Vanaisa Monoloogid

 

VANAISA MONOLOOG 1 Haridusest

Võtsin Piibli ja pilli kaasa. Mis sul elus ikka muud on vaja – Piibel ja pill. Kui ma ka Jumalat ei usu, ei tähenda veel, et ma Jumalat ei karda. Ega kui vaeva ei näe, siis taeva ei saa. Teie olete õpetajad, aga milleks kooliharidus, kui meil on ahju otsas vanaisa ja tema rä

ägib millal ja mida teha! Sest vanaisa kuulis neid tarkuseid oma vanaisalt ja kui mina ahju peale jään, siis saan omakorda kõik edasi jutustada, mida oma vanaisalt kuulnud olen.

Seni kuni inimese maailma seisab vanaisa tarkuste ja piibli tarkuste vahel, ei saa temaga midagi kurja juhtuda. Inimene on inimene ja jääb inimeseks kõigi oma hädade ja rõõmudega, anna talle aabits kätte või mitte.

Sa võid ju kuube vahetada, aga ega sisu sellest muutu. Kuigi maailm meie ümber muutub, kui millessegi väga uskuda  ja seda tõde kuulutada. Kui mitmeid kordi ja pikalt samast rääkida, siis hakkavadki kõik sinu tõde uskuma ja soovitu jõuabki kätte. Eks kass tõuseb ka padjalt ikka siis kui kõht tühi on. Miski peab olema , mis inimest kangiga liikuma lükkab ja sõna vägi on suur. Kas ei ole mitte Piiblis kirjas, et alguses oli sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna ise oligi Jumal ja kui Sõna sai väge täis, alles siis tuli peremees ja pani peeru põlema. Kõik algab soovist. Kõik algab mõttest. Samas, kui millelegi päris lõpuni mõelda, siis ei saa ilma Jumala sekkumiseta miski selgeks. Kes me oleme  või kust me tuleme? Aga kui Jumalata miskit selgeks teha ei saa, siis milleks meile kooliharidus, kui meil Piibel laua peal ja vanaisa ahju peal, kes Piiblit seletab.

Vaata, kui õpetaja joob ja asjust ei taipa, pole suurt häda, aga õpilane peab alati kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis , kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama. Kool teeb lihtsad asjad keeruliseks. Kool on nagu supp, kus hea ja maitsev puljong keeratakse paksuga segi ja nii ei saa sööja enam midagi aru, sest toidul kaob maitse. Igaüks paneb supile juurde just seda, mis tema meelest oluline, aga lõpptulemus kannatab. Ega lihtsaid asju inimene ei usu, inimese jaoks peab kõik keeruline olema, et ta seda tõsiselt võtaks. Lihtsad asjad on lihtsad ja seepärast inimene neid ei armasta, kuigi lihtsates asjades võib sügavust olla palju rohkem. Kooliõpetaja kardab ka lihtsaid asju ja tahab kõike keerukama näidata, kui asi tegelik ongi. Aga kui õpilane juba lihtsatest asjadest aru saab, siis on elamiseks sellest küllalt. Minevikus ei kahetse te midagi rohkem, kui olete ühe või teise rumaluse tegemata jätnud lausa suure tarkuse pärast. Tänapäeval kuulab õpetaja õpilast ja usub, et viimane teab, mida talle vaja on. Aga noorte inimeste sõnu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad eriti kui küsimuses on nemad ise.

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad. Kui mina lapsena midagi valesti tegin, siis sain vanemate käest peksa, et ma parem oleks. No nüüd nuhtlen mina oma lapsi ja eite, kui need midagi valesti teevad. Ikka selle pärast , et nad paremad inimesed oleks. Ei tea, kas nemad peksust targemaks muutuvad, aga endal on hea olla, et oled ikka midagi teinud, et lapsed elus hakkama saaks. Tarkus tuleb ikka tagant poolt.

Eks ma olen plaaninud neid ka kooli panna, aga mis kasu neile sellest tõuseb. Õun maitseb hea, kui puu on tugev. Kehva puu õunad lähevad juba kasvades mädanema. Puu on õuna kodu ja lapsega on samamoodi. Kodu õpetab inimest rohkem kui koolipink ja kui kodu ei õpeta, ega siis koolipinki tarkust anna. Elu õpetab sind igal sammul. Ole ainult mees – pane tähele ja jäta meelde. Ma võin oma vaatluste põhjal  sitahunniku järgi ilma ennustada. Kui hunnik on jääs, siis on külm, kui hunnik on vesine, siis sajab, kui hunnikut pole näha, on udu, kui hunnik on kadunud, siis on tugev tuul.

Mulle meeldib kuulata ja vaadata. Ma mõtlen, et inimesed lugemisega liialt aega kulutavad. Mulle meeldib eluga kursis olla ja sellepärast ei võta ma ajalehte kättegi, vaid lähen tare kõrval külatee äärde ja vaatan. Teinekord vaatan ja ootan mitu päeva, enne kui midagi juhtub, aga mõnikord läheb kohe madinaks lahti. Näiteks. Üks päev sõitis mõisahärra kellegi võõra daamiga tõllal mööda ja ei läinud poolt päevagi, kui juba läks pastori-härra ka vankril samuti mõisa poole. Nii on. Uudised tulevad ise sinu juurde. Ah, kus siin see uudis siis oli? Aga, kes see daam oli? Aga miks läks pärast daami saabumist pastor mõisa. Pärast oli meil eidega mitu päeva arutamist, et kas keegi sureb või abiellub. Eit käis küla peal ja rääkis edasi, mida meie nägime. Kõigil oli asja kohta oma arvamus. Nii see tõde selgubki.

VANAISA MONOLOOG 2 Naistest

Ma olen kuulnud, et maakera on lapik. Ei tea kas, sellel võib tõetera sees olla. Kirikuõpetaja rääkis, et pole vaja kodunt kaugele minna, sest kui liialt kaugele lähed, siis kukud üle serva alla. Ega ma polegi läinud. Kord sõitsin Albu mõisani, aga keerasin otsa ringi, sest tee hakkas juba alla poole minema. Siis ma olin veel noor. Sõitsime peale laulatust kirikust koju. Panin käe naise põlvele. Naine ütles, et nüüd kui me abielus oleme, võid ka kaugemale minna. Ma siis põrutasin kohe Alpu välja, aga siis tuli hirm peale.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Enne kui kodunt välja tulin, luges naine sõnad peale. „Mõtle, mida sa kirjutad või avalikult räägid. Me peame edasi ka elama. Meie lapsed peavad edasi elama ja tahavad inimestele otsa vaadata. Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“ 

Hea naine on vaese mehe varandus. Vanemad mehed teavad, et on teemasid, millega ei maksa üldse naisega dialoogi astuda. Kuula ära ja tee nagu öeldakse. Mees on ju laisk, milleks raisata jõudu vaidlemisele, kui see nagunii kuhugi ei vii. Vaidled kulutad jõuda , närve ja aega ja lõpuks teed ikka nagu eit tahtis. Seepärast, kui naine hakkab rääkima näiteks uutest pudrukaussidest võib mees samal ajal vabalt mõelda, et kas teha õhtul sauna ja  võtta väike õlu või mitte või minna  või minna metsa ja vaadata, et kas on loomajälgi näha … „Jaan, kuule Jaan“  „Jah“ „No, mida ma sinuga ikka räägin“.

Vestlus naisega on nagu karujaht.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Kui julgesingi midagi vahele poetada, ütleb naine selle peale hoopis „Sa ära hinga nii sügavalt, kui ma sinuga räägin ….  Ja üleüldse ole vait, kui mina sinu arvamust küsin“ ja paneb edasi. Kuigi naised meeste käest küsivad, siis tegelikult on neil vastus enne teada, kui küsimus küsitudki. Ja siis hoia alt, kui sinu arvamus tema omaga kokku ei sobi. Siis on silmad vees ja ainult kukal näha.

Peale seda kui on mulle pika monoloogi pidanud, vaatab otsa ja ohkab „Ütle, mis kasu mul sinust on?“  Seepärast mehed naisi tihti ei kuulagi, sest naise jaoks on oluline jagamise , mitte küsimuse, rõõm. „Me ju rääkisime sellest ja siis ma otsustasin“.  Aga millal mina sain oma arvamust avaldada või millal ta sellest rääkis?

Küsis küll mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Eidel hakkab mõte tööle, kui tema selle välja räägib. Mina mõtlen asjad enne ikka peas valmis. Eit räägib õhtu jooksul viis mõtet välja, aga kasu pole ühestki. Ma mõtlen ka peas viis mõtet välja, aga kui neist kasu pole, siis välja neid kõva häälega ei räägi. Eidele meeldib vist omaenese häält kuulda. Kuulab siis nagu kedagi teist ja saab vastu vaielda. Raske on sellisesse vaidlusse sekkuda. Öeldakse, et Narri ja naise suud ei suuda kuningatki sulgeda. Aga tegelikult mitte narril pole sellest kasu, et ta  elab kuningakojas, vaid ikka kuningal.

Mehed ehitavad maja aga naised kodu. See on suur vahe. Miski neid ometi seob. Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada.

