimond: Mitte ühtki. Nad on kindlasti kõik …
Päästja: Sa ei soni?
Raimond: Ei! Ei!
Päästja: Hüva. Seal võib ju veel mõni olla, teadvusetult või nii. Aga olgu, viime selle kisakõri enne välja.

PILT. Vangla haigla
Haigla. Rivis voodid haigetega. Ühe haige juures askeldab doktor.
Doktor: Kes tahab appi tulla?
Haige (Raimondi kõrval voodist): Tulge appi. Istute siin saatanad, soojadel kohtadel, lürbite iga päev kõhu täis – ja nüüd tulgu meie teile appi.
(Raimond tõuseb ja liigu arsti juurde.
Doktor: Sina? Hüva, lase käia. Ulata palun unguentum streptocidi albi. Ah, sina ju ei tea … (Raimond ulatab purgi) Sa siis oskad ladina keelt.
Raimond: Oskan.
Doktor: Tahad sa siia jääda?
Raimond: Kas ma tahan?
Doktor: Tead sa midagi meditsiinist.
Raimond: Kuigipalju tean. Ma olen keskkoolis õppinud, meile …
Doktor: Tuhkagi sa tead. Aga võid õppida. Kui tahad, jätan su haiglasse. Sanitariks. Saad raamatud, hakkad õppima. Ma teen sust velskri. Oled nõus? Siiski on asjal üks konks. On sul koduga ühendus?
Raimond: On.
Doktor: Pakke saad?
Raimond: Ma olen nõus teile …
Doktor: Kuss, kuss. Mina ei vaja midagi. Aga on veel teisigi inimesi, kellest sinu ületoomine sõltub.
Raimond: Ma luban.
Doktor: Pea ometi suu. Las ma lõpetan. Ma saan seda ainult siis, kui sind tunnistatakse invaliidiks. Mõistad?  Selleks on vaja röntgenogramme, on vaja analüüse, on vaja … Noh, mis see sinu asi on. Ja nendele inimestele pead sa selle eest maksma.
Raimond: Mõistan. Muidugi toon, kõik mis võimalik.

PILT. Haigla
Lena: Siruta jalad nüüd välja. On sul niimoodi mugav.
AfiK: Lena, ma ei ole seda headust ja armastust ära teeninud.
Lena: Sa oled minu väike jänkuke. Kas toon sulle teed?
Afik: Ära hakka vaeva nägema. Ole siin minu kõrval.
Lena: Ma siiski lähen vaatan midagi tassi. Õhtu ees. (Raimondile) Kõik ei ole nii lollid, kui sina. Poiss on mul käes – ja lõpuks ei kaota ta sellega ju midagi. See on aus äri – minule oma, temale oma. (lahkub, siseneb Doktor))
Afik: Kõik läheb nii hästi. Me leppisime kokku, et Lena saab lapse. See vabastab ta siit ja kolme aasta pärast vabanen mina , me abiellume ja  läheme Moldaaviasse.
Raimond: Oled sa tema motiivides siiski kindel.
Afik: Raimond, see on imeline. Leida siit tülgastust täis purustatud hingede keskelt selline armastus. See ei ole lihtsalt hetk. See on midagi suurt, midagi , mis kestab  ja kestab …
Raimond: Mul on sinu üle hea meel.
Doktor: Seadus lubab vanglast vabastada ennetähtaegselt vaid kriminaalkurjategijatest lapseootel naisi.
Afik: Tean seda, aga kõik poliitilised on seni samuti vabastatud.
Doktor: Tore, kui sa tead. Lihtsalt , et ei oleks hiljem pettumist.
Afik: Ja kui tuleb maimuke siin ilmale … Meie oleme tema jaoks siin ju olemas. Kas see pole mitte elus kõige olulisem. Lapsed …  Peagi oleme ikkagi vabad ja saame oma kodu rajada Moldaaviasse mäe nõlvale, kust vaade avaneb üle kaugete steppide. (väljub)
Raimond: Lena käis minu juures sama äri pakkumas. Tehku mina talle laps, et ta välja pääseks.
Doktor: Külastas ka mind selle kummalise sooviga. Ei olnud sinagi vist selle plaaniga nõus?
Raimond: Ega jah. Afikust on kahju. Ta võtab seda armastust liiga tõsiselt.
Doktor: Inimesed võivad muutuda. Äkki ongi Lena endas tõelised tunded leidnud.
Raimond: Oh ei. See on tema jaoks ainult äri.
Doktor: Miks sa selles nii kindel oled?
Raimond: Ta ise ütles.

PILT.
Vasja: Roman. On sul valget paberit, tinti ja sulepead.
Raimond: Leiame. Mida sa õitsed? Kas said orkestri jaoks uued noodid või komponeerisid kogunisti ise midagi?
Vasja: Galja käskis kirjutada avalduse. Sa tead ju küll, et linnas külastan iga päev ka korra Galjat. Me oleme … sõbrad.
Raimond: Või külastad? Ja sõbrad? Mis avalduse sa siis valmis pead kirjutama.
Vasja: Armuandmispalve. Galja ütles, et 25 aastat ei kohuta teda, aga õige asjaajamise korral on võimalust ka varem vabaneda. Tuleb vaid õigeid inimesi tunda ja lasta vanglas mulle korralik karakteristika kirjutada. Galja lubas ise sõita Moskvasse. Muidugi peab see kõik jääma saladuseks tema venna ees, kes on NKVDs ja kelle jaoks iga vang on süüdlane, keda tuleb vaevata ükskõik milliste vahenditega. Kui see õnnestub! Võid sa seda kujutleda: Tagasi vabadusse, tagasi elusse! Kui ollakse surmale määratud nagu mina, näib see nagu ülestõusmine.
Raimond: See on ju kõik võimalik, kuid samas on see nii utoopiline. Ma kardan isegi uskuda selle täide minekusse.
Vasja: Ah, selliselt armastada. Suudad sa seda mõista?
Raimond: Ka mind oodatakse.
Vasja: Ah, ma unustasin tõesti! Andesta. Palju sul on veel jäänud.
Raimond: Aasta.
Vasja: Aasta. Mõtle ometi. Võib juhtuda , et me vabaneme koos, saad sa aru, mida see tähendab?
(Vasja haarab viiuli ja mängib)
Vasja: Niisugune ongi õnn. Niisugune vaikne, õrn, pehme, puhkav … Näed palun armu. Neli kuud kannatasin ma igasuguseid vägivallapiinu sellepärast, et ma ennast süüdi ei tunnistanud -  ja nüüd teen ma seda ise , hea meelega ja hetkegi kõhklemata, Olen süüdi ja palun armu … Mida kõike ei tehta võimaluse eest elada, olla õnnelik! Tõesti tekib küsimus – mis on siis elus kõige tähtsam? Lippan nüüd. (Väljub)

PILT Haigla. Lahkumine.
Lena: Ära tembuta. Sa ei ole ju enam laps. Me meeldisime teineteisele, eks? Noh, nüüd ei meeldi sa mulle enam ja minu meelest on see küllaltki selge seletus.
Afik: Aga meie plaanid, meie abielu?
Lena: Sa võtsid seda kõike nii tõsiselt . Kahju , et ma ei teadnud seda.
Afik: Ja see on kõik, mis sul mulle öelda on?
Lena: Aga muidugi. Mida sa siis veel ootad?
Afik: Aga laps? see on minu laps!
Lena: Laps? Küllap ma leian koha ka temale – mõnes lastesõimes. Igatahes ei ole see laps veel sündinud.
Afik: Sa arvad …?
Lena: Ma arvan, et ta võib ka mitte sündida. See kõik selgub siis , kui ma juba vabaduses olen. (Väljub)
Afik: Mida ma nüüd teen?
Raimond: Ole mõistlik. Anna paar päeva aega ja mine otsi lepitust. Ju see on vaid üks tuju. Oled kuulnud küll, et rasedus ei mõju naistele hästi. Erinevad tujud ja isud …
Afik: Muidugi. Ma otsin ta üles. Kõik see ilus, mis meie vahel olnud on,  ei saa ju sekundiga ununeda. (väljub)
Vasja: (siseneb)  Kõik. Läbi. Mind saadetakse Karagandasse.
Raimond: Karagandasse. Aga sinu armuandmispalve.
Vasja: Galja vend avastas tema laualt kirja. Kõige pealt saadeti Galja Kiievisse. Siis võeti minult linnaluba ja nüüd sain teate, et mind saadetakse Karagandasse.
Raimond: Ära halise. Oota ja pea vastu. Ime võib ikkagi juhtuda …
Vasja: See lurjus viis niisiis oma asja lõpule. Ent see võib tõesti parem olla Galjale -  lootust oli ju siiski nii vähe … Näed kuidas puruneb armastus – kuidas ta purustatakse.
(Sisse tormavad Lena ja Afik)
Afik: Oli , mis oli, aga ma pean teadma, mis saab minu lapsest.
Lena: Selle küsimuse lahendan ma ise.
Afik: Sul pole selleks õigust.
Lena: Nii. See läheb mulle vähe korda.
Afik: Aga minule mitte. Ütle, kuhu sa ta paned. Ma otsin ta üles, kui ma vabaks saan.
Lena: Võid ju otsida. Maailm on ju nii pisike, küllap sa ta leiad.
Afik. Ma nõuan sult mõistlikku vastust.
Lena: Ja mina ei anna sulle mingisugust teist vastust. Hoia ennast eemale minust ja minu lapsest, moldaavia nadikael. Minu laps, kui ta üldse sünnib, on venelane. (Afik tormab Lena poole, Raimond haarab ta kinni)
Afik: Ära takerda mu küljes, ma pole hullumeelne.
Lena: Palju seal siis õige puudub. Sõnadest sa igal juhul enam aru ei saa.
Afik. Viimast korda, Lena. Kuhu sa paned mu lapse?
Lena: Päh! Kõige tõenäolisem, et ta üldse ei sünnigi.
Afik: See näib olevat tõesti kõige õigem, kui ma sind vaatan.
Lena: Iga juhul on see minu asi. Sina teda igatahes ei näe. (väljub)
Afik: Lena!
(Vasja Mängib pillil)
Vasja: Sõnad. Sõnad. (Mängib viiulit) Mäletad, et kuidas me rääkisime, et õnn on ainult minevikus. Ah! Kas poleks kõige parem kaotada mälu? (Võtab ja lööb viiuli vastu lauda puruks). Tapis oleks see nagunii minult röövitud. Las jääb parem siis siia. Hüvasti.

PILT. Amnestia
Haigla. Raimond on valges kitlis. Mängib haigla raadio. Korraga muusika katkeb ja kõlab Levitani hääl, mis teatab Stalini surmast.
Haige1: Kuulsid?
Haige 2: Kuulsin
Haige1: Nüüd läheb lahti.
Haige2: Mis läheb lahti?
Haige1: Küll sa näed, nüüd tuleb suur märul.
Haige2: Suured muudatused peavad tulema ja tulevadki. Ükski ainuvalitsus pole pärandatav.
Raimond: Ainuvalitsus mitte. Aga kas saab seda kõike seletad ühe inimese ainuvalitsusega? Mis sina arvad, mis nüüd tuleb?
Doktor: Tulevad suured muutused …
Haige2: Meid see vaevalt puudutab.
Doktor: Arvad? Meid puudutab see võib-olla kõige rohkem.
Raimond: Kii tänase õhkkonna järgi otsustada, siis võib meie elu ainult sandimaks minna.
Doktor: Ei. Ei …
Haige2: Mina ei usu millessegi.
Doktor: Kahju. Pessimistina on raske elada.
Haige2: Elu on selle pessimismi välja kutsunud.
Doktor: Elu? Oh ei. Hiinlastel on suurepärane vanasõna: pessimist on see, kes pöörab päiksele selja ja töötab iseenda varjus.
Haige 2: Ma ei tulnud ise siia.
Raimond: Tulid siiski. Meenuta, et siia tulles kirjutasid alla lehele, mis algas sõnadega – Tulin vanglasse number üks …
Haige2: Ma vaidlesin sellel vastu ja pidin kartsa lendama.
Raimond: Aga alla kirjutasid ikkagi.
Doktor: Eks me näe, mis saama hakkab. (väljub)
Haige 1: Äkki lasevad koju.
Haige2: Koju? Loll oled või. Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.
Raimond: Kurat teab. Taiga või kõrb. Selles pole erilist vahet. Aga koju … Vaevalt
Haige2: Mis siin viga oli? Leivapaika said kätte, riie ja peavari on riigi poolt. Nüüd alles näguripäevad algavad.  
Haige1: Ah, mis sa nutad, vabaduses on kõik palju lihtsam.
Haige2: Või palju keerulisem.
Raimond: Sa vist ei tahagi lahti saada.
Haige2: Kui see vabadus taigat tähendab, kus ma pean hakkama oma käe peal vangi mängima, siis ei taha küll.
Haige1: On sinu kuradiga üks häda. Muud ei ole kui halisemine ja tontide nägemine.
Doktor: (siseneb) Amnestiaseadus kuulutati välja. Lähete koju.
Raimond: Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.
Doktor: Ei. Seekord lähete tõesti koju.
(Esiplaanil Raimond kohver käes. Taustaks kõlab rongisõidu hääl).

PILT.Tänav
Naabrinaine: Kuulsin, et Raimond oli Siberist koju saanud.
Ema: Tõesti. Seikles nädal aega mööda Venemaa avarusi, aga lõpuks jõudis koju. Kui räbal ta oli. Ta pole jõumees kunagi olnud, aga nüüd oli temast vaid vari põrandal.
Naabrinaine: Mida ta rääkis sealsest elust?
Ema: Ei rääkinud suurt midagi. Tahab vist unustada. Ta on ju hingelt luuletaja. Kogu aeg on ta oma mõtetega pilvedes olnud. Kirjutas seal kaugel raamatu. See oli tema ainus asi kotis. Võttis selle magades kaenlasse. Kartis, et varastatakse ära.
Naabrinaine: Mis raamat see siis on?
Ema: Ma ei teagi. Ta pole lugeda andnud. Ta ütles, et see on liiga aus ja ohtlik.
Naabrinaine: Kus ta siis ise hetkel on?
Ema: Sõi ja magas. Magas ja sõi. Käis linnas. Sai trammitrustis tööd. Tuli eile koju käima. Pidi triikrauaga remonditöökojast läbi astuma. Eks saab kõik korda.

PILT: Remondi töökojas
Raimond: Tere, seltsimees Anti Teeäär!
Anti: Sina, Kaugver.
Raimond: Mina.
Anti: Sa oled siis tagasi.
Raimond: Ma olen juba kaks aastat tagasi.
Anti: Aa … Amnestia.
Raimond: Täpselt nii. Sina ei oleks siis mind nii vara välja lasknud?
Anti: Ei.
Raimond: Õnneks pole võim enam sinusuguste käes.
Anti: Võim on partei käes nagu alati.
Raimond: Mitte just nii nagu alati.
Anti: Põhimõtteliselt nii nagu alati.
Raimond: Võib-olla. Minu panite te igatahes istuma mitte põhimõtteliselt vaid praktiliselt.
Anti: Ja tegime õigesti.
Raimond: Seltsimees Teeäär. Sa pead vist mind veel pragugi nõukogude võimu vaenlaseks?
Anti: Sa ei ole meie poolt.
Raimond: Tõesti! Ettevatlikumalt, seltsimees Teeäär, Asjata laimamise eest võetakse nüüd vist vastutusele.
Anti: Asjata laimamise eest on seda varemgi tehtud.
Raimond: Noo, noo. Paistab, et sa ei ole kahekümnenda kongressi otsustest mingeid järeldusi teinud.
Anti: Sina võiksid kahekümnenda kongressi suhtes vait olla.
Raimond: Miks?
Anti: Neid otsuseid ei tehtud sinusuguste jaoks.
Raimond: Tohoh? Kulla koolivend, sa oled elus paigal tammuma jäänud. Inimesed kasvavad mu ümber , eks ole.
Anti: Sina pole kasvanud.
Raimond: Arvad? Kulla koolivend, sa oled lihtsalt loll. Mis sa siis mind sinna tööparanduslaagrisse saatsid, kui sa ise paranemisse ei usu. (Vaikus). Ei kallis sõber, ka mina olen muutunud. Võib-olla pole ma nii tulihingeline kui sina, aga ma mõistan kõiki sotsialismi hüvesid ja töötan täie kohusetundega tema heaks.
Anti: Seda ma ei usu.
Raimond: Noh, tead, tollel ilusal ajal oli teil – tähendab sinul ja teistel sinu ametivendadel – üldse kombeks mitte kedagi uskuda. Ma ei imesta nüüd, et sulle hundipass anti – sa mõtled ju ikka niisamuti kui siis.
Anti: Mida sul tarvis oli?
Raimond: Sellest jõuame rääkida. Esialgu tuletame lihtsalt vanu aegu meelde. Jah, tuletame. Praegu ei ole sul soldatit ukse juures, kes mu kartsa tiriks või vastu hambaid virutaks.
Anti: Sind ei löönud keegi.
Raimond: Soo? Muidugi sina ei löönud. Selle jaoks olid teised.
Anti: Kui midagi niisugust juhtus, siis ilma minu teadmata.
Raimond: Aga kui ma sind ei usu.
Anti: See on tõsi.
Raimond: Sina mind ju ei usu.
Anti: Mis sul asja oli?
Raimond: Jõuab, jõuab. Või on kunagisel võimumehel piinlik oma kunagise ohvriga silm-silma vastu seista? Õigemini istuda.
Anti: Räägi, mida sa tahad. Mind see ei puuduta ega solva. Aga ära mõtle endast isikukultuse ohvrit välja ehitada.
Raimond: Kas ma olen seda teinud? Kulla mees, ma pole öelnud, et ma poleks karistust ära teeninud! Olin poisike, olin noor ja loll, mind poleks võib-olla olnud tarvis kümneks aastaks kinni panna. Aastast või paarist oleks ehk piisanud. Aga milles sa mind praegu süüdistad? Et ma oma vaateid muutnud olen, et ma lojaalselt ja vastustundega uue ühiskonna jaoks tööd teen?
Anti: Argpüks. Argpüks ja pugeja! Pugemine – vaat see ongi su lojaalsus.
Raimond: Ränki sõnu võib igaüks pilduda. Eriti see, kes on kõrvale heidetud. Mind ei heidetud kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. Ja ole päris rahulik, mina seda usaldust ei peta!
Anti: Vabanda, ma ägestusin. Pole minu asi sinu üle kohut mõista.
Raimond: Kunagi oli.
Anti: Kunagi oli. Enam ei ole. Sul oli vist midagi tarvis.
Raimond: Triikraud.
Anti: Triikraud. Kolme päeva pärast tule järele.
Raimond: Ema tuleb. Ma olen Tallinnas tööl.
Anti: Vahet pole.

PILT: Trammipark
Mehed sätivad tänavakive paika. Varajane hommik.
Kivi: Viis. Kuueks peame risttee avama.
Sass: Avame.
Raimond: Esimene tramm juba tuleb. (trammikolin)
Trammijuht: Korras?
Kivi: Mis sina siis arvasid? Vaata kuidas ise õhtuni välja saad – endal käivad rattad kogu aeg ümber rummu. (tramm sõidab edasi)
Kivi: Oli siin üks niisugune direktor. Tuli töökotta, vaatas remondimehi, küsis „Mis sel vagunil viga on?“ Poiss oi käbe vastama „Ratas käib teist päeva ümber rummu“ – „Aga sel?“ – „See on päris nässus, vool jookseb roopaid pidi alajaama tagasi.“ Vaatas ülemus ja urises „Igasugu praaki ka liinile saadetakse.“ Ja läks ära.
Raimond: Paneme kolid kokku.
Sass: Sada meetrit roopaid. Kaheksa paari. Kurat mehed, täna oleme küll väikese puhkuse välja teeninud.
Kivi: Liiprid peavad ka kaks –kolm aastat vastu.
Raimond: Töökojas lodistage särgid vee all puhtaks, siis saavad homseks kuivaks.
Sass: Mina küll särki pesema ei hakka.
Kivi: (naerab)
Sass: Mis nüüd?
Kivi: Ei midagi. Tuli meelde üks tõestisündinud lugu. Keegi meie tuntud helilooja jutustas muuseas oma tuttavale, et ta peseb kodus põrandat. Tuttav on sokeeritud, vahtis suurte silmadega otsa ja ütles rõhutatult, et tema seda küll ei tee. Helilooja vastas, et sellest pole midagi, et on ju palju asju, mida mina teen ja sina mitte – mina näiteks kirjutan sümfooniaid, aga seda ju sina kah ei tee.
Sass: Viin särgi koju. Proua peseb puhtaks.
Kivi: Tänapäeva nõukogude ühiskonnas pole prouasid. Äärmisel juhul võib pöörduda kui seltsimees abikaasa. Kui tahad tõesti peenem olla siis pöördu kui seltsimees daam.
Sass: Minu naine pole küll mingi seltsimees daam.
Kivi: Oleme nüüd ikka viisakad. Ühel siin alles lahutus värskelt selja taga.
Sass: Olengi küsida tahtnud, et miks sa kollektiivi ees oma pereelu varjanud oled? Kaunikesti kummaline oli ajalehest lugeda, et antud kuupäevast on Seltsimees Kaugver lahutatud.
Raimond: Miks selliseid asju peab üldse lehte panema?
Kivi: Siis on teada, kellele võib karmi vastulööki kartmata ligi ajada. (naer)
Raimond: Las see olla nüüd. Minu jaoks oli see kergendus. Ei mina mõista, mis neil naistel viga on? Alati on midagi puudu. Kui kõik ongi hästi, siis ikka leitakse midagi, mida ette heita. Mulle aitas küll.
Kivi: Ega sul nüüd pikka pidu pole , ma panin tähele, kuidas juba kõik trammijuhid sulle möödudes silma tegid. Mida nad sinus näevad?
Raimond: Lase nüüd olla.