Eks me oleme ka neid armuvilju tunda saanud. Peale abiellumist sündis kohe poeg. No muidugi mitte päris kohe. Nii ruttu need asjad ka ei käi,  te peaks ju teadma. Kolm kuud läks vahepeal mööda. Ma algul mõtlesin, et kuidagi ruttu, aga siis naine seletas, et kolm kuud enne pulmi ja kolm kuud peale pulmi ja kolm korda kolm ongi ju üheksa. Eks ta nii siis ole. Sünnitustega polnud häda. Esimese lapse puhul pidime eidele nööri ümber kõhu siduma ja kolmanda lapse sünni ajal tõmbasime eide jalgupidi lae alla, et tal kergem oleks. Tavaline asi. Kas on sellel tähtsust, et kuidas laps ema sees küpseb? Pea-asi, et ta terve on. Ega kanapojast kotkast nagunii ei saa.

Kord astus kirikuhärra läbi ja küsis, et millal need lapsed sul sündinud on ja kui palju sul siis neid ka on. Seda ma tean täpselt. Esimene laps sündis kui sügisel hakkasime sigu toitma. Teine laps linaropsimise ajal aasta hiljem, Peeter sündis peetripäeval ja Paap paabupäeval, siis oli aastake vahet ja siis sündisid kaksikud maarjapäeval ja teine paar kaksikuid aastake hiljem tõnisepäeval , möödunud aastane jakobipäeval ja tänavune jaanipäeval. Nii see kõik oli. Inimene sünnib ja sureb liiga ruttu. Õnn ja rõõm on aeglase loomuga, nad ei jõua inimesele järgi. Ikka on inimene enne siit ilmast lahkunud , kui õnn kohale jõuab. Harva juhtub , et õnn inimesega kõrvu kõnnib.

Eit käib mul kirikus laulmas. Seal on ta siis õnnelik. Laulavad kõiki neid kauneid laule ja siis on pärast hing rahul, et oled elus midagi ilusat teinud. Eks igaühele oma. Aga minu meelest on see veider – seisad seal suu ammuli ees. Nii võib ju kärbes suhu lennata. Kirikus käib koor koos, kus on vanad mehed tagareas, kes koorijuhataja rääkides pidevalt hüüavad „Ma ei kuule“. Ees reas on aga naised, kes kurdavad, et ei saa aru. Nii on elus ka naised ei saa aru ja mehed ei kuule.

Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Ütled ära ja siis on elu lõpuni mureta. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima.

VANAISA MONOLOOG 3 Tervisest

Võtke julgesti maasikaid. Mul eit kasvatab neid hoolega, käib igal hommikul kusega kastmas. Ega nad siis niisama nii suured ei ole. Paned sõnnikut siis viljakõrs sirgub. Oma maalt oma kätega korjatud toit on kõige kallim ja kõige parem. Kui sööd seda, mis su kodu ümber kasvab, siis ei juhtu sinuga midagi. Ei ründa haigused ega kimbuta tõved. Aga noored kipuvad kodunt eemale ja siis on kohe ka haigused ligi. Inimesele on siin kõik antud, aga temal on sellest vähe. Tema trügib ikka kuhugi kõrgemale või kaugemale. Et siis kahetsedes tagasi tulla, sest mullast oled sa võetud ja sinna samasse mulda sa ihkad ka kunagi tagasi. Aga nii kaua peab muidugi elama. Üks kirjamees ütles, et suits ei võta minult minu nooruse päeva , vaid vanadusepäevi ja nendest ei ole mul kahju. (läidab piibu) Aga milleks me elame, kui me oma elu nautida ei saa.

Üks doktor kõneles kord, et pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.

Peale tööd on ikka vaja meel vabaks lasta, et unustada päevaraskus ja tunda ennast härrana. Aga kuidas sa ilma viinata siis unistad. Viin laseb meele vabaks ja kisub sisemusest inimese unistused välja. Meil joodavad emad isegi rinnalapsi viinaga. Ikka sellepärast, et nad terved ja tugevad oleks.

Haigus pidi inimest tabama, kui tema enese eest piisavalt ei hoolitse. Mida need arstid teavad? Haigus on surma käsk. Haigused tulevad inimesele Jumala kättemaksuks või karistuseks. Kui inimene on valel teel, siis saadab Jumal talle häda või õnnetuse. Seda ikka selleks, et meil taas õigele rajale suunata. Kui ma Jumalasõna ei usu, ei tähenda veel, et ma jumalat ei karda. Ega muidu taeva ei saa, kui vaeva ei näe. Loomulikult võib haiguse saata ka kuri silm või pahatahtlik inimene. Siis tuleb külatarga poole pöörduda, et tõvest lahti saada. Aga kuidas tark teab, et tema tark on või kuidas mina tean, et tark tõesti tark on. Sellega on nii, et Jumal on lasknud targal korda saata midagi sellist, millega tavaline inimene hakkama ei saa.  Arutab näiteks ussi sõlmest lahti või rottidel sabad sõlmest. Nii see on. Kui tema siis ravib, lööb ta trummi ja pomiseb segaseid sõnu. Kuidas teisiti siis inimene terveks saab? Hädad võivad tabada inimest ka kõrvaliste mõjutajate toel Suure pärna all täiskuu ööl tabavad sind hirmsad sügelised, mis mööda ihu rändama hakkavad. Selle eest tuleb siis hoiduda. Nelja tee ristis tabab inimest alati äge peapööritus, süda läheb pahaks ja sugugi enam süüa ei taha.

Muidugi on meil kodus ka rohtu igale haigusele. Piiritus, tärpentin, äädikas, väävelhape, püssirohi, elavhõbe, väävel ja juudasitt, mida rahvas teab rohkem kui peerupidur. Tervisega ei või kaubelda.

Mida need doktorid teavad? Üks käis siin ka ja rääkis, et inimene koosneb suuremalt jaolt veest. No anna mõistust – siis peaks ma ju puhta jääst olema, kui püsti seisan. Kuigi vahel on olek päris vedel küll. Päris vedelas olekus on inimene ainult esmaspäeva hommikul, kui pühapäeval kõrtsus on läinud meestega pikemalt. Siis on sulased ka nii vedelad, et voolavad põllule. Nagu vanaisa ütleb, et kõrtsitee on ikka kõige lühem. Kas teil on vahel tunne, et teie pole nagu õiges kotis. Ma mõtlen, et nagu see nahk inimese ümber. Minul on küll. Vahel olen oma mõtetes juba ammu põllul, aga see neetud kott minu ümber, see käänab alles voodis teist külge. Vanaisa ütleb ikka, et pane kotti see, mis sinna käib ja ära hakka toppima sinna seda, mis selleks mõeldud pole. Vahel on tunne küll, et minagi võiks olla kooliõpetaja või kirikuhärra või isegi mõisahärra. Aga miks nii on, et kui me oleme sündinud siia ilma kõik ühesugustena, siis ometi on mõne mehe kuub tema ümber palju uhkem. Kas see kuidas me kasvame mõjutab ka meie elukulgu ja kuidas siis sellest välja saada. Ei tea. Kott minu ümber on juba vana ja kulunud ja mul on tunne, et ta on hakanud läbi laskma. Pean korra ära käima. 

LÕPP

Eestlane on nagu lapitekk. Temas on palju erinevaid värve. Ma istun tihti tee ääres või lesin ahju peal kuulan ja vaatan neid omaenese rahvuskaaslasi ja õiget mõistmist pole ikka leidnud. Mis elukas tema selline on, et mina tema sisse ei näe? Ma olen juba aastaid ilmas elanud ja ringi käinud, nii mõndagi imet näinud, aga tema sisse mina ei näe. Äkki tema polegi päris inimene. Äkki tema pole loomariigist, vaid hoopis osa taimeriigist, sest kas saab inimene oma juured nii kõvasti ühe maa sisse ajada. Tema peab olema puu. Rannamänd, mida kallas ei hoia, vaid kes ise hoiab kallast kinni. Ükski rahvas kuskil maal pole nii kaua ühe koha peal elanud. Ikka liigutakse sõdade eest või loodusjõudude eest, aga see rahvas siin ei liigu. Tema on kinni. Mis varandust nemad selles maas näevad? Ilm on vesine ja külm. Põllusaaki saab kord aastas ja sedagi vaid hea õnne korral. Majad on pimedad, kitsad ja suitsu täis. Võõrad valitsejad vahetuvad, aga see rahvas jääb ikka kohale. See ei ole normaalne. Oma töökuses ja visaduses elaksid nad vähegi paremates oludes jõukate ja valitsejatena. Aga nemad on siin külmal ja vesisel maal. Kiusuks iseenesele.

 

 

 

Lühinäidend. Leivategu

 

LEIVATEGU

Tegelased:

ISA ja POEG

 

Isa parandab raadiot. Üleni õline.

Isa: Vahi nüüd ei lähe käima.

Poeg: Lülita sisse. (Masin hakkab tööle)

Isa: Ma teadsin küll.

Poeg: Isa, ma pean täna leiva kodus tegema, et see homme kooli viia.

Isa: Palu ema. Ta on köögis kuningas või kuninganna. Minu isa rääkis mulle ikka, et sa abiellu inimesega, kes oskab hästi süüa teha. Ilu kaob aga näljatunne jääb.

Poeg: Ema läks trenni. Aga eks ma siis vaatan mõnest kokaraamatust.

Isa: Pole vaja. Eesti mees manuaali ei loe. Saame hakkama. Nii, sa räägid , et tuleb teha leib. Kui raske see siis olla saab? Mida meil selleks vaja on?

Poeg: Äkki vaatan siiski kokaraamatust.

Isa: Poiss, kuula nüüd. Tead, miks mehed ei saa kokaraamatu järgi süüa teha.