VAHEAEG
PILT: Ministeeriumis
Kaugver istub toolil massiivse kirjutuslaua ees.
Ametnik: (siseneb) Seltsimees …?
Raimond: Kaugver.
Ametnik: Ah, teie. Minu teada olete te …
Raimind: Sellepärast ma tulingi.
Ametnik: Nii, nii. Ja mida te soovite?
Raimond: Minu loomingu arutelul ütlesite, et olete alati valmis mind nõu ja jõuga aitama. Seda abi tulingi nüüd otsima.
Ametnik: Milles see abi peaks seisma?
Raimond: Mind ei võetud Kirjanike Liidu liikmeks. Minu teoseid ei avaldata.
Ametnik: Ma tean.
Raimond: Ma kardan, et see otsus on mõnevõrra ennatlik.
Ametnik: Soo­?
Raimond: Mulle pandi süüks Lääne kirjanduse kummardamist ja rahvavaenulike meeleolude levitamist. Ma leian, et see süüdistus pole õiglane.
Ametnik: Või nii.
Raimond: Ma ei eita, et mõned minu kirjatükid on veidi harjumatud ja erinevad enamasti käibelolevatest, aga mingeid rahvavaenulikke meeleolusid seal ei ole.
Ametnik: Teie arvate nii?
Raimond: Ma ei arva, ma olen selles kindel. Mul pole iial olnud rahvavaenulikke meeleolusid ega taotlusi.
Ametnik: Kui me eelmine kord siin teie loomingut arutasime, oli meil teile terve rida etteheiteid. Nagu ma aru sain mõistsite tookord kriitika õigsust ja lubasite seda edaspidi arvesse võtta.
Raimond: Ma ei leia , et oleksin vahepeal millegi laiduväärsega hakkama saanud.
Ametnik: Hm, hm. Mille eest teie ema õpetajakohalt vabastati?
Raimond: Ta on … usklik.
Ametnik: Tõesti? Teie ema on ju haritud inimene … Imelik.
Raimond: Eest … Kodanlikul ajal olid meil paljud inimesed usklikud, kasvatus oli selline.
Ametnik: Kodanlikul ajal tõesti, aga praegu. Ma usun, et te saate aru, et religioossete väljamõeldistega koormatud inimesed ei sobi nõukogude noorsugu õpetama ja kasvatama.
Raimond: Mina ei usu jumalat. Ma palun teie abi , et saaksin oma loomingut avaldada.
Ametnik: Kahjuks ei tule sellest midagi välja. Vähemalt praegu mitte. Meie rahvas elab praegu üle teravdatud klassivõitluse situatsiooni, me peame olema kahekordselt valvsad, igaüht korduvalt kontrollima, enne kui võime lubada tema loomingut avalikkusele esitleda.
Raimond: Ma kirjutan lihtsaid lugusid kaasaja nõukogude inimestes ja nende igapäevastest muredest.
Ametnik: Just. Aga kaasaegsel nõukogude inimesel ei tohi olla muresid. See, kes tunneb, et väiksemgi mure tema hinge poeb, peab nägema kangelasi enda ümber ja mõistma, et tema mured on tühised ja siis õnnelikuna edasi elama. Seltsimees Kaugver, meie ei saa teie hoiakutele ja sümpaatiatele läbi sõrmede vaadata. Meil on loendamatul hulgal andekaid noori, kellele võimalust anda. Vabandage, mul on väga vähe aega. Elage, töötage, tõestage, et olete oma loomingulisi ja elulisi tõekspidamisi muutnud, ma rõhutan: elulisi – tõekspidamisi muutnud ja siis jätkame oma vestlust. Seniks aga …
Raimond: Vabandust, et teie aega raiskasin. Püüan edasipidi …
Ametnik: Minge ja tehke tööd. Keegi ei soovi teile halba. Tõestage, tõestage! Tõestage, et te kuulute meie hulka ja teile on avatud kõik teed. Nägemiseni.

PILT. Kohtumine lugejatega
Aave: Mul on hea meel, et tänasele kirjandusõhtule on tulnud nii rohkearvuliselt huvilisi. Mul on ka üks kurvastav uudis. Nimelt ei saanud meie tänasele õhtule tulla Kirjanik Teet Kallas. Kui d hea uudis on see, et tema asemel on täna teie ees äsja juba väga palju positiivset arvustust saanud romaani „Nelikümmend küünalt“ autor, seltsimees Raimond Kaugver. (Aplaus). Seltsimees Kaugver. Palun. Sõna on teil.
Raimond: Tere ka minu poolt. Olen meelitatud, et mulle on antud võimalus täna teie ees olla. Olen kirjanikuna veel noor. „Nelikümmend küünalt“ oli minu neljas avaldatud romaan. Selline tähelepanu sellele raamatule oli pisut ootamatu, aga samas mõtlemapanev. Milline jõud on sõnal ja kuidas suudab üks romaan või kirjatükk tekitada inimestes nii vastakaid tundeid. Selle asemel, et rääkida oma raamatust, kuulaksin pigem ise, milliseid tundeid teis see raamat tekitas.
Aave: Tänan seltsimees Kaugver. Alustaksime siiski veidi kaugemalt, et teid meie lugejatele paremini tutvustada.  Oma esimese romaani „Keskpäevavalgus“ avaldasite te kolmekümne viie aastaselt. See on päris hilja. Kas te tõesti varem ei kirjutanud?
Raimond: (pikk paus) Aeg oli selline – sõda, Siber. Mul ei olnud varem võimalust. Kuigi kirjapulka olen käes hoidnud alati suure andumusega. Juba kooliajal Rakveres andsime koos kaaslastega välja ajalehte „Võitlus“.
Lugeja: Kas see ajaleht oli suunatud võitlusele kodanliku korra vastu?
Raimond: (paus) Mitte päris. Sellel ajal oli juba õhus suure sõja hõngu ja eks me katsusime sellest innustust saades seal oma nooruslikku julget arvamust avaldada.
Lugeja: Sõja lõpu ja Siberi amnestia vahele jääb siiski 10 aastat. Kas teil tõesti ei tulnud sellel ajal peale loomingulist puhangut?
Raimond: Eks ikka tuli. Kirjanikuks sünnitakse. Sa kas oled kirjanik või mitte. See on kõik on sus sees kogu aeg olemas. Kui olud ja sisemine tung klapivad, siis sünnibki raamat.
Lugeja: Miks te siis oma teoseid ei avaldanud?
Raimond: Loomingunõukogu leidis, et pean oma teoseid veel  lihvima. Need ei olnud küllalt küpsed meie uue ühiskonna jaoks. Keegi meist ei taha ju lugeda kirjaniku algelisi katsetusi vaid tõid, mis meie nõukogude inimest paremaks muudavad.
Aave: Nüüd olete juba kuuekümne neljandast aastast Kirjanike Liidu liige ja seega elukutselt kirjanik. Kuidas näeb välja ühe kirjaniku tööpäev?
Lugeja: Eks nad tina panevad. (Naer)
Raimond: Kirjanik jälgib elu ja leiab lugusid, mis võivad teha meie inimesi ilusamaks ja õnnelikumaks. Raamatud sünnivad elust. Vähemalt minu omad. Kirjanikuna panen ma raamaatusse eelkõige iseennast, kuid ka inimesi, kes on minu kõrval. Me peame maalima sulega pildi paremast ühiskonnast, kuhu me kõik jõuda tahame. Raamat peab olema inspiratsiooniks igale lugejale. Seega jah, kirjanik on samasugune ühiskonna liige, kes võimalusel vahel napsu võtab, nii nagu teeb seda iga teisegi ameti esindaja.
Lugeja: Mis ameteid te veel olete oma elus pidanud?
Raimond: Olen olnud kaevanduses, Tallinna Trammitrustis, puhkekodus ja teatris „Endla“. Ma kandsin oma karistuse ühiskonna ees ja pärast seda on saatus olnud minu vastu kaunikesti armulik. Mind on hoitud ja nõukogude ühiskond on pakkunud mulle seda, mida olen välja teeninud. Kindlasti poleks ma täna selline kirjanik, kui mul poleks eelnevalt olnud võimalust tutvuda meie mitmekülgse ühiskonna erinevate nägudega. Igas ametis on omad mured, kui seda südamega teha.
Lugeja: Millest jutustab teie järgmine raamat?
Raimond: Ma ei ole selles veel päris kindel. Mul on palju mõtteid, kuid ühegagi neist pole ma veel algust teinud. Võib-olla kirjutan oma mõtted väiksematesse lugudesse. Mõned novellid on paberile pandud ja kui neile lisa tuleks võiks mõelda novellikogule. Raamatu kirjutamine on väga energiat sööv töö. Ühe teose lõppedes pole võimalik kohe uut alustada. Samas peab nõukogude kirjanik leidma aega oma mõtteid tutvustada ka lugejatele, nagu teiega siin täna.
Aave: Oleme teile äärmiselt tänulikud selle võimaluse eest. Siin on teile tänutäheks väike lillekimp. Teeme seltsimees Kaugverile suure aplausi. (Aplaus) Ma loodan, et seltsimees kirjanik on nõus soovijatele andma oma teostesse autogramme.
Raimond: Tänan, et leidsite aega kuulata. Loomulikult kirjutan soovijatele väikese pühenduse.
(Rahvas tõuseb . Mõned lahkuvad, mõned võtavad autogramme.)
Lugeja: Kas elu Siberis oli tõesti nii hirmus, nagu te oma raamatus kirjeldate.
Kaugver: Ei olnud. Ma tahtsin panna kangelase süümepiinu tundma.
(Kõik lahkuvad, jäävad Aave ja Kaugver)
Aave: Tänan teid. Need olid väga õpelikud sõnad.
Kaugver: Vahel tuleb välja.
Aave: Ma olen kõik teie teosed läbi lugenud. Neis on liiga palju realismi. Raamat peab unistusi sünnitama.
Raimond: Minus tekitate teie unistusi.
Aave: Lõpetage. Ma räägin tõsiselt. Seda halba meie ümber kogeme niigi.
Raimond: Siis on hea raamatut lugeda ja tunda, et keegi on veel , kelle mured on veelgi suuremad. Loed ja mõtled, et sinu elul pole häda ikka mitte midagi.  Võiks öelda, et oled isegi äkki õnnelik.
Aave: Kas teie ise olete õnnelik?
Raimond: Mina? Vahel juhtub. Hetkel olen ma õnnelik. Hommikul ärgates ei lootnud ma, et tänane päev võib tänu teile nii säravaks minna.

PILT. Armastus
Raimond: Ma ju teadsin sind ammu. Ma olin sinu isa juures käinud. Kõik me olime käinud. Sa olid nagu Lumekuninganna või Jääprintsess. Ei julgenud sulle keegi läheneda.
Aave: Kas Julius Oengo nimi mõjus sulle sedavõrd eemaletõukavalt või siis mina ise?
Raimond: Sa oled liialt särav ja sädelev. Jääb tunne, et sind katsudes võid ennast kõrvetada. Kas tahab saada kõrvetatud? Ei keegi.
Aave: Kord jää siis päike. Kumb ma siis olen, otsusta ära?
Raimond: Ole , kes sa oled, peaasi, et sa õnnelik oled. Inimesel võib ja peabki olema kaks palet, mida välja paista. Üks see, mis kõigile näha on ja teine, mis oma kõige lähedasematele särab.
Aave: Meis on liiga palju sarnast. See paneb mind kartma …
Raimond: Teie naised, olete kõik ühesugused. Te ei oska õnnelikud olla. Kui teil juba vähegi hea on, hakkate kohe kuradit seinale maalima.
Aave: Võib-olla … Igatahes praegu olen ma küll õnnelik.
Raimond: Kuule, lõppude lõpuks oleme me kõigepealt mees ja naine.
Aave: Kui lihtsalt sul kõik need üleminekud käivad. Mõnikord ma kardan, et kas sul üldse kõik liiga lihtsalt ei käi.
Raimond: Tahad sa last?
Aave: Milline küsimus? Praegu?
Raimond: Kas tahad?
Aave: Kas ma tahan? Ma ei tea. Üldiselt muidugi tahan. Iga normaalne naine tahab. Aga praegu? Mul on tunne, et minus on veel liiga palju poolikut, mulle endalegi arusaamatut. Mul on justkui hirm anda praegu elu teisele samasugusele. Saad sa aru?
Raimond: Püüan.
Aave: Tead, mul on kummaline tunne. Kunagi tükk aega tagasi lugesin ma ühest artiklist väljendit „näidend nõudmiseni ..“. Naersin selle üle, leidsin, et see on vaimukas, kõlbaks väga hästi mõnele sinu asjale pealkirjaks. Nüüd on mul tunne, et ma ise olen selline näidend nõudmiseni, näidend, mis ootab lavastajat, nõudjat, kes tuleks postkontorisse ja esitab dokumendi, mille peale talle just nimelt mind välja antakse … Näed nüüd millise naise sa oled saanud. Selle asemel, et sind oma naiselike võludega enda külge köita, istub ta siin ja targutab. Oled sa kindel, et sa valesti ei valinud?
(Raimond kallistab naist)
Aave: Nii on hea. Kõik see , mis minu jaoks hetkel on oluline, on siin ja täna olemas. Siin võiks jumalikke asju luua …
Raimond: Vaevalt küll.
Aave: Miks sa seda arvad?
Raimond: Liiga hea on olla, et midagi teha. Vähemalt kirjandust. Kirjutama peab suitsuses umbses toas, isegi ebamugavas. Nagu sellele vastu pannes. Kas mäletad veel Lagle talu lehmi, kelle kohta Tammsaare ütles, et nad uude ja luksuslikku lauta viies hoopis ahtaks jäävad?
Aave: Kah võrdlus, lehmad …
Raimond: Mina usun, et kunst allub kõige lihtsamatele füüsikaseadustele. Mida tugevam surve, seda tugevam vastusurve. Tead, kuidas ma omal ajal sõjas kirjutasin? Põlve otsas, nari äärel, püsti seistes. Ma ei ütle, et need olid šedöövrid, aga midagi imelikku neis siiski oli. Midagi enamat, kui neis ilusasti lihvitud juttudes, mida ma nüüd uue kirjutuslaua taga trein. Seal olin ma ise, minu vastupandamatu tahe elada, vastu pidada, võita. Minu usk elusse.
Aave: Kas sa enam ei usu?
Raimond: Ära naera. Usun. Aga see usk on nüüd midagi hoopis igapäevasemat, loomulikumat. Nii loomulik, et kellelgi ei tule pähegi kahelda. Tookord ei teadnud sedagi, kas mõni tobe kuul või kild sind järgmisel minuti algteguriteks ei lammuta. Ah, mis sellest rääkida.
Aave: Räägi.  Sa räägid sellest nii harva. Mul on imelik tunne, et kui sa räägid neist aegadest, on sinus midagi palju tuttavamat kui muidu.
Raimond: Hästi , ma räägin sulle ühe loo. See ei juhtunud minuga. Selle jutustas mulle hiljem üks mees. Ta oli sõjavangilaagris valvuriks. Ühel ööl seisis ta ülal vahitornis  - tead, niisugused puust tornikesed, madalad ja üsna näotud. Öö oli vaikne, prožektorid põlesid, ta lihtsalt seisis ja ootas oma valvekorra lõppu. Siis märkas ta järsku ühe baraki seina ääres varju. Algul ta arvas, et see oli viirastus, kuid siis pani ta tähele, et vari oli tõesti olemas ja roomas pikkamööda traataia poole. Korraga tundus talle, et see mees on tema ise, kes vabaduse poole ihkab, üle traataia ronib ja siis tundmatul maal teed kodu poole otsib. See fantaasia haaras teda sedavõrd, et ta oli valmis laskma mehel minna. Siis korraga, aga mees pööras end ja heitis pilgu tagasi. See ehmatas valvurit sedavõrd, et ta vajutas automaatselt päästikule. Kuu tabas meest otse rindu. See kukkus alla, otsekohe anti alarmi, ta saada kätte ja lool oli lõpp. Mees täitis tegelikult oma kohust. Tabas põgeneva vaenlase ja sai vastava tunnustuse. Aga kui ta mulle seda lugu jutustas, sain temast järsku suurepäraselt aru. Sellest mitteununevast kurbusest selle üle, et ta näpp päästikule vajutas. Refleks muidugi.
Aave: Miks sa pole sellest kirjutanud?
Raimond: Miks? … Võib olla kirjutan. Kunagi. Tead. Ma panen selle konjaki nahka.
Aave: Väga tahad?
Raimond: Tahan. Väga.
Aave: Olgu siis pealegi.
(Ada toob pudeli ja klaasi)
Raimond: Sina ikka ka.
Aave: Ma ei taha.
Raimond: Kui ma palun? (Ada toob teise klaasi veel ja valab täis) Sinu terviseks. (valab hooga veel mitu pitsi)
Aave: Mis sind nii endast välja viis?
Raimond: Välja? … Ei miski. Lihtsalt tahan.
Aave: On see tõsi, mis sinust räägitakse? Et sa väga palju jood ja et sul on väga palju naisi.
Raimond: On see tähtis?
Aave: Naised mitte. Joomine – jah.
Raimond: Oletame, et kõik on tõsi, mis siis?
Aave: Kas ka mina ei saa sind aidata?
Raimond: Milles?
Aave: Et sa vähem jooksid.
Raimond: Ma pole joodik. Ma kannatan rohkem kui mõni teine …
Aave: Küsimus pole kannatamises. Palun sind, ära joo.
Raimind: Me olem juba kolm kuud abielus. On sul mulle midagi ette heita?
Aave: Ma ei räägi sellepärast.
Raimond: Milleks siis?
Aave: Sinu enda pärast.
Raimond: Kes need rääkijad on?
Aave: Sinu enda sõbrad.
Raimond: Sõbrad? (naerab) Tead mis? Mõnikord ma lihtsalt pean võtma. Pean. Saad aru?
Aave: Siis võta. Ma tahtsin sinult ainult ühte paluda.
Raimond: Nimelt?
Aave: Kui sa tunned, et sa pead, siis tee seda koos minuga. Mitte nendega. Oled nõus?
Raimond: Olgu.
(Raimond valab konjaki maha. Aave nutab ja kallistab)