Poeg: Ei tea.

Isa: Sest seal algavad kõik retseptid lausega – võta puhas nõu. Raamatud on könnidele. Vesi ja jahu ja sool ja pärm. Pihuga muud mudru ka vahele ja peakski valmis saama. Ega siis ainult leivast söönuks saa, ütles kokk ja pani kotletitaignasse liha ka. Otsi välja kauss. Pane ahi juba sooja. Leivateo juures on kõige tähtsam puhtus. Sa pane põll ka ikka ette. Tuhk ega tolm ei tohi leiva sisse sattuda, sest muidu ei astu sa toitu ja iseennastki.

Poeg: Palju ma jahu panen?

Isa: Pane pihu täis.

Poeg: Sinu või minu pihutäis.

Isa: No võta parem kruus. Kruus jahu, kruus vett,

Poeg: Kruus soola.

Isa: Pane. Ega soolaga saa koonerdada. Las see tainas nüüd olla. Pane pärm klaasi. Sega veega läbi. Vili on alati olnud eestlaste põhitoidus. Jahu on väga kasulik toode. Mäletan, kui noorena jalgade vahelt ära hõõrus, siis sai ikka jahu peale pandud.

Poeg: Kas siis küpses nagu ahjus ja pärast võtsid püksist pätsi välja?

Isa. Ole vakka. Las see pärm nüüd seisab.

Poeg: Mis järgmiseks?

Isa: Sega jahu ja vesi kokku. Sega - sega. Ema palus kord, et kas ta saaks rahus ja vaikuses süüa teha. Läksin siis kööki ja keerasin suitsualarmil patareid välja. Saigi vaikus tuppa. Ega toit sellest paremaks ei läinud. Küll sina oled ikka pirtsakas , arvas ema. Eile sõid makarone ja kiitsid, üleeile sõid makarone ja kiitsid, kolm päeva tagasi sõid makarone ja täna enam ei sobi.

Poeg: Miks sina niisama istud?

Isa: Kes teeb , see oskab. Kes ei tee, see juhendab.

Poeg: Kas ei olnud, et see kes oskab, see teeb ja kes ei oska , see juhendab.

Isa: Oleks mina noorena kuulanud, mida minu isa rääkis.

Poeg: Mida ta siis rääkis?

Isa: Kust ma seda peaks teadma, ma ei kuulanud ju teda. Kui tahad oma leiba valmis saada, siis kuula sina mind. Nüüd sega sool sisse. Las see nüüd jälle olla. Nüüd võta kapist pekk ja lõika kuubikuteks.  Tead, et Baer juba kirjutas, et  „Liha sööb eestlane harva, peaaegu üksnes pühapäevadel. Kindlasti oleks tervislikum, kui see rahvas vähemalt niiskel kevadel saaks rikkalikult liha süüa ja lisaks puuvilju.“ Korralikke puuvilju Eestimaal ju ei kasva, küll on aga erinevaid marju. Lisaks pakuvad metsad rohkelt kõhutäidet. Kui paneks leiva sisse seeni?

Poeg: Ole mõistlik.

Isa: Seened on ehk tõesti liiast. Nii nüüd võta pann ja pane tulele. 

Poeg: Kes see Baer oli?

Isa : Mida teile seal koolis õpetatakse. Tema pani 200 aastat tagasi kirja oma vaatlused eestlaste kohta. Lühidalt öeldes arvas professor, et kõigis meie hädades on süüdi meie elukombed, mis ei ole kultuurrahva väärilised. Näiteks kirjutas ta söömise kohta „Ikkagi olete teie eestlased väga aplad. Juba lapsest peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas, aga suvel, millal ta varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm toidukorda. Esimest korda varahommikul. Ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame. Siis kuue tunni möödudes ja siis õhtusel ajal. Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.“

Poeg: Vanaisa räägib ikka, et hommik võta enesele, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.

Isa: Jah, aga eestlane õgib nagu poleks tal ei sõpru ega vaenlasi. Minu meelest ei ole 200 aastaga suurt midagi muutunud. Kas sa üldse tead, kuidas saab viljast jahu?

Poeg: Muidugi. Traktor külvab, lehm väetab, kombain korjab saagi kokku, põhupallid jäävad põllule hunnikusse, kuivati kuivatab ja veski jahvatab.

Isa: Lihtne. Aga veel 150 aastat tagasi käis see kõik käsitsi. Kõige pealt raiuti ja põletati mets maha, et sellest põldu teha. Külimitu pealt peoga võttes külvati.  Sirbiga lõigati ja pandi kõrred vihkudesse. Ikka tasakesi, et tera enne õiget aega maha ei pudeneks. Siis viidi koju ja kuivatati rehe all. Siis taoti kootidega vili lahti. Siis suurte sõeladega sõeluti sodi välja. Siis käsitsi käsikiviga jahvatati. See oli kõik käsitöö. Ja kui siis leiva lauale panid, siis pidid teda austama, sest ta oli nii palju tööd nõudnud. Ja kes ei austanud, see sai tukast sugeda. Kui ei austa leiba, siis ei austa ka teist inimest.

Poeg: Miks sul kõik need vanad tööriistad kodus olemas on?

Isa: Äkki läheb elekter ära. Kunagi ei või teada.

Poeg: Sain segatud.

Isa: Kas käsi tuleb taigna küljest lahti? Vanasti saada sellest aru, kui tainas valmis oli.

Poeg: Tuleb küll. Kui keelega takka aidata.

Isa: Väga hea. Nüüd sega pärm sisse. Meie teeme ja sööme tänapäeval rukkileiba, aga vanas Egiptuses, selt kust leiva tegemine pärit on, tehti leiba nisu- ja odrajahust. Egiptus oli kogu Lähis-Ida viljaait. Vanimad leivapätsid, mis on leitud on rohkem kui 4000 aastat vanad. Algselt tehti leiba kuumadel kividel ja alles hiljem leiutati ahi, mille seintel tehti leiba. Seepärast ongi egiptuse leib lapik. Vaata rukis kasvab Eestimaa külmas ja niiskes kliimas kõige paremini ja annab kõige suuremat saaki. Seepärast süüakse lõunamaades valget leiba, sest neil on jälle nisu suurim saagiandaja. Pane nüüd ahju.

Poeg: Kohe ahju või?

Isa: Ikka kohe. Mida me ikka enam ootame?

Poeg: Kas seda kuhugi vormi ei peaks panema? Ta voolab ju muidu laiali.

Isa: Hea mõte. Ma tahtsingi näha, kas sa mõtled kaasa. Ma teadsin seda küll. Muidugi tuleb vormi panna. Leiva vormiga tehakse vormileiba. Kui vormi pole ja tainas pannakse lihtsalt hunnikusse, siis on põrandaleib.

Poeg: Ja kui leib väheke ära kõrbeb, siis on koorikleib.

Isa: Just nii see ongi. Koorikleib ehk kõrveleib. Pane nüüd sinna vormi.

Poeg: Kas see tainas väheke paks ei ole?

Isa: Kas sa tahad ühe või kahe käe leiba? Vaata ühe käe leib on selline, et võtad otsast kinni ja see seisab ikka sirgelt. Lao või terve külmakapi sisu sinna leivale.  Kahe käe leiba tuleb kahe käega võtta, sest muidu veereb juust maha. Kumba sa siis tahad kahe või ühe käe leiba?

Poeg: Ühe käe.

Isa: Siis las see tainas olla paks. Nüüd võib sinna peale panna veel erinevaid asju. Meie paneme need praetud pekikuubikud.  Ja kui ahju paned, siis pane kõige alla kapsaleht. Siis ei hakka leib ahju kinni.

Poeg: (Paneb leiva ahju) Millal siis rukkileiba hakati sööma?

Isa: No umbes 1000 aastat tagasi koos võõrvallutajatega saabus ka rukis Eestimaale. Räägitakse, et algselt kasvas rukis Egiptuse nisupõldudel umbrohuna ja alles hiljem avastati tema väärt omadused. Leivaviljaks sai rukis u 500 aastat tagasi. Leivategu oli püha ja rituaalne tegevus. See oli eluspüsimise eelduseks. Näiteks läks laps karja, siis anti talle leivakäär kaasa ja see oligi tema kogu päev söök. Allikast limpsis vett peale ja nii elatigi. Seda on tänapäeval raske mõista, kui me sööme leiba vaid suupistena prae või supi kõrvale. Leib oligi peamine söök. Kartulit, mida meil palju süüakse, hakati kasvatama alles umbes 150 aastat tagasi. Sinnamaani aeti leivaga läbi. Leiba tehti kord nädalas ja olenevalt pere suurusest ikka 6-10 pätsi korraga. Ühe leiva peale tehti ristimärk, et Jumal leivategu õnnistaks.

Poeg: Isegi Meie Isa palves mainitakse leiba. Pidi siis ikka tähtis söök olema.

Isa: Just. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ristileiba ei pakutud kellelegi. Pereisa murdis siis õhtusöögil igale pereliikmele vastavalt tema panusele. Täismehed said suurema tüki ja lapsed väiksema. Kui rukist oli vähevõitu, siis pandi jahu aganatega segi. Nii valmis aganaleib.

Poeg: Sa oled aganaleiba söönud?

Isa: Ega ma nüüd nii vana ka ei ole. Rahvatarkus teab rääkida, et aganaleiba süües ei tohtinud vastu tuult seista. Kas tead miks?