PILT. Pidu
Sõber: Raimond. Jõudsidki. Ootasime ära. Ma olin kindel, et kui sina lubad tulla, siis sa ka tuled. Punkt kell kaheksa. Raimond, mida pakun. Meil on sampust, meil on konjakit. Meil on kauneid naisi.
Raimond: Vala pits konjakit.
Neiu1: Tulge tantsima.
(Muusika valjeneb, kõik tantsivad. Sampus paugub lakke ja pritsib kõigile näkku. Rahvas möirgab kaasa laulda.)
Sõber: Teeme ühe teravama ka vahele. Kui ma valge särk seljas kõrtsis ringi tuian ja saja grammi raha laenan, peetakse mind vaimuinimeseks. Olgu mu särk siis nii räpane kui tahes ja ma ise nii täis kui tahes. Aga kui ma enese välja magan, oma lollusest aru saan ja telefonivõrku tööle lähen, oma isiklike kätega kraavi kaevan, ülalpidamist teenin, siis ütlevad kõik – nüüd on pätistunud, kaevab kraavi. Kus kurat siin on loogika, ah?
Raimond: (võtab seinalt telefoni ja valib numbri) Aave. Kallis. Ma täna ööseks koju ei jõua. Saime kolleegidega kokku. Ühel ilmus raamat, vaja tähistada.
(pidu kestab)
Sõber: (ettekandjale) Too veel üks.
Ettekandja: Kas sellest on veel vähe?
Kaugver: Mis kell on?
Sõber: Kolm. (Kaugver tõuseb) Kuhu nüüd?
Kaugver: Koju. Olen tüdinenud.
Sõber: Ära koketeeri. Viska pits konjakit. Läheb üle.
Kaugver: Sitta ta läheb. Olen tüdinenud. Saad aru? (istub tagasi)
Sõber: No, mis ma ütlesin.
Raimond: (Läheneb taas telefonile) Aave. Kallis. Sattusime Tartusse. Ma täna ei jõua. … Muidugi. Homme olen kodus. (paneb toru hargile)
(pidu kestab, riided lendavad seljast. Siseneb Toimetaja)
Toimeteja: Kaugel käsikiri on?
Kaugver: Narva maantee sadaviis laual.
Toimetaja: Kaua me peame ootama?
Kaugver: Kaua.
Toimetaja: Endale teed ju halba.
Kaugver: Tean. Aga kas sina tead, et ma ei saa temast praegu jagu? Et ma olen tupikus?
Toimeteja: (viitab pudelile) Kas see aitab?
Kaugver: Tola. Mitte sellepärast. Lihtsalt ei pääse edasi. Selles pole küsimus. (kallistab härdunult toimetajat) Saa aru. Ma ei suuda praegu töötada. Usu, mul on endalgi vastik siin tolgendada. Aga midagi paremat ka välja mõelda ei oska.
Toimetaja: Aave teab?
Kaugver: Aave jäta rahule. Mõistad?
Toimetaja: Ta ju armastab sind.
Kaugver: Tead mis? Kui tahad terve nahaga pääseda, tee minekut. Ma olen su sõber, aga mõnikord lüüakse just sõpra kõvemini kui kedagi teist. Said aru? (naerdes) Ära siis kõike tõsiselt võta.
Toimetaja: Ole siis mees, tee lugu valmis. Eks.
Kaugver: Teen. Ma teen sulle sada lugu. Nõus?
Raimond: (telefoni) Aave kallis. Ma täna … Kuidas kaks nädalat? Alles ma käisin … Aave. Ära palun pahanda. Tulen koju.
Sõber: Näen, et oled napsitama hakanud.
Raimond: Vein on terviseks. Kuidas see oligi, et kümme grammi kümneprotsendilist alkoholi iga kehakaalu kilogrammi kohta. Minul on neid tervelt 70.
Sõber:  See sinu käes on ju kangem.
Raimond: Arvestame ümber.
Sõber: Vahel on enneast päris hea põhjalikult purju juua, aga mina ei julge seda teha. Kui mul juba kilk peas on, siis on tunne, et jäängi niisuguseks.
Raimond: Pole viga. Joodik magab ennast välja, loll mitte iialgi.
Sõber: Kõvasti öeldud.
Raimond: Ja õigesti. Proosit.
(Muusika katkeb järsult, Kõik kaovad. Raimond jääb toolile istuma)

PILT. Viinaravi
Toolil istub teadvusetu Kaugver. Tema kõrval Aave ja Doktor.
Doktor: Kaua see tal juba kestnud on?
Aave: 49 päeva järjest. Kuu aega kirjutas. Sai raamatu valmis. Läks tähistama ja vahepeal pole selget hetke näinud.
Doktor: Selge.
Aave: Kui ta kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik. Ta võib 18 tundi järjest segamatult laua taga istuda ja töö lendab ta käes. Järgmisel hetkel  … Raha tal on. Need tema raamatute tiraažid . Need on ju kümnetes tuhandetes … Kirjanike Liidust arvati ka , et nii enam ei sobi. Armastatud kirjanik ja igal õhtul peol. Mis eeskuju ta niimoodi oma lugejatele annab.
Doktor: Katsume siis seltsimees kirjanikule eluvaimu sisse puhuda. Sellega võib veidi aega minna.

PILT. Viinaravi palat.
Prill: Ma tundsin teid kohe ära. Nagu te sisse asusite.
Raimond: Ah, et tundsite.
Prill: Kohe. Eks ole, et teie kirjutasite „Jumalat ei ole kodus“.
Raimond: Jah.
Prill: Ma olen kõiki teie raamatuid lugenud. Kas teate teie stiil meeldib mulle. Väga hea. Aga see viimane on lausa meistriteos. Ausõna. Ma ise võiksin ka kirjutada. Koolis sain kirjandite eest alati viie. Ja mul on paar asja ajakirjanduseski ilmunud. Muide te pole siin esimene. Sellesama palati auvõõraste hulka on sattunud teisigi vaimuinimesi: Näete …“ (Näitab kirja voodiotsal) Te ei oska ette kujutada, milliste huvitavate inimestega ma iga päev kokku puutun. Ma olen insener, ma juhin …
Raimond: Kas siit helistada saab?
Prill: Helistada. Ei saa. Õed ei luba. Vaevalt teile erandit tehakse.
Raimond: Vaikust. Palun vaikust.
Prill: Sant olla? Kaasa ei saanud midagi võtta? Meil siin ka ei ole.. Muide, see läheb varsti üle. Neil on siin väga tõhusad ravimid. Paari päevaga teevad teist uue inimese.
Raimond: Aga kui ma ei taha uueks inimeseks saada?
Prill: Kaua teil juba kestab …
Raimond: Kaks kuud
Prill: Oh, sa poiss!
Õde (siseneb): Kaugver. Doktor palub enda juurde.
Prill: Õnn kaasa. Ebameeldiv vestlus, tean.

PILT. Vestlus doktoriga
Doktor: Rääkige. Kuidas see teil algas?
Kaugver: Pagan teab, doktor. Te võib-olla olete minust natuke kuulnud, arvate, et ma lasen siin lahti mõne teile tüütuseni tuttava loo sellest, kuidas suhteliselt noor kirjanik, nelikümmend seitse, kirjutas üldiselt tähelepanu äratanud raamatu, kuidas kõik tal korraga kätt suruma hakkasid ja kuidas siis ta sellest natuke lolliks läks ja suurest rõõmust ja edevusest jooma kukkus. Ei, doktor, see pole sugugi nii. Ma ei sattunud vasikavaimustusse , ma ei pidanud ennast geeniuseks ega pidanud endast üldse rohkem kui enne. Ausõna. Ma jõin enne ja jõin ka pärast seda. Kas ma enne rohkem või vähem jõin – kes seda mõõtnud on. Igatahes pole ma kunagi ära öelnud, kui võimalust oli. See tähendab kui seltskonda oli. Sest vaadake, doktor, ma joon ainult heas seltskonnas. Selles seltskond ei tarvitse olla hea selles mõttes, nagu teie arvate.  See on hea seltskond minu jaoks, seltskond, millist mina vajan. Kas teate ma olen mõnikord joonud teetöölistega, lihtsalt tänaval tuttavaks saanud, nende laudadest kokkulöödud tööriistakuuri läinud ja seal naelakastil pudelist kõige lihtsamat seatapjat joonud. Üldse imelik, et teie meelest peab alati olema mingi põhjus, miks inimene jooma hakkab … Kas see nagu vabandab, on inimlikum? Suurest murest, vapustustest, peadpööritavast õnnest? Arge pange tähele, ma räägin seda rohkem iseendale …
Doktor: Väga hea. Seda ma just soovingi. Avage ennast, olge minuga avameelne.
Kaugver: See aitab paremini mõista minu „haiguse“ olemust. Ma ei usu hästi sellesse haigusesse. Ma ei usu, et inimene hakkab jooma, sest naine käib teisega, tema romaan lükati kirjastuses tagasi, et poeg on suli või tütar lööb litsi. Miks mina hakkasin? Seda tahaks isegi teada. Nõrk karakter? Pehme inimene, kes laseb ennast kergesti kaasa vedada.  Ma ei tea. Mulle meeldib juua. Ausõna. Lihtsalt meeldib. Meeldib ennast natuke teisena tunda, tunda kuidas mõtted galopeerima hakkavad , igasugu ideed pähe tulevad. Ma võin teile ühe loo jutustada. See oli .. noh, ammu. Ma töötasin siis veel tehases. Võtsime sõbraga hommikuni, tukkusime natuke ja magasime sisse. Kui silmad lahti lõime, selgus, et tööle enam ei jõua. Konjakit  oli veel järel, võtsime paar pitsi ja hakkasime mõtlema, kuhu võiksime veel jõuda. Õigeks ajaks. Selgus, et Moskva lennukile. Võtsime takso. Sõitsime lennujaama, istusime lennukisse ja hõljusime Moskvasse. Kahe peale oli meil viiskümmend vana rubla. Vangutate pead? Meie kah vangutasime. Läksime esimesse restorani ja lõime need viiskümmend rubla läbi. Jäi parajasti nii palju, et Tallinnaga telefonikõne võtta – oleme Moskvas, saatke raha. Kas teate mis juhtus? Tehases saadi valesti aru, nad andsid toru käest kätte ja arvasid , et me oleme „Moskva“ kohvikus. Mõistate? Meile loeti sõnad peale ja kästi kohe tööle ilmuda. Kujutate meie olukorda ette? Kõik läks nagi filmis. Keegi võhivõõras ettekandja laenas meile raha ja teise päeva õhtuks olime Tallinnas. Sel oli oma võlu. Seda ei saa teiegi salata. Ma lobisen liiga palju. Ma olen esimeseks korraks vist küllalt rääkinud. Ma pean mõnes asjas selgusele jõudma, muidu pole meie vestlusel mõtet. Ma tahan tõepoolest selgusele jõuda iseendas, oma elus. Kasvõi faktis, et ma siin olen. Laske mul natuke harjuda selle olukorraga. Te olete tore naine, doktor. Minu jaoks jääte ikkagi naiseks, soomustage ennast nende kitlite ja kurjade pilkudega nii palju kui tahate. Kas ma võin minna?
Doktor: Olgu peale. Tänaseks aitab.

PILT: Doktor, Aave
Doktor: Võite ta täna kaasa võtta. Kirjutame ta välja.
Aave: Aga kui see kordub? Mida ma teen?
Doktor: Tema tervis ei ole nii vastupidav, nagu ta ise seda arvab olevat. Hoidke ta ahvatlustest eemale. Las pühendab tööle. Mingi eemale linnakärast.
Aave: Meil on Jõelähtmel elamine.
Doktor: Väga hea. Las kõnnib looduses. Selleks korraks on organism alkoholist puhas, kuid elundid on ikkagi kahjustada saanud.  Sellega läheb aega, et need ka korda saab. Peamine on, et ta alkoholi tarvitamisega piiri peaks.
Aave: Ta ei ole halb inimene. Isegi napsusena on ta alati rõõmus ja sädelev. See kutsub teisi ligi. Ma ei tea, kuidas neid eemal hoida. Eks talle endale ka meeldib hea seltskond. Istub nendega öö otsa, unustab aja ja koha ja siis see läheb edasi.
Doktor: Ta on ikkagi tuntud kirjanik. Rahvas vaatab tema poole. See ei sobi , kui ta austajatega kohtudes vine all oleks.
Aave: Ei. Ega ta vindisena töö asju ajanudki. Siis ei saanud teda peo lainelt kunagi kätte.
Doktor: Katsuge teda ahvatlusest eemal hoida. Usun, et tal on kirjanikuna meile veel palju pakkuda. Las pühendab oma tööle.

PILT. Väljasõit Loodusesse. Auto
Aave: Tore, et te meid kaasa kutsusite. Ma pole nii ammu looduses käinud.  Kunagi sai seeni iga sügis sisse tehtud. Nüüd aga … Ma ei teagi, mille taha see jääb. Igal juhul väga tore.
Madis: Näe, juhtus meil mõlemal korraga vaba päev olema. Tavaliselt on nad Taksopargis kõik nii kenasti tööle sättinud, et me koos kuskil käia ei saa. Ikka on kumbki meist tööl ja taksoroolis.
Milli: Kui vaid ilma oleks. Madis näitab sulle sellised seenekohad ära, et imesta ainult. Kuku külili ja lükka seened korvi. Me eelmine nädal käsime, siis olid veel väikesed. Mõtlesime, et tulen nädala pärast uuesti ja siis Madisel sähvataski, et kutsume kirjanikuhärra koos oma prouaga ka kampa. Istute muidu seal toas ja väljas ei käi.
Madis: Peaks vaatama, äkki saab sampust ka?
Raimond: Kes sulle kaasa müüb? Kellaaeg ka alles nooruke, ei tohi ju.
Madis: Kurja ei tohi teha, kõike muud võib. Tule, Milli, vaatame. Meil on siin tsipake tutvust ka. (väljuvad)
Raimond: Tühi töö.
Aave: Need toovad sulle maa alt ka kõik välja, kui ette võtavad, Sa oled isegi näinud, et neile ei öelda ära, neil on niisugused näod ees.
(Madis ja Milli istuvad autosse. Madisel punnis kott kaenla all)
Madis: Pane ära, vaata, et katki ei lähe.
Aave: Ja saitegi?
Madis: Saime ikka. Nüüd paneme ainult kähku leekima.
Raimond: Kuhu sul siis nüüd nii kiire hakkas?
Madis: Tead, mul oli seal väike keelevääratus, ma kartsin, et tulevad ukse peale vaatama.
Aave: Mis keelevääratus?
Madis: Neiu ei tahtnud sampust anda, ma ütlesin siis kogemata, et ole ikka inimene, mul istub väljas autos Ivo Linna, me sõidame ühele sünnipäevale, kuidas te siis nii, ega te temale ikka keela. Noh, neiuke läks põlema, küsis, miks ta ise sisse ei tulnud. Ma luiskasin siis natuke, et Ivol on jalg haige, et saage aru, küll ta teinekord tuleb tänama. Andiski kaks pudelit kätte.
Raimond: Sa oled ikka hull. Aga kui ta oleks tõepoolest välja tulnud.
Madis: Me ei andnud talle aega ja ta ise häbenes vist kah veidi.
Aave: Ehk lased siis nüüd ühe mõnusa laulu, härra Linna. Midagi niisugust nagu „Rublane ring“ või kuidas selle loo nimi oli?
Raimond: Käige põrgusse. Annaks jumal, et Ivo Linna ei saaks teie tempudest kunagi  teada.
Milli: Oh, ta on hea südamega mees. Ega ta pahaks ei paneks. Ma olen temaga mitu korda sõitnud, lõpp vahva sell, ausõna.

PILT. Tänav
Naaber: tead, kuidas ma ei jõua sellel lõputul ehitustandril enam elada.
Aave: Eks koli maale.
Naaber: Lihtne öelda, aga see pole ju nii lihtne. Töö on siis, laste tegemised ka kõik siin.
Aave: Kannata siis ära. Järgmine aasta on kõik möödas. Siis on olümpia ja selleks ajaks peab kõik niigi valmis olema.
Naaber: Tean-tean. Kus siis Raimond jälle tuuritab? Hoog peal?
Aave: Seekord ei tuurita. Läks haiglasse. Tervis oli juba mõnda aega kehva. Arstid küll ravisid ja andsid kotiga tablette. Käi apteegis nagu juurvilja poes – tuled suure kotiga tagasi. Nüüd panid ta lisauuringuteks haiglasse.  Jalad ei kanna enam.
Naaber: See on see suure viina viga. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et hästi see ei lõpe.
Aave:  Kes seda teab? Las see nüüd olla.
Naaber: See on see viga, kui viinapudel on suurem sõber kui oma naine. Ise veel kirjanik. Mida sa selliselt ootadki.

 PILT. Haigla. Simmo, vanem mees kõrvalvoodis.
Raimond: Jalg on külm nagu jää. Ei tunne teist enam üldse.
Simmo: Las ma katsun pulssi. Nagu lööks ikka. Järelikult käib veri läbi.
Raimond (katsub ka): Ma ei tunne midagi. Mida see doktor ütleski, et kui pulss kaob siis tuleb maha võtta.
Simmo: Pole nii hullu. Küll teevad korda.
Raimond: Katsu veel. Sina siis tunned?
Simmo: Õrnalt, aga on täitsa olemas.
Raimond: Kui sa nii ütled.
Simmo: Sinu kaasat ei ole kah veel näha.
Raimond: Ta ei tule täna. Tal on töö juures kohustusi, millest ei saa ära öelda. Muide , kas sa tead, kes on masohhist?
Simmo: Tean.
Raimond: Ja muidugi tead, kes on sadist?
Simmo : Muidugi.
Raimond: Ütles siis ühe lausega, mis vahe on sadistil ja masohhistil. Kuidas neid ära tunda?
Simmo: Ütle parem ise, sa ju tahad seda öelda.
Raimond: Masohhist palub „Peksa mind“ ja sadist vastab irvitades „Ei peksa“.
Simmo: Kumb sina tahaksid olla?
Raimond: Mina? Kurat seda teab. Vist on iga inimene kord üks, kord teine. Kas või natukenegi. Minut tagasi tundus mulle, et minus hakkavad võimust võtma masohhistlikud kalduvused. (vaikus)
Simmo: Kas sa lonksu konjakit tahad?
Raimond: Nalja teed või?
Simmo: Tahad?
Raimond: Ei ütleks tõesti ära.
Simmo: Oota. (võtab öökapist Pepsi pudeli.) Võta.
Raimond: Tütar tõi?
Simmo: see pole tähtis. Nagu näed olen mina ka täna üksi.
Raimond: Ma vaatan jah. Ta võib veel tulla. Aeg pole hiline.
Simmo: Ta ei tule. Nad tahavad maja maha müüa.
(Siseneb arst.)
Arst: Kuidas ennast täna tunnete?
Raimond: Masohhistlikult.
Arst: Mida see peaks tähendama.
Raimond: Jalg on külm kui jää. Simmo väidab, et pulssi on tunda, aga mina ei tunne midagi.
Arst. Katsume järgi. Nii. Niii (tõsineb) Nii.. Siin on nüüd tõesti raske juhus. Ma ei leia pulssi. Õde!
Raimond: Las hakkab nuga teritama.
Arst: Siin pole hetkel nalja. Juhul, kui pulssi ei leia peame jala edasiste tüsistuste vältimiseks amputeerima. (Siseneb õde) Tõstke mees raamile ja lükake kiirelt operatsioonisaali.

PILT. Haiglapalat. 4 voodit. Üks voodi on tühi. Lisaks eelmistele veel palatis ajakirjanik.
Õde (siseneb ja koristab tühja voodit): Kuidas teil siin täna läinud on?
Simmo: Tänan huvitumast. Pole uut selle ilmapäikese all.
Õde: Kuulan, et teete nalja. Järelikult hakkab elu teisse tagasi tulema. Oleks ka juba aeg. (väljub)
Raimond: (vaatab tühja voodit) Kuidagi imelik ja võõrastav tunne. Tühje kohti pole siia nagu ette nähtud. Mulle meenub lugu naisest, kes tuli oma meest vaatama ja kellele õde Niina pakkus talle ööseks äsja surnud vanataadi voodit. Naine oli poolsurnuks ehmatanud. Oota, see oli ju sinu naine.
Ajakirjanik: Nüüd tead siis sina ka: Ülle jah. Õrnake , nagu ta on, ehmatas ennast poolsurnuks. Eks ole, lõbus lugu. Kirjuta üles ja saada huumorivõistlusele.
Raimond: Liiga must huumor.
Ajakirjanik: Must huumor , see ainus õige ongi. Vähemalt kaasaja tormilistes tingimustes. Tahad – mul on päris mõnusaid näiteid? Number üks. Indiaanlased ja valged mehed sõdivad. Indiaanlane laseb valgele mehele noole kopsu. Kui mees kinni võetakse ja puu külge seotakse, küsib indiaanlane, kas nool valu ka teeb. „Ainult siis kui ma naeran“ Vastab valge. Number kaks. „Omatehtud toit on kõige parem …“ ütles neeger kui oma last sõi. Või number  …
Simmo: Pea. pea. Sinu numbrid on juba nii mustad, et ajavad juuksed peas püsti.
Ajakirjanik: Ise ütlesite, et must huumor ja ongi must. Elus on üldse palju musta. Mul kolleeg käis Kaug-Idas kivisöekaevanduses lugu tegemas, vaatas ja vaatas, kuidas pimestavalt helendava lume alt sütt välja toodi ja tagasi tulles ütles, et ta poleks arvanudki, et isegi nii kaugel põhjas on valge all ikka must …
Simmo. Teil ajakirjanikkudel on ikka pagana lõbus elu. Muudkui rända ringi ja tee lugusid.
Ajakirjanik. Kes rändab , kes ei rända. (ka temal pole jalga)
Simmo: Anna andeks , ma unustasin.
Ajakirjanik: Peabki unustama. Kõige veidram on see, et  ma ise ka vahe unustan ära kui palatis mõni väga mõnus jutt või vaidlus käib.
(siseneb õde lükates käru, millele uus narkoosiuimas patsient Tali)
Tali (itsitab, räägin segadusi ja naerab iseenda juttude peale)
Õde: Saate uue kaaslase.
Ajakirjanik: Mis tal siis noa alla läks?
Õde: Liiklusõnnetuse ohver. Olime sunnitud jala amputeerima. Kohe saab veel ühe süsti ja siis magab kenasti hommikuni.
Simmo: Eks vaatame, kui lõbus tal teist korda ärgates on. Ma olen temataolisi ennegi näinud. Kolm aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas oli ka üks selle, sel lõigati käsi ära. Kui opilt tuli, siis irvitas ja lõõpis mis  hull, aga pärast olid teisel nagu munad maha võetud, kui päris teadvusel tuli ja aru sai, mis temaga õieti oli juhtunud. Meil oli tema pärast mitu päeva lausa hirm, et teeb endale midagi, nii raskelt elas üle.
Ajakirjanik: Ära kutsu õnnetust.
Simmo: Mis õnnetust, ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Suur tugev mees. Need on tavaliselt kõige rohkem endast väljas, kui neilt midagi ära lõigatakse.
Raimond: Huvitav, mis töö peal ta oli. Kondi järgi võiks arvate, et mõni müürilõhkuja või transporttöölina. Vanasti kandsid sellised veskis viljakotte või lossisid sadamas laevu.

PILT. Haigla Palat. Mõni tund hiljem.
Tali: Tere õhtust või hommikust, seda ma veel ei tea.
Ajakirjanik. Õhtust esialgu. Kell on pool kaksteist. Täpsemalt 23 ja 37 minutit.
Tali: Vaata kuramust, kus on alles uni. Kella viie ajal pand magama ja nüüd alles ärkasin. Kihvt narkoos neil.
Ajakirjanik: Ei sa ühe jutiga nii palju norsanud. Vahepeal kui sind palati toodi, tegid ika häält kah. Viskasid kõvasti nalja, aga ega me su jutust suurt mõiganud. Siis said süsti kannikasse ja vajusid uuesti ära.
Tali: Jaajah. Ise küll ei mäleta. Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Arno Tali.  „Edasi“ kolhoosi eesrindlik mehhanisaator. Näolapp kolletab neljandat aastat järjest autahvlil, autasustatud medaliga „Töövapruse eest“. Naine ja kaks last. Naine peab kolhoosis karjabrigadir kohta.  Sündinud olen 1941 aastal kaks kuud pärast sõja algust. Oma isa olen näinud ainult pildilt, ta langes 43. Aastal kangelasena. Sotsiaalselt päritolult olen tööline. Kas on küsimusi?
Ajakirjanik: Kuidas te ütlesite oma nime olevat?
Tali: Arno Tali, Joosepi poeg.
Ajakirjanik: Minu koolivend Luts kirjutas kah ühest Arno Talist. Mul on ausalt öeldes selle nimega inimestest veidi teistsugune ettekujutus.
Tali: Seda nad saadanad ütlevad kõik … seda et … Pissile tahaks. Mis moodi see asi siin käib. Kas on mingit ratastooli või sihukest kah olemas.
Ajakirjanik: Pea nüüd pea ikka , mees. Alles opilt tulnud ja kohe ringi rändama. Ma helistan õe, toob sulle pudeli. (helistab)
Tali: No kuule, ega ma Sveijki lugudest ei ole pärit, et hakkan pudelisse kusema. Ma ikka rohkem sealt „Kevade“ lugude poole pealt, kui tähele panid. (ilmub õde) Haige Tali. Palun ratastooli, et minna loomulikke vajadusi rahuldama.
Ajakirjanik: Ärge teda kuulake. Tooge talle pudel. Mees tuli mõni tund tagasi opist.
Tali: Ma palun ratastooli. Seltsimehed suvatsevad rumalat nalja heita. Ja mul on selle asjaga muuseas kaunis kiire, neiuke.
Õde: Kohe , kohe. (väljub)
Ajakirjanik: Kuule mees, sa teed endale ju liiga. Täna ei tohi sa ühelgi juhul üles tõusta.
Tali: Kes seda ütleb? Töng mul ju kipsis, ei kurda midagi, ja ise olen täie tervise juures.
Ajakirjanik: Ma pean vist valvearsti kohale kutsuma, kui sa mõistlikku juttu ei kuula. (Üde siseneb ratastooliga)
Tali: Kutsu keda tahad. Neiuke tulebki juba. Aitäh.
Õde: Ma võin lükata … (Tali veereb ise minema)
Ajakirjanik: Püstihull.
Simmo: Käis au pihta.
Ajakirjanik: Mis kuradi au. Inimesele räägitakse heast südamest. Pingutab ennast üle, hakka keset ööd siis jälle alarmi tõstma.
Simmo: Kelle pärast sa siis oled juba tõstnud?
Ajakirjanik: Ah, käi põrgusse, sinuga ei saa enam mehejuttu ajada.
Simmo: Mehejuttu saab minuga alati ajada, aga mehejutu jaoks on kahte meest vaja.
Õde: Nüüd tuli surnuks. Miks teil see üldse öösel veel põleb?
Ajakirjanik: Mehel oli vaja asjale minna. Ei saa lasta teda ju pimedas seiklema.
Õde: Tuli maha. Puhake ennast välja. Homme on külastuspäev.

PILT.
Aave: Miks sa mulle ometi kohe ei rääkinud, mis sind ees ootab.
Raimond: Oleks ma seda isegi teadnud. Mis selles siis ikka nii õudset on. Meie palatis on praegu kolm ühejalgset, aga elurõõmu on neil rohkemgi kui teistel, kel kõik jäsemed alles.
Aave: Sa oled jõhkraks muutunud.
Raimond: See pole jõhkrus, vaid otse vastupidi. See on rahustav ja kosutav reaalsus. 
Aave: Arst ütles, et kui paberid korda saab, siis saad täna koju.
Raimond: Käid äkki poes ära ja tood ühe sokolaadi. Meil on siin nii lahked õed olnud.
Aave: Olgu. Ära sina hakka siin vahepeal midagi üleloomulikku tegema. Las trikitamised jäävad teistele. Lubad?
Raimond: Luban.

PILT. Pidu.
(Raimond kunstjalaga. Rahvast rohkem, käib elav sumin)
Kirjanik1: Oleks minu raamatutel sinu tiraažid. Ma jooks ka siis ainult sampust. Saad sa aru – rahvas armastab sind. Nad kohe janunevad sinu teoste järele.
Kirjanik2: Tead sa palju sinu raamatute tiraaž juba kokku on? Küll sa tead. Miljon. Kujutad sa seda ette – miljon. Sinu raamatute suudab võistelda vaid piibel.
Kirjanik1: Seda trükitakse tõesti igale paberile. Miljon piiblit. Iga eestlane peaks siis olema nii püha usku täis, et ostab endale kaks piiblit.
Kirjanik2: Ikka kaks või  siis parem juba kolm, igale poole, kus pühalikku abi vaja on – magamistuppa, et asi seisaks, kööki, et toit põhja ei kõrbeks ja autosse ka, et õnnetustest hoiduda.
Kirjanik1: Siis paneks juba kemmergusse ka.
Kirjanik2: See pole viisakas.
Kirjnanik1. Mitte selle eesmärgil, millest sina nüüd mõtled. Äkki jumalikuks abiks. Kui kõht kinni, patsutad piibliga vastu kõhtu ja usu mind, tagant puhiseb nii, et kanalisatsioon umbes.
Kirjanik2: Võtame eesti rahva terviseks, kes ei ole oma kirjanikke maha jätnud, ka nendes muutunud oludes. Elagu!
Kirjanik1: Kas sa oleks võinud arvata, et sa kunagi annad välja raamatu vangilaagrist.
Raimond: Vanasti ei saanud sellist raamatut välja anda, sest siis veel polnud meil vangilaagreid.
Kirjanik1: Õige. Üleüldse olime üks tubli riik, mida teised kadestasid ja imetlusega jälgisid.
Kirjanik2: Jää vabaks eesti meri
Jää vabaks  eesti rind
Siis tuisku ega tormi
Ei karda eesti rind ..
Raimond: Kõlab ikka hästi küll.
Kirjanik2: Miks ta ei kõla. Aave, kallis päikesenaine, tule palun meie seltsi.
Aave: Mis meeldiv koosviibimine.
Raimond: Kas saan sulle midagi pakkuda?
Aave: Väike klaasike veini paluks.
Kirjanik2: Ma kohe toon. Kerigu Gorbatsov oma kuiva seadusega põrgu. Kui eesti mees tahab eesti naisele juua pakkuda, siis ta pakub ka.
Raimond: Ma võin olla küll puujalaga, aga oma naisele suudan ma siiski ise joogi ära tuua.
Kirjanik2: (naerab) oo, kangelane kepphobusel.
Kirjanik1: Pange plaat peale. Mul tuli tantsutuju. Aave, kas ma võin sind paluda. Meie kõigi poolt armastatud päikesenaine.
(keerutavad tantsida)
Kirjanik1: Kaua te nüüd juba koos olete?
Raimond: 17 aastat.
Kirjanik1: Ja kuidas on läinud?
Raimond: Mis ta ikka. Jalg on läinud, hambad on läinud, aga muidu on hästi läinud. (naer)
Kirjanik1: Teen ettepaneku võtta Raimpsi terviseks. „Kirjad laagrist“ on meid kõiki kadetaks teinud.
Kirjanik2: 80000. Tehke järgi. See on rahva armastus.
Kirjanik1: Elagu Raimps!
 Kirjanik2: Mulle on ettepanek esitada Raimond Eesti Kongressi liikmekanditaadiks.
Kõik: Õige.
Raimond: Tänan, kuid ma arvan, et sinna leidub palju väärikamaid mehi või naisi.
Kirjanik2: Rahvas armastab sind. Rahvas usaldab sind. Mis sa rahvast räägid? Mina ise usaldan sind. Sa oled kõik torud läbi pugenud, sa oled kõike näinud. Sina ei hakkaks valede eest seisma.
Raimond: Tühja teiega. Olgu siis pealegi.
Kirjanik1: Aplaus, kallis rahvas. Meie mees kongressi.

PILT. Kodu. Põleng
Raimond: Oli ikka kena koosviibimine. Eesti Kongress. Mis sa sellest arvad?
Aave: Muidugi mine. See on võimalus teha midagi selle rahva jaoks, kes sulle nõnda palju pakkunud on.
Raimond: Ole hea, aita mul see jalg alt võtta.
Aave: Punnita aga ise.
Raimond: Sa oled imekaunis. Mitte ei tea, mis oleks minust saanud, kui poleks sind minu kõrval.
Aave: Eks siis oleks keegi teine olnud.
Raimond: Eksid. Ma olin kaks korda enne sind abielus ja mis sellest tuli. Kõik läks järjest halvemaks. Õnne oli, et sain põgenema.
Aave: Ega see nüüd nii hull ka olnud. Suhted on alati kahepoolsed. Tead küll, nagu küla koerale, nii koer külale.
Raimond: Tore küll abielu koeraga võrrelda. Kaua me nüüd juba siis abielus oleme.
Aave: Tahad seda tõesti teada?
Raimond: Ära ütle – kakskümmend kolm aastat.
Aave. Tõesti nii on. Kakskümmend kolm aastat.
Raimond: Ma armastan sind iga päevaga järjest rohkem.
Aave: Eks mina ikka sind ka.
Raimond: Kujuta ette kui Eesti saabki taas vabaks ja meie saame sellesse anda oma panuse. Sina oled minu kõrval. Minu raamatuid loetakse rohkem kui kunagi varem. Ma võin niimoodi juba elu armastama hakata.
Aave: Naljatilk. Elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks sina tema mõtled. Kisub kuumaks. Keeran kütet maha.
(Korraga süttib Aave kleit küttekehast. Raimond, kellel pole jalga all, üritab päästa, kuid Aave põleb suure leegiga)

PILT. Maja Lehtses.
Uksest astuvad sisse Madis, Milla ja Raimond.
Madis: Nii. Siin ta siis ongi. Vaata aga rahulikult ringi. Maja on müügis ja võid homme päev sisse kolida. Aed on suur. Saad suvel laua aeda panna ja seal oma kirjatööd teha. Naabrid on sõbralikud.
Milla: Lehtse teeb mööda maanteed Tallinnast 80 kilomeetrit.
Raimond: Lehtse. Ma ei ole siin kunagi varem käinud. Rongiga läbi sõitnud küll, aga sees ei ole käinud. Rakveres gümnaasiumis käies oli üks noormees Lehtsest. Nime enam ei mäleta. Oli selline turske poiss. Ju oli siin siis hea elu.  Mida need inimesed siin igapäevaselt teevad?
Madis: Siin on kolhoos. Lehtse kolhoos. Väike, aga tubli. Metsa taga on veel turbatööstus.
Raimond: Tõeline maasool.
Madis: Äkki leiad siit ainest oma järgnevate raamatute tarvis. Su raamatud on ju kõik elust enesest.
Raimond: Kõik on võimalik.
Milla: Raimond.  See oleks päris sinu kodu. Mitte Kirjanike Liidust antud või naiste oma.
Raimond: Kuidas ma siin üksi olen?
Madis: Rongijaam on siinsamas. Astud mõned sammud, oled juba rongil ja tunnikese pärast oled juba Tallinnas.
Milla: Sul peab ju olema oma koht. Sa ei käinud Jõelähtmel enam üldse.
Raimond: Ma ei saanud. Seal oli liiga palju mälestusi.
Madis: Kuidas siis tundub? Vee saame sisse vedada. Sooja peab maja kenasti. Kuur on puid täis. Vajaliku remondi aitame ära teha.
Raimond: Mis sa kaupled, nagu turul. Asi niigi kõik selge. Mulle meeldib siin. Ma olen 63 aastat vana. On elus palju tehtud ja palju nähtud. Oma rahunurk peab igal inimesel olema. Siin on kena. Mis seal ikka. Ütle müüjale, et sobib.
Milla: Kui nii on lood, siis katame laua. Meil on oma kord kaasas. Alati peab olema.
Raimond: Mida ma teieta teeksin?
(katavad laua)
Madis: Valan väikese veini ka. Klaasid on kaasas, need jätame siia. Järgmine kord on hea võtta.
Raimond:

PILT. Kirjanik laua taga.
Laval ainult laud. Selle taga Raimond.
Raimond: (kirjutab samal ajal) Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo.

LÕPPeal oli liiga palju mälestusi.
Madis: Kuidas siis tundub? Vee saame sisse vedada. Sooja peab maja kenasti. Kuur on puid täis. Vajaliku remondi aitame ära teha.
Raimond: Mis sa kaupled, nagu turul. Asi niigi kõik selge. Mulle meeldib siin. Ma olen 63 aastat vana. On elus palju tehtud ja palju nähtud. Oma rahunurk peab igal inimesel olema. Siin on kena. Mis seal ikka. Ütle müüjale, et sobib.
Milla: Kui nii on lood, siis katame laua. Meil on oma kord kaasas. Alati peab olema.
Raimond: Mida ma teieta teeksin?
(katavad laua)
Madis: Valan väikese veini ka. Klaasid on kaasas, need jätame siia. Järgmine kord on hea võtta.
Raimond:

PILT. Kirjanik laua taga.
Laval ainult laud. Selle taga Raimond.
Raimond: (kirjutab samal ajal) Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo.