Poeg: Muidu lendasid aganad silma.

Isa : Just, sest aganaleib on väga rabe. Seni kuni leib on ahjus, teeme võid.

Poeg: Mismoodi?

Isa: Ma nagu mäletaks, et kapis oli vahukoor. Kalla see vahukoor nüüd purki ja pane kaanega kinni ja nüüd lase kätel käia. Klopi. Eks piim on veel ajaloos olnud eesti rahva jaoks veelgi olulisem kui leib. Poiss, mõtle ise, mida kõike piimast saab.

Poeg: Võid

Isa: Just, aga veel …

Poeg: Võid

Isa: Seda sa juba ütlesid. Anna see purk siia. Sa pead leidma õige rütmi. Vaata. Samal ajal tuleta meelde, mida kõike piimast saab.

 Poeg: Kohukesed, moosiga kohukesed, Jogurt, hapukoor, kohupiim, keefir, pett, juust, kodujuust.

Isa: Lisaks käib piim ka paljude toitude sees, kus teda nähagi pole. Näiteks sokolaad. Ja piimagi on ju väga erinevat. Meie joome peamiselt lehmapiima, aga üha enam kasutatakse ka kitsepiima. Mägedepojad joovad lambapiima. Lisaks juuakse veel kaamelipiima ja hobusepiima jne.

Poeg: Päris rõve.

Isa: On jah. Klopi nüüd ise edasi. Näed, kuidas vesi eraldub juba. Piimas on u 87% vett. Teadlased on piima juppideks võtnud ja avastanud sealt üle 100 keemilise elemendi.

Poeg: Siis ei tohiks sportlased seda juuagi. Läheb dopingu alla.

Isa: Kes sedagi teab? Piimale annab valge värvuse kaseiin. Ma vaatan , mis leib ahjus teeb. Ei saa aru. Peab ikka veel olema.

Poeg: Tundub, et või on valmis.

Isa. See on hea. Kalla vesi ära ja ongi või purgis. Pane ta siia taldrikule. Ja nüüd saab seda soola või maitseainetega maitsestada.

Poeg: Head lõhnad tulevad.

Isa: Leib on vist ka valmis. Võta välja (Poeg avab ukse ja võtab välja tellise)

Poeg: See on tellis.

Isa: Soola sai vist palju.

Poeg: Ma arvasin kohe, et liiga paks tainas.

Isa: Oleks pidanud vist kokaraamatust järgi vaatama. Aga sa vii kooli või. Teistel on leivad ja nii saategi parema suutäie.

Poeg: Mis mul üle jääb?

Isa. Ära emale sellest räägi. Teeme nii?

Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost?

 Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost? 

Ma tulin Usuteaduste Instituuti kristliku kultuurilugu õppima sooviga oma mõttemaailma korrastada. Nagu oleks kõigest kuulnud ja nagu teaks keskmisest inimesest enam, aga ometi ei moodusta minu teadmised tervikut. Kujundlikult öeldes on teadmised nagu tellisehunnik hoovil, mis maksis kallist raha ja isegi tuule eest varjab, kust iga kivi saab välja võtta ja teise kohta asetada. Kuid tellisehunnik ei ole siiski müür, kus üks kivi on teisega seotud ja mis moodustab tugeva aluse, kuhu rajada juba järgmine korrus ja katus. Õppimine on viinud minu harali teadmistes paljud asjad paika või seostesse. Korraga olen aru saanud, miks teatud protsessid või sündmused on toimunud või mis on nende olemasolu tingimusteks olnud.

Ma vabandan, et räägin endast ja mitte ette antud teemal, kuid just eneseni viisid mind loengute tarvis loetud kirjandus ja mõtterännakud. Seepärast jätkan. Ma olen alates keskkooli lõpust olnud teadlikult usklik inimene. Ma olen enesele tunnistanud Jumala olemasolu ja otsinud märke Jumalast. 1990ndate algul tekkis Eestis pöörane usuliikumiste laine, kuhu lasin enesegi haarata. Ja Jumal lahustus erinevate liikumiste ja õpetuste vahel ära. Korraks kadus ind leida Jumalat, sest võltsjumalikkust oli ümber palju ja tundus, et see asendab suurepäraselt päris Jumalat minu hinges. Mingil hetkel taipasin, et olenemata usuliikumisest või õpetusest räägivad kõik tegelikult ühte keelt erinedes vaid detailides. Nagu on öeldud, et kõik, mis erinevates religioonides on sarnast, on hea ja see, mis neid teistest eraldab, see on reeglina halb. Kõik jutustavad lugu ühest ja samast heatahtlikkust loojast, eluandjast, saatusekujundajast ehk Jumalast.

Religioonimaailm meenutab riiki, mis on tema kõigi kodanike jaoks üks, aga ometi igaühe jaoks veidi omanäoline. Kui kuulata erinevate valitsevate erakondade seisukohti, siis kõik on pühendanud riigi teenimisele, kuid neid kuulates oleks nagu tegu erinevate riikidega. Usuturul toimub sama. See teadvustamine oli minu jaoks pöördelise tähtsusega. Ma ei pea leidma enesele mingit kirikut, minu Jumal on minu südames. See ongi tempel. Mõneti sarnanes minu Jumal Lev Tolstoi Jumalale, kelle jaoks Jumal oli Armastus. Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Sest Armastus on nii suur tunne, et seda on võimalik esile kutsuma ainult Jumal ehk Armastus on kõige otsesem märk Jumala olemasolust. Kui minus on Armastus, siis tähendab, et Jumal on mind puudutanud ja ainus viis hoida jumalikkust eneses on armastada kõike tema loodut.

Ometi vajas Jumal minu südames kogudust ja pühadust. Seepärast astusin alati , kui võimalik sisse pühakoja uksest. Mulle sobisid kõik pühakojad – katoliku, luterliku, õigeusu, sünagoog, budistlikud või hinduistikud templid jne. Ma tundsin kõikjal, et Jumal on minu juures.  Ma tegin oma Jumala otsingutes rahu ja leppisin olukorraga minnes oma eluga edasi. Minu Jumal oli minu südames ja me saime hästi läbi. Seepärast tundsin rõõmu lugedes Wildfried Härle mõtet: „Me peame õppima ka ise end aktsepteerima, kuigi me (vahest pareminigi kui teised) teame, et meis on nii mõndagi, millega pole kõik korras, mis on häiriv või koguni aktsepteerimatu.“ Ma tean, et minu mõttemaailm ei pruugi olla õige, ma tean, et ma olen alles teel kujundamaks oma maailma, ma tean ka , et minu elust kogetud tarkused ei pruugi kattuda kaaskodanike omaga või häirivad need mõtted koguni teisi. Kuid need on minu mõtted ja tunded, mida eirates läheksin vastuollu iseenesega.

Õnneks võivad seisukohad inimese elus muutuda ja uut kogedes suisa vastandlikeks muutuda. See omakorda kipub inimesi häirima, sest tihtipeale arvatakse, et inimene ei tohi areneda ja selle eest, mis korra öeldud, pead lõpuni vastutama. Teekond Jumalani samas ei peagi lihtne olema, sest sellel teel liialt on segajaid. Peab läbima keeruka teoloogilise, religioosse, teadusliku teadmiste labürindi, et jõuda tolstoilikule arusaamisele, et Jumal on Armastus. E.Jüngel on kirjutanud: „Milline inimene ma tõeliselt olen, selle üle ei saa otsustada ükski maine instants. Selle üle ei saa otsustada isegi mina ise. Otsus isiku olemise üle ei ole ühegi maise isiku ja instantsi meelevallas. Sest isiku olemise üle saab pädevalt otsustada ainult see, kes teeb isiku isikuks. Ja see on Jumal üksi.“ (Inimlik inimene, 1985). Seega ei tohi mina kulgejana lasta ennast segada võõrastest arvamustest või välistest mõjututest. Minule ilmutab end Jumal sellisel kujul, nagu ta hetkel arvab kasulik olevat. Minu ülesanne on hoida meel vaba ja lasta end juhatada valguse poole. Tuleb unustada kriitika ja vaen olemasoleva kohta ja tõdeda, et Jumal on Armastus.       

Ühel päeval kutsus mind enda juurde minu vanaema ja usaldas minu kätte meie perekonna käes 200 aastat olnud Piibli. Ta usaldas selle mulle tingimusega, et ma hoian seda ja pärandan edasi. Selles pühas raamatus on peidus võimas energia , mille on sinna põlvkondade kaupa jätnud minu esivanemad. See energia on tunnetatav, kui Piibel kätte võtta. Selle teadmise tunnetamine, et me oleme eostatud elusate organismide poolt aastatuhandete taha tagasi, tekitab aukartust. Me ei ole kerkinud mullast ega sadanud taevast, vaid meie tee Jumala poolt looduna  on reaalne. Kõik meie esivanemad kuni Jumalani välja olid reaalsed inimesed oma tunnete, mõtete, kogemuste ja teadmistega. Kõik see pärandusena saadud pagas on jõudnud tänaseks minuni. Kett minu ja Jumala vahel on pikk, kuid see on reaalne. Nüüd oli minu kätte jõudnud Püha Raamat, mis kandis endas tükikest ajalugu minu põlvnemise loos. Hakkasin huvituma Piiblist ja neist raamatu tarkustest, mille varal nägid ja seletasid enese jaoks maailma  minu esivanemad. Jumal minu südames jäi samaks, kuid nüüd lisandus minu inimeseks olemisele huvi ristiusu ja eelkõige ristiusus ajaloo vastu. Kes olid need inimesed, kes on minu Piiblit käes hoidnud ja miks on sellel minu jaoks nii suur jõud?