LÕPP

kolmapäev, 30. november 2016

Vestlus Reigo Ahvenaga

Trummar Reigo Ahven unistab väiketalude taastamisest.
Arlet Palmiste

Kui kamp noori saab kokku ja otsustab bandi teha, siis trummariks pannakse tihti see, kes teiste pillidega hakkama ei saa, sest mis see siis ära ei ole. Igaüks on meist on lapsena lusikatega potte tagunud. See tundub ju nii lihtne. Istudki siis trummide taha ja hakkad põrutama ja alles siis ilmneb, et see kuidas ja mida ja millal lüüa, peab kokku minema ka ülejäänud koosseisuga. Tõmbad vähe tagasi ja kuulad, mida sa siis teelt teed. Esimeste harjutuste ajal tundub see reeglina õudne. Siis mõistab igaüks, et trumm polegi nii lihtne instrument.
Eestlased on trummareid alati armastatud. Ansamblitest rääkides tulevad ikka esimesena silme ette lauljad või soolokitarristid. Ma pole mujal maailmas tajunud sellist austust trummarite vastu, nagu Eestis on. Seda juba alates esimestest tantsubandidest, mis Eestimaa lavasid vallutasid. Mõned meenutused. Eri Klas, kes alustas trummarina ja lõpetas maailmakuulsa dirigendina. Gunnar Graps, kes erilise laulva trummarina oli kuulus üle kogu endise Nõukogude Liidu. Harri Kõrvits, kes hetkel naudib ekraanikuulsust Vallavanemana. Paap Kõlar, kellest on saanud surfinduse suurim propageerija Eestis. Kristo Rajasaare, kes on Raadio2 peatoimetaja ja Raul Saaremets, kes on samas saatejuht. Peeter Jõgioja, Jaak Ahelik … seda nimekirja võiks lõputult pikendada. 
Eesti üks kõige tuntumaid ja hõivatumaid trummareid on hetkel Reigo Ahven. Reigo on 34-aastane. Noor mees, kes palju elus jõudnud ja kelle plaanid tulevikus on veel suuremad. Detsember tuleb Reigol tihe – ta läheb jõulutuurile koos Tanel Padariga ja teisele tuurile koos Maarja ja Karl-Erik Taukariga.  Lisaks on ta ansambel Lenna asutaja liige, mängib ka Raivo Tafenau jazz-ansamblis, machojazztrios Kirsiõied ja Estonian Dream Big Bandis. Lisaks koolitused ja eriprojektid. Peale seda kõike õpib ta veel Muusikaakadeemias ja korrastab oma esivanemate talu Vahukülas. 
Reigo lapsepõlvesuved möödusid koos õdedega Koeru külje all Vahukülas, kus elasid tema isa-poolsed vanavanemad juba 250 aastat nende perele kuulunud Lepiku talukohas. Kui vanavanemad vanaks hakkasid jääma, läks Reigo isa Raul neile appi majapidamist korras hoidma. Läks ja jäigi. Kaks aastat tagasi lahkus ka isa siit ilmast. Maja jäi Reigo ja õdede hoida. Juba varem oli isaga kokkulepitud, et seda maja ei müüda ega võõrandata ükskõik mis põhjustel. Sellest ajast leiab Reigo tihti tee Vahukülla, et vana maja taas elule puhuda.   
„Minu jaoks oli see, et maja meie hoida jäi pigem rõõm. See on ainuke koht, mis meid selle maaga kindlalt seob. Müün maja maha ja ostan kuhugi Viimsisse või Tiskresse maja osa, siis ma lõikan ju nagu matšeetega läbi oma juured ja kuhu siis edasi. Me otsustasime, et me ei müü seda maad, ega metsa ega talu, vaid püüame jõudu mööda teha sellest mõistlik suvekodu. Seal on olemas küün, laut ja muud loomapidamiseks vajalikud hooned. Ma tahaks need vanavanavanaisa tehtud hooned konserveerida ja proovida säilitada. Kuid peamine on see keskkond – jõed, järved, künkad, need on kõik need samad, kus minu esivanemad on aastasadu elanud. Ma olen väga õnnelik, et ma olen saanud olla mitte-tallinnlane. Iga suvi ma lüpsin seal kanu, jootsin lehmasid ja tegin muid maa-asju. Mu vanavanematel olid kõik loomad olemas kuni nutriateni. Põhimõtteliselt sõime me seal rotte ka. Nutria on hästi suur rott, aga see oli väga hea. Kõik loomad olid seal olemas, peale hobuste, mis on väga huvitav, sest kui minu vanaema oli väike tüdruk, siis oli see postihobuste vahejaam. Kunagi oli meie Lepiku talu üks ilusamaid Vahukülas. Praegu tahaks teha nii, et need hooned ümber ei kuku ja et seal oleks suveõhtul hea istuda ja näiteks õhtust süüa.“
Pillimehe elu on teistsugune, mis ei võimalda talupidamist. Tean seda omast käest. Tuleb palju ringi sõita ja teinekord mitmeteks päevadeks kodunt eemale jääda. Loomadele see ei meeldi, nemad tahavad ikka süüa ja juua. Loomad tähendavad vastutust. Teine populaarne vanadesse majadesse sobiv ärimudel on turismitalu. Paned aida alla voodid sisse ja korjad uksel eurod kokku.
„Ma kujutan küll ennast vanas eas näiteks alaska malamuute kasvatamas. Põhimõtteliselt olen ma siiski nõus, et see oleks keeruline. Alati saab palgata endale abilise, aga see oleks siiski keeruline. Aga muusikalisi laagreid võiks küll korraldada. Mul on sõbrad, kes korraldavad next-step laagreid. Need kestavad nädala või kaks ja võimaldavad osalejal kiiret arengut. Sead endale eesmärgid ja müttad selle nimel hommikust õhtuni. Sellist kohta, kus oleks trummid olemas ja kus oleks rahu ja vaikus ja kuhu saaks minna lisaks suvele ka kevadel, sügisel ja talvel, ma praegu ei tea. Samas on selge see, et minu praeguste eluplaanidega – olla hea trummar, pidada head jazzibaari ja teha Viljandisse praktilise trummi muuseum – läheb see idee risti. Ma peaks hakkama siis turismitalu pidajaks, aga ma ei tea, kas oleks sellist kohta Vahukülla vaja. Pigem näeks seda enda sellise taastamise kohana. Mõned plaanid mul siiski on. Ma panin sinna kolmteist kirsipuud. Nad on kenasti vastu pidanud ja kui nad on kevadeks elus, siis panen sinna sama sorti veel seitsekümmend puud. Siis on mul seal oma väike kirsisalu. Siis ma panen sinna valge aiamööbli ja käin seal hommikuti kohvi joomas, nii et valged kirsiõied lendavad ninna. See on mul küll plaanis. Küll  mulle meeldib mõte, et võimalikult palju kaasata oma küla või lähikülade tüüpe. Mul on hea meel, et side naabritega toimib, sest ka parima tahtmise juures ma ei jõua näiteks rohtu niitma. Selline suhe on kõigile kasulik. Mina võidan, sest koht areneb ja nende jaoks saavad jõude seisvad masinad rakendust ja saavad ka klotsi. See on üllatavalt raske leida endale kambajõmme. See on minu jaoks uus olukord – olla vastutav ühe tükikese Eestimaa eest. Suvel proovisin taastada üht vana hoonet ja see võttis kümneid tunde. Kindlasti ei anna ma lihtsalt alla.“
Kuidas sind Vahukülas vastu võeti? Vaadati sind kui veidrat linnameest või multikategelast, kelle tegemisi saab  telekast jälgida või olid kohe oma mees. Sa oled lapsepõlve suved seal veetnud ja külameestele juba lapsena tuttav Rauli-poiss .
„Eks ma olen vanaisa järgi ikka rohkem Lembitu-poiss. Kuigi seda endist kampa pole enam palju. Paljud on hinge heitnud ja paljud talud on vahetanud omanikku. Seal on oma seitse-kaheksa talu ja see on kõik. Sattusin täna Koeru Konsumis kokku mehega, kes minu vanaisa ja vanaemaga nooruspõlves tantsupidudel käis. Kummaline. Üldiselt nad võtavad hästi vastu, sest ma olen nende laste või lastega seal suvel koos kasvanud ja mänginud. Jaanipäeval ma olen käinud naabrid läbi ja viinud pudeli pühade õlut. Või kui näed naabrimeest õuel, siis ikka peatad auto, et juttu puhuda. Kuigi ma olen linnavurle ja moosekant, siis ikkagi tullakse appi ja ma olen saanud kõikidele probleemidele ägeda lahenduse.“
Kas sa oma ametialaseid oskusi plaanid ka kohalikuks hüvanguks rakendada. Õpetad lapsi trumme mängima või korraldada mõne muusikasündmuse?
„Seda oleks mul lihtne teha, sest olen viis aastat korraldanud Tudengijazzi, kuus aastat aidanud korraldada Tõrva Loitsu, kolm aastat Jazzibaari pidanud. Olen aidanud inimestel korraldada ja toimetanud ise. Muusikuna ma saan aru, mida ma peaks tegema, et üritus õnnestuks. Kuna see on aga minu töö, siis ma arvan, et ma jätaks selle teiseks kihiks ja esimene, millega saan külale kasulik olla, kui ma õdedega koos oma talu korda teen ja kohta jalad alla saab ja kokku ei kuku. Kuigi kunagi ühe väikses festivali võik teha. Samas mulle väga meeldiks joosta Koerus käima üks trummiring, kuhu koonduks informatsioon maailma parimatelt raamatute, plaatide, linkide  ja ükskõik, mille näol veel. Koerus on aga väga hästi, sest Koerus on väga kõva trummar Marko Sirila, kes on väga hea trummar.“  
Inimesi, kes linnast maale lähevad tabab tihti mahetoidu hullus. Sügiseks on keldrid hoidiseid täis. Kõik, mida annab purki panna ja metsast ja põldudelt kokku korjatud ja purki pandud.
„Ma olen natuke selline Villu Veski tüüpi mees, kes läks kuus aastat tagasi maale elama ja otsustas, et paneb kartulid maha. Panigi kartulid maha ja tänaseni on maas. Mul on samamoodi. Panin kartulid maha ja sinna nad jäid. Praegu on meil väikesed peenrad, till ja sibul jne. Ma annan endale aru, et mul on targem minna naabrimehe jutule, kes kasvatab suuremal hulgal. Aga mul on varjul hoitud huvi aianduse vastu. Minu jaoks on oluline, et minu pojad … Mul on kaks poega, üks on 12 ja teine saab kohe aastaseks. Et minu pojad saaksid nagu mina käia looduses, näha põtra, püüda jõest kala jne. See õpetas mind loodust, rahu, vaikust ja ka füüsilist tööd hindama rohkem, kui mõnda tavalist linnapoissi. Ma tahan, et minu poegadel oleks põhjus hoolida Eestist rohkem. Minu jaoks on üks kõige tüütumaid asju, kui vanemad peavad vaatama otsa tõsiasjale, et nende lapsed elavad kõik erinevatel kontinentidel. Mul tuttavatel on kolm last, kelledest kaks elavad Austraalias ja heal juhul nad kohtuvad korra aastas. Selline asi minu jaoks ei sobi. Mul oleks ka ju võimalust ja põhjust minna kuhugi mujale, aga ma ei usu, et see päriselt juhtub. Sellepärast, et ma vajan normaalseks funktsioneerimiseks neid kohti, mis ainult Eestis leiduvad.“
Mida sa ootad meie riigijuhtidelt, et see sinu nägemus tõeks saaks? Mul on tunne et sinul pillimehena on võrreldes kitsekasvatajast ministriga palju selgem visioon tuleviku Eestis.
„Ma võin anda nõu kõikidele ministritele korraga. Maaeluminister, siseminister, kaitseminister, rahandusminister – olge valmis. Kõige parem garantii riigile riigi säilimiseks on tugev väiketalunik. Kui igas kohas, kus tõuseb suitsu on kanad, on üks lehm, kaks siga, siis seda riiki ei suuda keerati põlvili kahe päevaga. Nii pea, kui on ainult tuhandepealised farmid ja väiksed külad on loomadest tühjad, siis vaenlasena lõikad läbi olulisemad liikumisteed ja kahe päevaga on riik näljas. Kindlasti on kõik Iskanderid ja ja muud asjad lisaks sellele kahele protsendile SKPst, olulised. Ma olen selle poolt, aga kujuta ette kui raske on võidelda riigiga, kus süüa saab tuhandetest erinevatest punktidest. Sellist riiki on võimatu vallutada. Ma käisin Afganistanis, kus hommikusöök oli tehtud pulbrist. Vorst oli tehtud ühest pulbrist, munapuder oli tehtud teisest pulbrist, piim oli tehtud kolmandast pulbrist. See oli täitsa hommikusöögi moodi asi, kuid maitses nagu oleks tehtud pulbrist. Mul üks naabrimees on pidanud 40 aastat lehmasid, selle aasta 1. Oktoobril ta loobus kõigest. Müüs ära piimajahutid, lüpsimasinad, kõik asjad ja viis lehmad tapamajja. Ta oli traditsiooni järgija ja nüüd istub kodus käed põlvedel. See traditsioon hääbub koos temaga ja tagasi seda enam ei saa mitte ühegi jõuga. Praegu on veel olemas inimesi, kes oskavad anda nõu, kellel on olemas esivanemate tarkus millal midagi teha. Ma ei oska öelda, kuidas seda olukorda taastada. Ideaalses maailmas ma võtaks ühest suurest rahapajast raha ja tekitaks sellise toetuse, et noored pered, kes asutavad vana talukoha, saab toetust , et oma elamine üles ehitada. Tuleb leida inimestele põhjus taas hakata pidama väiketalusid. Teiseks teeksin kiirelt korda selle alkoholiaktsiisi puutuv. Samuti tuleks alandada raamatute, kontserdi ja teatripiletite käibemaksu. See on naljakas, et nende numbrite juures, mis suudame publikuna pakkuda, tuleb maksta veel 20% riigile. See on viinud kogu meie kontserttegevuse Lätti ja sama toimub alkoholiga. Kultuurirahastus on oluline, kuid väiketalunikke puutuv on riigi turvalisuse huvides siiski veel olulisem.“
Et saaks koha asi selgeks, kui kõva trummar sa siis oma kolleegidega võrreldes oled?
„Päris kõva, aga mitte kõige kõvem.  Siin ei saa vaadata stiilide järgi. Hea trummar peab kõike mängima. Lepime kokku, et Toomas Rull on tippude tipp Eestis. Ta ei jää maailmas mitte kellelegi alla. Tal on meeletult hea toon, meeletult hea sõnavara, väga äge kõrvulukustav tehniline võimekus. Tema on siis vanem generatsioon, mis on väga oluline, et meil on läbi põlvkondade võimekaid mängijaid. Noorematest on väga ägedad tüübid Hans Kurvits ja Tõnu Tubli, siis vahepeal Karl-Markus Kohv , Ahto Abner, Tiit Kevad, Kaspar Kalluste, Dima Nikolajevski, kes on ülemõistuse äge. Olulisem siiski meie paremusjärjestusse panemisest on see, et meil on olemas kollegiaalne ringkaitse. Me kõik hoolime teineteisest ja meid kõiki huvitavad üksteise õnnestumised. Võib-olla kuskil oodatakse, et kolleg kukuks kaljuservalt alla, aga meil seda ei ole. Trummaritega on nagu autoga, kus kõik osad peavad koostöös töötama.  Trummar peab sobima bandi. Mõni sobib ühte kollektiivi, teine jälle teise. “
Sa oled veel noor ja õpid hetkel ise alles Muusikaakadeemias trumme. Kas sul oleks soovi noortele oma kogemusi edasi anda?
„Mul oli eile kaks õpituba. Täna üks. Õpetamist ei saa kunagi ka isikliku aregu huvides kõrvale jätta. Ma arvan, et ma tegelen trummi ja rütmikaõpetamisega kvantiteedi mõttes rohkem kui keegi teine Eestis. Ma arvan, et rütmika ja trummimänguga on minu õpitubades kokku puutunud umbes 60 000 last vanuses 2-16 ja 40 000 täiskasvanut. See protsent eestimaalastest on päris suur. Ma arvan, et päris trummimängu oskuste edasi andmiseks olen ma veel liiga noor, kuigi ma olen õpetanud juba üle kümne aasta. Minu vanuses inimene õpib veel ise loodetavasti väga palju. Praeguses seisus ma ei kipu õpetama, sest ma tegin noorena ühe vea. Ma olin 22, kui läksin õppima Viljandi Kultuurikolledzisse ja samal ajal hakkasin seal ka õpetama. Siis oli kummaline olukord kus ma näiteks olin ise teisel kursusel ja õpetasin trumme kolmandale kursusele. Õpetamine võttis väga palju energiat ja fookus oli nagu valesti, sest ma ise õppides pidin õpetama endast palju vanemaid tüüpe. See lõi aparaadi sassi. Ma olen küll uhke selle aja üle, mil ma seal õpetasin. Minu rütmikaõpilaste hulgas on olnud paljud tänased pop ja muidugi folkmuusika staarid. See oli äge aeg ja ma tegin õige otsuse, et läksin õpetama, sest muidu oleks kolis auk sisse jäänud, sest kedagi teist polnud võtta. Hiljem ma ikkagi otsustasin, et  niipea ma siiski õpetamisega tegelema ei hakka. Ma tahaksin olla olulisemalt väljakujunenum enne kui hakkan õpetama.“
Sa oled ka välismaal õppimas käinud. Kas seal mängitakse teisiti?
„Ma ei ole kindel ka sellise taseme juures saab pilli üldse õppida. Saab omada teatud kogemusi. Mingis mõttes saad ju omandada teatud tehnilisi võtteid, kuid iga stiili ja bandi puhul on need siiski erinevad. Nagu autogagi – BMW remondikomplektiga Jaguarit ei remondi. Sul peavad olema teistsugused võtmed. Kui sul on trummarina mingi komplekt tehnilisi võtteid, siis need ei pruugi igale poole sobida. Õppida saab situatsioonide kaudu. Kui sa oled valinud teatud tee, siis ristmikule jõudes lähtud sujuvama liikumise huvides oma eelmisest otsusest. Ühe sõidu ajal ei ole otstarbekas masinat vahetada. Muusikat õpetades õpetatakse meid ära tundma, mis meile endale meeldib. Aeda harides ei näidata meile ilusat aeda, vaid antakse kätte matšeete ja siis anna pihta. Olen õppinud aasta Soomes ja siis kõinud pikematel ja lühematel kursustel Ameerikas, Rootsis ja veel siin seal. Lisaks ma olen proovinud õppida nii palju kui võimalik nendelt muusikutelt, kes siin meil käivad. Mul on hetkel au ja privileeg olla Muusikaakadeemia teise kursuse jazzosakonna trummitudeng ja see on päris põnev. Me oleme sõpradega arutades jõudnud nii kaugele, et 33 aastaselt minna ülikooli muusikat õppima pole üldse halb, sest mul on siht selge. Ma tean, mida ma tahan ja kuhu ma jõuda tahan. Lisaks muidugi õppida klaverit Olav Ehala käe all. Elu ei saagi enam paremaks minna. Ma pean praegu tunnistama,et kuigi ma olen täiskasvanud inimene, lapsevanem, ise õppejõud, siis on vahel ikka stress ka. Kas ma olen ikka piisavalt harjutanud, kas mul läheb ikka kõik hästi? Aga ma tunnen , et ma olen praegu õnnistatud, et saan õppida Olav Ehala käe all.“
Millest on tingitud eestlaste positiivne hoiak trummarite suhtes. Kas see võib olla juba pärit samaanide ajast, millal trummiga põristav külatark oligi kogukonna kõige tähtsam tegelane?
„Tõesti eestlased armastavad trummareid. Ma arvan sellepärast, et trummareid on Eestis nii vähe. Neid tuntakse nii hästi. Kitarri mängib iga teine, aga trummareid on vähe. Ega trummi ei saa igal pool harjutada ka. Seda ma ei usu, et samaanide suhtes tänaseni genotüüpi jälg on jäänud.  Samaanitrummi kasutati ikkagi varjatult ja personaalsete rituaalide juures, sellest rahvasse jälge ei jää. Aga selge on see, et mingi rütmikataju sellest on. Rütm on eestlastel ajus ja õnneks ka kätes ja jalgades. Millest see hea tunnetus on tingitud …? See võib olla tingitud seltskonna tantsudest või mängudest aga ka rütmilisest tööst, mida põlluharijatel ja karjakasvatajatel on rohkem aga küttidel vähem, sest viimased peavad olustikuga kogu aeg kohanema. Põlluharijad peavad tegema ühte moodi, et tulemus oleks parem ja lihtsamini saavutatav. Midagi meis on. Kui ma võtan suvalise seltskonna noori ja hakkama rütme lööma, siis me jõuame aafrika trummidega sama kaugele kui Otsa-kooli tudengitega.“
Kas rütmidega ja trummidega on võimalik ravida, mõjutada inimeste meeleolusid, saavutusvõimekust?
„Päris sama see ei ole, kui teeks näiteks magneesiumisüsti. Et võtad mõne rütmi ja maks hakkab kohe paremini tööle. Samas on selge, et rütm mõjutab meid. Kui me mingi grupiga mängime ja mängime ja ma tõstan jõuga mingisse vahemikku tempot, siis ma olen täiesti kindel, et näiteks 80% inimestest hakkab naeratama ja kui ma siis veel tõstan tempot mingisse vahemikku, siis paneb 95% nii, et tagumised hambad ka paistavad. Ma võin mürki võtta, et see juhtub ja ma ei saa seda ka pidurdada. See tõmbab inimesed käima.“
Ida filosoofia järgi on igal inimesel oma personaalne rütm, milles ta elab. Ta peab selle üles leidma ja vastu võtma. Inimest, kes ei ela oma loomulikus rütmis tabavad pidevad tagasilöögid.  Rütm saadab meid kõikjal - tuul puhub, vihma sajab, inimene astub jne
„Inimese orgaanilisel rütmile pole midagi segavamat või rajumat kui linn. See isegi ei riku, ta ei tee seda tahtlikult. Linn on nii võimas. Öeldakse, et linn on tõmbekeskus ja ta tõmbabki su kesktelje kõveraks. Ta tõmbab su sinna, kuhu sa ei taha. Sa ei taha olla ummikus, aga oled jne. Linn teeb selliseid asju. Olles elanud ka väiksemates linnades, siis see mõjutab sind hulga vähem.“
Sul on terve kollektsioon erilisi löökriistu üle maailma, aga sa oled neid veel ka ise juurde loonud. Kust selline imelikke pillide loomise mõte tuli?
„See on sellest, et ma olen loll. See on nagu püsiv puue, see ei lähe üle. Mulle meeldib mõelda, et võimatud asjad on seni kaua võimatud, kuni tuleb mingi tüüp, kes ei teadnud, et see on võimatu ja teeb selle ära. Ja siis teised vaatavad, et see polnudki võimatu, siis minnakse edasi ja vaadatakse, et kus see võimatuse piir siis tegelikult on. Mulle meeldib nihutada neid piire, kuid see pole sugugi piiride nihutamise pärast, vaid pigem seikluse pärast. Toon ühe näite. Kohilas on vineeritehas, mis sai Lätist 80 miljonit investeeringut, sai aasta ettevõtteks siin Eestis. Siis korraldati seal sellel puhul tseremoonia, kuhu pidid tulema Läti ja Eesti president. Eesti president ei tulnud, aga Läti oma tuli. Siis kutsuti, et Ahven tuke ja tee mingi lahe show. Vineerist aga tehakse ju selliseid kastikujulisi pille. Mul oli siis kaks võimalust, et kas peksan viis minutit mingi masin metallist käsipuud, panen raha tasku ja närvid korras või ehitan Baltikumi suurima kastitrummi ehk cajoni.  Nii läkski. See võttis aega 25 tundi, enamus minu  uneajast ja lõpptulemuseks oli 1,20 m kõrge kast. Kui tavaliselt selle kasti sees teevad häält kitarrikeeled, siis selle sees on kontrabassi keeled. See kast on päris raske, aga asi toimis ja kõik olid õnnelikud. Ja mina ka. Ma annan endale aru, et kui kõik läheb hästi, siis on meil keskmiselt 23 000 päeva elu. Sellest 7500 magame maha, 7500 istume auto roolis või tegeleme muude kohustustega. Mis tähendab seda, et meil on ainult loetud päevad ja on väga tähtis, mida me nende päevadega teeme. Minu isa õpetas mulle, et ei tohi olla laisk. Sellest ma ammutan jõudu, kui ma ei jaksa enam. Kui ma laiselda tahan, siis ma käin kalal. Praegu on päevas kakskümmend erinevat asja ajada ja laiselda pole aega, kui siis pool tundi öösel oma une arvelt. Küll ma kunagi jõuan sinna,  et saan päev otsa kirsipuude all istuda.“
Kus sa oled ja mida sa teed kolmekümne aasta pärast?

„Ma olen siis ikka trummar, kes on teinud koos õdedega korda ühe ägeda maamaja Vahukülas. Siis ma olen värskelt kinni pannud ühe jazziklubi, sest ma lubasin, et pean seda kolmkümmend aastat. Ma olen pensionil, jalad laua peal ja võtan trassi peal päikest. Terrass on kinnitatud vanaonu ehitatud sauna külge ja varbad sihivad kodutiiki. Mul on kaks poega, loodan, et selleks ajaks on mul ka lapselapsed, kellega koos olla. Ma olen elanud teadmisega, et olen andnud ka tagasi. Olen õpetanud lapsi ja algatanud jazzifestivali, mis viib Eesti kultuurilisele maailmakaardile. Meil on haruldane vanalinn ja tahame ühendada kauneima vanalinna maailmas koos maailma muusika tippudega. Kindlasti olen selleks ajaks püüdnud ka ühe meetrise kala Eesti vetest, sest ma olen kirglik kalamees. Kui nende asjadega saaks hakkama, siis võiks rahus surra.“

esmaspäev, 21. november 2016

Nädalalõpu raamatu kärpimata sissejuhatus

Olen ka käinud saates külaliseks, kuid kuidagi imelik on kirja panna oma vestlust armastatud saatejuhtidega. Nii mõtlesin, et oma isiklike juhtumiste asemel kirjutan parem oma koostööst ja sõprusest Teedu ja Kristjaniga.
Ma tutvusin Teedu ja Kristjaniga 1991 aasta septembris, kui astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ehk Pedasse. Hiljem muutus see kõrgkool Pedagoogika Ülikooliks ja veel hiljem Tallinna Ülikooliks. Mõelge, milline imeline aeg- kooli astusin nõukogude ajal, aga õppima asusin juba Eesti Vabariigis. Aeg oli segane, kuid koolis seda väga tunda polnud.
Peda kultuuriteaduskond asus Tallinna vanalinnas Laial tänaval ühel pool Nukuteater ja teisel pool Tallinna Noorsooteater, millest täna on saanud Linnateater. Ühel kursusel õppisid näitejuhid, tantsujuhid, koorijuhid ja orkestrijuhid. Üldaineid õpiti koos ja erialaained olid siis eraldi. Igal kursusel võis kokku olla umbes 20 inimest. See tähendas, et kogu teaduskonnas oli sõltuvalt aastast 80 kuni 100 üliõpilast. Seda oli ikkagi nii vähe, et kõik tundsid kõiki ja aitasid võimalust mööda ka teiste töödele kaasa. Majasisene õhkkond oli väga hea, toetav ja kokkuhoidev. Kuna koolimajas oli ruume vähe, siis tuli neid kasutada vastavalt graafikule. Erialased kodutööd ehk erinevad etüüdid, lavastused või luulekavad, tuli ju kuskil ette valmistada. Nii juhtus, et proove tehti vajadusel ka öösiti. Pidevalt tuli leida loomingulistel põhjustel erinevaid mängupaiku. Nii läksid käiku kelder, koridorid, klassiruumid ja ka tolmune pööning. Mingil hetkel kolis maja keldrisse baar. Enam ei olnud tudengite jaoks olulisim tegelane majas mitte dekaan, vaid baaridaam, kelle juures sai ka raamatusse kirja panduna oste teha. Loosungid muutusid. Kui enne öeldi, et ega kool pole kohvik , kus iga päeva käima peab, siis uueks hüüdlauseks sai – koolis on kohvik, kus iga päev käima peab. Seega oli maja kogu aega elu täis ja sõltumata ajast leidis sealt inimesi, kellega suhelda. Eriti hästi sain seda tunda, kui töötasin mõnda aega majas öövalvurina. Minu karjäär selles ametis ei olnud pikk, sest ööelu sellel perioodil hoogustus ja seda märkas ka teaduskonna juhtkond. Algul maksti ka õppestipendiumi, kuid see kadus ruttu. Kuna olin valitud kursusevanemaks, siis oli minu kohustuseks ka raha toomine ülikooli peahoone kassast Lai tänava koolimajja ja seal siis stipp tudengitele allkirja vastu välja maksta. Riigil oli raha vähe ja stipendiumipäeval oli tavapärane, et kassaluugi juures jäid viimased nõudlejad rahast ilma. Siin tuli kasuks minu eelnev elukogemus maadlejana. Küünarnukkidega tööd tehes suutsin läbi kaootilise massi ennast alati kassani pressida. Mis teha – olelusvõitlus. Suutsin alati oma kursuse stippi ära tuua. Sellega on omakorda tore lugu. Inflatsioon tegi rahaga hirmsat tööd ja stippi ei väljastatud mitte rahatähtedena vaid rahapakkidega. Terve kursuse raha mahtus kenasti ära suurde spordikotti. Nii ma siis sõitsin trammiga peahoonest Laiale tänavale, spordikott õlal rahast pungil. Oleks kaasreisijad seda teadnud.                                               
Peda näitejuhid on lavaka lõpetanud päris näitlejatest edukamad eelkõige oma mitmekesisuse ja läbilöögi võime poolest. Pedakatena pidime alati oma asjade eest võitlema. Pidin leidma ruumid, pidime leidma näitlejad, pidime leidma lavakujunduse jne. See andis meile palju laialdasema kogemuse lisaks õpitavale erialale ka kultuuritöö korraldamisel.
Siin peaks vist siis selgeks tegema, kes kellega ühel kursusel käis, sest Nädalalõpu saates liigub pidevalt läbi ühine minevik teatud külalistega. Kes on kellega sõber ja kuidas nad teineteist tunnevad? Teeme siis asja selgeks.
Mina astusin Peda kultuuriteaduskonda 1991.a
1992 lõpetasid näitejuhtimise Tarmo Kiviväli (Thors teleproduktsioonifirma produtsent) Venno Loosaar (näitleja, muusik), Toomas Tross (kloun, näitleja), Aili Teedla (noorteteatri juht), Anne Velt (Tallinna kultuuriametnik), Tim Janson (ettevõtja, karikaturist), Margus Rahuoja (diplomaat), Ants Tooming (Jaani koguduse õpetaja), Kadri Hinrikus (ETV uudisteankur), Eili Neuhaus (Rakvere Teatri lavastaja) ja Robert Kikas (vabakutseline). Teiste tegemisi pilvelt jälgib Tiina Rahuoja.
1993 lõpetasid Kristjan Jõekalda (telesaatejuht), Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks jooma.
1994.a lõpetasid Allan Kress (näitleja) ja Jaanus Kukk (Viljandi Kultuurikeskuse juhataja). Enne lõppu jättis kooli pooleli Teet Margna. Lavakunstikateedrisse astusid Marika Barabantsikova ja Karin Tammaru. Jaanus Kukk meenutas, et kui nad viimasele kursusele olid kahekesi jäänud, siis leppisid nad kokku , et 50% kursuse üliõpilastest võiks teatriajaloo loengutes kohal olla. Pikalt seda siiski ei juhtunud ja Aksel Küngas andis neile materjalid koduseks õppimiseks.
1995.a lõpetasid Arlet Palmiste (vabakutseline), Piret Laurimaa („Vanemuise“ näitleja), Maarja Mänd (ürituskorraldaja), Jaagup Kreem (muusik), Meelis Sekk (harrastusteatri lavastaja), Margus Tammiste (ettevõtja), Ants Luhala (ettevõtja) ja Anneli Kivitoa (jurist).
1996.a lõpetasid Raivo Maripuu (telerezisöör), Meelis Pai (kultuuriametnik), Meelis Muhu (dokumentalist), Lauri-Kare Laos (vabakutseline näitleja), Merike Mätas (ettevõtja), Katrin Mõttus (huvijuht), Anne Arendi ja Katria Talts (ettevõtja).
1997.a lõpetasid Kalle Kõiv (ürituskorraldaja), Tanel Saar (VAT-Teatri näitleja), Margo Teder (VAT-Teatri näitleja), Janek Sarapson (VAT-Teatri näitleja), Andres Kask (noorteteatri lavastaja), Madis Raidaru (arvutigraafik), Rein Palosaar (Maahommiku saatejuht), Mariana Gutjuma (õpetaja), Birgit Lilienthal (riigiametnik), Siiri Mihkelson (Kuku raadio uudistetoimetaja) ja Katrin Jalakas (psühhoterapeut). Peale kolmandat kursust lahkus Heidy Purga.

Nagu oleks veel talvel koos koolis käimisest vähe, siis 1991 ja 1992 olime paljude pedakatega koos õpilasmalevas. Hänike rühma komandöriks oli Sepo Seeman ja 1992. a rändrühma üheks sihtkohaks Kristjani Saaremaa maja. Olid ikka ajad.  Seega olen nende võrratute inimestega tuttav juba enam kui 25 aastat ja neist umbes 10 aastat oleme teinud koostööd televisioonis. See on hirmutav, kuidas aeg lendab.

reede, 18. november 2016

Jõulud vanaema juures

JÕULUD VANAEMA JUURES
Arlet Palmiste

Minu vanaema Irene-Miralda ehk Iru, nagu teda kõik kutsuvad, abiellus 1941 aasta 21.juunil 19- aastasena oma küla poisi ehk minu vanaisa Haraldiga. Nad olid selleks ajaks sehkendanud juba neli aastat. Sellel mälestusväärsel päeval asus vanaema elama Kuke tallu Sääskülas, kus ta tänaseni usinalt toimetab. Selles üle saja-aastases talutares on möödunud minu lapsepõlve suved ja koolivaheajad ja seepärast on see minu jaoks elus üks väga eriline koht.
Igal ajastul on jõule erinevalt tähistatud. Vanaema meenutab: „Esimese vabariigi ajal käis ikka ka jõuluvana. Ainult mitte selline punase kuuega, vaid tagurpidi pööratud lambanahkse kasukaga. Eks tal oli mingi takust habeme moodi asi ka ees.  Kinke jagati ikka ka ja kuusk oli alati kindlasti toas.“
19-aastasena taluperenaiseks saanuna tuli vanaemal ka sõja ajal jõule tähistada. Need ei olnud suured peod, sest sõda oli käimas ja ka vanaisa oli sõjas, kuid koju jäänud pidasid siiski oluliseks kombeid mitte unustada. Siis käidi kirikus ja kaeti tavapärasest pidulikum õhtusöögi laud. Loomulikult ei puudunud toast oma metsast toodud kuusk.
Nõukogude ajal oli raske jõule tähistada, sest vanaema lapsed oma peredega elasid linnas ja ei saanud jõuluõhtuks maale tulla, sest võimud olid jõulud sisustanud kohustuslike tööpäevadega. Maale koguneti vana-aasta õhtuks ehk näärideks. Kui lapselapsed majja tulid, siis jäi suuri pidusid vähemaks, kuid varasemalt oli vanavanemate talus nääre ikka suure mürtsuga tähistatud. Vanaema meenutab „Meil oli köögis tollal veel kooguga kaev. Aastavahetuse hommikul oli põrand magajaid täis. Naljamehed panid kaevule vooliku otsa ja üks mees siis pumpas ja teine lasi aga sorinal magajate peale. Pumpaja oli aga nii hoos, et ei märganud kui teine mees talle voolikuotsa tagant püksi pistis. Nii kui ta siis kooguga paugu pani, olid omal püksid vett täis ja ega ta saanud siis kohe aru. Pani ikka mitu pauku, enne kui taipas vooliku püksist välja võtta. Keegi ei pahandanud, vett olid kõik kohad täis, aga kõik olid rõõmsad“.
Vanu kombeid austades tõi vanaisa mõnel aastal ka õled tuppa. Selleks tehti talu väikesesse tuppa lahter, kuhu siis õled pandi, et need mööda kogu elamist laiali ei läheks. Õlgedes sai maadeldud ja hiljem ka magatud. Tänapäeval enam ei mõista, miks see õlgedes magamine nii põnev oli. Vanaema meenutab, et tema ema ei kannatanud õlgi toas, mis kogu elamise segi ajasid. Seepärast oli ta oma mehel karmilt keelanud õlgede tuppa toomise. Kord sõitnud vanema ema jõuluõhtul oma lastega kirikusse ja isa jäi koju, et teha ettevalmistusi jõuluvana saabumiseks. Kirikust naastes nägid lapsed , et isa oli siiski salaja õled tuppa toonud, sest tee peal ja põõsa küljes rippusid üksikud õlekõrred. Rõõmsad lapsed ees ja kuri ema kannul mindi tuppa. Pikemalt uurimata oli ema asunud isaga kurjustama, aga isa  itsitas vaid pihku. Kui lapsed olid ootusärevalt elamises ringi vaadanud, siis nad õlgi ei leidnud. Isa oli teinud väikese jõulunalja puistates õlgi õuele ja rahu saabus taas peresse.  
Ma ei mäleta, et meil oleks nääriõhtul näärivana käinud. Meile lastele räägitud legendi järgi oli Näärivana kingid ukse taha kärusse jätnud, kõvasti koputanud ja siis edasi sõitnud. Näha teda kunagi ei õnnestunud. Igal juhul lükati kingikoorem suvel muru ja muu aianduse vedamiseks kasutatava käru peal tuppa. Kõige otsas istus alati plastikust näärivana. Ma ei tegi, miks see nii pidi olema, aga plastikust näärivana oli seal iga aasta olnud ja ilma temata polnud asi õige. Suvi otsa seisis Plastikvana kapi otsas ja vaatas meie tegemisi kõrgelt, et siis nääriõhtul tulla alla salme kuulama. Suur osa minu lapsepõlve etteastetest sai esitatud just sellele Plastikvanale.
Ühel aastal olid lapsevanemad otsustanud, et nad teineteisele kingitusi ei tee, aga salmi oleks ju ikka tore kuulda. Siis juhtus nii, et erandkorras koputas Näärivana ukse asemel hoopis aknale. See juhtus tavapärasemast varem, enne veel kui saime söögilauda istutud. Kui meie lastena aknale tormasime, oli seal õues akna all suur pesuvann kingitusi täis. Kummalised anumad kingi toomiseks. Vann tõsteti tuppa, plastikavana kapi otsast alla ja läks kinkide lunastamiseks. Suur oli laste üllatus, kui vanemad said kingituseks ainult raskeid potte ja kausse, mis pealt nööriga kinni seotud. Pealegi tundusid need potid ja kausid vanad ja isegi tuttavad. Selliseid oli  vanaema kapis  mitmeid. Pealegi polnud potid-kausid  tühjad, vaid head-paremat täis. Ühes kartulid, teises liha, kolmandas salat jne. Kingiks saadud potid tõsteti kohe lauale, kui kingid jagatud, sai pidusöök alata. Aastaid hiljem ise kingitusi tehes, tundub see jätkuvalt päris tore idee.
Nääriõhtu eel käisime iga-aastaselt vanaisaga metsast kuuske toomas. Taas oli tegemist ühe oodatud traditsiooniga. Vanaisa toppis oma neli lapselast, kirved ja saed oranzzi Zapakasse ja sõitis metsa. Kuusk pidi olema kähar ja igalt poolt vaadeldav ja lisaks veel paraja pikkusega. Ega sellist lihtne leida polnud. Kuusk leitud ja maha saetud, sõitsime tagasi koju. Nüüd järgnes teine pool kuusesaagast ehk ehtimine. Ma arvan, et vanaema pole rohkem kui üks kord elus kuuseehteid ostnud. Igal aastal võeti sama karp eelmisel aastal hoolsalt pakitud ehetega kapist välja ja taas pandi samad munad ja kellukesed kuuse otsa. Võib-olla vahelduseks veidi teises järjekorras. Ehete vahel sätiti okstele küünlad ja mitte elektripirnid vaid tavalised parafiinist elusa tulega jõuluküünlad. Tänased tuletõrjujad oleks arvatavasti seda nähes kogu meeskonnaga minestusse langenud. Toas lendlevad mänguhoos õled ja nurgas kõrgub kuusk, millel põlevad jõuluküünlad. Ometigi ei juhtunud kunagi õnneks midagi. Ptüi-ptüi-ptüi, siinkohal on sobilik kolm korda üle vasaku õla sülitada. Räägitakse, et eestlane pole usklik. On küll ja kuidas veel.  
Kuke talu ja naabertalu vahele jääv tuulekoridor katab külatee tuisustel päevadel paksude lumevaaludega. 2006 aasta jõuluõhtu oli äärmiselt tuisune. Piibe maantee oli lumme mattunud ja vaevaliselt sain oma õel Aegviidus rongi vastas käidud. Tund hiljem kuulsin telefonist vaid lugusid, kuidas  autod kümnete kaupa keset maanteed kinni istusid. Meie pere istus tavapäraselt jõululauda, jagati kingitusi, lauldi laule ja veedeti soojas toas mõnusat jõuluõhtu. Seal , kus noori inimesi hulga koos, kipub neid ikka ka juurde tulema. Külameestel olid kodudes ka kõhud täis söödud ja nii kogunes päris paras seltskond väikesele jõuludringile. Meeleolu loomiseks surusin kõigile päkapikumütsid pähe. Kui jõulud, siis olgu jõulud. Keset kõige mõnusamat olemist märkasime läbi akna külateel tuledes seisvat autot. Torm oli tee katnud maja kõrvalt suure hangega ja üks auto oli kallil jõuluõhtul sinna kinni jäänud. Panime joped selga, haarasime labidad pihku ja läksime tutimütside kõikudes päästeoperatsioonile. Kuus meest, päkapikumütsid peas, labidad õlal jõudsid hanereas autoni ja hakkasid midagi ütlemata seda lahti kaevama. Vanem paar autos vaatas meid nagu ilmutust läbi jäise klaasi. Kaevasime umbes 15 meetrise lõigu lahti, tõukasime autot õlaga tagant ja auto sai teekonda jätkata. Me ei vahetanud paariga autos selle aja jooksul ühtegi sõna. Nad sõitsid minema vaadates meid uduselt õnneliku pilguga, nagu olles kindlad, et me olimegi päris päkapikud.
Vanaema majja kogunevad tema järeltulevad põlved tänaseni. See päev kord aastas on alati tore ja oodatud. Vanaema 4 lapselast oma kaaslastega ja 9 lapselapselast saavad kindlasti kõik kokku korra aastas jõulude ajal. Talu tüüpi elamus on kõik toad ringis läbi käidavad, nii et tekib väike tubane ringrada. Juba lapsena tundus see põnev mäng kui joosta või sõita tubades ringi niikaua kuni võhma jätkus. Samas pidi joostes olema alati ettevaatlik, sest vanemad armastasid jooksurajale sättida erinevaid takistusi. See oli omakorda põnev, sest kuigi ring oli üksajasama, siis võisid sind alati oodata nurga taga üllatused. Tänasel päeval ei ole midagi muutunud, ainult , et nüüd jooksevad meie lapsed. Õhtu kulminatsiooniks on alati hetk, kui jooksuga liituvad ka täiskasvanud ja nii tekib rajale kahekümnest inimesest koosneb rong, millel pole lõppu ega algust. Sellest on saanud tore traditsioon. Enam põnevamat sündmust lapse jaoks olla ei saagi.