Jätan hulga vahele ja jõuan tänasesse päeva. Eberhard Jüngel märgib, et „usk on Lutheri järgi hoopis meie elu teo- ja saavutusseose elementaarne katkestus. Usus usaldab inimene hoopis täielikult Jumala tegu ehk siis Jumala loovat sõna.“ ja jätkab mõne aja pärast „kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligemeses, vastasel korral ta ei ole kristlane.“ (E.Jüngel „Inimlik inimene“, 1985) Luterlik Jumala seletus ei veennud mind. Miks? Ma tõesti soovin tunda Jumalat sellisena nagu teda tunnevad luterlased, kuid kõik seni loetu ei ole mind veennud. Ma külastan kirikuid , vestlen tuttavate kirikuõpetajatega, kuid keegi ei ole mulle suutnud usutavalt mulle selgitada luterlikku kolmainu põhimõtet. Minus on küsimus, millele pole leidnud rahuldavat vastust – On Jumal, kelle olemasolus ma ei kahtle, kuid kelle huvides oli mängu tuua Jumala poeg? Miks Jumal tappis oma poja, kui ta ikka oli Jumala poeg, teades, et ta ärkab kolme päeva pärast taas? Selline silmakirjalikkus inimestega manipuleerimisel ei tekita just positiivseid emotsioone. Minu Jumal nõnda ei teeks. Ja ma tõdesin iseeneses, et nii kaua kuni kõneldakse Jumalast, on minu jaoks kõik selge, aga kui kaasatakse Poeg, siis läheb loogika peas sassi. Kuidas ma elan Kristuses, kes pole isegi Jumal?

Otsisin vastust oma küsimusele, kuid põrkusin taas vastus mõistetamatuse müüri. Kas kõigi kiriklike selgituste juures on vaja kasutada keelt, mida on raske mõista, nagu on ilma eelneva kogemuste lugejal raske mõista Piiblit ennast? Piibel on täis tähendamissõnasid, sümboleid ja märke, millest lugeja üle libiseb ja mis muutuvad mõistetavaks alles peale asjatundlikku seletust. Me põrkame pidevalt mõistete valesti mõistmise seina vastu, mis takistab meil olla osa kogudusest. Siin omakorda vallandubki inimeses jõuetu protest, kuna temalt on röövitud tema isiklik arvamus või kogemus. Sest ka minul Pühakirja lugejana tekib oma emotsioon, teadmine või kogemus. Raymond Ruyer tõdeb oma „Psühhobioloogias“, et me lähtume maailma seletamisel iseenda kogemustest pidades neid lõplikeks, kuid tark on see, kes ei eelda, et kogu maailm piirdub vaid tema kogetuga. Kas Piibli tähendamissõnadel saab olla erinevaid seletusi, mille poolest on minu tunnetus halvem näiteks mõnest kirikuõpetaja omast. Lektor Ergo Naab sõnas loengus: „me ei tohiks unustada, et Piibel on siiski ligemale 2000 aastat vana ja keel, mida seal kasutatakse vastab tollastele normidele.“ Kui me tänasel päeval hakkame seda kaasajastama, kas siis on ikka tegemist päris sama pühakirjaga ja kas kõik see, mis meile on Jumala poolt läbi pühakirja antud on ikka sama. Probleemi on täheldanud ka Wildfried Härle oma traktaadis „Õigeksmõist täna“: „Mis puudutab mõistmist takistavaid keelelisi tegureid, siis tuleb märkida, et mõiste „õigeksmõist“ on ise esimeseks komistuskiviks – mitte sellepärast, et see meie igapäevases keelekasutuses nii harva ette tuleb, vaid seal kus meie teadus- ja argikeeles õigeksmõistust või (enese)õigustamisest kõneldakse, peetakse silmas midagi hoopis muud, lausa vastandit sellele, mida mõtlesid Paulus ja Luther.“  Ehk ajas ja lähtuvalt inimese elulistest kogemustest võib mõistete tähendus muutuda. Nõustun, et ilma eelneva õpetuste või taustateadmiseta ei ole minul võimalik osa saada algsest heebrea või kreekakeelsest algtekstist. Sisenedes piibellikku tähendamismaailma vajan seega igal juhul juhatust. Aga kes võtab endale lõpliku õiguse anda mõistetele kõigile ühiselt arusaadav sisu?

Ja olengi kohustuslikuna pealkirjas etteantud terminite vangis. Mis siis õigupoolest on kirikuelu? Piiskop Urmas Viilma tõi raadiointervjuus ERR saatele „Kirikuelu“ välja kiriku kolm tähendust. Esiteks kirik kui hoone, kui füüsiline ja kõigile käega katsutav objekt. Teiseks kirik, kui seadustatud organisatsioon maistest seadustest lähtuvate kohustustega. Kolmandaks kirik, kui kogudus ehk kristliku religiooni järgiv inimrühm. Kindel ja selge on vaid teadmine, et kirik on ainult kristluses kasutatav termin.  

Seepärast pean vajalikuks selgitada oma nägemust kirikust. Minu jaoks on kirik eelkõige kogudus. See on teatud rühm inimesi, kes jagavad sarnast usulist kogemust ja kes on valinud ennast teenima õpetaja. Kogudusel võib olla oma ajalooline kirikuhoone, kuid ka ilma hooneta koos käies on nad ikkagi osa kirikust. Samas on küsimus, et kas kirikuks ehitatud hoone, millele on antud uus funktsioon, on ikka veel kirik. Mina käisin terve noorusaja treeningutel kirikusse ehitatud spordisaalis. Minu jaoks oli tegemist spordisaaliga ja ma ei tundnud kordagi sealt , et ma kuidagi rikuks jumalikku rahu. See tunnetus, mis ka varemetes kabelites oskab näha ja tunda püha hingust, tekib koos inimliku elukogemusega. Tänasel päeval nähes lagunevat või veel hullem konserveeritud pühakoda tunnen hinges valu. Seepärast , kui öeldakse kirik, siis kangastub silmade ees pigem inimene või isegi altarimaal, kui hoone või organisatsioon. Olen sama probleemi ees , kui räägitakse riigist. Öeldakse, et riik keelab või riik toetab. Aga kes on see riik? Riik on ju inimesed. Piiridega ääristatud mullapind ei ole riik. Riik on inimesed ja ka otsuste taga on inimesed. Ka selle otsuse taga, et see maalapp siin on meie riik, on ikka inimesed.

Minu süda rõõmustas lugedes Thomas A. Põdra mõttetera: „Usk ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele), vaid selles osalemine ja sellele pühendumine südames särama löönud evangeeliumi kirka valguse tõttu. Selles valguses saab mõistetavaks ka kiriku institutsiooni ja selle kujundamise olulisus. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka ametkondlikus-institutsionaalses mõttes, enesekriitiline – evangeeliumi juurde tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise tähenduses –, aldis patutunnistusele ja meeleparandusele.“ („Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ lk 482, Tallinn 2018) Ehk kirik hakkab elama läbi usu. Ehk veel – kogu religioosse kultuuri aluseks on usk, mis mõtestab kogu käega katsutava ja silmaga nähtava maailma. Spordisaaliks muudetud kirik on spordisaal, kuni seal pole usku. Jumala teenimisele suunatud tegevus ka mitte religioosses ruumis pole samas vähem religioosne kirikus läbiviidud teenistusest.  Seega on kirik eelkõige kogudus ehk inimesed ja seeläbi ka inimesi koondav organisatsioon. Mulle väga meeldib T-A.Põdra arvamus, et kirik TAHAB olla enesekriitiline. Soovides olla elav kasvava liikmeskonnaga tulevikku selgelt vaatav organisatsioon peabki olema ülimalt enesekriitiline. Piibel ei saa ega tohiks olla antropoloogiline teos, mille abil jutustada minevikku või otsida tõlgendamisvigu. Piibel koos oma õpetusega peab olema elav teos, mis on arusaadav igale inimesele ja kõnetab igaüht. Kõiki ehk veidi erinevalt, kuid Piibel ei tohi jätta puudutamata kedagi. Me elame kristlikus ilmaruumis, kus elasid ka meie esivanemad ja kogu meie maailmapilt on kujundatud piibelliku õpetuse alusel. Tahame seda või mitte, usume Jumalat või mitte, loeme Piiblit või mitte, aga kristlikust vundamendist meie elukorralduses mööda ei saa. Piibel on tänaseni meie elukorraldust kujundav autoriteet. Isegi kui me seda ei tea või ei taha tunnistada. Piibli autoriteedi aluseks on tema jumalik päritolu ja mitte see, et kirik nii kuulutab. Piiblile tuginevat autoriteeti peaks kristlik kirik palju rohkem kasutama ühiskondliku elu korraldamises. Moosesele antud 10 käsku on tänaseni kõige parem inimese elukorralduse alus ja seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.

Kuid tulen tagasi kiriku aluseks oleva koguduse juurde. Kes kuuluvad ja kuidas saada koguduse liikmeks? Kas selleks, et saada koguduse liikmeks piisab vaid usust või on selleks vaja midagi veel? Kas kogudust on võimalik omakasu eesmärgil omandada? Üks vastuse variante on  peidus Wildfried Härlel:  „Kes otsustab õigupoolest viimselt selle üle, kas mind aktsepteeritakse, kas ma olen omaks võetud? Teevad seda minu kaasinimesed või mina ise? Või on olemas üks instants, mille tunnustusest või eemaletõrjumisest viimselt sõltud, mis väärtus on minul, kas ma olen aktsepteeritav ning kas ma saan seepärast ka iseend omaks võtta ja aktsepteerida?“ (Õigeksmõist täna, 2008). Ehk usuelu ja kirikuelu seos on lihtsamalt öeldes Jumala maailma ja meie argise maailma suhe. Inimene ei saa sekkuda jumalikku maaima tegemistesse. Inimene saab ainult usaldada, et see, mida Jumal ette võtab on hea ja vajalik. Usaldus tuleb aga välja teenida ja kui meil puuduvad märgid, mis annaks Jumala headest kavatsuste meie suhtes, siis tekivad kahtlused ja inimene pöördub Jumala teelt kõrvale. Me oleme oma argises elus harjunud asju ajama „müün ja ostan“ suhetes. Kui ma annan Jumalale oma usalduse, armastuse ja isegi annetuse, siis tahan ka vastu saada. Kuid Jumal vaikib. Samas inimesed, keda ei vaeva olemuslikud probleemid, on oma suhetes Jumalasse ja ka teistesse inimestesse oluliselt vabamad. Nende potentsiaal teostada ennast läbi religioosse maailma on suurem. Usu tunnistamine vabastab pingetest isikliku vastutuse ees.  „Uskuda tähendab kogu südamest Jumalat usaldada. /…./ Ning kui Jumala usaldamine ongi see, mis on oluline, sest sellega tunnistab inimene Jumala Jumalaks olemist ning Jumala ja inimese vahekord seatakse jälle korda. , asetatakse pea pealt jalgadele.“ (W.Härle, Õigeksmõist täna, 2008). Härle tõdeb ka, et tänasel päeval on õigeksmõistu õpetuse ehk luterliku kiriku aluspõhimõtte sisu hakanud tähendust kaotama.    

Nüüd siis peakirjas toodud termin „usk“. Tsiteerin taas Lev Tolstoid: „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16). Loomulikult ei ole see mõtisklus laialt levinud ega ka akadeemilist äramärkimist leidnud. Kas on põhjustki, kuid see on üks nägemus inimeselt, kes püüdis mõtestada enese jaoks maailma läbi usu. Ometi kõlab see tänapäeva usuturu pakkumiste paljususes vägagi aktuaalsena. Usust on saanud toode, mille võimaliku lisaväärtusena on võimalik maha müüa igatsorti tooteid. Veel 100 aastat tagasi olid inimesed usklikud ja käisid oma usu kinnitamiseks igal pühapäeval kirikus. Tänapäeval nimetatakse igas mõttes sama käitumist elustiiliks ja kiriku asemel käiakse joogasaalis või meeletreeningutel või kett-turundus koolitusel. Kõiki neid ühendab inimese usk paremasse homsesse või paremaks inimeseks saamisele. Usk pole tänapäeval kuhugi kadunud. Usk on vahetanud kuube. Seega on tänavaid täis võimalikke koguduste liikmeid, kuid aegunud sõnumid viivad inimeste teed kirikust mööda.

Teine mõttekäik usu teemadel Wildfried Härlelt: „Viimaks eksisteerib veel kolmaski arusaamist raskendav mõiste: „usk“. Kui Paulus ütleb, et inimene võib saada õigeks ilma seaduse tegudeta, üksnes usust, siis kõlab see paljude jaoks nii nagu öeldaks sellega: reformatoorse õpetuse järgi pole oluline täita Jumala tahet ning teha Jumala poolt kästut, vaid oluline on üksnes uskuda kiriklikku õpetust s.o. seda tõeks pidada ja sellega nõustuda, isegi siis , kui ise selle õiguses võib-olla kindlad ei oldagi ehk teisisõnu – pidada seda tõeks vastu enda südametunnistuse häält.“ („Õigeksmõist täna“ 2008).  Paulus ei osanud ligemale 2000 aastat tagasi arvata, et kristlus püsib veel aastatuhandeid hiljem. Samuti ei osanud ta arvata, et kirjad, mille kirjutamisega ta hulga aega kulutas, võivad kunagi jõuda adressaadini loetud sekunditega. Samuti ei osanud tema oma naiivsuses kindlasti arvata, et tema heauskseid sõnu Jumala ja usu vastutusest inimese tegude suhtes, tõlgendatakse isiklikust vastutusest vabastamisena. Usk tagab igavese elu sõltumata inimese maistest tegudest. See on tänapäeval isegi ohtlik avaldus, mis jätab varju inimese kohustused järgida kümmet käsku.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kristlikul kirikul on tänapäeval jäänud jätkuvalt oluline roll meie igapäevase elu kujundamisel, kuid see mõju on pigem alateadlik. Teadlike lahendusi tänapäeva probleemidele otsivad inimesed paraku mujalt. Usuelu meie ühiskonnas pole kadunud, kuid kahjuks on see liikunud väljapoole kirikut. Samas on olemas potentsiaal otsivate inimeste näol, kes sarnaselt aastasadade tagusega otsivad vastuseid iseenese eksistentsile. Otsivad inimesed on pakkumiste paljususes pakutava suhtes kriitilised, kuid seda kindlamad enesele kohta leides.

Kasutatud kirjandus:

1.      Eberhard Jüngel „Inimlik inimene“ 1985, kogumikust „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (Ilmamaa 2013)

2.      Wildfried Härle „Õigeksmõist täna“, 2008, kogumikust „Reformatsioon 500“ (Usuteaduste Instituut 2017)

3.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

4.      Thomas-Andres Põder „Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ (Usuteaduste Instituut 2018)

Milline muusika sobib kirikusse?

 Milline muusika sobib kirikusse? 

ERR saates „Kirikuelu“ kõneles aprillis 2020 Aasta Kirikumuusikuks valitud Eerik Jõks. Muu jutu seas otsiti vastust küsimusele, et mis on kirikumuusika. Täpset definitsiooni ei leitudki. Jõks tõdes, et kirikus kõlav muusika peaks põhinema pühal tekstil. Samas võib kirikus laulda kirikukoor ka ilmalikku laulu ja kas on see siis sobimatu? Samamoodi ei leitud vastust kiriklikule muusikazanrile. Kas kirik on ainult klassikalise ja liturgilise muusika esitamise koht või sobib kirikusse ka rock-band, kui ta kasutab oma loomingus nt psaltritekste. Sama tõdeb Anu Kõlar oma artiklis „Mis on kirikumuusika ja kuidas sellest kirjutada?“. Tema jagab kirkus kasutatava muusika kaheks - liturgiline muusika ja kaunistav muusika. Neid seob konkreetse kirikuruumiga vaimuliku juhi hinnang või „kõhutunne“ muusika ruumi sobivuse kohta. Ühest vastust sellele kindlasti polegi ja seepärast on EELK kehtestanud abiks kirikujuhtidele vastavad juhtnöörid, mida kontsertkorraldajate meelehärmiks kiputakse ka küllalt jäigalt koguduste poolt järgima.

Olen ise samuti mitmeid kordi esinenud kirikus või korraldanud kirikukontserte. Probleem on alati üks, et kas esitatav repertuaar on ikka sobilik kiriklikku ruumi. Tõsi on see, et kirik on ruumina ja akustika poolest maapiirkondades kindlasti üks paremaid kontsertsaale ja seepärast on suur ka kihk oma suviste või jõulutuuridega kirikuid külastada suur. Piiri on nõutava ja pakutava vahele on raske tõmmata. Tuurilaulikud väidavad, et nende kaunid laulud sobivad suurepäraselt kiriku atmosfääri, kuid siis küsib kirik omakorda, et kas neis ikka kõneldakse Jumala aust. Mul on kord olnud vestlus ühe kirikuõpetajaga, kes arvas, et Jumalat võiks ikka mõnes laulus nimetada. Iseenesest tagasihoidlik soov. Aga mina küsisin vastu, et kas piisab ainult Jumalast või on oluline ka kontekst, sest Jumalat on võimalik kujutada ka negatiivses võtmes. Kirikuõpetaja arvas, et see ei ole hea lahendus. Ma küsisin vastu, et kui ma Jumalat ei nimeta, aga laulame inimese otsingutest ja tsiteerisin: „Ma nagu laev, mis liugleb üle vee, kus on küll kapten, kes näitab mulle teed. Või nagu laps, kes ärkab ülesse ja siiralt avatud on kõigil uuele.“ Saavutasime kompromissi, et antud laulus kujutab kapten Jumalat ja see on sobilik. Samas ei ole võimalik kõiki laule ükshaaval läbi töötada. Tuleb usaldada esinejat ja kui ta kord on alt vedanud või usaldust kuritarvitanud, siis temaga edasine koostöö lõpetada. Kirikudki suhtlevad omavahel ja kui esimene tuurikontsert ei vasta kiriklikule vaimule, siis pole vaja järgmistes pühakodades neid enam võõrustada. Oma põhimõtetele kindlaks jäämine on voorus igaühe juures.     