Onutütar Merit on viimastel aastatel algatanud veel ühe kena traditsiooni. Igal aastal peab igaüks meist andma vähemalt ühe lubaduse uueks aastaks. Merit on kirjutanud iga-aastaselt kõikide lubadused hoolikalt üles ja pannud tallele. Aasta möödudes otsib ta selle tapeedirulli lubadustega välja ja siis peab igaüks meist aru andma, kuidas sellega läinud on. Seejärel peab andma taas uue lubaduse. Kuidagi piinlik on teiste ees, kui lubatu on tegemata ja see on alati olnud minu jõuluõhtu suurim hirm. Seepärast punnitad kasvõi eelmisel õhtul, et näiteks koduremont valmis saada. Mina olen viimastel aastatel lubanud keldri valmis ehitada. Kuidagi ei õnnestu oma lubadust täita. Sellel aastal olen nii kaugele jõudnud, et oleks veel vaja uks ette saada. Loodan, et teised ka pole oma lubadusi täitnud, muidu on jälle ainult minul üksinda piinlik. Ma armastan jõule ja rõõmu, mida nad endaga kaasa toovad. Kuigi jõulude ajal on õues pime, siis toad sädelevad silmasärast ja see on nii soojendav. Las jõulud rutem tulla!

reede, 11. november 2016

Bali ja Gili – Indoneesia pärlid.
Arlet Palmiste

Võtsime kaasaga nõuks, et seni kuni veel enam-vähem noored oleme, tuleb puhkusereise ette võtta kaugemale. Küll vanemana jõuab ka Euroopas seigelda. Seekordne sügisreis viis meid esmakordselt teisele poole ekvaatorit, sinna kus vesi kempsupotist valetpidi alla voolab. Kummaline. Mitu korda ümber istudes jõudsime lõpuks Indoneesia pealinna Jakartasse. Indoneesia asub kokku enam kui 17500 saarel. Seal elab kokku u 250 miljonit inimest, millega on Indoneesia suuruselt neljas riik maailmas. Ühtlasi on ta kõige suurem moslemiriik, välja arvatud Bali saar, mis on hinduistlik. Bali saarele oligi meil plaan jõuda.
Istusime lennujaamas ja ootasime oma lennu väljumist.   Aja sisustamiseks võtsime välja kaardipaki ja mängisime „küüned kanni“. Kell hakkas lähenema lennu väljumisele, kuid lennuväravas ei toimunud mingit liikumist. Peamiselt kohaliku nahavärvi ja olemisega reisijad olid kogunenud ja ootasid väljumist. Vahepeal jagati üle lennujaama kohalikus keeles informatsiooni, kuid aru saada oli sellest võimatu ja seepärast me sellesse ka ei süvenenud. Ühel hetkel , kui lennuk oleks pidanud juba õhku hakkama tõusma, avati väravad ja alustati pardale laskmist. Ootasime, kuni järjekord lühenes, tõusime, et samuti lennukile minna. Samas heitsin pilgu piletitele, et oma istekohad meelde jätta ja mida ma näen … Meie lend väljub väravast F2, meie oleme aga väravas F4. Tormasime minema, kohalik publik itsitades järele vaatamas. Meie lennuk oli aga juba väljunud ja värav suletud. Nii lendas meie kohver lendas ilma meieta. Jooksime kassasse ja selgitasime olukorda.
„Selge, selge“ kostis ametnik „Mis põhjusel te maha jäite, mis ma selgitusse panen?“
Püüdsin selgitada, et jalutasime ja ei märganud, kuidas aeg lendab, aga Triinu põrutas otse „Kaarte mängisime.“  Ametnik vaatas meile oma sügavate valgete silmadega otsa. „Mida te tegite?“
„Mängisime kaarte. Ei pannud tähele, et vales väravas olime.“, olin Triinuga nõus, loobudes oma algsest versioonist. Ametnik raputas pead ja tõmbas midagi ägedalt paberitest maha. Ilmselgelt ei saa me tasuta uusi pileteid. Meie õnneks läks järgmine lend juba tunni aja pärast ja saime 50 euroga sinna uued piletid. Indoneesias kehtib kohalik ruupia. Ruupia kurss euro suhtes on müstiline – 1 euro eest saab u 14500 ruupiat. Seega olime seal olles kogu aeg miljonärid.  ATMe ehk sularahaautomaate on igal pool ja need toimivad väga hästi. Samuti oli enamuses kauplustes võimalik kaardiga maksta. Seega polnud mingit põhjust suurt hulka sularaha kaasas vedada. Arveldamine käis 100 000 (7 eurot) kaupa ehk just sellised rahatähed olid kõige levinumad.
Olime tellinud ühe Balil elava tuttava kaudu endale vastu takso, mis meid hotelli sõidutaks.  Teavitasime taksojuhti, et jääme tunni võrra hiljaks. Triinu oli juba eelnevalt jõudnud osta kohaliku telefoni- ja netikaardi. See maksis 8 eurot ja meie seal oldud kolme nädala jooksul piisas sellest täielikult. Netiühendusega on Indoneesias samuti väga hästi. Enamuses hotellides ja kohvikutes on olemas tasuta wifi- ühendus. Hiljem autoga omal käel Balil ringi sõites ei katkenud netiühendus kordagi pikemaks ajaks. Kuigi välja näeb nagu feodaalriik, on Indoneesia siiski tehnoloogiliselt hästi arenenud.
Taksojuht oli nimesildiga meil vastas. Ta tervitas eesti keeles. Olime üllatunud. Enesest mõistetavalt haaras ta kohvri oma kätte ja astusime sõbralikult vesteldes auto poole. Kohalikud inimesed on Indoneesias väga sõbralikud. Turismipiirkondades tullakse meeleldi omakasuta vestlema ja oma maast jutustama. Küsimusel, et kust te tulete, ei jõudnud me enam lõpuks vastatagi. Seda küsitakse kogu aeg ja igal pool. Isegi siis kui inimene lihtsalt mööda kõnnib, võib ta selle küsimusega sinu poole pöörduda.  Sulle pööratakse tähelepanu kogu aeg. Ostsin poest kirju särgi – mitmed kohalikud hõikasid mulle järgi „rasta, ilus särk“. Või jalutasin pizzakarbiga hotelli poole, siis oli samuti vaja kõigil tähendada „oo pizza, head isu“. Sellega harjub lõpuks ka endassetõmbunud põhjamaa inimene ja nii hakkad isegi rohkem märkama ja rohkem ütlema. 
Jõudsime taksoni. Meie üllatus kasvas veelgi. Takso kapotil ilutses Eesti lipp ja esiklaasil oli suur kiri  - Terviseks!. Tagaklaasi võttis enda alla kiri „Eestlaste sõbrad Balil!“ Äge. Sukeldusime liikluskeerisesse. Liiklus on Indoneesias vasakpoolne. Kõrvalistujana pole ju vahet, aga plaan oli ka endal auto rentida. Balil elab 3,5 miljonit inimest, mis teeb temast ühe kõige suurema rahvastikutihedusega saare kogu Indoneesia saarte hulgas. Aastaid tagasi viidi ellu ümberasustamisprogrammi ja paljud pered koliti teistele saartele, kuid tänu planeeritud perepoliitikale, see rahvaarvu pikas perspektiivis ei vähendanud.
Tunne oli selline, et igal inimesel, kaasa arvatud sülelapsed, oli oma motorbike ehk meie keeli roller. Liiklus kihas nendest. Rollerite jaoks ei kehtinud tavapärased liiklusreeglid. Rolleril sõideti kogu perega, kiivreid ei kantud, tuled ei põlenud, ühesuunaline liiklus ei kehtinud, sõideti seal kus ruumi oli. Põrgu. Kuid ometi kogu see segadus toimis ja õnnetusi me ei kohanud. Mõtlesin, et miks see nii on, ja jõudsin lihtsale järeldusele.  Sealses liikluses juhid austasid teineteist, isegi siis kui teine käitus vastupidiselt igasugustele liiklusreeglitele, sest järgmine päev on sinul äkki vaja vahele süstida või kuskilt otse sõita jne. Valgusfoorist ja ristmikul seisvast politseinikust peeti siiski lugu. Uurisin, et milline on lubatud piirkiirus. Deva vaatas mulle arusaamatuses otse „Sellist asja siin ei ole.“ Hiljem mõistsin miks ei ole, kui üle 60km/h lihtsalt polnud võimalik sõita.
Püüdsin taksojuht Deva abil endale kohalike olusid selgemaks teha. Sõit lennujaamast Ubudisse, mis asub saare keskosas võttis aega 2 tundi. Jõudsime rääkida paljustki.  Bali on erandlik Indoneesia saarte hulgas, sest on ainus hinduistlik piirkond muidu islamistlikus riigis. Selle põhjused on sügaval ajaloos. Kokku arvatakse saarel oleva u 20000 avalikku templit. Lisaks on igas majapidamises ka oma kodune tempel. Korralik hinduist palvetab 3 korda päevas, kui aega ei ole, siis võib ka ühe korra, kuid vähem kindlasti mitte. Kogu kohalik rahvas on äärmiselt usklik. Või kas ongi uks siin see õige sõna ehk pigem on see elustiil. Palvetamine ja erinevate ohverduste ja rituaalide läbitegemine on normaalne osa elust. Iga kauplus hommikul uksi avades paneb ukse ette rituaalse ohvrianni. Väikeseid altareid võib leida kõikjalt. Tahad üle tänava minna, siis teed igaks juhuks väikese ohverduse, et õnnelikult teisele poole jõuda, hakkad teele minema – teed ohverduse, hakkad koju jõudma – teed ohverduse jne. 
Kool on meie mõistes põhikooli ulatuses tasuta ja kohustuslik. Koolides on kohustuslik koolivorm ja see on nii tore. Keskkool ja ülikool on tasulised ja selle jaoks paljudel peredel raha ei jätku. Keskmine palk on eurodesse ümber arvestatuna u 200 eurot. Kui pere teenib 400 eurot, siis elavad nad mõnusasti ära ja saab ka lapsi koolitada.  Haiglad on ainult tasulised. Sotsiaalmaksu Indoneesias sarnaselt Eestile ei ole.  Kui sul raha on , siis sind ravitakse ja kui sul raha ei ole, siis lähed koju ja sure või ära. Nii oli juhtunud meie taksojuhi isaga. Perel raha ei olnud, et teda haiglas hoida ja koju tuues, ta kahe päeva pärast hinge heitiski. Raha puudus on ka põhjus miks lihtsamate vigastuste ja haiguste puhul käiakse posijate või külatarkade juures.  Matused on hinduistlikus ruumis kallid ja mitmeetapilised. Oluline on siin tunda hinduismi alustugesid, mis väidab, et inimene koosneb 5 põhielemendist – vesi, tuli, maa, õhk ja eeter. Peale surma peab ta kohtuma nende kõigiga. Esiteks lahkunu maetakse, siis kaevatakse välja ja põletatakse, see järel viiakse tuhk merele je teine osa tuhast mäele. Järele jäänud eeter ehk hing võetakse erilise tseremooniasaatel kodusesse templisse kaasa, kuhu ta jääb elama ja kus saab tema käest nõu ja abi küsida. Tundub lihtne, aga iga samm on seotud erilise tseremooniaga ja see on see, mis kogu asja kalliks teeb. Seepärast oodatakse külas peale põletamist teinekord terve aasta, et siis kõik  vahepeal lahkunud korraga merre heita. Sattusime nägema sarnast tseremooniat, kus kokku olid tulnud 50 lahkunu omaksed, et üheaegselt protsess läbi viia. Seal oli koos üle 1000 inimese. Pärast läksid kõik koos sööma.
Jõudsime Ubudisse. Ubud on Bali vaimne keskus. Siin on kõige rohkem kunstnikke, kloostreid ja muidu vaimseid asutusi. Seepärast tullakse siia tihti palverännakutele. Olime pannud omale toa kohalike eestlaste soovitusel paariks ööks kinni hotellis Sandat Bali. See on mõnus perehotell kesklinna ääres. Tuba maksis 300 000 ruupiat ehk u 21 eurot öö. Hinna ja kvaliteedi suhtes oli tegemist väga hea kohaga.
Teisel päeval asusime tutvuma linnaga. Minul on olnud reisidel alati üks põhimõte - vähemalt kaks elamust päevas. Üle ei maksa pingutada, aga niisama ei tahaks ka päevi õhtusse lasta. Ubudis on mitmeid turistilõkse. Suurim neist on Monkey Forest ehk Ahvide Mets. Seal käimine on kohustuslik kõigile. Ahvimetsas elab umbes 600 Bali pikasabalist makaaki. Ahvid võivad kaaluda kuni 8 kg ja elada kuni 20 aastaseks. Ahvid on maiad erinevate läikivate esemete peale ja seepärast tuleb olla seal liikudes hoolikas. Ahvibeebi elab ema juures u kümme kuud. Ema on hoolitsev ja kaitsev. Astusin teerajalt kõrvale, et pildistada lähemalt ühte imetavat ahvi, kui korraga ahviema mind  ründas. Hüppasin tagasi, kuid komistasin samal ajal laudtee serva taha ja nii kukerpallitades teisele poole teed veeresin. Teised turistid vaatasid minu hullamist muigel sui. Piinlik, aga mis teha. Metsaala on omavahel ära jaganud 5 erinevat ahvide gruppi, kellel igaühel on oma maa-ala, kus nad toimetavad. Vahel juhtub erinevate gruppide vahel ka kokkupõrkeid. Algul pildistasime igat ette sattuvat ahvi, kuid varsti loobusime sellest, sest ahve on seal tõesti palju ja kõiki neid pildile ei saa nagunii. Ühe tiigipuu all askeldas vanem ahvipaar, emane otsis isase karvadest täisid. Korraga tõusis isane püsti ja sättis emase tagumise poole enda ette ja juba ta alustaski seksuaalset rünnakut. Emasel ei paistnud tuju olevat, igal juhul kargas ta karjudes eemale ja lõi käega vastu otsmikku, nagu tahaks öelda, et loll oled vä. Ahve on kogu Bali metsikus looduses palju. Lisaks ahvidele leidub metsades veel metssigu, madusid, ämblikke, isegi paar tiigrit pidi mägedes elama , kuid kõige enam on seal metsikuid lehmi. Mingis mõttes on see loogiline, sest veiseliha seal ei sööda. Selles on moslemid ja hinduistid ühel meelel.  Nii lippavad lehmad looduses ringi. Sealsed lehmad on eesti omadega võrreldes väiksemad ja väga kenad, kui nii saab lehma kohta öelda.
Ahvimets on ka oluline vaimne keskus. Seal asub kolm olulist templit. Sealne vaimne õpetus põhineb Tri Hita Karana kontseptsioonil. Tri Hita Karana ehk Kolm Õnneliku Maailma on õpetus sellest kuidas saada õnniluks lähtudes kolmest põhimõttest – sina ja sinu olemus, sina ja maailma, sina ja jumalik vaim.  
Linnuaed metsas ja koduaias Balil on rikkalik. Lindudega kauplevaid poode on palju, sest balilased armastavad linnulaulu. Igas majapidamises siristab õue peal puuris vähemalt üks linnuke. Reeglina on nende olemasolul ainult emotsionaalne või esteetiline põhjus, välja arvatud juhul kui majaväravas on puur tidiraniga (väike värvuline), kelle olemasolu pidavat tooma majapidamisse rõõmu ja õnne. Lisaks puurilindudele on igas õues ringi jalutamas kanad. Populaarne on ka kukevõitlus. Võitluskuked on oma pisikestes puurides õuedel vaatamiseks väljas. Sattusime nägema, kuidas kukkesid treeniti. Algul kinnihoituna ässitati teineteise kallale ja siis kui lahti lasti, nad ründasidki teineteist. Ega see meeldiv vaatepilt ei olnud. Balil on olemas ka linnupark, kuid pilet sinna maksis u 35 eurot ja ühiselt leidsime, et eks ole neid linde looduseksi päris palju. Samuti on Balil olemas loomaaed, liblikapark ja elevandipark. Balist mitte kaugel Komoda saarel on võimalik looduses vaadelda haruldasi komoda varaane. Seekord jäid meil need atraktsioonid kahjuks  tegemata. On põhjust tagasi minna.
Balil elab, või oleks õigem öelda, et kasvatatakse veel üht haruldast looma. Maailma kalleima kohvi valmistamiseks kasutatakse indoneesia tsiibetkassi. Loomad lastakse öisel ajal puude vahele einestama. Kassid söövad vaid kvaliteetseid ja küpseid toorkohviube. Seen on üks põhjus, mis teeb kohvi ainulaadseks ja teiseks seedeprotsess lagundab kohviubades leiduvat proteiin, mis vähendab kohvi mõrudust. Seedekulgla läbinud oad korjatakse kokku, puhastatakse, röstitakse käsitsi ja jahvatatakse samuti käsitsi. Kohviistandusi, kus seda protsessi tutvustatakse ja  ka kohvi pakutakse on Balil palju. Ühe tassi Luvak kohvi ehk siis tsiibetkassi kohvi on on 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Pole ta nii kallis midagi, ma olen Tallinna vanalinnas veel kallimat  joonud. Ma ei oska öelda, kas see kohv oli siis nüüd tõesti nii eriline. Enese rahustuseks ütlen siiski, et see oli ainulaadne maitseelamus.
Õhtul jalutasime linna peale. Taksojuht hoiatas meid , et pimedas ei maksaks agulisse ronida, sest seal võib kohata kriminogeenset kontingenti. Võib ju nii olla. Suurim pätt, keda meie nägime, oli ahv, kes pani ühelt turistilt prillid pihta. Tänavapilt on ikka väga turvaline. Astusime läbi Bazaarilt ja kohalikult käsitööturult. Müüjad ei ole siin nii agressiivsed kui näiteks Egiptuses või Türgi. Muidugi nad pakuvad oma toodangut, kuid kui sa tänades neist möödud, siis nad sind jälitama ei kipu. Kaubelda saab turul vabalt. Hind algsest poole odavamaks kaubelda pole mingi probleem. Samas on olemas ka firmakauplused, kus hind on juba fikseeritud. Astusime sisse ühte pisikesse toidukauplusesse, et osta pudel vett. Poe tagumine ots oli poepidaja elu ruum. Seal ta voodil lösutas ja vaatas mingit seebikat. Selleks ajaks ajas end küll püsti, kui oli vaja raha vastu võtta. Selline elukorraldus on Balil äärmiselt tavapärane. Äri aetakse eespool ja tagapool või teisel korrusel elatakse. Hommikul poodi vahel käies oli näha , et kohati olid madratsid veel lettide vahelt kokku korjamata. Tähendab öösiti magas osa suurest perest riiulite vahel.
Peale õhtusööki otsustasime osa saada kohalikust kultuuriprogrammist. Ubudis on seitse erinevat vabaõhusaali, kus on võimalik osa saada Bali rahvuslikust kultuuriprogrammist. Etendused on igal õhtul ja igal õhtul on nad erinevad. Kui on soovi ninna Bali kultuuriga süviti, siis tulebki vähemalt seitsmel õhtul etendusi vaadata. Barong dance, Frog Dance, Joged dance, Jegog dance, Kecak dance, Legong dance, Topeng dance ja Ramajana ballet – need on osad Balil esitatavatest tantsustiilidest. Meie jaoks on nad olemuselt sarnased, kuid nende jaoks on vahed täiesti põhimõttelised. Etendus, mida turistidele pakutakse, on segatud mitmest tantsustiilist. Uksel antakse sulle spikker kätte, kus kirjas, mis on tantsusisu, ja mida tantsija jutustab. Bali tants on alati jutustus, mida nad ise hästi tunnevad, aga meie jaoks vajab kõik selgitust. Igal käeliigutusel on märk ja tähendus. Seisab ja vehib näppudega, arvad sina, aga ei – kohalik loeb seda nagu raamatut ja on loetu üle õnnelik. Meie käisime esimesel õhtul vaatamas Kecak tantsijaid. See jättis mulle väga sügava mulje. 50 meest üheaegselt mitmehäälselt häälitsedes laulmas ja samal ajal tantsides. See oli võimas. Etenduse lõpus süüdati kuivanud kookusekoored ja nende keskel hakkas hüppama paljasjalgne hobuseks maskeeritud tantsija. Korraga lõi ta lõkke laiali, nii et söed lendasid ka publiku toolide alla. Kõik , kes olid magama jäänud, ärkasid ehmunult. Bali tants on ainulaadne kultuurivorm ja tema kadumist pole õnneks märgata. Etendustes tegid kaasa ka lapsed. Sattusime nägema laste tantsukooli tundi. Paarkümmend väikest tüdrukut võtmas erinevaid poose. Õpetaja käis nende vahel ja parandas. Teised nii kaua seisid poosis. Seejärel võeti uus asend.   
Öösel ärkasime juba kell pool kaks. Kella kahest oli meil vastas buss ja koos väiksese segarhuslise grupiga sõitsime Baturi vulkaani poole. See on Bali üks populaarsemaid matk-atraktsioone. Öösel tõustakse vulkaani tippu, et seal vaadata siis päikesetõusu. Romantika hinges läksime meie ka öisele rännakule. Ma olin kõige vanem. Üleüldse olin ma pidevalt kõige vanem. Bali on suures osas noorte eneseotsijate sihtkoht. Inimesi on siia kokku sõitnud kõikjalt maailmast. Kõige rohkem Austraaliast ja Hiinast. Ajaloolistel põhjustel indoneeslased hiinlasi ei saali, kuid raha parandab halva enesetunde ja nii neid siin siiski viisakalt teenindatakse. Meie grupis olid hispaanlased, inglane, sakslased ja kaks eestlast. Hästi palju on siin noorte tütarlaste seltskondi. Ma ütleks, et Balil seiklevatest noortest on 2/3 neiud ja 1/3 noormehed. Miks see nii on, on täiesti omaette pikema arutelu teema. Mäe jalamil jagas grupijuht kõigile taskulambid ja astuma me hakkasime. Õues oli pime ja seega polnud meie siht märgata. Peale tunnist lauget tõusu tegime pausi. Siit algas järsem tõus. Seda oli märgata meie ees liikuvate gruppide taskulampidest. Nagu mööda seina oleks jaaniussid üles roninud ja mina lootsin, et hakkame kohale jõudma. Väike palve ja teekond jätkus veel tund aega. Meie grupi hispaanlased rääkisid omavahel terve tee. Mina ainult hingeldasin ja mõtlesin omaette, millal neil hapniku kinni tõmbab ja nad vait jäävad. Tõus läks järjest järsemaks ja siis jäid ka hispaanlased vait. Veidi vaikust ja nad hakkasid … laulma. Teekonna lõpp läks meil hispaanlaste laulu saatel kiireks, sest päikesekiired hakkasid silmapiiri tagant juba välja piiluma. Mäeharjale oli kogunenud oma 200 romantikut. Tehti ohtralt pilte ja manustati hommikusööki. Õnneks müüdi mäeharjal õlut. Vaatasime ka kraatrisse sisse. Viimati oli Baturi vulkaan näidanud aktiivsust 2000. aastal. Viimane päris purse oli toimunud siiski u 40 aastat tagasi. Auru tuli maapragudest pidevalt, seega maa all kõik keeb. Giid rääkis, et korra aastas koguneb külarahvas kraatri servale, et ohverdada vulkaanile elusaid loomi. Vanasti oli ohverdatud sigu, kasse ja lambaid. Tänapäeval hanesid ja kanu, sest need pidid saama ära lennata.  Humanistid. Alustasime laskumist. Nüüd nägime, et teekond polegi nii ohutu. Teel oli mitmeid veriseid kive ja meiegi jalad libisesid ümmargustel kividel. Vulkaani jalamil olid suured tomati ja sibulapõllud. Tomatid kasvasid lageda taeva all kenasti rivis nagu kartulid.
Järgmisel päeval sõitsime Uluvatusse, kus pidid olema imelised liivarannad. Vahel tuleb ka kaasale meele järgi olla ja tema soovidega arvestada. Samas ei olnud ka minul väikeste päikesevannide vastu midagi. Meie uus elukoht ei olnud kaugel kuulsast Padang-Padang rannast. Läksime randa. Meid üllatas, et rand oli tasuline. Laskusime pikki kaljulõhet rannale. Rand oli kõrgete kaljude vahel kõige rohkem 100 m lai, kuid inimesi oli seal sadu. Lõpuks leidsime koha, kuhu oma rätik laotada. See ei olnud positiivne kogemus. Pikutades oli mul võimalus vaadata inimesi, kes olid sinna tulnud. See rand oli kohustuslik peatuspunkt turismigruppidele. Hiinlased tulid rannale, tegid ära pildid ja lahkusid.  Uus grupp laskus kohe rannale ja jälle pildistati. Vette mindi vaid varba või näpuotsaga. Kindlasti oli see kaljude vahele peidetud rand olnud kunagi nagu muinasjutus, kuid seoses turistide rohkusega oli ta kaotanud oma unenäolisuse. Lahkusime rannast. Läksime külateele jalutama ja astusime ühest rohtukasvanud teeotsast ranna poole. Korraga avanes meie ees täiesti uus rand. Pikk, kuldse liivaga, helesinise vee ja vaid mõne üksiku inimesega. See oli see rannaparadiis, mida olime otsinud. Ei tasu ikka minna reklaamiohvriks.  
Võtsime külavahelt takso, et sõita kuulsasse Uluvatu templisse. Taksod on siin odavad ja neid saab kaubelda veelgi odavamaks. Poolteist tundi sõitu lennujaamast hotelli maksis 300 000 ruupiat ehk 21 eurot. Seda ei sa kalliks nimetada. Üldse on teenused siin odavad. Täismassaaz (1h) maksis 100 000 ehk 7 euri. Samasse suurusjärku jäid ka kõik teised spa-protseduurid. Samas, kui teenused on odavad, siis kaubad on kallid. Alkohol on isegi kallim kui Eestis. Kohalikku alkoholi on väga vähe. Peamiselt pakutakse importkraami ehk meilegi tuttavaid kaubamärke.  
Uluvatu tempel asub ookeani kaldal kõrge kalju serval. Templi maa-ala on mitu hektarit. Iga siseneja peab endale ümber panema rituaalse rätiku. Uluvatu tempel on üks Bali suuremaid ja ka vanemaid. Kohalike kuningate usukeskusena on ta seisnud kaljuserval umbes tuhat aastat. Pikki kaljuserva kulgeval jalgteel avanevad imelised vaated ookeanile. Aeg-ajalt on tee ääres platvormid, kus saab pilti teha, kuid kus saab ka pilku kauguses hoides mediteerida. Pühamatest pühamad paigad on siiski külalistele suletud. Siseneda võib , kuid vaid palvetamiseks. Seega kaasaegsel turistil , kellel on tihti ainult üks – fotoaparaat – sinna asja ei ole. Pildistamismaaniaga puutusime kokku ka teistes templites, mida külastasime. Eriti torkas see silma  Bali kõige tuntuma templi Pura Ulun Danu ehk järvetempli juures. Ulun Danu pilt tuleb alati esimesena välja, kui alustad internetis otsinguid Bali vaatamisväärsuste kohta. Samuti on see foto kõigil tutvustavatel brozüüridel. Seega on see balilaste jaoks äärmiselt oluline koht. Tempel on kuusekujuline üheteistkümne ülalt kitsenevate korrustega hoone, mis asub Beratani järve saarel. Külastaja seega sinna päris ligi ei pääse. Templi ranna olid vallutanud fotoaparaatidega peamiselt aasia päritolu turistid. Fotosid tehti iga nurga alt – selfisid, portreesid, grupipilte, naerupilte, „olen mõttes“ pilte jne. Pildid tehtud kiirustati bussidesse, et sõita järgmist objekti pildistama. Mina oleks aga tahtnud teada, miks see tempel just siin on, millist usulist tööd siin tehakse, milline on tema ajalugu. See ei huvitanud enamust, oluline, et pildid saaks tehtud. Otsustasin, et rohkem templeid ma ei külasta, sest oodatud vaimse eneseleidmise asemel, kohtasin tihedalt kokkupressitud pildistavat rahvamassi. Mida nad teevad nende tohutute koguste piltidega???
Tegin ühe korra siiski erandi ja tagasi Ubudis olles, võtsime ette jalutuskäigu Goa Gajah ehk Elevandi Koopa Templisse. Kaardi pealt vaadates tundus, et see tempel asub vaid mõni kilomeeter linnasüdamest. Balil läheb umbes kell 6 õhtul järsku pimedaks. Me ekslesime tänavatevõrgus ja ei leidnud soovitud templit. Õues läks pimedaks. Tuli välja, et tempel asus oluliselt kaugemal, kui kaardilt vaadates tundus. Ometigi jõudsime peale 7 km pikkust rännakut lõpuks kohale. Olin kindel , et tempel on suletud, kuid mõtlesin, et piilume siiski sisse, kui juba nii kaugele tuldud. Templi väravad olid avatud. Lükkasin need lahti ja asutusime edasi. Trepp viis allapoole. Trepi otsas oli katusealune, kus istus üksik munk. Selgitasin talle meie tuleku põhjust. Ta vaid naeratas ja ütles, et tempel on avatud 24 tundi. Ta süütas kõik tuled ja saime alustada ringkäiku. Me olime kogu kompleksi ainsad külalised. Seal ei olnud kedagi peale meie. Astusime 1000 aastat vanasse pühasse koopasse. Mind valdas kummaline tunne mõeldes sellele kui paljud inimesed siin on käinud, kui paljud on leidnud siit oma eluks vajalikku tõde ja nüüd oleme siin vaid meie. Otsustasin , et kui tulevikus templeid külastame, siis vaid hilisel ajal, kui pole fototuriste. Hakkasime lahkuma ja munk küsis „Kas nägime kõike mida soovisime?“. Uurisin tema käest, et kas ka tänapäeval kasutatakse koobast usurituaalide läbiviimisel. „Ei. See on mediteerimise koht. Koht, kus enesega taas tuttavaks saada. Kohtuda oma mineviku, oleviku ja tulevikuga.“ Ta vaataas mulle pikalt otsa. „Paljud tulevad siia tagasi, kes tahavad oma elus leida uue raja. Me ootame teid.“ Ma olin nagu hüpnotiseeritud. Triinu pidi mul käest haarama ja viisakalt tänades tiris mind minema. Siiani on siiski sees tunne, et sinna tuleb tagasi minna.   
Rentisime auto. Triinu keeldus rolleri selga istumast. Olen autoga igal pool maailmas sõitnud ja lootsin, et saan ka Balil hakkama. Indoneesias on aga vasakpoolne liiklus. See ei tähenda ainult seda, et autoga pead sõitma vasakul poo, vaid rooli taga on autoga kõik valet pidi. Käiku vahetad vale käega, suunda näitad vale käega jne. „Kas sa suuna panid sisse“, küsis Triinu enne kurvi. „Näed ju kojamehed käivad, ju siis panin“. Seda ma ei suutnudki ära õppida. Polnud see liiklus seal nii kardetult õudne midagi. Autoga andis sõita küll, ainult väga täpne pidid olema, sest möödasõidud kitsastel teedel ei jätnud ruumi laiutamiseks. Seal, kus mina vaatasin, et me ei saa teisest autost mööda, sõitsime mööda ja roller mahtus ka veel vahele. Ainult peeglid plaksusid vastu külge pidevalt. Liiklusmärke siin ei armastata. Samuti infotahvleid. Kaardil on suurelt ja punaselt , et siin kuskil siin asub võrratu vaatamisväärsus, aga reaalsus ei juhata temani mitte üks infotahvel. Seega omal käel ringi sõitmiseks on äärmiselt olulised google maps ja internet.
Sõitsime vaatama Bali imelisi koskesid. Neid on seoses saare geograafilise eripäraga Balil palju. Üks kaunim kui teine. Kaunis oli Gitgit kahetasandiline kosk, kus turiste praktiliselt polnud. Oluliselt populaarsem oli rannikule lähemal asuv Tegenungani kosk. Kose all oli võimalik ujuda ja muidugi pildistada. Googli mapsi järgides olime jõudnud ühte sisemaa pisikesse külla. Triinu tahtis vett osata ja nii tegime väikese peatuse. Kuigi inglise keelega saab praktiliselt kõikjal väga hästi hakkama, siis siinne kohalik kaupmees seda ei mõistnud. Aga kui käed ja jalad on otsas saab ikka selgeks teha , mida sa soovid. Minu kitsale teele pargitud auto jäi liiklusele ette ja läksin, et auto ümber parkida. Astusin siis autost välja, et Triinule näidata, kus ma olen. Autosse tagasi minnes olid aga uksed lukus. „Tee lahti, ära lollita“, ütles Triinu. „Kuidas ma teen, sa näed ju ise ka, et võtmed on ees.“ Nii oligi. Auto uksed olid lukus ja võtmed olid ees. Kuidas siin umbkeelses külas olukord lahendada. Kohalikud prouad mõistsid meid. Nad näitasid ja seletasid kohalikus keeles kõige pealt kui rumalad me olema (sellest sain ma aru küll) ja läksid siis küla pealt inglise keele oskajat otsima. Peatselt tulid nad ühe noormehega tagasi, kes valdaski täitsa normaalset inglise keelt. Seletasime oma mure ära ja noormees läks omakorda mehhaanikut otsima. Õnneks oli töökoda sealsamas nurga taga. Mõne aja pärast tuligi mehhaanik ja avas luku plekiribaga, nagu mõnes seiklusfilmis.
Teeääri palistasid pikad ja lõputud riisipõllud. Kõige kaunimad riisiterrassid olid Ubudist mõni kilomeeter eemal Triwangsa külas. Pika oru järsud nõlvad olid kaetud kaunilt hooldatud astmestikuga. Teisel pool oru nõlval lookles tee, mida võimaldas kogu seda ilu ilma suurema pingutuseta näha. Loomulikult tuli seda kõike pildistada. Pildistajaid oli palju ja hea koha peal pildistamiseks tuli võtta järjekorda.
Olime kuulnud saare kagurannikul asuvatest musta liiva randadest. Otsustasime selle kordumatu loodusnähtuse üles otsida. Raske see ei olnud, sest tee lookles pikki rannikut ja sobival kohal seisma jäädes oligi võimalik varbad liiva pista. See oli kõige erilisem rand, kus ma võib-olla kunagi käinud olen. Suured lained murdusid enne kaldale viskumist kattes kalda valge vahuga. Tagasivool oli nii tugev, et lesides viskas see meid liival ringi. Must liiv, valge vaht ja sinine taevas – see oli nagu eesti lipp. Kõige erilisem oli muidugi must liiv ise. Musta liiva terad on suuremad kui meie kodusel valgel liival. Lisaks kippusid nad ihule kleepuma ja pugesid igale poole ihupragudesse.   
Järgmisel päeval pakkisime taas kohvrid ja sõitsime Gili Travangani saarele. Pakettreise ja laevapileteid saab osta igalt poolt. Turistidele pakutakse neid nagu suveniire, seepärast ei pea ise pikalt mõtlema, et kuidas ma kuhugi jõuan. Laevareisi piletihinna sisse käib ka transfeer hotellist sadamasse ja sama rada ka tagasi. Tõeliselt mugav. Plaanisime Gilil veeta äärmisel juhul kaks ööd. Pean kohe etteruttavalt ütlema, et viibisime seal lõpuks kokku poolteist nädalat. See on võrratu saar. Gili saari on kolm – Gili Air, Gili Meno ja Gili Travangan. Suurim on Travangan. Travanganil pole mootorsõidukeid. Kogu töö tehakse ära hobukaarikute ja jalgratastega. Travanagan on ühtepidi 3 ja teistpidi 2 kilomeetrit pikk. Saare ümbermõõt on 7 kilomeetrit. Kuigi väidetavalt elab saarel ka poolteist tuhat püsielanikku, siis tooni annavad ikkagi turistid. See on parim puhkusesaar, mida ma näinud olen. Peatänava ääres on kohvikud ja restoranid, kus igal õhtul on elav muusika. Tantsusaalid on avatud varajaste hommikutundideni. Päevasel ajal võid valida ühe kümnetest reisipakettidest, mida sulle pidevalt pakutakse. Võid jalutada või istuda välikinos, kus ookeanilained niisutavad varbaid ja suurelt ekraanilt filmi vaadata. Võid minna keskusest kaugemale ja nautida päikeseloojangut. Võid õppida sukelduma, snorgeldada või teha väljasõidu kõrvalsaartele. Võimalusi mõnusaks puhkuseks on lõputult. Laev randus otse rannaliivale. Ma polnud küll varem sellist reisilaevade sadamat näinud, kus laeva najale pannakse redel ja niimoodi redelilt laskudes saabudki saarele.
Asusime endale ööbimiskohta otsima. Sellega pole siin probleem. Erinevate majutusasutuste agendid on sul juba sadamas vastas ja tirivad kättpidi oma asutust vaatama. Alistusime ja järgnesime ühele agendile. Kahjuks ei sobinud pakutavatest tubadest meile ükski. Jalutasime omal käel edasi ja astusime sisse järjekordsesse teeäärsesse hotelli. Siin oli kõik olemas bassein, mis ulatus peatänavani, samas nurga taga oli omaette vaikne tuba. Nii said meist järgmisteks päevadeks Buddha Dive hotelli elanikud.
Läksime jalutama ja õhtust sööma. Söök on üldiselt Balil ja tema kõrvalsaartel hea. Veiseliha menüüs pole, kuid see-eest on rikkalik kala- ja mereandide valik. Sota Ayam on väga maitsev kanalihasupp. Basko ayam on sarnane sealihasupp. Mia Goreng on munanuudlid kanalihaga. See oli Triinu lemmiksöök, mida ta sõi nädal aega järjest. Mina proovisin erinevaid kalaroogasid. Normaalne praad maksab keskmiselt 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Ülu toidu kürvale maksab sama palju. Enamustes söögikohtades on sul võimalik endale külmikust ise sobiv kala või lihatükk valida, mis siis sinu silme ees kohe valmis tehakse. Sattusime jalutades NightMarketile ehk ööturule. See on pimeduse saabudes avatuv söögiturg, kes avatud lettidelt saad näpuga näidates endale sobiva toidu komplekteerida. See tundub kiirtoidukohana, kuid hinnad on sarnased restorani omadega. Sealt võis leida igasugu tuntuid ja tundmatuid kalasid. Mul tekkis kahtlus nende värskuse osas, sest kui kaua saab ilma jääta kuumas õhus üks toit säilida. Kala, kana või liha juurde käib peamiselt alati riis. Riisi osatakse siin teha, sest igal õhtul maitses ta erinevalt.
Järgmisel hommikul läksime väikse grupi koosseisus snorgeldama. Snorgeldamine on maskiga veel hõljumine, kus eesmärk on vaadelda veealust maailma, mitte harrastada sportlikku ujumist. Esimene peatuspunkt oli niinimetatud kilpkonna-akvaarium. Meie giid ütles, et kilpkonnad on vabad loomad, ujuvad, kus tahavad ja seega ei sa ta garanteerida, et me neid näeme, aga ta annab endast parima. Mõne aja pärast siiski nägime suuri merekilpkonni vaid mõne meetri kaugusel meist ujumas. Küll nad olid ikka suured. Järgmises peatuses näidati meile üht uppunud laeva ja veealust koralliaeda. Ühtlaselt soe merevesi on pannud veealuse maailma rikkalikult vohama. Värvide küllus tappis silmanägemist. Kolmandas peatuses anti meile vee alla kaasa peotäis saia. Sealsed kalaparved olid seda oodanud ja nad ujusid otse minu poole, et otse peopesalt süüa. Ujuda korraga saja kala keskel , kes kõik sind oma ninaga togivad, oli isegi veidi hirmutav.
Järgmisel päeval võtsime ette jalutuskäigu ümber saare. Lootsime, et rahulikult kulgedes, päevitades ja snorgeldades, jõuame õhtuks tagasi. Travangan oli täpselt selline, millisena lootsin näha Balit. Soe ja chill. Mitmes teeäärses kohvikus pakuti meile seeni – kangemaid ja lahjemaid, vali ainult , millist soovid. Jätsime siiski seekord seened proovimata, sest kuulsime kogenumatelt, et ühest topsikust ei piisa selleks, et pea uduseks tõmbaks. Igal juhul tundus see kõik kahtlane värk. Jalutades sattusime peatänavast kõrvale, kus väikeste tänavate ääres käis kohalik elu. Ühe pingi peal istusid noored mehed ja rüüpasid midagi topsist. Jäin seisma ja uurisin, mida mehed tarbivad. Olin ammu tahtnud proovida kohalikku napsu, aga seda leida poelettidelt oli olnud võimatu. Minu rõõmuks teatas üks pruunisilmne, et nad joovad kodust riisiveini. Palusin ka endale valada. Mulle valati puhast kraami, ise nad segasid veini õllega. See maitses nagu riisivein. Uurisin, et kust ma saaksin ka sellise pooleteise liitrise pudeli. „Pole probleemi. Kohe toon. Maksab 100 raha“, haistis kohalik head äri. Olin nõus ja nii ta majade vahele raha näpus lippas. Tegime teiste noormeestega nii kaua veel ühe pitsi ja jalutasin kulleri saabudes pudel näpus edasi.
 Travangani sisemaa ühel tänaval asuv sein oli kaetud bambustaldrikutele joonistatud lippudega. Eesti lippu teiste hulgas ei olnud. Uurisime asja vastas asuvast kohvikust. Meile vastati, et ikka saab ka teie lipu, kui huvi on, lipu tegemine läheb maksma 100 000 ruupiat ja järgmine päev saab selle üles panna. Olime tehinguga nõus. Kutsusime selleks ajaks ka mõned teised saarel asuvad eestlased pidulikule avamisele. Panime lauale tordi ja siis toodi meie lipp välja. Kõik said sinna taha kirjutada oma nimed ja lüüa paugu naela pihta. Oli ikka uhke tunne küll näha Eesti lipu teiste suurriikide hulgas. Meie lähinaabritest oli seinal lipp vaid Rootsil. Minge vaatama.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolmest nädalast jäi ilmselgelt väheks , et elada sisse kohalikku ellu. Plaanin sinna tagasi minna ja siis juba pühenduda loodusmatkadele, mida seal pakuti väga erinevaid. Kellel on huvi , tulge kaasa.

Eestlaste sõber taksojuht

Dewa Nyoman - +6281 2366 3903, avatardewa@yahoo.com