Omakorda tekib teine küsimus, et kui muusika on vaid osa edastatavast sõnumist. Siin meenub mulle ansambel Pussy Riot esinemine Õigeusu katedraalis Venemaal. Ansambel edastas läbi enda suhteliselt kirikusse sobimatu muusika Jumalale palve. Palve lõpetada Venemaa valitsejate kuritööd. Loomulikult artistid vahistati sobimatu käitumise pärast, kuid see oli tingitud riigipoliitikast. Kas samalaadne palve esitus läbi robustse etteaste ja muusika oleks Eesti kirikus olnud ilma tagajärgedeta võimalik? Pigem siiski mitte, sest selliste etteastete eesmärk on provotseerida, kuid kirik peaks olema koht südamest tulevate pöördumiste jaoks otse Jumala poole ja mitte üldsusele. Samas vastaks sellele Pussy Riot, et nende südamest tulevat palvet ei võetaks muidu kuulda. Anu Kõlar eelpool mainitud artiklis leidis, et sama muusika kõlab erinevalt kirikus ja kontsertsaalis. Samale muusikale omastab kuulaja lähtuvalt ruumist teise tähenduse. Ometi arvan, et Pussy Rioti vormis palvele ei oleks kirikus kohta. 

Omamoodi huvitav on lugu kiriklike tseremooniatega, nt pulmad. Kui noorpaar on palunud oma laulatust muusikaliselt kaunistama kutsunud mõne artisti, kes esitab kena armastuslaulu, kas siis see on tseremoonia ja ajalooliste kommetega kooskõlas. Kui noorpaar on tutvunud kindla laulua ajal ja tahab seda just kuulda ka oma tseremoonial. Näiteks Code One „On küll hilja“. Imeilus lugu, kuid siiski poplaul, kuid just selle saatel noorpaar tantsupõrandal tutvus. Kas kirikul on õigus öelda, et see ei sobi siia või on kirikuõpetajal tseremooniameistrina võimalik silm kinni pigistada? Mina arvan, et sarnastel kinnistel üritustel võiks teha mööndusi ja lähtuda noorpaari soovidest.

Järva vallas asub viis kirikut ja käesoleva aasta juulis korraldame kirikupäeva, kus kõigis kirikutes toimuvad erinevad kultuuriüritused, ekskursioonid ja teenistused. See tõstis korraldusrühma ümarlaual taas üles probleemi, keda kutsuda esinema ja millised artistid sobiksid päeva kaunistama. Pean ütlema, et kirikuõpetajate arvamusedki ei ühtinud 100%. Mõni oli nõus kaasaegsemate lahendustega, teine oli seevastu üpris konservatiivne. Lõpp-tulemusena leiti, et kirkusse sobib igal juhul rahvamuusika ja vaimuliku sisuga muusika. Samas tõdeti, et piletitulu nendega ei teeni. Seega oli vaja ikkagi laiemaid rahvahulki meelitavat artisti. Kahjuks on nii, et vaimulik muusika on väga omal kohal kirikuteenistuse  osana, kuid publiku haaramiseks oleks vaja vähemalt Arvo Pärdi jumaliku puudutusega teose ettekannet, aga see ei ole omakorda eelarveliselt väikese maakiriku jaoks võimalik, sest eeldab kutseliste artistide kaasamist ja uute teoste õppimiseks kuluva aja tasustamist. Olgu selle lõigu kokkuvõtteks öeldud, et kutsusime 10.juulil Järva-Jaani kirikusse laulma Tõnis Mägi.

Vaimulik muusika ei ole oma olemuses väga populaarne ja on siiski kitsa ringi huvi. Samas rahvamuusika on eelkõige seoses Viljandi Kultuuriakadeemia tegevusega tõusuteel. Sinna kuulub ka vaimulik rahvamuusika. See on zanr, mille arendamisel võiks kirik ja muusikud panna seljad kokku ja usun, et läbimõeldud turundamisel oleks kirikud publikut täis, aga see on ju oluline - saada inimene kirikusse – kogu kristliku kultuuri ja maailmapildi tutvustamisel.    

Loomulikult moodustab eraldi peatüki kirikumuusika maailmas teenistustel kasutatav muusika.  Arvo Pärt on öelnud, et igas kõrgkultuuri pole võimalik teha ilma jumaliku puudutuseta. Sama arvan ma kirikusse sobiva muusika kohta. Kirikus kõlav muusika peab olema jumaliku puudutusega. Religiooni usaldusväärsuse tagatiseks on tema traditsioonid ja ajalugu. See tähendab , et ei tohi kergekäeliselt loobuda aastasadade jooksul kujundatud kuvandist ja inimese ootuspärasest atmosfäärist. Kuid inimene suhestub ajaloolise pärandiga läbi tänase maailmapildi. Seega arvan, et ka Eesti vaimulikud juhid võiksid palju julgemalt kasutada liturgias erinevat kaunistavat kaasaegset muusikat.   

Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

 Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

Tänavuse aasta 12.aprillil on põhjust tähistada kosmonautika päeva pidulikumalt, sest just sellel päeval 60 aasta tagasi tegi Nõukogude kosmoselendur Juri Gagarin esimese inimesena oma Vostokil tiiru ümber maailma. Eestigi on astunud kosmoseriikide sekka, kui kosmosesse saadeti EstCube-1. Enne seda oli Tõravere observatooriumi teadlastel tihe koostöö teadlastega üle maailma kosmose uuringute valdkonnas ja on meil ju olemas oma auväärikas valdkonna eestvedaja akadeemik Ene Ergma näol.

Samas on vähem teada fakt, et nõukogude kosmoselendurite toidulaud kaeti Eestis, mille eest on kosmonaudid Eestist ülelennul suisa tänanud Eesti toiduteadlasi. Kõige paremini teab protsessist toiduainete tööstustele, uusi tehnoloogiaid ja tooteid välja töötava Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo tolleaegne teadusdirektor Arno Kannike, kelle haldusalasse kuulus ka sublimatsiooni eksperimentaallaboratooriumi töö koordineerimine. Istusime laua taha ja pidasime maha väikese selgitava vestluse.

Mis asutus see Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo oli?

ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroo moodustati 1965.a Tallinna Külmhoone sublimatsiooni laboratoorium, mis oma rakendusliku teadusliku teematikaga liideti uue asutusega. KTB loomise vajaduse tingis liha- ja piimatööstuste kontsentreerimine, uute tehnoloogiate rakendamine  seonduvalt ajakohaste suure võimsusega seadmete kasutuselevõtuga seega tarve tööstused tehniliselt ümber varustada. Mõlemad protsessid tõid kaasa hulgaliselt probleeme, millede lahendamiseks oli vaja kvalifitseeritud spetsialiste paljudest valdkondadest. KTB põhiülesandeks jäi liha- ja piimatööstuste teaduslik-tehniline kindlustamine ja kogu tööstusharu innovatsioonipoliitika läbiviimine. Selleks tehti rakendusliku iseloomuga teaduslikke uurimustöid, anti põhjendatud soovitusi, tööstuste spetsialiseerumiseks ja paigutamiseks, tootmise ümberorganiseerimiseks ja moderniseerimiseks ning töö ja juhtimise alasteks ümberkorraldusteks. KTB koosseisu kuulusid mitmed väljapool Tallinna  asuvad uurimis- ja katseüksused: Türi ja Oiu eksperimentaalosakonnad, Jõelähtmes kartongist papptaara eksperimentaalne tööstus, Vändras juustutehnoloogia uurimisgrupp, Võhmas lihatööstuse aroomi-, värvi- ja lisandite eksperimentaalosakond, Tartus, Lihatehnoloogia osakonna juures liha- ja vorstitoodete eksperimentaallabor. Türil tööstuses oli piima kondenseerimise ja pulbri tootmise väikese võimsusega  seadmed, segu – ja  pakkemasinad, milledel  valmistati koostöös Hollandi NIZO uurimiskeskuse teaduritega piimatööstuse valkude kontsentraatidest valmisdesserte, valgulist vahukoore asendajat jt unikaalseid tooteid. Oiul toodeti rasvata juustu, külmutati see, purustati ja müüdi vastavas pakendis eksportkaubana Hollandisse. Hollandi tööstused valmistasid sellest brõnza taolist juustumassi ning turustasid seda Lähis- Ida maades. See võimaldas saada valuutat ja osta katseseadmeid Türi eksperimentaalosakonnale ja  analüsaatoreid kesklaborisse.

Laboratoorium teaduslike uurimistööde juhendamine viisid sind isegi NSVL Teaduse- ja Tehnika Komitee Kunstliku Külma kasutamise Teadusliku Nõukogu liikmeks. Mis sul sellest ajast meenub?

Sellega kaasnesid kahel korral aastas üle-liidulised konverentsid, kohtumised ja arutelud. Nendel osalemist on raske ülehinnata, sest teaduslikud ettekanded ja diskussioonid olid maailmatasemel, mis võimaldas ka meie rakendusliku kallakuga teadusasutuses neid ellu viia, eriliselt aga tööstusharu poolt KBFI, TPI-st, EPA-st ja Saku Maaviljeluse instituudist tellitavate teaduslike tööde koordineerimisel.  KTB teadusnõukogu korraldas nende tulemuste läbivaatamisi ning vastavalt tööde akuutsusele tegi ministeeriumile ettepanekuid teadusuuringute edasiseks rahastamiseks. Ühe konverentsi korraldasin ka Tallinnas. Osalejaid üllatas, et lülitasin konverentsi programmi aktiivse puhkuse osa, milleks oli Tallinna Linnuvabriku spordisaalis toimunud võrkpallimäng, basseinis ujumine , saunas lõõgastumine ja seejärel sama hoone II korruse saalis toimunud järelistung koos laudadel leiduva hea ja paremaga. Linnuliha toodete mitmekesisuse ja maitsete osas ei olnud teadusdoktoritel ja nendeks pürgivatel  kanditaatidel küll nurinaid.

Mõistan-mõistan. Aga tööl oli ka tõsine pool. Kuidas te kosmoseärisse sattusite?

 

Tallinna Külmhoones asuvas laboratooriumis valmistati kosmonautidele unikaalsel meetodil sublimeeritud valmistoite. Sublimatsiooni protsess on maakeeli külmkuivatuse protsess. Toode valmistatakse tavalisel kulinaarsel meetodil, portsioneeritakse, külmutatakse ning seejärel suunatakse vaakuumaparaati, milles tekitatakse 0,5 mm elavhõbeda samba sügavune vaakum, seejärel tõstetakse selles temperatuur kuni 45 `C ning kuivatakse tugevas väljatõmbe õhuvoolus. Tulemus on suurepärane, sest kõik toitainete rakud jäävad terveks ja säilivad täielikult maitse – ja aroomiomadused. Sellisel meetodil kuivataud toode pakendatakse eraldi aparaadis. See aparaat ja temasse asetatud pakend on eelnevalt läbi uhutud inertgaasiga ning toode suletakse vaakumpakendis. Erinevad kuivatatud tooted taastatakse erinevalt, dessertidele ja marjadele lisatakse toatemperatuuril vett ning see taastub 100%. Borshi taastamiseks lisatakse muidugi kuuma vett, samuti karbonaadi taastamisel. Labori valmistoodete nomenklatuur oli  päris laialdane, et kosmonaudid oma mitmepäevastel lendudel saaks  erinevaid toite. Siinjuures väärib märkimist asjaolu, et ainsana valmistas eesti Tallinna labor (nii teati laborit kosmonautikaga tegelevate ringkondade ja kosmonautide seas ) valmistoite ühes pakendis, seega ka ühes protsessis. Probleem oli teistel selles, et liha, kartulipüree, juurviljad või kaste vajasid erinevaid sublimeerimise, ameeriklastel lüofiliserimise režiime. Tallinna eksperimentaallabor oli aga välja töötanud unikaalse tehnoloogia erinevate suppide ja praadide komponentide ühiseks külmkuivatamiseks. Seda ei suutnud  ameeriklastest konkurendidki korrata.

 

Sellisest teenusest pole varem väga kuulda olnud.

 

Sublimatsiooni labor oli range reziimi objekt, sest tooteid valmistati Kaitseministeeriumi eritellimusel, mis olid seejuures hästi rahastatud.  Valmistoodete väljatöötlus oli kohalike tehnoloogide Niina Kivisild, Gerta Kirhstein jt looming. Eriline on ka see, et külmkuivatuse kaks seadet ehk sublimaatorit olid algselt Tallinna Külmhoones töötanud insener Luzkovi omalooming. Luzkov oligi labori asutaja ja ka kollektiivi juht. Tema poolt väljamõeldud ja Külmhoone mehaanikatsehhis valmistatud seadmed olid unikaalsed. Peale tema lahkumist sai osakonna juhatajaks Leningradi Külmutusinstituudi haridusega Viktor Tsuklov. Olgu selgituseks toodud ka üks näide. Kolm aastat klaaspurgis toatemperatuuril hoitud aedmaasikad taastusid peale 3 min vees olemist täielikult, kusjuures nõrgumiseks tassile  asetuna täitis aroom laboriruumi ja maitse oli selline nagu just peenralt korjatult. Kui täiendavateks seadmeteks telliti Saksa DV  sublimaatorid DG 500 , siis nende katsetamistel selgus, et nii kõrgete nõuetega kui on kosmonautide toit, nendel seadmetel  toota ei ole võimalik.

 

Kuidas siis kosmonaudid teie toidu vastu võtsid?

 

Eriliseks sündmuseks oli kosmonaut Georgi Gretshko 1976.a. esimene ametlik visiit Eestisse, tema labori külastus ja temaga koos esinemine Eesti Televisioonis. Georgi Gretshko andis järgmisel 1977.a. ka raadiointervjuu, mida saab ka täna ERR arhiivist kuulata ning tõdeda, et ta kiitis Tallinna   laboratooriumi toite ning lausa eraldi mädarõigast. Mitmed kosmonaudid külastasid ka Tõravere observatooriumi  ning olid väga huvitatud meie teadurite kosmosealastest uuringutest. Muidugi tehti ka ühiseid programmilisi uuringuid. Paljud teised nõukogude kosmonaudid veetsid Eestimaal Kabli rannas oma perepuhkusi, kus on täna tuntud Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid avalikkuse ees  nad ei esinenud.

Mis mees see Gretshko ka oli? Kindlasti sattusite ka vabamas vormis vestlema.

Georgi Gretshko käis 1976 varakevadel koos Vitali Sevastjanoviga Tõraveres. Meie kohtumisel meenutas Georgi, et kui ta Salyut4 pardal 1975.a koos Aleksi Gubareviga lendas, siis oli joogiks regenereeritud joogivesi. Tema jaoks  esimest korda. Kumbki ei tahtnud esimesena proovida, siis tuli aga keskusest käsk ja Gubarev pidi esimesena jooma. Gretshko tunnistas, et see oli psühholoogiliselt üks raskemaid katsumusi – peas toksib teadmine nagu rähn – see on ju sinu kusi! Külastasime ka sublimatsioonilaborit. Gretshko oli meie labori toitude valikuga tutvudes päris üllatunud selle mitmekesisuse osas. Kiitis ka maa peal temale juba kosmoselennult  tuttavat eesti karbonaadi, kuid üllatuseks oli  talle maitseainete sublimaadid, sest seal üleval on maitsed hoopis teised, kui maal. Maitsemeeled teevad mingisuguse pöörde. Kui laboris sai serveeritud veiselihale lisada  sublimeeritud mädarõigast, siis teatas Gretshko veidi pahaselt: „Et miks te seda meile kaasa  ei anna“. Teadagi olid otsustajateks  maapealsed ametimehed ja selgitati, et nii vürtsitatud kui ka soolased toidud ajavad liigselt jooma niigi ja piiratud veevarude korral, ei saa seda lubada. Tegelikult aga õnnestus temal asjameestele maitseainete olulisus selgeks teha ja nii oli neil järgmisel lennul, 1977 aastal Salyut 6 pardal mädarõigas ja ka meie labori maasikad. Sellel lennul ta tervitaski kosmosest: „Spasibo tallinskaja laboratoria i Arno Arnoldovits, za vkusnõi estonski karbonad!“.  Muuseas rääkis ta ka sellest, et kõige põhjalikum kontroll oli nii kosmoselaevas kui ka meeste rõivastuse ülevaatamisel just alkoholi osas. Kuid ta sõnas, et ikka õnnestus mingisugune laeva paagike täita konjakiga ning, lausa ime olevat olnud, et 25 g oli piisav, et täit mõnu tunda! Kiitis ise selle peale, et vaat kui odavalt saab kosmoses end purju juua!

Ma tean, et te vestlesite ka veidratest tunnetest ja nägemustest kosmoses.

Kohtumine Georgi Grteshkoga oli igati meeldiv, sest temal oli hea huumorimeel, ta oli ikkagi kosmonaut – uurija, rohkem teadusemees ja vabam oma mõtete väljendamisel. Ta oli ka üks kahest nõukogude kosmonaudist, kes julges pidada päevikut ja tähendas üles ka anomaalsed elamused – nägemused. Ta rääkis, et kord viibides orbiidil täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulis äkilist tormimüha ja tohutute lainete murdumist. Tali oli olnud tunne nagu viibinuks ise tormi meelevallas ja teda haaras kohutav hirm ja paanika. Olen ise hiljem uurinud, et mis see võis olla. Nagu raportitest võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt". Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab selja tagant.
Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga: "Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!". Tihtigi järgneb sellele tõestuseks mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist. See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis. Neid märkmeid üritati meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest. Pädevad organid pingutasid jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada. Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav. Kardeti, et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse. Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt. Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega. Peale mõne erandi, kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka. See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.

Kas vabariigi kodanikud said ka teie labori tooteid proovida?

Suurima   mahuga hooajaliseks tegevuseks oli laboris mesilasemapiima sublimeerimine. Toorainet  tarniti meile lepingu alusel Ukrainast  ja kogu sublimaadi kogus  läks Tallinna Farmaatsiatehasele. Selleks tööks olid parimad „luzkovi“ sublimaatorid,  kuid ka sakslaste DG 500-l sai kuivatada. Head olid tulemused ka punapeedi kuivatamisel, mille tellijaks oli Külmhoone, kuna jäätisesegusse  erinevate koguste lisamisel  andis jäätisele ka erinevad  kenad toonid. Seega hinnatud looduslik värvaine! Kuivatatud sai ka baktermasse ning emajuuretisi, kuid nende omahind kujunes liiga kalliks, mistõttu tööstuslikke mahte  ei teinud. Omadest said alpinistid vahel nn praakpartiisid, millede pakendid olid kahjustatud või ka neid, mis olid igati kõlbulikud, kuid „komisjoni“ poolt loeti aegunuks ning telliti värskemad partiid.  Eriti tänulikud olid Liviko jahtklubi liikmed, sest nendel oli mingisugune  eriluba seilata Balti mere vabades vetes ning külastada Soome ja Rootsi sadamaid.